Reedel, 6. novembril, avatakse Niguliste muuseumis näitus, mis tutvustab Eesti barokk-kunsti suurkuju ja esimest vabameistrist skulptorit Christian Ackermanni. Neli aastat kestnud interdistsiplinaarne uurimisprojekt lõpeb Niguliste muuseumis suurejoonelise näitusega «Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas».

2017. aasta kevadel sõlmisid Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Evangeelne Luterlik kirik omavahel koostöölepingu, et ühendada jõud Ackermanni loomingu interdistsiplinaarseks uurimiseks ning tuua Eesti skulptuurikunsti omaaegne täht kõige säravamal viisil tagasi kunstiväljale. Töö käigus loodi Ackermanni teadusveeb www.ackermann.ee, koostati monograafia ja Ackermanni digitund ning Niguliste muuseumis kulmineeruv ja hiljem Ackermanni tööde kodukirikutes jätkuv näituseprogramm.

Koostöö tulemusi koondaval Niguliste muuseumi näitusel saab lähivaates näha ligi 60 Eesti erinevatele kirikutele loodud skulptuuri. Tänu kaasaegsele tehnikale saab vaadata ka Ackermanni skulptuuride üllatavat sisestruktuuri, hilisemate värvikihtide alla mattunud ja taasleitud säravat  barokset polükroomiat ning keerutada kujudest tehtud 3D-mudeleid. Dokumentaalselt on Ackermanni autorlus leidnud kinnitust üksikute tööde juures.

Christian Akcermann sündis Königsbergis ja jõudis 1670. aastate esimesel poolel Tallinna pärast õpi- ja rännuaastaid Gdańskis, Stockholmis ja Riias. Oma koha leidis ta hiljuti lahkunud puunikerdaja-tislermeistri Elert Thiele lese majas Olevimäel. Vähem kui aasta pärast vana meistri surma abiellus Christian Ackermann Thiele noore lese Anna Martensiga.

Kohalike tislerite tsunft kaebas Ackermanni kui autsaideri peale raele, kuid 1677. aastal lubas raad tal töötada vabameistrina ning palgata endale selle. Ajapikku tema kuulsus kasvas ja töövõimalused avardusid. 1684 hävis Toompea tulekahjus tema maja, kuhu ta oli viis aastat varem kolinud. 1705. aastal elas ta Tõnismäel, kus asus ka tema töökoda. Pärast 1707. aastat puuduvad Ackermanni elukäigu kohta andmed. Tema kümnest lapsest üks oli Tallinnas elus veel katkujärgsel ajal.

Ackermanni töid:

Tallinna toomkiriku altarisein: säilinud on leping Ackermanni palkamise kohta.
Märjamaa kiriku altar: säilinud on Ackermanni kiri võlausaldajale, kus ta mainib, et kui ta Märjamaa altari valmis teeb, saab võimaluse võla ära maksta.
Johan Andreas von der Pahleni vappepitaaf Tallinna toomkirikus: säilinud on leping.
Rootsi Mihkli kiriku kantsel: vastav sissekanne on kiriku arveraamatus.

Lisaks on dokumentaalseid andmeid veel mitme töö kohta, mille väljanägemisest puudub igasugune ettekujutus (hävinenud ja ei ole säilinud ka fotot):

Haljala või Rakvere kiriku altarisein ja kantsel: säilinud on kaebus töödega venitamise pärast.
Heinrich von Thiereni vappepitaaf Tallinna Niguliste kirikus: sissekanne kiriku arveraamatus.
Antoniuse kabeli uks Tallinna Niguliste kirikus: sissekanne kiriku arveraamatus.
Orelisein Tallinna Niguliste kirikus: mainitud Elert Thiele pärandivaidluse dokumentides.
Tõld major von Henninghausenile: tõldsepp Tobias Heideli kiri tööde venimise kohta.barokset polükroomiat ning keerutada kujudest tehtud 3D-mudeleid.

Ackermanni ja tema töökoja tippteoseks on Tallinna toomkiriku altarisein (1694–1696). Tegemist on Eesti kõige suurema ja huvitavama ikonograafilise programmiga altariseinaga, mis valmis põlengujärgse taastamise käigus selle hetke kõige olulisemasse Eestimaa kirikusse. Stiilikriitiliselt on Ackermannile omistatud ka Tallinna toomkiriku kantsli korpus ja Kolgata grupp.

Teistes Eestimaa kirikutes on Ackermannile omistatud: Hageri, Järva-Madise, Martna, Türi, Simuna ja Vigala kiriku altarisein, Juuru, Karuse, Rapla jmt kiriku kantsel, Tallinna Pühavaimu kiriku kella numbrilaud ning mõned üksikuina säilinud skulptuurid.

Artikli koostamisel on kasutatud pressiteate ja veebilehe www.ackermann.ee teksti.

Mis te arvate, kas Rahvusringhäälingu portaal või mõni suur päevaleht/portaal avaldaks järgmises lõigus esitatud teksti sisaldava artikli:

«Vaatame murelikult, kuidas ühelt poolt hiilivad riigivõimu ümber homoaktivistid, isegi mitte salates, et peavad «inimõigusi» põhiseadusest ülemateks. Teiselt poolt ronivad Toompeale radikaalsed feministid Sorose maski naiste õiguste kaitsmise sildi alla peites ning lootes, et inimõiguste ja vabaduse jutust uinutatud eestlased lasevad neil komberuumist rahvuslikud väärtused eemaldada. Sellise hiiliva homoagenda imbumisega riigi võimukoridoridesse ei saa nõus olla. … Meil on rahvusriik, kus pahemideoloogia ja riigiseadused on lahus. Ükski ideoloogia ei tohiks avalikult tunnistada, et peab oma põhimõtteid Eesti põhiseadusest ülemaks, seda ei tohi lubada ei homodele ega ka feministidele. … Ja me ei vaja, et homod ja feministid koos võimuahnete vasakpoolsetega meid seejuures tülli ajaksid. … Jäägem siis vabadeks ja tugevateks ning ärgem laskem homoaktivistidel eestlaste ühtsust maha põletada. … Ärme luba võõrideoloogial meid killustada, me ei pea endid vormima kaugelt tulnud homoagenda kommete järgi.»

Tõenäoliselt soovitaks mõne peavooluväljaande toimetaja pakkuda taolist artiklit pigem Uutele Uudistele või Objektiivile – või mis veelgi tõenäolisem, kuulutaks selle vaenu õhutavaks ja vähemusi halvustavaks tekstiks, mida ei tohiks isegi sõnavabadusele viidates avaldada.

1. novembril aga avaldas ERRi portaal kunstnik Piret Räni (Eestimaa Rohelised) artikli «Meie reliikvia on vabadus», kus autor kirjutab muu hulgas järgmist:

«Vaatame murelikult, kuidas ühelt poolt hiilivad riigivõimu ümber luterlased, isegi mitte salates, et peavad «kirikuseadusi» põhiseadusest ülemateks. Teiselt poolt ronivad Toompeale radikaalsed katoliiklased Ordo Iurise maski pereväärtuste kaitsmise sildi alla peites ning lootes, et rahvuse kestma jäämise jutust uinutatud eestlased lasevad neil komberuumist inimõigused eemaldada. Sellise hiiliva kristluse imbumisega riigi võimukoridoridesse ei saa nõus olla. … Meil on sekulaarne riik, kus usk ja riigiseadused on lahus. Ükski religioon ei tohiks avalikult tunnistada, et peab kirikuseadusi Eesti põhiseadusest ülemaks, seda ei tohi lubada ei luterlastele ega ka moslemitele. … Ja me ei vaja, et luterlased ja katoliiklased koos võimuahnete populistidega meid seejuures tülli ajaksid. … Jäägem siis vabadeks ja tugevateks ning ärgem laskem kirikumeestel eestlaste ühtsust maha põletada. … Ärme luba võõral kultuuril meid killustada, me ei pea endid vormima kaugelt tulnud katoliikluse karmide kommete järgi.»

