Meie kõige suurem õnnetus tänapäeval on valetamine. Kunagi piisas mehe ausõnast, ja teda usuti. Kes seda murdis, sellest ei peetud enam lugu. Au oli mehele kullast kallim.

Tänapäeval ei saa inimesi enam uskuda ega usaldada, nad räägivad seda, mis on neile kasulik, õigemini, mis tundub neile kasulik olevat. Materiaalses mõttes kasulik, tulus, kaasinimest tahetakse eelkõige oma huvides ära kasutada. On ju üsna levinud mõte, et «lollidelt tulebki raha ära võtta». Miks? Kas lollid ei vaja toitu ja riiet, ja katust pea kohale? Pealegi, kui ta suutis selle raha teenida, mida sa tahad temalt ära võtta, siis ta ju päris loll ei ole?

Tegelikult ei ole see kellelegi kasulik, vastupidi – valetamine teeb küll halba nendele, kelle kohta valetatakse, ja nendele, kes valet uskuma jäävad, aga kõigepealt õõnestab ja hävitab valetamine valetajat ennast. Ja röövel tapab oma elava hinge, kui tal see enne veel alles oli. Tema ohver jääb küll vaesemaks, aga ta on oma hinge ülendanud, usaldades kaasinimest, kes teda pettis. Ta on sellest petisest mõõtmatult kõrgemal.

Kumb neist siis tegelikult targem on? Kuidas saab targaks pidada seda, kes teise inimese usaldust ära kasutades ta paljaks röövib?

Rõõm osava pettuse õnnestumisest on üks suuremaid enesepettusi. Mõte, et «lollidelt tulebki nende raha ära võtta», on alatu petise eneseõigustamine, mis näitab, et kuskil alateadvuses on sellel ütlejal veel mingi südametunnistuse killuke alles, ja ta püüab seda endas maha rahustada.

Loll ei ole see, kes teist inimest pimesi usaldab. Loll on see, kes teise inimese usaldust kuritarvitab, teda omakasupüüdlikult petab. Sest materiaalne kasu, mis ta sellest saab, ei kaalu üles tema hingelist kaotust.

Valetunnistuse andmine, oma kasuks valetamine on patt, ja patu palk on surm. Piiblitõdesid tasub uskuda. Surm selles mõttes, et ilma häbi ja kahetsuseta, teadlikult ja tahtlikult pattu tehes inimene surmab oma inimlikkuse, kõige väärtuslikuma osa inimeseksolemisest. Valetaja ja petis on seega teatud mõttes enesetapja.

Kaasinimeste usaldamine on loomulik ja normaalne nähtus. Usaldamatus tekib seal, kus inimesed on normaalsusest kõrvale kaldunud.

Paljude inimeste igapäevatöö on valetamine, igasugu kaupadele ostjate leidmine, inimeste veenmine selles, et neil on seda kaupa vaja, seda kiidetakse taevani, et see on väga hea, et see kaup on ostjale ilmlõpmata kasulik. Tegelikult on kogu selle jutu eesmärk ostjalt raha kätte saada. Tegelikult saaks see ostja ilma selle kaubata väga hästi hakkama, enamasti on see tarbetu, vahel lausa kahjulik.

Inimesed toodavad maailmas tohutus koguses täiesti mittevajalikke asju – kui nende kohta tõtt rääkida, siis neid ju keegi ei ostaks.

Mis väärtus on rahal, mida teenitakse valetamisega?

Valetatakse, et teiste käest raha ära võtta, valetatakse, et võimu saavutada, valetatakse, et oma tahtmist teistele peale suruda.

Inimeste maailm on muudetud monstrumiks, mis on inimesed oma orjadeks teinud. Vaba ei ole sellises monstrumis mitte keegi.

Ma olen väga kurb, et ma pean oma lapselapsi hoiatama, et me elame vaenulikus, mitte sõbralikus maailmas, kus ometi kõva häälega räägitakse avatusest ja sallivusest ja võrdsusest.

Valetatakse. Räigelt ja häbematult. Need, kes ei tea, et nad valetavad, on lasknud ennast petistel ära petta ja valetavad ka endale. Nad on andnud ennast ohtliku monstrumi teenistusse.

Avatus, sallivus ja võrdsus on kunstlikult loodud pseudoväärtused. Nagu on öelnud Mart Raukas: need on kirjeldavad terminid, mis kirjeldavad mingit olekut, need ei ole omaette väärtused.

Väärtus jääb igas olukorras väärtuseks, avatus, sallivus ja võrdsus võivad aga olla väärtused vaid siis, kui neid rakendatakse õiges kohas ja õiges proportsioonis. Vales kohas ja vales proportsioonis võivad nad saada hukutavaks tervele rahvale. Oleme avatud koroonaviirusele? Oleme sallivad kuritegude suhtes? Võrdsustame kaabaka kangelasega?

Avatuse asemel tuleb propageerida arukat ettevaatlikkust, sallivuse asemel vastastikust austust ja armastust, võrdsuse asemel inimeste hindamist nende tegelike väärtuste järgi.

Üks väga väike rahvas, nagu me oleme, peab ühte hoidma, ei tohi seda väikest rahvakillukest omavahel tülitsevateks mikrogrupikesteks jagada.

Õnneks ei lähe mitte kõik inimesed jäägitult hävinguga kaasa, küllalt palju on neid, kes ikka veel klassikaliste väärtuste järgi elavad, kelle mõistus ja tunded on terved. Kahjuks ei taheta neid kuulda võtta. Liiga paljud inimesed tahavad uskuda valet, mitte tõde.

Sest vale meelitab, vale ehib end kirevate riietega, vale haarab võimu ja tarvitab vägivalda.

Mis on piht? Kas piht on sakrament? Kui sageli tuleks pihil käia? Kas pihiisale tuleb üles tunnistada kõik patud? Lühike kokkuvõte sellest, mida luterlikud usutunnistuskirjad pihi kohta õpetavad.

Mis on piht?

Piht sisaldab kahte osa. Esiteks seda, et tunnistatakse üles patt, teiseks, et sellelt, kellele pihitakse, võetakse absolutsioon ehk pattude andeksandmine vastu otsekui Jumalalt endalt ning ei kahelda hetkegi, vaid usutakse kindlalt, et seeläbi on patt Jumala ees taevas andeks antud. (Martin Luther, Väike Katekismus, «Kuidas tuleb lihtinimesi õpetada pihtima»)

Pihi säilitamisest kirikus

Pihi kohta õpetatakse, et kirikus tuleb säilitada privata absolutio ja sellest ei tohiks loobuda, olgugi et pihtimisel ei ole vaja kõiki eksimusi ja patte üles lugeda, sest see on võimatu. (Augsburgi usutunnistus, XI)

Meeleparanduse kohta õpetatakse, et need, kes on pärast ristimist pattu teinud, saavad oma patud andeks, kui nad meelt parandavad, ja neid ei tohi kiriklikust absolutsioonist ilma jätta. (Augsburgi usutunnistus, XII)

Kuna ka absolutsioon ehk võtmete meelevald, mis on evangeeliumis Kristuse poolt sisse seatud, on abiks ja lohutuseks patu ning halva südametunnistuse vastu, siis ei tohi pihil või absolutsioonil lasta kirikus mitte mingi juhul kaduma minna, seda eriti nõrkade südametunnistuse pärast, aga ka noorte ja kogenematute inimeste pärast, et neid kristlikus õpetuses läbi katsuda ja juhatada. … aga kuna privaatabsolutsioon (absolutio privata) lähtub võtmete ametist, siis ei tohi seda ära põlata, vaid tuleb nagu kõiki teisi kristliku kiriku ameteid au sees pidada ja väärtustada. (Martin Luther, Schmalkaldeni artiklid, «Pihist»)

