Keskaja väljapaistvama õhtumaise teoloogi, Itaalia päritolu dominiiklasest õpetlase ja vaimuliku Aquino Thomase (Tommaso d'Aquino, 1225–1274) katehheetilised seletused Meie Isa palvele.

EESSÕNA

I

1019. Meie Isa palve on palvetest kõige tähtsam. Sellel on viis olulist omadust, mis on iga palve puhul vajalik: palve peab olema kindel, õige, korrapärane, pühendunud ja alandlik.

1020. Palve peab olema kindel, et me võiksime minna julgelt Jumala armu aujärje ette, nagu on öeldud kirjas heebrealastele (Hb 4:16). Samuti olgu palve kindlas usus: «Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata» (Jk 1:6). Arusaadavalt on Meie Isa palve kõige kindlam asi üldse, sest see on meie eestkostja sõnastatud, kes on kõige targem paluja, kellel on kõik tarkuse aarded, nagu öeldakse kirjas koloslastele (Kl 2:3), millest annab tunnistust ka Johannese kiri: «Meil on eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige» (1Jh 2:1). Selle kohta kirjutab Cyprianus raamatus «Meie Isa palvest» järgmist: «Kuna Kristus on Isa juures meie pattude eestkostjaks, siis me kasutame eksimuste eest andeks paludes tema enda sõnu.»^[i] Seetõttu väärib Meie Isa palve veelgi suuremat usaldust, sest tema, kes kuuleb meie palvet koos Isaga, õpetas ise meid paluma: «Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale» (Ps 91:15). Cyprianus lisab: «See palve on armas, lähedane ja harras, sest palub Issandat tema enda sõnadega.»“^[ii] See palve ei jää eales viljata, sest selles saab andeks kergemad patud, nagu ütleb Augustinus.^[iii]

1021. Palve peab olema ka õige, et palvetaja küsiks Jumalalt, mis on kohane. Damascenus ütleb: «Palve on sobiva küsimine Jumalalt.» Paljudel juhtudel ei võeta palvet kuulda, sest palutakse ebakohast: «Te palute, aga te ei saa, sest te palute halva jaoks» (Jk 4:3). Tõesti, väga raske on teada, mida peab paluma, sest väga raske on teada, mida tuleb ihaldada. Seda aga, mida on sobiv palves küsida, on sobilik ka ihaldada. Ütleb ju apostel kirjas roomlastele: «Me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab» (Rm 8:26). Kristus on meie õpetaja, sest ta ise õpetab meid, kuidas peaks palvetama. Jüngrid ütlesid talle: «Issand, õpeta meid palvetama» (Lk 11:1). Seetõttu on kõige õigem paluda neid asju, mille eest tema meid õpetas paluma. Augustinus ütleb: «Ükstapuha, mis sõnadega me palume, meie palve on õige ja sobiv siis, kui me ei lausu mitte midagi muud, kui seda, mis Meie Isa palves seisab.»^[iv]

1022. Palve peab olema korrapärane nagu ka meie soovid, sest palve on soovide väljendus. Õige järjekord on see, et soovides ja paludes eelistatakse vaimseid asju kehalistele ja taevaseid asju maistele, nagu Matteus ütleb: «Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi» (Mt 6:33). Siin näitab Issand selles palves, et esmalt tuleb küsida taevaseid asju ja alles siis maiseid.

1023. Palve peab olema ka pühendunud, sest pühendumise võidmine teeb palveohvri Jumalale meelepäraseks: «Sinu nime poole ma tõstan üles oma käed – mu hing on täis head ja paremat» (Ps 63:5–6). Pühendumine kuhtub sageli, sest palve on liiga pikk, Issand õpetas meid hoiduma tarbetult pikast palvest: «Palvetades ärge lobisege» (Mt 6:7). Augustinus kirjutab Probale: «Palves ärgu olgu palju sõnu, pöördumine aga kestku, kuniks jätkub palavat indu.»^[v] Seetõttu tegi Issand selle palve lühikeseks.

1024. Pühendumus sünnib aga armastusest, mis on Jumala ja ligimese armastamine. Selles palves osutatakse neile mõlemale. Meie armastus Jumala vastu väljendub selles, et me nimetame Teda oma Isaks ning ligimese vastu selles, et me palume kõikide eest, öeldes: «Meie Isa» ja «anna meile andeks meie võlad», mis viib meid ligimeste armastamise juurde.

1025. Palve peab olema veel alandlik, nagu on kirjutatud: «Ta vaatas alandlike palve peale» (Ps 102:18); nii ka variseri ja tölneri tähendamissõnas (Lk 18:9–15); samuti Juuditi raamatus: «Alandlike ja tasaste anumine on sulle alati meelt mööda olnud» (Jdt 9:16). Seesama alandlikkus on Meie Isa palves, sest tõeline alandlikkus seisneb selles, kui ei lähtuta iseenese jõust, vaid kõiges pannakse lootus Jumala omale.

II

Lisaks sellele, tuleb veel tähele panna, et palve annab meile kolm head asja.

Esiteks on palve tõhus ja kasulik vahend kurjuse vastu. See vabastab meid tehtud pattudest: «Sa andsid mu patu süüteo andeks; seepärast palugu sind kõik pühad» (Ps 32:5-6). Nii palus röövel ristil ja sai andeks, sest on öeldud: «Juba täna oled sa koos minuga paradiisis» (Lk 23:43). Nii palus tölner ja läks õigeksmõistetult oma kotta (Lk 18:14). See vabastab samuti hirmust tulevaste pattude ees, katsumustest ja kurbusest, nagu öeldakse Jaakobuse kirja lõpus: «Kui keegi teie seast on kurb, siis ta palvetagu (tasase meelega)» (Jk 5:13). Samuti päästab see tagakiusamiste eest ja vaenlaste käest: «Mu armastuse pärast kaebavad nad minu peale, aga mina palvetan» (Ps 109:4).

1026. Teiseks on see tõhus ja kasulik kõigi soovide sihi saavutamiseks: «Kõike, mida te iganes palves endale palute, uskuge, et te olete selle saanud» (Mk 11:24). Ja kui meid ei võeta kuulda, siis seepärast, et me ei piisavalt tugevasti: «Peab ikka alati paluma ja mitte väsima» (Lk 18:1). Või siis me ei palu seda, mis on meie päästmiseks vajalik. Augustinus kirjutab: «Hea Issand, kes sageli ei anna seda, mida me tahame, et anda seda, mida me peaksime eelistama».^[vi] Seda kordab ka Paulus, kes kolm korda palus, et astel [stimulus] temast ära võetaks, aga teda ei võetud kuulda (2Kr 12).

1027. Kolmandaks on see kasulik, sest teeb meid Jumalaga lähedasemaks: «Olgu mu palve nagu suitsutusohver su palge ees» (Ps 141:2).

ISA

1028. Siin tuleb tähele panna kahte asja: nimelt seda, kuidas ta on Isa ja mida me talle võlgneme, kuna ta on Isa.

Jumal on meie Isa tänu meie erilisele loomisele, sest ta lõi meid erinevalt meist madalamatest olenditest oma näo järgi ja enese sarnaseks: «Tema on su isa, kes on sind teinud ja valmistanud» (5Ms 32:6).

Sama käib valitsemise põhjuse kohta, sest kuigi tema juhib kõike, valitseb ta meid kui isandaid, teisi aga kui orje. Saalomoni tarkuseraamatus on kirjutatud: «Sinu ettehoole, oh Isa, juhib kõike» (Trk 14:3); ja sealsamas: «Sa valitsed (kõike) ettehoolega» (Trk 12:18).

Sama käib lapsendamise kohta: teistele olenditele andis ta pisut, meile aga pärandi, ja seda sellepärast, et me oleme pojad – kui lapsed ja pärijad. Paulus kirjutab roomlastele: «Te ei ole saanud orjuse Vaimu kartuses, vaid olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: Abba! Isa!» (Rm 8:15).

1029. Me võlgneme Jumalale neli asja.

Esiteks võlgneme me talle au: «Kui mina olen isa, kus on siis minu au?» (Ml 1:6). Aul on kolm omadust. Esmalt seisneb see Jumala kiitmises: «Tänuohver annab mulle au» (Ps 50:23). Edasi peab see veel olema mitte ainult huulil, vaid ka südames: «See rahvas austab mind huultega, aga tema süda on minust kaugel» (Js 29:13). Au seisneb veel iseenda kehalises puhtuses: «Austage siis Jumalat enda ihus» (1Kr 6:20). Viimaks seisneb au ligimese õiglases kohtlemises: «Kuninga võimsus armastab õiglast kohut» (Ps 99:4).

1030. Teiseks võlgneme me Jumalale sarnasuse, sest ta on meie Isa: «Sa hüüad mind Isaks ega tagane mu järelt» (Js 3:19). Seda saavutatakse kolmeti. Esmalt armastamises: «Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed ja käige armastuses» (Ef 5:1), mis peab olema südames. Teiseks halastuses, sest armastusega peab kaasnema halastus: «Olge armulised, nagu teie Isa on armuline» (Lk 6:36), mis peab olema tegudes. Kolmandaks peab see olema täiuslikkuses, sest armastus ja halastus peavad olema täiuslikud: «Olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik» (Mt 5:48).

1031. Kolmandaks võlgneme talle kuulekuse: «Kas me palju enam ei peaks kuuletuma vaimude Isale» (Hb 12:9). Seda kolme asja pärast: esiteks kuuletume talle valitsemise pärast, sest tema ise on Issand: «Kõik, mida Issand on käskinud, me teeme ja võtame kuulda» (2Ms 24:7). Teiseks jäljendamise pärast, sest Temast sai tõeline Poeg, kes kuuletus Isale surmani, nagu on kirjutatud filiplaste kirja teises peatükis (Fl 2:8). Viimaks kuuletume talle hea pärast: «(Ma tantsin) Issanda ees, kes mind on valinud» (2Sm 6:21).

1032. Neljandaks võlgneme talle kannatlikkuse karistamiste osas: «Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ärgu olgu sulle vastumeelne tema noomimine, sest keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui isa poega, kellele ta head tahab» (Õp 3:11–12).

