Kui vaadata Eesti Kirikute Nõukogu tellitud ning Eesti Uuringukeskuse läbiviidud küsitluse (2020) tulemusi, tõuseb tahtmatult pähe mõte – eesti rahvas on Jumalale selja pööranud. Andrus Kivirähk & Co kahtlemata rõõmustaksid. Kõlaks võidukas hüüd: «Me oleme maailma kõige ateistlikum rahvas!»

Peab aga kohe lisama, et ega kõnealuse küsitluse tulemused ei erine põhimõtteliselt varasemast, viis aastat tagasi (2015) korraldatud uuringust. Mõnedes aspektides on muutused isegi positiivsed. Samas me näeme tendentse, mis süvenevad läbi aastate.

Revolutsiooni võidukäik

Viimase, möödunud aastal läbi viidud küsitluse kohaselt peab end usklikuks 19 protsenti 15–74 aastastest elanikest; 2015. aastal määratles end usklikuna 20 protsenti. Tõsi, küllap tõstnuks 75-aastaste ja vanemate inimeste vastused seda protsenti, kui neilt oleks küsitud, aga arvata võib, et usklike osakaal jääks ikkagi alla veerandi kogu elanikkonnast.

Kasvanud on veendunud ateistide osakaal – seitsmelt protsendilt üheksale. Samuti on järsult kasvanud nende hulk, kes ei oska öelda, kas Jumal on olemas või mitte: kümnelt protsendilt 28-le protsendile. Teisalt on vähenenud nende osakaal, kes ei usu Jumala olemasolu – 44-lt protsendilt 31-le protsendile.

Vähenenud on nende inimeste osakaal, kes soovivad, et kirik väljendaks moraalialaseid seisukohti ja võtaks suurema rolli sisepoliitikas. Kasvanud on nende hulk, kes tahaksid näha kiriku aktiivsuse vähenemist neis küsimusis. Teisisõnu – kasvav hulk inimesi ei taha kuulda kiriku manitsevat ja juhtavat häält ning ei soovi näha kiriku aktiivsust ühiskonnaelus kaasa rääkimisel.

Moraaliga seonduvate küsimuste puhul on mõtlemapanev, et abielulahutust lubaks 79 protsenti, vabaabielu 77 protsenti, abielueelseid seksuaalsuhteid 75 protsenti, aborti 71 protsenti ja eutanaasiat 69 protsenti. Seega on nn seksuaalrevolutsiooni väärtused enam-vähem omaks võetud. Inimest nähakse oma elu peremehena.

Samas on huvitav, et seksuaalsuhete lubamist samasooliste vahel pooldas vaid 45 protsenti ja keelamist 47 protsenti vastanutest. Seega pole selles küsimuses rahva seas veel murrang toimunud – tõenäoliselt tänu slaavi päritolu elanikele Eestis.

Aga üldist pilti vaadates on täiesti selge, et Revolutsioon – Jumala ja kristluse vastu ning ilmalik-progressistliku ühiskonna ülesehitamisele suunatud liikumine – on suutnud eesti rahva seas oma positsioonid tsementeerida.

Tuleb rõhutada, et see ei ole juhtunud üleöö ja isegi mitte paaril viimasel aastakümnel, vaid sajandi ja veel pikema aja jooksul. Hoogu andis Eesti Vabariigi loomine 1918. Nõukogude ajal liikus Revolutsioon mürinal edasi, lammutades jõudsalt kirikut ja kristliku ühiskonna rudimente. Revolutsiooni võidukäik jätkus ka pärast 1990. aastate alguse kirikubuumi, kui üürikeseks tundus, et naastakse usu juurde, nüüd juba liberaalse demokraatia tingimustes.

Kirik kui Jumala vai

Mida peaks ja saaks kirik selles olukorras teha?

Minu arvates peaks kirik palju teravamalt ja jõulisemalt vastanduma ilmalikule ühiskonnale ja liberaalsele demokraatiale. Tähtis ei ole populaarsus, vaid tõde. Tuleb olla Jumala vai eneseküllase ilmaliku ühiskonna lodevas ihus.

Kindlasti ei tohi kirik otsida ühiskonna heakskiitu ja taotleda populaarsuse kasvu, võttes omaks sekulaarsed ja progressistlikud väärtused ning hakates takka kiitma niisugustes ideoloogilistes küsimustes nagu immigratsioon, kliimamuutus, sotsiaalne õiglus, võrdõiguslikkus jne.

Ma näen ka ohtu kiusatuses rahulduda riigilt saadava pisukese projekti- või remondirahaga, mille eest antakse vastu oma lojaalsus kehtivale korrale. Endale võidakse sugereerida, et nii ollakse ühiskonna vastutustundlikud liikmed, aga tegelikult seistakse hoopis ühe teise isanda teenistuses.

Kui ühiskond keerab Jumalale ja Tema sõnale selja, peab kirik jääma vastuvoolu ujujaks ning üles ehitama jõulise vastukultuuri – õigupoolest alal hoidma kristlikku kultuuri, mis on olemuslikus vastuolus sellesinase maailmaga. Et neil, kes otsivad Jumalat ja küsivad igavese elu järele, oleks, kuhu tulla või millega ühineda.

Kuidas seda efektiivselt teha, peaks olema mõttekoht meile kõigile. Selle eelduseks on aga see, et me ise juurdume tugevasti Jumala sõnas ja seda väljendavas kiriku pärimuses. Et meil on selge arusaam sellest, mis on püha, tõene, jumalik, inimlik.

Ja et meil on tahet ja kindlameelsust seista vastu Revolutsioonile selle erinevates ilmingutes.

Meie elus on asju, mille üle me üldiselt ei arutle. Kui oled kasvanud kristlikus peres ja koguduse keskel, siis pühapäeva pidamine on üks neist endastmõistetavustest. Kuid ühiskonna ilmalikustumine ja rahutud ajad tõstavad esile ootamatuid küsimusi. Tõuseb prohveteid, kes väidavad, et kõik senine on vale ja Jumal on andnud neile uusi korraldusi. Üks sellistest üleskutsetest on: parandage meelt ja hakake hingamispäeva, s.o laupäeva pidama!

Miks me siis peame nädala esimest päeva ehk pühapäeva?

Lühike vastus oleks: sellepärast, et Issand Jeesus Kristus on selle ise meile pühitsenud! – Kuidas?

Ülestõusnud Jeesus eelistab oma jüngritega kohtuda nädala esimesel päeval. Mõned näited: «Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama… Ja ennäe, Jeesus ise tuli neile vastu ja ütles: «Olge rõõmsad!»» (Mt 28:1–10, samuti Lk 24:13jj.36)

«Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: «Rahu teile!» Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes.» (Jh 20:19)

Sellel päeval läkitatakse jüngrid evangeeliumi kuulutama. «Jeesus ütles nüüd neile taas: «Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: «Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.» (Jh 20:21–23)

Nii on see saanud kristlastele «Issanda päevaks». «See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast!» (Ps 118:24)

Kuna nädala esimene päev oli tööpäev, siis kogudus kogunes õhtuti.

«Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma, arutles ja väitles Paulus nendega, ja et ta tahtis järgmisel päeval lahkuda, pikendas ta kõnet keskööni.» (Ap 20:7)

«Korjandusest pühade jaoks: nii nagu ma olen korraldanud selle Galaatia kogudustes, nõnda tehke ka teie. Iga nädala esimesel päeval pangu igaüks teist midagi tallele oma jõudu mööda, kuidas ta käsi lubab, et raha ei korjataks alles siis, kui ma tulen.» (1Kr 16:1–2)

Nädala esimese päeva pidamist tunnistab ka «Kaheteistkümne apostli õpetus», täispika nimega «Issanda õpetused paganarahvastele 12 apostli läbi ehk Didache» (õpetus). See on kirjutatud umbes aastatel 80–120 tõenäoliselt Süürias.

Selliseid kogunemisi iseloomustas rõõm usklike osadusest ja Issanda taastulekust.

Ignatius Antiookiast (surn u 110. a) rõhutab, et sellel päeval kogunemine on kristlaste tunnus võrreldes vana korra pooldajatega.

Nagu eelpool ütlesin, nädala esimene päev ehk pühapäev oli tööpäev ja selletõttu sai kokku tulla alles õhtuti. See päev ei seostu veel töötegemise keeluga. Selles valguses tuleks lugeda ka Hb 10:25: «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.»

Umbes 300. aasta paiku otsustab Elvira kontsiil: «Kui keegi elab linnas ja ei tule kolmel pühapäeval kogudusse, siis tuleks ta lühikeseks ajaks kõrvale panna, et teda korrale kutsuda.» Vanemad kristlikud kirjutised näitavad, et seda päeva püüti nii palju kui võimalik pidada juutliku hingamispäeva eeskujul. Nüüd peeti seda aga nädala esimesel ehk Jeesuse ülestõusmise päeval.

Selles praktikas hakkas kaasa helisema ka loomislugu. Sest nagu teame, loodi esimesel päeval valgus. «Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.» (2Kr 5:17) Või tuletagem meelde Jh 1:9: «Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas.»

See päev saab ka uue, kristliku nime – «Issanda päev» (kr Kyriake hemera). See on päev, millel on eriline suhe Issanda Kristusega. Ladina dies dominica, itaalia Domenica, prantsuse Dimanche ja hispaania Domingo.

On veel üks varakristlik nimetus – «kaheksas päev». Pärast kuut tööpäeva ja neile järgnenud hingamispäeva ehk sabatit tuli «kaheksas päev». See tähistas uue ja suurema loomise algust, mis lõpeb igaveses sabatirahus.

Kaasa kõlas ka asjaolu, et kaheksandal päeval lõigati poisslapsi ümber. Nõnda kujunes see päev uue lepingu tunnistamise päevaks, päevaks, mil usklikele ilmus ülestõusmise valgus ja püha õhtusöömaaja laua juures kinnitati ikka ja jälle, et nüüd elatakse uue seaduse järgi. Niisiis «kaheksas päev» on uue alguse ja loomise päev.

3. sajandil leiame Tertullianusel (155–220) nimetuse «Issanda ülestõusmine» (De oratione, 23), kreeka keeles anastasimos hemera. Pühapäev on ülestõusmise päev (vene keeles voskressenje).

Tänastes vaidlustes pühade päevade ja nende tähenduse üle kasutatakse argumenti, nagu oleks nädala esimese päeva pidamine seotud kuidagi päikese kultusega. Saksa Sonntag ja inglise Sunday vihjaksidki nagu otsesele seosele päikesega.

Selline tõlgendus ulatub kreeka-rooma planetaarse nädala skeemi, mis kujunes Vahemere ruumis välja 1.–3. sajandil. Aluseks on siin seitsme planeedi süsteem. Tookord loeti planeetide hulka ka Päike ja Kuu. Planeetidele omistati jumalik vägi ja neid teeniti ka jumalatena. Igal planeedil oli oma nimi: Saturn (Kronos), Sol – Päike (Helios), Luna – Kuu (Selena), Marss (Ares), Merkuur (Hermes), Jupiter (Zeus), Veenus (Afrodite).

