«Pühitsetud saagu sinu nimi!» Matt. 6, 9.

Jumalat tänades ja paludes astume oma töö ning tegemistega uue aasta sisse. Meie vaatame tagasi Jumala juhtimisele ja näeme, kuidas isa helde käsi aasta jooksul meid on saatnud oma armuvalgusega ja meid kasvatanud oma armutundmises. Uue aasta lävel vaatame aga ka ettepoole. Ja seal näeme uusi eluraskusi ja usuvõitlusi ees. See ajab meid palvetades silmi üles tõstma taevase Isa poole, keda paluma meid meie Issand ja Õnnistegija on õpetanud.

Oma palvet uuel aastal algame esimesest palvest, mis Jeesus on õpetanud: «Pühitsetud saagu sinu nimi.» Sest seks oli poeg maailma tulnud, et Isa saaks austatud Poja sees. Ja seks on Poeg meidki omaks ostnud, et meie Jumalale nüüd ja igavesti au annaksime. See auandmine siin maa peal ei sünni aga teisiti, kui et me meie seda au sees peame, mis meile Jumal enesest on kätte annud, see on – oma nime. Kuidas meie seda õieti teeme, ütleb meie usuõpetaja M. Luther oma katekismuse seletuses järgmiste sõnadega: «Kui Jumala sõna selgesti ja puhtasti õpetatakse ja meie ka puhasti kui Jumala lapsed seda mööda elame. Seks aita meid, armas taevane Isa!»

Meie ülemaks püüdeks oma uuel tegevuse aastal peab jääma see, et meie Jumala sõna selgesti ja puhtasti õpetame ja selle järele vastavaid juhtnööre selle ilma eluks oma kaaslastele anname. Selleks aidaku meid Jumal ise oma Poja Jeesuse Kristuse pärast, ilma kelleta meie ühtegi ei saa teha. Meil tuleb ikka jälle ülesastuda nende vaadete vastu meie kirikus, mis elu tähtsamaks peavad kui õpetust, ja elu ei mõtle tarvilise olevat õpetuse järele seada, vaid hoopis õpetust arvavad elu järele seada võivat. Sellest see ju tulebki, et meil nii vähe on sõna kuulutajaid, kes piibli tõdedest ja õpetusest kinni peavad. Nad kuulutavad kõik elu, ja nimelt elu selles maailmas. Jõulu aeg on seda jälle selgesti näidanud. Kuuldud ja trükitud sõnas on palju kõneldud Jeesusest kui inimsoo ning maailma päästjast ja kui selle elu uute väärtuste loojast.

Ja ometi ei tea Kiri sellest midagi. Kirja järele on Jeesus päästjaks tulnud oma rahvale, nagu ingel Jeesuse nime seletamisel ütleb: «Sest tema päästab oma rahva nende pattudest.» Ja oma ülempreestri-palves ütleb Jeesus ise: «Maailma eest ma ei palu mina mitte, vaid nende pärast, keda sina mulle oled andnud.» Meil tehakse Jumala sõna kuulutamises liiga vähe vahet Jumala rahva ja maailma rahva, igavese elu ja selle elu vahel. Jeesus ei ole tõesti mitte tulnud meie välist elu muutma ja maapealist avalikku õnnepõlve looma. Tema ütleb oma järelkäijatele: «Maailmas on teil ahastus».

Mis Kristus siia on tulnud tooma, on Jumala riik. See ei tule aga, tema oma sõnade järele, mitte ilmsi, et saaks öelda: vaata siin ehk seal, vaid ta on seestpidine ilmutus. Kesk ahastusi võime võimsad olla omas südames, sest et Kristus maailma on ära võitnud ja et meie usk on võimus, mis maailma ära võidab.

Jeesus tahab, et meie tema sõna Kirja järele kuulutaksime ja õpetaksime. «Sest kes teistviisi õpetab ja elab, kui Jumala sõna õpetab, ei pühitse meie seas mitte Jumala nime. Selle eest hoia meid, armas taevane Isa.» Nii saagu pühitsetud sinu nimi ka meie läbi. Seda meie palume sinult ka tulevaks töö-aastaks.

Harald Põld

Jõulupüha jutlus Tartu Pauluse kirikus

Armsad kaasmaalased!

Jõulude ajal on ikka kombeks üksteisele midagi soovida ning tihti soovitakse just rahulikku jõuluaega. Rahu on hinnaline and nii üksikisiku jaoks kui ka ühiskonnale laiemalt. Paraku mõistetakse rahu väärtust kõige rohkem just siis, kui see on hingest või omavahelistest suhetest kadunud. Vaimse tervise muredele, stressirohkusele, pingetele omavahelistes suhetes või maailma sõjakolletele mõeldes tekib südamesse suur igatsus, et maailmas peaks olema palju rohkem rahu.

Rahusoov on jõulude keskne sõnum. Pühakiri kirjeldab inglite ilmumist karjastele, kes valvasid öösel väljal oma karja. Kui neile kuulutati Kristuse sündi siia maailma, laulis inglikoor: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!» (Lk 2:14) Inglite rahusoov tähendas midagi palju enamat kui lihtsalt jõulurahu väljakuulutamist teatud ajaperioodiks. Rahu ei ole võimalik kunstlikult välja kuulutada või veel vähem seadusega peale suruda. Inglite rõõmusõnum seisnes selles, et maailma oli tulnud Jumala Poeg ise, keda Pühakiri nimetab Rahuvürstiks.

Jõululaps tõi siia maailma sündides inimestele rahu Jumalaga. Inimestena oleme me kõik eksinud ja pattu teinud ning sellest lähtuvad ka meie isiklikud ja ühiskondlikud hädad. Iga inimene vajab Päästjat, kes vabastaks patust, mis rõhub ja lõhub, kisub maha ja moonutab. Seepärast kuulutasid inglid karjastele: «Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.» (Lk 2:11) Apostel Paulus võtab Kristuse päästetöö kokku järgneva lausega: «Et me nüüd oleme õigeks saanud usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.» (Rm 5:1)

Me vajame rahu ka üksteisega. Pühakiri kutsub meid üles olema rahutegijad: märkama, armastama ja hoolima. Et hoida rahu inimsuhetes, selleks on vaja osata kahte lihtsat, kuid ometi vahel väga rasket asja: andeks paluda ja andeks anda. Jõuluaeg pakub selleks kauni võimaluse.

Oluline on samuti rahu iseenese sees, rahu iseendaga. Omaenda süü, tehtud või tegemata jäetud teod, öeldud või ütlemata jäetud sõnad võivad olla väga rängaks koormaks. Küll on hea, kui inimene, kes on leidnud rahu Jumala ja ligimestega, suudab oma hinges teha rahu ka iseenesega – elada ilma hingepiinade ja kibestumiseta.

Oleme aasta kõige pimedamas ajas, kus päevavalgust napib ja päike paistab harva. See on justkui võrdpilt maailmast, kus on palju pimedust, muret ja vaeva. Kuid toogu see jõuluaeg igasse südamesse, igasse perekonda ja meie ühiskonda laiemalt Kristuse valgust ning tõelist ja püsivat rahu.

Rahulikku jõuluaega!

Eesti Kirikute Nõukogu

Jõulupühad AD 2024

Neil sõnadel, armas rahvas, on sama mõte kui eelnenud sõnadel, mida te laulu alguses kuulsite. «Nüüd tulgu Õnnistegija, kes neitsist pidi sündima» jne., et kogu ilma Õnnistegija Jeesus Kristus tõesti Püha Vaimu kaudu süütust neitsi Maarjast on sündinud. Nende sõnade juures (see neitsi käima peale sai) peame kindlalt uskuma, et neitsi Maarja enne ja pärast lapse sündimist ning selle ajal on ilusaks, süütuks ja kasinaks neitsiks jäänud. Kuna see sünd pole toimunud mitte mehe vere ega liha abil, vaid ainult Pühast Vaimust, jääb Maarja siiski ilusaks ja süütuks.

Katkend Tallinna Püha Vaimu kiriku pastori Georg Mülleri jutlusest, peetud 18. detsembril aastal 1600 (praeguses eesti keeles; osundatud väljaandest: Georg Müller. Jutluseraamat. Tartu: Ilmamaa, 2007, lk 77.)

+ + +

Kommentaar. Pastor Georg Mülleri jutluse tsiteeritud lõigus on väljendatud luterlikku ja katoolset õpetust neitsi Maarjast kui alati neitsist (semper virgo): «peame kindlalt uskuma, et neitsi Maarja enne ja pärast lapse sündimist ning selle ajal on ilusaks, süütuks ja kasinaks neitsiks jäänud».

Luterlikud usutunnistuskirjad ei õpeta ühes vana kirikuga mitte ainult seda, et «Poeg on niimoodi inimeseks saanud, et ta on eostatud Pühast Vaimust ilma mehe abita ning on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast» (Schmalkaldia artiklid, I, 4), vaid ka seda, et «ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks» (Konkordiavormel, Solida declaratio VIII, «Kristuse isikust», saksakeelse teksti järgi) ning et neitsi Maarja «on tõeline Θεοτόκος, Jumalasünnitaja, jäädes siiski neitsiks» (samas, ladinakeelse teksti järgi).

Austatud kolleegid, iga EELK preestriordinatsiooniga vaimulik on andnud ametivande, mille kehtiv versioon on järgmine: «Mina, NN, olles kutsutud ja astudes Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku preestri ametisse, tõotan ja vannun Jumala ees ja Tema püha sõna juures, et ma selles ametis tahan kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse.»

EELK juhtkond on andnud teada teoloogiliste arutelude korraldamise kavatsusest. On töötatud välja raamdokument «EELK teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029», mis on saanud ka Piiskopliku Nõukogu heakskiidu.

Tulenevalt oma teoloogilisest ettevalmistusest olen ma juba rohkem kui poole aasta vältel seoses selle raamdokumendiga juhtinud tähelepanu teatud kohtadele, mis on vastuolus usutunnistuskirjadega. Tegin seda ajalehes Eesti Kirik (3. aprillil 2024 ilmunud artiklis «EELK teoloogilise arutelu dokument on usualustega vastuolus»), 9. mail 2024 Kuressaares aset leidnud vestluse käigus piiskop Marko Tiitusega, oma e-kirjas kõigile EELK piiskoppidele 9. juunil 2024, veel ühes kirjas Saare-Lääne piiskopile Anti Toplaanele 10. septembril 2024 ning viimaks 28. septembril 2024 koos mitmete kolleegidega pöördumises Piiskopliku Nõukogu poole.

Lühidalt öeldes on raamdokumendis kaks usutunnistuskirjadega selgelt vastuolus olevat positsiooni. Esiteks, kirikuosadust määratletakse kui «osadust erisuses» ning teoloogilise arutelu eesmärgiks ei seata usutunnistuslik üksmeel tões, vaid hägune koosmeel – teoloogiliste arvamuste paljusus ühtsuses (lk 4: «Evangeelne teoloogia võimaldab osadust erisuses, s.t tunnustab paljudes küsimustes eriarvamusi»; lk 9: «arutelude eesmärgiks on koosmeel – paljusus ühtsuses»). Selline uuenduslik arusaam ühtsusest ja osadusest lubaks kirikus kehtestada näiteks kaks vastandlikku abielukäsitust – ettepanek, mille ongi juba esitanud Soome ELK piiskopid.

Teiseks tunnistatakse kohatuks arutelude käigus esitatud võimalike väärõpetuste taunimine (lk 8: «vestluspartnerid on avatud kuulama teist osapoolt»; «eriarvamusele jäämise korral ei ole arutelu osapooltel kohane teha avaldusi, mille tulemusena võiks omavaheline kiriklik osadus katkeda»). See nõue tabaks eeskätt kehtiva õpetuse kaitsjaid, kel on igati õigus meenutada õpetuse meelevaldsetele uuendajatele kirikuosaduse tingimusi.

