«Ära karda!

MINA OLEN – Esimene, Viimane ja Elav.

Mina olin surnud – ent ennäe: ma elan

igavesest ajast igavesti

ning minu käes on Surma ja Allmaailma võtmed.»

 

(Kristuse sõnad Johannese ilmutuse 1:17–18 Vello Salo ja Indrek Hirve tõlkes)

Keskpäeva ajal saadab Pilaatus ühe tsentuurio hukkamiskomisjoniga ja kolme surmamõistetuga väikesele künkale linna loodemüüri ees. Vajalikud ristpalgid seisid väljas hukkamisplatsil juba varasematest eksekutsioonidest. Põikpuid pidid kolm surmamõistetut ise kandma. Jeruusalemma suursugused naised toovad vaba kombe kohaselt kruusi veini uimastavate essentsidega hukkamisplatsile. Nutunaised saadavad kurba rongkäiku professionaalse halamisega. Jeesus pöördub ümber: «Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu, vaid enda ja oma laste pärast» (Lk 23:28j). Nad valisid Barabase. Nad kutsusid Jeesuse vere enda ja oma laste peale (Mt 27:25). Jumal võtab neid sõnast.

Väljas võllamäel pakutakse surmamõistetuile uimastavat jooki. Jeesus keeldub (Mk 15:23). Siis asub hukkamiskomando oma barbaarse kutsetöö kallale. Jeesus lüüakse risti keskele, teised kurjategijad temast paremale ja vasakule. Sünheedrioni [Sanhedrin – juutide suurkohus] juhtivad mehed on ilmunud tunnistajatena kohale (Mk 15:31). Kaifas on siin ülempreesterlikus ametis. Ta ootab valeprohveti süütunnistust, tagasivõtmist, mis Suure Sünheedrioni surmaotsuse «õigustaks». Siis võib suurinkvisiitor ärataganemisjutlustaja patud andeks anda ja ristilöödu sureks õndsat surma.

Vastavad paragrahvid ketseri-seadusandluses: «Apostaadi hukkamine toimub ’ad maiorem Dei gloriam’. Rahva hukutaja peab surema, et hukatus ei leviks kaugemale. Kuri tuleb hävitada, et Jumala viha taganeks rahva pealt. Jumalatu hukkamine tuleb kasuks temale endale ja rahvale. Kui surmamõistetud enne hukkamist tunnistavad oma süüd ja seda kahetsevad, siis on neile Jumala andeksandmine ja osa tulevasest maailmast kindel. Isegi süütu hukkamine võib tulla kasuks õigusliku korra säilitamisele ja jumalarahva õndsusele.»

Maailmaajaloo kõigist suurmeestest annab traditsioon edasi mingisugused Viimased sõnad, mis oma olemuselt on enamasti enam-vähem kontrollimatud. Evangeeliumid teatavad Crucifixus’e seitsmest sõnast. Üks on Markusel, seesama Matteusel, kolm leidub Luukal ja veel kolm Johannesel (Mk 15:34; Mt 27:46; Lk 23:34.43.46;Jh 19:26.28.30). Kas kõik need sõnad on ajaloolised? Kaasaegsed tunnistused õpetavad, et ristilööduid ümbritsesid hukkamisplatsil sageli omaksed, sõbrad ja vaenlased ja et nad pikkade ja piinarikaste tundide jooksul kuni oma surmani veel nii mõndagi ütlesid. Seetõttu pole iseendast sugugi võimatu, et Jeesus on kõik need sõnad ütelnud, mida neli ristilöömisteadet temast edasi annavad.

Ristilöödu esimene sõna on Luuka 23:34 järgi eestpalve: «Minu Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad». See on ehtne Jeesuse sõna, öeldud täiesti Matteuse 5:44 vaimus ja pealegi eeldatud Jaakobus Õige ja Stefanuse viimastes eestpalvesõnades (vrd Ap 7:60). Aga ta erineb kõigist neist pöördumise poolest palve alguses: «Minu Isa!» Ristilöödu pöördub täiesti isiklikult «oma» Isa poole ja palub võõra süü pärast, rahva pärast, kelle üle ta oli just kuulutanud apokalüptilist häda (Lk 23:29), Kaifase pärast, kes on viinud ta ristile, kes nüüd tema ees seisab, et võtta tema süütunnistus vastu ja jätta ta lõpuks Jumala armu hooleks.

Rahvas vastab valju pilkamisega, kleerus eesotsas (Lk 23:29jj). Ainult kurjategija mõistab midagi selle varjatud majesteetsusest, kes jagab temaga kurjategija saatust: «Jeesus, mõtle minu peale, kui sa oma riiki tuled» (Lk 23:42). Ja nii vastab Ristilöödu ning tõotab röövmõrtsukale koha paradiisi, tingimusteta, nagu ainult Jumal ise võib tõotada: «Veel täna.»

Risti all ei seisnud ainult pilkajad, vaid samuti apostel Johannes ja mõned ustavad naised, kes olid teda Galileast peale saatnud, nende hulgas Jeesuse ema (Mk 15:40; Jh 19:25). Maarja ilmumine Kolgatale oli tunnistus. Ta tunnistas, et ta kuulub äraneetu kogudusse. See tähendas lahtiütlemist Jaakobusest ja tema vendadest, kes ennast Jeesusest veel eemale hoidsid, see tähendas vanaaja Palestiinas naise jaoks täielikku kodutust ja kaitsetust silmapilgul, kui ta pärast meest kaotas veel poja, kellega ta oli eriliselt seotud. Jeesus teadis seda. Ristilöödul oli õigus teha veel ristil oma testament. Jeesus kasutab seda õigust ja asetab vanajuudi perekonnaõiguse ametlikus formulatsioonis oma ema apostel Johannese kaitse alla: «Naine, vaata, see on sinu poeg. Poeg, vaata, see on sinu ema» (Jh 19:26j).

+ + +

Kõigis evangeeliumides on siinkohal mingi katke. Jeesus ripub sõnatult, võib-olla teadvusetult. Ülempreestrid kaovad ja nüüdsest peale neid Kolgata-teates enam ei mainita. Ka ülejäänud senaatorid tõmbuvad tagasi. Kuhu? Nad lähevad in corpore jumalateenistusele. Kell 13.30 algab templis igapäevane õhtuliturgia, täna varem kui muidu, kuna sel aastal langeb paasapühade ettevalmistuspäev (pühade laupäev) kokku hingamispäeva ettevalmistuspäevaga (Mk 15:42; Jh 19:14) ning sabatirahu alguseks kell kuus õhtul peab olema viidud õigeaegselt läbi suur rituaalprogramm. Esmalt ohverdatakse templis tall igapäevase ohvrina. Seejärel kogunevad preestriteenistuskorra kakskümmend neli vanemat, kes ilmuvad Pühasse Linna samaaegselt ainult kolmeks suureks palverännakupühaks, ja algab paasapühade laupäeva ülimalt püha lepitusrituaal. Tapetakse loendamatud paasatalled ning preestrid piserdavad nende verd altarile.

Vahepeal kuulutavad pasunad palveaega ja kutsuvad kogu linna õhtupalvele. Leviidid mängivad harfidel ja laulavad kiituspsalme: «Ma ei sure, vaid elan ja kuulutan Issanda tegusid» (Ps 118:17); «Kivi, mille ehitajad on minema visanud, on saanud nurgakiviks» (Ps 118:22). Pasunahelid ja sarvesignaalid kuulutavad kaugele kuuldavalt suurt sündmust, et Jumal sõlmib verega piserdatud altari juures lepituse ja rahu oma rahvaga. Siis lahkub pühalik inimhulk tapetud talledega templimäelt, paasatalled küpsetatakse kodus ja veel enne kella kuut õhtul avavad majaisandad paasasöömaaja. Täna alustavad nad seda õnnistuspalvega, mis uuendab seitsmenda loomispäeva mälestust: «Nii viidi lõpule taevas ja maa ja kogu nende vägi. Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval oma töö, mille ta oli teinud, ja hingas seitsmendal päeval kogu oma tööst … mille ta oma Logosega oli loonud.»

+ + +

Hukkamispaigal linnamüüri ees on kella ühe paiku muutunud vaiksemaks. Ristide vahel seisavad veel üksnes vältimatud hukkamise tunnistajad, jõuk sensatsioonijanuseid juute, kellel on veel aega paasasöömaaja alguseni, mõned naised ja sõbrad (Mk 15:35.40; Lk 23:49; Jh 19:25.35). Vahisõdurid heidavad täringut. Tsentuurio on valmistunud pikaks õhtuks. Ristilöödute suremine kestab tavaliselt palju tunde (Mk 15:44; Lk 23:38; Jh 19:24).

«Üheksandal õhtutunnil kisendas Jeesus valjusti ja ütles: Elohi, Elohi, lama sabachtani, see tähendab eesti keeles: Minu Jumal, minu Jumal, miks sa oled mind maha jätnud?» (Mk 15:34). Ta tunnistab Jumalat, keda ei tunne keegi muu kui tema ise (Mt 11:27). Seda Jumalat on ta kuulutanud, nagu antiikaja inimene kuulutab oma Jumalat maailmas, kus on palju jumalaid. Selle eest on ta surma mõistetud (Mk 14:64).

Kas see Jumal, keda Jeesus on kuulutanud, ilmutab ennast Jeesuse kohtumõistjate silmadele ja kõrvadele? Midagi selletaolist ei juhtu. Jeesuse Jumal on tunnistaja maha jätnud. Ta on ta avalikult hüljanud. Ta on ta täiesti üksi jätnud. Jeesus ise ütleb selle välja. Ei ole kahtlust, et Markuse 15:34 on ehtne.

Aga Jumalast mahajäetuse infernoski ei loobu Jeesus jumalausust: Eli, Eli… Ta ei ütle Jumalast lahti, et surra (vrd Ii 2:9 «Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!»). Ta peab «oma» Jumalast kinni, ta kutsub teda: «Minu Jumal, minu Jumal.» Jeesuse Jumal on oma tunnistaja maha jätnud, Jeesus aga ei lase oma Jumalast lahti.

See on 22. psalm, mida ristilöödu palvetab. Juudi tsiteerimistava järgi toob Markus ära ainult psalmi algusrea. Jeesus aga palvetab tõenäoliselt kogu psalmi, vähemalt kuni kaebamiseni janu pärast (Ps 22:16; vt Mk 15:36; Jh 19:28), oletatavalt kuni rahulike lõpuridadeni (Ps 22:32). Juudi tunnistajad on ehmunud. See ei ole ärataganemisjutlustaja patukahetsus, mida oodati, see ei ole ka nurjumisele määratud meeleheide. Nad kuulevad passioonipsalmi, mis Jeesuse aja juutluse Messiase-teoloogias ja Messiase-ootustes mängib otsustavat osa. Nad ei taha lihtsalt tajuda ega tunnistada, mida nad siin kuulevad. Nad moonutavad kohe esimesi sõnu: ta kutsub Eelijat (Mk 15:35). Nad teevad tema januga nalja ja joodavad Ristilöödut äädikaga (Mk 15:36; Jh 19:29).

22. psalmi palvetas Jeesus «üheksanda tunni paiku», see on kella kahe ja kolme vahel pärast lõunat. Seejärel palvetab Jeesus veel ainult oma isade sabati-, õhtu- ja surijapalveid. Kuid Ristilöödu suus saavad nad uue ja ainukordse mõtte. Ta palvetab (ettehaaravalt) sabati õnnistuspalvet, poole häälega, otsekui surmani väsinu: «Nii lõpetati… Ja Jumal lõpetas… ja hingas kogu oma tööst». Evangelist Johannes on sellest palvest jäädvustanud ainult ühe sõna, keskse sõna, mis siin kordub: «Lõpetatud». See saab tema jaoks kogu Kristus-töö kogumõisteks ja lõppsõnaks: mida Jumal Logose läbi loomispäeval alustas, selle on Jumal lunastuse päevil Logose kaudu lõpetanud (Jh 1:3; 19:28). Otsustav lepitustegu ei ole neil paasapühadel toimunud Siionil, vaid Kolgatal (vrd Jh 19:36; Ilm 5:6jj). Jeesus vaatab tagasi oma elutööle: «See on lõpetatud» (Jh 19:30; vrd Jh 5:17; 13:1; 17:4).

+ + +

Kella kolme paiku kõlab läbi linna templipasunate hüüd. Õhtupalve on kätte jõudnud. Ristilöödu Kolgatal kuuleb seda ja loeb palvet, mida sel tunnil palvetab kogu Iisrael: «Sinu kätes on elavate ja surnute hinged. Sinu kätte ma annan oma vaimu, sina oled mind lunastanud, Issand, sa ustavuse Jumal… Issanda, Iisraeli Jumala nimel: mu paremal käel Miikael, mu vasemal käel Gaabriel, mu ees Uuriel, mu taga Raafael ja mu pea kohal Jumala ligiolek.» Kuid Jeesus loeb seda palvet sel kujul, nagu ta seda oma lapsepõlves on õppinud: «Abba, sinu kätte ma annan oma vaimu.» Ta ütleb seda valju häälega, nii nagu tava nõuab (Lk 23:46). Ema, kes teda kord oli nii palvetama õpetanud, seisab eemal ja kuuleb seda. «Ja kui ta seda oli ütelnud, heitis ta hinge.» (Lk 23:46; Jh 19:30b).

Kui tulid sõdurid, et ristilöödute liikmed murda ja seeläbi kiirendada nende surma ja äraviimist, oli Jeesus juba surnud. Paasatallel, ütleb neljas evangeelium, ei tohi ühtki liiget murda (Jh 19:36). Kui saabus sabat, lamas Jeesus juba hauas – ja hingas seitsmendal päeval (Jh 19:31.42). Nüüd võis paasasöömaaeg alata. Suure Sünheedrioni meestele, kes olid valeprohveti kõrvaldanud, sai see pidusöögiks ad maiorem Dei gloriam (Jumala suuremaks auks).

 

Käesolev artikkel põhineb lühendatult ja toimetatult E. Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» käsikirjalisel tõlkel.

«See mees on süütu,» mõtles Pilaatus ei tea mitmendat korda.

Varahommikul olid juutide usupapid tirinud tema peatuspaiga ette kellegi galilealase, keda nad nimetasid Jeesuseks. See mees oli juutide pühakojas märuli korraldanud. Pilaatusele kanti ette, et galilealase nimi kõlas paljude huulil, ja ta nõustus, et avaliku korra rikkuja tuleb igal juhul kinni võtta. Need kiviajas elavad habemikud olid ettearvamatud.

Südaöö paiku saatis ta pappide palvel välja terve väeosa, et see tüüp suurema kärata arreteerida. Vahistamine päise päeva ajal ja avalikus kohas võinuks kaasa tuua vägivalda ja rahutusi. Pilaatusel oli piisavalt mehi, et iga vastuhakk otsustavalt maha suruda, kuid ta ei pidanud mõistlikuks juute ilmaasjata ärritada. Pühadeaegne Jeruusalemm oli niigi nagu podisev katel, mis võis iga hetk üle keeda.

Tõsi, öise arreteerimisega oli see probleem, kuidas Jeesus pimedast linnast või selle ümbrusest üles leida. Linna oli saabunud tuhandeid inimesi ja paljud pidid peavarju otsima ümberkaudsetest küladest või ööbima lageda taeva all. Õnneks andsid ülempreestrid sõduritele kaasa teejuhi, kellegi Juudase, kes teadis, kus galilealased peatuvad. Sündmuste käik näitas Pilaatuse kaalutluste paikapidavust. Galilealane võeti ilma suurema vastupanuta kinni, tema kaaslased jooksid laiali. Neid ei hakatud püüdma.

Kuid nüüd piisas vaid ühest pilgust, et aru saada – tema ette toodud mees ei olnud mingisugune terrorist. Pilaatus ei olnud halb inimestetundja ja esmamulje pettis teda harva. Trooninõudleja moodi see lihtrahva seast pärit mees küll ei olnud. Pigem üks järjekordne usukuulutaja, kes tänaval uskmatuid Jumala viha ja põrguga hirmutas.

«Kas sina oled juutide kuningas?» küsis ta hakatuseks. Ülempreestrid olid galilealase kohta väitnud, et mees püüdis ennast poolehoidjate abil kuningaks tõsta.

Vahialune tõstis pilgu ja vastas: «Kas sa ütled seda omast peast või on teised sulle seda minu kohta öelnud?»

Mees vastas häbematult. Pilaatus tundis, kuidas temas kasvas ärritus. Kelleks need juudid teda õige peavad? Kõigepealt olid tema juurde tulnud usupapid jäänud ootama ning lasid ta pretooriumist välja kutsuda, et roojastumist vältida. Väljavalitud rahvas, neil ei sobinud «uskmatute» majja sisse astuda. Ja nüüd hakkas ka kinnipeetav plõksima.

«Egas mina juut ole! Sinu oma rahvas ja ülempreestrid on andnud su minu kätte,» nähvas Pilaatus. «Mis sa oled teinud?»

«Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit,» vastas galilealane.

Nii-nii. «Sina oled siis ikkagi kuningas?»

«Need on sinu sõnad, et mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.»

Taga targemaks. Tõe seest, tõe kohta… On ta oma arust mingi haritud filosoof või? Kirjutada ikka oskab?

Pilaatus ei tundnud usumüütide vastu põrmugi huvi. Kas kreeklaste kombel targutamine maailma asjade üle või vagatsev usukommete täitmine oli aidanud tal provintsi asehalduriks tõusta? Ta kaldus uskuma, et õnn naeratab tegijale mehele, kes enda peale loodab.

«Mis on tõde?» ütles ta õlgu kehitades.

Talle turgatas pähe nutikas mõte.

+  +  +

Pilaatus tundis taas ärritust, kui Jeesus tema juurde tagasi toodi. Ta oli näinud väljapääsu vahialuse saatmises Heroodes Antipase juurde. Jeesus oli galilealane ja seega Galilea nelivürsti võimualune. Heroodes oli pühadeks linna saabunud ja näitles, et on kõva usumees. Pilaatus pani lootuse sellele, et asehalduri heatahtlikust žestist meelitatud Heroodes lahendab ise asja ära. Pilaatusel polnud kohustust Jeesust temale loovutada, vähemalt mitte enne, kui kurjategija väljaandmist ametlikult nõuti. Heroodes polnud seda teinud.

Nüüd aga oli Jeesus tagasi, üll purpurne kuningamantel, milles ta nägi eriti groteskne välja. «Sul oli kindlasti väga lõbus,» mõtles Pilaatus Heroodest silmas pidades.

Kuid see vana rebane oli ta läbi näinud ja kinnipeetava viisakalt tagasi saatnud.

Niisiis pidi ta ise selle probleemiga edasi tegelema. Ausalt öeldes oleks ta parema meelega oma alalises residentsis Kaisareas meretuult ja tsivilisatsiooni hüvesid nautinud. Jeruusalemm mõjus iga kord nii vaenuliku ja barbaarsena.

+  +  +

«No vaadake seda inimest!» ütles Pilaatus, kui Jeesus nende ette toodi. Ta oli käskinud galilealast piitsutada – rohkem küll juudi pappide rõõmuks ja nende verejanu kustutamiseks kui lootuses kriminaal­menetluse tarvis uut infot hankida. See mees ei olnud mässaja ega terrorist, selles oli ta täiesti kindel.

Sõdurid olid omal tahumatul moel vahialusega pisut müranud. Galilealase pähe oli vajutatud okaskroon. Õlgadele asetatud purpurmantel varjas veriseid piitsavorpe seljal ja külgedel. Juutide «kuningas» pakkus tõesti haletsusväärset vaatepilti.

 

«Teil on ju kombeks, et ma paasapühal teile kellegi vabaks lasen. Kas te soovite nüüd, et ma lasen teile vabaks juutide kuninga?» küsis Pilaatus.

Tal olid kongis mõned kinninabitud terroristid, kes ei tahtnud kuidagi mõista, et Pax Romana’le polnud alternatiivi. Need põmmpead olid rahuvastastes kuritegudes juba süüdi mõistetud ja ootasid surmaotsuse täideviimist. Nende seas oli keegi «pühasõdalane» Barabas, tegelikult lihtlabane bandiit ja mõrtsukas. Ja kujutage ette, kogu see juutide jõuk eesotsas pappidega pistis kisama: «Ei, mitte teda, vaid Barabas!»

Kõlasid ka hüüded: «Löö risti! Löö risti!» See käis Jeesuse kohta.

Muide, Barabase õige nimi oli Jeesus. Niisiis seisis Pilaatuse ees kaks Jeesust ning ta pidi nende vahel valima. Pilaatus kirus ennast, et tema väike kavalus oli läbi kukkunud ja tal tuli vastutahtsi vabaks lasta mees, kes oli röövel ja mõrtsukas. Pilaatus oli asehaldurina neli aastat seda provintsi juhtinud ja ikka ei osanud ta nende rätipeade meeleolusid õigesti hinnata.

Lähenes keskpäev. Terve hommikupooliku oli ta selle asjaga tegelenud. Ta oleks võinud nendele vagatsevatele klounidele järgi anda ja langetada neile meelepärase otsuse. Galilealase elu polnud midagi väärt. Mees oleks võinud olla palju alandlikum ning teada oma kohta. See oli tema viga, et ta hakkas juba Galileas ja nüüd ka Jeruusalemmas laia lehte mängima. Tema surm ei oleks kellelegi korda läinud. Ta polnud Rooma kodanik ning tema saatuse kohta poleks küsimusi esitatud.

Kuid Pilaatuses oli tärganud hasart ning ta otsustas Kaifasele ja tema äiale, vanale ülempreestrile Hannasele, kes oli paljude jaoks tegelik autoriteet, mitte kinkida lihtsat võitu. Asehaldurina ei saanud ta jätta muljet, et kamp habetunud usumehi võib iga kell tema uksele koputada ja mõnele haledale vennikesele surmanuhtlust nõuda. Lapski sai aru, et see Galilea palvevend käis neile kõvasti närvidele ja nad tahtsid temast hirmsasti lahti saada. Roomlaste abiga.

«Võtke teie ta ja lööge ise risti, sest mina ei leia temal süüd!» pakkus ta.

Aga seda neetud kometit etendatigi varahommikust saadik tema õuel just selle pärast, et nad ise ei saanud galilealast surma mõista – täpsemalt, surmaotsust omavoliliselt täide viia. Vähemalt mitte senikaua, kuni Pilaatus linnas viibis ja Rooma seaduste täitmise järele valvas. Inimõigusi ei tohtinud rikkuda.

«Meil on Seadus, ja Seaduse järgi peab ta surema, sest ta on tõstnud ennast Jumala Pojaks.»

Ah või jumala pojaks. Nüüd nad ütlesid välja selle, miks nad tolle Jeesuse peale kauna kandsid. Neil oli isekeskis mingi probleem oma usuraamatute tõlgendamisega ja nad soovisid temalt lihtsat «eksegeetilist otsust». Et nende «seadus» saaks täidetud.

Pilaatus otsustas veel kord vahialust küsitleda. Äkki ta ongi päris ehtne pühamees, nagu temast räägiti? Selge see, et usk kammis need habemikud peast täiesti segi, aga samas polnud tark ühtegi võimalust välistada. Pilaatus oli veendunud, et mingisugune kõrgem jõud on siiski olemas.

Galilealane aga vaikis. Tõepoolest, juutide upsakusel polnud otsa ega äärt, olid nad siis Galileast või Jeruusalemmast, ja kandsid nad siis kalleid ja pehmeid rõivaid või olid pandud ahelatesse.

«Kas sa ei räägi minuga?» küsis Pilaatus häält kõrgendades. «Kas sa ei tea, et mul on meelevald sind vabaks lasta ja mul on meelevald sind risti lüüa?»

Ristilöömine oli kahtlemata jõhker, kuid efektiivne karistusviis. Näiteks pärast edukalt maha surutud ülestõusu manitses miilide pikkune ristide allee metsikuid barbareid austama roomalikke väärtusi. Ristilöödutel oli piisavalt aega – vahel koguni päevi –, et janu ja piina kannatades ning surma oodates oma mittenõustumise tagajärgede üle järele mõelda.

Vahialune avas oma suu.

«Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte,» ütles ta.

Galilealane rääkis vaikselt, olles nähtavasti üsna kurnatud. Aga viis, kuidas ta neid sõnu ütles, ajas Pilaatusele judinad peale.

Pontius Pilaatus ei olnud kaugeltki arg mees. Alistatud territooriumeid ei saanud juhtida õrna südame ja pehme käega. Pilaatus võis vajaduse korral anda kõhklematult käsu jõudu kasutada, isegi tappa. Karmavõlg teda ei morjendanud. Vastutava riigiametnikuna lähtus lihtsast põhimõttest: terroristidega läbirääkimisi ei peeta. Kui vaja, tuleb nad kas või peldikus kasti lüüa.

Aga see inimene tema ees ei olnud terrorist. Oli ta jumalamees? Kas ta ise võttis oma usuluulusid tõsiselt? Igatahes kõneles see galilealane nii, nagu ei keegi teine. Ta kõneles meelevallaga. Vahest oli parem lasta tal oma teed minna.

Täis otsustavust läks Pilaatus tagasi pappide jõugu juurde ja ütles neile, et laseb selle galilealase vabaks. Kerigu nad kõik põrgusse.

«Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile.»

Pilaatusele tõusis veri pähe. Ta suutis end vaevu talitseda. Need habemikud usupapid ähvardasid teda suisa avalikult. Mõistagi oleks isehakanud trooninõudleja vabaks laskmine olnud märk ebalojaalsusest keisrile. Pilaatusel polnud mingit tahtmist hakata võitlema kaebuste ja süüdistusega, nagu oleks ta oma ametiülesandeid hooletult täitnud ja terroriste kergekäeliselt vabadusse lasknud. Kuigi tõtt-öelda oli ta Barabase puhul just seda teinud.

Kavalad usupapid olid ta kahvlisse võtnud.

Mõte, et Tiberius Caesar avab isiklikult tema toimiku ja hakkab laekunud kaebusi läbi vaatama, pani tal kõhus keerama. Oli teada, et see raugastunud umbusklik türann soosis öördamist, mistõttu salakaebuste arv oli märgatavalt tõusnud. Senaatorid, patriitsid, kõrged riigiametnikud – mitte keegi ei võinud end kindlalt tunda. Riigiasjadest eemale tõmbunud ja poistepilastamisele andunud keiser rappis oma Capri villas igaüht, kes talle meele järgi ei olnud või kes halval momendil tema silma alla sattus. Jutud vana kiimas soku häbi- ja hirmutegudest ulatusid isegi kaugesse Orienti.

Aga tema, Pontius Pilaatus, Judea provintsi prokuraator, oli lugupeetud mees, Caesaris amicus. Keisri sõber. Vähemalt senikaua, kuni Caesar suvatses tema suhtes lahkust ja soosingut üles näidata ja kuni tal jätkus Roomas mõjukaid sõpru. Nagu julgeolekuülem Seianus. Pilaatusel ja ta lähikondlastel ei olnud millestki puudust. Iga kohalik, kes temalt midagi tõsisemat soovis, pidi pappi välja köhima. Ja mitte vähe. Isegi kui Judea oli Egiptusega võrreldes armetu kolgas, oli saatus teda selle tulusa ja prestiižika ametiga õnnistanud. Miks ta pidi oma õnne ära narrima?

Pilaatus käskis nüüd galilealase kohtukotta viia ja istus ise kohtunikuistmele. Oli juba keskpäev. Ilm kiskus pilviseks.

Ta andis märku, et talle toodaks veega täidetud kauss.

«Kas ma pean teie kuninga risti lööma?» küsis ta leebelt.

Ülempreestrid vastasid kooris, nagu oleksid seda lauset palju kordi kodus harjutanud: «Meil ei ole kuningat, vaid on keiser.»

Oh neid silmakirjatsejaid. Pilaatusel ei jäänud märkamata, kuidas üks rätipea andis vargsi rahvahulgale märku ja taas hakkasid kostma hõiked: «Vii ära, vii ära, löö ta risti!»

«See mees on süütu,» mõtles Pilaatus, heites veel kord pilgu Jeesusele.

«Ibis in crucem. Sa lähed ristile,» lausus ta kuuldavalt ja kastis sõrmed vette.

+  +  +

PS. Väikese rahulduse ta sel päeval ikkagi sai. Kui galilealase pea kohale kinnitati tahvlike tema süütegu selgitava tekstiga «IESVS NAZARENVS REX IVDÆORVM», hakkasid usupapid ärritunult seletama, et see polevat poliitiliselt korrektne, vaid õigem oleks öelda: «Ta ütles: olen juutide kuningas».

«Quod scripsi, scripsi,» vastas Pilaatus ladina keeles nii ametlikult, kui vähegi oskas. Mitte ükski täpp ega kriips ei pidanud tahvlilt kaduma. Nii palju oli Rooma impeeriumil küll leegione, et kirjapandud sõna püsima jääks, põletatagu seejuures kasvõi terve Judea provints ühes nende usukojaga maani maha.

+  +  +

PPS. Kui galilealane ja teised surmamõistetud ära viidi, meenus Pilaatusele, et talle oli toodud sõnum. Ta rullis kirja lahti ja nägi, et see oli tema naiselt, kes oli koos temaga Kaisareast Jeruusalemma tulnud.

Kirjas seisis: «Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma olen täna öösel unenäos tema pärast palju kannatanud!»

Tõusis tuul. Kurjakuulutav pilvemassiiv kattis lõunas juba kogu taeva. Pimedus laskus aegamisi linnale kuni kella kolmeni pärast lõunat.

 

Avaldatud esmalt 28. märtsil 2013 veebiajakirjas Meie Kirik

«Peetruse evangeeliumiks» nimetatud ebakanoonilise tekstikatkendi, mis leiti aastal 1886 Egiptusest ühe kopti munga hauast, tõlkis eesti keelde ja andis 1894. aastal välja pastor Matthias Johann Eisen, märkides saatesõnas: «Et tarvis ei oleks seda käsikirjas ümber käia lasta ja et valearvamisi uue evangeeliumi kohta ei tekkiks, näen tarviliku olevat evangeeliumi Eestigi keeles välja anda ja ühtlasi ta kohta oma arvamist avaldada.» Avaldame järgnevalt üksnes tõlke.

1. Juutidest ei pesnud aga keegi käsi, ka mitte Herodes ega ükski tema kohtumõistjatest.

2. Ja kui nad endid pesta tahtsivad, tõusis Pilatus ülesse ja siis käskis kuningas Herodes Issandat kinni võtta, neile üteldes: «Mis ma teid käskinud olen temale teha, seda tehke!»

3. Seal oli aga Joosep, Pilatuse ja Issanda sõber, ja kui ta kuulis, et nad teda risti löövad, tuli ta Pilatuse juurde ja palus temalt surnukeha.

4. Ja Pilatus saatis Herodese juurde ja palus temalt surnukeha.

5. Ja Herodes ütles: «Armas vend Pilatus, kui keegi teda ei oleks palunud, oleksin ma teda maha matnud, sest et ka hingamise päev ligi tuleb. Seisab ju seaduses kirjutatud, et päev ei pia looja minema tapetu üle.» Ja ta andis teda rahva kätte nende püha magedate leivade enne esimest päeva.

6. Need aga, kes Issandat kinni võtnud, tõukasivad teda jooksul ja ütlesivad: «Vedagem taga Jumala poega, sest me oleme võimust ta üle saanud!»

7. Ja nad panivad talle purpuri mantli selga ja panivad teda kohtu tooli peale istuma ja ütlesivad: «Mõista õieti kohut, Iisraeli kuningas!»

8. Ja üks neist tõi kibuvitsa krooni ja pani selle Issanda päha.

9. Ja teised, kes seal seisivad, sülitasivad talle vasta silmi, teised lõivad ta palede pihta, teised tõukasivad teda pillirooga ja mõned peksivad teda ja ütlesivad: «Nii austame Jumala Poega!»

10. Ja nad tõivad kaks kurjategijat ja loivad nende keskele Issanda risti. Tema aga vaikis, nagu ei oleks tall mingisugust valu.

11. Ja kui nad risti olivad püsti pannud, kirjutasivad nad selle peale: «See on Iisraeli kuningas.»

12. Ja nad panivad riided ta ette, jagasivad neid ja heitsivad liisku nende pärast.

13. Üks aga kurjategijatest noomis neid ja ütles: «Me oleme seda meie pahade tegude pärast saanud, mis me teinud oleme, see aga, kes inimeste Õnnistegijaks saanud, mis paha on tema teile teinud?»

14. Ja nad saivad vihaseks ta peale ja käskisivad, et ta sääre luid ei murtaks, et ta valuga sureks.

15. Oli aga lõune aeg ja pimedus kattis kogu Juuda maa. Ja nad olivad hirmunud ja ehmatanud, et ehk päev looja läinud, sest et ta veel elas, sest et neile kirjutatud: päike ei pia tapetu üle looja minema.

16. Ja üks neist ütles: «Andke talle sappi äädikaga juua!» Ja nad segasivad seda ja jootsivad teda.

17. Ja nad täitsivad kõik ja tegivad patud oma peade peal täielikuks.

18. Mitmed aga käisivad tõrvalontidega ja mõtlesivad et öö on, ja langesivad.

19. Ja Issand kisendas valjusti ja ütles: «Mu jõud, mu jõud, sa oled mind maha jätnud!» Ja kui ka seda oli ütelnud, võeti ta ülesse.

20. Selsamal tunnil katkes Jeruusalemma templi eeskate kaheks tükiks.

21. Ja siis kiskusivad nad naelad Issanda kätest ja panivad teda maa peale ja terve maa värises. Ja suur hirm tõusis.

22. Siis paistis päike (jälle) ja leiti, et üheksas tund oli.

23. Siis saivad Juudid rõõmsaks ja nad andsivad Joosepile surnukeha, et ta teda mataks, sest et ta ju kõik head, mis ta teinud, pealt näinud.

24. See aga võttis Issanda, pesi teda, mässis teda linasesse riidesse ja viis oma hauda, kelle nimi «Joosepi aed» oli.

25. Siis hakasivad Juudid ja vanemad ja preestrid, kui nad nägivad, mis paha nad enestele teinud, kaebama ja ütlema: «Häda meie pattudele, kätte jõuab kohus ja Jerusalema ots!»

26. Mina aga leinasin oma seltsilistega ja olime varjul, südamest murtud. Nad otsivad nimelt meid kui kurjategijaid ja kui neid, kes templi põlema tahaksivad panna.

27. Peale selle paastusime me ja istusime leinates ja nuttes ööd ja päevad kuni hingamise päevani.

28. Kirjatundjad, variserid ja vanemad kogusivad aga ühe teise juurde kokku, kui nad kuulsivad, et rahvas nuriseb, vasta rindu lööb ja ütleb: «Kui ta surma läbi need suuremad märgid on sündinud, siis vaadake, kui väga ta õige on!»

29. Vanemad aga hakasivad kartma ja tulivad Pilatuse juurde ja palusivad teda ja ütlesivad:

30. «Anna meile sõjamehi, et me ta hauda kolm päeva valvame, et ta õpilased ei tuleks ja teda varastaks ja rahvas arvaks, et ta surnuist ülesse tõusnud, ja teeks meile paha.»

31. Pilatus aga andis neile sajamehe ülema Petroniuse sõjameestega hauda valvama. Ja nendega tulivad vanemad ja kirjatundjad haua äärde.

32. Ja nad veeretasivad ühe suure kivi sajamehe ülemaga ja sõjameestega, kõik ühes koos, kes seal olivad, ja panivad ta haua ukse ette.

33. Ja nad panivad seitse pitseri sinna peale ja kui nad sinna olivad telgi ülesse löönud, valvasivad nad (hauda).

34. Vara aga, kui hingamise päev algas, tuli rahvast sinna Jerusalemmast ja ümberkaudu, et nad pitseritud hauda näeksivad.

35. Ööse aga, mill pühapäev algas, kui sõjamehed valvasivad, kaks korraga, sündis vali hääl taevas.

36. Ja nad nägivad taevast ennast avavat ja kaks meest sealt alla tulevat heledas paistuses ja haua äärde astuvat.

37. See kivi aga, mis ukse ette pandud, veeres iseenesest ära ja läks tüki edasi ja haud avas ennast ja mõlemad ja mõlemad noored mehed läksivad sisse.

38. Kui seda aga sõjamehed nägivad, häratasivad nad sajamehe ülema ja vanemad, sest need olivad ka seal valvajateks.

39. Ja jutustades, mis nad näinud, näevad nad jälle kolm meest hauast välja tulevat ja kaks tuevad ühte ja rist käib nende järele.

40. Ja kahe pea ulatab taevani, selle pea aga, keda nad viisivad, üle taevaste.

41. Ja nad kuulsivad ääle taevast, mis ütles: «Kas sa oled magajatele jutlust pidanud?» [Vrd 1Pt 4:6]

41. Ja vastuseks kuuldi ristilt: «jah!»

43. Need aga pidasivad ühe teisega nõuu ära minna ja seda Pilatusele teada anda.

44. Ja veel nõuu pidades nähti jälle taevad lahti tehtud ja üks inimene tuli maha ja läks hauda.

45. Kui sajamehe ülem seda oma meestega nägi, jätsivad nad haua, mis nad valvanud, ruttasivad ööse Pilatuse juurde ja jutustasivad suure hirmuga, mis nad näinud, ja ütlesivad: «Tõesti oli ta Jumala poeg!»

46. Pilatus aga vastas ja ütles: «Mina olen puhas Jumala Poja verest; teie meele pärast oli aga see!»

47. Selle peale tulivad kõik sinna, palusivad teda ja andsivad talle nõuu sajamehe ülemale ja sõjameestele käsku anda sest ei midagi rääkida, mis nad näinud.

48. «Sest meile on parem,» ütlesivad nad, «Jumala ees kõige suuremat pattu eneste peale koguda kui Juuda rahva kätte langeda ja kividega surnuks löödud saada.»

49. Pilatus käskis nüüd sajamehe ülemat ja sõjamehi ei midagi rääkida.

50. Pühapäeva homiku aga võttis Maria Magdalena Issanda õpilane (kartuse pärast Juutide eest, sest nad põlesivad vihast, ei olnud ta Issanda haual teinud, mis naesed surnute ja oma armsate haual tegema harjunud).

51. Enesega sõbrad ja tuli haua äärde, kus ta (= Issand) hinganud.

52. Ja nad kartsivad, et Juudid neid näeksivad ja ütlesivad: «Kui me ka sell päeval, mill teda risti löödi, ei võinud nutta ja kaebata, võime seda nüüd küll tema haual teha!

53. Kes aga veeretab meil ka kivi ära, mis haua ukse ette pandi, et me sisse läheksime, tema juurde istuksime ja teeksime, mis kohus (teha).

54. Sest suur oli kivi ja me kartsime, et meid keegi näeks. Ja kui me ei või, võime me küll ukse ette panna, mis me toome ja me nutame ja kaebame ta mälestuseks kuni me oma koju jõuame.»

55. Ja kui nad ära läksivad, leidsivad nad haua avatud ja kui nad sinna läksivad, kumardasivad nad endid sinna sisse ja nägivad ühe noormehe haua keskel istuvat, ilusa ja väga hiilgava riidega kaetud, kes neile ütles:

56. «Mis te olete tulnud? Keda te otsite? Ega ometi mitte seda, kes risti löödud? Ta on ülesse tõusnud ja ära läinud. Kui te aga ei usus, siis kumardage endid siia ja vaadake seda kohta, kus ta hingas, et teda enam seal ei ole. Sest ta on ülesse tõusnud ja sinna läinud, kust teda saadeti.»

57. Siis loivad naesed kartma ja põgenesivad ära.

58. See oli aga viimane magedate leivade päev ja paljud läksivad ära ja pöörsivad tagasi oma majadesse, sest et püha oli otsa saanud.

59. Me aga, Issanda kaksteistkümmend õpilast, nutsime ja leinasime ja igaüks läks sündimiste pärast leinates oma majasse.

60. Mina aga Siimon Peetrus ja Andreas mu vend võtsime omad võrgud ja läksime mere äärde, ja meiega oli Leevi, Alveuse poeg, keda Issand… [Siin katkeb «Peetruse evangeeliumi» tekst.]

Kui raskeks peab selle juures süda saama, kui tuletame meelde tõeasja, et Eesti Vabariigis on usuõpetus koolidest välja heidetud. Siin ei tohi siis mitte enam õpetada, et pühapäeva tuleb pühitseda, isa ja ema tuleb austada, et verevalamine, abielurikkumine, varastamine, vale ja võera koja himustamine patt on! Küll aga tohitakse koolimajasid tantsu- ja joomapaikadeks teha, kus ka kallimatel ristiusu pühadel tralli lüüakse ja neid ka miitingute pidamiseks välja antakse meestele, kes riigigi aluseid eitavad. Nii on see paraku Nõoski sündind. Siin on ühes koolimajas äärmiselt pahempoolsed oma kommunistlise ilmatarkusega üles astund ja teises on 1922. aasta Suurel neljapäeval tantsupidu peetud, mis kestnud Suure reede hommikuni. Ka politsei ei ole hää tahtmisegi juures seda keelda saand, sest Suur neljapäev ei seisa päevade nimekirjas, kus pidustuste pidamine keelatud oleks. Mis ime siis, kui noorsugu kasvab üles vaimus, mille juures karta on, et nii paljud, paljud meie noortest võivad kaarnapoegadeks saada, kes isal ja emal silmad välja kisuvad!

Sellele rahvast ja riiki hävitavale seisukohale juhib meie noorpõlve meie pahempoolsete elutarkus Riigikogus, kellele Tööerakond oma õnnistuse annab. See on otse kuritegu, mida meie mitte küllalt hukka mõista ei jõua.

See pole kuidagi meie rahva paremate poegade ja tütarde tahtmine. Seda näitas meie rahvas juba oma otsusega, mille ta 1922. aasta sügisel andis küsimuse kohta, kas tuleb meie rahvakoolides usuõpetust anda ehk mitte. Kristlik Rahvaerakond oli selle küsimuse pääle nõudnud vastust meie riigi põhikirja alusel rahva enese käest. Selleks oli tarvis 25 000 häält, kes usuõpetuse koolidesse viimist nõuavad. Kui need hääled saaksivad kokku tulema, siis pidi Riigikogu uuesti asuma küsimuse lahendamisele, kas maksvat kooliseadust, mis usuõpetuse andmise meie koolides ära keelab, muuta ehk mitte.

Tarviline häälte arv on kokku tulnud – päälegi ülirohke mõeduga. … Meie rahvas on rääkinud. Kuid Riigikogu ei pane seda nüüdki tähele. Kristliku Rahvaerakonna soovitatud rahvaalgkoolide kooliseaduse muutmine, mis koolidele ka usuõpetuse vabaks õppeaineks teeks, on 19. detsembril 1922 Riigikogus arutusel. Juba enne on pahempoolsed elemendid vormilistel põhjustel takistusi teinud. Nad on teinud kõik, mis võimalik, et küsimus, mida 90 000 täiskasvanud Eesti Vabariigi kodanikku oma allkirjaga nõudnud, Riigikogusse ei pääsekski.

Kui see neil korda pole läinud, on see meie rahva tuleviku kohta nii tähtis küsimus 19. detsembril 1922 Riigikogu päevakorral ja tema üle vaieldakse sääl kõrges kogus tervelt kolm tundi. Ja siis on seaduse eelnõu, mis usuõpetust vaba õppeainena rahvakolides nõudis, pahema tiiva häältega, Tööerakond ühes arvatud, tagasi lükatud.

Seega pole Riigikogu 90 000 Eesti Vabariigi kodaniku nõudmist tähele pannud. Ta on selle meelega kõrvale heitnud. Nüüd pidi tähtis küsimus päris rahvahääletusele minema…

Martin Lipp. Minu elumälestused. Teine anne. Aeg pääle 1910. aasta. Tartu, 2017, lk 291–292.

Soome luterliku kiriku piiskoppide kogu ettepanek, et kirikus võiks paralleelselt kehtida kaks erinevat ja vastandlikku kontseptsiooni abielust – piibellik ja liberaal-progressiivne –, peab saama äratavaks kellahelinaks Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule. Ehkki esialgu on tegemist ettepanekuga, mis pole veel saanud kirikukogu heakskiitu, on siiski kõnekas, et selline on Soome luterlike piiskoppide pea üksmeelne seisukoht.

Meenutame, et 2009. aastal deklareeris EELK kirikukogu Rootsi luterliku kiriku otsuste valguses, et «samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas pühakirja ja kristliku usuga. Kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.»

Vahepealsetel aastatel on samasooliste paaride laulatamine heaks kiidetud ka Taani rahvakirikus (2012. aastal kuningriigi parlamendi otsusega) ja Norra luterlikus kirikus (2016). Saksamaal õnnistatakse või laulatatakse samasoolisi paare kõigis Saksamaa Evangeelse Kiriku (EKD) liikmeskirikutes. Nüüd on neile järgnemas ka Soome evangeelne-luterlik rahvakirik. Tekib küsimus, mismoodi saab EELK jätkuvalt olla täielikus kirikuosaduses nende kirikutega.

Küsimus samasooliste paaride kirikliku õnnistamise või laulatamise heakskiitmisest ei ole adiaforon, õndsuse seisukohalt neutraalne asi ja pelgalt väline erinevus kirikukommetes. Nagu meie kirik on sõnaselgelt deklareerinud, avaldub siin sisuline erinevus kristliku usu ja õpetuse mõistmises. Sel juhul me mõistame erinevalt Piibli sõnumit, piibellikku õpetust inimesest, patust, abielust ja seksuaalsuhetest, samuti kiriku ülesandest ja eesmärgist. Me ei saa teha nägu, et meil on sama usk ja samasugune arusaam Jumala Sõnast. Seda tehes me petaksime endid ja eksitaksime inimesi.

Niisamuti ei saa kirik välise, organisatsioonilise ühtsuse näiliku säilitamise huvides samaaegselt järgida ja kuulutada õiget ja väära õpetust. Kui seda tehakse, siis ollakse juba langenud apostliku usutõe aluselt. «Mis kooskõla on Kristusel Beliariga või mis osa on usklikul uskmatuga?» küsib apostel Paulus (2Kr 6:15) ning ütleb selge sõnaga kõlvatuste ja ebajumalateenistuse edendajate kohta: «Niisugustega ärge koos söögegi!» (1Kr 5:11). Kuidas saaks ühes koguduses õpetada, et homoseksuaalsed suhted on Jumala silmis patt, kui teises koguduses õnnistatakse neid armastusest sündinud liiduna, mille kohta kehtivad Jumala tõotused? Vana ja uue arusaama «rahumeelne» kooseksisteerimine on ajutise iseloomuga, varem või hiljem tuleb uus arusaam kehtestada kirikus ainsa siduva positsioonina ja seeläbi muuta vale normiks.

Erinevalt 16. sajandi reformaatorite taotlustest ei ole enam otsustavaks mitte vastavus sellele, mida õpetasid Kristus ja apostlid, vaid jätkuv usuline revolutsioon kirikus, mida õigustatakse loosungiga ecclesia semper reformanda. Formaalselt on õpetuse aluseks endiselt Piibel, ent seda tõlgendatakse radikaalselt uutmoodi nii, et teatud «pahandavad» kirjakohad justkui kaotavad oma tähenduse ja asemele astub «teine evangeelium».

Me leiame, et EELK peab ennast eraldama valeõpetuse omaks võtnud kirikutest, lahkuma usu jätkuvat ümbermõtestamist edendavast Luterlikust Maailmaliidust ning tugevdama sidemeid nende luterlike kirikutega, mis on jäänud ustavaks evangeelsele usutunnistuslikule alusele. Nende seas on näiteks meie naaberkirikud Lätis ja Leedus. See ei ole retooriline üleskutse, vaid meie kiriku jaoks eluline küsimus. Vastasel korral me õõnestame teadlikult oma usulisi aluseid, soodustame relativismi ja ükskõiksust Jumala ilmutatud tõe suhtes ning laseme kirikus maad võtta väärarusaamadel selle kohta, mida Jumala Sõna tegelikult õpetab. Kirik – isegi kui ta käsitab end rahvakirikuna – ei kuulu rahvale ning ei ole ilmaliku ja liberaalse ühiskonna kultuuriline institutsioon, vaid on «elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi» (1Tm 3:15), kellel lasub kohustus õpetada üksnes seda õpetust, mille ta on saanud oma Issandalt.

Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskoppide kogu otsustas 12. märtsil 2024. a häältega 9 : 1 esitada kirikukogule regulatsiooni paralleelsetest abielukäsitustest. See tähendab, et abielu mõistetakse ühelt poolt mehe ja naise vahelise liiduna ning teisalt kahe inimese vahelise liiduna. See avab tee samasooliste kiriklikuks laulatamiseks. Sellega otsitakse kompromissi aastaid kestnud arutelule.

Tunnistan, et kuuludes teise luterlikku kirikusse ei ole mul otsest sõnaõigust Soome evangeelse-luterliku kiriku siseasjades. Aga rahvakiriku endiselt olulise rolli pärast Soomes saame me kõik selle otsuse tagajärgedest osa. Tunnen ka pettumust ja muret vaimuliku pimeduse süvenemise pärast kirikus, kus mind ristiti. Piiskoppide kogu selgituste läbiv teema on «ühtsus». Mõiste on teoloogiliselt laiem kui ühe kohaliku kiriku elu. Seetõttu tahan esitada mõned oma tähelepanekud.

1. Piiskoppide kogu otsus on positiivne vastus kogu kristlaskonda tabanud suurele eksitusele

Kristlik inimese- ja abielukäsitus ning viimselt ka Jumala-käsitus on meie ajastul ajalooliselt suure rünnaku all. Me kõik teame, kuidas küsimused seksuaalsuse piirideta teostamisest, enda valitud sooidentideedist, sallivusest ja ühiskondlikust tunnustusest on meie üksikisikule keskendunud kultuuris saanud üha suuremateks väärtusteks ja poliitilisteks teemadeks. Sellepärast on paljudes lääneriikides, sh Soomes, kiidetud heaks seadus samasooliste abielust (2017) ning transseadused on kohandatud kooskõlalisemaks üksikisiku kogemuste ja vabadustega (2023).

Kui ühiskonna väärtused ja seadusandlus meie postkristlikul ajal muutuvad, tuleb kõigil kristlikel kirikutel võtta seisukoht, kas minna muutustega kaasa või jääda kindlaks oma alustele, seistes muutustele vastu. Selle eksituse eest ei pääse pakku ükski kirik ega üksikkristlane, selles küsimuses tuleb igaühel võtta oma seisukoht.

Soome evangeelne-luterlik rahvakirik on pärast nn naisteordineerimise võimaldamist otsustanud muutuda koos rahva ja ühiskonna väärtustega ka selles küsimuses. Esmalt lõpetas ta homoseksuaalse eluviisi nimetamise patuks. Seejärel kiitis ta heaks palvuse korra koos samasooliste paaridega ja nende eest. Juba mõnda aega on ta erinevalt kiriku sisekorrast (kirkkojärestys) sallinud ja soosinud samasooliste paaride laulatamist kirikutes. Piiskoppide kogu otsus on seega vaid järjekordne samm varem valitud teel. Otsusele annab hoogu see, et uurimuste kohaselt kaugelt enam kui pool vaimulikkonnast ja kantoritest on selle sammu poolt.

Otsus ei ole tehtud uisapäisa ning see ei johtu teoloogilisest suutmatusest. Vastupidi, selleks on kasutatud aega ja ressursse ning kõik põhjendused vastupidiseks otsuseks on olemas. Aga siiski lükati tagasi piiskoppide kogu esitatud esimene alternatiiv [kirikukogu ülesandel käsitles piiskoppide kogu nn homoabielude küsimust ning esitas 2020. a kirikukogule kuus erinevat alternatiivi – toim.]. Selle kohaselt:

«Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtuvalt. Samasooliste paarisuhetega seotud talitusi (laulatus, õnnistamine, palvus) ei tunnustata ning neid ei toimetata.»

Ometigi on see kogu kristlaskonnale ühine, loomuseaduse, Piibli ja luterliku usutunnistuse kohaselt ainuke ning kõiki muid võimalikke lähenemisi välistav arusaam abielust. Nüüd aga valiti teine, paralleelsete abielukäsituste tee. Kui võimalus paralleelseteks abielukäsitusteks on juba avatud, ei ole mingit takistust järgmistelegi abielukäsitustele, nagu nt mitmikabielud.

Paastuajal me meenutame Jeesuse kiusatusi kõrbes. Mida Saatan Jeesusele ja Tema ihule, kogudusele, kõikideks aegadeks lubas? «Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.» (Mt 4:9) Mida head piiskoppide ettepanek siis toob? Paljud ütlevad, et samasooliste paaride laulatamine tagab kirikule ühiskondliku soosingu ja positiivse meediakajastuse ning sellega peatatakse liikmeskonna ja maksutulude kokkukuivamine või suudetakse seda vähemalt aeglustada. Minule tundub, et taotlused on siiski õilsamad kui pelgalt takerdumine võimupositsiooni ja maksueurodesse. Mida kõike head siis tõotatakse, kui oled valmis kummarduma aja vaimu nõudmiste ees? Piiskoppide sõnul on see sedavõrd ilus ja hinnaline asi, nagu seda on kiriku ühtsus.

2. Piiskoppide kogu otsus räägib kiriku ühtsusest eksitavalt

Piiskoppide kogu otsus on reaalpoliitiline püüe mahutada kirikupaati kaks erinevat käsitust ning panna need pealegi sõudma ühes rütmis. Piiskoppide kogu otsuses öeldakse:

«Me tunnistame lõhenemise ja ebaõnnestumise ohtu ka meie kirikus. Sellepärast on kiriku eest vastutavate ametikandjate ülesanne leida abieluküsimuses lahendusi, mille kaudu kiriku ühtsus saaks ka erimeelsuste keskel jääda püsima.»

Seega on otsuse läbiv teema «ühtsus». Piiskoppide sõnul tagab otsus südametunnistuse vabaduse neile, kes jäävad ustavaks traditsioonilisele abielukäsitusele, aga samas ka kõik teenused ja tegevusvabadused neile, kes tahavad laulatada samasoolisi paare. Kumbki pool ei saa kõike, aga ainuke võimalik viis on jätkata teekonda samas paadis.

Mis siis on otsuses eksitavat? Kiriku ühtsuse kaitsmine on teadupärast piiskoppide eriline ülesanne. Ning see on kõike muud kui lihtne! Aga piiskoppide ametiülesannete hulka ei kuulu mitte ainult kiriku ühtsus, vaid ka õige usu õpetamine ja eksiõpetuste tõrjumine, mille armsaks viljaks ongi ühtsus. Nüüd rakendati ühtsuse vanker hobuse ette! See on ühtsuse karikatuur. Kiriku ühtsus on olemuslikult ühtsus ja osadus ühe Issanda, kiriku Pea, Jeesuse Kristusega. See side ja ühtsus Issandas Jeesuses on Tema sõna kuulamine, omaksvõtmine ja järgimine apostlikes ja prohvetlikes kirjades. See ühtsus saab nähtavaks ühtses tunnistuses ja liturgilistes kordades ning ühises armulauas: «Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise.» (Ef 2:19–20)

Issanda seadmise kohaselt pühitsevad kiriku ametikandjad Jumala sõna ja palvega ühe mehe ja ühe naise abielu, mis peegeldab Kristuse ja Tema koguduse ühtsust: «Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest.» (Ef 5:25)

Kirikul ei ole meelevalda abielukäsitust muuta ega laiendada. Kirikul ei ole jagada mingisugust omaenda õnnistust ja pühitsust. Kirikul ei ole ühtki Issanda tõotust või sõna, millega pühitseda samasooliste liitu. Kirikul ei ole pakkuda mingit ühendust ega ühtsust väljaspool Kristust ja Tema sõna. Piiskoppide kogu otsus lõhub ühtsuse kõikide varasemate kristlike põlvkondadega ning ka suure osaga kristlaskonnast. Piiskoppide kogu otsus ei ole mitte kiriku ühtsuse, vaid lahkmeele väljendus.

Piiskoppide kogu kõne «ühtsuse kaitsmisest» ei tähenda mitte sõna otseses tähenduses vaimulik-teoloogilist ühtsust Kolmainsas Jumalas ja Tema ilmutatud sõnas, vaid sotsioloogilist ja organisatsioonilist koosolemist. Hoolimata headest kavatsusest on see «ühtsusejutt» valelik. See pakub näilist ja valelikku «ühtsust», lubades muutuse vastastele ruumi ja võimalust tegutsemiseks. Aga mis on ühtsuse hind selles organisatsioonis? Kummardumine tunnustama ja praktikas ka heaks kiitma samasooliste laulatust kristliku abieluna. Seega on valelik väita, et kirikus jääks tõesti püsima kaks arusaama, sest kõiki juhatatakse ühel või teisel viisil tunnustama uut arusaama.

Piiskoppide sõnul tagatakse ühiselu orwelliliku mõistega «austav arutelu». Otsuse kohaselt tähendab austav arutelu seda: «Austav arutelu välistab igasuguse kahtlemise teise osapoole motiivides või arusaamade sildistamise väärateks.» Seega tähendab austava arutelu mudel keeldu mõista vastaspoole arusaam hukka ja tagasi lükata. Austav arutelu austab inimest rohkem kui Jumalat. See ei austa arutlejaid ega nende vabadust ning veel vähem austab see tõde ja selle tunnistamist. Selle austava arutelu kammitsatega tahetakse vaid peita valelikku «ühtsust». Mis saab neist, kes mängureegleid ei järgi ning ohustavad turvalist õhkkonda? Kes otsustab, millal mängureegleid järgitakse ja millal mitte? Kuidas sobib austava arutelu mõttega see, et keegi õpetab homosuhtes elamist olevat vastuolus Jumala loomiskorraga ning see on patt ja häbi? Või kui öeldakse, et vaimulik, kes püüab sellist liitu õnnistada, rikub 2. käsku ning oma preestrivannet, või piiskop, kes seda edendab, on hereetik? Kas ei püüta teda rahurikkujana vaigistada kas siis töökollektiivi või toomkapiitli poolt? Sellepärast paljud kristliku abielukäsituse toetajad kogudustes lihtsalt vaikivad, et ennast kaitsta. Turvaline õhkkond saab nõnda traditsioonilise abielukäsituse toetajatele väga ebaturvaliseks. Austava arutelu ruumis kõlab viimaks vaid üksainus vikerkaarevärviline hääl.

3. Piiskoppide kogu eksitab ka homoseksuaale

Piiskoppide kogu kannab õigusega hoolt selle eest, et ka neil, kes tunnevad seksuaalset tõmmet samast soost inimese vastu, oleks koht kiriku osaduses ning Jumala õnnistuse ligiolus. Samas on teised teinud sellest väära järelduse, et keeldumine abielu õnnistamisest takistab osasaamist evangeeliumist ning teeb haiget mitte ainult inimestele, vaid ka kirikule. Selle arusaama puhul läheb kaotsi erinevus inimese ja abielu vahel. Kristlastena tuleb meil palvetada ning õnnistada neid, kes kartlikena astuvad kõige selle elu rikutuse keskelt Jumala palge ette. Me saame kutsuda iga inimest leidma enda identiteet ristitud Jumala lapsena ning käima Jumala käskude juhatatud teed tunnistades oma patte ja võttes vastu Tema armu. Aga samasooliste paaride puhul ei paluta õnnistust mitte üksikule inimesele, vaid paarile, s.t nende eluviisi heakskiitmist ja tunnustamist Jumala tahte kohase abieluna. Piibel sellist tõotust ei anna, vastupidi, ta hoiatab ja ärgitab sellest loobuma (1Kr 6:8,19). Sellepärast samasooliste abielu heaks kiites piiskoppide kogu mitte üksnes ei riku abielu jumalikku seadmist ja pühadust, vaid varjab homoseksuaalsetes suhetes elavate inimeste eest Jumala käsku ja eelkõige evangeeliumi: pattude andeksandmisest ja uuest elust Jeesuses Kristuses. Piiskoppide kogul on seega «teine evangeelium» (Gl 1:6), mis rajaneb inimese enda valitud viisil oma seksuaalsuse teostamiseks ning selle inimlikul heakskiitmisel ja kiriklikul tunnustamisel.

Mida piiskoppide kogu otsusest peaks siis arvama? Tegemist on alles ettepanekuga, mille üle otsustab kirikukogu. Ees võib oodata pikk rida hääletamisi. Aga on selge, et kiriku karjaseametisse seatud on andnud õpetuse ja suuna rahvale ja Soome evangeelsele-luterlikule kirikule. Paratamatult meenuvad Jeesuse tõsised sõnad: «Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!» (Mt 4:10) Tuleb murega nentida, et piiskoppide kogu otsuses ei kosta mitte Hea Karjase, vaid huntide hääl, kes karja ei säästa (Ap 20:29). Asi ei ole mitte kiriku seadusandluse üksikutes pügalates ega isegi mitte 6. käsus või õpetuses abielu kohta, vaid 1. käsu järgimises, millele Õnnistegija osutab: «Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval.»

Piibel hoiatab meid kõiki: «Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.» (Gl 6:7)

See kutsub meid kõiki parandama meelt, tunnistama patte ja vastu võtma Kristuse armu.

See kutsub meid valvama meie õpetust ja eluviisi Jumala sõna valguses.

See kutsub meid jagama meie kogudustes Kristuse armu ja armastust kõigile, ilma vahet tegemata.

See kutsub meid Misjonipiiskopkonnas jätkama luterliku alternatiivi ülesehitamist iseseisva kirikuna.

See kutsub meid ise austama abielu ja õpetama teistele abielu kaunist annist.

See kutsub meid palvetama meie rahva eest.

Martin Lutheri laulatamiskorrast leiame sõnad, millega saame alustada oma palveid:

«Issand Jumal, kes sa oled loonud mehe ja naise ning määranud nad abieluseisusesse, õnnistanud neid ihuviljaga ja tähistanud sellega oma armsa Poja, Jeesuse Kristuse, ja kiriku, tema pruudi, ühenduse saladust, me palume sinu põhjatumat heldust, et sa ei laseks oma loodud korral ja õnnistusel kaduda ega hävida, vaid hoiaksid seda armulikult meie sees Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, aamen.»

Juhana Pohjola on Soome luterlikust kirikust eraldi tegutseva Misjonipiiskopkonna piiskop

Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskoppide kogu otsustas 12. märtsil taotleda kirikukogult kirikukorra muutmist nõnda, et kirikus kehtestatakse kaks võrdväärset arusaama abielust.

Edaspidi soovitakse abieluna tunnustada nii mehe ja naise liitu kui ka kahe inimese liitu (nn homoabielu). Kiriku vaimulikel oleks õigus otsustada, kumba abielukäsitust järgida, kuid kõik kogudused peavad võimaldama laulatust mõlemat tüüpi paaridele.

Lapua piiskop Matti Salomäki lisas piiskoppide kogu otsusele oma eriarvamuse. Salomäki leiab, et küsimus vajaks enne otsustamist jätkuvat käsitlemist, kuna ka ettepanek ise möönab, et kahe erineva abielukäsituse vahel on vastuolu.

Lähemalt vajaks Salomäki hinnangul läbitöötamist küsimus, kuidas erinevad abielukäsitused suhestuvad kiriku kehtiva õpetusega, millele töötegijad on tõotanud oma ustavust, samuti katekismuse, usutunnistuskirjade, kiriklike talituste kordade ja lauluraamatuga. Ühtlasi tuleks selgitada, kas ja mida peaks selles küsimuses õpetama leeriõpilastele.

Sisuliselt on Salomäki meelest tegemist kiriku abielukäsituse muutmise, mitte pelgalt kirikukorra muutmisega. Käsitlemata jääb küsimus sellest, milline on otsuse mõju kiriku oikumeenilistele suhetele ja koostööle partnerkirikutega.

Kui piiskoppide kogu ettepanekus märgitakse, et «kirik püsib Kristuse kirikuna … sõltumata abielukäsitusest või -käsitustest», vajaks selgitust, mis on tegelikult Kristuse kiriku ühtsusele olemuslik ja vältimatu. Enamasti on keskne ja kirikule vältimatu õpetus koondatud katekismusesse [mis käsitleb abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna – toim].

Piiskoppide kogu ettepanek jõustub juhul, kui seda toetab enam kui kolm neljandikku kirikukogu liikmetest. Meedias avaldatud hinnangute kohaselt puudub kirikukogu praeguses koosseisus otsuse vastuvõtmiseks vajalik hääleenamus.

Pole selge, kuidas mõjutaks Soome luterliku kiriku otsus suhteid Eesti luterliku kirikuga.

2009. aastal võttis Eesti evangeelse-luterliku kiriku kirikukogu vastu avalduse «Suhtumisest homoseksuaalsesse käitumisse kirikutes ja kirikuosadusest», kus muu hulgas deklareeritakse, et «samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas pühakirja ja kristliku usuga. Kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.»

Täna, 11. märtsil 2024, on peapiiskop Kuno Pajula 100. sünniaastapäev. Tähistame seda väljavõttega tema karjasekirjast 1990. aasta palvepäevaks. Taas kord on selle karjasekirja sõnad väga aktuaalsed.

Ennast Jumala ees läbi katsudes saame ettekujutuse sellest, millised oleme Tema ees rahvusena. … Meil on Õnnistegija tõotus: Mina elan ja ka teie saate elama! (Jh 14,19), aga see sünnib siis, kui me jääme Temasse, Tema armastusse, kui me ei ela enam patu orjadena. Patuorjuses elavaid inimesi võrdleb Jeesus pildiga viljatust viigipuust, mille kohal on oht, et ta maha raiutakse.

Meie rahvale nõnda otsustaval ning keerulisel ajal kutsun kõiki meie koguduste usklikke üles palvetama, et me rahvas ei saaks maha raiutud, et Issand jätaks ta veel sellekski aastaks! Ma kutsun koguduste õpetajaid üles korraldama ja looma enam võimalusi ühisteks palveteks meie eesti rahva eest. [---]

Meie palve on, et Jumal ise juhataks me rahvast õigel teel, annaks üksmeelt ja rahu, laseks meid omakasupüüdmatu ja siira südamega töötada rahva hüvanguks. Me ootame Jumalalt abi ja tuge vabaduse ja sõltumatuse saavutamisel, tahame oma töö ja tegudega selleks kaasa aidata.

Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde.

See aga tähendab, et me siis Tema riigi armuvarade kaudu saame uut väge ja jõudu. Prohveti sõnade läbi on öeldud: Ja Jehoova juhatab sind alati ja toidab su hinge põudsel maal… (Js 58,11). Tahame paluda ja loota, et see saab osaks meile kõikidele!

Meie kiriku, maa ja rahva eest palvetades,

KUNO PAJULA
EELK peapiiskop

Kuno Pajula sündis 11. märtsil 1924, õppis usuteadust aastatel 1949–1959, ordineeriti aseõpetajaks 1950. Alates 1957. aastast oli Tallinna Jaani koguduse I pihtkonna õpetaja. 11. juunil 1987 valis kirikukogu ta EELK peapiiskopiks, ametisse pühitsemine toimus 15. novembril Tallinna toomkirikus. 29. juunil 1994 määrati ta emerituuri seoses vanusepiiri täitumisega. Kuno Pajula suri 26. novembril 2012.

Ajakirja Imeline Ajalugu eriväljaanne kirjutab kristlaste ja moslemite suhetest enne 11. sajandi lõpus alanud ristisõdu järgmist: «Moslemid ja kristlased elasid 400 aastat üsna rahulikult kõrvuti. Konflikte ja võimuvõitlust tuli küll ette, kuid mitte rohkem kui kristlike riikide vahel ja religioon mängis neis väikest rolli.»

Vaatame seda «rahumeelset kooseksisteerimist» lähemalt. Alates islami religioosse sõjalise ekspansiooni algusest seitsmenda sajandi kolmekümnendatel aastatel olid kristluse südaalad islamisõdalaste lakkamatu rünnaku all. Mitmed n-ö vanad kristlikud piirkonnad kaotati araablastele. Moslemid piirasid mitmel korral Rooma keisririigi idapealinna Konstantinoopolit ning tungisid ladina kristluse aladele. 8. sajandil suudeti moslemid tänasel Prantsusmaal viimaks peatada. Keskajal ette võetud ristisõjad olid kristliku Lääne püüdlus saada tagasi kontroll Lähis-Ida kristlike pühapaikade üle.

632. a – Muhamedi surm. Algab islami sõjaline ekspansioon.

636.–641. a – moslemid vallutavad kristlikule Ida-Rooma keisririigile ehk Bütsantsile kuulunud Süüria, Palestiina ja Egiptuse

650. aastad – moslemid vallutavad Küprose

652. a – algavad moslemite rünnakud Sitsiiliale

654. a – moslemid okupeerivad Rhodose

674.–678. a – moslemid piiravad kristluse teist pealinna Konstantinoopolit (Uus-Roomat)

711. a – moslemid tungivad Pürenee poolsaarele (tänapäeva Hispaania ja Portugali aladele)

717.–718. a – moslemid piiravad taas Konstantinoopolit

732. a – frangid peatavad Karl Martelli juhtimisel moslemite sissetungi tänapäeva Prantsusmaa aladele, päästes Euroopa islamiseerimisest

793. a – moslemid tungivad Loode-Itaaliasse

8.–9. sajand – Sitsiilia langeb täielikult moslemite kätte

820. aastad – Kreeta läheb moslemite alla

870. a – moslemid vallutavad Malta

Araablaste vallutusi kihutas takka nende religioon – islam. Muhameedliku õpetuse kohaselt jaguneb maailm kaheks – esiteks islami või rahu asupaigaks (Dār al-Islam, Dār al-Salam) ehk aladeks, kus valitseb islam, ja sõja asupaigaks (Dār al-Harb) ehk aladeks, kus islam pole veel võitnud.

Hilisemast ajaloost teame, et Ida-Rooma keisririigi pealinn Konstantinoopol langes viimaks moslemite kätte aastal 1453 ja veel 1683. aastal üritasid moslemid vallutada Viini. Pürenee poolsaar suudeti rekonkista käigus tagasi võtta 15. sajandi lõpuks. Selline on olnud siis kristlaste kooseksisteerimine «rahureligiooniga».