Sedalaadi sõnavõtt «võimuahnete» ja omi religioosseid norme ilmalikule ühiskonnale peale suruda tahtvate kristlaste aadressil tundub paljudele täiesti okei. Tulebki paljastada ja kritiseerida selliseid salakavalaid äärmuslastest usuhulle!

Samal ajal nimetatakse häirimatult vähemuste kiusamiseks nõudmist, et LGBT ja feministide seltskonna seadusevastane rahastamine riigivõimu poolt peab ära lõppema või et koolid ja lasteaiad peavad homoideoloogiast puutumata jääma. Ühesõnaga, kristlaste ja konservatiivide ühiskondlikud pürgimused on taunitavad, «progressiivsete» rühmituste omad mitte.

Miks siin vastuolu ei nähta? Küllap mõeldakse, et meil kehtib sekulaarne liberaaldemokraatia, mis toetab üksnes progressistide argumente. Pealegi, pahemliberaalide arusaama kohaselt kujutab kirik või kristlus endast süsteemset rõhumist. LGBT-liikumine ja feminism aga taotlevad inimeste vabastamist ebaõiglusest ja rõhumisest. Kristluse või mõne teise organiseeritud religiooni esindajatel ei tohi seetõttu ilmalikus, vabadustele orienteeritud riigis sõnaõigust olla. Inimõiguste ja vabaduste laiendamisele suunatud liikumised peavad aga saama tegutseda avalikkuse ja riigivõimu toel.

Kuid halenaljakas on see, et vastandudes kristlusele kui võõrsilt toodud globalistlikule usule lähtub Piret Räni ise samuti võõrsilt toodud globalistlikust liberalismiideoloogiast. Mõte, et kristlus võiks olla seotud eestlaste rahvuskultuuriga, tundub talle vasturääkivana. Räni sõnul on ju piibel toodud meile globaalse kultuuri kandjana tule ja mõõgaga kaugetelt maadelt. «Kristlik rahvuskultuur, mis kutsub üles globaliseerumise vastu võitlema, on oksüümoron, kehastunud vasturääkivus,» kirjutab ta.

Ja räägib ise unistusest, et «vabade maailmakodanikena on võimalik samal ajal elada jõukalt, arendada meie rahvuskultuuri ning tagada ka looduse heaolu laiades puutumata laantes.» Seda peaks vist nimetama rahvuskosmopolitismiks ja selle edendajaid rahvuskosmopoliitideks?

Grotesksel viisil kuulub selle Räni kirjeldatud ürgse looduslähedase rahvuskultuuri juurde… homoabielu. Osundan: «Looduskultuuris on kõigile ruumi. Hiiemetsadesse ja mererandadesse mahuvad õlg õla kõrval ära suurpered ja kärgpered, üksiklased ja kangelasemad, naised, kes elavad naistega ning mehed, kes elavad meestega.» Kuis Kungla rahvas kuldsel a’al...

Kui mõne inimese ideaaliks on ettekujutus hiiemetsades ja mererandades elavatest maailmakodanikest eestlastest kui ürgsest loodusrahvast, kes on vabad ahistavast katoliiklikust moraalist ja konservatiivsetest väärtustest ning on õnnelikud samasooliste perede üle – mis siis ikka. Põhiseadus tagab inimestele usu- ja veendumusvabaduse, isegi kui loogikas on pehmelt öeldes lühis.

Roheliste käest aga tahaks siiski küsida: kas te kavatsetegi nüüd hakata kristlaste vastu viha õhutama?

Artikkel ilmus algselt portaalis Objektiiv.ee.

Võimuliit on kokku leppinud abieluteemalise rahvahääletuse korraldamises. Väljaanne Meie Kirik küsis kommentaari Eesti Kirikute Nõukogu presidendilt ja EELK emeriitpeapiiskopilt Andres Põderilt. Endine ülemkarjane leiab, et üleskutsed, kus võrdseks kohtlemiseks ja inimõiguseks nimetatakse loobumist abielust kui mehe ja naise loomupärasest liidust, pole armastuse, vaid totalitarismi hääl.

MK: Kas Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on juba jõudnud arutada 2021. aasta kevadel toimuva pidava abieluteemalise referendumi teemat ja kas on kavas pöörduda Eesti elanike poole ka mingisuguse üleskutsega?

Andres Põder: Kuna abielu on kirikute õpetuses – olgu moraaliteoloogias või evangeelses eetikas – olulisel kohal, ei saa nad selle teema üle toimuvast arutelust ühiskonnas kõrvale jääda. Seda näitas ka EKN-i seisukohtade avalik väljaütlemine kooseluseaduse vastuvõtmise aegu. Kõigepealt tuleb aga ära oodata, milliseks kujuneb rahvahääletusele pandav küsimus. Seejärel on võimalik otsustada, kas ja kuidas reageerida.

MK: Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika dotsent Urmas Nõmmik kirjutas ERRi portaalis, et kirikutele tuleks kasuks, kui abielureferendum ei toimu, sest see oleks nii või teisiti poliitiline. Nõmmiku arvates on kirikutele lausa ohtlik see, kui abielureferendumist kujuneb usulis-poliitiline hääletus kirikute poolt või vastu. Kuidas seda arvamust kommenteerida?

Andres Põder: Igasugune käitumine oleks nii või teisiti usulis-poliitiline. Inimene lihtsalt on poliitiline olend. Silmas pidades Lutheri regimentide õpetust, peab kristlane taotlema Jumala tahte järgimist igas valdkonnas, seda enam, et demokraatias on ta ise vürst, keiser ja kõrgem võim. Kirikute kasust selles seoses rääkida pole relevantne – ei hääletata ju kirikute üle ega hääleta ka kirikud, vaid kristlased. Õige või vale valik puudutab ju nende hingeõndsust.

Isiklikult arvan, et referendum pole prevaleeriva esindusdemokraatia puhul parim lahendus, kuid osutub paratamatuks ühiskondliku rahu taastamiseks, kasvõi läbi poliitilise lahingu. EKN hoiatas juba 2014. aastal kooseluseaduse vastuvõtmisega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. Ometi asusid selle initsiaatorid ühiskonda lõhestama ja viha õhutama ning need söed ei näi tuha all kustuvat.

Küsimus ei ole ainult abielu tähenduses, vaid usalduses demokraatia vastu. Astuti ju selline oluline samm, küsimata selleks eelnevalt valimislubadustes rahva mandaati. Nii omandas võim oligarhia näo.

Rahvahääletus on üks võimalusi selle patu heastamiseks.

MK: Nõmmiku hinnangul on teoloogias toimunud või on toimumas tõlgenduslik muutus samasooliste suhtes, mis tuleneb niinimetatud enesekriitilisest piiblilugemisest. Seda, et tänapäeval saadakse Piiblist teistmoodi aru ja seetõttu tuleks kiriku õpetust revideerida, on väitnud või nõudnud ka mõned teised teoloogid. Mida neile kosta või mida tavakristlastele selgituseks öelda?