Erilist rolli kogu selles loos mängis keiser Konstantinuse dekreet 3. märtsist 321. a. Sellel aastal tähistasime me 1700 aasta möödumist sellest dekreedist, mis kuulutas «päikese päeva» ehk pühapäeva töövabaks päevaks.

Keiser Konstantinus oma dekreedis lähtus ilmselt oma ilmutusest enne kuulsat Mulviuse silla lahingut 312. a. Ta olevat saanud nägemuse, kus taevas moodustus päikesevalgusest X (khi) ja P (rho) sümbol, mida hiljem nimetati Kristuse monogrammiks, sest X ja P on ka esimesed tähed nimes Khristos. Seejuures olevat ta kuulnud sõnu In hoc signo vinces («selle (märgi) all võida!»).

Pärast esialgseid kõhklusi võtsid kristlased päikesepäeva nimetuse üle. Miks? Sest nad nägid Kristuses «õiguse päikest». «Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all.» (Mk 3:20)

Kristus on maailma valgus. Jeesus ise oli öelnud: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» (Jh 8:12) «Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.» (Jh 9:5) «Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.» (Jh 12:46)

Hieronymus (347–420) ütleb: «Kui paganad nimetavad pühapäeva päikese päevaks, siis oleme ka meie selle poolt, sest täna on tõusnud õiguse päike ja maailma valgus. Tema tiibade all on õnnistus.» (Hom. indom. Paschae)

Kuid oli ka üks negatiivne asjaolu.

Selle keiserliku dekreedi rakendamisel võeti üha enam eeskujuks Vana Testamendi hingamispäeva pidamist. Esialgse ülestõusnud Issandaga kohtumise päeva rõõmu ja rahu asemel sunniti rahvaid range kasvatuse, trahvide ja karistuste läbi tööst loobuma. Päeva kristoloogiline sisu taandub ja asendub vanatestamentliku korraga.

Tänane ülesanne on pühapäev, ülestõusnud Issandaga kohtumise päev, koguduse jaoks taas avastada. Seda ei ole vaja ainult kogudusele, vaid ka ühiskonnale.

Kaasaja tõmbetuules ei tohiks me unustada seda, kes meile selle päeva on pühitsenud. See on ülestõusnud Jeesus Kristus, kes meid sellel päeval tervitab: «Olge rõõmsad!» (Mt 28:9)

See mõtisklus toetub paljuski Adolf Adami ja Rupert Bergeri pastoraalteoloogilise käsiraamatu artiklile «Sonntag», lk 479–484 (St. Benno-verlag GmbH Leipzig 1982).

Joosep Tammo (s 1950) on baptistipastor, oli aastatel 1993–1997 ja 2004–2008 EEKBK Liidu president, 1995–2013 Eesti Kirikute Nõukogu asepresident.

Mis te arvate, mida ütleks Issand selle kohta, et kirik on loobunud sakramentide jagamisest ning jätnud usklikud – nende seas paljud eakad ja surijad – üle kogu maailma neist ilma? Kiriku kahe tuhande aasta pikkuse ajaloo jooksul pole varem sellist asja juhtunud, isegi mitte kõige raskematel sõja-, katku- ja tagakiusamisaegadel.

Mis oleks juhtunud, kui kirik oleks oma sakramentaalset elu hoopiski intensiivistanud? Kuid selle asemel võttis kirik oma tegevuse aluseks üldise ilmaliku loogika, millele usk on võõras ja mille tulemuseks on muu hulgas sakramentide jagamise lakkamine ja palverännupaikade hülgamine (nt tühi Peetri väljak Vatikanis). Sellegipoolest kutsus paavst Franciscus eelmise aasta 25. märtsil meid üles paluma Jumalalt pandeemia lõppemist kogu maailmas. Millele peavad siis keskenduma meie usk ja mõistus – kas lootma meetmetele, mis pole andnud soovitud tulemust, kuid on põhjustanud tohutut kahju, või Jumala üleloomulikule abile?

Kas Iisraelist oli mõistlik vaadata kõrbes Moosese poolt üles tõstetud pronksist madu (4Ms 21: 4–9), et pääseda eluga surmavast ussihammustusest? Kas oli mõistlik arvata, et viie odraleiva ja kahe kalaga (Jh 6: 9) võib ära toita tohutu rahvahulga, et nad koduteel nälja tõttu kokku ei vajuks? Kas selleks, et terveks saada, oli mõistlik puudutada Jeesuse kuuepalistust (Mt 9:21)? Kas on mõistlik uskuda leiva ja veini igapäevast muutumist Kristuse ihuks, mis eeldab Jumala sekkumist siin ja praegu?

Markuse evangeeliumist (Mk 16:18) loeme, et isegi surmava mürgi joomine ei kahjusta jüngreid. See ei tähenda, et me peaksime seda tegema sihilikult, kui on ka muid lahendusi. See tähendab, et Jumalaga kokku puutudes muutub teatud hetkest alates ebamõistlikuks ilmalik kaalutlus, mitte usk.

Ma olen teadlik, mida ütleb oma teostes Aquino Püha Thomas. Meie räägime oma olukorras millestki muust. Paljude imeliste tervendamiste korral on Jeesus kiitnud eeltingimusena inimeste usku: «Sinu usk on sind aidanud!» Selle kohta võiks Piiblist tuua hulgaliselt näiteid. Kuid selle asemel on kogu maailm näinud, et suur osa kirikust mõtleb ja käitub üsna ilmalikult, nagu poleks neil usku Jumala toimimisse ja kohalolekusse, näiteks sakramentaalses kontekstis.

Isegi ilmalik maailm on võtnud pilgata kirikut, et see ei rääkinud kriisist jagusaamise aruteludes piisavalt Jumalast (see on aga kiriku «põhitegevus»). Sellel on tagajärjed.

Naatsaretis sai Jeesus teha vaid väheseid imesid, sest Ta ei leidnud sealt usku, mida Ta oma jumaliku töö jaoks inimestes otsis ja eeldas. Ma ei ütle, et me peaksime Jumalat ebamõistlikult kiusama ja nõudma loodusseaduste tühistamist. Kuid see, mille ilmalik või poliitiline «loogika» meie ette on pannud, on samuti suuresti ebamõistlik: näiteks teatud arvud, mida pole pandud õigesse konteksti ja mida on meelevaldselt manipuleeritud õigustamaks rangeid meetmeid, või jutt teatud meetmete tõhususest, mis pole lihtsalt realistlik. Kõiki COVIDiga seotud meetmeid saab õigustatult kahtluse alla seada nii nende efektiivsuse kui kahjulike mõjude osas, mis seavad ohtu inimelud (kes selle kinni maksab?).

Igal juhul jätkub meil kõneainet veel pikaks ajaks. Minu jaoks on oluline, et usaldus Jumala vastu ning Tema abile ja kaitsele lootmine pole meie olukorras sugugi ebamõistlik. Igaüks otsustab ise, kui kaugele ta sellega läheb ja kui ebamõistlik ta teistele näida soovib. Sellega seoses soovitan kõigile 91. psalmi, mis kõlab meie kontekstis üsna ebamõistlikult, kuid palvetava uskliku suus pole see sugugi ebamõistlik – tema jaoks on muud prioriteedid olulisemad.

Marian Eleganti on Churi abipiiskop (Šveits).

Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri

Meie Kirik avaldab Soome evangeelse luterliku kiriku Oulu koguduste ühenduse juhtiva perenõustaja ja vaimuliku Ilkka Kurjenmäki artikli, mille täielik pealkiri on «Abielu muutumise lühiajalugu – kuidas sooneutraalne mõtteviis vallutas abielu ja lükkas kõrvale traditsiooni».

Kuidas hakkas kristliku seksuaalmoraali murdumine ilmnema meie abielukäsituses ning seda muutma?

Homoabielude seadustamine 2017. a ei olnud üksnes SETA ja liikumise Ühendus [Seksuaalinen Tasavertaisuus ry, Soome suurim homoõiguste organisatsioon; Yhteys-liike, kirikutes homoõiguste teostumist taotlev oikumeeniline liikumine – tlk] abielu muutmisele suunatud eduka kampaania tulemus. Homoabielud said võimalikuks ühiskonnas toimunud radikaalsete moraalsete (sotsiaalsete ja majanduslike) muutuste tõttu. Abieluseaduse muutmine sooneutraalseks ei tähendanud abielu mõiste mõningast laiendamist, vaid selle asendamist millegagi, millel on uus avalik sisu ning senisest erinev seksuaalmoraal. Kuidas selleni jõuti?

Sooneutraalne seks

Alates 1960-ndatest, kui rasestumisvastased vahendid ja paremad abordivõimalused kiirendasid seksi eraldumist laste saamisest, sai «turvalise» seksi normiks rasestumist välistav, lastetu ja ideaalina suguhaigusteta seks. Traditsioonilisest, abielusse kuuluvast ja laste saamisele avatud seksist sai erand.

Kaasnenud muutus oli suure mõjuga. Kuna seksilt eeldati lastetust, said selle ainsateks tähendust omavateks kriteeriumiteks vabatahtlikkus ja nauding. Nendest kujunes liberaalse seksuaalmoraali vundament. Seks on pelgalt seks, iha ja läheduse väljendus ning «sooloseks». Sellisena paistab see üsna sooneutraalsena. Jagunemine hetero- ja homoseksuaalseks hakkab tunduma kunstlikuna.

Muutuma hakkas seksi ja abielu vaheline suhe. Kui vastutustundlikkus ei tähendanud enam, et seks kuulub üksnes abiellu, hakkas kasvama abieluvälise seksi tähendus, peaasi, et välditi rasestumist.

Abielu ise hakkas üha enam tunduma vaid teatud eluviisivalikuna paarisuhtes ning selle tähendusest abielunormide, piirangute ja ootuste kindlustajana s.t institutsioonina loobutakse. Muutustele avatud eluviisina ei rõhuta abielu enam seksuaalset pühendumist abikaasale ja truudust, vaid eelkõige annab igale paarile võimaluse luua suhe omanäolisena, n-ö rätsepatööna, ning millega kaasneb ühiskonna tunnustus.

Uus seksuaalmoraal tõi endaga kaasa laste staatuse muutumise abielus. Lapsi hakati pidama üheks võimaluseks lisada paarisuhtesse «teine lugu», mis ei kuulu nende abielusse loomupärase ja algse osana. Lapsed on alati teadlik «valik» ja – vähemalt ideaalina – alati oodatud.

Reproduktiivtehnoloogia kasutamist, sugurakudoonorlust, asendusemadust ei peeta enam suureks erandiks, vaid normaalsuseks. See omakorda raskendab mehe ja naise liidu olemuslikku eristamist homoliidust.

Nõnda tekkinud uus abielukäsitus keskendub üha enam täiskasvanute paarisuhtele. Abielust saab kahe inimese kokkulepe jagada teineteisega armastavat seksuaalsuhet, kuna aga rasestumise vältimine on norm, siis lastel pole abielu jaoks enam tähendust. Abielu seksuaalmoraali, mängureeglid ja eesmärgi määravad partnerid just nii nagu ise tahavad.

