Ida-Virumaa kiriku- ja kirjanduselu tabas kevadel kurb teade: 10. mail suri Narva Aleksandri (hilisema Narva Maarja) koguduse õpetaja emeeritus Oleg Sevastjanov (1948–2023). Tema ärasaatmine toimus 13. mail Narva Aleksandri kirikus, Eesti kõige suuremas sakraalehitises, kus ta pikka aega teeninud oli.

Sevastjanov sündis 23. septembril 1948 Kesk-Aasias Aşgabatis (tollases Ašhabadis), Türkmenistani pealinnas, sakslaste peres. Ta hakkas teatris mängima kuueaastaselt. 1960. aastatel lõi kaasa kohaliku televisiooni lastesaadetes, hiljem töötas filmistuudios «Türkmenfilm».

Ta õppis näitlejaks Moskvas ning töötas erinevates teatrites. Aastatel 1968–1991 on näidelnud seitsmeteistkümnes mängufilmis, muu hulgas 1976. aastal Eestiski tuntud filmis «12 tooli». Riias ja USAs õppis ta luteri kirikuõpetajaks. Ta sai USAs magistrikraadi usuteaduse alal. Sevastjanov on loonud Moskva Vvedenskoje kalmistu kabelis toimiva Püha Kolmainu nimelise luteri koguduse.

Aastal 2005 pakuti talle võimalust asuda tööle Eestis. Ta on jutlustanud põhiliselt Narva Aleksandri ja vahepeal kinni pandud Narva Mihkli kirikus, selle kõrval aga ka Tallinna Peeteli kirikus ja Viru vanglas Jõhvis. Narvas jätkus venekeelsete luteri jumalateenistuste traditsioon mitmesajandilise pausi järel just temaga. Teda tunti kui pühendunud kirikuõpetajat, kelle jutlused mõjusid tihti teoloogilise traktaadi, teinekord aga kirjandusteadusliku loenguna. Sevastjanov on esinenud Tartu Ülikooli Narva kolledži konverentsidel, linnas toimunud filmiõhtutel ning läbi viinud oma raamatute esitlusi. Õpetaja Oleg on pidanud loenguid ka KULKA toetatud kirjandus- ja kultuuriloo sügissarja «Narva vaim» raames. Ta on avaldanud Tallinna venekeelses ajakirjas Võšgorod luuletusi, jutustusi ja aforisme. Ajavahemikul 2011–2023 ilmus Sevastjanovil viis raamatut, kuid tema ilukirjanduslik looming ei ole saanud seni väärikat käsitlust.

Kes teda tundsid, teavad, et õpetaja Olegil tuli pidevalt rasket risti kanda.

On lausa ime, et ta imikuna ellu jäi. Oleg sündis 23. septembril 1948. Vähem kui kaks nädalat pärast tema sündi, 5. oktoobri öösel vastu 6. oktoobrit toimus tema kodulinnas Asgabatis maailma ajaloo üks suuremaid maavärinaid. Loodusõnnetus nõudis üle 36 000 inimese elu ning hävitas linna praktiliselt täielikult. Suri peaaegu iga kolmas linnaelanik, aga Olegi peres ei saanud keegi kannatada. Asgabatis aset leidnud hirmsa maavärina ulatust ja katastroofilisi tagajärgi on raske ette kujutada isegi säilinud foto- ja filmimaterjalide põhjal. Toona olid kõik dokumendid rangelt salastatud. Mõnede allikate teatel ületas inimohvrite arv ametlikud arvud kordades. Sevastjanov veetis lapsepõlve linna rusude seas, kus valitses surma hõng ja sügav lein.

Oleg lahkus kodukohast Türkmenistanist ja kolis Venemaale. See oli tema elus esimene kannapööre. Legendaarse vene vaimuliku ja teoloogi Aleksandr Meni (1935–1990) jüngrina pöördus ta kiriku poole ja jättis näitlejakarjääri selja taha. Men, kellega Oleg suhtles alates 1978. aastast 12 aasta vältel, oli nõukogude aja lõppedes üks neid mõjuvaid isikuid, tänu kellele on venelased ühiskonna uutmise ajastul õigeusu traditsiooni, ja üleüldse ristiusu juurde tagasi jõudnud. Men mõrvati 1990. aastal. Kodulinna hävimisele järgnes seega siis Olegi vaimuliku isa jõhker mõrv.

Järgmine kannapööre oli liitumine luteri kirikuga, millega kaasnes mingis mõttes tugevasti õigeusu traditsioonidega Vene kultuuri kaanonist eemaldumine. Järjekordseks kannapöördeks osutus Eestisse kolimine.

Mittepraktilise inimesena pidi Oleg tihti lahendama selliseid ülesandeid, mida teha oleks olnud isegi väga praktilise vaistuga inimestel üliraske. Lisaks elukoha muutmisele oli sedalaadi väljakutse tema naise haigus ja varajane surm. Selle tulemusena pidi ta oma tütart üksi kasvatama. Pere elas Narvas ilma sugulasteta. Siin on teda alati püüdnud aidata Narva Aleksandri koguduse liikmed. Kui Narva linna tänavatel oli tihti näha, et habemega vanem härra lükkab lapsevankrit, siis see vanem meesterahvas ei olnud keegi muu kui Oleg Sevastjanov, vankris olev laps aga tema tütrepoeg. See pilt oli väikese Sergei kasvades ära kadunud, kuid mõne aasta pärast jälle kordunud, sest Olegil oli sündinud juba teine lapselaps, kelle eest tuli samuti hoolt kanda.

Hilise ea eriti raskeks perioodiks osutus Narva Aleksandri koguduse pankrot, mille tulemusena pidid piirilinna vaimulikud jumalateenistusi pidama täielikus ebakindluses – kord ühes, kord teises kirikuhoones, küll koguduse majas või mujal. Koguduse raamatukogu hävis, samuti võeti ära koguduse maja ja Mihkli kirik. Lõpuks ostis Eesti riik Aleksandri Suurkiriku hoone pankrotipesast välja, seega näis olukord stabiliseerunud olevat, kuid 2019. aastal pidi Oleg ootamatult uuesti organiseeritud Maarja koguduses kirikuõpetaja ameti maha panema. Lahkumine armastatud kogudusest traumeeris teda sügavalt.

Õpetaja Oleg oli südamlik ja ka tundlik inimene, kes oleks pidanud ilmselt mingis teises maailmas elama: raamatute keskel ja mõttekaaslaste seas. Aga elu oli teda mõnikord kokku toonud selliste inimestega, kes polnud teda lõpuni mõistnud. Teinekord reageeris ta üle, liiga emotsionaalselt, praktilisi aspekte arvesse võtmata – aga just sellised hoiakud iseloomustavad loomingulisi vaimuinimesi. Õpetaja Sevastjanov on olnud eriti hinnatud ja armastatud kirikuõpetaja, üks haruldastest venelastest, kes on luteri kirikut ja seega Lääne tsivilisatsiooni populariseerinud Eesti venelaste hulgas. Ja mitte ainult – tema jumalateenistustel on käinud Jaanilinnast terved perekonnad, lisaks kohalikke ingerisoomlasi, sakslasi ja ka teiste rahvuste esindajaid.

Teda on reaalses elus tuhat muret piinanud, aga altari taga muutus pastor Oleg hoopiski teistsuguseks. Terve jumalateenistuse jooksul tundsid kirikulised, et tema suu läbi kõneleb Jumal.

Korra oli ta armulauda jagamas, mina aga kalvinistina jumalateenistusel ei tõusnud püsti ega siirdunud altari ette. Siis vaatas ta mulle otsa, kõnetas mind nimepidi ja kutsus väga sõbralikult altari poole. Seda tegi ta sellise loomulikkusega, nagu nimepidi armulauda kutsumine oleks kirikus täiesti tavaline. Ühes Kiievis lindistatud intervjuus rääkis ta, et teinekord tuleb kiriku reegleid rikkuda, nii nagu seda ka Jeesus Kristus teinud on.

Oleg Sevastjanovi lahkumisega on Ida-Virumaa vaimuelus tekkinud tühi koht. Internetis leidub mitu temaga tehtud intervjuud, kunagises Narva Kutseõppekeskuses multimeedia eriala lõpetajate Julia Shipatševa ja Dmitri Fedotkini diplomitööks olnud Oleg Sevastjanovi elu käsitlev dokumentaalfilm «Kõik algab kohtumisest» (2016) ei ole aga paraku üldsusele kättesaadav. Oleg Sevastjanovi mälestuse hoidmiseks on plaanis püstitada Olegi elumajale mälestustahvel, mälestamaks teda kui Ida-Virumaa kiriku- ja kirjanduselu silmapaistvat tegelast. Kavatseme Narva avalikku ruumi tuua ühe uue objekti, meenutamaks «pastor Olegi» (nagu teda kutsutud on), kel õnnestus oma tegevuses kooskõlla viia vaimuliku tegevus ilukirjandusliku loominguga. Narva hõimunädala kirjanduskonverentsi «Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes VII» raames toimub 27. oktoobril tema viimase raamatu postuumne esitlus, millel osaleb üliõpilasi, kirjanikke, kirikulisi ja vaimulikke, muu hulgas legendaarne Soomes elav kirikuõpetaja ja autor Arvo Survo.

Szilárd Tibor Tóth

filosoofiadoktor

Tartu Ülikooli Narva kolledž

OLEG SEVASTJANOVI RAAMATUID EESTI RAAMATUKOGUDES:

Shagi po pustyne. Sankt-Peterburg: Gjol', 2011. 186 lk

Tuman ischeznuvshego vremeni (zapiski bludnogo syna). Macomb (Mich.): Lutheran Heritage Foundation, 2018. 243 + [5] lk

Zapiski iz hizhiny tainstvennogo. K.: Millenium, 2020. 83 lk

Vozvrashchenie k vechnym voprosam. Narva: Volshebnyj fonar', 2022. 172 lk

Zapiski Strannika iz "Hizhiny bystrotechnoj zhizni". Narva: Volshebnyj fonar', 2023. 127 lk

(Allikas: ESTER)

Peapiiskop emeritus Andres Põderi sõnavõtt 26. augustil Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud üritusel «Elu kaitseks».

Head mõttekaaslased, armas rahvas! Paljud meist mäletavad lastelaulu sõnu: «Kus on minu koduke, koduke nii armsake? Seal, kus isa, emake, sõsar, väike velleke.» Kas ei kõla see otsekui kaunis hümn perekonnale?

Ei vaja tõestamist fakt, et lapse sünniks on vaja nii isa kui ema. Ja kui juba kellelegi on eostades elu antud, kannavad lapse käekäigu eest vastutust mõlemad vanemad. Samas on lapsel tingimatu õigus nii ema kui isa hoolele ja armastusele. Ja mis oleks loomulikum, et ka tema vanemad teineteist austavad ja armastavad.

See lihtne bioeetiline tõsiasi on ka traditsioonilise perekäsitluse üheks nurgakiviks! 2006. aastast pärinevas dokumendis «Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute bioeetilised seisukohad» öeldakse: «Me tunnustame abielu ja perekonna pühadust ning lapse õigust sündida abielust, tunda oma vanemaid ja olla teadlik oma geneetilisest päritolust.»

Seda võiks nimetada – kasutades filosoof Kanti sõnu – lausa kategooriliseks imperatiiviks, mille mõistmine ja tunnustamine peaks olema kõigile jõukohane. Selleks ei pea isegi usklik olema, vaja on lihtsalt head südant ja kasvõi natuke ennastsalgavust.

Muidugi on elus olukordi, kus võib vaja minna asendus- või kasuvanemate abi. Kui nad oma ülesannet pühendunult ja armastusega täidavad, väärib see ühiskonna tunnustust ja tänu. Samas ei saa see olla alternatiiviks tuumperele ega vähendada abielu loomupärast ideaali. Mõtlema paneb kasvõi seegi, et Eesti, kus üle poole lastest sünnib väljaspool abielu, on noorte enesetappude poolest Euroopa tipus.

Jutud mitmesugustest peremudelitest, mis olevat võrdväärsed – olgu selleks üksikvanemaga pere, kärgpere või mõni muu kooslus – on sügavalt eksitavad. Nad ei esinda seda looduslikku ja loomulikku tasakaalu ja kokkukuuluvust, mida armastus lapse vastu eeldab. Kuigi mõnikord osutuvad lapsevanemad neis suhetes lausa sangareiks.

Selle asemel, et propageerida poolikuid lahendusi, peaks ühiskond ja riik nii moraalselt kui materiaalselt toetama tervet ja tugevat perekonda. Siiski on raske eeldada, et riik mõistaks ja austaks abielu, kui ta ei mõista ega austa inimelu. Sündimata laste legaalne tapmine – abort – on paljude juristide hinnangul otseses vastuolus põhiseadusega, rääkimata moraaliseadusest.

Teame, et loote areng on järjepidev ja tema dehumaniseerimine olgu bioloogilisel, sotsiaalsel või juriidilisel alusel on meelevaldne. Sarnaselt on ajaloos talitatud mõne rassi või puude puhul. Voluntaristlikult võttes pole ju vahet, kas inimelu võib katkestada nooremalt kui 12 nädalat, või ka hiljem – täiskasvanuna – kui ta osutub ühiskonnale ebavajalikuks. Teame, et selliseid tegusid on pannud toime inimvaenulikud ideoloogiad.

Aborteerimist on püütud siluda väitega, et loode pole ju inimene, nagu tammetõru polevat tammepuu. Võrdpildi tähendus on tegelikult vastupidine: kui pole tammetõru, pole ka tammepuud.

Inimestega ei tohi talitada nagu puudega, hävitades nende võrsed, langetades neid lankide kaupa. Siis langetame ka iseenda väärtust, kaotame abieluõnne, peresidemed ja tulevikuväljavaate – ka meie rahva jaoks. Aeg on kultiveerida austust elu, sealhulgas pereelu ja abielu vastu. Vajame moraalset pööret Maarjamaa vaimses kliimas. Aidaku ja õnnistagu meid selleks Jumal.

Armu ja rahu Issandas. Sinu kiri, mu Georgius, jõudis minuni siis, kui ma oma kodus parajasti väga hõivatud olin, seetõttu olen sunnitud vastama lühidalt.

Esiteks, kuna sa mõistad, et ilmselt on saatan see, kes sind selle kiusatusega vaevab, siis manitseb Issand sind, et sa vaimu ja palvega vastu paneksid, sest kui sa käed rüpes tahad istuda ja neid kuradi sisendusi kuulata, on tal lihtne sind rahutuks teha. Niisiis tõuse ja lange põlvili ja siruta käed välja ja ütle lõpuks suu ja häälega: «Selle mõtte sinu vastu, Issand Jumal, on saatnud kurat, vabasta mind, Issand, ja kaitse Issanda Kristuse nimel.» Olen näinud paljusid, käed rüpes, vastupanuta, saatana ohvriks langemas, nii et pigem oleks pidanud too ise järele jätma, kui et nemad oleksid palunud või võidelnud – see aga on võimatu. Niisiis saa sellest üle ja kosuta end Issandas, ja kui sa tahad öelda, et sa ei suuda paluda või et palve ei liiguta sind, siis tõuse just selle vastu ja ütle: «Kas ma suudan või mitte, olen ma vääriline või mitte, siiski tuleb paluda.» Jumala juhatusel […?] otsige. Pange vastu kindlana usus.

Teiseks kanna hoolt selle eest, et sinu eest paluksid ka kirik ja vennad, et nende abiga sinu ebakindlus väheneks.

Kolmandaks väldi kõigest väest ka väliseid asju, muidugi ära ole kunagi üksi. Sest see kiusatus ei talu üksindust ja ihkab siiski olla üksinduses. Aga seltsi teistega, räägi, loe koos nendega evangeeliumi, psalme. Kui tahad kuradit võita, tuleb vaeva näha; nende juurest, kes käed rüpes raskusi väldivad, ta ise ei lahku. Tee nii ja Issand on sinuga, sinu tugevus Kristuses. Aamen. Kirjutatud Wittenbergis reedel pärast küünlamaarjapäeva [6. veebruaril] 1540.

