Meie Kirik avaldab Soome evangeelse luterliku kiriku Oulu koguduste ühenduse juhtiva perenõustaja ja vaimuliku Ilkka Kurjenmäki artikli, mille täielik pealkiri on «Abielu muutumise lühiajalugu – kuidas sooneutraalne mõtteviis vallutas abielu ja lükkas kõrvale traditsiooni».
Kuidas hakkas kristliku seksuaalmoraali murdumine ilmnema meie abielukäsituses ning seda muutma?
Homoabielude seadustamine 2017. a ei olnud üksnes SETA ja liikumise Ühendus [Seksuaalinen Tasavertaisuus ry, Soome suurim homoõiguste organisatsioon; Yhteys-liike, kirikutes homoõiguste teostumist taotlev oikumeeniline liikumine – tlk] abielu muutmisele suunatud eduka kampaania tulemus. Homoabielud said võimalikuks ühiskonnas toimunud radikaalsete moraalsete (sotsiaalsete ja majanduslike) muutuste tõttu. Abieluseaduse muutmine sooneutraalseks ei tähendanud abielu mõiste mõningast laiendamist, vaid selle asendamist millegagi, millel on uus avalik sisu ning senisest erinev seksuaalmoraal. Kuidas selleni jõuti?
Sooneutraalne seks
Alates 1960-ndatest, kui rasestumisvastased vahendid ja paremad abordivõimalused kiirendasid seksi eraldumist laste saamisest, sai «turvalise» seksi normiks rasestumist välistav, lastetu ja ideaalina suguhaigusteta seks. Traditsioonilisest, abielusse kuuluvast ja laste saamisele avatud seksist sai erand.
Kaasnenud muutus oli suure mõjuga. Kuna seksilt eeldati lastetust, said selle ainsateks tähendust omavateks kriteeriumiteks vabatahtlikkus ja nauding. Nendest kujunes liberaalse seksuaalmoraali vundament. Seks on pelgalt seks, iha ja läheduse väljendus ning «sooloseks». Sellisena paistab see üsna sooneutraalsena. Jagunemine hetero- ja homoseksuaalseks hakkab tunduma kunstlikuna.
Muutuma hakkas seksi ja abielu vaheline suhe. Kui vastutustundlikkus ei tähendanud enam, et seks kuulub üksnes abiellu, hakkas kasvama abieluvälise seksi tähendus, peaasi, et välditi rasestumist.
Abielu ise hakkas üha enam tunduma vaid teatud eluviisivalikuna paarisuhtes ning selle tähendusest abielunormide, piirangute ja ootuste kindlustajana s.t institutsioonina loobutakse. Muutustele avatud eluviisina ei rõhuta abielu enam seksuaalset pühendumist abikaasale ja truudust, vaid eelkõige annab igale paarile võimaluse luua suhe omanäolisena, n-ö rätsepatööna, ning millega kaasneb ühiskonna tunnustus.
Uus seksuaalmoraal tõi endaga kaasa laste staatuse muutumise abielus. Lapsi hakati pidama üheks võimaluseks lisada paarisuhtesse «teine lugu», mis ei kuulu nende abielusse loomupärase ja algse osana. Lapsed on alati teadlik «valik» ja – vähemalt ideaalina – alati oodatud.
Reproduktiivtehnoloogia kasutamist, sugurakudoonorlust, asendusemadust ei peeta enam suureks erandiks, vaid normaalsuseks. See omakorda raskendab mehe ja naise liidu olemuslikku eristamist homoliidust.
Nõnda tekkinud uus abielukäsitus keskendub üha enam täiskasvanute paarisuhtele. Abielust saab kahe inimese kokkulepe jagada teineteisega armastavat seksuaalsuhet, kuna aga rasestumise vältimine on norm, siis lastel pole abielu jaoks enam tähendust. Abielu seksuaalmoraali, mängureeglid ja eesmärgi määravad partnerid just nii nagu ise tahavad.
Pole ilmselt üllatav, et taolise arenguga kaasnes abielulahutuste arvu kasv. Loobumine nõudest abielulahutust põhjendada (Soomes 1986. a) lisas sellele vaid hoogu juurde. Enne taolist abielukultuuri tormilist muutust ei olnud homoliidud kultuuriliselt võimalikud. Alles sellega hakkasid abiellu imbuma sooneutraalsed väärtused. Uuest abielukultuurist said Prokrustese säng (või Trooja hobune), milles traditsioonilist abielu hakati suruma sooneutraalsesse vormi.
Need seksuaalsuse, reproduktiivsuse ja laste staatuse muutused peegelduvad ka meie abielukäsituses. Paarisuhteks mandunud abielu peamine ülesanne on rahuldada seksuaalseid ja isikliku läheduse vajadusi ning see ei ole enam tingimata seotud mehe ja naise soo ega lastega. Mida kaugemal ollakse bioloogilise elu reaalsusest, seda enam on abielu muutunud isiklikest valikutest lähtuvaks sooneutraalseks konstruktsiooniks, mida kohandada vastavalt valitsevale moraalile, kultuurile ja poliitikale. Jagunemine meesteks ja naisteks on sooneutraalse ideoloogia seisukohalt diskrimineeriv ja piirav.
