Seepärast, rahvas, vaata
sa preestri peale nüüd,
kes jõuab lepitada
kõik meie patusüüd.
(Kiriku Laulu- ja Palveraamat 75)

Sõna «preester» tuleneb kreeka keelest ja tähendab «vanem» (või «kogudusevanem»). Eesti keeles kasutatakse sõna «preester» aga ka ühe teise kreekakeelse sõna vastena, mille otsetõlge oleks «pühitsetu» või «pühamees». Sellele vastavat heebreakeelset sõna võiks tõlkida kui «vahendaja» või «vahemees».

Just kahele viimati nimetatud tähendusele – «pühitsetu» ja «vahendaja» – peame pöörama tähelepanu, kui tahame mõista, mida Pühakirjas peetakse silmas, kui Kristust nimetatakse meie suureks Ülempreestriks ning meid endid pühaks ja kuninglikuks preesterkonnaks.

Preestritest kõneldes ei mõista Pühakiri nende «pühadust» mitte nende isikliku kõlbelise vagaduse ja puhtusena (kuigi need peaksid enesestmõistetavalt iga tõelist preestrit iseloomustama), vaid nende «pühadus» – või paremini öelduna «pühitsus» – tähendab seda, et nad on võetud ja eraldatud Jumala jaoks, Tema teenimiseks. Neil on Jumala enda poolt seatud ülesanded, mille täitmiseks nad on pühitsetud. See on midagi, mida ükski inimene ei saa endale ise omistada, vaid mis talle antakse – teiste inimeste kaudu, tegelikult aga Jumala poolt.

Preestrite «pühadus» on nende teenistuse ning viimselt Jumala enda pühadus – see ei ole midagi, millega nad võiksid kiidelda ja endale mingit eriliselt aulist ühiskondlikku positsiooni nõuda. Jah, preestrid väärivad austust (seda tõendab näiteks Ap 23:5), aga mitte seetõttu, et tegemist oleks iseenesest eriliste, teistest kõrgemal seisvate inimestega, vaid teetõttu, et nende ülesandeks on esindada rahvast Jumala ees ja Jumalat rahva ees. Iseäranis hästi tuleb see esile vastava sõna heebreakeelsest tähendusest: preester on «vahendaja», «vahemees».

Kristuse puhul on asi teistmoodi selle poolest, et kuna Ta on nii tõeline inimene kui tõeline Jumal, on Ta iseeneses püha ega vaja mingit «lisapühitsust». Sellegipoolest rõhutab Kiri heebrealastele, et Temagi ei ole endale preestriametit ise võtnud, vaid Isa on Ta Ülempreestriks teinud. Kõigist teistest preestritest erineb Kristus ka seetõttu, et Ta on ilma patuta ega vaja teiste inimeste kombel üha uut Jumalaga lepitamist.

Kristus on tõeline Vahemees inimeste ja Jumala vahel selle sõna kõige otsesemas mõttes, kuna Ta ühendab Jumala ja inimese omaenda isikus. Sellega Tema preesterlik teenistus muidugi ei piirdu, vaid alles algab. Õigupoolest on kogu Jeesuse elu, neitsi Maarja üsas lihaks saamisest kuni ülestõusmise ja taevasseminemiseni, ennastandev preesterlik teenistus: Jumala igavene, ainusündinud Poeg loobub inimeseks saades iseenese olust, saab sõnakuulelikuks nii inimestele kui kõigele sellele, milles inimelu siin maalmas seisneb (ühes kõigi Talle kui Jumalale mitte kehtima pidavate piirangutega). Ta kannatab ja sureb ning seob ennast ka pärast surnuist üles tõusmist omaenda tõotusega igaveseks ajaks inimestega: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» (Mt 28:20) Ka pärast ülestõusmist jäävad Tema ihusse igavesti Talle ristil löödud haavad…

Kitsamas mõttes teostub Kristuse ülempreesterlik kutsumus kahtlemata Tema ristohvris, kusjuures siin saab nähtavaks nii see, kuivõrd täielikult Ta ennast meie eest ja Jumalale annab, kui ka see, kui eranditult Ta annab justnimelt iseennast, see tähendab kõik on üksnes Temast – siin manifesteerub tõepoolest kirkaimal viisil solus Christus ja sola gratia – üksnes Kristus ja üksnes arm.

Kristus on nii preester kui ohver, nii tempel kui ohvrialtar. Selle lause esimese poole mõistmine ei ole keeruline: tõelise Ülempreestrina ohverdab Kristus ennast vabatahtlikult kogu inimkonna eest. Ta alustab seda, nagu eelnevalt mainitud, juba inimesekssaamises – kui järele mõtleme, on meil raske hoomatagi, millist alandust ja eneseandmist peab täiuslikule Jumalale tähendama aega ja ruumi aheldatud inimeseks saamine. Ta viib selle eneseandmise lõpule meie eest oma verd valades ja Kolgata ristil surres.

Kristuse ristisurm haarab endasse kõik Vana Seaduse ohvrid: see on täiuslik koguohver, kuna Ta annab ennast inimeste eest loovutades täielikult Jumalale; see on täiuslik patu- ja lepitusohver, kuna Ta võtab laitmatu Tallena enda peale terve maailma patu ja süü ning sureb asendavalt kogu inimkonna eest; see on ka täiuslik tänu- ja kiituseohver, kuna selles teostuv Jumala tõelise olemuse ja imelise armastuse varjamatu avalikukssaamine on suurim mõeldav tänu ja austus Jumalale.

