Käesoleva aasta 16. juulil andis paavst Franciscus välja apostelliku kirja (motu proprio) «Traditionis custodes», millega tühistatakse tema eelkäija paavst Benedictus XVI korraldused aastast 2007 ja piiratakse oluliselt traditsioonilise ladinakeelse missa – mida käsitati niigi missa erakorralise vormina – kasutamist roomakatoliku kirikus.

Milliseid reaktsioone on paavsti kõnealune motu proprio pälvinud katoliku kiriku iidset traditsiooni hindavatest ringkondadest?

Katoliku kirikust lahknenud Püha Pius X Preestrite Vennaskonna veebilehel juhitakse tähelepanu asjaolule, et kiriku õpetust avalikult eiravate preestritega ei võeta midagi ette, küll aga suhtutakse traditsioonilist missat armastavatesse preestritesse kui kahtlusalustesse:

«Sellal kui kümned preestrid – tihti oma piiskopi toetusel – trotsivad samasoolisi paare «õnnistades» usudoktriini kongregatsiooni, ilma et Rooma reageeriks, välja arvatud Franciscuse looritatud heakskiit, mida väljendas paavsti kiri isa Martinile, jälgitakse tähelepanelikult tulevasi preestreid, kui need peaksid kaaluma missa pühitsemist Püha Pius V korra järgi.» (Lõigus mainitud isa James Martin on LGBT-sõbralike vaadetega USA jesuiidipreester, kellele paavst on avalikult oma toetust väljendanud.)

Vatikani usudoktriini kongregatsiooni endine juht – kelle ametiaega paavst ei pikendanud – kardinal Gerhard Müller nendib kõnealusest dokumendist: «On selge kavatsus missa erakorraline vorm [s.t traditsiooniline ladinakeelne missa] pikemas perspektiivis hukka mõista.»

Ka Itaalia õpetlase Roberto de Mattei arvates on paavstliku dokumendi eesmärgiks traditsioonilise riituse täielik kõrvaldamine, nii et Novus Ordo (uus missakord) jääks roomakatoliku kiriku ainsaks riituseks. Samas kutsub ta üles säilitama rahu ja mitte laskma end kirikulõhesse tõugata:

«Võitlus käib kirikulõhe kuristiku serval. Paavst Franciscus tahab oma kriitikud sellesse kuristikku lükata, survestades neid kui mitte formaalselt, siis sisuliselt asutama «tõelist kirikut», mis talle vastu astuks. Kuid ta riskib ise kuristikku langeda, vastandades kontsiili Kirikut traditsiooni Kirikule. Apostellik kiri «Traditionis custodes» on samm selles suunas. Kuidas on võimalik mitte märgata selle pahatahtlikkust ja silmakirjalikkust, kes kavatseb end ise «traditsiooni valvuriks» nimetades hävitada traditsiooni? Ja kuidas ei saa jätta tähele panemata, et see toimub just ajal, mil igasugused hereesiad ja eksitused laastavad Kirikut?

Kui vägivald kujutab endast jõu ebaseaduslikku kasutamist, siis paavst Franciscuse motu proprio on objektiivses mõttes vägivallaakt, kuna see on võimutsev ja solvav. Kuid oleks viga vastata sellele ebaseaduslikule vägivallale mittenõustumise ebaseaduslike vormidega.

Ainus seaduspärane vastupanu on see, kui ei eirata kanoonilise õiguse norme ja usutakse kindlalt nähtavasse Kirikusse; kui ei laskuta protestantismi ega hakata paavsti asemel ise paavstiks; kui talitsetakse oma keelt ja hoitakse vaos korratud kired, mis võivad viia tormakate sammudeni; kui ei langeta apokalüptilistesse fantaasiatesse ja hoitakse tormis pea selge; viimaks, kui rajatakse kõik palvele – veendumuses, et ainult Jeesus Kristus ja mitte keegi teine päästab oma Kiriku.»

Vatikani endine saadik USAs, kuid praegusi suundumusi kirikus kritiseeriv peapiiskop Carlo Maria Viganò rõhutab vajadust püsivalt palvetada:

«Me seisame koos Püha Johannese ja kurva Neitsiga risti jalamil, millele uued ülempreestrid sülitavad ja mida uus Sanhedrin neab ja siunab. Teisest küljest meenutagem, et preestrite ülemad olid esimeste seas, kes tahtsid meie Issandat surma saata, ja nii ei ole üllatav, et Kiriku kannatuste hetkel mõnitavad just nemad seda, mida pimedus nende hinges enam ei mõista.

Palvetagem! Palvetagem alandlikkuses, paludes Pühalt Vaimult jõudu selleks katsumuseks. Mitmekordistame oma palveid, parandustegusid ja paastumist nende eest, kes täna kuuluvad nende hulka, kes plaksutavad piitsa, suruvad okaskrooni pähe, löövad naelu sisse ja torkavad haava Kiriku ihusse, nagu nad tegid kord Kristusega. Palvetagem ka nende eest, kes vaatavad seda osavõtmatult pealt või keeravad oma pea kõrvale.»

Portaali LifeSiteNews peatoimetaja John-Henry Westen aga väljendab lootust, et traditsiooniline ladina missa tõuseb kord jälle au sisse ning sellega kaasneb kogu kiriku vaimulik uuenemine:

«Ma usun, et iidne missa hakkab taas täielikult ja õiguspäraselt valitsema. Usklikud seisavad pühal missaohvril koos preestriga näoga Jumala poole, (gregoriaani) kirikulaul uhub minema banaalsed poplaulukesed, taastatakse Kristuse ihu vastuvõtmine põlvitades ja keelele. Ja kui see kõige olulisem restauratsioon juhtub, näeme me pööret kõigis muudes kuritarvitustes, seksuaalses ärakasutamises ja modernistlikes hereesiates.»

Euroopa Komisjon alustas Ungari ja Poola konservatiivsete valitsuste vastu rikkumismenetluse seoses väidetavalt LGBT kogukonda diskrimineerivate seaduste ja meetmetega. Konservatiivsel Ungaril ja valdavalt katoliiklikul Poolal on aega vastata kaks kuud, enne kui nende vastu käivitatakse järgmine etapp.

Kui Ungari puhul on üleliidulistele organitele pinnuks silmis hiljuti vastu võetud seadus, mis kaitseb alaealisi LGBT propaganda eest, siis Poolas nähakse probleemi LGBT ideoloogiast vabade tsoonide loomises.

Nimelt on sadakond Poola linna ja alevit kuulutanud välja LGBT ideoloogiast vabad piirkonnad, mis hõlmavad kokku umbes kolmandiku riigi territooriumist. Need piirkonnad asuvad peamiselt Poola ida- ja kaguosas, mis on traditsiooniliselt sügavalt katoliiklik ala.

«Euroopa ei luba kunagi, et osa meie ühiskonnast stigmatiseeritakse: olgu see selle alusel, keda sa armastad, su vanuse, rahvuse, poliitiliste vaadete või usuveendumuste alusel,» teatas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen.

Heites Ungarile ja Poolale ette seksuaalvähemuste väidetavate õiguste rikkumist, ei tee Euroopa Komisjon välja tegelikust diskrimineerimisest ja stigmatiseerimisest, mis puudutab Covid-19 vastu vaktsineerimata inimesi, kelle õigusi tahetakse mitmetes riikides oluliselt piirata.

Möödunud nädalal ütles von der Leyen, et Euroopa Liit kasutab kõiki tema võimuses olevaid vahendeid sundimaks Ungarit seadust tühistama või seda muutma.

Eesti Rahvusringhääling kommenteerib, et nii «Ungaris kui Poolas on võimul parempoolne, ühiskondlikelt vaadetelt konservatiivne valitsus, kelle poliitika on seadnud kahtluse alla õigusriigi põhimõtted.»

Ungarit on alaealistele suunatud LGBT propaganda keelustamise pärast teiste riikide seas tauninud ka Eesti Vabariik.

EKRE portaal Uued Uudised vahendas aga juuni lõpus Ungari peaministri Viktor Orbáni kommentaari mitmete Euroopa riikide kriitikale Ungari aadressil:

«Praeguses laste seksuaalhariduse teemalises debatis väidavad liberaalid, et lapsed peavad tutvuma teadlikkust tõstvate materjalidega, mis tutvustavad neile heteroseksuaalsust, homoseksuaalsust, nende sünnijärgsest esmasest soost loobumise võimalust ja soomuutmise operatsioone. Liberaalide meelest on tegemist laste inimõigusega, lapsevanemate valikud ei oma tähtsust ja tähtis, lausa prioriteetne roll on riiklikel institutsioonidel. Lapsi võib teavitada ilma vanemate nõusolekuta ja ilma riiklike piiranguteta.

