Miks on Ühendkuningriigi anglikaani vaimulike enamus vasakpoolsete vaadetega? «Lühidalt öeldes paistab, et selline see maailm on. Või vähemalt selle riigi institutsioonide maailm BBCst politseini, haridusasutuseni ja National Trustini alates 1960. aastatest.»

Ühe uuringu kohaselt hääletas 2019. aasta üldvalimistel vaid 6 protsenti Inglismaa Kiriku vaimulikest tooride (konservatiivide) poolt ja 40 protsenti leiboristide poolt. See näitab, et inglise anglikaani vaimulikud on tunduvalt vasakpoolsemad võrreldes ühiskonna kui terviku hoiakutega.

Juba 2014. aastal kirjutas üks konservatiivsete vaadetega vaimulikuks pürgija, Harry Pinker, et valdav osa tema kolledžis õppinud umbes 60 tulevasest vaimulikust oleks end uhkusega sotsialistiks nimetanud ning konservatiive oli nende seas kõigest kolm-neli.

«Kahe aasta jooksul ei ole ma siin kuulnud jutlustatavat muud kui vasakpoolseid vaateid, seda nii kohalike õppejõudude kui külalislektorite poolt. Meid toidetakse lakkamatu propagandaga, et toorid kujutavad endast kurjust ja eksisteerivad puhtalt rikaste huvides,» kurtis Pinker.

Endine Inglismaa Kiriku vaimulik, praegu evangelikaalse ajakirjanikuna töötav Julian Mann leiab, et anglikaani kirik on vasakule kaldu sarnaselt teistele riiklikele institutsioonidele nagu rahvusringhääling (BBC), politsei, haridussüsteem jne. Ta kirjutab:

«Suurbritannia institutsioone, sealhulgas Inglismaa Kirikut [riigikiriku staatuses anglikaani kirikut – toim.], juhivad nüüd mehed ja naised, kes on läbi imbunud vasakpoolsetest doktriinidest, mis muutusid domineerivaks ülikoolides, kus nad käisid 1970. ja 1980. aastatel, eriti veendumusest, et riik on inimkonna olukorra parandamise kõige tõhusam vahend.»

«Kuna ajalooline kristlus rõhutab ihu ülestõusmist ja igavest elu – nagu kõlavad apostliku usutunnistuse lõpusõnad – siis on virgunud riik (the kingdom of woke), kus inimkond saab teoks teha selle maailma vikerkaareutoopia – fundamentaalselt vastuolus Jumala ja Kristuse kuningriigiga,» leiab Mann. (Termin woke viitab teadlikkusele sotsiaalse ja rassiõigluse küsimustes.)

2019. aastal läks katoliku kirikusse üle Inglise kuninganna endine kaplan Gavin Ashenden, kes heitis oma varasemale kodukirikule ette, et see on kultuurisõjas poolt vahetanud ja et selle suuresti pahempoolne vaimulikkond usub, et maa peale on võimalik rajada võrdsuse paradiisi. Tema hinnangul sai sekulaarne «ristisõda» alguse ülikoolides ja levis sealt kogu ühiskonda.

Mitmetes lääneriikides, eriti aga USAs ja Suurbritannias, on kujunenud põletavaks sotsiaalse õigluse küsimuseks kolonialismi pärandi ja rassismi teema.

Möödunud suvel vahendas Meie Kirik uudise, et Canterbury peapiiskopi Justin Welby arvates tuleks inglise pühakodades orjanduse ja kolonialismiga seotud kujud üle vaadata ning «konteksti asetada».

«Kõndige ringi Canterbury katedraalis, seal on igal pool monumendid, või Westminster Abbeys, ja näete kõike seda, ja mõned neist peavad maha tulema (and some will have to come down),» ütles peapiiskop Welby BBC Radio 4 saates.

2020. aasta veebruaris toimunud kirikukogul ütles Welby, et tunneb isiklikult häbi kirikus juurdunud institutsionaalse rassismi pärast: «Kui vaatame oma kirikut, siis me oleme institutsionaalselt äärmiselt rassistlikud. Olgu see selgesti välja öeldud.»

«Ma tunnen häbi meie ajaloo pärast ja ma tunnen häbi meie ebaõnnestumise pärast,» jätkas peapiiskop. «Mul on eelis valge inimesena, eelis hariduse tõttu, eelis heteroseksuaalsuse tõttu, eelis mehena… Ma ei tunne häbi nende eeliste pärast, aga ma tunnen häbi, et ma ei teadvustanud seda.»

Erinevalt näiteks USA ja Šotimaa episkopaalsest kirikust ei õnnistata ega laulatata Inglismaa Kirikus samasoolisi paare. Kiriku õpetus antud küsimus on jäänud muutumatuks. Siiski pidasid Inglismaa Kiriku peapiiskopid Justin Welby ja John Sentamu 2020. aasta alguses vajalikuks avalikult vabandada pastoraalse juhise väljaandmise pärast, mis olevat põhjustanud «valu» ja kahjustanud usaldust kiriku vastu. Juhises nimelt rõhutati, et abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit, seksuaalelu kuulub ainult abielu juurde ning tsiviilpartnerlust tuleb käsitada mitteseksuaalse sõprussuhtena.

Surve kiriku senise praktika muutmiseks jätkub. Äsja on Liverpooli piiskop Paul Bayes kõnelenud «südametunnistuse vabadust» ja kutsunud üles lubama vaimulikke, kes seda soovivad, õnnistada samasoolisi paare.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on osaduses Inglismaa Kirikuga alates 1938. aastast ning täielikult alates 1996. aastast Porvoo kokkuleppe kaudu. Anglikaani vaimulikud võivad teatud tingimustel teenida EELKs.

Armsad vennad ja õed, «armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!» (Rm 1:7) Nende apostel Pauluse sõnadega Rooma kogudusele tahan ma öelda tere tulemast ja tervitada teid, Luterliku Maailmaliidu esindajaid, iseäranis peapiiskop Musat, keda ma tänan lahkete sõnade eest, ja peasekretär Martin Junget. Ma meenutan hea meelega oma külaskäiku Lundi, linna, kus asutati Luterlik Maailmaliit. Sel meeldejääval oikumeenilisel sündmusel me kogesime leppimise evangeelset jõudu, tunnistades, et «dialoogi ja ühise tunnistamise kaudu me ei ole enam võõrad» (Ühisdeklaratsioon, 31. oktoober 2016). Mitte enam võõrad, vaid vennad ja õed.

Armsad vennad ja õed, täna, mil te meenutate Augsburgi usutunnistust, olete teel konfliktist osaduseni tulnud Rooma, et edendada ühtsust meie vahel. Ma tänan teid selle eest ja väljendan lootust, et ühine mõtisklus Augsburgi usutunnistuse üle, pidades silmas selle ettelugemise viiesajandat aastapäeva 25. juunil 2030, võiks tulla kasuks meie oikumeenilisele rännakule. «Konfliktist osaduseni»; see tee võetakse ette üksnes kriisis – kriisis, mis aitab meil mõista sügavamalt, mida me otsime. Konfliktist, mida oleme näinud sajandeid, osaduseni, mida me ihaldame; just sellepärast me siseneme kriisi. Kriisi, mis on õnnistuseks Issandalt.

Omal ajal kujutas Augsburgi usutunnistus endast katset vältida läänekristluse lõhenemist; algselt katoliikluse-siseseks leppimiseks koostatud dokumendina omandas see alles hiljem luterlaste konfessionaalse teksti iseloomu. Selle 450 aastapäeval 1980 deklareerisid luterlased ja katoliiklased: «Meie ühine usk, mille avastasime Augsburgi usutunnistuses, võib aidata meid seda uudselt tunnistada tänapäeval» («Kõik ühe Kristuse all», 27). Tunnistada üheskoos, mis meid usus ühendab: meile meenutatakse apostel Pauluse sõnu «üks ihu … üks ristimine, üks Jumal» (Ef 4:4.5–6).

Üks Jumal. Augsburgi usutunnistuse esimeses artiklis tunnistatakse usku Kolmainu Jumalasse, viidates konkreetselt Nikaia kirikukogule. Nikaia usutunnistus on siduv usuväljendus, mitte ainult katoliiklastele ja luterlastele, vaid ka meie ortodoksi vendadele ja õdedele ning paljudele teistele kristlikele kogukondadele. See on meie ühine aare. Pingutagem kõigiti, et selle suure kirikukogu 1700. aastapäev, mida tähistatakse 2025. aastal, annaks uue hoo oikumeenilisele teekonnale, mis on Jumala kingitus ja meie muutumatu kohustus.

Üks ristimine. Armsad vennad ja õed, kõik, mida me Jumala armust võime rõõmuga kogeda ja jagada – edusammud lahkmeele ületamisel, minevikuhaavade järkjärguline tervenemine, lepitatud ja vennalik koostöö – juurdub «ühes ristimises pattude andeksandmiseks» (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus). Püha ristimine on esmane jumalik kink, mis on aluseks kõigile meie usulistele püüdlustele ja pühendumisele, et saavutada täielik osadus. Sest oikumenism ei ole kirikudiplomaatia harrastamine, vaid rännak armus. See ei sõltu inimlikest läbirääkimistest ja kokkulepetest, vaid Jumala armust, mis puhastab mälu ja südant, ületab jäikust ja juhib uuendatud osaduseni, mitte pisendavate kokkulepete või ireenilise sünkretismi vormide suunas, vaid ühtsusele lepitatud erinevustes. Selles valguses tahaksin ma julgustada kõiki katoliiklaste ja luterlaste dialoogis osalevaid inimesi püsima usalduses, pidevas palves, üksteisele hea tegemises ja innukates püüdlustes saavutada suuremat ühtsust Kristuse ihu erinevate liikmete vahel.

Üks ihu. Taizé reeglites on suurepärane manitsus: «Tehke Kristuse ihu ühtsusest oma peamine hool». Igatsus ühtsuse järele süveneb läbi kannatuste, mida kogeme enne haavu, mille oleme Kristuse ihusse löönud. Kus me ka ei tunneks valu kristlaste lõhenemise pärast, seal oleme lähedal Jeesuse enda kogemusele, kes nägi jüngreid laiali jooksmas ja kelle rõivad jagati (vt Jh 19:23). Te kinkisite mulle täna Taizés valmistatud pateeni ja karika. Ma tänan teid nende kingituste eest, mis meenutavad meie osasaamist Issanda kannatustest. Ka meie kannatame teatud mõttes, mõlemas tähenduses – me kannatame ühelt poolt seetõttu, et meil pole ikka veel võimalik koguneda ümber sama altari, sama karika; ja teisalt entusiasmi pärast ühtsuse teenistuses, mille eest Issand palvetas ja oma elu andis.

