Juba käesoleva aasta aprillis pöördus hulk Briti usutegelasi Ühendkuningriigi peaministri Boris Johnsoni poole «vaktsiinipasside» kehtestamise ettepaneku ja sellega kaasneva terviseapartheidi küsimuses. Kuna Eestis hakkab kujunema sarnane olukord, avaldame alljärgnevas pöördumise tõlke.

Peaminister Boris Johnsonile
Aprill 2021

Austatud peaminister!

Erinevate konfessioonide kristlike juhtidena palvetame püsivalt teie valitsuse «ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses» (1Tm 2:2).

Kuid me kirjutame teile seoses tõsist muret valmistava küsimusega, nimelt niinimetatud vaktsiinipassi, mida on nimetatud ka «Covidi-staatuse sertifikaadiks» ja «vabaduse passiks», võimaliku kasutusele võtmisega meie ühiskonnas. Oleme täielikult selle ettepaneku vastu ja soovime esitada kolm punkti taoliste lahenduste võimaliku kaalumise asjus.

Esiteks, teiste isikute kaitsmise seisukohalt ei ole mingit mõistlikku tähendust sellel, kui inimestel lubatakse siseneda hoonesse või osaleda üritusel vaktsineerituse alusel. Kui vaktsiinid on väga tõhusad haigestumise olulisel ennetamisel, nagu senised katsed näivad kinnitavat, siis vaktsineeritud on juba saavutanud kaitse ja neil pole mingit kasu sellest, et vaktsineeritakse ka teisi. Edasi, kuna vaktsiinid iseendast ei hoia ära nakatumist, võib ka vaktsineeritud isik teoreetiliselt viirust kanda ja edasi anda, mistõttu on väär tunnistada kedagi «nakkuse mittelevitajaks» üksnes tema immuunsustõendi alusel.

Teiseks, vaktsiinipasside kasutusele võtmine kujutaks endast ebaeetilist sundi ja informeeritud nõusoleku põhimõtte rikkumist. Inimestel võib olla mitmesuguseid põhjuseid, miks nad ei saa või ei soovi vastu võtta praegu saadaolevaid vaktsiine, sealhulgas mõnede kristlaste jaoks tekkida võivad tõsised südametunnistuse probleemid, mis on seotud vaktsiinide tootmise või testimise eetikaga. Me riskime kahetasandilise ühiskonna, meditsiinilise apartheidi loomisega, kus vaktsineerimisest keelduvate inimeste alamklass on avaliku elu olulistest valdkondadest välja jäetud. Samuti eksisteerib põhjendatud kartus, et selline lahendus on vaid jäämäe veepealne osa, viies püsiva olukorrani, kus koroonavaktsiini staatust saab laiendada, et hõlmata muid ravivorme ja võib-olla isegi muid kriteeriume peale selle. Sellesse lahendusse on kätketud potentsiaal tühistada liberaalne demokraatia, nagu me seda tunneme, ja luua jälgimisühiskond, kus valitsus kasutab tehnoloogiat kodanike elu teatud aspektide kontrollimiseks. Sellisena on see üks ohtlikumaid poliitilisi ettepanekuid, mis Briti poliitika ajaloos üldse tehtud on.

Lõpuks soovime kristlike liidritena öelda, et me ei kujuta ette olukorda, kus võiksime sulgeda kirikuuksed neile, kellel pole vaktsiinipassi, tõendit negatiivse testi kohta ega muud «tervisetõendit». Kui Jeesuse Kristuse kirik lükkaks välja riigi poolt sotsiaalselt ebasoovitavateks peetavad inimesed, oleks see meile anateem ja evangeeliumi tõe eitamine. Sõnumi, mida me kuulutame, annab Jumal kõigi inimeste jaoks ja selle sisuks ei ole midagi muud kui Kristuses Jeesuses pakutava tasuta armu kink ühes üldise üleskutsega parandada meelt ja uskuda Temasse. Keelata inimestel tulla ja kuulata seda eluandvat sõnumit ja võtta seda eluandvat teenistust vastu oleks Kristuse ja evangeeliumi põhimõtteline reetmine. Ehtsad kristlikud kirikud ja organisatsioonid ei saa seda teha ning kristlike liidritena oleksime kohustatud igale taolisele parlamendi õigusaktile jõuliselt vastu seisma.

Juhime teie tähelepanu hiljutisele kohtuotsusele, millega tühistati Šoti valitsuse avalike jumalateenistuste keeld, mis näitab, et jumalateenistuse õiguse selline ebaproportsionaalne piiramine on Euroopa inimõiguste konventsiooni 9. artikli ilmselge rikkumine. Me ei näe, kuidas ei saaks samamoodi rikkumiseks pidada katseid takistada inimesi testimata või vaktsineerimata jätmise alusel kogunemast jumalateenistustele. Oleme nõus nende parlamendiliikmetega, kes on juba sellele ettepanekule vastuseisu avaldanud: et sellise kohustusliku tervisetõendi kehtestamine Briti ühiskonnas oleks lõhestav, diskrimineeriv ja destruktiivne. Kutsume valitsust üles kindlalt ja selgelt kinnitama, et ta ei kaalu seda illiberaalset ja ohtlikku plaani ei nüüd ega mitte kunagi.

Austusega Teie

[allakirjutanud]

Avaldame uuesti õp Argo Oleski 2013. aastal portaalis Meie Kirik ilmunud artikli, milles vaadeldakse uskumise küsimust Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XVI, 2005–2013) teose «Kristlus ja kultuuride kriis» põhjal.

Meie, eestlaste, ajalugu on tihedalt seotud kristlusega ja kristliku usu mõjud on sügaval meie sees ning meie ümber. Ometi on suurem osa meie rahvast tänapäeval kirikukauge ja kristlus pole usuks, mille järgi teadlikult ja veendunult oma elu püütakse seada ja elada. Oleme statistika järgi kõige vähem usklik ja religioonikaugeim rahvas terves maailmas. 2006.–2008. aastal 143 riigis läbi viidud uuringu järgi mängis vaid 14% eestlastest religioon igapäevaelus tähtsat osa. Selle põhjused peituvad kindlasti laiemalt Euroopa ilmalikustumises, kuid kindlasti ka meie enese ajaloo keerdkäikudes, mis annab põhjust põlistada «paganlust». Kristlikust usust ja Jumalast rääkimine põhjustab tihtilugu inimestes kaitsereaktsiooni ja tekitab vastumeelsuse, mis võib olla tingitud ka liiga ühekülgsest ja eelarvamuslikust arusaamast selle kohta, mis on kristlik usk ja mida tähendab uskumine. Joseph Ratzinger, praegune [kuni aastani 2013 – toim.] katoliku kiriku pea Benedictus XVI, on oma raamatus Christianity and the Crisis of Cultures (San Francisco, Ignatius Press, 2006) käsitlenud küsimust: mida tähendab uskuda? Tema mõtisklused aitavad siinkirjutaja arvates paotada ust kristliku usu paremaks mõistmiseks ja taasavastamiseks. Kindlasti pole alljärgnev refereeritud tekst eelpool mainitud raamatust ammendav kristliku usu käsitluse koha pealt, kuid toob välja huvitavaid ja mõtlemapanevaid aspekte ning näitab usku kui loomulikku osa meie inimeseksolemises. Alljärgnevalt ülevaade Ratzingeri mõttekäikudest eelnimetatud raamatu põhjal ning lisaks mõned kõrvalepõiked Ratzingeri raamatusse Sissejuhatus kristlusesse (Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006).

Kõige esmalt tuleb ära märkida, et Ratzingeri järgi on «usk kristliku eksistentsi fundamentaalne akt».[1] Usk on kogu inimese elu ja suhteid läbiv hoiak, ilma milleta pole võimalik mõista ka kristlust ja kristlasena elamist. Oma arutlustes käsitleb Ratzinger järgnevalt niinimetatud loomulikku usku, mida rakendame igapäevaselt ja millel on oma tähtis osa meie hakkamasaamises. Seejärel vaatleb ta uskumise küsimust kui otsuse tegemist kahe valiku vahel – kas Jumal on või Teda ei ole – , mis mõlemad kujutavad inimese elu jaoks põhjapanevat tähtsust ning seoses sellega ka agnostitsismi kui neutraalsele seisukohale jäämise võimatust. Jumala tundmist kui inimese loomuomase võime ja võimaluse üle mõtiskleb Ratzinger apostel Pauluse vastava probleemi käsitluse varal. Edasi vaatleb ta üleloomulikku usku kui Kristuselt lähtuvat ja inimestevahelist osadust loovat usku. Lõpuks arendab ta kolme uskumisega seotud järeldust: usu seotust Kristuse ja pühakutega, usu väljendust elus ning usku kui «mina», «sina» ja «meie» suhet.

Loomulik usk

Tõstatades küsimuse, kuidas mõista usku kui kristliku eksistentsi fundamentaalset akti, on esimeseks probleemiks Ratzingeri meelest see, kas tänapäeva inimene, kelle  kasutada on teaduse saavutused, vajab üleüldse veel usku ja kas usk ise teaduse arenedes ei muutu mööduvaks hoiakuks, millest välja kasvatakse, kui saadakse targemaks ja teadlikumaks. Samas ei ole ka teaduse ja selle saavutustega seoses usk kui inimeses loomulikult toimiv käitumismudel kuhugi kadunud, vaid see töötab igapäevaselt meie elus. Meil ei pruugi olla aimugi, näiteks, igapäevaselt kasutatavate tehnoloogiate teaduslikest alustest, ometi on kellelgi vastavad teadmised olemas ja me usaldame neid ning üldine kogemus kinnitab nende teadmiste tõepärasust. Sellise usu juures toob Ratzinger välja kaks aspekti: (1) ilma usalduseta teiste teadmiste vastu ei saaks inimene hakkama ja selline usk (2) väljendab inimese teadmatust. Võrdluses teadmisega võiks sellist loomuomast ja inimese eluks hädavajalikku usku oma väärtuselt madalamal asetsevaks hinnata. Ratzinger toob välja kolm elementi sellise usu «toimimise struktuuris»: (1) on olemas inimesed, kellel on vastavad teadmised; (2) usaldus nende vastu, kes ise teadmist omamata toodavad midagi teiste teadmiste põhjal, olles seega justkui vahendaja rollis; (3) igapäevane ja üldine kogemus, mis kinnitab teadmiste tõesust. Meile loomuomase, nii-öelda loomuliku usu  puhul ei saa kõnelda seega «puhtast usust» puhtast, millel pole mingitki pistmist teadmisega, sest antud juhul on olemas inimesed, kes omavad vastavaid teadmisi.[2]