Illiberaalsed demokraadid (Viktor Orbáni termin vastandumaks liberaalsele demokraatiale – toim.) leiavad aga, et lapse seksuaalkasvatus on vanemate õigus ja ilma vanemate loata ei ole riigil, poliitilistel parteidel, vabaühendustel või vikerkaareaktivistidel siin mingit sõnaõigust.

Vikerkaareriikidel on olemas õigus liikuda kaugemale binaarsest ühiskonnakorraldusest, mille aluseks on mees-naine ja ema-isa. Ka nende ühiskond oli kord selline, kuid nad on liikunud mingisse teise dimensiooni, teinud seda teadlikult ja muutnud selle riiklikuks poliitikaks. Teistel riikidel ei ole siin õigust sekkuda, eriti kuna Saksamaa on siin võtnud eestvedaja rolli. Ma ei ole küll kindel, kas oma arusaamade demonstreerimine käepaelade kandmise ja vikerkaarelipu vehkimisega Ungari hümni ajal Müncheni jalgpallistaadionil on just kõige mõistlikum. Kuid olen veendunud, et saksa laste hariduse üle otsustavad sakslased. Samuti olen ma veendunud, et ungari laste hariduse üle otsustavad ainult ungarlased ja päris kindlasti mitte sakslased, hollandlased või belglased.»

Ekspress Meedia uuriv toimetus koos meediaplatvormiga Levila on võtnud ette Eestis tegutsevad kristlikud ühendused, iseäranis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku, ning on asunud uurima kiriku suhteid poliitikaga, kuid samuti kiriku sisemisi jõujooni, viimaste aastakümnete debatte jne. Märksõnadeks on mõju ja võim.

Uuritavate teemade hulgas on näiteks vaidlused homoküsimuse ja liturgiareformi üle, «krüptokatoliikliku» suuna teke, kümne aasta tagused vastandlikud manifestid jm. Erinevate EELK vaimulikega on ühendust võtnud Oliver Kund, Madis Jürgen, Eero Epner ja võimalik, et teisedki.

Teadaolevalt pööratakse muu hulgas tähelepanu ka Augsburgi Usutunnistuse Seltsile ja veebiajakirjale Meie Kirik, mis esindavad ja väljendavad teatud suunda ja suundumust EELK-s. Ka meie toimetuse liikmetele on tehtud ettepanek anda intervjuu.

Millest korraga selline huvi kirikute ja eriti EELK vastu? Küllap seetõttu, et Eesti kristlikud ühendused on viimastel aastatel seisnud üsna üksmeelselt traditsioonilise perekonna ja selle alusväärtuste kaitsel ning väljendanud vastuseisu üha jõulisemalt avalikku ellu tungivale soo- ja homoideoloogiale, millest on saanud progressi väljendus ja mõõdupuu. Kui tänavu kevadel oleks toimunud abieluteemaline referendum (mille «süvariik» nurjas), siis oleksid kristlased olnud suuresti JAH-kampaania taga. Referendum jäi küll ära, ent paistab, et liberaalsete meediaringkondade huvi kiriku vastu pole lahtunud.

Juba tänavu mais kuulutas SA Oivaline Ajakirjandus välja taotlusvooru «Kirik Eestis», kutsudes kandideerima 5000 euro suurusele stipendiumile ja lisades üleskutsele järgmise selgituse:

«Kiriku roll pigem usuleiges Eestis on iga aastaga kasvanud. Nii suures poliitikas Tallinnas kui ka väiksemates kohtades. Tahaksime teada, milline on aga tegelikult kirikute võim ja mõju Eestis ja kui ulatuslik on nende äritegevus (märkimisväärne näiteks baptistidel ja EELK-l). Millised seosed on neil poliitikute ja poliitika kujundamisega ning kui teravalt põrkuvad kiriku sees veendumused? Kes on usulahkude uued ja värsked hääled?»

Mis sihtasutus see selline on? SA Oivaline Ajakirjandus asutajad on Hans H. Luik, Viljar Arakas ja Siim Tuisk. Sihtasutuse juhtkonda kuuluvad Mari-Liis Rüütsalu, Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald ja Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov, kes valivad ühtlasi välja stipendiumi saajad. Stipendiume antakse välja kord kvartalis, kõnealune stipendium on niisiis seotud kiriku-teemaga.

Ekspress Meedial aitab kiriku-teemasse süveneda meediakanal Levila.ee, mis on asutatud 2019. aastal. Levila juht on Daniel Vaarik, üks toimetajatest Eero Epner. Levila käivitamisse on investeerinud Taavet Hinrikus, Ahti Heinla ning Sten Tamkivi. Pea kõik need nimed peaksid kõnelema enda eest, kui mõtleme, millist väärtusmaailma nad esindavad.

Palusin ametivendadelt infot selle kohta, kes ja mis teemal on antud projekti raames nendega ühendust võtnud. Sain teada, et mõned kolleegid on juba ajakirjanikuga suhelnud ja koguni intervjuu andnud. Samas on mitmed kolleegid keeldunud koostööst Ekspress Meedia uuriva toimetusega. Kas see on olnud õige samm? Miks mitte kasutada võimalust veel kord oma seisukohti selgitada või mingeid asju selgeks rääkida, et avalikkus saaks kirikus toimuvast adekvaatse pildi?

Nii Ekspress Meedia kui Levila esindavad hoiakutelt vasakliberaalset «põhivoolu». Ekspress Meedia väljaanded ja konkreetsed töötajad on korduvalt demonstreerinud, et ei suuda (ega tahagi) olla objektiivsed, vaid on teatud ideoloogilistes küsimustes varjamatult kallutatud. Senise praktika põhjal saab väita, et kirik – vähemalt selle «tagurlik» osa – on nende silmis progressi vaenlane, kes tuleb halastamatult paljastada ja häbimärgistada, nagu seda tehakse ka teatud poliitiliste erakondadega (EKRE, ka Isamaa). Kiriku positsioonide ja õpetuse õõnestamiseks ja «tagurlaste» vastu võitlemiseks tuleb ära kasutada liberaalsete ja «edumeelsete» vaadetega vaimulikke ja teolooge, kellele avatakse juurdepääs meediakanalitele ja kelle seisukohti ja dissidentlust võimendatakse. Näiteks isegi üsna tähtsusetut üliõpilastööd, mille sisuks on vestlused üksikute homoseksuaalsete kristlasega, võidakse serveerida kui põhjapanevat teadustööd, mis kummutab kiriku aegunud arusaamad Piiblist. Jne.

Varasemaid kogemusi arvestades võib Ekspress Meedia ja Levila kõnealuse ühisprojekti puhul karta, et ideoloogilistest ambitsioonidest tingitud tendentslikkus säilib. Võib-olla püüab mõni projektis osalev ajakirjanik isegi võimalikult tasakaalustatud loo kokku kirjutada, ent nagu teame, annab ka neutraalset teksti serveerida sobilikult teravas kastmes (alatu pildivalik, hüsteerilises toonis klikimaiad pealkirjad jms). Olen üsna kindel, et käimasolev n-ö ajakirjanduslik uurimistöö kätkeb endas maailmavaatelisi ja ideoloogilisi eesmärke. Seega maksab kiriku esindajatel endale teadvustada, et näiliselt sõbralikust suhtlusest hoolimata võidakse iga ajakirjanikule öeldud sõna või jagatud infokildu kasutada kõhklematult ära kiriku ja tema missiooni vastu.

Veiko Vihuri,
portaali Meie Kirik peatoimetaja

«Teadke, et Issand on Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme.» Ps 100:3

Meie hingel on alati samad vaenlased, ja ka püünised, mida nad meile seavad, on alati samad: maailm oma ahvatlustega; algpatust rikutud ja kurjale kalduv liha; ja kurat, meie lunastuse igavene vaenlane, kes kasutab ära meie liha, et meid ümber piirata. Kaks välist ja üks sisemine vaenlane, kes on kahtluse ja nõrkuse hetkedel alati valmis põhjustama meie langemist. Need vaimsed vastased saadavad meist igaüht alates lapsepõlvest kuni vanaduseni, ja nii kõiki inimpõlvi läbi aegade.

Liitlased, kelle peale saame loota oma võitluses maailma, liha ja kuradi vastu, on Jumala arm, sagedane osasaamine sakramentidest, vooruste praktiseerimine, palve, patukahetsus, mõtlemine viimsetele asjadele, Issanda kannatuse üle mediteerimine ja elamine Tema lähedusse hoides.

