Kui Tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib Ta teid kogu tõesse, sest Tema ei räägi iseenesest, vaid Ta räägib, mida kuuleb, ja Ta kuulutab teile tulevasi asju. (Johannese 16:13)

Õhtul enne kannatamist ja surma andis Jeesus oma jüngritele tõotuse, et kui Ta läheb tagasi Isa juurde, siis Ta saadab neile teise Trööstija – Püha Vaimu, keda Jeesus nimetas ka Tõe Vaimuks. See tõotus täitus õigupoolest juba ülestõusmispäeva õhtul, mil Jeesus ilmus kümnele apostlile (Jeesuse reetnud Juudas oli sooritanud enesetapu ja Toomast ei olnud parajasti kohal) ning puhus nende peale, öeldes: «Võtke vastu Püha Vaim!»

See ei jäänud ainsaks Püha Vaimu tulemise kogemuseks, vaid palju suurem ja tähtsam seisis veel ees ning leidis aset viiskümmend päeva hiljem. Nimelt viiskümmend päeva pärast Ülestõusmispüha tähistab kirik Nelipüha – Püha Vaimu väljavalamise päeva, mida võib nimetada ka kiriku enda sünnipäevaks, kuna sel päeval pidasid Püha Vaimu anni saanud apostlid eesotsas Peetrusega esimese kristliku jutluse ning ristisid kolm tuhat usule tulnud inimest.

Püha Vaim andis apostlitele lisaks julgusele ja meelekindlusele ka õige arusaamise nii Jeesuse isikust, Tema elust, surmast ja ülestõusmisest, kui ka sellest, mida Ta oli õpetanud. Ühtäkki nägid nad seoseid Vana Testamendi ettekuulutustega ning leidsid õiged sõnad selleks, et vahendada oma äratundmist teistele inimestelele. Nii täitus Nelipühal Jeesuse tõotus, et tuleb Tõe Vaim, kes kuulutab ette tulevasi asju ja juhib need, kes Teda kuulda võtavad, tõe täiusesse.

Nagu tänapäeval, nii oli ka Jeesuse ja Tema apostlite ajal neid, kes kas ei mõistnud, mis on tõde, või koguni eitasid selle olemasolu. Tuntuim taolise mõtteviisiga inimene oli Jeesuse päevil ilmselt Rooma asevalitseja Pontius Pilaatus, kes Jeesuse üle kohut mõistes küsis Temalt üleolevalt: «Mis on tõde?» On täiesti selge, et Pilaatuse küsimus polnud siiras, ta ei oodanud sisulist vastust, vaid üritas selle küsimusega Jeesust naeruvääristada. Täpselt samamoodi, nagu tänapäeval kiputakse naeruvääristama neid, kes kinnitavad, et on olemas selge vahe tõe ja vale vahel ning tõde on võimalik ära tunda, tunnistada ja järgida.

Tõsiselt ja siiralt esitatuna on Pilaatuse küsimus aga igati asjakohane, nii et selle üle mõtisklemine ei tee sugugi paha. Seejuures tuleb kindlasti alustada tõe mõiste defineerimisest, kuna muidu me tõde ei leia ja jääme samasugusesse nõutusesse nagu Pontius Pilaatus.

Mõistete defineerimisel on suureks abiks uurida vastavate sõnade algupära, eeskätt Piibli keeltes, see tähendab heebrea ja kreeka keeles. Heebrea keeles tähistab tõde midagi kindlat ja püsivat, kreeka keeles aga midagi vastuvaidlematult selget. Väidetavalt on eesti sõna «tõde» algtähendus sarnane heebrea keelele: tõde on kindel, vankumatu ja püsiv.

Õigupoolest peame tõest kõneldes tegema vahet tõel endal ja selle tunnetamisel, kusjuures mõlemad on äärmiselt tähtsad. Tõde iseeneses on see, mis ja kuidas miski on: puu on puu, inimene on inimene, mees on mees, naine on naine, hea on hea, kuri on kuri. Tõe tunnetamisel on oluline, et meie tunnetus langeks ühte sellega, mis miski on: et me tunneme puu ära kui puu, inimese kui inimese, mehe kui mehe, naise kui naise, hea kui hea ja kurja kui kurja. Et me tunneme tõe ära kui tõe ja vale kui vale.

See kõik võib näida enesestmõistetavana, kuid paraku ei ole seda. Nagu Pilaatus mõnitas Jeesust, kui Jeesus kõneles tõest, nii naeruvääristatakse sageli inimesi, kes teevad vahet tõel ja valel, heal ja halval, ning süüdistatakse neid selles, et nende maailmapilt on lihtsustatud ja mustvalge. Paraku on taoline süüdistus ise ülimalt lihtsustatud, kuna süüdistaja enamasti ei üritagi oma oponendi mõttekäiku süveneda, vaid lähtub eelarvamustest, tehes ühtlasi elementaarse vea – unustades, et see, et on olemas palju teisigi värve peale musta ja valge, ei välista musta ja valge olemasolu.