Usutunnistuskirjade õpetus on risti vastupidine – kiriku osadus seisneb täielikus õpetuslikus ühtsuses ning väärõpetuse esitamise korral maksab põhimõte, et «Jumala kirikus ei saa ega tohi eksliku poole seisukohti sallida, veel vähem neid vabandada või kaitsta» (Konkordiavormel, SD). Veelgi enam, «Puhta õpetuse ning täieliku, püsiva ja Jumalale meelepärase üksmeele säilitamiseks kirikus ei ole vaja mitte ainult seda, et õpetataks õigesti puhast, õnnistusttoovat õpetust, vaid et mõistetaks hukka ka selle õpetuse vastased, kes jagavad teistsugust õpetust» (Konkordiavormel, SD). Me kõik oleme ordinatsiooni eel kinnitanud neid lauseid oma suuga ja neile kätt alla pannes.

Kiriku teoloogilisi arutelusid ei või rajada ametlikust õpetusest lahknevale või hereetilisele alusele. Mõistlik oleks raamdokument ümber sõnastada, kasvõi hea tahte üles näitamiseks. Seni ei ole seda soovitud teha. On tõsi, et juunikuus kutsuti ka mind osalema komisjoni töös, mis teoloogilise arutelude küsimusega edasi töötab. Kuid mulle öeldi kategooriliselt, et raamdokumenti parandama ei hakata. Kui nii, siis muutub ju koostöö mõttetuks.

Kahjuks on EELK juhtimisse sugenenud teatav üleolev suhtumine ja pinnapealne formalism, mis ei võta ametivendade täiesti asjakohaseid märkusi arvesse. Antud küsimuses pöördus Piiskopliku Nõukogu poole terve rida meie vaimulikke, nende seas emeriitpiiskop ja kaks teoloogiadoktorit, lisaks mitu praegust või endist praosti. Toitu saab kartus, et eelseisvad ametlikud teoloogilised arutelud on mõeldud ettevalmistusena selleks, et kujundada EELK õpetus ümber liberaalse, progressiivse programmi alusel. Seda näib kinnitavat ka tõik, et arutelusid ettevalmistavas protsessis on konservatiivseid vaateid väljendavad vaimulikud olnud selgelt alaesindatud.

Teoloogiline mõttevahetus on igati loomulik, kuid seejuures peame seisma alusel, mida oleme oma ametivandes tõotanud järgida. Mõistagi on nii EELK usualuste põhikirjaline määratlus kui ametivanne kõrgemal kõnealusest raamdokumendist, seda dokumenti vastavates osades tühistades ja kehtetuks muutes. Samas ei tohiks EELK ametlikes dokumentides sisalduda sõnastusi, mis on vastuolus usualustega või kajastavad kellegi privaatseid teoloogilisi positsioone. See vaid külvab segadust nii vaimulike kui ilmikute seas.

Kutsun käesolevaga avalikult üles raamdokumendi parandamisele ning vaimulikke mitte nõustuma mainitud väärkontseptsioonidega, mis võivad teoloogilised arutelud valele teele juhtida. Deklareerin, et usutunnistuslike alustega vastuolus olevaid positsioone, kui neid peaks ametlikult esitatama, ei saa tunnistada kirikus legitiimsete, kehtivate ja siduvatena ei ordineeritud ametikandjate ega kiriku ilmikliikmete jaoks.

Usupuhastuspüha eel, AD 2024.

Veiko Vihuri,
teoloog ja vaimulik,
doctor theologiae (Universitas Tartuensis),
magister artium (Universitas Dunelmensis)

Nii kristluses kui buddhismis me peame vahet tegema keskse ja sektantliku traditsiooni vahel. Kristlus tekkis Vahemeremaade idaosas ning keskne traditsioon sai areneda vaid seal. Euroopa kaugetes paikades, kas siis meretaguses Walesis, Šotimaal ja Rootsis või Vahemeremaade kultuuri naabruses asuvates Wittenbergis ja Böömimaal, avaldus ristiusk hoopis uutes ja harjumatuis rõivais. Kuna elaval traditsioonil polnud küllalt jõudu levida terviklikult nii kaugele, siis asendati ta fantastiliste ideedega, mis kutsusid üles minema tagasi «algevangeeliumi» juurde ning mis esitasid võimsa traditsiooni katkisi tükke «ainsa puhta õpetusena».

Edward Conze, 1957 (tõlge masinkirjalises kogumikus «Valik budoloogilisi artikleid», Tallinn: 1989)

+ + +

Kommentaar. «Me peame alati meeles pidama, et luterlik reformatsioon ei kavatsenud kunagi luua uut kirikut või lõhestada olemasolevat. Reformatsioon tahtis olla vaid uuendusliikumine olemasolevas kirikus eesmärgiga puhastada kiriku õpetust ja praktikat. Seega ei tahetud eitada, hüljata või asendada varasemat magnus consensus’t, pigemini taheti seda kaitsta eksituste eest ja puhastada kõikidest kuritarvitustest ning väärarengutest, mis olid kirikusse tunginud. Et mõista õigesti usutunnistusi ja seda, mida nad õpetavad, peame tundma Lutheri ajal ja enne seda valitsenud usulist konsensust. Kõiki õpetusi, mida otse ja selgesõnaliselt tagasi ei lükata, ei tule pidada lahutavaks, vaid kõigi poolt omaks võetud pärimuse osaks.» (Luterlik piiskop Jobst Schöne, vt siit.)

Pärast viis aastat ja kaheksa kuud kestnud taastamistöid avas Pariisi Jumalaema katedraal nädalavahetusel taas uksed.

15. aprillil 2019. aastal nägi maailm šokeerivaid kaadreid leekides katedraalist. Tulekahjus hävis Jumalaema kiriku haritorn ning varises sisse katus. Pühakoja süttimise põhjus on siiani välja selgitamata. Restaureerimistööd läksid maksma ligikaudu 700 miljonit eurot.

Laupäeva, 7. detsembri, õhtusele tseremooniale olid kogunenud maailma riigipead ja teised tähtsad külalised, keda tervitas Prantsuse Vabariigi president Emmanuel Macron. Teiste seas olid kohal USA president-elekt Donald Trump, Briti troonipärija Walesi prints William ja Ukraina president Vladimir Zelenski. Külaliste seas oli näha ka ärimagnaat Elon Muski. Eestit esindas president Alar Karis. Kuid sündmusest võtsid osa ka tuletõrjujad, kes päästsid katedraali suuremast hävingust ning keda kohalviibijad tervitasid aplausiga.

President Macron oli avamisele kutsunud ka paavst Franciscuse, ent viimane loobus tulemast. Ühe kirikutegelase sõnul on seekord «staariks» või päevakangelaseks katedraal ise ning paavst ei soovinud oma visiidiga sellelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Pühakoja avamistseremoonia algas rituaaliga, mille käigus koputas Pariisi peapiiskop Laurent Ulrich piiskopisauaga oma katedraali uksele, enne kui see avati. Kolmekordsele koputusele vastati psalmi 122 sõnadega: «Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: «Lähme Issanda kotta!» Meie jalad seisid su väravais, Jeruusalemm. Jeruusalemm, kes oled ehitatud nagu hästi kokkuliidetud linn».

 

 

Kehva ilma tõttu pidas president Macron oma kõne, mis algselt pidi riigi ja kiriku lahutatuse printsiipi silmas pidades toimuma väljas, kirikus. President rõhutas Jumalaema katedraali keskset kohta Pariisi ajaloos ja Prantsuse kultuuris ning tänas annetajaid. Loeti ette ka paavst Franciscuse läkitus. Iidse pühakoja võlvide all kõlasid taas võimsa, 8000 vilega oreli helid. Õhtupalvus lõppes piduliku ladinakeelse hümniga Te Deum («Sind, Jumal, kiidame»), laulis katedraali koor.

Pühapäeva, 8. detsembri, hommikul peeti Pariisi peapiiskopi juhtimisel ja umbes 150 piiskopi ning rohkem kui saja preestri osavõtul missa, mille käigus pühitseti uus, kunstnik Guillaume Bardet’ kujundatud altar, mis asendas tulekahjus hävinud vana altarit. Altarisse paigutati viie pühaku, Püha Marie Eugénie Milleret’, Püha Madeleine Sophie Barati, Püha Catherine Labouré, Püha Charles de Foucauldi ja õndsa Vladimir Ghika säilmed. Seejärel loeti pühitsemispalve, millele järgnes altari võidmine õliga, suitsutamine ja katmine.

 

 

Pariisi Jumalaema kirik ehitati aastatel 1163–1345. See on Pariisi peapiiskopi katedraalkirik. 1804. aastal kroonis revolutsiooniline kindral Napoleon Bonaparte siin ennast prantslaste keisriks. 1831. aastal ilmus Victor Hugo tuntud romaan «Jumalaema kirik Pariisis».

 

Ma võin julgelt öelda, et minu õpinguaastad Concordia Teoloogia Seminaris olid mu elu ja karjääri mõttes parimad aastad. Vaevalt et kusagil mujal võib leida nii tohutus koguses luterluse klassikalist pärandit ja konfessionaalset teoloogiat. Hiljem Novosibirski seminari rajades püüdsin ma üle võtta parimat, mida Fort Wayne’i seminaril pakkuda oli.

Kuid üsna varsti pärast seminari õppima asumist üllatas mind siiski üks asjaolu. Näib, et asi pole mitte niivõrd seminaris kui sellises (vastupidi, Concordia Teoloogia Seminar, mille professoriks ja akadeemiliseks dekaaniks oli toona dr William Weinrich, esindab asjade head seisu), vaid pigemini üldiselt konservatiivse Missouri Sinodi Luterliku Kiriku ja võib-olla laiemalt kogu Põhja-Ameerika luterluse teatud teoreetilistes ja praktilistes rõhuasetustes. Kuigi ma ei taha kedagi süüdistada ja eks ole ju mistahes üldistamine pealiskaudne, tahaksin siiski alustada kahe näitega, mis illustreerivad probleemi tuuma.

Ühelt Uue Testamendi professorilt küsiti loengus, kas kirikuisade lugemisest ja tundma õppimisest võib olla mingisugust kasu. «Ei mingit,» teatas professor valjuhäälselt ja rõhuliselt, endal nägu punaseks värvumas. Kuuldu tabas mind šokina. Kuidas võib üks Uue Testamendi professor kõrvale heita terve ajajärgu, mis seisab ometi nii lähedal apostlite ajale? Seminari tänase juhtkonna kiituseks tuleb aga lisada, et see professor ei õpeta enam teaduskonnas.

Veel üks vahejuhtum leidis aset hermeneutika kursusel. Me arutasime niinimetatud hermeneutilise ringi kontseptsiooni, mille kohaselt tuleb piibliseletajal liikuda teksti juurest sõnaraamatu ja grammatika juurde, seejärel ette võtta tänapäevased piiblikommentaarid ning viimaks naasta teksti juurde juba kõrgemal teadmiste tasandil. Kui ma küsisin, kas poleks loomulik kaasata hermeneutilisse ringi ka kirikuisade tekstitõlgendused, näis professor olevat sellisest küsimuseasetusest lõbustatud ning tundus, et tema jaoks oli see uus mõte.

Ka õpikute, eriti just dogmaatikaõpikute tasandil sain ma üliõpilasena negatiivsete üllatuste osaliseks. Dr Francis Pieperi magnum opus «Kristlik dogmaatika» leiab paljudes konfessionaalsetes seminarides endiselt kasutamist kui suhteliselt tänapäevane (sic!) ortodoksse luterliku õpetuse esitus, ja veel ei ole selge, mis võiks selle tulevikus välja vahetada, kuigi tasapisi edeneb konfessionaalse luterliku dogmaatika sarja uute köidete väljaandmine.^[1]

Ei ole sugugi ebatavaline, et Pieperi suurteoses tsiteeritakse luterlikke teolooge palju sagedamini kui kirikuisasid. See on isegi ootuspärane. Kuid hämmastav on see, et kui esitatakse kirikuisade tsitaate (mis on ilmselt vältimatu mistahes tõsisema kolmainsusõpetuse või kristoloogia käsitluse korral), on need reeglina võetud luterliku ortodoksia ajastu teoloogide nagu Gerhardi, Quenstedti või Hollaziuse töödest, mitte otse kirikuisadelt. Jääb mulje, et oma eruditsioonile vaatamata ei vaevanud dr Pieper ennast kirikuisade lugemisega, kui just välja arvata tekstid, mida ta luges üliõpilasena. Igal juhul tundub viisist, kuidas ta oma töös kirikuisasid kasutab, et ta osundab neid enamasti kaudselt, see tähendab varaste luterlike teoloogide tööde kaudu.

