«Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.» Jh 15:14

Selts tahab eneses ühendada need mõlemast soost noored inimesed, kes tunnistavad Jeesuse Kristuse oma Jumalaks ja Lunastajaks ja tahavad oma elu pühendada Jumalariigi tööle teiste noorte kallal ja selle töö levimisele rahva seas (misjonitöö) ning sellega saada niisugusteks «Jeesuse sõbruks», kes tõega seda nime kannavad.

Selle sihi kättesaamiseks kohustab iga seltsi liige ennast püüdma nii palju kui tal vähegi võimalik ja temale Issandalt abi antakse:

1. Truuisti ja igapäev Püha Kirja lugeda. Jeesuse sõber on piibli sõber.

2. Kindlasti palvesse jääda. Jeesuse sõber on palve sõber.

3. Issanda abil vereni patu vastu võidelda. Jeesuse sõber on püha elu sõber.

4. Kõigest jõust oma kiriku poole hoida. Jeesuse sõber on kiriku sõber.

5. Iga Jumalariigi tööd teha, milleks teda kutsutakse. Jeesuse sõber on armastuse töö sõber.

6. Iseäranis vaestele ja õnnetuile toeks ja abiks olla. Jeesuse sõber on Tema vähemate vendade sõber.

7. Kõikide inimeste vastu kõige suuremat viisakust ja lahkust üles näidata sõnades, viisides ja tegudes. Jeesuse sõber on armastuses kõikide inimeste sõber.

8. Oma koguduse ja seltsi koosolekutel ikka olla, olgu et niisugused põhjused teda takistavad, mida ta julgesti oma Issandale nimetada võib. Jeesuse sõber on usu osasaamise sõber.

9. Iga asja, harjunud viisi ehk inimeste seltsi maha jätta, mis teda takistada võiks seltsi sihti kättesaamast. Jeesuse sõber on enesesalgamise sõber.

10. Seal juures rõõmuga ja tasase meelega kanda kõik juhtuvat pilkamist, naeru ehk vaenu. Jeesuse sõber on Tema teotuse sõber.

Karja ev. lut. koguduse Noorsooseltsi «Jeesuse sõbrad» põhikirjast (1930)

Kuigi paljud mu sõpradest on oma vaimulikule sisetundele toetudes kindlad, et Donald Trump valitakse tagasi, ei paista tavapilgule tema väljavaated kuigi head. Mis juhtub, kui Trump ja Pence kaotavad Bidenile ja Harrisele? Mis juhtub, kui Joe Bidenist saab meie riigi 46. president? Mida see tähendab konservatiivsetele ameeriklastele?

Ühelt poolt – see ei ole maailmalõpp. Päike paistab endiselt. Lapsed sünnivad. Paarid abielluvad. Õppetöö jätkub, olgu virtuaalselt või füüsiliselt. Ärimaailm jätkab oma toimetustega. Spordimaailmas jätkuvad mängud. Tähistatakse tavapäraselt tänupüha, hanukkat, jõule ja uusaastat.

Kordan: see ei ole maailmalõpp.

Kuigi seda kardetakse, ei minda relvaomanikelt kõiki nende käes olevaid relvi kokku korjama. Valitsus ei lase kirikuhooneid maha lammutada. Lärmitsevad jõugud ei võta kõiki linnu ja eeslinnu oma kontrolli alla. Lennukid ei kuku taevast alla.

Ja mis peamine, Jumal taevas jääb Jumalaks, Ta ei loovuta meid totaalsele kaosele ja hävingule. Lisaks on olemas kümned miljonid ameeriklased (ma ütleksin, et selge enamus), kes tahavad seda, mis on meie riigile parim.

Kuid ärgem laskem end eksitada. Tõenäoliselt on Bideni ja Harrise võidul mitmed väga tõsised tagajärjed kristlastest konservatiivide ja nende ideoloogiliste mõttekaaslaste jaoks teistest religioonidest. Olukord võib üpris kiiresti palju süngemaks muutuda.

Võtame elupooldava liikumise.

Biden on teatanud, et ta muudab Roe v. Wade’i [USA ülemkohtu otsus abordi lubamise kohta 1973. a] üleriigiliseks seaduseks. Harris aga on kõige sõjakam abordipooldajast [asepresidendi] kandidaat meie ajaloos.

Kui demokraadid peaksid senati tagasi võitma, saaks niisuguse seaduse vastu võtta ja elupooldajate aastakümnete pikkune võitlus kohtutes on ühekorraga kaotatud. Samuti eksisteerib kurjakuulutav võimalus – ning on tähelepanuväärne, et Biden ja Harris ei eita seda –, et ülemkohus «täidetakse» oma inimestega. Sellel saavad olema veelgi tõsisemad tagajärjed, mis ei jäta puutumata meie kõige põhilisemaid vabadusi – veendumus-, sõna- ja usuvabadust.

Koroonapiirangute ajal oleme näinud äärmist ebavõrdsust mõnedes demokraatide juhitud linnades ja osariikides, kus abordikliinikud ja alkoholipoed on jäänud avatuks, sest pakuvad niinimetatud «hädavajalikke teenuseid», samas kui kirikute ja sünagoogide tegevus on endiselt piiratud. Kuid sellistel ennekuulmatutel otsustel – need on tõepoolest ennekuulmatud – oleks Bideni ja Harrise võidu korral üha tugevam kohtuvõimu toetus.