Praegusel mässulisel, kristluse kõrvaldamise ajastul, mil ühiskond mitte üksnes ei aita meil püüelda ülima eesmärgi poole, vaid teeb kõik endast oleneva, et meid sellest eemale juhtida, suunab ilmalik võim meid käima maailma järgi, hellitama oma lihalikke himusid ja teenima inimsoo Vaenlast. See on väärastunud ja väärastav võim, mis on lahti ütelnud oma kohusest valitseda ja juhtida ühiskonda nii, et igaüks võiks pärida igavese elu. Vastupidi, see eitab igavest õndsust, tõukab endast ära jumaliku Looja ja seisab Vastase teenistuses.

Seetõttu pole ime, kui see apostaatiline modernsus, kus seadusevastane teguviis muutub normiks ja pahet pakutakse järgimisväärse eeskujuna, tahab kustutada igasuguse jälje Jumalast ja heast ühiskonnas ja üksikisiku juures, sõlmides põrguliku kokkuleppe maailma, liha ja kuradi vahel. Just seda me näeme sodoomia jultunud edendamises, pahelises väärastumises selle kõige närusemates vormides, ja puhtuse, pühaduse ja vooruslikkuse pilkamises, delegitimeerimises ja hukkamõistmises.

Kuid kui lisaks meie igapäevasele võitlusele nimetatud vaenlastega tuleb tohutult pingutada, et võidelda ka riigiga, mida me ju peaksime oma sõbraks pidama, kuid mis selle asemel tegutseb meie rikkumise nimel noorest east peale, on valus ja traagiline näha teisi reetureid ja palgalisi ühinemas meie vastu – need on halvad karjased, kes kuritarvitavad Issandalt saadud püha võimu selleks, et meid hukatuse poole tõugata ja veenda, et see, mida kuni eilseni peeti patuseks ja sobimatuks neile, keda on lunastatud Kristuse verega, on nüüd muutunud lubatuks ja heaks.

Maailmameelsus, himudeorjus ja – veelgi hullem – keeldumine võitlusest Kurja vastu on nakatanud suure osa katoliku kiriku hierarhiast kuni selle kõrgeimate tasanditeni välja, tehes sellest Jumala, Tema seaduse ja meie hingede vaenlase. Nagu on juba juhtunud ilmaliku võimuga, nii on ka vaimulik võim loobunud talle ettenähtud rollist, öeldes lahti jumaliku ettehoolde poolt antud ülesandest.

See uudne, lõpuaegade eepilist kokkupõrget kuulutav võimu väärastumine seisneb just nimelt karjaste korrumpeerumises ja tõsiasjas, et usurahva individuaalsed liikmed, ilma juhita jäänud kari, leiavad end osutamas kangelaslikku vastupanu mitmel rindel hargnevale rünnakule kindluses, kus nad on oma juhtide poolt hüljatud ja kus viimased avavad väravaid ja lubavad vaenlaste hordidel sisse tungida, et meid hävitada.

Arutelu Zani eelnõu [Itaalia parlamendi homoseksuaalist liikme esitatud nn homofoobiaseadus] ja LGBTQ+ ideoloogia üle ning sooteooria indoktrineerimine Itaalias vastab globaalsel tasandil koostatud plaanile, mis on juba paljudes riikides täide viidud. Riikides, kus isegi pärast kahte revolutsioonist möödunud sajandit on ühiskondlikus koes katoliikluse pitser säilinud, on nüüd täiesti paganlikuks muutunud. Vikerkaarelipud ei lehvi mitte ainult avalike asutuste ees, vaid ka katedraalide fassaadidel, piiskopiresidentside rõdudel ja koguni kirikuhoonetes.

Hiljaaegu – veel kolmkümmend aastat tagasi – ütlesid mõned, et pahest eksitatud vähemuse toetuseks ja diskrimineerimise eest kaitsmiseks peab riik samme astuma ja nende vabadust tagama. Tagantjärele on selge, et see seisukoht oli ebaratsionaalne ja ebaloogiline, sest inimese vabadus seisneb tahte kooskõlla viimises heaga, millele tema loomus on suunatud, ning püüdlemises oma materiaalse ja üleloomuliku eesmärgi poole. Kuid suure pettuse läbi, millega kurat on alati püüdnud inimest meelitada, on see läbinähtav ettekääne eksitanud paljusid. Tundus, et on vaja julgust, et nõuda õigust pahele ja patule religiooni ettekirjutustest endistviisi seotud «lugupeetud enamuse» julma karmuse kiuste. Taotleti uhkust (Pride) olla võrdsete maailmas teistest erinev, nõuti õigust praktiseerida «vooruslikus maailmas» pahet.

Noil aastatel võttis Kirik veel oma muutumatu magisteeriumi kaudu sõna – võib-olla enam mitte nii veendunult, ent siiski alati ustavaks jäädes oma jumalikule mandaadile –, et loomuvastast käitumist hukka mõista. Hingede igavesele pääsemisele mõeldes mõistis Kirik, missuguse katastroofi toob ühiskonna jaoks kaasa loomuseaduse, Jumala käskude ja evangeeliumiga vastuolus olevate eluviiside heakskiitmine. Karjased teadsid, kuidas kaitsta vapralt head, ja paavstid ei kartnud sattuda nende inetu rünnaku objektiks, kes nägid neis katechon’i [takistust, vt 2Ts 2:6], mis takistab maailma lõplikku langemist ja Antikristuse valitsuse saabumist.

Täna ei tundu see kangelaslik võitlus – mis, nagu näeme, on piiskoppide ja preestrite ulatusliku sisemise rikutuse tõttu nõrgenenud – enam põhjendatuna, nagu ei tundu põhjendatud ka Pühakirja, kirikuisade ja Rooma paavstide õpetus. See, kes praegu Roomas istub, on ümbritsetud ebamoraalsetest isikutest, kes teevad silma LGBTQ+ liikumisele ja näitlevad avatust ja kaasamist, mis reedab nende endi huvisid ja kalduvust patule. Vaprust enam ei ole; ei ole ka ustavust Kristusele; ja asi on jõudnud koguni vihjeni, et kui Bergoglio [s.t paavst Franciscus] võis muuta õpetust surmanuhtluse kohta – mis on ennekuulmatu ja täiesti võimatu –, siis võib ta kahtlemata legaliseerida sodoomia – armastuse nimel, millel pole küll katoliiklusega midagi tegemist ja mis on vastuolus Jumala ilmutusega.

Blasfeemilisi potsessioone, mis paradeerivad maailma pealinnade tänavatel ja mis Jumalat teotades mõnitavad nurjatult meie Issanda ristiohvrit Pühas Linnas [Roomas], mis on pühitsetud apostlite Peetruse ja Pauluse verega, tervitavad palgalised kontsiliaarsest sektist, mis vaikib, kui Jumalat teotades õnnistatakse homoseksuaalseid paare, ent mõistab «kitsarinnalistena» hukka need, kes tahavad jääda ustavaks Päästja õpetusele. Ja sellal, kui head piiskopid ja preestrid seisavad iga päev silmitsi hävinguga, mis tuleb ülalt [s.t. kiriku juhtkonnast], näeme me, et avaldamist leiavad Bergoglio kiidu- ja meelitussõnad jesuiidipaatrile James Martinile toetamaks väärastunud ja väärastavat ideoloogiat, mis solvab jumalikku majesteeti ja alandab Kiriku missiooni ja Kristuse asemiku püha autoriteeti.

Apostlite ametijärglasena ja Usu õpetajana, tõelise osaduse vaimus Püha Peetruse Aujärje ja Jumala Püha Kirikuga pöördun ma nende poole tõsise hoiatusega, tuletades meelde, et nende võim tuleb Jeesuselt Kristuselt ja et sellel on jõud ja mõte ainult siis, kui see peab silmas eesmärki, milleks Ta selle seadis. Mõelgu need karjased pahandusele, mida nad põhjustavad usklikele ja lihtsatele inimestele, ja haavadele, mida nad löövad kiriku piinatud ihusse – nende pahanduste ja haavade eest tuleb neil jumaliku õigluse ees vastust anda nii nende endi isiklikul kohtupäeval kui kogu inimkonna ees üldisel kohtupäeval.

Ma kutsun üles võimalikult paljusid usklikke, kes on karjaste usutaganemisest pahandatud ja nõutud, mitmekordistama oma palveid üleloomulikus palve ja kahetsuse vaimus, anudes Issandat, et Ta võtaks pöörata need palgalised tagasi enda juurde ja teeks nad ustavaks oma jumalikule õpetusele. Palugem, et kõige puhtam Ema, neitsite Neitsi, ärataks patust ja ebapuhtusest rikutud vaimulikes patukahetsuse vaimu, nii et nad mõtleksid oma pattude õudusele ja kohutavatele piinadele, mis neid ootavad – leidku nad varju Kristuse pühades haavades ja saagu puhtaks pestud Talle veres.