Pole ilmselt üllatav, et taolise arenguga kaasnes abielulahutuste arvu kasv. Loobumine nõudest abielulahutust põhjendada (Soomes 1986. a) lisas sellele vaid hoogu juurde. Enne taolist abielukultuuri tormilist muutust ei olnud homoliidud kultuuriliselt võimalikud. Alles sellega hakkasid abiellu imbuma sooneutraalsed väärtused. Uuest abielukultuurist said Prokrustese säng (või Trooja hobune), milles traditsioonilist abielu hakati suruma sooneutraalsesse vormi.

Need seksuaalsuse, reproduktiivsuse ja laste staatuse muutused peegelduvad ka meie abielukäsituses. Paarisuhteks mandunud abielu peamine ülesanne on rahuldada seksuaalseid ja isikliku läheduse vajadusi ning see ei ole enam tingimata seotud mehe ja naise soo ega lastega. Mida kaugemal ollakse bioloogilise elu reaalsusest, seda enam on abielu muutunud isiklikest valikutest lähtuvaks sooneutraalseks konstruktsiooniks, mida kohandada vastavalt valitsevale moraalile, kultuurile ja poliitikale. Jagunemine meesteks ja naisteks on sooneutraalse ideoloogia seisukohalt diskrimineeriv ja piirav.

Abielu liberaalse riigi võrdõiguslikkuse poliitika tööriistana

Liberaalne riik ja postmodernne ühiskond ei vaja enam toimimiseks lapse- ja emakeskset abielu (matrimony). Selle inimkäsituse keskmes on üksikisik. Erinevate seksuaalkäitumisele pühendatud liikumiste, feminismi, koolide jne eesmärke kujundab sooneutraalne isiksusekäsitus, mille puhul soolised erinevused ei oma enam tähtsust. Perekond, milles sood on selgelt eristatavad ning milles isa ja ema sugu omab tähendust, saab häirivaks erandiks ideoloogiast, kus oluliseks on vaid «kaks armastavat vanemat».

Homoliitude pooldajatele on abielust saanud pigem seksuaalõigus kui kutsumus. Abieluga tulevastele abikaasadele seatavad kultuurilised normid kas pannakse kahtluse alla või nendest vaikitakse.

Kui abielu traditsioonilised normid nagu seksuaalne truudus ja eluaegsus saavad valiku küsimusteks, siis on ka polüamoorsed ja avatud abielud pelgalt isiklikud valikud, mille puhul pole põhjust moraali lugeda või neile vastu olla. Homoliite tuleb näha lihtsalt täiendusena praegustele abieludele, olgugi et need asendavad senise abielu uut tüüpi liiduga, muutes abielu sooneutraalseks institutsiooniks, millel aga on tohutu mõju kõigile osalistele järeltulevates põlvkondades.

Arutelu homoliitude üle on radikaalselt ebaõnnestunud just abielu institutsionaalsuse väärmõistmise tõttu. Homoliit ei suuda näha abielu pisutki enamana kui isiku õigused või paarisuhe, mh lähtuvalt abikaasade vastastikustest kohustustest, ning keskendubki üksnes isiku õigustele ja valikutele. Homoliit ei annagi abielule muud definitsiooni, kui öeldes, et kui kaks täiskasvanud inimest tahavad oma suhet nõnda nimetada, siis peavad nad seda saama.

Stanley Hauerwas ütleb: «Kui abielust saab pelgalt viis korraldada omavahelist paarisuhet seniks, kui miski untsu läheb, pole mingit põhjust olla vastu ka homoseksuaalsetele abieludele. Kui abielu on aga kutsumus, milles tõotatakse eluaegset truudust, milles lapsed on oodatud, siis on meil probleem. Tegelikult me ei saa sellest enam rääkidagi, sest kristlased ei ela enam kristlikus abielus. Abielulahutamise kultuur on teinud selle väga keeruliseks.»

Liberaalne riik tahab üha enam määratleda abielu pigem võrdõiguslikkuse poliitikana ning mitte paljunõudva kutsumusena. Homoliitude suundumus kattub üsna paljus liberaalse riigi eesmärkide ja väärtustega. Sooneutraalse ideoloogia kontekstis on see võimas bränd võrreldes mehe ja naise vahelise abieluga. Siin ei piira vabadust häiriv sooline erinevus. See on vormilt võrdõiguslik. Kui välditakse suguhaigusi, on homoseks alati turvaline. Kui soetatakse lapsi, on nad alati soovitud.

Pole üllatav, et sooneutraalse abielu rongiga sõidavad kaasa paljud suurfirmad ja meedia. Nii saavad nad olla progressiivselt «võitjate» poolel, kusjuures loomuliku perekonna paindumatus on nende ärile vaid takistuseks. Neile on rentaabel abielu ümberkujundamine lähtuvalt sooneutraalsetest väärtustest, sest hedonistlik abielumudel, mida esindab ka homoliit, sobib isiklike tarbimisotsuste, karjääri ja liberaalse seksuaalmoraaliga hoopis paremini.

Seksuaalrevolutsiooni ideaali täitumine

Sooneutraalne abielu on 1960-ndatel alanud soo- ja seksuaalrevolutsiooni institutsionaliseering ning homoliit on selle ideaalkuju. See loomupärastest piirangutest vabastatud ja isikuvabaduste teenistusse rakendatud abielu on riigi edendatava sooneutraalse abieluideoloogia kehastust. See on «puhas suhe», milles kirgastub «puhas armastus». See on abielu, milles paarid püsivad koos eelkõige armastuse ja seksuaalse õnne ning mitte kohustuste või laste pärast. Kui üksteise vajadusi ei suudeta rahuldada, siis see tõenäoliselt lõpeb. See on osa eneseteostamise protsessist või identiteedi leidmise teekonnast. See on abielu, milles sooline ja seksuaalne erinevus on sooneutraalse ideoloogia kaudu tehtud võimalikult ebaoluliseks. See on abielu, milles on kaotsi läinud lapsekesksus. (Anthony Giddens)

Sellepärast ongi arusaamatu, kuidas saavad Soome luterliku kiriku piiskopid oma vastuses 6.8.2020 rõhutatult märkida, et sooneutraalses abielukäsituses:

«Mitmed kiriku arusaamad abielu eesmärgist ja sellega seotud ideaalidest (truudus, eluaegsus jne) jääksid muutumatuks, ning see annaks ruumi nii neile, kes peavad abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks, kui ka neile, kelle arvates tuleks ka samasoolistele paaridele anda võimalus kiriklikuks laulatuseks ja õnnistuseks.»

Sellest võib jääda mulje, et kõnealuste abielukäsituste ainsaks vaidlusküsimuseks on sooline jagunemine meheks ja naiseks. Või et pühendumus ja truudus tähendaksid traditsioonilises abielus sedasama, mis sooneutraalses või homoseksuaalses abielus. Aga see pole kaugeltki nii, sest need rajanevad erinevatele kultuuridele ja mängureeglitele. See vastuolu on juba esmapilgul nähtav, rääkimata perekonnasotsioloogilistest uurimustest. Kas tõesti on piiskopid ilma igasuguse kriitikata võtnud omaks seksuaalvähemuste ühenduste viljeldava «erinevust pole»-narratiivi?

Järgnevalt tahan pöörata tähelepanu mõnele sooneutraalse ja homoseksuaalse abielu erijoonele, milles see erineb traditsioonilisest abielust.

Sooneutraalse – ja homoseksuaalse – abielu teke on paremini mõistetav, kui eristada nende taustal kahte erinevat arengujoont. Esimene on jõuline sotsiaalse konstruktivismi rõhutamine, mis lahutab abielu kõigist loomuliku elukorralduse pooltest, mis mingil moel piiravad inimese enda otsustamisvabadust. See võimaldab meil ühiskonna ja kiriku institutsioone ning iseennast radikaalselt ümberdefineerida, nii nagu me seda parasjagu soovime. Teine arenguprotsess on sooneutraalse ja homoseksuaalse abielukäsituse loomine, mis rõhutab üksikisiku seksuaalseid õigusi.

Sotsiaalkonstruktivistlik pööre ja lahkulöömine loomiskorrast

Kirikus põhineb abielu lisaks Piiblile ka loomuõiguslikule mõtteviisile, mille kohaselt abielu pole mitte poliitiline või juriidiline leiutis, vaid bioloogilise tegelikkuse ühiskondlik sedastus. On oluline, et abielu ei ole iialgi defineeritud eksisteerima juriidika kaudu. Pigem juriidilise institutsiooni sobiva vormiga konstateeriti loomupärast reaalsust ning püüti seda kaitsta ja täiendada. Ehkki abielu avaldub erinevates kultuurilistes vormides, on see alati suunatud perekonna ühistele realiteetidele, mille hulka kuulub sooline erinevus, heteroseksuaalne seksuaalakt, lisandumine, bioloogiline vanemlus ja põlvkondade järjepidevus. Abielu vastab nendele realiteetidele.

Samasooline abielu lahutab abielu nendest realiteetidest ja normidest, muutes selle määratlemise keeruliseks. Homoliitude jaoks on need inimese põhilistest eeldustest lähtuvad kriteeriumid diskrimineerivad, olles kaotanud oma tähenduse abielu tunnustena. Nende loomupäraste realiteetide eitamine paneb abielu üha enam sõltuma juriidikast ning riigi kasvavast regulatsioonist, muutes arusaama abielust äärmuslikult kunstlikuks.

Kas samasooline abielu on sooneutraalsele ideoloogiale põhineva abielukäsituse, seksuaalmoraali ja inimkäsituse uus paradigma?

Samasoolisest abielukultuurist võib leida järgmisi põhimõtteid, mis eraldavad selle traditsioonilisest abielust.

1. Meeste ja naiste soolist jagunemist enam ei vajata, selle asendab sooneutraalsus või sugude mitmekesisus.

Traditsiooniline abielu põhineb sugude erinevusele. Sooneutraalne abielu vastandub teravalt mehe ja naise traditsioonilistele soorollidele, kus meeste ja naiste identiteedid on omavahel seotud, aga mitte kattuvad. Need asendatakse sooneutraalsete mudelitega, mis on sageli eksperimentaalsed ning suunatud pigem juhuslikele seksuaalsuhetele.

Homoliit on suur samm sool põhinevate rollide kõrvaldamise ning ühiskonna poole, mida juhivad jõulised sooneutraalsed ideaalid. Kelle huvides on teadlikult tühistada sugu kui meie identiteedi nurgakivi ning minimeerida selle psühholoogiline ja ühiskondlik tähendus?

2. Isad ja emad on asendatavad sooneutraalsete vanematega. Ka maskuliinsuse ja feminiinsuse olulisus ja tähendus tuleb minimeerida, sest nende rõhutamine osutab sugude erinevusele.

Samasoolise abielukäsituse jaoks ei ole vahet perekondadel, kus on kaks isa või kaks ema ning isa ja emaga perekonnal («erinevust pole»-narratiiv). Homoliiduga lammutatakse sool põhinevad isadus ja emadus, käsitledes neid ebaoluliste ja soo seisukohalt samatähenduslike rollidena.