Piht kui sakrament

Võtmete meelevald haldab ja jagab evangeeliumi pattudest lahtimõistmise kaudu, mis on tõeline evangeeliumi sõna. Seepärast me haarame usust kõnelemisse kaasa ka pattudest lahtimõistmise, sest usk tuleb kuulutusest, nagu ütleb Paulus [Rm 10:17]. Südametunnistust julgustatakse aga ju evangeeliumi kuulmise ja pattudest lahtimõistmise kuulmise kaudu, ning ta leiab lohutust. Ja kuna Jumal teeb tõepoolest sõna kaudu elavaks, annavad võtmed Jumala ees tõesti patud andeks, selle sõna kohaselt: kes teid kuuleb, kuuleb mind [Lk 10:16]. seepärast ei tohi pattudest lahtimõistja häält mitte vähem uskuda kui taevast kostvat häält. Pealegi võib pattudest lahtimõistmist nimetada täie õigusega meeleparanduse sakramendiks, nagu ütlevad ka haritumad kooliteoloogid. Seda usku kosutatakse kiusatustes mitmeti evangeeliumi sõna ja sakramentide vastuvõtmise kaudu, sest need on uue testamendi tähised, see tähendab pattude andeksandmise tähised. (Philipp Melanchthon, Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XII)

Kui me nimetame sakramente riitusteks, mille kohta on olemas Jumala käsk ja millele on lisatud armu tõotus, siis on lihtne mõista, mida õiged sakramendid endast kujutavad. … Niisiis on tõelisteks sakramentideks ristimine, armulaud ja pattudest lahtimõistmine, mis on meeleparanduse sakrament. Nende riituste kohta on olemas Jumala käsk ja armu tõotus, mis on iseloomulikud Uuele Testamendile. (Philipp Melanchthon, Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XIII)

Pattude loetlemisest pihil

Milliseid patte tuleb pihtida? Jumala ees tuleb end süüdi tunnistada kõigis pattudes, kas neis, mida me ise ei märka, nagu me teeme meieisapalves. Kuid pihiisa ees tuleb üles tunnistada ainult need patud, mida me teame ja oma südames tunneme. (Martin Luther, Väike Katekismus, «Kuidas tuleb lihtinimesi õpetada pihtima»)

…pihtimisel ei ole vaja kõiki eksimusi ja patte üles lugeda, sest see on võimatu: «Eksimused – kes neid märkab?» [Ps 19:13] (Augsburgi usutunnistus, XI)

Pattude üleslugemise kohta pihil õpetatakse inimesi, et nad ei paneks oma südametunnistust köidikuisse. … Kirik kogu Euroopas teab, millistesse köidikutesse seab südametunnistuse see korralduse lõik, mis käsib kõik patud üles tunnistada. … Seepärast ei pea me pattude üleslugemist jumaliku õiguse kohaselt vajalikuks. … Pealegi nõuab see korraldus võimatut – et me tunnistaksime üles kõik oma patud. Me teame ju, et me ei mäleta ega mõista enamikku neist, nagu on öeldud: «Eksimused – kes neid märkab?» [Ps 19:13] (Philipp Melanchthon, Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XI)

Pattude üleslugemine peab aga olema igaühele vabatahtlik – mida ta tahab üles lugeda ja mida mitte. (Martin Luther, Schmalkaldeni artiklid, «Pihist»)

Pihi kohustuslikkusest

Mis puutub aga aega, siis meie kirikutes tarvitab enamik inimesi sakramente – pattudest lahtimõistmist ja armulauda – mitmeid kord aastas. Ja need, kes jagavad õpetust sakramentide väärtuse ja viljade kohta, teevad seda nii, et kutsuvad inimesi võimalikult sagedasti sakramente tarvitama. … Mingit kindla aja ettekirjutamist meil aga ei toimu, sest kõik inimesed ei ole pihiks ühtviisi, ühel ja samal ajal valmis. … Seepärast ärgu sundigu karjased neid, kes pole valmis sakramenti vastu võtma. (Philipp Melanchthon, Augsburgi usutunnistuse apoloogia, XI)

Pihi kohta me oleme alati õpetanud, et see peab olema vabatahtlik, ja me oleme kõrvale heitnud paavsti türannia, nii et oleme täielikult priid tema sunnist ja vabastatud kristlastele pealepandud talumatust koormast. …aga paraku on inimesed liigagi hästi ära õppinud, et nad võivad teha, mida tahavad, ja nad kasutavad seda vabadust nii, nagu ei peakski nad enam pihtima. … Teadku nad aga, et me ei loe neid [pihist kõrvalehoidjaid] kristlaste hulka. Niisiis me õpetame, kui suurepärane, hinnaline ja lohutusrikas asi on piht, ja manitseme, et sellist kallist varandus meie suurt häda silmas pidades ära ei põlataks. … Ühesõnaga, me ei taha kuuldagi mingisugusest sunnist. … Seepärast, kui ma manitsen sind pihtima, siis ei tee ma midagi muud, kui manitsen sind olema kristlane. Kui ma saan su sinnamaale, siis saan sind ka pihile. (Martin Luther, Suur Katekismus, «Lühike pihimanitsus»)

Kuidas pihiks valmistuda ja mida pihtida

Vaatle kümnest käsust lähtuvalt oma olukorda, kas sa oled isa, ema, poeg, tütar, isand, majaemand, sulane, kas sa oled olnud sõnakuulmatu, truudusetu, laisk, vihane, kõlvatu, äkiline, kas sa oled kellelegi sõnade või tegudega liiga teinud, kas sa oled varastanud, midagi tegemata või hooletusse jätnud, kellelegi kahju tekitanud…

Kes aga ei tunne, et temal lasuksid sellised või veel suuremad patud, see ei pea sellepärast muretsema ega patte edasi otsima või välja mõtlema ning sellega pihist piinamist tegema, vaid ta lugegu üles need üks või kaks pattu, mis ta teab. … Kui sa aga ei tea endal mitte ühtegi pattu olevat (mis ei tohiks küll võimalik olla), siis ära ütle mingit «iseäranist», vaid võta pattude andeksandmine vastu üldise pihi peale, mida sa oma pihiisale Jumala ees tunnistad. (Martin Luther, Väike Katekismus, «Kuidas tuleb lihtinimesi õpetada pihtima»)

Tsiteeritud väljaandest: Luterlikud usutunnistuskirjad. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014.

Elame ajal, mil käsikäes kiriku tähtsuse kahanemisega levib ühiskonnas sekulaarne patukahetsus. Moes on andekspalumine minevikus aset leidnud rõhumise ja vähemustele osaks saanud ülekohtu – orjuse, homofoobia, transfoobia jms – pärast.

Moodsa «pihipraktika» tunnusjooneks on, et nõutakse vabandamist ja palutakse vabandust mitte enda, vaid kellegi teise sooritatud tegude pärast. Ja ei märgata kurja, mida tehakse õigluse ja progressi nimel.

Paari aasta eest nõudis Krister Kivi Eesti Ekspressis avaldatud artiklis, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma peab nõiaprotsesside pärast vabandama, küsides: «Kui kirik ei tunneta endal nende nõidadeks ja libahuntideks tembeldatud inimeste veresüüd, siis kas tähendab see, et hukkamisi peetakse jätkuvalt õigustatuks? Või on jäänud toonased julmused liiga kaugele minevikku?»

Ma ei tea, et EELK või tema peapiiskop oleks nõiaprotsesside pärast vabandust palunud – ja miks peakski? (Soovitan selle teema kohta lugeda Tiina Vähi arvustust «Müütiline pilt Eesti nõiaprotsessidest», Akadeemia 4/2017.)

Küll aga väljendas Urmas Viilma 2019. aasta kevadel Eesti pearabile Shmuel Kotile osaks saanud verbaalse rünnaku («Mida sa, juut, vahid! Ahju lähed!») tõttu avalikult kahetsust, kuigi solvanguid hõiganud mees ei olnud üldsegi kirikuga seotud. 

«Inimesena, eestlasena ja Eesti luterlaste peapiiskopina avaldan juhtunu pärast siirast kahetsust ja tunnen häbi, et Eestis, mida ka juudi rahva ja usu esindajad on pidanud oma turvaliseks ja armsaks koduks, midagi sellist on juhtunud,» teatas Viilma.

Alles äsja palus mainekas teadusajakiri Nature mustanahalistelt andestust teadustegevuses esineva süsteemse rassismi pärast: «Me tunnistame, et Nature on üks valgetest institutsioonidest, mis vastutab teaduses ja ülikoolihariduses levinud rassilise kallutatuse eest. Teadustegevus on olnud minevikus ja on jätkuvalt süüdi süsteemses rassismis ja valdkond peab nägema palju rohkem vaeva selliste ebaõigluste heastamiseks ja võimendama marginaliseeritud hääli.»