Californias tohib suurte massidena tänaval protestida, kuid ei tohi väikese rühmaga oma kodus piiblitundi pidada. On lubatud karjuda Black Lives Matter’i meeleavaldusel, aga ei tohi laulda jumalateenistusel. Nevadas võib kasiino olla avatud, kui täituvus on kuni 50 protsenti, ent kui kirikus on 3000 istekohta, siis ei või osaleda rohkem kui 50 inimest.

Meie vabadused on tõesti rünnaku all. Trumpi ajal tõrjub justiitsministeerium seda rünnakut. Bideni ja Harrise ajal tõrjutaks vastupidises suunas – surutaks kirikuid, mitte nende leeri.

Obama ja Bideni administratsiooni ajal võis osariik, mis ei lubanud bioloogiliselt meessoost isikul osaleda tüdrukute spordirühmas või viibida nendega samas duši- ja riietusruumis, ilma jääda oma koolide riiklikust rahastamisest. See poliitika kohtas sedavõrd ulatuslikku vastupanu, et 2016. aasta juulis teatas Politico, et «pooled kõigist osariikidest sõdivad nüüd [Obama] administratsiooniga transsoolisi õpilasi puudutava ja ühiskonda lõhestava küsimuse pärast. Kohtuasjade järjest suurenev hulk viib paratamatult selleni, et see küsimus jõuab ülemkohtusse.»

Trumpi administratsioon tühistas selle koormava ja diskrimineeriva poliitika, muutes kõik need kohtuasjad tarbetuks. Teravas kontrastis sellega säutsus kandidaat Biden selle aasta alguses: «Olgu selgesti öeldud: transsooliste võrdsed õigused on meie aja kodanikuõiguste küsimus. Põhiliste inimõiguste osas ei saa kompromissi teha.»

Nii kenasti kui see ka ei kõla, tähendab see miljonite teiste, eriti meie õpilaste õigustel tallamist. Ja kui kongress on demokraatide käes ning ülemkohus täidetud nende inimestega, kes seisaks meie laste ja lapselaste eest?

Veel kord, Bideni ja Harrise võit ei ole maailmalõpp. Poliitilist draamat saab koguni pisut vähem olema, sest «kaose president» on ametist läinud.

Kuid nagu ma tviitisin 7. oktoobril, «On tõsi, et [Donald Trump] provotseerib vasakpoolsete, olgu meedia või Hollywoodi, rünnakuid enda vastu. Arvake ära, kes saab olema nende sihtmärk siis, kui Trump on läinud. Meie kõik, kes me jagame konservatiivseid, piibellikke väärtusi.»

Õnneks on valimisteni veel mitu nädalat ja tulemusest sõltumata on Jeesus endiselt Issand. Samas on oluline teadvustada, mis on kaalul, ja eelnevas keskendusin vaid mõnedele asjadele.

Autori blogist tõlkinud lühendatult Veiko Vihuri

Rahva raha eest tulebki kirikuid ehitada. Selleks tuleb eraldada vähemalt kaks protsenti SKT-st ehk SKP-st, nii nagu kaitsekulude puhul. Et saaks remonditud vanad ja ehitatud uued pühakojad.

Kirikud on meie rahva ja riikluse vaimne kaitse. Sellega on nagu oma ja võõra sõjaväe toitmisega. Kui rahvas ei ehita kirikuid, hakkab ta mõne põlvkonna pärast ehitama mošeesid.

Kirikuid on ikka rahva raha eest ehitatud. Isegi kui minevikus tehti seda valitseja või kohaliku maaisanda eestvõttel, siis kust mujalt selleks raha saadi kui maksudest, s.t rahvalt. Vajadusel tuli kasutada sundi – aga milline võim ei põhine sunnil? Liivimaa vanem riimkroonika jutustab vastristitud eestlaste vastumeelsusest: «Nad ehitavad häda sunnil kirikuid kristlaste alluvuses. Jumala ülistuseks juhtub seda kahjuks harva, kui härrad neid ei sunniks. Tõtt öelda oleksid nad sellest hea meelega priid.»

Piibli järgi tuleneb võim Jumalast, mitte rahvast. Demokraatia kujutab endast selle põhimõtte hülgamist, revolutsiooni, s.o mässu Jumala ja Tema maapealse esindaja, kiriku vastu.

Ilmalikus ühiskonnas on kilbile tõstetud kiriku ja riigi lahutatus, võrdne kohtlemine ja usuvabadus. Kõik need õilsalt kõlavad printsiibid on hästi silmakirjalikud ja muidugi loomuvastased, sest on mõeldud tõelise religiooni tõrjumiseks ja revolutsiooniliste ideede edendamiseks.

Ilmaliku riigi loojad on võtnud ühe valdkonna – religiooni – ja on otsustanud seda täiega diskrimineerida. Riigikirikut ei ole, aga riiklik ideoloogia nn liberaalse demokraatia näol on? Rahva raha eest võib ehitada, palun väga, ooperimaja, raamatukogu, spordisaali, kergliiklustee, aga mitte kiriku, sest usk olevat eraasi. Justkui kultuuri- ja spordihuvi ei oleks samamoodi eraasi. Või võtame usuvabaduse. Seda mõistetakse pigemini vabadusena usust ja kasutatakse ettekäändena, et eirata meie kultuuri olemuslikku osa ning diskrimineerida kirikuid ja usklikke.

«Liberaalse arvamuse kohaselt peaks maa jääma vabaks kolooniaks, kus Saatana koloniaalpoliitikat ei saaks seaduse ja konstitutsiooni järgi takistada ühegi piiranguga,» kirjutas Šveitsi vaimulik isa Robert Mäder läinud sajandil. Täpselt nii see ongi.

