Olles Misjonipiiskopkonna vaimulike seas ametistaaži pikkuselt teisel kohal, on mul au tänada kirikupäevade eestvedajaid, eriti isa Harri Lammit ning kõiki vabatahtlikke abilisi.

Paljud töökad ja osavad põlluharijad minu kodukandis saavad tänavu rekordilise saagi. Nende töö ja vaev pole olnud asjatu. Teie, kirikupäevade eestvedajad ja töötegijad, olete rühmanud töötada evangeeliumi põllul ning teie töö ja vaev pole olnud asjatu. See pole iial asjatu Issanda pühas, igaveses sõnas! Vanasti oli kristlastel tunnuslause Ora et labora, «Palveta ja tee tööd». Te andsite endast kõik, palvetasite, ning meie saime osa võrratutest kirikupäevadest.

See on tänupüha

Veelkord võime olla tänulikud kõige selle eest, mida Issand meile kirikupäevadel andis. Mitmed kogesid eriti pühapäevasel missal kohapeal, ning samal ajal tuhanded oma raadiote juures seda, mida öeldakse psalmis 22: «Jumala trooniks on Iisraeli kiituslaulud.» Millest küll tulvas selle missa vägev koraalilaul, mida meisterlik koor ja orkester juhatasid? Nagu kõlab tänavuste kirikupäevade teema «Sama tõotuse kaaspärijad» (Hb 11:9), me tänasime taevase päranduse eest, et saame osa sellest kõige olulisemast pärandist. Seda pärandit ei saa määratleda juriidiliste või sotsioloogiliste terminitega, seda saab kirjeldada üksnes piibellike sõnadega. Osaduses õigete altarite ja kantslitega rändame me taevase pärandi osasaajatena patu, surma ja kuradi meelevalla ära võitnud Jeesuse Kristuse haavade kaitse all.

Vana lavialaste laulu sõnul, mida Lutheri Sihtasutuse asutaja Simo Kiviranta lavialasena eriti kiitis: «Nüüd tänu Issand Jeesusel, et tuli siia meile, lunastajaks vaevatuil, kingiks langenuile. Me õiguseks ta surnuist tõusis ja surma alistas, sest rõõmustada saame. Taevane koda üllas on pärand, meil kingiks on antud taevane koda.» (Luterilaisia Virsiä 853)

Pärandist osasaajaid on rohkem

Meie kirikul üks iga-aastane suursündmus. Aga juba mitu aastat järjest Loimaal suurepäraselt korraldatud kirikupäevad ei innusta meid millegipärast korraldama väiksemaid misjonisündmusi. Meie visioon pole mitte see, et tulla tasub vaid sinna, kus on midagi suurt ja erilist. Püha Piibel ei õpeta suursündmuste-kristlust, vaimulikku kodutust. Kristuse kiriku põhiüksus on kogudus, olgu see väike või suur, mille missal regulaarselt kogunetakse ning millega liitutakse või sealt lahkutakse. Püha Vaim tahab liita sind kogudusega, mille altar ja kantsel lähtuvad Jumala sõnast. Ning Vaim äratab sinus armastuse oma koguduse vastu. Sa palvetad oma koguduse eest ja oma pastori eest. Meie pilk on alati meie oma kogudusel ning selle igapühapäevasel missal.

Ometigi on oma tähendus ka meie suursündmusel. Paljud kristlased ei suuda tunnistada tõsiasju, nad on takerdunud mälestustesse kunagistest ärkamistest, sellesse, kuidas toona tegutseti. Nad igatsevad taga kogu rahvast ühendanud kristlikku kultuuri, mis juba ammu on murenenud. Võibolla loodavad nad säilitada vähemalt mingeid kristliku kultuuri riismeid. Tegelikkus on aga see, et tänapäeva Soome on misjonipiirkond. Meie kodumaa on vallutanud puhas sekularism ning isegi antkristlik mõtteviis. Selleks, et vältida mugandumist enamuse vaadetega, on oluline, et erinevatest Soome paigust siia kirikupäevadele kogunedes näeme, et meid, vanausulisi kirikuliikmeid siiski on. Meid kutsutakse saama kindlamaks pühas usus ning taevaste töövahenditega julgelt pöörama pilgu tulevikku: «Nõnda me usume, õpetame ja tunnistame.» Aga ka: «Selle me lükkame tagasi». Rõõm on näha, et me ei ole mitte hääletustulemustega määratletud usu või üldise religioossuse järgijad. Kogu kristlikust pärandist kinni pidades oleme tõelise kiriklikkuse ehk piibellikkuse, ning sellega just vana kiriku pärijad.

Sedasama usku tunnistasid pühad apostlid, õnnis Neitsi Maarja, kirikuisad, meie armsad usupuhastajad ning sadade aastate kestel Soome suurim kirik ehk rahvakirik. Aga siis toimus raputav pööre, mida võib paljudes paikades nimetada lahkulöömiseks kristlikust kirikust. Hoolimata meie Issanda ja Tema pühade apostlite pidevast rõhutamisest, et kõige olulisem on meie jaoks meie Issanda teenitud ja kingitud taevane pärand, see, millest juba meie vana katekismus lühidalt ütleb: «Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu  pärga ei võtaks! …. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim kogudustele ütleb.»

Hoidke kinni taevasest pärandist

Peale maise pärandi on võimalik erinevatel viisidel raisata ka taevast pärandit. Ehkki Issand on tõotanud, et Tema kogudus püsib maailma lõpuni ning põrgu väravad ei saa sellest võitu, võib kiriku mingi osa ehk üks kirikuorganisatsioon või selle kogudus saada tõsiselt kahjustatud. Võib saada isegi Kaini kirikuks, mis ei piirdu ükssens sõimu või siltide kleepimisega, vaid isegi kiusab taga õiget Aabeli kirikut, tema kogudusi ja Jumala lapsi.

Sain eile sõnumi, et Lintiläs meie külateel jooksid paar hunti. Ma ei julgenud enam oma koeraga välja minna! Aga palju rohkem tuleb hoiduda nende eest, kelle kohta Issand ütleb: hundid lambanahas (Mt 7:15). Meie Issand ütleb: «Hoiduge nende eest!» Ning püha apostel hoiatab enda rajatud kogudust: «Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa.» Juba aastaid on piibellikult tunnistavatele usklikele kleebitud silte: Te olete vanamoelised. Te elate eilses maailmas. Viimaks peate teiegi vältimatult uuenema!

See «vältimatu uuendamine» on kõikjal Euroopas ja Soomes kestnud juba kümneid aastaid. Tulemuseks on otsekui Hiroshima pommiplahvatus. Kirikupoliitiline liberalism sai spiikri haamrilöögiga aastal 1986 kõik võimalused pöörata Soome enamuskirik kasvule. Tulemused on vastupidised. Soome enamuskiriku missalkäijate hulk on võrreldes liikmete koguhulgaga maailma kõige madalam ning seda tõugatakse veel madamale. Seda siis nimetatakse «vältimatuks uuenemiseks».

Nii soomekeelses (Kotimaa 9.9.25) kui rootsikeelses (Kyrkpressen 10.9.25) kirikulehes on uuendamisena nimetatud peamiselt ühiskonnateadustest tuntud termin ajakohasus. Need, kes ei ajakohastamisele ei allu, said nüüd uue sildi. Peapiiskop emeeritus John Vikströmi arvates on nad «kalvinistid» või «biblitsistid». Isegi õndsalt surnud Göteborgi emeriitpiiskop Bo Giertz mõisteti süüdi ning arvati vanameelsete või biblitsistide või kalvinistide hulka. Mille pärast? Giertz kaitses vankumatult piibellikku, meeste karjaseametit. Ta ei allunud ajakohastamisele, vaid luges hoopis apostellikku testamenti: Mis ma teile kirjutan, on Issanda käsk. Kui aga mõni seda ära ei tunne, siis ei tunta tedagi.

Avaldasin 1993. aastal soome keeles Giertzi raamatu Apostlik usk elab. Palusin sellelt järelsõna piiskop Olavi Rimpiläinenilt. Ta alustas sõnadega: «Apostlik usk elab. Aga kaugeltki mitte võiduka edu tähe all.» Ka see raamat on nüüd hambusse võetud. Ma tean, et tabude ja uustabude puutumine häirib kedagi või põhjustab isegi kellegi solvumist. Aga meie piibellik usk ehk apostlik pärand eeldab piiride tõmbamist: «Selle me lükkame tagasi.»

Kõige tõsisemal viisil tuleb välja öelda: Kristuse kirikut ei loo ega pea ülal ega valitse ükski meie ajastu usulis-filosoofiline idee, ega ajakohasus ega ühiskondlikud mõisted või moevoolud, isegi mitte idee õigeksmõistmisest, regimendiõpetusest või ligimesearmastusest. Kiriku loob, seda peab ülal ja valitseb Jumala püha sõna ning sõnas ligiolev Kristus. Kuna Kristus on seesama eile, täna ja igavesti, siis Jumala sõna on sama. Selle väljaütlemine ja järgimine ei ole konservatism, vaid pattu langenud maailma kõige radikaalsem tõde, kuni maailma lõpuni välja. See võib viia kohtujärje ette isegi usu- ja sõnavabadust tunnustavates riikides. Aga tegelik vanameelsus on kinnihoidmine kogu rahvast ühendava kultuuri jäänustest. See on viimaks vaid kunstlik hingamine.

Sama tõotuse pärijad

Mis meie kirikupäevade tunnuslause oligi? «Sama tõotuse kaaspärijad» (Hb 11:9) Mis tõotusi püha Piibel meile siis annab? Neid on tohutult:

• Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. (Jh 10:27–28)
• Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval. (Jh 6:54)
• Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. (Jh 15:5)
• Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik! (Lk 12:32)

 Mu sõber, sina oled sama tõotuse pärija. Püsi Jeesuse kingitud õiguses! Püsi Jumala sõnas, Issanda söömalauas ning ristimise armus. Püsi selles koguduses, mis on piibellik.

Tõlkinud Illimar Toomet.

Sakari Korpinen on Soome Misjonipiiskopkonna vaimulik

 

 

Avaldame järgnevalt esmaavaldaja loal ühte koondatud artiklid, mis ilmusid 1995. aasta novembrist 1996. aasta jaanuarini ajalehes «Eesti Kirik». Toim.

 

I. Alguse algus. Varane iiri kultuur (6.–10. saj)

Olematuse raskus

Keeruline on rääkida millestki, mida ei ole. Aga vahetult pärast 496. aastat, mil Rooma impeerium kokku varises ja mida seetõttu antiigi ja keskaja piiriks peetakse, näib, nagu ei olekski enam Lääne-Euroopas kultuuri. Ei vana (sest see oli peaaegu täielikult hävitatud) ega uut (sest see ei olnud veel tekkinud). See oli kriis, mis kestis sajandeid, sest iga algus on raske. Eriti esimesed pool tuhat aastat – ja eriti siis, kui tekkimas on uus tsivilisatsioon. See on aeg, mil Euroopa ei ole euroopalik, vaid barbarlik. Sõna otseses mõttes. Ometi kuulus Jumala plaani luua uus, kristlusel põhinev kultuur just siin ja nimelt noortele metsikutele rahvastele, mitte aga kunste, teadust ja filosoofiat harrastavatele roomlastele toetudes. Viimaseid ei suutnud enam aidata nende kirikki, mis varakristliku perioodi vaesust ja vaimsust unustades suuremaks, võimsamaks ja rahakamaks muutudes sarnanes üha enam lekkima hakanud Noa laevaga.

Ristikheinalehe võit

Uusi «loomi», s.t germaanlasi, kes pika ajalooga impeeriumi läänepoolele lühikese lõpu tegid, see «laev» esialgu peale võtta ei saanudki. Nimelt ei olnud nende puhul tegemist ei kristlaste ega paganatega, vaid ariaanlastega – väärõpetuseks kuulutatud kristliku sektiga. (See eitas lausa tänapäevaste Jehoova tunnistajate kombel Jumala kolmainsust ja tõlgendas Piiblit vastavalt hetkevajadustele.) Paistab, et selline elukäsitlus meeldis vallutatutelegi, sest selle tuntav mõju jääb nii Itaalias kui mõnes muuski Euroopa lõunaosa paigas püsima paariks järgnevaks sajandiks.

Ja ometi sünnib just ajal, mil kristlus näib kõikjal kaotajana, selle tõeline õitselepuhkemine. On tähelepanuväärne, et uus vaimne Euroopa sünnib seal, kus see maailmajagu geograafiliselt lõpeb. Selleks alaks on Iirimaa, mille läänerannikut ei uhu enam meri, vaid ookean. Kes teab, ehk võrdlesid ristiusku ookeaniga ka mõned iirlased, kui nad 5. sajandil saarele jõudnud misjonär Patrickult sellest kuulsid.[1] Looduslähedased sümbolid olid nende mõttelaadile ju isegi nii omased, et Patrick pidi Jumala kolmainsustki neile seletama näitega ristikheinalehest, mille kolm osa moodustavad ühe terviku. (Selline vähimas suurima ja maises jumaliku nägemise võime oli iseloomulik kõikidele keltidele, iirlaste sugulastele. See hõimuliit asustas algselt Madalmaad, Šveitsi, Lääne- ja Lõuna-Saksamaa ning Briti saared, segunedes aga hiljem kõikjal peale Iirimaa hoopis jõulisema hingelaadiga germaanlastega.[2] )

Alateadvuse peegel

On mõistetav, et Iirimaal tekkinud kultuur on nii uus, et ta ei saa teisiti, kui rüütab end vanasse – keldilikesse vormidesse. Kuigi iselaadne ja isemeelne, kannab ta endas sõnumit armastavast ja kõikjal olevast Jumalast ning seetõttu ei ole meil põhjust kahelda iiri vaimulikeski, kes küll ei allunud Rooma usukeskusele, pidades lihavõtteid valel ajal, ja ajasid punkarlikul moel pead paljaks, lastes ülejäänud juustel vabalt kasvada. (Sellega jäljendati paganlusaegseid keldi šamaane – druiide. Nähtavasti ei suudetud vaimsete asjadega tegelevat inimest teisiti ette kujutada.) Paljud neist «veidrikest» läksid elama ja palvetama «iiri kõrbe» – inimtühjadesse, lagedatesse paikadesse, kus said kokku vaid meri, maa ja taevas ning inimene ja Jumal.