Jätkakem siis innukalt oma rännakut konfliktist osaduseni läbi kriisi. Järgmises etapis asutakse uurima lähedasi seoseid Kiriku, vaimuliku ameti ja armulaua vahel. On oluline uurida vaimse ja teoloogilise alandlikkusega asjaolusid, mis viisid lõhenemiseni, lootes sellele, et kuigi mineviku kurbi sündmusi on võimatu muuta, osutub võimalikuks mõtestada need uuesti lepitatud ajaloo osana. Teie 2023. aasta peaassamblee võiks saada oluliseks sammuks puhastuva mälu ja nende paljude vaimulike aarete poole, mille Issand on läbi sajandite kõikidele andnud.

Armsad vennad ja õed, tee konfliktist osaduseni pole lihtne, kuid me pole üksi: Kristus kõnnib koos meiega. Õnnistagu risti löödud ja ülestõusnud Issand meid kõiki ja eriti teid, armas õpetaja Junge, kallis Martin, kes te 31. oktoobril lõpetate oma töö peasekretärina. Veel kord tänan teid südamest teie visiidi eest ja kutsun teid nüüd koos paluma meieisapalvet, igaüks oma emakeeles, kristlaste täieliku ühtsuse taastamise eest. Ja selle saavutamise viisi võime jätta Pühale Vaimule, kes on loominguline, äärmiselt loominguline ja on samuti poeet.

Paavst Franciscuse kõne (mitteametlik tõlge) kohtumisel Luterliku Maailmaliidu esindajatega 25. juunil 2021

Eile toimunud Euroopa Liidu tippkohtumisel liitus ka Eesti järjekordse rünnakuga Ungari vastu. Niinimetatud progressiivsetel jõududel on Ungari pidevalt hambus ja sel korral nähti võimalust madjaritele turja karata seonduvalt seadusemuudatusega, millega kaitstakse lapsi homo- ja transideoloogia pealetungi eest.

Seda kambakat, millesse andis Eesti Vabariigi esindajana oma osa ka peaminister Kaja Kallas, on sügavalt piinlik vaadata. Kahtlemata on meie valitsuse seesugune käitumine paljudele eestlastele mitte ainult täiesti vastuvõetamatu, vaid ka reaalselt häbitunnet tekitav. Kujutagem ette, kuhu oleme jõudnud: püüdlus kaitsta lapsi seksualiseerimise ning nende soo- ja seksuaalidentiteedi väärastamise eest vallandab Euroopa Liidu lausrünnaku.

Mitte õiguslik, vaid ideoloogiline probleem

Jutt, nagu oleks Ungaris vastu võetud seadusemuudatused vastuolus inimõigustega, on absurdne. Teatavasti ei ole olemas mingeid erilisi LGBT-õigusi, mida riigid peaks austama. Kogu vastupidine retoorika on propagandistlik vale. Kõigile inimestele kuuluvad õigused on aga Ungaris tagatud üht moodi kõigile – ka neile, kelle identiteet rajaneb soo- või seksuaalidentiteedi hälvetel. 

Küll aga on olemas vanemlikud õigused, mis kujutavad endast reaalseid inimõigusi ning mis väärivad reaalselt kaitset, et vanematel oleks võimalik kasvatada oma lapsi ilma välise sekkumiseta kooskõlas oma moraalsete tõekspidamistega. Euroopa Liidu põhiõiguste hartagi tunnustab seda õigust artiklis 14, jaatades vanemate õigust tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus ja õpetamine. Just nende õiguste tagamisele ongi ungarlaste seadusemuudatus suunatud. 

Reaalselt ei ole tegu õigusliku probleemiga – tegelikult nõutakse mitte kinnipidamist Euroopa Liidu õigusest, vaid ainuõigeks kuulutatud ideoloogilise programmi järgmist. Olles tutvunud kõnealuste Ungari seadusemuudatustega, võib aga julgelt öelda, et need on igati tervemõistuslikud ja vägagi vajalikud. Muu hulgas välistatakse nende seadusemuudatustega niisugune olukord, mis on Eestis väldanud pikemat aega – pornograafilise sisuga materjalide alaealistele kättesaadavaks tegemine, aga ka homoaktivistidest «koolitajate» poolt koolides noortele LGBT-propagandistliku ajupesu tegemine.

Jultunud sekkumine teise riigi siseasjadesse

Eriliselt mage ja tõesti häbiväärne on Ungari ründamine sellepärast, et tegu on järjekordse jultunud sekkumisega Ungari siseasjadesse ehk sellesse, mille arvustamine ei ole üldse Eesti, ühegi teise riigi ega ka Euroopa Komisjoni asi. Peaks ju olema elementaarne, et ungarlased ise on need, kes otsustavad, kuidas oma ühiskonnas elu korraldada, just nagu eestlased on need, kes peaks otsustama, kuidas Eesti ühiskonnas elu korraldada. Ungari riigijuhid ei tule kunagi arvustama Eesti siseasju, aga millegipärast arvab Kaja Kallas, et temal on kohane minna Ungari siseasju arvustama.

Selle asemel, et Ungari rappimisega kaasa joosta, tuleks ungarlastest hoopis eeskuju võtta. Mitte ainult selle osas, kuidas kaitsta perekonda ja abielu ning nende aluseks olevaid väärtusi, vaid ka selle osas, kuidas toimida rahvuslikule eneseväärikusele tugineva ja reaalsest iseseisvuse taotlusest lähtuva riigina. Teatavasti on Eestis nende asjadega lood äärmiselt räbalad. Kahjuks meie riigijuhid mitte ainult ei suuda ise riiklikku väärikust kehastada, vaid asuvad hurjutama neid, kes seda suudavad, püüdes sedasi võimalikult innukalt välismaistele isandatele oma truudust tõestada. Huvitav, mida arvab toimunust Eesti venekeelne valija? Sügisel saame näha, pealegi pole see praeguse Eesti valitsuse jaoks üksik või juhuslik vahejuhtum.

Pidades silmas, et ungarlased on saatnud Eesti õhuruumi kaitsma oma hävitajad ja plaanivad seda teha edaspidigi, sest Eesti ise ei ole teatavasti võimeline oma õhuruumi turvama, on meie valitsuse käitumine veelgi piinlikum. Riiklikust väärikusest ei ole siin juttugi – vastupidi, kõik see, mida me näeme, on riikliku väärikuse paroodia, orjameelse lömitamise musternäide.

Ungari võiks tõepoolest hääbuvast Euroopa Liidust lahkuda

Tähelepanuväärselt päädis eilsel tippkohtumisel Ungari hurjutamine sellega, et Hollandi peaminister Mark Rutte soovitas Ungari peaminister Viktor Orbánile Euroopa Liidust välja astuda, teatades et Ungaril ei ole enam Euroopa Liidus kohta. Kuigi Ungari justiitsminister Judit Varga vastas sellele teravalt, et Ungari ei lähe kuhugi ning et hoopis Holland on end selliste avaldustega asetanud väljapoole tsiviliseeritud arutelu piire, tahaks loota, et niisugune asjade käik võiks siiski ühel hetkel tõesti reaalsuseks saada.

Kuivõrd Euroopa Liidust on saanud eemaletõukav ja üha enam Nõukogude Liidule sarnanev ideoloogiline monstrum, mis lähtub mitte tervest mõistusest, vaid seda pilkavatest ideoloogilistest kinnisideedest, oleks väga tervitatav, kui päev, mil tugevama eneseteadvuse ja suurema enesekindlusega riigid kergitavad Brüsselile kaabut ja lähevad teistele eeskuju näidates oma rada, ei lase end liiga kaua oodata. 

Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et väärikam oleks elu väljaspool dekadentlikku Euroopa Liitu kui kuulumine sellesse liitu. On üksnes aja küsimus, millal saame näha üha enamaid riike selleks praktilisi samme astumas. Nii ehk naa on selge, et Euroopa Liidu keskvõim suudab nende sammude teostumist vaid edasi lükata, hoides ohjeldamatu rahatrükiga ülal illusiooni, nagu oleks riikidel liitu jäämisest rohkem võita kui kaotada. Kui variseb see illusioon, siis variseb ka Euroopa Liit, sest vastupidisest propagandistlikust retoorikast hoolimata ei kuulu pelgalt väärtuste pärast Euroopa Liitu ükski riik.

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv

«Suuremat elevust suve keskpaigu toob jaanipäev. Jaaniõhtul tuleb hulk lehmi, eriti mõisateenijate omi, karjast koju, jaani- või teistest lilledest pärjad sarvis. Karjatüdrukud saavad õhtul lehma omanikult väikese tasu jaanisõira või saia viiluka näol. Pärjatatud lehmad esinevad teiste hulgas õige pidulikult.

Õhtuks on kased jälle toas, samuti lilled. Viimastest on eelistatud jaanililled. Neid pistetakse seinapragude vahele ja mujalegi kuivama, kus neid veel kaua näha võib. Pidid olema õnnelilled.

Päevatöö lõpu järel koguneb mõisarahvas, noored ja vanad ning lapsedki, koplisse või karjamaale. Seal ootab pika ridva otsas laastude ja puutükkidega ning tõrvaga täidetud tõrva- või mõni muu suurem pütt. Selle valmistamine ja püstiajamine ning õhtul põlema süütamine on meile erinumber, mida saab vaadata ja seletada. Tule ümber lauldakse rohkesti, iseäranis ka «ligo»-laule. Üldse on noorte koosviibimistel palju laulu kuulda. Mõnigi lihtne rahvalaul tollest ajast on kaasa tulnud paljude aastate pikale teele ja tuleb vahel päris ootamata päevavalgele. Tehakse ringmänge, tantsitakse, pillimehi on alati saadaval. Vanad istuvad kobarais, maitsevad mõisa poolt serveeritavat õlut. Viina joomine on keelatud. Mõisahärrased ilmuvad ka oma rahva hulka, kuulavad laulu ja vaatavad noorte nalja pealt, kaovad aga varsti ja oleme jälle omavahel. Meid häirib omajagu, et isa-ema varakult jaanitulelt lahkuvad, ja tuleb nuruda, et lubataks veel raasike sinna jääda. See raasike venib küll võimalikult paljuks, nii et koju tulles juba aovalget taevaserval näeme.

Jaanipäev ise tavalistest pühadest palju ei erine. Sõidetakse muidugi Härgmäe kiriku juurde kabelipühale, kus olen ka mõne korra kaasas olnud.»

Johan Kõpp (1874–1970), «Mälestuste radadel».