Martin Luther

Issandas auväärsele mehele Georgius Scarabeusele, jutlustajale Hannoveris, oma kõige kallimale vennale.

Tõlge: Rahvusarhiiv

Saateks. Rahvusarhiivis säilitatavate EELK Saaremaa Jaani koguduse säilikute seas on Martin Lutheri kiri Hannoveri esimesele evangeelsele jutlustajale ja superintendendile Georg Scharnekaule, ladinapäraselt Georgius Scarabeusele (EAA.1294.1.147). Õigupoolest on tegemist koopiaga Läti Ülikooli akadeemilises raamatukogus hoitavast kirjast (LUAB R, Ms. 392b, R 6654), mille Matthias Knutzen kinkis 14. märtsil 1670 Riia linnaraamatukogule. Läti uurijate hinnangul on juba Lätis hoitav dokument 16. sajandi lõpus või 17. sajandil valmistatud koopia või koguni võltsing. Mis asjaoludel kõnealuse Martin Lutheri kirja koopia Saaremaa Jaani kiriku dokumentide hulka sattus, pole teada.

Laupäeval, 9. septembril 2023 toimub oikumeeniline Püha Risti palverännak Vastseliinasse, mida korraldavad EELK Pärnu Eliisabeti kogudus ja RKK Pärnu Püha Apostel Johannese kogudus.

Palverännutee kulgeb Pärnust Vastseliinasse, et austada kunagiste püha risti reliikviate – Pärnu Musta Risti ja Vastseliina Valge Risti – mälestust.

Väljasõit toimub pärast hommikust missat nii Tallinnast kui Pärnust. Kell 16.30 peetakse Vastselinna piiskopilinnuse varemetes ristitee palvus, kl 17.30 toimub vesper Vastseliina Teeliste kabelis (vt lähemalt siit).

Pärnu must rist

Pärnu Püha Nikolai kiriku põhjaküljel asunud Püha Risti kabelis hoiti keskajal Püha Musta Risti, mis legendi järgi päästeti Jumala käe läbi Pärnu esimese toomkiriku põlengust 1262. aastal. Püha Risti kabel oli keskajal palverännakute sihtkoht. Maarahvas kogunes sellesse paika paastuajal, eriti Vaiksel nädalal ja Suurel Reedel. Tuldi kuni 150 km kauguselt ja kaugemaltki.

Vastseliina valge rist

1354. aasta jaanuaris taotlesid Riia peapiiskop ja Tartu piiskop paavstilt soovituskirja palverännakuteks Vastseliina linnusekabeli juurde. Paavst Innocentius VI-le saadetud kirjas räägitakse kõnealuses kabelis sündinud imest. Nimelt nähtud seal 1353. aasta augusti lõpus kahte ebamaist valges rüüs inimkuju risti seinalt altarile ümber asetamas ja kolmandat seejuures küünlaga põlvitamas. Siis loetud ette Issanda kannatuslugu, mispeale ilmutised kadusid. 4. septembri ööl hakanud kabelist kostma imekaunist muusikat ja paistma imelist valgust. Kabelisse sisenenud inimeste ees avanenud iseäralik vaatepilt: varem seina külge kinnitatud rist seisis vabalt püsti, ilma et miski seda toetanud oleks. Seda imet nägi ka piiskop, kes suure saatjaskonnaga linnusesse saabus.

Paavst vastas Liivimaalt saabunud taotlusele:

«Niisiis, soovides, et Tarbatu piiskopkonnas, selle äärealal, otse vastu piiri uskmatute ruteenidega asuv Vrouwenborchi [Frauenburgi, Vastseliina – tõlk.] kindlus, kus, nagu me teada oleme saanud, meie Lunastaja ja Issand Jeesus Kristus oma aurikka kujutise kaudu ristil, mis sellessinases kabelis öeldakse olevat altari kohal seisnud, viimasel ajal on lasknud sündida mitmeid ja erisuguseid imetegusid, ja kuhu suured Kristuse ustavate hulgad eri ilmakaartest on kokku kogunenud ning needsamad ustavad vagal meelel külastavad kabelit, kus on nähtud mitmeid imetegusid sündimas, olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.»

1432. aastast on teada teine paavsti bulla, millega Vastseliina linnusekabelile anti täiendav õigus jagada külastajaile kergendust pihitud pattude karistusest. Kabelis teenis ilmselt piisav arv vaimulikke, sest risti ees pidi ööl ja päeval Püha Risti tunnipalveid lauldama.

Alljärgnevad teesid on välja töötatud 1958. aasta talvel Rootsi kiriku piiskoppide sinodi palvel ja piiskoppide seas peetud arutelude käigus. Paljundatuna on need levinud laiemalt ning kuna autorilt on seda korduvalt palutud, on ta need lühendatuna avaldanud.

1. Piibel on Jumala Sõna. See tähendab, et Jumalale oli meelepärane ilmutada end pühade kirjutiste kaudu, mis said sellise kuju, nagu Jumal soovis. Jumal valis selle meetodi, et kõneleda kõikidele inimestele kõikidel aegadel. Piibel ei kirjelda ainult päästelugu, vaid on ise jätkuva päästmise tööriist, mida kasutatakse Kristuse taevaminemise ja Tema teise tulemise vahelisel ajal. Piibli erilisus ei seisne üksnes selles, et see kirjeldab ainulaadseid sündmusi ja isikuid. Piiblisõnas (Bibelwort) on midagi, mis muudab selle erinevaks ükskõik millisest teisest sõnast. Jumal saatis selle maailma, et lõpule viia oma töö. Oma loomult on see Vaim ja elu.

2. Sellepärast peab Jumala kirik kõikidel aegadel otsima juhatust ja valgustust Pühakirjast. Jumal ehitab oma kirikut Sõna ja sakramentide kaudu. Kõikidel aegadel ja igas uues olukorras tuleb lähtuda printsiibist retro ad Bibliam.

3. Õigesti suudab sõna mõista vaid see, kes allutab ennast sellele sõnale. Pühakirja tuleb kasutada armuvahendina. Loomulikult võib seda kasutada ajaloolise dokumendina. Kuid see, kes loeb Pühakirja üksnes ajaloolisest aspektist, ei saa iial taibata Pühakirja keskset mõtet. Õige viis Pühakirja mõistmiseks on näha seda päästeloona. Pühakirjas kohtume me elava ja tegutseva Jumalaga. Piiblis pöördub Jumal meie poole. Jumal pöördub meie poole Piibli esimesest salmist kuni viimaseni.

4. Pühakirja keskmes on Jeesus Kristus. Pühakirja eesmärk on äratada usku Jeesusesse. Kui Kristust saab seal Talle kuuluva koha Lunastajana, asetub Piiblis ka kõik muu oma kohale. Mõned asjad ilmnevad ettevalmistusena või ettekuulutusena, mõned seigad osutuvad korraldusteks, mis kehtivad Uue Korrani (Hb 9:10). Kuid kõike kujundab suur ühtsus. Sellepärast tuleb Pühakirja tõlgendada Pühakirja abil, kusjuures me peame meeles pidama, et tõde õigeksmõistmisest usu läbi Jeesusesse on võti, mis juhatab meid Pühakirja sügavaima mõtteni. Kuid see ei tähenda, et kogu Pühakirja sisu võib kokku võtta mõne «peamise ideega», millest me saaksime loogiliselt tuletada vastuseid tänapäevastele küsimustele.

5. Ustavus Pühakirjale eeldab selle sõnumi ja tähenduse tegelikku otsimist ühes siira igatsusega leida teed valgustav Sõna. Pühakirja väärkasutamine on see, kui me püüame kontekstist välja rebida üksikuid väiteid või otsida üksikuid kirjakohti, mis on kooskõlas meie isikliku vaatenurgaga, võtmata arvesse Piibli ainese tohutut rikkust. Ning teisalt, kui me oleme objektiivselt ja põhjalikult uurinud Piibli tunnistust ning leiame, et Piiblil on tõesti mingis küsimuses kindel seisukoht, siis peaksime kogu alandlikkusega tunnistama, et see on Jumala hea ja armuline tahe. Ning seda tuleb kirikul kuulutada isegi juhul, kui see pole kooskõlas tänapäeval üldiselt levinud arvamuste ja väärtushinnangutega.

6. Vahendi Pühakirja legalistliku väärtõlgenduse vastu võib leida Pühakirjast. Kui me süveneme Pühakirja ning püüame sellele ustavaks jäädes mõista, mida Jumal oma Sõnas silmas peab, osutab Pühakiri ise, mis on siduv ja kohustuslik ning mis mitte. Me ei saa tõmmata eraldusjooni väljaspool Pühakirja, lähtudes näiteks üldiselt aktsepteeritud seisukohtadest; samuti ei saa me luua teoreetilisi reegleid, millest me siis puhtloogiliselt järeldame, millised korraldused on siduvad kõikidel aegadel. Alati peab jääma otsustavaks küsimuseks: mida Jumal oma Sõnas silmas peab? Vaid nõnda saab Sõna ise meid juhatada.

7. Pühakirjas on korraldusi, mis Pühakirja enda tunnistuse kohaselt ei ole mõeldud kohustuslikena kõikidel aegadel ja kõikidele inimestele. Jumala poolt Iisraelile asetatud nõudmised kehtisid kuni aja täitumiseni – Kristuse tulekuni. Teised asjad kehtivad ainult teatud olukordades. Siin võime viidata vere söömise keelule (Ap 15:29). See on apostlite lahendus juudikristlaste ja pagankristlaste kokkupuutumisel esile kerkinud probleemile. Kuid see lahendus ei kehtinud puhtalt pagankristlikes kogudustes, nagu võime näha nt 1Kr 8:8, 10:25j, 1Tm 4:3j. Me näeme siin, kuidas rakendatakse klassikalist reeglit hoiduda kedagi haavamast. Sest iga kristlase kohus on lähtuda armastusest vendade vastu ja lugupidamisest nende sisetunde suhtes (Rm 14:15, 20j, 1Kr 8:9–13, 10:23j). On terve rida apostli manitsusi ja juhiseid, mis samuti olid antud teatud puhkudeks, kuid polnud kunagi mõeldud üldkehtivatena. Kui Paulus ja Peetrus kutsuvad oma erinevate kirjade lõpuosas üles tervitama üksteist püha suudlusega, siis ilmselt on tegemist viisiga, kuidas edasi anda kirjas sisalduvat apostlikku tervitust. Asja olemusest tuleneb, et teistes olukordades ei saa sellest kombest teha normi. (Seevastu Riigipäeval – Rootsi parlamendis – peetud debatil ja teatud akadeemilistes ringkondades väideti, et kui Uue Testamendi ettekirjutused on endiselt jõus, siis kehtib ka see nõue.) Kuid Jeesuse nõudmised Mäejutluses, et me oleksime puhtad südamelt, armastaksime vaenlasi, oleksime lahked ja alandlikud, koguni täiuslikud, on tõelised nõudmised. Jumala käsk nõuab seda. Kuid sellest ei saa teha ilmalikku seadust ega isegi mitte kirikuseadust. Tegelikult ei suuda neid täita ükski inimene, kes võtab neid käsuna. Üksnes see, kes lepituse armu kaudu elab Andestuse kuningriigis, võib võtta need Kristuse korraldused ning täita neid nõnda, nagu Jumal seda lubab. Iga kristlane teab, et ta peab ikka ja jälle tunnistama, kuidas ta nende käskude täitmisel on läbi kukkunud. Kuid ta teab ka, et see läbikukkumine ei õigusta ühtegi eksimust mõne Issanda käsu vastu.

8. Fakt, et Jumala Sõnas on palju sellist, mis kehtib vaid teatud olukorras, ja palju sellist, mis asetab meid ebamugavasse olukorda, ei anna meile õigust muuta Jumala käsku. Meil tuleb igas olukorras alandlikult ja kuulekalt Jumala Sõna kuulata, püüda seda õigesti mõista ning küsida endalt: mida Jumal sellega mõtleb? Me peame vastu seisma sellele, kui inimesed otsivad Jumala Sõnast näiteid, millest ei saa teha kirikuseadust, ning siis järeldavad sellest, et kirikul on vabadus korraldada oma elu vastuolus Jumala Sõnaga.

9. Piiblis ei saa tõmmata eraldusjooni «päästeküsimuste» ja «kirikukorra küsimuste» vahele ning seejärel väita, et Piibel annab kõikideks aegadeks siduvaid vastuseid vaid päästeküsimustes. Teatud mõttes on selline eraldamine õige. Kristus ei andnud oma kirikule uut seadust, mida saaks võrrelda leviitliku seadusega, ning Uus Testament ei ole mõeldud kasutamiseks kirikuseadusena. Kuid see ei jaota Pühakirja sisu korra ja pääste küsimusteks. Piibel ise ei erista neid. Isegi Moosese kultusseadused ilmutavad päästet. Need on mõeldud «viitena käesoleva aja kohta» (Hb 9:9) ja on «tulevaste hüvede vari» (Hb 10:1). Mõnel juhul on teatud väline kord vajalik (nagu näiteks sakramentide küsimuses), sest see on lahutamatult seotud Jumala päästeplaaniga. Sageli on apostlikud manitsused oma loomult sellised, et need kehtivad ilmselgelt kõikide kristlaste elus kõikidel aegadel.

10. Püüdes määratleda mõne piibelliku väite sisu ning selle tähendust tänapäeval, tuleb meil igal üksikul juhul kaaluda seda Piibli enda põhjal. Eesmärk on mõista, mida Jumal oma Sõnas silmas peab. Selle põhjal saab ja tohib öelda, et nt 1Tm 5:9j (koguduse leskede küsimus) ei ole kirikule kõikidel aegadel kohustuslik. See saab selgeks ennekõike Uue Testamendi õpetuses evangeelsest vabadusest (Gl 4:9j, 5:1j, Kl 2:16–23 jm). Sellest järeldub, et taolisel korraldusel (näiteks sellel, et koguduse lesk peab olema vähemalt 60-aastane) ei ole otsest seost kristliku usuga.

Teisalt on samuti selge, et näiteks abielu peab olema igas olukorras lahutamatu (arvestades kõiki erijuhtumeid ja erandeid, millele Pühakiri ise viitab) ning seega ühel või teisel viisil väljenduma kiriku elukorralduses. Kirikul ei ole vabadust lahutada seda, mille Jumal on kokku pannud. Mitmikabielu või üldiselt aktsepteeritud õigus lahutada on absoluutselt vastuolus abielu olemusega, nagu seda kirjeldatakse näiteks Ef 5. Siin on tegemist «korra küsimusega», mis on lahutamatult seotud usuga Kristusesse ja eluga Kristuses. Pole keeruline leida ka teisi näiteid, kuidas kristlikul usul on otsesed tagajärjed kiriku elukorraldusele. Kristlik kirik ei saa eristada oma liikmeid näiteks soo või rassi põhjal. Kirik peab kehtestama teatud reeglid, näiteks ristimise vastuvõtmiseks või armulauale tulemiseks. Kirikus peab olema vaimulik amet ning selle täitjatel on õigus saada palka jne. Need sätted põhinevad Jumala tahtele, mis on meile ilmutatud Sõnas.

Keegi ei saa a priori väita, et naispastorite küsimus kuulub nende asjade hulka. Meil tuleb seda küsimust vähemalt uurida.

11. Me saame vastata küsimusele, kas naisi võib kutsuda karjaseametisse, üksnes pärast kogu Piibli ainese täielikku ja kohusetundlikku uurimist. Üksnes pärast sellist uurimist saame me otsustada, kas see küsimus on orgaaniliselt seotud kristliku usu olemuslike osadega. Me ei saa küsimusele vastata, võttes lähtealuseks mõne postulaadi, näiteks väite, et kristlusel on kalduvus teatud piiridest üle astuda. Säärane väide on kahtlemata väär või rakendatakse seda antud juhtumil valesti, kui on selge, et see on konkreetsetes punktides vastuolus Pühakirja õpetusega.