Usk ja agnostitsism

Võrreldes eelnevalt kirjeldatud loomulikku usku religioosse usuga, näeb Ratzinger nende mõlema struktuuris sarnasusi, kuid nende vahel valitseb siiski üks olemuslik erinevus. Kui usk teiste inimeste teadmistesse jääb sellesse samasse teadmiste ringi, kuhu on võimalik põhimõtteliselt igal inimesel õppimise teel siseneda, siis usk Jumalasse jääb väljapoole inimteadmiste piire. Siit võiks Ratzingeri meelest järeldada, et kuna teadmised Jumala kohta jäävad inimhaardest välja, siis «polegi kedagi, kellele oma lootus panna või kelle erialateadmiste poole pöörduda.» Siin näivad põrkuvat omavahel religioosne usk ja tänapäeva kriitiline teadus, mis mõlemad kuuluvad täiesti erinevatesse sfääridesse – üks tegeleb asjadega, mis on nähtavad ning teine inimese jaoks nähtamatusse ja kättesaamatusse valdkonda kuuluvaga. Siinjuures tõstatab Ratzinger küsimuse agnostitsismist ning ütleb, et «intellektuaalne ausus ja alandlikkus tundmatu ees näib soovitavat pigem agnostitsismi kui otsest ateismi, sest viimane väidab samuti teadvat liiga palju nendest asjadest», kui väidab, et Jumalat pole olemas, mida aga ei saa teaduslike meetoditega tõestada ega ümber lükata, sest Jumal ei kuulu inimese poolt haaratavasse sfääri.[3] Jumal asub olemuslikult väljaspool inimese nägemisulatust, ükskõik kui palju see ka ei avarduks.[4]

Ometi ei pääse inimene Jumala ja uskumise küsimuse ning sellest tuleneva otsustuse eest kuhugi pakku, sest need puudutavad ja mõjutavad inimeksistentsi ja inimese elu tervenisti. Agnostitsism pakub välja võimaluse nendega mitte tegeleda, kuid kas on võimalik erapooletuks jääda sellistes küsimustes nagu «oma pärinemine, viimne saatus ja eksistentsi mõõt?», küsib Ratzinger. Vaatamata sellele, et Jumala olemasolu või Tema mitte olemasolu on hüpoteetilised veendumused, on nendel inimelule põhjapanev tähendus, mille suhtes neutraalsele positsioonile jäämine on võimatu. Otsustada tuleb ja seda saab teha vaid nende kahe valiku vahel – Jumal on või Jumalat ei ole – ning siin viitab Ratzinger Pascalile, kes soovitas agnostikul riskida ja elada eeldusega, nagu Jumal eksisteeriks ja sellele järgneva kogemuse varal  veendub too lõpuks oma otsuse õigsuses. Agnostitsism võib tunduda küll teooriana valgustav, kuid praktikasse panduna see haihtub, sest nii olulises ja praktilises küsimuses nagu seda on jumalaküsimus, pole võimalik jätta otsustamata.[5]

Olles teinud oma valiku uskumise või mitteuskumise, Jumala olemise või mitte olemise kasuks, ei saa inimene siiski üle ei kahtlusest ega ka usust. Uskuja kahtleb, kas tema usk on tõene ja uskmatut kimbutab küsimus, et võib-olla on usk siiski tõene. See on inimese lõputu võitlus.[6] Usk on Ratzingeri järgi alati olnud inimese eksistentsi sügavalt puudutav otsus ja eluaegne pöördumine nähtavast ja hallatavast nähtamatu poole ning riski võtmine tunnistada mittenähtav tõeliseks reaalsuseks.[7]

Tõelisus, millesse inimene kuulub ja milles ta elab, on midagi enamat kui silmaga nähtav, teaduslikult haaratav ja eksperimentidega tõestatav ning jumalaküsimus kuulub just sellesse valdkonda. Ratzinger sõnastab selle järgnevalt: «See küsimus ei vaatle seda, mis on meist allpool, vaid seda, mis on ülalpool. See ei vaatle seda, mida saaksime hallata, vaid seda, mis valitseb meie ja kogu reaalsuse üle». See ei tähenda, et jumalaküsimus oleks irratsionaalsuse sfääri kuuluv, sest Jumal on «kogu ratsionaalsuse tõeline alus». Küsimus on, kuidas inimene seda tajuda saab. Siinkohal toob Ratzinger välja mõned metodoloogilised eeldused, mis on vajalikud Jumala mõistmisele lähenemisel. Selleks peab inimene olema avatud iseendale ja maailmale, huvituma inimkonna avastustest  ja religioossetest kogemustest ning pühenduma «küsimusele, mis puudutab igaühte meie seast isiklikult».[8]

See, kas ja kuidas inimene on võimelina tajuma Jumala reaalsust, viib küsimuse juurde inimese loomulikust Jumala tundmisest.

Loomulik Jumala tundmine

Siinkohal toetub Ratzinger apostel Paulusele, kes on sama küsimust käsitlenud oma kirjas roomlastele tolleaegse suurlinna moraalse allakäigu valguses. Paulusele pole Jumala tundmine, s.t tõde midagi, mis oleks inimeste eest varjul, kuid inimene ei taha sellega kaasnevaid käske täita, vaid omaenda tahtmise järgi elada, «hoides tõde ülekohtu kammitsais» (Rm 1:18). Jumala austamise ja teenimise asemel teenitakse loodut ning tõe vastane elu toob kaasa ka loomuvastase elu. «On tekkinud surma tsivilisatsioon», võtab Ratzinger kokku Pauluse kirjeldatu. Ateism ja ateismina väljenduv agnostitsism on Pauluse käsitluse taustal seega inimesepoolne keeldumine Jumala tundmisest, mis ei tähenda sugugi inimese võimetust Jumalat tunda. Vastupidi, inimene «suudab Teda näha, kui ta kuulab Jumala Olemise häält ja Tema loodu häält ning laseb ennast sellel juhtida». Kuigi Paulus kirjutab oma aja kontekstis, väljendab tema öeldu kogu inimkonna olukorda Jumala ees läbi terve oma ajaloo. Inimene on alati seisnud kahe jõu pingeväljas – ühelt poolt Jumala kutse koos teatud nõudmistega ning teisalt väga maised ja igapäevaeluga seotud ahvatlused nagu seda on kasu saamine ja võimudega heades suhetes olemine. Vaatamata sellele, et viimased saavad tihtilugu võidu tõe üle, «elavad tõe märgid hämmastavates vormides edasi mürgitatud taimi täis džungli südames».[9]

Ratzinger on veendunud, et Pauluse pandud diagnoos inimese olukorra kirjeldamisel on kehtiv ka tänapäeva inimesele, kes elab küll hoopis teistsuguses maailmas kui antiikaja inimene. Oma olemuselt on aga inimene samasugune koos oma moraalsete ja enesetunnetuslike küsimustega, mis on seotud millegi enama kui puhtalt ratsionaalsete inimteadmiste valdkonda kuuluvaga. Tänapäeva inimese jaoks on Jumala tundmine küll raskem, kuid mitte kuidagi kaotsi läinud võime. Inimene asub ka täna samas pingeväljas, kus ühelt poolt igatseb Jumala poole ja teisalt tõmbavad teda muud ahvatlused. Siin avaldub inimese võimetus, kes «pole suuteline Jumalat täiesti maha heitma, aga tal pole ka jõudu ette võtta teekonda Tema poole». Omaenda jõust pole inimene võimeline looma suhet Jumalaga, ehitama silda üle kuristiku. Selline suhe pole inimesele midagi loomuvastast, kuid kuna takistuseks saab inimese enese suutmatus, siis peab silla rajamine saama alguse Jumala poolt, kes «peab tulema inimesega kohtuma ja teda kõnetama».[10]

Üleloomulik usk

Sellega jõuab Ratzinger «üleloomuliku» usu ja selle pärituolu käsitlemise juurde.

Usu juures üldiselt on oluline usalduse moment – me usaldame neid, kellel on teadmised, mis meil puuduvad ja usalduse kaudu saavad nende teadmised ka meie teadmisteks. Seda nimetab Ratzinger «usufenomeni sotsiaalseks aspektiks». Usk moodustab seetõttu «vastastikuse sõltuvuse ja solidaarsuse võrgustiku». Sarnaselt käsitleb Ratzinger  ka usku kui suhet Jumalaga, mis on ennekõike suhe inimestega ja rajaneb inimestevahelisel osadusel. Üks oluline moment selle juures, kui inimene võtab teiselt inimeselt vastu teadmist Jumala kohta, on inimese enese avatus Jumalale. Avatuse tunnetamiseks ja loomiseks on vajalik ka üksiolemine, kuid nagu Ratzinger rõhutab, on «meie suhe Jumalaga ühenduses meie vendade ja õdedega». Nõndanimetatud «loomuliku usu» puhul, kui usaldatakse teiste teadmisi, on selge, et pöördutakse selle poole, mida teised on näinud. Ka religioosses, üleloomulikus usus, on olemas need, kellele on antud näha ja kelle läbi näevad usus teisedki. Kristus ise on see, kes näeb ja kõik Tema öeldu lähtub Tema «otsesest kontaktist Isaga» («Kes on näinud mind, on näinud Isa», Jh 14:9). Seetõttu on «kristlik usk oma sügavaimas olemuses osalemine selles aktis, mille läbi Kristus näeb». Ilma Kristuseta ja selleta, et Tema näeb Isa, pole olemas usku kristlikus mõttes.[11]

Väidete arendamine

Uskumist käsitlevatest arutlustest toob Ratzinger välja kolm järeldust ja arendab neid edasi. Esimene järeldus kõlab: (1) Usk on ankurdatud sellesse, mida näevad Jeesus ja pühakud. Jeesus on ainukene, kes tunneb ja näeb Jumalat vahetult, aga pühakute kaudu paistab maailmas välja Jeesuse valgus. Pühakuteks ei pea Ratzinger vaid neid suuri inimesi, kes on kiriku poolt pühakuks kuulutatud, vaid ütleb, et on ka «varjatud pühakud, kes võtavad ühendusest Jeesusega vastu Tema hiilguse kiire». Selle seletuseks meenutab Ratzinger Moosese Jumala nägemise lugu Vanast Testamendist (2Ms 33:23), kus Mooses nägi Jumalat mitte küll palgest palgesse, aga «selja tagant» ja nõnda nagu Moosese pale hiilgas, kui ta tuli Siinai mäelt alla, nõnda «särab Jeesuse valgus nende inimeste elude kaudu». Siinjuures viidatakse Aristotelesele, kes nimetab «esimeseks filosoofiaks» teadust, mis «läbib kogu inimteadmise tõelisi aluseid». Teisi teadusi, mis on sellest sõltuvad, nimetatakse terminiga scientiae subalternatae (alluvad teadused). Samuti viitab Ratzinger veel Aquino Thomasele, kelle järgi teoloogia kuulub samuti eelnimetatud teaduste hulka ja sõltub «pühakute teadusest». Sellest, mida pühakud näevad, kasvab välja ka teoloogia ja teoloogide «sekundaarne» töö. Kui teoloogial puudub alus ja lähtepunkt pühakute «nägemises», siis «mandub teoloogia tühjaks intellektuaalseks mänguks ja kaotab ka oma teadusliku iseloomu.»[12]