Abielu liberaalse riigi võrdõiguslikkuse poliitika tööriistana
Liberaalne riik ja postmodernne ühiskond ei vaja enam toimimiseks lapse- ja emakeskset abielu (matrimony). Selle inimkäsituse keskmes on üksikisik. Erinevate seksuaalkäitumisele pühendatud liikumiste, feminismi, koolide jne eesmärke kujundab sooneutraalne isiksusekäsitus, mille puhul soolised erinevused ei oma enam tähtsust. Perekond, milles sood on selgelt eristatavad ning milles isa ja ema sugu omab tähendust, saab häirivaks erandiks ideoloogiast, kus oluliseks on vaid «kaks armastavat vanemat».
Homoliitude pooldajatele on abielust saanud pigem seksuaalõigus kui kutsumus. Abieluga tulevastele abikaasadele seatavad kultuurilised normid kas pannakse kahtluse alla või nendest vaikitakse.
Kui abielu traditsioonilised normid nagu seksuaalne truudus ja eluaegsus saavad valiku küsimusteks, siis on ka polüamoorsed ja avatud abielud pelgalt isiklikud valikud, mille puhul pole põhjust moraali lugeda või neile vastu olla. Homoliite tuleb näha lihtsalt täiendusena praegustele abieludele, olgugi et need asendavad senise abielu uut tüüpi liiduga, muutes abielu sooneutraalseks institutsiooniks, millel aga on tohutu mõju kõigile osalistele järeltulevates põlvkondades.
Arutelu homoliitude üle on radikaalselt ebaõnnestunud just abielu institutsionaalsuse väärmõistmise tõttu. Homoliit ei suuda näha abielu pisutki enamana kui isiku õigused või paarisuhe, mh lähtuvalt abikaasade vastastikustest kohustustest, ning keskendubki üksnes isiku õigustele ja valikutele. Homoliit ei annagi abielule muud definitsiooni, kui öeldes, et kui kaks täiskasvanud inimest tahavad oma suhet nõnda nimetada, siis peavad nad seda saama.
Stanley Hauerwas ütleb: «Kui abielust saab pelgalt viis korraldada omavahelist paarisuhet seniks, kui miski untsu läheb, pole mingit põhjust olla vastu ka homoseksuaalsetele abieludele. Kui abielu on aga kutsumus, milles tõotatakse eluaegset truudust, milles lapsed on oodatud, siis on meil probleem. Tegelikult me ei saa sellest enam rääkidagi, sest kristlased ei ela enam kristlikus abielus. Abielulahutamise kultuur on teinud selle väga keeruliseks.»
Liberaalne riik tahab üha enam määratleda abielu pigem võrdõiguslikkuse poliitikana ning mitte paljunõudva kutsumusena. Homoliitude suundumus kattub üsna paljus liberaalse riigi eesmärkide ja väärtustega. Sooneutraalse ideoloogia kontekstis on see võimas bränd võrreldes mehe ja naise vahelise abieluga. Siin ei piira vabadust häiriv sooline erinevus. See on vormilt võrdõiguslik. Kui välditakse suguhaigusi, on homoseks alati turvaline. Kui soetatakse lapsi, on nad alati soovitud.
Pole üllatav, et sooneutraalse abielu rongiga sõidavad kaasa paljud suurfirmad ja meedia. Nii saavad nad olla progressiivselt «võitjate» poolel, kusjuures loomuliku perekonna paindumatus on nende ärile vaid takistuseks. Neile on rentaabel abielu ümberkujundamine lähtuvalt sooneutraalsetest väärtustest, sest hedonistlik abielumudel, mida esindab ka homoliit, sobib isiklike tarbimisotsuste, karjääri ja liberaalse seksuaalmoraaliga hoopis paremini.
Seksuaalrevolutsiooni ideaali täitumine
Sooneutraalne abielu on 1960-ndatel alanud soo- ja seksuaalrevolutsiooni institutsionaliseering ning homoliit on selle ideaalkuju. See loomupärastest piirangutest vabastatud ja isikuvabaduste teenistusse rakendatud abielu on riigi edendatava sooneutraalse abieluideoloogia kehastust. See on «puhas suhe», milles kirgastub «puhas armastus». See on abielu, milles paarid püsivad koos eelkõige armastuse ja seksuaalse õnne ning mitte kohustuste või laste pärast. Kui üksteise vajadusi ei suudeta rahuldada, siis see tõenäoliselt lõpeb. See on osa eneseteostamise protsessist või identiteedi leidmise teekonnast. See on abielu, milles sooline ja seksuaalne erinevus on sooneutraalse ideoloogia kaudu tehtud võimalikult ebaoluliseks. See on abielu, milles on kaotsi läinud lapsekesksus. (Anthony Giddens)
Sellepärast ongi arusaamatu, kuidas saavad Soome luterliku kiriku piiskopid oma vastuses 6.8.2020 rõhutatult märkida, et sooneutraalses abielukäsituses:
«Mitmed kiriku arusaamad abielu eesmärgist ja sellega seotud ideaalidest (truudus, eluaegsus jne) jääksid muutumatuks, ning see annaks ruumi nii neile, kes peavad abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks, kui ka neile, kelle arvates tuleks ka samasoolistele paaridele anda võimalus kiriklikuks laulatuseks ja õnnistuseks.»