MEIE

1033. Sellega antakse siin mõista, et me võlgneme oma ligimestele kaks asja. Esiteks, armastust, sest nad on meie vennad – kõik on ju Jumala lapsed, nagu kirjutab Johannes oma esimeses kirjas: «Kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, kuidas ta suudab armastada Jumalat, keda ta ei näe?» (1Jh 4:20). Teiseks võlgneme oma ligimestele lugupidamise, sest nad on Jumala lapsed: «Eks ole meil kõigil üks isa? Eks ole meid loonud üks Jumal? Miks siis igaüks teist põlgab oma venda?» (Ml 2:10). «Vastastikuses austuses trumbake üksteist üle» (Rm 12:10). ​Ja seda vilja pärast, sest Temast ise «sai igavese pääste tooja kõigile, kes on talle kuulekad» (Hb 5:9).

KES SA OLED TAEVAS

1034. Kõige selle hulgas, mis palves on vajalik, on usaldus kõige tähtsam: «Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata» (Jk 1:6). Seetõttu Issand, õpetades meid palvetama, mainib esmalt seda, millest usk tekib, nimelt Isa headusest. Niisiis ütleb ta «Meie Isa» selles tähenduses nagu Luuka evangeeliumis: «Kui teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam (taevane) Isa annab head Vaimu taevast neile, kes teda paluvad» (Lk 11:13). Siis ta ütleb «kes sa oled taevas» suure väe tähenduses: «Ma tõstan oma silmad sinu poole, kes sa asud taevas» (Ps 123:1).

1035. Sõnad «kes oled taevas» võivad viidata kolmele asjale.

Esiteks palveks valmistumisele, sest nagu on öeldud Jeesus Siiraki tarkuseraamatus: «Enne kui palvetad, valmista ennast ette» (Srk 18:23). «Taevas» tähendab siis seda sama, mis «taevases auhiilguses», nagu on kirjutatud Matteuse evangeeliumis: «Teie palk on suur taevas» (Mt 5:12).

Ettevalmistus peab toimuma taevaste asjade jäljendamise kaudu, sest laps peab jäljendama isa. Seepärast ütleb apostel: «Nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju» (1Kr 15:49).

​Niisamuti peaks see ettevalmistus toimuma taevaste asjade üle mõtisklemise üle, sest inimestel on tavaks suunata oma mõtted sinna, kus on nende isa ja teised, keda nad armastavad: «Sest kus su aare on, seal on ka su süda» (Mt 6:21). Seepärast ütleb apostel: «Meie kodupaik asub taevas» (Fl 3:21).

Lisaks peaks oma püüdluse suunama taevasse ja otsima üksipäinis taevaseid asju: «Otsige seda, mis on ülal, kus on Kristus» (Kl 3:1).

1036. Teiseks võivad sõnad «kes sa oled taevas» viidata Tema kui kuulaja vastuvõtlikkusele, sest Ta on meie ligi. Sõnad «kes sa oled taevas» tähendavad siis pühasid, kelles elab Jumal, nagu Jeremia ütleb: «Sa oled meie keskel, Issand» (Jr 14:9). Pühasid kutsutaksegi taevaks: «Taevad jutustavad Jumala au» (Ps 19:2).

Jumal elab aga pühades usu kaudu: «Et Kristus usu kaudu elaks teie südameis» (Ef 3:17); armastuse kaudu: «Kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas» (1Jh 4:16); käskude täitmise kaudu: «Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde» (Jh 14:23).

1037. Kolmandaks võivad sõnad «kes Sa oled taevas» viidata Tema kui kuulaja mõjule. Käsitades «taevast» kehalise taevana ei tähenda, et Jumal kuuluks kehalisse taevasse: «Taevas ja taevaste taevas ei saa sind mahutada» (1Kn 8:27), vaid see viitab sellele, et Jumal on läbinägev, nagu see, kes näeb kõrgelt: «Ta on vaadanud oma pühast kõrgusest» (Ps 102:20). Teiseks tähendab see, et Jumal on ülev oma väes: «Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse» (Ps 103:19) ning et ta on püsiv igavikus: «Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti» (Ps 102:13) või samas: «Sinu aastad ei lõpe» (Ps 102:28). Samuti öeldakse Kristuse kohta: «Tema aujärg on kui taeva päevad» (Ps 89:30). Filosoof ütleb esimeses raamatus «Taevast», et taevaste hävimatuse tõttu on kõik pidanud neid vaimude asupaigaks.^[vii]

1038.Seetõttu antakse meile sõnadega «kes sa oled taevas» palvekindlus, mis tuleb kolmest asjast: Tema väest, Tema lähedusest, keda palutakse ja palve sobivusest.

Kui taevaste all mõistetakse kehalisi taevaid, siis viitavad sõnad «kes sa oled taevas» Jumala väele, kuigi ta ise ei ole seotud kehalise kohaga, nagu on kirjutatud: «Ma täidan taeva ja maa» (Jr 23:24). Siiski öeldakse ta olevat kehalises taevastes, mis tähendab, et ta avaldub kahel moel: jõu väes ja loomuse ülevuses.

1039. Esimene on nende vastu, kes ütlevad, et kõik on taevakehade poolt saatusest paratamatult ette määratud. Selle arvamuse järgi on kasutu Jumalalt midagi palves paluda. See seisukoht on aga rumal, sest Jumala kohta taevas öeldakse, et ta on taevaste ja tähtede Issand: «Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse» (Ps 103:19).

1040. Teine aga on nende vastu, kes palves Jumala kohta kujutavad endale ette ja mõtlevad välja igasuguseid kehalisi ulmi. Seepärast öeldakse: Jumal on taevas, viidates sellele, mis on meelelistes asjades kõrgeim, ning osutades sellele, et jumalik kõrgus ületab kõik – inimeste soovid ja mõistusegi. Kõik, mida saab tunnetada või soovida, on vähem kui Jumal. Selle kohta öeldakse Iiobi raamatus: «Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda» (Ii 36:26); Psalmides: «Issand on kõrge üle kõigi rahvaste» (Ps 113:4); Jesaja raamatus: «Kellega võrdleksite Jumalat?» (Js 40:18).

1041. Jumala lähedus viitab sellele, et pühakud võetakse vastu taevasse. Mõned küll ütlevad Jumala kõrguse tõttu, et ta ei hooli inimestest, kuid tuleb tähele panna, et ta on meie lähedal, isegi meie sees, sest teda öeldakse asuvat taevas, see tähendab pühakutes, keda kutsutaksegi taevaks: «Taevad jutustavad Jumala au» (Ps 19:2); «Sa oled meis, Issand» (Jr 14:9).

1042. See aga annab neile, kes palvetavad, kindlustunnet kahes asjas.

Esiteks Jumala läheduses, nagu on kirjutatud: «Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad» (Ps 145:18); «Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse» (Mt 6:6), see tähendab, südame kambrisse.

Teiseks me saame pühakute eespalvete kaudu seda, mida me palume: «Kelle poole pühadest sa pöördud?» (Ii 5:1); «Palvetage üksteise eest, et te saaksite päästetud» (Jk 5:16).

1043. Kohane ja sobilik on palve siis, kui sõnade juures «kes Sa oled taevas» mõistetakse «taeva» all vaimset ja igavest hüve, mis on õndsuse allikaks. See muudab palve kahes mõttes sobivaks.

Esiteks kehutatakse selle läbi meie soove taeva poole püüdlema. Sest meie soovid peaksid kalduma sinna, kus meil on meie Isa, kuna seal on meie pärand: «Otsige seda, mis on ülal» (Kl 3:1); «Kadumatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile» (1Pt 1:4).

Teiseks, selle kaudu me saame teada, milline on taevane elu, et saaksime sarnaneda taevase Isaga, nagu öeldakse kirjas korintlastele: «Milline on taevane, sellised on ka taevased» (1Kr 15:48). Need kaks muudavad selle palumise kohaseks, nimelt ihaldada taevast ja taevast elu, tänu millele saab palvest sobiv palve.

Esimene palve
PÜHITSETUD OLGU SINU NIMI

1044. See on esimene palve, milles palutakse, et Jumala nimi meile ilmutataks ja kuulutataks.

Jumala nimi on kõigepealt imeväärne, sest see teeb imelisi asju kõigi olendite juures, nagu Issand Markuse evangeeliumi lõpus lausub: «Minu nimel ajavad nad kurje vaime välja, räägivad uusi keeli, tõstavad madusid üles, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid» (Mk 16:17).

1045. Teiseks on Jumala nimi armas: «Taeva all ei ole antud teist nime, kelle läbi meid päästetaks» (Ap 3:12). Päästet peab kalliks pidama igaüks. Näiteks õnnis Ignatius^[viii] armastas Kristuse nime nii väga, et kui Traianus nõudis, et ta Kristuse nimest lahti ütleks, vastas ta, et seda nime ei saa tema suust kuidagi välja. Kui Traianus ähvardas tal seepeale pea maha raiuda ja Kristuse tema suust eemaldada, kostis ta: «Kui sa selle ka suust ära võtad, ei saa sa eales südamest seda välja kiskuda, sest see nimi on mul südamesse sisse kirjutatud ja seepärast ei saa ma selle hüüdmist katki jätta.» Kui Traianus seda kuulis, soovis ta tõestust ja käskis Jumala sulasel pea maha raiuda ning tema südame välja kiskuda. Leiti aga, et Kristuse nimi oli sinna kuldsete tähtedega kirjutatud. See oli pitsatina Ignatiuse südamele vajutatud.

1046. Kolmandaks on Jumala nimi auväärne. Apostel kirjutab filiplastele: «Et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all» (Fl 2:10). Taevas – see puudutab ingleid ja õndsaid; maa peal – see puudutab maiseid, kes teevad seda auhiilguse soovist või karistuse vältimise kartusest; maa all – see puudutab neetuid, kes teevad seda hirmust.

1047. Neljandaks on Jumala nimi sõnulseletamatu, sest ükski keel ei ole selle kirjeldamiseks piisav. Seepärast seletatakse seda vahel loodu abil, näiteks öeldes, et see on nagu kivi, sest kivi on püsiv: «Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma Kiriku» (Mt 16:18). Samuti tulega, sest nagu tuli puhastab metalli, nõnda puhastab Jumal patuste südameid: «Sinu Jumal on hävitav tuli» (5Ms 4:24). Seda võrreldakse ka säraga, sest see heidab valgust – nagu sära valgustab pimedust, nõnda valgustab Jumala nimi vaimupimeduses olijaid: «Mu Jumal, valgusta mu pimedust» (Ps 18:29).