+ + +

«Suvepühade haripunktiks oli jaanipäev, see oli alati ka surnuaiapüha. Juba nädal varem käis keegi pereliikmeist Paistu surnuaial haudu korrastamas. Minu lapsepõlves meie talus jaanituld ei tehtud, kuid ümbruskonnast paistsid mõned tuled meie põllule ära: neid hakkas vilkuma Marnalt ja Taski poolt, samuti Ülejõelt Päri poolt, Kudult ja aluste kandist. Jaanipäeva hommikul söödi pidulikumalt: laual olid korbid ja kohv… Siis rakendati kahe vankri ette hobused (hobuseriistad olid juba eelmisel päeval tökatiga üle tõmmatud ja vankrid korda säetud) ja kõik läksid liikvele. Esimeses vankris istusid isa ja ema ning lapsed – muist nende põlvede vahel, muist istmel tagurpidi. Teises vankris olid teenijad. Nii sõitsid hobused igast talust välja maanteele. Kuni Heimtali mõisani tee peal palju minejaid ei olnud, kuid sealt edasi tuli juba pikk rong hobuseid Rimmu poolt ja Alakülast ning Vana-Kubja metsa vahel oli tee juba hobuseid täis. Kui olime jõudnud kiriku juurde ja Aidu poolt tulijad meiega ühinesid, siis oli tee mitmelt realt hobuseid täis. Jalakäijad olid juba varakult teele asunud, neile jõudsime päris kiriku lähedal järele. Mõnelt poolt ilmus ka mõni ratsanik välja, need olid eriti toredad ja uljad noored perepojad.

Surnuaed asub kirikust ühe versta kaugusel, mõnele kesapõllule seal lähedal sai hobused kinni panna. Jumalateenistus algas kella üheteistkümne ajal. Surnuaia väravas ostsime vöörmündritelt laululehed, need vanad mehed seisid seal oma väärikust tundes. Läksime oma perekonna matuseplatsile, lugesime vaikse palve ja asetasime lilled. Kui oli veel aega, käidi natuke ringi, vaadati teiste hauaplatse ning teretati tuttavaid. Siis oli kuulda kirikukellade helinat. Pillimehed, needsamad Holstre Aaviku-mehed asusid oma kohtadele ning võimsalt kõlas laul tuhandete inimeste suust. Seejärel pidas Paistu koguduse õpetaja Jaan Bergmann surnuaiapüha jumalateenistuse.

… Muidugi ei suutnud ma lapsena jumalateenistust jälgida ja see tundus mulle liiga pikk, kuid tuli paigal püsida. Kui jumalateenistus oli lõppenud, algas tagasisõit. Nüüd oli tee algus mitmelt realt sõitjaid täis, kuid need hakkasid vähehaaval hargnema. Tee äärest kutsuti mõni jalakäia vankrile. Kodus rakendati hobused lahti, loputati ennast kaevu juures ning asuti sööma. Lõunaks olid esimesed värsked kartulid, «meerikad», ja marjasupp. Järgmisel päeval läks heinatöö lahti.»

August Arumäe (1895–1976). «Hiiobi õnnistus. Mälestused.»

Kokkuvõte: põrgupiinad kuraditele ja jumalatutele kestavad igavesti. Kristus käis põrgus, hävitas kõigi usklike jaoks põrgu ning lunastas nad surma ja kuradi meelevallast, igavesest hukatusest ja põrgusuust.

Athanasiose usutunnistus

[Kristuse] tulles tõusevad kõik inimesed üles oma kehadega ja annavad aru oma tegudest: ja kes on head teinud, lähevad igavesse ellu, kes on halba teinud, igavesse tulle.

See on katoolne usk: igaüks, kes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud.

Augsburgi usutunnistus, ladinakeelne versioon

XVII artikkel. Kristuse tagasitulekust kohtumõistmiseks

Samuti nad õpetavad, et Kristus ilmub maailma lõpul kohut mõistma ning äratab üles kõik surnud, annab vagadele ja äravalitutele igavese elu ning lakkamatud rõõmud, jumalatud inimesed aga ja kuradid Ta mõistab hukka ja neid piinatakse lõputult.

Nad taunivad anabaptiste, kes arvavad hukkamõistetud inimeste ja kuradite piinadele tulevat lõpu.

Nad taunivad ka teisi, kes külvavad praegu judaistlikke arvamusi, et vagad võtavad enne surnute ülestõusmist enda kätte maailma valitsemise, surudes kõikjal alla jumalatud.

Augsburgi usutunnistus, saksakeelne verisoon

XVII. Kristuse taastulekust kohtumõistmiseks.

Samuti õpetatakse, et meie Issand Jeesus Kristus tuleb viimsel päeval kohut mõistma ja kõiki surnuid üles äratama, usklikele ja väljavalitutele igavest elu ja igavest rõõmu andma, jumalatuid inimesi aga ja kuradit põrgusse ning igavesse karistusse mõistma.

Seepärast mõistetakse hukka taasristijad, kes õpetavad, et kuradile ja äraneetud inimestele ei saa osaks igavene piin ja kannatused.

Samuti mõistetakse siin hukka teatud juudi õpetused, mida võib praeguselgi ajal kohata, et enne surnute ülestõusmist asutavad pühad ja vagad maa peal riigi ja hävitavad kõik jumalatud.

Konkordiavormel, Epitome

X Kristuse põrguskäigust

Status controversiae. Põhivaidlus selle artikli puhul

Mõnede Augsburgi usutunnistust toetavate teoloogide vahel tekkis vaidlusartikli üle: millal ja mis viisil, vastavalt meie lihtsale kristlikule usule, käis Issand Kristus põrgus, kas see toimus enne või pärast tema surma? Samuti, kas ta käis seal ainult hingega või ainult jumaliku loomusega või ihu ja hingega, vaimselt või ihulikult? Ja kas see artikkel kuulub kannatuse või Kristuse aulise võidu ja triumfi juurde?

Aga kuna seda artiklit, nagu ka eelmist, ei ole võimalik ei meelte ega mõistusega haarata, vaid seda peab ainult usus vastu võtma: siis on meie üksmeelne otsus, et selliste asjade üle ei tule mitte vaielda, vaid lihtsalt uskuda ja õpetada, nagu seletas väga kristlikult õnnis doktor Luther oma Torgau jutluses aastal 1533, kus ta kõrvaldas kõik kasutud ja tarbetud küsimused ning manitses kõiki jumalakartlikke kristlasi usu kristlikule lihtsusele.

Sest meile on küllalt sellest, kui me teame, et Kristus käis põrgus, hävitas kõigi usklike jaoks põrgu ning lunastas nad surma ja kuradi meelevallast, igavesest hukatusest ja põrgusuust. Ent selle, kuidas see toimus, me peame jätma teise ilma jaoks, kus meile ei ilmutata mitte ainult seda, vaid ka palju muid asju, mida me siin oleme lihtsalt uskunud ja mida me ei suuda oma pimeda mõistusega taibata.

Konkordiavormel, Solida declaratio

IX Kristuse põrguskäigust

Kuna nii vanaaja kristlikel kiriku õpetajatel kui ka mõnedel meie teoloogidel võib leida erinevaid seletusi Kristuse põrguskäigu artikli kohta, jääme ka siin meie kristliku usu lihtsuse juurde, nagu sellele juhtis meie tähelepanu dr. Luther jutluses Kristuse põrguskäigust 1533. aastal Torgau lossis, millega me tunnistame: «Mina usun Issandasse Kristusesse, Jumala Pojasse, kes on surnud, maha maetud ja alla läinud põrguhauda.» Siin eristatakse Kristuse mahamatmise ja põrguskäigu artikleid ja me usume lihtsalt, et kogu isik, Jumal ja inimene, läks pärast mahamatmist põrgusse, võitis ära kuradi, hävitas põrgu võimu ja võttis kuradilt ära kogu tema väe.

Me ei peaks end «vaevama suurte, teravmeelsete mõtetega», «kuidas see toimus», sest see artikkel on «mõistuse ja viie meelega» sama vähe haaratav nagu eelminegi, see tähendab see, kuidas Kristus istub Jumala kõikvõimsa väe ja ülevuse paremal käel; vaid me saame seda lihtsalt uskuda ja Sõnast kinni hoida. Nii me säilitame asja tuuma ja lohutuse, et «ei põrgu ega kurat ei saaks» ei meid ega kedagi teist, kes usub Kristusesse, «vangi võtta ega meile kahju teha».

Eesti luterlik katehheetiline traditsioon

Önsa Lutteruse weikenne katekismus, ärraselletud. Tallinn, 1884 [Martin Körberi seletustega]:

302. Mis annab siis Issand uskumata inimestele?

Igavest surma, see on see hirmus põli, kus nemad igavesti «Issanda palest äraheidetud» – kuradi juures põrgus igavest valu tundvad, ihu ja hinge poolest.

«Siis ütleb tema ka neile, kes pahemal käel on: Minge ära minust, teie äraneetud, igavesse tulesse, mis valmistud on kuradile ja tema inglitele.» «Ja needsinased lähevad igavesse valusse, aga õiged igavesse elusse.» Mt 25:41.46

«Nende uss ei sure mitte ära, ja nende tuli ei kustu mitte ära.» Js 66:24.

Õndsa Lutheruse Wäikene katekismus seletustega. Tallinn, 1917:

454. Mis annab Jumal uskmata inimestele osaks?

Igavese surma, selle hirmsa põlve, kus nemad igavesti Jumala palge eest ära heidetud on, ja kuradi juures põrgus igavest valu tunnevad ihu ja hinge poolest, – see’p see igavene hukatus ongi.

«Siis ütleb Issand neile, kes tema pahemal käel on: Minge ära minust, teie äraneetud, igavesesse tulesse, mis valmistatud on kuradile ja tema inglitele. Ja needsinased lähevad igavesse valusse, aga õiged igavesesse elusse.» Mt 25:41–46.

«Nende uss ei sure mitte ära ja nende tuli ei kustu mitte ära.» Js 66:24.

Avaldame katkendi Soome luterliku vaimuliku ja teoloogi Matti Väisäneni raamatust «Ristimise arm», et kinnitada lapseristimise praktika piibellikkust.

Sellised tõsiasjad nagu pärispatt, ristimise toetumine Kristuse surmale ja ülestõusmisele, ristimine kui Püha Vaimu töö, ristimine ühendamiseks kristliku kogudusega ja Jeesuse ristimisekäsk – need kõik koos ja igaüks eraldi on küllaldane alus kristliku koguduse liikmetele laste ristimisele. Alles otsene lapseristimise keeld võiks kinnitada, et see asi oleks algul teisiti olnud. Küsimus lapseristimisest ei ole teoloogiliselt vähetähtis. Küsimus on, kas oleme oma usus Kristuse-kesksed või inimkesksed.

Rääkides kristliku ristimise Vana Testamendi eeskujudest, mainisin juba, et enamasti hõlmasid need kogu perekonda. Perekonda nähti kui tervikut, mida ei saa lõhkuda.

Sama joont jätkab Uus Testament, kus kõneldakse tervete perede ristimisest. Sõnale «perekond» vastab algkeeles sõna oikos – maja, majarahvas, pere, perekond. Selle heebreakeelne vaste bajit tähendab kogu peret, ka sülelapsi (1Ms 45:18–19). See sõna on Vanas Testamendis eeskätt seotud ümberlõikamisega. Uues Testamendis kasutatakse sõna oikos ühenduses ristimisega. Ka see näitab, et ristimine on tulnud ümberlõikamise kohale (Rm 2:28–29; Kl 2:11; Ef 2:11). Kuigi perekonna all mõistetakse selle kõiki liikmeid, lisab Uus Testament tekstile veel sõna «kogu» (Ap 10:2; 11.14; 16:34; 18:8) või «kõik» (Ap 16:33).