Teise väitena toob Ratzinger välja (2) usu tõeks elamise. Jeesuse ilmutatu pole inimese olemusele võõras, midagi sellist, mis mitte kuidagi ei haakuks inimese eluga, vaid mis vastab «sisemisele valgusele meie olemises, mis sirutub Jumala tõe järele». Taas rõhutab Ratzinger seda, et inimene on «eelkõige teiste kaudu uskuja». Kuigi inimeses on võime tunda Jumalat, vajab ta uskumiseks siiski teisi. Usk on siin protsess, kuhu on haaratud nii Kristus, kui ka need, kes teda näevad ja omakorda teistele seda teada annavad. Selle illustreerimiseks meenutab Ratzinger sündmust Samaaria naisega, millest jutustab Johannese evangeeliumi 4. peatükk. Kõigepealt tutvustab Jeesus Samaaria naisele ennast kui elava vee allikat, seejärel kuulavad selle naise tunnistust Jeesusest külaelanikud, kes naist tunnevad ja hakkavad «naise sõnade tõttu» Jeesusesse uskuma. Pärast seda paluvad nad Jeesusel jääda nende juurde, kohtuvad ja räägivad temaga ning tulemuseks on see, et nad ütlevad naisele, kes neile kõigepealt Jeesusest rääkis: «Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja» (Jh 4:42). See on protsess, mille käigus muutub usk «teadmiseks». Usu protsessi ei tohi  kujutada aimult ühes suunas edasi arenevalt, vaid see vastab elu enda tõusudele ja mõõnadele. Püüdes elada usus, saab inimene oma kogemuse läbi kinnitust, et «Jeesus on tõesti maailma Päästja», mis tähendab, et inimene elab oma usku tõeks. Siin tuleb ilmsiks tõsiasi, et iga usus elav inimene saab oma eluga olla teenäitajaks teistele. Iga kristlane on «püha», nagu Uues Testamendis seda terminit kasutatakse. Ka tänapäeval see «püha», uskuja, kes «lubab Kiriku usul end kujundada ja juhtida, peab olema hoolimata oma nõrkustest ja raskustest Jumala valgusesse avanenud aknaks». Usklik peab olemas olema teiste jaoks, et aidata neil «maailma pimeduses» Jumalat otsida.[13]

Kolmanda väitena toob Ratzinger välja (3) usu «mina», «sina» ja «meie» suhte. «Mina» on haaratud usku, kuna usk asub ««mina» kõige intiimsemates sügavustes». Seeläbi on usk ka suhtlemine – «mina» eeldab «sina» ning suhtlemine «mina» ja «sina» vahel «saab sündida vaid sügaval inimese sees». Ühe sümbolina usule kui osasaamisele sellest, mida Jeesus näeb, toob Ratzinger välja Viimsel Õhtusöömaajal Jeesuse õlale toetuva Püha Johannese. Usus kui suhtes saab «mina» vabaks suletusest iseendasse, «tõmmates maha oma subjektiivsuse barjäärid». Pauluse sõnadega: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees» (Gl 2:20). Uuestisündinuna uues «minas», avastab inimene, et ta pole seotud üksnes Kristusega, vaid kõikide nendega, kes omakorda Temaga seotud on. Siin tuleb juurde «meie» aspekt. «Meie» moodustab Kiriku ja siinjuures rõhutatakse usku kui kiriklikku akti. Nagu ennemgi öeldud, on usk protsess ja ka uuestisünd kestab seni, kuni inimene elab ja see on seotud elamisega koos «meiega», koos Kirikuga.[14]

Kokkuvõtet tehes ütleb Ratzinger, et «toetudes nendele, kes näevad, liigume me sammhaaval edasi Jumala poole ning peidetud mälestus Jumalast, mis on kirjutatud iga inimese südamesse, ärkab üha rohkem elule meie olemise sügavustes».[15]

Mõningaid  mõtteid

Ratzingeri tekstist tuleb välja uskumise loomulikkus ja vajalikkus. Uskumine ei ole üksnes usklike pärusmaa, midagi elukauget ja eluvõõrast, vaid see saadab ja mõjutab igat inimest. Uskumine on inimese suhestumise viis tegelikkusega, mida ei suudeta teadmistega haarata ja samas mõjutab see meie elu igas valdkonnas. Uskumine on inimesele loomuomane, inimene on homo religiosus. Oma töös vaimulikuna puutub siinkirjutaja aeg-ajalt kokku inimestega, kelle arvates on uskumine midagi inimest alavääristavat ja tegelemine hämarate asjadega, mis ei haaku reaalsusega. Ja nendega rääkides tuleb ometi ilmsiks see, et ka nemad pole uskumise süüst priid. Kui näiteks öeldakse, et ollakse ateist, samal ajal kirikus viibides tuntakse «püha». See viitab teatud tõmbetuulele omaenda suletud maailmas.

Ratzinger mõistab meie olemist inimestena alati usu ja kahtluste meelevallas, mis tundub paika pidavat, kuigi me ei pruugi oma usku või kahtlusi enesele alati teadvustadagi. Näiteks, sügavalt usklik inimene võib ennast igapäevaste asjade pärast sõna otseses mõttes haigeks muretseda, kuigi oma usu järgi ei peaks ta muretsema, vaid usaldama Jumalat. Ennast veendunud ateistiks pidav inimene võib aga isiklikes või oma lähedastega seotud kannatustes endale aru andmata Jumalat appi paluda.

Uskumise kui meie usaldusliku hoiaku loomulikkust ja hädavajalikkust seletab Ratzinger väga igapäevase ja praktilise elu näitel. Kui me kasutame, näiteks, igapäevaselt arvutit, siis ei pruugi kõigil meist olla teadmisi sellest, kuidas see töötab ja milliseid teadmisi on vaja selle loomiseks. Siinkohal rakendub meis usk ja usu ning kogemuse läbi saame osa nende teadmiste tõest. Loomulik usk, mida kasutame igapäevaselt teiste teadmistest osasaamisel ja mille puhul domineerib usalduse moment, on kui pisike mudel religioossest usust, mis samuti on inimesele loomuomane, kuid mille rakendamine on raskendatud selle usu hoopis teistsuguse, tavareaalsusest erineva konteksti tõttu. See loomuliku mudel sobib hästi seletama kristlikku usku, mida ka Ratzinger teeb.

Ratzingeri arutlustest tulevad välja kristliku usu mõned iseloomulikud jooned, mida siinkohal võiks mainida. Üheks nendeks on uskuva inimese püüd olla avatud ja püüd mõista elu, inimest, maailma, kõiksust. Uskumine eeldab ja loob avatust, mitte kapseldumist omaenese maailma. Samuti on oluline 180-kraadise pöördumise moment kõige selle juurest, mis on nähtav ja käega katsutav, millest saab kinni haarata, selle poole, mis on täiesti vastupidine. See on risk. Siinjuures avaldub ka selle usu tohutu usalduslik pool. Oluliseks tuleb kõige juures pidada sedagi, et uskumine on teekond, kus lõpp-peatust veel näha ei ole ja kuhu poole see jääb, sedagi täpselt ei tea. Küllap usk juhatab teed.

 

Kasutatud kirjandus:

Joseph Ratzinger. Christianity and the Crisis of Cultures. San Francisco, Ignatius Press, 2006.

Joseph Ratzinger. Sissejuhatus kristlusesse. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006.

 

[1] Ratzinger, Joseph. Christianity and the Crisis of the Cultures. San Francisco, Ignatius Press, 2006, lk 77.

[2] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 78–82.

[3] Ibid., lk 83–87.

[4] Ratzinger, Joseph. Sissejuhatus kristlusesse. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006, lk 40.

[5] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 87–89.

[6] Ratzinger, Sissejuhatus kristlusesse, lk 33–37.

[7] Ibid., lk 40–42.

[8] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 89–91.

[9] Ibid., lk 93–98.

[10] Ibid., lk 98–100.

[11] Ibid., lk 101–105.

[12] Ibid., lk 107–109.

[13] Ibid., lk 110–112.

[14] Ibid., lk 112–114.

[15] Ibid., lk 115.

Käesoleva aasta 16. juulil andis paavst Franciscus välja apostelliku kirja (motu proprio) «Traditionis custodes», millega tühistatakse tema eelkäija paavst Benedictus XVI korraldused aastast 2007 ja piiratakse oluliselt traditsioonilise ladinakeelse missa – mida käsitati niigi missa erakorralise vormina – kasutamist roomakatoliku kirikus.

Milliseid reaktsioone on paavsti kõnealune motu proprio pälvinud katoliku kiriku iidset traditsiooni hindavatest ringkondadest?

Katoliku kirikust lahknenud Püha Pius X Preestrite Vennaskonna veebilehel juhitakse tähelepanu asjaolule, et kiriku õpetust avalikult eiravate preestritega ei võeta midagi ette, küll aga suhtutakse traditsioonilist missat armastavatesse preestritesse kui kahtlusalustesse:

«Sellal kui kümned preestrid – tihti oma piiskopi toetusel – trotsivad samasoolisi paare «õnnistades» usudoktriini kongregatsiooni, ilma et Rooma reageeriks, välja arvatud Franciscuse looritatud heakskiit, mida väljendas paavsti kiri isa Martinile, jälgitakse tähelepanelikult tulevasi preestreid, kui need peaksid kaaluma missa pühitsemist Püha Pius V korra järgi.» (Lõigus mainitud isa James Martin on LGBT-sõbralike vaadetega USA jesuiidipreester, kellele paavst on avalikult oma toetust väljendanud.)

Vatikani usudoktriini kongregatsiooni endine juht – kelle ametiaega paavst ei pikendanud – kardinal Gerhard Müller nendib kõnealusest dokumendist: «On selge kavatsus missa erakorraline vorm [s.t traditsiooniline ladinakeelne missa] pikemas perspektiivis hukka mõista.»

Ka Itaalia õpetlase Roberto de Mattei arvates on paavstliku dokumendi eesmärgiks traditsioonilise riituse täielik kõrvaldamine, nii et Novus Ordo (uus missakord) jääks roomakatoliku kiriku ainsaks riituseks. Samas kutsub ta üles säilitama rahu ja mitte laskma end kirikulõhesse tõugata:

«Võitlus käib kirikulõhe kuristiku serval. Paavst Franciscus tahab oma kriitikud sellesse kuristikku lükata, survestades neid kui mitte formaalselt, siis sisuliselt asutama «tõelist kirikut», mis talle vastu astuks. Kuid ta riskib ise kuristikku langeda, vastandades kontsiili Kirikut traditsiooni Kirikule. Apostellik kiri «Traditionis custodes» on samm selles suunas. Kuidas on võimalik mitte märgata selle pahatahtlikkust ja silmakirjalikkust, kes kavatseb end ise «traditsiooni valvuriks» nimetades hävitada traditsiooni? Ja kuidas ei saa jätta tähele panemata, et see toimub just ajal, mil igasugused hereesiad ja eksitused laastavad Kirikut?

Kui vägivald kujutab endast jõu ebaseaduslikku kasutamist, siis paavst Franciscuse motu proprio on objektiivses mõttes vägivallaakt, kuna see on võimutsev ja solvav. Kuid oleks viga vastata sellele ebaseaduslikule vägivallale mittenõustumise ebaseaduslike vormidega.

