President Alar Karis jättis riigikogus juunikuus kosmeetiliste muudatustega uuesti vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse teist korda välja kuulutamata. Avaldame alljärgnevalt presidendi otsuse teksti.
591. «Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse» väljakuulutamata jätmine
03.07.2025
Jätan välja kuulutamata Riigikogus 18. juunil 2025 vastu võetud «Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse».
Vastuvõetud seadus pole ka muudetud kujul kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne. Nagu mööndakse seaduse uue versiooni seletuskirjas, keelatakse usulistele ühingutele ohu korral mitte ainult halduslikud ja majanduslikud, vaid ka õpetuslikud sidemed välismaise isikuga (sidemeid, mis tekivad «usu tunnistamise, selle viljelemise, usuliste talituste ja teenistuste kaudu»). Kui seadusega loodud keeld puudutaks üksnes halduslikke ja majanduslikke sidemeid ohtliku välismaise isikuga, siis oleks see tõenäoliselt kooskõlas põhiseadusega. Kiriku õpetusele ja usutalitustele võib keelde seada aga üksnes siis, kui puuduvad teised vahendid seaduse eesmärgi saavutamiseks.
Seadusega täiendatakse kirikute ja koguduste seadust § 3 lõikega 2¹, mis keelab kirikul, kogudusel, koguduste liidul ja kloostril olla põhikirja või tegevuse aluseks oleva muu dokumendi alusel või majanduslikult seotud välisriigis asuva vaimuliku keskuse, juhtorgani, usulise ühenduse või vaimuliku juhiga, kes kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale. Paragrahvi 4 lõikega 1¹ laiendatakse samalaadset piirangut ka usuühingule.
Seletuskirjas ja Riigikogu istungitel rõhutati ennekõike halduslike sidemetega seotud ohtu. Seletuskirja järgi on seaduse peaeesmärk selliste haldussuhete tõkestamine, mille kaudu toimub usu praktiseerimisega mitteseotud vaenulik mõjutustegevus. Riigikogus eelnõud tutvustanud Andre Hanimägi ütles kolmandal lugemisel: «Eelnõu eesmärki tuleb jälle korrata üle. See on piirata haldussidemeid, mille kaudu võib Eestisse siis jõuda usulise ühenduse kaudu vaenulik mõjutustegevus.»
Ometi kõneleb seadus hoopis laiemalt sidemetest, mis tekivad põhikirja alusel. Kirikute ja koguduste seadus § 12 lg 1 loetleb, mida usulise ühenduse põhikiri peab sisaldama. See loetelu hõlmab ühelt poolt halduskorraldust: juhtimis- ja järelevalveorganite struktuuri, nende moodustamise korda ja pädevust, juhatuse liikmete valimise või nimetamise korda, vaimulike staatust ja hierarhiat, vara kasutamise ja käsutamise korda. Lisaks peab aga põhikirjas olema määratletud usulise ühenduse õpetuslik alus. Niisiis keelab vastuvõetud seadus mitte ainult halduslikud ja lepingulised, vaid ka õpetuslikud sidemed välismaise isikuga, kui see isik kujutab ohtu Eesti julgeolekule või avalikule korrale.
Sama võib järeldada nõudest, et usulisel ühendusel ei tohi olla sidemeid ohtliku isikuga «tegevuse aluseks oleva muu dokumendi alusel». Kahtlemata on usulise ühenduse tegevuse aluseks ka sellised õpetusliku iseloomuga dokumendid nagu pühakiri, usutunnistused või kirikukogude otsused.
On selge, et põhiseadus lubab seada mingeid piiranguid ka usulise ühingu õpetusele ja usutalitustele. Seda kinnitab näiteks karistusseadustiku §-s 92 sätestatud sõjapropaganda keeld. Samas peab õpetusliku aluse piiramisel rangelt järgima proportsionaalsuse põhimõtet ja tagama, et riigi sekkumine oleks minimaalne. Praegusel juhul tuleks näidata, et seadusandja eesmärgi saavutamiseks ei piisa sellest, kui usuline ühendus katkestab kõik halduslikud ja majanduslikud sidemed välismaise isikuga - et on möödapääsmatult vajalik reguleerida ka õpetust ning just sellisel väga ulatuslikul viisil nagu seda praegu tehakse.
Juhtivkomisjon kaalus muudatusettepanekut, mille järgi olnuks keeld märksa kitsam ja valikulisem: oleks keelatud täita sellist välismaise isiku otsust, korraldust või juhist, mis kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule põhiseaduslikule või avalikule korrale või toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale. Komisjon seda ettepanekut ei toetanud. Ministeeriumi esindaja väitis, et selline keeld ei hõlmaks igat laadi mõjutustegevust, kuna vaimuliku autoriteedi eeskuju ja väljaütlemised võivad avaldada usulise ühenduse liikmetele mõju ka siis, kui need ei väljendu otsestes juhistes või korraldustes. Seletuskirjas märgitakse samuti, et vaenulik mõjutustegevus ja desinformatsioon «ei pruugi korralduslikult või õiguslikult toimuda Eestis registrisse kantud usulise ühenduse kaudu, vaid sellega võidakse jõuda vahetult usulise ühenduse vaimulike või üksikliikmeteni».