Sellest võib jääda mulje, et kõnealuste abielukäsituste ainsaks vaidlusküsimuseks on sooline jagunemine meheks ja naiseks. Või et pühendumus ja truudus tähendaksid traditsioonilises abielus sedasama, mis sooneutraalses või homoseksuaalses abielus. Aga see pole kaugeltki nii, sest need rajanevad erinevatele kultuuridele ja mängureeglitele. See vastuolu on juba esmapilgul nähtav, rääkimata perekonnasotsioloogilistest uurimustest. Kas tõesti on piiskopid ilma igasuguse kriitikata võtnud omaks seksuaalvähemuste ühenduste viljeldava «erinevust pole»-narratiivi?
Järgnevalt tahan pöörata tähelepanu mõnele sooneutraalse ja homoseksuaalse abielu erijoonele, milles see erineb traditsioonilisest abielust.
Sooneutraalse – ja homoseksuaalse – abielu teke on paremini mõistetav, kui eristada nende taustal kahte erinevat arengujoont. Esimene on jõuline sotsiaalse konstruktivismi rõhutamine, mis lahutab abielu kõigist loomuliku elukorralduse pooltest, mis mingil moel piiravad inimese enda otsustamisvabadust. See võimaldab meil ühiskonna ja kiriku institutsioone ning iseennast radikaalselt ümberdefineerida, nii nagu me seda parasjagu soovime. Teine arenguprotsess on sooneutraalse ja homoseksuaalse abielukäsituse loomine, mis rõhutab üksikisiku seksuaalseid õigusi.
Sotsiaalkonstruktivistlik pööre ja lahkulöömine loomiskorrast
Kirikus põhineb abielu lisaks Piiblile ka loomuõiguslikule mõtteviisile, mille kohaselt abielu pole mitte poliitiline või juriidiline leiutis, vaid bioloogilise tegelikkuse ühiskondlik sedastus. On oluline, et abielu ei ole iialgi defineeritud eksisteerima juriidika kaudu. Pigem juriidilise institutsiooni sobiva vormiga konstateeriti loomupärast reaalsust ning püüti seda kaitsta ja täiendada. Ehkki abielu avaldub erinevates kultuurilistes vormides, on see alati suunatud perekonna ühistele realiteetidele, mille hulka kuulub sooline erinevus, heteroseksuaalne seksuaalakt, lisandumine, bioloogiline vanemlus ja põlvkondade järjepidevus. Abielu vastab nendele realiteetidele.
Samasooline abielu lahutab abielu nendest realiteetidest ja normidest, muutes selle määratlemise keeruliseks. Homoliitude jaoks on need inimese põhilistest eeldustest lähtuvad kriteeriumid diskrimineerivad, olles kaotanud oma tähenduse abielu tunnustena. Nende loomupäraste realiteetide eitamine paneb abielu üha enam sõltuma juriidikast ning riigi kasvavast regulatsioonist, muutes arusaama abielust äärmuslikult kunstlikuks.
Kas samasooline abielu on sooneutraalsele ideoloogiale põhineva abielukäsituse, seksuaalmoraali ja inimkäsituse uus paradigma?
Samasoolisest abielukultuurist võib leida järgmisi põhimõtteid, mis eraldavad selle traditsioonilisest abielust.
1. Meeste ja naiste soolist jagunemist enam ei vajata, selle asendab sooneutraalsus või sugude mitmekesisus.
Traditsiooniline abielu põhineb sugude erinevusele. Sooneutraalne abielu vastandub teravalt mehe ja naise traditsioonilistele soorollidele, kus meeste ja naiste identiteedid on omavahel seotud, aga mitte kattuvad. Need asendatakse sooneutraalsete mudelitega, mis on sageli eksperimentaalsed ning suunatud pigem juhuslikele seksuaalsuhetele.
Homoliit on suur samm sool põhinevate rollide kõrvaldamise ning ühiskonna poole, mida juhivad jõulised sooneutraalsed ideaalid. Kelle huvides on teadlikult tühistada sugu kui meie identiteedi nurgakivi ning minimeerida selle psühholoogiline ja ühiskondlik tähendus?
2. Isad ja emad on asendatavad sooneutraalsete vanematega. Ka maskuliinsuse ja feminiinsuse olulisus ja tähendus tuleb minimeerida, sest nende rõhutamine osutab sugude erinevusele.
Samasoolise abielukäsituse jaoks ei ole vahet perekondadel, kus on kaks isa või kaks ema ning isa ja emaga perekonnal («erinevust pole»-narratiiv). Homoliiduga lammutatakse sool põhinevad isadus ja emadus, käsitledes neid ebaoluliste ja soo seisukohalt samatähenduslike rollidena.
Kui soorollidel ei ole enam sool põhinevat tähendust, variseb nende sotsiaalne tähendus kokku. Sugu ei paku enam vanemluse teostamiseks usutavaid rolle. Homoliidu ideaaliks ongi püüelda soorollide määratlematuse poole.