Andres Põder: Jah, kriitiline suhtumine maailma, iseendasse, isegi Jumalasse kuulub kristliku usu juurde. Selles pole midagi uut. Kuid juba Augustinuselt pärineb mõttekäik, et kahtle ka kahtlemises. Suures kahtlemises võib juhtuda nii, et «enesekriitilisest piiblilugemisest» saab ennastkehtestav piiblilugemine. Sekulaarses ja egotsentrilises ühiskonnas võib selline areng lausa domineerida. Parafraseerides Eduard Vildet: igaüks on nüüd endale oma «Pühakirja» teinud ja arvustab nüüd toda. Piibel on siiski oikumeeniline, kiriku ja tema teoloogia juurde kuuluv tekst. Vaadates kristlaskonda terviklikuna, on suhtumine perekonda ja homoseksuaalsusse jäänud valdavalt samaks. Selle taga pole lihtsalt traditsioon, vaid ka tugevamad teoloogilised argumendid.

MK: Hiljuti linastus üks dokumentaalfilm, kus katoliku kiriku juht paavst Franciscus väljendas toetust mõttele, et samasoolistele paaridele tuleks anda partnerlusseadus. Kas see väljaütlemine võib mõjutada traditsioonilise positsiooni ümbermõtestamist kirikutes ja kuidas see mõjutab kirikutevahelisi suhteid Eestis?

Andres Põder: Esmajoones on tegu katoliku kiriku siseasjaga. Seejuures on korduvalt rõhutatud, et kiriku seisukohad homoseksuaalse praktika kui patu ja abielu kui mehe ja naise liidu osas pole muutunud. Ka paavst on inimene, kellel on õigus arutleda erinevate sotsiaalsete probleemide üle, hoolimata sellest, et tema sõnad paljusid mõjutavad. Teame ju, et ideaali ja tegelikkuse vahel haigutab sageli kuristik. Seadusega ei saa pattu ära kaotada. Mõeldes Jeesuse loole kadunud pojast, näeme, et isa armastab teda sedavõrd, et annab talle vabaduse ja võimaluse patustada. Hoopis ise asi on, kas me soosime seadusi, mis tõukavad inimesi halvale teele ja toovad kaasa tõsise riive teiste, iseäranis laste, inimõigustele ja väärikusele.

MK: Viimaks, mida tuleks teha kooseluseadusega? On kõlanud seisukoht, et pärast abielu mõistele senisest suurema kaitse andmist tuleks kooseluseaduse rakendusaktid vastu võtta. Samas on homoseksuaalsed suhted kiriku õpetuse kohaselt patused – seda on deklareerinud ka EKN. Kas kirikud saavad nõustuda sellega, et patustele suhetele antakse riiklik tunnustus?

Andres Põder: Tõsi on, et kirjas riigikogule pidas EKN kooseluseaduse vastuvõtmist ebavajalikuks ja taunis «mitteabielulise kooselu võimaliku õigusliku reguleerimise ja registreerimise kaudu ühiskonnas levi(tata)vat homoseksuaalsuse heakskiitmist ja propageerimist.»

Küll peeti vajalikuks inimeste vastastikkust toetust ja abi võimaldavate suhete reguleerimist näiteks varaõiguse või ülalpidamiskohustuse vallas, parendades vajadusel normatiivseid tekste või praktikat. Võimalik, et seda annab teha ka kooseluseaduse raames, loobudes selle abielu dubleerivast iseloomust. See tähendaks iga regulatsiooni eraldi käsitlemist, kaitstes nii abielu kõrget ideaali kui võimaldades kõigile vabaduse kas armastada või patustada. Üleskutsed, kus võrdseks kohtlemiseks ja inimõiguseks nimetatakse loobumist abielust kui mehe ja naise loomupärasest liidust, pole armastuse, vaid totalitarismi hääl.

Küsitles Veiko Vihuri

Neljapäeval, 21. oktoobril, käis TV3 saates «Duubel» EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats. Vestlusteemaks oli kiriku suhtumine seksuaalvähemustesse. Usutlusest jäid kõlama mõtted, et Piiblit on läbi aegade erinevalt tõlgendatud ja see pole nagu tolmuimeja manuaal, mida kõik ühtmoodi mõistavad; et Jeesus ei tulnud traditsiooni ega ühtegi institutsiooni kaitsma; et abielu defineerimine ei tee kedagi õnnelikumaks.

Nende väidetega on nii ja naa. Tõepoolest on Piiblit läbi aegade erinevalt tõlgendatud, ainult et valesti tõlgendajaid nimetab Kirik hereetikuteks või ketseriteks. Teiseks, Jeesus ise on öelnud, et Ta ei tulnud tühistama käsuõpetust, vaid seda täitma – kusjuures abielu küsimuses oli Ta kirjatundjatest hoopis rangemal seisukohal ja kuulutas selle lahutamatuks. Kolmandaks, õigusnormid ei pruugi kedagi tingimata õnnelikuks teha, aga nad on vajalikud selleks, et ühiskond saaks toimida.

Millest Annika Laats aga rääkimata jättis, oli kiriku õpetus homosuhete kohta. Kirik ei ole homoliitude seadustamise vastu mitte niivõrd sotsiaalse konservatiivsuse tõttu (ettevaatlikkus kõlblusnormide ümbertõlgendamisel) või murest ühiskonna sidususe pärast (soov säilitada erinevate gruppide vahel tasakaal), vaid seetõttu, et Jumala ilmutuse kohaselt on homoseksuaalsed suhted patused.

Ma tsiteerin 2008. aastal vastu võetud Eesti Kirikute Nõukogu dokumenti «Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses»:

«Kõige üldisemas mõttes peetakse homoseksuaalsuseks kalduvust ihaleda või sugulisse vahekorda astuda oma soolise inimesega. Kuna Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides – sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.»

Valgustusjärgne liberaalne inimesekäsitus on teinud kõige mõõdupuuks inimese vabaduse, mis väljendub tema eneseteostusõiguses ja mis seisab kõrgemal religioossetest moraalipiirangutest. Sellest tulenevalt kasutatakse homosuhete õigustamise puhul sageli järgmist argumenti: kui kaks täiskasvanud inimest soovivad vastastikusel nõusolekul ühte heita, miks peaksid need, kellesse see ei puutu, neile seda õigust keelama?

Sellele võib vastata, et kui need suhted jääksid privaatsfääri, siis ega ju ei keelatagi, ent ühiskondliku tunnustuse korral puudutab see ka ülejäänud inimesi – näiteks riigiametnikuna, teenindajana, lapsevanemana jne. Uus ideoloogiline lähenemine surutakse peale kogu ühiskonnale. Kõik saavad sellest ühel või teisel viisil puudutatud.

Annika Laats väljendas kõnealuses saates oma heameelt paavst Franciscuse pärast, kes oli äsja avaldanud toetust samasooliste partnerlusseadusele sõnadega: «Homoseksuaalsetel inimestel on õigus olla osa perekonnast. Nad on Jumala lapsed ja neil on õigus perekonnale. Keegi ei peaks olema välja tõugatud või selle tõttu õnnetuks tehtud.»