Teatava irooniaga võib öelda, et tänapäeva Eestis on kiriku poolt süsteemselt rõhutud vähemuste nagu selgeltnägijad ja seksuaalvähemused hääl kaugel marginaliseeritusest. Piisab, kui televiisor lahti keerata.

Aga siiski – kas luteri kirik peaks minevikus aset leidnud ülekohtu ja ebaõigluse pärast vabandust paluma? Ja mis see võiks olla, mille pärast võiks avaliku patukahetsusega esineda? Tule ja mõõgaga ristimine katoliikluse egiidi all? Saksa kolonistide kehtestatud pärisorjuse heakskiitmine ja ebaõiglase sotsiaalse korra toetamine? Rahvale kristliku seksuaalmoraali pealesurumine? Piibli kui orjandust, patriarhaalsust ja homoseksuaalide tagakiusamist õigustava teose propageerimine?

Martin Lutheri väikeses katekismuses on öeldud: «Jumala ees tuleb end süüdi tunnistada kõigis pattudes, ka neis, mida me ise ei märka, nagu me teeme meieisapalves. Kuid pihiisa ees tuleb üles tunnistada ainult need patud, mida me teame ja oma südames tunneme.»

Lisaks tuleb rõhutada, et andekspalumisel on mõte vaid siis, kui seda teeb otsene süüdlane, kes on jõudnud äratundmisele, et on käitunud valesti. Kui minevikus aset leidnud ülekohtu eest hakkavad andeks paluma inimesed või institutsioonide esindajad, kes pole juhtunuga kuidagi seotud ja kel pole ka kunagi olnud kavatsust taunitavaid tegusid korrata, on tegemist pigemini nähtusega, mida inglise keeles nimetatakse virtue signalling ehk maakeeli öeldes oma headusest ja õilsusest pasundamine. See tähendab avalikkusele teada andmist: vaadake, kui suuremeelsed ja õiglased me oleme, me palume andeks asjade eest, mida me pole teinud!

Mida ütleski Jeesus nende kohta, kes lasevad enda ees pasunat puhuda?

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on küll Eesti alal varem tegutsenud luterlike kirikuorganisatsioonide järeltulija ja peab ennast teatud mõttes kristliku järjepidevuse kandjaks alates eesti rahva ristimisest, ent ta asutati vaba rahvakirikuna just nimelt selleks, et anda põlisrahvale otsustav sõna kirikuvalitsemises ja kirikuelus. Et muuta neid asju, mida muuta saab ja mis muutmist vajavad. Ning hoida kinni sellest, mis on alati olnud õige ja hea ja Jumalale meelepärane.

Vatikani endise nuntsiuse (saadiku) peapiiskop Carlo Maria Viganò avalik kiri Ameerika Ühendriikide presidendile Donald Trumpile.

7. juuni 2020
Kolmainupüha

Härra president,

viimastel kuudel oleme olnud tunnistajaks kahe vastandliku leeri moodustumisele, mida ma nimetaksin piibellikuks – need on valguse lapsed ja pimeduse lapsed. Valguse lapsed moodustavad inimkonna kõige silmatorkavama osa, pimeduse lapsed aga absoluutse vähemuse. Ja siiski on esimesed teatava diskrimineerimise objektiks, mis asetab nad moraalse alaväärsuse olukorda nende vastaste suhtes, kes on sageli strateegilisel positsioonil valitsuses, poliitikas, majanduses ja meedias. Ilmselt seletamatul viisil hoiavad kurjad ja need, kes neid kas omakasu või hirmu tõttu aitavad, häid pantvangis.

Need kaks leeri, mis on olemuselt piibellikud, on selgelt jagunenud Naise järglaste ja Mao järglaste vahel. Ühel poolel seisavad need, keda vaatamata loendamatutele puudustele ja nõtrustele innustab soov teha head, olla aus, kanda hoolt pere eest, teha tööd, muuta oma kodumaa õitsvaks, aidata puuduses olijaid ja, kuuletudes Jumala Seadusele, pärida taevariik. Teisel poolel on aga need, kes teenivad iseennast, kel puuduvad moraalsed põhimõtted, kes tahavad hävitada perekonda ja riiki, ekspluateerida töötajaid, et endale ebaõiglaselt jõukust koguda, õhutada sisemisi lõhesid ja sõdu, koondada enda kätte võimu ja raha. Ajaliku heaolu ekslik illusioon laseb neile ükskord – kui nad ei kahetse – osaks saada kohutava saatuse, mis neid ootab kaugel eemal Jumalast, igaveses hukatuses.

Härra president, ühiskonnas eksisteerivad need kaks vastandlikku realiteeti alatiste vaenlastena, nii nagu Jumal ja Saatan on igavesed vaenlased. Ja paistab, et pimeduse lapsed – keda me võime kergesti samastada süvariigiga, millele Te arukalt vastu seisate ja mis peab neil päevil Teie vastu raevukat sõda – on otsustanud nii-öelda näidata oma kaarte, avaldades oma senised plaanid. Nad näivad olevat nii kindlad, et neil on juba kõik kontrolli all, et nad heitsid kõrvale selle ettevaatlikkuse, mis seni oli nende tegelikke kavatsusi vähemalt osaliselt varjanud. Juba käimasolevad uurimised paljastavad Covidist tingitud hädaolukorda ohjanud inimeste tegeliku vastutuse mitte ainult tervishoiu valdkonnas, vaid ka poliitikas, majanduses ja meedias. Tõenäoliselt leiame, et selle ühiskonnaga manipuleeriva kolossaalse operatsiooni taga on inimesed, kes on otsustanud inimkonna saatuse, omistades endale õiguse tegutseda kodanike ja nende valitud esindajate tahte vastaselt.

Samuti saame teada, et praegused rahutused on provotseeritud nende poolt, kes, nähes, et viirus on juba vältimatult vaibumas ja ühiskonna häireseisund kadumas, pidid tingimata esile kutsuma rahutused, sest neile järgneksid repressioonid, mille, kuigi need on õiguspärased, võib hukka mõista kui põhjendamatu agressiooni elanikkonna vastu. Sama asi toimub samuti sünkroonselt Euroopas. On täiesti selge, et tänavarahutusi kasutatakse teadlikult ära nende poolt, kes sooviksid eelseisvatel presidendivalimistel näha valituks osutumas kedagi, kes kehastab süvariigi eesmärke ja kes väljendab neid eesmärke ustavalt ja veendunult. Ei üllata, kui me saame lähiajal teada, et nende vandalismiaktide ja vägivalla taga on need, kes loodavad lõigata kasu ühiskondliku korra lagunemisest, et ehitada üles maailm, kus poleks vabadust: solve et coagula, nagu õpetab vabamüürlik kõnekäänd.

Ehkki see võib tunduda häiriv, leidub minu kirjeldatud vastanduvaid jooni ka usuringkondades. On ustavaid karjaseid, kes hoolitsevad Kristuse karja eest, kuid on ka palgalistest uskmatuid, kes püüavad karja laiali pillutada ja anda lambad raevukate huntide kätte. Ei ole üllatav, et need palgalised on pimeduse laste liitlased ja nad vihkavad valguse lapsi. Nii nagu on olemas süvariik (deep state), nõnda on olemas ka süvakirik (deep church), mis reedab oma ülesanded ja ütleb lahti oma kohustustest Jumala ees. Niisiis peavad Nähtamatu Vaenlasega, kellega head võimukandjad võitlevad avalikus sfääris, kiriklikus sfääris võitlema ka head karjased. See on vaimulik võitlus, millest ma rääkisin oma hiljutises üleskutses, mis ilmus 8. mail.

Esimest korda on Ühendriikidel Teie näol president, kes kaitseb söakalt õigust elule, kes ei häbene hukka mõista kristlaste tagakiusamist kõikjal maailmas, kes kõneleb Jeesusest Kristusest ja kodanike õigusest usuvabadusele. Teie osavõtt Elumarsist (March for Life) ja viimati aprillikuu kuulutamine riiklikuks laste väärkohtlemise ennetamise kuuks on teod, mis kinnitavad, kummal poolel Te soovite võidelda. Ja ma julgen arvata, et me mõlemad oleme selles võitluses samal poolel, ehkki erinevate relvadega.