Mida tähendab see võõrandumine ristiusu klassikalisest pärandist ja ainult kaudne seos varase kristliku mõtte ja töödega? On see juhuslik? Või näitab see teatud muutust selliste autorite nagu Pieper kiriklikus ja teoloogilises eneseteadvuses? (Mitte ainult J. T. Muelleri juures, kes lihtsalt esitab Pieperit kompaktsemal kujul, vaid ka värske konfessionaalse luterliku dogmaatika sarja paljudes köidetes puuduvad täiesti viited kirikuisade kirjutistele.)

Kas vene õigeusu kirikuloolasel V. V. Bolotovil oli õigus, kui ta märkis irooniliselt, et protestandi (kelle all ta pidas silmas eelkõige 19. sajandi saksa luterlast) jaoks on kõrgeim autoriteet Paulus, seejärel Luther ja viimaks tema ise?^[2] Muidugi on skeem «Paulus – Luther – mina ise» liiga lihtsustav, kuid kas see ei osuta siiski teatud nõrgale kohale, mis iseloomustab 19. ja 20. sajandi dogmaatikas aset leidnud muutusi?

Selleks et mõista, kas selline huvipuudus või ignorantsus kirikuisade ja kirikukogude suhtes iseloomustas ka esimese põlvkonna luterlasi, kas see hoiak dogmatiseeriti luterluses juba 16. sajandil või jõudis see teatud põhjustel luterlikku akadeemilisse teoloogiasse hiljem, tuleb heita pilk usutunnistus-kirjadele. Asjaolu, et Konkordiaraamat (Liber concordiae) ei käsitle seda teemat eraldi ning et paljusid nimesid ja sündmusi mainitakse en passe seoses vaidlusküsimustega, ei tee seda ülesannet just lihtsamaks.

Lutheri, Melanchthoni ja Chemnitzi positsioon

Kolm peamist Konkordiaraamatu autorit – Luther, Melanchthon ja Chemnitz^[3] – olid kiriku klassikalise pärandi suhtes üksteisele lähedasel, kuigi mitte täiesti identsel seisukohal. Kuigi käesolev ettekanne keskendub pigemini usutunnistuskirjadele tervikuna, on siinkohal siiski asjakohane peatuda üksikute autorite lugupidaval hoiakul kirikuisade ja kirikukogude suhtes.

Üldiselt on teada Lutheri vastus Rooma süüdistustele Wormsi riigipäeval: «Kui mind ei veenda pühakirja või selge mõistuse abil – sest ma ei usalda üksnes paavsti ja kirikukogusid, kuna on hästi teada, et nad on sageli eksinud ja üksteisele vastu rääkinud –, siis jään ma pühakirja tunnistuse alusel oma seisukohtade juurde ja minu südametunnistus on seotud Jumala Sõnaga. Ma ei saa ega taha midagi tagasi võtta, sest ei ole kindel ega õige talitada oma südametunnistuse vastu.»^[4]

Varane Luther kõneles pühakirjast ja mõistusest kui kahest tänavast, millest mõlemat võis teoloogilises dispuudis legitiimselt kasutada. Kirikukogusid ei saa usaldada, ja kirikuisadest ei ole siinkohal juttu.^[5] See oli Lutheri oponent Johannes Eck, kes kasutas dispuudis Lutheriga ulatuslikult kirikuisasid ja skolastikuid. Veel enam, Eck heitis Lutherile ette lausa halvustavat suhtumist kirikuisadesse. Ta esitas oma argumendid Lutheri vastu suunatud Neljasaja neljas artiklis.^[6] Eck kasutas ära seda, et Luther oli teinud kriitilisi märkusi Hieronymuse ja Gregorius Suure aadressil. Artiklis 146 ta koguni suurendas Lutheri kriitikat Esimese üleilmse kirikukogu aadressil ja laskis sellel paista teravamana, kui see tegelikult oli: «Nikaia püha kirikukogu ei tegelenud usu ja evangeeliumi, vaid inimlike traditsioonidega.»^[7]

Bolotovi järgi erines Luther hilisematest protestantidest selles mõttes, et hoiak, mis hiljem dogmatiseeriti, oli Lutheri jaoks pigemini poleemiline võte. «Protestantismis eristati formaalset ja sisulist printsiipi üpris suvaliselt… Nüüd on see saanud dogmaatiliseks printsiibiks, kuid toona oli see poleemiline printsiip, millele Luther puhuti järele andis. Kui ta hakkas paavstlastega vaidlema paavstikiriku süsteemi üle ning üritas näidata, kuidas see pühakirjast kõrvale kaldub, siis püüdsid tema oponendid kavalalt kõrvale puigelda. Nad ütlesid, et tuleb uurida kirikuisade töid – tollal aga polnud need avaldatud ning asusid laiali erinevates raamatukogudes. Sestap oli Lutheril võimatu vaidluses peale jääda ja ta oli sunnitud teatama, et ta ei tunnusta traditsiooni, vaid ainult pühakirja autoriteeti.»^[8]

Poleemilist tooni kui niisugust ei saa muidugi eitada, ja me teame hilisemast ajaloost, et Luther võis väitlustes olla vägagi poleemiline, nagu näitab tema taktikaline käik loobuda tõlgendamast Johannese evangeeliumi 6. peatükki armulaua kontekstis, siis kui Zwingli surus Marburgi kollokviumil talle peale oma arusaama Jh 6:63-st. Kuid Lutheri tegeliku seisukoha kindlakstegemisel tuleb olla ettevaatlik. See, et Luther oli traditsiooni ja eriti mõnede kirikuisade suhtes kriitiline, on üldiselt teada ega vaja kordamist. Küsimus on selles, mida see näitab. Samuti oli Lutheri arusaam pühakirja kaanonist tollal üsna tavatu ning tema umbusk Jaakobuse kirja suhtes lausa kurikuulus. Kirikuisadest oli ta kriitiline Hieronymuse^[9] ja veel suuremal määral Pseudo-Dionysiose suhtes.^[10]

Meid huvitab, milline on Lutheri suhtumine isadesse, usutunnistustesse ja kirikukogudesse nendes kirjutistes, mis võeti Liber concordiae’sse. On täiesti ilmne, et Luther hoidis kinni õpetusest, mida väljendasid vana kiriku usutunnistused ja kirikukogud. Luther lükkas tagasi vaid selle, mis tema meelest oli vastuolus evangeeliumiga, mitte «katoliikliku» või «traditsioonilise» õpetuse kui niisuguse. Samuti polnud Lutheri hoiak kirikuisade suhtes läbinisti tõrjuv. See, mis kehtib tema suhtes personaalselt, kehtib ka luterlike reformaatorite suhtes tervikuna: «Asi polnud ainult selles, et nad tahtsid tõrjuda süüdistusi hereesias. Nad soovisid eelkõige näidata oma lojaalsust üldkristlikele õpetustele näiteks kolmainsusest või inkarnatsioonist.»^[11]

Lutheriga võrreldes kasutab Melanchthon kirikuisasid palju ulatuslikumalt. Eriti rohkesti esitatakse kirikuisade argumente Augsburgi usutunnistuse apoloogias – Melanchthon lööb siin oponente nende endi relvaga. Patristilise tõendusmaterjali kasutamine polnud Melanchthoni jaoks juhuslik asi, vaid H. Fagerbergi ja P. Fraenkeli järgi see «näitab, et Melanchthoni huvi vanakiriku traditsioonide vastu püsis muutumatuna kogu tema teoloogilise karjääri jooksul».^[12] Siiski võib ka nendest usutunnistuskirjade osadest, mis on Melanchthoni kirjutatud, leida kriitilist suhtumist nii kirikuisadesse kui nende mõtteavaldustesse. Tuleme nende juurde allpool.

Melanchthoni õpilane ja noor kolleeg Martin Chemnitz jagas oma õpetaja sügavat huvi klassikalise pärandi vastu. Chemnitz uuris kirikuisasid kogu oma elu. Tema kõige viljakam periood langes ajale, kui ta töötas Königsbergi hertsogi raamatukogus.^[13] Tema tohutu eruditsioon patristilise kirjanduse alal avaldub eriti niisugustes suurteostes nagu «Kristuse kahest loomusest» ja «Hinnang Trento kirikukogule». Nendest esimene «toob esile tõsiasja, et reformaatorite kristoloogia pole muud kui pühakirja, vanakiriku usutunnistuste ja kirikuisade kristoloogia.»^[14] Teises teoses näitab Chemnitz, kuidas paavstlus oli eemaldunud vanakiriku õpetustest.

Konkordiavormel (Formula concordiae), mille üks tähtsamaid kaasautoreid Chemnitz oli, pole metodoloogiliselt võttes mingi erand. Selles osundatakse nii isasid kui üleilmseid kirikukogusid, eriti siis, kui 16. sajandi teoloogistes tülides tekkis kokkupuutepunkte vanaaja hereesiatega.

Kirikuisade tunnistuste kataloog (Catalogus testimoniorum), mida ei peeta Konkordiaraamatu ametlikuks osaks, kuid mis sellest hoolimata osutub selle ülimalt kasulikuks lisaks, on eriti hea näide patristilise tõendusmaterjali kasutamisest kiriku õpetuse küsimustes. Selles toovad Chemnitz ja kataloogi kaasautor Andreae ära kirikuisade tsitaadid, et välistada oma seisukohtade vääriti mõistmist.

Seega võib öelda, et nii Luther, Melanchthon kui Chemnitz on erinevustele vaatamata kirikuisade kirjutistega suurepäraselt tuttavad ja nad kasutavad neid mitte ainult vaidlustes keskaegse Rooma kirikuga, vaid ka võitluses reformatsiooni radikaalse tiiva vastu. Kui Lutheri ja Melanchthoni kohta võib väita, et nad said oma hariduse paavstluse all, mistõttu nad lihtsalt pidid kirikuisasid tundma õppima, siis ei saa seda öelda Chemnitzi kohta. Tema luges kirikuisasid ustava luterlasena.

Ja kui meeles pidada, et patroloogia kui vanakiriku autoreid käsitleva teoloogilise distsipliini nimetus tuleb kasutusele just luterlaste ja nimelt Johann Gerhardi juures, kes esimesena avaldas 1653. aastal selle nimetuse all oma töö^[15], siis asetub kõik oma kohale. Meil tuleb tunda nii kirikuisasid kui kirikukogusid, et ühineda hilise Lutheri kriitikaga paavstlaste aadressil, «kes karjuvad kirikuisadest ja kirikukogudest neid tegelikult tundmata».^[16]

Üleilmsed kirikukogud usutunnistuskirjades

Kui usutunnistuskirjades viidatakse kirikukogule, siis peetakse enamasti silmas kaasaegset kirikukogu, mille kokkukutsumist evangeelne partei soovis. Sellega seoses käsitlesid reformaatorid paavstide ja kirikukogude õiget vahekorda: «Kirikukogude otsused ei ole paavstide, vaid kiriku otsused.»^[17] Kui silmas pidada kontsiliaarset liikumist varasemas kirikuloos, ei olnud nende positsioonis midagi ebatavalist.

Meie käsitlus piirdub vanaaja kirikukogudega. Tõepoolest, usutunnistuskirjad esitavad nende otsuseid igati legitiimsete tõenditena: «nagu seda kinnitavad ka vanaaja kirikukogud ja püha Cyprianuse aeg.»^[18]

Kuigi Konkordiaraamat on evangeelse-luterliku kiriku autoriteetne usutunnistuslike dokumentide kogumik, ei täida ta luterlikus teoloogias kirikuseaduse rolli. Seetõttu ei loetleta seal ammendavalt kõiki normatiivseid kirikukogusid, vaid mainitakse neid seoses teatud konkreetse dogmaatilise või praktilise küsimusega.