Lõpetan selle lühikese tagurliku vihakõne tõdemusega, et õige kristlik ideaal on teokraatia (kuningas Kristuse valitsemine ühiskonnas), mitte himude orjamisele tuginev demokraatia. Isa Robert Mäderi sõnadega: «Jeesus peab jälle valitsema, ja mitte ainult kirikutes, vaid ka töökodades, perekondades, pidudel, kõigil tänavatel ja avalikel väljakutel, raekodades ja koolides. … Tema ees peab painduma iga põlv nii Taevas kui maa peal ja maa all.»

Praegusel ajal on toimumas erakordne rünnak usutunnistuse esimese artikli vastu. Suured vaidlused käivad sageli just loomise küsimuses, puudutades otseselt ka kristlikku arusaama sellest, kes on inimene. Kristlased peaksid seetõttu varasemast paremini suutma vastata küsimusele, mida üldse inimeseks olemine tähendab. Millised on inimese võimalused ja piirid? Kas inimene saab olla see, kes ta tahab olla, ning teha end milleks iganes?

Sekulariseerumisega on Lääne kultuuri arusaam inimesest lahknenud kristlikust inimkäsitusest. Seda arengut kirjeldab tabavalt Notre Dame’i ülikooli poliitikateooria professor Patrick J. Deneen oma raamatus Why Liberalism Failed. Deneeni hinnangul rajab läänemaailmas peavooluideoloogiana valitsev liberalism oma poliitika inimese piiramatule õigusele teha oma valikuid iseseisvalt. Inimese tahe on seega kõrgeim mõõdupuu, mis otsustab, kuidas asjad on.

Liberalismi inimkäsitus põhineb inimese pidamisel eriliseks, autonoomseks ja suheteta olendiks. Juba eelduslikult pole ta seotud millegi ega kellegagi. See on teatud antitees kristlikule arusaamale loomisest, mille kohaselt inimene luuakse suhtesse Jumala ja ligimesega ning kus olulisim on käsk armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast.

Deneeni järgi püüab liberalism allutada kõik asjad inimese valikutele. Mitte miski ei ole kaitstud ümberdefineerimise eest, kui inimene seda vaid tahab. Inimene valib ise oma soo, seksuaalse suundumuse, koha maailmas, rahvuse, perekonna ja religiooni. Mitte miski pole ette määratud. Tähtis on üksnes see, kas need asjad on valitud ning kas see valik on ratsionaalne, teenides valija isiklikke huve. Määravad on seega oma valik ja oma huvid ning nende kõrval kahvatuvad kõik arutlused nii nende valikute mõjust teistele inimestele või ühiskonnale kui ka küsimus kohustustest loomiskorra või Jumala ees. Sellepärast on näiteks abielust saanud leping, mida võib millal iganes defineerida teisiti. Samal ajal peetakse kõiki tavasid ja traditsioone kui mitte otse tühiseks, siis vähemalt inimliku valiku küsimusteks.

Taolises õhkkonnas osutuvad igasugused kategooriad rõhuvateks ning inimese piiramatut valikuvabadust ja enese ümberdefineerimist piiravateks. Näiteks ei tohi inimest enam defineerida mehelikkuse või naiselikkuse kaudu, sest taoline määratlus paistab vägivaldse ning inimlikku iseolemist piiravana. Just sellele osutab gender- ehk sooneutraalne ideoloogia, millega soovitakse vabaneda etteantud reaalsusest, mida käesoleval juhul esindab inimese bioloogiline sugu. Olulisena tõstetakse esile inimese tahe ning bioloogiline sugu allutatakse sellele. Sellega tehakse inimese tahe ja isiklik valik kõrgeimaks väärtuseks, mille kaudu defineeritakse kogu reaalsus.

Samas unustatakse see, et näiteks sooline reaalsus põhineb viimselt Jumala loomistööle. Me saame palju asju antusena ning me ei saa neid muuta. Vastuhaku asemel tuleks õppida nende asjadega elama ning Loojat nende eest isegi tänama. Peaksime püüdlema selleks saamise poole, milleks meid on loodud ning inimloomusega mitte sõdima. Inimese piiramatu valikuvabadust kummardades eitame fundamentaalselt Jumalat kui Loojat ning seame Tema kohale inimese.

Sõda inimloomusega ei piirdu üksnes seksuaalsuse suundumuse ja soolise enesemääratlusega. Kui inimene saab ise defineerida juba oma seksuaalse suundumuse, miks siis mitte ka kõike muud? Viimaks peab siis saama lahti öelda kogu inimloomusest. Viimasel ajal ongi üha mõjukamaks saanud transhumanism, ideoloogia või liikumine, mille kohaselt inimene saab ennast teadusliku ja tehnilise arengu kaudu arendada või parandada ning ületada inimese praegused piirid.

Heaks näiteks selle kohta on viimaste aastate üks enimloetud intellektuaal Yuval Noah Harari, kes esmalt tunnistab inimese vaba valikut seksuaalsuse ja soolise identiteedi valdkonnas, aga astub sealt edasi, transhumanismi. Oma raamatus «Homo Deus» kirjeldab Harari inimkonna tulevikku, milles tehnoloogilise arengu kaudu püütakse saavutada surematust, õnne ja jumalikkust. Harari arvates saab inimkonna 21. sajandi «suureks projektiks see, et ta hangib endale jumaliku loomis- ja hävitusjõu ning uuendab end Homo Sapiensist Homo Deuseks». Harari arusaama järgi on inimene viimselt vaid peotäis algoritme, mille väärtuse määrab tema panus andmete töötlemisel.

