Abielu on inimkonna põhiüksus ning inimelu peamine raamistik. Loomulikult ei saa kõik inimesed olla abielus, aga abielu mõjutab kõigi inimeste elu.

Abielu on avalik asi. See on ühe mehe ja ühe naise eluaegne liit mõlema abikaasa ja nende laste elu kaitsmiseks. Kõikides ühiskondades on peetud vajalikuks, et abikaasad annavad avalikult, kooskõlas seadusega teineteisele siduva tõotuse. Kehv lugu, kui inimesed, kes muudes asjades oma lubadustest ja antud sõnast kinni peavad, aga elu suurimate tõotuste puhul oma sõnu söövad, nägemata selles midagi valet.

Armastus – mis see on?

Abielu ilma armastuseta on sisutu. Mehe ja naise vaheline armastus on hoopis enamat kui pelgalt tunne, ehkki tunnetest on armastus üks suuremaid. Tunded loomulikult tulevad ja lähevad – ja õnneks tulevad taas, kui anda selleks neile aega. Pelgalt tunnetele oma elu siiski rajama ei peaks. Abielu on eelkõige just elu rajamine. Vaimulikus mõttes korraldab abielu Jumala seadmine ning ühiskondlikult reguleerib seda seadus. Armastus on eelkõige truudus. Klassikalises laulatuse korras (mida ma ise alati kasutan) küsitakse: «Kas sa tahad võtta NN. oma abikaasaks ning olla talle truu ja armastada teda nii headel kui halbadel päevadel kuni surm teid lahutab?»

Iga sõna selles lauses põhineb sajanditepikkusel kogemusel. Seda, mis on elus oluline, on teatud juba enne meid – ja seejuures, hästi on elatud!

Esiteks: «Kas sina tahad?» – see tähendab, mitte «kas sulle tundub?», «kas praegu sulle meeldiks?», «kas sa oled kindel oma tunnetes?», vaid «kas sina tahad?».

Teiseks: «võtta NN-i». Sina «võtad». Sa ei ole enam laps, vaid otsustad ise ja võtad «NN-i». Kõikide meeste/naiste seast oled sa valinud selle ühe. On ka teisi, võibolla ilusamaid, kenamaid, toredamaid ja huvitavamaid, aga sina võtad selle ühe, «NN-i».

Kolmandaks: «oma abikaasaks». Tal on hoopis teine tähendus kui kestahes muul mehel või naisel. Sinul on tema vastu kohustusi ja õigusi, mida teistel ei ole.Tema, kes enne oli võhivõõras, saab su kõige lähemaks sugulaseks. Jumala sõna järgi: «Nemad on üks liha.»

Neljandaks: «armastada ja austada.» Ei öelda mitte «tunda suuri tundeid», sest seda ei saa tõotada mitte keegi, küll aga «armastamine ja austamine» sõltub otsustamisest ja tahtest.

Viiendaks: «nii headel kui halbadel päevadel». Abielu ja perekonna elujõud ja mõte on selles, et ollakse üks ka halbadel päevadel.

Kui olin Saksamaal vangla hingehoidja, panin tähele, kes käisid vange külastamas. Pereliikmed. Kes tuleb veel vaatama, kui jäädakse haigeks või vanaks? Pereliikmed. Armastusele ja ustavusele saab elu rajada ka siis, kui elu ei ole enam cool.

Kuuendaks: «kuni surm teid lahutab». Abielu kestab surmani, mitte kauem! See kuulub maisesse ellu, mitte igavesse. Aga nii nagu mu pojad ei vabane iial sellest, et ma olen nende isa, nõnda ei lõpe ka mu abielusugulus sellega, et ma ei näe abielul enam mõtet. Põhjalikumalt sellele mõeldes osutub, et kõik muu oleks «mittearmastus». Abielu eluaegsus ongi parim lahendus, mitte koorem!

Sellepärast ütlebki Jumala kuues käsk: «Ära riku abielu!»

Luther lisab hea selgituse: «Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me vooruslikult ja puhtalt elame nii mõtetes, sõnades kui tegudes, ja et igaüks armastab ja austab oma abikaasat.» Veel ütleb Jumal oma Sõnas: «Ma vihkan lahutust.»

Õnn on vaid kõrvalsaadus

Mõnikord räägitakse noortele «sellest õigest» ja selle «õige leidmisest». Kahtlemata on oluline leida sobiv abikaasa, aga nii nagu ütles üks leerikooli õpetaja: oluline ei ole mitte niivõrd leida «see õige», vaid olla ise «see õige».

Kes otsib ainult õnne, ei leia seda. Rõõmsaid hetki võib otsides küll tulla, aga need mööduvad ning võivad lõpuks muutuda kibedateks mälestusteks. Õnn on alati kõrvalsaadus. Kes otsib oma õnne ja nõuab ainult oma, nagu väike laps, ei leia seda. Nii proosaliselt kui see ka ei kõlaks, abieluõnn tuleb sellest, et ollakse ustavad ja otsitakse mitte ainult oma õnne, vaid ka seda, mis on parim teisele.

Mida see praktikas tähendab?

Inimeste üldlevinud eluviis ja mõttemaailm, isegi lähedaste inimeste libastumised ei tohiks viia eksiteele. Abielu on hea, püha ja rõõmus asi. Elu vallalisena, mille pürgimus on lõputult jätkata muretut noorust, on viimselt enesepettus, kuna tuleb aeg, kui perekonda enam ei rajata ja püsivaid suhteid ei sõlmita. Mida teed sa 60-aastasena? Vaid iseendale elatud elu on viimaks mõttetu.

