Luterlikud usutunnistuskirjad (Liber concordiae) ei esita süstemaatilist õpetust abielu kohta, sest abielu olemuse ja tähenduse üle ei olnud sisulist vaidlust. Poleemika puudutas kloostritõotusi ja vaimulikele seatud abiellumise keeldu. Korratakse üle, mida Pühakiri abielust õpetab: tegemist on juba inimese loomisel Jumala poolt seatud seisusega, mehe ja naise liiduga, mis tagab inimsoo jätkumise ja soodustab vooruslikku elu. Toim.

Abielu kui Jumala seatud seisus

…Jumal käsib pühakirjas abielu igati au sees hoida ja et abielu on ka keiserlikes seadustes ja kõigis monarhiates, kus on seadusi kehtestatud, kõrgeks kiidetud. (Augsburgi usutunnistus, XXIV)

Abielu ei ole seatud mitte Uues Testamendis, vaid kohe inimsoo loomise alguses. Selle kohta on Jumala käsk ja ka tõotused, mis ei kuulu küll päris Uue Testamendi, vaid pigem maise elu juurde. Seepärast, kui keegi tahab seda sakramendiks nimetada, tuleks see ikkagi eraldada teistest, mis on tõelised Uue Testamendi märgid ja armu ning pattude andeksandmise tunnistused. Aga kui abielu nimetatakse sakramendiks seetõttu, et selle kohta on Jumala käsk, siis võib ka muid seisusi ja ameteid, mille kohta on Jumala käsk, sakramentideks nimetada, nagu näiteks valitsemisametit. (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XIII)

…usklike jaoks on abielu puhas, sest see on pühitsetud Jumala sõnaga, see tähendab, et see on Jumala sõnas lubatud ja heaks kiidetud, nagu pühakiri sõnarohkelt kinnitab. Nimelt nimetab Kristus abielu jumalikuks ühenduseks, öeldes: «Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» [Mt 19:6] Ka Paulus ütleb abielu, söökide ja muude sarnaste asjade kohta: «Seda pühitsetakse Jumala sõna ja eestpalve läbi» [1Tm 4:5], see tähendab sõna läbi, milles südametunnistus leiab kindluse, et Jumal kiidab selle heaks, ja palve läbi, see tähendab usu läbi, mis võtab selle otsekui Jumala armuanni tänuga vastu. Ja 1Kr 7[:14]: «Uskmatu mees on pühitsetud naise läbi», see tähendab, et abielu on usu pärast Kristusesse lubatud ja püha, nii nagu toidu tarvitamine söögiks on lubatud jms. Ja 1Tm 2[:15]: «Naine pääseb lastesünnitamise kaudu.» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XXIII)

Aga kuna see käsk [kuues käsk: sa ei tohi abielu rikkuda. – toim.] peab silmas just abieluseisust ja annab põhjust sellest rääkida, siis pead sa õigesti mõistma ja tähele panema esiteks seda, kuidas Jumal seda seisust sedavõrd kõrgelt austab ja ülistab, et ta seda oma käsu läbi kinnitab ja hoiab. Ta kinnitas seda juba eespool neljandas käsus: «Sa pead oma isa ja ema austama.» Siin aga (nagu öeldud) hoiab ja kaitseb ta seda. Ja sellepärast ta tahab, et ka meie austaksime, hindaksime seda jumalikku õnnistatud seisust ning elaksime selles, sest ta on seadnud selle kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks. Ja sellepärast on Jumal seda seisust ka rikkalikumalt kui kõiki teisi õnnistanud ning on andnud ja kinkinud sellele kõik, mis maailmas on, et see seisus oleks kõigega hästi ja rikkalikult varustatud, nii et abielu puhul ei ole tegemist mingi nalja või kergemeelse uudishimuga, vaid see on tähtis, jumaliku tõsidusega asi. Sest Jumala jaoks on suurima kaaluga see, et inimesi, kes maailma teenivad ja Jumala tunnetusele aitavad, kasvatataks õndsaks eluks ja kõigiks voorusteks, et võidelda kurja ja kuradi vastu.

Seepärast olen ma alati õpetanud, et seda seisust ei tohi ära põlata ja alavääristada, nagu seda teeb pime maailm ja teevad meie võltsvaimulikud, vaid et Jumala sõnast vaadataks, millega see seisus on ehitud ja pühitsetud, see tähendab et ta ei ole mitte ainult kõigi teistega võrdväärsele kohale seatud, vaid on neist eespool ja ületab neid kõiki, olgu siis tegemist keisrite, vürstide, piiskoppide ja kellega tahes. Sest nii vaimulikud kui ka ilmalikud seisused peavad end alandama ja astuma kõik sellesse seisusesse, nagu me veel kuuleme. Seetõttu pole see mitte eriline, vaid kõige laiemalt levinud ja õilsam seisus, mis puudutab ja haarab kogu kristlaskonda ja õigupoolest kogu maailma. (Martin Luther, Suur Katekismus, 6. käsu seletus)

Abielu kui voorusliku elu alus

Kuues käsk. Sina ei tohi rikkuda abielu.