Teine kujundlik näide on Donna Haraway 1985. aastal kirjutatud radikaalfeministlik küborgmanifest, milles ta kirjeldab utopistlikku maailma, kus inimestel pole sugu. Selles maailmas on mehe ja naise, inimese ja looma ning inimese ja masina erinevus täielikult kadunud või vähemalt ähmastunud. Ka see on antitees Piibli loomisloole, kus Jumal eraldab valguse pimedusest, maa merest, mehe naisest jne.

Kahjuks on taolised utoopiad, milles inimloomuse mõistest püütakse radikaalselt loobuda, meie kultuuri peavool. Ometigi pole sõda inimloomuse vastu võimalik võita, sest viimaks toob see endaga vaid tohutuid kannatusi. Jumal on inimese Looja ning üksnes Tema ilmutuses ja osaduses Temaga võib inimene saavutada oma tõelise eesmärgi ja täiuse.

Autor Santeri Marjokorpi on Soome Teoloogilise Instituudi peasekretär

Tõlkinud Illimar Toomet

Pöördumine Eesti rahva poole seoses Piibli uue tõlke ettevalmistamise ja väljaandmisega

Käesolev aasta on Piibliaasta. Kirikud, piibliseltsid ja paljud teised organisatsioonid on kuulutanud käesoleva aasta Piibliaastaks, et tähistada ühiselt 1600 aasta möödumist Püha Hieronymuse surmast, kes tõlkis originaalkeeltest ladina keelde täispiibli Vulgata. See tõlge kujunes sajanditeks läänekiriku Pühakirja standardiks ning lääne kristliku kultuuri ülesehitajaks.

Eesti rahvas on ristirahvas, oleme kuulunud enam kui kaheksa sajandit kristlikku kultuuriruumi, mis on kujundanud meie ühiskonna, vaimumaailma, hoiakud ja väärtused. Aastal 1739 ilmus trükist esimene eestikeelne Piibel, mille tõlkimisega alustati juba sada aastat varem ning mille tõlkijaid võis olla eri perioodidel kokku tubli tosin. See saavutus toimis koos hariduse edendamise, seltside ja ühistegevuse arengu, muusika, kirjanduse ja keele arenguga ühiskondliku mootorina, mis kujundas eesti rahva ja kultuuri ning lõi aluse iseseisva rahvusriigi tekkeks.

Kristlikule kultuurile rajatud iseseisev Eesti riik loodi nüüdseks rohkem kui 100 aastat tagasi, meil on oma põhiseadus, lipp ja hümn, mille kolmas salm kõlab:

Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!

Meie maa ja rahvas on kristlikku kultuuripärandit hoidnud ning Piiblit kui Jumala Sõna väärtustanud sajandeid. Piibli tõlkimisel on sajandite jooksul osalenud meie kultuuri ja rahva suurkujud: Heinrich Stahl, Johannes Gutslaff, Heinrich Göseken, Andreas ja Adrian Virginius, Anton Thor Helle, Eduard Ahrens, Ferdinand Johann Wiedemann, Villem Reiman, Jaan Bergmann, Harald Põld, Uku Masing, Johannes Aavik, Toomas Paul, Vello Salo ja paljud teised. Ilmunud on mitmeid piiblitõlkeid, viimane aastal 1997. Uuel aastatuhandel on meil kohustus tagada Pühakiri eesti rahvale parimas eesti keeles, mis meid kõiki kõnetab. Tõlkimisel püüame tabada algse sõnumi tähendust selle loomulikul kujul, kasutades kaunist emakeelt, säilitades sihtkeeles tasakaalu traditsiooni ja uuenduslikkuse vahel.

Käesolev aasta on digikultuuri aasta. Uus tõlge tuleb vastavuses kaasaegse tehnoloogiaga, kättesaadavana ja juurdepääsetavana nii trükitud, kuulatavas kui ka virtuaalses vormis, mis kõnetab meid kõigile arusaadavas tänapäeva eesti keeles.

Uue eestikeelse piiblitõlke kui üldrahvaliku ettevõtmise toetamiseks ning selle valmimise tagamiseks moodustame Juubelipiibli koostöökogu. Järgnevatel aastatel toimub mitmeid konverentse, näitusi, seminare, kontserte ja muid Piibli kui eesti rahva tüviteksti väärtustavaid üritusi, millest kutsume lisaks osalemisele ka neid eri vormides ja viisil korraldama.

Kutsume kogu Eesti rahvast piiblitõlke toetamises osalema ning seda oma toetuse kaudu väärtustama, et meil valmiks lähiaastatel Piibli kaasaegne tõlge, et taastada ja tugevdada sajanditele vastu pidanud sidet Piibli kui meie ühe kultuuriallika ning eesti rahva mõtete, sõnade ja tegude vahel.

«Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu rajal!» Psalm 119:105

Pöördumisega ühinenud:

1. Eesti Piibliselts 2. Eesti Kirikute Nõukogu 3. Rahvastikuminister Riina Solman 4. Riigikogu esimees Henn Põlluaas 5. Peaminister Jüri Ratas 6. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 7. Rooma-Katoliku Kirik Eestis 8. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik 9. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik 10. Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit 11. Eesti Kristlik Nelipühi Kirik 12. Eesti Metodisti Kirik 13. Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik 14. Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit 15. Armeenia Apostliku Kiriku Püha Gregoriuse Kogudus 16. Eesti Evangeelsete ja Vabakoguduste Liit 17. Kultuuriminister Tõnis Lukas 18. Haridus-ja teadusminister Mailis Reps 19. Välisminister Urmas Reinsalu 20. Justiitsminister Raivo Aeg 21. Rahandusminister Martin Helme 22. Sotsiaalminister Tanel Kiik 23. Keeleamet 24. Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart 25. Tartu linnapea Urmas Klaas 26. Rae vallavanem Madis Sarik 27. Kambja vallavanem Aivar Aleksejev 28. Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus 29. Tartu Ülikool 30. Tallinna Ülikool 31. EELK Usuteaduse Instituut 32. Kõrgem Usuteaduslik Seminar 33. Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar 34. Piiskopkondlik Misjoniseminar Redemptoris Mater 35. Eesti Teaduste Akadeemia 36. Eesti Rahvusraamatukogu 37. Kirjandusmuuseum 38. Rahvusarhiiv 39. Tallinna linnaarhiiv 40. Eesti Evangeelne Allianss 41. Avatud Piibli Ühing 42. Eesti Muinsuskaitse Selts 43. Eesti Kirjastuste Liit 44. Õpetatud Eesti Selts 45. Laurentsiuse Selts 46. Eesti Kristlike Erakoolide Liit 47. Eesti Rahvusringhääling 48. Tartu Pereraadio Ühing 49. MTÜ Raadio 7 UCB Meedia 50. Powerhouse OÜ

Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi poolt Varssavisse saadetud suursaadiku sõnul on inim- ja LGBTI õigused tähtsamad kui katoliku usk ning Poola seadused, kuid ta keeldus täpsustamast, kuidas samasooliste abielu inimõigustesse puutub. «Mis puudub LGBT teemasse, siis te olete ajaloo valel poolel,» teatas USA suursaadik poolakatele.

Pühapäeval, 27. septembril, üllitas Varssavi USA saatkond Poola LGBT aktiviste toetava avaliku kirja, millele kirjutasid alla viiekümne riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni saadikud Poolas. Avaliku kirja koordinaator oli Belgia kuningriigi Poola saatkond, vahendab uudisteportaal ReMix.

Saadikute avalik kiri põhjustas Poolas märkimisväärse «arusaamatuse», kuna tegemist on otsese sekkumisega Poola siseasjadesse.

Poola uudisteportaal Wirtualna Polska palus USA saadik Georgette Mosbacheril selgitada, miks ta sellisele kirjale allkirja andis. Mosbacheri sõnul saadab Poolat «seksuaalvähemuste suhtes ebasõbraliku riigi» kuulsus, mis omakorda avaldab negatiivset mõju nii investeerimis- kui sõjalistele otsustele.

Saadik rõhutas, et suurem osa USA poliitikuid, sealhulgas Donald Trump ja Joe Biden, on LGBT küsimustes ühel meelel.

Uudisteportaali ajakirjanik Marcin Makowski osutas, et Poolas on seksuaalvähemustel täpselt samasugused õigused kui inimestel, kes elavad registreerimata suhtes; et poolakatele väga ei meeldi, kui välisriigid hakkavad neile seadusi ette kirjutama ja peale suruma, kuidas tuleb määratleda abielu.

Mosbacher vastas, et «ta ei tahtnud [oma allkirjaga] arutleda seadusandlike küsimuste üle, kuna see on Poola siseasi».

«Mis puutub LGBT teemasse, siis te olete ajaloo valel poolel. Ma räägin progressist, milleni on kõigele vaatamata jõutud,» teatas Mosbacher poolakatele.

Saadik rõhutas veel, et kuigi ta austab katoliku usku, on inimõigused siiski sellest tähtsamad. Kui tema käest küsiti, kuidas ta defineerib inimõigusi ja kas samasooliste abielu on inimõigus, keeldus Mosbacher sellele vastamast.

Saadik tunnistas, et LGBT teemad mõjutavad USA Poolat puudutavaid diplomaatilisi ja sõjalisi otsuseid.

«See pole saladus, et paljude Kongressi liikmete jaoks on LGBT teemad väga olulised. Minu arvamus siinkohal ei loe – nemad teevad seadusi ja jagavad raha,» rääkis Mosbacher.

Tema käest uuriti ka kuidas ta kommenteerib endise Poola välisministri ja tänase Europarlamendi saadiku Witold Waszczykowski arvamust, et vastavalt Viini konventsioonile pole välisriikide saadikutel õigust sekkuda sihtriigi siseasjadesse. Diplomaadi sõnul on ta küll Waszczykowskiga nõus, kuid antud küsimus ei puuduta poliitikat ega ideoloogiat.

«Ühelgi saadikul pole õigust mõjutada iseseisva riigi poliitikat, kuid inimõigused pole ei poliitika ega ideoloogia. Selles osas me kompromisse ei tee ja nimetatud põhjusel me avaldamise ka oma kirja,» selgitas Mosbacher. Ta lisas, et kirja algataja oli Belgia saadik ja tema sisusse ei sekkunud.

Balti riikidest on kirjale alla kirjutanud Läti ja Leedu saadikud, kuid Eesti saadiku allkirja seal mingil põhjusel ei ole. Visegradi riikidest on kirjale alla kirjutanud Tšehhi vabariigi saadik.

Poola on olnud LGBT küsimustes olnud väga kindlameelne vähemalt viimased viis aastat. Millest hoolimata on Poolas märkimisväärselt suurendatud USA vägede kohalolu ja USA sõjatööstus Lockheed Martin ning Poola sõjatööstuskompleks WZL1 sõlmisid septembri alguses kokkuleppe, mille alusel valmib 2021. aastal Poolas tehas, kus hakatakse tootma ühe maailma parima õhutõrjesüsteemi Patriot komponente.