1048. Seepärast palume, et Jumala nimi ilmutataks, saaks tuntuks ja et seda peetaks pühaks.

«Püha» tähendab kolme asja.

Esiteks on püha see, mis on kindel – kõiki õndsaid, kes on taevas, kutsutakse pühadeks, kuna nad viibivad püsivalt igaveses õnnes. Siin maailmas ei saa olla pühasid, sest kõik on pidevas muutumises. Augustinus ütleb: «Ma olen Sinust kaugenenud, Issand, ja olen liialt eksinud. Ma olen Sinu püsivusest hälbinud.»^[ix]

1049. Teiseks on püha see, mis ei ole maine. Taevastel pühakutel ei ole mingit kiindumust maisesse. Selle kohta ütleb apostel: «Ma pidasin kõike pühkmeiks, et saada kasuks Kristust» (Fl 3:8).

Maa tähendab patuseid. Esiteks tärkamise pärast, sest kui maad ei harita, siis see ei kasvata muud kui kibuvitsu ja ohakaid. Niisamuti patuse hing, kui seda armuga ei harita, ei võrsu sealt muud kui ohakaid ja pattude torkeid: «Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid» (1Ms 3:18).

Maa tähendab patuseid veel pimeduse pärast. Maa on sünge ja pime nagu ka patune on sünge ja pime: «Pimedus oli sügavuse peal» (1Ms 1:2).

Kolmandaks tähendab maa patuseid loomise põhjuse tõttu. Maa on element, mis hajub, kui seda ei seo vee niiskus, sest Jumal pani maa vee peale: «Kes on laotanud maa üle vee» (Ps 136:6), sest vee niiskus seob maa põuasust või kuivust. Nii on ka patuse hing kuiv või janune: «Mu hing himustab sinu järele nagu janunev maa» (Ps 143:6).

1050. Pühaks nimetatakse veel neid, kes on veresse kastetud. Seepärast kutsutakse pühadeks neid, kes on taevas ja keda on pestud verega, nagu on kirjutatud Johannese ilmutuses: «Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres» (Ilm 7:14); või sealsamas: «Ta on meid lunastanud meie pattudest oma veres» (Ilm 1:5).

 

Teine palve
SINU RIIK TULGU

1051. Nagu öeldud, suunab Püha Vaim meid õigesti armastama, soovima ja paluma ja see tekitab meis esmalt kartust, milles me ihkame, et Jumala nimi saaks pühitsetud. Teine and on vagaduse and. See on tõeline jumalakartus – sulnis ja pühendunud kiindumus isasse ja kõigisse armetuses loodud inimlastesse. Kuna Jumal on meie Isa, siis on selge, et peale austamise ja kartmise peame temasse ühtlasi suhtuma vaga kiindumusega. Sellest kiindumusest tulebki, et me palume, et Jumala riik tulgu: «Et me jumalakartlikult ja õiglaselt elaksime selles maailmas, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala auhiilguse tulemist» (Tt 2:12–13).

1052. Võib aga küsida: Jumala riik on ju alati olnud, mispärast siis palume, et see tulgu?

Vastata tuleb nii, et seda saab mõista kolme moodi.

Esiteks sellepärast, et mõnikord kuulub kuningale üksnes kuningriigi või valitsemise õigus – kuningriigi enda ülemvõimu ei ole veel välja kuulutatud, sest kuningriigi rahvas ei allu veel talle. Tema kuningriik või ülemvõim saab ilmseks esmakordselt alles siis, kui kuningriigi rahvas saab tema alamateks.

Jumal on iseendast ja loomu poolest kõige Issand. Niisamuti Kristus, olles Jumal ja inimene, omab Jumala poolt seda, et ta on kõige Issand: «Temale anti valitus, au ja kuningriik» (Tn 7:14). Niisiis on vajalik, et kõik alluksid talle. Seda aga ei ole veel, vaid see alles tuleb maailma lõpus: «Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla» (1Kr 15:25). Seepärast palume ja lausume: «Sinu riik tulgu».

1053. Seda me ütleme kolme asja kohta: et õiged pöörduksid, et patuseid karistataks ja et surm hävitataks.

Inimesed alluvad Kristusele kahte moodi: tahtlikult või vastutahtsi. Jumala tahe on aga nii jõuline, et seda tuleb täielikult täita ja Jumal tahab, et kõik oleks allunud Kristusele. Nii jääb üle kaks võimalust: inimene kas teeb Jumala tahet, alludes tema käskudele, nagu seda teevad õiged, või Jumal kehtestab oma tahte, karistades neid, kes on patused ja tema vaenlased – see sünnib maailma lõpus: «Kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks» (Ps 110:1). Seepärast on pühadele antud soovida, et saabuks Jumala riik, see tähendab, et nad ise täiesti alluksid Temale. Patustele on see aga kohutav, sest neile ei tähenda Jumala riigi saabumise soovimine midagi muud kui kanda Jumala tahte järgi karistust: «Häda neile, kes igatsevad Issanda päeva!» (Am 5:18).

Jumala riigi saabumine tähendab surma hävitamist. Kuna Kristus on elu, siis tema riigis ei ole kohta surmale, mis on elu vastand. Seetõttu öeldakse esimeses kirjas korintlastele: «Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm» (1Kr 15:26), mis leiab aset ülestõusmises: «Kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks» (Fl 3:21).

1054. Teiseks me palume, et Jumala riik tulgu, sest taevariiki kutsutakse paradiisi auks. Seda ei maksa ka imeks panna, sest kuningriiki ei ole midagi muud kui valitsus. See on aga parimatest parim valitsus, kus ei sünni midagi vastu valitseja tahtmist. Jumala tahe on aga inimeste päästmine, sest ta tahab, et inimesed saaksid päästetud. See toimub peamiselt paradiisis, kus mitte midagi inimeste päästmist ei takista: «Tema kuningriigist korjatakse ära kõik pahandused» (Mt 13:41). Maailmas on aga palju sellist, mis on inimeste päästmise vastu. Seepärast me palumegi: «Sinu riik tulgu», mis tähendab, et me palume selle eest, et me saaksime osa taevariigist ja paradiisi aust.

1055. Taevariik on ihaldatav kolme asja pärast.

Esiteks selles valitseva ülima õigluse tõttu: «Igaüks su rahvast on õiglane» (Js 60:21). Siin maailmas on kurjad segi headega, teises ilmas aga ei ole kübetki kurja ja mitte ainumast patust.

1056. Samuti täiuslikuima vabaduse tõttu. Siin maailmas vabadust ei ole, kuigi kõik seda loomupäraselt ihaldavad, teises ilmas aga valitseb täiuslik vabadus ilma igasuguse rõhumiseta: «Loodu ise vabastatakse kaduvusest» (Rm 8:21). Seal ei saa kõik inimesed mitte ainuüksi vabaks, vaid nad on ka kuningad: «Sa oled teinud meid meie Jumala kuningriigile» (Ilm 5:10).

Asi on selles, et seal on kõik Jumala tahtega ühel nõul – Jumal tahab seda, mida pühad tahavad, ja pühakud, mida Jumal tahab, nii saab Jumala tahe nende tahteks. Niiviisi valitsevad kõik, sest kõigi tahe saab teoks ja Issand on kõigi krooniks: «Sel päeval on vägede Issand ilusaks krooniks ja kauniks pärjaks oma rahva jäägile» (Js 28:5).

1057. Samuti imelise külluse tõttu: «Ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu, kes tema ootajale seesugust võiks teha» (Js 64:4); «Tema täidab su igatsused heaga» (Ps 103:5).

Pange tähele, et inimene leiab kõik, mida ta siit maailmast otsib, suurepärasemalt ja täiuslikumalt ainuüksi Jumalas. Kui otsite naudingut, siis leiate Jumalast ülima naudingu; kui rikkust, siis leiate seal külluses kõike, mille jaoks on rikkusi; sama käib teiste asjade kohta. Augustinus kirjutab «Pihtimustes»: «Nõnda andub kõlvatusele hing, kui ta Sinust ära pöördudes otsib väljaspool Sind seda, mille puhta ja läbipaistvana leiab vaid siis, kui pöördub tagasi Sinu juurde.»^[x]

1058. Kolmandaks me palume, et Jumala riik tulgu, sest vahel valitseb siin maailmas patt. See on siis, kui inimene on nii meelestatud, et otsemaid järgneb ja pühendab end patu ihale. Apostel kirjutab roomlastele: «Ärgu siis valitsegu patt teie surelikus ihus» (Rm 6:12), vaid Jumal peab valitsema teie südames: «Siion, valitsegu sinu Jumal!» (Js 52:7). See leiab aset siis, kui ollakse valmis kuuletuma Jumalale ja peetakse kõigist tema käskudest kinni. Kui me palume, et «riik tulgu», siis me palume, et meis ei valitseks patt, vaid Jumal.

1059. Selle palvega jõuame õndsuseni, millest räägib Matteus: «Õndsad on tasased» (Mt 5:5), sest [üleval toodud] esimese seletuse järgi, milles inimene ihaldab, et Jumal on kõige Issand, ei maksa ta endale tekitatud kahju eest kätte, vaid jätab selle Jumalale. Sest kui sa oleksid ise kätte maksnud, poleks sa palunud, et tema kuningriik tuleks. Teise seletuse järgi, kui sa ootad tema riiki, nimelt paradiisi au, ei pea sa muretsema maiste asjade kadumise pärast. Kolmanda seletuse järgi, kui sa palud, et Jumal ja Kristus valitseksid sinu sees, sest Kristus oli ise tasaseim, peaksid ka sina olema tasane: «Õppige minult, sest mina olen tasane» (Mt 11:29). «Te olete oma vara riisumist rõõmuga talunud» (Hb 10:34).

Kolmas palve
SINU TAHTMINE SÜNDIGU, NAGU TAEVAS NÕNDA KA MAA PEAL

1060. Kolmandat andi, mida teostab meis Püha Vaim, kutsutakse teadmise anniks. Püha Vaim ei kutsu meis ainult esile kartuse või jumalakartuse head andi, mis on sulnis kiindumus Jumalasse, nagu oli juttu, vaid teeb ka inimese targaks. Seda palus Taavet Laulude raamatus, öeldes: «Head arusaamist ja tundmist õpeta mulle» (Ps 119:66). See on teadmine, milles inimene elab hästi ja mida Püha Vaim on meile õpetanud.