Sel põhjusel usun, et rünnak, mis Teid pärast Püha Johannes Paulus II rahvuspühamu külastamist tabas, on osa organiseeritud meedianarratiivist, mille eesmärgiks pole mitte võitlus rassismiga ja sotsiaalse korra hoidmine, vaid vastuolude süvendamine; mitte õiglus, vaid vägivalla ja kuritegevuse seadustamine; mitte tõe teenimine, vaid ühe poliitilise fraktsiooni edendamine. Ja on kahetsusväärne, et on piiskoppe – näiteks neid, keda ma hiljuti taunisin –, kes tõestavad oma sõnadega, et nad on vastaspoolel. Nad teenivad süvariiki, globalismi, ühetaoliseks muudetud mõtlemist, uut maailmakorda, millele nad üleilmse vendluse nimel üha sagedamini tuginevad ja milles pole midagi kristlikku, kuid mis meenutab nende vabamüürlikke ideaale, kes tahavad domineerida maailmas, ajades Jumala välja kohtutest, koolidest, peredest ja võib-olla isegi kirikutest.

Ameerika inimesed on küpsed ning on nüüd aru saanud, kui väga ei taha peavoolumeedia levitada tõde, vaid püüab seda vaigistada ja moonutada, levitades valet, mis on nende isandate huvides. Siiski on oluline, et head inimesed – kes on enamus – ärkaksid oma loidusest üles ega nõustuks laskma end petta ebaausatel inimestel, kellel on mitteaktsepteeritavad eesmärgid. On tähtis, et head, valguse lapsed, ühineksid ja teeksid end kuuldavaks. Härra president, mis saaks olla selle saavutamiseks tõhusam palvest, milles palutakse Issandal kaitsta Teid, Ameerika Ühendriike ja kogu inimkonda selle Vaenlase tohutu rünnaku eest? Palve väe ees varisevad põrmu pimeduse laste pettused, nende sepitsused saavad paljastatud, nende reetmine saab nähtavaks, nende hirmuäratav jõud osutub tühiseks, see tuuakse päevavalgele ja paljastatakse sellena, mis see on: põrgulik pettus.

Härra president, ma mõtlen oma palves alati armastatud Ameerika rahvale, kelle juures mul oli privileeg ja au olla paavst Benedictus XVI läkitatud apostellik nuntsius. Sellel dramaatilisel ja kogu inimkonna jaoks otsustaval tunnil palvetan Teie ja ka kõigi nende eest, kes on koos Teiega Ameerika Ühendriikide valitsuses. Ma usun, et ameeriklased on koos minu ja Teiega ühendatud palves kõigeväelise Jumala poole.

Seistes üheskoos kogu inimkonna Nähtamatu Vaenlase vastu, õnnistan Teid ja esimest leedit, armastatud Ameerika rahvast ning kõiki hea tahtega mehi ja naisi.

+ Carlo Maria Viganò

Ulpiana titulaarpeapiiskop,
endine apostellik nuntsius Ameerika Ühendriikides

Portaalis LifeSiteNews avaldatud teksti tõlkis Veiko Vihuri

 

Roomakatoliiklased ja ortodoksid peavad Vanasse Testamenti kuuluvateks ka nn apokrüüfseid raamatuid (nt Makkabite raamatud, Saalomoni Tarkuseraamat, Jeesus Siiraki, Baaruki, Juuditi ja Toobiti raamatud). Kuid neid ei leia enam protestanlikus Piiblis (kaanonis). Kas need on eemaldanud Martin Luther?

Protestantlike denominatsioonide (luterlaste, anglikaanide, reformeeritute jne) Piibel erineb tõepoolest ortodokside ja roomakatoliiklaste Piiblist. Protestandid ei pea apokrüüfseid raamatuid Piibli kaanonisse (kohustuslike raamatute loend) kuuluvaks. Lutheri sõnul on nende lugemine küll kasulik, aga need ei ole samal moel Jumala Püha Vaimu inspireeritud kui otseselt Piiblisse kuuluvad raamatud. Luterliku arusaama kohaselt ei saa apoküüfsetele raamatutele rajada mingit kristlikku õpetust, vaid kogu õpetus peab põhinema Vana ja Uue Testamendi kaanonisse kuuluvatele raamatutele.

Kas põhjus on selles, et Luther eemaldas Piiblist raamatuid, mida ta millegipärast – näiteks tema hinngangul valeõpetuse tõttu –  ei tahtnud arvata pühade kirjade hulka?

Ei, protestantlik Vana Testament on täpselt sama, mis heebrea Piibel ehk Tanak. Juudid lõid Piibli «lukku» rabi Akiba (u 50–132 pKr) juhtimisel nn Jamnia koosolekul 90-ndatel pKr. Tegelikult oli juba varasemalt välja kujunenud arusaam sellest, millised raamatud on pühad ning väärivad arvamist juudi kaanonisse. Rabide seisukoha järgi kujunes kaanon välja pärast Paabeli vangipõlve. Paljude teadlaste arvates toimus see Hasmonite ajal aastatel 140–40 eKr. Uute raamatute lisamise keeldu põhjendati Jumala käsuga 5Ms 4:2: «Ärge lisage midagi sellele, milleks mina teid kohustan, ja ärge võtke midagi ära, vaid pidage Jehoova, oma Jumala käske, mis mina teile annan!» (ka 12:32).

Seega kuuluvad heebrea Piiblisse samad raamatud, mis tänapäevasesse luterlikku Vanasse Testamenti alates 1. Moosese raamatust kuni Malaki raamatuni. Juutide kogumikus on need küll pisut teises järjekorras. Luterlastena tugineme seega sellele vanimale Piibli sisu määratlemisele.

Aga kust pärineb siis laiem Vana Testamendi raamatute koosseis?

Kui heebrea Piiblit hakati tõlkima kreeka keelde, võeti selle hulka ka hilisemaid juutlikke kirjutisi. Seega sai kreekakeelne Piibel (Septuaginta) heebrea omast suurem.

Kirikuisa Hieronymos (u 347 – u 420) oli üks neist vähestest kirikuisadest, kes oskas heebrea keelt. Ta uuris pühendunult rabide õpetust ning eristas nende põhjal hoolikalt juudi kaanonisse kuuluvad raamatud nendest, mis esinevad kreekakeelses Septuagintas. Kuna Hieronymos pidas heebreakeelset teksti esmaseks, pani ta heebreakeelse kaanoni raamatud ettepoole võrreldes deuterokanooniliste ehk apokrüüfsete kirjutistega. Hieronymos tõlkis aastaks 405 Piibli ladina keelde (nn Vulgata). See tõlge tunnistati Trento kirikukogul (1546) roomakatoliku kiriku ametlikuks tõlkeks. Hilisem roomakatoliku kirik ei ole järginud Hieronymose selget eristust kanooniliste ja deuterokanooniliste raamatute vahel.

Aastal 1672 kiideti Jeruusalemma kirikukogul heaks ortodoksi kiriku kaanon. Sellesse võeti neli Septuagintas olnud raamatut: Toobit, Juudit, Saalomoni Tarkuseraamat ja Jeesus Siiraki raamat. Samas jäeti Piiblist välja Baaruki raamat ning Makkabite raamatud.

Piibli raamatute valik on läbi aegade järginud teatud kriteeriume. Juutidele oli oluline, et kirjadele saaks osutada kui Jumala sõnale, mis juhatab inimesi täitma Jumala tahet. Apokrüüfid on samas suures osas tarkuskirjandus, milles jumalik autoriteet jääb tahaplaanile. Heebrea Piiblist välja jäetud kirjutised on suuresti ka fantaasiarikkad, legendilaadsed jutustused, mida on lihtne pidada ebaajaloolisteks. Neis sisaldub ka Piiblile võõraid spekulatsioone, nt inglite järgud ja erinevad taevad.

Uue Testamendi puhul lähtuti kaanoni määratlemisel sellest, et kirjutis oleks apostelliku algupäraga. Ka heebrea Piibli määratlemisel oli oluline, et pühadel kirjadel oleks selge autoriteet: Mooses, Taavet või keegi tõelistest prohvetitest. Seepärast püüti ka apokrüüfseid kirjutisi omistada mõnele tuntud Piibli isikule (Baaruk, Eenok jt), ehkki raamatud kirjutati hulk aega pärast nende surma. Nende ebaehtsust sai tõestada mh sisu järgi. Väga oluline on Piibli raamatute valimisel olnud see, et nende sisu vastaks juutide või kristlaste usulisele tunnetusele. See tunnetus on suures osas sündinud Sõnast lähtudes.