Mis see on? Vastus: Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me vooruslikult ja puhtalt elame nii mõtetes, sõnades kui tegudes, ja et igaüks armastab ja austab oma abikaasat. (Martin Luther, Väike Katekismus)

Teiseks pead sa teadma ka seda, et tegemist pole mitte ainult ausa, vaid ka hädavajaliku seisusega, ning on tõsine Jumala käsk, et kõikide seisuste esindajad, mehed ja naised, kes selleks on loodud, abielluksid, seda küll mõningate (ehkki väga väheste) eranditega, kelle Jumal on välja valinud, kuna nad ei ole abieluseisuseks kõlblikud või on Jumal suure ja üleloomuliku armuanni läbi vabastatud, nii et nad on võimelised väljaspool abieluseisust vooruslikkusest kinni pidama. Sest kui loomus toimib nii, nagu ta on Jumala poolt meisse istutatud, siis pole väljaspool abielu võimalik vooruslik olla, sest liha ja veri jäävad lihaks ja vereks, ning loomupärane kalduvus ja tung on vastupandamatud ning talitsematud, nagu igaüks ise näeb ja tunneb. Niiviisi selleks, et oleks kergem kõlvatust mingis ulatuses vältida, seadiski Jumal abieluseisuse, et igaühel oleks oma tagasihoidlik osa ja et talle sellest piisaks, ehkki sinna juurde, et ka süda oleks vooruslik, kuulub veel Jumala arm.

Sellest võid sa näha, kuidas meie paavstlik kogukond, preestrid, mungad ja nunnad sõdivad Jumala korra ja käsu vastu, põlastades ja halvustades abieluseisust, söandades tõotada igavest kasinust ja eksitades lisaks sellele oma valelike sõnade ja teesklusega lihtinimesi. Sest mitte kelleski ei ole vähem kasinuse armastust ja rõõmu kui nendes, kes väldivad suurest vagadusest abieluseisust, hooravad aga ise kas avalikult ja häbenematult või teevad seda veel hullemini salaja, nii et sellest ei julge isegi rääkida, nagu kogemused kahjuks liiga sageli näitavad. Niisiis kokku võttes hoiduvad nad küll asjast endast, aga nende süda on täis kõlvatuid mõtteid ja kurjasid himusid, nii et seal valitseb pidev põlemine ja salajane kannatamine, millest on abielus võimalik pääseda. Sellepärast on selle käsu läbi hukka mõistetud ja kõrvale heidetud igasugused abieluvälise kasinuse tõotused ning igale vaesele vangisolevale südametunnistusele, keda on nende kloostritõotused eksitanud, on lausa käsk antud kõlvatust seisusest abieluseisusesse astuda, arvestades seda, et isegi kui kloostrielu oleks jumalik, ei ole kasinusest kinnipidamine ikkagi nende võimuses, ja kui nad sellesse jäävad, siis on nad sunnitud aina rohkem ja sügavamalt pattu langema.

Seda räägin ma ainult sellepärast, et juhatada noori inimesi abieluseisusest rõõmu tundma ja teadma, et see on õnnistatud ning Jumalale meelepärane seisus. Sest sel kombel võiks jõuda uuesti sinnamaani, et abieluseisus tõuseks taas ausse ning väheneks räpane, liiderlik ja korratu eluviis, mis praegusel ajal kõikjal maailmas abielu ärapõlgamise tagajärjel avaliku hooramise ja muude häbiväärsete pahede näol laialt levib. Sellepärast on siin ka vanemad ja ülemad kohustatud noori silmas pidama, et neid kasvatataks distsipliinis ja austuses, ning et neil siis, kui nad on täiskasvanuks saanud, lastaks Jumala ning auga abielluda, selleks jagab Jumal oma õnnistust ja armu, et sellest oleks lusti ja rõõmu.