Selle hulgas, mis mõjutavad inimese teadmist ja tarkust, on kõige olulisem tarkus see, et inimene ei looda enda mõistusele [sensui suo]: «Ära toetu omaenda mõistusele» (Õp 3:5). Sest neid, kes lähtuvad omaenda mõistusest, nii et ei usu kedagi muud peale iseenda, leitakse olevat ja peetakse alati rumalaks: «Nägid meest, kes iseenese silmis on tark? Rumalal on enam lootust kui temal» (Õp 26:12).

Kui inimene ei usu omaenda mõistust, siis see tuleneb alandlikkusest: alandlikkus on tarkus, nagu öeldakse Õpetussõnade XI peatükis^[xi]. Uhked seevastu usuvad liiga palju endasse.

1061. Püha Vaim õpetab niisiis seda teadmise anni kaudu, nimelt et me ei teeks enda, vaid Jumala tahtmist mööda. Ja seetõttu palume selle anni nimel Jumalat, et tema tahe sünniks nagu taevas nõnda ka maa peal. Selles ilmnebki teadmiste and. Seepärast öeldakse Jumalale: «Sinu tahtmine sündigu!» – justnagu haige ei tee enda, vaid arsti tahtmist mööda, sest kui ta teeks enda tahtmist, oleks ta rumal. Nõndasamuti ei pea me Jumalalt midagi muud paluma, kui et meile sünniks tema tahtmine, ehk teisisõnu, et tema tahe täituks meis.

Inimese süda on siis õige, kui see on kooskõlas Jumala tahtega. Nii oli Kristusel: «Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud» (Jh 6:38). Kristusel kui Jumalal oli Isaga sama tahe, inimesena aga oli tal Isast erinev tahe ja selle kohta ta ütleski, et ta ei tee enda tahet, vaid Isa oma. Seetõttu ta õpetabki meid palvetades paluma «Sinu tahtmine sündigu».

1062. Aga mis see siis on, mida öeldakse? Kas mitte Psalmides ei ole kirjas: «Ta teeb kõik, mis tahab» (Ps 115:3)? Kui ta nüüd teeb kõike, mis ta tahab nii taevas kui ka maa peal, mida siis peab tähendama: «Sinu tahtmine sündigu, nagu taevas nõnda ka maa peal?».

1063. Selle kohta on vaja teada kolme asja, mida Jumal meile soovib ja mida me palume, et see täituks.

Esimene asi, mis Jumal meile soovib, on see, et meil oleks igavene elu. Kui keegi teeb midagi mingi eesmärgi nimel, siis ta tahab sellelt asjalt seda, milleks ta seda teeb. Jumal lõi inimese, kuid mitte ilmaasjata, sest on kirjutatud: «Kas sa lõid ilmaasjata kõik inimlapsed?» (Ps 89:48). Jumal lõi inimesed järelikult millegi jaoks, kuid mitte naudingute jaoks, sest isegi elajatel on need olemas, vaid selleks, et oleks igavene elu. Jumal tahab niisiis seda, et inimesel oleks igavene elu.

1064. Kui miski saavutab selle, mille jaoks see tehti, siis öeldakse, et see on päästetud; kui see äpardub, siis öeldakse, et see asi on kadunud. Jumal lõi inimese igavese elu jaoks. Seega, kui inimene saavutab igavese elu, on ta päästetud. See ongi, mida Issand tahab: «See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles» (Jh 6:40).

See tahe on läinud täide juba inglite ja pühakute juures, kes on taevasel isamaal, kes näevad Jumalat ja tunnetavad ja rõõmustavad tema üle. Meie aga ihaldame, et justnagu Jumala tahe on läinud täide õndsate juures, kes on taevas, nõndasamuti läheks see täide meie juures, kes me oleme maa peal. Nii palume palvetades: «Sinu tahtmine sündigu» meie juures, kes me asume maa peal, nagu see on pühakute juures, kes asuvad taevas.

1065. Teine asi, mida Jumal meilt tahab, on see, et me peaksime kinni tema käskudest. Kui keegi ihaldab midagi, siis ta ei soovi mitte ainult seda, mida ta ihaldab, vaid ka kõike, mille kaudu ihaldatavani jõuda – niisamuti soovitab arst haigele tervenemiseks dieeti, ravimeid ja muud seesugust.

Jumal  tahab, et meil oleks igavene elu: «Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud» (Mt 19:17). Jumal tahab, et me peaksime käskudest kinni: «Olgu teie kuulekus mõistlik... et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik» (Rm 12:1–2). Hea, sest see on kasulik: «Mina, Issand, õpetan sulle, mis on kasulik» (Js 48:17). Meelepärane armastajale, ja kui ka teistele ei ole see meeldiv, on see siiski armastajale ihaldusväärne. «Valgus koidab õigele ja rõõm neile, kes õiglased südamelt» (Ps 97:11). Täiuslik, sest see on austusväärne: «Olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik» (Mt 5:48).

Järelikult, kui me lausume: «Sinu tahtmine sündigu», siis me palume, et me käiks Jumala käskude järgi.

See Jumala tahe on õigetes, patustes aga mitte. Õigeid määrab taevas, patuseid – maa. Palvetame niisiis, et Jumala tahe sünniks ka «maa peal», see tähendab, patuste seas, «nagu see on taevas», see tähendab, õigete seas.

1066. Siin tuleb tähele panna, et selle kaudu, kuidas öeldakse, antakse meile edasi õpetus. Siin nimelt ei öelda: «tee», ka mitte: «tehkem», vaid: «Sinu tahtmine sündigu»^[xii]. Sest igaveseks eluks on kahte asja vaja: Jumala armu ja inimese tahet. Kuigi Jumal sai teha inimese temast sõltumata, ei saa inimest tema tahteta õigeks mõista. Augustinus kirjutab Johannese evangeeliumiga seoses: «Kes ilma sinuta sind lõi, ei saa ilma sinuta sind õigeks mõista»^[xiii], sest Jumal tahab, et inimene ise aitaks kaasa: «Pöörduge minu juurde, siis ma pöördun teie juurde» (Sk 1:3). Apostel kirjutab korintlastele: «Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja» (1Kr 15:10). Ärge lootke iseenda peale, vaid usaldage Jumala armu ning ärge olge hoolimatud, vaid usinad. Seepärast ei öelda palves: «tehkem», et ei oleks näha, et Jumala arm ei teinud midagi. Samuti ei öelda: «tee», et ei oleks näha, et meie tahtest ja pingutusest ei sõltu midagi. Öeldakse hoopis: «sündigu» Jumala armu läbi ning meie usinuse ja vaeva kaastoimel.

1067. Kolmas asi, mida Jumal meilt tahab, on see, et taastada inimese seisund ja väärikus, milles ta esimese inimesena loodi. See oli säärane, et vaim ja hing ei tundnud liha ja meelelisusega vastuseisu.

Niikaua kui hing allus Jumalale, oli liha nii allutatud vaimule, et see ei tundnud mitte mingit surma, haiguste ega teiste kannatuste poolset rikkumist. Kui aga vaim ja hing, mis on Jumala ja liha vahel, mässasid patus Jumala vastu, siis mässas keha hinge vastu ja hakkas tundma surma ja haigusi ning meelte pidevat vastuhakku vaimule. «Ma näen aga teist seadust oma liikmetes, mis sõdib minu vastu mõistuse seadusele» (Rm 7:23). «Liha himustab vaimu vastu ja Vaim aga liha vastu» (Gl 5:17). Nii toimub igavene võitlus liha ja vaimu vahel ning inimene mandub patu läbi pidevalt. Järelikult on see Jumala tahe, et inimene saaks tagasi oma algse seisundi, see tähendab, et lihas ei oleks midagi, mis oleks vaimu vastu: «See on Jumala tahtmine, teie pühitsus» (1Ts 4:3).

1068. See Jumala tahe ei lähe aga täide siin elus, vaid pühade ülestõusmisel, kui nende kehad tõusevad üles kirgastatuna, rikkumatuna ja ülimalt õilsalt: «Autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles» (1Kr 15:43). Õiglases täitub Jumala tahe vaimu suhtes, mis püsib õigluses, teadmises ja täiuslikus elus. Seepärast, kui me ütleme: «Sinu tahtmine sündigu», siis me palvetame, et Jumala tahtmine sünniks ka lihas. Sest me võtame taeva kaudu vastu vaimu, maa kaudu aga liha. Mõte on selles, et «Sinu tahtmine sündigu» «maa peal» – st meie lihas, «nagu ka taevas» – st meie õiguse läbi meie vaimus.

1069. Selles palves jõuame me kurbuse õndsuseni, sest on kirjutatud: «Õndsad on kurvad, sest neid trööstitakse» (Mt 5:4). Seda saab rakendada kõigi ülaltoodud kolme selgituse kohta.

Esimese järgi me ihaldame igavest elu. Just selles soovis jõuame kurbuseni: «Häda mulle, et minu siinviibimine on pikale veninud» (Ps 120:5). See pühakute soov on nii innukas, et sel põhjusel ihkavad nad surma, millest iseenesest tuleks hoiduda: «Me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures» (2Kr 5:8).

Teise seletuse järgi on kurvad need, kes peavad käske. Käsud, olgugi hingele magusad, on lihale, mida pidevalt suretatakse, kibedad: «Minnes nad nutsid», mis käib liha kohta, «tulles aga nad hõiskavad», mis käib hinge kohta (Ps 126:5).

Kolmanda seletuse järgi tekib kurbus pidevast võitlusest liha ja vaimu vahel. Liha lööb tahes-tahtmata hingele vermeid, kasvõi andestatavate pattudega, ja seepärast otsib hing kurvastuses lepitust: «Kogu öö ma ujutan», ehk siis patu pimeduses, «oma aset», ehk siis oma südametunnistust (Ps 6:7). Need, kes nutavad, jõuavad seega isamaale, kuhu Jumal meid juhatab.