Sellega, et kõik inimesed on Jumala lapsed, kristlased ei vaidle. Jumal on meie Looja. Hoopis teine asi on halastuse ettekäändel teatud eluviisidele ühiskondliku tunnustuse andmine. Ukraina kanoonilise õigeusukiriku kantsler, metropoliit Antoni ütles kommentaariks paavsti sõnadele: «Kristlik halastus seisneb patustaja juhtimises kahetsusele, mitte tema pattude õigeks tunnistamises. Kaastunne ei tähenda õigustamist.» See on klassikaline kristlik positsioon. Patust tuleb armastada, aga pattu ei saa heaks kiita. Patuse kõrval tuleb seista, aga mitte toetada tema kavatsust elada patus.

Liberaalses teoloogias kaldutakse Piiblis nägema pigemini inimlikku päritolu dokumenti, mille tähenduse mõistmine sõltub kontekstist, s.t ajast ja kohast. Liberaalse teoloogi jaoks on Piibli normid ajas muutuvad ning ennekõike tulevat lähtuda armastuse nõudest. Osundan teoloog Johann-Christian Põderi arvamusavaldust: «Tänase luterliku eetika järgi ei peaks abielu ja teiste sotsiaalsete institutsioonide puhul lähtuma nende n-ö otsesest jumalikust päritolust. See tähendaks inimlike eluvormide ja kultuuriliste nähtuste jumalikustamist, nendest tegelikult puuslike tegemist.»

Varem on ta öelnud: «Luterlikust vaatenurgast võib aga öelda, et eetiline pluralism on mõneti isegi luterliku eetika tunnusmärk, olles seotud kristlase vabaduse ja isikliku vastutusega. Evangeelne eetika ei ole jumalikult etteantud autoritatiivne reeglistik, vaid püüd tõlgendada meie elupraktikat Jumala armastuse valguses.»

Kui armastus ja vabadus lahutatakse pattulangemist eirates piibellikest kõlblusnormidest ja tõstetakse esile ainsate otsustavate kriteeriumitena, siis sellega moonutatakse kristlikku õpetust ja arusaama Jumala tahtest meie suhtes. Teiste sõnadega, meil on tegemist ilmselge hereesia ehk valeõpetusega.

Kahtlemata jätab avatud, tolerantne, inimesi mõistev hoiak moodsas ühiskonnas kristlasest igati vaga mulje. See on kooskõlas ilmalike liberaalsete väärtustega, mis on olemuselt ebakristlikud. Aga mulle meenub väljapaistva ameerika luterliku teoloogi Carl E. Braateni ütlus, et vanaaja kiriku ketserid olid ka kõik vagad mehed. Nende vagadus ja sarm ei teinud paraku kahjutuks nende valeõpetust, mis saadab eksitatud hinged hukatusse.

On kuratlik panna ette inimesearmastaja mask ja juhtida oma ligimene samm-sammult igavesse hukatusse.

Me poleks pidanud siia jõudma. Ent ometi, siin me oleme – mina ja teised tavalised ilmikud on sunnitud katoliku kiriku ülemkarjase, püha Peetruse aujärjel istuva Kristuse vikaari sõnu korrigeerima ja talle avalikult vastu astuma. Tavalise katoliiklasena pole mulle antud olukorras jäetud muud võimalust kui kõnelda ja kirjutada. Seda nõuab tõde.

«Kes sina üldse selline oled?» küsib mõni. Mitte keegi, vastan. «Oled sa paavstim paavstist endast?» Sellele küsimusele ma ei hakka isegi vastama.

Aga kiriku traditsioon, mille läte on Jeesus Kristus, mida on pühade apostlite kaudu kirikus edasi kantud ning mis on tavaliste ustavate üleloomuliku usu ja seda väljendava sensus fidei kaudu igas ajaloolises hetkes lihaks saanud, peab olema selgelt sõnastatud ja kõikidele arusaadavalt esile toodud. Nii on kohus.

Paavst Franciscuse väljaütlemised eile esilinastunud dokumentaalfilmis «Francesco» on otseses vastuolus kiriku kahe aastatuhande pikkuse õpetuse, traditsiooni ja neid ustavalt kajastavate kiriku õpetusameti viimaste dokumentidega. Seetõttu pole ime, et paavsti sõnad tõusid esiuudiseks kogu lääne meedias, mis haistis õhust revolutsioonilist hetke – esimest korda väljendas üks paavst toetust samasooliste tsiviilpartnerlusele.

«Homoseksuaalsetel inimestel on õigus olla osa perekonnast. Nad on Jumala lapsed ja neil on õigus perekonnale. Keegi ei peaks olema välja tõugatud või selle tõttu õnnetuks tehtud,» tõdes paavst dokumentaalfilmis. «Mida me teha saame, on tsiviilpartnerluse seadus. See annab neile õigusliku katte. Olen seda toetanud,» jätkas ta.

Nagu kommenteeris paavsti väiteid peapiiskop Carlo Maria Viganò, ei pea selleks olema moraaliteoloogia ekspert, et tunnistada väljaütlemiste kiriku senisest õpetusest lahknevat iseloomu ja näha neis tõsist skandaali lugematutele ustavatele katoliiklastele.

Kiriku õpetuses ja praktikas ei ole kuni viimaste aegadeni käsitletud spetsiifiliselt samasooliste seksuaalse iseloomuga partnerlust. Homoseksuaalse akti näol oli ja on siiani kiriku hinnangul tegu loomuvastase pahe ja taeva poole karjuva surmapatuga, millel baseeruv partnerlus, veel vähem aga mehe ja naise abielu väliseid tunnuseid matkiv «homoabielu» oleks mõeldamatu.

Kultuurirevolutsiooni edenedes ning samasooliste tsiviilpartnerluse ja sellele järgnenud «homoabielu» legaliseerimise laine käigus viimasel kahel-kolmel aastakümnel on kirik olnud sunnitud andma sellele protsessile omapoolse moraalse hinnangu.

Viimane kiriku õpetusameti dokument, mis seda teemat spetsiifiliselt käsitleb pärineb 3. juunist 2003 ning kannab nime «Kaalutlused ettepanekute suhtes tunnistada seaduslikuks homoseksuaalsete isikute vahelised liidud». Dokument kannab toonase usukongregatsiooni prefekti kardinal Joseph Ratzingeri allkirja, kellest mõne aasta pärast saab paavst Benedictus XVI.

Dokument on ühemõtteliselt selge ning ei jäta ruumi tõlgendusteks. «Situatsioonides, kus homoseksuaalseid liite seaduslikult tunnustatakse või kus neile on antud abielule kuuluv seaduslik staatus ja õigused, ollakse kohustatud [sellele] selgelt ja jõuliselt vastu astuma,» toonitab kiriku õpetusamet. Katoliiklane peab kiriku korralduse kohaselt «hoiduma mistahes formaalsest koostööst selliste rängalt ebaõiglaste seaduste vastuvõtmisel või rakendamisel, ning sedavõrd, kui see on võimalik, materiaalsest koostööst nende rakendamisel.»

Apelleerides loomuseaduslikele ja usust tulenevatele argumentidele tuginedes abieluliiduga väliselt sarnaneva samasooliste tsiviilpartnerlusseaduse vastu, tõdeb usukongregatsioon: «On tõsi, et kõik katoliiklased on kohustatud vastustama homoseksuaalsete liitude seaduslikku tunnustamist, aga katoliiklikud poliitikud on kohustatud tegema seda erilisel moel, järgides oma vastutust poliitikutena.»