Luterlike dogmaatikute, nende seas Konkordiaraamatu ühe autori Martin Chemnitzi erinevates töödes on mainitud ja viidatud kõik seitse üleilmset kirikukogu, mida tunnustavad nii lääne- kui idakirik.^[19] Kuid Konkordiaraamatus piirdutakse vaid kolme kirikukoguga, mis olid kiriku teoloogia ja praktika kujunemisel eriti olulised – need on Esimene üleilmne kirikukogu Nikaias (325), Kolmas üleilmne kirikukogu Efesoses (431) ja Neljas üleilmne kirikukogu Chalkedonis (451). Nende kõrval on Teine üleilmne kirikukogu esindatud usutunnistuskirjades kaudselt, Nikaia usutunnistuse teksti näol, mida õigupoolest tuleks nimetada Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuseks. Võimalik, et lauses «Sest sellised ja teised sellesarnased eksiarvamused on juba vanakiriklikel kirikukogudel täiesti õigustatult kõrvale heidetud» viitab Formula concordiae Kuuendale üleilmsele kirikukogule, kuigi seda ei nimetata otseselt.^[20] Usutunnistuskirjades viidatakse kirikukogudele nii dogmaatilistel kui kirikuõiguslikel kaalutlustel. Luterlikud usupuhastajad osutavad neile, kui nad käsitlevad kolmainsusõpetust ja kristoloogiat, s.t teemasid, mis algselt olidki üleilmsete kirikukogude kokkukutsumise põhjuseks.

Augsburgi usutunnistus (CA) algab viitega Esimesele üleilmsele kirikukogule.^[21] Vaadelgem seda lähemalt. Näib, et seda viidet võib käsitleda mitte ainult CA I artikli kontekstis, vaid lausa kogu dokumendi kui katoolse kiriku usutunnistuse alusena. CA sissejuhatus mainib erinevate osapoolte olemasolu õhtumaises kirikus; seega peab viide Nikaia ususümbolile rõhutama õpetuslikku järjepidevust vana õigeuskliku kiriku ja Wittenbergi usutunnistajate vahel.

Miks aga on see viide Nikaia kirikukogule võetud Augsburgi usutunnistusse? Sellel võib olla kaks põhjust – teoloogiline ja poliitiline. Poliitiline põhjus võis öeldavasti olla see, et Nikaia usutunnistusel oli Pühas Rooma Keisririigis ametlik staatus. Euroopas ei oleks lubatud tegutseda mitte ühelgi kirikuparteil või rühmitusel, kes oleks sellest usutunnistusest lahti öelnud. Selle seletuse kohaselt võeti see samm ette puhtalt poliitilistel põhjustel ja selle alusel ei saavat tõendada usupuhastajate ustavust vana kiriku dogmadele.^[22]

Kuid võis olla veel üks otsene põhjus, miks see viide võeti CA-sse. Nagu öeldud, heitis Lutheri oponent Johannes Eck reformaatorile ette Nikaia kirikukogu mustamist. Ta läks koguni nii kaugele, et süüdistas Lutherit kolmainsuse dogmast lahtiütlemises. Nii tuli Melanchthonil see valesüüdistus kohe alguses ümber lükata.

Seletused, mis keskenduvad poliitilistele põhjustele, ei suuda näha Nikaia kirikukogu mainimise positiivset aspekti CA üldise tonaalsuse taustal. Augustana on veel põhimõtteliselt ühtse õhtumaise kiriku usutunnistus, mitte aga kusagil kristlaskonna äärealal eksisteeriva väikese vähemuse sektantlik dokument. Vastupidi, ta esitab innukalt kiriku usku, mis on kooskõlas mitte ainult pühakirja, vaid ka una sancta puhta õpetustraditsiooniga. Seda väljendatakse selgesti CA lõpuosas: «meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga».

Siinkohal tuleb teha üks märkus seoses CA I ladinakeelse tekstiga. Werner Elert nimelt väidab, et «just siin tehti viga, kui üksteisega seoti määrus (decretum) ja «see, mida tuleb uskuda» (credendum).» Ta ütleb koguni, et «siin näib usupuhastuse laevuke, mis äsja oli merele purjetanud, tagasi pöörduvat keskaja kiriku sadamasse.»^[23]

Kogu lugupidamise juures Werner Elerti vastu pean Augustana kohta siiski märkima, et siin kasutavad luterlikud usutunnistajad lihtsalt katoliku kiriku jaoks traditsioonilist sõnastust, mida ei peetud mingil juhul vaidlustatavaks. Ütleb ju ka Athanasiuse usutunnistus: «Igaühel, kes tahab õndsaks saada, peab eelkõige olema katoolne usk… See on katoolne usk. Kes sellesse ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või õndsaks saada.»^[24]

Augsburgi usutunnistuse apoloogias (Ap VIII, 42) mainitakse Nikaia kirikukogu seoses ülestõusmispüha kalendriküsimuse lahendamisega.^[25] Traktaat paavsti võimust ja primaadist (Tr 12) kõneleb sama kirikukogu otsusest jagada Aleksandria piiskopi ja Rooma piiskopi võimupiirid idas ja läänes.^[26] Edasi mainib Traktaat (Tr 13) jälle Nikaia kirikukogu seoses kaanoniga piiskopivalimiste kohta, et piiskop tuleb ametisse valida oma koguduse poolt naaberpiiskoppide juuresolekul.^[27] Tr 17 mainitakse, et Rooma piiskop ei juhatanud ei Nikaia ega mitmeid teisi kirikukogusid.^[28] Siin kasutab Melanchthon näitena vana kiriku kanoonilist korda, et seista vastu keskaegsele paavstlusele, mis tema hinnangul oli välja kujunenud hoopis hilisemal ajal.

Efesose kirikukogul oli otsustav tähendus kristoloogiale. Formula concordiae (SD VIII, 59) väidab, et Johannese evangeeliumi 6. peatüki alusel «võttis ka Efesose kirikukogu vastu otsuse, et Kristuse lihal on vägi elavaks teha». FC SD VIII, 76 mainib sama asja, öeldes, et Kristuse «ihu on tõeline elavaks tegev roog ja et tema veri on tõeline elavaks tegev jook, nagu tunnistasid 200 kirikuisa Efesose kirikukogul». Siin viidatakse kirikukogu 11. kaanonile.

Kõneldes Neljandast üleilmsest kirikukogust märgib Hermann Sasse, et «kuigi Chalkedoni otsuse tekst ei sisaldu meie usutunnistuskirjades, väljendub selle õpetuslik sisu Athanasiuse usutunnistuses ja leiab kinnitust Augsburgi usutunnistuses ja Konkordiavormelis».^[29] Usutunnistuskirjade kolmest viitest Neljandale üleilmsele kirikukogule on kaks seotud kristoloogia ja üks kanoonilise kirikukorraga. Nimelt selgitab Melanchthon Traktaadis (Tr 19) selle kirikukogu suhtumist paavsti üldisesse primaati.

Mis puutub dogmaatikat käsitlevatesse viidetesse, siis Formula concordiae (SD VIII, 46) osundab kuulsat fraasi paavst Leo tomus’est: «…üks loomus toimib osaduses teisega, kumbki vastavalt sellele, mis on talle iseloomulik.»^[30] Seda kasutati Zwingli alleosis’e õpetuse tõrjumiseks.

Teine viide leidub Formula concordiae SD VIII, 18, kus lükatakse tagasi Nestoriose õpetus Kristuse kahest loomusest kui kahest kokkuliimitud lauast. Chemnitz ütleb siin: «Seistes vastu sellele hukkamõistetud väärõpetusele, on kristlik kirik alati ja igal ajal uskunud ja arvanud, et jumalik ja inimlik loomus on Kristuse isikus ühendatud nii, et nende vahel valitseb tõeline osadus, mis ei seo loomusi kokku mitte üheks loomuseks, vaid (nagu kirjutab Luther) üheks isikuks ja selle isikulise ühenduse ja osaduse pärast on vanakiriklikud õpetajad tihti, nii enne kui ka pärast Chalkedoni kirikukogu, kasutanud mõistet mixtio, segunemine, õigesti ja eristavalt…» Nagu ka eelmise viite puhul, käsitleb Chemnitz seda teemat lähemalt oma töös «Kristuse kahest loomusest».

Usutunnistuskirjade suhtumine kirikuisadesse

Kuigi võib väita, et usupuhastajad suhtusid varasemasse traditsiooni holistiliselt ning erinevalt hilisematest kirikuisadest ja teoloogidest puudus neil romantiseeriv arusaam vanaaja kirikuisadest, piirdub meie käsitlus siinkohal vaid üleilmsete kirikukogude ajastuga ega puuduta keskaegseid skolastilisi teolooge, keda tuleks eraldi lähemalt vaadelda, mis aga käesoleva ettekande raames on võimatu.^[31]

Usutunnistuskirju valitseb arusaam, et evangeelne õpetus ei ole vastuolus kirikuisadega, kelles võib näha kiriku tõe ehtsaid kandjaid: «Kuna see põhineb selgelt Pühakirjale ja ei ole, nii palju kui on kirikuisade kirjutistest võimalik välja lugeda, vastuolus ka üldise kristliku, isegi mitte Rooma kiriku õpetusega».^[32] Loomulikult peavad nii kirikuisad kui moodsad teoloogid alistuma pühakirjale^[33], kuid selles, milles nad ei lähe pühakirjaga vastuollu, tuleb nende autoriteeti tunnustada. Kuid nagu öeldud, ei pruugi nende tööd ja seisukohad iseenesest olla aluseks kiriku õpetusele.^[34] Lutheri seisukoht selles küsimuses lähtus tema mittenõustumisest surnute eest peetavate missadega, millel puudub alus pühakirjas, kuigi Augustinus jutustab, kuidas tema ema palus, et teda altarisakramendi pühitsemisel meeles peetaks.^[35]

Niisiis on väljaspool kahtlust, et usutunnistuskirjade autorid võisid olla – ja olidki – kirikuisade suhtes kriitilised. Vahest kõige ilmekam näide on Melanchthoni mõtteavaldus, et kirikuisad «olid inimesed ja võisid vääratada ja eksiteele sattuda.»^[36] Ja nii nagu eelnevalt tsiteeritud Lutheri seisukoht, puudutas ka see missaohvrit surnute eest. Selles küsimuses olid luterlikud usutunnistajad absoluutselt järeleandmatud ega sallinud mingisuguseid kompromisse. Olgu märgitud, et Melanchthoni kriitika objektiks on siin «põhjendused enamasti Gregoriuselt ja hilisematelt autoritelt», kellele ta vastandab varasemad kirikuisad, kes ei teadnud midagi missa toimest ex opere operato.^[37]

Seda, kuidas usutunnistuskirjades kirikuisasid kasutatakse, võib kõige paremini mõista siis, kui vaadata, kui suurt tähelepanu neile pühendatakse. Kirikuisadest osundatakse kaugelt kõige enam Augustinust, eriti Melanchthoni poolt. Alljärgnevas on lisatud usutunnistuskirjades viidatud kirikuisade loend, alustades enim mainitutest:

Augustinus – 40
Hieronymus – 14
Ambrosius – 11
(sh Pseudo-Ambrosius ehk Ambrosiaster ja üks täpsustamata viide)
Gregorius Suur – 10
Cyprianus – 9
Johannes Kuldsuu – 8
Hilarius – 5
Epiphanios – 4
Irenaeus – 4
Aleksandria Kyrillos – 3
Gelasius – 2
Kaisarea Basileios – 2
Leo I – 2
Origenes – 2
Aleksandria Dionysios – 1
Beda Venerabilis – 1
Damaskuse Johannes – 1
Kaisarea Eusebios – 1
Justinus Märter – 1
Nazianzose Gregorios – 1
Nyssa Gregorios 1
Rooma Clemens – 1
Tertullianus – 1
Theodoretos – 1
Theodoros – 1

Lisaks nimetatakse järgnevaid vanakiriku tegelasi, eriti Rooma-vastase poleemikaga seoses:

Laurentius – 3
Antonius – 2
Cornelius – 2
Sebastianus – 2
Aerius – 1
Justinianus – 1
Nursia Benedictus – 1
Sabinus – 1
Vigilantius 1

Mõnesid neist, nagu Laurentius ja Sebastianus, mainitakse vaid näidetena ebauskliku rahva seas levinud pühakutekultusest, mis kujunes välja keskaegses katoliikluses.^[38]

Kuid meie käsitlus oleks ebatäielik, kui me ei võtaks vaatluse alla valeõpetajate leeri. Neid, kes eitavad kiriku normatiivset õpetust, nimetatakse hereetikuteks ja skismaatikuteks. Konkordiaraamatus mainitakse neist paljusid. Veel enam, tegelikult võib usutunnistuskirjades nimetatutest koostada peaaegu täieliku hereetikute nimekirja. Mõningatel juhtudel ei mainita ketseri enda, vaid tema järgi poolehoidjatele antud nime, nagu näiteks valentiniaanid, samosateenid, ariaanid, eunomiaanid, novatsiaanid, donatistid. Neid vanu hereesiaid hukka mõistes seovad usutunnistuskirjad end taas kord vana katoolse kirikuga.