Neljas palve
MEIE IGAPÄEVAST LEIBA ANNA MEILE TÄNAPÄEV

1070. Sageli on nii, et inimene muutub rohketest teadmistest ja tarkusest araks, mistõttu ta vajab südamekindlust, et ta ei nõrkeks puuduses: «Ta annab kurnatule jõudu ja suurendab väge ja jaksu neil, kel seda ei ole» (Js 40:29). Püha Vaim annab meile selle jõu: «Minu sisse tuli Vaim... ja seadis mind minu jalgadele seisma» (Hs 2:2). See on see kindlus, mille saame Pühalt Vaimult, et inimese süda ei nõrkeks kartuses, kas tal ikka on kõik asjad, mis tal vaja, ja et ta usuks kindlalt, et kõige vajaliku eest kannab Jumal hoolt. Nõnda siis õpetab Püha Vaim, kes annab meile selle kindluse, paluma Jumalalt: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev». Sellest kutsutaksegi Püha Vaimu Kindluse Vaimuks.

1071. Peab teadma aga, et kolmes eelnevas palves palutakse vaimsete asjade eest, mis saavad küll alguse siin ilmas, aga täide lähevad need alles igaveses elus. Sest kui me palume, et pühitsetud olgu Jumala nimi, siis me palume, et Jumala nimi saaks tuntuks; kui me aga palume, et tuleks Jumala riik, siis me palume, et me saaksime osa igavesest elust; kui me palume, et Jumala tahtmine sündigu, siis me palume, et läheks täide Tema tahe meis. Need kõik saavad alguse siin ilmas, täiuslikuks saavad need aga muutuda alles igaveses elus. Palvetada tuleb teatud vajalike asjade eest, mida saab selles elus täielikult teha. Seepärast õpetas Püha Vaim paluma hädavajalike asjade eest siinses elus, mida täiuslikult saab omada, samuti näitab ta, et meie ajalike vajaduste eest kannab hoolt Jumal. See ongi millest öeldakse: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev».

1072. Just nende sõnadega õpetab Püha Vaim meid vältima viit pattu, mida tavaliselt tehakse ajalike asjade ihalusest.

Esimene patt on see, et inimene küsib mõõdutundetu isu tõttu asju, mis ületavad tema seisundid ja olekut, rahuldumata sellega, mis talle on kohane. Näiteks, kui ta on sõdur ja soovib riideid, ei ole tal need sõdurile sobivaid, vaid pigem väepealikule; või kui ta on vaimulik, siis sobivad tema riided pigem piiskopile. See pahe tõmbab inimesi vaimsetest asjadest eemale, kuna nende soov klammerdub liiga palju ajalike asjade külge.

Issand näitas meile, kuidas seda pahet vältida, õpetades paluma ainult leiba, nimelt seda, mis on praeguseks eluks hädavajalik vastavalt igaühe seisundile. Seda mõeldaksegi „leiva“ all. Seetõttu õpetas ta mitte nõudma luksuslikke asju, mitte erisuguseid, mitte peeneid, vaid leiba, ilma milleta ei saa inimene elada, sest see on kõigile ühine: «Inimese elu alus on leib ja vesi» (Srk 29:27); Apostel ütleb kirjas Timoteusele: «Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll» (1Tm 6:8).

1073. Teine pahe on see, et mõned koormavad ja petavad ajalike asjade hankimisel teisi inimesi. See pahe on ohtlik, sest ära viidud kaupa on raske tagastada. Augustinus ütleb: pattu ei anta andeks enne, kui äravõetud on tagastatud^[xiv]. Issand õpetab meid vältima seda pattu ja palvetama oma leiva, mitte teise leiva eest. Vargad ei söö ju enda leiba, vaid kellegi teise oma.

1074. Kolmas pahe on üleliigne muretsemine. Nimelt on neid, kes pole kunagi rahul sellega, mis neil parasjagu on, vaid tahavad alati rohkem; see on tõesti mõõdutundetu, sest soove tuleb seada vastavalt vajadusele. «Vaesust ega rikkust ära mulle anna, anna mulle vaid eluks vajalik» (Õp 30:8). Issand hoiatas meid seda vältima, öeldes: «Meie igapäevast leiba», st üheks päevaks või üheks ajaks.

1075. Neljas pahe on ohjeldamatu aplus. On nimelt neid, kes soovivad ühel päeval nii palju süüa, et sellest jätkuks paljudeks päevadeks. Nad ei palu siis igapäevast leiba, vaid kümnepäevast leiba. Sellest, et nad kulutavad liiga palju, tuleneb, et nad laristavad kõik ära: «Joodik ja õgija jäävad vaeseks» (Õp 23:21); «Joodik töömees ei saa rikkaks» (Srk 19:1).

1076. Viies pahe on tänamatus. Kui inimene on uhke oma rikkuse üle ega mõista, et see, mis tal on, pärineb tegelikult Jumalalt, siis on tegu suure süüteoga, sest kõik, mis meil on, olgu vaimne või ajalik, tuleb Jumalalt: «Kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme saanud» (1Aj 29:14). Seepärast ütleb Issand, kuidas seda pahe kõrvaldada: «Anna meile» ja «meie leiba», et me teaksime, et kõik, mis meil on, tuleb Jumala käest.

1077. Selle kohta on meil ka hoiatav näide: vahel on mõnel palju rikkusi ja ta ei saa sellest mingit kasu, vaid hoopis hingelist ja ajalikku kahju. Mõni on ka rikkuse pärast oma otsa leidnud: «On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti inimeste peal: Jumal annab mehele rikkust ja vara ja au, nõnda et ta hingel ei  puudu midagi kõigest sellest, mida ta himustab, ometi ei luba Jumal teda ennast seda nautida, vaid seda naudib keegi võõras» (Kg 6:1–2). Sealsamas veel: «Rikkus on selle isandale õnnetuseks» (Kg 5:12). Järelikult peame paluma, et meie rikkus oleks meile kasuks. Seda me palumegi, kui ütleme: «Meie igapäevast leiba anna meile», st tee, et rikkusest oleks meie kasu. «Roog tema kõhus muutub madude mürgiks ta sisikonnas. Ta peab oksendama neelatud varandust, Jumal ajab selle ta kõhust välja» (Ii 20:14–15).

1078. Maailma asjadega seoses on veel üks pahe, nimelt tarbetu muretsemine. Mõned on igapäevaselt mures ajalike asjade pärast, millest jätkuks neile terveks aastaks. Kes sedasi elavad, neil ei ole kunagi asu: «Ärge siis hakake muretsema, öeldes: mis me sööme? või mis me joome? või millega me riietume?» (Mt 6:31). Seepärast õpetab Issand meid paluma, et meile antaks täna meie leiba ehk seda, mis meile praegusel ajal vajalik on.

1079. Leivas võib näha ka teist kahest tähendust, nimelt sakramendi leiba ja Jumala Sõna leiba. Seega palvetame esmalt oma sakramendileiva eest, mida Kirikus iga päev pühitsetakse, et saaksime selle sakramendis vastu võtta ja et see oleks meile päästeks: «Mina olen taevast alla tulnud elav leib» (Jh 6:51). «Kes sööb ja joob ebaväärikalt, see sööb ja joob enesele nuhtlust» (1Kr 11:29).

Teine leib on Jumala Sõna: «Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust» (Mt 4:4). Palume niisiis, et Jumal annaks meile leiba, st oma Sõna. Sellest tuleb inimese õnn, mis on nälg õigluse järele. Peale seda, kui keskendutakse vaimsetele asjadele, tunduvad need veelgi ihaldusväärsemad; sellest ihast tekib nälg ja sellest näljast tuleneb igavese elu täius.

Viies palve
JA ANNA MEILE ANDEKS MEIE VÕLAD, NAGU A MEIE ANDEKS ANNAME OMA VÕLGLASTELE

1080. Leidub mõningaid inimesi, kellel on suur tarkus ja enesekindlus, kuna nad aga loodavad liialt iseenese jõule, ei käitu nad oma tegudes targalt ning ei vii eesmärgile, mida on kavatsenud. «Nõu pidades lähevad kavatsused korda» (Õp 20:18). Pandagu tähele, et Püha Vaim, kes annab jõudu, annab ka nõu. Kõik hea nõuanne inimese päästmise kohta pärineb Pühalt Vaimult. Inimest peab nõustama siis, kui ta on hädas, nagu on vaja ka arstide nõuannet sellele, kes on haige. Kui inimene on patu tõttu vaimselt jõuetu, peab ta otsima nõu, et terveks saada.

Nõuanne osutub patusele möödapääsmatuks, nagu öeldakse Taanieli raamatus: «Olgu mu nõuanne sulle meelepärane, oh kuningas, lunasta oma patud almustega» (Tn 4:24). Parim nõuanne pattude vastu on almuste jagamine ja halastustegevus. Seepärast õpetab Püha Vaim patuseid paluma ja palvetama: «Anna meile andeks meie võlad».

1081. Me võlgneme Jumalale selle, mille me tema õigusest ära võtame. Jumala õigus on aga see, et me teeksime tema tahet, eelistades seda enda tahtele. Me võtame järelikult Jumala õigusest ära, kui me eelistame enda tahet tema tahtele. See aga on patt. Patt on järelikult meie võlg. Püha vaimu nõu on see, et me paluksime Jumalalt pattude andestust; seepärast ütleme: «Anna meile andeks meie võlad».

1082. Me võime nende sõnade taga näha kolme asja: esmalt, miks see palve esitatakse; teiseks, kuidas seda saab täita; ja kolmandaks, mida meie poolt on vaja teha, et seda täita.

Seoses esimese punktiga peab teadma, et selles palves saame kahte asja kokku võtta, mis on inimestele selles elus vajalikud.

Üks on see, et inimene peaks alati olema kartlik ja alandlik. Mõned on olnud aga nii suurelised, et ütlevad, et inimene võib siin maailmas elada nii, et ta suudab ise pattudest hoiduda. Seda pole aga antud kellelegi peale Kristuse, kellel oli mõõtmatu Vaim ja Pühimale Neitsile, kes oli täis armu ja kelles ei olnud pattu, nagu ütleb Augustinus: «Kui pattudest räägitakse, siis ma ei taha, et teda (st Neitsit) sellega seoses mainitaks».^[xv] Ükski teine pühak ei ole vähemalt kergema patu tegemisest prii: «Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis» (1Jh 1:8).

Seda tõestab ka see palve. On selge, et kõigil pühakutel, samuti ka inimestel on kohane ütelda: «Meie Isa», millega on öeldakse: «Anna meile andeks meie võlad». Järelikult kõik tunnevad ära ja tunnistavad, et nad on pattu teinud või võlglased. Seega, kui sa oled pattu teinud, pead sa tundma hirmu ja olema alandlik.