Ja selle kõige kohta tuleb nüüd lõpetuseks öelda, et see käsk ei nõua mitte ainult seda, et igaüks elaks oma (enamasti abielu)seisuses tegude, sõnade ja mõtete poolest kasinalt, vaid et ta peaks ka talle Jumala poolt antud abikaasat armsaks ja kalliks. Sest seal, kus tuleb hoida abieluvooruslikkust, peavad mees ja naine koos elama ennekõike armastuses ning üksmeeles, pidades teist südamest kalliks ja olles talle täiesti truu. Sest see on põhiline asi, mis muudab armastuse ja naudingu vooruslikkuseks, nii et kus seda järgitakse, seal peetakse iseenesest, ilma igasuguse sunnita kinni ka vooruslikkusest. See on ka põhjuseks, miks püha Paulus nii innukalt abieluinimesi manitses, et nad teineteist armastaksid ja austaksid. [Ef 5:22.25; Kl 3:18j] Ja siin on sul nüüd jälle tegemist toredate, jah, isegi rohkearvuliste ja suurte heade tegudega, millega sa võid rõõmsasti kõigi, ilma Jumala sõna ja käsuta seatud vaimulike seisuste ees kiidelda. (Martin Luther, Suur Katekismus, 6. käsu seletus)

Abielu kiriklikust laulatamisest

«Niipalju kui on maid, niipalju on ka kombeid,» ütleb vanasõna. Niisiis, kuna abiellumine ja abielu on maine asjatoimetus, ei sobi meil, vaimulikel või kirikuteenritel, selles osas mingeid korraldusi teha või selle üle valitseda, vaid me jätame igale linnale ja maale alles nende kombed ning harjumused, nagu tavaks on. Ühed viivad pruudi kaks korda kirikusse, nii õhtul kui hommikul, teised ainult ühe korra, mõned annavad abielust teada ja kuulutavad selle kantslist kaks või kolm nädalat varem maha − selle kõige ja muu seesuguse jätan ma isandate ning ametivõimude lahendada ja teha, nii nagu nemad seda soovivad, minusse see ei puutu.

Aga kui meilt palutakse õnnistamist kiriku ees või kirikus, eestpalvet või ka laulatamist, siis me oleme kohustatud seda tegema. Seepärast ma tahtsingi nende jaoks, kes seda ise paremini ei oska, teatud sõnad ja kava kokku panna, et kui see kellelegi meelt mööda on, siis ta kasutaks neid nii nagu meiegi. Teised, kes seda paremini oskavad, see tähendab, kes üleüldse midagi ei oska, aga kes kujutavad endale ette, et nad oskavad kõike, ei vaja minu teeneid, ilma et nad neid üle trumbata ja maha teha ei prooviks. Ja hoidku ometi selle eest, et nad kellegagi mõnes asjas ühel meelel ei oleks, muidu võiks ju jääda mulje, et nad on sunnitud teistelt midagi õppima − oleks see vast suur häbi!

Seega, kui siiamaani on munkade ja nunnade pühitsemisel taga aetud erilist suurejoonelisust, samas kui nende seisus ja elu on jumalatu ning tühipaljas inimeste väljamõeldis, mille kohta puudub Pühakirjas igasugune alus, siis kui palju enam me peaksime austama seda jumalikku seisust ja kui palju aulisemal viisil pühitsema, palvetama ja ehtima? Sest vaatamata sellele, et tegemist on maise seisusega, kehtib selle kohta ikkagi Jumala sõna, ja see ei ole inimeste välja mõeldud või kehtestatud
nagu munkade ja nunnade seisus, nii et selle tõttu võib seda sada korda õigustatumalt vaimulikuks pidada kui kloostriseisust, mida tuleb esmajärjekorras kõige ilmalikumaks ja lihalikumaks pidada, kuna see on lihast ja verest ning igas mõttes ilmaliku aru ja mõistuse leiutis ning algatus.

Ja seda ka sel põhjusel, et noored inimesed õpiksid seda seisust kui jumalikku tegu ja käsku tõsiselt võtma ning au sees pidama ega veiderdaks seejuures nii häbiväärselt, naerdes, irvitades ja muud sellesarnast kergemeelsust üles näidates, nagu tänaseni ollakse harjunud, justkui abiellumine või pulmade pidamine oleks nali või lapsemäng. Need, kes selle tava algatasid, et pruut ja peigmees tuleb kirikusse tuua, ei pidanud seda sugugi naljategemiseks, vaid võtsid seda ülima tõsidusega. Keegi ei kahtle ju, et sellega tahtsid nad Jumala õnnistuse ja ühiste eestpalvete osaliseks saada, mitte aga nalja või paganlikke vigureid teha.

Ja seda tõendab ka see tegu ise, sest kes soovib pastorilt või piiskopilt palvet ja õnnistamist, see näitab sellega (isegi kui ta seda suuga ei tunnista), mis ohtudesse ja hädadesse ta astub ja kui väga ta vajab selles seisuses, millesse ta astub, jumalikku õnnistust ja ühist eestpalvet, nagu on selgelt näha ka igapäevaelus, missuguseid õnnetusi saadab kurat lahutuse, truudusetuse, lahkmeele ja kõiksugu hädade näol abieluseisuses inimeste teele. (Martin Luther, Laulatusraamatuke lihtsatele kirikuõpetajatele)