2019. aastal keelas president Trump USA saatkondadel üle maailma lehvitada saatkondade lipuvarrastel ja -mastides LGBT vikerkaarelippe.

Saadik Mosbacher on sündinud 1947. aastal ja on kolm korda lahutatud. Ta on alates 1990. aastatest kaasa löönud USA vabariiklaste poliitikas ja on olnud vabariiklase John McCaini senati- ning presidendikampaania üks juhtidest ning George W. Bushi presidendikampaania üks olulistest rahakogujatest.

Artikkel (toim. Karol Kallas) ilmus esmalt portaalis Objektiiv.ee

30. septembril möödub 1600 aastat kirikuisa, kirikukirjaniku ja piiblitõlkija Püha Hieronymuse surmast. Kiriku doktori tiitliga pärjatud Hieronymus on üks neljast suurest ladina kirikuisast Ambrosiuse, Augustinuse ja Gregorius Suure kõrval. Neist kaks esimest olid tema kaasaegsed. Hieronymusele kui autoriteetsele kristlikule autorile viitavad ka luterlikud usutunnistuskirjad.

Eusebius Hieronymus sündis 347. aasta paiku väikeses Dalmaatia linnakeses Stridonis (tänapäeva Sloveenias). Tema vanemad olid jõukad, orje pidavad kristlased. Juba 12-aastaselt hakkas ta Roomas õppima grammatikat, retoorikat ja filosoofiat. Ilmar  Vene on Hieronymuse õpinguaastate kohta öelnud järgmist: «Ajal, mil keiser Julianus pidas endamisi pingsalt aru, kuidas kultuuritut kristlast kreeka iidse kultuuri juurest eemale tõrjuda, õppis noor Hieronymus maailma pealinnas Donatuse juures retoorikat… Reetorite koolis õppis tulevane suurus seitset järeldamisviisi ja luges Platonit, Diogenes Laertiost, Kleitomachost, Karneadest, Poseidoniost ja paljusid teisi.» Juba kooliajal pani ta aluse suurele raamatukogule, mis teda hiljem ka reisidel saatis.

Kuigi tema vanemad olid kristlased, võttis Hieronymus «Kristuse rüü» vastu ilmselt alles 366. aasta paiku, saades ristitud arvatavasti paavst Liberiuse poolt.

Elanud vahepeal Trieris (tollase nimega Treveris), reisis ta 373. aasta paiku koos mõnede sõpradega tänapäeva Põhja-Süüria aladele ning peatus pikemalt Antiookias. Teda oli haaranud huvi munkluse ja askeetliku elu vastu. Paastuajal aastal 375 sai talle raskelt haigena osaks nägemus, milles ta seisis Jumala palge ees ning kuulis süüdistust, et on paganast Cicero ja mitte Kristuse jünger. Nimelt köitis ta südant Roomas ülima hoole ja vaevaga soetatud raamatukogu, mis sisaldas hulganisti paganlikke teoseid. Ilmar Vene tõlkes (vt Akadeemia 8/1992) kõlab see seik Hieronymuse elust tema enda kirjeldusena järgmiselt:

«Et ma pimedate silmadega valgust ei näinud, siis arvasin, et süüdi pole silmad, vaid päike! Muistselt maolt niimoodi petta saades pidin paastu keskel oma kurnatud kehaga vastu võtma palaviku, mis vähimatki kergendust võimaldamata – lihtsalt uskumatu asi! – kurnas nõnda mu õnnetuid liikmeid, et luud jäid vaevu kokku. Juba valmistuti matusteks, kogu mu keha muutus külmaks, hinge elujõud võbeles veel vaid leiges rinnas, kui mind äkki kisti vaimus Kohtumõistja laua ette; seal oli säärane ümberseisjatest kiirgav valgusesära, et langesin põrmu, julgemata vaadata ülespoole. Küsitakse, kes olen; vastan, et kristlane. Seepeale Kohtumõistja: «Valetad, oled cicerolane, mitte kristlane. Sest kus sinu varandus on, seal on ka su süda.» … Siis hakkasin karjuma ja anuma: «Halasta mulle, Issand, halasta mulle!» … Äärmisse hätta tõugatuna olin ma valmis lubama rohkematki; andsin tõotuse, kutsudes teda tunnistajaks, ning ütlesin: «Issand, kui mul kunagi peaksid käes olema ilmalikud raamatud, kui peaksin neid lugema, siis olen sind ära salanud.» Nende sõnade peale lastakse mul minna; pöördun maapealsete juurde tagasi, teen kõigi imestuseks lahti silmad, mis on pisaraist märjad, et mu valu paneb uskuma ka uskmatud.»

Aastatel 375–377 elas Hieronymus eremiidina oma sõbra piiskop Euagriose maavalduses Maronias, umbes 45 kilomeetri kaugusel Antiookiast. Seal hakkas ta ühe ristiusku pöördunud juudi juhatusel õppima heebrea keelt ning õppis samuti kreeka keelt. Heebrea keele oskus avas Hieronymusele tee Vana Testamendi algteksti ja juudi autorite kirjutiste juurde. 378. aastal võttis ta vastu preestripühitsuse. 380. aastate algul õppis ta Konstantinoopolis kreeka eksegeesi tuntud kirikuisa Nazianzose Gregoriose juures. Sel perioodil tõlkis ta ladina keelde Origenese jutlusi Vana Testamendi raamatute üle ning samuti Eusebiuse kirikuajaloo.