1083. Teine asi on see, et me peaksime alati elama lootuses – sest kuigi me oleme patused, ei tohi me lootust kaotada, et meeleheide ei viiks meid suuremate ja uute pattudeni, nagu ütleb apostel efeslastele: «Lootusetud on andnud end kõlvatuse ja kõiksugu ebapuhaste tegude meelevalda» (Ef 4:19). Seepärast on väga kasulik alati loota, sest vaatamata sellele, kui suure patukoorma all inimene parasjagu on, peab ta lootma, et Jumal andestab talle, kui ta täielikult pattu kahetseb ja pöördub. Ja see lootus tugevneb meie sees, kui me palume: «Anna meile andeks meie võlad».

1084. Kuid selle lootuse võtsid ära novatsiaanid, kes ütlesid, et need, kes pärast ristimist on korragi patustanud, ei saa loota halastusele. See aga ei pea paika, kui Kristus tõtt rääkis, öeldes: «Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind» (Mt 18:32). Kui sa vaid patte kahetsedes palud, võid igal ajal halastuse osaliseks saada. Sellest palvest tekib hirm ja lootus, sest kõik patused, kes kahetsevad ja tunnistavad oma süüd, saavad halastuse osaliseks. Seepärast ongi see palve vajalik.

1085. Seoses teise punktiga peab teadma, et patus on kaks asja: nimelt süütegu, millega Jumalat solvati, ja süü eest maksta tulev karistus. Süü aga võetakse ära kahetsuses, kavatsusega süütegu üles tunnistada ja heastada: «Ma ütlesin: tunnistan Issandale oma üleastumised ja sina andsid mu patu süüteo andeks» (Ps 32:5). Seetõttu pole põhjust heita meelt, sest süüst vabanemiseks piisab kahetsusest koos sooviga üles tunnistada.

1086. Mõni võib aga seepeale ütelda: kui patt antakse andeks kahetsuse läbi, milleks siis preester veel vajalik on?

Selle peale tuleb aga kosta, et Jumal andestab kahetsuse kaudu süü ja igavene karistus muudetakse ajalikuks, kuid ajaline karistus jääb sellegi poolest alles. Kui nüüd inimene lahkuks elus pihtimata, mitte et ta oleks keeldunud, vaid surm hoidis selle ära, siis läheks ta puhastustulle ja seal, nagu Augustinus märgib, oleks tema karistus väga suur. Kui sa aga tunnistad patud üles, mõistab preester sind nendest karistustest lahti nende võtmete jõul, millele sa oled pihis allutatud. Nii ütleb Kristus apostlile: «Võtke vastu Püha Vaim – kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud» (Jh 20:22–23). Nii et kui keegi tunnistab ühe korra üles, antakse talle midagi sellest karistusest andeks, samamoodi, kui ta uuesti tunnistab, ja ta võib tunnistada nii palju kordi, et kogu tema karistus antakse talle andeks.

1087. Apostlite järeltulijad leidsid sellest karistuse vabastamiseks veel ühe viisi: nimelt indulgentside kasutamise, mis toimivad armuseisundis oleva inimese puhul nii nagu nõutakse ja nagu andja on näidanud. On piisavalt ilmne, et paavstil on see meelevald. Paljud pühakud on teinud palju head, ka ei ole nad pattu teinud – vähemalt mitte surmapattu; häid asju tegid nad Kiriku hüvanguks. Samamoodi on Kristuse ja Pühima Neitsi teened nagu varakambris; sellest saavad paavst ja tema poolt volitatud neid teeneid vajadusel jagada. Patte ei anta seega andeks mitte ainult süü kahetsuse läbi, vaid ka pihil määratud karistuse ja indulgentside kaudu.

1088. Kolmanda punktiga seoses peab teadma, et meie poolt on vajalik see, et me annaksime andeks oma ligimestele meile tehtud süüteod. Selle kohta öeldakse: «Nagu ka meie andeks anname oma võlglastele», muidu Jumal meile ei andesta. «Inimene peab viha inimese vastu, aga otsib päästet Issandalt» (Srk 28:3). «Ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie üle kohut» (Lk 6:37). Seetõttu on ainult selles palves esitatud tingimus: «Nagu ka meie andeks anname oma võlglastele». Sest kui sa oma võlglastele andeks ei anna, siis ei anta andeks ka sulle endale.

1089. Sa võid aga küsida: lausun kõike seda, mis ülal, nimelt: «Anna meile andeks», aga «nagu ka meie andeks anname oma võlglastele» jätan ütlemata. Kas sa siis tahad Kristust petta? Kindlasti sa ei peta teda. Sest Kristus, kes selle palve esitas, mäletab seda hästi ja teda ei saa petta. Nii et kui su suu seda lausub, siis täitku seda su süda.

1090. Küsimus on aga selles, kas see, kes ei kavatse oma ligimesele andestada, peaks ütlema: «Nagu ka meie andeks anname oma võlglastele». Tundub, et mitte, sest see oleks valetamine. Tegelikult tuleb aga öelda, et ta ei valeta, sest ta ei palveta omaenda isikus, vaid Kiriku omas, milles ei ole pettust. Seetõttu väljendatakse palvet mitmuses.

1091. Peab teadma, et andeks antakse kahte moodi. Üks on täiuslike viis – nimelt siis, kui see, keda solvati, otsib solvajat: «Otsi rahu» (Ps 34:15). Teine on ühine kõigile – me andestame neile, kes soovivad andeks saada: «Anna andeks oma ligimese ülekohus ja siis, kui sa palud, vabastatakse sind su pattudest» (Srk 28:2).

Sellest tuleneb ka õndsakskuulutamine: «Õndsad on halastajad», sest halastus on see, mis paneb meid ligimesele andeks andma.

Kuues palve
JA ÄRA SAADA MEID KIUSATUSSE

1092. On neid, kes on pattu teinud ja soovivad oma pattude eest andeks saada. Nad tunnistavad oma patud üles ja parandavad meelt. Ometi ei pinguta nad piisavalt, nagu peab, et mitte uuesti pattu langeda. See ei ole kohane teguviis: ühelt poolt valada silmavett meeleparanduses pattude eest ja teisalt koguda silmavett patustades. Selle kohta öeldakse Jesaja raamatus: «Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast» (Js 1:16). Seepärast, nagu mainitud, õpetas Kristus meid eelnevalt pattude eest andeks paluma. Siin õpetab ta meid, kuidas pattudest hoiduda, see tähendab, et meid ei juhitaks kiusatusse, kus me pattudesse langeme, öeldes: «Ja ära saada meid kiusatusse.»

1093. Kiusatuse puhul tuleb küsida kolme asja. Esiteks, mis on kiusatus? Teiseks, kuidas inimest kiusatakse ja kelle poolt? Kolmandaks, kuidas inimest kiusatustest vabastatakse?

Seoses esimesega tuleb teada, et kiusatus ei ole midagi muud kui läbikatsumine või tõendamine – kiusata inimest, tähendab panna tema voorus proovile.

Inimese voorust katustakse läbi või tõendatakse kahel moel, kuna inimese voorus vajab kahte asja. Üks puudutab hästi toimimist, see tähendab, et inimene teeks head, teine puudutab kurjast hoidumist: «Hoidu kurjast ja tee head» (Ps 34:15). Mõnikord pannakse inimese voorust proovile selle läbi, kas ta teeb head ja mõnikord selle läbi, kas ta hoidub kurjast. Esimesega seoses pannakse inimese voorus proovile, kas ta on valmis heaks, näiteks paastumiseks või muuks seesuguseks. Sinu voorus on siis suur, kui oled valmis head tegema. Sel viisil paneb Jumal mõnikord inimese proovile; mitte et mehe voorust tema eest varjataks, vaid proovile panemise mõte on selles, et kõik seda teaksid ja see oleks kõigile eeskujuks. Nii pani Jumal Aabrahami (1Ms 22) ja Iiobi proovile. Sel põhjusel saadab Jumal õigetele tihtipeale katsumusi, nii et kui nad kannatlikult vastu peavad, siis nende vooruslikkus tuleks ilmsiks ja nad kasvavad vooruses. «Issand, su Jumal, katsub sind läbi, et saaks selgeks, kas sa armastad teda või mitte» (5Ms 13:4). Nii kiusab Jumal inimest, õhutades teda headele tegudele.

1094. Mis puudutab teist küsimust kiusatuse kohta, siis inimese voorust tõestab kurjale õhutamine. Kui inimene peab hästi vastu ega nõustu, siis on tema voorus suur. Kui aga inimene annab kiusatusele järgi, siis pole tal voorust ollagi. Ent sel viisil ei kiusa Jumal kedagi, sest nagu on öeldud Jaakobuse kirjas: «Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi» (Jk 1:13). Inimest kiusavad tema enda liha, saatan ja maailm.

1095. Liha kaudu kiustakse inimest kahel moel. Esiteks sellepärast, et liha õhutab kurjale, sest liha otsib alati oma naudinguid, see tähendab lihalikku, milles enamasti on patt. Kes aga on hõivatud lihalikest naudingutest, ei hooli vaimsetest asjadest: «Igaüht kiusab ta enese himu» (Jk 1:14). Teiseks ahvatleb liha inimest heast taganema. Vaim tunneks iseenesest alati rõõmu vaimsetest hüvedest, liha koorem on aga pärsib vaimu: «Kaduv ihu koormab hinge» (Trk 9:15). «Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes» (Rm 7:22–23).

Lihalik kiusatus on väga tugev, sest meie vaenlane, see tähendab liha, on meiega seotud. Nagu Boethius ütleb, ei kahjusta ükski kahjur meid tõhusamalt kui sisemine vaenlane.^[xvi] Seetõttu peame selle suhtes valvel olema: «Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse» (Mt 26:41).

1096. Saatana kiusatused on kõige tugevamad. Isegi peale seda, kui liha on alistatud, tõuseb teine, see tähendab saatan, kellega meil on raske võitlus. Apostel kirjutab efeslastele: «Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega» (Ef 6:12). Seepärast nimetatakse saatanat tabavalt kiusajaks: «Kas vahest kiusaja ei ole teid kiusanud» (1Ts 3:5).