Hereetikutest ja teistest vanaaja usuvaenlastest nimetatakse järgmisi (arvesse on võetud ka nende järgi nimetatud hereesiad):

Pelagius – 5
Mani – 4
Jovinianus – 3
Samosata Paulus – 3
Areios – 2
Kelsos – 1
Donatus – 2
Nestorios – 2
Eunomios – 1
Eutyches – 1
Januarius – 1
Julianus Apostata – 1
Markion – 1
Novatianus – 1
Valentinus – 1

Seda loetelu vaadates võib öelda järgmist. Väide, et mõne kirikuisa tsiteerimine osutab lihtsalt sellele, kuidas vastuoludes Roomaga domineerisid poliitilised küsimused, ei vasta tegelikkusele. Kui hoolikalt vaadelda kirikuisade tsitaate usutunnistuskirjades, siis on selge, et usupuhastajate jaoks olid kõige olulisemad just õpetusküsimused. Nad osutasid kirikuisadele kui tunnistajatele toetamaks õpetust, mida nad pidasid pühakirjapäraseks. Mõnikord tuli Konkordiaraamatu autoritel viidata kirikuisadele ka näitamaks, et nad pole süüdi selles, mida Rooma neile ette heitis.

Enamik usutunnistuskirjades mainitud kirikuisasid on väga tuntud, isegi sedavõrd, et nende loetelu võiks olla aluseks mistahes moodsale kirikuloo või eriti dogmadeloo õpikule. Teoloogid, piiskopid, kirikuloolased – see loend näitab meile esimeste sajandite kirikuelu kogu tema keerukuses.

On endastmõistetav, et tähelepanu pööratakse eelkõige lääne kirikuisadele, kuid samas on hämmastav, et üsna sageli osundatakse ka ida kirikuisasid. Mõistagi oli kirikulõhe ida ja lääne vahel tolleks ajaks juba teostunud, kuid usupuhastajad kasutasid ka kreeka kiriku näidet vastandumisel Rooma väitele, et väljaspool paavstlust ei saa olla õiget, tõelist kirikut.

On iseloomulik, et nendesse kirikuisadesse, keda tsiteeritakse ulatuslikult nagu näiteks Augustinus ja Hieronymus, suhtutakse nii positiivselt kui negatiivselt. Seega suhtusid usupuhastajad kirikuisadesse ühtaegu nii lugupidavalt kui kriitiliselt.

Usutunnistuskirjad ei kasuta kirikuisasid mitte ainult poleemikas roomakatoliiklaste partei, vaid ka krüptokalvinistide ja kõigi radikaalsete hereesiate vastu. See on oluline, kuna selles valguses ei ole võimalik väita, et usutunnistuskirjad osundavad kirikuisasid ainult selleks, et tõrjuda Rooma rünnakuid luterlike seisukohtade vastu.

Viimaks, ka hereetikute loend on väga iseloomulik. See rõhutab juba iseenesest evangeelsete teoloogide seisukohta dogmade küsimuses ja näitab samuti seda, et suhtumises kiriku traditsiooni valisid nad klassikalise kristliku lähenemise.

Kirikuisad ja kirikukogud Tunnistuste kataloogis

Konkordiavormeli nappe viiteid kirikuisadele ja kirikukogudele täiendab rohkearvuline kirikuisade tsitaatide kogu Tunnistuste kataloogi näol. Seda ei peeta Konkordiaraamatu ametlikuks osaks, kuid sellele vaatamata on tegemist tänuväärse abimaterjaliga, mis peab kinnitama usutunnistuskirjade sisu kiriku kontsiliaarse ja patristilise traditsiooni abil.

Tunnistuse kataloogis osundatakse nii üleilmseid kirikukogusid kui vanaaja kirikuisasid. Seda võib pidada ka Martin Chemnitzi teose «Kristuse kahest loomusest» lühiversiooniks. Me leiame sealt Efesose kirikukogu 4., 5., 6. ja 12. kaanoni, paavst Leo tomus’e, Chalkedoni usuvormeli. Chemnitzi järgi on mainitud kaks kirikukogu just need, «millega kõik pühad isad nõustuvad».^[39]

Tunnistuste kataloogi eesmärk on selgesti väljendatud. See peab näitama, et Konkordiaraamat ei juuruta kirikus uusi või võõraid õpetusi. Konkordiaraamat väidab kristoloogiat käsitledes, et ta õpetab just nii nagu «vanaaja puhas kirik, isad ja kirikukogud on kõnelenud». Isegi kataloogi deskriptiivne keelekasutus on paljuütlev: «vanaaja puhas kirik ja isad», «vanaaja õiged kirikukogud».^[40] See on tekstile iseloomulik sõnakasutus. Esimest nelja üleilmset kirikukogu peetakse põhjapanevaks – öeldakse, et kataloog kasutab tõendeid «esmalt pühakirjast ja seejärel vanaaja õigetelt kiriku õpetajatelt, iseäranis nendelt isadelt, kes neljal peamisel üleilmsel kirikukogul kristlikule kirikule teed näitasid».

Peab veel kord rõhutama, et poleemika sihtmärk ei ole roomakatoliku partei, vaid pigemini krüptokalvinistid, nagu armulaua ja kristoloogia kohta käiv materjal FC VII ja VIII ilmekalt näitab.

Kokkuvõtteks

On aabitsatõde, et usutunnistuskirjades on tähtsal kohal nii üleilmsed kirikukogud – eriti need, mis formuleerisid olulisi dogmasid –, kui vanaaja kirikuisad – eriti need, kes sõnastasid kristliku õpetuse kolmainsusest, Kristusest ja armust. Paraku tuletab asjade kurb seis moodsas luterluses meile meelde, et me peame nende juurde ikka ja jälle tagasi pöörduma, et vältida täielikku eemaldumist usutunnistuskirjade algsest kontekstist. Selles mõttes on õige tähelepanek, et «usutunnistuskirjad kiitsid heaks [klassikalise] triniteediõpetuse ja kristoloogia ning kordasid seda taas uues, usupuhastuse kontekstis».^[41]

Eelnevas nägime, et luterlike sümboliraamatute autorid tundsid kirikuisasid. Nad olid teadlikud una sancta pikast ajaloost. Kuid tänases olukorras on vaja enam kui lihtsalt nõustumist tõsiasjaga, et usutunnistuskirjades kasutatakse ja osundatakse ulatuslikult kirikuisasid. See peab ka meile juhiseks olema. Kuid õige õpetuse järgimiseks tuleb meil tunda selle klassikalist kuju.

See tähendab, et meie seminarides peavad kirikuisad ja kirikukogud olema senisest palju olulisemal kohal. Tõeliselt konfessionaalne luterlike vaimulike väljaõpe jääb ilma kohustusliku patristika kursuseta äärmiselt puudulikuks. See eeldab, et loetaks kirikuisade endi tekste ja mitte ainult õpikuid nende elu ja tegevuse kohta. Niisamuti tuleks ilmikute tasandil pöörata suuremat tähelepanu nii kirikuisadele ja kirikukogudele kui ka võitlustele, mida kirikul tuli minevikus võidelda. Ma usun, et isad ja kirikukogud väärivad palju olulisemat kohta ka meie jutlustes ja õpetuses, nii et mitte ainult pastorid ja õpetajad, vaid ka ilmikud tunneksid meie ühist pärandit ja hindaksid seda senisest rohkem. See oleks eriti kasulik traditsiooniliselt katoliiklikul või õigeusklikul maal elavatele luterlastele, et me koduneksime usutunnistuste, kirikuisade ja kirikukogudega ja näeksime neid meie oma kiriku minevikupärandina, mille tulemusena me võiksime vabaneda sellest sisemisest kompleksist, et meil kui luterlastel pole õiget arusaamist kiriku ajaloolisest ja katoolsest dimensioonist. See eesmärk on seda väärt, et meie tänases olukorras selle poole püüelda.

Kuue aasta eest oli mul võimalus osa võtta silmaringi laiendavast ringsõidust Kreekas ja Türgis, kus me külastasime Pauluse misjonireisidega seotud paiku. Neist üks tähtsamaid oli Efesos. Pärast tutvumist väljakaevatud kohtadega läksime vaatama Maarja kiriku varemeid, kus kunagi peeti Kolmas üleilmne kirikukogu, mis mõistis hukka Nestoriose ja kaitses neitsi Maarjale omistatud tiitlit Theotokos (Jumalasünnitaja). Kuna see ei asu tavapärasel turismimarsruudil, ühines meiega vaid väike hulk inimesi. Meie rühma liikmed – suuremalt osalt tublid ja vagad luterlased – ei olnud sellest kohast huvitatud ega tahtnud seda vaatama tulla. Neid huvitas hoopis lähedal asuv vaibatöökoda, kust võis osta aasiapäraseid vaipu. Efesose kirikukogu tähtsus kristoloogilise dogma sõnastamisel, millel on oluline roll ka luterlikus õpetuses – sellest polnud neile räägitud. Nad polnud sellest kuulnud ega tundnud selle vastu huvi. Ma usun, et kui me revideerime oma suhtumist kirikuisadesse ja kirikukogudesse, nagu nad esinevad nii luterlikes usutunnistuskirjades kui klassikaliste luterlike teoloogide töödes, aitab see koguduseliikmeid mitte üksnes paremini mõista kiriku austusväärset ajalugu, vaid ka palju selgemini evangeeliumi sõnumit.

Tõlkinud Veiko Vihuri

Ettekanne The Usage of Ecumenical Councils and Church Fathers in the Book of Concord peeti 17. juunil 2008 Klaipedas toimunud luterlikul teoloogiakonverentsil.

Aleksei Streltsov (s. 1973) on Siberi Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik, ordineeritud EELK-s 1997. a diakoniks ja 2001. a preestriks. Ta on Novosibirski luterliku teoloogiaseminari rektor

 

[1] Franz August Otto Pieper (1852–1931) oli saksa päritolu ameerika konfessionaalne luterlik teoloog ja pastor. Tema 3-köiteline Christliche Dogmatik ilmus aastatel 1917–1924, inglise keeles 1950–1953. Tõlkija märkus.

[2] V. V. Bolotov, Lektsii po istorii drevnej tserkvi. Kahjuks on see sada aastat tagasi ilmunud teos kättesaadav ainult vene keeles.

[3] Muidugi mõista kuulusid Konkordiavormeli (Formula concordiae) koostajate hulka lisaks Chemnitzile ka Andreae, Selnecker, Musculus, Korner ja Chytraeus, kuid näib, et just Chemnitz oli vastutav nende osade eest, milles tsiteeritakse kirikuisasid.

[4] Tsiteeritud LW 32:109–13 järgi. Vt ka WA 7:814–57.