Kui ühiskond ei toeta mehelikkuse ja naiselikkusega seotud norme, siis tuleb inimestel otsida neid iseendast. Hakkame lähitulevikus nägema üha enam maskuliinsuse ja feminiinsuse ebaterveid rollimudeleid ning soodüsfooriaid.
3. Hetero- ja homoseksuaalsuse vahel ei tohi olla olulist erinevust. Ning isegi kui on, ei tohi see mõjutada nende moraalset tunnustatust ja võimalust abielluda.
Tänaseni on järglasi andnud üksnes heteroseksuaalne suguelu, homoseksuaalsus vajab selleks abi reproduktiivtehnoloogialt. Selles saab nähtavaks homo- ja heteroseksuaalse orientatsiooni ühiskondliku tähenduse fundamentaalne erinevus. Homo- ja heteroabielude sotsiaalne kaal on absoluutselt erinevas suurusjärgus.
Traditsiooniline abielu on andnud raamistiku sugude erineva seksuaalsuse tundmaõppimiseks ning ühendada mehe ja naise erinevad seksuaalsed kogemused.
Homoseksuaalsete suhete omapäraks on meeste ja naiste seksuaalse erinevuse minimeerimine. Selle peamine taotlus on tunnistada homo- ja heteroseksuaalsus moraalselt samaväärseks. Lisaks seksuaalvähemuste ühendustele on võrdsustamise oluline edendaja ka pornotööstus. Sarnastamisega loovad homo- ja lesbisuhted rollimudeli ka heteroseksuaalse abielu jaoks.
4. Saad ise valida, milline on sinu abielu seksuaalmoraal ning kuidas seda praktiseerida, sest ükski viis pole teistest õigem.
Abielu on tähendanud vastutuse võtmist seksuaalsuhte tagajärgede eest. Kui seksitakse peamiselt isiklike meeldimuste pärast, peetakse seksuaalsuse piiramist diskrimineerivaks. LGBT-ühenduste Seta ja Trasek ning teraapiaid pakkuva Sexpo seksuaalmoraal on juba pikka aega käsitanud seksi erinevalt neist normidest ja vastutusest, millest lähtutakse kirikus.
Seksuaalvähemused ja sooneutraalne kultuur praktiliselt ei toeta arusaama, et ühiskonnal on õigus eeldada abielus olijatelt pühendumust ja truudust. Vastuseis piirangutele on mõistetav: miks peaks õigutama ühiskonna sekkumist eraellu? Kas sellega soovitakse saada osa abielu avalikust austusväärsusest ja positsioonist, aga avalikud normid lükatakse kõrvale?
5. Reproduktiivtehnoloogia kuulub olemuslikult abiellu, sest ilma selleta on homoliit lastetu.
Seksuaalvähemuste ühendused tõstavad esile ja toetavad avalikult reproduktiiv- ja adopteerimisõiguste laiendamist, sest abielu on selgelt rajatud individuaalsetele seksuaalõigustele. Kui lapsed pole enam abielu loomulik osa, tuleb vanemate ja laste suhe rajada õigustele. Loomulikult normaliseerib see homoseksuaalset eluviisi, aga on väär tallata selles mängus jalge alla laste õigused ning teha neist pelgalt mängunupud. Laps ei ole õigus, mida vanemad võivad endast lähtuvalt või võrdsete õiguste nimel nõuda.
Kui mehe ja naise abielus saadakse lapsi enamasti sõltumata majanduslikest huvidest, siis homo- või lesbiliidus on vähemalt osa reproduktiivtoimingutest majanduslikud tehingud. Paar ostab geneetilist materjali või lausa üürib lapse sünnitamiseks emaka. Ihust saab kauplemiskoht. Sofi Oksaneni raamat Koertepark kujutab Ukraina alatut sugurakkude äri, kus lastest on saanud tarbekaup. Üheks tagajärjeks on ka kannatused, millega lapsed maksavad oma vanemate abielulahutuse psühhojuriidilises sasipuntras.
6. Vaba ja ohjeldamatu abielulahutamiskultuur
Anthony Giddensi arvates rajanevad postmodernsed suhted intiimsusele, lähedusele ja emotsioonidele. Traditsiooniline abielu aga rõhutas kohustusi ja pühendumist. Sooneutraalne abielu on pühendunud üksnes armastamisele. Kui suhe enam ei toimi või armastus lõpeb, siis järgneb lahutus.
Abielulahutuste hulk avaldub nii abielus elamise viisis, kui selles, kuidas me abielusse suhtume. Ühiskonnas, kus tõotusi enam ei peeta, ei saa abielu tähendus jääda endiseks.
Giddens kirjeldas tänapäevast sooneutraalset seksuaalmoraali mõistega confluent love: «Erinevalt romantilisest armastusest ei ole confluent love tingimata monogaamne, seksuaalse truuduse tähenduses. See, mis puhast suhet koos hoiab, on mõlema osapoole heakskiit, «niikaua, kui otsustatakse teisiti», see et kumbki saab suhtes piisavalt hüvesid, mille pärast tasub sellega jätkata. Seksuaalsel truudusel on suhtes tähendust niipalju, kui osapooled seda asjakohaseks peavad.» (Giddens, 1992)
Kas abielu on enam institutsioon?