Allikana on kasutatud mh Jaroslav Pelikani raamatut «The Melody of Theology. A Philosophical Dictionary», 1988, lk 28–31, Pelikanin raamatut «Whose Bible is it? A History of the Scriptures through the Ages», 2005, lk 45–47 ja Lars Aejmelaeuse raamatut «Kristinuskon synty», 2000, lk 353–356.

Tõlkinud Illimar Toomet

Algselt avaldatud portaalis luterilainen.net

Tark ja suur kirriko-õppetaia nimmega Augustin tahtis jummala nou ning keik sallaiad seädused omma moistussega äraselletada. Ösel ta wois mitte maggada, ja päwal unustas temma sömist ja joomist ärra, sest temma mõtles ikka nende asjade peäle.

Kui temma sel wisil üks kord merre äres käis ja jälle nende asjade peäle mõtles, näggi temma emalt, et üks pissoke poisikenne olli ennesele aukokenne liiwa sisse teinud, ja wallas ikka lusikaga wet merrest senna sisse.

Augustin küssis temmalt: Mis sa seäl teed? Poisikenne kostis: ma tahhaksin hea meelega keik wessi merre seest siin sisse tõsta.

Augustin ütles: olled sa jams? Sa nääd jo kül, kuida suur merri ja se arwamatta wessi, mis seäl on, kuidas tahhad sa sedda selle pissokesse auko sisse tõsta?

Laps kostis: ehk sa isse jams olled, sest sinna tahhat Jummalat, temma nou ja keik temma seädused omma moistussega ärraselletada, mis ommeti ka wägga pissoke on, jummala tarkusse wasto.

Siis ärkas se Õppetaia nenda kui unnest ülles, ja nägi, et temma mõistus ei läbbeb kül ühtegit jummala tarkusse wasto. Pissoke poisikenne kaddis temma silmade eest ärra ja Õppetaia jättis ommad mõtted mahha.

Õppetus.

Et üks jummal on, sedda tunneme meie ommas süddames; meie näme omma silmadega temma teggudest sedda tõssi ollewad. Kes on taewad, tähhed ja maad loonud? Agga pühhakirri ütleb weel selgem, et üks jummal on, agga kolm temma aino ollemisse sees. Sedda teame meie ka, et jummal on keigewäggewam, keige teädaw, keigetargem, keigepühham ja keige armolissem. Agga mis ta ommas ollemisses, ja mil wisil temma keik asjad seädab, ja kuida temma taewat ja maad on loonud, se on meitele warjule pantud. Sepärrast peame meie Paulussega küssendama: oh sedda jummala rikkuse ja tarkusse ja tundmisse süggawust! kuis ärraarwamatta on temma kohtomoistmissed, ja ärramoistmatta temma wisid! kes on Issanda meele tunnud? Ehk kes on temmale midagi enne annud, et sedda peaks temmale jälle tassutama? Sest temma seest, ja temma läbbi, ja temma sisse on keik asjad; temmale olgo au iggaweste, Amen!

Saateks

Kuramaal sündinud kirikuõpetaja ja viljakas kirjamees Friedrich Wilhelm Willmann (1746–1819) õppis teoloogiat Göttingenis ja Königsbergis, kuulates teiste seas ka Immanuel Kanti loenguid. Kant oli muuseas seisukohal, et puhta mõistusega ei saa Jumalat tunnetada. Alates 1772. aastast teenis Willmann Saaremaal Karja kogudust. 1782. aastal ilmus tema sulest eestikeelne jutukogumik «Juttud ja Teggud», kust pärineb ka ülaltoodud lugu (pealkirja all «Kirriko Õppetaia») Augustinusest ja väikesest poisikesest mere ääres.

Püha Augustinus (354–430) on mõjukamaid lääne kirikuisasid, kelle teoloogiliste kirjutiste hulka kuulub teos «Kolmainsusest». Willmanni jutustatud lugu läheb tagasi 13. sajandil koostatud pühakute elulugude kogumikuni, mis kannab pealkirja «Legenda aurea» («Kuldne legend»). Loo järgi jalutas Augustinus Jumala kolmainsuse üle mõtiskledes mööda mereranda ja nägi seal poisikest, kes valas parasjagu merevett liivasse kaevatud auku. Kui Augustinus ütles talle, et auk on liiga väike selleks, et merd ära mahutada, vastas poisike, et ennemini õnnestub temal täita auk kogu mereveega kui Augustinusel lahendada kolmainsuse müsteeriumit.

Paljud rõõmustavad ja ohkavad kergendusest: lõpuks saab kirikusse! Mõned on koroona aeg pannud mõtlema, miks seal üldse peaks käima? Vaimulikku elu saaks korraldada ka kodus: lugedes Piiblit ja vaimulikku kirjandust, aga ka kuulates ja vaadates jutlusi või teisi vaimulikke saateid. Iga kirikuskäik ei tarvitse olla õnnestunud: jutlus ei vasta ootustele, koraalid venivad ja lapsed igavlevad.

Seega – miks siis üldse käia kirikus? Küsimus sisaldab endas eeldust, et kirikus käimine on sund ja raske kohustus. Just seda see olema ei peaks. Me peaksime nägema jumalateenistust võimaluse, mitte koormana. Võiksime küsida ka teistmoodi: Miks on kirikus käimine hea? Mida see meile annab?

1. Me käime kirikus, sest Piibel kutsub meid sinna

Isegi, kui me ei suudaks välja mõelda ühtki head põhjust, miks minna kirikusse, kutsub Jumala Sõna meid selleks selge sõnaga. Kirjas heebrealastele öeldakse: «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks.» (Hb 10:25) Võime usaldada Jumalat, kes teab meist paremini, miks me vajame koguduse kokkusaamisi. Tema sõna võib usaldada.

2. Kristlased on seda teinud algusest peale

Me teame, et kristlased on algusest peale kogunenud Issanda ülestõusmise päeval, sabatile järgneval päeval, s.t pühapäeval, et meenutada Issandat. Nõnda on tehtud lakkamatult kaks tuhat aastat, ehkki loomulikult on olnud olukordi, kus kirikusseminek on paljude kristlaste jaoks pika vahemaa või muude raskuste pärast võimatu. Kas oleme targemad kui need miljonid või miljardid kristlased, kes aastatuhandeid on seda kristlikku tava järginud? Miks ei peaks siis meiegi liituma eelkäinud kristlastega ning seadma oma sammud pühapäeval kirikusse?

3. Kristlaste osadus saab teoks üksnes kokku saades

Uue Testamendi kirjad kirjutati algselt kogudustele, mitte üksikutele kristlastele. Need on läbinisti kogukondlikud kirjad ning suur osa kirjades esitatud üleskutsetest ja juhistest jääb arusaamatuks, kui puudub kristlik kogukond, kus neid järgida. Uue Testamendi selge eeldus on, et lisaks sellele, et kristlane elab keset maailma, elab ta ka ühenduses teiste kristlastega. Kokku saades on kristlastel võimalik teineteist julgustada, palvetada üksteise eest, innustada, anda patte andeks, kanda hoolt vaeste ja kannatajate eest ning pühitseda armulauda. Ehkki kõik see on meie kogudustes puudulik, on sind ja mind kutsutud ehitama tugevamat ja armastusest kantud kristlikku osadust.

4. Et karjane tunneks karja ja kari karjast

Uue Testamendi kogudusse kuulus ka see, et mõned on kutsutud koguduse juhatajateks ja karjasteks. Karjasel on palju lihtsam kuulutada Jumala sõna, kui ta tunneb oma karja ning teab, millist toitu lambad vajavad. Isiklikult kohtudes õpime paremini tundma ka oma karjast.

5. Jumalateenistus hoiab meie usku õigel rajal

Oma sisult võivad jumalateenistused olla pisut erinevad, see sõltub kiriklikust traditsioonist. Aga tavapärane jumalateenistus sisaldab teatud kindlaid osi: kirikuaasta kulgu järgivad piiblitekstid, patutunnistus, andeksandmise kuulutamine, eestpalve, ülistus, jutlus, armulaud, Meie Isa palve ja õnnistamine.