«Kirik õpetab, et lugupidamine homoseksuaalsete isikute vastu ei saa mitte mingil moel viia homoseksuaalse käitumise heakskiitmisele või homoseksuaalsete liitude seaduslikule tunnustamisele,» kirjutab usudoktriini kongregatsioon.

Kiriku õpetuse järgi peavad ühiskonnad lähtuma ühisest hüvest, mille üheks osaks on seadused, mis tunnistavad, edendavad ja kaitsevad abielu institutsiooni perekonna ja seeläbi ka ühiskonna alusena.

«Homoseksuaalsete liitude seaduslik tunnustamine või nende asetamine samale tasandile abieluga tähendaks mitte ainult hälbiva käitumise heakskiitmist, mille tagajärjeks on selle seadmine eeskujuks tänapäeva ühiskonnas, vaid see varjutaks ka alusväärtusi, mis kuuluvad inimkonna ühisesse pärandisse. Kirik ei saa jätta neid väärtusi kaitsmata, meeste ja naiste hüve ning ühiskonna enese hüve pärast,» seisab õpetusameti dokumendi viimases lõigus.

Osaliselt ka nendest kaalutlustest lähtudes sai üle kaheksa aasta tagasi loodud katoliiklastest koosnev Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mis sel hetkel võttis tõsiselt kiriku üleskutset, mille järgi on kõik katoliiklased «kohustatud vastustama homoseksuaalsete liitude seaduslikku tunnustamist».

On kahju, et väga paljud katoliiklased, eelkõige kiriku hierarhia ehk piiskoppide ja preestrite ridadest üle maailma, pole kutsele kaitsta ühiskonnas loomulikku perekonda ja selle aluseks olevat abielu, järgnenud. Paljuski katoliiklaste ning – pean seda jälle toonitama – kohalike kirikute hierarhia leiguse ja apaatia tulemusel on tänaseks mitmetes traditsionaalselt katoliiklikes maades, nagu Portugal, Hispaania ja Iirimaa, läbi surutud abielu ja perekonna tähendust moonutavad seadused.

Paavst Franciscuse seekordne väljaütlemine põhjustab tohutut kahju, kuid eelkõige mõjub see katastroofiliselt paavsti institutsiooni mainele. Kuigi antud fraasi näol pole tegu õpetusliku seisukohaga ning kiriku liikmeid ei seo sellisel tasandil õhku visatud repliigid rohkem kui paavsti hinnangud sellele, kumb Rooma kahest jalgpallimeeskonnast võidab omavahelise õhtuse matši, külvab paavst usklike seas segadust ja skandaali ning õõnestab avalikkuse silmis Peetruse ameti autoriteeti. Ühtlasi on kogu maailma liberaalsele meediale selge, et kui paavst avalikult kiriku õpetuse vastu välja astudes toetab üht antikristliku revolutsiooni peamistest dogmadest, on tegu katsega kõigutada kiriku õpetust tõsiselt võtvate ja nendest ühiskondlikus tegevuses lähtuvate konservatiivide sotsiaalset jalgealust.

Kuidas peaksid end tundma need arvukad kiriku traditsioonist kinni pidavad usklikud, kes on võtnud nõuks seista elu ja tervist mängu pannes oluliste ühiskondlike ideaalide kaitsel, mille juured ulatuvad Kristuse kiriku kahetuhandeaastasesse õpetusse? Kuidas peaksid tundma end sõdurid, kelle väejuhatus on kindralstaabi maha jätnud ja keda keskastme ohvitserid põlgliku muigega pealt vaatavad? Milline peaks olema nende motivatsioon edasi võidelda?

Ilmselt tunnevad paljud neist end samamoodi nagu Hiina ustavad katoliiklased, nähes, kuidas Vatikan tunnustab kommunistide poolt loodud riigikirikut. Aastakümnete jooksul olid nad iseenda, oma vanemate ja vanavanemate – auliste märtrite – elu hinnaga keeldunud tegemast koostööd kommunistliku partei poolt loodud võltskirikuga, mis kiitis heaks abordi ja kommunismi, üksnes selleks, et vaadata pealt, kuidas Vatikan paavst Franciscuse valitsemise ajal ja pedofiilist niiditõmbaja kardinal McCarricku osalusel annab Hiina võimude poolt loodud riigikirikule ametliku tunnustuse. Ilmselt tunnevad nad end samamoodi kui avalikult Vatikani Hiina-poliitikat kritiseerinud Hong Kongi emeriitpiiskop, kardinal Joseph Zen, kellel Hiina kommunistlik valitsus lubas mõned nädalad tagasi valitud päevadeks Vatikani külastamise eesmärgil riigist välja sõita, ent keda paavst kiirele graafikule viidates keeldus vastu võtmast.

Keset pimedust tasub aga meeles pidada seda, et miski tegelikult ju ei muutu. Kristus on sama eile, täna ja igavesti. Pühim Jumalaema Maarja on Maarjamaa kuninganna. Kiriku õpetus on muutumatu. Jah, me oleme sisenenud kiriku «vaimu pimedasse öösse», milles Jumal näib vaikivat, ent oleme ausad, me ju teadsime seda juba ammu Neitsi Maarja ilmutusest Fatimas ja paljudest teistest lätetest. Kas tuleb meile midagi üllatusena? Nüüd on vaja seista, sest nii on kohus.

Jeruusalemma elanikud on vaikinud, kuid kuningas ei jää selle pärast tulemata.

Aeg on kividel kisendada.

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv.

Vatikani uudiste lehekülg vahendas kolmapäeval uudise, et Rooma filmifestivalil linastub režissöör Jegveni Afinejevski dokfilm «Francesco». Selles dokfilmis tuuakse avalikkuse ette mõned Jorge Mario Bergoglio [paavst Franciscuse] mõtteavaldused homoseksuaalsuse teemal. Iseäranis tekitavad sügavat hämmingut kaks järgmist:

«Homoseksuaalsetel inimestel on õigus olla osa perekonnast. Nad on Jumala lapsed ja neil on õigus perekonnale. Kedagi ei peaks selle tõttu välja lükkama või õnnetuks tegema.» 

«Tuleb luua tsiviilpartnerluse seadus. See annab neile õigusliku katte. Seda olen toetanud.»

Ei pea olema teoloog või asjatundja moraaliõpetuse alal, et näha, et sellised avaldused on täiesti hereetilised ja tekitavad usklike silmis väga tõsise skandaali.

Pange hästi tähele: need sõnad kujutavad endast lihtsalt räiget provokatsiooni, mille abil hierarhia «ultraprogressiivne» osa tahab kunstlikult esile kutsuda kirikulõhet, nagu seda on juba proovitud teha dokumendiga Amoris laetitia, surmanuhtluse kohta käiva õpetuse modifitseerimisega, Amazonase sinodi ja ebajumal Pachamamaga ning Abu Dhabi deklaratsiooniga, mis on nüüd üle korratud ja süvendatud entsüklikas Fratelli tutti.

Näib, et Bergoglio üritab ketserlike avalduste kuhjamisega jõhkralt panuseid tõsta, nii et see sunnib kiriku terveks jäänud osa – millesse kuulub piiskoppe, vaimulikke ja usklikke – teda ketserluses süüdistama, et siis kuulutada see osa kirikust skismaatiliseks ja «paavsti vaenlaseks».