Need põhimõtted muudavad abielu radikaalselt. Traditsiooniline abielu oli suunatud kõrgematele ühiskondlikele eesmärkidele, seades piiranguid igasugusele seksuaalkäitumisele. See oli institutsioon. Sooneutraalne ja homoabielu enam norme anda ei suuda ega püüagi oma liikmete seksuaalkäitumist reguleerida. Selles ei nähta enam institutsiooni. See teenib üksnes paari privaatseid eluviise, isiklikke huve ja kavatsusi, mille normid valivad nad vastavalt olukorrale ise.
Kas armastus võib olla patt – kirik liberaalse seksuaalkultuuri haardes
Viimase 50 aasta jooksul on toimunud tohutu muutus meie mõtlemises seksist, oma seksuaalsuhetest ning iseendist kui meestest ja naistest. Kogu seksuaalkultuuri maastik on muutunud. See, millest alles äsja oli võimatu isegi mõelda, on praegu ainuke viis mõelda. Teisiti mõeldes oled diskrimineeriv, oled ebainimlik, näed maailma veidralt. Miski on oma kohalt nihkunud. Mis?
Abielude sõlmimise arv on madal ning abielulahutuste arv kõrge. Internet on muutnud kurameerimist ning paarisuhete keskkonda ja käitumisviise. See tegi pornograafiast peavoolu. See lõi kogukondi, kus inimesed katsetavad uusi identiteete. Võimaldades võrgus ühineda mõttekaaslastega on internetil homo- ja transseksuaalsusele suur tähendus.
Kunstlikust viljastamisest ja rasestumise vältimisest on saanud peavool. Soomuutmisoperatsioonidest on saanud normaalsus. Oliver O’Donovan on märkinud, et kui räägime soomuutmisoperatsioonist kui normaalsusest, muudab see radikaalselt meie suhtumist soosse. Võime arvata, et see on inimese enda valitud; et seda saab pärast sündi muuta; et see, kes ma olen, on bioloogilise reaalsuse asemel pigem sisendatud identiteet.
Nende muutuste kaudu kujundab ühiskond oma seksuaalkäitumist ja -eetikat ümber tuginedes väärtustele, mis erinevad varasematest radikaalselt. Traditsioonilisse kristlikku moraali suhtutakse tänapäeval mõnel puhul juba vaenulikult, seda peetakse diskrimineerivaks või ei saa inimesed enam üldse aru, millest on jutt. Midagi on meie silma all kiiresti muutunud.
Loobumine moraalist või uus moraalisüsteem?
Kristlased on neid muutusi nimetanud moraali allakäiguks. Küsime, kuhu kõik moraaliväärtused on kadunud? Mis on ühiskonnaga juhtunud? Osa muutustest on selgitatav moraalist loobumisega, aga see ei selgita piisavalt kristlusele alternatiivse seksuaalmoraali iseloomu.
Postmodernses seksuaalmoraalis mitte ei loobuta moraalist, vaid antakse selle uus sisu, mille vundament rajaneb liberaalsele traditsioonile. See ei ole moraalitus, vaid alternatiivse moraali esitlemine. Alternatiivset moraali toetavad inimesed on veendunud, et nad toimivad õigesti.
Uus moraalisüsteem ei ole väga ühtne, aga seda hoiavad koos teatud põhimõtted. Selle asemel, et kõneleda moraali puudumise poolt, on see kogu jõuga suunatud traditsioonilise kristliku seksuaalmoraali vastu. Kristlik moraal ei ole selle jaoks mitte väär, vaid moraalitu. Elame ajal, kui kristlikku moraali asendatakse kiirkorras uue liberaalse seksuaalmoraaliga.
Kaasaja seksuaalkultuuri mängureeglid
«Bring it out in the open and you feel better!» – Hugh Hefner
Sexpo [s.o Soome seksuaalse heaolu edendamise sihtasutus, mis pakub nõustamist, teraapiat ja koolitamist – toim.] tegevjuht Tommi Paalanen püüab oma väitekirjas praegusaja seksuaalkultuuri ja liberaalset seksuaaleetikat näidata positiivsena. Mina suhtun sellesse kriitilisemalt. Uue seksuaalkultuuri juurde kuuluvad eelkõige järgmised põhimõtted.
1. Seks on moraalselt neutraalne ning sellel ei ole mingit loomupärast suundumust või tähendust.
Pole olemas Jumala loomiskorda ega loomulikku moraaliseadust, mis annaks asjadele tähenduse, mida tuleks austada ja kaitsta ning mida oleks võimalik rikkuda. Igaüks saab seksile anda tähenduse lähtuvalt iseendast. Võimalik on ka täiesti tähenduseta seks.
Paalaneni järgi ei pea tänapäeval seksi vaatlema lähtuvalt üldkehtivast moraaliseadusest või kristlikust eetikast. Seksuaalsuhe ei tähenda enam pühendumist või abiellumist. Selle asemel rajatakse seksuaalelu ning kantakse selle eest hoolt lähtuvalt isiklikest kogemustest.