Kuidas mõista aga seda, et Kristus on ka tempel ja ohvrialtar? Templiga võrdleb Ta ennast ise Jh 2:18–22: «Siis ütlesid juudid Jeesusele: «Mis tunnustähte Sa meile näitad,  et Sa nõnda tohid teha?» Jeesus vastas: «Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!» Siis ütlesid juudid: «Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja Sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?» Aga Tema mõtles «templi» all oma ihu. Siis, kui Ta oli üles tõusnud surnuist, tuli Ta jüngritele meelde, et Ta seda oli öelnud, ja nad uskusid kirja ning sõna, mis Jeesus oli öelnud.»

Tempel (sõnasõnalt: «pühakoda», «pühapaik», «pühamu») on Jumala ligiolu paik, selles elab Jumala auhiilgus. Muidugi kinnitab Pühakiri, et Jumal ei ela tegelikult üheski inimkätega tehtud hoones, kuna ei maa ega taevad suuda Teda mahutada, ent Ta valis ise kõigepealt Iisraeli kogudusetelgi ning hiljem Jeruusalemma templi oma ligiolu paigaks. Kristus on tõeline tempel, kuna Ta on inimeseks saanud Jumal – Temas on Jumal kohal mitte enam sümboolselt, vaid tõeliselt, seega on enesestmõistetav, et Teda võib võrrelda templiga, nagu Ta seda ise teebki.

Jeruusalemma tempel koosnes kahest põhiosast: nõndanimetatud pühast paigast, kus toimetati igapäevaseid ohvreid, ning kõige pühamast paigast, kus asus seaduselaegas ja kuhu vaid kord aastas sisenes ülempreester selleks, et Suurel Lepituspäeval tuua patu- ja lepitusohver kogu rahva eest. Kui kogu tempel kujutas endast Jumala ligiolu paika, siis pühimas paigas asunud seaduselaegast mõisteti Tema aujärjena – niisiis tähendas selle juurde minemine tõepoolest Jumala enda ette astumist, ja see ei olnud midagi, mis oleks olnud võimalik igaühele, rääkimata sellest, et igal ajal.

See on otseselt võrreldav Jumala mäe Hoorebiga (või Siinaiga), millele polnud luba minna kellelgi peale Moosese – mille külge isegi keegi ei tohtinud puutuda, et teda ei surmataks. Nii oli vahetu ligipääs Jumalale inimeste jaoks õigupoolest suletud ja avanes minimaalselt vaid ülempreestri, tolle Jumalale pühitsetud vahemehe, kaudu üks kord aastas.

Kõige pühamat paika eraldas ülejäänud templist eesriie ehk vahevaip. Kirjas heebrealastele öeldakse, et Kristus on ennast ohverdades avanud meile pääsu kõige pühamasse paika, see tähendab Jumala ette, «vahevaiba, see on oma ihu kaudu» (Hb 10:20, ning Jeesuse kannatusloost võime lugeda, et Tema surma hetkel kärises Jeruusalemma templi vahevaip ülalt alla kaheks, see tähendab tee Kõigepühama aujärje ette, Jumala ligiollu, oli avatud.

On veel üks oluline kreekakeelne sõna, mida tuleb Kristuse preesterlikust teenistusest kõneldes mainida. See seisab Uues Testamendis kahes kohas: Rm 3:25 ja Hb 9:5. Esimene neist kahest on järgmine (alustame veidi eestpoolt): «Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et Ta kustutas varem tehtud patud.» (Rm 3:23–25) Sõna, mis on siin tõlgitud kui «lepitusohver», on õigupoolest «lepingukaas» või «lepituskaas» – tegemist on templi pühimas paigas asunud seaduselaeka kaanega, millele ülempreester piserdas Suurel Lepituspäeval patuohvri verd.

Teise koha leiame Kirjast heebrealastele, kus (taas veidi pikemalt tsiteerides) öeldakse: «Ent teise vahevaiba taga oli telk, mida nimetatakse «kõige pühamaks paigaks», kus oli kuldne suitsutusaltar ja lepingulaegas, mis oli üleni kullaga kaetud. Selles olid kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud, ja lepingulauad; selle kohal aga kirkuse keerubid lepingukaant varjamas. Neist ei tule praegu üksikasjaliselt juttu. Kui need asjad nüüd nõnda on seatud, siis lähevad preestrid alati küll eestelki ning toimetavad jumalateenistust, aga ainult ühe korra aastas läheb ülempreester teise telki, ja mitte ilma vereta, mille ta ohverdab iseenda ja rahva poolt teadmatult tehtud pattude eest.» (Hb 9:3–7)

Nii ongi Kristus mitte ainult preester ja ohver, mitte ainult tempel, vaid ka ohvrialtar. See on Tema vere piserdamine, mis on meie patud maha pestnud, meie süü kustutanud, meid Jumalaga lepitanud ja meile uue elu kinkinud. Tema on meie tõeline ülempreester, kes on meid üheainsa ohvriga jäädavalt lunastanud ja meile Jumala armu täiuse kinkinud. Ta on olnud kõigiti kiusatud nagu meie, ja siiski ilma patuta. Ta tunneb meile kaasa meie nõtruses ning julgustab ja kinnitab meid. Ta on Uue Lepingu Vahemees, kes võib ja tahab «päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette Tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda» (Hb 7:25). Viimaks: ka meil on osa Kristuse preestriametist, see tähendab meiegi oleme kutsutud astuma oma vendade ja õdede eest palvetades Jumala ette ning neile evangeeliumi kuulutades aitama neil Jumalat ja Tema armastust tundma õppida.

Suur Nädal, eriti selle viimased päevad – Suur Neljapäev, Suur Reede ja Vaikne Laupäev – on parim aeg sellesse imelisse armusaladusse süvenemiseks ning sellest ja seeläbi Kristuse enda armastavast südamest, uue lootuse, armastuse ja elu ammutamiseks.