Ma pöördun südamest tuleva palvega meie vendade poole, kes on lasknud end petta maailmast, lihast ja kuradist, et nad mõistaksid, et ei ole midagi uhkuseväärset Jumala solvamises, Temale teadlikult valu tekistamises, oma loomuse väärastamises ja nurjatus keeldumises vastu võtta päästet, mille Ta võitis oma surmaga ristipuul. Nähke oma nõrkustes innustust taotleda pühadust, põhjust pöördumiseks, võimalust, et lasta oma elus särada Jumala suurusel. Ärge laske endid Vaenlasest eksitada, kes püüab täna teie pahesid tagant õhutada ainult selleks, et teie hing endale võita ja saata teid igavesse hukatusse. Tundke uhkust selle sõna tõelises tähenduses: mitte patu ja perverssuste orjamise üle, vaid teadmise üle, kuidas armastuse pärast Jeesuse Kristuse vastu tõrjuda lihalikke ahvatlusi. Mõelge oma surematule hingele, mille pärast Issand ei kõhelnud kannatada ja surra. Palvetage! Paluge kõigepühamalt Maarjalt, et ta paluks oma jumalikku Poega andmaks teile armu vastu panna, võidelda ja võita. Pühendage oma kannatused, ohvrid ja paastumine Issandale, et saavutada vabadus kurjast, millest Eksitaja tahab teid pettusega ilma jätta. See on teie ja ka meie tõeline uhkus.

Peapiiskop Carlo Maria Viganò

Pühade apostlite Peetruse ja Pauluse päeval, 29. juunil 2021

Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri

Miks on Ühendkuningriigi anglikaani vaimulike enamus vasakpoolsete vaadetega? «Lühidalt öeldes paistab, et selline see maailm on. Või vähemalt selle riigi institutsioonide maailm BBCst politseini, haridusasutuseni ja National Trustini alates 1960. aastatest.»

Ühe uuringu kohaselt hääletas 2019. aasta üldvalimistel vaid 6 protsenti Inglismaa Kiriku vaimulikest tooride (konservatiivide) poolt ja 40 protsenti leiboristide poolt. See näitab, et inglise anglikaani vaimulikud on tunduvalt vasakpoolsemad võrreldes ühiskonna kui terviku hoiakutega.

Juba 2014. aastal kirjutas üks konservatiivsete vaadetega vaimulikuks pürgija, Harry Pinker, et valdav osa tema kolledžis õppinud umbes 60 tulevasest vaimulikust oleks end uhkusega sotsialistiks nimetanud ning konservatiive oli nende seas kõigest kolm-neli.

«Kahe aasta jooksul ei ole ma siin kuulnud jutlustatavat muud kui vasakpoolseid vaateid, seda nii kohalike õppejõudude kui külalislektorite poolt. Meid toidetakse lakkamatu propagandaga, et toorid kujutavad endast kurjust ja eksisteerivad puhtalt rikaste huvides,» kurtis Pinker.

Endine Inglismaa Kiriku vaimulik, praegu evangelikaalse ajakirjanikuna töötav Julian Mann leiab, et anglikaani kirik on vasakule kaldu sarnaselt teistele riiklikele institutsioonidele nagu rahvusringhääling (BBC), politsei, haridussüsteem jne. Ta kirjutab:

«Suurbritannia institutsioone, sealhulgas Inglismaa Kirikut [riigikiriku staatuses anglikaani kirikut – toim.], juhivad nüüd mehed ja naised, kes on läbi imbunud vasakpoolsetest doktriinidest, mis muutusid domineerivaks ülikoolides, kus nad käisid 1970. ja 1980. aastatel, eriti veendumusest, et riik on inimkonna olukorra parandamise kõige tõhusam vahend.»

«Kuna ajalooline kristlus rõhutab ihu ülestõusmist ja igavest elu – nagu kõlavad apostliku usutunnistuse lõpusõnad – siis on virgunud riik (the kingdom of woke), kus inimkond saab teoks teha selle maailma vikerkaareutoopia – fundamentaalselt vastuolus Jumala ja Kristuse kuningriigiga,» leiab Mann. (Termin woke viitab teadlikkusele sotsiaalse ja rassiõigluse küsimustes.)

2019. aastal läks katoliku kirikusse üle Inglise kuninganna endine kaplan Gavin Ashenden, kes heitis oma varasemale kodukirikule ette, et see on kultuurisõjas poolt vahetanud ja et selle suuresti pahempoolne vaimulikkond usub, et maa peale on võimalik rajada võrdsuse paradiisi. Tema hinnangul sai sekulaarne «ristisõda» alguse ülikoolides ja levis sealt kogu ühiskonda.

Mitmetes lääneriikides, eriti aga USAs ja Suurbritannias, on kujunenud põletavaks sotsiaalse õigluse küsimuseks kolonialismi pärandi ja rassismi teema.

Möödunud suvel vahendas Meie Kirik uudise, et Canterbury peapiiskopi Justin Welby arvates tuleks inglise pühakodades orjanduse ja kolonialismiga seotud kujud üle vaadata ning «konteksti asetada».

«Kõndige ringi Canterbury katedraalis, seal on igal pool monumendid, või Westminster Abbeys, ja näete kõike seda, ja mõned neist peavad maha tulema (and some will have to come down),» ütles peapiiskop Welby BBC Radio 4 saates.

2020. aasta veebruaris toimunud kirikukogul ütles Welby, et tunneb isiklikult häbi kirikus juurdunud institutsionaalse rassismi pärast: «Kui vaatame oma kirikut, siis me oleme institutsionaalselt äärmiselt rassistlikud. Olgu see selgesti välja öeldud.»

«Ma tunnen häbi meie ajaloo pärast ja ma tunnen häbi meie ebaõnnestumise pärast,» jätkas peapiiskop. «Mul on eelis valge inimesena, eelis hariduse tõttu, eelis heteroseksuaalsuse tõttu, eelis mehena… Ma ei tunne häbi nende eeliste pärast, aga ma tunnen häbi, et ma ei teadvustanud seda.»

Erinevalt näiteks USA ja Šotimaa episkopaalsest kirikust ei õnnistata ega laulatata Inglismaa Kirikus samasoolisi paare. Kiriku õpetus antud küsimus on jäänud muutumatuks. Siiski pidasid Inglismaa Kiriku peapiiskopid Justin Welby ja John Sentamu 2020. aasta alguses vajalikuks avalikult vabandada pastoraalse juhise väljaandmise pärast, mis olevat põhjustanud «valu» ja kahjustanud usaldust kiriku vastu. Juhises nimelt rõhutati, et abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit, seksuaalelu kuulub ainult abielu juurde ning tsiviilpartnerlust tuleb käsitada mitteseksuaalse sõprussuhtena.

Surve kiriku senise praktika muutmiseks jätkub. Äsja on Liverpooli piiskop Paul Bayes kõnelenud «südametunnistuse vabadust» ja kutsunud üles lubama vaimulikke, kes seda soovivad, õnnistada samasoolisi paare.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on osaduses Inglismaa Kirikuga alates 1938. aastast ning täielikult alates 1996. aastast Porvoo kokkuleppe kaudu. Anglikaani vaimulikud võivad teatud tingimustel teenida EELKs.

Armsad vennad ja õed, «armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!» (Rm 1:7) Nende apostel Pauluse sõnadega Rooma kogudusele tahan ma öelda tere tulemast ja tervitada teid, Luterliku Maailmaliidu esindajaid, iseäranis peapiiskop Musat, keda ma tänan lahkete sõnade eest, ja peasekretär Martin Junget. Ma meenutan hea meelega oma külaskäiku Lundi, linna, kus asutati Luterlik Maailmaliit. Sel meeldejääval oikumeenilisel sündmusel me kogesime leppimise evangeelset jõudu, tunnistades, et «dialoogi ja ühise tunnistamise kaudu me ei ole enam võõrad» (Ühisdeklaratsioon, 31. oktoober 2016). Mitte enam võõrad, vaid vennad ja õed.

Armsad vennad ja õed, täna, mil te meenutate Augsburgi usutunnistust, olete teel konfliktist osaduseni tulnud Rooma, et edendada ühtsust meie vahel. Ma tänan teid selle eest ja väljendan lootust, et ühine mõtisklus Augsburgi usutunnistuse üle, pidades silmas selle ettelugemise viiesajandat aastapäeva 25. juunil 2030, võiks tulla kasuks meie oikumeenilisele rännakule. «Konfliktist osaduseni»; see tee võetakse ette üksnes kriisis – kriisis, mis aitab meil mõista sügavamalt, mida me otsime. Konfliktist, mida oleme näinud sajandeid, osaduseni, mida me ihaldame; just sellepärast me siseneme kriisi. Kriisi, mis on õnnistuseks Issandalt.