Ka Jeesus pidas õigeks perekonna ristimist. Me näeme seda Sakkeuse pöördumiseloos (Lk 19:1–10). Sakkeuse perekonnast ei räägita algul midagi, kuid tema kodus olles ütleb Jeesus: «Täna on sellele kojale tulnud pääste» (oikos = maja). Ega Jeesus siin maja seinu õndsaks kuulutanud, vaid kogu perekond pidi peremehega koos sellest päästest osa saama. Sakkeuse perekonna ristimisest ei räägita loomulikult midagi, sest kristlikku ristimist siis veel ei olnud ja seda ei vajatudki. See lugu tunnistab siiski, et koos perekonnapeaga sai kogu perekond päästetud, samamoodi oleks olnud ka ristimise puhul.

Piiblis mainitakse järgmiste perekondade ristimist: Korneeliuse (Ap 10:47); Lüüdia (Ap 16:13–15); Filippi vangivalvuri (Ap 16:25–34); Krispuse (Ap 18:8) ja Stefanase (1Kr 1:16; 16:15) pere ristimine.

Nelja (viie) perekonna ristimise mainimine Piiblis on üsna palju, võrreldes sellega, et üksikisikute ristimisest ei kõnelda niigi palju. See näitab, et perekondade ristimine oli algkoguduses üldine. Püha Vaim on pidanud seega vajalikuks näidata, et apostlite ajal ristiti ka lapsed.

Lapseristimise eitajad väidavad, et Piiblis mainitud perekondades ei olnudki lapsi. Nad oletavad nõnda, kuid ei saa seda tõendada. Tõendamisekohustus on neil, mitte meil, eriti kui Piiblist näeme, et algkogudusse kuulus ka lapsi (Ap 21:5).

Kõik mainitud perekonnapead olid töövõimelised ja tegusad inimesed. Lasterikkust peeti tollal suureks õnnistuseks, sündivust ei püütud piirata. Kui vaatleksime viit tänapäeva vastavas eas perekonda, kus ei kasutataks sündide piiramist, leiduks neis kindlasti lapsi mitmes vanuses, ka sülelapsi.

Olen kuulnud mõnd lapseristimise vastase esindajat väitmas, et tollal ei loetud Iisraelis lapsi perekonna hulka. See väide on väga kummaline. Juba sellest Joeli raamatu kirjakohjast, mille täideminekuks oli esimene nelipüha, nähtub, kes Piibli keelekasutuses kuulusid perekonda. See hõlmas kõik pere liikmed: lapsed, noored, vanemad, vanurid, teenijad ja lisaks veel omaksed, kes selle aja tava kohaselt elasid eespool nimetatutega koos (Jl 3:1–2; Ap 2:16–21).

Rääkides perekondade ristimisest, kasutab Piibel veel selliseid rõhutavaid väljendeid nagu «kõik ta omaksed», «terve perekond» jne, kuid ei kunagi mingeid seletusi või piiranguid, et lapsed oleksid jäänud ristimata.

Vaadelgem veidi täpsemalt algkoguduse perede «ristimispidu».

Korneeliuse perekonna ristimine

Korneelius oli näinud nägemust ja selles saadud sõnumi kohaselt saatnud oma teenri apostel Peetruse järele teda enda koju kutsuma. «Korneelius oli oma sugulased ja lähemad sõbrad kokku kutsunud» (Ap 10:24). «Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid» (Ap 10:44). ««Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?» Ta käskis nad ristida Jeesuse Kristuse nimesse» (Ap 10:47–48a).

Lüüdia perekonna ristimine

Filippis ristiti Lüüdia-nimeline purpurimüüja ning tema pere (Ap 16:14–15). Issand oli ta südame avanud vastu võtma seda, mida Paulus rääkis. Ristimine järgnes kohe ja see hõlmas tervet ta perekonda.

Filippi vangivalvuri perekonna ristimine

Maavärisemisest ja vangide põgenemiskartusest hirmunud Filippi vangivalvurile ütlesid Paulus ja Siilas: «Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere» (Ap 16.31). «Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas. Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed» (Ap 16:32–33). Filippi vangivalvur rõõmustas koos kõigi oma kodakondsetega, et ta oli saanud usklikuks Jumalasse. Nõnda sündis kahest perekonnast Paulusele lähedane Filippi kogudus.

Küllap meile, nüüdisaja kristlastele, oleks meeldinud, kui Luukas oleks loetlenud siin kõigi selle pere liikmete nimed ja nende vanuse. Kui ta käsitab sõna «omaksed» (oikos), tähendas see juutide juures kõiki pereliikmeid vastsündinutest alates. Me loeme Piiblisse omi käsitlusi, kui jätame pereliikmete seast välja väikesed lapsed.

Krispuse perekonna ristimine

Luukas jutustab ka sünagoogi ülema Krispuse ja tema perekonna pöördumisest: «Sünagoogi ülem Krispus hakkas kogu oma perega uskuma Issandat ja palju korintlasi hakkas Paulust kuulates uskuma ning nad ristiti» (Ap 18:8).

Stefanase perekonna ristimine

Paulus kirjutab: «Siiski ma ristisin ka Stefanase pere; kedagi muud ei tea ma olevat ristinud.» (1Kr 1:16; 1Kr 16:15). Need olid Ahhaia esimesed kristlased, «uudsevili». Paulus ristis nad, sest Korintoses ei olnud siis veel kogudust, kes oleks ristimist teostanud. Stefanase perekonna ristimisest oli möödunud neli aastat, kui Paulus räägib nende tööst pühade abistamisel.

Huvipakkuv on Ap 21:21 jutustatud sündmus. Kui Paulus tuli Jeruusalemma ja sai kuulda, et tuhanded juudid olid hakanud Kristusesse uskuma, palusid Jaakobus ja koguduse vanemad teda tõrjuda levitatud juttu, nagu õpetaks ta kõiki paganate hulgas elavaid juute Moosesest loobuma, käskides lapsi mitte ümber lõigata ja mitte käsku pidada.

On ilmne, et see õpetus puudutas ainult neid juudi sünnipäraga koguduseliikmeid, kes elasid Pauluse mõjupiirkonnas. Mis mõju oleks Paulusel võinud olla teistele juutidele! On vastuvaidlematult õige, et Pauluse õpetuse kohaselt on juutliku ümberlõikamise asemele tulnud lapseristimine. Ristimine on uus ümberlõikamine, nagu Kl 2:11–12 ka öeldakse, ja see puudutab niisama hästi tütarlapsi kui poisse.

Lapseristimise poolt räägib veel üks oluline seik. Piiblis ei ole mingeid juhiseid selle kohta, kui vanalt võib lapsi ristida. Kogudused oleksid seda vajanud, kui väikelapsi poleks tohtinud ristida. Aabrahami lepingumärk, ümberlõikamine, toimetati ju kaheksa päeva vanuselt ja juudid ristisid paganlusest juudiusku pöördunud perekondades ka väiksed lapsed (proselüüdiristimine).

Armulaua kohta on Uues Testamendis küll juhis, et selle vastuvõtja peab end läbi katsuma ja olema teadlik, et ta sööb Issanda ihu ja verd: «Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust» (1Kr 11:28–29).

Tuleb siiski meeles pidada, et ka sel juhul ei ole ristimine eelduseks uuestisünnis saadav usk. Ristimata inimesel jätkub ristitud saamiseks südametunnistuse ärkamisest, kui sellega kaasneb soov saada patud andeks ja võtta Jeesus vastu kui Päästja ja Issand ning soov saada ristitud. Me ei või mingil juhul seada uuestisündimist ja päästetu usku sellest armuvahendist ettepoole, mille vahendusel on Jumal lubanud inimesel uuesti sündida, andes talle Püha Vaimu ja usku. Kui seda tehakse, siis rakendatakse vanker hobuse ette. Jumala arm on ennetav arm, kui see nii olla ei saa, siis see ei olegi arm.

On mõistetav, et algkogudusse tuldi üldiselt täisealistena ja et siis oli peamiselt kasutusel täisealiste ristimine – oldi ju misjoni olukorras. Siiski teab Uus Testament rääkida tervete perekondade ristimisest, nagu eespool osutatud. Need olid tõelised perekonnad, milles oli igas vanuses inimesi, ka lapsi.

Usaldatavad tunnistused koguduse liikmete laste ristimisest algkoguduse ajal on Uue Testamendi kirjad. Apostel Paulus kirjutab mitmele kogudusele ja annab nõu paljudes koguduse elu puudutavates probleemides. Nõu on temalt küsitud ja ta on ka ilma küsimata nõu andnud. Kui kirikus ei oleks lapsi ristitud, oleks kindlasti üles tõusnud küsimus, millises eas on inimene küps ristimist vastu võtma. Sellest ei ole aga Uues Testamendis sõnagi. Selle ainus järeldus on – mida ka mõned muud seigad kinnitavad –, et oli tavaks ristida kristlike perede kõik liikmed, ka lapsed. Ning selle põhjal on vastus küsimusele, kas lapseristimine on olnud algkoguduses kasutusel ja seega piibellik, kindlasti jaatav.

Matti Väisänen. Ristimise arm. EELK Misjonikeskus, 2004, lk 34–39.

EELK peapiiskop Urmas Viilma jutlus kirjakohale Jh 21:15 Jakob Kuke piiskopiks pühitsemise 100. aastapäeval, 6. juunil 2021 Tallinna Toompea Kaarli kirikus.

Minu kaelas on kullast piiskopirist, mille Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom 1921. aasta 5. juunil Tallinna Toom-Kaarli kirikus EELK esimese piiskopi Jakob Kuke piiskopiks pühitsemisel oma kaelast võttes uuele piiskopile kaela asetas. Selle risti taha on graveeritud pühakirjakoht: Ole mu tallekeste karjane. (Jh 21:15) – Eesti Ew.-Luth. Kogudused oma ülemkarjasele. Sellele tekstile järgneb kaheksa kuupäeva, mis tähistavad seda risti kandnud EELK ülemkarjaste ametissepühitsemise või ametissevalimise kuupäevi vastavalt:

5. VI 1921 – piiskop Jakob Kukk

16. IX 1934 – piiskop Hugo Bernhard Rahamägi

14. XII 1939 – esialgu piiskop ja 1957. aastast peapiiskop Johan Kõpp

26. V 1964 – peapiiskop Johannes Oskar Lauri

14. XII 1971 – peapiiskop Konrad Veem

14. IX 1990 – peapiiskop Udo Petersoo

10. VI 2007 – peapiiskop Andres Taul

13. XI 2010 – EELK ja E.E.L.K. ühinemislepingu Tallinnas allakirjutamise kuupäev, millega kodueesti ja pagulaskirik ühinesid ja eesti kogudusi välismaal ehk diasporaas ei juhtinud enam peapiiskop, vaid piiskop Andres Taul, kes lepingu allakirjutamise järgselt loovutas ka kiriku ülemkarjase risti.