On hämmastav, et kunst, mis sünnib nii totaalses, jahedas ja kõiksusele avatud looduses, on nii kerge, õrn ja rafineeritud, soojades kuldpruunides toonides. Samas ei tea me siiani, mis tähendus on neil paganlikest mustritest pärinevatel paeltel, kolmiksiirulistel ringidel ja pardinokkadega loomadel, mida iiri mungad hoole ja armastusega oma psaltrite ja evangeliaaride esilehtedele maalisid. Ja kas neil mingit mõtet oligi? Me ei tea seda, kuid võime oletada, et nad tahtsid sellega väljendada oma usku elu igikestvusse, maailma kosmilisse seaduspärasusse või iga eluavalduse jumalikku päritolu – seega mõisteid, mida ei saagi väljendada teisiti kui abstraktselt. Ehk andsid nad aga hoopiski vaba voli oma pöörasele fantaasiale (mis ilmneb eriti legendides) ja iluvajadusele? Psühholoogid peavad seda kõike aga inimese alateadvuse peegelduseks, mis ilmneb spontaansel joonistamisel. Sellisel juhul näitaksid iiri kujutised oma joonistajate erilist tasakaalustatust ja võimet harmoonilisteks suheteks inimeste, looduse ja iseendaga – seega siis ka Jumalaga!

Hiljem «alateadvuslik», nähtavasti vahetult palvetamisele järgnenud kiire joonistamise meetod vist unustatakse, sest hakatakse kasutama ka sirgjooni ja sümmeetriat ning proovitakse kujutada figuuregi. (Viimaseid küll väga stiliseeritult ja dekoratiivselt.) Seetõttu pole hilisemad miniatuurid enam nii mõistatuslikud, pigem mõistlikud ja lõpuks ehk liigagi mõistuslikud.

Rõngasristi saladus 

Samal ajal muutuvad üha täiuslikumaks iiri kiviristid, mis lihtsatest püstistest kiviplaatidest, millele mõne joonega mingi kujund sisse kraabitakse, arenevad tõelisteks, reljeefidega rikkalikult kaetud monumentideks. Nende harusid – nagu eesti kiviristidelgi – ühendab ring. Ja jälle ei tea, miks see nii on. Kas on see aura, valgussõõr ümber risti keskosa, kuhu toetub Ristilöödu pea? On see paganlikest aegadest peale austatud päike, mille varjab nüüdne, veelgi võimsam valguskandja risti näol? Või äkki on see vaid kahe jõu (hea ja kuri), kahe alge (mees- ja naisalge) või isegi kahe usundi (paganlus ja kristlus) üksteisesse sulamise märk? (Usk vastuolude leppimisse teispoolsuses kuulus ürgkeldi mõttemaailma.) Me ei tea seda ja võib-olla ei saa kunagi teada. Aga kas ei piisa siis meile teadmisest, et meil olid kunagi kaugel Iirimaal vennad, kes otsisid Jumala palet, kellel ei olegi nägu, ja kujutasid midagi, millel ei olegi kuju?

Eesti Kirik 29.11.1995: lk 6.

 

 

II. Võitlus lohega. Varajane germaani kultuur (Kesk-Euroopas u 700–1050, Põhjamaades 1000–1200)

Vastamata küsimuste aeg

Ja ometi on iiri kultuur võrreldav roosiga, mis õitses imekaunilt, kuid ei kandnud jäävat vilja. (Kui selleks mitte pidada iiri misjonäride tegevust ja nende varasemaid kultuuriimpulsse mandrile.) Mitmel põhjusel, peamiselt aga maa vallutamise tõttu inglaste poolt, ei arene siin juba tekkinud kultuur edasi, vaid hääbub pikkamööda. Saar ise jääb sajandeiks Inglise riigi mahajäänud äärealaks.

Hoopis teiselaadiliseks kujuneb Euroopa teise põlise hõimuliidu – germaanlaste – saatus, mis areneb omakorda erinevaks neil, kes asusid elama endistele romaniseerunud keldi aladele (Prantsusmaal, Hispaanias jm) ja Itaaliasse, või neil, kes jäid põhja poole, põlistele germaani aladele. Endistes Rooma riigi piirides võetakse kristlus pikkamööda üle kohalikult elanikkonnalt (kes on enamuses ristitud) kui osa nende arenenumast elulaadist, mis barbaritele imponeeris. Seetõttu püüavad nad kasutada oma elutunnetuse väljendamiseks antiikkunsti elemente. Kahjuks on see soov määratud ebaõnnestumisele, sest see oli püüe ühendada tuld ja vett. Nii on antiikornamendis tasakaal ja kord, mis täidetud pinna kõrvale paigutab võrdväärselt tühja. Samuti on antiikfilosoofias, mis usub, et igale küsimusele leidub vastus. Germaani hõimude mustrid põimuvad keeruliselt ja vihaselt justkui iseennast (ja viimastki kriipsukest tühja ala) hävitada tahtes. Jällegi on selles midagi sarnast rahva elutunnetusega, sest germaani saagadki esitavad pidevalt küsimusi elu, surma ja kannatuse mõttest, lootmata leida neile kunagi lahendust. Näib, et neid isegi ei otsita, sest barbarite südamepõhjas pesitseb eksistentsiaalne meeleheide – seesama, mis õhutab neid rändama, lõhkuma ja tapma, kuulutades kõik variandid juba ette mõttetuks.

Selle vägivaldsusse suubuva varjatud meeleheitega tuli kokku puutuda ka misjonäridel Kesk- ja eriti Põhja-Euroopas, kus uue vastuvõtuks vajati mitte ainult paar sajandit aega, vaid ka inimesi, kes armastaksid Jumalat enam kui oma elu. Viimase tõestamiseks pakkus ajalugu ohtralt võimalusi peaaegu viis sajandit, sest alles 11. sajandil võis Euroopa end põhiliselt ristituks lugeda. (See kehtib ka Ida-Euroopa rahvaste kohta, kellest nüüdsed katoliiklased võtsid kristluse üle sakslastelt, õigeusklikud Bütsantsist. «Viimaste paganate» ridadesse jäävad nüüd veel vaid laplased ning Soome, Baltimaade ning endise Preisimaa elanikud.)

Maod kirikuuksel

Erinevalt keltidest ei võtnud germaanlased ristiusust üle mitte niivõrd Jumala headuse ja armastuse mõisteid, mis jäid neile karmidele inimestele võõrsõnadeks, kuivõrd veendumuse, et on olemas jõud, mis on suurem kui vihkamine, ning aukartuse Kellegi ees, kes suutis maailma nii luua kui hävitada. (Eriti Johannese Ilmutuse raamat kujunes nende lemmiklektüüriks!) Ka ei püüdnud nad vana kultuuri harmooniliselt uuega sobitada, vaid tõeliste dualistidena hoopis lõplikult kõrvaldada. Nii raiuti maha ohvrihiisi, kangutati välja pühi kive, põletati amulette.

Ja siiski, siiski – kust pärinevad need kiriku uksepiidal roomavad maod, sisepingete väljendajad; vihkamise märgina üksteist õgivad draakonid ja lootusetusetunde alguse-lõputa paelloomad? Kas pole need pärit viikingite laevadelt, ehetelt, mõõgatuppedelt? Selline portaal on küsimus, millele annab vastuse altar. See aga on nii Jumala troon, tema lakkamatu kohaloleku märk kui samas ka sümboolne söögilaud ruumis, mida peetakse taevase pidusaali maiseks analoogiks. Reeglina oli altar tühi – puudus isegi altarilina! –, sest miski ei tohtinud varjutada selle pühadust. Isegi preester ei teeninud samal põhjusel mitte selle ees, vaid taga – võte, mida nüüd mõnel pool uuendusena kasutatakse!

Altar ise kujutas endast kandilist kiviplokki või ka kivist lauda, mille esikülge mõnel pool (eriti Taanis) kattis kohrutatud kuldplaat. Tihti valmistati see väärismetallist, mis rööviti kunagi paganlikul ajajärgul mõnest kristlikust kirikust. Vahepeal võis see materjal olla oma uusi peremehi teeninud mitmel viisil – näiteks jooginõuna, milles olevasse õllesse «sattus» vahel ehk ka piisake vaenlase verd…

Selliseid kardinaalseid muutusi tegid sellal läbi ka puud ja kivid (just «hävitatud» hiiepuid ja «nõiakive» kasutati paradoksaalsel viisil pühakodade rajamisel). Sama toimus endiste pühapaikadega, mida peeti vääriliseks kirikute püstitamisel. Ühelt poolt on see kui materjalide ümbersünd – need nagu inimesed ja ornamendidki «vahetasid usku», hakates paganlike jumalate asemel teenima Jeesust. Teisalt loodeti, et need kannavad ka kristlikus süsteemis edasi neile omistatud maagilist jõudu. Ei taandu veel ka – või kristluse mõjul pigem teiseneb – müütiline aja-, ruumi- ja osalt elutunnetuski, mis uues variandis saab aluseks keskaegsele maailmapildile.

Seemnest kasvab puu

Tekib küsimus, kuivõrd selline vana ja paganliku kultuuri sissetung kristlikku tähendab selle allakäiku. Ühest vastust sellele anda on raske. On selge, et linnastunud ja haritud hilisantiikse kristlase mõttekäigud on Piibli filosoofilisimate osade tunnetamisele lähemad kui kirjaoskamatu poolmetslase arusaamad. Kuid kes – peale Jumala enda – võiks mõõta germaanlase usuindu või iirlase palve sügavust? Samuti tuleb tõdeda, et endise usundi mõnede põhilisemate motiivide üleminek antud rahva kristlikku kultuuri on üleüldine. Isegi antiikmaailma poolt katakombidesse surutud kristlased maalisid oma ruumide seintele… paganliku lauliku Orfeuse, kes sümboliseeris Kristust (!), ja kangelase Heraklese, keda seostati Taanieliga. Aga eks Jeesus öelnudki, et ta ei tule mitte tühistama, vaid täitma. Seetõttu on kristluse primitiivnegi omaksvõtt Euroopa metsikute hõimude poolt võrratu edasiminek. See on seeme, millest kasvab puu.

Omaette probleemiks jääb veel germaanlastele ürgomane agressiivsus, mille taltsutamiseks varakeskaegse kiriku püüdlustest tihti väheks jäi. Tegemist on tõesti jõuga, mis on kui hõõguv tuli tuha all, mis ikka ja jälle leekima lahvatab – ja seda läbi aegade, 20. sajandi maailmasõdadeni välja. (Kahjuks on kurjus nagu headuski surematu jõud.) Ometi alustati just sellal teadlikult igikestvat võitlust pimeduse lohega, et siduda see kinni inimeses endas. Et see tavaliselt õnnestus, näitab kogu järgnev Euroopa kultuuri ajalugu.

Eesti Kirik 06.12.1995: lk 6.

 

III. Nägevad silmad. Romaani stiil (u 1050–1200)

Püha hirm

1000 aasta möödumisel Kristuse sünnist võttis Euroopas maad kasvav ärevus, sest oodata oli suuri sündmusi, oli selleks siis Kristuse taastulek või hoopis Lutsiferi ilmumine maa peale. Kuigi kumbagi ei toimunud, puudutasid need kaks jõudu inimesi nii tugevasti, et nende dialektika määrab Euroopa kultuurielu suundumusi vähemalt kahel järgneval sajandil. Kunstiajaloos nimetatakse seda perioodi «romaani kunstiks». (Stiili nimetus pärineb mõningaid antiikse ehituskunsti põhimõtteid üle võtvast arhitektuurist.)

Ometi jäi ühiskond sellelgi ajajärgul veel väga lihtsaks ning selles taudide, näljahädade ja feodaalvaenuste keerises kehtis edasi esialgne tõdemus – elu mõte on ellujäämises. Kerge see ülesanne ei olnud ning selleaegne inimene arvas õigustatult, et tal on küll taevas pea kohal, kuid põrgu jalge all ja surm selja taga.

Suremisest enam hirmutasid siiski deemonite väehulgad ning… Jumal ise, kes universumi kõige võimsama jõuna oli ka kõige kardetavam. (Seega tõeliselt jumalakartlik aeg!) Muidugi pidas ka romaani ajastu inimene Jumalat heaks ja õiglaseks, kuid kuna inimene oli siiski nii patune ja põrguvõtmedki Tema käes, siis… Samuti olid Jumala teed ja mõtted inimese omadest niivõrd kõrgemad, et jäid mõistetamatuks. Seetõttu ei saanud sellal Jumalaga vestelda nagu inimesega. Tema ees lauldi – või vaikiti. Sellist püha hirmu absoluutse Jumala ees nimetati ladinakeelse sõnaga tremendum – ning see on võtmeks kogu ajastu mõistmisele.

Hinge aken

Dialoogi Jumalaga siiski peeti – ja nimelt kunsti vahendusel. Sellane seina- või miniatuurmaal (tahvelmaali Läänes veel ei tuntud) ja eriti skulptuur ei kirjelda, nagu uusaeg seda teeb, kogemust siinpoolsest maailmast, vaid ilmutust sealpoolsest maailmast. Meeltega kogetav saab seeläbi sillaks nendega mittetunnetatava juurde. Sellise kunsti aluseks ei ole looduse vaatlemine, sest valitseva uskumuse kohaselt olid asjad vaid ebatäiuslikud jäljendid tõelisest eksistentsist, vaimsest maailmast. Nii ei mõtle meister näiteks puud kujutades mitte seda, vaid paradiisi, millele see vihjab. Üldse püütakse kõike olmelist ja reaalset võimalikult taandada nii, nagu romaaniaegsed pühakud olevat võidelnud ülearuse vastu iseendas. Rääkideski püüdnud nad ära jätta aluse, kui piisas öeldisest.

Ka romaani meister jätab ära isiku täpse määratlemise. See kehtib nii enda (tavaliselt jääb ta anonüümseks) kui kujutletava isiku kohta. Nimelt ei tunne see aeg veel portreid, ja inimesed, keda kujutletakse, on alati mingi tüübi (näiteks munk, rüütel jne) või seisundi (näiteks hirm, lootus) kehastajad. Samas näib, nagu ei eksisteerikski nad reaalses, vaid iseenda üleloomulikus aegruumis, sest nende (kujutletav) pilk ei suundu kunagi vaatajale, vaid ikka ainult kaugusse.