Aastatel 382–385 teenis Hieronymus paavst Damasus I sekretärina Roomas. Ta sai paavstilt ülesande revideerida nelja evangeeliumi tõlget kreekakeelse originaali järgi ning ta jätkas psaltri tõlkega. Ta muutus kiiresti populaarseks rikaste lesknaiste seas ja leidis endale eluaegse sõbra lesk Paula näol. Paraku tekkisid tal Roomas ka tõsised konfliktid, sest tema range askeesi vaimust kantud vaated ja samuti kriitika vaimulike aadressil tõi talle vaenlasi nii ilmikute kui vaimulike seas. Pärast Damasuse surma lahkuski Hieronymus 385. aastal Roomast Pühale maale. Järgmisel aastal asust ta elama Jeesuse sünnilinna Petlemma ning mõned aastad hiljem sai temast seal kloostriülem.

Petlemmas mööduski Hieronymuse ülejäänud elu, tervelt 34 aastat. 390. aastal alustas ta Vana Testamendi tõlkimist heebrea keelest. Ta jõudis selle tööga lõpule umbes 17 aastat hiljem, ent mõnede raamatute tõlked valmisid uskumatu kiirusega. Näiteks Õpetussõnad, Koguja ja Ülemlaulu olevat ta tõlkinud kõigest kolme päevaga, Taanieli raamatu ühe ööga. Ilmar Vene ütleb nonde aastate kohta: «Pole kahtlust, et Petlemmas leidis ta oma loomusele kõige kohasema eluviisi. See polnud kõrveelaniku eraldatus, kuid samas ei meenutanud miski ka tavalist linnaelu; pühamees elas erakute, see tähendab kloostrielanike vahetus läheduses, jäädes nende õpetajaks ja suunajaks…»

Hieronymus suri Petlemmas 30. septembril 420 (mõningatel andmetel 419). Viimastel eluaastatel sai talle osaks mitmeid katsumusi. Aastal 416 tungisid barbarid Petlemma ja Hieronymuse klooster rüüstati, hävis kloostri raamatukogu. Peatselt suri talle lähedane inimene, lesk Paula tütar.

 Hieronymuse kirjalik pärand on tohutusuur – trükituna 11 foolioköidet. On koguni küsitud: «Kes meist suudaks nii palju lugeda, kui palju too õnnis mees Hieronymus on kirjutanud?» Kaalukaimaks panuseks on kahtlemata tema ladinakeelne piiblitõlge, mis on saanud tuntuks Vulgata nime all. Siiski pääses see mõjule alles mitusada aastat hiljem. 1546. aastal kinnitas Trento kirikukogu Vulgata normatiivse piibliväljaandena.

Augustiinlane Martin Luther ei hinnanud Hieronymust kuigi kõrgelt, mistõttu on tema pärand meil palju vähem tuntud. Lutheri meelest ei olevat Hieronymus mõistnud Pauluse õpetust armust. Sellele vaatamata viitavad luterlikud usutunnistuskirjad korduvalt ka Hieronymusele; teda tsiteeritakse autoriteetse kristliku õpetajana.

Eesti keeles on Hieronymuselt ilmunud kirjutised «Kuulsatest meestest» (Uku Masingu tõlkes ja Marju Lepajõe kommentaaridega, 2007) – see kujutab endast leksikoni 135 varakristliku kirjaniku kohta – ja «Õndsa Pauluse, Teeba munga elu» (tõlkinud ja kommenteerinud Marju Lepajõe, Vikerkaar 1–2/2013), kuid samuti kiri «Paulinusele» (Ilmar Vene tõlkes, Akadeemia 9/1992).

Osundagem veel kord Ilmar Venet, kes on öelnud: «Augustinusele, ristiusu dogmaatika suurimale arendajale, kuulub kindlasti esikoht, kuid niisama kindel on seegi, et Hieronymus, Vulgata, ladinakeelse piiblitõlke looja, tuleb keskaja kultuuri seisukohalt teisena.»

Marju Lepajõe on Hieronymuse teeneid kristliku hariduse ja mõtte edendamisel hinnanud nii: «Hieronymus oli suur vahendaja, kes tegi kreeka ja heebrea hariduse viljad maitstavaks ladinakeelsele maailmale, tegi klassikalise antiigi hariduse kristliku teaduse aluseks ning ühendas kristliku kirjakultuuri omakorda askeesi ja munklusega. Alates Hieronymusest on enesestmõistetav, et munk peab olema võimalikult haritud ja kloostri juurde peab kuuluma võimalikult hea raamatukogu.»

Koostanud Veiko Vihuri

«Taevas süttis sõda: Miikael oma inglitega asus sõtta Lohega. Ka Lohe ja tema inglid sõdisid, ent ei saanud võimust. Neile ei olnud enam aset taevas ja nad heideti välja – see suur Lohe, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – too heideti maa peale ja ta inglid koos temaga.» Ilm 12:7–9

PALVE. Püha peaingel Miikael, kaitse meid võitluses, varja meid kurja vaenlase õeluse ja tagakiusamise eest. «Jumal sõidelgu teda,» palume hardalt. Sina aga, taevase võitlusväe juht, tõuka põrgusse Saatan ja teised kurjad vaimud, kes mööda maailma hulguvad hingede hukatuseks. Aamen.

Sancte Michael Archangele, defende nos in proelio, contra nequitiam et insidias diaboli esto praesidium. Imperet illi Deus, supplices deprecamur: tuque, Princeps militiae caelestis, Satanam aliosque spiritus malignos, qui ad perditionem animarum pervagantur in mundo, divina virtute, in infernum detrude. Amen.