Omal ajal kujutas Augsburgi usutunnistus endast katset vältida läänekristluse lõhenemist; algselt katoliikluse-siseseks leppimiseks koostatud dokumendina omandas see alles hiljem luterlaste konfessionaalse teksti iseloomu. Selle 450 aastapäeval 1980 deklareerisid luterlased ja katoliiklased: «Meie ühine usk, mille avastasime Augsburgi usutunnistuses, võib aidata meid seda uudselt tunnistada tänapäeval» («Kõik ühe Kristuse all», 27). Tunnistada üheskoos, mis meid usus ühendab: meile meenutatakse apostel Pauluse sõnu «üks ihu … üks ristimine, üks Jumal» (Ef 4:4.5–6).

Üks Jumal. Augsburgi usutunnistuse esimeses artiklis tunnistatakse usku Kolmainu Jumalasse, viidates konkreetselt Nikaia kirikukogule. Nikaia usutunnistus on siduv usuväljendus, mitte ainult katoliiklastele ja luterlastele, vaid ka meie ortodoksi vendadele ja õdedele ning paljudele teistele kristlikele kogukondadele. See on meie ühine aare. Pingutagem kõigiti, et selle suure kirikukogu 1700. aastapäev, mida tähistatakse 2025. aastal, annaks uue hoo oikumeenilisele teekonnale, mis on Jumala kingitus ja meie muutumatu kohustus.

Üks ristimine. Armsad vennad ja õed, kõik, mida me Jumala armust võime rõõmuga kogeda ja jagada – edusammud lahkmeele ületamisel, minevikuhaavade järkjärguline tervenemine, lepitatud ja vennalik koostöö – juurdub «ühes ristimises pattude andeksandmiseks» (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus). Püha ristimine on esmane jumalik kink, mis on aluseks kõigile meie usulistele püüdlustele ja pühendumisele, et saavutada täielik osadus. Sest oikumenism ei ole kirikudiplomaatia harrastamine, vaid rännak armus. See ei sõltu inimlikest läbirääkimistest ja kokkulepetest, vaid Jumala armust, mis puhastab mälu ja südant, ületab jäikust ja juhib uuendatud osaduseni, mitte pisendavate kokkulepete või ireenilise sünkretismi vormide suunas, vaid ühtsusele lepitatud erinevustes. Selles valguses tahaksin ma julgustada kõiki katoliiklaste ja luterlaste dialoogis osalevaid inimesi püsima usalduses, pidevas palves, üksteisele hea tegemises ja innukates püüdlustes saavutada suuremat ühtsust Kristuse ihu erinevate liikmete vahel.

Üks ihu. Taizé reeglites on suurepärane manitsus: «Tehke Kristuse ihu ühtsusest oma peamine hool». Igatsus ühtsuse järele süveneb läbi kannatuste, mida kogeme enne haavu, mille oleme Kristuse ihusse löönud. Kus me ka ei tunneks valu kristlaste lõhenemise pärast, seal oleme lähedal Jeesuse enda kogemusele, kes nägi jüngreid laiali jooksmas ja kelle rõivad jagati (vt Jh 19:23). Te kinkisite mulle täna Taizés valmistatud pateeni ja karika. Ma tänan teid nende kingituste eest, mis meenutavad meie osasaamist Issanda kannatustest. Ka meie kannatame teatud mõttes, mõlemas tähenduses – me kannatame ühelt poolt seetõttu, et meil pole ikka veel võimalik koguneda ümber sama altari, sama karika; ja teisalt entusiasmi pärast ühtsuse teenistuses, mille eest Issand palvetas ja oma elu andis.

Jätkakem siis innukalt oma rännakut konfliktist osaduseni läbi kriisi. Järgmises etapis asutakse uurima lähedasi seoseid Kiriku, vaimuliku ameti ja armulaua vahel. On oluline uurida vaimse ja teoloogilise alandlikkusega asjaolusid, mis viisid lõhenemiseni, lootes sellele, et kuigi mineviku kurbi sündmusi on võimatu muuta, osutub võimalikuks mõtestada need uuesti lepitatud ajaloo osana. Teie 2023. aasta peaassamblee võiks saada oluliseks sammuks puhastuva mälu ja nende paljude vaimulike aarete poole, mille Issand on läbi sajandite kõikidele andnud.

Armsad vennad ja õed, tee konfliktist osaduseni pole lihtne, kuid me pole üksi: Kristus kõnnib koos meiega. Õnnistagu risti löödud ja ülestõusnud Issand meid kõiki ja eriti teid, armas õpetaja Junge, kallis Martin, kes te 31. oktoobril lõpetate oma töö peasekretärina. Veel kord tänan teid südamest teie visiidi eest ja kutsun teid nüüd koos paluma meieisapalvet, igaüks oma emakeeles, kristlaste täieliku ühtsuse taastamise eest. Ja selle saavutamise viisi võime jätta Pühale Vaimule, kes on loominguline, äärmiselt loominguline ja on samuti poeet.

Paavst Franciscuse kõne (mitteametlik tõlge) kohtumisel Luterliku Maailmaliidu esindajatega 25. juunil 2021

Eile toimunud Euroopa Liidu tippkohtumisel liitus ka Eesti järjekordse rünnakuga Ungari vastu. Niinimetatud progressiivsetel jõududel on Ungari pidevalt hambus ja sel korral nähti võimalust madjaritele turja karata seonduvalt seadusemuudatusega, millega kaitstakse lapsi homo- ja transideoloogia pealetungi eest.

Seda kambakat, millesse andis Eesti Vabariigi esindajana oma osa ka peaminister Kaja Kallas, on sügavalt piinlik vaadata. Kahtlemata on meie valitsuse seesugune käitumine paljudele eestlastele mitte ainult täiesti vastuvõetamatu, vaid ka reaalselt häbitunnet tekitav. Kujutagem ette, kuhu oleme jõudnud: püüdlus kaitsta lapsi seksualiseerimise ning nende soo- ja seksuaalidentiteedi väärastamise eest vallandab Euroopa Liidu lausrünnaku.

Mitte õiguslik, vaid ideoloogiline probleem

Jutt, nagu oleks Ungaris vastu võetud seadusemuudatused vastuolus inimõigustega, on absurdne. Teatavasti ei ole olemas mingeid erilisi LGBT-õigusi, mida riigid peaks austama. Kogu vastupidine retoorika on propagandistlik vale. Kõigile inimestele kuuluvad õigused on aga Ungaris tagatud üht moodi kõigile – ka neile, kelle identiteet rajaneb soo- või seksuaalidentiteedi hälvetel. 

Küll aga on olemas vanemlikud õigused, mis kujutavad endast reaalseid inimõigusi ning mis väärivad reaalselt kaitset, et vanematel oleks võimalik kasvatada oma lapsi ilma välise sekkumiseta kooskõlas oma moraalsete tõekspidamistega. Euroopa Liidu põhiõiguste hartagi tunnustab seda õigust artiklis 14, jaatades vanemate õigust tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus ja õpetamine. Just nende õiguste tagamisele ongi ungarlaste seadusemuudatus suunatud. 

Reaalselt ei ole tegu õigusliku probleemiga – tegelikult nõutakse mitte kinnipidamist Euroopa Liidu õigusest, vaid ainuõigeks kuulutatud ideoloogilise programmi järgmist. Olles tutvunud kõnealuste Ungari seadusemuudatustega, võib aga julgelt öelda, et need on igati tervemõistuslikud ja vägagi vajalikud. Muu hulgas välistatakse nende seadusemuudatustega niisugune olukord, mis on Eestis väldanud pikemat aega – pornograafilise sisuga materjalide alaealistele kättesaadavaks tegemine, aga ka homoaktivistidest «koolitajate» poolt koolides noortele LGBT-propagandistliku ajupesu tegemine.

Jultunud sekkumine teise riigi siseasjadesse

Eriliselt mage ja tõesti häbiväärne on Ungari ründamine sellepärast, et tegu on järjekordse jultunud sekkumisega Ungari siseasjadesse ehk sellesse, mille arvustamine ei ole üldse Eesti, ühegi teise riigi ega ka Euroopa Komisjoni asi. Peaks ju olema elementaarne, et ungarlased ise on need, kes otsustavad, kuidas oma ühiskonnas elu korraldada, just nagu eestlased on need, kes peaks otsustama, kuidas Eesti ühiskonnas elu korraldada. Ungari riigijuhid ei tule kunagi arvustama Eesti siseasju, aga millegipärast arvab Kaja Kallas, et temal on kohane minna Ungari siseasju arvustama.