[5] Poleemikas paavstlike dekreetide vastu seab Luther kirikuisade arvamused kõrvuti evangeeliumiga, isegi kui ta kasutab oma oponentide sõnu.

[6] Sources and Contexts of the Book of Concord, ed. by Robert Kolb and James A. Nestingen, 31–82.

[7] Sources and Contexts, 51. De votis monasticis iudicium, WA 8:617; LW 44:316. Kui võtta arvesse Lutheri kirjutise kontekst tervikuna, ei tundu kriitika sugugi nii terav.

[8] V. V. Bolotov, Sobranie tserkovno-istoritšeskih trudov, tom II (Moskva: Martis, 2000), 36.

[9] Sellele vaatamata kasutab Luther Schmalkaldia artiklites Hieronymust positiivse näitena – SA II, 4:9 («Nagu kirjutab püha Hieronymus, et Aleksandrias valitsesid piiskopid kirikuid koos ja ühiselt, nii nagu seda tegid apostlid ja seejärel kõik piiskopid kõikjal kogu kristlaskonnas…») ja III, 10:3 («Niisamuti kirjutab püha Hieronymus Aleksandria kirikute kohta, et neid valitsesid alguses preestrid ja jutlustajad ühiselt, ilma piiskoppideta»). Vt Holsten Fagerberg, A New Look at the Lutheran Confessions 1529–1537, 49.

[10] Ka Melanchthon on Dionysiose suhtes väga kriitiline, öeldes Traktaadis paavsti võimust ja primaadist, et «tema puhul on tegemist uuema aja väljamõeldud autoriga» (Tr 71).

[11] Willard Dow Allbeck, Studies in the Lutheran Confessions, 53. Kuigi see on öeldud Augsburgi usutunnistuse kohta, võib seda laiendada luterlaste üldisele suhtumisele kirikuisadesse 16. sajandil.

[12] P. Fraenkel (1961), osundatud Fagerbergi järgi, 45.

[13] Martin Chemnitz, On the Two Natures in Christ (trans. by J. A. O. Preus), 11.

[14] Ibid., 11.

[15] Johannes Quasten, Patrology, vol. I, 1.

[16] «Kontsiilidest ja kirikutest», III, LW 41:143.

[17] Traktaat paavsti võimust ja primaadist (Tr), 56.

[18] Schmalkaldia artiklid (SA), II, 4.

[19] Üleilmsed ehk oikumeenilised kirikukogud on: 1) Nikaia I kirikukogu aastal 325, 2) Konstantinoopoli I, 381, 3) Efesose, 431, 4) Chalkedoni, 451, 5) Konstantinoopoli II, 553, 6) Konstantinoopoli III, 680/681, 7) Nikaia II, 787. Tõlkija märkus.

[20] Formula concordiae, Solida declaratio (FC SD), VIII, 62.

[21] CA I: « Nikaia kirikukogu otsuse kohaselt õpetatakse ja usutakse üksmeelselt, et on ainult üksainus jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on…» Tõlkija märkus.

[22] See on Pleijeli seisukoht, vt Fagerberg, 47.

[23] Werner Elert, The Structure of Lutheranism, 202. Elert peab silmas seda, et CA I ladinakeelne tekst näib oma sõnavalikuga («decretum Nicaenae synodi… credendum esse») andvat usule kirikuseaduse iseloomu, tehes vabast usust kohustava jõuga seaduse. Tõlkija märkus.

[24] «Quinque vult salvus esse, ante omnia opus est, ut teneat catholicam fidem… Haec est fides catholica, quam nisi quisque fideliter firmiterque crediderit, salvus esse non poterit.» Tõlkija märkus.

[25] Ap VIII, 42: «Enne Nikaia kirikukogu tähistasid inimesed ülestõusmispühi eri aegadel, aga see erinevus ei kahjustanud usku. Hiljem võeti vastu otsus, et meie ülestõusmispühad ei langeks kokku juutide paasapühaga. Apostlid aga käskisid kogudustel pidada ülestõusmispühi koos juudi usust pöördunud vendadega. Nii jäid mõned rahvad ka pärast Nikaia kirikukogu kindlaks selle tava juurde  ja pidasid ülestõusmispühi koos juutidega.» Tõlkija märkus.

[26] Tr 12: «Nikaia kirikukogu otsustas, et Aleksandria piiskop juhib Hommikumaa kirikuid ja Rooma piiskop juhib Rooma lähedasi kirikuid (suburbanos), s.t neid kirikuid, mis asuvad Õhtumaal Rooma provintsides.»

[27] Tr 13: «Samuti määras Nikaia kirikukogu, et piiskopid tuleb valida kirikute enda poolt mõne teise naabruskonna piiskopi või piiskoppide juuresolekul.» Tõlkija märkus.

[28] Tr 17: «Varasemal ajal on välja kuulutatud ja peetud palju kirikukogusid, mille eesistujaks pole olnud Rooma piiskop, nagu näiteks Nikaia kirikukogu ja mitmed teised. Ka see tõestab veel kord, et kirik ei tunnustanud sel ajal Rooma piiskopi primaati või ülevõimu.» Tõlkija märkus.

[29] Hermann Sasse, We confess Jesus Christ, 61.

[30] Kogu lõik kõlab nõnda: «Teiseks, mis puudutab Kristuse ameti täitmist, siis ei tegutse ega toimi tema isik mitte ainult ühes loomuses, ühega, ühe läbi või kohaselt, vaid mõlemas loomuses, mõlemaga, mõlema läbi või, nagu ütleb Chalkedoni kirikukogu, üks loomus toimib osaduses teisega, kumbki vastavalt sellele, mis on talle iseloomulik. Niisiis ei ole Kristus meie vahemeheks, lunastajaks, kuningaks, ülempreestriks, peaks, karjaseks jne. mitte ainult ühes loomuses, olgu see siis jumalik või inimlik loomus, vaid mõlemas loomuses; nagu seda õpetust on mujal põhjalikumalt käsitletud.» Tõlkija märkus.

[31] Siiski võib lisada, et näiteks Apoloogia tõstab positiivselt esile ka mõningaid keskaegseid pühakuid: «Antonius, Bernard, Dominicus, Franciscus ja teised pühad isad valisid teatud eluviisi, kas õpingute või muude kasulike harjutuste pärast. Sealjuures uskusid nad, et nad on usu läbi Kristuse pärast õigeks arvatud ja neil on armuline Jumal, mitte nende enda harjutuste pärast. Aga paljud ei ole seepeale järginud mitte kirikuisade usku…» (Ap IV, 211). Tõlkija märkus.

[32] CA I osa kokkuvõte.

[33] FC Epitome, 2: «Ülejäänud, nii endisaegsete kui ka uute õpetajate, mis nime nad ka iganes ei kannaks, kirjutisi ei tohi aga Pühakirjaga võrdseteks pidada, vaid nad kõik peavad olema sellele allutatud ja neid ei või käsitleda teisiti ega hinnata rohkem kui tunnistajaid, kelle puhul [on näha], kuidas ja milliseis paigus see prohvetite ja apostlite õpetus pärast apostlite aega säilinud on.»

[34] SA II, 15: «See ei kõlba, et pühade kirikuisade teod või sõnad muudetakse usuartikliteks.»

[35] Augustinuse ema ütles surivoodil olles oma poegadele: «Palun teilt vaid seda, et te Issanda altari juures mind meenutaksite, kus te ka oleksite!» (Augustinus, Pihtimused IX, 11:27 – Ilmar Vene tõlge, 1993/2007.) Luther seevastu ütleb SA II, 15: «Aga selliseid asju ei saa nad kaugeltki mitte Augustinuse abil tõestada. Ja kui nad kord selle puhastustule missade laada ära lõpetavad, millest püha Augustinus unistadagi ei osanud, oleme me nõus nendega arutama, kas püha Augustinuse sõna on ilma kirjakohtadeta vastuvõetav ja kas sakramendi juures tuleb surnuid mälestada.» Tõlkija märkus.

[36] Ap XXIV, 95.

[37] Kõnealune lõik Ap XXIV, 95 kõlab: «Mis puutub aga sellesse, et vastased toovad põhjenduseks kirikuisade arusaama ohvriannist surnute eest, siis me teame, et vana aja kirikuisad kõnelesid surnute eest palvetamisest, mida me sugugi ära ei keela, aga Issanda armulaua jagamist surnute eest ex opere operato ei kiida me heaks. Ja, olgugi et vastastel on põhjendused enamasti Gregoriuselt ja hilisematelt autoritelt, seame meie neile vastu kõige selgema ja kindlama Pühakirja. Ja ka kirikuisade keskel valitsevad suured erinevused. Nad olid inimesed ja võisid vääratada ja eksiteele sattuda. Samas kui nad praegu ellu ärkaksid ja näeksid oma ütlusi selliste suurepäraste valedega ümbritsetult, mida vastased opus operatum’i kohta õpetavad, siis seletaksid nad neid ka ise hoopis teistmoodi.» Tõlkija märkus.

[38] Näiteks Luther kirjutab Suures Katekismuses: «Samuti vaata seda, mis me siiamaani paavstluse all pimeduses oleme teinud ja korda saatnud. Kui inimesel valutas hammas, siis ta paastus ja austas püha Apollooniat; kui ta kartis tulekahju, siis tegi ta abimehe pühast Laurentiusest; kui ta aga kartis katku, siis ta andis tõotuse pühale Sebastianusele või Rochusele, ja selliseid jubedusi on veel lugematul hulgal, sest igaüks valis endale välja oma pühaku, kummardas seda ja palvetas hädades abisaamiseks selle poole“ (SK I, 1:11). Melanchthon ütleb Apoloogias: „Haritud inimeste seas valitseb ka selline eksiarvamus, et iga pühaku hooleks on usaldatud teatud kindel valdkond, näiteks et Anna kingib rikkust, Sebastianus kaitseb katku eest, Valentinus ravib langetõbe ja Püha Jüri kaitseb ratsanikke» (Ap XXI, 32). Tõlkija märkus.

[39] Concordia Triglotta, 1111.

[40] Concordia Triglotta, 1107.

[41] Günther Gassmann, Scott Hendrix, Introduction to the Lutheran Confessions, 65.

Aga küsime kõigepealt: mida mõtleme me, kui kõneleme Jumala riigist või palvetame selle pärast?

Maa peal on juba olnud palju riike ja on neid praegugi palju. Muistsest ajast peale siiamaani. Juba tuhandeid aastaid enne Kristust ja nüüd – ligi kaks tuhat aastat pärast teda. Selle aja jooksul on olnud vägevaid ja vanu kultuurriike: Hiina, Egiptuse, Aleksander Suure, Džingis-khaani, Cäsari ja Napoleoni. Suure maailmasõja tagajärjel tekkis juurde palju uusi suuremaid ja vähemaid rahvusriike. Eestigi sai uuesti vabaks. Paljud riikidest, suurist ja vägevaist, on kadunud. Paljud on jäänud püsima. Teiste riikide hulgas püsib ka Rooma paavsti kirikuriik ikka edasi. Loodame, et meie väike, aga armas omariik ka püsiks aegade lõpuni.

Mida ütleb meile aga see ajalooline tõsiasi, et riike on olnud palju, et ühed kaovad, teised tekivad? Küll seda, et ükski neist ei ole olnud ega ole Jumala riik, taevase Isa taevariik. Jumal on ju esimene ja viimne, A ja O. tema riik ei või seepärast olla üks või teine maistest muutlikest riikidest.

Jumala riik on seal, kus ta nime peetakse pühaks, kus tunnistatakse ta tahtmist, kus teda lastakse valitseda ja juhtida. See ilmnes Jeesuse Kristuse elus. … Kristus on siis kuningas kõige maailma üle. Õigupärast peaksid kõik kristlased teadlikult pühitsema Kuningas-Kristuse püha.