Jorge Mario Bergoglio üritab sundida mõningaid kardinale ja piiskoppe end osadusest temaga lahutama, mille tulemuseks ei ole tema enda võimult kõrvaldamine ketserluse tõttu, vaid pigem nende katoliiklaste väljaheitmine, kes soovivad jääda truuks kiriku muutumatule õpetusele. Selle lõksu eesmärk on – Bergoglio ja tema «võluringi» oletatavate kavatsuste kohaselt – tugevdada omaenda võimu kirikus, mis oleks vaid nominaalselt «katoliiklik», kuid tegelikult ketserlik ja skismaatiline.

Seda pettemanöövrit toetab globalistlik eliit, peavoolumeedia ja LGBT-lobi, kellele paljud vaimulikud, piiskopid ja kardinalid pole võõrad. Lisaks ärgem unustagem, et paljudes riikides kehtivad seadused, mille abil saab kriminaalkorras karistada kõiki, kes peavad sodoomiat taunitavaks ja patuseks või kes ei kiida heaks homoseksuaalse «abielu» seadustamist – isegi kui nad teevad seda oma usutunnistuse alusel. Piiskoppide tauniv avaldus Bergoglio vastu sellises küsimuses nagu homoseksuaalsus võib kaasa tuua nende endi kriminaalvastutusele võtmise ilmalike võimude poolt – Vatikani heakskiidul.

Seega võib Bergoglio arvestada mitte ainult «süvakirikuga», mida esindavad mässulised nagu isa James Martin (SJ) ja need, kes propageerivad Saksamaa «sinodaalset teed», vaid ka «süvariigiga». Pole üllatav, et selles dokfilmis antakse samuti heakskiit demokraatide presidendikandidaadile [Joe Bidenile] ja mõistetakse hukka Trumpi administratsiooni poliitika, millele heidetakse ette Ameerika Ühendriikidesse siseneda soovivate perede ebaseaduslikku eraldamisest, kuigi reaalsus on see, et president seisab silmitsi inimkaubandusega, mis puudutab ka alaealisi.

Sellal kui konservatiivsetel Ameerika piiskoppidel on keelatud sekkuda poliitilisse debatti president Trumpi toetuseks, sekkub Vatikan vajaduse korral valimistesse demokraatide kandidaadi kasuks, koostöös sotsiaalmeedia ja uudistekanalitega, mis tsenseerivad tõsiseid süüdistusi Bidenite perekonna vastu.

Katoliiklastena kutsutakse meid ühinema nendega, kes kaitsevad elu, loomulikku perekonda ja riiklikku suveräänsust. Arvasime, et meiega on Kristuse vikaar. Tunnistame valuga, et selles aegade heitluses on see, kes peaks juhtima Peetruse paati, liitunud Vaenlasega, et see põhja ajada. Meenutades pühade paavstide julgust usu terviklikkuse kaitsmisel ja hingede päästmise edendamisel, võib ainult tõdeda: Quantum mutatus ab illis! (tõlkes umbes: Kuidas nad on muutunud!, parafraas Vergiliuselt).

Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri.

Peapiiskop Carlo Maria Viganò on endine Vatikani nuntsius USA-s.

Peapiiskop Urmas Viilma leiab, et abieluteemalise rahvahääletuse õnnestumine võib avada uue perspektiivi kooseluseadusega lõpuni minemiseks. «Kui abielu mõiste saab turvaliselt kindlustatud, on samasoolistel paaridel õigustatud ootus parlamendile senise patiseisu lahendamiseks,» kirjutab Viilma.

Raske öelda, missuguseid lahendusi soosib poliitiline loogika, kuid kiriku õpetuse ja kristliku väärtussüsteemiga ei ole patus elamine kooskõlas, mistõttu ei tohi jääda vähimatki muljet, justkui kirik lepiks sellega, et kooseluseadusega «minnakse lõpuni». Isegi siis, kui abielu mõiste saab kindlustatud.

Ilmalik maailm teeb oma valikud, ent ükski kirik – tahtes jääda Jeesus Kristuse kirikuks – ei saa nõustuda millegi sellisega, mis on vastuolus Jumala ilmutusega, ega näha selles rahuldavat kompromissi ühiskonna jaoks. See, mis on olemuslikult väär, ei saa mitte kunagi olla legitiimne lahendus.

Juba 2008. aastal deklareeris Eesti Kirikute Nõukogu dokumendis «Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses» järgmist:

«Kõige üldisemas mõttes peetakse homoseksuaalsuseks kalduvust ihaleda või sugulisse vahekorda astuda oma soolise inimesega. Kuna Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides – sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.»

Ja veel: «Eelöeldut arvesse võttes leiab EKN üksmeelselt, et kristlikult elades peab tulevikulegi vastu minnes jääma mehe ja naise vahelisele abielule kõlbelises perspektiivis vaid üksainus piibellik alternatiiv: kristlik tsölibaat Jeesuse eeskujul.»

Seega on Eesti kirikute ühine arusaam ja seisukoht, mis tugineb Piiblile, et homoseksuaalsed suhted on patt ning taunitav pole mitte üksnes «homoabielu», vaid ka homopartnerluse seadustamine.

Ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on selgesti väljendanud piibellikku seisukohta, et «Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses», lisades, et «Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida»» (kirikukogu avaldus 2009).

Samuti öeldakse kirikukogu 2018. aasta otsuse seletuskirjas:

«Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele.»

«Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks.»

Juba sellest tulenevalt ei saa ükski kiriku esindaja rääkida ametlikult kooseluseaduse rakendamisest või samasooliste paaride õigustatud ootustest.

Poliitikud võivad vorstidega kaubelda, ent kirik selles osaleda ei saa ega pea ka tükkima hindajaks, kas tehtud kaup õiglane sai.

Möödunud nädala kolmapäeval blokeeris Twitter täielikult väljaande New York Post artikli jagamise. See artikkel kõneles nimelt ulatuslikust korruptsioonist, mis on väidetavalt seotud Bidenite perekonnaga.

«Twitter blokeeris terve meediavõrgustiku, et aeglustada negatiivse uudise levikut Bidenist. Vau, seda pole varem ajaloos juhtunud. Samuti tema tõesti halb intervjuu eile õhtul. Miks Twitter seda teeb. Tõmbab rohkem tähelepanu Unisele Joele & Big Tech’ile,» säutsus Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, kes on ka ise Twitteri tsensuuri ohvriks langenud.

Kuid tegelikult on asi palju tõsisem kui mõne üksiku uudise blokeerimine. Suured tehnoloogiahiiud (Big Tech) otsustavad kogu poliitilise diskursuse üle – seda, millist uudisvoogu inimesed näevad, millised poliitilised liikumised nende platvormil sõna saavad jne.

Breitbarti ajakirjanik Allum Bokhari, kes on kirjutanud raamatu «#Kustutatud. Tehnohiidude võitlus, et kustutada Trumpi liikumine ja varastada valimised», kõneleb LifeSiteNews.com lehel tehnoloogiahiidude tegelikust haardest ja ambitsioonist kontrollida kogu poliitilist diskursust.