Materjal, mida selles küsimuses tuleks vaadelda, on väga laiaulatuslik, alustades mehe ja naise suhtest loomisloos, Jeesuse suhtumisest naistesse ja vaimulikku ametisse ning lõpetades sellega, kuidas apostlid tõlgendasid evangeeliumi sõnumit mehe ja naise, vaimuliku ameti, vaimuandide, võrdsuse, mitmekesisuse ja muude küsimuste kohta. Ma saan tuua vaid mõned näited, mida Piibel minu veendumuse kohaselt meile ütleb. Meie esimene ülesanne on püüda täpselt määratleda, mida Paulus oma sageli tsiteeritud salmiga mõtleb, kui peame silmas ülejäänud piibellikku materjali.

12. Tuginedes Issanda käsule ning oma apostlikule meelevallale õpetab Paulus, et naine ei saa pidada koguduses (Gemeinde) õpetamisametit. Nagu teada, viitab ta Issanda käsule 1Kr 14. Pauluse autoriteet apostlina on aluseks ütlusele 1Tm 2:12.

Mõlemad kirjakohad puudutavad jumalateenistust. 1Tm 2:12 kasutatakse sõna didaskein, kuid selle sõna tähendus on üsna laialdane (see tähendab: olla koguduses õpetaja ning täita Jumala Sõna kuulutamise ülesannet). Võrreldes apostlitele antud misjonikäsku ja mitmeid teisi sellele valgust heitvaid kirjakohti, tõusevad muude võimaluste kõrval väga selgelt esile järgmised sõnapaarid: «Issanda Sõna õpetamine ja kuulutamine» või «juhtida ja õpetada apostliku volitusega ja samaväärse autoriteediga» (1Tm 4:11) või «õpetamine ja manitsemine» (1Tm 6:2). Seega on sõna õpetaja tähendus Uues Testamendis «Jumala Sõna õpetaja». Seda sõna kasutati ka Jeesuse kohta heebreakeelse sõna rabi tõlkena. Me leiame selle ka kiriku Sõna teenijate nimetusena Ap 13:1, 1Kr 12:28, Ef 4:11. Viimati nimetatud kirjakohas kasutatakse nimetust «karjane ja õpetaja» ühe ja sama ameti kohta. Kui 1Tm 2:12 esinev sõna didaskein on Rootsi kiriku piiblis tõlgitud kui «õpetajana toimima», siis on see igati õigustatud. Ja vastupidi, see oleks nimetatud kirjakoha väärtõlgendamine või väärkasutus, kui järeldaksime, et naine ei tohi olla pühapäevakooliõpetaja, noorterühma juht või ükskõik millises muus ülesandes, mis ei eelda tegutsemist sellise volitusega, mille kohta Uus Testament kasutab sõnu didaskalos või didaskein. Klassikaline näide sellest, kuidas naine õpetas varases kirikus Jumala Sõna väljaspool avalikku jumalateenistust, on Priscilla (Ap 18:26). Ta oli kuulnud Apollose jutlust ning sai teada, et viimane tunneb üksnes Johannese ristimist; koos Akvilaga «selgitasid [exethento] nad talle Jumala tahet põhjalikult».

1Kr 14:34j on öeldud eesmärgiga keelata naisel kuulutada Jumala Sõna koguduse avalikul jumalateenistusel. Ükskõik milline teistsugune tõlgendus oleks väga kunstlik ja ebatõenäoline. Kogu peatükk käsitleb osalemist jumalateenistusel. Kõiki selles kontekstis otsustava tähendusega sõnu («olla vait», «rääkida», «kirik») kasutas Paulus vahetult enne otsest keeldu samas peatükis (salmid 27–30) ning on üsna selge, et tegemist on õigusega osaleda jumalateenistusel ning rääkida seal Jumalast. Juba selle tõttu on väide, et verb lalein salmis 34 on teise tähendusega või puudutab üksnes häirivat lobisemist, väga ebatõenäoline. Lisaks on meile teada Pauluse eelistus kasutada seda sõna usulise kõne ja jutlustamise kohta (vrd 2Kr 2:17, Fl 1:14, Tt 2:15, Ef 5:19). Seal, kus sõna omab teist tähendust – olen näinud, et Else Kähler on viidanud oma spetsiaalses uurimuses kolmele piiblikohale –, on see laiendatud sihitise või määrsõnaga: kõneleda nagu meeletu, kõneleda lapsikult, kõneleda ebaviisakalt. Muide, tuleks märkida, et salmi 35 oleks kõige täpsem tõlkida: «Aga kui nad tahavad midagi täpsemalt teada, siis küsigu kodus oma meeste käest». Kreekakeelne tekst kasutab siin sõnakest de. See viitab Pauluse soovile alustada uut mõtet, võib-olla vastuseks protestile, et rääkimise keeld on liiga kategooriline.

13. Kõike seda ei käsitle Uus Testament mitte korra küsimusena, vaid pigem paratamatu järeldusena, mis tuleneb Kristuse käsust ja tahtest, mis omakorda on rajatud juba loomises seatud korrale ning mis nüüd Kristuses teostub. On märkimisväärne, et Paulus püüab oma seisukohti põhjendada. Sama märkimisväärne on, et Paulus ei tugine siin lihtsalt oma kaasaja tavadele või välistele kommetele, nagu ta teeb seda mitmel pool mujal. Pigem soovib ta tõesti esile tuua teoloogilise tõestuse Jumala Sõnast, mis peaks kiriku jaoks olema vaieldamatuks autoriteediks. Tuginedes Vanale Testamendile (Seadusele 1Kr 14:34, loomisloole ja pattulangemisele 1Tm 2:13j) viitab Paulus kõrgeimale autoriteedile, mida varane kirik tundis – Issanda enese käsule. Sellele on lisatud Vaimu tunnistus. Paulus julgeb öelda, et igaüks, kes väidab end olevat täidetud Vaimuga, peaks tunnistama, et see on Issanda käsk. Niisiis rivistab ta üles varase kristluse kõrgeimad autoriteedid: Pühakirja, Jeesuse sõnad ja Vaimu tunnistuse. Taolistel asjaoludel ei ole eriti põhjendatud selle küsimuse pidamine «üksnes korraga seonduvaks», millel puudub otsene sisemine seos kristliku ilmutusega. Ja isegi kui me koos Wendlandiga ütleme, et «Issanda käsk» kehtib vaid põhimõttena, mis aitab jumalateenistusel korda hoida, jääb püsima fakt, et Pauluse veendumuse kohaselt kuulus selle korra juurde, et naine ei saa jutlustada koguduses.

14. Sellel korral on sisemine, orgaaniline side Uue Testamendi kirjeldusega kirikust. Ühelt poolt peavad selle liikmed saama üheks Kristuses; teisalt on nad üksteisest erinevad, olles varustatud erinevate annetega ja neile usaldatud ülesannetega. Kirik on Kristuse ihu, mille liikmeks me saame ristimise kaudu. Seega oleme me lahutamatult ühendatud (1Kr 12:20). Kõigil on võrdne au ning kõigi eest kantakse võrdselt hoolt (1Kr 12:22).

Üks klassikaline kirjakoht, mis seda ühtsust kirjeldab, on Gl 3:28. Meil pole enam tegemist juutide või kreeklastega, orjade või vabade inimestega ega meeste või naistega, sest kõik on Kristuses üks. Seejuures on sageli väidetud, et kiriku kõigi liikmete vahel peab olema täielik sarnasus. Ollakse seisukohal, et nendes sõnades me leiame erineva ning tegelikult ehtsama Uue Testamendi hoiaku kui näiteks 1Kr 14:34. Siiski tähendaks see sõnade väljakiskumist kontekstist ning neile sellise tähenduse omistamist, mida neil pole. Sest Gl 3:28 me räägime ühtsusest Kristuses (kõik on üks). See ristimisele rajatud ühtsus (s 27) teostub osaduses Kristusega, milles hoolimata äärmuslikest välistest erinevustest me leiame lahutamatu ühtsuse.

Sellepärast rõhutab Uus Testament nii siin kui teistes kirjakohtades neid kahte: ühtsust ja erinevust. 1Kr 12 toob esile identse mõtte nagu Gl 3:28: «Meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud sama Vaimuga.» Ka siin on näidatud, kui lahutamatult on see arusaam seotud tegeliku mitmekesisusega nii vaimuandides kui ülesannetes. Vaimuannid ja vastutus on erinevad, kuid need on jagatud nõnda, et ühiselt toimides tulevad need ühiseks kasuks. Vaim annab igaühele eraldi vaimuanni. Nüüd oleme me üks. Siin nimetab Paulus eeltoodud sõnu, kuid jätkab kohe: «Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu.» Siin selgitab ta oma väidet: on selge, et me oleme erinevad, meil on erinevad ülesanded; kuid me moodustame ühe ja sama ihu. Ta teeb sellest kokkuvõtvad järeldused kiriku teenimisameti kohta: «Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks …. Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad?»

Väita Gl 3:28 tuginedes, et see mehe ja naise ühtsus peab sisaldama mõlema endastmõistetava õiguse olla kirikus vaimulikus ametis, on selle kirjakoha väärtõlgendamine. Siin on sekulaarne võrdsusprintsiip tõrjunud kõrvale piibelliku arusaama.

Kristuse ihu teoloogia on vaieldamatult Uue Testamendi üks kesksemaid teemasid. Siin me leiame end olevat väga lähedal kristlikule arusaamale päästest ja elust Kristuses. Seega on naisvaimulike probleem sisemiselt ja loogiliselt seotud kristliku usu keskse mõttega. Varaste kristlaste nõustumine taolise korraldusega ja selle teostamine on rajatud selgele arusaamale kristlaste erinevusest ja ühtsusest. Ülesannete erinevus ei tähendanud kellegi ülendamist või alandamist.

15. Mehe ja naise erinevus on Jumala and ning see on Jumala tahe, et mehe ja naise ülesanded on erinevad nii kodus kui kirikus. «Ta lõi nad meheks ja naiseks.» Erinevus eksisteerib juba päris alguses, Kristus ei tühista seda. Uus Testament annab mehele ja naisele erinevaid korraldusi, igaühele vastavalt neile antud vaimuandidele ja vastutusele (Ef 5, Kl 3, 1Pt 3).

Mees ja naine loodi teineteise jaoks, et üksteist vastastikku teenida. Ainult mõlema võimeid ühendades teostub Jumala loomisplaan. See ühendamine leiab väljenduse abielus ja kodus (vt eespool tsiteeritud manitsusi), kuid samuti koguduses.

16. See erinevus ei tähenda naise alavääristamist. Sest seda ei tuleks mõista lähtuvalt sageli vääritimõistetud manitsusest naiste alistumise kohta (1Kr 14:34, Ef 5:22, Kl 3:18, 1Pt 3:1). Kui neid kirjakohti tõlgendatakse legalistlikult ja patriarhaalselt, saadakse Piiblis mõeldust hoopis erinev arusaam.

Soovides õigesti mõista korraldust alistuda, peame meenutama, et see on kristlik käsk, mis kehtib iga inimese kohta (Ef 5:21 – «Alistuge üksteisele Kristuse kartuses»). Uues Testamendis on sõnal «alistuma» (hypotassesthai) konkreetne kristlik tähendus, sarnaselt sõnaga agape, nagu tõestavad teiste seas nt Rengstorf, Greeven ja Schlier. Nagu Else Kähler oma seni avaldamata dissertatsioonis on näidanud, on võti selle sõna mõistmiseks leitav 1Kr 15. Seal kasutatakse seda sõna korduvalt seoses Kristuse kosmilise valitsusega (salmid 25–28). Seal kirjeldatakse, kuidas kõik on allutatud Pojale, kuni viimaks Ta alistub Isale, kes allutab kõik Temale. Siin kirjeldatakse Jumala suurt plaani, mille kohaselt ka Poeg allutab ennast. Siin ei ole kõige vähematki märki allumiseks antud käsust. Seda peetakse enesestmõistetavaks, sest see kuulub Jumala plaani juurde. Jumal ei ole seda korda loonud mitte enese pärast, vaid oma loodu hüvanguks. Selles plaanis on Kristusele antud otsustav roll. Kristus ei astu sellesse plaani sunnitult, käsu pärast, vaid armastuse pärast Isa ja inimeste vastu.

Kõikjal, kus Piibel räägib alistumisest, tuleb meil silmas pidada Kristuse alistumist Isale. See ei ole käsu või jõuga sunnitud alistumine, vaid Isa plaani mõistmise tulemus. Nii nagu Kristuse alistumine ei tähenda Tema alandamist või põlgust Tema vastu, nii pole ka alandamist kristlaste alistumises Jumala plaanile, Jumala tahtele ja Jumala korrale, mida Piibel meilt nõuab ning nagu on kasulik elu erinevates valdkondades: riigialamatele, naistele, teenijatele, lastele jne. Kõik rajaneb tõsiasjale, et me oleme kaasa haaratud Jumala seatud korda. See tähendab ka Jumala poolt inimesele antud kohustuste tunnustamist. Nõnda toimides ei teenita inimest, vaid Jumalat (Ef 6:5–8).

Siin avaldub taas lähedane seos ühe Uue Testamendi keskse mõttega. Varaste kristlaste arusaam naistest ja teenimisametist pole seotud mitte üksnes arusaamaga corpus Christi’st, vaid ka arusaamaga hypotassesthai’st – enda allutamist Jumala korrale – ning see on ehtsalt evangeelne.

17. Käsule alistumisest ei saa teha kiriku õigusnormi. Kuna alistumine on vabatahtlik ning rajaneb Jumala eesmärkidele ja tahtele, on see nõue alati suunatud alistujale endale. Piibel ei kirjelda seda üheski kohas kellegi teise õigusena, kellele tuleb alistuda. Vastupidi, teist osapoolt manitsetakse praktiseerima armastust, lahkust ja hoolitsust. Käsk alistuda on suunatud kõikidele. Igaüks, kes on mingil positsioonil, peab alistuma Jumala korrale ja nõnda oma ligimesi teenima. Ülemad on Jumala teenijad alistujate hüvanguks (Rm 13:4). Abielumehed peavad armastama oma naisi «nagu Kristus armastas kogudust ja loovutas iseenese tema eest» (Ef 5:25). See nõue ületab tõepoolest naistele esitatud nõudmisi ning seda on palju raskem täita.

Suhe mehe ja naise vahel, mida kirjeldab nt Ef 5, puudutab abielu ning on täidetav üksnes kahe inimese vahel, kes saavad «üheks» lihaks (vrd Ef 5:28 – «Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu»). Selline armastuse ja teenimise vastastikune suhe ei ole rakendatav meeste ja naiste suhetele ühiskonnas, tööelus jne. Ka see on põhjus, miks korraldust alistuda ei saa kehtestada ühiskondlike suhete normina. Nii pole see ebajärjekindlus, vaid pigem Pühakirja õige mõistmise tulemus, kui me oleme seisukohal, et see kehtib seal, kus Pühakiri ütleb selle kehtivat – nimelt abielus ja kirikus.

Sest ilmselgelt võib siin näha paralleeli koguduse ja abielu ning naise kohustuste vahel kodus ja koguduses. See paralleel on silmatorkavaim abielu kirjelduses Ef 5 ning seda on rõhutatud ka 1Tm 2:12.