Nüüd ütleb see maailmade kuningas Jeesus Kristus, kui Pilaatus temalt küsis, kas ta on juuda rahva kuningas: «Jah olen.» Aga: «Minu riik ei ole mitte sellest maailmast.» (Joh. ev. 18, 33. 36. 37.) Sellega on öeldud, et Jumala riik ei ole mingi maailmariik, mida meie, inimesed, rahvad, oma jõupingutustega viimselt ellu kutsume, loome, organiseerime, paneme maksma, sündigu see siis sõja kaudu, enamuse otsusega või diktaatorlikul teel. Ei ükski  maapealne riik ega selle vorm, ei kirikki ega selle kuju, ega ka paavsti kirikuriik pole Jumala riik. Nad kõik on ju ka siit maailmast, inimeste käte töö; nad kõik muutuvad, tekivad ja kaovad.

Jumala riik pole siit maailmast, nagu Jumal ja Jeesus Kristus ei ole siit maailmast. Jumala riik asetseb kõrges ja pühas paigas. Jumal ise paneb oma riigi maksma. Jumal ise teostab selle. Jumal ise valitseb!

+ + +

Vaadakem sellele kuningate kuningale, isandate Issandale, ja me mõistame: tema oli teadlik selles, mis see tähendab, kui tuleb palvetada: «Sinu riik tulgu!» Sellele palvele andis tema kogu oma eluga sisu; see polnud utoopia, mõttekujutlus, unistus; polnud tühi konstruktsioon, ehitus; sest ta elu oli Vaimus ja väes.

Ja nüüd vaadake maisi riike: kui palju õiglusetust, valet, vägivalda, rahutust, enesearmastust, oma klassi- ja kildkonna-huvide rõhutamist! Kui palju muret, südamevalu, võitlust, sõda, pattu ja ülekohut!

Meie kõik ju kannatame selle all! Meil kõigil on ju südames igatsus sügavama armastuse, segamata rahu, selge rõõmu, tõsise õigluse, võltsimata headuse järele. Meil kõigil!

Seepärast ei saa keegi meist vist teisiti kui palvetab: «Sinu riik tulgu!» Me peaksime olema rõõmsad ja tänulikud, et Issand on õpetanud meid nõnda palvetama.

+ + +

Meie peame lahti saama nõrgast kristlusest. Meie peame oma nurgast tulema välja maailma keskele. Kas ei ole meie siis otsustanud astuda Kõigesuurema teenistusse nagu püha Kristofoorus? … Võitlejaiks ja võitjaiks on Riigi Issand meid märkinud. Ja suurimal ning kõrgeimal riigil on õigus suurimale sangarlikkusele.

Vexilia regis procedunt! Issanda lipud lähevad eel. Eel kantakse ka Issanda võidumärki, mis oli ka esimeste kristlaste võitlusmärk: risti! In hoc signo vincis! Selle märgiga võidad sinagi, nagu sinulegi on selle märgiga toodud võit. «Valvake, seiske usus, olge mehed, saage tugevaks!» (1. Kor. 16, 13.)

Kui siis viimsele vaenlasele on tehtud ots, kui Jumala auriik on lõplikult ilmunud ja Issand Kristus on kõik Isa kätte üle annud, «et Jumal kõik oleks kõiges», «siis paistavad õiged kui päike oma Isa kuningriigis». (Matt. 13, 43.)

Läki siis ja kuulutagem välja Jumala riik!

«Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb.» (Joh. ilm. 3, 22.)

Katkendeid raamatust: Hugo Bernhard Rahamägi. Jumala riigi palve. Tallinn, 1936.

Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu!

Usutunnistus laseb selgelt mõista, mis on kirik, nimelt pühade osadus, see on hulk ehk kogum selliseid inimesi, kes on kristlased ja kuulavad Jumalat. Kuid sõna «kirik» on paljutähenduslik ja segane ega edasta seda tähendust ning mõtet täpselt, mida kolmandast usuartiklist peaks järeldama. Sest Ap 19:39j nimetab linnakirjutaja rahvast, kes oli hulgiti turule jooksnud, ecclesia – ja ütleb: «Seletatagu asi korrapärase rahvakogu (ecclesia) ees!» Siin ja teistes kohtades ei tähenda «ecclesia» või «kirik» muud kui kogunenud rahvast, ehkki see kehtis paganate ja mitte kristlaste kohta.

Nõnda käib ta mitmesuguste rahvaste kohta maailmas, aga kristlased on eriline, Jumalast kutsutud rahvas. Seepärast hüütakse teda mitte ainult «rahvaks», vaid pühaks kristlikuks rahvaks. Et ta usub Kristusesse, tähendab ta «kristlikku rahvast» – ja et tal on Püha Vaim, kes teda igapäev pühitseb, tähendab ta «püha rahvast». Kirik pole muud kui püha ülemaailmne kristlaskond. Vanas Testamendis nimetati kogudust «Jumala rahvaks».

Selles kristlaskonnas elab, toimib ja valitseb Kristus armu ja pattude andeksand­mise läbi ning Püha Vaim igapäevase pattudest puhastamise ja elu uuendamise kaudu. See sünnib selleks, et me ei jääks patu võimusse, vaid võiksime uut elu näidata heades tegudes, nagu nõuavad seda kümme käsku.

«Kristlik kirik» ja «kristlik pühadus» on ühine nimetus ning ühine omand kõigile maailma kirikutele ja kristlastele, seepärast kutsutakse kirikut ka «katoolseks» (kreeka katholikos tähendab «üldine»). Kirik jääb püsima kuni maailma lõpuni. See on ümber­lükkamatu usuartikkel Kristuse tõotuse järele: «Vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani» (Mt 28:20).

Mille järgi võib siis aga inimeste seas siin maailmas ära tunda kristlikku püha rahvast?

Esimene tundemärk: Jumala sõna

Kristlik püha rahvas on tuntav sellest, et tal on Jumala püha sõna, kuigi see pole olemas kõikjal võrdsel määral, nagu ütleb Paulus (1Kr 3,11jj). Ühel osal on see päris puhtalt, teistel pole täies puhtuses. Kellel on see puhtalt, seda iseloomustab Paulus kui sellist, kes ehitab kullast, hõbedast või kalliskividest alusele. Kellel pole seda puhtalt, ehitab seevastu üksnes õlgedest ja puust. Jumala sõna on peaosa ja peasakrament, mille kaudu saab kristlik rahvas pühaks. Sest Jumala sõna on püha ja pühitseb kõike, mis temaga kokku puutub. Jah, ta on Jumala pühadus ise, nagu ütleb Paulus: «See on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub» (Rm 1:16). Ja samuti: «Seda pühitsetakse Jumala sõna ja palve kaudu» (1Tm 4:5).

Püha Vaim juhib sõna ja pühitseb sellega kirikut, kes on kristlik püha rahvas. Jumala sõna on tõeline õndsusvahend, mis aitab igavesse ellu – isegi siis, kui tuleb elada palja ihuga ja surra.

Me nimetame seda sõna, mis meile on pärandunud Kristuselt, «väliseks sõnaks», sest seda kuulutatakse inimese – nagu sina ja mina – suuga. Ka räägitakse «suulisest sõnast», sest seda usutakse tõsiselt ja kuulutatakse avalikult. Kristus ütleb: «Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste eest, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas. Aga kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas» (Mt 10:32j).

Leidub nimelt paljusid, kes seda küll sisimas teavad, aga ei taha tunnistada. Teised teevad seda, aga ei usu ega toimi selle järele. Ainult vähesed on need, kes seda usuvad ning teevad selle järele, nagu selgitab tähendamissõna neljasugusest põllust: ainult neljas osa, puhas, hea põld kannab «püsivat vilja» (Mt 13:4jj).

Kui sa nüüd kuuled või näed, et kuulutatakse, usutakse ja tunnistatakse Jumala sõna ning toimitakse tema järele, siis ära kahtle, et siin on tõeline ecclesia sancta catholica (püha katoolne kirik) – kristlik püha rahvas – ka siis, kui üksnes vähesed sellesse kuuluvad. Jumala sõna ei jää iial viljata, vaid haarab vähemalt osa põllust. Kui ta ei anna muud tundemärki, on see ometi piisav osutamaks, et siin on kristlik püha rahvas. Sest Jumala sõna ei saa olla ilma Jumala rahvata ning Jumala rahvas ilma Jumala sõnata. Kes peaks siis teda jutlustama või jutlust kuulama, kui poleks Jumala rahvast? Ja mida võiks ehk saaks Jumala rahvas uskuda, kui Jumala sõna ei oleks kohal?

Jumala sõna teeb kõik imed, suudab kõike, hoiab kõike alal, saadab kõik korda, ajab kõige kuradi välja. Jäta kõik muu kõrvale, see on küllalt teadmaks, et kirikut sünnitab, toidab, kaitseb ja kinnitab sõna kui peamine pühadus.

Teine tundemärk: ristimine

Jumala rahvast tuntakse ristimise sakramendi järgi, kus seda õigesti Kristuse seadmist mööda õpetatakse, usutakse ja talitatakse. See on väline märk ja hindamatu õndsusvahend, mille läbi pühitsetakse Jumala rahvast. Sest ta on uuestisünni püha pesemine Püha Vaimu läbi, kes meid selles kui süütu Jumala Talle pühas veres peseb puhtaks patust ja surmast. Kui sa seda märki näed, siis tea, et siin on kindlasti kirik ehk püha kristlik rahvas – ka siis, kui alatasa kordub, et ristitud oma ristimisest taga­nevad, nagu kurdab Peetrus: «Nad ahvatlevad lodevate lihahimudega neid, kes vaevalt olid pääsenud pakku eksiteel käijate seast» (2Pt 2:18).

Ärgu sind eksitagu see, kes teostab ristimist, sest ristimine ei kuulu ristijale, vaid antakse Jumala poolt sellele, keda ristitakse. Sama vähe on ju ka Jumala sõna kuulutaja omandus (ehk olgu siis, kui ta kuuleb ja usub seda ka ise), vaid ta on antud sellele, kes teda kuuleb ja usub.

Kolmas tundemärk: püha õhtusöömaaeg

Jumala rahvast tuntakse altarisakramendi järgi, kus seda õigesti Kristuse sead­mist mööda jagatakse, usutakse ja vastu võetakse. See on samuti väline tunnus ning väärtuslik õndsusvahend, mis on päritud Kristuselt. Nagu sõna ja ristimine, nii pühit­seb ka armulaua tarvitamine Jumala rahvast ning on tema avalik tunnistus Kristusest. Kõik väline on seejuures tähtsusetu. Sa võid Kristuse ihu rõivastumata vastu võtta, nagu see toimub haigete puhul, ning sinu vanus on nagu ristimise ja jutluse juureski ebaoluline. Sellest on küllalt, et sa oled pühitsetud ning salvitud Jumala püha võidega: sõna ja ristimisega. Kui sul need on, siis oled sa täiesti piisavalt salvitud ning preester­likult rõivastatud.

Ärgu sind eksitagu küsimus, kui püha keegi on, kes jagab sulle sakramenti. Sest see ei kuulu ju sellele, kes teda jagab, vaid sellele, kellele teda jagatakse. Ehk olgu siis, et ta seda ka ise tarvitab - siis on ta üks nendest, kes seda vastu võtavad.

Kui sa nüüd näed selle sakramendi õiget talitamist, siis ole kindel, et siin on Jumala rahvas. Sest nagu öeldud ülal: kus on Jumala sõna, seal on ka kirik – nõnda kehtib ka siin: kus on ristimine ja Püha õhtusöömaaeg, seal on ka Jumala rahvas ning vastupidi. Sest niisuguseid pühadusi valdab, jagab, teostab, tarvitab ja tunnistab ei keegi muu kui ainult Jumala rahvas, kuigi mõned valed ja uskmatud kristlased on varjatult nende seas. Need aga ei rüveta Jumala rahvast, eriti seni kui nad on tundmatud. Sest selliseid, kes on tuntud avalikult, ei salli kirik ehk Jumala rahvas enda keskmes, vaid kutsub nad korrale ehk tervendab nad. Kui nad aga ei taha kuulda, tõukab nad vande­ga välja pühadusest ning käsitleb neid paganatena.