Ometi pole silm selleaegse kunstniku käsitluses pelgalt kehaosa, vaid aken hinge. Romaani kujude silmad on alati suured, lausa pärani aetud – kuulugu nad siis pühakutele või loomadele, inglitele või deemonitele – sest neid kõiki kujutatakse nähtamatu nägemise hetkel. Visioonid, mis neile ilmuvad, on nii võimsad, et nägudelgi on tihti ehmatus või vapustus. (Meenutagem, et Piibli inglitegi esimesed sõnad on: «Ära karda!») Vahel peegeldub ilmetes ka eriline kontsentreeritus ja tõsidus, kuid kunagi pole neis rõõmu ega naeratustki. Ainult mõni deemonilõustik tõstab vahel suunurki irvituseks ja paljastab seejuures oma kihvad justkui meenutamaks, et romaani kunst on karm nagu elu, mida ta loojad elasid.

Ristikujuline ilmapuu

Tundub, et Euroopa põhjapoolsete rahvaste kohati julm, kuid samas lausa valuliselt sügavusi otsiv ürgusund on midagi nii ainulaadset, et pole võrreldav millegagi siin maailmas. (Kui mitte arvestada varakeskaegset kultuuri, millele ta paratamatult vajutab oma pitseri.) Siiski on germaani mütoloogial ühisjooni nii mitme üldinimliku ettekujutusega kui kristlusegagi. Nii esineb nende uskumustes ilmapuu – kõiki maailmu, alates surnuteriigist ja lõpetades jumalate eluasemetega, ühendav telg. See kujund esineb ka soome-ugri rahvastel ning teistelgi. Just selle puu külge poos end germaani peajumal Odin, et saavutada sellist tõetundmist teispoolsusest, mida ta elavana iialgi teada ei saaks. Kristluse tulekul kujuneb legend sillaks kahe kultuuri vahel ning nii muutub Jeesus esimeste germaani kristlaste silmis uueks Odiniks uuel ilmapuul – ristil. Selline krutsifiks ei väljenda Kristuse valu. (Või ei näita tõeline kangelane seda välja?) Ta vaid hõljub rahuliku, mediteeriva ilmega oma piinariista kohal, käed laiali, nagu soovides õnnistada kogu maailma. Ometi haarab selline kujutis vaatajat tihti enam, kui nii mõnigi uusaja pateetiliselt ja demonstratiivselt väänlev kannataja. Eriti tähelepanuväärne on, et ta suleb ristil alati silmad. Kas tahab Ta, Looja, vastandada end kõikidele teistele olenditele, oma loodule, kes Tema nägemiseks nii kirglikult silmi pingutavad, nagu sümboliseeriksid nad nägemisvõimet? Ehk teeb ta seda, et mitte märgata maailma kurjust ja pimedust? Või proovib ta näha surmapiiri taha? Igal juhul meenutab see meile aga tõsiasja, et mõiste «müstika» tuleneb kreekakeelsest sõnapaarist «silmi sulgema».

Jumala linnus

Seesama ärapöördumine maailmast iseloomustab ka romaani kirikut, mis varjab oma siseruumi pühadust mitmemeetriliste müüride, raske rautatud ukse ja võimsate tornidega. Näib, et tegemist on pigem linnuse kui pühakojaga. Kaitseehitis see ongi, sest 11.–12. sajandi inimeste ettekujutuste kohaselt oli kirik Jumala linnus võitluses põrguvägedega. (Vajadusel pakkus ta kaitset ka inimestele endile.) Seetõttu on kogu ehitis allutatud tõelisele strateegilisele kaitseplaanile.

Eriti peeti silmas ilmakaari, suunates hoone alati altariosaga itta – vastu päikesetõusule ja Jeruusalemmale, kus Kristus meid lunastas. Selle vastandsuund – lääs – arvati pimeduse jõudude asulaks ning kaitsti seda massiivse fassaadi ja läänetornide abil. (Viimaseid peeti ürgvana uskumuse kohaselt taevase energia maa peale tõmbajaks[3], samas väljendasid nad aga ka inimeste igikestvat püüdu Jumala poole.) Negatiivne oli ka põhjakaar, kust tulid nii talvekülm ja lõikav tuul kui kurjad vaimud, ning seetõttu tuli sellesuunaline sein ehitada kas paksem või hoopis ilma akendeta. (Paljudesse vanadesse kirikutesse on need raiutud alles 19. sajandil.)

Omaette probleemiks sai peaportaal «ohtlikul» lääneküljel, mille asukoha tingis vältimatu vajadus näha selle lävelt altarit. Ukse kaitseks paigutati selle kõrvale valvurid – pühakute kujud. Teiseks värviti uksepiit (Kristuse) vere värvi – punaseks. (Selle kaitsvasse omadusse usuti Vanale Testamendile toetudes[4] .) Kõige tähtsam oli siiski viiluväli ukse kohal, millesse paigutati reeglina Viimse kohtupäeva stseen, mis tuletas deemonitele meelde neid ees ootavat kaotust ja inimestele – et oleme vastutavad iga oma teo ja sõna eest. Seetõttu ei tohi me keegi astuda kirikusse, südames viha, kadedus või ahnus!

Vangistatud deemonid

Keskaja paradokside hulka kuulub aga uskumus, et kurja ei tõrju mitte ainult millegi püha, vaid ka ebapüha kujutamine. (Selle taga on jällegi ürgaegne arusaam, mille kohaselt deemonid kardavad omaenda pilti.[5]) Need kujutised paigutati tavaliselt välisseintele või kapiteelidele (samba ülaosale), kuid mitte kunagi kiriku pühimasse (ida)ossa.

Kuidas suhtuda sellesse värdmaailma protestandina? Arvan, et ei maksa ehmuda – nii nagu me ei tohi Jumala lastena end Saatanal hirmutada lasta. Pigem meenutagem, et keskaegset kirikut nimetatakse kivist piibliks ja Piibel räägib ka kurjadest vaimudest: kuradist, kes kiusas Kristust kõrbes, ja Antikristusest. Samas manitseb ta meid vaime läbi katsuma. Ei tohi ka unustada, et peale maagilise mõju oli kõigil neil lohedel, lõvidel ja soerditel teinegi funktsioon – nad hoiatasid inimesi neis endas peituva kurjuse, uhkuse, lihameele jt pahede eest. Barbarite kristlasteks kasvamise ajastul, kus inimesed alles õppisid head ja kurja eristama, oli see kõik järelikult mitte ainult loomulik, vaid ka vajalik.

Mis puutub kiriku ehituslikesse vormidesse, siis laenati need nii linnustelt kui antiik-kultuurist, ühendades need – eriti 11. sajandil – väga lihtsalt. (Tihti jäävad laedki võlvimata.) Kuna aknad olid ehitustehnilistel põhjustel väikesed ja talvel klaaside puudumisel hoopis suletud, täidab selliseid ruume hämarus, mis laseb meil igas küünlaleegis aimata valguse väärtust. Tolleaegsele inimesele meenutas see aga, et usk on nii ilmutus kui ka saladus. Kõik see kokku mõjub nii, et vaataja, astudes pühakotta, unustab hoone välise jõu ja pinge ning laseb end haarata sellisest sisemisest rahust ja tasakaalust, mida ei suuda pakkuda ükski teine järgnevatel sajanditel ehitatuist. Seda kogedes mõistame, et romaani kirik pole ei ülistuslaulude laulmise koht ega jutluste kuulamise paik, vaid palvekoda, ning see palvegi on vaid suur vaikimine Jumala ees, kelle kuningriigile ei tule lõppu.

Eesti Kirik 13.12.1995: lk 6.

 

 

IV. Valguse linn. Kõrggooti stiil (u 1200[6]–1350)

Vaikuse varjupaik

Kui Bernhard Clairveaux’st 1113. aastal vastloodud tsistertslaste ordu kloostrisse astus, ei olnud muutused ühiskonnas veel aimatavad. Näis, nagu ei suudaks see lihtne ja karm inimsugu iialgi mõista Jumala armastust või uskuda headuse jõudu sel määral, et ei vajaks pühakodadeks enam varjendeid.

Ka uue ordu liikmed eesotsas Bernhardiga alustasid hoopis ühiselu distsipliini tugevdamisest ning kolisid justkui selle märgiks asustamata paikadesse, et harida üles kõnnumaa nii metsade rüpes kui oma hinges.

Jäädes seal puutumata nii feodaalvaenustest kui maiste murede vaevadest, said neist esimesed tõeliselt kartmatud inimesed, kelle julguski oli teistsugune kui barbarite lahinguvaprus. Nad ei kartnud enam minevikku, sest see oli andestatud, ega tulevikku, sest selleks oli taevariik. Neid ei hirmutanud enam surm, sest nad olid selleks valmistunud, ega elu – sest see oli Jumala kätte usaldatud. Nad ei tundnud enam hirmu looduse võimsuse ja salapära ees, sest süngeimgi mets pidi andma maad kloostri põldudele ja aedadele. Isegi Jumal polnud neile enam ainult Hirmuäratavalt Võimas Kõigeväeline, sest keda lakkamatult teenitakse, muutub lähedaseks. Nii ei kohkunud nad ka kokkupuutes kurjaga, sest nad olid oma aasta(te)ringses palves, töös ja vaikimises tunnetanud, et suurimgi pimedus ei suuda kustutada väikseimatki valguskiirt.

Maaema ja taevaema

Ei ole teada, et tsistertslased oleksid oma seisukohti avalikult kuulutanud – hindasid nad ju vaikimist kullaks ja rääkimist hõbedaks. Ja ometi muutusid nende kloostrid – vaikuse ja vaimsuse varjupaigad – peagi koduks nii neile, kes põgenesid põrgu eest, kui neile, kes otsisid taevast. Neid – ja inimesi, kes uue elutunnetuse just neilt, abisaanutelt, vastu võtsid, oli sadu, tuhandeid, sadu tuhandeid…

Nii ei möödu aastasadatki, kui Põhja-Prantsusmaale, varsti aga juba mujalegi, võivad kerkida kirikud, mis ei peida oma aknaid, sest nad on ise aknaks vaimsesse maailma, ega uksi – sest nad on ise nagu avatud uks, mis kutsub sisse astuma.

Seesama erinevus romaani stiilist ilmneb gooti raidkunstis, mis nüüd ei kujuta sümboleid, vaid inimest ennast. Gooti skulptuurid on – nagu neid loonud meistergi – kaotanud sideme ürgmaagilise mõttelaadiga ning seetõttu ei mõju nad enam mälestusena hetkedest, mil Jumal puudutab inimest nii, et pärast seda ei olda enam kunagi endine.

Pigem on nad taevariigi elanikud, kes on ise kunagi maa peal elanud, võidelnud ja võitnud ning saanud nüüd inimestele eeskujuks ja julgustajaks. Tunded on rahunenud, kired taltunud ning ilme kujude leebetel nägudel mõtlik ja sõbralik. Enam ei otsita, nüüd ollakse juba leidnud.

Eriti selgelt ilmneb see, kui vaatame, kuidas kujutatakse Maarjat – hingelise puhtuse eeskuju, kaitsva ja toitva kiriku sümbolit ja naist, kes võttis enda peale häbi, et saaks ilmsiks Jumala au. Möödunud ajajärgul oli ta olnud kui Suur Ema, kõikide esiaegsete maa loovat ürgjõudu kehastavate iidolite täditütar, keda austati ja kardeti, kuid keda ei söandatud armastada. Istudes troonil, oli ta samas vaid aujärjeks endast veelgi pühamale – lapse kuju võtnud Jumalale, kes kuninglikus poosis ja riietuses õnnistas vaatajat. Gooti madonna seevastu on ilus ja hea naine, elegantne ja emarõõmust säramas. Ta poegki – sageli lapsekeha armsuse rõhutamiseks alasti – on ehtne imik või juba maailma avastav mudilane. Siiski pole ta vaid atribuut. Kord sirutab ta käed vaataja poole, kutsudes ligi kõiki vaevatuid ja koormatuid, siis jälle pakub emale (kes sel juhul kehastab kogu inimkonda) vilja paradiisi elupuust. Ta on taevane laps ja ta ema pole enam Maa-, vaid Taevaema.

Aga gooti rist? Nüüd ei ole sellel enam valu ja surma üle triumfeeriv kuningas, vaid Inimese Poeg, kes kannatab koos inimestega.

Elavad kivid

Kuid taevas ei ole enam ei piinu ega pisaraid ning seepärast ei ole kõrggooti Jeesus tavaliselt Ristilöödu – ega ka endisaegade Võimas Valitseja –, vaid ikka ja jälle Valgus, mis valgustab gooti interjööri ja vaatajat selles. Seetõttu püütakse nüüd ehitada pühakoda nii, et sellel nagu ei olekski seinu, vaid ainult aknad. Kuid needki ei näi esmapilgul enam arhitektuuri osana, vaid mõjuvad pigem taevase tulena, mis langes maale nelipühapäevil. Lähemal vaatlusel jaguneb see kõik aga ruutudeks, millest igaüks jutustab oma lugu Jumalast, kes armastab inimesi, ja inimestest, kes armastavad Jumalat. Isegi lääneküljes, kunagises «kurjuse ilmakaares», paistab nüüd päike. Seda sümboliseerib roosaken, mis asetseb keset fassaadi ja kannab oma tsentris Kristuse kujutist, meenutades, et Jumal valgustab neid, kes on jõudnud taevasesse õndsusesse (Ilm 22:5). Aga taevast Jeruusalemma, Valguse linna, gooti katedraal ju sümboliseeribki!

Igal vormil, olgu suurel või väikesel, on oma tähendus, mis kinnitab keskaegset põhimõtet, et see, millesse tuleb uskuda, peab olema ka nähtav. Seetõttu toob katedraal piltlikult vaataja silme ette nii taevalinna kalliskividest müüri (värvisäraste akende näol), ta kõikidele pühadele avatud väravad (pidulike portaalide kujul) kui ka inglid ja õndsad taeva elanikud (skulptuuridena). Sammastelgi on oma tähendus – need on apostlid ja prohvetid, inimesed, kelle kohta ütleb Piibel: «Kes võidab, selle ma teen sambaks Jumala templis…» (Ilm 3:12.)