Selle asemel, et Ungari rappimisega kaasa joosta, tuleks ungarlastest hoopis eeskuju võtta. Mitte ainult selle osas, kuidas kaitsta perekonda ja abielu ning nende aluseks olevaid väärtusi, vaid ka selle osas, kuidas toimida rahvuslikule eneseväärikusele tugineva ja reaalsest iseseisvuse taotlusest lähtuva riigina. Teatavasti on Eestis nende asjadega lood äärmiselt räbalad. Kahjuks meie riigijuhid mitte ainult ei suuda ise riiklikku väärikust kehastada, vaid asuvad hurjutama neid, kes seda suudavad, püüdes sedasi võimalikult innukalt välismaistele isandatele oma truudust tõestada. Huvitav, mida arvab toimunust Eesti venekeelne valija? Sügisel saame näha, pealegi pole see praeguse Eesti valitsuse jaoks üksik või juhuslik vahejuhtum.

Pidades silmas, et ungarlased on saatnud Eesti õhuruumi kaitsma oma hävitajad ja plaanivad seda teha edaspidigi, sest Eesti ise ei ole teatavasti võimeline oma õhuruumi turvama, on meie valitsuse käitumine veelgi piinlikum. Riiklikust väärikusest ei ole siin juttugi – vastupidi, kõik see, mida me näeme, on riikliku väärikuse paroodia, orjameelse lömitamise musternäide.

Ungari võiks tõepoolest hääbuvast Euroopa Liidust lahkuda

Tähelepanuväärselt päädis eilsel tippkohtumisel Ungari hurjutamine sellega, et Hollandi peaminister Mark Rutte soovitas Ungari peaminister Viktor Orbánile Euroopa Liidust välja astuda, teatades et Ungaril ei ole enam Euroopa Liidus kohta. Kuigi Ungari justiitsminister Judit Varga vastas sellele teravalt, et Ungari ei lähe kuhugi ning et hoopis Holland on end selliste avaldustega asetanud väljapoole tsiviliseeritud arutelu piire, tahaks loota, et niisugune asjade käik võiks siiski ühel hetkel tõesti reaalsuseks saada.

Kuivõrd Euroopa Liidust on saanud eemaletõukav ja üha enam Nõukogude Liidule sarnanev ideoloogiline monstrum, mis lähtub mitte tervest mõistusest, vaid seda pilkavatest ideoloogilistest kinnisideedest, oleks väga tervitatav, kui päev, mil tugevama eneseteadvuse ja suurema enesekindlusega riigid kergitavad Brüsselile kaabut ja lähevad teistele eeskuju näidates oma rada, ei lase end liiga kaua oodata. 

Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et väärikam oleks elu väljaspool dekadentlikku Euroopa Liitu kui kuulumine sellesse liitu. On üksnes aja küsimus, millal saame näha üha enamaid riike selleks praktilisi samme astumas. Nii ehk naa on selge, et Euroopa Liidu keskvõim suudab nende sammude teostumist vaid edasi lükata, hoides ohjeldamatu rahatrükiga ülal illusiooni, nagu oleks riikidel liitu jäämisest rohkem võita kui kaotada. Kui variseb see illusioon, siis variseb ka Euroopa Liit, sest vastupidisest propagandistlikust retoorikast hoolimata ei kuulu pelgalt väärtuste pärast Euroopa Liitu ükski riik.

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv

«Suuremat elevust suve keskpaigu toob jaanipäev. Jaaniõhtul tuleb hulk lehmi, eriti mõisateenijate omi, karjast koju, jaani- või teistest lilledest pärjad sarvis. Karjatüdrukud saavad õhtul lehma omanikult väikese tasu jaanisõira või saia viiluka näol. Pärjatatud lehmad esinevad teiste hulgas õige pidulikult.

Õhtuks on kased jälle toas, samuti lilled. Viimastest on eelistatud jaanililled. Neid pistetakse seinapragude vahele ja mujalegi kuivama, kus neid veel kaua näha võib. Pidid olema õnnelilled.

Päevatöö lõpu järel koguneb mõisarahvas, noored ja vanad ning lapsedki, koplisse või karjamaale. Seal ootab pika ridva otsas laastude ja puutükkidega ning tõrvaga täidetud tõrva- või mõni muu suurem pütt. Selle valmistamine ja püstiajamine ning õhtul põlema süütamine on meile erinumber, mida saab vaadata ja seletada. Tule ümber lauldakse rohkesti, iseäranis ka «ligo»-laule. Üldse on noorte koosviibimistel palju laulu kuulda. Mõnigi lihtne rahvalaul tollest ajast on kaasa tulnud paljude aastate pikale teele ja tuleb vahel päris ootamata päevavalgele. Tehakse ringmänge, tantsitakse, pillimehi on alati saadaval. Vanad istuvad kobarais, maitsevad mõisa poolt serveeritavat õlut. Viina joomine on keelatud. Mõisahärrased ilmuvad ka oma rahva hulka, kuulavad laulu ja vaatavad noorte nalja pealt, kaovad aga varsti ja oleme jälle omavahel. Meid häirib omajagu, et isa-ema varakult jaanitulelt lahkuvad, ja tuleb nuruda, et lubataks veel raasike sinna jääda. See raasike venib küll võimalikult paljuks, nii et koju tulles juba aovalget taevaserval näeme.

Jaanipäev ise tavalistest pühadest palju ei erine. Sõidetakse muidugi Härgmäe kiriku juurde kabelipühale, kus olen ka mõne korra kaasas olnud.»

Johan Kõpp (1874–1970), «Mälestuste radadel».

+ + +

«Suvepühade haripunktiks oli jaanipäev, see oli alati ka surnuaiapüha. Juba nädal varem käis keegi pereliikmeist Paistu surnuaial haudu korrastamas. Minu lapsepõlves meie talus jaanituld ei tehtud, kuid ümbruskonnast paistsid mõned tuled meie põllule ära: neid hakkas vilkuma Marnalt ja Taski poolt, samuti Ülejõelt Päri poolt, Kudult ja aluste kandist. Jaanipäeva hommikul söödi pidulikumalt: laual olid korbid ja kohv… Siis rakendati kahe vankri ette hobused (hobuseriistad olid juba eelmisel päeval tökatiga üle tõmmatud ja vankrid korda säetud) ja kõik läksid liikvele. Esimeses vankris istusid isa ja ema ning lapsed – muist nende põlvede vahel, muist istmel tagurpidi. Teises vankris olid teenijad. Nii sõitsid hobused igast talust välja maanteele. Kuni Heimtali mõisani tee peal palju minejaid ei olnud, kuid sealt edasi tuli juba pikk rong hobuseid Rimmu poolt ja Alakülast ning Vana-Kubja metsa vahel oli tee juba hobuseid täis. Kui olime jõudnud kiriku juurde ja Aidu poolt tulijad meiega ühinesid, siis oli tee mitmelt realt hobuseid täis. Jalakäijad olid juba varakult teele asunud, neile jõudsime päris kiriku lähedal järele. Mõnelt poolt ilmus ka mõni ratsanik välja, need olid eriti toredad ja uljad noored perepojad.

Surnuaed asub kirikust ühe versta kaugusel, mõnele kesapõllule seal lähedal sai hobused kinni panna. Jumalateenistus algas kella üheteistkümne ajal. Surnuaia väravas ostsime vöörmündritelt laululehed, need vanad mehed seisid seal oma väärikust tundes. Läksime oma perekonna matuseplatsile, lugesime vaikse palve ja asetasime lilled. Kui oli veel aega, käidi natuke ringi, vaadati teiste hauaplatse ning teretati tuttavaid. Siis oli kuulda kirikukellade helinat. Pillimehed, needsamad Holstre Aaviku-mehed asusid oma kohtadele ning võimsalt kõlas laul tuhandete inimeste suust. Seejärel pidas Paistu koguduse õpetaja Jaan Bergmann surnuaiapüha jumalateenistuse.

… Muidugi ei suutnud ma lapsena jumalateenistust jälgida ja see tundus mulle liiga pikk, kuid tuli paigal püsida. Kui jumalateenistus oli lõppenud, algas tagasisõit. Nüüd oli tee algus mitmelt realt sõitjaid täis, kuid need hakkasid vähehaaval hargnema. Tee äärest kutsuti mõni jalakäia vankrile. Kodus rakendati hobused lahti, loputati ennast kaevu juures ning asuti sööma. Lõunaks olid esimesed värsked kartulid, «meerikad», ja marjasupp. Järgmisel päeval läks heinatöö lahti.»

August Arumäe (1895–1976). «Hiiobi õnnistus. Mälestused.»

Kokkuvõte: põrgupiinad kuraditele ja jumalatutele kestavad igavesti. Kristus käis põrgus, hävitas kõigi usklike jaoks põrgu ning lunastas nad surma ja kuradi meelevallast, igavesest hukatusest ja põrgusuust.

Athanasiose usutunnistus

[Kristuse] tulles tõusevad kõik inimesed üles oma kehadega ja annavad aru oma tegudest: ja kes on head teinud, lähevad igavesse ellu, kes on halba teinud, igavesse tulle.