Bokhari sõnul analüüsitakse ja hinnatakse kasutaja tegevust sotsiaalmeedia platvormidel «vihakõne» või «valeinfo» levitamise seisukohast. Need on üsna hägused ja poliitiliselt laetud mõisted. Tehnoloogia on disainitud nõnda, et see tsenseerib ja blokeerib sisu, mis ei ole kooskõlas Ränioru (Silicon Valley) maailmavaatega, eriti aga niinimetatud kriitilise rassiteooriaga.

Oma raamatu jaoks Google’is, Facebookis ja Twitteris töötavaid inimesi intervjueerides uuris Bokhari, kes otsustab selle üle, mis on vihakõne või valeinfo. Tema sõnul on selle üle otsustajad ise «kriitilise rassiteooria» järgijad: «Mitte kuskil Ameerikas, välja arvatud ülikoolid, ei ole kriitiline rassiteooria mõjukam kui Räniorus.»

«Me liigume maailma suunas, kus algoritmid juhivad suurel määral meie elu ja otsustavad, kelle poliitiline liikumine saab olema edukas ja kelle oma mitte. See kõik on programmeeritud kriitilise rassiteooria järgijate poolt. See on digitaalne totalitarism, see on hirmutav. See toimub just nüüd,» rõhutab Bokhari.

Tõuke selleks andis Donald Trumpi valimine presidendiks 2016. aastal. Kuid Bokhari hoiatab, et tsensuur ei puuduta ainult USA-d, vaid seda rakendatakse kõikjal maailmas:

«Nad blokeerivad konservatiive Brasiilias. Nad blokeerivad konservatiive Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias. See on tohutu võim. Mitte kunagi varem ajaloos ei ole nii väikesel hulgal inimestel olnud nii palju võimu poliitilise diskursuse üle. Mitte ainult ühes riigis, vaid üle kogu maailma. Mõned San Francisco läbipaistmatud kompaniid saavad suunata poliitilist arutelu Brasiilias.»

Tehnohiiud kontrollivad, milliseid uudiseid inimesed näevad. See on problemaatiline eriti neid valijaid arvestades, kes vajavad valiku tegemiseks erapooletut informatsiooni.

«Nad hävitasid [internetivabaduse]. Ja nad hävitasid selle suures osas viimase nelja aasta jooksul, sest nad kartsid, et need uued populistlikud liikumised kasutavad internetti, et astuda vastu peavoolu korrale. Neile ei meeldinud tõsiasi, et nad kaotasid kontrolli poliitilise diskursuse üle. Ja nüüd arendavad nad tehnoloogiaid, mis võimaldavad ühekorraga maha suruda terveid poliitilisi liikumisi,» kõneleb Bokhari.

Ta küsib, kas inimestel on võimalik saada tagasi oma internetivabadus, mille suured kompaniid on neilt varastanud. Bokhari sõnul sõltub see eesseisvatest USA presidendivalimistest.

«Meil on kaks kandidaati, Joe Biden ja Donald Trump. … Donald Trump tahab tehnohiiud kontrolli alla saada. Joe Biden tahab neile võimu juurde anda. … Internetivabadus on kaalukeelel.»

Toimetas Veiko Vihuri

Loe ja vaata lähemalt siit.

Opositsioon ja homototalitaristid on nikerdamas järgmist suurt skandaali, et valitsust kukutada. Eelmisest umbusaldusest ongi juba mitu nädalat möödas, ilmselt on haavad ära lakutud.

Selleks, et oma üdini ebasiirast teeseldud nördimuse ja vihapurset kuidagigi usutavalt müüa, tuleb kõigepealt mõistagi püsti panna Suur Vale. Antud juhul on selleks väide, nagu sooviks Mart [Helme] või meie erakond Eestist inimesi välja saatma hakata. Mitte midagi taolist Mart muidugi öelnud ei ole. Mart ütles, et jooksku ringi Rootsis ja sedagi, et Rootsis suhtutakse homodesse sõbralikumalt kui Eestis. Kas vähese keeleoskuse või pahatahtlikkuse tõttu on lause tõlgitud valesti ning valet tiražeeritud.

Nii või naa, võimalus Eestist vabalt ära minna kuhugi, kus rohkem meeldib on üks neid vabadusi, mille üle me peaks tänulikud olema. Mu meelest on kiretu ja ilmne tõsisasi, et Rootsis suhtutakse homoteemasse meist liberaalsemalt, et seal on teised, homodele soodsamad seadused, võrreldes meiega. Kuidas selle reaalsuse välja ütlemine on skandaal või hukkamõistu vääriv? Me teeme ise oma seadused nii, nagu meile meeldib. Rootsi teeb ise omad seadused nii, nagu neile meeldib. Ja Euroopas saavad inimesed liikuda ühest riigist teise vastavalt sellele, kuidas neile parem tundub.

Võimalus öelda välja oma arvamus asjade, nähtuste ja inimeste kohta ilma repressioone kartmata peaks samuti olema üks neid vabadusi, mille üle me peaks tänulikud olema ja mida me peame tingimata kaitsma.

Siit jõuame teise olulise aspektini praegu käivitatud rünnakus. Eestis üritatakse kehtestada homototalitarismi, kus – apelleerides põhiseadusele – üritatakse meile selgeks teha, et me ei tohi teatud teemadel sõna võtta või arvamust omada. Et on teatud liberaalide poolt puutumatuks kuulutatud teemad ja inimgrupid, kelle kohta ei tohi kriitikat väljendada. Teemade nimekiri muide täieneb kiirelt. Tegelikult näeme veelgi jultunumat sammu, midagi sarnast, mida nägime suvel Ameerikas BLM-i poolt. Enam ei piisa sellest, et sa oled vait, kui sulle miski ei meeldi või kui sa radikaalidega ei nõustu. Sa pead kuulutama oma truudust revolutsioonilisele ideoloogiale ja radikaalsetele sammudele. Sa tohid teatud teemadel sõna võtta ainult sõnavaraga, mille ühiskonna lammutajad on heaks kiitnud ja ette kirjutanud. Sa tohid teatud teemadel sõna võtta ainult nurga alt, mille nemad on heaks kiitnud ja ette kirjutanud.

Sellega ei või leppida. Meid valiti parlamenti suures osas selle tõttu, et seisame selgelt ja häbenematult traditsioonilise pere kaitsel ja homopropaganda ning homototalitarismi vastu. Et seisame poliitilise korrektsuse nimelise tsensuuri vastu. Mart väljendas seisukohti ja suhtumist, mida meie erakond on oma algusest saadik põhimõttekindlalt väljendanud. Lühidalt: me pole kunagi rääkinud homode tagakiusamisest või välja saatmisest, vaid olnud vastu homopropagandale ja ühiskonna väärtuste ning institutsioonide ümberkujundamisele nende radikaalse ideoloogia kohaselt; peame traditsioonilisi moraaliväärtusi ning perekonnamudelit rahvusliku jätkusuutlikkuse pandiks. Me ei võitle inimeste poolt või vastu, vaid ideede poolt või vastu. Pole mõeldav, et me need ideed ja põhimõtted maha vaikime või ära unustame pärast valimisi või selle pärast, et me valitsuses oleme. Lihtsalt öeldes: selle pärast me riigikogus ja valitsuses olemegi, et me nende asjade eest seisame. Kui ei seisaks siis, poleks meid kellelegi vaja.