Seda risti ei ole pärast 2010. aasta kiriku ühinemist kandnud enam keegi, sest kodueestis tegutsenud kirik kinkis 1949. aastal EELK peapiiskopiks valitud Jaan Kiivit seeniorile uue kullast peapiiskopiristi, mida on kandnud Jaan Kiiviti järel ka kõik EELK peapiiskopid: Alfred Tooming, Edgar Hark, Kuno Pajula, Jaan Kiivit jun, Andres Põder ja alates 2015. aastast mina.

Arvestades tänase päeva tähendusrikkust – tähistame ju EELK esimese ülemkarjase Jakob Kuke ametisseseadmise 100. aastapäeva – otsustasin just tänasel jumalateenistusel kanda ülemkarjase ameti järjepidevuse tunnusena Jakob Kuke kaela asetatud ülemkarjase risti, et tänase järel see taas – kui omamoodi reliikvia – konsistooriumi arhiivi kindlasse paika hoiule asetada.

Risti taha graveeritud pühakirjasalm «Ole mu tallekeste karjane.» (Jh 21:15) kõlab tänases kehtivas piiblitõlkes hoopis: «Sööda mu tallesid!» Need on Jeesuse sõnad Peetrusele Johannese evangeeliumi kõige viimases peatükis, kus kirjeldatakse Jeesuse ilmumist osale jüngritest pärast ülestõusmist Tibeeriase järve ääres, kus jüngrid kala püüdsid. Kala nad seekord ei saanud, kuid koidu ajal silmasid nad kaldal Jeesust, kes samal kombel kui ühel korral ka varem neid juhendas, kuidas nad peavad võrke heitma, et kala saada. Ja nad tõmbasid välja suure saagi, kuid olid sunnitud nooda paadi järel kaldani vedama, kuna nad ei jõudnud seda paati tõsta. Alles kaldal tundsid nad ära ülestõusnud Jeesuse, kes pakkus neile lõkkel küpsetatud kala ja leiba. Edasi loen selle pühakirjasalmi tervikuna, millest on üks Jeesuse fraas graveeritud ka piiskopiristile: «Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: «Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?» Peetrus ütles talle: «Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.» Jeesus ütles talle: «Sööda mu tallesid!» (Jh 21:15).

Keila koguduse õpetaja ja sõjaväepastori Jakob Kuke valimine piiskopiks Tallinnas 1919. aastal 10.-12. septembrini toimunud II kirikukongressil senise kirikupea kindralsuperintendant Wilhelm Kentmanni järel kiriku uue põhikirja alusel oli ajalooline sündmus mitmes mõttes. Esmalt tähistas eesti soost õpetaja vastasutatud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku – vaba rahvakiriku – etteotsa valimine baltisaksa aadli ülemvõimu ja saksa soost vaimulike ajastu lõppu Eestis. Kiriku põhikiri ei tundnud enam vaimulike ametissemääramist baltisaksa aadli või rüütelkonna poolt. Karjaseid valis edaspidi ametisse maarahvas ise ehk eestlastest koguduseliikmed. Hilisem piiskop Hugo Bernhard Rahamägi kommenteeris pärast konsistooriumi liikmete valimist seda sõnadega: «Sellega on loodetavasti ka üks tükk Balti ajaloost hauda maetud, see osa, kus rahval senini midagi ütelda ei olnud, kus tal aga asja enese pärast palju ütelda oleks tulnud.»

Teiseks tähistas Jakob Kuke piiskopiks valimine täiesti uue, täpsemini öeldes endise ja ajaloolise arusaama taastamist kiriku juhtimise korraldamisest. Tallinna piiskopitool oli jäänud vakantseks 1710. aastal, kui Eesti alad läksid Põhjasõja tingimustes Rootsi krooni võimu alt Vene keisririigi koosseisu. Sealt edasi piiskopi ametikohta enam ei olnud ning aastatel 1833–1919 oli Eestimaa kubermangus üksteise järel ametis hoopis seitse kindralsuperintendenti, kelle määras ametisse Vene keiser.

Piiskop Jakob Kuke ametissepühitsemine viidi teadlikult läbi sama korra kohaselt nagu pandi ametisse piiskoppe Eesti aladel Rootsi ajal 17. sajandil, mil Tallinna piiskop pühitseti ametisse Uppsalas. EELK esimese piiskopi ametissepühitsemine toimus 5. juunil 1921 iseseisvunud Eesti Vabariigis ja iseseisvas vabas rahvakirikus, mille oli isegi Venemaa Ajutine Valitsus 15. aprillil 1919 vabastanud Venemaa luterliku kiriku koosseisust. Kuna Eesti luteri kirik ei olnud enam lihtsalt väiksem osa või üksus mõnest suuremast kirikust, vaid oli iseseisev, tuli Tallinnasse meie kiriku piiskopi ametissepühitsemist läbi viima Uppsala peapiiskop Nathan Söderblom koos assistendist Porvoo piiskopi Jaakko Gummerusega.

Tänane jumalateenistus, mis on pühendatud Jakob Kuke ametissepühitsemise 100. aastapäevale, toimub Tallinna Toompea Kaarli kirikus, nagu toimus ka piiskopi pühitsemine sajandi eest siinsamas. Täna eeldaksime, et piiskopiks pühitsemine toimub Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Sajandi eest ei olnud see oludest tingituna võimalik väga teravate suhete ja pingete tõttu baltisakslastest ja eestlastest kirikuesindajate – vaimulike ja ilmikute – vahel. Toomkirik oli aga endiselt saksa koguduse ja oma seisusliku eelispositsiooni kaotanud baltisaksa aadli kirik.

Oluline on ka märkida, et Jakob Kuke vastaskandidaadiks piiskopi kohale oli I Kirikupäeval 1919. aasta septembris Estonia kontserdisaalis toimunud valimisel baltisakslaste poolt esitatud senine kiriku kindralsuperintendent Wilhelm Kentmann. Ta kaotas valimistel oma 233 toetushäälega Jakob Kuke 257 vastu. Õhustikku, mis piiskopivalimise ajal valitses, kirjeldab ilmekalt päev hiljem, 13. septembril 1919 ilmunud «Päewaleht», kus kirjutatakse, kuidas Jakob Kuke kõne ajal kuulavad teda eesti soost saadikud püsti seistes, kuid «saksad katsuwad veel sügawamale istuda. Pärast seda lahkuwad saalist». Piiskopi ametisseseadmise jumalateenistus sobis Tallinna Toom-Kaarli kirikusse aga väga hästi, sest oli ju tegemist omaaegse Toomkoguduse eestikeelse osaga, kes enesele Tõnismäele kiriku oli rajanud ja Toompea mäel asuvast Toomkirikust just siia kolis. Võiks öelda, et Toom-Kaarli kirikus asuski eestikeelne Toomkogudus kuni 1927. aastani, mil Tallinna Toomkirik sakslastelt võõrandati ja sinna asutati eestikeelne kogudus.

Piiskop Jakob Kuke ametisseseadmine Kaarli kirikus toimus kaks aastat pärast esmakordset valimist ja aasta pärast II Kirikupäeva poolt tema eluaegseks piiskopiks valimist. «Päewaleht», mis ilmus täna, 6. juunil 1921 ehk täpselt sada aastat tagasi, kirjeldab tollaseid sündmuseid väga värvikalt. Ametisseseadmine algas palvusega Tallinna Jaani kirikus, kus Rootsi peapiiskop Nathan Söderblomi, Porvoo piiskop Jaakko Gummerust ning Läti kiriku esindajat tervitas Tallinna praost Mohrfeldt. Seejärel algas protsessioon Kaarli kirikusse, kus toimus kolmeosaline jumalateenistus. Kõigepealt pidas Hugo Bernhard Rahamägi algusliturgia koos pihitalitusega uuele piiskopile ning kaasa teenivatele vaimulikele. Jakob Kukk jutlustas. Jutluse järel moodustati käärkambri juures uus protsessioon, mis liikus ümber kiriku, peauksest sisse. Protsessiooni ees kandis õpetaja Rahamägi Piiblit, nende järel Rootsi kiriku preester Froste piiskopisaua ning Kaarli koguduse III pihtkonna õpetaja Artur Sommer piiskopikeepi. Neile järgnesid ametisseseatav piiskop Jakob Kukk, Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ning Soome Porvoo piiskop Jaako Gummerus, 12 assistenti ning teised praostid ja vaimulikud.

Ametisseseadmise talituse alguses pidas peapiiskop Söderblom pikema kõne saksa keeles, mille eestikeelse tõlke luges ette õpetaja Rahamägi. Piiskop Gummerus pidas oma kõne eesti keeles. Päewalehe kirjelduse kohaselt viis Uppsala peapiiskop läbi õnnistamistalituse ja luges palve samuti eesti keeles. Reporter kirjutab: «Huvitaw oli kõigile, et külaline õnnistamisetalituse ja palwe Eesti keeles toimetas ja waewaks ei olnud põlanud nii palju Eesti keele wäljarääkimist ära õppida, et ta taha ei jäänud mõnestki endisaja õpetajast, kes aastakümneid Eesti koguduse peal ametis olid olnud.» Ametisseseadmise kinnituskirja ettelugemise järel esitas Söderblom Kukele asjakohased küsimused usu ja ameti kohta ning andis üle kinnituskirja. Seejärel riietati piiskop Kukk ametirüüsse, milleks oli valge alba koos violetse vööga ja must keep. Peapiiskop Söderblom võttis oma kaelast kullast piiskopiristi ja asetas selle Jakob Kukele kaela, seejärel anti kätte piiskopisau. Ilmselt aja säästmiseks jagati kell 12 alanud ja 14.45 lõppenud jumalateenistusel armulauda ainult vastsele piiskopile ja kõigile teistele vaimulikele.

Mis puudutab piiskopisaua, siis protsessioonis kanti lausa kolme saua: Nathan Söderblomi peapiiskopisaua ja kahte saua, mis olid mõeldud Jakob Kukele. Söderblom oli toonud Rootsist kaasa Uppsalas ühe (pärimuse järgi) pimeda 77-aastase puunikerdaja valmistatud piiskopisaua, mis saigi Jakob Kuke piiskopisauaks ja on olnud EELK ülemkarjase sauaks tänaseni. Algselt oli Söderblom soovinud, et tema jooniste alusel valmistaks saua Soome kirik, kes selle ka kingituseks tooks, kuid Soome piiskop pidas kohasemaks kinkida pühenduse ja erikujundusega Piibli. Nõnda see ka läks. Siiski saatis piiskop Gummerus saua joonised Jakob Kukele ning hõbedast sauapeaga piiskopikepp valmistatigi Eestis. Kuigi seda saua kasutati ka piiskop Jakob Kuke pühitsemispäeval vähemalt protsessioonis, ei võetud seda ülemkarjase sauana siiski kasutusele. Kuna sellel Eestis valmistatud saual oli ka kaks sinimustvalge lipu kujutist, kadus see pärast Eesti okupeerimist jäljetult. Alles peapiiskop Edgar Hargi surma järel, kui tema kasupoeg saua konsistooriumisse tõi, selgus, et sau oli hästi säilinud ja antud sõjajärgsete peapiiskoppide poolt oma ametijärglastele salaja edasi. See sau leidis siiski kasutaja 12. detsembril 1992. aastal, kui piiskopiks pühitseti Kaarli koguduse õpetaja Einar Soone. Ja ma usun, et just Kaarli koguduse rahvas on seda saua oma silmaga pärast seda kõige sagedamini näinud. Pärast piiskop Einar Soone emerituuri siirdumist on sau taas hoiul konsistooriumis.