See on katoolne usk: igaüks, kes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud.

Augsburgi usutunnistus, ladinakeelne versioon

XVII artikkel. Kristuse tagasitulekust kohtumõistmiseks

Samuti nad õpetavad, et Kristus ilmub maailma lõpul kohut mõistma ning äratab üles kõik surnud, annab vagadele ja äravalitutele igavese elu ning lakkamatud rõõmud, jumalatud inimesed aga ja kuradid Ta mõistab hukka ja neid piinatakse lõputult.

Nad taunivad anabaptiste, kes arvavad hukkamõistetud inimeste ja kuradite piinadele tulevat lõpu.

Nad taunivad ka teisi, kes külvavad praegu judaistlikke arvamusi, et vagad võtavad enne surnute ülestõusmist enda kätte maailma valitsemise, surudes kõikjal alla jumalatud.

Augsburgi usutunnistus, saksakeelne verisoon

XVII. Kristuse taastulekust kohtumõistmiseks.

Samuti õpetatakse, et meie Issand Jeesus Kristus tuleb viimsel päeval kohut mõistma ja kõiki surnuid üles äratama, usklikele ja väljavalitutele igavest elu ja igavest rõõmu andma, jumalatuid inimesi aga ja kuradit põrgusse ning igavesse karistusse mõistma.

Seepärast mõistetakse hukka taasristijad, kes õpetavad, et kuradile ja äraneetud inimestele ei saa osaks igavene piin ja kannatused.

Samuti mõistetakse siin hukka teatud juudi õpetused, mida võib praeguselgi ajal kohata, et enne surnute ülestõusmist asutavad pühad ja vagad maa peal riigi ja hävitavad kõik jumalatud.

Konkordiavormel, Epitome

X Kristuse põrguskäigust

Status controversiae. Põhivaidlus selle artikli puhul

Mõnede Augsburgi usutunnistust toetavate teoloogide vahel tekkis vaidlusartikli üle: millal ja mis viisil, vastavalt meie lihtsale kristlikule usule, käis Issand Kristus põrgus, kas see toimus enne või pärast tema surma? Samuti, kas ta käis seal ainult hingega või ainult jumaliku loomusega või ihu ja hingega, vaimselt või ihulikult? Ja kas see artikkel kuulub kannatuse või Kristuse aulise võidu ja triumfi juurde?

Aga kuna seda artiklit, nagu ka eelmist, ei ole võimalik ei meelte ega mõistusega haarata, vaid seda peab ainult usus vastu võtma: siis on meie üksmeelne otsus, et selliste asjade üle ei tule mitte vaielda, vaid lihtsalt uskuda ja õpetada, nagu seletas väga kristlikult õnnis doktor Luther oma Torgau jutluses aastal 1533, kus ta kõrvaldas kõik kasutud ja tarbetud küsimused ning manitses kõiki jumalakartlikke kristlasi usu kristlikule lihtsusele.

Sest meile on küllalt sellest, kui me teame, et Kristus käis põrgus, hävitas kõigi usklike jaoks põrgu ning lunastas nad surma ja kuradi meelevallast, igavesest hukatusest ja põrgusuust. Ent selle, kuidas see toimus, me peame jätma teise ilma jaoks, kus meile ei ilmutata mitte ainult seda, vaid ka palju muid asju, mida me siin oleme lihtsalt uskunud ja mida me ei suuda oma pimeda mõistusega taibata.

Konkordiavormel, Solida declaratio

IX Kristuse põrguskäigust

Kuna nii vanaaja kristlikel kiriku õpetajatel kui ka mõnedel meie teoloogidel võib leida erinevaid seletusi Kristuse põrguskäigu artikli kohta, jääme ka siin meie kristliku usu lihtsuse juurde, nagu sellele juhtis meie tähelepanu dr. Luther jutluses Kristuse põrguskäigust 1533. aastal Torgau lossis, millega me tunnistame: «Mina usun Issandasse Kristusesse, Jumala Pojasse, kes on surnud, maha maetud ja alla läinud põrguhauda.» Siin eristatakse Kristuse mahamatmise ja põrguskäigu artikleid ja me usume lihtsalt, et kogu isik, Jumal ja inimene, läks pärast mahamatmist põrgusse, võitis ära kuradi, hävitas põrgu võimu ja võttis kuradilt ära kogu tema väe.

Me ei peaks end «vaevama suurte, teravmeelsete mõtetega», «kuidas see toimus», sest see artikkel on «mõistuse ja viie meelega» sama vähe haaratav nagu eelminegi, see tähendab see, kuidas Kristus istub Jumala kõikvõimsa väe ja ülevuse paremal käel; vaid me saame seda lihtsalt uskuda ja Sõnast kinni hoida. Nii me säilitame asja tuuma ja lohutuse, et «ei põrgu ega kurat ei saaks» ei meid ega kedagi teist, kes usub Kristusesse, «vangi võtta ega meile kahju teha».

Eesti luterlik katehheetiline traditsioon

Önsa Lutteruse weikenne katekismus, ärraselletud. Tallinn, 1884 [Martin Körberi seletustega]:

302. Mis annab siis Issand uskumata inimestele?

Igavest surma, see on see hirmus põli, kus nemad igavesti «Issanda palest äraheidetud» – kuradi juures põrgus igavest valu tundvad, ihu ja hinge poolest.

«Siis ütleb tema ka neile, kes pahemal käel on: Minge ära minust, teie äraneetud, igavesse tulesse, mis valmistud on kuradile ja tema inglitele.» «Ja needsinased lähevad igavesse valusse, aga õiged igavesse elusse.» Mt 25:41.46

«Nende uss ei sure mitte ära, ja nende tuli ei kustu mitte ära.» Js 66:24.

Õndsa Lutheruse Wäikene katekismus seletustega. Tallinn, 1917:

454. Mis annab Jumal uskmata inimestele osaks?

Igavese surma, selle hirmsa põlve, kus nemad igavesti Jumala palge eest ära heidetud on, ja kuradi juures põrgus igavest valu tunnevad ihu ja hinge poolest, – see’p see igavene hukatus ongi.

«Siis ütleb Issand neile, kes tema pahemal käel on: Minge ära minust, teie äraneetud, igavesesse tulesse, mis valmistatud on kuradile ja tema inglitele. Ja needsinased lähevad igavesse valusse, aga õiged igavesesse elusse.» Mt 25:41–46.

«Nende uss ei sure mitte ära ja nende tuli ei kustu mitte ära.» Js 66:24.

Avaldame katkendi Soome luterliku vaimuliku ja teoloogi Matti Väisäneni raamatust «Ristimise arm», et kinnitada lapseristimise praktika piibellikkust.

Sellised tõsiasjad nagu pärispatt, ristimise toetumine Kristuse surmale ja ülestõusmisele, ristimine kui Püha Vaimu töö, ristimine ühendamiseks kristliku kogudusega ja Jeesuse ristimisekäsk – need kõik koos ja igaüks eraldi on küllaldane alus kristliku koguduse liikmetele laste ristimisele. Alles otsene lapseristimise keeld võiks kinnitada, et see asi oleks algul teisiti olnud. Küsimus lapseristimisest ei ole teoloogiliselt vähetähtis. Küsimus on, kas oleme oma usus Kristuse-kesksed või inimkesksed.

Rääkides kristliku ristimise Vana Testamendi eeskujudest, mainisin juba, et enamasti hõlmasid need kogu perekonda. Perekonda nähti kui tervikut, mida ei saa lõhkuda.

Sama joont jätkab Uus Testament, kus kõneldakse tervete perede ristimisest. Sõnale «perekond» vastab algkeeles sõna oikos – maja, majarahvas, pere, perekond. Selle heebreakeelne vaste bajit tähendab kogu peret, ka sülelapsi (1Ms 45:18–19). See sõna on Vanas Testamendis eeskätt seotud ümberlõikamisega. Uues Testamendis kasutatakse sõna oikos ühenduses ristimisega. Ka see näitab, et ristimine on tulnud ümberlõikamise kohale (Rm 2:28–29; Kl 2:11; Ef 2:11). Kuigi perekonna all mõistetakse selle kõiki liikmeid, lisab Uus Testament tekstile veel sõna «kogu» (Ap 10:2; 11.14; 16:34; 18:8) või «kõik» (Ap 16:33).

Ka Jeesus pidas õigeks perekonna ristimist. Me näeme seda Sakkeuse pöördumiseloos (Lk 19:1–10). Sakkeuse perekonnast ei räägita algul midagi, kuid tema kodus olles ütleb Jeesus: «Täna on sellele kojale tulnud pääste» (oikos = maja). Ega Jeesus siin maja seinu õndsaks kuulutanud, vaid kogu perekond pidi peremehega koos sellest päästest osa saama. Sakkeuse perekonna ristimisest ei räägita loomulikult midagi, sest kristlikku ristimist siis veel ei olnud ja seda ei vajatudki. See lugu tunnistab siiski, et koos perekonnapeaga sai kogu perekond päästetud, samamoodi oleks olnud ka ristimise puhul.