Kuigi näib, et kiriku sellisele teoloogilisele seletusele ei ole midagi juurde lisada, on ometi raske leida detaili, mida võiks tõlgendada vaid üheselt. Seetõttu on katedraali võimalik näha ka teisiti – kui universumi mudeli, Jumala loodud maailma harmoonia ja kauniduse kehastust. Ja tõesti, selle ehitise pildiprogramm, milles ühinevad mõistlikkus, fantaasia, seaduspära ja juhuslikkus, on rikas ja keeruline nagu elu ise! Samas on katedraalis – nagu tänapäeva entsüklopeedias – oma koht nii headel kui halbadel nähtustel, abstraktsetel mõistetel, looma- ja taimeriigil… Tähtsaimaks ülesandeks peeti kujutada aja kulgu (kuude, aastaaegade jne sümbolite kaudu), inimelu eri etappe ja ajalugu. See hõlmas kogu inimkonna arenguloo Aadamast-Eevast üle Vana ja Uue Testamendi sündmuste Viimse kohtupäevani, sisendades usku Jumalasse kui ajaloo valitsejasse. Sellele sekundeeris inimese teema. Kuigi palju tähelepanu pööratakse just usukangelastele ja valitsejatele, ei unustata ka lihtinimesi oma argiaskeldustes. Ei puudu siit, nagu ühiskonnastki, vaesed ja vaevatud, pahad ja patused. Viimased suunatakse küll kaugemalekõrgemale, eriti katusesimsile, seltsiks soerdloomadele ja ripakil keelega kuraditele. Sisse, pühasse maailma, ei ole neil ega romaaniaegsest värdmaailmast pärinejatel enam asja.

Alati kujutatakse katedraalis ka loodust, mille inimene gooti ajastul justkui uuesti enda jaoks avastab. Nii meenutavad kirikuvõlvid taevast, sambad puid (nende kapiteelideks on lehestik!), päiskivid tähti. Sageli märkab silm ka linde-loomi, kes tähistavad nii reaalseid metsaelanikke kui voorusi ja pahesid. Veel ühe dimensiooni lisab katedraalile ta mõõtude ja detailide üle valitsev keeruline sümboolika, mis tavaliselt seostatakse omaaegsete abstraktsete teadmistega nii astronoomia kui teoloogia vallast. See kõik teeb katedraali oma polüfunktsionaalsuses sarnaseks elusorganismiga ning võib-olla ei olnudki see ta ehitajate jaoks vaid metafoor, kui nad ütlesid, et «neis seintes on kivid elavad».

Eesti Kirik 20.12.1995: lk 12.

 

V. Keskaja kuldne sügis. Hilisgooti stiil (u 1350–1520)

Ja surm ringi käis…

Ajastu, mil ehitati kirikuid kui taevalinnu, näib nii hingeülendav, et sooviksime uskuda ta igikestvusse. Ja ometi lõppes kõik juba poolteise sajandi pärast justkui noaga lõigatult. «Lõikajaks» oli surm, mis 14. sajandi keskel Euroopas katkuepideemia näol ringi käis ja ligi poole elanikkonnast hauda viis. Surnud ei ehitanud enam midagi, ellujäänuid haaras aga pärast lühiajalist (patu)kahetsuslainet ennenägematult kirglik armastus maise elu vastu, mis kristlaskonna seni taevasse pööratud pilgu maa poole suunas.

Muutus oli nii järsk, et järgnevad sada viiskümmend aastat käitub Euroopa kui murdeea vaevades laps, kõikudes nii vale, vagaduse, hirmu ja harduse kui julguse ja julmuse vahel. Seetõttu põletati ketsereid ja ehitati hospidale, püüti nõidu ja rajati ülikoole, joodi palverännakutel ja palvetati … kõrtsis. Kõiges on tunda, et inimene hakkab saama iseseisvaks ja targaks – nii nagu lubas kord madu paradiisiaias. Seega polnud keelatud viligi enam puutumata ning rahva ja Jumala vahekord enam isa ja lapse oma.

Nähtamatu katedraal

Kui erinev sellest on maailm aga hilisgooti maalidel, mille tegelased näivad olevat jõudnud juba teisele poole head ja kurja! Või kuidas muidu saaksidki kõik need apostlid, pühakud ja kuningad ühtviisi leebelt naeratada nii roosiaias kui piinapingil! Viimane asjaolu muudab võikamadki martüüriumistseenid ainult nukravõitu mõtiskluseks kannatuse olemusest. (Seda enam, et timukadki naeratavad!) See on kui möödunud valu, mida taevases õndsuses veel vaevu mäletatakse… Ja siis veel need hingeliigutavalt õrnad sinitiivalised inglikesed, imeilusad lillekesed, säravad tähesilmad ning Jumala lähedalolu sümboliseeriv kuldne taust! Kuna neil piltidel kujutatakse vaid seda, millel on tõeline vaimulik tähendus, mõjuvad nad nii puhtalt ja siiralt, nagu polekski nad maalid, vaid palved.

Seetõttu on nad ka samasugused usu, lootuse ja armastuse viljad kui 13. sajandi toomkirikud, kuigi katedraal on siin nähtamatu ja muutub märgatavaks alles läbi pildi idee, värvide ja kompositsiooni. Maali peetigi nagu idakirikus ikoone – «aknaks taevariiki». Kui varaseimates teostes avaldub see eelkõige armastuses nii oma Looja kui kõige loodu vastu, siis edaspidi kasvab pidevalt nii detailide arv kui nende tähtsus terviku lahtimõtestamisel. Kaob isegi kuldne tagapõhi ning kujutatav ruum muutub reaalseks, võimaldades seetõttu lisada üha uusi sümboleid. Nii näiteks iseloomustavad tagaplaanile maalitud õunapuud tegelasi kui Jumalale meelepäraseid häid puid, mis kannavad head vilja (Mt 7:17).

Kuid kuldsesse sügisesse, saagikandmisikka, on jõudnud ka keskaja kultuur tervikuna. Üks stiilisuund on täielikult välja kujunenud, üks mõtteviis ammendunud, üks tee lõpuni käidud. See on küpsus, millele saab järgneda vaid allakäik – või uus algus.

Taevane õukond

Midagi uut, isegi mitte sellist, mis öeldakse olevat hästi unustatud vana, 15. sajand aga veel pakkuda ei suuda. Seega on mõistetav, et skulptuur – kunstiliik, mis eksisteeris ammu enne tahvelmaali[7], jõuab oma arenguteel viimasest faasi võrra ette. Kuigi kunstiline ja teostuslik tase on endiselt kõrged, tungib sisse üha enam maneerlikust, ülepingutatust ja isegi ebasiirust. (Seda väljendab kas või tendents rõhutada mitte nägu, hinge peeglit, vaid juukselokke ja lehvivaid riidevolte.)

Muidugi on tänapäeval raske otsustada, millest on tingitud ühe või teise madonna kuju koketne hoiak, Maarja Magdaleena kelmikas ilme või ingli rüütellikult galantne žest. Kas on see ainult ühiskonna üha kasvava elu- ja ilujanu väljendus? Või kujutles meister oma naiivsuses taevasse jõudnuid tõesti ette õukonnana, mille elu kuninga (Jeesuse) ja kuninganna (Maarja) ümber keereldes ehk pilvepealseid ballegi võimaldas? Nähtavasti on õiged mõlemad oletused, kuid eelkõige viib see siiski mõtted hilisel keskajal levivale vaimulikule inflatsioonile, mille tingis kõigi seni kehtinud väärtuste devalveerumine. Korvates järjest suurenevat ilmalikustumist ja kirikust võõrdumist, püütakse haarata inimesi kõige kauni ja särava üleküllusega. Seetõttu muutuvad pühakojad näitusesaalideks, kus «eksponeeritakse» kaasaegsete kunstnike loomingut – kümneid pühakujusid, keerulisi küünlajalgu ja uhkeid altareid.

Jah, ka altareid, mis pole ammugi enam tühjad ja paljad nagu maa oma loomise päevil. Juba 13. sajandil hakati neid kaunistama maalitud ja suletavate külgtiibadega ehisseinaga, mis avatuna tõi nähtavale pühakute kujusid ja hiljem terveid stseene. Muutudes üha keerulisemaks ja toretsevamaks, kasvasid nad lõpuks hiigelmõõtmeteni, kattes vahel aknadki kinni. Nähtamatu on siin nähtavaks saanud, Jumal inimesele lähemale jõudnud – kuid samas argiseks taandatud. Võit inimlikkuses osutub kaotuseks pühalikkuses.

Justkui vastukaaluks muutub järjest enam populaarseks sünge teema, milles surma – selle 15. sajandil Jumala kõrvale ilmunud uue Absoluudi – pilli järgi peab tantsima terve inimkond keisrist kerjuseni. Seejuures saab igaüks paariliseks omaenda tulevase, poolkõdunenud keha, mis on aga äravahetamiseni sarnane kõigi teiste omadega. Ja tõesti, inimesi ei tee võrdseks mitte surm (surrakse ju erinevalt, matustest rääkimata!), vaid lagunemine.

Õitsevad võlvid

Võrreldes maalikunsti ja skulptuuri rohkuse ja ülikiire arenguga, jäi arhitektuur – senine sügavaima usu ja kõrgeimate püüdluste väljendaja – järsku tagaplaanile. Oma osa selles on kindlasti ka kõrgkihil, kes üpris tänapäevaselt investeeris raha meelsamini ärisse, kui tegi annetusi. Samuti levib üha enam mentaliteet, mille kohaselt Jumal – taevaste paleede omanik! – maa peal mingeid erilisi templeid ei vajagi ja seetõttu peavad inimesed lihtsamalt (loe: odavamalt) hakkama saama. Uue kirikuarhitektuuri väljakujunemist soodustas ka jutluse üha kasvav osatähtsus, seda eriti 13. sajandil tekkinud uute ordude – frantsisklaste ja dominiiklaste – rahvale avatud kloostrikirikuis. Nende eeskujul levis kiiresti ühekõrguste võlvide ja ühtse ruumimõjuga sakraalehitise tüüp, mis ei püüelnud enam kõrgusse ega proovinud vapustada vaatajat oma välisilmega, mille kõrggootikast laenatud, kuid lihtsustatud vormid mõjusid üsna asjalik-kainelt. (Mõnel maal, näit Hispaanias, on siiski vastupidi ning ehitis ei paista dekoori alt enam väljagi.) Interjööris muutus arhitektuur arvukate kunstiteoste õilsaks raamiks, olles samas ka usklikele lihtsalt «katus pea kohal». Kuid just sinna, pea kohale, tulebki hilisgooti kirikus kindlasti pilk pöörata! Siinsed võlvid on muutunud kui elavateks taimedeks, mis moodustavad fantastilisi kaari ja põiminguid, võrke, tähti ja lilleõisi. Nad on õitsele puhkenud, et rõõmustada (lk 6) inimesi, sest 15. sajandi kirik on juba mitte niivõrd Jumala kui koguduse koda ja kodu.

Õndsad on kurvad

Maailmas on vähe raamatuid, mis räägiksid nii palju rõõmust, kui teeb seda Piibel. «Olge rõõmsad!» kõlab kord kui julgustus, kord kui üleskutse, kord kui käsk. Ja ometi ütleb Jeesus oma mäejutluses, et «õndsad on kurvad…» (Mt 5:4).

Nendena, keda vaid Jumal ise saab veel rõõmustada, mõjuvad ka ühe kuulsaima keskaegse kunstniku Tilman Riemenschneideri kujutatud inimesed. Kõik nad on nikerdatud pehmest puust, et tõsta esile nende õrnust, välja töötatud rafineeritud meisterlikkusega, et rõhutada nende tundlikkust, ja jäetud värvimata[8], et näidata nende loomulikkust.

Ükski neist ei sarnane enam teistega nii nagu figuurid varasematel ajajärkudel, vaid nad kõik on juba erinevad isiksused nagu kodanikud hiliskeskaegses linnas.[9] Ometi on neil ka midagi ühist, sest kurbuse vari ei lahku nende hingestatud nägudelt ega nukrus nende mõtlikult kaugusse suunatud silmist. Kas on selle valu põhjus minevikku jäänud õnnistuste kordumatuse tunnetamine või äng oleviku pärast, mis rõhus oma üha kasvava materialismiga? Või vaevab neid hoopiski eelaimus tulevikust, mis toob endaga kaasa nii uue tõe kui vanu barbariaegu meenutava vägivallalaine?

Viimane oli tõesti juba nii lähedal, et puudutas meistrit ennastki ning reformatsiooniga kaasnenud talurahvamässu keerises tuli temalgi taluda vangistuse vaevu. Legendi kohaselt murti tal sõrmed, kuid tegelikult purunes ta kunstnikuhing ja ta ei loonud enam kunagi midagi. Koos temaga sai lõplikult läbi ka ajastu, mil maailma nähti veel lapsesilmadega, mis muutusid viimaks väga kurvaks (lk 7).

03.01.1996: lk 6–7.

 

VI. Kohtumine minevikuga

Kunstiga on nagu muusikaga, millest võib väga palju lugeda, kuid millega tõelise kontakti saavutame alles vahetul kokkupuutel. Kuigi teatud piirini on see ehk asendatav reproduktsioonidega, võime me neid siiski võrrelda pigem herbaariumilehtedega, mis annavad edasi taime kuju, kuid mitte värvi ja lõhna.

Kuid ehk avaneb teil kunagi võimalus reisida? Sel juhul ärge unustage ka keskaegseid ehitismälestusi!

Naabritel külas

Kui valite oma reisisihiks Soome, tasub kindlasti külastada Turu linna, et vaadata sealset toomkirikut ja põnevaid maakirikuid linna ümbruses. Aga naabermaa Läti? Võrreldes Eestiga on siin keskaegset arhitektuuri suhteliselt vähe, sedagi peamiselt pealinnas. See-eest on Riia toom võimas ehitis ning õrn-õhuline Peetri kirik tõeline gootika meistriteos. (Sama stiili esindavad ka Jakobi ja Jaani kirik, mis asuvad, nagu eelmisedki, vanalinnas.)