Kui soorollidel ei ole enam sool põhinevat tähendust, variseb nende sotsiaalne tähendus kokku. Sugu ei paku enam vanemluse teostamiseks usutavaid rolle. Homoliidu ideaaliks ongi püüelda soorollide määratlematuse poole.

Kui ühiskond ei toeta mehelikkuse ja naiselikkusega seotud norme, siis tuleb inimestel otsida neid iseendast. Hakkame lähitulevikus nägema üha enam maskuliinsuse ja feminiinsuse ebaterveid rollimudeleid ning soodüsfooriaid.

3. Hetero- ja homoseksuaalsuse vahel ei tohi olla olulist erinevust. Ning isegi kui on, ei tohi see mõjutada nende moraalset tunnustatust ja võimalust abielluda.

Tänaseni on järglasi andnud üksnes heteroseksuaalne suguelu, homoseksuaalsus vajab selleks abi reproduktiivtehnoloogialt. Selles saab nähtavaks homo- ja heteroseksuaalse orientatsiooni ühiskondliku tähenduse fundamentaalne erinevus. Homo- ja heteroabielude sotsiaalne kaal on absoluutselt erinevas suurusjärgus.

Traditsiooniline abielu on andnud raamistiku sugude erineva seksuaalsuse tundmaõppimiseks ning ühendada mehe ja naise erinevad seksuaalsed kogemused.

Homoseksuaalsete suhete omapäraks on meeste ja naiste seksuaalse erinevuse minimeerimine. Selle peamine taotlus on tunnistada homo- ja heteroseksuaalsus moraalselt samaväärseks. Lisaks seksuaalvähemuste ühendustele on võrdsustamise oluline edendaja ka pornotööstus. Sarnastamisega loovad homo- ja lesbisuhted rollimudeli ka heteroseksuaalse abielu jaoks.

4. Saad ise valida, milline on sinu abielu seksuaalmoraal ning kuidas seda praktiseerida, sest ükski viis pole teistest õigem.

Abielu on tähendanud vastutuse võtmist seksuaalsuhte tagajärgede eest. Kui seksitakse peamiselt isiklike meeldimuste pärast, peetakse seksuaalsuse piiramist diskrimineerivaks. LGBT-ühenduste Seta ja Trasek ning teraapiaid pakkuva Sexpo seksuaalmoraal on juba pikka aega käsitanud seksi erinevalt neist normidest ja vastutusest, millest lähtutakse kirikus.

Seksuaalvähemused ja sooneutraalne kultuur praktiliselt ei toeta arusaama, et ühiskonnal on õigus eeldada abielus olijatelt pühendumust ja truudust. Vastuseis piirangutele on mõistetav: miks peaks õigutama ühiskonna sekkumist eraellu? Kas sellega soovitakse saada osa abielu avalikust austusväärsusest ja positsioonist, aga avalikud normid lükatakse kõrvale?

5. Reproduktiivtehnoloogia kuulub olemuslikult abiellu, sest ilma selleta on homoliit lastetu.

Seksuaalvähemuste ühendused tõstavad esile ja toetavad avalikult reproduktiiv- ja adopteerimisõiguste laiendamist, sest abielu on selgelt rajatud individuaalsetele seksuaalõigustele. Kui lapsed pole enam abielu loomulik osa, tuleb vanemate ja laste suhe rajada õigustele. Loomulikult normaliseerib see homoseksuaalset eluviisi, aga on väär tallata selles mängus jalge alla laste õigused ning teha neist pelgalt mängunupud. Laps ei ole õigus, mida vanemad võivad endast lähtuvalt või võrdsete õiguste nimel nõuda.

Kui mehe ja naise abielus saadakse lapsi enamasti sõltumata majanduslikest huvidest, siis homo- või lesbiliidus on vähemalt osa reproduktiivtoimingutest majanduslikud tehingud. Paar ostab geneetilist materjali või lausa üürib lapse sünnitamiseks emaka. Ihust saab kauplemiskoht. Sofi Oksaneni raamat Koertepark kujutab Ukraina alatut sugurakkude äri, kus lastest on saanud tarbekaup. Üheks tagajärjeks on ka kannatused, millega lapsed maksavad oma vanemate abielulahutuse psühhojuriidilises sasipuntras.

6. Vaba ja ohjeldamatu abielulahutamiskultuur

Anthony Giddensi arvates rajanevad postmodernsed suhted intiimsusele, lähedusele ja emotsioonidele. Traditsiooniline abielu aga rõhutas kohustusi ja pühendumist. Sooneutraalne abielu on pühendunud üksnes armastamisele. Kui suhe enam ei toimi või armastus lõpeb, siis järgneb lahutus.

Abielulahutuste hulk avaldub nii abielus elamise viisis, kui selles, kuidas me abielusse suhtume. Ühiskonnas, kus tõotusi enam ei peeta, ei saa abielu tähendus jääda endiseks.

Giddens kirjeldas tänapäevast sooneutraalset seksuaalmoraali mõistega confluent love: «Erinevalt romantilisest armastusest ei ole confluent love tingimata monogaamne, seksuaalse truuduse tähenduses. See, mis puhast suhet koos hoiab, on mõlema osapoole  heakskiit, «niikaua, kui otsustatakse teisiti», see et kumbki saab suhtes piisavalt hüvesid, mille pärast tasub sellega jätkata. Seksuaalsel truudusel on suhtes tähendust niipalju, kui osapooled seda asjakohaseks peavad.» (Giddens, 1992)

Kas abielu on enam institutsioon?

Need põhimõtted muudavad abielu radikaalselt. Traditsiooniline abielu oli suunatud kõrgematele ühiskondlikele eesmärkidele, seades piiranguid igasugusele seksuaalkäitumisele. See oli institutsioon. Sooneutraalne ja homoabielu enam norme anda ei suuda ega püüagi oma liikmete seksuaalkäitumist reguleerida. Selles ei nähta enam institutsiooni. See teenib üksnes paari privaatseid eluviise, isiklikke huve ja kavatsusi, mille normid valivad nad vastavalt olukorrale ise.

Kas armastus võib olla patt – kirik liberaalse seksuaalkultuuri haardes

Viimase 50 aasta jooksul on toimunud tohutu muutus meie mõtlemises seksist, oma seksuaalsuhetest ning iseendist kui meestest ja naistest. Kogu seksuaalkultuuri maastik on muutunud. See, millest alles äsja oli võimatu isegi mõelda, on praegu ainuke viis mõelda. Teisiti mõeldes oled diskrimineeriv, oled ebainimlik, näed maailma veidralt. Miski on oma kohalt nihkunud. Mis?

Abielude sõlmimise arv on madal ning abielulahutuste arv kõrge. Internet on muutnud kurameerimist ning paarisuhete keskkonda ja käitumisviise. See tegi pornograafiast peavoolu. See lõi kogukondi, kus inimesed katsetavad uusi identiteete. Võimaldades võrgus ühineda mõttekaaslastega on internetil homo- ja transseksuaalsusele suur tähendus.

Kunstlikust viljastamisest ja rasestumise vältimisest on saanud peavool. Soomuutmisoperatsioonidest on saanud normaalsus. Oliver O’Donovan on märkinud, et kui räägime soomuutmisoperatsioonist kui normaalsusest, muudab see radikaalselt meie suhtumist soosse. Võime arvata, et see on inimese enda valitud; et seda saab pärast sündi muuta; et see, kes ma olen, on bioloogilise reaalsuse asemel pigem sisendatud identiteet.

Nende muutuste kaudu kujundab ühiskond oma seksuaalkäitumist ja -eetikat ümber tuginedes väärtustele, mis erinevad varasematest radikaalselt. Traditsioonilisse kristlikku moraali suhtutakse tänapäeval mõnel puhul juba vaenulikult, seda peetakse diskrimineerivaks või ei saa inimesed enam üldse aru, millest on jutt. Midagi on meie silma all kiiresti muutunud.

Loobumine moraalist või uus moraalisüsteem?

Kristlased on neid muutusi nimetanud moraali allakäiguks. Küsime, kuhu kõik moraaliväärtused on kadunud? Mis on ühiskonnaga juhtunud? Osa muutustest on selgitatav moraalist loobumisega, aga see ei selgita piisavalt kristlusele alternatiivse seksuaalmoraali iseloomu.

Postmodernses seksuaalmoraalis mitte ei loobuta moraalist, vaid antakse selle uus sisu, mille vundament rajaneb liberaalsele traditsioonile. See ei ole moraalitus, vaid alternatiivse moraali esitlemine. Alternatiivset moraali toetavad inimesed on veendunud, et nad toimivad õigesti.

Uus moraalisüsteem ei ole väga ühtne, aga seda hoiavad koos teatud põhimõtted. Selle asemel, et kõneleda moraali puudumise poolt, on see kogu jõuga suunatud traditsioonilise kristliku seksuaalmoraali vastu. Kristlik moraal ei ole selle jaoks mitte väär, vaid moraalitu. Elame ajal, kui kristlikku moraali asendatakse kiirkorras uue liberaalse seksuaalmoraaliga.

Kaasaja seksuaalkultuuri mängureeglid

«Bring it out in the open and you feel better!» – Hugh Hefner

Sexpo [s.o Soome seksuaalse heaolu edendamise sihtasutus, mis pakub nõustamist, teraapiat ja koolitamist – toim.] tegevjuht Tommi Paalanen püüab oma väitekirjas praegusaja seksuaalkultuuri ja liberaalset seksuaaleetikat näidata positiivsena. Mina suhtun sellesse kriitilisemalt. Uue seksuaalkultuuri juurde kuuluvad eelkõige järgmised põhimõtted.

1. Seks on moraalselt neutraalne ning sellel ei ole mingit loomupärast suundumust või tähendust.

Pole olemas Jumala loomiskorda ega loomulikku moraaliseadust, mis annaks asjadele tähenduse, mida tuleks austada ja kaitsta ning mida oleks võimalik rikkuda. Igaüks saab seksile anda tähenduse lähtuvalt iseendast. Võimalik on ka täiesti tähenduseta seks.

Paalaneni järgi ei pea tänapäeval seksi vaatlema lähtuvalt üldkehtivast moraaliseadusest või kristlikust eetikast. Seksuaalsuhe ei tähenda enam pühendumist või abiellumist. Selle asemel rajatakse seksuaalelu ning kantakse selle eest hoolt lähtuvalt isiklikest kogemustest.

Ajaleht Helsingin Sanomat kirjutas Tiinast, kes alustas seksuaalsuhet, mis süvenes, kuid siis hakkas asi muutuma omapäraseks. Tiina jõuab «kõikuva suhteni», milles on lähedust, aga mitte teineteisele pühendumist (HS, 1.3.2019). Seejuures lähtub ta liberaalsest seksuaaleetikast, vastupidiselt kristlikule seksuaaleetikale.