Oma kiusamistes tegutseb saatan aga väga kavalalt. Ta on nagu osav väejuht, kes kindlust piirab, valides selle nõrgad kohad, mida ta tahab rünnata ja ahvatleb inimest selles kohas, kus see on kõige jõuetum. Seepärast kiusab ta nende pahedega, millele liha poolt jalge alla tallatud inimesed on järeleandlikumad – nagu viha, uhkuse ja teiste vaimsete pahedega: «Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata» (1Pt 5:8).

1097. Saatan teeb kiusates kahte asja: ta ei luba sellele, keda ta kiusab, kohe mingit ilmset kurja, vaid midagi, mis näeb välja nagu hea, et seeläbi vähemalt alguses kallutada inimest eesmärgi kavatsusest kõrvale, sest peale seda on tal lihtsam teda patuteele juhtida, kui teda on juba veidi kõrvale pööratud: «Saatan ise moondab ennast valguse ingliks» (2Kr 11:14). Olles suunanud inimese pattudesse, seob ta inimese nende külge ja ei lase tal tõusta: «Ta reite kõõlused otsekui põimitud» (Ii 40:17). Saatan teeb seega kahte asja: esmalt ta petab inimest ja seejärel hoiab petetu patus kinni.

1098. Maailm kiusab kahel moel. Esiteks liigse ja mõõdutundetu ihaga ajalike asjade järele: «Kõige kurja juur on rahaahnus» (1Tm 6:10). Teiseks tagakiusajate ja türannide hirmuvalitsuse läbi: «Pimeduse tõttu ei saa me millestki aru» (Ii 37:19). «Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga» (2Tm 3:12). «Ärge kartke neid, kes ihu tapavad» (Mt 10:28).

1099. Sellega on ammendavalt selgitatud, mis on kiusatus, kuidas inimest kiusatakse ja kes seda teeb. Jääb veel üle vaadata, kuidas inimest kiusatusest vabastatakse.

Peab teadma, et Kristus õpetab meid palvetama mitte selle eest, et meid ei kiusataks, vaid et meid ei juhitaks kiusatusse. Sest kui mees saab kiusatusest võitu, väärib ta krooni, seepärast ütleb Jaakobus: «Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse» (Jk 1:2). «Poeg, kui tuled Issandat teenima, siis valmista oma hing kiusatuse vastu» (Srk 2:1). Samuti: «Õnnis see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni» (Jk 1:12). Seepärast õpetab Issand meid palvetama, et me ei satuks nõustudes kiusatusse: «Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus» (1Kr 10:13). Sest kiusatus on inimlik, sellega soostumine aga kuratlik.

1100. Aga kas Jumal saadab meid siis kurja, kuna Issand ütleb: «Ja ära saada meid kiusatusse»? Minu vastus on selline: öeldakse, et Jumal ärgitab meid kurjale seda lubades; teisisõnu, kui inimene on teinud palju patte, võtab Jumal temalt oma armu, mistõttu inimene langeb pattu. Sellepärast me laulame: «Kui mu jõud jätab mind maha, ära hülga mind (Issand)» (Ps 71:9). Jumal aga juhib inimest palava armastuse kaudu, et inimene ei satuks kiusatusse, sest armastus, olgu või väike, saab vastu panna igasugusele patule: «Armastust ei suuda kustutada suured veed» (Ül 8:7). Samuti mõistuse valguse läbi, millega ta meid tegudes juhendab, sest nagu ütleb Filosoof: kõik, kes pattu teevad, on teadmatuses. «Ma teen su targaks ja näitan sulle teed» (Ps 32:8). Seda palus Taavet, kes ütles: «Valgusta mu silmi, et ma ei suiguks surmaunne, et mu vaenlane ei ütleks: sain tast jagu» (Ps 13: 4–5). See on meil aga mõistuse anni kaudu. Seega, kui me keeldume kiusatusele järgi andmast, hoiame oma südame puhtana: «Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat» (Mt 5:8). Nii jõuame Jumala nägemiseni, milleni ta ise meid saadab.

Seitsmes palve
VAID PÄÄSTA MEID ÄRA KURJAST. AAMEN

1102. Issand õpetas meid eelnevalt pattude eest andeks paluma ja seda, mismoodi me saame kiusatustest hoiduda. Selles palves siin õpetab ta meid aga paluma kaitset kurja eest. Augustinus ütleb, et see palve toimib ühtviisi kõikide kurjade asjade vastu, nimelt pattude, haiguste ja vaevade vastu. Seda on öeldud pattude ja kiusatuste kohta, aga see käib niisamuti ka teiste kurjade asjade – nimelt kõigi selle maailma raskuste ja vaevade kohta. Jumal vabastab meid neist neljal moel.

Esiteks soovib Jumal, et ei tuleks ette ahistusi. Seda juhtub küll harva, sest pühakudki ahistatakse selles maailmas, nagu öeldakse: «Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga» (2Tm 3:12). Ometi teeb Jumal vahel nii, et halvad asjad mõnd inimest ei vaeva. See on nimelt siis, kui Jumal teab, et inimene on jõuetu ja ei suuda vastu panna – ka arst ei anna haigetele ja nõrkadele liiga kangeid ravimeid: «Ma olen seadnud su ette avatud ukse ja ükski ei suuda seda sulgeda, sest sul on vähe jõudu» (Ilm 3:8). Taevasel kodumaal on see kõigiga, sest seal ei kanata keegi. «Kuuest hädast», st selles elus, milles eristatakse kuus ajastut, «päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri» (Ii 5:19); «Neil ei ole siis enam nälga ega janu» (Ilm 7:16).

1103. Teiseks päästab Jumal meid vaevadest, kui ta meid neis lohutab. Sest kui Jumal ei lohutaks, ei saaks inimene vastu pidada. Teises kirjas korintlastele öeldakse: «Meid vaevati ülemäära üle meie jõu» (2Kr 1:8); ja sealsamas: «Jumal, kes lohutab alandlikke, on lohutanud meid» (2Kr 7:6). «Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused rõõmustasid mu hinge» (Ps 94:19).

1104. Kolmandaks teeb Jumal vaevatutele nii palju head, et nad unustavad kurja: «Sa teed rahu peale tormi» (Tb 3:22). Selle maailma vaevu ja piinu ei pea kartma, sest need on kaasnevate lohutuste, samuti kannatuste lühiduse tõttu hõlpsasti talutavad. Apostel kirjutab: «See praeguse hetke kerge viletsus saavutab meile määratult suure igavese au» (2Kr 4:17), sest nende kannatuste läbi jõuame igavesse ellu.

1105. Neljandaks, kuna kiusatused ja vaevad muudetakse meile hüveks, siis ei ütle Issand mitte, et «päästa meid» kiustaustest, vaid «kurjast», sest kiusatused toovad pühadele krooni ja seepärast kiusatuste pärast ka kiideldakse: «Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse» (Rm 5:3). «Viletsuse ajal annad sa patud andeks» (Tb 3:13). Niisiis vabastab Jumal inimese kurjast ja viletsusest, muutes need heaks. See on suurima tarkuse märk, sest on tark korraldada kuri ümber heaks. Seda sünnib kannatlikkuse läbi, mis leiab aset katsumustes. Teised voorused kasutavad häid asju, kannatlikkus aga kurje, mistõttu kannatlikkus on tarvilik vaid kurjuse, see tähendab ebaõnne korral: «Mehe arukus ilmneb kannatlikkuses» (Õp 19:11).

1106. Seetõttu paneb Püha Vaim tarkuse anni kaudu meid paluma, ja selle kaudu jõuame õndsuseni, milleks on seatud rahu, sest kannatlikkuse kaudu on meil rahu nii headel aegadel kui ka raskustes. Sel põhjusel nimetatakse rahunõudjaid Jumala lasteks, sest nad on Jumala sarnased – nagu miski ei saa Jumalale kahju teha, nii ei saa ka neile, nii headel aegadel kui ka raskustes. Seepärast on kirjutatud: «Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks» (Mt 5:9).

1106. «Aamen» on üldine kinnitus kõikidele palvetele.

Kokkuvõttev selgitus Meie Isa palvele

1108. Öeldu kokkuvõtteks tuleb tähele panna, et Meie Isa palve sisaldab kõike, mida peab ihaldama ja millest peab hoiduma. Ihaldatava hulgas on tuleb aga ihaldada kõige enam seda, mida kõige enam peab armastama – see on Jumal. Seetõttu palu kõigepealt Jumala auhiilgust, öeldes: «Pühitsetud olgu Sinu nimi».

Jumalalt peaksid sa endaga seoses ihaldama kolme asja. Esimene asi puudutab igavese elu saabumist, mida sa palud kui ütled: «Sinu riik tulgu». Teine asi puudutab seda, et sa teed Jumala tahtmist ja õigust, mida sa palud, kui ütled: «Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal». Kolmas asi puudutab eluks vajalikku, mida sa palud, kui ütled: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev». Sellest kolmes kõneleb Issand: «Otsige esmalt Jumala riiki» (Mt 6:33) – see käib esimese kohta; «ja tema õigust» – see käib teise kohta; «ja seda kõike antakse teile pealekauba» – see käib kolmanda kohta.

1109. Need asjad, mida tuleb vältida ja millest hoiduda, on hüvega vastuolus. Hüve on see, mida kõigepealt peab ihaldama, ja nagu öeldud, neid asju on neli. Esimene asi on Jumala auhiilgus. Sellele ei vastandu mitte mingit kurja: «Kui sina pattu teed, mida sa sellega temale võiksid teha... kui sa oled õige, mida sa temale võiksid anda?» (Ii 35:6–7). Sest Jumala auhiilgus avaldub nii kurjas, kuivõrd see karistab, kui ka heas, kuivõrd see annab tasu.

Teine hüve on igavene elu. See aga vastandub patule, sest patt saadab hukka. Seepärast me ütleme kõrvaldamiseks: «Anna meile andeks meie võlad, nagu ka meie andeks anname oma võlglastele».

Kolmas hüve on õiglus ja head teod. Sellele vastandub kiusatus, sest kiusatus takistab meil head tegemast. Seepärast me palume kõrvaldamiseks: «Ja ära saada meid kiusatusse».

Neljas hüve on hüüs. Sellele vastanduvad raskused ja vaevad. Seepärast me palume kõrvaldamiseks: «Vaid päästa meid ära kurjast». Aamen.