On tõsi, et välismaise usujuhi autoriteet võib ulatuda Eestisse ka ilma siinsete usuliste ühingute tegevuseta. Seadusandja lähtub aga eeldusest, et välismaise usujuhi mõju – ja sellega kaasnev oht – suureneb, kui teda esitatakse autoriteedina Eesti usulise ühingu põhikirjas või muus tegevuse aluseks olevas dokumendis. Just sellise kaalutlusega põhjendatakse seaduse seletuskirjas vajadust piirata usulise ühingu õpetuslikku alust. Siiski saavad ka õpetuslikud sidemed välismaise usujuhiga olla valikulised. Praegusel juhul sätestab seadus üldise sidemete keelu, jättes täielikult arvestamata selle, kui laialt ja kohustuslikult Eesti usuline ühendus oma õpetuslikke sidemeid käsitab ja millised on tema enda seisukohad üksikutes küsimustes.
Seadust saaks ehk tõlgendada põhiseaduspärasena, kui selle sõnastus jätaks rakendajale võimaluse sisustada julgeolekuohtu nii, et igal üksikul juhul on õpetuslike sidemete keeld õigustatud ja proportsionaalne. See oleks nii, kui seaduse rakendaja saaks hinnata, kas konkreetne välismaine isik on – kogu tema tegevust arvestades – piisavalt ohtlik sellise äärmiselt laia keelu kohaldamiseks. Praegusel juhul on aga seadus siduvalt sätestanud, mida ohu all peab mõistma. Välismaist isikut (vaimulikku keskust, juhtorganit, usulist ühendust või vaimulikku juhti) tuleb pidada ohtlikuks muuseas siis, kui ta «toetab või on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või mõnel muul viisil relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale.» (§ 3 lg 22) Teisisõnu piisab sellest, et isik on kunagi toetanud sõda, kutsunud üles relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale. Seadus ei täpsusta, kui kaua võib olla möödunud ajast, mil neid seisukohti avaldati, näiteks kas tuleb arvestada ka aastakümneid või enamgi aega tagasi väljendatud seisukohti. Tagajärg on, et seaduse sõnastusega on hõlmatud ka sellised vaimulikud juhid ja ühendused, kellega sidemete keelamine kindlasti seaduse eesmärgiga ei haaku.
Nagu ülal mainiti, ministeeriumi esindaja põhjendas laia keelu vajalikkust sellega, et ohtlikud võivad olla ka sellised vaimuliku autoriteedi «väljaütlemised», mis ei kajastu üheski vormilises otsuses või juhises. Kui seadust tõlgendada niisuguse mõttekäigu valguses, siis piisab ka välismaise usujuhi kunagistest mitteformaalsetest seisukohavõttudest (mis pole siduvad isegi usulise ühingu enda sisemiste reeglite järgi), et Eesti ühingul tekiks kohustus katkestada sidemed mitte pelgalt selle konkreetse inimesega, vaid laiemalt tema ametiga ja kujundada ümber kogu oma organisatsioon ja õpetuslik alus. Seletuskirja järgi nõuaks keskendumine välismaise isiku üksikutele otsustele liiga põhjalikku järelevalvet.
Nüüd aga tekiks olukord, kus seaduse rakendaja peab kontrollima mitte pelgalt välismaise isiku otsuseid ja juhiseid, vaid kõiki tema mitteformaalseid mõtteavaldusi ja seadma neist sõltuvusse Eesti usulise ühingu õigused.
Seadusandja ei saa küll täielikult vältida määratlemata õigusmõisteid, ent kui riik seab nõudeid usulise ühingu õpetusele, siis on põhiõiguse piirangu selgus eriti tähtis. Praegusel juhul on seaduses ohu mõiste määratletud nii laialt, et rakendaja peaks ise sisustama üldsõnalisi nõudeid, näiteks hindama, milline usulise ühingu tegevuse aluseks olev dokument on sobiv, et tuvastada ajakohaseid sidemeid välismaise isikuga. Lisaks peaks aga rakendaja põhiseadusvastase tulemuse vältimiseks kohati lausa eirama seaduse selget sõnastust.
Lähtudes eeltoodust olen arvamusel, et mulle väljakuulutamiseks saadetud «Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus» on vastuolus PS §-ga 40 (tõlgendatuna koosmõjus PS §-ga 48) ja §-ga 11.
Pean vajalikuks Riigikogus 18. juunil 2025 vastu võetud «Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadust» Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega.