Need hoiavad meie arusaama usust õigel rajal ning kui oleme kõrvale astunud, toovad tagasi selle juurde, mis on oluline. Nädalast nädalasse korduvad osad rõhutavad seda, mis on kristlik usk. Elades usuelu üksnes kodus, oma väikeses ringis, oleme hoopis rohkem mõjutatavad omadest või suisa omapärastest tõlgendustest ja rõhuasetustest.

6. Kirikus on meil aega palvetada

Meil on aega ja võimalust palvetada ka kodus, aga sageli on liiga palju segavaid asju, mis viivad tähelepanu mujale. Jumalateenistust võib vaadata ka ühe suure palvena, mille ajal kanname hoolt oma vaimuliku elu eest. Kirikus paneme nutitelefoni käest. Teler, raadio, ajalehed ja kodused toimetused ei katkesta palvet. Kodus, keset laste kära, on keerulisem tõmbuda oma palvekambrisse. Kirikus saavad lapsedki aru, et see on koht, kus palvetatakse.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatud algselt ajalehes Uusi Tie nr 22, 28.5.2020

Mustanahalise mehe George Floydi surm Ameerika Ühendriikides politsei jõukasutuse tõttu on vallandanud selles riigis ulatuslikud rahutused. Nn progressiivsed jõud püüavad rassismivastase võitluse ettekäändel teisteski riikides avalikkust mobiliseerida.

Helsingis toimus lipukirja «Black Lives Matter» («Mustanahalise elu loeb!») all 3000 osavõtjaga meeleavaldus 3. juunil. Seejuures trotsiti koroonapiiranguid, mille kohaselt võib koguneda maksimaalselt 500 inimest. Tallinnas plaanitakse sarnast meeleavaldust 20. juunil Vabaduse väljakul. Portaali Objektiiv andmeil korraldavad seda üritust mullu Kuusalu keskkooli lõpetanud klassiõed Helen Bender ja Gätriin Hobta.

Ikka ja jälle tõuseb «progressiivne avalikkus» – sageli noored maailmaparandajad – kas otseses või ülekantud tähenduses barrikaadidele, et võidelda ebaõigluse ja ülekohtu vastu. Sageli toimub see otsekui kellegi nähtamatul dirigeerimisel – alles päästeti reedeti ühiselt maailma kliimakatastroofist, nüüd astutakse õhinal välja ühe meist kaugel asuva riigi ajaloost tingitud ühiskondlike suhete sasipuntra lahendamise nimel.

Loomulikult on inimelul – see tähendab iga inimese, mitte ainult valgete või mustanahaliste elul – Looja silmis eriline kaal. Jumala Poja sõnul «Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!» (Lk 12:7).

Maailmaparandamist ei tuleks alustada kaugete riikide ühiskondlike probleemide lahendamisest või jääkarude elutingimuste parandamisest. Igal aastal tapetakse Eestis enne sündi tuhandeid lapsi. Miks ei protestita kirglikult sündimata laste elu kaitseks? Kus on koolivabad reeded, noorte piketid või suured meeleavaldused? Miks ei võta sel teemal sõna progressiivsed arvamusliidrid? Ometi on tegemist tuhandete (maailma mastaabis miljonite) süütute, pealegi kõige nõrgemate inimolenditega, kelle õigust elule ignoreeritakse. Vaikus selle probleemi ümber kisendab taevani!

Selles küsimuses tuleb selgelt välja nende näiliselt õiglase maailma eest võitlejate silmakirjalikkus. Neile näib korda minevat üksnes see, mis on kooskõlas nende maailmavaatelise veendumustega. Tegelikult inimelu ei loe. Rassiprobleeme kasutatakse ettekäändena oma võitluse õigustamiseks.

Matteuse evangeeliumis kõneleb Jeesus kirglikult variseride ja kirjatundjate silmakirjalikkuse vastu:

«Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ning jätate kõrvale kaalukama osa Seadusest – õigluse ja halastuse ja ustavuse! Üht tuleb teha, kuid teist ei tohi jätta kõrvale!»

«Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku! Nõnda paistate ka teie inimestele õigetena, aga seestpoolt olete täis silmakirjatsemist ja ülekohut.»

Ainult Jumala sõnast lähtuv valgus aitab meil näha iseennast ja teisi sellisena, nagu oleme. Ja mõista, mida peame tegema, et järgida oma taevase Isa tahtmist.

 

Kelle või mille vastu oli suunatud aastail 1343–1345 Põhja- ja Lääne-Eestit haaranud eestlaste ülestõus, mis on meie ajalooteadvuses kinnistunud Jüriöö ülestõusuna? Sellele küsimusele polegi nii lihtne vastata. Harjumaal suunati löök Taani kuninga vasallide pihta, põletati maha kirikud, Padisel tapeti mungad («Neilgi olnud küllalt süüd…»). Läänemaal piirati sisse Haapsalu linnus, kus resideerisid piiskop ja toomkapiitel. Saaremaal võeti ära Pöide linnus, mis kuulus Saksa Ordule.

Võitjate käsitluses (aga eestlaste kaasaegset käsitlust meil paraku lugeda pole) oli tegemist truudusetute ja usust ära taganenud vastristitute mässuga oma sakslastest isandate vastu. Hilisem saksavastane ja antiklerikaalne hoiak võttis selle vaate omaks, ent ümberpöördult – see, mis sakslaste seisukohalt oli barbaarne ja taunitav, muutus kangelaslikuks võitluseks vabaduse eest ja võõrvõimu vastu. Ometi võiks mõtteainet pakkuda asjaolu, et ülestõusnud otsisid abi Rootsilt, mille katoliiklik kuningas või tema võimukandjad Turus ja Viiburis vaevalt et elasid kaasa eestlaste vabaduspüüdlustele, ja kindlasti ei oleks nad toetanud kristluse kahjustamist.

Saaremaa sündmusi võib vaadelda ülestõusu eraldi etapina – sõltumata sellest, kas saarel algas vastupanu sakslaste võimule suvise jaagupipäeva eelõhtul (24. juulil) või juba 30. aprillil, kevadise viilipi-ja jaagupipäeva eel. Et luua endale nappide allikate kiuste mingisugustki ettekujutust ülestõusu kulgemisest saarel, tuleks üle vaadata neis mainitud kohad. Samuti tuleks tähelepanu pöörata sellele, millised kohad allikates ei esine.

Pöide ordulinnus kunstniku nägemuses (filmist "Pöide, vaikiv tunnistaja"). Kuvatõmmis

 

Pöide

Teateis ülestõusu puhkemise kohta Saaremaal mainitakse Pöide ordulinnuse sissepiiramist. Näiteks Johann Renner kirjutab, et «Üks päev enne Püha Jaakobuse päeva 1343. aastal lõid saarlased maha kõik sakslased … ja läksid samal päeval Pöide linnuse alla». Pole üllatav, et kohe ülestõusu esimesel päeval piirati linnus sisse – siin asus Saksa Ordu tugipunkt saarel. Mäletatavasti läks pärast 1227. aasta vallutust ordu valitsemise alla kolmandik Saaremaast.

Enn Tarvel seostab kohanime Poyda või Poyde sõnaga «paas», mis (sarnaselt Paidega) osutab paekivist linnusele. Linnuse kohta on vähe teada. Selle juures asunud varasem kirik ehitati 13. sajandi viimasel veerandil tunduvalt suuremaks, kuid nii, et algkiriku seinad jäid laiendatud kirikumüüride sisse. Ordulinnust on mainitud seoses 13. sajandi lõpul aset leidnud piiskopi ja ordu vahelise kodusõjaga – ordu olevat kutsunud 80 saarlast koos relvadega Pöidesse läbirääkimistele, ent võttis nad siis kinni ja heitis vangitorni.

1343. aastal ei olnud linnuse garnison suur. Renneri teatel surmasid saarlased pärast kaheksapäevast piiramist linnuse loovutanud foogti koos viie orduvenna ja paljude teiste teenijatega. Seega võis linnuses olla vast mõnikümmend inimest.