Otsustage olla truud! See on teie elu parim otsus. Olge ustavad ka oma tulevasele abikaasale, keda te pole isegi veel kohanud. Abieluline elu koos oma kõikide külgedega, ning eriti seksuaalsuhted, on mõeldud ühe mehe ja ühe naise vahelisse abiellu. Kõik muu tähendab truudusetust ning õõnestab nii oma, ning võimalik, et teistegi abielu. Pealegi on see vastuolus Jumala tahtega. Truudus toob õnne.

Abielus antakse palju andeks, sest elus on palju asju andeks anda. Jumal teab hästi, mis on andeksandmine. Selles asjas on ta ületamatu. Just andeksandmine oli Tal mõttes, kui Ta saatis oma Poja surma kogu maailma, ka abikaasade pattude pärast. Jeesus tegi andeksandmise võimalikuks viimse kui patu ja eksimuse puhuks.

Anda ennast täielikult teisele

Armastus on valmis end siduma lausa kirjalikult. Kui kõik on selge ja klaar, saab vormistada paberid ja anda tõotused. Kui teed kellegagi kaupa, aga teine pool ei tahagi sõlmida lepingut või anda kviitungit, siis võid arvata, et asi pole õige. Abielulepingus ei tohi olla midagi ebaselget ning see ei puuduta ainult kahte inimest, vaid ka nende lähedasi. Selle puhul ei tohi jääda tagaust, nii nagu ei ole tagaust ka sugulussidemetel. Tagaukse jätmine tähendab: sinust on mul rõõmu/kasu, aga siis kui enam ei ole, tahan jätta endale õiguse sind maha jätta.

Kui on abielu on ametlikult sõlmitud, siis teavad kõik, millega tegu. Meie oleme nüüd uue perekonna algus. Seda väljendab ka ühine perekonnanimi. On sündinud uus sugulus. Pole vaja keerutada või kõõritada ega kellelgi mõistatada: kes see nüüd siis on? Abikaasade eneseväärikus ja vastastikune austus on erakordselt olulised, need on suured aarded.

Vabaabielu

Vabaabielu on juba sõnana veider, kuna sõnad «vaba» ja «abielu» on teineteise vastandid. Abielu ei saa proovida, sest selle olemuslik osa on vastastikuste püsivate kohustuste võtmine. Taoline kohustuste võtmine on armastuse osa. See on Jumala tahe. Ustavus on ka see, et suudetakse teist oodata ja tema nimel vaeva näha. Kes tahab teist inimest proovida, ei armasta mitte teda, vaid iseennast. Kui proovimine annaks häid tulemusi, siis peaks praegusel ajal olema väga palju häid abielusid. Kahjuks on abielulahutustest ja abikaasa hülgamisest saanud lausa epideemia.

Abielu ei saa lõputult edasi lükata. Miks ei võiks kaks noort inimest abielluda, isegi kui see tähendaks algusajal nappi toimetulekut. Minu arvates oleks see lausa põnev!

Abielurikkumine

Abielurikkumine on alati seotud reetmise, vale ja ebaõiglusega. See, kes hülgab oma abikaasa teise naise/mehe pärast, on mõnda aega õnnejoovastuses ning võib arvata, et niivõrd hea tunne ei saa olla väär. Teisalt ta ei märka või ei taha märgata, kui palju valu põhjustab ta oma abikaasale, lastele, sugulastele ja sõpradele.

Ärge võtke sellest eeskuju! Olge täiskasvanud inimesed, kes teavad, mida nad teevad, täidavad oma kohustusi ning kannavad vastutust oma tegude ja nende inimeste eest, kelle pärast nad ka tõeliselt vastutavad. Sina, abielunaine, ei kanna vastutust mitte oma toreda kolleegi, vaid oma mehe – isegi kui ta on parasjagu väsinud – ja oma laste eest. Sina, mees, ei ole vastutav oma vaimustava uue tuttava, vaid oma naise eest, kellel on ka halbu päevi.

Me ei tea, mida kõike viimses kohtus meilt küsitakse, aga üsna kindlasti seda, kuidas me kohtlesime oma abikaasat.

Aga mis siis, kui on toimunud katastroof?

Kristlik abielu on mõeldud eluaegsena, mis kestab alati ühe abikaasa surmani. Uuesti abiellumine ei ole mingi vaimuliku varrukast väljatõmmatav trikk, millele saab võlusõnad peale lugeda. Vaimulikul ei ole volitust millegi õnnistamiseks oma tahtmist mööda – nii suured isandad me pole! Kahjuks on luterlik rahvakirik viimasel ajal hakanud selles asjas endast liiga palju arvama. Preestri õnnistus tähendab: te olete teinud Jumala sõna järgi, sellepärast Jumal ise õnnistagu teid.

Miks olen ka mina mõnel puhul lahutatud mehe või naise laulatanud?

Elu on sageli karm ja inimesed kalgid. Mahajäetud abikaasa peab kuidagi oma elu järje peale saama. Kõik kohad on kilde täis, aga elu peab edasi minema. Lesena või mahajäetuna elamine on raske mitmes mõttes, sageli üsna võimatu. Siis võib olla parem uuesti abielluda ning teha seda teadlikult ja avalikult.

Soovin teile kõigile õnnelikku elu ja abielu. Elu on lühike – päris lühike. Inimene on loodud igaviku jaoks, aga ka ajalik elu on oluline ning antud meile elamiseks. See on elu Looja enese and meile!

Soome Misjonipiiskopkonna ajakirjast Pyhäkön Lamppu 1/2022 tõlkinud Illimar Toomet

Risto Soramies on Misjonipiiskopkonna endine piiskop