2. Seksuaalsus toetub isiklikule kogemusele ning on meie identiteedi tuum.

Uus seksuaalkultuur rõhutab, kui oluline on kanda hoolt oma seksuaalse identiteedi eest. Meil on oma seksuaal- ja sooidentiteedi teostamise ja väljendamise kohustus, ükskõik kui kaugele sellega ka ei mindaks, kasvõi soovahetusoperatsioonini. Samuti on meil kohustus tugevdada ja toetada teisi nende seksuaalse identiteedi väljendamisel.

Teiste inimeste seksuaalse praktika kritiseerimine ja hukkamõistmine on tõsine üleastumine, sest sellega takistad sa nende eneseteostust, mis on meie moraalisüsteemi tuumaks.

Abielueelsetest suhetest hoidumine, abieluväliste suhete vältimine ning vastastikune truudus  traditsioonilises kristlikus moraalis ja abielus vastanduvad modernsele seksuaalmoraalile, mille uuteks normideks on seksuaalsed kogemused, isiklik eneseteostus ja radikaalsed valikud.

3. Seksuaalkultuuri keskmes on oma seksuaalsete õigustega autonoomne persoon, kelle seksuaalse vabaduse piiramine on väär.

Mark Regnerus defineerib liberaalse seksuaalmoraali (confluent love) järgmiselt:

«Selle vundamendiks on juhuslikkus, struktureerivaks põhimõtteks võrdõiguslikkus, mõõdikuks maitse ja tunne, eesmärgiks otsimine, kui ka paarsus (üldse) on suhte põhistruktuur, ei domineeri see kunagi isikute võimu ja tahte üle.»

Postmodernses seksuaalsuses jääme ka paarisuhtes eraldiseisvateks isikuteks, otsides väljendust oma seksuaalsusele ning teostust identiteedile. Partnerit kasutame otsekui abivahendina. Me ei lähtu eeldusest, et seksuaalsuhe loob ühise tegelikkuse, ühendab ja liidab abielus ühte.

Lepingulaadne arusaam seksuaalsuhtest muudab selle episoodiliseks ja laialivalguvaks, pakkudes vahetut rahuldust ja vajaduste täitmist. Aja jooksul arenev ja kasvav abielusuhe selleks hästi ei sobi.

Traditsioonilisse abiellu kuuluv mitmekülgne sõltuvus ja iseseisvuse puudumine tundub tänapäeval ebameeldiva ja ähvardavana, pannes seksuaalkäitumisele piire hoolimata oma ihadest. Traditsiooniline abielu on palju enam ette nähtud laste kasvatamise ja kaitsmise, mitte inimese või paari enda jaoks. Sellega oleme rajanud midagi hoopis suuremat, kui me indiviididena oleme.

4. Seksi uus märksõna on vabatahtlik nõustumus, millest on saanud seksi moraalsuse eeldus.

Kui seksuaalsuhe põhineb ühises arusaamises kokkulepitud ja vabatahtlikule nõustumisele, siis vaevalt saab olla selle vastu.

Kui traditsiooniline kristlik seksuaalmoraal kaitseb eelkõige kõige nõrgemate ehk laste õigusi, tõrjudes abielueelseid ja homoseksuaalseid suhteid, siis on see vastand taolisele nõustumuse printsiibile. Kristlikule seksuaalmoraalile pelgalt nõustumusest ei piisa.

Lepingueetika küll ei välistä moraali, aga ahendab selle lepinguks. Lepingueetika head pooled ilmnevad näiteks #metoo-kampaanias oluliseks osutunud teise arvamuse austamises ja püüdluses välistada kuri.

5. Tuleb välistada erinevate seksuaalsuhete, eriti homo-, lesbi-, bi- ja transseksuaalsete suhete sotsiaalne stigmatiseerimine. Ebavõrdsusele osutavaid või hukkamõistvaid usulisi väiteid tõlgendatakse vihakõnena.

Sooneutraalne ideoloogia ja LGBT-liikumised on normidest vaba seksuaalkultuuri edendajad globaalselt. Soomes on seksuaalvähemuste ühendused Seta ja Trasek juba pikka aega seisnud heteroseksuaalsuse- ja soonormide tühistamise eest, s.t et enamus inimkonnast peab end heteroseksuaalseks ning meesteks ja naisteks. Seta seisukohalt on see diskrimineeriv ning teeb osa inimestest nähtamatuks (HS, 5.1.2019, Lotte Telakivi)

Paalaneni järgi hindab liberaalne seksuaaleetika abielulist seksi samaväärsena tasuliste seksiteenustega. «Tasulisel seksil on palju häid külgi, selge pilt! Saad, mida tellid. Arvatavasti ajab professionaal asja paremini, kannab hoolt turvalisuse eest, ei põhjusta tagantjärgi probleeme ega levita linna peal kuulujutte. Erinevalt «päris inimsuhetest» ei pea kumbki pool kartma teise poole armumist või kiindumist. Ma ei saa aru, miks tasulise seksi pärast moraali loetakse.» (HS, 18.3.2019, Kirsi Hytönen)

Traditsiooniline kristlik abielumoraal ei pea kõiki seksuaalsuhteid samaväärseks. Kirik on alati avalikult toetanud mehe ja naise abiellu kuuluvat seksuaalelu ning tõrjunud muid seksuaalsuhteid. See riivab oluliselt vaba seksi põhimõtteid ning tänapäeval peetakse seda diskrimineerimiseks või vihakõneks.

6. Liberaalne seksuaaleetika ei aktsepteeri mingeid hea seksuaalelu määratlemise reegleid ega alistu välistele normidele.

Uus seksuaalmoraal rõhutab, et seksuaalelule hinnangu andmine peab olema üksnes inimese enda otsustada. Mitte mingid välised traditsioonid, ideaalid või väärtused ei saa sundida toimima oma tahte vastaselt.

Erinevaid paarisuhteid ja peremudeleid ei tohi väärtustada erinevalt. Igaüks saab määratleda abielu nii nagu ise tahab. Meil kõigil on õigus eeldada, et meie valikuid tunnustatakse.

Kui kõik välised juhised ja normid hüljatakse, siis kristlase elunormiks olev pühendumine kiriku õpetusele, moraalile ja kirikukorrale muutub liberaalse moraali jaoks probleemiks. See saab nähtavaks avalikes lahtiütlemistes kiriku ja piiskoppide eestkostest. Uue seksuaalmoraali lipukandjateks on oma tegudele õigustust otsivad nn vikerkaarevaimulikud.

7. Uue seksuaalmoraali ja sooidentiteedikultuuri peamiseks kasvulavaks on internet ja sotsiaalmeedia.

Miks on seksi- ja sooküsimused püsivalt ühiskondliku arutelu fookuses? Sellepärast, et need moodustavad kaasaja trendikaima kultuuri enesearendamisele ja performatiivsele iseolemise, mis on liberaalse ühiskonna keskmes.

Loomuliku elu realiteetidest lahus olev internet võimaldab meil iseennast ja oma seksuaalsust kujundada selliseks nagu tahame. Soo- ja seksuaalidentiteet pole võrgus mitte püsiv, vaid miski, mida oma sihtrühmale jätkuvalt ehitatakse ja luuakse. Bioloogiline sugu ja seksuaalidentiteet on otsekui tehaseseadistus, mida saab muuta.

«Soolisus on isiklik kogemus [...] Sellepärast on selle määratlemine ühtlasi võimukasutamine, normeerimine ja juhtimine». (HS 14.32017, Viima Lampinen, Seta juhatuse esimees aastatel 2017–2018)

Mida rohkem veedame aega netis ja sotsiaalmeedias, seda tehislikumat identiteeti me loome.

Kas armastus saab olla patt?

On oluline mõista, et taolised põhimõtted on kirjutatud rahvusvahelistesse lepingutesse ja riigi seadustesse. Riik edendab neid aktiivselt. Abielu sooneutraalseks muutmine Soomes 2017. a ning koolide seksuaalhariduse õppematerjalide ja -sisu korrigeerimine näitavad, kuhu oleme minemas. Isegi kui tuliseimad propagandistid on väikesed seksuaalvähemuste ühendused Seta, Trasek ja Sexpo, on ka suured ühendused, nagu nt Perede liit [Väestöliitto] pidanud need omaks võtma.

Seksuaalmaru keskel vastutustundlikule seksuaaleetikale ustavaks jäämine on keerukas ülesanne ka kirikule. Kirikud ja kogudused on keset lõputuid moraalivaidlusi soo, vaba seksi, pornograafia, homo- ja transseksuaalsuse ning samasooliste abielude üle.

Piiramatut seksuaalkäitumist kuulutav liberaalne seksuaalkultuur on piire tõmbavale kristlikule seksuaalkultuurile suuresti vastanduv antikultuur. Professor Wolfgang Pannenbergi sõnul abielukultuur hävib, kui loobutakse seksuaalkäitumise kontrollist ja reguleerimisest ning tehakse üksikisiku seksuaalvabadusest «inimelu ja kutsumuse olulisim kese».

Kiriku liberaalid ning samasooliste abielude edendajad loevad Piiblit uut moodi, tõlgendades seda nii, et Piibel ei andvat tegelikult norme homoseksuaalse käitumise kohta ega tõrju seda. Ning isegi kui tõrjub, siis tulenevat see iganenud ja tänapäeva sobimatust kultuurist. Peaksime olema kitsarinnalisest Paulusest moraalselt sallivamad.

Neil jääb märkamata, et isegi kiriku õpetus ja usutunnistuslikud ürikud ei räägi otseselt seksuaalmoraalist, ei ole need sellest ka lahus. See kurikuulus Paulus põhjendab seksuaalmoraali puudutavaid juhiseid just õpetusliku tõega, inimese loomisega meheks ja naiseks (Rm 1) ning koguduse pühadusega (1Kr 6). Tegemist oli siiski Jumala läkitatud apostliga.

Ei ole võimalik muuta piibellikku seksuaalmoraali ilma muutmata või tühistamata Piibli õpetust Jumala, inimese ja loomise kohta,. Sellepärast on Jumala seatud moraalinormide avalik rikkumine ohtlik. Liberaalse seksuaaleetika agenda omaksvõtmine on kirikule surmasuudlus. On ohtlik arutleda aastaid küsimuste üle, mille Jumal on väga selgeks teinud. «Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis …» (Lk 16:31)

Oma elu lõpus tahtis Pannenberg kirikut liberaalse seksuaaleetika tunnustamise ning homoseksuaalsete suhete abieluga samastamise eest veelkord hoiatada. Mitte selleks, et seda diskrimineerida, vaid sellepärast, et need on sisult erinevad:

«Siin läheb kristliku kiriku piir, mis kiriku jaoks on seotud Piibli autoriteediga. Need, kes kutsuvad kirikut selles küsimuses oma õpetust muutma, peaksid teadvustama, et nad tekitavad skisma. Kui kirik laseb end tõugata sinnamaale, et ei pea homoseksuaalset praktikat enam vastanduvaks Piibli normile ning tunnistab paarisuhtelaadseid homoliite abieluna, ei seisa selline kirik enam piibellikul alusel, vaid on Piibli ühemõttelise tunnistuse vastu. Kiriku, kes selle sammu teeb, lakkab olemast üks, püha, katoolne ja apostlik kirik.»

