Arvatavasti on paljud kuulnud hingedeajast, mida tänapäeval seostatakse eeskätt 2. novembril tähistatava hingedepäevaga. Tõenäoliselt teavad vähemad, et tegemist on päris pika ajavahemikuga, mille alguspäevaks on mõnel pool peetud 29. septembrit ning mis üldiselt lõpeb 10. novembril (või vanema tava järgi 11. novembril) tähistatava mardipäevaga.

29. september on kiriku- ja rahvakalendris mihklipäev ehk peaingel Miikaeli püha, millest on meie aja inimeste teadvusse jäänud ilmselt vaid kõnekäänd «igal oinal oma mihklipäev». Tänapäeval tähistab see ütlus enamasti kas tõdemust, et ühel või teisel viisil võib kõigi inimestega aeg-ajalt juhtuda mõni äpardus, või ka (veidi kahjurõõmsatki) soovi enamasti ebameeldivate või millegi inetuga hakkama saanud inimeste suhtes, et küllap ka nemad ühel heal päeval oma karistuse kätte saavad.

Peaingel Miikaeliga ei ole mihklipäevaoinal otseselt midagi tegemist – kui me ei pea selle all silmas üht teist tegelast, keda tavaliselt samuti sõrgade ja sarvedega kujutatakse. Pigem on see kõnekäänd seotud vanarahva tavaga tappa mihklipäevaks lammas.

Ajaloolased ei ole päris ühel meelel, miks just 29. september on tuntuim peaingel Miikaelile pühendatud püha. Vahel väidetakse, et tegemist on Itaalias Gargano mäel asuva kuulsa peaingel Miikaelile pühendatud kiriku pühitsemispäevaga. Tõenäolisem on siiski, et 29. september hoopis Roomas Via Salarial asuva püha Miikaeli kiriku pühitsemispäev (millalgi 5. sajandil), samal ajal kui Gargano mäega seotud peaingel Miikaeli ilmumine leidis aset hoopis 8. mail (490. aasta paiku).

Nii või teisiti – mihklipäeva paiku tasub küsida, kes on üldse inglid, ning mõtiskleda selle üle, kas ja mis peaks meil nendega pistmist olema.

Kiriku traditsiooniline õpetus peab inglite all silmas Jumala poolt loodud vaimseid olendeid, kes loodu hierarhias paiknevad inimesest kõrgemal. Inglite olemasolusse uskumine on igati pühakirjakohane ning näiteks Apostlite tegude raamatus rõhutatakse seda lausa kõrvuti usuga ülestõusmisse: «Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: «Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!» Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks. Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.» (Ap 23:6–8) On näha, et apostel Paulus asetab siin ennast – ja seega ka kristluse – ühele poolele viimastega: ülestõusmine ja inglid on olemas ning nendesse uskumine on tähtis.

Inglite olemasolust on juttu pea igas Piibli raamatus. Enamasti esinevad nad Jumala saadikute ja teenritena, andes inimestele edasi Jumalalt saadud sõnumeid ning inimesi Tema tahtmist mööda kaitstes. Sõna «ingel» (kreeka keeles ἄγγελος – angelos) tähendabki eeskätt «sõnumitooja». Püha Augustinus selgitab: «[Sõna] «ingel» tähistab ametit, mitte olemust. Kui sa küsid tema olemuse järele, siis ta on vaim; kui sa küsid ameti järele, siis ta on ingel.» Lisaks headele inglitele on olemas ka langenud inglid ehk kurjad vaimud, kes on määratud kandma igavesti karistust.

Vahel nimetakse ingleid puhasteks vaimudeks – sõna «puhas» ei tähenda siin mitte kõlbelist hinnangut, vaid seda, et inglil on ainult vaim, et neil ei ole keha. See, et neid aeg-ajalt siiski ihulikuna nähakse (või kõnelemas kuuldakse), on vajalik inimeste pärast, kellele nad ilmuvad, kuna muul viisil ei oleks inimene võimeline nende kohalolu tajuma ega nende toodud sõnumist aru saama.

Inglid on surematud ja – pärast ühekordset läbikatsumist, mille tulemusena osa ingleid langes ja kurjadeks vaimudeks muutus – muutumatud. Neid ei saa küll nimetada Jumalaga võrreldavalt igavesteks, kuna neil on algus ja Jumal võib nad ka kaotada, kuid nad on «igavesed» selles mõttes, et nende olemus ei muutu ega järelikult allu ka aja kulgemisele.

Erinevalt Jumalast – kuigi nad on vaimud – ei ole inglid ühekorraga kõikjal, vaid saavad olla ainult ühes paigas korraga. Tõsi, nende liikumine ühest kohast teise on võrreldamatu inimese või ükskõik, millise füüsilist keha omava olendiga. Võiksime öelda, et nad on suutelised liikuma ühest kohast teise võrreldavalt mõttega: kui meie, inimesed, kui meil tekib mõte minna näiteks Austraaliasse, peame teekonna sinna füüsiliselt ette võtma, siis inglil piisab ainult mõtlemisest ja ta juba leiabki end Austraaliast (muidugi jäävad taolised võrdpildid alati vaid võrdpiltideks).