 

Märkused ja kommentaarid

Aquino Thomas avastati 19. sajandil uuesti. Paavst Leo XIII avaldas 1879. aastal kuulsa entsüklika Aeterni patris, milles soovitati iseäranis just Aquino Thomase filosoofiat, et sellega ravida pealetungivat materialismi ja sekularismi. Aquino Thomase taasavastamise taga ei saa näha vaid kiriku reaktsiooni. Pigem annab Aquino Thomase suur populaarsus tunnistust sellest, et tema mõtteselgus ja religioonikäsitlus lihtsalt kõnetabki neil aegadel inimesi rohkem, mil ühiskonna üldine vaimupimedus on kõige suurem. 20. sajand on neid mõlemaid arenguid (Thomase filosoofia levikut ja ühiskonna kõlbelist kollapsit) vaid süvendanud.

Aquino Thomase tohutu tekstilise pärandi hulgas on hulk «rahvapäraseid» katehheetilisi tekste, milles käsitletakse apostellikku usutunnistust, Meie Isa palvet, kümmet käsku ja sakramente. On märgitud, et Thomase seletused on tähelepanuväärsed oma lakoonilisuse ja keele lihtsuse poolest, katehheetilise õpetuse põhiosad on üksteisega seotud, moodustades justkui harmoonilise terviku. Püha Thomase katehheetilisi juhiseid kasutati ilmselt juba 13. ja 14. sajandil preestritele ja usuõpetajatele mõeldud käsiraamatute ja õpikutena, samuti hiljem Trento katekismuse koostamisel.

Thomase katehheetilisi tekste hakati 19. sajandi lõpul uuesti terviklikult tõlkima ja avaldama. Baseli piiskop kirjutab Aquino Thomase esimese tervikliku saksakeelse tõlke eessõnas järgmist: «Siiski ei tõusnud Püha Thomase vaim alati spekulatiivse teaduse kõrgustesse. Ta teadis ka, kuidas ehtida oma keelt vähem suurejoonelistesse vormidesse, tegemata järeleandmisi siiski vajalikule korrektsusele, tuues oma õpetussisu täiuse kõigile arusaadavalt lähedale. [...] Need tekstid moodustavad ereda ja arusaadava esituse meie püha religiooni põhilistest usutõdedest ja moraaliõpetusest. Meile pakutakse omamoodi lihtsustatud õpetust, katekismust, käsiraamatut, sobivat ja kasulikku ühtaegu nii vaimulikule kui rahvale.»

«Lihtsus» Aquino Thomase tekstides tähendab küll seda, et Ingellik Doktor säästab oma lugejat filosoofilistest mõttekäikudest ja tsitaatidest. Teisalt võiks öelda, et katehheetilistes tekstides on selle võrra rohkem Pühakirja ja kirikuisade tsitaate. Mõned lõigud koosnevadki kombineeritud Pühakirja tsitaatidest. Meie Isa palve seletuses tsiteerib püha Thomas vaid kahel korral Aristotelest ja ühe korra Boethiust. Põguski kokkupuude Thomase palvetekstide interpretatsiooniga ei jäta kahtlust, et püha Thomas oli hea inimhinge analüüsija, suutes napi kirjeldusega markeerida kristliku eetika kesksed probleemid (vt nt kiusatuse kirjeldust). Tundub, et siinse teksti puhul on Thomas Pühakirja kõrval kõige enam tõukunud oma interpretatsioonis Augustinusest, keda tsiteeritakse kirikuisadest ka kõige rohkem. Pühakirja tsitaatide kohta peab ütlema, et need on tihtipeale lühendatud parafraasid, mis ei aja taga Pühakirja täpset lauseehitust, vaid vahendavad lugejale pigem kirjakoha mõtet. Thomase arutluskäik voolab aga siin sama ladusalt kui Summa Theologicas. Võiks isegi öelda, et palveteksti seletuse jälgimine esitab lugejale isegi suurema väljakutse, sest erinevalt Summast, kus argumentatsioon on esitatud alati ettekirjutatud struktuuri järgi, sisaldab siinne tekst vaid üha korduvad üksteise sees hargnevaid (alam)loetelusid, mille järgnevusega on kohati raske sammu pidada.

Palvetekstide seletustega on veel seegi lugu, et kuigi neid peetakse kaasajal vaieldamatult autentseteks, ei ole need kirja pandud tõenäoliselt Aquino Thomase enda käega. Püha Thomas luges need palvetekstide seletused jutlustena ette oletatavalt 750 aastat tagasi (1273), st aasta enne oma surma. Jutluse teemaarendustes võib tähelepanelik lugeja kergesti ära tunda ja leida paralleelseid teemakäsitlusi, mis esinevad Thomase põhiteostes. Tundub, et Aquino Thomas ei eelda, et palvetekstide seletuste kuulajalt (lugejal) oleksid põhjalikud teoloogilisi eelteadmised. Küll aga eeldab Thomas palvetekstide seletuse kuulajalt teatud häälestust, mis korreleerub nõudega palve enda lugemisele. Thomase sõnutsi peaks see olema «kindel, õige, korrapärane, pühendunud ja alandlik». Seda on sobilik kõrvutada Thomase kaasaegse, püha Bonaventura soovitusega: «Ärgu siis lugeja arvaku, et piisab lugemisest ilma võidmiseta, spekulatsioonist ilma pühendumiseta, uurimisest ilma imestamiseta, vaatlusest ilma rõõmuta, töökusest ilma vagaduseta, teadmisest ilma armastuseta, mõistmisest ilma alandlikkuseta, pingutusest ilma Jumala armuta, järelemõtlemisest ilma jumaliku tarkuse inspiratsioonita.»

Meie Isa palve seletuse tõlge on tehtud Marietti standardsest väljaandest S. Thomae Aquinatis Opuscula theologica, T. 2 (Marietti, Taurini-Romae, 1954 [1986]). Juba aastakümned tagasi on alustatud Thomase katehheetiliste tekstide uue tekstikriitilise väljaande ettevalmistamist Commissio Leonina kirjastuse poolt (T. 44, 2), kuid selle ilmumine on koostaja Marc Millais OP kinnitusel veel mägede taga. Siinse tõlke sisemine lõikude numeratsioon vastab Marietti väljaandele. Piiblitsitaadid on enamasti tõlgitud originaali järgi, kus võimalik (eriti UT tsitaatide puhul), on kasutatud ka Eesti viimast piiblitõlget. Vulgata kirjakohad viitavad Eesti piiblitõlgete numeratsioonile.

Sven-Olav Paavel

 

[i] Cyprianus, De Oratione Dominica, III, PL 3, 521.

[ii] «Paluge niisiis, armsad vennad, nagu meie Õpetaja Jumal on näidanud. Armas ja lähedane on palve, mis pöördub Jumala poole Tema enda sõnadega ning toob Tema kõrvu Kristuse palve» (samas).

[iii] «Kergemad» (venialia) [patud], st andestatavad patud (vt CCC, 1854–64) – Augustinus ütleb: «Millised patud on kergemad (levia), millised raskemad (gravia), ei ole inimliku, vaid jumaliku kohtu otsustada» (Augustinus, Enchiridion, 78).

[iv] Augustinus, Epistula ad Probam, 130, 12. Sama Augustinuse mõtet arendab Thomas Summas: «Ma vastan: Meie Isa palve on kõige täiuslikum palve, sest nagu Augustinus ütleb kirjas Probale, et kui me palume õigesti ja sobivalt, siis me ei saa mitte midagi muud lausuda kui seda, mis Issanda palves on üles tähendatud. Kuna palve on justkui meie soovide vahendaja Jumala ees, siis on õige ainult seda Jumalalt paluda, mida me tohime soovida. Meie Isa palves me ei palu mitte ainult kõike seda, mida meil on õigus soovida, vaid ka selles järjekorras, milles tuleb soovida, nii et see palve mitte ainult ei õpeta meid paluma, vaid juhib ka kõiki meie kiindumusi (affectus)» (ST, II-II, q 83, a 9).

[v] Augustinus, Epistula ad Probam, 130, 20.

[vi] Augustinus, Epistula ad Paulinum episcopum Nolanum et Therasiam uxorem eius, 31, 1.

[vii] Thomas täpsustab siin esitatud mõtet Aristotelese kommentaaris: «Kõik, kes nii mõtlevad, omistavad kõrgeima asupaiga, nimelt taeva, Jumalale, olgu nad siis barbarid või kreeklased [...] nõnda omistavad nad taeva jumalikele substantsidele, justkui seostades surematu koha surematute ja jumalike asjadega. Nii et Jumala eluaset taevas mõistetakse sobivana sarnasuse järgi, kuna see keha on teiste kehade hulgas kõige lähemalt sarnane vaimsetele ja jumalike substantsidele. On ju võimatu, et taevane eluase oleks muidu omistatud Jumalale, justkui vajaks ta kehalist kohta, mille kaudu teda mõista [...] kuigi inimesed peavad templeid Jumala elupaigaks, ei arva nad seda mitte Jumala enda, vaid nende pärast, kes Jumalat mõnes paigus peavad kummardama. Seega on hävivad templid võrdelised kaduvate inimestega, taevas aga jumaliku kadumatusega.» (In libros Aristotelis De caelo et mundo expositio, I, 7, 75).

[viii] Ignatius Antiookiast (surn 107). Eesti keeles on avaldatud tema kirjad (Apostlikud isad. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2002).

[ix] Parafraas Augustinuse «Pihtimuste» teisest raamatust (II, 10[18]): «Nooruses ma eemaldusin Sinust ja ekslesin ringi, mu Jumal, jäädes kaugele Sinu kindlusest...» (Augustinus. Pihtimused. Tallinn, Logos, 1993, lk 38).

[x] Augustinus, Pihtimused, II 6[14], lk 35.

[xi] «Tuleb uhkus, tuleb ka häbi, aga alandlikel on tarkus» (Õp 11:2).

[xii] «Tee» (fac), «tehkem» (faciamus), «sündigu» (fiat).

[xiii] Augustinus, Sermo, 169, PL 38, 923.

[xiv] Augustinus, Epistula, 153, 6.

[xv] Augustinus, De natura et gratia, 36, PL 44, 267; vt Aquino Thomase seletus Ingli tervituse palvele.

[xvi] Boethius, De consolatione philosophiae, III, 5.