Ainus seaduspärane vastupanu on see, kui ei eirata kanoonilise õiguse norme ja usutakse kindlalt nähtavasse Kirikusse; kui ei laskuta protestantismi ega hakata paavsti asemel ise paavstiks; kui talitsetakse oma keelt ja hoitakse vaos korratud kired, mis võivad viia tormakate sammudeni; kui ei langeta apokalüptilistesse fantaasiatesse ja hoitakse tormis pea selge; viimaks, kui rajatakse kõik palvele – veendumuses, et ainult Jeesus Kristus ja mitte keegi teine päästab oma Kiriku.»

Vatikani endine saadik USAs, kuid praegusi suundumusi kirikus kritiseeriv peapiiskop Carlo Maria Viganò rõhutab vajadust püsivalt palvetada:

«Me seisame koos Püha Johannese ja kurva Neitsiga risti jalamil, millele uued ülempreestrid sülitavad ja mida uus Sanhedrin neab ja siunab. Teisest küljest meenutagem, et preestrite ülemad olid esimeste seas, kes tahtsid meie Issandat surma saata, ja nii ei ole üllatav, et Kiriku kannatuste hetkel mõnitavad just nemad seda, mida pimedus nende hinges enam ei mõista.

Palvetagem! Palvetagem alandlikkuses, paludes Pühalt Vaimult jõudu selleks katsumuseks. Mitmekordistame oma palveid, parandustegusid ja paastumist nende eest, kes täna kuuluvad nende hulka, kes plaksutavad piitsa, suruvad okaskrooni pähe, löövad naelu sisse ja torkavad haava Kiriku ihusse, nagu nad tegid kord Kristusega. Palvetagem ka nende eest, kes vaatavad seda osavõtmatult pealt või keeravad oma pea kõrvale.»

Portaali LifeSiteNews peatoimetaja John-Henry Westen aga väljendab lootust, et traditsiooniline ladina missa tõuseb kord jälle au sisse ning sellega kaasneb kogu kiriku vaimulik uuenemine:

«Ma usun, et iidne missa hakkab taas täielikult ja õiguspäraselt valitsema. Usklikud seisavad pühal missaohvril koos preestriga näoga Jumala poole, (gregoriaani) kirikulaul uhub minema banaalsed poplaulukesed, taastatakse Kristuse ihu vastuvõtmine põlvitades ja keelele. Ja kui see kõige olulisem restauratsioon juhtub, näeme me pööret kõigis muudes kuritarvitustes, seksuaalses ärakasutamises ja modernistlikes hereesiates.»

Euroopa Komisjon alustas Ungari ja Poola konservatiivsete valitsuste vastu rikkumismenetluse seoses väidetavalt LGBT kogukonda diskrimineerivate seaduste ja meetmetega. Konservatiivsel Ungaril ja valdavalt katoliiklikul Poolal on aega vastata kaks kuud, enne kui nende vastu käivitatakse järgmine etapp.

Kui Ungari puhul on üleliidulistele organitele pinnuks silmis hiljuti vastu võetud seadus, mis kaitseb alaealisi LGBT propaganda eest, siis Poolas nähakse probleemi LGBT ideoloogiast vabade tsoonide loomises.

Nimelt on sadakond Poola linna ja alevit kuulutanud välja LGBT ideoloogiast vabad piirkonnad, mis hõlmavad kokku umbes kolmandiku riigi territooriumist. Need piirkonnad asuvad peamiselt Poola ida- ja kaguosas, mis on traditsiooniliselt sügavalt katoliiklik ala.

«Euroopa ei luba kunagi, et osa meie ühiskonnast stigmatiseeritakse: olgu see selle alusel, keda sa armastad, su vanuse, rahvuse, poliitiliste vaadete või usuveendumuste alusel,» teatas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen.

Heites Ungarile ja Poolale ette seksuaalvähemuste väidetavate õiguste rikkumist, ei tee Euroopa Komisjon välja tegelikust diskrimineerimisest ja stigmatiseerimisest, mis puudutab Covid-19 vastu vaktsineerimata inimesi, kelle õigusi tahetakse mitmetes riikides oluliselt piirata.

Möödunud nädalal ütles von der Leyen, et Euroopa Liit kasutab kõiki tema võimuses olevaid vahendeid sundimaks Ungarit seadust tühistama või seda muutma.

Eesti Rahvusringhääling kommenteerib, et nii «Ungaris kui Poolas on võimul parempoolne, ühiskondlikelt vaadetelt konservatiivne valitsus, kelle poliitika on seadnud kahtluse alla õigusriigi põhimõtted.»

Ungarit on alaealistele suunatud LGBT propaganda keelustamise pärast teiste riikide seas tauninud ka Eesti Vabariik.

EKRE portaal Uued Uudised vahendas aga juuni lõpus Ungari peaministri Viktor Orbáni kommentaari mitmete Euroopa riikide kriitikale Ungari aadressil:

«Praeguses laste seksuaalhariduse teemalises debatis väidavad liberaalid, et lapsed peavad tutvuma teadlikkust tõstvate materjalidega, mis tutvustavad neile heteroseksuaalsust, homoseksuaalsust, nende sünnijärgsest esmasest soost loobumise võimalust ja soomuutmise operatsioone. Liberaalide meelest on tegemist laste inimõigusega, lapsevanemate valikud ei oma tähtsust ja tähtis, lausa prioriteetne roll on riiklikel institutsioonidel. Lapsi võib teavitada ilma vanemate nõusolekuta ja ilma riiklike piiranguteta.

Illiberaalsed demokraadid (Viktor Orbáni termin vastandumaks liberaalsele demokraatiale – toim.) leiavad aga, et lapse seksuaalkasvatus on vanemate õigus ja ilma vanemate loata ei ole riigil, poliitilistel parteidel, vabaühendustel või vikerkaareaktivistidel siin mingit sõnaõigust.

Vikerkaareriikidel on olemas õigus liikuda kaugemale binaarsest ühiskonnakorraldusest, mille aluseks on mees-naine ja ema-isa. Ka nende ühiskond oli kord selline, kuid nad on liikunud mingisse teise dimensiooni, teinud seda teadlikult ja muutnud selle riiklikuks poliitikaks. Teistel riikidel ei ole siin õigust sekkuda, eriti kuna Saksamaa on siin võtnud eestvedaja rolli. Ma ei ole küll kindel, kas oma arusaamade demonstreerimine käepaelade kandmise ja vikerkaarelipu vehkimisega Ungari hümni ajal Müncheni jalgpallistaadionil on just kõige mõistlikum. Kuid olen veendunud, et saksa laste hariduse üle otsustavad sakslased. Samuti olen ma veendunud, et ungari laste hariduse üle otsustavad ainult ungarlased ja päris kindlasti mitte sakslased, hollandlased või belglased.»

Ekspress Meedia uuriv toimetus koos meediaplatvormiga Levila on võtnud ette Eestis tegutsevad kristlikud ühendused, iseäranis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku, ning on asunud uurima kiriku suhteid poliitikaga, kuid samuti kiriku sisemisi jõujooni, viimaste aastakümnete debatte jne. Märksõnadeks on mõju ja võim.

Uuritavate teemade hulgas on näiteks vaidlused homoküsimuse ja liturgiareformi üle, «krüptokatoliikliku» suuna teke, kümne aasta tagused vastandlikud manifestid jm. Erinevate EELK vaimulikega on ühendust võtnud Oliver Kund, Madis Jürgen, Eero Epner ja võimalik, et teisedki.

Teadaolevalt pööratakse muu hulgas tähelepanu ka Augsburgi Usutunnistuse Seltsile ja veebiajakirjale Meie Kirik, mis esindavad ja väljendavad teatud suunda ja suundumust EELK-s. Ka meie toimetuse liikmetele on tehtud ettepanek anda intervjuu.

Millest korraga selline huvi kirikute ja eriti EELK vastu? Küllap seetõttu, et Eesti kristlikud ühendused on viimastel aastatel seisnud üsna üksmeelselt traditsioonilise perekonna ja selle alusväärtuste kaitsel ning väljendanud vastuseisu üha jõulisemalt avalikku ellu tungivale soo- ja homoideoloogiale, millest on saanud progressi väljendus ja mõõdupuu. Kui tänavu kevadel oleks toimunud abieluteemaline referendum (mille «süvariik» nurjas), siis oleksid kristlased olnud suuresti JAH-kampaania taga. Referendum jäi küll ära, ent paistab, et liberaalsete meediaringkondade huvi kiriku vastu pole lahtunud.

Juba tänavu mais kuulutas SA Oivaline Ajakirjandus välja taotlusvooru «Kirik Eestis», kutsudes kandideerima 5000 euro suurusele stipendiumile ja lisades üleskutsele järgmise selgituse:

«Kiriku roll pigem usuleiges Eestis on iga aastaga kasvanud. Nii suures poliitikas Tallinnas kui ka väiksemates kohtades. Tahaksime teada, milline on aga tegelikult kirikute võim ja mõju Eestis ja kui ulatuslik on nende äritegevus (märkimisväärne näiteks baptistidel ja EELK-l). Millised seosed on neil poliitikute ja poliitika kujundamisega ning kui teravalt põrkuvad kiriku sees veendumused? Kes on usulahkude uued ja värsked hääled?»

Mis sihtasutus see selline on? SA Oivaline Ajakirjandus asutajad on Hans H. Luik, Viljar Arakas ja Siim Tuisk. Sihtasutuse juhtkonda kuuluvad Mari-Liis Rüütsalu, Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald ja Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov, kes valivad ühtlasi välja stipendiumi saajad. Stipendiume antakse välja kord kvartalis, kõnealune stipendium on niisiis seotud kiriku-teemaga.

Ekspress Meedial aitab kiriku-teemasse süveneda meediakanal Levila.ee, mis on asutatud 2019. aastal. Levila juht on Daniel Vaarik, üks toimetajatest Eero Epner. Levila käivitamisse on investeerinud Taavet Hinrikus, Ahti Heinla ning Sten Tamkivi. Pea kõik need nimed peaksid kõnelema enda eest, kui mõtleme, millist väärtusmaailma nad esindavad.

Palusin ametivendadelt infot selle kohta, kes ja mis teemal on antud projekti raames nendega ühendust võtnud. Sain teada, et mõned kolleegid on juba ajakirjanikuga suhelnud ja koguni intervjuu andnud. Samas on mitmed kolleegid keeldunud koostööst Ekspress Meedia uuriva toimetusega. Kas see on olnud õige samm? Miks mitte kasutada võimalust veel kord oma seisukohti selgitada või mingeid asju selgeks rääkida, et avalikkus saaks kirikus toimuvast adekvaatse pildi?