Kõige olulisem inglite omadus on ehk see, et neil on (eriti meiega võrreldes) äärmiselt täiuslik tunnetusvõime, kuigi ka sellel on piirid, sest nad ei suuda mitte iseenesest tungida kõigisse Jumala saladustesse ega teada täie kindlusega ka teiste loodute salajasi mõtteid ega tahteakte. Ometi, nagu öeldud, ületavad nende teadvus ja tunnetus mõõdetamatult inimeste omasid. Nagu ka nende tahe, millel on (mitte küll Jumalaga võrreldav) võime tahetut peaaegu vahetult teostada.

Jeesuse sõnul näevad inglid alati Jumala palet, s.t neile on antud üleloomulik Jumala nägemise võime – samamoodi, nagu oli enne langust inimesel ja nagu me loodame, et see meile kord taevases õndsuses jälle osaks saab. Näha Jumalat tähendab osasaamist suurimast õndsusest – see on midagi, mis täidab selle vääriliseks arvatu kirjeldamatu õnne, rõõmu ja armastusega.

Kuid võib olla ka vastupidi, ja seda tõestab langenud inglite näide. Kiriku pärimuse järgi oli osa inglite languse põhjuseks nende kõrkus: soov olla Jumalaga võrdne ja Temast sõltumatu, see tähendab sisuliselt Jumalast kui ainsast tõelisest Jumalast lahtiütlemine, iseenese endale jumalaks tõstmine, mis paraku läks langenud inglitele maksma kogu nende igavese saatuse (erinevalt inimestest, kelle patt on tunnetuse ebatäiuslikkuse ja inglitest väiksema tahtevabaduse tõttu kahetsuse korral andestatav).

Langenud inglid ehk kurjad vaimud (deemonid) jätkavad seda, millest nende langus alguse sai: nad üritavad meelitada ja juhtida langusele teisi, eeskätt inimesi. Nad teavad, et nende võitlus Jumalaga on lootusetu, kuid kahetsemise asemel on nende ainsaks sooviks tõmmata endaga hukatusse võimalikult paljusid. Seesama Jumala palge, Tema täiusliku headuse, tõe ja armastuse nägemine ei täida langenud ingleid mitte õnnetunde ega vastuarmastusega, vaid kustumatu ja kontrollimatu vihaga, mis kujutabki endast kõigi põrgupiinade kvintessentsi. Jumala armastus on tuli, mis ühtesid soojendab, teisi aga väljakannatamatult ning seda suuremat jõuetut ja iseennast söövat viha tekitavalt kõrvetab – ühtviisi nii inglite kui inimeste puhul.

Pühakiri näitab, et kuigi kuradi ehk saatana – kurjade vaimude ülema – võim on Kristuse läbi murtud, lubab Jumal tal siiski seda võimu mitmel moel inimeste suhtes tarvitada: erinevate vaevuste, hädade, ka haiguste kaudu, veelgi enam aga meelitades, kiusatustega ahvatledes, eksitades ja pettes – kurat on võimeline ilmuma koguni valgusingli kujul (2Kr 11:14). Põhjus, miks Jumal seda lubab, seisneb peaasjalikult selles, et seeläbi avaneb inimesel võimalus kasvatada nii oma tahet kui vahetegemise võimet hea ja kurja, õige ja väära vahel. Apostel Paulus kinnitab: «Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.» (1Kr 10:13)

Jumalale ustavaks jäänud ehk heade inglite esimene ja tähtsaim ülesanne on Jumala palumine ja kiitmine, samuti Jumala teenimine, eeskätt seeläbi, et nad teostavad Tema tahet inimeste juures: «Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste.» (Hb 1:14) Eriline roll on siin kaitseinglitel, kelle otseseks ametikohustuseks ongi nende hoole alla antud inimeste kaitsmine, saatmine ja juhtimine. Kiriku pärimus usub, et igal inimesel on [vähemalt üks] kaitseingel – kusjuures Jeesuse enda sõnadele toetudes peetakse seda eriti kindlaks ja oluliseks laste puhul: «Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks, sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas!» (Mt 18:10) Aga ka [pöördunud] patuste puhul: «Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.» (Lk 15:10)

Inglid on erinevaid, ka neil on oma hierarhia, mida võib väljendada näiteks apostel Pauluse sõnadega «troonid ja ülemused, valitsused ja meelevallad» (vrd Kl 1:16). Piibel kõneleb ka peainglitest, kelle hulgas tuntumad on Miikael, Gabriel, Raafael ja Uuriel. Viimase kohta teatakse kõige vähem, kuna Piibel temast ei kõnele, küll aga mainitakse teda mitmetes muudes pärimuse hulka kuuluvates kirjutistes. Kuna tema nimi tähendab «Jumala tuli» või «Jumala valgus», siis samastatakse ta vahel ka ühega inglitest (või keerubitest), kelle Jumal seadis pärast inimese paradiisist väljaajamist valvama elupuu teed (1Ms 3:24).