Jakob Kuke ametisseseadmisel ei võetud kasutusele mitrat. Mitra ehk eripärase ajaloolise piiskopipeakatte kinkis Jakob Kukele Petseri kogudus alles 1926. aastal seoses oma kiriku pühitsemisega. Teadaolevalt kasutaski piiskop Kukk mitrat vaid sellel sündmusel. Sama mitra sai ametisseseadmisel enda kasutusse ka järgmine piiskop Hugo Bernhard Rahamägi. Kas ja millal ta seda kasutas, ei ole teda. Säilinud on paar paraadfotot, kus piiskop Rahamägi hoiab mitrat käes. Ühtegi viidet või fotot mitra kasutamisest rohkem säilinud ei ole. Samuti ei ole säilinud tänaseni ka seda mitrat, mis tõenäoliselt Rahamäe arreteerimisel kaduma läks. Esimene sõjajärgne peapiiskop, kes taas mitrat kasutama hakkas, oli 1987. aastal ülemkarjase ametisse seatud Kuno Pajula.

Koos Jakob Kuke piiskopiks pühitsemise aastapäevaga tähistame me täna ka piiskopiameti taastamise 100. aastapäeva. Omal kombel on ka sümboolne, et kuigi EELK oli oma ülesehitamisega jõudnud juba 1930ndate aastate keskel niikaugele, et võeti ametlik suund senise ülemkarjase ameti ümbernimetamiseks peapiiskopiks ja peapiiskopi kõrvale ka piiskoppide ametisse seadmiseks nelja piiskopkonna etteotsa, tegi ajalugu nendesse plaanidesse oma korrektuuri.

Võimaluse luua Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse piiskopkonnad tegi põhikirja muutmise vastavat ettepanekut hääletades EELK kõrgem otsustuskogu – kirikukogu – alles enam kui 80 aastat hiljem, käesoleva aasta aprillikuu lõpus. Pärast EELK põhikirja uue redaktsiooni jõustumist käesoleva aasta sügisel võime asuda otsustama, kuidas sajandi eest taastatud ajalooline piiskopiamet Eesti luteri kirikus suuna võtab. Veelgi olulisem on küsimus, millisel moel täidab tänane EELK ülemkarjane ja temaga ühes Eesti rahvast ja luterlastest kristlaskonda karjatavad piiskopid esimese piiskopi Jakob Kuke kaela asetatud ametiristi tagumisele küljele kõigi koguduste nimel graveeritud igatsust: «Ole mu tallekeste karjane» (Jh 21:15), mis tänases piiblitõlkes on Jeesuse sõnastatud ülesandena veelgi vastutusrikkam: «Sööda mu tallesid!»

Annaks Jumal meile karjastena oma Püha Vaimu kaudu toetust, tarkust ja andeid oma kätte usaldatud lambukeste juhtimisel ja tallede toitmisel vaimuliku roaga, mis aitab kõigil, kes karjastele järgnevad, hoida silme ees meie kõigi Head Karjast Jeesust mitte ainult eeskuju ja teenijana, vaid Issanda Kristusena. Tema varjab, katab, toidab ja juhatab meid kõiki, kui jääme Talle ustavaks. Õnnistagu selleks meid Jumal.

Aamen. 

Jakob Kuke kõne pärast ametisse valimist:

«Töö, mis minu peale pandud, on raske; mitte ihulikult ei käi see üle jõu, vaid hingeliselt on vastutus suur. Vastutus, mis minu peale pandud, oleks üliraske, kui mull mitte lootust ei oleks, et mind minu töös kogudused, iseäranis koguduste asemikud, toetavad. Ainult see annab julgust ja jõudu, kui kindel teadmine on, et Konsistooriumi liikmed, kes ühes minuga valitud, minuga üheskoos kaasa töötavad. Aga jõud tuleb meile alles sellest, et meie teame, et meid kannab koguduste üksmeel ja armastus. Nõnda jõuame raskustest üle. Valimistel lähevad ju healed loomulikult lahku; aga ma loodan, et ka need, kes teisiti healetasid, mulle oma kaastööd mitte ei keela. Teeme ühes koostööd, et meie rahvas, meie kodumaa rahvas saaks rakendatud Kristuse teenistusesse, Jumala teenistusesse. See töö ei ole aga mitte orjaks saamine, vaid kes Kristuse teenistuses töötab, saab vabaks. Ma ei või siit kõnetoolilt lahkuda, ilma et ma mõtlen allika peale, kust kõik inimesed oma jõudu ammutavad. Kes Jumala peale loodavad, need saavad uut rammu, nad saavad kandvat jõudu palvest, eestpalvest. Ja ma palun, et koguduste asemikud ja kogudused mind ja teisi Konsistooriumi liikmeid ka oma palvega toetaksid, et meie töö võiks korda minna, et meie kirik võiks seista kui Siioni mägi.»

Missa Kaarli kirikus on järelvaadatav Youtube’is: https://youtu.be/InZL39iXf70

Täna sada aastat tagasi, 5. juunil 1921, pühitsesid Uppsala peapiiskop Nathan Söderblom ja Porvoo piiskop Jaakko Gummerus ametisse Eesti evangeelse-luterliku kiriku esimese piiskopi Jakob Kuke.

Eesti luterlikus kirikus säilis piiskopiamet Põhja-Eesti alal (Tallinna ehk Eestimaa piiskopkonnas), ja seda tänu Rootsi võimu alla minekule. Kuigi luterlik Tallinna piiskopitool püsis 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi esimestel kümnenditel kaua vakantsena (järjepanu 52 aastat, 1586–1638), siis põhimõtteliselt nägid Rootsi võimud piiskopi asukohana ikkagi Tallinna, erinevalt Liivimaast, kuhu määrati vaid (kindral)superintendent, kes resideeris Tartus või Riias. Erinevus väljendus selleski, et Tallinna piiskopid pühitseti piiskoplikult ametisse Uppsala toomkirikus. (Andres Andresen osutab siiski sellele, et 1686. aasta Rootsi kirikuseaduse järgi kuulusid piiskopile ja superintendendile ühesugused õigused ja kohustused.) Üldse oli aastatel 1569–1710 ametis üheksa piiskoppi, kui jätta kõrvale ilmik hertsog Magnus ja Petrus Folling, kes suri enne ametisse astumist. Usupuhastusele vaatamata oli Rootsi luterlikus kirikus säilinud ka piiskopiameti apostlik suktsessioon, mida, tõsi küll, eriti ei tähtsustatud. Kuid nagu kohe näeme, oli sellel ajaloolisel tõsiasjal (nimelt piiskopiameti säilimisel Põhja-Eestis) põhimõtteline tähtsus EELK esimese piiskopi ametisse pühitsemise jaoks, mis toimus taotluslikult Rootsi korra järgi ja Uppsala peapiiskopi juhatusel. Tallinna piiskopitool jäi taas vakantseks 1710. aastal, kui Eesti alad läksid Vene keisririigi koosseisu. Vene ajal piiskopi ametikoht puudus, kuigi konsistooriumi eesistuja ehk presidendi kohta kasutati nimetust «maanõunik-piiskop» (Landrath-Bischof). Aastatel 1833–1919 oli Eestimaa kubermangus üksteise järel ametis seitse kindralsuperintendenti. 1832. aasta kirikuseaduse § 288 järgi võis keiser annetada superintendendile eeskujuliku teenistuse eest piiskopi tiitli, kuid see ei toonud kaasa mingisuguseid ametialaseid ega muid eesõigusi. 

10.–12. septembrini 1919 oli Tallinnas koos II kirikukongress, kus uue põhikirja alusel valiti kindralsuperintendent Wilhelm Kentmanni ja senise konsistooriumi asemele uus, «ajutine» konsistoorium ja piiskop. Piiskopiks valiti Keila koguduse õpetaja Jakob Kukk, esialgu küll ajutiselt. 14. oktoobril 1920 valis Tallinnas «Estonia» kontserdisaalis kokku tulnud I kirikupäev Jakob Kuke eluaegseks piiskopiks 233 poolthäälega 257-st. Tervituskõne äsja ametisse valitud piiskopile pidas Hugo Bernhard Rahamägi:

«Armas Eesti Evangeeliumi Kiriku Ülevaataja ja Hingekarjane! Kirikupäev on arvanud heaks sind Eesti Evang. Kiriku piiskopiks valida. Kui Kirikupäev seda tegi, siis teadis ta, et Eesti Evangeli Kirikul ei ole praegu mitte võimalik sind kõige pealt auga üle külvata; ta teadis, et ei ole Eesti kirikul ka mitte sulle vara rohkelt sülle raputada, vaid kui ta sind niisuguse tähtsa koha peale valis, siis ta teadis, et temal sinu mehiste õlade peale on ainult üht asja panna: tööd ja koormat, mida Eesti Ev. Kiriku ülesehitamine sinult nõuab.»

Piiskopi ja konsistooriumi liikmete ametisse valimist kommenteeris Rahamägi hiljem nii: «Sellega on loodetavasti ka üks tükk Balti ajaloost hauda maetud, see osa, kus rahval senini midagi ütelda ei olnud, kus tal aga asja enese pärast palju ütelda oleks tulnud.»

Piiskopiamet võeti EELKs üldiselt hästi vastu. Selles nähti uuele rahvakirikule sobivat juhtimisvormi vastandina härraskiriku superintendendile. See oli ka märk suunamuutusest – Eesti vaba rahvakirik distantseerus Saksa kirikukorralduse mudelist ja üritas läheneda Põhjamaadele (Rootsile ja Soomele), kus piiskopiamet oli usupuhastusele vaatamata katkematult säilinud. Loomulikult oli pastorite hulgas neid, kes suhtusid harjumuspärase superintendendi asendamisse piiskopiga umbusklikult. Tõsine mõtte- ja sõnavahetus tekkis esimese piiskopi ametissepühitsemise viisi üle. Asi oli nii, et algul paluti pühitsejaks vennasrahva kirikupea – Turu peapiiskop Gustaf Johansson, kuid tema äraütlemise järel pöörduti Uppsala peapiiskop Nathan Söderblomi poole. (Niilo Pesonen kirjutab, et konservatiivne Johansson tundis Söderblomi liberaalsemate vaadete suhtes vastumeelsust ega olnud ilmselt kindel ka Kuke teoloogilistes tõekspidamistes.)