See on jõuline seisukohavõtt kiriku abielukäsituse ja seksuaaleetika kohta. See on hoiatus mitte astuda teele, mis tähendab Piibli võtmetähtsusega õpetuste ja seksuaaleetiliste piiride väljaviskamist:

«Homoseksuaalse käitumise vastu rääkivad tekstid ei ole mingid marginaalsed arvamused, mida saab kogu kristlikku kuulutust kahjustamata eirata. Pealegi ei saa Piibli tunnistust homoseksuaalsuse kohta pisendada oma aja kultuuri nähtuseks, mis nüüdseks on vananenud. Piibli tunnistus on sihikindlalt, algusest lõpuni vastu kohanemisele kultuurilise keskkonnaga – usu pärast Iisraeli Jumalasse, kes on andnud identiteedi mehele ja naisele.» (W. Pannenberg, 1996)

 

Allikatena muuhulgas:

Tommi Paalanen, Vapaus ja seksuaalisuus. Tutkielma liberaalista etiikasta. 2015. Väitöskirja.

R. Scruton, Sexual Desire. 2006.

M. Regnerus, Cheap Sex: The Transformation of Men, Marriage, and Monogamy. 2017.

A. Roberts, Five Principles of the New Sexual Morality. The Gospel Coalition. 2014.

A. Roberts, How Did We Come Here.

A. Giddens, Modernity and Self-Identity: Self and Society in the Late Modern Age. Cambridge, Polity. 1991.

A. Giddens, The Transformation of Intimacy: Sexuality, Love & Eroticism in Modern Societies. 1992

W. Pannenberg, Should We Support Gay Marriage? NO! 1996.

Darel E. Paul, From Tolerance to Equality: How Elites Brought America to same sex-sex Marriage.

Duke Magazine, Faith Fires Back, A conversation with Stanley Hauerwas. 31.1.2002

 

Tõlkinud Illimar Toomet

Tõlkija kommentaar

Autor Ilkka Kurjenmäki on Soome evangeelse luterliku kiriku Oulu koguduste ühenduse juhtiv perenõustaja ja vaimulik. Artikkel avaldati 2020. a sügisel Soome luterlikule kirikule kuuluva ajalehe Kotimaa blogina. Pärast artikli avaldamist ajakirjas Perusta (veebruaris 2021) tekitas see laialdast avalikku tähelepanu. Mitmed seksuaalvähemuste organisatsioonid ning luterlikus kirikus tegutsevad liberaalide ühendused nõudsid Kurjenmäki vabastamist ametikohalt. Ehkki Kurjenmäki väljendas oma artiklis kiriku ametlikke seisukohti abielust, pidas peapiiskop Tapio Luoma raadiojaama Radio Dei 10. märtsi 2021 saates seda sobimatuks, märkides, et artiklit tõlgendati solvava ning diskrimineerivana. Samuti ütles Luoma, et kiriku perenõustamise töös ei peaks arutlema kiriku abielukäsituse üle. Soome piiskopid olevat hoidunud artikli kommenteerimisest sellepärast, et kirik tahab abistada igasuguseid paare ja peresid. Ehkki Luoma nimetas enda arusaama abielust kui mehe ja naise liidust, ei pea ta seda «kogu tõeks», pidades õigeks, et kirik laulataks samasoolisi paare, kuid nõnda, et ei muuda oma arusaama abielust.

Arvatavasti on enamus inimestest kuulnud lauset: «Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!» Need sõnad olla usupuhastaja Martin Luther öelnud Wormsi riigipäeval. Tegelikult ta päris nii ei ütelnud, ta kõneles veidi pikemalt, kuid kahtlemata võtab see lause suurepäraselt kokku tema poolt toona öeldu.

Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi riigipäev Saksamaal Wormsis oli esimene, mille keiser Karl V pärast oma valimist ja kroonimist kokku kutsus. See toimus 27. jaanuarist 26. maini 1521. aastal ning sellel käsitleti õige mitmeid küsimusi, teiste hulgas ka seda, mida küll hakata peale mässulise munga Lutheriga, kes oli selleks ajaks juba paavst Leo X poolt kirikuvande alla pandud.

Martin Luther sai keiser Karl V poolt 6. märtsil väljastatud riigipäeva-kutse kätte 29. märtsil. Kutse nägi ette, et ta peab ilmuma kohale hiljemalt kolme nädala jooksul, niisiis asus Luther 2. aprillil Wittenbergist Wormsi poole teele. Tegemist oli umbes 350 miili pikkuse teekonnaga, Wormsi jõudis Luther 16. aprillil, teel olles peatus ta õige mitmel pool, muuhulgas Weimaris, Erfurtis, Gothas, Eisenachis ja Maini-äärses Frankfurtis.

Wormsi elanikkond võttis Lutheri vastu üsna entusiastlikult ning temaga otsisid koheselt kontakti ka mitmed kõrgemast soost isikud, kes toetasid teda eeskätt seetõttu, et nägid temas liitlast nii paavsti kui keisri vastu.

17. aprilli pärastlõunal sai Martin Luther kutse astuda keisri ette, kuid vastupidiselt Lutheri ootustele ei kõnelnud keiser temaga isiklikult, vaid vahendaja kaudu. Samuti ei toimunud Lutheri poolt eeldatud teoloogilist dispuuti, vaid ta seati lihtsalt fakti ette, et ta peab oma kirjutistes väljendatud väidetavalt eksiõpetusi sisaldavad ja paavsti poolt hukka mõistetud seisukohad tagasi võtma.

Selleks otstarbeks oli ühele istungisaalis olevale pingile pandud välja terve rida Martin Lutheri teoseid, teiste hulgas «Ristiinimese vabadusest» ja «Kiriku Paabeli vangipõlvest». Lutherilt küsiti, kas ta kinnitab, et tegemist on tema kirjutistega, ning seejärel, kas ta on valmis need tagasi võtma.

Esimesele küsimusele vastas Luther jaatavalt, teise küsimuse peale aga palus aega järele mõtlemiseks, kuna asi puudutab usku, hingeõndsust ja Jumala Sõna ning seetõttu oleks ohtlik ennast neil teemadel mõtlematult väljendada.

Mõtlemisaega anti Lutherile üks päev, nii et kohe järgmisel päeval, 18. aprillil astus ta uuesti keisri ette, kuid kuna viimasel oli arutada oma arvates tähtsamaid asju, pidi Luther rahvasummas kaks tundi ootama. Ta on ise meenutanud, et oli hirmus palav ja ta higistas kohutavalt.

Kui korrati eelmisel päeval esitatud küsimusi, vastas Luther sedapuhku pikemalt ning ütles kokkuvõtteks muuhulgas: «Kui minu süüd ei tõestata tõenditega pühakirjast või silmanähtavate põhjendustega, siis jään ma võidetuks kirjakohtadest, mille olen esile toonud, ja mu südametunnistus alistub Jumala Sõnale ning lahti öelda ei saa ega taha ma millestki, sest oma südametunnistuse vastu toimida pole ei ohutu ega aus. Jumal aidaku mind, aamen!»

Seepeale süüdistas keiser Lutherit eksiõpetuses ning mingile kompromissile ei jõutud.

22. aprillil andis Karl V Martin Lutherile veel kolm päeva aega oma õpetuse tagasi võtmiseks, 25. aprillil lubati tal Wormsist lahkuda, tingimusel, et ta tagasiteel ei jutlusta ega midagi uut kirjuta. Luther lahkus Wormsist 26. aprillil, tagasi Wittenbergi ta aga ei jõudnud, kuna Saksi kuurvürst Friedrich III laskis Lutheri tema enda julgeoleku huvides «röövida» ja Wartburgi linnusesse viia, kuhu ta jäi «junker Jörgi» varjunime all kuni 1522. aasta märtsi alguseni ning kus ta muuhulgas tõlkis Uue Testamendi saksa keelde.

25. mail 1521 avaldas keiser Karl V ametlikult juba 8. mail koostatud Wormsi edikti, millega Martin Luther pandi lisaks kirikuvandele ka riigivande alla.

Pühapäeval sai Eesti avalikkus näha mastaapset politseioperatsiooni. Juba rohkem kui nädalapäevad Toompeal meelt avaldanud rahumeelsete inimeste vastu toodi välja suured jõud. Politsei ise nimetas seda taktika muutmiseks, kuid igale kodanikule pidi olema ühemõtteliselt selge: politseiriigi ja seda edendava seaduseelnõu vastu protesteerimine ei ole võimudele meeltmööda ja seda püütakse lämmatada.

Endine kõrge politseiametnik ja praegune siseminister Kristian Jaani pani oma esinemistes tuima: politsei oli meeleavaldajatele lihtsalt abiks, sest viimaste seas puudusid ametlikud korraldajad. Politseil ei jäänud muud üle kui appi tulla ja asuda ise politseiriigi vastu suunatud meeleavaldust korraldama.

Kas tõesti? Kui on siiras soov rahumeelseid protestijaid aidata, siis ei pea selleks välja tooma busside viisi eriüksuslasi, koeri, sidumisvahendeid jne. Piisaks ehk kümnekonnast heatahtlikust politseinikust, kes aitavad inimestel korrakohaselt meeleavaldust läbi viia. Nüüd aga meenutas asi rohkem Venemaa käitumist Gruusia suhtes 2008. aastal, mil algatati «rahule sundimise» operatsioon.

Ma ei tea, kas Kristian Jaani irvitas küüniliselt avalikkusele näkku või ei osanud ta pabinas midagi paremat välja mõelda. Igal juhul ei ole õigusriigile kohane ei rahumeelsete kodanike politseilise jõuga ähvardamine ega tarbetut jõudemonstratsiooni hädise või ülbe valega õigustav minister.

Olen mõnede kristlaste poolt kuulnud õigustust, et politsei kannab Jumalalt saadud mõõka. Justnimelt. Aga see eeldab eriti kõrget eetilist standardit selle mõõga kasutamisel või sellega ähvardamisel. Ka kuningas Heroodese sulased, kes läksid Petlemma lapsi tapma, kandsid Jumala mõõka, ent nad kuritarvitasid seda ja teotasid Jumalat.

Mitmed sõbrad nentisid, et pühapäeval murdus neis miski, kui nad nägid, kuidas Eesti Vabariik oma kodanikesse suhtub. Tõden seda ka enda puhul. Usalduslikku suhet riigivõimuga enam olla ei saa, rääkimata Kaja Kallase valitsusest, mis tõi oma rahva vastu välja teenistuskoerad, nagu tegi seda nõukogude võim 1988. aastal Tartus.

Püha Augustinus arutles kord, mis vahe on riigil ja röövlijõugul. Ta märkis, et mõlemasse kuuluvad inimesed, keda ühendab teatud kokkulepe ja kes alluvad oma juhile. Kuid erinevalt röövlijõugust teenib riik õiglust. Antud juhul aga ähvardas Eesti riik oma kodanikke politseivägivallaga, sest n-ö liberaalne võim oli häiritud poliitilistest protestidest oma plaanide vastu. Jumal tänatud, et inimesed säilitasid rahu ja hoidsid sellega ära vabariigi muutumise tooreks röövlibandeks. Vähemalt esialgu.