18. Teisalt tuleb koguduse juhtimisametit kujundada kooskõlas kristlike arusaamadega. «Me ei saa kohandada kiriku karjaseametit tsiviilühiskonnas valitsevate arusaamadega nõnda, et kirikule loomuomased asjaolud lükatakse kõrvale» (A. Nygren). Kirikul on õigus eeldada, et tema liikmed austavad evangeeliumi arusaama inimese eesmärgist. Siin saab loomulikuks alistumine, mis ilma usuta Kristusesse on mõttetu. Kirikut ei saa süüdistada liiga suurtes nõudmistes, kui ta tahab iga Kristuse teenija sellele korrale allutada. Pealegi pole kirikul mingit põhjust seda korda tühistada. Loomulikult tekivad siin probleemid. Kuna asjade niisuguse korralduse tunnustamine nõuab usku Jumala eesmärkidesse ning valmisolekut loobuda oma isekusest ja järgida Kristust enesesalgamise teel, pole raske mõista, et riik oma seadusandluses käsitleb seda küsimust erinevalt muudel juhtudel rakendatavaist printsiipidest. Kirik aga peab nõudma, et «karjaseameti korralduse osas tehtavad otsused peavad lähtuma Kiriku kui evangeeliumile rajatu olemusest» (A. Nygren).

19. Selles küsimuses on kiriku jaoks otsustavad Kristuse enda teod ja Tema antud juhtnöörid. Kristuse suhet Teda ümbritsenud naistega iseloomustab vabameelne üleolek inimlikest reeglitest ja kommetest. Ta ütleb otsustavalt lahti naise igasugusest alandamisest. Kõik Tema teod kuulutavad kõigi inimeste võrdsust. Teisalt esineb siin ülesannete erinevus. Tema suurimate jüngrite seas oli mitmeid naisi. Ka nemad järgnesid Talle Tema rännakutel. Kuid Ta ei andnud naistele eraldi ülesannet ega kohta nende seas, kes pidasid koguduses karjaseametit. Ta kutsus apostliteks üksnes mehi, usaldades neile misjonikäsu, Sõna kuulutamise, ristimise, armulaua ja võtmete meelevalla.

Apostliamet pole nii unikaalne ja see ei piirdunud üksnes selle ameti algsete täitjatega, nagu mõned meie ajal väidavad. Ühelt poolt on see kindlasti Kristuse enda antud kutse olla ülestõusmise tunnistajaks. Teisalt laseb apostliamet esile kerkida pastoraalsel kuulutusametil. Suur misjonikäsk anti apostlitele. See on suunatud kõikidele inimestele ning kehtib kuni aegade lõpuni. Seega vajab apostliamet jätkuvust. Liiga sageli on eiratud asjaolu, et ühelt poolt rajab Uus Testament ise aluse kiriku juhtimise ja kuulutamise apostlitele ja nende autoriteedile. Teisalt aga Esimene Clemensi kiri (enne AD 100) oma unikaalse ajaloolise väärtusega teatab, et Jeesus ise andis oma apostlitele täpsed korraldused, kuidas järeleproovitud mehed peavad nende surma korral nende ameti üle võtma.

Kui meie käsutuses poleks Pauluse kirju, siis vaevalt oleks apostlite valimine Jeesuse poolt ning teised taolised tõsiasjad otsustava tähtsusega. Kuid sama kehtiks ka lepitustöö kohta. Kristuse töö meie eest on saanud kõikehõlmavaks ning asetunud õigesse valgusesse tänu apostlite tunnistusele. Kristuse enda teod ja viis, kuidas apostlid Tema tööd jätkasid, moodustavad harmoonilise terviku. On lihtsalt lubamatu luua siin kontraste, mida ei esine allikates, näiteks lisades Jeesuse tegudele eesmärke, mis ei ole kooskõlas apostlite usuga nende eesmärkide kohta.

20. Me ei saa omistada traditsioonidele otsustavat tähendust. Loomulikult peab olema väga kaalukas põhjus kahe tuhande aasta pikkuse traditsiooni muutmiseks. Ometigi võib seda teha, kui tegemist on lihtsalt traditsiooniga. Kirik ei ole seotud traditiones humanae’ga (Augsburgi usutunnistus, VII ja XV artikkel).

Kui traditsioonid aga kinnitavad, et me oleme Pühakirja õigesti mõistnud, on lood teisiti. Mitte keegi peale apostlite kaasaegsete ja nende otseste järeltulijate ei saanud Uut Testamenti keeleliselt ja sisuliselt paremini mõista. Vaadates ühtlasele traditsioonile, mis ulatub tagasi nende aega, me näeme, et see on väga tugev argument, et teistsugune Pühakirja tõlgendus ei saa olla õige.

21. Olles ustavad Pühakirjale, tuleb meil ühelt poolt öelda EI naispastorite küsimuses ning teisalt peame ütlema JAH naiste võimete kasutamisele koguduses intensiivsemalt, kui me seda seni oleme teinud. Uus Testament annab meile ulatuslikuma pildi erinevatest vaimuandidest, kui seda võib leida Rootsi kirikust – «igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks» (1Kr 12:7). Nende seas, kes oma andidega teenisid kogudust, on nimetatud arvukalt naisi.

Eelkõige on nimetatud prohveteerimise andi. 1Kr 11:5 ja Ap 21:9 kinnitavad, et see on täiesti loomulik, et naisel on niisugune and. Prohveteerimine on otseselt Jumala inspireeritud kõne. Prohvet ei võta Tema sõnumit Sõnast, vaid saab selle ilmutuse kaudu. Meie kirikutes pole prohveteerimine enam ammu tavaline. Võib-olla on selle põhjuseks, et selle asemel on meil Uus Testament ning võibolla leiame me sellest märke 1Kr 13:8. Kuid me peame arvestama prohveteerimise esinemisega seal, kus Jumal seda tahab. Midagi prohveteerimise annist võib ilmneda ka kristlase igapäevases elus toimuvas tunnistuses. Kui tubli ja julge kristlasest naine tõuseb ja räägib selgelt kristlikku sõna, kui olukord annab selleks võimaluse, toimugu see kodus, ühiskonnaelus, käsitööringis, töökohal või kus iganes, siis võib see tähendada seda, mida Piibel nimetab prohveteerimiseks. Sama toimub olukorras, kus naine astub esile küsimuses, mille Jumal on pannud talle südamele, näiteks misjonitöö alal. Ma ei hakka tõmbama eraldusjooni taolise prohveteerimise ja kristliku kuulutuse vahel. Ma arvan, et seda ei suudaks teha ükski inimene. Kuid Piibel ütleb meile, et üks eraldusjoon on tõmmatud ning seda ei saa omatahtsi mujale tõmmata, otsekui pastoraalne ja õpetamisamet oleks üks neist kohustustest, mille Kristus usaldas ka oma naisjüngritele. Lisaks tuleb märkida, et prohveteerimine ei ole amet, milleks volitatakse kutsumise kaudu kirikus, samuti ei saa inimene omada prohveteerimist võimalusena kestvaks teenimiseks.

Samas on siiski võimalusi taoliseks jätkuvaks teenimiseks. Igatahes on meil näiteid naistest, kes «võitlesid evangeeliumi eest» ja kes oli apostlite «kaastöölised» (Ef 4:3) ning kes «nägid palju vaeva Issandale» (Rm 16:12). Foibe kohta on öeldud, et ta oli «Kenkrea koguduse teenistuses» ning ta «on olnud paljudele toeks», kaasa arvatud apostlile (Rm 16:1j).

Need näited osutavad, et varane kirik kasutas aktiivselt naiste erinevaid ande.

22. Kui me soovime täna naiste andeid laiendatult kasutada, tuleb meil tunnetada meeste ja naiste erinevusi ning mitte neid eirata. Üks Uue Testamendi olemuslikke osi on ülesannete paljusus, mis on vajalik vaimuandide paljususe pärast. Kui karjaseamet, jutlustaja-amet ja kirikujuhi amet ei ole mõeldud ega loodud naiste jaoks, siis tuleb meil leida selliseid teenimisvorme, mis vastavad naiste erinevatele andidele. Ühelt poolt rahuldavad niisugused vormid igatsust õigluse järele ning võimaldavad kirikus töötavatel naistel saada kohast palka; teisalt peavad need kattuma Uue Testamendi arusaamaga, et erinevate liikmete koostöö peab taotlema ühist kasu.

Põhjala kirikutest on selles küsimuses kõige kaugemale jõudnud Soome kirik. Meie kodumaal (Rootsis) on piiskoppide sinod selles suunas kõige ettevaatlikumalt liikunud.

23. Kui kirikus on tõsised lahkarvamused asjade praeguse käigu üle, siis nõuab Pühakiri, et me kannaksime hoolt eelkõige kahe asja puutumatuse eest: üks on kiriku ühtsus, teine on armastav lugupidamine teiste südametunnistuse vastu.

a) Ühtsus. Ilmselt piisab, kui viidata Jeesuse ülempreesterlikule palvele (Jh 17:21j) ning apostli tulisele sekkumisele Korintose koguduse lõhenemisele (1Kr 1:10). Lõhenemise oht on alati kõige tõsisem probleem. See võib olla vajalik, kui soovitakse säilitada evangeeliumi puhtust, kuid kiriku korra ja varade küsimuses on see vastutustundetu.

b) Austus südametunnistuse vastu. Kui mõnede kristlaste jaoks on tõsine probleem, kuna mingis küsimuses ei ole võimalik neil osaleda südametunnistuse vastu astumata või nad on üle jõu käivates kahtlustes segaduses, siis Uus Testament manitseb meid pigem asjast loobuma kui sellest kinni hoidma, isegi kui asi iseendast on täiesti korrektne.

Algkristlastel tuli võtta seisukoht paljude taoliste probleemide kohta. Kas tohtis süüa verd, ohvriliha või oli tegu mõne muu küsimusega, mis oli kellegi jaoks vältimatult seotud paganluse ja ebajumalateenistusega? Kas tohtis juua veini jne?

Vastus võib osutada kahte vastupidisesse suunda. Kui meie mureks on meie pääsemine ning tulemuseks oleks pääsemise rajamine Seadusele, ütleb Uus Testament vastuvaidlematult EI. «Me ei andnud hetkekski järele ega alistunud neile, et teile jääks evangeeliumi tõde» (Gl 2:5). Kui aga küsimuseks oli, kuidas elada ning kus usk Kristusesse ja soov Teda järgida oli viinud inimesed erinevatele järeldustele, seal kutsub Uus Testament meid nii palju, kui see võimalik on, austama vendade südametunnistust. «Kui söök viib kiusatusse mu venna, siis ma enam kunagi ei söö liha, et ma oma venda ei viiks kiusatusse» (1Kr 8:13, vt Rm 14 ning 1Kr 10:32–33).

Need kaks aspekti – kiriku ühtsus ja teiste südametunnistusega arvestamise vajadus – peaksid teed näitama iseäranis meie kirikus ja meie ajal. Küllap peaksid kirikujuhid erinevatele arvamustele vaatamata jõudma täielikule üksmeelele ja tegevuskavale, mis rajaneb varaste kristlaste kogemusele nende kõige raskematel kriisiaegadel. Sel juhul peaks sõnum vastastikusest hoolimisest ja armastusest eelnema kõigele muule. Kui minu hinnang praktiliste järelduste osas paika peab, siis oleks tulemuseks see, et kirik, kus Piibliga tõsisemalt põhjendatakse, teeks ettepaneku, et seda küsimust ei otsustata jõuga. Piiskoppide sinodi ettepanek tuleks seega tagasi lükata. See ei tähenda, et me sooviksime seda lõplikult. Sama ajal tuleks teha midagi selleks, et luua võimalusi naiste talentide kasutamiseks erinevatel kiriku töökohtadel – nii nagu kirikukogu on varem nõudnud. Selleni tuleb jõuda viisil, et kõik naised selle heaks kiidaksid, isegi need, kelle jaoks naispastorite võimalus on mõeldamatu.

Tõlkinud Illimar Toomet 

Tõlgitud teosest: Women Pastors? The Ordination of Women in Biblical Lutheran Perspective. A Collection of Essays. Edited by Matthew C. Harrison and John T. Pless (St Louis: Concordia Publishing House, 2008). Artikkel ilmus veebilehes Meie Kirik esmakordselt 13. novembril 2009.

Bo Giertz (1905–1998) oli Rootsi luterlik vaimulik, Göteborgi piiskop. Teda peetakse 20. sajandi üheks suurimaks Põhjamaade kirikutegelaseks, piibelliku ja konfessionaalse luterluse eestvõitlejaks.

Kuressaare piiskopilinnuses on avatud uus põnev näitus «Silmast silma keskaegse saarlasega», kus võib sõna otseses mõttes kohtuda väljakaevatud luustike uurimise põhjal rekonstrueeritud Valjala emanda ja Karja mehega.

Valjala emandaks nimetatud naise luustik kaevati välja Valjala kiriku juurest. Praegust pühakoda Valjalas peetakse üheks kõige vanemaks säilinud kivikirikuks Eestis, mida hakati öeldavasti ehitama kohe pärast 1227. aasta vallutust. Kõigepealt valmis kooriosa ehk altariruum (seda on nimetatud ka kivikabeliks), millele järgnes pikihoone.

Kuid Valjala emanda puhul teeb loo põnevaks asjaolu, et tegemist oli kristlasega, kes suri ja maeti mitukümmend aastat enne seda, kui saarlased ametlikult ära ristiti. «Naine oli maetud kristlikult, peaga lääne suunas ja puukirstus, kõige tõenäolisemalt 1180.–1190. aastatel, võib-olla 1200. aasta paiku, igal juhul mõnikümmend aastat enne Saaremaa ametlikku ristiusustamist,» võib lugeda ekspositsiooni selgitavast tekstist. «Võib arvata, et naine oli suuremat sorti talu emand, kes sündis paganana, kuid otsustas mingil ajal astuda ristiusku.»

Samuti pidi Valjalas enne praegust kirikut eksisteerima mingi varasem kirik, mille juures oli ka kalmistu. Näituse koostajad arvavad, et väikesi kirikuid oli toona saarel veelgi. Kuidas nii? Koolis õpetatud ajalookäsitluse kohaselt jõudis eestlaste muistne vabadusvõitlus lõpule Saaremaa alistumise ja ristimisega aastal 1227 (nelja aasta pärast täitub sellest sündmusest 800 aastat). Kes ei oleks kuulnud lendlauset, et ristiusk toodi meile tule ja mõõgaga?

Asjaolus, et juba varem oli ristiusu omaks võtnud teatud hulk saarlasi (ja ka mandrieestlasi – näiteks Pudiviru vanem Tabelinus, kes ristiti Gotlandil), ei ole midagi üllatavat. Küsimus on pigem selles, et kui Saaremaal leidus kirikuid või kabeleid, pidid neis teenima preestrid, kes viibisid kohapeal või külastasid saart teatud regulaarsusega. Kuid preestrid on alati seotud konkreetse piiskopi ja piiskopkonna või muu kirikliku struktuuriga. Milline piiskop omas siin kanoonilist jurisdiktsiooni?

Kirjalikest allikatest teame seda, et umbkaudu 1167. aastal määrati Eesti piiskopiks benediktlane Fulco, kellele paavst käskis abiliseks anda Stavangeri kloostri eestlasest munga Nicolause. Samas pole teada, kas Fulco koos oma abilisega ka tegelikult Eestisse jõudis.

Ligi nelikümmend aastat hiljem – aastal 1206 – saabus Saaremaale Taani kuningas Valdemar II saatjana Lundi peapiiskop Anders Sunesen, kellel oli volitus paavstilt paganaid ristiusku pöörata ja neile piiskop määrata. 1220. aastal üritasid rootslased kanda kinnitada Läänemaal Lihulas, kuninga meestega oli kaasas Linköpingi piiskop Karl Magnusson. Seega liikus muinasaja lõpul siin piirkonnas aktiivselt piiskoppe ning ka saarlased ise olid aktiivsed meresõitjad, kes omasid diplomaatilisi ja kaubanduslikke suhteid Läänemere äärsete keskustega.