Nii Ekspress Meedia kui Levila esindavad hoiakutelt vasakliberaalset «põhivoolu». Ekspress Meedia väljaanded ja konkreetsed töötajad on korduvalt demonstreerinud, et ei suuda (ega tahagi) olla objektiivsed, vaid on teatud ideoloogilistes küsimustes varjamatult kallutatud. Senise praktika põhjal saab väita, et kirik – vähemalt selle «tagurlik» osa – on nende silmis progressi vaenlane, kes tuleb halastamatult paljastada ja häbimärgistada, nagu seda tehakse ka teatud poliitiliste erakondadega (EKRE, ka Isamaa). Kiriku positsioonide ja õpetuse õõnestamiseks ja «tagurlaste» vastu võitlemiseks tuleb ära kasutada liberaalsete ja «edumeelsete» vaadetega vaimulikke ja teolooge, kellele avatakse juurdepääs meediakanalitele ja kelle seisukohti ja dissidentlust võimendatakse. Näiteks isegi üsna tähtsusetut üliõpilastööd, mille sisuks on vestlused üksikute homoseksuaalsete kristlasega, võidakse serveerida kui põhjapanevat teadustööd, mis kummutab kiriku aegunud arusaamad Piiblist. Jne.

Varasemaid kogemusi arvestades võib Ekspress Meedia ja Levila kõnealuse ühisprojekti puhul karta, et ideoloogilistest ambitsioonidest tingitud tendentslikkus säilib. Võib-olla püüab mõni projektis osalev ajakirjanik isegi võimalikult tasakaalustatud loo kokku kirjutada, ent nagu teame, annab ka neutraalset teksti serveerida sobilikult teravas kastmes (alatu pildivalik, hüsteerilises toonis klikimaiad pealkirjad jms). Olen üsna kindel, et käimasolev n-ö ajakirjanduslik uurimistöö kätkeb endas maailmavaatelisi ja ideoloogilisi eesmärke. Seega maksab kiriku esindajatel endale teadvustada, et näiliselt sõbralikust suhtlusest hoolimata võidakse iga ajakirjanikule öeldud sõna või jagatud infokildu kasutada kõhklematult ära kiriku ja tema missiooni vastu.

Veiko Vihuri,
portaali Meie Kirik peatoimetaja

«Teadke, et Issand on Jumal! Tema on meid teinud ja tema omad me oleme.» Ps 100:3

Meie hingel on alati samad vaenlased, ja ka püünised, mida nad meile seavad, on alati samad: maailm oma ahvatlustega; algpatust rikutud ja kurjale kalduv liha; ja kurat, meie lunastuse igavene vaenlane, kes kasutab ära meie liha, et meid ümber piirata. Kaks välist ja üks sisemine vaenlane, kes on kahtluse ja nõrkuse hetkedel alati valmis põhjustama meie langemist. Need vaimsed vastased saadavad meist igaüht alates lapsepõlvest kuni vanaduseni, ja nii kõiki inimpõlvi läbi aegade.

Liitlased, kelle peale saame loota oma võitluses maailma, liha ja kuradi vastu, on Jumala arm, sagedane osasaamine sakramentidest, vooruste praktiseerimine, palve, patukahetsus, mõtlemine viimsetele asjadele, Issanda kannatuse üle mediteerimine ja elamine Tema lähedusse hoides.

Praegusel mässulisel, kristluse kõrvaldamise ajastul, mil ühiskond mitte üksnes ei aita meil püüelda ülima eesmärgi poole, vaid teeb kõik endast oleneva, et meid sellest eemale juhtida, suunab ilmalik võim meid käima maailma järgi, hellitama oma lihalikke himusid ja teenima inimsoo Vaenlast. See on väärastunud ja väärastav võim, mis on lahti ütelnud oma kohusest valitseda ja juhtida ühiskonda nii, et igaüks võiks pärida igavese elu. Vastupidi, see eitab igavest õndsust, tõukab endast ära jumaliku Looja ja seisab Vastase teenistuses.

Seetõttu pole ime, kui see apostaatiline modernsus, kus seadusevastane teguviis muutub normiks ja pahet pakutakse järgimisväärse eeskujuna, tahab kustutada igasuguse jälje Jumalast ja heast ühiskonnas ja üksikisiku juures, sõlmides põrguliku kokkuleppe maailma, liha ja kuradi vahel. Just seda me näeme sodoomia jultunud edendamises, pahelises väärastumises selle kõige närusemates vormides, ja puhtuse, pühaduse ja vooruslikkuse pilkamises, delegitimeerimises ja hukkamõistmises.

Kuid kui lisaks meie igapäevasele võitlusele nimetatud vaenlastega tuleb tohutult pingutada, et võidelda ka riigiga, mida me ju peaksime oma sõbraks pidama, kuid mis selle asemel tegutseb meie rikkumise nimel noorest east peale, on valus ja traagiline näha teisi reetureid ja palgalisi ühinemas meie vastu – need on halvad karjased, kes kuritarvitavad Issandalt saadud püha võimu selleks, et meid hukatuse poole tõugata ja veenda, et see, mida kuni eilseni peeti patuseks ja sobimatuks neile, keda on lunastatud Kristuse verega, on nüüd muutunud lubatuks ja heaks.

Maailmameelsus, himudeorjus ja – veelgi hullem – keeldumine võitlusest Kurja vastu on nakatanud suure osa katoliku kiriku hierarhiast kuni selle kõrgeimate tasanditeni välja, tehes sellest Jumala, Tema seaduse ja meie hingede vaenlase. Nagu on juba juhtunud ilmaliku võimuga, nii on ka vaimulik võim loobunud talle ettenähtud rollist, öeldes lahti jumaliku ettehoolde poolt antud ülesandest.

See uudne, lõpuaegade eepilist kokkupõrget kuulutav võimu väärastumine seisneb just nimelt karjaste korrumpeerumises ja tõsiasjas, et usurahva individuaalsed liikmed, ilma juhita jäänud kari, leiavad end osutamas kangelaslikku vastupanu mitmel rindel hargnevale rünnakule kindluses, kus nad on oma juhtide poolt hüljatud ja kus viimased avavad väravaid ja lubavad vaenlaste hordidel sisse tungida, et meid hävitada.

Arutelu Zani eelnõu [Itaalia parlamendi homoseksuaalist liikme esitatud nn homofoobiaseadus] ja LGBTQ+ ideoloogia üle ning sooteooria indoktrineerimine Itaalias vastab globaalsel tasandil koostatud plaanile, mis on juba paljudes riikides täide viidud. Riikides, kus isegi pärast kahte revolutsioonist möödunud sajandit on ühiskondlikus koes katoliikluse pitser säilinud, on nüüd täiesti paganlikuks muutunud. Vikerkaarelipud ei lehvi mitte ainult avalike asutuste ees, vaid ka katedraalide fassaadidel, piiskopiresidentside rõdudel ja koguni kirikuhoonetes.

Hiljaaegu – veel kolmkümmend aastat tagasi – ütlesid mõned, et pahest eksitatud vähemuse toetuseks ja diskrimineerimise eest kaitsmiseks peab riik samme astuma ja nende vabadust tagama. Tagantjärele on selge, et see seisukoht oli ebaratsionaalne ja ebaloogiline, sest inimese vabadus seisneb tahte kooskõlla viimises heaga, millele tema loomus on suunatud, ning püüdlemises oma materiaalse ja üleloomuliku eesmärgi poole. Kuid suure pettuse läbi, millega kurat on alati püüdnud inimest meelitada, on see läbinähtav ettekääne eksitanud paljusid. Tundus, et on vaja julgust, et nõuda õigust pahele ja patule religiooni ettekirjutustest endistviisi seotud «lugupeetud enamuse» julma karmuse kiuste. Taotleti uhkust (Pride) olla võrdsete maailmas teistest erinev, nõuti õigust praktiseerida «vooruslikus maailmas» pahet.

Noil aastatel võttis Kirik veel oma muutumatu magisteeriumi kaudu sõna – võib-olla enam mitte nii veendunult, ent siiski alati ustavaks jäädes oma jumalikule mandaadile –, et loomuvastast käitumist hukka mõista. Hingede igavesele pääsemisele mõeldes mõistis Kirik, missuguse katastroofi toob ühiskonna jaoks kaasa loomuseaduse, Jumala käskude ja evangeeliumiga vastuolus olevate eluviiside heakskiitmine. Karjased teadsid, kuidas kaitsta vapralt head, ja paavstid ei kartnud sattuda nende inetu rünnaku objektiks, kes nägid neis katechon’i [takistust, vt 2Ts 2:6], mis takistab maailma lõplikku langemist ja Antikristuse valitsuse saabumist.

Täna ei tundu see kangelaslik võitlus – mis, nagu näeme, on piiskoppide ja preestrite ulatusliku sisemise rikutuse tõttu nõrgenenud – enam põhjendatuna, nagu ei tundu põhjendatud ka Pühakirja, kirikuisade ja Rooma paavstide õpetus. See, kes praegu Roomas istub, on ümbritsetud ebamoraalsetest isikutest, kes teevad silma LGBTQ+ liikumisele ja näitlevad avatust ja kaasamist, mis reedab nende endi huvisid ja kalduvust patule. Vaprust enam ei ole; ei ole ka ustavust Kristusele; ja asi on jõudnud koguni vihjeni, et kui Bergoglio [s.t paavst Franciscus] võis muuta õpetust surmanuhtluse kohta – mis on ennekuulmatu ja täiesti võimatu –, siis võib ta kahtlemata legaliseerida sodoomia – armastuse nimel, millel pole küll katoliiklusega midagi tegemist ja mis on vastuolus Jumala ilmutusega.

Blasfeemilisi potsessioone, mis paradeerivad maailma pealinnade tänavatel ja mis Jumalat teotades mõnitavad nurjatult meie Issanda ristiohvrit Pühas Linnas [Roomas], mis on pühitsetud apostlite Peetruse ja Pauluse verega, tervitavad palgalised kontsiliaarsest sektist, mis vaikib, kui Jumalat teotades õnnistatakse homoseksuaalseid paare, ent mõistab «kitsarinnalistena» hukka need, kes tahavad jääda ustavaks Päästja õpetusele. Ja sellal, kui head piiskopid ja preestrid seisavad iga päev silmitsi hävinguga, mis tuleb ülalt [s.t. kiriku juhtkonnast], näeme me, et avaldamist leiavad Bergoglio kiidu- ja meelitussõnad jesuiidipaatrile James Martinile toetamaks väärastunud ja väärastavat ideoloogiat, mis solvab jumalikku majesteeti ja alandab Kiriku missiooni ja Kristuse asemiku püha autoriteeti.

Apostlite ametijärglasena ja Usu õpetajana, tõelise osaduse vaimus Püha Peetruse Aujärje ja Jumala Püha Kirikuga pöördun ma nende poole tõsise hoiatusega, tuletades meelde, et nende võim tuleb Jeesuselt Kristuselt ja et sellel on jõud ja mõte ainult siis, kui see peab silmas eesmärki, milleks Ta selle seadis. Mõelgu need karjased pahandusele, mida nad põhjustavad usklikele ja lihtsatele inimestele, ja haavadele, mida nad löövad kiriku piinatud ihusse – nende pahanduste ja haavade eest tuleb neil jumaliku õigluse ees vastust anda nii nende endi isiklikul kohtupäeval kui kogu inimkonna ees üldisel kohtupäeval.