Ajaleht Helsingin Sanomat kirjutas Tiinast, kes alustas seksuaalsuhet, mis süvenes, kuid siis hakkas asi muutuma omapäraseks. Tiina jõuab «kõikuva suhteni», milles on lähedust, aga mitte teineteisele pühendumist (HS, 1.3.2019). Seejuures lähtub ta liberaalsest seksuaaleetikast, vastupidiselt kristlikule seksuaaleetikale.
2. Seksuaalsus toetub isiklikule kogemusele ning on meie identiteedi tuum.
Uus seksuaalkultuur rõhutab, kui oluline on kanda hoolt oma seksuaalse identiteedi eest. Meil on oma seksuaal- ja sooidentiteedi teostamise ja väljendamise kohustus, ükskõik kui kaugele sellega ka ei mindaks, kasvõi soovahetusoperatsioonini. Samuti on meil kohustus tugevdada ja toetada teisi nende seksuaalse identiteedi väljendamisel.
Teiste inimeste seksuaalse praktika kritiseerimine ja hukkamõistmine on tõsine üleastumine, sest sellega takistad sa nende eneseteostust, mis on meie moraalisüsteemi tuumaks.
Abielueelsetest suhetest hoidumine, abieluväliste suhete vältimine ning vastastikune truudus traditsioonilises kristlikus moraalis ja abielus vastanduvad modernsele seksuaalmoraalile, mille uuteks normideks on seksuaalsed kogemused, isiklik eneseteostus ja radikaalsed valikud.
3. Seksuaalkultuuri keskmes on oma seksuaalsete õigustega autonoomne persoon, kelle seksuaalse vabaduse piiramine on väär.
Mark Regnerus defineerib liberaalse seksuaalmoraali (confluent love) järgmiselt:
«Selle vundamendiks on juhuslikkus, struktureerivaks põhimõtteks võrdõiguslikkus, mõõdikuks maitse ja tunne, eesmärgiks otsimine, kui ka paarsus (üldse) on suhte põhistruktuur, ei domineeri see kunagi isikute võimu ja tahte üle.»
Postmodernses seksuaalsuses jääme ka paarisuhtes eraldiseisvateks isikuteks, otsides väljendust oma seksuaalsusele ning teostust identiteedile. Partnerit kasutame otsekui abivahendina. Me ei lähtu eeldusest, et seksuaalsuhe loob ühise tegelikkuse, ühendab ja liidab abielus ühte.
Lepingulaadne arusaam seksuaalsuhtest muudab selle episoodiliseks ja laialivalguvaks, pakkudes vahetut rahuldust ja vajaduste täitmist. Aja jooksul arenev ja kasvav abielusuhe selleks hästi ei sobi.
Traditsioonilisse abiellu kuuluv mitmekülgne sõltuvus ja iseseisvuse puudumine tundub tänapäeval ebameeldiva ja ähvardavana, pannes seksuaalkäitumisele piire hoolimata oma ihadest. Traditsiooniline abielu on palju enam ette nähtud laste kasvatamise ja kaitsmise, mitte inimese või paari enda jaoks. Sellega oleme rajanud midagi hoopis suuremat, kui me indiviididena oleme.
4. Seksi uus märksõna on vabatahtlik nõustumus, millest on saanud seksi moraalsuse eeldus.
Kui seksuaalsuhe põhineb ühises arusaamises kokkulepitud ja vabatahtlikule nõustumisele, siis vaevalt saab olla selle vastu.
Kui traditsiooniline kristlik seksuaalmoraal kaitseb eelkõige kõige nõrgemate ehk laste õigusi, tõrjudes abielueelseid ja homoseksuaalseid suhteid, siis on see vastand taolisele nõustumuse printsiibile. Kristlikule seksuaalmoraalile pelgalt nõustumusest ei piisa.
Lepingueetika küll ei välistä moraali, aga ahendab selle lepinguks. Lepingueetika head pooled ilmnevad näiteks #metoo-kampaanias oluliseks osutunud teise arvamuse austamises ja püüdluses välistada kuri.
5. Tuleb välistada erinevate seksuaalsuhete, eriti homo-, lesbi-, bi- ja transseksuaalsete suhete sotsiaalne stigmatiseerimine. Ebavõrdsusele osutavaid või hukkamõistvaid usulisi väiteid tõlgendatakse vihakõnena.