Kuressaare piiskopilinnus 1340. a paiku. Joonistus raamatust "Kastellist kindluseks"

 

Muide, lisaks Pöidele asus Saaremaal veel teisegi maaisanda kants – nimelt Saare-Lääne piiskopi linnus Kuressaares. Sellest ei ole aga allikates seoses ülestõusuga üldse juttu, ehkki tõenäoliselt hakati kastell-linnust ehitama 1320. aastate lõpus. (Meile tuttav konvendihoone valmis alles pärast ülestõusu.) Kas piiskopi kants võeti ära ilma vastupanu kohtamata või jäi see ülestõusu keerisest kõrvale? Igatahes oli piiskopkonna keskus Haapsalus üks ülestõusnute sihtmärke. Wartberge Hermanni teatel piirasid usust ära langenud Saaremaa piiskopkonna vastristitud «Haapsalu linnuses sisse piiskopi koos tema vaimulike ja teiste usklikega. Ka Pöide linnuse piirasid nad samuti sisse.»

Purtsa maalinn ja Vereoja suunaviit. Foto: Veiko Vihuri

 

Linnus «sügaval soos»

Suvel ja sügisel oli Saaremaa taas vaba, ent talvel, kui võis oodata mere külmumist, oli karta orduvägede sissetungi. Juba 1343. aasta sügisel saabus Liivimaa meistri kaebliku kirja peale ordule Preisist täiendust, sest kohalikest jõududest ei piisanud olukorra kontrolli alla saamiseks.

Paika, kus saarlased otsustasid 1344. aasta talvel orduväele vastu panna, on seostatud Karja kihelkonnas asuva Purtsa maalinnaga, mis asub soode vahel oleva kõrgustiku läänepoolsel serval; seda paika nimetatakse ka Kooljamägedeks ning rahvasuu teab rääkida Vereväljast ja Vereojast. Ehkki tegemist on oletusega, mis pole arheoloogiliste leidudega tõendamist leidnud, sobib see muude teadetega. Wartberge sõnul ehitasid saarlased «suurtest palkidest küllalt suure ja tugeva kindluse, kus nad end koos naiste, laste ja varaga mõtlesid kaitsta». Marburgi Wigandi järgi asus kõnealune kaitserajatis «sügaval soos» (in profunda palude).

Ilmselt pandi lootus sellele, et orduvägi võis saarel viibida vaid piiratud aja jooksul – enne jääolude halvenemist pidid nad tagasi mandrile liikuma. Renner kirjutabki, et kui ordumeister hakkas oma väega Saaremaale minema ja jõudis Suure väinani, «ei olnud see kinni külmanud; seepärast läks ta jälle kurvalt tagasi». Tõenäoliselt peatus vägi Lihula all. Siis aga saabus sõnum, et meri on piisavalt jäätunud. Orduvägi pääses Saaremaale ja vallutas kogu päeva kestnud ägeda lahingu käigus saarlaste linnuse; selle kaitsjad eesotsas kuningas (sõjaülem) Wessega tapeti. Seejuures sai surma märkimisväärne hulk kristlasi, s.t orduväes olnud võitlejaid.

Siiski ei suudetud saart seekord lõplikult alla heita. Wartberge sõnul «et nüüd ilm läks soojaks, pidi meister omadega saarelt ära minema ja tagasi pöörduma, kuna nimetatud saarlased jäid truudusetuks ja usust taganejaks.»

Nectis – Nätsi või Nihatu?

Renneri teatel tulid saarlaste saadikud pärast oma linnuse langemist Nectise-nimelisse külla, et paluda ordumeistrilt armu. Kus asus küla nimega Nectis? Nagu Sulev Vahtre selgitab, on üks Nätsi nime kandev küla Mihkli kihelkonnas, tubli päevatee kaugusel (umbes 40 kilomeetrit) Virtsust. Seal võis orduvägi tagasiteel peatuda. Kuid miks pidanuksid saarlaste esindajad tõttama järele orduväele, mis oli juba jõudnud tagasi mandrile, et seal läbirääkimistesse astuda? Eriti kui ülestõus polnud veel lõplikult maha surutud?

Karja kihelkonnas, mitte kaugel kirikust, on küla, mis kannab kõlaliselt veidi sarnast nime: Nihatu (sellele osutab juba S. Vahtre). Sealkandis asunud keskaegset mõisat nimetatakse allikais Nihatt, Nijat, Nigate (Tarvel 2007). See sobiks ka oletusega, et ülestõusnute linnus asus Karja kihelkonnas Purtsa ja Pamma kandi soos, kust pärast lahingut naastes võis orduvägi Nihatu kandis peatuda. Siiski ei maksa unustada, et tegemist on vaid kahekordse oletusega.

Karja kirik, 1896. Foto R. Guleke järgi

 

Karja

Järgmisel, 1345. aasta talvel võeti ette esinduslik sõjaretk, et Saaremaa lõplikult allutada. Kroonikute teateil keskendus ülestõusu mahasurumine Karja piirkonnale. Renner kirjutab: «Vägi oli Karja juures 8 päeva ja rüüstas ümbruse täiesti paljaks. Siis palusid saarlased rahu.» Karjat mainib ka Balthasar Russow (tuginedes nagu Rennergi Bartholomäus Hoeneke kroonikale), kelle sõnul ordumeister Burchard von Dreileben «asus oma sõjaväega Karjas laagrisse, kus ta tervelt kaheksa päeva paigal oli ja tema sõjavägi rüüstas Saaremaa risti ja rästi...»

13. sajandi esimesel poolel oli Karja kant osa Valjala muinaskihelkonnast, ent juba 1254 mainitakse piiskopi ja ordu vahelises kokkuleppes eraldi Karja piirkonda ja kirikut (terra, quae dicitur Carries … ad ecclesiam Carries). See osutab, et selleks ajaks oli rajatud iseseisev kirikukihelkond. Kuigi kunstiajaloolane Helge Kjellin dateeris praeguse Karja kiriku Jüriöö ülestõusu järgsesse aega (1345–1350), ollakse tänapäeval arvamusel, et pühakoda ehitati tõenäoliselt 13. sajandi IV veerandil, nii et 1343. aasta ülestõusu ajal oli kirik juba olemas. Praegugi nähtavaid kahjustusi Karja kiriku lõunaportaalil on seostatud nimelt toonase ülestõusu sündmustega.

Valjala kirik. Foto: Veiko Vihuri

 

Valjala

Saaremaa piiskop Conraduse kirjas paavstile aastast 1363 on mainitud, et Valjala kirik sai «vastristitute ärataganemise ajal» (tempore apostasie neophitorum) armetult kannatada. Kas saarlased pidasid ka kirikuid võõrvõimu kantsideks? Kuidas sobib see kokku oletusega, et kirikute rajamisel osales saarlaste eliit, mistõttu väljendasid ristiusu pühakojad ka kohalike eesti ülikute võimu ja autoriteeti?

Igatahes Renneri teatel «lõid saarlased maha kõik sakslased, noored ja vanad» ja «uputasid preestrid merre». Wartberge ütleb, et «isegi mõned kihelkonna vaimulikud ja teised ilmikpreestrid uputasid nad meres ja lõid maha väga palju vasalle ja kristlasi mõlemast soost.» Nende ridade põhjal tõuseb silme ette pilt, kuidas kõikjal saarel tungiti pühakodadesse ja löödi maha sinna peitunud sakslased, papid aga tiriti välja, et neid merre uputada. Arhitektuuriloolane Villem Raam leiab, et on mõneti loomulik, et «neile sündmustele kaasnesid vähemalt osaliseltki kirikute kui võõra võimu ning mentaliteedi sümbolite rüüstamine, ja eriti neis kihelkondades, kus kirik oli kohandatud sõjaliseks kaitseks.» Pigem tuleks taoliste hinnangutega siiski ettevaatlik olla ja mitte ära unustada, et meil on tegemist mitte just erapooletute ordukroonikutega, kes panid kõlama ordule meelepärase tõlgenduse.

Valjala kirikust aga kirjutab Villem Raam järgmist: «Kirikuhoone lähemal vaatlemisel ilmneb üsnagi ühemõtteliselt, et esijoones purustasid ülestõusnud piirajad kirikusse tungimiseks kui mitte kõik uksed, siis vähemalt põhjapoolse… Edasi on põhjust arvata, et taplushoos, mis pidi ulatuma ka kindlustatud võlvipealsele, lõhuti ulatuslikult interjöör ja peaaltar apsiidis. … Kui lisaks uskuda A. Tuulse seisukohta, et pikihoone külgseintel oli kaitsekäiguna kasutatav puidust rõdu, siis muutub kujutlus võitluse käigust küllalt ilmekaks.»