Ma kutsun üles võimalikult paljusid usklikke, kes on karjaste usutaganemisest pahandatud ja nõutud, mitmekordistama oma palveid üleloomulikus palve ja kahetsuse vaimus, anudes Issandat, et Ta võtaks pöörata need palgalised tagasi enda juurde ja teeks nad ustavaks oma jumalikule õpetusele. Palugem, et kõige puhtam Ema, neitsite Neitsi, ärataks patust ja ebapuhtusest rikutud vaimulikes patukahetsuse vaimu, nii et nad mõtleksid oma pattude õudusele ja kohutavatele piinadele, mis neid ootavad – leidku nad varju Kristuse pühades haavades ja saagu puhtaks pestud Talle veres.

Ma pöördun südamest tuleva palvega meie vendade poole, kes on lasknud end petta maailmast, lihast ja kuradist, et nad mõistaksid, et ei ole midagi uhkuseväärset Jumala solvamises, Temale teadlikult valu tekistamises, oma loomuse väärastamises ja nurjatus keeldumises vastu võtta päästet, mille Ta võitis oma surmaga ristipuul. Nähke oma nõrkustes innustust taotleda pühadust, põhjust pöördumiseks, võimalust, et lasta oma elus särada Jumala suurusel. Ärge laske endid Vaenlasest eksitada, kes püüab täna teie pahesid tagant õhutada ainult selleks, et teie hing endale võita ja saata teid igavesse hukatusse. Tundke uhkust selle sõna tõelises tähenduses: mitte patu ja perverssuste orjamise üle, vaid teadmise üle, kuidas armastuse pärast Jeesuse Kristuse vastu tõrjuda lihalikke ahvatlusi. Mõelge oma surematule hingele, mille pärast Issand ei kõhelnud kannatada ja surra. Palvetage! Paluge kõigepühamalt Maarjalt, et ta paluks oma jumalikku Poega andmaks teile armu vastu panna, võidelda ja võita. Pühendage oma kannatused, ohvrid ja paastumine Issandale, et saavutada vabadus kurjast, millest Eksitaja tahab teid pettusega ilma jätta. See on teie ja ka meie tõeline uhkus.

Peapiiskop Carlo Maria Viganò

Pühade apostlite Peetruse ja Pauluse päeval, 29. juunil 2021

Portaalist LifeSiteNews tõlkinud Veiko Vihuri

Miks on Ühendkuningriigi anglikaani vaimulike enamus vasakpoolsete vaadetega? «Lühidalt öeldes paistab, et selline see maailm on. Või vähemalt selle riigi institutsioonide maailm BBCst politseini, haridusasutuseni ja National Trustini alates 1960. aastatest.»

Ühe uuringu kohaselt hääletas 2019. aasta üldvalimistel vaid 6 protsenti Inglismaa Kiriku vaimulikest tooride (konservatiivide) poolt ja 40 protsenti leiboristide poolt. See näitab, et inglise anglikaani vaimulikud on tunduvalt vasakpoolsemad võrreldes ühiskonna kui terviku hoiakutega.

Juba 2014. aastal kirjutas üks konservatiivsete vaadetega vaimulikuks pürgija, Harry Pinker, et valdav osa tema kolledžis õppinud umbes 60 tulevasest vaimulikust oleks end uhkusega sotsialistiks nimetanud ning konservatiive oli nende seas kõigest kolm-neli.

«Kahe aasta jooksul ei ole ma siin kuulnud jutlustatavat muud kui vasakpoolseid vaateid, seda nii kohalike õppejõudude kui külalislektorite poolt. Meid toidetakse lakkamatu propagandaga, et toorid kujutavad endast kurjust ja eksisteerivad puhtalt rikaste huvides,» kurtis Pinker.

Endine Inglismaa Kiriku vaimulik, praegu evangelikaalse ajakirjanikuna töötav Julian Mann leiab, et anglikaani kirik on vasakule kaldu sarnaselt teistele riiklikele institutsioonidele nagu rahvusringhääling (BBC), politsei, haridussüsteem jne. Ta kirjutab:

«Suurbritannia institutsioone, sealhulgas Inglismaa Kirikut [riigikiriku staatuses anglikaani kirikut – toim.], juhivad nüüd mehed ja naised, kes on läbi imbunud vasakpoolsetest doktriinidest, mis muutusid domineerivaks ülikoolides, kus nad käisid 1970. ja 1980. aastatel, eriti veendumusest, et riik on inimkonna olukorra parandamise kõige tõhusam vahend.»

«Kuna ajalooline kristlus rõhutab ihu ülestõusmist ja igavest elu – nagu kõlavad apostliku usutunnistuse lõpusõnad – siis on virgunud riik (the kingdom of woke), kus inimkond saab teoks teha selle maailma vikerkaareutoopia – fundamentaalselt vastuolus Jumala ja Kristuse kuningriigiga,» leiab Mann. (Termin woke viitab teadlikkusele sotsiaalse ja rassiõigluse küsimustes.)

2019. aastal läks katoliku kirikusse üle Inglise kuninganna endine kaplan Gavin Ashenden, kes heitis oma varasemale kodukirikule ette, et see on kultuurisõjas poolt vahetanud ja et selle suuresti pahempoolne vaimulikkond usub, et maa peale on võimalik rajada võrdsuse paradiisi. Tema hinnangul sai sekulaarne «ristisõda» alguse ülikoolides ja levis sealt kogu ühiskonda.

Mitmetes lääneriikides, eriti aga USAs ja Suurbritannias, on kujunenud põletavaks sotsiaalse õigluse küsimuseks kolonialismi pärandi ja rassismi teema.

Möödunud suvel vahendas Meie Kirik uudise, et Canterbury peapiiskopi Justin Welby arvates tuleks inglise pühakodades orjanduse ja kolonialismiga seotud kujud üle vaadata ning «konteksti asetada».

«Kõndige ringi Canterbury katedraalis, seal on igal pool monumendid, või Westminster Abbeys, ja näete kõike seda, ja mõned neist peavad maha tulema (and some will have to come down),» ütles peapiiskop Welby BBC Radio 4 saates.

2020. aasta veebruaris toimunud kirikukogul ütles Welby, et tunneb isiklikult häbi kirikus juurdunud institutsionaalse rassismi pärast: «Kui vaatame oma kirikut, siis me oleme institutsionaalselt äärmiselt rassistlikud. Olgu see selgesti välja öeldud.»

«Ma tunnen häbi meie ajaloo pärast ja ma tunnen häbi meie ebaõnnestumise pärast,» jätkas peapiiskop. «Mul on eelis valge inimesena, eelis hariduse tõttu, eelis heteroseksuaalsuse tõttu, eelis mehena… Ma ei tunne häbi nende eeliste pärast, aga ma tunnen häbi, et ma ei teadvustanud seda.»

Erinevalt näiteks USA ja Šotimaa episkopaalsest kirikust ei õnnistata ega laulatata Inglismaa Kirikus samasoolisi paare. Kiriku õpetus antud küsimus on jäänud muutumatuks. Siiski pidasid Inglismaa Kiriku peapiiskopid Justin Welby ja John Sentamu 2020. aasta alguses vajalikuks avalikult vabandada pastoraalse juhise väljaandmise pärast, mis olevat põhjustanud «valu» ja kahjustanud usaldust kiriku vastu. Juhises nimelt rõhutati, et abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit, seksuaalelu kuulub ainult abielu juurde ning tsiviilpartnerlust tuleb käsitada mitteseksuaalse sõprussuhtena.

Surve kiriku senise praktika muutmiseks jätkub. Äsja on Liverpooli piiskop Paul Bayes kõnelenud «südametunnistuse vabadust» ja kutsunud üles lubama vaimulikke, kes seda soovivad, õnnistada samasoolisi paare.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on osaduses Inglismaa Kirikuga alates 1938. aastast ning täielikult alates 1996. aastast Porvoo kokkuleppe kaudu. Anglikaani vaimulikud võivad teatud tingimustel teenida EELKs.

Armsad vennad ja õed, «armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!» (Rm 1:7) Nende apostel Pauluse sõnadega Rooma kogudusele tahan ma öelda tere tulemast ja tervitada teid, Luterliku Maailmaliidu esindajaid, iseäranis peapiiskop Musat, keda ma tänan lahkete sõnade eest, ja peasekretär Martin Junget. Ma meenutan hea meelega oma külaskäiku Lundi, linna, kus asutati Luterlik Maailmaliit. Sel meeldejääval oikumeenilisel sündmusel me kogesime leppimise evangeelset jõudu, tunnistades, et «dialoogi ja ühise tunnistamise kaudu me ei ole enam võõrad» (Ühisdeklaratsioon, 31. oktoober 2016). Mitte enam võõrad, vaid vennad ja õed.

Armsad vennad ja õed, täna, mil te meenutate Augsburgi usutunnistust, olete teel konfliktist osaduseni tulnud Rooma, et edendada ühtsust meie vahel. Ma tänan teid selle eest ja väljendan lootust, et ühine mõtisklus Augsburgi usutunnistuse üle, pidades silmas selle ettelugemise viiesajandat aastapäeva 25. juunil 2030, võiks tulla kasuks meie oikumeenilisele rännakule. «Konfliktist osaduseni»; see tee võetakse ette üksnes kriisis – kriisis, mis aitab meil mõista sügavamalt, mida me otsime. Konfliktist, mida oleme näinud sajandeid, osaduseni, mida me ihaldame; just sellepärast me siseneme kriisi. Kriisi, mis on õnnistuseks Issandalt.

Omal ajal kujutas Augsburgi usutunnistus endast katset vältida läänekristluse lõhenemist; algselt katoliikluse-siseseks leppimiseks koostatud dokumendina omandas see alles hiljem luterlaste konfessionaalse teksti iseloomu. Selle 450 aastapäeval 1980 deklareerisid luterlased ja katoliiklased: «Meie ühine usk, mille avastasime Augsburgi usutunnistuses, võib aidata meid seda uudselt tunnistada tänapäeval» («Kõik ühe Kristuse all», 27). Tunnistada üheskoos, mis meid usus ühendab: meile meenutatakse apostel Pauluse sõnu «üks ihu … üks ristimine, üks Jumal» (Ef 4:4.5–6).

Üks Jumal. Augsburgi usutunnistuse esimeses artiklis tunnistatakse usku Kolmainu Jumalasse, viidates konkreetselt Nikaia kirikukogule. Nikaia usutunnistus on siduv usuväljendus, mitte ainult katoliiklastele ja luterlastele, vaid ka meie ortodoksi vendadele ja õdedele ning paljudele teistele kristlikele kogukondadele. See on meie ühine aare. Pingutagem kõigiti, et selle suure kirikukogu 1700. aastapäev, mida tähistatakse 2025. aastal, annaks uue hoo oikumeenilisele teekonnale, mis on Jumala kingitus ja meie muutumatu kohustus.