Enam on vana kunsti säilinud Rootsis, kus asub Põhjamaade suurim romaani kirik (Lundis), elegantne gooti katedraal (Uppsalas) ning omapärane, varagootikat esindav toomkirik (Linköpingis). Kõiki neid linnu «piiravad» väikesed intiimsed romaanipärased külakirikud, mis üllatavad põnevate seinamaalide ja lohepeadega dekooriga ristimisnõudega. Eelpoolöeldu kehtib samuti ka Taani kohta, kuid siin lisandub külakirikuile kaks romaani stiilis (Ribes ja Viborgis) ja kaks gooti stiilis katedraali (Roskildes ja Arhusis). Eelkõige on need siiski – nagu rootsi gootika – sisearhitektuuri meistriteosed. See-eest pakub Norra gooti katedraal Trondheimis (suurim Põhjamaades) rõõmu nii klassikalise interjööri kui skulptuurirohke välisilmega. (Osa sellest on siiski alles 19. sajandi lisand.) Väga kuulsad on Norra püstpalkkirikud oma nikerdatud müütidemaailma ja paelloomadega uksepiitadel. Samuti esineb siin jõulises romaani stiilis kiviehitisi (näit Stavangeri toom), milles ühinevad esiaegne ja kristlik.

Katedraalide maa

Väljapool Põhjalat on eestlaste reisisihiks sageli Pariis, mille varagooti stiilis toomkirik (Notre-Dame) on tuntumaid turismiobjekte maailmas. Veelgi suuremad ja täiuslikumad gooti katedraalid asuvad aga pealina ümbruses. Eriti tuleks neist esile tuua Reimsi, mille fassaadi peetakse kauneimaks, Amiens’i oma harmoonilisima interjööriga ning Chartres’i katedraali oma vitraažidega. Seevastu kõrgeima siseruumiga gooti kirik maailmas asub Beauvais. Kuid ehk meeldib teile kõige enam hoopis Laoni või Roueni katedraal? Või mõni neist, mis jäävad Pariisist kaugemale? Prantsusmaa on ju katedraalide (kodu)maa! Noortele, kes sõidavad Taizésse, tahaksin aga meelde tuletada, et nimetatud küla asub Burgundias, maa kõige rikkalikuma keskaegse kultuurikihiga piirkonnas, kus – nagu ka Lõuna-Prantsusmaal – domineerib romaani ajastul loodu.

Erisugused kaksikud

Kuigi Madalmaade külastamist on võimalik ühendada Prantsusmaale sõiduga, väärivad nii Holland kui Belgia omaette reise. Nimelt on need maad, mida peetakse lausa kaksikuteks riikide seas (eraldusid nad ju teineteisest alles 1581. aastal), ometi vägagi erinevad. Hollandis on säilinud keskaegset kunsti vähe, sest kalvinism oma äärmuslikus pildipõlguses on mõjunud laastavamalt kui ükski sõda. Peaaegu kõik siinsed kirikud on igasugustest keskaegsetest detailidest (isegi abstraktsetest) piinliku hoolega puhastatud. Kuna kõrvaldatud on ka vanad vitraažid, jääb huvipakkuvaks eelkõige sisearhitektuur. Sellele annavad aktsendi puust laed, mis püüavad matkida võlve. Tõstaksin esile Haarlemi St. Bavot’ ning Utrechti ja Delfi kirikuid. Seevastu Belgia on äärmiselt rikka keskaegse kultuuriga maa, mille lõunaosas kohtame suurpärast romaani, põhjaosas gooti stiili. Suurejoonelised katedraalid, mis asuvad Brüsselis, Gentis ja Brügges, esindavad kõrggootikat ning erinevad seega Antverpeni peakirikust, milles ilmneb juba hilisgootika jooni.

Maailma lõpus

Aga Inglismaa? Seegi piirkond on huvipakkuv. Gootika on siin keldipäraselt dekoratiivne, vormid muutuvad aga hiliskeskajal lausa fantastiliseks. Gooti katedraale on palju, nad asuvad maa kesk- ja lõunaosas ning erinevad tunduvalt nii üksteisest kui mandril asuvatest. Ometi on neis kõigis midagi järeleaimamatult inglaslikku, midagi, mida võiks sümboliseerida Londonis asuv Westminster Abbey. Mis puutub siinsesse romaani kunsti, siis sarnaneb see Skandinaavia maade omaga – niivõrd tugev on selles vana-germaani alge. Kahjuks ei ole sellist kunstiküllust säilinud Iirimaal, kus enamiku vana kultuuriga seonduvast inglise vallutajad lihtsalt hävitasid. Alles on varemed ja mõningad kiviristid riigi metsiku ja karmi loodusega lääneosas. Siin, seistes maa ja mere piiril, lõputu taeva palge ees ning kõikide tuulte meelevallas, tekitavad nad tunde maailma algusest – või hoopis lõpust.

Iseäralikud lõunamaalased

Kuid mida teatakse Euroopa lõunapoolsematest maadest? Seal on soe, kasvavad palmid, liivarannad on lausa lõputud… Kas see on tõesti kõik? Sugugi mitte! Siinne kaugelt vanem kui kahe tuhande aastane ehitustraditsioon on suurepärane, kuigi esmapilgul ehk pisut võras ja harjumatu. Hispaanias on selle põhjuseks kord nõrgem, kord tugevam araabia kultuuri mõju, Itaalias toetumine antiigi traditsioonidele. Kui Hispaania arhitektuur vastab siiski meie ettekujutusele euroopalikkusest, siis Itaalia ehituskunst ei sarnane küll millegagi peale iseenda. Vormid on roomapärased, puuduvad nii romaani stiilile omane «hirmukompleks» (seega ka «kindlusemüürid» jms) kui 13. sajandi vaimustumine valgusest. Kuigi ehitiste laad aegamööda teiseneb, jääb ühendavaks jooneks eri kivimite värvimäng, elurõõm ja toretsevus. Gootikast võetakse üle vaid üksikelemente (Siena ja Orvieto toom jt); kõige gootilikumaks peetakse Milano toomkirikut. Hispaanias seevastu ehtsatest katedraalidest puudust ei tunta – neid on kõigis tähtsamates linnades (Burgoses, Saragossas, Toledos jm). Ainsaks erandiks on alles 1561. aastal pealinnaks saanud Madrid. Romaani kunst on levinud eriti maa põhjaosas (näit Leóni katedraal), hilisgootika lõunas (näit Sevilla katedraal) ja naabermaal Portugalis.

Ära kiirusta!

Saksamaa on eestlastele transiitmaa, mida püütrakse võimalikult kiiresti läbida. Nüüd, kui kehtivad nn Schengeni viisad (saati siis Euroopa Liidus olles), ei ole selline kiirustamine enam vajalik. Miks mitte siis rikastada oma Lääne- või Lõuna-Euroopa reisi ka Saksamaa külastamisega? Läbisõitjaile oleks reaalseim peatuda Hildesheimis (Hannoveri lähistel), kus asuvad eriti huvitavad vararomaani kirikud, ja Magdeburgis, kus on vaimustav varagooti toomkirik. Või teha seda hoopiski maa läänepiiril, Kölnis ja Aachenis? Esimene neist pakub rikkalikult näiteid hilisromaani sakraalarhitektuurist ja üht suurimat katedraali maailmas – Kölni toomi. (Viimati nimetatu on lõpuni ehitatud siiski alles 19. sajandil.) Aachenis asub aga üks vanimaid ehitisi Euroopas – toomkirik aastast 800 (!). Lõuna suunas liikujatel on võimalik külastada Nürnbergi (rikkalik hilisgootika) ning Regensburgi, Ulmi või Freiburgi. (Kõigis neis on suurejoonelised gooti katedraalid.) Skandinaavia kaudu sõitjale avaneb võimalus näha Hansalinnu Lübeckit ja Bremenit, mille hästi säilinud rangeilmeline ja põhjamaine gootika meenutab tuttavlikult Vana-Tallinna. Neile, kel Saksamaa on otseseks reisisihiks, võib meelde tuletada, et siinsed võimsaimad romaani kirikud asuvad maa lääneosa keskel (Bambergis, Wormsis ja Mainzis). Eriti «õitsevat» hilisgootikat kohtame me aga hoopis Saksimaal (endine SDV lõunaosa). Kurvastada ei maksa Berliini sattunud keskajahuvilistelgi – nimelt leidub linna lähedal tsistertslaste kloostreid, mis on suhteliselt hästi säilinud ja milles võib tänapäevalgi tunnetada kunagiste munkade elulaadi hingust, mis täidab südame rahuga.

Kes otsib, see leiab

Ida-Euroopasse ei taha eestlane tänapäeval enam sõita, kuid täiesti põhjendamatult. Ehk ei teagi ta veel, milliseid rikkusi see piirkond omab. Siiski, Prahat imetleme me kõik. Kuid peale pealinna on Tšehhimaal veel arvukalt teisi linnu, täis parimat kunsti ja kultuuriväärtusi, sest just siin, kunagisel Böömimaal, asus nii Saksa keisririigi kui kogu Euroopa süda. Ja siinne hilisgootika on lihtsalt vaimustav! (Parim kinnitus sellele on Praha toom.) Poolat peetakse igavaks maaks, sest siit läbi kihutades näeme vaid külavaheteid ja sõjajärgse Varssavi «sotsialismi saavutusi». Ometi asub maa kaguosas, Wroclawis, lausa taevalik katedraal. Omapärane on poola gootika Krakowis, Torunis ja Danzigis. Austria, Ida-Euroopa riik, mis poliitiliselt kuulub läände, sarnaneb Tšehhimaaga. Eriti võluvad on siinsed altarid, mille laad on niivõrd rafineeritud, nagu ei oleks nad üldse inimkätega loodudki. Isegi Ungari, mis kannatas kaua Türgi ikke all  ning kaotas enamiku oma vanimast kultuuripärandist, pakub (keskaegse arhitektuuri) otsijale leidmisrõõmu. Tõeline pärl on – ja seda üleeuroopalises mastaabis – benediktlaste kloostrikirik Jakis (romaani stiilis). Üldse jõuab romaani ja gooti stiilide levikuala välja Põhja- ja Lääne-Rumeeniasse ning Sloveeniasse-Horvaatiasse, seega aladele, kus praegu (kirjatöö ilmus 1996. aastal) seisavad kaks kultuuri ja kaks mõttelaadi vastamisi kõige äärmuslikumal kujul.

Eestis Euroopat avastamas

Inimesed, kellel kaugemad reisid alles ees seisavad, ei pea aga sugugi kurvastama: kuulub ju Eestigi Euroopasse! Kuigi romaani stiili näited meil puuduvad, võime selle mõjutusi märgata nii Saaremaal (Valjala, Kaarma jt kirikud), Muhus kui Läänemaal (Ridala, Haapsalu jt). Märjamaa kirikus seevastu puuduvad põhjaküljel aknad – seega on hoone täiesti «deemonikindel», seda muidugi varakeskaegse inimese arusaamade kohaselt. Tuntud on Karja kiriku salapärased laemärgid – romaani-aegse poolmaagilise mõttelaadi peegeldus. Sama võib öelda värdloomade kohta Anseküla kiriku ristimiskivil (asub praegu Kuressaare kirikus).

Järgmine suur sakraalarhitektuuri grupp hõlmab Kesk-Eestit ning helgeid ja hingeülendavaid ruumimuljeid, kõrggooti elutunnetuse järelkaja (näit Ambla, Pilistvere, Koeru, Järva-Peetri jt). 15. sajandist pärinevad Virumaa kirikud (Kadrina, Haljala jt) sarnanevad eelpool nimetatud grupiga ehk siis esindavad pigem Eestis välja kujunenud lokaalset koolkonda. Tüüpilisi hilisgootilikke jooni nad seetõttu ei kanna. Lõuna-Eestis, kus kasutati telliskivi – suhteliselt ebapüsivat materjali –, on vanimad arhitektuurimälestised sageli hävinud. Ometi võime siingi imetleda Tartu Toomkiriku imposantseid varemeid, Tartu Jaani kiriku skulptuuriderohkust ning kodust Nõo kirikut. Urvaste kirik Võrumaal on aga tõeline basiilika – suurejoonelisust rõhutav ehitusvorm, mida kasutatakse tavaliselt vaid linnas. (On ju katedraalidki basiilikad!)

Omaette nähtus on Tallinna vanalinn, kus kohtame lausa kolme basiilikat: Toomi, Nigulistet ja Olevistet – ning lisaks hospidalikiriku tüüpi Püha Vaimu kirikut. Kui Niguliste meenutab katedraale oma põhikonstruktsioonilt (eriti kooriosas), siis Olevistele annavad neile omaseid jooni nii võlvide erakordne kõrgus kui taevasse sööstev tornikiiver. Kiriku tähtvõlvid ja elegantne kooriruum on aga hoopiski klassikalised ning parimad hilisgootika näited Eestis.

Keskaegsete kloostrite varemeid leidub Tallinnas (Pirita) ja Põhja-Eestis (Padise). Viimati nimetatu puhul oli tegemist tsistertslastega, orduga, millel on erakordne tähtsus nii gootika sünnis kui Eesti ristiusustamisel. (Nimelt alustasid nad misjoneerimist juba enne ristirüütlite saabumist.) Säilinud on veel Viljandi frantsisklaste kloostri kirik (nüüd Jaani kirik) ja ümberehitatud kujul ka kaks kloostrikirikut Tallinnas (naistsistertslaste, nüüd Issanda muutmise kirik, ning dominiiklaste Katariina kirik).

Samuti on Eestiski võimalik tutvuda keskaja kujutava kunstiga, seda (eeskätt) Nigulistes asuva kollektsiooni vahendusel. Erilist esiletõstmist väärivad kiriku endine peaaltar ning B. Notke maal «Surmatants». Suurt rahvusvahelist tähtsust omab veel samalt meistrilt pärinev altar Püha Vaimu kirikus. (Kõik nimetatud teosed esindavad hilisgootikat.)