Piiblis mainitakse järgmiste perekondade ristimist: Korneeliuse (Ap 10:47); Lüüdia (Ap 16:13–15); Filippi vangivalvuri (Ap 16:25–34); Krispuse (Ap 18:8) ja Stefanase (1Kr 1:16; 16:15) pere ristimine.

Nelja (viie) perekonna ristimise mainimine Piiblis on üsna palju, võrreldes sellega, et üksikisikute ristimisest ei kõnelda niigi palju. See näitab, et perekondade ristimine oli algkoguduses üldine. Püha Vaim on pidanud seega vajalikuks näidata, et apostlite ajal ristiti ka lapsed.

Lapseristimise eitajad väidavad, et Piiblis mainitud perekondades ei olnudki lapsi. Nad oletavad nõnda, kuid ei saa seda tõendada. Tõendamisekohustus on neil, mitte meil, eriti kui Piiblist näeme, et algkogudusse kuulus ka lapsi (Ap 21:5).

Kõik mainitud perekonnapead olid töövõimelised ja tegusad inimesed. Lasterikkust peeti tollal suureks õnnistuseks, sündivust ei püütud piirata. Kui vaatleksime viit tänapäeva vastavas eas perekonda, kus ei kasutataks sündide piiramist, leiduks neis kindlasti lapsi mitmes vanuses, ka sülelapsi.

Olen kuulnud mõnd lapseristimise vastase esindajat väitmas, et tollal ei loetud Iisraelis lapsi perekonna hulka. See väide on väga kummaline. Juba sellest Joeli raamatu kirjakohjast, mille täideminekuks oli esimene nelipüha, nähtub, kes Piibli keelekasutuses kuulusid perekonda. See hõlmas kõik pere liikmed: lapsed, noored, vanemad, vanurid, teenijad ja lisaks veel omaksed, kes selle aja tava kohaselt elasid eespool nimetatutega koos (Jl 3:1–2; Ap 2:16–21).

Rääkides perekondade ristimisest, kasutab Piibel veel selliseid rõhutavaid väljendeid nagu «kõik ta omaksed», «terve perekond» jne, kuid ei kunagi mingeid seletusi või piiranguid, et lapsed oleksid jäänud ristimata.

Vaadelgem veidi täpsemalt algkoguduse perede «ristimispidu».

Korneeliuse perekonna ristimine

Korneelius oli näinud nägemust ja selles saadud sõnumi kohaselt saatnud oma teenri apostel Peetruse järele teda enda koju kutsuma. «Korneelius oli oma sugulased ja lähemad sõbrad kokku kutsunud» (Ap 10:24). «Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid» (Ap 10:44). ««Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?» Ta käskis nad ristida Jeesuse Kristuse nimesse» (Ap 10:47–48a).

Lüüdia perekonna ristimine

Filippis ristiti Lüüdia-nimeline purpurimüüja ning tema pere (Ap 16:14–15). Issand oli ta südame avanud vastu võtma seda, mida Paulus rääkis. Ristimine järgnes kohe ja see hõlmas tervet ta perekonda.

Filippi vangivalvuri perekonna ristimine

Maavärisemisest ja vangide põgenemiskartusest hirmunud Filippi vangivalvurile ütlesid Paulus ja Siilas: «Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere» (Ap 16.31). «Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas. Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed» (Ap 16:32–33). Filippi vangivalvur rõõmustas koos kõigi oma kodakondsetega, et ta oli saanud usklikuks Jumalasse. Nõnda sündis kahest perekonnast Paulusele lähedane Filippi kogudus.

Küllap meile, nüüdisaja kristlastele, oleks meeldinud, kui Luukas oleks loetlenud siin kõigi selle pere liikmete nimed ja nende vanuse. Kui ta käsitab sõna «omaksed» (oikos), tähendas see juutide juures kõiki pereliikmeid vastsündinutest alates. Me loeme Piiblisse omi käsitlusi, kui jätame pereliikmete seast välja väikesed lapsed.

Krispuse perekonna ristimine

Luukas jutustab ka sünagoogi ülema Krispuse ja tema perekonna pöördumisest: «Sünagoogi ülem Krispus hakkas kogu oma perega uskuma Issandat ja palju korintlasi hakkas Paulust kuulates uskuma ning nad ristiti» (Ap 18:8).

Stefanase perekonna ristimine

Paulus kirjutab: «Siiski ma ristisin ka Stefanase pere; kedagi muud ei tea ma olevat ristinud.» (1Kr 1:16; 1Kr 16:15). Need olid Ahhaia esimesed kristlased, «uudsevili». Paulus ristis nad, sest Korintoses ei olnud siis veel kogudust, kes oleks ristimist teostanud. Stefanase perekonna ristimisest oli möödunud neli aastat, kui Paulus räägib nende tööst pühade abistamisel.

Huvipakkuv on Ap 21:21 jutustatud sündmus. Kui Paulus tuli Jeruusalemma ja sai kuulda, et tuhanded juudid olid hakanud Kristusesse uskuma, palusid Jaakobus ja koguduse vanemad teda tõrjuda levitatud juttu, nagu õpetaks ta kõiki paganate hulgas elavaid juute Moosesest loobuma, käskides lapsi mitte ümber lõigata ja mitte käsku pidada.

On ilmne, et see õpetus puudutas ainult neid juudi sünnipäraga koguduseliikmeid, kes elasid Pauluse mõjupiirkonnas. Mis mõju oleks Paulusel võinud olla teistele juutidele! On vastuvaidlematult õige, et Pauluse õpetuse kohaselt on juutliku ümberlõikamise asemele tulnud lapseristimine. Ristimine on uus ümberlõikamine, nagu Kl 2:11–12 ka öeldakse, ja see puudutab niisama hästi tütarlapsi kui poisse.

Lapseristimise poolt räägib veel üks oluline seik. Piiblis ei ole mingeid juhiseid selle kohta, kui vanalt võib lapsi ristida. Kogudused oleksid seda vajanud, kui väikelapsi poleks tohtinud ristida. Aabrahami lepingumärk, ümberlõikamine, toimetati ju kaheksa päeva vanuselt ja juudid ristisid paganlusest juudiusku pöördunud perekondades ka väiksed lapsed (proselüüdiristimine).

Armulaua kohta on Uues Testamendis küll juhis, et selle vastuvõtja peab end läbi katsuma ja olema teadlik, et ta sööb Issanda ihu ja verd: «Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust» (1Kr 11:28–29).

Tuleb siiski meeles pidada, et ka sel juhul ei ole ristimine eelduseks uuestisünnis saadav usk. Ristimata inimesel jätkub ristitud saamiseks südametunnistuse ärkamisest, kui sellega kaasneb soov saada patud andeks ja võtta Jeesus vastu kui Päästja ja Issand ning soov saada ristitud. Me ei või mingil juhul seada uuestisündimist ja päästetu usku sellest armuvahendist ettepoole, mille vahendusel on Jumal lubanud inimesel uuesti sündida, andes talle Püha Vaimu ja usku. Kui seda tehakse, siis rakendatakse vanker hobuse ette. Jumala arm on ennetav arm, kui see nii olla ei saa, siis see ei olegi arm.

On mõistetav, et algkogudusse tuldi üldiselt täisealistena ja et siis oli peamiselt kasutusel täisealiste ristimine – oldi ju misjoni olukorras. Siiski teab Uus Testament rääkida tervete perekondade ristimisest, nagu eespool osutatud. Need olid tõelised perekonnad, milles oli igas vanuses inimesi, ka lapsi.

Usaldatavad tunnistused koguduse liikmete laste ristimisest algkoguduse ajal on Uue Testamendi kirjad. Apostel Paulus kirjutab mitmele kogudusele ja annab nõu paljudes koguduse elu puudutavates probleemides. Nõu on temalt küsitud ja ta on ka ilma küsimata nõu andnud. Kui kirikus ei oleks lapsi ristitud, oleks kindlasti üles tõusnud küsimus, millises eas on inimene küps ristimist vastu võtma. Sellest ei ole aga Uues Testamendis sõnagi. Selle ainus järeldus on – mida ka mõned muud seigad kinnitavad –, et oli tavaks ristida kristlike perede kõik liikmed, ka lapsed. Ning selle põhjal on vastus küsimusele, kas lapseristimine on olnud algkoguduses kasutusel ja seega piibellik, kindlasti jaatav.

Matti Väisänen. Ristimise arm. EELK Misjonikeskus, 2004, lk 34–39.