Piiskop Kuke pühitsemine leidis aset 5. juunil 1921 Tallinna Kaarli kirikus, Rahamäe sõnul jättis see sündmus «igapidi ülendava mulje». Kella poole üheteistkümne paiku liikus vaimulike protsessioon tuhandete pealtvaatajate kaasaelamisel Jaani kirikust Kaarlisse, kõige ees Rahamägi piibliga ja kokkupandud piiskopimantlit käes hoidev Kaarli III pihtkonna õpetaja Artur Sommer, «mõlemad missakuubedes», nagu märgib Jakob Aunver. (Rongkäigu fotolt siiski paistab, et Rahamägi oli talaaris, kuid Sommer ja Rootsi kiriku preester Froste kandsid tõepoolest rootsi kombe kohaselt albat ja kaasulat.) J. Kukk oli rõivastunud albasse ja vöötatud violetse vööga. Kaarli kirikus pidas algusliturgia Rahamägi, jutlustas Kukk. Pärast jutlust kogunesid vaimulikud ja konsistooriumi assessorid käärkambrisse, et uues protsessioonis pühitsemistalituseks kirikusse siseneda. Rahamäe sõnul talitas Rootsi peapiiskop «õnnistamist selle korra järele, nagu omal ajal Eestis Rootsi piiskoppe ametisse õnnistati, kinkides Eesti piiskopile ka värvilised ametiriided ja piiskopi karjasesaua.» Piiskopi kuldne ametirist oli koguduste kingitus. Pikema kõne pidas Söderblom saksa keeles, tuletades meelde rootsiaegseid Tallinna piiskoppe Johann Gelderni, Christian Agricolat ja Joachim Jheringit. Rahamägi luges selle kõne ette ka eesti keeles. Õnnistamistalituse ja palve pidas Söderblom eesti keeles, ka assisteeriv Porvoo piiskop Jaakko Gummerus, kes esindas Johanssoni asemel Soome kirikut, kõneles eesti keeles. Kui pühitsetav oli vastanud neljale ettenähtud küsimusele ja lugenud usutunnistuse, andis peapiiskop talle üle ametisse kinnitamise kirja ja piiskopiristi, mille ta võttis oma kaelast. Siis pandi Kukele ülle piiskopimantel ja anti kätte karjasesau. Vaimulikud kogunesid pühitsetava piiskopi ümber, ütlesid pühakirja salmi ja õnnistasid teda, lugedes Meie Isa palvet, samal ajal laulis koor «Oh Püha Vaim, meil tule Sa». 

Paraku riivasid harjumatud rõivad ja uhked välised kombed paljude alalhoidlike eesti ja baltisaksa pastorite luterlikku identiteeti. Teisel kirikupäeval, mis peeti 14.–16. juunil 1921. aastal Tallinnas – vaid kümmekond päeva pärast piiskop Kuke ametisse pühitsemist –, esitas Kaarli koguduse I pihtkonna õpetaja Aleksander Kapp «paljude mõtteosaliste nimel» arupärimise toimunu kohta. Kuna arupärimises ja sellele järgnenud sõnavõttudes esitati nii ühelt kui teiselt poolt piiskopiameti küsimuses iseloomulikke seisukohti, siis väärib see keskustelu veidi lähemat vaatlemist.

Enne arupärimise ettelugemist avaldas Kapp oma isiklikku lugupidamist ja austust piiskopi vastu ja selgitas, et see ei ole esitatud piiskopi vastu isiklikult. Arupärimises (mille teksti koostajaks oli ilmselt Kapp ise) väideti, et piiskop seati ametisse tarvitusel olevast agendast ja kiriku põhikirjast mööda minnes, milline tegevus «evangeeliumi kiriku vaimus ei olnud». Edasi juhiti tähelepanu sellele, et kuigi usuteadlaste konverents oli olnud nõus Rootsi ja Soome piiskoppe õnnistamisele kutsuma, ei soovitud ametisse seadmist «kõiksugu ehtimiste ja välispidiste kommetega». Konverents olevat isegi rõhutanud, et õnnistamist ei tule mõista piiskopi suktsessiooni mõttes, «s.o et piiskop piiskopilt käte pealepanemise läbi iseäralist ameti vaimu ja väge saab.» Arupärimises esitati neli küsimust ja kaks ettepanekut. Küsimused olid järgmised: 1) kelle volitusel muutis konsistoorium piiskopi ametisse seadmise viisi, 2) miks loobuti evangeelse kiriku lihtsusest ja anti tervele õnnistamisele katoliku maik, 3) mis õigusega lahkneti pühakirjal põhinevast õpetusest kristlaste üldisest preestriametist, kui laululehel räägiti «pühade apostlite õnnistusega kaetud piiskoppide aujärjest», 4) kas ei ole see arusaam piiskopiametist hädaohtlik vabale rahvakirikule.

Sellest tulenevalt panid arupärijad ette, et 1) kirikupäev otsustaks, et niisugune õnnistamise viis tulevikus ära jääks ning et 2) eksiarvamuste vältimiseks anda kiriku ülemkarjasele teine ametinimetus, näiteks «kirikuvanem». Arupärimist põhjendades ütles Kapp, et asjal on sisuliselt kolm külge: esiteks, missuguse seaduse põhjal uus ametisse seadmise moodus sisse toodi, teiseks õnnistamise talituse vormiline külg ning kolmas ja neljas punkt tabavad uue mooduse motiive. Ta oli seisukohal, et põhikirjast tuleb kinni pidada. Õnnistamise kohta küsis ta, miks anti sellele katoliku maik. «Meil oli seni lihtne ja väga ilus kord,» ütles ta. Kas tõesti polnud Rootsi ja Soome piiskopile võimalik öelda: «Tulge ja tehke meie viisi järele»? Kapp kiitis piiskop Gummerust, kes oli ilmunud lihtsas talaaris ja oli seega tabanud eesti rahva maitset. Kapi meelest olid usklikud koguduseliikmed üleliigse hiilguse vastu, intelligents aga kiitnud selle heaks, leides, et riik on iseseisev ja kirik «peab oma hiilgusega seda iseseisvust toetama». Kapi arvates peaks kirik riigi toeks saama siiski lihtsusega. «Rootsi liturgia on katholiikline,» kuulutas ta. «[…] Piiskopi riided ja kepp on üleliigsed. […] Katholiku vaim on kihvt, mis meie veresse ei tohi tungida.» Rootsiaegset piiskop Jheringit nimetas ta okupatsioonipiiskopiks, kutsudes esile naeru saalis. Viimaks märkis Kapp, et kuigi vaba rahva karjasele oli küll otsustatud piiskopi ametinimetus anda, tuleks see vahest «kirikuvanemaks» muuta. 

Arupärijatele vastas assessor Johan Kõpp, kes selgitas pühitsemisega seonduvaid asjaolusid. Arupärimise esimesele küsimusele, mis puudutas toimunu korrakohasust, vastas ta, et seni ei ole olnud piiskopi ametisseseadmise korda, kuna 1710. aastast saadik ei olnud piiskoppi. Oli kindralsuperintendendi ametisse seadmise kord, kuid superintendent ei ole piiskop ja tema ametisse saamise viis on teine. Teisele küsimusele vastuseks kostis Kõpp: «Meie otsime ühinemist välispidi Rootsi ja Soomega, nõnda ka vaimliselt.» Ta selgitas, et piiskopi pühitsemise korra oli ette pannud Söderblom, kes oli juhtinud tähelepanu sellele, et Rootsi ajal käidi selle korra järele. Kõpp ise oli seisukohal, et välispidised asjad on adiaphora (s.t. õpetuslikult neutraalsed) ning et Lutheril oli niipalju vaimuvabadust, et ta riiete poolest vabaduse jättis. Kolmandaks möönis ta, et sõnad «pühade apostlite aujärjest» olid küll laululehel, kuid nõnda ei olnud konsistoorium kõnelenud ja laululeht ei ole ka konsistooriumi dokument. «Succession’i meie ei tunnista,» oli Kõpp resoluutne. Siiski ei näinud Kõpp piiskopi õnnistamises midagi hädaohtlikku vabale rahvakirikule, kuna tema sõnul ei jaga konsistoorium niisugust (s.t. apostlikku suktsessiooni pooldavat) vaadet. Kõpu vastuse peale sõna võtnud Kapp rõõmustas, et talle olevat ikkagi õigus antud – meil ei ole piiskoppi katoliku mõttes, ükskõik, kas teda kutsutakse piiskopiks või superintendendiks. Selle väite peale oli Kõpp sunnitud taas kord selgitama, et kindralsuperintendendi ja piiskopi vahel «ikkagi sisuliselt ja mitte üksnes nime poolest järsk vahe on, kuna piiskop on nüüd meie kiriku usalduse-kandja.»

Seejärel asuti hääletama kahte ettepanekut. Saadik Gefria oli ette pannud päevakorras edasi minna ja konsistooriumi teguviis piiskopi õnnistamisel heaks kiita. Praost Oskar Gerhard Meder oli esitanud järgmise sõnastuse, mis osutas siiski piiskopi pühitsemise mittevastavusele kirikukorraga: «Õnnistamise viis ei olnud põhikirjaga kooskõlas, aga katholitsismi vaimu seal ei ole.» Kirikupäev otsustas 102 poolt- ja 64 vastuhäälega toetada esimest ettepanekut, Mederi pakutud sõnastus sai 78 poolt- ja 74 vastuhäält. Hääletamist ilmestas Tallmeistri vahelehüüd: «Vastu on saksad ja Kapp», mistõttu viimane vastu hüüdis: «See on insinuatsioon! Siin on ka koguduse liikmeid vastu!» Pärast hääletamist sai sõna veel assessor Jaan Lattik, kes leidis, et paljud kirikupäeva liikmed olid ikkagi piiskopile umbusaldust avaldanud (Kapp protestis taas – sellest ei tule mitte umbusaldust välja lugeda, ütles ta, vaid et tulevikus ettevaatlikum oldaks). Lattiku väitel oli piiskopi õnnistamine rahvale ja ka haritlastele meeldinud ega olnud kirikurahva enamusele vastumeelt. «Meie kirik ühines teatavas mõttes Põhjamaa kirikuga,» seletas ta nagu Kõppki. «Meie austame Saksa usuteadust, Martin Lutherit j.n.e., aga Saksamaa korraldus meile ei meeldi: Saksamaa kirik ilma piiskopita on võimetu kõigile tormidele vastu panema.» Arupärijate kohta arvas ta elavate kiiduavalduste saatel, et piiskopil tuleks karjasekepiga mõnele hästi tugevasti anda.

Väitlus Lattiku ja Kapi vahel piiskopipühitsemise asjus kandus üle ajakirjandusse ja kestis järgnevatel kuudel «Päevalehe» veergudel veel mõnda aega.