Ehk ongi õigem alustada keskaegse kunsti tundmaõppimist siinsamas, oma kodumaal, kus kõik tundub arusaadavam nii oma tuttavlikkuse kui lihtsuse tõttu. Nõuab ju varasematel sajanditel loodu mõistmine meilt nii teatud tolerantsi kui eelteadmisi ja harjumist kunagiste meistrite mõtte- ja tundelaadiga. Õnneks annavad kogemused siin enam kui teooria. Seetõttu võime me püüelda sinnapoole, et suudaksime kunsti kaudu minevikuga kohtudes austada Jumalat nagu romaani ajastul, ülistada nagu kõrggooti ajastul ja armastada nagu hilisgooti ajastul.

Eesti Kirik 10.01.1996: lk 6.

 

 

[1] Ühe hüpoteesi järgi tõid ristiusu Iirimaale kopti palverändurid juba 1. sajandil, igatahes tegutseb Iirimaal tänini väike Keldi Ortodoksi Kirik, kes just sealtmaalt arvestab oma järjepidevust. Üldtuntud tõik on aga see, et juba varastel kirikukogudel osales arvukalt Britanniast pärit piiskoppe (mõistagi varakiriklikus, pigem karjase tähenduses), nõnda et Iirimaad on alati peetud Itaalia kõrval teiseks tugevaks ristiusu kantsiks. 3. ja 4. sajandil olid keldi mungad-misjonärid kuulutamas jumalasõna ja rajamas kloostreid nii kõikjal Briti saartel kui ka mandril. Keldi kristlus oligi ennekõike kloostrikristlus, kust see rahva sekka laiali levis, kloostritel endil aga ei olnud kuigi palju sarnasust hilisemast ajast tuntud Mandri-Euroopa kloostritega: omanäoline igas paigas, oli keldi klooster pigem kogukonna vaimse elu kese, (suur)kool, hoolekandeasutus, haigla, teadus- ja kunstikeskus. Mingit kahtlust ei tohiks aga olla selles, et 5. sajandil, kui püha Patrick Rooma paavsti õnnistusel Iirimaad «ristiusustama» saabus, olid sealmail välja kujunenud omakultuurist toituvad ning suhteliselt sõltumatud kristluse tõlgendused ja tavad. (Märkus 2009. aasta teksti talletajalt, kes on eesti keelde pannud Esther de Waali raamatu «Keldi palvemeel» ning UI distsipliini Euroopa kristlik kunst ja arhitektuur keskajal essee tarvis läbi töötanud kümmekond keldikristlust käsitlevat ingliskeelset trükist.)

[2] «Segamine» käis sajandeid ja vihase võitluse saatel: alul sõdisid keldi hõimud roomlastega, seejärel – 5. aastasajast –  üha uute sissetungijate, anglide ja sakside, jüütide ja friiside vastu. Läbi ajaloo suurema-tugevama eest taandudes säilitasid keldi rahvad ometi oma keele ja kultuuri. Keldi kultuuri kõige ehedamad alad on lisaks Iirimaale veel Šotimaa, iseäranis selle kaugemad sopid ja saarekesed, Wales, eeskätt Cornwalli poolsaar, ning Mani saar. Skandinaavia viikingite metsikud rüüsteretked alates 8. sajandist tegid maatasa ka lõviosa üksildaste paikade kloostriehitistest, kuhu meritsi ligi pääses, ning viisid kaasa kõik vähegi väärtusliku. See on üks põhjusi, miks keldi vanimast kultuurist on vähe esemelisi tunnistajaid. Teksti talletaja märkus.

[3] Põhimõtteliselt samal eesmärgil ehitati Vanas Egiptuses püramiide, Babülonis tsikuraate (keerdtorne), islamimaailmas minarette, Hiinas pagoode.

[4] Israeliidid katsid oma uksepiitu talleverega, et hävitusingel neist mööda läheks (2Ms 12:7).

[5] See põhineb veendumusel, et kurjad jõud tahavad jääda nähtamatuks. Nende kujutamine justkui vangistaks nad. Reaalne deemon taandub seda nähes, kartes samuti lõksu sattuda.

[6] Prantsusmaal, tsistertslaste ordu vaimsel kodumaal, tekib gootika varem, juba 12. saj keskel.

[7] Tahvelmaal tekib 13. sajandil, kuid tõeliselt areneb välja alles 14-ndal. Keskajal maaliti puule, lõuend võeti kasutusele alles perioodi lõpul.

[8] Senini olid kõik skulptuurid värvilised. Värvituks on neid – samuti kui kuulsaid antiikkreeka marmorkujusid – muutnud aeg.

[9] Varasel keskajal ei olnud iga inimese individuaalsus veel välja kujunenud, end tunnetati eelkõige mingi grupi liikmena. Isiksusteks võib pidada vaid üksikuid silmapaistvaid isikuid (kuningaid, pühakuid jt). Individualiseerumine, oma mõtte- ja tundemaailma teiste omast lahutamine, algas koos 13. sajandi muutustega.

Lugupeetud Riigikogu esimees härra Lauri Hussar!

Soovin käesolevaga väljendada minu kui Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimuliku nördimust seoses Teie nõuniku Indrek Tarandi rünnakutega Moskva Patriarhaadiga kanooniliselt seotud Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku aadressil. Pean silmas 9. septembril väljaandes Postimees avaldatud artiklit «Kuidas mõista president Karise sõnumit Moskva patriarhaadi kohta?»

Selles artiklis väljendab Indrek Tarand seisukohta, et vene õigeusklikele tuleks seadusega ette anda tähtaeg 1. jaanuar 2026, enne mida peaksid nad vahetama kanoonilist alluvust ja minema üle Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni. Artikli kommentaariumis selgitab Tarand, et keeldumise korral peaks riik kasutama tõrksate vene õigeusklike vastu sunnivahendeid:

«Ma leian, et seadustele allumise küsimust lahendatakse vajadusel sunnimeetmetega. Aga ei hakka nad eriti midagi vastu, sest oma südameis on neil suht ükskõik miskite püha Vassili Kottpüksi säilmetest ja muust sarnasest. Kremli-ihalus mõnes muidugi on ja seda saab kõige paremini ravida D-Terminaalis nagu pronxiööst teada on...» (sic!).

Kui Riigikogu esimehe nõunik väljendab avalikult seisukohta, et riik peaks usuvabaduse põhimõttest sunnimeetmetega üle sõitma ning vene õigeusklikud tuleks sisuliselt teleskoopnuiadega peksta Moskva kiriklikust alluvusest Konstantinoopoli alluvusse, siis paneb see religioosseid inimesi küsima, millises riigis me elame ja kas meie õigused on ikka kaitstud.

Vastuvõetamatu on juba see lugupidamatu toon, millega Teie nõunik kõneleb Eestis elavatest vene õigeusklikest, kellele justkui ei laienegi Eesti põhiseadusega tagatud õigused – keda võib riiklike sunnimeetmete abil sundida Kirikut vahetama ja kelle vastu võib keeldumise korral politseilist jõudu kasutada.

Taolised mõtteavaldused riigi poliitilise juhtkonna lähiringist on alarmeerivad ka selles mõttes, et paratamatult tekib küsimus: mis takistab ühe õiguskuulekalt käitunud usulise grupi halvustamist ja repressioonidega ähvardamist poliitilise huvi korral ka teistele laiendada?

Kui Indrek Tarand jätkab Teie nõunikuna, siis on see märk sellest, et Te aktsepteerite tervete usuliste gruppide halvustamist, solvamist ja ähvardamist ning et see on Eesti Vabariigis normaalne poliitiline praktika. Sellega ei saa mitte mingil juhul nõustuda.

12. septembril 2025

Veiko Vihuri

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik

Koopia: Riigikogu juhatuse liikmed, EELK peapiiskop ja EKNi president, EELK Saare-Lääne piiskop

10. septembril 2025 mõrvati USA kristlik-konservatiivne aktivist Charlie Kirk, kes oli tuntud eriti noorte seas. 31-aastane kristlane Charlie Kirk oli abielus ja kahe väikese lapse isa. Jäägu teda meenutama mõned vaimulikud mõtted, mida ta väljendas loetud päevad või kuud enne oma surma.

«Jeesus võitis surma, et sina saaksid elada.»

«Rist on Jumala vastus maailma kurjusele.»

«Jeesuse ülestõusmine on ajaloofakt. See on tõesti aset leidnud. Jeesus tõusis surnuist üles.»

«Jeesus on tee, tõde ja elu.»

«Jumal, perekond, riik. Selles järjekorras.»

«Kristlikus kirikus leiab aset taassünd. Kirikud kasvavad. Noored võtavad omaks usu Jumalasse.»

«Sa ei taha elada mittekristlikus riigis. Isegi kõige paadunumad ateistid või agnostikud tunnevad kiriku mõju õnnistust.»

«Olla radikaalne ateist – see nõuab liiga suurt usku.»

«Kui ma suren? Ma tahan, et mind mäletataks usujulguse tõttu. See oleks kõige tähtsam. Minu jaoks on kõige tähtsam usk.»

Kui sada aastat tagasi oleks keegi ette näinud, et aastal 2025 kuulutatakse Tallinnas Vabaduse väljakul jesuiidist katoliku piiskop Eestimaa pühaks meheks ning roomakatoliku preestrid ja piiskopid eesotsas Viini kardinaliga marsivad välja Jaani kiriku peauksest, oleks seda peetud peatselt saabuva viimsepäeva märgiks.

 

 

Teise maailmasõja eel suhtuti Eesti luterlikus kirikus katoliiklusse (jesuiitidest rääkimata!) äärmise umbusuga ning elati konfessionaalse konfrontatsiooni paradigmas. Luterlikus poleemikas oli katoliiklusest maalitud üsna jube pilt – ja küllap ka vastupidi.

 

 

Kuid 6. septembril 2025 toimus Vabaduse väljakul missa, mida juhatas paavsti esindajana kardinal Christoph Schönborn ja mille käigus kuulutati õndsaks Eestimaa katoliiklaste sõjaeelne ülemkarjane Eduard Profittlich SJ (s.t jesuiitide ordu liige, eluaastad 1890–1942). Eesti katoliiklaste jaoks oli tegemist kahtlemata oodatud ja hingeülendava sündmusega, kuid sellest said osa ka teiste konfessioonide esindajad. Luterlased andsid missal kaasa teeninud katoliku piiskoppide ja preestrite käsutusse Vabaduse väljaku ääres asuva Jaani kiriku.

 

 

Meenutagem: 11. mail 1931 määrati Eduard Profittlich Eesti apostellikuks administraatoriks. Toona ei ulatunud Eesti alale ükski roomakatoliku piiskopkond. 27. novembril 1936 nimetati Profittlich Hadrianopolis di Haemimonto titulaar-peapiiskopiks ning sama aasta 27. detsembril pühitseti ta Tallinnas Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse kirikus Riia abipiiskop Jāzeps Rancānsi ja Soome piiskop Guillaume Cobbeni assisteerimisel nuntsius Antonino Arata poolt piiskopiks.

Kui Eesti rahvale ja riigile jõudsid kätte saatuslikud aastad, otsustas peapiiskop Profittlich jääda Eestisse, oma karja juurde. «On ju ometigi õige, et karjane jääb oma lambukeste juurde ja jagab nendega rõõmu ja muret. … Ning mu elu ja kui vaja, siis ka mu surm on elu ja surm Kristuses. Ja see on nii äraütlemata ilus,» teatas ta oma sugulastele Saksamaal.

Profittlich arreteeriti juba 27. juunil 1941 ja viidi Kirovi vanglasse, kus ta järgmise aasta 22. veebruaril suri. Nõukogude kohus mõistis talle Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58 lõige 12 alusel ja § 58 lõige 10 II alusel (revolutsioonivastane tegevus jm) surmanuhtluse mahalaskmise läbi, kuid Profittlich suri enne kohtuotsuse täideviimist.

 

 

Mõistagi ei olnud Profittlich ainuke Eesti vaimulik, keda tabasid nõukogude režiimi repressioonid. Ohvreid oli märkimisväärselt ka teiste konfessioonide, s.h luteri vaimulike seas – viimastest kõige prominentsem oli endine piiskop Hugo Bernhard Rahamägi (1886–1941), kes lasti maha 1. septembril 1941 sealsamas Kirovi vanglas. Teda ei ole küll luteri kirikus märtrina esile tõstetud, kuigi sarnaselt Eduard Profittlichile suri ta bolševike ohvrina. Tegelikult ei anna vägivaldne surm usuvastaste käe läbi veel iseenesest alust kedagi õndsaks või pühakuks kuulutada ning luterlastel vastavat protseduuri ja tava ei olegi.

Katoliku kirikus eelneb õndsaks kuulutamine pühakuks tunnistamisele. Katoliku kirik tunnistab kedagi märtriks, kui isik on elu andnud Kristuse nimel ja sellele on kindel tõestus. Pühakuks kuulutamisele peab eelnema tõendatud imetegu.

 

 

Õndsa Eduard Profittlichi järeltulija piiskop Philippe Jourdani ajal, eriti just viimastel aastatel, on katoliku kirik Eestis teinud märgatavaid edusamme. Aasta tagasi otsustas paavst Franciscus muuta senise Eesti apostelliku administratuuri Tallinna piiskopkonnaks. Viimati eksisteeris Tallinna piiskopkond 16. sajandil. Tänavu anti Vatikanist roheline tuli Profittlichi õndsakskuulutamisele. Algselt oli selleks päevaks määratud 17. mai, ent see lükkus edasi seoses paavst Franciscuse surmaga.

Katoliku kirik Eestis – Tallinna piiskopkond – on selgesti kasvav ja arenev kirik, millest andis tunnistust ka 6. septembril Vabaduse väljakul pühitsetud pidulik missa. Kes soovib, võib taevast soosingut näha selleski, et selleks helgeks päevaks oli antud päikeseline ja suvesoe ilm. Ühe osavõtja sõnadega: «Nii palju valgust pole siin varem olnud!»

Tekst ja fotod: Veiko Vihuri

Seoses Eduard Profittlichi õndsakskuulutamisega 6. septembril 2025. aastal avaldame uuesti kolm aastat tagasi ilmunud artikli «Keda võiksid pühakuna austada Eesti luterlased?»

Kas luterlastel on sobilik austada pühakuid? Ja keda võiksid pühakuna austada Eesti luterlased? Esimesele küsimusele leiame vastuse usutunnistuskirjadest. «Pühakute kultuse kohta õpetavad meie omad, et pühakuid tuleb meeles pidada, et selle läbi, kui me näeme, kuidas nemad on armu leidnud ja kuidas usk on neid aidanud, meie usku kinnitada, aga ka selle pärast, et me võtaksime nende head teod endale eeskujuks, igaüks vastavalt oma kutsumisel,» võib lugeda Augsburgi usutunnistuse XXI artiklist (tõlge saksa keelest).