Üks ristimine. Armsad vennad ja õed, kõik, mida me Jumala armust võime rõõmuga kogeda ja jagada – edusammud lahkmeele ületamisel, minevikuhaavade järkjärguline tervenemine, lepitatud ja vennalik koostöö – juurdub «ühes ristimises pattude andeksandmiseks» (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus). Püha ristimine on esmane jumalik kink, mis on aluseks kõigile meie usulistele püüdlustele ja pühendumisele, et saavutada täielik osadus. Sest oikumenism ei ole kirikudiplomaatia harrastamine, vaid rännak armus. See ei sõltu inimlikest läbirääkimistest ja kokkulepetest, vaid Jumala armust, mis puhastab mälu ja südant, ületab jäikust ja juhib uuendatud osaduseni, mitte pisendavate kokkulepete või ireenilise sünkretismi vormide suunas, vaid ühtsusele lepitatud erinevustes. Selles valguses tahaksin ma julgustada kõiki katoliiklaste ja luterlaste dialoogis osalevaid inimesi püsima usalduses, pidevas palves, üksteisele hea tegemises ja innukates püüdlustes saavutada suuremat ühtsust Kristuse ihu erinevate liikmete vahel.

Üks ihu. Taizé reeglites on suurepärane manitsus: «Tehke Kristuse ihu ühtsusest oma peamine hool». Igatsus ühtsuse järele süveneb läbi kannatuste, mida kogeme enne haavu, mille oleme Kristuse ihusse löönud. Kus me ka ei tunneks valu kristlaste lõhenemise pärast, seal oleme lähedal Jeesuse enda kogemusele, kes nägi jüngreid laiali jooksmas ja kelle rõivad jagati (vt Jh 19:23). Te kinkisite mulle täna Taizés valmistatud pateeni ja karika. Ma tänan teid nende kingituste eest, mis meenutavad meie osasaamist Issanda kannatustest. Ka meie kannatame teatud mõttes, mõlemas tähenduses – me kannatame ühelt poolt seetõttu, et meil pole ikka veel võimalik koguneda ümber sama altari, sama karika; ja teisalt entusiasmi pärast ühtsuse teenistuses, mille eest Issand palvetas ja oma elu andis.

Jätkakem siis innukalt oma rännakut konfliktist osaduseni läbi kriisi. Järgmises etapis asutakse uurima lähedasi seoseid Kiriku, vaimuliku ameti ja armulaua vahel. On oluline uurida vaimse ja teoloogilise alandlikkusega asjaolusid, mis viisid lõhenemiseni, lootes sellele, et kuigi mineviku kurbi sündmusi on võimatu muuta, osutub võimalikuks mõtestada need uuesti lepitatud ajaloo osana. Teie 2023. aasta peaassamblee võiks saada oluliseks sammuks puhastuva mälu ja nende paljude vaimulike aarete poole, mille Issand on läbi sajandite kõikidele andnud.

Armsad vennad ja õed, tee konfliktist osaduseni pole lihtne, kuid me pole üksi: Kristus kõnnib koos meiega. Õnnistagu risti löödud ja ülestõusnud Issand meid kõiki ja eriti teid, armas õpetaja Junge, kallis Martin, kes te 31. oktoobril lõpetate oma töö peasekretärina. Veel kord tänan teid südamest teie visiidi eest ja kutsun teid nüüd koos paluma meieisapalvet, igaüks oma emakeeles, kristlaste täieliku ühtsuse taastamise eest. Ja selle saavutamise viisi võime jätta Pühale Vaimule, kes on loominguline, äärmiselt loominguline ja on samuti poeet.

Paavst Franciscuse kõne (mitteametlik tõlge) kohtumisel Luterliku Maailmaliidu esindajatega 25. juunil 2021

Eile toimunud Euroopa Liidu tippkohtumisel liitus ka Eesti järjekordse rünnakuga Ungari vastu. Niinimetatud progressiivsetel jõududel on Ungari pidevalt hambus ja sel korral nähti võimalust madjaritele turja karata seonduvalt seadusemuudatusega, millega kaitstakse lapsi homo- ja transideoloogia pealetungi eest.

Seda kambakat, millesse andis Eesti Vabariigi esindajana oma osa ka peaminister Kaja Kallas, on sügavalt piinlik vaadata. Kahtlemata on meie valitsuse seesugune käitumine paljudele eestlastele mitte ainult täiesti vastuvõetamatu, vaid ka reaalselt häbitunnet tekitav. Kujutagem ette, kuhu oleme jõudnud: püüdlus kaitsta lapsi seksualiseerimise ning nende soo- ja seksuaalidentiteedi väärastamise eest vallandab Euroopa Liidu lausrünnaku.

Mitte õiguslik, vaid ideoloogiline probleem

Jutt, nagu oleks Ungaris vastu võetud seadusemuudatused vastuolus inimõigustega, on absurdne. Teatavasti ei ole olemas mingeid erilisi LGBT-õigusi, mida riigid peaks austama. Kogu vastupidine retoorika on propagandistlik vale. Kõigile inimestele kuuluvad õigused on aga Ungaris tagatud üht moodi kõigile – ka neile, kelle identiteet rajaneb soo- või seksuaalidentiteedi hälvetel. 

Küll aga on olemas vanemlikud õigused, mis kujutavad endast reaalseid inimõigusi ning mis väärivad reaalselt kaitset, et vanematel oleks võimalik kasvatada oma lapsi ilma välise sekkumiseta kooskõlas oma moraalsete tõekspidamistega. Euroopa Liidu põhiõiguste hartagi tunnustab seda õigust artiklis 14, jaatades vanemate õigust tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus ja õpetamine. Just nende õiguste tagamisele ongi ungarlaste seadusemuudatus suunatud. 

Reaalselt ei ole tegu õigusliku probleemiga – tegelikult nõutakse mitte kinnipidamist Euroopa Liidu õigusest, vaid ainuõigeks kuulutatud ideoloogilise programmi järgmist. Olles tutvunud kõnealuste Ungari seadusemuudatustega, võib aga julgelt öelda, et need on igati tervemõistuslikud ja vägagi vajalikud. Muu hulgas välistatakse nende seadusemuudatustega niisugune olukord, mis on Eestis väldanud pikemat aega – pornograafilise sisuga materjalide alaealistele kättesaadavaks tegemine, aga ka homoaktivistidest «koolitajate» poolt koolides noortele LGBT-propagandistliku ajupesu tegemine.

Jultunud sekkumine teise riigi siseasjadesse

Eriliselt mage ja tõesti häbiväärne on Ungari ründamine sellepärast, et tegu on järjekordse jultunud sekkumisega Ungari siseasjadesse ehk sellesse, mille arvustamine ei ole üldse Eesti, ühegi teise riigi ega ka Euroopa Komisjoni asi. Peaks ju olema elementaarne, et ungarlased ise on need, kes otsustavad, kuidas oma ühiskonnas elu korraldada, just nagu eestlased on need, kes peaks otsustama, kuidas Eesti ühiskonnas elu korraldada. Ungari riigijuhid ei tule kunagi arvustama Eesti siseasju, aga millegipärast arvab Kaja Kallas, et temal on kohane minna Ungari siseasju arvustama.

Selle asemel, et Ungari rappimisega kaasa joosta, tuleks ungarlastest hoopis eeskuju võtta. Mitte ainult selle osas, kuidas kaitsta perekonda ja abielu ning nende aluseks olevaid väärtusi, vaid ka selle osas, kuidas toimida rahvuslikule eneseväärikusele tugineva ja reaalsest iseseisvuse taotlusest lähtuva riigina. Teatavasti on Eestis nende asjadega lood äärmiselt räbalad. Kahjuks meie riigijuhid mitte ainult ei suuda ise riiklikku väärikust kehastada, vaid asuvad hurjutama neid, kes seda suudavad, püüdes sedasi võimalikult innukalt välismaistele isandatele oma truudust tõestada. Huvitav, mida arvab toimunust Eesti venekeelne valija? Sügisel saame näha, pealegi pole see praeguse Eesti valitsuse jaoks üksik või juhuslik vahejuhtum.

Pidades silmas, et ungarlased on saatnud Eesti õhuruumi kaitsma oma hävitajad ja plaanivad seda teha edaspidigi, sest Eesti ise ei ole teatavasti võimeline oma õhuruumi turvama, on meie valitsuse käitumine veelgi piinlikum. Riiklikust väärikusest ei ole siin juttugi – vastupidi, kõik see, mida me näeme, on riikliku väärikuse paroodia, orjameelse lömitamise musternäide.

Ungari võiks tõepoolest hääbuvast Euroopa Liidust lahkuda

Tähelepanuväärselt päädis eilsel tippkohtumisel Ungari hurjutamine sellega, et Hollandi peaminister Mark Rutte soovitas Ungari peaminister Viktor Orbánile Euroopa Liidust välja astuda, teatades et Ungaril ei ole enam Euroopa Liidus kohta. Kuigi Ungari justiitsminister Judit Varga vastas sellele teravalt, et Ungari ei lähe kuhugi ning et hoopis Holland on end selliste avaldustega asetanud väljapoole tsiviliseeritud arutelu piire, tahaks loota, et niisugune asjade käik võiks siiski ühel hetkel tõesti reaalsuseks saada.

Kuivõrd Euroopa Liidust on saanud eemaletõukav ja üha enam Nõukogude Liidule sarnanev ideoloogiline monstrum, mis lähtub mitte tervest mõistusest, vaid seda pilkavatest ideoloogilistest kinnisideedest, oleks väga tervitatav, kui päev, mil tugevama eneseteadvuse ja suurema enesekindlusega riigid kergitavad Brüsselile kaabut ja lähevad teistele eeskuju näidates oma rada, ei lase end liiga kaua oodata. 

Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et väärikam oleks elu väljaspool dekadentlikku Euroopa Liitu kui kuulumine sellesse liitu. On üksnes aja küsimus, millal saame näha üha enamaid riike selleks praktilisi samme astumas. Nii ehk naa on selge, et Euroopa Liidu keskvõim suudab nende sammude teostumist vaid edasi lükata, hoides ohjeldamatu rahatrükiga ülal illusiooni, nagu oleks riikidel liitu jäämisest rohkem võita kui kaotada. Kui variseb see illusioon, siis variseb ka Euroopa Liit, sest vastupidisest propagandistlikust retoorikast hoolimata ei kuulu pelgalt väärtuste pärast Euroopa Liitu ükski riik.

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv

«Suuremat elevust suve keskpaigu toob jaanipäev. Jaaniõhtul tuleb hulk lehmi, eriti mõisateenijate omi, karjast koju, jaani- või teistest lilledest pärjad sarvis. Karjatüdrukud saavad õhtul lehma omanikult väikese tasu jaanisõira või saia viiluka näol. Pärjatatud lehmad esinevad teiste hulgas õige pidulikult.

Õhtuks on kased jälle toas, samuti lilled. Viimastest on eelistatud jaanililled. Neid pistetakse seinapragude vahele ja mujalegi kuivama, kus neid veel kaua näha võib. Pidid olema õnnelilled.