Sooneutraalne ideoloogia ja LGBT-liikumised on normidest vaba seksuaalkultuuri edendajad globaalselt. Soomes on seksuaalvähemuste ühendused Seta ja Trasek juba pikka aega seisnud heteroseksuaalsuse- ja soonormide tühistamise eest, s.t et enamus inimkonnast peab end heteroseksuaalseks ning meesteks ja naisteks. Seta seisukohalt on see diskrimineeriv ning teeb osa inimestest nähtamatuks (HS, 5.1.2019, Lotte Telakivi)
Paalaneni järgi hindab liberaalne seksuaaleetika abielulist seksi samaväärsena tasuliste seksiteenustega. «Tasulisel seksil on palju häid külgi, selge pilt! Saad, mida tellid. Arvatavasti ajab professionaal asja paremini, kannab hoolt turvalisuse eest, ei põhjusta tagantjärgi probleeme ega levita linna peal kuulujutte. Erinevalt «päris inimsuhetest» ei pea kumbki pool kartma teise poole armumist või kiindumist. Ma ei saa aru, miks tasulise seksi pärast moraali loetakse.» (HS, 18.3.2019, Kirsi Hytönen)
Traditsiooniline kristlik abielumoraal ei pea kõiki seksuaalsuhteid samaväärseks. Kirik on alati avalikult toetanud mehe ja naise abiellu kuuluvat seksuaalelu ning tõrjunud muid seksuaalsuhteid. See riivab oluliselt vaba seksi põhimõtteid ning tänapäeval peetakse seda diskrimineerimiseks või vihakõneks.
6. Liberaalne seksuaaleetika ei aktsepteeri mingeid hea seksuaalelu määratlemise reegleid ega alistu välistele normidele.
Uus seksuaalmoraal rõhutab, et seksuaalelule hinnangu andmine peab olema üksnes inimese enda otsustada. Mitte mingid välised traditsioonid, ideaalid või väärtused ei saa sundida toimima oma tahte vastaselt.
Erinevaid paarisuhteid ja peremudeleid ei tohi väärtustada erinevalt. Igaüks saab määratleda abielu nii nagu ise tahab. Meil kõigil on õigus eeldada, et meie valikuid tunnustatakse.
Kui kõik välised juhised ja normid hüljatakse, siis kristlase elunormiks olev pühendumine kiriku õpetusele, moraalile ja kirikukorrale muutub liberaalse moraali jaoks probleemiks. See saab nähtavaks avalikes lahtiütlemistes kiriku ja piiskoppide eestkostest. Uue seksuaalmoraali lipukandjateks on oma tegudele õigustust otsivad nn vikerkaarevaimulikud.
7. Uue seksuaalmoraali ja sooidentiteedikultuuri peamiseks kasvulavaks on internet ja sotsiaalmeedia.
Miks on seksi- ja sooküsimused püsivalt ühiskondliku arutelu fookuses? Sellepärast, et need moodustavad kaasaja trendikaima kultuuri enesearendamisele ja performatiivsele iseolemise, mis on liberaalse ühiskonna keskmes.
Loomuliku elu realiteetidest lahus olev internet võimaldab meil iseennast ja oma seksuaalsust kujundada selliseks nagu tahame. Soo- ja seksuaalidentiteet pole võrgus mitte püsiv, vaid miski, mida oma sihtrühmale jätkuvalt ehitatakse ja luuakse. Bioloogiline sugu ja seksuaalidentiteet on otsekui tehaseseadistus, mida saab muuta.
«Soolisus on isiklik kogemus [...] Sellepärast on selle määratlemine ühtlasi võimukasutamine, normeerimine ja juhtimine». (HS 14.32017, Viima Lampinen, Seta juhatuse esimees aastatel 2017–2018)
Mida rohkem veedame aega netis ja sotsiaalmeedias, seda tehislikumat identiteeti me loome.
Kas armastus saab olla patt?
On oluline mõista, et taolised põhimõtted on kirjutatud rahvusvahelistesse lepingutesse ja riigi seadustesse. Riik edendab neid aktiivselt. Abielu sooneutraalseks muutmine Soomes 2017. a ning koolide seksuaalhariduse õppematerjalide ja -sisu korrigeerimine näitavad, kuhu oleme minemas. Isegi kui tuliseimad propagandistid on väikesed seksuaalvähemuste ühendused Seta, Trasek ja Sexpo, on ka suured ühendused, nagu nt Perede liit [Väestöliitto] pidanud need omaks võtma.
Seksuaalmaru keskel vastutustundlikule seksuaaleetikale ustavaks jäämine on keerukas ülesanne ka kirikule. Kirikud ja kogudused on keset lõputuid moraalivaidlusi soo, vaba seksi, pornograafia, homo- ja transseksuaalsuse ning samasooliste abielude üle.
Piiramatut seksuaalkäitumist kuulutav liberaalne seksuaalkultuur on piire tõmbavale kristlikule seksuaalkultuurile suuresti vastanduv antikultuur. Professor Wolfgang Pannenbergi sõnul abielukultuur hävib, kui loobutakse seksuaalkäitumise kontrollist ja reguleerimisest ning tehakse üksikisiku seksuaalvabadusest «inimelu ja kutsumuse olulisim kese».
Kiriku liberaalid ning samasooliste abielude edendajad loevad Piiblit uut moodi, tõlgendades seda nii, et Piibel ei andvat tegelikult norme homoseksuaalse käitumise kohta ega tõrju seda. Ning isegi kui tõrjub, siis tulenevat see iganenud ja tänapäeva sobimatust kultuurist. Peaksime olema kitsarinnalisest Paulusest moraalselt sallivamad.