Riia piiskop Alberti kroonikakirjutajast preester Henrik ei räägi kristlastest või kirikutest Saaremaal mitte midagi. Tema käsitluses olid saarlased ohtlikud ja salakavalad paganad, kes võtsid ristimise vastu Riia kirikult ning kellest said alles siis sakslaste usuvennad. Kahtlemata esindas preester Henrik Riia piiskopi huve arvestavat vaatenurka ning võib arvata, et ta vaikis Riia kirikule ebasobivad tõsiasjad maha, kuid võrdlus politrukiga, nagu seda ühes selgitavas tekstis on tehtud, on küll ebakohane.

Kristlane oli ka vigase puusaga Karja mees – ta suri umbes 35-aastasena (tolle aja mõistes keskealisena) ning maeti puust kirstus kristliku kombe kohaselt peaga enam-vähem lääne suunas 13. sajandi esimesel poolel või keskpaigas. Ta oli sinakashallide silmadega, blondide või tumeblondide juustega ning umbes 171 cm pikkune, seega veidi lühem kui enamik teisi Karja kalmistule maetud mehi. Arvatavasti tegeles ta käsitööga.

Tuleb märkida, et kalmistu, kuhu ta maeti, ei asu praeguse Karja kiriku juures, vaid mõned kilomeetrid eemal hilisema Karja mõisa lähedal. Matmispaik avastati juhuslikult pärast teist maailmasõda.

Uurijate arvates ehitati tänaseni säilinud Karja kirik alles 13. sajandi viimasel veerandil või koguni 14. sajandi algul. Seega näib, et selle kiriku maalitud võlvide all see Karja mees palvetamas ei käinud, kuid ta võis olla tuttav varasema, oletatavasti puidust pühakojaga, mida mainitakse piiskopi- ja orduala piire kindlaks määravates dokumentides aastal 1254.

Näitus «Silmast silma keskaegse saarlasega» pöörab erilist tähelepanu tolleaegsele rõivastusele, mida aitavad rekonstrueerida eestlasi (saarlasi) kujutavad skulptuurid Karja ja Pöide kirikus. Lisaks saab näha mitmesuguseid arheoloogilisi leide. Ajaloolist konteksti selgitavad rohked tekstid. Tegemist on väga põneva ekspositsiooniga, mis peaks pakkuma huvi nii kohalikele kui ajaloohuvilistele Saaremaa külastajatele. 25. augustil on tulemas ka ettekandepäev.

Aastal 2003 pidas kuus protsenti rootslastest oma elu mõttetuks (soome k tarkoitukseton – mõttetu, tähendusetu, eemärgitu). Käesolevaks aastaks on nende hulk neljakordistunud, nüüd arvab samamoodi 24 protsenti. Sellised andmed avaldati rahvusvahelise konsultatsiooni- ja analüüsifirma Kairos Future pikaajalises uurimuses Läget i Landet – tecken i tiden (Olukord riigis – märgid ajas).

Pärast aastat 2003 on nende hulk, kes kogevad oma elu sisemiselt mõttekaks vähenenud 85-lt protsendilt 56-le protsendile. Noorte meeste puhul lausa 34 protsenti peavad oma elu mõttetuks. Nüüdseks on pealegi esimest korda nende hulk, kes vaatavad oma maa tulevikule pessimistlikult, suurem kui positiivse nägemusega inimeste hulk. Selline on olukord riigis, mis on tuntud oma üldise heaolu ja võrdõiguslikkuse poolest ning mida on aastakümneid juhitud poliitiliselt sotsiaaldemokraatlike, progressivistlike ja ateistlike väärtuste järgi.

Hoiatusi sellest, et ateistlik maailmavaade võtab elult mõtte, ei ole võetud tõsiselt. Kui elu peetakse mõttetuks, tuleb püüda kuidagi ise leida sellele mingi tähendus. Näiteks üks maailma tuntuim rootslane, kliimaaktivist Greta Thunberg on rääkinud, et ta on oma elule leidnud mõtte nüüd, kui ta võitleb looduskaitse eest.

Siiski võiks kriitiliselt küsida: kui elu on üleüldiselt eesmärgipäratu juhuse looming, mis mõtet saab olla selle pikendamisel? Süngevõitu vastus on, et iseenesest mõttetu elu pikendamisel ei ole mõtet.

Kui iga neljas vastutulija peab oma elu mõttetuks, oleks viimane aeg peatuda ning küsida uusi ja sügavamaid küsimusi. Aga just selliste küsimuste esitamiseks on tänapäeva inimestel väga viletsad eeldused. Rootsi kirjanik Joel Halldorf kommenteerib ajalehes Östgota Correspondenten seda, miks meie kaasaegses ühiskonnas ei arutleta sügavamate küsimuste üle: «Usun, et üks põhjus on selles, et me ei ole harjunud rääkima olemasolemise (existensiella) küsimuste üle.» Halldorfi hinnangul me küll teame, mida teha, kui inflatsioon kasvab, aga me ei saa aru, miks ei olda moodsa eluga rahul.

Jumal, kes on meid loonud ning andnud meile elu ja kõik, kutsub inimest ikka veel. Meie aja tuntuimate filosoofide hulka kuuluv Charles Taylor kirjeldab oma raamatus A Secular Age, kuidas moodne aeg põlgab usku, aga ometigi: «…kogemus sellest, et on olemas midagi enamat, ei jäta meid maha.» Mõeldes oma elu üle järele, lõõgastudes looduses ning kohates nii kaotust kui leina, kogevad paljud inimesed ootamatult, et elus peab sisalduma veel midagi enamat. Taylori järgi on meie aeg kaugel sellest, et saaks lihtsalt heita end uskmatuse rüppe.

Jumala unustamise ja hülgamise hind on ränk. Muuhulgas kuulub selle juurde elu mõtte kaotamine. Siiski, nagu kuulutab apostel Paulus oma kaasaja õpetlastele, Jumal ei ole kaugel mitte ühestki meist. Niikaua, kui me pole veel täiesti paadunud, on lootust pöörduda Tema poole ja leida see sügav osadus ja mõte, milleks meid on loodud.

Tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Piiskop Jakob Kuke artikkel ajalehes Eesti Kirik nr 44, 5. novembril 1925. aastal

Viimase kuu jooksul on Riigikogu vastu võtnud kolm tähtsat seadust, mis kiriku elu õige lähedalt puudutavad. Need seadused on: usuühingute, perekonnaseisu ja matusepaikade seadus. Tähtsam nendest on vastuvaidluseta usuühingute seadus, mis kiriku riigist lahutab.

Ühendussidemed Eesti evang.-lut. kiriku ja Eesti vabariigi vahel ei ole kunagi väga kindlad ja soojad olnud. Eesti evang.-lut. kirik on harjunud riigivõimu poolt mõndagi hoopi saama. Seadused, mis selles asjas teostamist leidsid, olid määratud sagedasti hoobi andmiseks ja pandi ootamata nõnda kui üle öö maksma. Nõnda kaotati seaduse ilmumisega Riigi Teatajas kiriku ametikandjate ülevalpidamiseks määratud maksukohused keset kuud, aastast rääkimata ja jäeti nende ülevalpidamine õhku rippuma, sest päevapealt oli kogudustel võimata uusi tuluallikaid leida. Nõnda jahtus loomulikult vahekord kiriku ja riigi vahel. Kirik võõrdus riigis oma tuge nägemas ja riik omalt poolt kriipsutas juba põhiseaduse läbi alla, et Eestis ei ole riigiusku ega riigi kirikut. Viimaks teostus kiriku riigist lahutamine 29. oktoobril lõpulikult vastuvõetud seadusega, mis Riigikogus viimaks kaua kestnud ägedate võitluste järele vastu võeti.

Et kogudustel võimalik oleks tutvuneda selle tähtsa seadusega, on see seadus «Eesti Kirikus» täielikult ära trükitud.

Kuidas kujuneb meie kiriku elu selle seaduse alusel? Seda ei või kindlasti ette näha ja oleneb suurelt jaolt koguduste ja kiriku enese elu arenemisest ja kasvamisest. Seadus näitab ju ainult raamid ette, mida need eluga ja tuumaga peavad täitma, kelle jaoks see seadus olemas on. Kirik ei ela ega sure mitte riigi seadusest, vaid tema elu on kõrgemal kui inimlik võim. Kirik elab ja kasvab seda võrd, kui palju ta Jumalat enese sees elada laseb, sest kiriku elu oleneb otsekohe Jumalast.

Ühte võiks aga kohe tähendada, et ei ole mitte ettenäha, nagu peaks see seadus kiriku ellu järsku muutust tooma. See oleneb juba sellest, et Eesti ev.-lut. kirik juba algusest peale ei ole harjunud riigi poolt toetust saama ja teiselt poolt jättis riik kirikule enam vähem vaba arenemise võimaluse. Riik kinnitas ametisse konsistooriumi liikmed ja praostid ja vaatas läbi apellatsiooni asjad. Aga valitud olid konsistooriumi liikmed kirikupäeva ja praostid praostkonna sinodi kui kiriku orgaanide poolt. Ja peab ütlema et riigi võim ei ole ennast kiriku ellu mitte seda võrd vahele seganud, et selle läbi kiriku elu arenemine oleks tuntavalt takistatud saanud. Kirik võib pärast riigist lahutamist endiselt edasi töötada ja loodetavasti saab tema seda ka tegema. Kirik on, kasutades talle riigi poolt jäetud vabadust, oma organid juba võinud ellu kutsuda kirikupäeva, konsistooriumi, praostkonna sinodite ja usuteadlaste konverentsi näol ja oma koguduste korralduse ja kiriku ülevalpidamise seaduse maksma panna. Kiriku riigist lahutamise puhul tulevad mõned nendest määrustest täiendada ja muuta, aga kirik ei jää nüüd ometi mitte otse kui õhku rippuma, vaid tal on oma organisatsioon olemas ja ta ei alga otsast peale, vaid töötab edasi.

Lahutamise seadus ei ole tahtnud seda kiriku korraldust, mis ju olemas, mitte purustada, nagu seda mitmelt poolt on nõutud, vaid ta on kiriku riigist lahutanud kui ühe organiseeritud terviku. Kõik tema kogudused peavad jääma tema liikmeks, selleks peavad kogudused oma põhikirjad registreerimiseks sisse andma kiriku keskvalitsuse kaudu. See kindlustab teataava ühtluse koguduste põhikirjades. Sest koguduste põhikirja väljatöötamises peab kiriku keskvalitsus ühiselt kogudustega tegutsema, et normaal põhikirja saavutada, mis vastuvõetav enam vähem kõikidele kogudustele ja millel oleks kirikupäeva sanktsioon. Siis võiksid selle põhikirja alusel kõik kogudused ühineda ja ei pruugiks mitte neid juhtumisi palju ette tulla, kus kogudus ennast eripõhikirjaga registreerida laseb. Põhikiri peab igatahes seisma evang. lut. kiriku usutunnistuslikul alusel ja iga kogudus peab sellel alusel kuuluda võima üldkiriku liikmeks. Muidu siseministeerium koguduse registreerimist teostada ei saa.

Järsuma muutusena selles seaduses tundub määrus, mille järele liitunud kogudused liidust, s. o. kirikust võivad lahkuda, kui nad sellekohase otsuse teevad peakoosoleku 2/3 häälteenamusega. Väljaastumine Eesti ev. lut. kirikust on seaduse järele ikka kõikidele vaba olnud. Siin ei too seadus muutust. Muutus seisab selles, et kui otsus on tehtud peakoosoleku 2/3 häälteenamusega, siis koguduse varandused kirikust lahkunud kogudusega kaasa lähevad. Ja see määrus tundub ülekohtusena. Ülekohus on ta nende vastu, kes kiriku ja tema varandused on asutanud ja neid määranud evang. lut. kiriku jaoks, siis ülekohus nende vastu, kes ristimise sakramendi kaudu on kirikuga ühendatud – ja kes nüüd omale kas uut kogudust ja uusi varandusi peavad looma ehk jälle mõnda naabri kogudusse vastuvõtmist paluma.

Muide võiks kiriku seisukohast selle määruse peale rahuldustundega vaadata. On ju loota sellest usutunnistuslikule kirikule rahu, mis ülesehitab ja kosutab, kui need lahkuvad, kes ometi ev. lut. kiriku hulka ei kuulu oma usutunnistuse poolest, vaid teistele ainult pahanduseks on. Sest kirikust lahkunuid kogudusi ei saaks siis enam mitte Eesti ev. lut. kiriku osadusesse kuuluvaiks lugeda, kelle liigetel õigus oleks kirikusse kuulutvates kogudustes ametitalitusi ehk vastuvõttu nõuda ja kelle õpetajatel oleks üldkirikus ordinatsiooni õigused.

Kiriku ja riigi lahutuse seadus hakkab maksma 1. jaanuaril 1926. aastal: registreerimisega on aega aga kuni 1. juulini. Kuni registreerimiseni tegutsevad kogudused ja kirik endise seaduse alusel.

Kirik on seni kasvanud toetust saades riigilt. Nüüd langevad need toed ka seaduse järele. Kirik peab nüüd olema kui iseseisvaks meheks võrsunud jõud, kes ilma riigi tugedeta jõuab püsida ja mitte ainult püsida, vaid Jumala riiki meie rahva hulgas ehitada. Loodame, et ta seda paremini teeb, kui ta seda senini on teinud. Selleks on Jumal ta vabastanud riigi eestkostmise alt. See paneb meie kiriku ja sellega ühes ka igaühe peale meie hulgast palju tõsisemaid kohuseid ja suurema vastutuse. Meie oleme selle peale kindlad, et meie Jumala asja eest seisame, sellepärast teame meie, et seda tööd põrgu väravad mitte ära ei võida.

Jumala riigi ja kiriku ülesehitajatel seisku aga alati südames ja silma ees Jeesus Kristus – sest ilma temata ei või meie midagi teha.

Piiskop Jakob Kukk.

Paavst Leo XIII hoiatus liberalismi kui tõelise vabaduse vaenlase kohta

Modernistlikke, nii-öelda valgustusaja filosoofe ning Euroopa 17. ja 18. sajandi modernistlikku filosoofiat üldisemalt mõjutas tugevasti neile eelnenud teadusrevolutsioon. 16. ja 17. sajandi teadusrevolutsioon muutis täielikult seda, kuidas eurooplased mõistsid nii füüsilist reaalsust kui ka universumit ennast. Modernistlikud ja valgustusaja filosoofid soovisid rakendada teadusrevolutsiooni põhimõtteid ja meetodeid Euroopa poliit- ja sotsiaalfilosoofiale. Nad tahtsid täielikult muuta ka ühiskonda nii, nagu seda varem oli teinud teadusrevolutsioon. Valgustusaja filosoofid arendasid välja radikaalselt uued ideed vabaduse ja mõistuspärasuse, poliitika ja religiooni kohta.

Valgustusaja ideed liberalismi, ratsionalismi ja naturalismi osas olid nii edukad, et inspireerisid 1777. aasta Ameerika revolutsiooni ning 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni toimumist. Nende revolutsioonide järel polnud Euroopa ja Lääne tsivilisatsioon enam endine.

Valgustusaja filosoofid nägid oma liberaalse programmi suurte vastastena Euroopa traditsioonilisi monarhiaid ja Katoliku Kirikut. Selle põhjuseks oli mõistagi mõlema suur mõju ühiskonnale. Seetõttu on ka arusaadav, miks kuningas ja tema õukond, monarhistid, piiskopid, preestrid, mungad ja nunnad Pariisis verise giljotiini alla saadeti. Need «vabaduse» vaenlased tuli hävitada. Võime aga küsida, kuidas võis vabaduse ja mõistuspärasuse võim lõppeda säärase hirmuvalitsusega? Ajaloolaste sõnul oli hoovis, kus giljotineerimised aset leidsid, nii palju verd, et hobused keeldusid hirmsa haisu tõttu sinna sisenemast.

Prantsuse revolutsiooni algusest peale seisis Katoliku Kirik, eriti tema paavst, tugevasti selle ning kogu kristlikus Euroopas levivate liberalistlike, ratsionalistlike ja naturalistlike doktriinide vastu. Sada aastat vastandusid paavstid Pius VI-st kuni Pius IX-ni neile valgustusaja modernistlikele õpetustele, püüdes päästa seda, mis kristlikust kultuuriruumist veel alles oli jäänud.