Saame ju aru, miks järjekordse välja mõeldud skandaaliga mürgel on käivitatud. Tegemist on üha raevukamaks muutuvate katsetega takistada abielu teemalise referendumi korraldamist järgmise aasta sügisel. See referendum on väga põhimõtteline ühiskondliku tasakaalupunkti tagasi nihutamine traditsiooniliste väärtuste kasuks ning selle normaalsuse taastamise ankurdamine kõrgeima võimukandja mandaadiga. Radikaalidele tähendab see viimase kümne aasta ühiskonna lammutamise tulemuste tagasi pööramist. Nad ei kavatse sellega võitluseta leppida. Referendumi läbi kukutamiseks on vaja luua ühiskondlikku fooni, mille abil avaldada survet koalitsioonikaaslastele ning sundida meid taganema koalitsioonilepingus kokku lepitust.

Allikas: rahandusminister Martin Helme postitus sotsiaalmeedias

Rõhutused tekstis: MK toimetus

12. oktoobri Postimehes ilmunud kuri arvamuslugu riigi ja kiriku (antud juhul siis luterliku kiriku) suhetest, kiriku rollist ja usust ning usklikest üleüldse kutsub väikesele «vikate parrantuselle».

Ma ei pea siin silmas artiklit üleüldse – selle meel ja vaimsus kõneleb üksüheselt enda eest ja sõnavabaduse austajana ei kavatse sellele hinnanguid anda. Meenutaks vaid, et samas keegi teine praeguse ajavaimu «arvamusliidritest» käib visalt peale, et selle vaimu vastalisi artikleid ei peaks üleüldse avaldatama aga kuna antud artikkel selle vaimuga igakülgses kooskõlas on, siis ei paista toimivat isegi «vihakõne» seni veel küll fikseerimata seadus. Quod licet Iovi, non licet bovi ehk mis lubatud selle ajastu Jupiteridele, polevat härgolendile teps mitte lubatud.

Küll aga tahaksin tähelepanu juhtida väikesele nüansile selle artikli juures – sellele lõigule, kus sapiselt mainitud, et see olla viimane luterliku kiriku heategu meie maa ning rahva vastu, kui seesinane kirik maarahva rootsi ajal lugema ja kirjutama õpetas. No aitäh sellegi eest. Paljud kirikuvaenulised sulesepad püüavad tollestki tõsiasjast mööda minna, aga tihkaksin siiski mainida mõningaid isikuid, sündmusi ja tõsiasju, mis – no ütleksin – lasevad tõde pisut teistpidi paista. Seega siis:

…aastal 1700 olid Kirde-Eesti nelja kihelkonna õpetajad need, kes püüdsid korraldada maakaitset Narva-Rakvere vahel toimuva rüüstamise ja hävingu vastu, mida Peeter I väed korraldasid. Sama teemaga tegeles Lõuna-Eestis õpetaja Virginius.

…aastal 1708 kirjutab Käsu Hansu nimeline Puhja köster lugulaulu «Oh ma vaene Tardo liin», mis teadaolevalt vanim eestikeelne ja maarahva soost mehe kirjutatud sellelaadne teos.

…1710 Harku kapitulatsioon sätestab Eesti ja Liivimaa üle Balti erikorra, mis kinnitab luterliku kiriku staatuse ja taas kord ollakse pääsenud sulandumisest keele, meele ja usu poolest Ida kultuuriruumi. Mida see kaasa toonuks, näeme suurepäraselt õigeusu ja vene keele sfääri jäänud hõimurahvaste saatusest.

…1715 ja 1739 ilmuvad põhjaeesti murdeline Uus Testament ja Piibel. Tükk maad varem, kui paljudel suurematel rahvastel. Ja jälle mängus need luterlikud ning herrnhutlikud tegelased.

…XVIII–XIX sajand. Luterliku kiriku äratusliikumine – vennastekogudus – ei kinnista rahva seas mitte ainult kirjaoskust, vaid õpetab ka pasunat puhuma, mitmehäälselt laulma, Pühakirja seletama ja palju muud head.

…valgustustegelased Garlieb Merkel ja August Wilhelm Hupel ei vaja vist lähemat tutvustamist? Üks lausa et pastor ja teinegi kirikuringkondadest pärit.

…nii pärisorjusest priikslaskmise kui Tartu Ülikooli taasavamise puhul ei saa jällegi ümber ega üle ei luterlikust kirikust ega vaimulikkonnast.

…kirikukoolides haridust saanud mehed või siis lausa et köstrid, koolmeistrid, kirikuvanemad moodustavad meie esimese haritlaskonna ja võimaldavad hakata kujunema maarahva omavalitsusvormidel.

…esimese eesti üldlaulupeo korralduskomisjoni esimeheks oli 1869. aastal Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert Hugo Willigerode. Teoloogiaüliõpilasi, kirikutegelasi selles korraldajate seltskonnas omajagu. Maa- ja linnakoguduste köstreid võib pidada lausa ettevõtmise selgrooks.

…rahvapärimuse-vanavara kogujad Hurt ning Eisen ei vaja ilmselt taas tutvustamist. Niisamuti tekkinud karskusliikumine ja selle käilakujud Johan Kõpp ning Villem Reiman. Jälle luterlikud pastorid! Nüüd juba puht Eesti soost.

…1884 ja Eesti (esiti küll EÜS) lipu õnnistamine. Otepää kirikus ja korraldatud puha et teoloogide-luterlike pastorite poolt. Õnnistajaks ja kõnepidajaks pastor Rudolf Kallas.

Et mitte koormata lugeja mälu ajalooliste faktidega, mainiksin nüüd nii-öelda jooksval lindil, et jätkus neid luterlikke õpetajaid ja muid asjamehi nii venestamislaine vastu seisma kui uue aastasaja alguse sündmustesse. Kirja- ja koolimeeste seltsi. Karskust, sporditegemist ja meie päris oma kultuuri õhutama. Jätkus neid Eesti Vabariigi sünni juurde ja ülesehitamise töö kallale. Nii pagulusse, Siberisse kui kodumaale ääretult rasketes tingimustes alal hoidma seda, mida hoida veel oli. Jätkus uueks ärkamisajaks, laulvaks revolutsiooniks ja taasiseseisvunud riiki üles ehitama ning uueks looma. Taaselustama juba hääbuvaid maakogudusi ja linnakirikuid. Lohutama neid, keda uued ajad ja kauboikapitalism hingeliselt või ka aineliselt muserdasid ja ähvardasid matta. Vahendama seda, mida väliskirikud või kodumaised annetajad viletsuse leevendamiseks on omast andnud. Tundmatud kangelased, kellest üha halba räägitakse ja naeruks pannakse ja ega nad tahagi, et nende ees pasunat puhutakse ja trummi lüüakse.

Muidugi – ei saa nentimata jätta, et nende seltsi, kes vääriksid pühamehe nime, on ka kelmid trehvanud – Jumala abiga ja üksteise toel oleme neistki vabaneda püüdnud. Paraku rikub tilk tõrva ka tündritäie mett. Aga tervet luterlikku kirikut pidada nüüd kurjuse, rumaluse, ahnuse ja kõigi muude pattude ja pahede kehastuseks – kas siin siiski liiale ei minda? Abbé Rene d'Herblay (rohkem tuntud küll oma musketärinime Aramis all) aegu vastutasid mehed oma väljaöeldu eest oluliselt rohkem, kui praegu. Vastupidine võis kaasa tuua ebameeldivusi. Ajad on muutunud, nentisid juba tolle ajastu mõõga ja mantli mehed. Kas aga paremuse poole, see on iseasi.