Sama artikli ladinakeelsel versioonil põhinev tõlge võtab luterliku arusaama pühakute austamisest kokku veel kompaktsemalt: «Pühakute austamisest nad õpetavad, et pühakute mälestust võib esile tuua, et me jäljendaksime nende usku ja häid tegusid vastavalt kutsumusele».

Augsburgi usutunnistuse apoloogias (XXI artikkel) täpsustab Philipp Melanchthon öeldut: «Meie usutunnistus kiidab pühakute austamise heaks. Ja seda tuleb teha kolmel viisil. Esimene on tänamine. Me peame tänama Jumalat selle eest, et ta on meile näidanud oma halastust, et ta on ilmutanud soovi inimesed päästa, et ta on andnud kirikule õpetajaid ja muid ande. Ja neid ande tuleb kõigiti esile tõsta, sest nad on ülimad, ja kiita tuleb ka pühakuid, kes on neid ande ustavalt kasutanud, nii nagu Kristus kiidab ustavaid kaupmehi [Mt 25:21,23]. Teine austamine kujutab endast meie usu kinnitamist. Kui me näeme, et Peetrusele anti tema salgamine andeks, siis see julgustab ka meid, nii et me usume seda kindlamini, et arm on tõepoolest patu vastu üliküllaseks saanud [Rm 5:20]. Kolmas austamine seisneb kõigepealt usu ning sellest lähtuvalt kõigi muude vooruste jäljendamises, mida igal inimesel tuleb teha vastavalt oma kutsumusele. Seesugust õiget austamist ei nõua vastased üldse. Nad vaidlevad üksnes pühakute poole palvetamise pärast, milles ei ole küll midagi iseenesest halba, aga mis pole siiski hädavajalik.»

Samas ei ole luterlikul kirikul pühakute kanoniseerimise protseduure. Katoliku kiriku pühakud, keda austati juba enne reformatsiooni ning kelle suhtes luterlastel ei ole vastuväiteid, võivad esineda ka luterlikes kirikukalendrites ning neile on pühendatud luterlikke pühakodasid. Lisaks apostlitele ja teistele piibellikele tegelastele – nt Neitsi Maarja, Maarja Magdaleena, Anna – on Eestis kirikuid pühendatud Myra Nikolausele, Aleksandria Katariinale, diakon Laurentiusele, paavst Urbanusele, kuningas Olavile ning teistele varase või keskaegse kiriku pühakutele.

Eestiga seotud pühakuid on aga üsna kasinalt. Katoliiklastel on piiskop Eduard Profittlich (surn 1942), kelle õndsaks kuulutamise protsess on alles käimas. Ortodoksidel on piiskop Platon (mõrvatud enamlaste poolt 1919), vanemast ajast Tartu preestermärter Issidor (tapetud 1472) ja tema 72 kaaskannatajat. Eesti Apostli-Õigeusu Kirik on kanoniseerinud nõukogude võimu all kannatanud uusmärtreid.

Ka Eesti luterlikul kirikul võiksid olla oma usukangelased, keda on usurahva seas kohane meenutada ja austada – nagu eespool nägime, oleks see igati kooskõlas Augsburgi usutunnistusega. Tõsi, sekulaarse rahvusluse mõjul on hakatud esile tõstma kirikutegelasi, kes osalesid rahvuslikus liikumises (Jakob Hurt, Villem Reiman jt) või kel on muid teeneid eesti rahva ees, kuid usu seisukohast tuleks arvestada siiski teistsuguste kriteeriumidega.

Kui kriteeriumiks võtta usuline eeskuju ja heade tegude tegemine ehk lühemalt öeldes usu tunnistamine (ka elust loobumise hinnaga) ning kristlik ligimesearmastus, siis võib Eesti vanemast ajaloost leida mitmeid inimesi, keda kohalikel luterlastel oleks sobilik meenutada. Pakun alustuseks välja kolm persooni – tegemist on ühe katoliku ja kahe luterliku vaimulikuga, neist esimene eestlane ja kaks ülejäänut rahvuselt sakslased. Kõigi nende pühendumine Kristuselt saadud ülesandele ja kutsumusele on vaieldamatu.

 

 

Preester Johannes (surnud 1206) – misjonär ja märter

Eesti katoliiklastel ja miks ka mitte luterlastel oleks põhjust meeles pidada Virumaalt pärit eestlasest preestrit Johannest, kelle märtrisurmast Holmi liivlaste käe läbi kirjutab kroonik Henrik. Viimaselt pärinevad ka vähesed eluloolised andmed Johannese kohta:

«Omakorda holmlased, kelle jalad on nobedad verd valama, võtnud oma preestri Johannese kinni, lõikavad ta pea ära, ülejäänud keha tükeldavad liigehaaval. Tema ent oli pärit Virumaalt ja paganate poolt poisikesepõlves vangi võetud, auväärse piiskopi Meynardi läbi vangipõlvest vabastatud ja sellesama poolt pandud Segebergi kloostrisse, et ta pühakirjas õpetust saaks. Kui ta seal väga suuri edusamme teinud, siirdus ta koos piiskop Albertiga Liivimaale, ja saanud preestripühitsuse, pööras Holmi kihelkonnas paljud ebajumalate kummardamisest. Lõpuks, pärast töörännakut jõudis ta kahe teisega, Gerhardi ja Hermanniga, usutunnistuse pärast, nagu me eespool ütlesime, martüüriumipalmi läbi igavese eluni. Ta keha ja luud korjati hiljem teiste preestrite poolt kokku ja isand piiskop koos oma kapiitliga mattis need hardalt Õndsa Maarja kirikusse Riias.» (Henriku Liivimaa kroonika, X, 7)

Pangem tähele, et Henriku sõnul tegi Johannes oma õpingute ajal Segebergi kloostris, kust tuli Liivimaale liivlaste esimene piiskop Meinhard (ametis 1186–1196), «väga suuri edusamme» pühakirjaõpetuses. Võimalik, et ka Henrik ise viibis enne Liivimaale siirdumist Segebergis ning oli eestlasest Johannese edusammude tunnistajaks. Liivimaal tegutses Johannes sisuliselt misjonipreestrina, pöörates liivlastest paganaid ristiusku. Tema maise teenistuse Jumala riigi hüvanguks lõpetas martüürium, kuid tema eeskuju ja pühendumine Kristusele väärib kristlaste seas kõigiti meeles pidamist.

 

 

Pastor Christian Kelch (1657–1710)

Christian Kelch sündis aastal 1657 Greifenhagenis (Pommeri), tuli Eestisse 1680 ja sai 1682. aastal Järva-Jaani pastoriks. 1697 nimetati ta Viru-Jaagupi pastoriks. 1710 nimetas Tallinna raad Kelchi Niguliste koguduse ülempastoriks, ent ta suri katkuhaigeid teenides enne esimest jutlust sama aasta 2. detsembril. Kelch on kirjutanud kroonikateose «Liivimaa ajalugu». Tema kristlikust surmast kirjutab perekonnateadetele tuginedes Rudolf Winkler:

«Aastal 1710 katku ajal kutsuti ta üliõilsa ja ülitarga Tallinna rae poolt pastoriks Niguliste kiriku juurde ning pidas oma ametit mitte üksnes sakslaste, vaid ka eestlaste juures, linnas ja eeslinnas, ei saanud aga lahtiste haudade tõttu kohe pidada kirikus oma ametisse astumise jutlust. Lõpuks määrati kindlaks, et ta peab oma jutluse 1710. aasta esimesel advendil. Aga et ta oli pidevalt patsientide juures, kes kannatasid katku käes, ja viimaks kaks päeva enne oma lõppu eeslinnas ühes väikeses majas, kus paljud katkutõbised said temalt armulauda, siis nakatus ka tema sellesse taudi ja oli tagasi tulles öelnud oma lastele, et tolles majas ta mitte ainult ei nuusutanud, vaid ka maitses katku. Ta haigestuski samal õhtul ja lahkus laupäeval enne esimest adventi. Ta suri pastoraadimajas Niguliste kiriku juures ja lebab vastavalt oma selgesõnalisele soovile Niguliste kirikaias suure puu all. Matusejutluseks valis ta enesele: «…sest ma tean, keda ma olen uskunud, ja olen selle peale julge, et ta vägev on minu tallele pandud vara hoidma tulevase päevani» (2Tm 1:12).»[1]

Selle kirjelduse kohaselt oli pastor Kelch ustav karjane, kes jäi oma karja juurde ka keset surmavat taudi ning täitis oma kohust kuni lõpuni, teenides haigestunuid sõna ja sakramendiga ning usaldades oma elu täielikult Issanda kätte. Ta olevat maetud Niguliste kiriku lõunaküljel kasvava pärna alla. Juuresoleval fotol (avaldatud Tallinna Linnaarhiivi loal) on näha tänaseks hävinud Niguliste kiriku pastoraadihoone ning sellest paremal Kelchi pärn.

 

 

Superintendent Eberhard Gutsleff (ca 1690–1749)

Allpool järgnev ülevaade E. Gutsleffi elukäigust tugineb Saaremaa aadliku von Eckesparre, keda refereerib või vahendab Voldemar Ilja oma vennastekoguduse ajaloo teises raamatus.[2]

1738. aastal suri Saaremaa superintendent Joh. Quirinus Metzhold. Saaremaa rüütelkonna valik vabaks jäänud ametikohale langes Eberhard Gutsleffile, kellele olid antud head soovitused ja kelle eesti keele oskust kiideti. Gutsleffile saadeti ilma pikema mõtlemiseta ja ka ilma Saaremaa vaimulikega konsulteerimata kutse 25. juulil 1738. Gutsleff sai sinodilt superintendendiametisse astumiseks loa ja tuli linlaste rõõmuks 1738. aasta augustis Kuressaarde. Oma ametisseastumise jutluse pidas ta pühakirjatekstile «Me palume Kristuse asemel: laske endid ära lepitada Jumalaga» (2Kr 5:20b). Kirikus olid nii aadlikud kui kodanikud. Eckesparre sõnul jutlustas Gutsleff võimsalt, nii et kogudus oli väga liigutatud ja pisarais. Siis võttis ta vastu piiskopliku ametisseõnnistuse[3] ja pastorite gratulatsioonid heebrea, kreeka, ladina ja saksa keeles, millele ta ise vastas samades keeltes. Seejärel astus ta ise altari ette ja lõpetas talituse tulise palvega, et armas Õnnistegija süütaks sellel saarel armutule ja sõnum Kristuse verisest lunastustööst tooks õnnistust.

Andkem sõna Voldemar Iljale, kes refereerib von Eckesparre koostatud Gutsleffi elulugu:

«Nüüd oli linn ja maa rahul, et nad olid saanud niisuguse väärt mehe kogu provintsi piiskopiks ja linna ülemõpetajaks. Kõik armastasid, austasid ja hindasid teda. Ta oli tõesti üks armastusväärne mees ja eriline tööriist Issanda käes, Tema heasüdamlik iseloom, tema inimsõbralik armastus igaühe vastu, tema kaastundlik süda kõigile rõhutuile ja kannatajaile ning auväärne viisakus ja eriti aus meelsus elada ainult Issandale ja Teda Tema riigis teenimisele, tegid temast austustväärilise õpetaja.

Kohe peale ametisseseadmist alustas ta tööd suure andumusega, hakates kohe visiteerima koguduse ja kõrvaldama neis leiduvaid puudusi. Ta jutlustas armu evangeeliumi kõikidest kantslitest ja ärkamised kõigis seisustes ei jäänud tulemata…