Peaingel Gabriel («Jumala vägi» või «minu vägi on Jumal») on meile kõige paremini tuntud Uuest Testamendist, kus ta kuulutab neitsi Maarjale, et temast sünnib Kõigekõrgema Poeg, ning ilmutab sedasama ja paljut muudki neitsi Maarja peigmehele Joosepile. Vanas Testamendis on Gabrielist juttu prohvet Taanieli raamatus, kus ta aitab Taanielil mõista talle antud nägemusi.

Peaingel Raafael («Jumal tervendab») on ustav saatja ja abimees Toobiti raamatus – ta juhib üht peategelastest, Toobiti poega Tobiast, teekonnal võõrsile ja tagasi koju, aitab Tobiase mõrsjal saada võitu kurjast vaimust ning tema nõuannete varal saab pimedaks jäänud vana Toobit jälle nägijaks. Raafael lubab meil heita pilgu ka Jumala ja Tema inglite n-ö sisemisse majapidamisse: «Mina olen Raafael, üks neist seitsmest pühast inglist, kes kannavad ette vagade palved ja käivad Püha auhiilguse ees.» (Tb 12:15)

Peaingel Miikaelist on nagu Gabrielistki juttu Taanieli raamatus, kus teda kujutatakse taevase sõjaväe juhina (nagu ka Ilmutusraamatus), samuti mainitakse teda Juuda kirjas, kust on pärit ühe tuntuma Miikaelile suunatud palve peateema. Nimelt vastandatakse Miikael Juuda kirjas neile, kes ennast vaata et Jumala kõrgusele tõstavad, ja öeldakse, et isegi temal, peainglil, ei ole Jumalaga võrdset väge ega otsustamisõigust: «Aga peaingel Miikael, kui ta riidles ja vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda teotavat otsust, vaid ütles: «Issand sõidelgu sind!»» (Jd 1:9)

Mainitud palve, mida on olnud kombeks paluda jumalateenistuse lõppedes enne kirikust lahkumist, on järgmine: «Püha peaingel Miikael, kaitse meid võitluses, varja meid saatana õeluse ja kavaluse eest. Jumal sõidelgu teda, palume alandlikult. Sina aga, taevase sõjaväe vürst, tõuka põrgusse saatan ja teised kurjad vaimud, kes hinge hukatuseks läbi ilma hulguvad.» Niisiis nähakse peaingel Miikaelis eeskätt seda, kelle Jumal on seadnud kaitsma omasid kuradi rünnakute eest – ning viimselt on selge, et tema ja teised head inglid jäävad võitluses kurjadega vaimudega igal juhul võitjaks.

Oluline küsimus paljude inimeste jaoks on, kuidas inglitega suhelda. Langenud inglite ehk kurjade vaimudega on asi ühemõtteliselt selge: «Tagane minust, saatan!» peaks olema ainus, mis meil neile ütelda on. Aga mida teha ning kuidas rääkida heade inglitega?

Nagu ülalolev palve näitab, ei välista kiriku pärimus inglite palumist, ilmselt ka mitte teatavat austamist. Ent siinkohal tuleb teha selget vahet inglite (nagu ka pühakute) austamisel ning sellel austusel või kummardamisel, mis kuulub üksnes Jumalale – seepärast on ehk kõige lihtsam suunata ka inglitega seotud palved ikkagi Jumala enda poole, näiteks Martin Lutheri hommiku- ja õhtupalve eeskujul: «Olgu Sinu püha ingel mulle saatjaks, et kurjal vaenlasel ei oleks meelevalda minu üle!»

Inglite olemasolu uskumine ei võta Jumalalt midagi ära. Vastupidi, kuna Jumala Sõna kinnitab inglite olemasolu ja seda, et nad on Jumala teenistuses, on tegemist tõega, mille eitamine tähendaks vastuhakku Jumalale. Seepärast võime olla tänulikud teadmise üle, et Jumal on loonud ja meie kõrvale seadnud need võimsad vaimolendid, kelle olulisimaks ülesandeks Jumala enda kiitmise kõrval on meid kaitsta ja juhtida nii igapäevases elus kui iseäranis selleks, et võiksime kord nagu nemadki näha palgest palgesse Jumalat Tema taevases kirkuses ning Teda igaveses rõõmus austada ja ülistada. Just nii, nagu ütleme iga kord, kui valmistume pühitsema armulauasakramenti: «Sellepärast laulame kõigi inglite ja taeva väehulkadega Sinu aunimele kiituselaulu.»