Täna vaatleme lühidalt entsüklikat, mille kirjutas paavst Leo XIII aastal 1888 – peaaegu täpselt sada aastat pärast Prantsuse revolutsiooni. See entsüklika on imeline kokkuvõte katoliiklikest filosoofilistest ja teoloogilistest argumentidest, mis püüavad näidata valgustusaja modernistlikes õpetustes sisalduvaid eksitusi ning varjatud ohte, mida nood endast Euroopa jaoks kujutavad.

Paavst Leo XIII alustab sõnadega: «Vabadus, ülim loomulikest andidest, olles osa intellektuaalsest või ratsionaalsest loomusest, annab inimesele tema väärikuse – et ta on ‘omaenda nõu hoolde antud’ ning omab meelevalda oma tegude üle.» Niisiis ülistab paavst kõigepealt inimlikku vabadust kui üht suurimat inimesele antud loomulike andide seas. Hiljem näitab ta, et Katoliku Kirik on alati võidelnud inimliku vabaduse eest eksiõpetajate ja deterministide vastu, kes seda eitasid (näiteks manilased jt).

Seejärel aga ütleb ta: «Ent viisil, kuidas säärast väärikust rakendatakse, on suurim tähtsus, sest just vabaduse kasutamisest sõltuvad ühtemoodi nii ülim hüve kui ülim kurjus.» Siin sõnastab paavst oma entsüklika põhiteesi: vabadus on imeline ja vägev and, kuid seda tuleb kasutada vastutustundlikult, kooskõlas vooruse, hüve ja seadusega, eriti Jumala igavese seadusega. Ta meenutab meile, et inimene on kindlasti vaba püüdlema moraalse hüve poole ning otsima oma elu mõtet, milleks on Jumal, kuid ta on vaba jahtima sedagi, mis küll näib olevat hea, tõeliselt aga on kuri ja kahjulik.

Paavst Leo XIII sõnul kujutlevad paljud Katoliku Kirikut inimliku vabaduse ägeda vaenlasena, kuid see arvamus põhineb vabaduse vääral metafüüsikal ja valel eetikal: valel arusaamal sellest, mis õieti on vabadus (ontoloogiliselt) ja milleks inimene õieti vaba on. Seega peame nüüd küsima, mis see vabadus siis on?

Paavst Leo XIII alustab sellest, et tõmbab ülimalt olulise eraldusjoone erinevat laadi vabaduste vahele. Sõnal «vabadus» on palju kasutusvõimalusi ja tähendusi. Millest siis meie räägime, kui ütleme «vabadus»?

Katoliiklik filosoofia eristab kahesugust vabadust: 1) loomulikku vabadust (ehk vaba tahet) ning 2) moraalset vabadust. Loomulikku vabadust saab omakorda jagada positiivseks ja negatiivseks vabaduseks. Nii jagab seda kaasaegne filosoofia. Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on «positiivne» selles tähenduses, et me saame positiivselt otsustada teha midagi, mida tahame või otsustame teha. See on tegutsemisvabadus. Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on «negatiivne» tähenduses, et me oleme vabad teatud sundustest. Meid ei sunnita tegema teatud asju. Loomulik vabadus (positiivne või negatiivne) või lihtsalt vaba tahe on see, mida me sõna «vabadus» all harilikult silmas peame.

Kuid Leo XIII tahab rääkida pigem moraalsest vabadusest. Tema arvates on moraalne vabadus olulisem loomulikust vabadusest ehk vabast tahtest. Loomuliku vabaduse (vaba tahte) ja moraalse vabaduse eristamine on kriitilise tähtsusega küsimus.

Kuid mis on loomulik vabadus? Paavst Leo XIII defineerib seda kui «suutlikkust või võimet valida konkreetsed vahendid seatud eesmärgi saavutamiseks.» Metafüüsiliselt või ontoloogiliselt kuulub see aristotellikku qualitas’e kategooriasse – tegutsemisvõime.

Kuidas on aga seatud eesmärgiga? Mis see eesmärk on? Selleks on alati midagi head, mingi «hea» asi. Hüve on alati tahte ja otsuse objekt. Platon ja Sokrates õpetasid seda meile juba ammu. Probleemid algavad sealt, kus meie mõistus langetab otsuse selle kohta, mis on hea ja mis mitte. Meil on moraalne vabadus valida ainult head ja tõest. Tahe ei saa otsida head (x) ning loomulik vabadus ei saa valida vahendeid (y ja z) hea (x) tarvis niikaua, kuni mõistus pole otsustanud, et (x) on tõepoolest hea.

Paavst Leo XIII meenutab meile aga, et nii tahe kui mõistus on väga ebatäiuslikud ning seetõttu võib mõistus teinekord eksida oma otsustustes hea üle ning vabadus võib seega olla juhitud väärast «heast». Paljudel asjadel on säärane eksitavalt «hea» väljanägemine, kuigi nad tegelikkuses on halvad ja kahjulikud. Seepärast on meil võimalik valida ka halba, seda samas ekslikult heaks pidades. See viitab inimliku vabaduse defektile, sest kurja valides kuritarvitame me oma vabadust, isegi kui peame seda heaks. Halva ja kahjuliku valimine on kindlasti defekt.

Siinkohal võivad mõned püüda väita, et võimalus valida kurja on vabaduseks hädavajalik: nad ütlevad, et see, kui meil on võimalik valida kurja, näitavat kuidagi, et oleme vabad. See aga tähendaks, et Jumal ei ole vaba, sest Tema ei saa valida kurja.

Püha Aquino Thomas meenutab meile, et võimalus kurja teha või patustada pole mitte vabadus, vaid orjus. Ta ütleb, et kui miski toimib läbi endavälise jõu, siis ei tegutse ta mitte iseendast, vaid kellegi teise kaudu – see tähendab orjalikult. Inimene on oma loomult ratsionaalne. Kui ta tegutseb ja valib kooskõlas oma mõistusega, siis käitub ta inimlikult ning vastavuses oma vaba tahtega. See on vabadus. Kuid kui ta patustab, käitub ta mõistusevastaselt ning on juhitud kellestki teisest just nagu ori. «Igaüks, kes teeb pattu, on patu ori,» ütleb meie Issand Jeesus Kristus.

Antiikfilosoofid õpetasid sedasama, öeldes, et vaid tark inimene on tõeliselt vaba, sest ta valib alati hea ja tõese, mis viib õnneni, mitte aga kurja ja vale, mis teda kahjustavad. Seepärast meenutab paavst meile, et inimlik vabadus vajab valgust ja tuge selleks, et suunata oma tegevus tõelise hüve poole ning hoida neid kurja eest. See on seaduse funktsioon ja eesmärk. Seadus on mõistuse korraldamine, mis peaks meid juhtima hea ja tõese juurde.

Paavst peab silmas esmalt loomuseadust, mis on kirjutatud kõigi inimeste südameisse, seejärel Jumala igavest seadust ja inimlikke seadusi. Inimlikud seadused ning isegi loomuseadus sõltuvad igavesest seadusest, milleks on lihtsalt Jumala mõistuslikkus ja arukus, kes kõik asjad on loonud ning kes soovib, et inimesed tagasi tema poole pöörduksid. Need seadused aitavad meie ebatäiuslikku mõistust, tahet ja vabadust käituda kooskõlas Jumala tahtega, hea ja tõesega, mille tulemuseks on õnn. See on moraalne vabadus. See on inimliku vabaduse õige kasutamine.

Paavst Leo XIII ütleb: «Jumala igavene seadus on inimliku vabaduse ainus standard ja mõõdupuu mitte ainult iga üksiku inimese, vaid ka kogukonna ja ühiskonna jaoks…» Inimühiskonnas ei seisne tõeline vabadus selles, et igaüks teeb, mida tahab, kuna see lõpeks anarhias ja tooks kaasa pidevad tülid ning revolutsiooni. Tõeline vabadus inimühiskonnas seisneb ebatäiuslike inimeste kuuletumises Jumala igavesele seadusele ja tsiviilseadustele selleks, et leida õnne nii siin kui hiljem.

Jumal on inimese Looja, Kujundaja ja Insener. Tema igavene seadus on nagu hea käitumise skeem või «käsiraamat». Tema seadus juhib meid õnne poole vabaduse õige kasutamise kaudu. Ilma Tema seaduseta ei saa me olla õnnelikud, rahul ega tõeliselt vabad.

Seejärel meenutab paavst seadusandjaile, et ka tsiviil- ja inimlikud seadused peavad vastama Jumala igavesele seadusele, kuna seaduse eesmärk on juhtida inimest hea ja tõeseni, milleks on Jumal. See on seadusandjate ja poliitiliste juhtide tõsine kohus ja vastutus.

Olles kirjeldanud katoliikliku filosoofia põhimõtteid vabaduse osas, alustab paavst Leo XIII oma entsüklika järgmist, liberalismivastast peatükki. Ta ütleb: «On aga palju neid, kes käivad Luciferi jälgedes ning võtavad omaks tema hüüu: «Ma ei teeni!»» Neid nimetab ta liberaalideks ja selgitab, et mida naturalism ja ratsionalism tegid filosoofias, seda teeb liberalism sotsiaalses ja poliitilises kontekstis.

Ratsionalism oli valgustuslik arusaam, et inimmõistus on ülim kohtunik tõe ja hüve asjus. Inimmõistus on ülim seadus, mis peab inimest juhtima. Meenutagem, et Prantsuse revolutsiooni ajal kuulutati välja «mõistuse jumalanna». Selle personifikatsiooniks valiti hiljem üks naisterahvas, kes viidi ehituna Pariisi Jumalaema kirikusse ja asetati seal peaaltarile. See on ratsionalism. Inimmõistus võtab krooni Jeesuselt Kristuselt ja kõigeväeliselt Jumalalt. Jumal ja tema igavene seadus ei ole inimolendeile enam autoriteet – selle asemel on ainus valitseja nüüd inimlik mõistus. Ratsionalism.

Liberalism rakendab seda põhimõtet poliitilises ja sotsiaalses kontekstis. Kõigeväeline Jumal ja tema igavene seadus ei ole enam autoriteet, mis juhib inimesi õnne suunas, vaid ainsaks teejuhiks peab nüüd olema inimmõistus. See inimmõistus tõukab Jeesuse Kristuse ja kõigeväelise Jumala troonilt nii poliitikas kui sotsiaalses korras. See on liberalism. See on liberaalne riik: Jumala igavese seaduse kõrvaldamine ning inimmõistuse tõstmine selle asemele. Inimene asendab Jumala.

Just see sündis Prantsuse revolutsioonis. Kirik ja kuningas kukutati võimult ning nende asemel krooniti mõistus ja vabadus. Jõud ja seadus pidid nüüd tulema inimestelt, üksnes inimmõistusest. Ülim demokraatia pidi saama ideaaliks.

Paavst Leo XIII sõnas: «Kui lubame inimmõistusel saada ainsaks otsustajaks tõese ja hea üle, hävitame sellega tegeliku vahe hea ja halva vahel.» Lõpptulemuseks on puhas relativism. Modernismi langemise järel näeme just seda oma kaasaegses ühiskonnas. Eriti läbi postmodernismi. Liberalism on viimase kahesaja aasta jooksul arenenud täiuslikuks relativismiks, olles säärasena ratsionalismi ja liberalismi vältimatu tagajärg.

Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide ajal olid ühiskondlikud struktuurid ikka veel mingil moel rajatud loomuseaduse ja igavese seaduse põhimõtetele. Euroopat ja läänt lahutasid puhtast relativismist toona just needsamad kristluselt päritud struktuurid. Kuid liberalism avas läänes ukse puhtale relativismile ning postmodernistlikud mõtlejad nagu Derrida ja Foucault näitasid meile selle vältimatuid järeldusi. Need postmodernistlikud mõtlejad leidsid, et valgustusaja mõtlejad polnud läinud piisavalt kaugele. Nüüd oli vaja täiesti hüljata nii lääne mõtteviis kui lääne kultuur ise kui mõttekonstruktsioonid (siit ka vajadus neid «dekonstrueerida» ja «dekonstruktsionism»); puhas relativism on ainus tõde.

Ent juba aastal 1888 hoiatas paavst Leo XIII meid, et kui ühiskonna alustalaks pole Jumala igavene seadus, hüljatakse varsti ühes religiooniga ka moraal ise. Just see on sündinud postmodernismi kaudu ning muidugi näeme seda hiljem ka ateistlikus kommunismis. Inimeste ohjes hoidmise ainsaks vahendiks jääb siis toores jõud, sest südametunnistust ei juhi enam moraal ja igavene seadus. Iga inimene on vaba tegema seda, mida süda lustib. See toob vältimatult kaasa politseiriikide arvu kasvu.

Olles selgitanud absoluutset liberalismi, kirjeldab paavst nüüd leevendatud liberalismi. Esimene tüüp hülgab täieliku kõikelubatavuse ning mõistab, et vabadus peab olema kooskõlas tõe ja hüvega. Selle näiteks võime tuua Ameerika Ühendriikidele alusepanijad. Need mehed tundsid suurt aukartust loomuseaduse ja Jumala vastu, kuid nad olid deistid ning uskusid religiooni vaid sedavõrd, kui inimmõistus sellest aru suutis saada. Nad ei tunnistanud üleloomulikku ega Ilmutust. See on mõistagi endiselt liberalism.

Teist leevendatud liberalismi tüüpi kaitsevad kiriku ja riigi lahutajad. Nemad usuvad, et inimesed peavad küll lähtuma Jumala igavesest seadusest, ent riik peab siiski sellest igavesest seadusest vaba olema. See pole aga loogiline, ütleb paavst, kuna nii riik kui üksikisik on Jumala ja tema igavese seaduse alamad. Kristus peab olema nii indiviidi kui ka ühiskonna kuningas.

Nüüd läheb paavst oma entsüklika järgmise osa juurde, mis käsitleb liberalismi «moodsaid vabadusi». Need on liberalismi praktilised rakendused. Siingi lähtub paavst sellestsamast teesist: inimlik vabadus peab olema kooskõlas tõe, hüve ja Jumala igavese seadusega. Inimlikul vabadusel ei ole moraalset vabadust nende vastu töötada. Seepärast näitab ta usuvabaduse, pressivabaduse ja südametunnistuse vabaduse loogilisi vasturääkivusi.

Paavst Leo XIII ütleb: «Uurigem nüüd seda vabadust inimestes, mis nii tugevasti vastandub religiooni voorusele, nimelt usuvabadust, nagu seda nimetatakse. See niinimetatud vabadus rajaneb põhimõttel, et igaüks on vaba tunnistama mistahes religiooni või üldse mitte mingit religiooni.»

Kas inimesel on vabadus valida, millist religiooni ta soovib, või peab ta valima ainult tõelise religiooni? Meil tuleb teha vahet. Muidugi on inimesel loomulik vabadus valida iga religiooni ning muidugi on tal selleks ka vaba tahe. Kuid paavst küsib meilt, kas tal on selleks ka moraalne vabadus?

Meil on moraalne vabadus valida ainult tõeline religioon. Valereligiooni valimiseks meil moraalset vabadust ei ole. Seepärast tähendab väide, et meil on usuvabadus või vabadus valida religiooni oma parema äratundmise kohaselt, samas ka väidet, et meil on vabadus valida nii tõelist kui ka väära religiooni. Kuidas saab öelda, et meil on vabadus valida valet? See on taas üks liberalismi eksitus. Liberalism teeb vabadused (õigused) ja vabaduse tõest ja hüvest tähtsamaks. Meil ei ole moraalset vabadust eksituse valimiseks. Kas meil on õigus uskuda, et 2+2=3?

Tõeline inimlik vabadus valib tõe ja hüve kooskõlas Jumala igavese seadusega. Väär inimlik vabadus valib selle, mis on pealtnäha «tõene» ja «hea», tegelikult aga on väär ja halb. See on inimliku vabaduse hävitamine ja rikkumine.