Itaalias Torino katedraalis säilitatakse linast riidetükki, millesse on seni seletamatul viisil «sööbinud» julmalt hukatud mehe kujutis. Kuigi katoliku kirik ei väida ametlikult, et tegemist on sama surilinaga, millesse mähiti ristilt võetud Naatsareti Jeesuse surnukeha ja mis ümbritses teda ülestõusmise hetkel, peavad paljud inimesed seda ometi ehtsaks ning näevad selles kaudset tõendit, mis ei kinnita üksnes Jeesuse kannatamist, nagu sellest evangeeliumides kirjutatakse, vaid ka tema ülestõusmist.

Skeptikute arvates on Itaalias Torino katedraalis säilitatav linane riie, millele on jäädvustatud väidetavalt Jeesuse surnukeha kujutis, keskaegne võltsing. Seda seisukohta näisid kinnitavat 1988. aastal tehtud analüüsid. Kuid hiljem on need vaidlustatud ning seni on mõistatuseks jäänud ka see, mil viisil on negatiivis olev kujutis linale tekkinud, pealegi ajal, mil ei tuntud fotograafiat.

Keskaegne võltsing? 1988. aasta proovid kahtluse all

Torino surilina uurimisega seotud projektis osalenud USA keemik Ray Rogers on tunnistanud, et surilina võib olla ehtne. Nimelt vahetult enne oma surma 2005. aastal tehtud videosalvestuses möönis teadlane, et 1988. aastal võeti proovid surilina sellest osast, mis sisaldas hilisemal parandamisel lisatud materjali. Radioaktiivse süsiniku meetodil tehtud analüüs andis surilina valmistamise ajaks vahemiku 1260–1390. Seetõttu tunnistati surilina keskaegseks võltsinguks.

Pikka aega kaitses Rogers ägedalt toonaseid uurimistulemusi harrastusteadlaste Sue Benfordi ja Joe Marina süüdistuste vastu, et proovid võeti surilina parandatud osast. Hiljem muutis ta meelt.

«Ma ei usu imedesse, mis on vastuolus loodusseadustega,» ütles ta. «Kuid nüüd olen ma jõudnud järeldusele, et väga tõenäoliselt kasutati seda lina ajaloolise Jeesuse matmisel.»

«Suel ja Joel oli õigus. Radioaktiivse süsiniku analüüsiks võeti proovid kõige halvemast kohast,» nentis Rogers. «See koosnes erinevast materjalist kui see, mida surilina valmistamisel kasutati, mistõttu meie pakutud dateering on ebaõige.»

Itaalia teadlaste uuem analüüs näitab, et kuulus surilina pärineb ilmselt I sajandist pKr.

Padua ülikooli laboratooriumis läbi viidud ja uusi katseid sisaldanud uuring paigutab surilina tekkeaja vahemikku 280 eKr kuni 220 pKr. Uuringu tulemused tehakse kättesaadavaks Padua ülikooli professori Giulio Fanti ja ajakirjanik Saverio Gaeta 240-leheküljelises raamatus «Il Mistero della Sindone» («Surilina mõistatus»).

Kolme erineva testi tulemuste keskmine annab daatumiks 33 pKr (±250 aastat). Ajaloolaste arvates löödi Kristus risti  ja suri tõenäoliselt aastal 30 pKr, mõnede arvates aastal 33 pKr. Professor Fanti sõnul on varasema, 1988. aasta uuringu tulemused «statistiliselt ebatõenäolised».

Kuidas tekkis linal olev kujutis?

2011. aastal tuli rühm Itaalia teadlasi välja uurimusega, mis võib samuti kinnitada surilina ehtsust. Kuigi eksperdid ei võta seisukohta usuküsimustes, kinnitavad nad, et surilinal olev kujutis on tekkinud elektromagnetilise energia rakendumise toimel.

«Torino surilina linasel riidel vaevu näha oleva piitsutatud ja risti löödud mehe kahekordsel kujutisel (esi- ja tagaküljel) on mitmeid füüsilisi ja keemilisi omadusi, mis on nii eripärased, et neid laike […] on võimatu luua laboratooriumis,» järeldasid Itaalia eksperdid.

Uurimisrühma arvates on kujutise tekitanud «teatud laadi elektromagnetiline energia (nagu valgusesähvatus või lühikese lainepikkusega valgus)». Kuigi eksperdid ei söandanud välja pakkuda teaduslikku seletust, langevad nende järeldused kokku paljude usklike arvamusega, et Kristuse kujutis sööbis linasse ülestõusmise hetkel.

«Kui räägitakse, et valgusesähvatus võib värvida linast riidetükki samal viisil, nagu see on [näha] surilinal, puudutab diskussioon vältimatult asju nagu imed ja ülestõusmine,» ütles professor Paolo Di Lazzaro. «Kuid teadlastena me oleme huvitatud verifitseeritavast teaduslikust protsessist. Me loodame, et meie tulemused võivad avada filosoofilise ja teoloogilise debati, kuid me jätame järelduste tegemise asjatundjate ja viimselt iga üksiku inimese südametunnistuse hooleks.»

Kuidas Jeesuse surnukeha linast lahkus?

Johannese evangeeliumis on mainitud, et Jeesuse salajased toetajad Arimaatia Joosep ja Nikodeemos «võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme» (Jh 19:40). Kui nädala esimese päeva, s.t pühapäeva hommikul läks Peetrus ühes teise jüngriga hauale, nägi ta «maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas» (Jh 20:6–7).

Itaalia füüsik Giuseppe Baldacchini on välja pakkunud teadusliku seletuse, kuidas Kristuse ihu võis surilinast kaduda.

Surilinal näha olev inimese kujutis pole joonistatud ega maalitud ühegi tuntud tehnika abil. Linas ei leidu jälgegi gaasidest ega voolustest, mis kaasnevad kõdunemisega ja hakkavad surnukehast eralduma, kui surmast on möödunud umbes nelikümmend tundi. Linal olevad verejäljed välistavad surnukeha mehaanilise eemaldamise, sest ihu nihutamine oleks mõjutanud verejälgede asendit.

«Ainus fenomen füüsikas, mis lubab massil kaduda ning vabastab ekvivalentse hulga energiat, on protsess, mida tuntakse mateeria ja antimateeria annihilatsiooni­reaktsioonina,» kirjutab Baldacchini.

Seesama reaktsioon, mida suudetakse tänapäeval subatomaarsel tasandil reprodutseerida, võis füüsiku sõnul põhjustada ka Kristuse surnukeha kadumise surilinast. Dematerialiseerumisele järgneb aga materialiseerumine muudes dimensioonides, mis võimaldab ka ihu uuesti ilmumise erinevates paikades. See kõik läheb Baldacchini arvates hästi kokku Jeesuse surma ja Ülestõusnu ilmumiste kirjeldustega evangeeliumeis.

Katoliku kirik ei ole kunagi ametlikult kinnitanud, et Torino surilinana tuntud riidetüki näol on tegemist Jeesuse ehtsa surilinaga.

Samas säilitatakse surilina hoolikalt Torino katedraalis ning aeg-ajalt näidatakse seda avalikkusele. Viimati võis lina näha aastal 2015. Järgmisel korral peaks seda näha saama 2025. aastal.

Avaldatud portaalis Objektiiv 1. aprillil 2018, koostatud portaalis Meie Kirik avaldatud artiklite põhjal.

Juba teist aastat järjest on Iirimaa valitsus teinud midagi sellist, mille üle varasemad Iiri katoliiklaste tagakiusajad oleksid erilist uhkust tundnud – valitsus nimelt keelas vaiksel nädalal ja ülestõusmispühadel avalikud jumalateenistused.

Kuid selles ei saa süüdistada ainult poliitilist võimu, sest oma panuse juhtunusse on andnud ka Iirimaa katoliku kiriku hierarhia. Kuna kirikud on taas kord kirikuaasta kõige pühamal ajal tühjad, tuleb küsida, mis on saanud katoliiklikust Iirimaast.

Iirimaal kui pühakute ja õpetlaste saarel on eriline koht katoliikluse ajaloos. See on maa, kuhu tuli kuulsusrikas Püha Patrick ja kust läksid välja misjonärid ja mungad, et maailm ristiusku pöörata. Katoliku kogudustes üle kogu maailma on igapäevase missa tugisammasteks iirlased või iiri perekonnad. Põlvkondade jooksul imbus kultuur läbi religioonist. Elu keerles katoliikluse praktika ümber viisil, mis pidi vihastama üha ilmalikumat maailma.

Kuid viimastel aastakümnetel ei ole see kiiduväärne olukord enam reaalsus. Iirimaal on katoliiklusest alles jäänud vaid pisut enam kui kombeusk, inimesed käivad parimal juhul harva missal, usku peaaegu ei õpetata ja üksteisele järgnevaid skandaale kasutatakse ära selleks, et õõnestada kiriku kunagise autoriteedi ja lugupeetuse riismeidki.

Muidugi on pea iga ettejuhtuv kirik katoliku pühakoda, kuid isegi see ei pruugi nii jääda. Paljude aastate jooksul on õilmitsenud kunstkatoliiklus – kuvand katoliiklikust riigist, mis tegelikkuses toetub pelgalt minevikujäänustele ja kus leidub vähe sellist, mis päriselt õitseks.

Covidiga seotud piirangute kehtestamine andis kauaoodatud tõuke selle kuvandi kokkuvarisemiseks ja murenemiseks.

Valitsus ja Iiri piiskopid töötasid käsikäes, et sulgeda kogu riigis katoliiklikud pühakojad, nii et alates 13. märtsist 2020 on avalikud jumalateenistused lakanud ja esimest korda pärast katoliiklaste tagakiusamist, mis sai alguse Henry VIII ajal, ei luba võimud katoliiklasi jälle jumalateenistusele minna.

Seekord ei olnud aga ühtegi Püha Patrickut, mitte ühtegi neist arvukatest preestritest ja piiskoppidest, kes olid rõõmuga valmis kannatama vangistust, piinu ja surma, selle asemel et nõustuda taoliste kiriku õiguste rikkumistega, nagu panid toime Henry VIII ja Elizabeth I.

Üksteise järel keelasid piiskopid avalikud missad ära, üritades oma karja veenda selles, et nad ei jäta oma kohust täitmata, sest missat peetakse edasi privaatselt, ainult et inimestel ei lubata osaleda. Vaimulikud kasutasid valitsuse korraldust, millega keelustati rohkem kui saja osavõtjaga kogunemised siseruumides, ettekäändena, et näidata üles oma kuulekust riigivõimule viisil, mis oleks pannud häbi tundma nende ametivennad varasematest sajanditest, kellest said usumärtrid.

Nagu Tuami peapiiskop Michael Neary ütles: «Vabandan katkestuse ja ebamugavuste pärast, mida see lastele, vanematele ja preestritele tekitab, kuid langetan selle otsuse rahvatervise ja üldise heaolu huvides.»