Päevatöö lõpu järel koguneb mõisarahvas, noored ja vanad ning lapsedki, koplisse või karjamaale. Seal ootab pika ridva otsas laastude ja puutükkidega ning tõrvaga täidetud tõrva- või mõni muu suurem pütt. Selle valmistamine ja püstiajamine ning õhtul põlema süütamine on meile erinumber, mida saab vaadata ja seletada. Tule ümber lauldakse rohkesti, iseäranis ka «ligo»-laule. Üldse on noorte koosviibimistel palju laulu kuulda. Mõnigi lihtne rahvalaul tollest ajast on kaasa tulnud paljude aastate pikale teele ja tuleb vahel päris ootamata päevavalgele. Tehakse ringmänge, tantsitakse, pillimehi on alati saadaval. Vanad istuvad kobarais, maitsevad mõisa poolt serveeritavat õlut. Viina joomine on keelatud. Mõisahärrased ilmuvad ka oma rahva hulka, kuulavad laulu ja vaatavad noorte nalja pealt, kaovad aga varsti ja oleme jälle omavahel. Meid häirib omajagu, et isa-ema varakult jaanitulelt lahkuvad, ja tuleb nuruda, et lubataks veel raasike sinna jääda. See raasike venib küll võimalikult paljuks, nii et koju tulles juba aovalget taevaserval näeme.

Jaanipäev ise tavalistest pühadest palju ei erine. Sõidetakse muidugi Härgmäe kiriku juurde kabelipühale, kus olen ka mõne korra kaasas olnud.»

Johan Kõpp (1874–1970), «Mälestuste radadel».

+ + +

«Suvepühade haripunktiks oli jaanipäev, see oli alati ka surnuaiapüha. Juba nädal varem käis keegi pereliikmeist Paistu surnuaial haudu korrastamas. Minu lapsepõlves meie talus jaanituld ei tehtud, kuid ümbruskonnast paistsid mõned tuled meie põllule ära: neid hakkas vilkuma Marnalt ja Taski poolt, samuti Ülejõelt Päri poolt, Kudult ja aluste kandist. Jaanipäeva hommikul söödi pidulikumalt: laual olid korbid ja kohv… Siis rakendati kahe vankri ette hobused (hobuseriistad olid juba eelmisel päeval tökatiga üle tõmmatud ja vankrid korda säetud) ja kõik läksid liikvele. Esimeses vankris istusid isa ja ema ning lapsed – muist nende põlvede vahel, muist istmel tagurpidi. Teises vankris olid teenijad. Nii sõitsid hobused igast talust välja maanteele. Kuni Heimtali mõisani tee peal palju minejaid ei olnud, kuid sealt edasi tuli juba pikk rong hobuseid Rimmu poolt ja Alakülast ning Vana-Kubja metsa vahel oli tee juba hobuseid täis. Kui olime jõudnud kiriku juurde ja Aidu poolt tulijad meiega ühinesid, siis oli tee mitmelt realt hobuseid täis. Jalakäijad olid juba varakult teele asunud, neile jõudsime päris kiriku lähedal järele. Mõnelt poolt ilmus ka mõni ratsanik välja, need olid eriti toredad ja uljad noored perepojad.

Surnuaed asub kirikust ühe versta kaugusel, mõnele kesapõllule seal lähedal sai hobused kinni panna. Jumalateenistus algas kella üheteistkümne ajal. Surnuaia väravas ostsime vöörmündritelt laululehed, need vanad mehed seisid seal oma väärikust tundes. Läksime oma perekonna matuseplatsile, lugesime vaikse palve ja asetasime lilled. Kui oli veel aega, käidi natuke ringi, vaadati teiste hauaplatse ning teretati tuttavaid. Siis oli kuulda kirikukellade helinat. Pillimehed, needsamad Holstre Aaviku-mehed asusid oma kohtadele ning võimsalt kõlas laul tuhandete inimeste suust. Seejärel pidas Paistu koguduse õpetaja Jaan Bergmann surnuaiapüha jumalateenistuse.

… Muidugi ei suutnud ma lapsena jumalateenistust jälgida ja see tundus mulle liiga pikk, kuid tuli paigal püsida. Kui jumalateenistus oli lõppenud, algas tagasisõit. Nüüd oli tee algus mitmelt realt sõitjaid täis, kuid need hakkasid vähehaaval hargnema. Tee äärest kutsuti mõni jalakäia vankrile. Kodus rakendati hobused lahti, loputati ennast kaevu juures ning asuti sööma. Lõunaks olid esimesed värsked kartulid, «meerikad», ja marjasupp. Järgmisel päeval läks heinatöö lahti.»

August Arumäe (1895–1976). «Hiiobi õnnistus. Mälestused.»

Kokkuvõte: põrgupiinad kuraditele ja jumalatutele kestavad igavesti. Kristus käis põrgus, hävitas kõigi usklike jaoks põrgu ning lunastas nad surma ja kuradi meelevallast, igavesest hukatusest ja põrgusuust.

Athanasiose usutunnistus

[Kristuse] tulles tõusevad kõik inimesed üles oma kehadega ja annavad aru oma tegudest: ja kes on head teinud, lähevad igavesse ellu, kes on halba teinud, igavesse tulle.

See on katoolne usk: igaüks, kes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud.

Augsburgi usutunnistus, ladinakeelne versioon

XVII artikkel. Kristuse tagasitulekust kohtumõistmiseks

Samuti nad õpetavad, et Kristus ilmub maailma lõpul kohut mõistma ning äratab üles kõik surnud, annab vagadele ja äravalitutele igavese elu ning lakkamatud rõõmud, jumalatud inimesed aga ja kuradid Ta mõistab hukka ja neid piinatakse lõputult.

Nad taunivad anabaptiste, kes arvavad hukkamõistetud inimeste ja kuradite piinadele tulevat lõpu.

Nad taunivad ka teisi, kes külvavad praegu judaistlikke arvamusi, et vagad võtavad enne surnute ülestõusmist enda kätte maailma valitsemise, surudes kõikjal alla jumalatud.

Augsburgi usutunnistus, saksakeelne verisoon

XVII. Kristuse taastulekust kohtumõistmiseks.

Samuti õpetatakse, et meie Issand Jeesus Kristus tuleb viimsel päeval kohut mõistma ja kõiki surnuid üles äratama, usklikele ja väljavalitutele igavest elu ja igavest rõõmu andma, jumalatuid inimesi aga ja kuradit põrgusse ning igavesse karistusse mõistma.

Seepärast mõistetakse hukka taasristijad, kes õpetavad, et kuradile ja äraneetud inimestele ei saa osaks igavene piin ja kannatused.

Samuti mõistetakse siin hukka teatud juudi õpetused, mida võib praeguselgi ajal kohata, et enne surnute ülestõusmist asutavad pühad ja vagad maa peal riigi ja hävitavad kõik jumalatud.

Konkordiavormel, Epitome

X Kristuse põrguskäigust

Status controversiae. Põhivaidlus selle artikli puhul

Mõnede Augsburgi usutunnistust toetavate teoloogide vahel tekkis vaidlusartikli üle: millal ja mis viisil, vastavalt meie lihtsale kristlikule usule, käis Issand Kristus põrgus, kas see toimus enne või pärast tema surma? Samuti, kas ta käis seal ainult hingega või ainult jumaliku loomusega või ihu ja hingega, vaimselt või ihulikult? Ja kas see artikkel kuulub kannatuse või Kristuse aulise võidu ja triumfi juurde?

Aga kuna seda artiklit, nagu ka eelmist, ei ole võimalik ei meelte ega mõistusega haarata, vaid seda peab ainult usus vastu võtma: siis on meie üksmeelne otsus, et selliste asjade üle ei tule mitte vaielda, vaid lihtsalt uskuda ja õpetada, nagu seletas väga kristlikult õnnis doktor Luther oma Torgau jutluses aastal 1533, kus ta kõrvaldas kõik kasutud ja tarbetud küsimused ning manitses kõiki jumalakartlikke kristlasi usu kristlikule lihtsusele.

Sest meile on küllalt sellest, kui me teame, et Kristus käis põrgus, hävitas kõigi usklike jaoks põrgu ning lunastas nad surma ja kuradi meelevallast, igavesest hukatusest ja põrgusuust. Ent selle, kuidas see toimus, me peame jätma teise ilma jaoks, kus meile ei ilmutata mitte ainult seda, vaid ka palju muid asju, mida me siin oleme lihtsalt uskunud ja mida me ei suuda oma pimeda mõistusega taibata.

Konkordiavormel, Solida declaratio

IX Kristuse põrguskäigust

Kuna nii vanaaja kristlikel kiriku õpetajatel kui ka mõnedel meie teoloogidel võib leida erinevaid seletusi Kristuse põrguskäigu artikli kohta, jääme ka siin meie kristliku usu lihtsuse juurde, nagu sellele juhtis meie tähelepanu dr. Luther jutluses Kristuse põrguskäigust 1533. aastal Torgau lossis, millega me tunnistame: «Mina usun Issandasse Kristusesse, Jumala Pojasse, kes on surnud, maha maetud ja alla läinud põrguhauda.» Siin eristatakse Kristuse mahamatmise ja põrguskäigu artikleid ja me usume lihtsalt, et kogu isik, Jumal ja inimene, läks pärast mahamatmist põrgusse, võitis ära kuradi, hävitas põrgu võimu ja võttis kuradilt ära kogu tema väe.

Me ei peaks end «vaevama suurte, teravmeelsete mõtetega», «kuidas see toimus», sest see artikkel on «mõistuse ja viie meelega» sama vähe haaratav nagu eelminegi, see tähendab see, kuidas Kristus istub Jumala kõikvõimsa väe ja ülevuse paremal käel; vaid me saame seda lihtsalt uskuda ja Sõnast kinni hoida. Nii me säilitame asja tuuma ja lohutuse, et «ei põrgu ega kurat ei saaks» ei meid ega kedagi teist, kes usub Kristusesse, «vangi võtta ega meile kahju teha».

Eesti luterlik katehheetiline traditsioon

Önsa Lutteruse weikenne katekismus, ärraselletud. Tallinn, 1884 [Martin Körberi seletustega]:

302. Mis annab siis Issand uskumata inimestele?

Igavest surma, see on see hirmus põli, kus nemad igavesti «Issanda palest äraheidetud» – kuradi juures põrgus igavest valu tundvad, ihu ja hinge poolest.

«Siis ütleb tema ka neile, kes pahemal käel on: Minge ära minust, teie äraneetud, igavesse tulesse, mis valmistud on kuradile ja tema inglitele.» «Ja needsinased lähevad igavesse valusse, aga õiged igavesse elusse.» Mt 25:41.46

«Nende uss ei sure mitte ära, ja nende tuli ei kustu mitte ära.» Js 66:24.

Õndsa Lutheruse Wäikene katekismus seletustega. Tallinn, 1917:

454. Mis annab Jumal uskmata inimestele osaks?

Igavese surma, selle hirmsa põlve, kus nemad igavesti Jumala palge eest ära heidetud on, ja kuradi juures põrgus igavest valu tunnevad ihu ja hinge poolest, – see’p see igavene hukatus ongi.

«Siis ütleb Issand neile, kes tema pahemal käel on: Minge ära minust, teie äraneetud, igavesesse tulesse, mis valmistatud on kuradile ja tema inglitele. Ja needsinased lähevad igavesse valusse, aga õiged igavesesse elusse.» Mt 25:41–46.

«Nende uss ei sure mitte ära ja nende tuli ei kustu mitte ära.» Js 66:24.

© Meie Kirik