Siin osundatud mõtted on reformaator Martin Lutheri isiklikud seisukohad, ehkki tema arusaama kohaselt Pühakirjaga põhjendatud. Ühes evangeelse-luterliku kiriku siduvas õpetuslikus alusdokumendis, nimelt Augsburgi usutunnistuses, öeldakse sel teemal lühidalt järgmist: «Avaliku korra ja ilmaliku valitsuse kohta õpetatakse, et iga valitseja siin ilmas, iga ametisse seatud valitsus ja kehtestatud seadus on Jumala loodud ja kehtestatud hea kord ja et kristlased võivad pattu tegemata valitseja-, vürsti ja kohtunikuametit pidada, keiserliku ja muu kehtiva õiguse järgi otsuseid langetada ja õigust mõista, kurjategijaid mõõgaga karistada, õiglast sõda pidada ja sõdida, osta ja müüa, vannet anda, vara omada, abielus olla jne» (artikkel XVI).

Kas kristlik usk sallib sõjapidamist?

Martin Luther: «…ma rõhutan, et ma ei kõnele siin õiglusest, mis inimese Jumala silmis õigeks teeb, kuna seda teeb vaid usk Jeesus Kristusesse ilma et meil oleks selleks vaja mingeid tegusid sooritada või teeneid osutada. See on meile kingitud ja antud ainuüksi Jumala armust, nagu ma korduvalt olen kirjutanud ja õpetanud. Vaid siin kõnelen ma ametites ja töödes peituvast välispidisest õiglusest ja käsitlen selliseid küsimusi nagu: kas ristiusk, mille kaudu meid Jumala ees õigeks arvatakse, sallib seda, et ma olen sõdur, pean sõda, tapan, röövin ja põletan, nagu vaenlasega sõjaseaduse järgi sõjaaegadel tehakse; kas see töö pole mitte patune või väär, ning kas see ei peaks minus seetõttu Jumala ees süümepiinu tekitama; võib-olla ei tohiks kristlane mitte ühtki sellist tegu korda saata – ja peaks tegema üksipäinis head, armastama, kedagi tapmata ja kellelegi kahju tegemata? Ma arvan, et üks amet või töö, mis on iseenesest õige ning Jumalast, võib siiski muutuda kurjaks ja ebaõiglaseks, kui töö tegija on ise kuri ja ebaõiglane.»

Sõda on väära ja kurja karistamine

Martin Luther: «Aga kuna mõõgavõim on Jumalast seatud selleks, et karistada kurje, kaitsta vagasid ja hoida rahu (vt Rm 13:1.4; 1Pt 2:13j), siis on tõestatud seegi, et Jumalast on seatud ka võitlemine ja tapmine ning muu, mida sõjaaeg ja -seadus endaga kaasa toob. Sest sõda pole midagi muud kui väära ja kurja karistamine. Mille muu pärast sõditakse, kui mitte sellepärast, et tahetakse rahu ja kuulekust?

Kuigi tapmine ja röövimine ei näi olevat armastuse töö, mistõttu lihtsameelne arvab, et see pole kristlik ega kristlasele kohane, on ometi tegelikult seegi armastuse töö. Samamoodi peab peab hea arst siis, kui haigus on väga raske või halvaloomuline, patsiendi käe, jala, kõrva või silma eemaldama või neil hukkuda laskma, et päästa ihu. Eemaldatud ihuliiget vaadates tundub, et nii võib talitada ainult julm ja halastamatu inimene. Kui aga vaadata ihu, mida ta seeläbi päästa püüab, siis leitakse tegija olevat hea ja usaldusväärne, selline, kes teeb tõeliselt kristlikku tööd. Nii on see ka sõjamehe ameti pidajaga: kui ma vaatan, kuidas ta kurje karistab, ebaõiglasi hävitab ja suurt viletsust korda saadab, näivad need olevat täiesti ristiusu ja kristliku armastuse vastased teod. Aga kui ma näen, kuidas ta kaitseb vagasid – naisi ja lapsi, maja ja kodu, varandust ja au –, ning kuidas ta sellega rahu hoiab ja tagab, siis mõistan, kui suurepärane ja Jumalast seatud amet tal on, ning saan aru, et temagi raiub jala või käe ära selleks, et kogu ihu hukka ei läheks. Sest kui poleks mõõka, mis kaitseb ja rahu hoiab, siis lähek kõik maailmas rahu puudumise tõttu hukka.»