Tekst (ilma viideteta): Veiko Vihuri. Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 11. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.

Kümme USA mainekate ülikoolide professorit on pöördunud Soome rahvasaadiku Päivi Räsäneni ja piiskop-elekt Juhana Pohjola tagakiusamise tõttu USA rahvusvahelise usuvabaduse komisjoni poole palvega kehtestada usuvabadust eirava ja sellega tõsiselt inimõigusi rikkuva Soome peaprokuröri ja tema abiliste vastu sanktsioonid. Meie Kirik avaldab kirja tõlke.

Ameerika Ühendriikide Rahvusvahelise Usuvabaduse Komisjonile

Austatud esimees Bhargava, aseesimees Perkins ja komisjoni liikmed Bauer, Carr, Davie, Maenza, Moore ja Turkel

Soome peaprokurör on algatanud kriminaalmenetluse, mis sunnib Soome vaimulikke ja usklikke valima vangla või oma usust tulenevatest õpetustest loobumise vahel.

Esiteks on peaprokurör Raija Toiviainen esitanud Soome parlamendiliikmele ja endisele siseministrile dr Päivi Räsänenile kolmes «rahvarühma vastu vaenu õhutamise» episoodis süüdistuse selle eest, et ta avaldas rahumeelselt oma vaateid abielule ja seksuaalsusele. Dr Räsäneni vastu esitatud süüdistused on seotud tema kirjutatud brošüüriga, mis kannab pealkirja «Ta lõi nemad meheks ja naiseks: homoseksuaalsed suhted esitavad väljakutse kristlikule inimesekäsitusele» ja mille andis 2004. aastal välja Lutheri Ühing. Brošüüris leiab dr Räsänen, et kirik peaks heebrea Piibli ja kristliku Pühakirja õpetuste põhjal pidama homoseksuaalseid suhteid patuseks.

Teiseks on peaprokurör esitanud Soome Evangeelse-Luterliku Misjonipiiskopkonna valitud piiskopile dr Juhana Pohjolale süüdistuse ühes vaenuõhutamise episoodis – dr Räsäneni brošüüri väljaandmise eest.

Süüdistuse esitamine peaprokuröri poolt silmapaistva rahvasaadiku ja piiskopi vastu saadab kõigile soomlastele üheselt mõistetava sõnumi: mitte keegi neist, kes järgivad judaismi, kristluse, islami ja mitmete teiste religioonide traditsioonilist õpetust abielu ja seksuaalmoraali kohta, pole riikliku ahistamise eest kaitstud, kui nad peaksid piiskop Pohjola ja dr Räsäneni kombel väljendama oma moraalseid ja usulisi veendumusi.

Need süüdistused kujutavad endast tõsist inimõiguste rikkumist. Need rikuvad inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 10, mis kõik kinnitavad iga inimese õigust «kuulutada usku või veendumusi … õpetamise kaudu». Samuti rikuvad nad mitut ÜRO deklaratsiooni sätet igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta, sealhulgas selle kinnitust õigusele «kirjutada, välja anda ja levitada asjakohaseid trükiseid», mis väljendavad usulisi veendumusi.

Neid süüdistusi ei saa pidada tavapäraseks Euroopa stiilis «vihakõne» seaduse rakendamiseks. Avaliku korra, võrdõiguslikkuse ja usuvabaduse hüvede mõistlik tasakaal ei saa kunagi toetada uskumise ja veendumuste väljendamise õiguse taolist mahasurumist. Süüdistuse esitamine on otsene rõhumise akt.

Rahvusvaheliselt tunnustatud sõnavabaduse ja usuvabaduse õiguse kaitsmiseks peab USA nüüd reageerima kuritarvitustele Soomes, nagu ta on hiljuti reageerinud teistele usuvabaduse rikkumistele mitte-lääneriikides.

Näiteks tunnistas välisministeerium 2020. aastal Xiameni avaliku julgeoleku büroo ülema inimõiguste rikkujaks vastavalt 2020. aasta välisministeeriumi, välisoperatsioonide ja nendega seotud programmide seaduse § 7031 punktile c seotuse eest oma usku praktiseerinud Falun Gongi järgijate kinnipidamise ja ülekuulamisega. Niisamuti tunnistasid rahandusministeerium ja välisministeerium aastal 2020 ja 2021 mitu Hiina ametnikku Xinjiangis inimõiguste rikkujaks nende rolli tõttu uiguuri moslemite kinnipidamisel. Peaprokurör Toiviaineni staatus Euroopa ametnikuna ei tohi teda päästa sanktsioonidest traditsiooniliste kristlaste ahistamise eest Soomes.

Seetõttu palume USCIRFil paluda USA riigisekretäril Anthony Blinkenil tunnistada peaprokurör Toiviainen vastavaks paragrahvi 7031 punktile c, mis nõuab sekretärilt viisa andmisest keeldumist ametnikele (ja nende pereliikmetele), kes on toime pannud «suuri inimõiguste rikkumisi».

Lisaks palume, et USCIRF kutsuks USA rahandusministrit Janet Yellenit üles kohaldama peaprokurör Toiviainenile üleilmset Magnitsky seadust ja sellega seotud õigusakte. Täitevmäärus 13818 annab sekretärile õiguse kehtestada majandussanktsioone isikutele, kes on «vastutavad tõsiste inimõiguste rikkumiste eest või on nende toimepanemises otseselt või kaudselt osalenud». Peaprokurör Toiviainen ja kõik prokurörid, kes otsustavad teda aidata, vastavad ilmselgelt sellele määratlusele.

Lõpuks märgime, et sellise ulatusega inimõiguste rikkumiste suhtes ei ole aegumistähtaegu. Kui USCIRFi üleskutsed tunnistada peaprokurör Toiviainen ja tema kaaslased inimõiguste rikkujaks ei peaks leidma toetust, palume lugupidavalt, et USCIRF ei laseks lihtsalt sellel teemal kaduda. Palume teil jätkata meie valitsuse survestamist, et ta kasutaks oma seaduslikke volitusi ja täidaks USA seadustest tulenevaid kohustusi inimõiguste rikkumiste ohvrite, sealhulgas dr Päivi Räsäneni ja piiskop Juhana Pohjola aitamiseks. Lisaks palume USCIRFil oma aastaaruandes võtta arvesse inimõiguste rikkumisi Soome peaprokuröri poolt oma hinnangus usuvabaduse olukorrale kogu maailmas.

Peter Berkowitz 
Ted and Dianne Taube Senior Fellow 
Hoover Institution 
Stanford University 
 
Keegan Callanan 
Associate Professor of Political Science 
Middlebury College 
 
Carlos Eire 
T. L. Riggs Professor of History and Religious Studies 
Yale University 
 
Robert P. George 
McCormick Professor of Jurisprudence 
Director of the James Madison Program in American Ideals and Institutions 
Princeton University 
 
Mary Ann Glendon 
Learned Hand Professor of Law Emerita 
Harvard University 
 
Sergiu Klainerman 
Eugene Higgins Professor of Mathematics 
Princeton University 
 
John B. Londregan 
Professor of Politics and International Affairs 
Princeton University 
 
Jacqueline C. Rivers 
Lecturer in African & African-American Studies 
Harvard University 
Executive Director 
Seymour Institute for Black Church and Policy Studies 
 
David Rivkin 
Partner 
BakerHostetler 
Washington, DC 
 
Adrian Vermeule 
Ralph S. Tyler, Jr. Professor of Constitutional Law 
Harvard University 

Kokkuvõte: Jumala kohta käivate usuartiklite üle ei ole luterlaste ja katoliiklaste vahel vaidlust. Kes ei tunnista Püha Kolmainsust – Isa ja Poega ja Püha Vaimu –, asub väljaspool Kristuse kirikut.

Augsburgi usutunnistus (1530)

I. Jumalast

Esiteks õpetatakse ja usutakse Nikaia kirikukogu otsuse kohaselt üksmeelselt, et on ainult üksainus jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on, aga selles ainsamas jumalikus olemuses on kolm isikut, kes on sama vägevad, sama igavesed, Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim, kõik kokku üks jumalik olemus, igavesti, jagamatult, lõpmatult, mõõtmatu vägi, tarkus ja headus, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja alalhoidja. Ja sõna «isik» ei tule mõista mitte osa või omadusena milleski teises, vaid millegi iseseisvana, nagu seda sõna on kasutanud ka kirikuisad.

Sellepärast mõistetakse hukka kõik selle artikli vastu käivad ketserlikud õpetused, nagu manilased, kellel on kaks Jumalat, kuri ja hea, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, islamiusulised ja muud nendesarnased, ka samosateenid, vanad ja uued, kellel on Jumal ainult üks isik ja kes teevad Sõnast ja Pühast Vaimust ainult sõnamängu ja väidavad, et need ei pea olema erinevad isikud, vaid Sõna tähendab sõna selle otseses tähenduses või häält ning Püha Vaim on ainult loov jõud loodu.

Augsburgi usutunnistuse apoloogia (Philipp Melanchthon, 1531)

I artikkel. Jumalast

Meie usutunnistuse [Augsburgi usutunnistuse] esimese artikli, milles me seletame, et me usume ja õpetame ühte jumalikku jagamatut jne. loomust, ent siiski kolme erinevat sama jumalikku loomust ja sama igavest isikut, Isa, Poega ja Püha Vaimu, tunnistavad meie vastased õigeks. Seda artiklit me oleme alati õpetanud ja kaitsnud ning arvame, et selle kohta on Pühakirjas kindlad ja püsivad tõendid, mida nad ei suuda ümber lükata. Ja me kinnitame jätkuvalt, et teisitimõtlejad asuvad väljaspool Kristuse kirikut, on ebajumalateenijad ja teotavad Jumalat.

Schmalkaldeni artiklid (Martin Luther, 1537)

Artiklite esimene osa käsitleb kõrgustesse pürgivaid artikleid jumalikust ülevusest nagu:

1. Et Isa, Poeg ja Püha Vaim, kolm erinevat isikut ühes jumalikus olemuses ja loomuses, on üks ja ainuke Jumal, kes on loonud taeva ja maa jne.

2. Et Isa ei ole sündinud mitte kellestki, Poeg on sündinud Isast ja Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast.

3. Et inimeseks ei ole saanud Isa või Püha Vaim, vaid Poeg.

4. Et Poeg on niimoodi inimeseks saanud, et ta on eostatud Pühast Vaimust ilma mehe abita ning on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast, on seejärel kannatanud, surnud, maha maetud, läinud alla põrgusse, tõusnud üles surnuist, läinud üles taevasse, istub Jumala paremal käel, tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle jne., nagu apostlik ja püha Athanasiose usutunnistus ja ka üldine lastekatekismus õpetavad.

Nende artiklite üle ei ole riidu ega vaidlust, kuna me mõlemal poolel tunnistame neid. Seepärast ei olegi vaja neid praegu rohkem käsitleda.