Paavst Leo XIII rakendab sama põhimõtet ka pressivabadusele. Kas peaksime olema vabad avaldama, mida iganes tahame, tõde ja eksitust, kõlbelist ja kõlvatut? Paavst meenutab meile taas moraalset vabadust. Inimlik vabadus on tõeliselt inimlik siis, kui see valib tõese ja hea kooskõlas mõistuse ja aruga. Meil ei ole moraalset vabadust avaldada kõike, mida vaid tahame. See oleks rahva täielik moraalne hävitamine. Kas ei näe me seda täna, kus internetti postitatakse kõike vähegi mõeldavat; tõest ja väära, kõlbelist ja kõlvatut. Inimlikku vabadust madaldatakse tõsiselt seesuguse barbaarse valevabaduse läbi.

Viimaks kirjutab ta kurikuulsa südametunnistuse vabaduse vastu. Seegi on vabadus patustada, kui me ei vaata ette. Meil pole moraalset vabadust kurja tegemiseks või vale uskumiseks. Taas tuleb teha vahet subjektiivsete ja objektiivsete õiguste vahel.

Entsüklika viimane osa on pühendatud katoliiklikule õpetusele sallivusest. Paavst kirjutab: «…andmata õigust millelegi peale tõese ja hea, ei keela Kirik avalikul võimul mingi suurema kahju ära hoidmiseks või mingi suurema hüve saavutamise nimel sallimast seda, mis on vastuolus tõe ja õigusega.»

Siin on taas üks väga oluline vahe: võimude poolt kurjale «õiguse» andmise ja kurja sallimise vahel. Jumal oma lõpmatus tarkuses sallib kurja kogu aeg, kui võimaldab pattu. Kuid ta ei anna patustele «õigust» ega «vabadust» patustamiseks. Igasugune inimlik võim on kohustatud käituma sama moodi. Võimul on kohustus juhtida tõe ja hea suunas, kooskõlas Jumala igavese seadusega. Seetõttu ei saa ta kunagi anda «õigust» ega vabadust millelegi, mis sellele täiuslikule igavesele seadusele vastandub. Kuid ta saab kurja sallida selleks, et veelgi suuremat kurja ära hoida.

Liberalism on kaitstud «vabaduste» püstitamine, mis tegelikult vastanduvad Jumala igavesele seadusele. See on teatud poliitiline ja sotsiaalne kaitse Jumala seaduse vastu patustamiseks. Kuid see pole vabadus. See on väär vabadus, kõikelubatavus, mis hävitab inimliku vabaduse ülluse ja väärikuse. Sest inimloomus on ratsionaalne ning meil tuleb toimida kooskõlas mõistuse ja tõega. Me peame püüdlema vooruse ja hüve poole, sest nagu vanad filosoofid õpetavad, saame õnnelikud olla vaid läbi voorusliku elu.

Paavst Leo XIII kirjutab: «…igasugune vabadus, välja arvatud selline, mis seisneb Jumalale alistumises ja tema tahtele allumises, on mõistetamatu.» Inimlik vabadus on ebatäiuslik. See vajab juhiseid ja seadust. Ta vajab Jumala igavest seadust. Paavst ütleb: «…Jumala autoriteedi ning talle kuuletumise hülgamine avalikes või isegi eraviisilistes ja kodustes asjades on vabaduse suurim väärastamine ning kõige hullem liberalism.»

Esimene psalm ütleb: «Beatus vir, qui non abiit in consilio impiorum, et in via peccatorum non stetit, et in cathedra pestilentiae non sedit: Sed in LEGE Domini voluntas eius et in LEGE eius meditabitur die act nocte. Et erit tamquam lignum quod plantatum est secus decursus aquarum quod fructum suum dabit in tempore suo.» – «Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal.»

See on paavst Leo XIII entsüklika sõnum: me oleme tõeliselt inimlikud, tõeliselt ratsionaalsed ja tõeliselt vabad siis, kui kuuletume Jumala igavesele seadusele, Jumala täiuslikult kavandatud tahtele ja meie jaoks loodud plaanile. See on tee õnnele. Liberalism pakub meile väära õnne läbi väära vabaduse. Ärgem laskem endid lollitada selle näilise «hea» poolt, mida liberalism ja kõikelubatavus meile pakuvad. Väljaspool Jumala igavest seadust, Jumala täiuslikku tahet ei ole ei õnne ega tõelist vabadust.

Katsugem nii isiklikult kui ühiskonnana läbi oma südametunnistus ja võtkem paavst Leo XIII hoiatust väga tõsiselt. Sest Jumala igavese seaduse hülgamine ning moraalse vabaduse mittearvestamine viib viimaks puhta relativismini ja vajaduseni kehtestada seaduse ja rahu hoidmiseks totalitaarsed režiimid.

Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui Jumala igavene seadus. Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui tõde.

Kui tahame, et meil oleks terve, kaunis ja edenev kultuur ning ühiskond, kus inimlik vabadus on tõeliselt inimlik, siis peab Jumala igavene seadus olema selle kultuuri ja ühiskonna keskpunktiks. Sest ilma Tema täiusliku seaduse ja tahteta jahib inimlik vabadus lõputult vaid näilist õnne ja näilist hüvet, mis aga mõlemad viivad vaid õnnetusse ja meie hävingule.

Ettekanne «Hävitades vabadust vabaduse nimel: paavst Leo XIII hoiatus liberalismi kui tõelise vabaduse vaenlase kohta» festivalil Trialogos 2012 avaldati veebiajakirjas Meie Kirik esmalt 28. veebruaril 2013.

Isa Shane Carlo Pezzutti on Püha Pius X Preestrite Vennaskonna preester.

Tervet kiriku elu peab üheainsa palvena läbima viienda halleelpsalmi sõna: «Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au» (Ps 115:1).

Kirik ja keisririik

Kolm ülesannet määravad kiriku eestpalve ülemate eest, ja need kolm lähtuvad kõik Uue Testamendi riigiteoloogiast (theologia Imperii). Riigivõim on Jumalast seatud korraldus kaose vägede tagasitõrjumiseks. Kirik palvetab seetõttu riigivõimu alalhoidmise eest (Tertullianus, Ad Scapulam 2). Poliitiline tegevus kätkeb endasse erilisel kombel paratamatu patustamise traagika. Sest millal saavutab poliitilise võimu poole pürgib tahe ja maailmaajalooline tegu eesmägi ilma ebaõigluse ja vägivallata (Srk 10:8)? Kirik palvetab sellest johtuvalt asettäitvas meeleparanduspalves Gratia Dei [Jumala armu] pärast valitsejale Jumala armust ja tema ajaloolisele tegutsemisele (1Tm 2:1jj). Civitas terrena [maine riik] kannab endas eneseülendamise tendentsi, mis peab viima enesetühistamiseni. Kirik palvetab, et riik oma missiooni tõttu jääks puutumata eneseülendamise kiusatusest (Clemensi 1. kiri 61[1].)

Kirik, kes oma liikmeid taolises vaimsuses kasvatas, oli õigusega ära teeninud ainulaadse riigitruuduse taimelava aunimetuse. Sellest hoolimata heideti algkirikule pidevalt ette riigivaenulikkust (Lk 23:2; Jh 19:12jj; Ap 17:7; 24:5). Milles oli asi? Etteheide oli vana, olles üks paljudest laimuvõtetest, mida kasutas antisemitism (Tn 6:22j) ja mille juudid nüüd ise suunavad Jeesuse ja tema koguduse vastu (Jh 19:19). See oli mugav lööksõna ükskõiksete suus ning teretulnud relv pahatahtlike ja Kristuse vaenlaste käes. Kuid mõttetute poliitiliste etteheidete seas oli üksainus süüdistus, mille esimesed kristlased omaks võtsid ja mida nad pididki tegema, kuna see vastas tõele: algristikogudus lükkas tagasi riigivõimu mistahes apoteoosi [jumalikustamise]! «Andke Jumalale, mis kuulub Jumalale!» Jeesus ise seadis oma manitsusele kodanikukohuse täitmise kohta selle varutingimuse. Meil on võlg, mida peame tasuma Jumalale. Mis võlg see on? Meie Isa palve esimene palve annab vastuse: see on tänuvõlg! Me võlgneme Jumalale tema Nime pühitsemise (Pr 44). Tema päralt on au ja ainult tema päralt. Ent riigile kuulub kuulekus, niivõrd kui jääb puutumata ainulise Jumala ainuline austamine. Seesugune on Jeesuse varutingimus riigivõimu apoteoosi vastu.[2]

Ei ole muud ülemust kui Jumalalt (Rm 13:1). Kindlasti. Ainult Jumal on ikka jälle kutsunud ja tegutsema pannud ülemaid, kes langesid deemonliku eneseülendamise kiusatusse, kes julgesid puudutada ainuüksi Jumalale kuuluvat au ning takistasid Tema ülistamist, kes naersid eestpalveid ja nõudsid iseenda kummardamist (Mart Pol 8:2[3]). Siis ootab Jumal oma kirikult mitte «jah»-, vaid «ei»-sõna ülematele. Missuguses vormis pani algristikogudus selle «ei» maksma? Mitte protestiaktsioonidega, vaid lihtsas ja kindlas tunnistuses: «Jumalat peab rohkem kuulama kui inimest» (Ap 4:19; 5:27; vrd 1Mak 2:19jj; 2Mak 7:30; Sanhedrin 49a). Makkabid vastasid Jumala vaenlastele ja pühade mõrvajaile Püha Sõjaga, mida alustati Jumala ülesandel ning Jumala õnnistusega (1Mak 5:55j; Hb 11:33j). Jeesus keeldus Pühast Sõjast enda isiku heaks (Mt 26:52jj). Varane kirik vastab keisri rünnakule Jumala ainulise au ja ülistamise vastu täielikult 1Pt 2:17 mõttes jumalakartlike kartmatusega: «Lugupidamine keisrile kui keisrile, ent kartus Jumalale.» Kas tahab keiser kuulutada sõja oma riigikodanikele? Seda küll, nõnda ta hoolitseb ise selle eest, et kiriku ajalooteoloogiline reservatsioon riigi suhtes ei ununeks (Pr 17). Jumala märtrid lahkuvad Civitas terrena valdkonnast tunnistussõnad huulil: «Meie riigi pealinn on taevas» (Pr 38). Kas keiser tahab purustada Jumala altari? Nii tõuseb mõrvatud Jumala teenrite vere ohvrisuits kolmekordselt Püha palge ette! «Kartke Jumalat ja andke temale austust!» (Ilm 14:7; 15:4).

Märtrite kirik

Kristus võitles Gloria Dei [Jumala au] eest selle maailma deemonliku eneseülendamise vastu. Sellepärast viis selle maailma vürst ta ristipuule. Kirik võitleb edasi Jeesuse Kristuse võitlust. Nüüd suunab vastane löögijõu Kristuse kirikule. Nõnda muutub martüüriumi doksoloogiline interpretatsioon antagonistlikuks: «kiusaja», «pealekaebaja», «vastane», «äge vaenlane ja laimaja ja kuri, õiglaste sugupõlve vaenlane» paneb liikuma kõik, mis kannab maailma nime, et Jumala pühasid oma veendumustest lahti ütlema sundida või hävitada (Mt 24:9jj; 1Ts 3:3.5; Ilm 2:10.13; Didache 16:4j; Ignatiose kiri roomlastele 5:3; 7:1[4]; Mart Pol 3:1; 17:1; Eelija apokalüps 35j; Eusebios, Hist Eccl 5:1,5). Kuningad ja aukandjad, ülivagad ja valeprohvetid seisavad Civitas Diaboli [Saatana riigi] teenistuses. Isegi perekonna ja suguvõsa ässitab vastane Jumalale ustavaksjääjate vastu (Mt 10:21; 1Ts 2:14). Ta eelistab kasutada juute tööriistana (Ilm 2:9; 3:9; Mart Pol 12:2; 13:1; 17:2; 18:1[5]). Süütute kahtlustamine on tema armastatud võitlusvahend. Päevakorral on valekaebused ja -tunnistused. On ju laimamine üks Diabolos’e algfunktsioone (1Pt 4:14jj; Jk 2:7). Nõnda keskendub maailma jumalavihkamine Kristuse kirikule; kolme esimese sajandi kirikulugu, nagu Eusebios seda mõistab ja kirjeldab, on risti all seisva kiriku ajalugu (Hist Eccl 5 Prol).

Jumalarahvas talub Jumala vaenlaste pearünnakut jumalakartlike kartmatusega (Fl 1:14.28). «Ärge kartke neid, kes tapavad ihu,» ütleb Jeesus oma jüngritele. «Kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse» (Lk 12:4j; vrd 4Mak 13:14j; Mart Pol 2:3; 11:2[6]). Kes kardab Jumalat, peab eitama ebajumalateenistust mistahes kujul; ta ei tohi Jumala templis kummardada «hävituse koletist» ega paganate «saatana aujärge».

Antikristuse täielik ilmumine

Jumala-vaenulik liikumine, mis läbib kõiksuslugu ürglangemisest peale, ei kahane, vaid kasvab. Kristuse sündmusega pole sellest jagu saadud, vaid see on veelgi intensiivistunud (Pr 21; 28; 46). Juba nüüd tegutseb seadusetuse müsteerium (2Ts 2:7; 1Jh 2:18jj; Barnabase kiri 4:3[7]). Kuid haripunkti saavutab deemonlik vastandliikumine lõpuajal (Tn 8:23; Mt 24:12; Didache 16:4[8]). Selle liikumise algataja on nagu ikka vastane ise (2Ts 2:9; Ilm 16:13). Selle liikumise lõpuajaliseks kandjaks saab olema Antikristus. Kuidas võitleb Antikristus Jumala ürituse ja Jumala rahva vastu? Ta kasutab kahte relva, mida nimetatakse vägivallaks ja valeks.

Antikristus on võimsaim maailmavalitseja ajaloos. Temasse on koondatud kogu poliitiline vägivald (Tn 7:23; 8:5jj.23; Didache 16:4; Barnabase kiri 4:5[9]). Siin on ta deemonlikult potentseeritud. Tema deemonlikku olemust reedab ta looduvaenulik iseloom. Viimased kantsid, mis Looja rajas kaose vägede vastu, langevad kokku Antikristuse pealetungil (Ilm 11:3jj). Langeb ka korraldav riigivõim (Pr 17). Civitas Antichristi [Antikristuse riik] levitab enda ümber hirmu ja hävitustööd (Tn 7:7jj; 12:1; Mk 13:5jj; 2Ts 2:7; Didache 16:4). Nõnda nagu Naatsareti Jeesuse päevil ühisrindes tema vastu said sõpradeks Heroodes ja Pilatus, variserid ja saduserid (Pr 28), nõnda ühineb Antikristuse päevil ecclesia [kiriku] vastu kõik, mis kannab maailma nime (Tn 7:21.25; 11:33; Mt 16:18; vrd Saalomoni oodid 24:5jj). Pealekaebamine, taganemine, reetmine levivad viimsel katsumisajal kirikurahva seas (Tn 11:30jj; Mk 13:9; Mt 24:12; 2Ts 2:3; Didache 16:5[10]). Kas kirik langeb? Põrgu väravad ei saa tema üle võimust (Mt 16:18)!