Neljas tundemärk: piht

Jumala rahvast tuntakse avaliku võtme tarvitamise järgi, mille Kristus neile on üle andnud (Mt 18:18). Kui kristlane teeb pattu, tuleb teda korrale kutsuda, aga kui ta end ei paranda, tuleb ta siduda ning välja tõugata. Kui ta aga parandab ennast, tuleb talle kuulutada pattude andeksandmist. Seda mõistetakse võtme kasutamisena. Esineb kahesugust võtme kasutamist: avalikku ja eraldist. Sest mõned on nii hirmunud ning meelt heitnud südametunnistusega, et nad ei suuda end lohutada, kuni nad vaimulikult üksikult saavad patukustutuse. Teisalt on mõned nii paadunud, et nad ei taha andeks­andmist paluda ning oma patust vabaneda ei südames ega vaimuliku ees. Seepärast peab võtme kasutamine olema nii eraldine kui avalik.

Kus sa siis näed, et inimeste patte andeks antakse või kutsutakse neid korrale, avalikult või eraldiselt, seal tea, et siin on Jumala rahvas. Sest kus pole Jumala rah­vast, seal pole võtme tarvitamist - ja kus ei tarvitata võtit, seal pole ka Jumala rahvast. Kristus on võtme pärandanud kui välise märgi ja õndsusvahendi, millega Püha Vaim Kristuse lunastussurma kaudu langenud patuseid jälle pühitseb, ja mille kaudu tuleb kristlastel tunnistada, et nad on püha rahvas Kristuse valitsuse all siin maailmas. Need aga, kes ei taha pöörduda ega end pühitseda lasta, tõugatakse pühast rahvast välja.

Viies tundemärk: ametid

Kirikut tuntakse väliselt sellest, et ta kutsub inimesi oma teenistusse ja omab kindlaid ameteid. Sest peavad olema piiskopid, pastorid ja jutlustajad, kes avalikult ja eraldiselt jagavad ning teostavad eespoolt öeldut kiriku pärast ja tema nimel, palju enam aga veel Kristuse poolt seatu põhjal, nagu ütleb Paulus: «Ta andis inimestele ande ja tema on pannud mõned apostleiks ja mõned proh­veteiks ja mõned evangeeliumi kuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle» (Ef 4:8.11j).

Terve kogudus ei saa ühte teha. Mis võiks küll juhtuda, kui igaüks tahaks kõ­nelda ehk jagada ning ükski ei annaks kohta teistele? Jutlustamine, ristimine, patu­kustutuse andmine ja armulaua jagamine peab antama ühe hooleks. Teised peavad sellega rahul olema ning nõustuma. Kui sa taolist näed, siis ole kindel, et siin on kristlik püha rahvas.

Kui praegu ei ole enam apostleid, evangeliste ega prohveteid piibellikus mõttes, siis on nende kohale astunud teised ning astuvad maailma lõpuni, sest kirik ei saa lakata püsimast. Seepärast on alati apostleid, evangeliste ja prohveteid, kes teevad ning soovivad Jumala tööd, ükskõik mis nimi neile ka antaks. Nagu ülalöeldud nelja suure pühaduse juures, mille kaudu kirikut pühitsetakse, nõnda kehtib ka siin, et sa ära küsi, kes ning kuidas keegi on, kes on ametis. Las ta olla nagu tahab ja kuidas suudab. Et ta on ametis ning koguduse poolt sallitud, siis ole sinagi sellega rahul. Tema isik ei tee sulle Jumala sõna ja sakramente ei halvemaks ega paremaks. See pole ju tema isiklik omand, mida ta räägib või annab. Kui ta õpetab ja talitab õigel viisil, teeb kõike Kristus, sinu Issand, ja Püha Vaim. Tõsi, avalikke pahesid ei või ega saa kirik sallida. Aga sina ära ole rahulolematu nuriseja, sest sina kui üksik ei saa olla terve kogudus.

Kus sa siis selliseid ameteid ja nende kandjaid näed, seal ole kindel, et siin peab olema püha kristlik rahvas. Kirik ei saa olla ilma piiskoppideta, pastoriteta, jut­lus­ta­jateta, preestriteta, sest ka need ei saa olla ilma kirikuta. Mõlemad kuuluvad kokku.

Kuues tundemärk: palve

Püha kristlikku rahvast tuntakse väliselt palve ja selle järgi, et Jumalat avalikult kiidetakse ning tänatakse. Kui sa näed ehk kuuled, et palutakse või õpetatakse palve­tama Meie Isa, lauldakse Jumala sõna järgi ja usule vastavalt psalme ehk vai­mu­likke laule või siis õpetatakse avalikult usutunnistust, kümmet käsku ehk üldse katekismust, siis ole kindel, et siin on püha kristlik Jumala rahvas.

Ka palve on üks väärtuslikemaist pühitsusvahendeist, mille kaudu kõik saab pühaks, nagu ütleb Paulus. Nii on psalmid õiged palved, millega Jumalat kiidetakse, tänatakse ja austatakse. Ka usutunnistus ja kümme käsku on pühitsusvahend, millega Püha Vaim pühitseb Kristuse rahvast. Me kõneleme siin palvetest ja lauludest, mis on mõistetavad ning millest võidakse õppida ja ennast parandada.

Seitsmes tundemärk: kannatus

Püha kristlikku rahvast tuntakse väliselt püha risti pühaks­pidamisest. Ta peab kuradi, maailma ja omaenda liha poolt kannatama õnnetust ja tagakiusamist, kiusatust ning kurja, nagu me palume Meie Isa palves – olema seesmiselt kurb ja hirmutatud, väliselt vaene, teotatud ja nõder, et ta saaks oma pea, Jeesuse Kristuse, sarnaseks. Selle kannatuse põhjuseks on, et ta püsib Kristuse ning Jumala sõna juures ja kanna­tab nõnda Kristuse pärast.

Kristlased olgu ustavad, tasased, kuulekad, teenigu ihu ja varaga ülemust ja iga­üht ning ärgu tehku kellelegi ülekohut. Aga ometi ei tule ühelgi rahval maailmas sää­rast kibedat vaenu taluda kui nendel. Neid neetakse ja peetakse kõige kahjulikumateks inimesteks kogu maailmas. Jah, need arvavad end koguni teenivat Jumalat, kes neid poovad, uputavad, mõrvavad, piinavad, jälitavad, vaevavad. Keegi ei halasta nende peale, vaid neid joodetakse ka mürriga ja sapiga, kui neil on janu. See kõik ei juhtu mitte seepärast, et nad oleksid abielurikkujad, mõrvarid, vargad või petjad, vaid et nad hoiavad end ainult Kristuse poole ega taha omada ühtki teist jumalat. Kus sa nüüd taolist näed või kuuled, seal tea, et siin on püha kristlik kirik – Kristuse sõna järele: «Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugust kurja. Olge rõõmsad ja ilutsege, sest teie palk on suur taevas» (Mt 5:11j).

Sellise pühadusega teeb Püha Vaim Jumala rahva mitte üksnes pühaks, vaid ka õndsaks. Sest kui sind Kristuse pärast hukka mõistetakse, ära neetakse, sõimatakse, laimatakse, vaevatakse, saab «vana Aadam» tapetud. Ta peab õppima kannatlikkust, leebust, kiitust ja tänu ning kannatuses rõõmsaks jääma. See tähendab Püha Vaimu läbi pühitsetud ja uuendatud olla uueks eluks Kristuses ning seeläbi õpitakse Jumalat uskuma, teda usaldama, tema peale lootma ja teda armastama, nagu ütleb Paulus: «Me teame, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud» (Rm 5:3jj).

+ + +

Need on nüüd tõesti seitse peamist tunnust, mille kaudu Püha Vaim teostab meis igapäevast pühitsust ning uuendamist Kristuses. See toimub vastavalt käsu esimesele tahvlile, mida seeläbi täidame ka meie, mitte küll nii täiuslikult nagu Kristus seda on teinud, ometi me järgneme talle oma lunastuses ja pattude andekssaamises, kuni ka meie ükskord täiesti pühaks saame ja andekssaamist enam ei vaja, sest sellega täitub eesmärk! Neid seitset tundemärki tahaksin ma nimetada küll seitsmeks sakramendiks. Et aga sõna «sakrament» on muutunud ebaselgeks ja teda pühakirjas teisiti tarvitatak­se, pean ma jääma «kristliku pühitsuse seitsme põhiõpetuse» või «seitsme õndsus­vahendi» nime juurde.

Muudest tundemärkidest

Väljaspool neid peamisi tunnuseid leidub veel teisigi nähtavaid märke, millest tuntakse püha kristlikku kirikut. Püha Vaim nimelt pühitseb meid ka kümne käsu teise tahvli puhul, kui ta aitab meil südamlikult austada isa ja ema ning vanemail kristlikult kasvatada lapsi ja ausalt elada. Kui me ustavalt ja kuulekalt teenime isandaid ja üle­maid ning nemad jällegi armastavad, kaitsevad ja varjavad oma alluvaid. Kui me ei pahandu kellestki, ei pea viha, vaenu, kadedust ega ihka kättemaksu oma ligimese vastu, vaid meelsasti andestame aitame raskusest välja ning anname nõu. Kui me pole liiderlikud, joomahullud, uhked, ülbed, vaid kasinad, kombekad, mõõdukad, sõbrali­kud, taktitundelised ja alandlikud. Kui me ei varasta, ei röövi, ei võta liigkasu, ei ihnutse ega tüssa, vaid oleme halastajad, lahked, vähenõudlikud, helded. Mitte silma­kirjalikud, petlikud, valevandujad, vaid tõearmastajad, püsivad – ja mida veel võiks nimetada ning esitatakse Pauluse poolt alati üksikasjalikult käsu viisi järgi (Rm 13:1jj, Gl 5:19jj, Ef 6:1jj).

Kümmet käsku ei vaja me ainult selleks, et käsu viisi kaudu teada saada, mis jääb meie tegemistes võlgu, vaid ka nägemiseks, kui kaugele meid oma pühitsusega on viinud Püha Vaim ning mis meil veel puudub, et me poleks liigjulged ega mõtleks, nagu piisaks meile juba kõigest. Ei, me peame pühaduses lakkamatult kasvama ning üha rohkem saama «uueks looduks Kristuses» (2Kr 5:17). Pühakirjas öeldakse: «Aga kasvage meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse armus ja tunnetu­ses» (2Pt 3:18). Ja samuti: «Vennad, me palume ja manitseme teid Issandas Jeesuses, et teie, nõnda nagu te meilt olete õppinud, kuidas elada ja olla Jumalale meeltmööda, nagu seda ka teete, et te kasvaksite veel täiuslikumaks» (1Ts 4:1.10).

Need tunnused ei ole siiski nii kindlad, nagu esmalt mainitud, sest neid tegusid teevad ka mittekristlased ning näivad vahel kristlastest pühamadki. Siiski ei lähtu nende tegu nii puhtalt ja ühemõtteliselt südamest Jumala pärast. Pigem otsivad nad sellest midagi muud, kuna neil pole õiget usku ega tõelist jumalatunnetust. Kristlaste seas aga tegutseb Püha Vaim, kes pühitseb südant ning laseb kasvada vilja «heast ja kaunist südamest», nagu ütleb Kristus tähendamissõnas neljasugusest põllust (Lk 8:15). Sellega oleme me selgelt esile tõstnud, mis, kus ja kes on püha kristlik kirik, püha kristlik rahvas. Kui meil on need tundemärgid, siis ei puudu meil midagi, selles oleme me kindlad. Ja väljaspool neid tunnuseid võib puududa kõik muu – ning puudub küll ka alati.

Lutheri teosest «Kontsiilidest ja kirikutest» (1539, Weimarer Ausgabe, 50. kd.) tõlkinud Arne Hiob.

Tõlgitud väljaandest: Freiheit und Bindung. Vier Schriften Martin Luthers. Über­tragen und herausgegeben von Günter E. Th. Bezzenberger. Edition Sonnenweg im Aussaat Verlag. Neukirchen-Vluyn 1996.

Avaldatud kogumikus: Meie Kirik 2007. Valitud artikleid. Tallinn: Augsburgi Usutunnistuse Selts, 2008.