See võis nii olla, ent samas võisid kirikut pelgupaigana kasutada ka ordumeeste salkade eest varju otsivad saarlased ise, nii nagu see näib olevat juhtunud Kaarmal ligi pool sajandit varem, 13. sajandi lõpuaastatel, mil puhkes konflikt piiskopi ja ordu vahel. Nimelt hilisemal uurimisel kõlas toona ordu aadressil süüdistus, et «viimased olevat tapnud, raskesti vigastanud ja poonud üpris palju saare elanikke… see leidnud aset Kaarma kirikus.» Ja lõppude lõpuks ei saa sarnast versiooni välistada ka Karja kiriku puhul, mille lähedal orduvägi kaheksa päeva peatus ja ümbruse paljaks rüüstas.

Pärast ülestõusu sai Valjala kirik uue koorilõpmiku, mille ehitasid meistrid, kes osalesid ka piiskopilinnuse ehitustöödel Kuressaares. Põhjaportaal müüriti kinni.

Karja kiriku lõunaportaal ja Valjala põhjaportaal. Foto: Veiko Vihuri

 

Maasilinn ja Mapenzar

Pöide ordulinnust ei hakatud taastama. Uuesti alistatud saarlased pidid ehitama (Russow: «kui nad ellu tahtsid jääda») ordule uue kivilinnuse, mida nimetati Sonenborch või Soneburg (seda on tõlgitud kui Karistus-, Lepitus- või Heastamislinnus). Tegemist on Maasilinna linnusega, millest kujunes ordu uus tugipunkt saarel.

Kuid allikais mainitakse ka saarlaste endi Mapenzare-nimelist linnust, mis võis asuda Maasilinna kohal (seda ei saa samastada linnusega, mida kaitsti 1344. aasta talvel). Renneri teatel pidid saarlased oma sõjariistad viima Lihula linnusesse, andma pantvange ning «peale selle Maansaare kindluse maha lõhkuma». 1934. aastal ilmunud Saaremaa koguteose ajaloo-osa kirjutanud E. Blumfeldt on juhtinud tähelepanu sellele, et Wiedemanni järgi nimetati veel 19. sajandil Maasilinna ordulinnuse asukohta Maansaareks.

Vaade Maasilinna ordulinnuse varemetele. Foto: Veiko Vihuri

 

Kokkuvõtteks

Kuigi 1343.–1345. aasta ülestõusu sündmustikus jäävad kahjuks väga paljud asjad ebaselgeks, joonistub allikates esinevate paikade põhjal välja, et otsustavad sündmused Saaremaal leidsid aset Pöide ja Karja kihelkonna alal. Ülestõusu alguses piirati sisse Pöide ordulinnus, mille kaitsjad alistusid. Ülestõusu mahasurumine 1344. ja 1345. aasta talvel näib olevat keskendunud Karja kihelkonnale. Valjala kiriku kannatada saamisest «vastristitute ärataganemise ajal» kõneleb üks paarkümmend aastat hiljem koostatud dokument, kuid sellest tunnistavad nähtavasti ka jäljed kirikuhoonel. See, et me seoses ülestõusuga ei kuule midagi muudest paikadest Saaremaal – näiteks Kihelkonnast, Kaarmast või Muhust – muidugi ei tähenda, et seal ei juhtunudki midagi.

Jääb loota, et tulevikus lisandub sündmuste käigule uut valgust heitvat informatsiooni arheoloogiliste ja arhitektuurilooliste uuringute abil.

 

Lugemist

Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika 1315–1348. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.

Garel Püüa, Ragnar Nurk, Tõnu Sepp. Kastellist kindluseks. Kuressaare linnus-kindluse ehituslugu uute väliuuringute valguses. Kuressaare, 2016.

Saaremaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1934.

Enn Tarvel. «Kuressaare ja Pöide» – Keel ja Kirjandus, 10/2004.

Enn Tarvel. «Piiskopi- ja orduaeg 1227–1572» – Saaremaa. 2. Ajalugu. Majandus. Kultuur. Tallinn: Koolibri, 2007.

Villem Raam. «Valjala kiriku koorilõpmiku ajalisest määrangust ja Kuressaare piiskopilinnuse meisterkonnast» – Töid kunstiteaduse ja -kriitika alalt. Artiklite kogumik. Tallinn: Kunst, 1977.

Sulev Vahtre. Jüriöö. Tallinn: Eesti Raamat, 1980.

Kolmteist aastat tagasi, 1. juunil 2007, astus võrguaadressil www.meiekirik.ee lugejate ette konservatiivne kristlik veebileht Meie Kirik, väljendades soovi «vahendada uudis- ja arvamuslugusid ning teoloogilisi artikleid, mis aitaksid orienteeruda kaasaja kireval usu- ja kirikumaastikul, mõista selgemini Kristuse kiriku missiooni selles maailmas ja süvendada kristlikku usku».

Veebilehe väljaandjaks on Augsburgi Usutunnistuse Selts (lad Societas Confessionis Augustanae), asutatud 2006. aastal kasumit mittetaotleva vabatahtliku organisatsioonina, mille sihiks on Kristuse Kiriku toetamine konservatiivse kristliku teoloogia tutvustamise ja levitamisega. Selts on välja andnud ka kristlikku usku tutvustavaid brošüüre (sari «Kristlik usk ja õpetus») ning artiklikogumikke aastatel 2007–2009 veebilehes Meie Kirik ilmunud kirjutistega.

1. juunil 2015 hakkas Meie Kirik uuenenud kujul ilmuma uuel aadressil: www.meiekirik.net. Seoses veebimajutuse pakkuja vahetamisega jäi 2016. aasta veebruari algul uute artiklite lisamine paariks kuuks soiku, ent jätkus sama aasta aprilli lõpul ning on sellises kujunduses kestnud käesoleva ajani.

Nelipühalaupäeval, 30. mail 2020, astub Meie Kirik lugejate ette uues kuues, ent sama missiooniga. Veebilehe toimetusse kuuluvad Veiko Vihuri (peatoimetaja), Enn Auksmann ja Illimar Toomet, kes on ühtlasi EELK vaimulikud. Toimetuse liikmetega saab ühendust võtta e-posti teel (meiliaadress on vastavalt See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.).

Portaali põhirõhk on endiselt kiriku ja religiooniga seotud uudiste ning teoloogiliste, ühiskonnateemaliste ja hingekosutuslike kirjutiste vahendamisel, kuid uue ettevõtmisena oleme alustanud videosaadete sarja «Räägime kirikust».

Kahjuks ei ole vana veebileht www.meiekirik.ee (2007–2015) enam kättesaadav, kuigi mõningaid seal ilmunud artikleid võib ilmavõrgu avarustes siiski üles leida ja osa on uuesti avaldatud veebilehel www.meiekirik.net. Tänavu uuenenud veebilehel on kõik enne käesolevat aastat ilmunud artiklid paigutatud arhiivi, kuid neid võib otsida ka märksõnade abil.

Veebilehe Meie Kirik tegevust saab soovi korral toetada jõukohase annetusega; toimetuse liikmed töötavad küll tasuta, ent veebilehe majutamise ning tehnilise poolega on seotud teatavad kulud.

Saaja: Augsburgi Usutunnistuse Selts
SEB: EE321010220072935012
Selgitus: Meie Kirik

Täname kõiki lugejaid ja kaasamõtlejaid, samuti toetajaid ja eestpalvetajaid!

Soli Deo gloria!

Nelipühad on Jeesus Kristuse Kiriku sünnipäev. Igal jumalateenistusel väljendavad kristlased kas Nikaia või apostliku usutunnistuse sõnadega oma usku ühte, pühasse, üleilmsesse ja apostlikusse Kirikusse. Kuidas mõistetakse Kirikut luterlikus traditsioonis? Alljärgnev ei ole süstemaatiline õpetuslausete esitus, vaid valik mõtteavaldusi erinevatest teoloogilistest või kateheetilistest kirjutistest.

© Meie Kirik