Sedasama ütles ka Limericki piiskop Brendan Leahy, kes nimetas kirikute sulgemist «vajalikuks», et «kaitsta eakaid ja neid, kel on teatud tervislik seisund.» Kahjuks ei võtnud piiskop Leahy eeskujuks Limericki piiskoppi Hugh Lacyt, kes 1578. aastal aeti oma piiskopitoolilt minema ja pandi kaks korda vangi, kuna ta polnud nõus oma karja tagakiusamise ajal maha jätma.

Mõne aja pärast lubas üks katoliku preester peapiiskop Neary diötseesist moslemi imaamil edastada kogudusekirikus palvekutsungit. Katoliiklastest koguduseliikmeid aga hoiti kirikust eemal – ülemate käsul.

Seejärel, augustis, keerasid vaimulikud selja Iiri katoliiklaste vaimsele tervisele, kui Neitsi Maarja taevassevõtmise pühaks suleti Knocki pühamu, Iirimaa rahvuspühamu. Kardeti, et inimesed tulevad sinna hulkadena, nagu varasematelgi aastatel. Päeval, mil tavaliselt peetakse missat iga tund, alates hommikul kella 6-st, oli pühamu enam kui 20 000 palveränduri jaoks suletud – kuid mitte riigi või katoliiklasi taga kiusavate ametnike, vaid vaimulike käsul, kelle kohuseks on hinged taevasse juhtida.

Iirimaa, riik, mis kord oli tõsiselt Jumalaemale pühendunud, nägi nüüd oma preestreid Maarjale selga pööramas. Oliver Cromwell ise oleks selle üle heameelt tundnud.

Taas kord suleti Iirimaa pühakojad oktoobris, kui valitsus tõstis viiruse häiretaset ja käskis pidada jumalateenistusi veebi vahendusel. Kevadel olid ju piiskopid näidanud üles valmisolekut kirikud kinni panna, valmistades sellega valitsusele teed toimida samamoodi ka mõned kuud hiljem.

Mõne nädala pärast saabusid taas minevikupildid katoliiklaste tagakiusamisest, kuna võeti vastu – otseses vastuolus põhiseadusega – uus seadus, mis ähvardab vangistusega preestreid, kes söandavad avalikult missat pidada. Vaimulikule, kes teostab oma kutsumust, võidakse määrata 2500 euro suurune trahv või kuuekuuline vangistus.

Tundub, et sel hetkel hakkasid Iirimaa neli peapiiskoppi mõistma, kui ohtliku pretsedendiga on tegemist, ja nad tegid pooleldi vastu tahtmist avalduse, näitamaks oma reaktsiooni. Nad kutsusid üles konstruktiivsele koostööle valitsusega, et tagada juurdepääs sakramentidele, kuid väljendasid jätkuvalt «täielikku toetust rahvatervise ametivõimude juhistele».

Uus rünnak kiriku vastu

Riik, mis kunagi oli valdavalt katoliiklik, on nüüd võrreldes eelmiste sugupõlvedega osutunud hoopis teistsuguseks. Kuigi mõned vähesed usklikud demonstreerisid hiljuti avalikult oma vagadust, on riik katoliiklaste tagakiusamist hoogustanud. Viimastel nädalatel on rünnak kiriku ja katoliiklaste vastu kiiresti hoogu kogunud, samas kui nii poliitikud kui vaimulikud (tervikuna) väldivad olukorra nimetamist tagakiusamiseks, mida see tegelikult on.

Arreteeriti kolm meest, kes Waterfordi katedraali taga palvetasid ja edastasid ülekannet missalt. Politsei on kogunud teavet inimeste kohta, kes üksnes palvetavad väljaspool kirikuhooneid, ja on isegi paigutanud kontrollpostid ümber preester P. J. Hughesi kiriku, et takistada inimesi missale minemast.

Vapper preester tervitas seda, mida ta kirjeldas kui «katoliikluse- ja kirikuvastast» käitumist: «Mingis mõttes tundsin end privilegeerituna, kui valvurid mind kiusasid, sest tänane evangeelium jutustab Jeesuse Kristuse kannatusest, sellest, kuidas Jeesus löödi risti, kuidas Teda mõnitati, peksti. Mind ei pekstud ega mõnitatud, kuid ilmselgelt valvurid solvasid ja kiusasid mind.»

Samal päeval, palmipuudepühal, andis valitsus vastuse küsimustele missa pidamise õigusliku staatuse kohta, teatades, et preestrid panevad toime õigusrikkumise, kui nad lahkuvad kodust, et minna pühitsema avalikku missat.

Vastupanukolded

Usk ei ole siiski täiesti surnud. Preestrid on jätkanud oma karjale sakramentide jagamist, pidades meeles oma kohust hingede ees.

Preester Hughes pidas missat, saatmata minema kohale tulnud koguduseliikmeid, ja politsei ähvardas teda kohe menetlusega. Täpselt nagu 17. sajandil: temast «teatati». Kuid erinevalt preestritest toonasel tagakiusamisajal puudus tal piiskopi toetus.

Kindlasti leidub siin ja seal ustavate kristlaste rühmi, nii ilmikuid kui vaimulikke, kes jäljendavad usus oma märtritest eelkäijaid ja lähevad põranda alla.

Kahtlemata on neile eeskujuks sellised katoliiklased nagu sir John Burke, isa Patrick O’Derry ning Donough ja John Olvin, kes 17. sajandi algul oma usu tõttu üles poodi ja pärast neljaks tõmmati.

Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri

«Surrexit non est hic.» («Ta on üles tõusnud, teda ei ole siin.») Issanda hauakambrist leitud vana ladinakeelne kiri

«Kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole? Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.» Apostel Paulus, 1Kr 15:12–14

«Tõesti, apostlite julge ja kirglik kuulutus oleks olnud mõeldamatu, kui tunnistajad ei oleks kogenud reaalset, neile väljastpoolt osaks saanud kokkupuudet, midagi täiesti uut ja ennenägematut, nimelt üles tõusnud Kristuse eneseilmutust ja sõnalist kommunikatsiooni. Ainult radikaalselt uut laadi reaalne sündmus võis anda tõuke apostlite kuulutusele, mida pole võimalik seletada kui spekulatsiooni või sisemise müstilise kogemuse tulemust.» Joseph Ratzinger – Benedictus XVI

«Kristuse ülestõusmine – kui seda uskuda – on ainulaadne sündmus inimkonna ajaloos. Seda ei ole võimalik kontrollida ega jäljendada. Nii ei saa keegi täpselt ette kujutada, mida tähendab ülestõusmine üldse.» Fanny de Sivers, literaat

«Kui Kristus on üles tõusnud, pole kõigel muul tähtsust. Kui Kristus ei ole üles tõusnud, pole kõigel muul tähtsust.» Jaroslav Pelikan, teoloog

«Ristilöömine on juba iseenesestki võit, kuid Suurel Reedel on see võit varjatud, samas kui Ülestõusmispüha hommikul ilmub ta avalikult. Kristus tõusis surnuist üles ja oma ülestõusmisega vabastab ta meid ängistusest ja hirmust. Võidule ristil on pitser pandud, armastus on avalikult saanud tugevamaks kui surm. Jumal ise on surnud ja surnuist üles tõusnud ja nõnda ei ole enam surma: isegi surm on täis Jumalat.» Kallistos Ware, õigeusu piiskop

«Kes siis Jeesuse ihulikku ülestõusmist hauast salgavad … ei usu õieti ka Kristusesse, sest Jeesus tegi usu enda ihulikku ülestõusmisse õige usu tunnuseks… Kristus on surma üle täielikult võimu saanud – seega ka ihuliku surma üle. Kui ihu oleks surma jäänud, ei oleks seda võitu olnud ja ei oleks ka meil lootust surnuist ülestõusmiseks.» Harald Põld, kirikuõpetaja

Jeesus võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: «See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!» Lk 22:19

Me pühitseme päeva, mil meie Issand ja Õnnistegija seadis armulaua ja andis käsu seda teha tema mälestuseks. Armulaud on Kiriku suur varandus, mida tuleb hoida ja kalliks pidada. Samas on selles maailmas ka erinevaid jõude, mis püüavad meilt seda andi röövida. Nii on see olnud algusest alates. Kui Jeesus jüngritega viimast korda paasasöömaaega pidas, pidi ta seda tegema varjatult ja salaja, et Juudas oma reeturlike plaanidega armulaua seadmist ära ei rikuks. Õhtusöömaaja ettevalmistamiseks ei saanud Jeesus jüngritele öelda, kuhu ta on kokku leppinud õhtusöömaaja koha. Jüngrid pidid minema vaid linna ja liikuma seal seni, kuni leiavad veekruusi kandva mehe. Siis pidid nad talle järgnema seni, kuni ta kuhugi majja sisse astub. Alles kohale jõudes said nad majaperemehe käest teada, kus Jeesus tahab õhtut koos jüngritega veeta.

Nõukogudeaegse ateistliku valitsuse ajal pidid paljud tagakiusu vältimiseks salaja armulaual käima, sest armulauast osavõtmist pidas tollane võim tõelise uskliku märgiks. Paljud lõid kartma ja jäidki aastateks armulauast ja selle õnnistusest ilma. Nii kaugeneti kirikust, usust ja Jumalast.

Praegu oleme olukorras, kus armulaual osalemine on viirusega nakatumise ohu tõttu raskendatud. Tuleb öelda, et siiski ainult raskendatud, kuid täna veel mitte võimatu. Igatsev süda leiab ikka võimalusi armulauast osasaamiseks. Hoiduma ei peaks siis mitte armulauast, vaid nakatumisest. See reegel kehtib alati, mitte ainult koroonaajal, et armulauaande tuleb jagada väärikalt.

Küllap selle maailma vürstil on veel tuhat varianti, et meid sellest olulisest annist eemal hoida. Üheks takistuseks on see, et me ei mõista, mida armulaud meile annab. Meie tahame ju alati ikka midagi saada. Kui me midagi kasulikku enda jaoks selles leida ei suuda, siis jääbki see meile ebaoluliseks. Lihtsalt ilusaks usuliseks tavaks.

Armulaud saab meile oluliseks, kui taipame, et seal annab Issand Jeesus end ise meile. Me saame osa sellest ihust ja verest, mis Kolgatal meie pattude andeksandmiseks ohverdati. Saame osa ihust ja verest, mis meile lunastuse ja uue elu toob.

Ketsemani aias võitles Jeesus veel enne oma kannatusi ja palus: «Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!» (Mt 26:39) Siin võis olla viimane küsimus, kas on veel muu võimalus lunastuse toomiseks kui see, et tema ihu ja veri tuleb ohverdada Kolgata ristil.

Me ei pea enam küsima, kas saab elada ka ilma armulauata. Ilma Jeesuseta ei ole meil elu. Ilma Kristuse ära antud ihu ja vereta ei ole meil andeksandmist.

Urmas Viilma, peapiiskop
Tiit Salumäe, piiskop
Joel Luhamets, piiskop