Lääne Elu peatoimetaja ja meedias sageli sõna võttev kommentaator Andrus Karnau leiab Postimehe veergudel, et kristlastel on küll sõnavabadus nagu teistelgi, kuid usklikud ei tohi avalikult korrutada neid piibli seisukohti, mis võivad kedagi alandada, häbimärgistada ja haiget teha. Karnau peab eeskätt silmas homoseksuaale, kellele ei meeldi, et nende käitumist ja eluviisi piiblile viidates taunitakse.

Viidates Urmas Viilma artiklile abielureferendumi teemal, kirjutab Karnau: «Ma ei tea, kas see on vihakõne, aga kui kõrvale panna peapiiskopi varasem tõdemus, et homoseksuaalsus on patt, siis kõlab see kogumina kui üleskutse piirata seksuaalvähemusele kooseluseadusega lubatud õigusi.»

Niisiis on ka Eestis hakanud järjest pealetükkivamalt kõlama arusaamad, mis ühiskondliku normina kehtivad juba nii mõneski lääneriigis – kristlased ei või kritiseerida jumalatuid eluviise, sest patustajatele see ei meeldi. Näiteks Suurbritannias kimbutab politsei juba ammu tänavajutlustajaid, kes söandavad tsiteerida teatud piiblisalme. Soomes aga on peaprokuröri käsul algatatud ulatuslik uurimine kristlasest rahvasaadiku Päivi Räsäneni suhtes, kes samuti on tsiteerinud piiblikohti, mis kõnelevad abielust ja seksuaalsuhetest.

Kristlased peavad seega olema tolerantsed ilmalike väärtuste ja inimeste eluvalikute suhtes ega tohi avalikult piibliga vastuolus olevaid nähteid taunida. Ehk nagu Karnau ütleb, «põhiseadus seisab üle piibli ja kui esimene keelab diskrimineerimise, siis ei õigusta seda isegi pühakiri.»

Samas on kristlus ja kristlikud tavad ahistavate minevikuiganditena kritiseeritavad. Uriiniga täidetud purk, millesse on pandud krutsifiks, viiakse kunstiliselt originaalse ja sotsiaalselt julge kultuuriteona näitusele. Kuid kui keegi peaks rüvetama vikerkaarelippu, alustab politsei tõenäoliselt vihakuriteo tunnustel uurimist.

Sõnavabaduse printsiip kasvas lääne kultuuriruumis välja püüdlusest murda kiriku või ühe usutunnistuse domineerimine. See on saavutatud. Nüüd aga püütakse juba vihakõne ja diskrimineerimisega võitlemise ettekäändel kristlaste häält vaigistada. Sisuliselt tahetakse ühiskonnas läbi suruda põhimõtet: meil on küll sõnavabadus, aga progressi ja liberaalsete väärtuste suhtes kriitiline arvamus ei ole lubatud.

Kui abordi vastustamine rikub naiste õigusi, abielu pidamine mehe ja naise liiduks seksuaalvähemuste õigusi, immigratsiooni kritiseerimine migrantide inimõigusi, islami varjukülgedele osutamine moslemite õigusi, siis millest üldse tohib veel vabalt kõneleda ja kes selle üle otsustab?

Tegelikult ei ole kellegi eluviisi või väärtushoiakute kritiseerimine ei diskrimineerimine ega vihakõne. Kui ilmalikul elunautlejal on õigus öelda, et Jumalasse uskumine on lauslollus ja usulised eeskirjad ei pea määrama tema elu, peab kristlastel olema õigus öelda, et hooramine või homoseksuaalsuse praktiseerimine on patt. Kui üks ütleb, et hoitagu usk ja kirik riigist lahus, peab teisel olema õigus öelda, et hoitagu LGBT-ideoloogia riigist lahus.

Eesti kristlaskond peab tähelepanelikult jälgima sõnavabaduse olukorda siin riigis. Kord juba ära võetud sõna ei saa enam nii hõlpsasti tagasi.

Avaldame taas kord Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kõrgeima organi – kirikukogu – toetusavalduse 24. aprillist 2018 Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamisele abielu kui mehe ja naise liidu määratlemise küsimuses.

EELK Kirikukogu otsustab:

Toetada Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna.

Seletuskiri

Kiriku hool perekonna eest põhineb traditsioonilisel kristlikul arusaamal abielust kui ühe mehe ja ühe naise liidust. See pole pelgalt inimlik traditsioon, vaid tugineb Jumala ilmutusele pühakirjas ning on nõnda mõistetud kõigi kristlaste poolt kõigil aegadel. Inimeste südametunnistuses ja looduse korralduses väljenduv Jumala seadus on sellisena kättesaadav kõigile inimestele.

Dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum» (Konsistoorium, 2005) sedastab:

Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus traditsioonis on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi. Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna. Riigi ülesanne on kõigi vahenditega soodustada tugeva perekonna arengut ja püsimist. Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina. Neile ei saa laiendada üksnes perekonnaga seotud õigusi ja kohustusi.

Praegusel ajal on perekond rünnaku all. Ühelt poolt on see ohustatud vääritimõistetud vabaduse kuritarvitamise poolt, mis nõrgestab perekonna liikmete vastastikust pühendumust ja vastutust. Teisalt soovitakse abikaasade vastastikuse pühendumise olulist märki – avalikult sõlmitud abielu – defineerida ümber nõnda, et see mõiste tähistaks ka muid liite peale ühe mehe ja ühe naise vahelise ühenduse.

Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks.