«Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses,» seisab apostel Pauluse teises kirjas Timoteusele (3:16). Pühakirja inspireeritusest tulenevalt on luterlaste jaoks Piibel ehk Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjutised Jumala sõnana «ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid». Nii deklareeritakse konkordiavormelis (1577), ühes evangeelset õpetust määratlevas usutunnistuskirjas.

Kuid millised kirjutised kuuluvad Piiblisse ja omavad seega jumalikku autoriteeti? Kes ja millal on seda otsustanud?

Vana Testament, juutide pühakiri, on kirja pandud heebrea keeles. Kuid juba 3. sajandil enne Kristust tõlgiti see kreeka keelt kõnelevate juutide tarbeks kreeka keelde. Pärimuse järgi oli tõlkijaid 72, mistõttu kutsutakse seda tõlget Septuagintaks (ladina keeles «seitsekümmend»). Septuagintast sai kreeka keelt kõnelenud algkristlaste pühakiri ja seda kasutasid ka kreeka keeles kirjutanud Uue Testamendi autorid. Rabiinlik juutlus jäi heebreakeelse pühakirja juurde. Mõningaid Septuagintas esinevaid teoseid hilisemas juutluses ei tunnustatud – sellest ka erinevused heebrea pühakirja ning kirikus käibel olnud Septuaginta vahel.

Ortodokside ehk idakristlaste Piibel põhinebki Vana Testamendi osas Septuagintal. Uue Testamendi teoste loetelu on piiskopliku autoriteediga esitatud aastal 367 Aleksandria piiskop Athanasiuse ülestõusmispüha läkituses.

Katoliiklastel on autoriteetseks piibliväljaandeks ladinakeelne Vulgata (< Biblia Vulgata – ladina keeles «rahvakeelne Piibel»), mille tõlkis paavst Damasuse ülesandel (382. a) kirikuisa Hieronymus, kes oli asunud mungana elama Petlemma. Osade raamatute puhul piirdus Hieronymus olemasolevate ladinakeelsete tõlgete revideerimisega, ent heebrea pühakirja kuuluvad teosed tõlkis ta otse algkeelest. Hieronymus tegi vahet kanoonilistel ja kiriklikel teostel, s.t pühadel kirjadel ning teostel, mida loeti kirikus. Vulgata teksti on hiljem revideeritud ja 1979. aastal anti välja Nova Vulgata («Uus Vulgata»).

Laodikeia sinodil (toimus 360. a paiku) sätestati, et kirikus võib kasutada üksnes Vana ja Uue Testamendi kanoonilisi raamatuid. Aastal 393, 397 ja 419 fikseeriti pühakirja kaanon Püha Augustinuse juhatusel Hippo ja Kartaago kohalikel sinoditel. Loetelu piibliraamatutest esineb ka paavst Innocentius I kirjas Toulouse’i piiskopile aastast 405.

Aastal 1442 deklareeris roomakatoliku kiriku Firenze kirikukogu, et Vana ja Uue Testamendi, s.o Seaduse, Prohvetite ja Evangeeliumi autoriks on Jumal, sest mõlema lepingu pühad inimesed on kõnelenud Pühast Vaimust inspireerituna. Niisamuti esitas Firenze kirikukogu loetelu Piibli raamatutest.

Aastal 1546 kinnitas katoliiklik Trento kirikukogu vastusena protestantidele lõplikult Piiblisse kuuluvate teoste nimekirja, mis langes kokku nii Hippo ja Kartaago sinodite kui Firenze kirikukogu loeteluga. Vana Testamendi teostena loetleti viis Moosese raamatut, Joosua, Kohtumõistjate ja Ruti raamat, neli Kuningate raamatut, kaks Ajaraamatut, Esra, Nehemja, Toobiti, Juuditi, Estri ja Iiobi raamat, Psalter ehk 150 Taaveti laulu, Õpetussõnad, Koguja, Ülemlaul, Saalomoni Tarkuseraamat, Jeesus Siirak, Jesaja, Jeremija koos Paarukiga, Hesekiel, Taaniel, 12 väikest prohvetit ehk Hoosea, Joel, Aamos, Obadja, Joona, Miika, Nahum, Habakuk, Sefanja, Haggai, Sakarja ja Malaki raamat ning kaks Makkabite raamatut. Uue Testamendi teoste loetelu vastab sellele, mida me ka eestikeelsetest piibliväljaannetest tunneme.

+  +  +

Luterlike piibliväljaannete aluseks sai Vana Testamendi osas heebreakeelne masoreetlik (< masora – heebrea keeles «pärimus»), s.t juudi õpetlaste poolt paljude sajandite jooksul korrastatud pühakirjatekstide korpus, mis ei sisalda mõningaid Septuagintasse ja Vulgatasse kuuluvaid tekste. Usupuhastaja Martin Luther ei jätnud viimaseid siiski Piiblist välja, vaid asetas need Vana ja Uue Testamendi vahele ja varustas kuulsa pealkirjaga, mis eesti keeles kõlab nii:

«Apokriiva. Need on niisugused raamatud, mis ep ole küll nii kalliks peetud kui Pühakiri, mis on aga ometi head lugeda ja millest inimene samuti võib kasu saada.»

Apokriiva või apokrüüf tuleb kreekakeelsest sõnast apokryphos ja tähendab «salajane, peidetud». Apokriivaraamatud on: Juudit, Saalomoni Tarkuseraamat, Toobit, Jeesus Siirak, Baaruk, 1. ja 2. Makkabite raamat, Estri raamatu lisad ning Taanieli raamatu lisad (Susanna, Beel, Lohemadu, Asarja palve, Kolme mehe kiituslaul ja Manasse palve).

Lutheri Piibli eeskujul sisaldavad ka paljud eestikeelsed piibliväljaanded apokrüüfe. Kui need kõrvale jätta, siis on protestantlikes piibliväljaannetes 66 teost – 39 Vana Testamendi raamatut ja 27 Uue Testamendi raamatut. Anglikaani kiriku Kolmekümne üheksa usuartikli 6. artiklis öeldakse apokriivade kohta: «Ja teisi raamatuid (nagu Hieronymus ütleb) loeb Kirik elamis- ja käitumisjuhisena, kuid ei pruugi neid ühegi õpetuse kehtestamiseks.»

Luterlikud teoloogid asusid seisukohale, et Jumalast inspireerituks tuleb pidada prohvetite ja apostlite poolt kirja pandud tekste nende algkeeles, s.t heebrea ja kreeka keeles. Õpetuslikult siduv on üksnes Piibli algtekst. Mis puutub Piibli kaanonisse, siis leiti, et ehtsaks saab pidada vaid neid teoseid, mida juudid Vana Testamendi ajal ja apostlik algkirik pühade kirjadena käsitasid. Luterlik teoloog Martin Chemnitz heitis oma teoses «Hinnang Trento kirikukogule» kontsiili-isadele ette, et nad ei teinud vahet Piibli kanoonilistel ja apokrüüfsetel kirjutistel. Samas ei esitata luterlikes usutunnistuskirjades – mille üks autoritest oli Martin Lutheri ja Philipp Melanchthoni kõrval ka Martin Chemnitz – Piiblisse kuuluvate kirjutiste loetelu, nii nagu seda tehti Trento kirikukogul ja anglikaanide usuartiklites.

Luterlikus teoloogias kaldutakse rõhutama, et Piibli kaanon on ennast ise kirikus maksma pannud ja ei vaja inimeste poolset tunnustust – Jumala autoriteetne sõna tuleb lihtsalt usus vastu võtta. Kui nii, siis tuleks suhtuda ettevaatusega hilisematesse katsetesse Piibli kaanonit korrigeerida.

Käesolev kirjutis kuulub Meie Kiriku rubriiki «Ususeletus», milles käsitletakse kristliku usu ja õpetusega seotud küsimusi ja teemasid.

Mõlema suurevangeeliumi (Matteus, Luukas) alguslugudes peetakse Jeesust neitsi Maarja pojaks (Mt 1:20 jj; Lk 1:35). Kas Jeesuse imepärane sündimine on ajalooline fakt? Või on see üksnes usuväide, mis pääseb maksvusele alles pärastapostellikul ajal, esile kutsutud Js 7:14 ja antiikse maailma arvukate neitsistsünni-legendide poolt? Religiooniloolised «paralleelid» ei tõesta iseendast veel midagi ajaloolise teate vastu. Küll aga on tõsine probleem, et neitsistsünnist kõnelevad ainult Matteus ja Luukas, seevastu ütlusteallikas, Markus ja Johannes mitte.

Siiski, see vaikimine on ainult näiline. Kui neljas evangelist jutustab juba Jh 2:3, et Maarja arvestab Jeesuse imetegemisvõimega, siis eeldab ta endastmõistetavana, et ema tunneb algusest peale poja saladust. Veel vanemad ja suurema tõestusjõuga on aga ütlusteallika ja märkuse evangeeliumi kaks märkust juudi Maarja-poleemika alguse kohta.

Ütlusteallikast me saame teada, et Jeesust sõimati «söödikuks ja joodikuks» (Mt 11:19; Lk 7:34). Selle sõimusõna ehtsuses ei saa kahelda, sest see on kooskõlas kõigega, mida me teame Jeesuse hoiakust ja variserlike ringkondade reaktsioonist. Vanas palestiinajuutluses kasutati seda sõimusõnana inimese kohta, kelle päritolu oli ebaseaduslik ning kes oma eluviiside ja usuga reetis oma sündimise viga. Just selles mõttes võtsid variserid ja nende sõbrad selle võitlussõna Jeesuse vastu tarvitusele: ta on sohilaps!

Vanim evangelist ei esita eellugu ja tal pole seetõttu võimalust kõnelda kroonikuna Jeesuse sündimisest. Kuid Mk 6:3 saavad tema lugejad teada, kuidas Jeesuse kaasaegsed ja kaasmaalased nendest asjadest mõtlesid: «Kas ta pole see puussepp, Maarja poeg, Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks ka tema õed ole siin meie juures? Ja nad pahandusid temast».

Selle situatsioonile vastava, algse ja sel kujul ainult Markusel säilinud teate kandeulatust ei ole seni osatud hinnata, kuna ei peetud silmas juudi nimeandmise rangeid seadusi. Juuti nimetatakse tema isa järgi (näit. Johana ben Sakkai), loomulikult ka siis veel, kui isa on vahepeal surnud. Ema järgi nimetati teda ainuüksi siis, kui isa oli tundmatu. Samasugune tava valitseb araablastel, ka egiptlastel ja mutatis mutandis veel tänapäeva Euroopas.

Eeskirjad usust ärataganemise ja ebaseadusliku sünni kohta. Kui kedagi kahtlustatakse ärataganemises, siis tuleb uurida tema sünni asjaolusid. Sest sohilaps kaldub ärataganemisele ja jumalateotamisele. Niikaua kui sohilaps elab Jumala meelepärast elu, ei öelda tema sünni kohta midagi halba. Aga kui ta saab ärataganejaks, siis koheldakse halastamatult ja avalikult tema ebaseaduslikust sünnist. Sohilapsena iseloomustatakse inimest, kui teda nimetatakse ema nimega. Sest sohilapsel ei ole isa.

Järelikult tahavad juudid Mk 6:3 öelda: Jeesus on Maarja ja ainult Maarja poeg, mitte Joosepi poeg. Naatsareti elanikud vaikisid seni, et Jeesust säästa. Nüüd aga ütlevad nad selle välja, et astuda kohtulikult jälitatava apostaadi Jumalat teotava pretensiooni vastu välja. Viibimine kodupaigas tuleb teha tal võimatuks. Ja esialgu piisab selleks teotavast nimest: Jesua ben Mirjam.

Pärast Jeesuse surma muututakse selgesõnalisemaks. Ühes juudi suguharuregistris ajast enne aastat 70 esineb Jeesus «ühe abielunaise sohilapsena». Ilmselt juba evangelist Matteus tundis selliseid sünniregistreid ja võitles nende vastu (see on põhjus, miks ta nimetab Jeesuse sugupuus Mt 1:3 jj Taamarit, Rahabit, Rutti ja BAtsebat, naisi, kelle puhul nii või teisiti on teada midagi kahtlast). Hiljem nimetavad rabid Jeesust ilma pikemata abielurikkuja pojaks.

Ka samaarlased ja mandalased nimetavad Jeesust poleemilises mõttes Maarja pojaks, Jesus ben Mirjamiks. Tuleb küsida, kas selle poleemika algust ei tule otsida palestiina ristijate-kogudusest. Sest juba Lk 1:41 jj näib tundvat ristimisteoloogilist Maarja-poleemikat ning seda tagasi tõrjuvat, täpselt samuit, nagu Mt 1:3 jj eeldab rabiinlikku Maarja-poleemikat ja sõdib selle vastu.

Vastupidist pilti sellele laimule Maarja ja Jeesuse kohta pakub islami Jeesuse-traditsioon. Juba Koraanis nimetatakse Jeesust alati Maarja pojaks, Isa ibn Marjam. Ja klassikaline koraanikommentaator Abdallah Al-Baidawi seletab seda täielikult semi nimepraktika mõttes: ema nime kantakse siis, kui isa pole teada. Kuid sel nimetamisel ja seletusel on siin positiivne mõte, sest Jeesust peetakse islamis neitsi Maarja pojaks, kes on sündinud Jumala loomissõna läbi.

In summa: Jeesus oli Maarja, mitte Joosepi poeg. See on ajalooline fakt, mida tunnustatakse ühtviisi kristlaste ja juutide, sõprade ja vastaste poolt. See fakt on tunnuslik ja kahemõtteline, nagu kõik tõsiasjad Jeesuse ajaloos. Kristlased nägid siin jumalikku loomistegu. Juudid rääkisid Maarja abielurikkumisest. Sellest võitlusest tõlgenduse ja vastutõlgenduse vahel, mis Mk 6:3 ja Mt 11:19 järgi algas juba Jeesuse eluajal, on kasvanud välja suurevangeeliumide eellood, mis rõhutavad, et juba Joosep painutas end Jumala imeteo alla. Ta ei andnud Maarjat üles ega hüljanud teda, vaid võttis ta seadusliku naisena oma majja ning legitimeeris Maarja poja, andes talle ise nime. Selle teoga on Jeesus ühtlasi täiesti õiguspäraselt võetud vastu Taaveti kotta.

Vanaaja palestiinajuutluses oli kihlatud pruut kohustatud truudusele niisamuti nagu abielunaine. Kui ta murdis truudust, võis petetud mees ta lahutuskirjaga endast eemale tõugata või esitada tema kohta ametliku süüdistuse. Pruudi abielurikkumise karistus oli kividega surnuksviskamine. Pruudi kojutoomine peigmehe majja kuulus pulmade käigu juurde. Kui mees annab vastsündinule nime, siis tunnistab ta lapse bioloogiliselt või vähemalt juriidiliselt oma lapseks ja võtab ta sellega vastu oma perekonda koos kõigi sellega kaasnevate juriidiliste järeldustega.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

EELK peapiiskop Urmas Viilma puudutas Tallinna toomkirikus peetud advendikõnes ka mitmeid ühiskondlikke teemasid, väljendades muret ühiskonna lõhestamise ning demokraatia lagunemise pärast. Samuti käis peapiiskop välja ettepaneku rahvahääletusest usundiõpetuse küsimuses. Toome lugejateni mõned nopped peapiiskopi kõnest.

Rahvahääletus mittekonfessionaalse usundiõpetuse küsimuses

«Eesti kristlased tunnevad muret, et Eesti viiesajas munitsipaal- ja riigikoolis ei ole erinevalt enamikust Euroopa riikidest võimalik endiselt omandada religioonialaseid üldteadmisi. Usundiõpetus on muudetud osaliselt kättesaadavaks vaid 14 protsendile meie koolidest ja sealgi peamiselt vaid väikesele osale seda valikainet õppivatele õpilastele gümnaasiumiastmes. Põhihariduse osaks on usu ja usundite alased teadmised vaid kristlikes erakoolides, kus käesoleval aastal õpib kokku 2 700 õpilast. Neist 850 ehk ligi kolmandik luterlikes koolides.»

«EELK konsistoorium on algatamas petitsiooni, millega kutsume Eesti rahvast üles pöörduma Eesti Vabariigi Riigikogu poole ettepanekuga korraldada Eestis rahvahääletus küsimusega: Kas toetate mittekonfessionaalse usundiõpetuse lülitamist põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka?»

«Selle rahvahääletuse eeskujuks on täpselt sajandi eest, 1923. aastal, toimunud rahvahääletus, mis tõi mõni aasta varem kooliprogrammist välja heidetud usuõpetuse kohustusliku ainena Eesti koolidesse tagasi. Olukorras, kus inimeste loomupärane religioossus ei ole kuhugi kadunud, on vastutustundetu jätta iga uus põlvkond riikliku hariduspoliitika tulemusena teadlikult ilma usualastest teadmistest ja vastavast haridusest.»

Perekonnaseaduse muutmine lõhestas ühiskonda enam kui miski muu

«1989. aastal Pühtitsa nunnakloostris asutatud Eesti Kirikute Nõukogu, mis ühendab kümmet Eestis tegutsevat kristlikku kirikut, püüdsid ühiselt suve hakul toimunud seadusemuudatuste «rallil» koalitsioonipoliitikutega asjatult sammu pidada. Koalitsioon muutis seaduseid kiiremini, kui suutis nende muudatuste vajadust rahvale või opositsioonile selgitada.»

«Ei ole kahtlustki, et perekonnaseaduse rapsiv muutmine lõhestas ühiskonda enam kui miski muu viimastel aastatel. Vaevalt soovisid vähemused, et neid üksteise vastu nii reljeefselt välja mängitakse. Tegelikult elatakse samas Eestis, hingatakse sama õhku, usutakse sama Jumalat ning muretsetakse ja rõõmustatakse ühiselt kõigi nende asjade üle, mis ühiskonnas toimuvad. Elatakse üksteise kõrval ja üksteisega koos.»

Vastastikune obstruktsioon tähendab demokraatia lõppu

«Eesti juhid käituvad oma rahvaga puhuti nagu peenhäälestatud tehisintellekt, millel on hästi toimivad algoritmid, kiire ja steriilne käekiri, tehislik viisakus ja empaatia, mille varjus ei ole võimalik tunda inimlikku soojust, siirust ega mõistmist.»

«Seaduste pealesurumine on samasugune obstruktsioon nagu nende vastuvõtmise takistamine. Vihasel toonil vihase kõne talitsemine tekitab juurde ainult hillitsetud vihkamist. See, et Peltsebuliga ei saa Peltsebuli välja ajada, seisab kirjas juba Piiblis. Obstruktsiooniga ei ole obstruktsiooni võimalik võita. Vastastikune obstruktsioon demokraatia esiteostajate poolt tähendab lõpuks demokraatia suitsiidi.»

Koalitsioon peab aja maha võtma

«Aeg tuleb maha võtta ja seda esmalt nende poolt, kelle käes on (häälte)jõud ja võim. Süvariigi mõjukad võivad anda ju teistsugust nõu, kuid Jumalariigi mõjukate nõu on tunnistada oma vigu. Ainult see, kes on teinud vigu ja neid tunnistab, oskab neid edaspidi vältida ja andeks paluda, et vigadest õppinuna eluga edasi minna. Tehisintellekt ei tee enda arvates vigu. Rahva valitsejad ei tohi aga sama robotlikult valitseda. Palju on uhkust, vähe alandlikkust. Peaks olema vastupidi, sest «uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust», ütleb juba pühakiri (Õp 16:16).»

Juht peab mõtlema esmalt inimestele

«Iga juht, kes soovib olla näoga rahva poole, peab mõtlema esmalt inimeste, mitte majanduse päästmisele. Veelgi südametum on päästa majandust inimeste, eriti madalapalgaliste, perede ja eakate arvelt. Oluline on leida tasakaal.

Ainult majandust päästes jäävad valitsejad üksi. Abivajajate ja nõrkade toetamisele tullakse aga appi ja ollakse valmis ühiselt panustama. Juhid, kes hoolitsevad oma inimeste toimetuleku eest ja otsivad poliitilist ühisosa enam kui omaenda õigust, pälvivad rahva toetuse ja lugupidamise. Vastasel korral sulab rahva usaldus nagu küünlaleegi kohale laskuv lumehelves. Seda juba näeme.»

Kirik ja jõulurahu

«Kiriku ülesanne on olla inimeste kõrval ka selles veidraks muutunud programmeeritud masinavärgis – aidata inimestel sündida, koos nendega elada ja hingata ning lõpuks, aja täis saades, juhatada inimesed väärikalt igavikku, kus ootab neid kuningas Kristus. Just rahu ja armastuse külvajatena tegutsedes saabub meile ka uus aasta rahuaastana. Advendi- ja jõuluaeg aitab meil selleks oma hingekeeled häälde seada.

Mõeldes jõululapsele, kes rahutusse maailma sündides tõi kaasa rahu ja rõõmu, soovin, et selle aasta jõulude ajal laskuks sõjakära asemele vaikus ja rahu ning kodusel Eestimaalgi lõpeks vaen ja riid. Õnnistatud advendiaja algust ja rahulikku jõuluootust!»

Jeesust nimetataks Uues Testamendis «Taaveti pojaks». Luukas kasutab juudi suguharuõiguse erialast terminit ja seletab täiesti täpselt: Joosep on pärit «Taaveti kojast ning soost» (Lk 2:4). Neid märkusi ei saa tühistada väitega, et Messiase taavetlik päritolu olevat kõigutamatu juudi uskumus ning Jeesuse taavetlik päritolu olevat seepärast algkirikliku kristoloogia dogmaatiline postulaat, millel puudub igasugune ajalooline alus ja väärtus. Sest juba eeldused ei vasta tõele. Eelkristlikus palestiinajuutluses oli ringkondade kõrval, kes ootasid Messiast Taaveti kojast, ka teisi rühmitusi, kes lootsid näiteks aaronliku päritoluga Messiale. Aga ei saa olla ka juttu Uue Testamendi dogmaatilisest huvist Jeesuse taavetliku päriolu vastu. Jeesus ise ei omista mingit väärtust oma päritolule, ja ei Paulus ega Johannes tee mingisuguseid teoloogilisi järeldusi Jeesuse päritolust (vt Rm 1:3; Jh 7:41j). Kui Uue Testamendi mehed kõnelevad taavetlikust päritolust, siis nad mõtlevad sellega tõsiasja tõdemist, millel on ajalooline alus.

Kuid kas on mõeldav, et Joosepil oli veel tuhat aastat pärast Taavetit tõsiseltvõetav perekonnatraditsioon oma taavetlikust päritolust? See ei ole sugugi võimatu. Sest me kuuleme just uustestamentlikul ajajärgul korduvalt sugupõlvede-registritest, mida juudi perekondades peeti ja mis allusid ametlikule kontrollile. Neil on suur abieluõiguslik, omandiõiguslik, kutseõiguslik ja religiooniõiguslik tähendus. Eriti on kõnet isakodadest ja nende peadest, ühistest suguvõsa valdustest ja pärusmaadest jms. Ka Taaveti kojast me kuuleme mõndagi genealoogilist. On näha, et perekonnatraditsioon taavetlikust päritolust ei olnud Jeesuse päevil midagi päris ebatavalist. Ilmselt oli ka Joosepil selline perekonnatraditsioon. Sest me teame, et keiser Domitianus seoses ühe jälitusaktsiooniga vanajuutliku kuningadünastia vastu laskis kaks Joosepi lapselast (Jeesuse vennalapselapsed) nimedega Sakarja ja Jaakobus Rooma tuua, kuna nende peale oli kaevatud just nende taavetliku päritolu pärast. Nad võtsid oma taavetliku päritolu ilma pikemata omaks, aga nad lasti ebapoliitiliste inimestena jälle vabaks. Traianuse valitsusajal aga mõisteti igivana piiskop Siimeon (Jeesuse nõbu ja Jaakobus Õiglase järglane) surma kui «davidiid ja kristlane».

Kõige sellega arvestades tohiks Jeesuse taavetlik päriolu olla ajalooliselt kindel. Tõenäoliselt on Joosep tuletanud oma päritolu nendest davidiididest, kes olid Esra ajal pöördunud Babülooniast tagasi (Esra 8:2; Mt 1:12.17).Taavetliku päritoluga on aga otsustatud ka küsimus, kas Jeesus oli juut. Joosep tuli vaesest, kuigi oma minevikule uhkest perekonnast, kes aastasadu, ilmselt juba tuhat aastat oli erilise tõsidusega valvanud oma vere puhtana hoidmise pärast. Jeesus oli Iisraeli, väljavalitud ja põlatud rahva poeg.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud kolmeks Aabrahami usundiks. Ajaloolises mõttes on kristlus välja kasvanud juutide usutraditsioonist. Islamiusu rajaja Muhamed tundis omakorda mingil määral nii judaismi kui kristlust. Kõik kolm on monoteistlikud religioonid. Kas see aga tähendab, et neis religioonides austatakse sama Jumalat – Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat, Jeesus Kristuse Isa?

Kristlasi ja juute eristab otsustavalt küsimus suhtumisest Kristusesse, täpsemalt sellesse, kas Naatsareti Jeesus, Maarjast sündinu, on tõotatud Messias ja Jumala Poeg. Johannese evangeeliumis on Jumala inimesesekssaamise kohta öeldud: «Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu» (Johannese 1:11). Juudid peavad end esiisa Aabrahami järeltulijateks ja loevad Aabrahamile antud tõotused endi kohta käivaks. Ent Jeesus ütles juutidele: «Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite Aabrahami tegusid» (Johannese 8:39).

Sellega ongi asja olemus lühidalt kokku võetud. Kuigi Jumal ilmutas end Iisraeli rahvale ja andis neile nii tõotused kui Seaduse, ei võtnud juudid vastu ilmutuse järgmist astet, mis avas täielikumalt Jumala olemuse. Kui Jeesus tunnistas end suurkohtu ees Jumala Pojaks, nimetas ülempreester seda jumalateotuseks (Matteuse 26:64; Markuse 14:64). Sünnist saadik pime mees, kelle Jeesus nägijaks tegi, heideti Kristuse tunnistamise tõttu kogudusest välja (Johannese 9:34).

+  +  +

Moslemid usuvad, et Muhamed on viimane Jumala läkitatud saadikutest, kelle seas on ka Jeesus ja Vana Testamendi prohvetid. Seega kuuluvad moslemid enda arvates samasse usulisse traditsiooni ja kannavad seda edasi kõige puhtamal kujul. Koraanis antakse moslemitele soovitus: «Kui hakkate vaidlema Raamatu rahvaga, siis … [ö]elge: «Meie usume seda, mis on läkitatud meile, ja seda, mis on läkitatud teile. Meie Jumal ja teie Jumal on üks ja sama, ja meie kuulame teda.»» (29.46 – siin ja edaspidi on kasutatud Haljand Udami tõlget).

Muhamed oli range monoteist. Koraan mainib Jeesust mitmel korral, kuid lükkab ühemõtteliselt tagasi kristliku õpetuse, et Jeesus on Jumala Poeg, Kolmainujumala teine isik. Selles seoses viitab Koraan kristlastele kui «valetajatele» (3.61) ning rõhutab ranget monoteismi: «Ei ole jumalusi peale Jumala» (3.62) ja «Tunnistagem sõna, mis on üks ja sama nii meile kui ka teile, et meie ei kummardaks kedagi teist kui Jumalat, et me ei peaks kedagi teist temaga võrdseks, vaid tunnistame Isandana vaid Jumalat» (3.64).

Koraani 4. suuras rünnatakse otseselt kristlikku kolmainuõpetust: «Uskuge Jumalasse ja tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem. Jumal on üks, kiitus olgu talle! Kas temal võiks olla poeg?» (4.171; vt ka 5.72–75 ja 5.116). «Kuid nii väidate alatul kombel valet. Selle tõttu on taevas valmis rebenema, maa lõhenema ja mäed pudenema põrmuks – selle tõttu, et omistate talle poja! Armulisel pole sünnis omada poega!» (suura 19:89–92). 112. suuras teatatakse: «Ütle: Tema on ainus Jumal, igavene Jumal, ta ei ole sigitanud ega sündinud ja väes ei ole talle võrdset.»

Seevastu Uues Testamendis kirjutab apostel Johannes: «Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega. Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa» (1. Johannese 2:22–23). Ta lisab: «Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma, kellest te olete kuulnud, et ta tuleb, ja nüüd ta juba ongi maailmas» (1. Johannese 4:2–3).

Jeesus Kristuse taevane Isa, kes «muiste rääkis palju kordi ja mitmel viisil esivanamatele prohvetite kaudu» ja «on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu» (Heebrea 1:1–2), ja Koraani Allah, keda moslemid Jumalana austavad, ei saa olla üks ja sama jumalik isik, sest nad kõnelevad üksteisele vastu.

Luterlaste peamises usutunnistuskirjas mõistetakse islami õpetus Jumalast ketserlusena hukka: «Esiteks õpetatakse ja usutakse Nikaia Kirikukogu otsuse kohaselt üksmeelselt, et on ainult üks jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on, aga selles ainsamas jumalikus olemuses on kolm isikut, kes on sama vägevad, sama igavesed, Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Jumal – Püha Vaim, kõik kokku üks jumalik olemus, igavesti, jagamatult, lõpmatult, mõõtmatu vägi, tarkus ja headus, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja alalhoidja. … Sellepärast mõistetakse hukka kõik selle artikli vastu käivad ketserlikud õpetused, nagu manilased, kellel on kaks Jumalat, kuri ja hea, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, islamiusulised ja muud nendesarnased…» (Augsburgi usutunnistus, I artikkel).

+  +  +

Judaism ja islam on olemuselt käsureligioonid, kristlus on lunastusreligioon. Judaistid ja moslemid usuvad, et kui inimene elab Jumala käskude järgi, pälvib ta Jumala õnnistuse. Islami keskmes on arusaam, et inimene peab ennast allutama tõelisele Jumalale, kelleks on end Koraanis ilmutav Allah, ja võtma omaks tõelise religiooni – islami, mis tähendab alistumist Allahi tahtele. Kohtupäeval hindab Allah inimest just selle järgi, kas inimene on järginud tema käske. Kristuse kui lunastaja rolli islamis ei tunnistata ning seetõttu pole ka vähimatki vajadust kiriku, sakramentide ja pühitsetud vaimulike järele. Seevastu kristlased panevad oma lootuse Kristusele, kes suri meie pattude eest ristil.

Tabavalt on kristluse ja islami erinevuste tuuma kokku võtnud paavst Johannes Paulus II: «Koraani Jumalale jagatakse kauneimaid nimesid, mida inimkeel suudab välja mõelda, kuid ta jääb maailmaväliseks Jumalaks, ta on pelgalt Majesteet, aga mitte Emmanuel, Jumal-on-meiega. Islam pole lunastusreligioon. Seal pole ruumi risti ega ülestõusmise jaoks. Mainitakse küll Jeesust, aga lihtsalt kui üht prohvetit enne viimast prohvetit, Muhamedi. Mainitakse ka Maarjat, tema neitsilikku Ema, aga lunastuse draama puudub seal täielikult. Seetõttu erinevad nii islami usuõpetus kui ka inimesekäsitlus suuresti kristluse omadest.» (Üle lootuse läve, 2001, lk 99).

Väga erinevad religioonid ja usuliikumised võivad tunnistada Jumala ainulisuse printsiipi ja vastanduda seega polüteismile või ateismile, kuid kristlased tunnevad ainsat ja elavat Jumalat tänu Tema eneseilmutusele Jeesuses Kristuses. Selle ilmutuse valguses tõlgendavad nad Vanaks Testamendiks nimetatud pühakirjaosa ning hindavad oma suhteid teiste religioonidega, sealhulgas islamiga.

Kuid Jumal ei ole lakanud rahvaid Kristuse juurde kutsumast. Nii judaistide kui moslemite seast on ristiusku pöördunuid. Aegade lõpul toimub Iisraeli pöördumine.

Käesolev kirjutis kuulub Meie Kiriku rubriiki «Ususeletus», milles käsitletakse kristliku usu ja õpetusega seotud küsimusi ja teemasid.

Luterlik kirik lähtub põhimõttest, et kiriku õpetus ja praktika peab tuginema Pühakirjale, mis on «ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid» (Konkordiavormel).

Sama elementaarne peaks olema arusaam, et ühtki piiblitsitaati ei saa kontekstist lahus ja tervikut arvestamata rakendada mingisuguse õpetuse põhjendamiseks. See käib ka naiste preestriks ja piiskopiks ordineerimise kohta.

Ajalehes Eesti Kirik küsiti piiskopikandidaatidelt, millal võiks EELKs saabuda aeg, mil piiskopiks saab naine. Kui sellele küsimusele vastata juriidiliselt, kirikuseaduse alusel, siis ei ole tõesti küsimus kas, vaid millal. Formaalselt selleks juriidilisi takistusi ei ole – kui jätta kõrvale Pühakiri, mis on kõrgeim norm.

Naiste ordinatsiooni pooldajad kasutavad oma vaate õigustamiseks mõnda n-ö kuldsalmikest, millest üks on Gl 3:28: «Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.» Üks hea ametivend, piiskopikandidaat, viitab kirikulehe küsimusele vastates just sellele kirjakohale.

Teine ametivend toob aga Lk 10:42 alusel näite selle kohta, kuidas üks Jeesuse jalgade ees istuv naine oli valinud selle hea osa, mida temalt ära ei võeta, ja lisab: «Oleks hea, ja seda võimaldab hästi eesti keel, et me saaksime vähemasti kirikus üle mees versus naine mõtlemisest ning rõhutaksime pigem Kristuse ihu terviklikkust ja uut loodut.»

Tõepoolest, kirikutöös ei peaks vastandama mehi ja naisi. See, kes meid sellele tööle kutsub ja läkitab, hindab igaühe panust vastavalt talle usaldatud ülesandele. Kuid kas ei kõnele juba apostel Pauluski erisugustest ametitest ja ülesannetest koguduses, ehkki Kristuse ihu on üks tervik: «Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad?» (1Kr 12:29).

Vaimuliku ameti küsimuses on Uus Testament õpetuslikult väga selge. Ülal osundatud Galaatia ja Luuka kirjakohad ei käsitle vaimulikuks, k.a piiskopiks, ordineerimist; need ei puutu ordinatsiooni küsimuses üldse asjasse. Taolise seose loomine on täiesti meelevaldne.

Paraku võib siin näha liberaalse ja ka sektantliku teoloogia sisseimbumist luterlikku kirikusse. Selle mõjul vaadatakse kiriku traditsioonilisest õpetusest ja pühakirjatundmisest üle. Kuid just nimelt piiskopiameti üks olulistest ülesannetest on kaitsta kirikus õiget piibellikku õpetust – üle igasuguse kirikupoliitika, ühiskondliku retseptsiooni või isiklike eelistuste. Piiskop peab tagama kiriku ühtsuse Jumala sõna tões, mitte edendama teoloogiliselt eksitavaid või vaieldavaid teooriaid.

Loe ka:

23 teesi Pühakirjast, naistest ja vaimulikust ametist

Luterlikud usutunnistuskirjad ordinatsioonist

Katkend Virumaa praosti ja Kadrina koguduse õpetaja Reiner Brockmanni (1609–1647) matuseks koostatud eluloost, mis illustreerib luterlikku ars moriendi’t ehk suremise kunsti – parimas meheeas surija pihib viimse tunni lähenedes ametivennast pihiisale oma patud ja võtab suurima austusega vastu armulaua sakramendi, jätab hüvasti omastega, keda manitseb jumalakartlikkusele, ning lahkub õndsalt usus, et kuigi ta on patune inimene, on Issand Kristus teda ristimisel oma süütu verega puhtaks pesnud.

Kui tal [Reiner Brockmannil] nüüd seda teist ametit pidades ligemale üheksa aastat mööda oli saanud, pani armas JUMAL lõpuks läinud aasta [1647] novembri alguses tema peale katsumuse ihunõrkuse näol, mis esiti küll nii väga hädaohtlik ei paistnud, siis aga kähku sedavõrd võimust võttis, et käepärast olevatest abinõudest, ja kust niisuguseid leidagi linnast väga kauges kohas, enam mingit kasu ei olnud.

Iseäranis rängalt vaevas teda haigus 28. novembril, võttes igasuguse lootuse tervise tagasitulekuks, mispeale ta siis esimesel advendipühapäeval laskis enda juurde paluda oma pihiisa isand Martinus Zareniuse, Haljala koguduses teeniva pastori, kes pärast avaliku jumalateenistuse lõppu tuli; õnnis lahkunu avaldas talle oma tõsist soovi osa saada ISSANDA õhtusöömaajast, ja pärast eelnenud kristlikku kõnelust isand pastoriga ja armsate omastega pihtis ta kõigest südamest, mida tema määratud pihiisa pisarsilmi kuulas; siis võttis ta täie mõistuse juures olles ja kõige suurema austusega püha õhtusöömaaega, mille järel ta oma armsat JUMALAT palve ja lauluga südamlikult tänas.

Kui ta nüüd nõnda ennast JUMALAGA oli ühendanud ja oma hinge ja selle igatsust JUMALA järele rahuldanud, ei unustanud ta ka oma pereasju korraldada ja laskis enda juurde kutsuda armsad omaksed, oma abikaasa ja lapsed koos nende koduõpetajatega, nagu ka teenijarahva, ja andis neile teada, et armas JUMAL ta ära kutsub; siis manitses ta neid kõiki tõelisele jumalakartusele ja soovis neile Jumala armu ja tema vägevat kaitset ja abi, nagu ka Püha Vaimu juhatust.

Seejärel jättis ka kõik maise ja tuletas hoopis meelde oma nime ja ütles, et olgu küll ta nimeks Reinerus, ei ole ta siiski puhas (rein), vaid vaene musta hingega patune; kummatigi teab ta, et ta oma Lunastaja süütu verega on pestud puhtaks ristimisel. Kui ta oli avaldanud seda ja muudki, seadis tema pihiisa isand Martinus Zarenius ta asemele pikali ja vastu õhtut novembrikuu 29. päeval lõppes ta elu nende viimaste Issand Kristuse sõnadega: Isa, sinu kätte annan ma oma hinge. Ta oli 38 aastat ja 7 kuud vana.

Kõige armu ja halastuse Isa kroonigu seda õiglast inimest, kelle hing on juba Tema käes, õigluse krooniga, siis kui tuleb õiglaste ülestõusmine, ja hoidku tema luid maapõues, kuhu need nüüd peab pandama, niikaua kui ta sel päeval saab oma seletatud ihus seista oma Lunastaja Jeesuse Kristuse ees.

Niisama andku helde JUMAL oma rõõmulise vaimu läbi kõigile omastele, keda see surm on masendanud ja kurvastanud, jõudu ja lohutust ja kristlikku kannatlikkust; astugu Tema ise isa kohale ja olgu nende hoolitseja, abimees ja kaitsja, kuni nemadki lõpuks, nagu meiegi nendega koos jõuame õiglaste hulka, kelle hinged puhkavad kõigest vaevast eemal JUMALA juures. Andku Ta meile kõigile, igaühele tema ajal, selleks üks õnnis tunnike meie ustava ISSANDA ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse läbi. Aamen.

Katkend teosest: Reiner Brockmann. Teosed. Koostanud ja toimetanud Endel Priidel. Tartu, Ilmama, 2000, lk 379–380. Trükitud matusejutluse tiitel:

ÕIGLASTE SURM

Tarkuseraamatu 4. peatükist.
See on:
Kristlik matusejutlus,
hauda pannes
auväärset, lugupeetavat ja õpetatud
isand Reiner Brockmanni,
endist pastorit Kadrina Issanda koguduses Eestimaal ja Viru distrikti peale ametisse seatud praosti, kes, pärast seda, kui ta 29. novembril äsja möödunud 1647. aastal vastu õhtut oma kiriklas Tristveres õndsalt Issandas lahkus, seejärel 14. jaanuaril käesoleval aastal Oleviste kirikus Tallinnas kristlike ja tavapäraste tseremooniatega mulda sängitati,
peetud tema enda soovil selle teksti järgi
Andreas Sandhageni,
sellessamas kirikus teeniva diakoni poolt.
Tallinn
Trükitud Heinrich Westphali, gümnaasiumi trükkali
juures 1648. aastal.

Kristlaste pühakiri, Piibel, jaguneb kaheks osaks: Vanaks Testamendiks ja Uueks Testamendiks. Need osad on teineteisega lahutamatult seotud – Vana Testamenti läbib Lunastaja tulemise tõotus, Uus Testament kõneleb selle täitumisest. Tabavalt on öelnud kirikuisa Augustinus: «Uus Vanas peitub, Vana Uues täitub» (Novum in Vetere latet et in Novo Vetus patet).

Mahukam neist kahest testamendist on esimene, mille moodustavad juutide pühad kirjutised. Juudid jaotavad oma pühakirja kolmeks osaks: Seadus (Moosese raamatud), Prohvetid ja Kirjutised. Seda jaotust mainib ka Jeesus (vt allpool, tsiteeritud kirjakohad Luuka evangeeliumi 24. peatükist).

Kristlaste Piibli teine osa, Uus Testament, koosneb neljast evangeeliumist (Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese järgi), Apostlite tegude raamatust, kirjadest (autoriteks Paulus, Jaakobus, Peetrus, Johannes ja Juudas) ning Johannese ilmutusest. Need teosed on valminud Jeesus Kristuse maapealsele elule järgnenud aastakümnetel.

Piibel on õigupoolest terve raamatukogu, mis koosneb erinevatel aegadel – rohkem kui tuhande aasta jooksul! – ja erinevate autorite poolt kirja pandud teostest. Ja ometi on see terviklik teos, mille peateemaks on inimese lunastamine. Piibel ei ole inimeste raamat Jumalast, vaid Jumala raamat inimestest.

Kristlik traditsioon peab kogu Piiblit Jumala sõnaks. Näiteks esimese eestikeelse piibliväljaande (1739) tiitellehel selgitatakse lugejale:

«Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna, mis Pühhad Jummala Mehhed / kes pühha Waimo läbbi juhhatud / Wanna Seäduse Ramatusse Ebrea Kele ja Ue Seädusse Ramatusse Kreka kele essite on ülleskirjotanud…»

+  +  +

Kuid Jumala sõna ei ole üksnes Piibli kirjatäht. Johannese evangeelium nimetab Sõnaks (Logos) Jeesust kui Jumala ainusündinud Poega: «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. … Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde» (Johannese 1:1.14).

Piibel kui Jumala sõna tunnistab esimesest peatükist kuni viimaseni Jumala igavesest Sõnast, Jeesus Kristusest. Piibli esimeses peatükis kõneleb Jumal-Isa meie-vormis koos oma igavese Poja ja Vaimuga: «Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks…» Piibli eelviimane lause on palvehüüd: «Tule, Issand Jeesus!» Kristus on seega Piibli A ja O, algus ja ots.

Usupuhastaja Martin Lutheri sõnul on kogu pühakiri puhas Kristus ning lihaks saanud Jumal (scriptura sacra est Deus incarnatus). Sellega on mõeldud, et kirja pandud sõna vahendab elavat Jumala Poega. Luther kutsub oma erinevates kirjutistes piiblilugejaid üles nägema, «kuidas kogu pühakiri Tema poole ajab» ja kuidas kõik «juhatab meid Poja juurde.»

Kuid mitte ainult teoloogide, vaid ka Jeesuse enda sõnul kõnelevad Temast pühad kirjad – nii Seadus, Prohvetid kui Laulud. Jeesus ütles juutidele: «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust. …kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust» (Johannese 5:39.46).

Luuka evangeeliumis on kirjutatud Ülestõusnu ilmumisest jüngritele Emmause teel: «Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib» (Luuka 24:27). Jeesuse sõnul peab täide minema kõik, «mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud» (Luuka 24:44). «Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama ja ütles neile: «Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist»» (Luuka 24:45–46).

+  +  +

On öeldud, et kui Piiblit loeb kristlane, näeb ta seal Kristust, kui aga pühakirja loeb juut, leiab ta sealt toora ehk Moosese seaduse. Sellest on kirjutanud juba apostel Paulus: «Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. Tänapäevani, iga kord kui Moosest loetakse, lasub kate nende südamel. Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära» (2. Korintose 3:14–16). Seega avab Kristuse-keskne piiblilugemine meie jaoks kogu pühakirja tähenduse.

On kokku loetud, et Vanas Testamendis on 456 ettekuulutust Kristuse kohta – 75 Moosese raamatutes, 243 prohvetites ja 138 psalmides. Mõned Vana Testamendi osad – eriti Psalm 22 ja Jesaja raamatu 53. peatükk – oleks justkui kirjutatud «Jeesuse risti all» (R. Santala).

Seega tuleks Piiblit avades otsida sealt Kristust kui tõotatud Päästjat ja lugeda kogu Kirja – mitte ainult evangeeliumeid – kui kuulutust päästest, mille Jumal valmistab oma Pojas, igaveses Sõnas. Martin Lutheri sõnadega: «Kellel on Poeg, selle jaoks on pühakiri avatud raamat; ja mida tugevamaks muutub tema usk Kristusesse, seda selgemini pühakirja valgus talle paistab.»

Käesolev kirjutis kuulub Meie Kiriku rubriiki «Ususeletus», milles käsitletakse kristliku usu ja õpetusega seotud küsimusi ja teemasid.

Helsingi ringkonnakohus lükkas tagasi kõik kolm Päivi Räsäneni vastu esitatud süüdistust ja samuti piiskop Juhana Pohjola vastu esitatud süüdistuse. Päivi Räsänen avaldas tänu Jumalale, oma advokaadile ja tema meeskonnale ning kõigile, kes teda on toetanud.

Nagu Räsänen märkis, oli otsus ootuspärane ning ta ei arvanud kogu uurimis- ja kohtuprotsessi ajal kordagi, et ta oleks oma kirjutistes või avalikes väljaütlemistes kuidagi seadust rikkunud.

Ringkonnakohtu kolm liiget on üksmeelselt kinnitanud, et ükski uurimise objektiks olnud kirjalik tekst – tvitterisäuts ja pamflett – või sõnavõtt raadiosaates ei oma kuriteo tunnuseid ega riku seega seadust.

Ringkonnakohus märkis, et Räsäneni väljaütlemised ei ole solvanud ega laimanud homoseksuaale. Samuti leiti, et kirjutiste eesmärk ei ole homoseksuaalide haavamine.

Räsänen rõhutas, et tema esitatud piibliõpetused ning tema poolt kirjutatud pamflett homoseksuaalsusest on kooskõlas seadusega.

Kohtuotsus jõustus väljakuulutamisega

Kohtuotsus jõustus väljakuulutamisega. Räsänen ütles, et kui ta 1995. aastal valiti parlamenti, siis ta eeldas, et satub poliitikuna erinevate rünnakute alla. Aga siiski osanud ta toona arvata, et saab kriminaalsüüdistuse oma kristlike veendumuste ja väärtusmaailma pärast pelgalt seetõttu, et avaldab piiblisalmile tuginedes kristlasena oma arusaamu. Räsänen on poliitikas olnud tegev pea 30 aastat.

Räsäneni sõnul oli kokku ligi neli ja pool aastat kestnud protsess päris keeruline. See on sisaldanud ebatõeseid süüdistusi väga kõrgelt riigiametnikult, s.t peaprokurörilt, korduvaid pikki ülekuulamisi, mis kestsid kokku enam kui 13 tundi, ettevalmistumist kohtuistungiteks. Kogu see vaev oleks võinud väga lihtsalt jääda olemata, kui ta suvel 2019 oleks oma kirjutisi kahetsenud ning neist taganenud. Ka politsei ülekuulamistel küsiti temalt kolmel korral, kas ta oleks valmis kõrvaldama oma kirjutised sotsiaalmeediakontolt ja kodulehelt. Samuti andis Soome peaprokurör oma avalikus sõnavõtus 2019. aastal mõista, et võimalik taganemine oma kirjutistest mõjutaks oluliselt Räsäneni vastu alustatud protsessi.

«Vastasin, et seisan mulle väga sügavalt minu veendumustega kooskõlas olevate Piibli õpetuste eest, milline iganes ka oleks sellega kaasnevad tagajärjed,» ütles Räsänen. Ta lisas, et tegemist ei ole tema isiklike seisukohtadega, vaid küsimus on tuhandete sarnaselt mõtlevate kristlaste – ning mitte ainult kristlaste, vaid kõigi inimeste – õigusega väljendada oma veendumusi.

Selle tõttu leiab Räsänen, et tema võitlus ei olnud asjatu ning kohtu otsust võib sellistes küsimustes pidada pretsedenti loovaks, et teised inimesed ei peaks kogema sarnaseid katsumusi.

Räsänen ütles, et peab enda privileegiks seista sõnavabaduse eest, mis on demokraatliku ühiskonna üks põhivabadusi. Kuna kohus on sõnavabadust tunnistanud, võib ta tunda uhkust oma kodumaa üle, kus sõnavabadust austatakse.

Helsingi maakohus (käräjäoikeus) lükkas 30. märtsil 2022 tagasi kõik Päivi Räsäneni ja piiskop Juhana Pohjola vastu esitatud süüdistused ning mõistis nad õigeks. Pärast prokuröri edasikaebust arutas süüdistusi ringkonnakohus (hovioikeus), kes arutas süüdistusi 30. augustist 1. septembrini toimunud kohtuistungil.

Räsänen lisas, et ringkonnakohtu otsus on sõna- ja usuvabaduse seisukohalt ajalooline, kuna Soome ajalugu ei tunne varasemat kriminaalsüüdistusel põhinevat kohtuprotsessi, kus kohtus vaieldakse tundide kaupa mõiste «patt» tähenduse üle.

Rahvusvaheline huvi kohtuprotsessi vastu on olnud suur. Nagu Räsänen kinnitas, ei olnud tegemist tema korraldatud kampaaniaga. Huvi on ilmselt lähtunud sellest, et kui taoline kohtuprotsess on võimalik sellises demokraatlikus õigusriigis nagu Soome, võib see osutuda võimalik ka ükskõik millises teises riigis. Kuna Soomes kehtivad sarnaselt teiste Euroopa Liidu riikidega sarnased vaenu õhutamist keelavad seadused, on nimetatud kohtuprotsessi väga hoolikalt jälgitud.

Räsänen tuletas meelde, et kogu protsess sai alguse juunis 2019 avaldatud tvitterisäutsust, milles Räsänen esitas lähtuvalt Piiblis Kirjas roomlastele 1. peatükis salmides 24 kuni 27 öeldust küsimuse Helsingi homoparaadi Pride toetajaks saanud evangeelsele luterlikule kirikule. Räsäneni kriitika objektiks ei olnud mitte ükski vähemus, vaid kiriku juhtkond, kelle poole pöördudes Räsänen avaldas muret, et kui kirik tegutseb vastuolus oma põhilise dokumendi, Piibliga, siis see õõnestab usaldust Piibli, Jumala sõna vastu. Seega ei ole küsimus enam üksnes abielus, vaid hingede pääsemises.

Pärast tvitterisäutsule esitasid erinevad inimesed ühtekokku viis kuriteoteadet, millest kolme põhjal esitas Soome peaprokurör süüdistuse. Lisaks tvitterisäutsule põhines prokuröri süüdistus Räsäneni 2004. aastal avaldatud pamfletil «Ta lõi nad meheks ja naiseks» ning Soome rahvusringhäälingu Yle raadiosaates detsembris 2019 avaldatud arvamustele. Kahe viimase nimetatu puhul politsei leidis, et kuriteo koosseis puudub, kuid Soome peaprokurör kohustas politseid uurimist siiski alustama.

Uurimise alustamisest keeldumist põhjendas politsei muuhulgas järgnevalt: «Kui pidada mõnda piiblis esitatud seisukohta vaenu õhutavaks kuriteokoosseisu mõttes, siis oleks vaenu õhutatava kuriteona karistatav ka Piibli levitamine või selle inimestele kättesaadavaks tegemine.»

Räsänen rõhutas, et tema väljaütlemised abielust, elamisest mehe ja naisena ning eriti Pauluse õpetuse kohta patust on olnud kirikute õpetuseks juba 2000 aastat. Tegemist on klassikaliste kristlike arusaamadega, mis ei lähtu mitte vaenust, vaid ligimesearmastusest. Räsänen kinnitas, et tema isiklikult ei pea õigeks mitte kellegi solvamist, ähvardamist ega laimamist. Teoloogilisi arutelusid ei peaks pidama kohtusaalis, märkis Räsänen.

Peaprokuröri süüdistused sisaldasid valet

Peaprokuröri esitatud süüdistused sisaldasid muuhulgas nelja otsest valet. Ehkki need lükati tagasi juba maakohtu otsuses, väitis prokurör ka ringkonnakohtus, otsekui Räsänen öelnud, et LGBT-inimesed on alaväärtuslikud ning et tema arvates ei ole nad Jumala loodud. Ehkki Räsänen kinnitas kohtus, et ta ei ole midagi taolist öelnud, levisid need kohtuprotsessi kajastuses ometigi rahvusvahelises meedias, solvates homoseksuaale. Seega on solvanguteks osutunud prokuröri alusetud süüdistused, mis loovad mulje, otsekui Soome parlamendis oleks liikmeid, kelle arvates on alaväärtuslikke inimesi, keda Jumal ei ole loonud.

Prokuröri poolt kohtus väljendatud mõtteviis, et inimese tegusid ei saa lahutada tema identiteedist ega tema väärtuslikkusest, on täiesti eluvõõras.

Räsänen märkis, et kirjeldas kohtuistungil, kuidas ta on kasvatanud üles viis last, armastades neid sama palju isegi siis, kui pidi mõnda neist mingi teo pärast manitsema ning see ei tähenda, et ta oleks pidanud last vähem väärtuslikeks kui teisi lapsi või et ta ei oleks enam seda last armastanud. Ka õigusriigis ei kaota oma väärtust inimesena isegi kõige hullemad kurjategijad, isegi kui neid kuritegude eest karmilt karistatakse.

Räsäneni süüdistati väga rasketes kuritegudes, kuna vaenu õhutamist puudutavad paragrahvid on Soome kriminaalkoodeksi peatükis, mis käsitlevad sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid.

Prokurör: sõnavabadus vajab piiranguid

Prokurör ütles kohtuistungil, et igaüks saab uskuda seda, mida tahab, ka Piiblit võib tsiteerida, aga sõnavabadus vajab väliseid piiranguid. Oluline pole mitte see, kas Räsäneni väljaütlemine on tõde või vale, vaid see, kas need on solvavad.

Räsänen märkis, et talle tuli meelde, kuidas ta töötas siseministrina ning tema vastutusalas olid ka kirikud. Ükskord kohtus ta ministrina Hiina Rahvavabariigi usuasjade eest vastutava ministriga, kes ütles sarnaselt, et oma peas võib igaüks uskuda, mida tahab, kuid tal pole õigust seda välja öelda.

Räsänen tänas tuhandeid inimesi, kes aastatepikkuse protsessi ajal on teda toetanud ning tema pärast palvetanud. Samuti tänas ta toetuse eest oma abikaasat Niilot, perekonda ja advokaati. Ühtlasi tänas ta piiskop Juhana Pohjolat, kes haigestumise tõttu ei saanud pressikonverentsil osaleda.

Räsänen tunnistas, et aastatepikkune protsess on juba jõudnud kitsendada sõna- ja usuvabadust pannes inimesi ise ennast tsenseerima, kartusest et satutakse samasuguse protsessi osaliseks. Vaenu õhutamise eest võib karistada kuni kaheaastase vanglakaristusega, prokurör nõudis Räsäneni trahvimist, kuid olulisemaks probleemiks oleks osutunud tsensuur. Räsäneni süüdimõistmisega oleks antud alus tuhandete trükiste keelamisele ning moodsa aja raamatupõletamisele.

Räsänen avaldas lootust, et prokurör lepib kohtuotsusega, kuigi tal on õigus kahe kuu jooksul kaevata otsus riigikohtusse (korkein oikeus). Kui selleks vajadus tekib, on Räsänen valmis sõna- ja usuvabaduse eest seisma nii riigikohtus kui ka Euroopa inimõiguste kohtus.

Toimetas Illimar Toomet

Katoliku kirik kannatab praeguse paavsti ajal juhtimiskriisi käes, kuid siin võib märgata ka jumaliku plaani elemente, kui heita pilk seitsmele viimasele pontifikaadile, mis tähistavad üleminekut stabiilselt, kuid üsna stagneerunud vastureformatsiooniliselt kirikult millekski, mis on loodetavasti apostlikum kirik ja mis ei pea enam ühiskonna soosingut enesestmõistetavaks, kirjutab dr Jeff Mirus veebiväljaandes Catholic Culture.

«Pange tähele, et see ei tulene sellest, et ma arvan, et paavst Franciscus on apostellikum. Pigem on see just vastupidi. Ta on nii ilmselgelt ebaapostlik, et ma usun, et ta kutsub vastusena esile sügavama pühendumise vaimulikes, kelle kaudu Jumal tahab Kirikut järgmiste põlvkondade ajal uuendada.»

Seitse viimast pontifikaati

Pius XII (ametis 1939–1958) – viimane vastureformatsiooniline paavst enne usu kokkuvarisemist Läänes.

Johannes XXIII (1958–1963) – paavst, kes mõistis vajadust raputada Kirik letargiast üles.

Paulus VI (1963–1978) – vaga ja teoloogiliselt korrektne paavst, ent nii halb administraator, et Kirikus hakkas ilmalikkus avalikult usu vastu sõdima.

Johannes Paulus I (1978) – tema ootamatu surm avas tee Karol Wojtyła valimisele paavstiks.

Johannes Paulus II (1978–2005) – märkimisväärselt tugev ja jõuline paavst, kes ühtaegu kavandas ja edendas tervikliku katoliikliku pühendumuse süvenemist kogu Kirikus, parandas mitmeid vigu ja inspireeris nii ilmikuid kui ka preestrite uut põlvkonda.

Benedictus XVI (2005–2013) – väljapaistev teoloog, kes pikendas õpetusliku ja usulise stabiilsuse perioodi ning süvendas katoliiklikku usumõistmist relativismi diktatuuri taustal

Franciscus (alates 2013) – paavst, kellele meeldib segadust tekitada.

Jeff Miruse arvates on paavst Franciscuse ebaõnnestumisel olnud tohutu mõju – piiskopid on hakanud mõistma, et nad ei ole pelgalt suure rahvusvahelise institutsiooni kohalike filiaalide juhid, vaid Kristuse vikaarid oma piiskopkonnas. Kui Johannes Paulus II inspireeris nii vaimulikke kui ilmikuid oma isikuga, siis praegune paavst äratab preestreid ja ilmikuid oma läbikukkumisega.

«On välja kukkunud peaaegu koomiliselt, et üha suurem ja suurem osa nii uutest preestritest kui vanematest preestritest ja piiskoppidest mõistab, et sinodaalsuse tõeline mõte ei ole lakkamatu nõupidamine ja lobisemine, mille eesmärk on avada Kirikut domineerivale kultuurile, vaid Kiriku iga piiskopkonna (ja seega iga koguduse) otsustavus saada tugevaks ja elujõuliseks kohalikuks Kirikuks, mis päästab terviku lihtsalt sellega, et ta on täielik miniatuurne Kirik just siin ja praegu, selles kohas, selles paigas,» leiab Jeff Mirus.

«Minu väide on niisiis lihtne: paavst Franciscus annab oma ebaõnnestumisega providentsiaalse tõuke, mis äratab üha rohkem inimesi kõigil tasanditel võtma aktiivset vastutust oma kohaliku kiriku eest – ja seetõttu alates rohujuuretasandilt üles välja kogu üleilmse Kiriku eest. Johannes Paulus II ja Benedictuse ajal toimus ülalt-alla tõuge. Kuid Franciscuse kaudu on Jumal näidanud, et ülalt-alla kirikust lihtsalt ei piisa ja Ta on providentsiaalselt vallandanud taaselustumise altpoolt.»

Loe lühidalt refereeritud originaalartiklit siit.