Neil jääb märkamata, et isegi kiriku õpetus ja usutunnistuslikud ürikud ei räägi otseselt seksuaalmoraalist, ei ole need sellest ka lahus. See kurikuulus Paulus põhjendab seksuaalmoraali puudutavaid juhiseid just õpetusliku tõega, inimese loomisega meheks ja naiseks (Rm 1) ning koguduse pühadusega (1Kr 6). Tegemist oli siiski Jumala läkitatud apostliga.
Ei ole võimalik muuta piibellikku seksuaalmoraali ilma muutmata või tühistamata Piibli õpetust Jumala, inimese ja loomise kohta,. Sellepärast on Jumala seatud moraalinormide avalik rikkumine ohtlik. Liberaalse seksuaaleetika agenda omaksvõtmine on kirikule surmasuudlus. On ohtlik arutleda aastaid küsimuste üle, mille Jumal on väga selgeks teinud. «Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis …» (Lk 16:31)
Oma elu lõpus tahtis Pannenberg kirikut liberaalse seksuaaleetika tunnustamise ning homoseksuaalsete suhete abieluga samastamise eest veelkord hoiatada. Mitte selleks, et seda diskrimineerida, vaid sellepärast, et need on sisult erinevad:
«Siin läheb kristliku kiriku piir, mis kiriku jaoks on seotud Piibli autoriteediga. Need, kes kutsuvad kirikut selles küsimuses oma õpetust muutma, peaksid teadvustama, et nad tekitavad skisma. Kui kirik laseb end tõugata sinnamaale, et ei pea homoseksuaalset praktikat enam vastanduvaks Piibli normile ning tunnistab paarisuhtelaadseid homoliite abieluna, ei seisa selline kirik enam piibellikul alusel, vaid on Piibli ühemõttelise tunnistuse vastu. Kiriku, kes selle sammu teeb, lakkab olemast üks, püha, katoolne ja apostlik kirik.»
See on jõuline seisukohavõtt kiriku abielukäsituse ja seksuaaleetika kohta. See on hoiatus mitte astuda teele, mis tähendab Piibli võtmetähtsusega õpetuste ja seksuaaleetiliste piiride väljaviskamist:
«Homoseksuaalse käitumise vastu rääkivad tekstid ei ole mingid marginaalsed arvamused, mida saab kogu kristlikku kuulutust kahjustamata eirata. Pealegi ei saa Piibli tunnistust homoseksuaalsuse kohta pisendada oma aja kultuuri nähtuseks, mis nüüdseks on vananenud. Piibli tunnistus on sihikindlalt, algusest lõpuni vastu kohanemisele kultuurilise keskkonnaga – usu pärast Iisraeli Jumalasse, kes on andnud identiteedi mehele ja naisele.» (W. Pannenberg, 1996)
Allikatena muuhulgas:
Tommi Paalanen, Vapaus ja seksuaalisuus. Tutkielma liberaalista etiikasta. 2015. Väitöskirja.
R. Scruton, Sexual Desire. 2006.
M. Regnerus, Cheap Sex: The Transformation of Men, Marriage, and Monogamy. 2017.
A. Roberts, Five Principles of the New Sexual Morality. The Gospel Coalition. 2014.
A. Roberts, How Did We Come Here.
A. Giddens, Modernity and Self-Identity: Self and Society in the Late Modern Age. Cambridge, Polity. 1991.
A. Giddens, The Transformation of Intimacy: Sexuality, Love & Eroticism in Modern Societies. 1992
W. Pannenberg, Should We Support Gay Marriage? NO! 1996.
Darel E. Paul, From Tolerance to Equality: How Elites Brought America to same sex-sex Marriage.
Duke Magazine, Faith Fires Back, A conversation with Stanley Hauerwas. 31.1.2002
Tõlkinud Illimar Toomet
Tõlkija kommentaar
Autor Ilkka Kurjenmäki on Soome evangeelse luterliku kiriku Oulu koguduste ühenduse juhtiv perenõustaja ja vaimulik. Artikkel avaldati 2020. a sügisel Soome luterlikule kirikule kuuluva ajalehe Kotimaa blogina. Pärast artikli avaldamist ajakirjas Perusta (veebruaris 2021) tekitas see laialdast avalikku tähelepanu. Mitmed seksuaalvähemuste organisatsioonid ning luterlikus kirikus tegutsevad liberaalide ühendused nõudsid Kurjenmäki vabastamist ametikohalt. Ehkki Kurjenmäki väljendas oma artiklis kiriku ametlikke seisukohti abielust, pidas peapiiskop Tapio Luoma raadiojaama Radio Dei 10. märtsi 2021 saates seda sobimatuks, märkides, et artiklit tõlgendati solvava ning diskrimineerivana. Samuti ütles Luoma, et kiriku perenõustamise töös ei peaks arutlema kiriku abielukäsituse üle. Soome piiskopid olevat hoidunud artikli kommenteerimisest sellepärast, et kirik tahab abistada igasuguseid paare ja peresid. Ehkki Luoma nimetas enda arusaama abielust kui mehe ja naise liidust, ei pea ta seda «kogu tõeks», pidades õigeks, et kirik laulataks samasoolisi paare, kuid nõnda, et ei muuda oma arusaama abielust.