Suur võim ja palju kavalust – need mõlemad süsteemiks ühinenud Antikristuse võitlusvahendid tulevad nähtavale Ilm 13jj. Antikristus on eshatoloogiline [lõpuaja] maailmavalitseja, kes võtab enda teenistusse valevaimu! Nõnda nagu traditsioonilises tagakiusamispoleemikas võrreldakse Jumala vaenlasi kiskjate loomadega, nii ilmub Antikristus siin mitmepealise koletisena. Tema sünnikoht on kaose meresügavus. Saatan ise, keda nähakse põrgulohe kujul, annab tema kätte valitsusvõimu (13:1–10). Antikristus kuulutab välja Civitas Diaboli mobilisatsiooni (16:14), ta juhatab kogunenud väehulkade paraadi (16:16), ta formeerib poliitilise ühisrinde. Maa elanikud on üksmeelsed, kuna nad kõik on ühel meelel Antikristusega. Tema tahet nad viivad ellu ning annavad võimu ja riigi metsalisele (17:12j.17). Issanda ingel paneb äravalituile Kristuse pitseri (Pr 36). Kuid valeprohvet püüdleb selle poole, et kogu maailm märgistaks end Antikristuse märgiga (13:6; 14:9). Kes seda sigillum’it [pitserit] ei kanna, see ei tohi Antikristuse riigis osta ega müüa.

Sõjaline, poliitiline ja majanduslik ühteliitmine jõuab lõpule religioosses ühisrindes – Civitas Dei [Jumala riigi] universaalse missiooni kuratlikus vastandis (vrd Mk 13:10). Religioosne ühisrinne on valeprohveti saavutus, kes näeb välja nagu Tall, ent räägib lohe kombel (Ilm 13:11–18; vrd 16:13; 19:20; 20:10). Tema on Antikristuse religioonipoliitiline heerold ja ta võidab austajaid eksitavate imetegude läbi. Tema lemmikteemaks on loomuvastane Suure Reede sõnum Antikristuse surmahaavast ning selle imepärasest tervenemisest (Ilm 13:12). Nagu laastav katk raevutseb kirikurahva hulgas äralangemine (Ilm 13:8jj). Kuid kes on märgistatud nähtamatu päästmispitseriga, neid ei lase Issand ära võtta (Ilm 14:1jj; Ephraem gr III 143, J. S. Assemani väljaandest).

Miks Antikristus jälitab jumalarahvast? Ta tahab maailmast kaotada Jumala ülistamist. Miks ta võitleb Jumala austamise vastu? Kuna ta soovib omaenese isiku kultust. Ammust ajast on üksikud võimukandjad või imetegijad lasknud austada oma jumalikku olemust (Js 47:7; Tn 4:30; 6:8; Jdt 6:2; Ap 8:9; 12:21j; vrd 14:11; 26:6). Antikristus ületab neid kõiki. Tema «Mina»-proklamatsioonides saavutab inimliku eneseapoteoosi ajalugu deemonliku kõrgpunkti (vrd Mk 13:6.14.22). Ta ütleb ise enese kohta, et ta on Jumal (2Ts 2:4). Ta teatab: «Mina olen salvitu» (Eelija apokalüps, 31; 40). «Mina olen jumal, enne mind pole olnud kedagi» (Ascensio Issiae, 4:6). Kristus tuli Isa nimel ja maailm ei võtnud Teda vastu. Antikristus tuleb iseenda nimel ja ta võetakse omaks (Jh 5:43; siia juurde Irenaeus 5,25,4). Teda imetletakse ja kummardatakse (Ilm 13:12jj). «Kes on metsalise sarnane?» (Ilm 13:4). «See on jumal ja peale tema ei ole ühtki teist».

Antikristus on kreatuurliku eneseülendamise lõpuleviidud ilmutus. Deemonlik enesepaljastamine viib liialduste kaudu kohtumõistmisele enese üle, mis on ajalooliselt paratamatu. Looduvaenulikud jõud, mis vastane liikuma pani, pöörduvad lõpuks tema enese vastu: vastastikune tapmine, nälg, maavärisemised ja maailmamõõtmelised katastroofid on vaid Civitas Diaboli eshatoloogilise enesehävituse erivormid (Etioopia Eenoki raamat 80:2jj; Mk 13:7; Ilm 16:18). Vale lõpp on ümberlükkamine iseeneses, kuratliku pettuse lõpp – petetute pettumine. Kui linnud langevad surnult taevast ja meredes kuivavad, siis hakkavad patused hädalda: «Mis sa tegid meile, sa seadusetuse poeg… Häda meile, et kuulasime sind. Vaata, nüüd oleme suures viletsuses ja kitsikuses!» Antikristus ise ütleb: «Häda mulle… Nüüd hukkun ühes teiega» (Eelija apokalüps 40).

Kriis on täielik. Selle aiooni [ajastu] surnumatja Antikristus on ilmunud ja lõpule viinud oma töö. Kõiksuslugu on jõudnud surnud punkti. Nüüd on saabunud Inimese Poja tund.

Kristuse täielik ilmumine

Kunagi tuli Kristus maa peale kui Rex absconditus [varjatud kuningas]. Kuid aegade lõpul ta saabub kui Rex triumphans, Deus et Salvator revelatus [võidukas kuningas, avalikuks saanud Jumal ja Päästja]. Kuidas algkirik kujutles selle tulemise kulgu?

Erineva päritoluga üksikmotiividest kinnistus juba varakult mosaiigitaoline tervikpilt, mida tahame siin skitseerida, pidades silmas erinevusi ja pingeid. Jumala käskiv sõna annab märku teeleminekuks. Peaingel annab selle käsu edasi häälega, mis kajab piksena läbi universumi (1Ts 4:16; vrd Ilm 6:1; 7:2). Taevatähed kaotavad korrapärasuse (Mk 13:24j; vrd Ilm 16:18). Taevas avaneb, ilmub Inimese Poja tunnusmärk.[11] Kõlab trompetiheli (Saalomoni psalmid 11:1; 4Esr 6:23; Aabrahami apokalüps 31; Kaheksateist palvet 10; Mt 24:31; 1Ts 4:16; 1Kr 15:52; Didache 16:6). Pühad tõusevad üles haudadest ja ühinevad elusolevate kristlaste hulgaga (Tn 12:1j; Mk 13:27; 1Ts 4:16j; 1Kr 15:23; Jh 5:25; Didache 16:6j). Nüüd toimub Inimese Poja kiirgav ilmumine (Kl 3:4; Hb 12:14; 1Pt 4:13; 5:1). Ta tuleb taeva pilvedel oma aulisuse säras, ümbritsetuna inglitest (Tn 7:13; 4Esr 13:2jj; Mk 13:26; 14:62; Mt 24:26; 2Ts 1:7; Didache 16:7[12]). Ülestõusnud ja alles elavad Kristuse tunnistajad tõstetakse üheskoos pilvedele pidulikult vastu võtma Kyrios’t [Issandat]. Antiiksed linnaelanikud võtsid saabuvat valitsejat vastu suure kaaskonnaga. Juubeldavate hüüetega võtsid Jeruusalemma elanikud esimesel advendipäeval vastu Taaveti poega ja päästjat. Terve eluaja on Kristusele ustavad ristiinimesed oodanud päästekuninga saabumist taevasest riigipealinnast (Fl 3:20j; vrd Mt 25:1.6). Nüüd nad jätavad maha Civitas terrena väravad, et juhtida Civitas Dei valitseja triumfirongkäigus maisesse linna.

Kristus tuleb maailma, kus valitseb Antikristus. Selle tõttu on parusia-draama[13] lõppvaatuseks paratamatult jumalavaenulike jõudude alistamine. Tn 7:11jj järgi Jumal ise, noorema apokalüptika põhjal Inimese Poeg likvideerib maailmariigi (Etioopia Eenoki raamat 46:4jj; 51:2j; vrd 90:37; 4Esr 13:3jj). See noorem vaateviis mõjutab hiljem algristikogudust. Sest kui Lk 19:27 vürst jõuab oma riiki, siis ta hüüab: «Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud mind kuningaks, tooge tänna ja tapke nad ära minu ees.» Nõnda toimisid Lähis-Ida võidukad valitsejad (vrd Pr 17). Nõnda talitab Inimese Poeg (vrd 2Ts 1:7jj; 2:8; Fl 2:10j; 3:21; Ef 1:21j). Kõige suurejoonelisemalt kirjeldab Ilm tulevase Kristuse sõjakäiku. Seitsmenda ja viimase pasuna fanfaariheli kuulutab juba (Ilm 10:7; 11:15jj) Kristuse avalikku võimuhaaramist. Salmist 17:4 kuuleme kuningate kuninga ja isandate Issanda ning äravalitute võidust Civitas Diaboli ühendatud jõudude üle. Salmis 19:11j avaneb taeva värav ja kuningate kuningas ratsutab välja valge hobuse seljas, et võidelda Antikristuse ning selle sõjaväega (vrd 3Mak 3:25). Tema nimi on «Jumala Logos» ja tema suust väljub terav mõõk (vrd Pr 10). Taeva sõjaväehulk ratsutab tema järel. Antikristus kutsub kokku maailma kuningad ning kogub nende sõjajõud viimaseks lahinguks (vrd Septuaginta Ps 2:2; 4Esr 13:5jj). Ta kaotab võitluse ning uputatakse ühes kõigi valeprohvetitega põlevasse väävlimülkasse lõplikult (vrd Tn 7:11; Etioopia Eenoki raamat 90:25). Tema kõrgeim väejuht Saatan aheldatakse ning suletakse sügavikku (Ilm 20:2j) Nüüd on lõppenud deemonliku maailmavalitsemise ajajärk (vrd Lk 4:6). Nüüd on kõik maailma riigid Kyrios’e käes!

Katkendeid Ethelbert Staufferi «Uue Testamendi teoloogia» (Die Theologie des Neuen Testaments, Stuttgart, 1948) eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest (Torma, 1985). Teksti on toimetatud, kohandatud ja kommenteeritud siinsel veebilehel avaldamise tarvis.

[1] Clemensi esimene kiri, LXI, 1–2: «…anna, Issand, tervist, rahu, üksmeelt, kindlust, et nad toimetaksid sinu poolt neile antud juhiametit laidetamatult. Sest sina, taevane valitseja, ajastute kuningas, annad inimesepoegadele kirkust ja au ja võimu nende üle, kes on olemas maa pääl. Sina, Issand, juhi nende meelt ilusat ja sinu ees meelepärast mööda, et nad, toimetades rahus ja lahkuses jumalakartlikult sinu poolt neile antud võimu, leiaksid sinu heldena.» Uku Masingu tõlge, väljaandes: Apostlikud isad. Kreeka keelest tõlkinud ja kokku seadnud Kalle Kasemaa. Kommentaarid ja märkused Anne Kull. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 45. Toim. märkus.

[2] Sellest varutingimusest vaikib Paulus Rm 13. Selle tõttu paistab Rm 13:2, nagu nõuaks kuulekus Jumala vastu igal juhul tingimusteta kuuletumist ülemustele ega lubaks mingisugust kuuletumisest keeldumist. See vaikimine torkab seda enam silma, kuna Paulus mitte sugugi ei alahinnanud – nagu väidetakse – konfliktivõimalusi impeeriumi ja Kristuse kiriku vahel, vaid kõneleb tihedas kontekstis laimukõnedest ja tagakiusamistest Roomas (1Pt 2:13jj põhjal kuuluvad Rm 12:14jj ja Rm 13:1jj ühte). Igatahes on algristikoguduse ajalugu selle eest hoolitsenud, et reservatsioon riigivõimu apoteoosi vastu unustusse ei vajuks. Autori märkus (lühendatult).

[3] Püha Polykarpose martüürium, VIII, 2: «Ja talle tulid vastu rahukohtunik Herodes ja selle isa Niketes, kes teda vankrile pannes (ja) tema kõrval istudes veensid, öeldes: «Mis on ju halba öelda «Issand keiser» ja ohverdada sellele, teha (kõike) järgnevat ja (sel kombel) pääseda?» Esmalt ju ei vastanud ta neile; kui nad aga jätkasid, ütles ta: «Ma ei kavatse teha, mida te mulle soovitate.»» Vt ka IX, 2, kus prokonsul veenab Polykarpost Kristust salgama: «Vannu keisri õnne(jumalate) nimel, muuda meelt… Vannu, ja ma lasen sind vabaks; sajata Kristust». Apostlikud isad, lk 169. Toim. märkus.

[4] Ignatiose kiri Rooma kogudusele, V, 3 «Tuli ja rist, metsloomade karjad, katkilõikamised, tükeldamised, kontide laialipillutamised, liikmete äraraiumine, kogu keha lömastamine, saatana kurjad nuhtlused tulgu minu üle, kui vaid saavutan Jeesuse Kristuse»; VII, 1: «Selle ajastu valitsejal on nõuks mind (endale) riisuda ja rikkuda mu Jumalasse suunatud meelt. Seepärast ärgu ükski teie hulgas olijaist aidaku teda; pigem saage minu omaks, see on Jumala (omaks). Ärge kõnelege Jeesusest Kristusest, ihaldades ju maailma.» Apostlikud isad, lk 129. Toim. märkus.

[5] Vt nt Polykarpose martüürium XII, 2: «Kui heerold siis seda oli öelnud, karjus kogu paganate ja juutide hulk suure häälega: «Tema on Aasia õpetaja, kristlaste isa, meie jumalate hukutaja, kes paljusid õpetab mitte ohverdama ja kummardama.» Ja seda öeldes nad hüüdsid ja nõudsid asiarh Philipposelt, et ta laseks Polykarpose peale lahti lõvi.» XVIII, 1: «Kui nüüd sõjapealik nägi juutide tekitatud tüli, põletas ta tema, pannes ta (tuleriida) keskele, nagu neil oli kombeks.» Apostlikud isad, lk 170, 173. Toim. märkus.

[6] Polykarpose martüürium II, 3: «Ja Kristuse armule meelt suunates põlgasid nad ära maised piinad, ühe tunni läbi end igavesest karistusest lahti ostes. Ja ebainimlike piinajate tuli oli neile jahutuseks. Sest neil oli silme ees igavesest ja mitte iial kustuvast tulest pääsemine, ja südame silmadega vaatlesid nad püsima jääjaile tallele pandud hüvesid…» XI, 2: «Polykarpos aga ütles: «Ähvardad (mind) tulega, mis põleb (ainult) tunni ja peagi kustub; sest sa ei tunne tulevase kohtu ja igavese karistuse tuld, mis jumalakartmatuid ootab».» Apostlikud isad, lk 166–167, 170. Toim. märkus.

[7] Barnabase kiri, IV, 3: «Täielik pahandus on ligi jõudnud, millest on kirjutatud, nagu Eenok ütleb.» Apostlikud isad, lk 70. Toim. märkus.

[8] Didache ehk Kaheteistkümne apostli õpetus, XVI, 4: «Sest ülekohtu kasvades nad vihkavad üksteist ja kiusavad taga ja annavad ära, ja siis ilmub maailmaeksitaja kui Jumala poeg ja teeb tunnustähti ja imetegusid, ja maa antakse tema kätte, ja ta teeb õelusi, mida veel iialgi igavikust peale pole sündinud.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[9] Barnabase kiri, IV, 5: «Nõndasamuti sama (asja) kohta ütleb Taaniel: Ja ma nägin neljandat metslooma, tigedat ja tugevat ja kurjemat maa kõigist loomadest, ja kuidas temast tõusid kümme sarve ja nendest väike kõrvalsarv, ja kuidas see ühekorraga alandas kolme suurt sarve (Tn 7:7j)». Apostlikud isad, lk 70–71. Toim. märkus.

[10] Didache, XVI, 5: «Siis läheb inimeste maailm katsumistulle, ja paljud pahanduvad ja lähevad kaotsi. Need aga, kes on püsinud usus, päästetakse neetu enda poolt.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[11] Didache XVI, 6: «Ja siis ilmuvad tõe tunnustähed, esmalt avanemise märk taevas, siis pasunahääle märk ja kolmandaks surnute ülestõusmine.» Apostlikud isad, lk 212. Autori ja toim. märkus.

[12] Didache XVI, 7–8: «Tuleb Issand ja kõik pühad koos temaga. Siis näeb maailm Issandat tulemas taeva pilvedel.» Apostlikud isad, lk 212. Toim. märkus.

[13] Kreeka k parousia – tulemine; mõeldakse Kristuse teist tulemist aegade lõpul. Toim. märkus.