Suureks kaotuseks Gutsleffile sel ajal oli tema 40-aastase abikaasa surm tütrekese Beate Christiana sünnitusel 9. juunil 1743. Samale ajale langes ka juurdluskomisjoni tulek Saaremaale kontrollimaks kogu kiriku elu. Ärganute koosolekud keelati, sest nende vastased tegid kõik võimaliku ärkamisliikumise pidurdamiseks, mis neil ka õnnestus, sest superintendent pandi koduaresti. Ühel pühapäeval, kui Kuressaare kirikus oli tulnud armulauale 50 ärganud saksa õde-venda, siis jutluse ajal seisis kantsli all ja armulaua jagamisel altari kõrval vahisoldat, venelane, kes ei tohtinud õpetajat silmast lasta (!) – Issand aga oli temaga, nii et kõik kohalolijad olid sellest sisse võetud, s.t. tema jutlusest ja kuidas ta sakramenti jagas. …olukord läks järjest hullemaks ja selle tingis hea ja vaga maa peamehe (Landshauptmann) von Vietinghofi lahkumine 1746 ja kurikuulsa Tunzelmanni tulek tema asemele… Heameel oli tal [Gutsleffil] vaid sellest, et ta armas abikaasa oli siit ära kutsutud koju. Oma 2 poega oli ta juba varem saatnud koguduse juurde Herrnhutti (1744) ja vanima tütre Kriimanisse, kuhu ta sel kriitilisel ajal tegi veel ühe külaskäigu ja sealt lahkudes on ta tütrele ütelnud, et teda ootavad ees ketid ja köidikud (dass Ketten und Banden auf ihn warteten). Kui tütar küsinud, miks ta meelsamini koos lastega ei läheks koguduse juurde Herrnhutti, siis ta on vastanud: «Mis karjane ma küll oleksin, kui oma elu hoides karja maha jätaksin?» Maa peamehe sooviks oli superintendendi kukutamine, kuigi viimase eeskujuliku elu ja õpetuse kohta polnud midagi ütelda, kuid tegelik põhjus seisiski tema südamlikus suhtumises ärganutesse. See tingis kaebuse tegemise Gutsleffi peale salajasele inkvisitsioonikantseleile Peterburis ja tulemuseks tõenäoselt oli keisrinna Elizaveta kohene reageering, saates Semanovi ihukaitseväe kapteni Repninsky korraldusega koheselt ühe komandoga minna Saaremaale ja maa peamehe (Tunzelmanni) käsul arreteerida superintendent Gutsleff, õpetaja Hölterhof, dr. Kügelstein ja teoloogia kandidaat Fritsche ja rangeima valve all toimetada nad Peterburi kindlussesse (Peeter-Pauli kindlus). Ootamatult tuli see ihukaitseväe kapten 21. aprillil 1747 Kuressaarde. Teise päeva vastu õhtut külastas vend Blauberg Gutsleffi ja kuna kogu linn oli kapteni komandoga linna tulekust ärevuses, siis superintendent on vennalt küsinud tema arvamust selle kohta, mille peale vend oma lihtsameelsuses on vastanud: Ma usun, et see puudutab teid (es wird Ihnen gelten). Gutsleffi õnnis vastus selle peale on olnud: Nüüd sündigu minu Issanda tahtmine, ma olen Tema vaeseim sulane, ja olen enese ihu ja hingega Temale üle andnud; Tema tehku minuga, mis Temale meeldib! … Selle õhtu saatis Gutsleff mööda õndsas keskustelus vend Blaubergiga, kosutades ennast päeva loosungisõnaga 5. Moosese 8:5 ja see jäigi tema viimaseks õhtuks oma kodus, sest samal ajal, kui ta heitis rahulikult voodisse, laskis kapten maja ümber piirata, läks ise tema magamistuppa ja tõi ta lausa voodist välja ning viis ta nii ruttu kui võimalik siinsesse kindlusesse (Kuressaare lossi), asetades tema topeltvalve alla, nii et keegi enam ei tohtinud pääseda tema juurde. See toimus palmipuudepüha laupäeva õhtul, 23. aprillil 1747. Teda hoiti kindluses vahi all kuni Suure Reedeni, 29. aprillini, mil ta öösi heideti valvurite poolt kibitkasse (kattega kerge vanker), visati matid peale, et ta ei oleks nähtav ega tuntav. Ehmumisest ja kõigest läbielatust jäi Gutsleff haigeks, kuid sellest hoolimata viidi ta edasi Peterburi kindlusesse, selle maa-alusesse võlvitud ruumi, kus mõrtsukad ja teised võllaroad (Malefikanten) trellide taga istusid. Need, kes neid võlvialuseid ja neisse suletud vangide hulki on näinud, ei oska küll jäledamat ette kujutada: hallitus, niiskus, söödikud, läpane õhk. Vanade vangide hulgas pidid olema ka esimesed üleastujad kohtuotsust oodates. Siin pidi nüüd olema ka superintendent Gutsleff, ilma ülekuulamiseta ja teadmata, milles teda üldse süüdistatakse ja teadmata ka oma kolmest saatusekaaslasest, kes samuti olid Peeter-Pauli kindluses. Ta pidi siin olema kaks aastat, nii et ta riided seljas ära kõdunesid ja tema särgist polnud muud järele jäänud kui selle krae ümber kaela… Alles hiljem hakkas Gutsleffi ja tema sõprade olukord paranema…

Vend Hölterhof, kes tundis ka kokakunsti, hoolitses viimasel ajal, kui selleks avanes võimalus, oma superintendendi eest nii toidu kui rahaga ning nad olid teineteisele lohutajaiks. 8 päeva enne Gutsleffi surma nägi ta teda viimast korda vangla uksel seismas suures nõrkuses. Ta pidi üle viidama parematesse ruumidesse. Tema nägu lumivalgeist juustest paistis kui ingli nägu. Küsimusele, kuidas ta ennast tunneb, on ta vastanud: «Recht gut!» Vend Gutsleffi ihu maeti Peterburi Viiburi linnaosa Samsoni surnuaiale 2. veebruaril 1749 ja kuus aastat hiljem maeti sinnasamasse ka õnnis õde Hölterhof. Nende ühisel hauakivil on kirik: EBERHARD GUTSLEFF weiland SUPERINTENDENT auf Oesel, ANNO 1749. d. 21ten JANUAR und der Magd Jesu CHRISTIANE JUDITH HÖLTERHOF ANNO 1755 d. 9ten JULY (Kuupäevad on vana kalendri järgi).»

 

[1] Osundatud teosest: Christian Kelch. Liivimaa ajalugu. Tõlkinud Ivar Leimus. Tartu, Eesti Ajalooarhiiv, 2004, lk XIV–XV (tõlkija eessõna).

[2] Voldemar Ilja. Vennastekoguduse (Herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) 1744–1764. II. Tallinn: Logos, 2000. Lk 212–217.

[3] Selle all on mõeldud seadmist või õnnistamist piiskopiametiga võrreldavasse superintendendiametisse.

Universumis on septiljon ehk triljon triljonit tähte. Kas keegi on nad kõik kokku lugenud? Jah, Looja on: «Tema teab tähtede hulka, annab igale nime» (Pirita Psalter, Ps 147:4).

Teadlase kommentaar: «Jumalal ei ole puudust ei ajast ega ruumist» (Ian Barbour, Religioon teadusajastul, 1989–1991)

Filosoofi kommentaar: «Kaks asja täidavad meele aina uue ja kasvava imetluse ja aukartusega, mida sagedamini ja tõsisemalt me nende üle mõtleme: tähistaevas minu kohal ja moraaliseadus minu sees» (Immanuel Kant, Puhta mõistuse kriitika, 1788).

Lauliku kommentaar: «Kui ma vaatan taevast, Su kätetööd, Sinu seatud kuud ja tähti – siis mis on inimene, et Sa teda märkad, inimlaps, et tast hoolid?» (Pirita Psalter, Ps 8:4-5).

Käesoleva aasta juuni alguses andsid Soome luterliku kiriku piiskopid välja pastoraalse juhise, mis teeb võimalikuks samasooliste paaride abielu õnnistamise ja laulatamise, ilma et kirik oleks formaalselt muutnud oma õpetust abielust.

Seepeale tegid kaksteist Soome misjoniorganisatsiooni ja äratusliikumist ühisavalduse, milles toodi välja kolm punkti: 1) Soome luterlik kirik ei ole otsustanud muuta oma ametlikku arusaama abielust kui mehe ja naise vahelisest liidust, 2) piiskoppide kogu pastoraalne juhis, mis kiidab heaks samasooliste paaride õnnistamise, on vastuolus kirikukorraga ja 3) piiskoppide korraldusi, mis on vastuolus Jumala sõnaga, ei tohi järgida, nagu ütleb Augsburgi usutunnistuse XVIII artikkel.

Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises, kuid jõudu kasutamata, ainult Jumala sõna kaudu. Ja selles on pastorid ja kirikud kohustatud Kristuse sõnade kohaselt piiskoppidele kuuletuma, Lk 10[:16]: «Kes kuuleb teid, see kuuleb mind.» Kui nad aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda Mt 7[:15]: «Hoiduge valeprohvetite eest.» (Confessio Augustana, XVIII)

Ka kolmkümmend viis kirikukogu liiget leidis oma avalduses, et piiskoppide kogu juhis on vastuolus kirikukogu otsusega mitte muuta kiriku arusaama abielust. Kirikukogu liberaalsete saadikute koostatud vastuses, millele omakorda kirjutas alla 52 saadikut, kiideti aga piiskoppe «inimlikkuse, inimestevahelise armastuse tõeliseks tunnistamise ja Jeesuse eeskuju järgimise eest».

Varsti pärast seda teatasid 14 luterliku koguduse õpetajad (kirikhärrad), et nad on andnud oma kogudustes teenivatele vaimulikele korralduse mitte laulatada samasoolisi paare.

«Meie kirik on täielikus segaduses. Keegi ei tea, kes enam kirikut juhib või kas üldse keegi juhib. Kirikus on tõsised lõhed. Lähiajal selgub, kas tegemist on vaid mööduva rahutusega või on kirik jäädavalt kahjustatud. Võimalik, et nüüd on juhtunud midagi pöördumatut,» kirjutas misjoniseltsi SLEY misjonijuht Ville Auvinen.

Hiljuti on tõdenud Soome Piiblikooli tegevjuht Lauri Vartiainen: «Kirik on sügavalt lõhenenud ja mind kurvastab, et üha vähem on asju, mis ühendavad selle vastandlikke pooli.» Ta viitab pastor Arto Antturi seisukohale, et Soome luterlikus riigikirikus on «esindatud kaks erinevat religiooni», ja Rahvamisjoni juhile Daniel Nummelale, kes oma kõnes Rahvamisjoni päevadel teatas, et Augsburgi usutunnistuse nõutavat «üksmeelsust evangeeliumi õpetuse osas» kirikus enam ei saavutata.

Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse. (Confessio Augustana, VII)

Vartiaineni sõnul peab «tõsiselt valmistuma võimaluseks, et praeguse arengu juures tekib meie maal mingil hetkel uus luterlik kirik, mis koosneb äratusliikumisest ja koguduse aktivistidest.»

Tegelikult on Soomes juba olemas iseseisev konfessionaalne luterlik kirik – Misjonipiiskopkond. Nimetatud kirik on osaduses Ameerika Ühendriikides tegutseva maailma suurima konfessionaalse luterliku kirikuga – Missouri Sinodiga. Vähemalt neil luterlastel, kes tahavad püsida luterlike usutunnistuskirjade alusel ja igatsevad piibellikku õpetust, oleks võimalik liituda selle kirikuga.

Väljaanne Meie Kirik vahendas juba juuni alguses Misjonipiiskopkonna piiskopi Juhana Pohjola – Soome luterliku riigikiriku endise vaimuliku – kommentaari. Ka Pohjola leiab, et riigikiriku piiskopid astusid üle kirikukogu tahtest: «Kurbusega tuleb tõdeda, et kogu kristlaskonda lõhestav eksitus, mis on mäss Jumala hea loomiskorra ja inimesekäsituse vastu, on vallutanud Soome evangeelse-luterliku kiriku. Kahjuks ei kostnud piiskoppide kogu pastoraalsest juhisest Hea Karjase häält. Seetõttu pean oma karjaseametist lähtudes ütlema, et selles juhises puudub tõeline pastoraalsus ning seda ei tohi järgida, vaid seda tuleb vältida ja selle eest põgeneda.»

«Kiriku struktuurid on lõppkokkuvõttes vaid ajalikud, kuid Kristuse kirik on igavene,» märgib SLEY misjonijuht Ville Auvinen. «Jumala Sõna ei tõota ühelegi kohalikule kirikule, et see jääb püsima kuni Kristuse tulemiseni, aga Kristuse kiriku kohta on selge tõotus: põrgu väravad ei saa sellest võitu (Matteuse 16:18). Soome Evangeelne Luterlik Kirik ei pruugi enam taastuda, vaid praod süvenevad ja lõpuks lõhuvad selle. Kristus aga hoolitseb omaenda kiriku eest Soomes ühel või teisel moel.»

Kuigi roomakatoliku kirik on Soomes väike, kasvab see kohaliku katoliku piiskopi sõnul igal aastal viiesaja liikme võrra.

Ülevaate koostas Veiko Vihuri

«Sest ta on vaadanud oma teenijanna tühisuse peale. Seepärast kiidavad mind õndsaks kõik inimlapsed.» Lk 1:48

Seega, kes tahab Maarjat õigesti austada, ei tohi vaadata mitte üksnes Maarjat, vaid peab ta asetama Jumala ette nii, et ta jääb Jumalast kaugele allapoole ja laskma tal seal seista ilustamata, vaatama teda tema tühisuses (nagu Maarja ise ütleb), seejärel imestama Jumala määratu armu üle, kes sellise väeti, tühise inimese peale nii heldelt ja armuliselt vaatab, teda embab ja õnnistab. See vaatepilt liigutaks sind ja sa varustaksid end kõige heaga sellise Jumala ees, kes väeti, põlatud, tühise inimese peale nii armuliselt vaatab, kuid ei põlasta teda. Sellest saab sinu süda kinnitust usus, armastuses ja lootuses Jumalasse.

Mis sa arvad, kas Maarjale saaks olla miski armsam sinu jõudmisest Jumala juurde tema kaudu? Temalt õpid Jumalat usaldama ja Tema peale lootma ka siis, kui oled põlatud ja murest murtud. Ta ei taha, et elusalt või surnult tema juurde tuleksid, vaid et sinu tee viiks tema kaudu Jumala juurde.

Nii jõuaksid kõik südamed tema kaudu sellisesse suhtesse Jumalaga ja võiksid täie usaldusega öelda: «Oh õnnis neitsi ja Jumala ema, kuis küll Jumal näitas sinus nii suurt lohutust sellega, et vaatas sinu väärituse ja tühisuse peale nii armuliselt, et nüüdsest meenutatakse: Ta ei põlga meid vaeseid tühiseid, inimesi sinu eeskuju järgi, vaid vaatab meid armuliselt.»

Katkend Martin Lutheri kirjutisest «Magnificat» (tõlkinud Urmas Petti)

Märkus. «Ad Deum per Mariam» – Maarja kaudu Jumala juurde (lad. k.)

Martin Luther mainib «Magnificat’is» Jumala nelja nuhtlust, milleks on tema sõnul katk, hinnatõus, sõda ja kurjad valitsejad (Hs 14:21 alusel; sealses loetelus on mainitud kurje metsloomi, mis Lutheri tõlgenduses tähendavatki kahjulikke vürste).

Näib nii, et viimastel aastatel on need neli nuhtlust ka meid mõjutama pääsenud – koroona (2020), hinnatõus (alates 2021), sõda (2022) ja kurjad valitsejad (2023), just selles järjekorras.

Kas sellest on sündinud nähtavat meeleparandust? Ei paista olevat. Pigemini süveneb paadumus. Maad on võtnud uhkus, ülbus, alpus, sõgedus, vaimupimedus. Kõlab jumalateotus ja pilge, kasvab vimm.

Luther kirjutab: «Sest inimese süda, loomu poolest liha ja veri, on juba iseenesest pisut ülbe. Ja kui talle lisaks antakse kätte vägi, vara ja au, saab ta sellest tubli põhjuse jultumuseks ning liigne kindlusetunne juhib teda veelgi enam selles suunas, et Jumal unustatakse ja oma alamaid tähele ei panda. Ja kuni on võimalus karistamatult kurja teha, minnakse üha kaugemale ja muututakse loomaks, tehakse üksnes seda, mis lõbu pakub ja ollakse nime poolest isand, aga tegudes koletis.»

Kyrie, eleison!