Sõjamehe amet on Jumala seatud

Martin Luther: «Niisiis: sõjamehe ameti juures ei peaks me vaatama üksipäinis seda, kuidas selle ameti pidaja tapab, põletab, nuhtleb ja võlla tõmbab. Kuid just seda vaatavad laste lihtsameelsed silmad, mis näevad ainult, kuidas arst käe ära raiub või jala maha saeb, kuid ei märka, et nii tuleb toimida ihu päästmiseks. Seepärast tuleb ka sõjameest või mõõga-ameti pidajat näha täiskasvanu silmaga, et mõista, miks ta nõnda julmalt käitub. Sel juhul saadakse aru, et tegemist on ametiga, mis on Jumalast seatud ning maailmale sama hädavajalik ja kasulik nagu söömine ja joomine või mõni teine vajalik tegevus.»

Sõjakuritegudest ja ebaõiglasest sõjast

Martin Luther: «Et aga paljud sellist ametit vääriti kasutavad, ning ilma tungiva vajaduseta, puhtast omavolist tapavad ja nuhtlevad, ei ole süüdi mitte amet, vaid inimene, kes seda peab. Sest kus on mingi amet, töö või ükskõik milline muu asi nii hea, et pahatahtlikud inimesed seda sihilikult kurjasti ära ei kasutaks? Sihukesed on hullumeelsete arstide sarnased, kes tahaksid inimesel ilma tõsise vajaduseta, puhtast omavolist terve käe maha raiuda. Jah, nad on osaks sellest üldisemast rahu puudumisest, mille vastu õige sõja ja mõõga abil võidelda tuleb. Alati on sündinud ja saab ka edaspidi sündima, et need, kes ilma tungiva vajaduseta sõda alustavad, saavad lõpuks lüüa, sest neil ei õnnestu põgeneda Jumala kohtu, s.o. Tema mõõga eest.»

Kristliku sõjamehe palve

Martin Luther: «Eelkirjeldatud manitsuses on osutatud vaid sellele, kuidas välist sõjapidamist vormilisest küljest vaadates hea südametunnistusega toimetada. Kuna aga ükski hea tegu ei tee õndsaks, siis peab nüüd igaüks omaette selle manitsuse järgi oma südames või suuga ütlema:

«Taevane Isa, siin ma olen, sinu jumaliku tahtmise kohaselt oma valitseja teenistuses, kuna see on mu kohus sinu ees ning sinu pärast ka oma valitseja ees. Ja ma tänan sind sinu armu ja halastuse eest, et sa oled mulle andnud sellise töö, mille puhul ma olen kindel, et see pole patt, vaid õige ja kuulekas sinu tahtele allumine. Kuna ma aga tean ja olen sinu armurikka Sõna kaudu õppinud, et ükski meie headest tegudest meile abiks pole, ning et keegi ei saa õndsaks mitte sõjamehena, vaid üksnes kristlasena – siis ei taha ma oma kuulekuse ja tegude peale lootma jääda, vaid ennast vabatahtlikult sinu tahte teenistusse anda. Ja ma usun südamest, et üksnes sinu armsa Poja, minu Issanda Jeesuse Kristuse süütu veri, mille ta sinu armulikule tahtele kuuletudes minu eest valada on lasknud, mind päästab ja õndsaks teeb. Selle juurde ma jään, sellele toetudes ma elan ja suren, võitlen ja tegutsen. Armas Issand, taevane Isa, tugevda seda minu usku oma Vaimu läbi. Aamen.»»

Katkendeid kirjutisest «Kas ka sõjamehed võivad õndsaks saada» (1526) – Martin Luther. Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa, 2012.