Nagu värvide defineerimisel – hoolimata miljonitest toonidest ja varjunditest, millest suurt osa inimsilm ei suuda eristadagi – on möödapääsmatult tarvis teha vahet mustal ja valgel, rohelisel ja punasel, sinisel ja kollasel ja nõnda edasi, nii on ka hea ja kurja, õige ja väära mõistmiseks vaja teha vahet tõel ja valel, alustades tunnistamisest, et on olemas tõde ja on olemas vale ning need ei ole üks ja sama.

Kristliku arusaama järgi on see inimväärikuse küsimus: me usume, et Jumal on tõde, ning me teame Pühakirjast, et meie, inimesed, oleme loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. See tähendab, et püüdlemine tõe poole kuulub lahutamatult tõelise inimlikkuse juurde. Me ei saa elada vales ja olla samal ajal tõelise inimväärikuse kõrgusel. Me ei saa öelda, et otsustagu igaüks ise, mis on tema jaoks tõde ja mis vale – sest see oleks vastuolus meie sügavaimate igatsuste ja kõrgeimate püüdlustega. Üks võrratumaid eesti luuletajaid Artur Alliksaar küsib just selle äratundmisega: «Mistarvis tiivad anti lindudele? Kust alguse sai hinge lendutung?» Juba väikeste laste vanemate jaoks tüdimuseni tuttav «Miks?» väljendab sedasama inimese sisse istutatud pürgimist teadasaamise ja tõe poole.

Paraku on eriti viimastel aastasadadel liigutud suurel määral vastupidises suunas. Samal ajal, kui loodusteaduste ja tehnika vallas on tehtud tohutuid edusamme, on inimeste mõtteviisis ja tunnetusteoorias liigutud reaalsusest üha kaugemale. Kui uusaegne filosoofia seadis esialgu kahtluse alla inimese võime reaalsust adekvaatselt tunnetada ja seejärel väideti, et reaalsust kui niisugust polegi olemas, vaid on üksnes see, millisena meie midagi tajume, siis nüüdseks on inimene omistanud endale õiguse ise oma suvast lähtudes «reaalsust luua». Läänemaailmas väljendub see üha enam leviva pettekujutelmana, mille kohaselt inimene (või olend) on see, kellena ta ennast ise identifitseerib, kusjuures teised peavad seda aktsepteerima ja sellele alluma. Paradoksaalsel kombel ei sega miski taolistel inimestel deklareerida, et nad «järgivad teadust».

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb teadust defineerides, et teadus on «tegevus, mille eesmärk on uute tõeste teadmiste saamine, süstematiseerimine ja rakendamine». Ning tõe kohta, et see on «asjade tegelik seis, see, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi».

Jumal on meid luues pannud meie sisse püüdluse tõe poole, mis on ühtlasi ainus mõeldav «teaduse järgimine». Selleks on vaja tunnistada tõe olemasolu ning pürgida selle tajumise ja adekvaatse tunnetamise poole. On vaja loobuda enda (ja teiste) petmisest, sealhulgas hullumeelsest illusioonist, nagu suudaksime meie luua või määrata «oma» reaalsust. On vaja otsida tõde ning – siin jõuame kõige olulisemani! – teha seda seal, kus see on, alustades Temast, kes on Tõde, see tähendab Jumalast.

Jeesus ütleb, et tõde teeb meid vabaks. Tõde Jumala kohta – teadmine, et Ta on meid armastuses loonud ja lunastanud, et Ta hoiab meid igal meie elu hetkel, varjab, kaitseb, toidab, joodab ja juhib meid parimal viisil ning tahab, et võiksime elada igaveses õnnes ja rõõmus – teeb meid vabaks hirmust kannatuste ja surma ees ning ahastusest, mida tunnevad need, kes leiavad, et nende elu on mõttetu.

Tõde meie enda kohta – teadmine, et oleme Jumala poolt armastuses valmistatud ja lunastatud, et oleme loodud oma Looja näo järgi ja sarnaseks selleks, et võiksime elada Tema õndsas ligiolus nii nüüd kui igavesti – teeb meid vabaks kõigi taoliste eneseteostuste otsimisest ning petlike rõõmude ja naudingute taotlemisest, mis toovad meile tegelikult üksnes õnnetust, kibedust, masendust ja lootusetust.

Tõde meid ümbritseva maailma kohta – teadmine, et see on suurima Kunstniku looming, mille Ta on usaldanud meie kätte, et me seda tundma õpiksime, hoiaksime ja hariksime – teeb meid vabaks rahulolematusest ja pettekujutelmadesse põgenemise kiusatusest, avades meie ees universumi lõpmatud rikkused, millest kübemekesegi tundma õppimiseks ei piisaks ka tuhandest elueast, ent mille tõeline täius avaneb meie silmele alles siis, kui ärkame kord igavesse ellu.

Jeesus tõotas saata oma jüngritele Tõe Vaimu. Ta täitis oma tõotuse ja saatis oma Vaimu. Ta jagab oma Vaimu tänapäevalgi – kõigile, kes on valmis oma südamed Tema Vaimule avama. Meie ümber ja meie enda sees, kõige enam aga Jumalas, on peidus nii palju imelist ja kaunist, mida kõike me võime veel avastada, mille tegelikkuse ja tõe tundma õppimine kuulub meie tõelise inimlikkuse juurde, seepärast palugem üha ja üha: «Tule, Püha Vaim, täida oma vagade südamed ja süüta neis oma armastuse tuli.»