Pius X Vennaskonna kindralülema isa Davide Pagliarani ettekanne Courrier de Rome XVII Teoloogilisel Kongressil Pariisis, 13. jaanuaril 2024.

Minu ülesandeks on kokkuvõtlikult selgitada [Pius X] Vennaskonna seisukohta seoses erinevate nähtustega, mida «sinodaalne Kirik» kannab.

Kõigepealt peame püüdma pisut korda luua erinevate elementide seas, mis puudutavad sinodaalset Kirikut ja eriti hiljutist dokumenti Fiducia supplicans, mis on juba tekitanud märkimisväärsel hulgal vastukaja. Selle dokumendi ilmumine tuleb asetada õigesse konteksti. Kuidas me selleni jõudsime? Mida see kõik tähendab? Püha Pius X Vennaskonna roll ei saa piirduda vaid kiirete ja instinktiivsete reaktsioonidega. Meie ülesandeks on süvendada nii palju kui võimalik oma arusaamist sellest, mis on antud tekstis kaalul. Kui meie analüüsis puudub sügavus, siis on meil oht langeda samasse lõksu kui nendel, kes on probleemi Fiducia supplicans’iga taandanud paavst Franciscuse isiklikuks ekstsentrilisuseks, mida ei ole võimalik seletada.

Teised reaktsioonid Fiducia supplicans’ile on jällegi taandanud probleemi selle keskmes olevate «õnnistustega» küsimusele nende võimalikkusest, kuna taoline initsiatiiv oleks sobimatu teatud kultuurikontekstides, eriti Aafrikas. Tegelik olukord on aga hoopis keerulisem. Sellegipoolest on kõik erinevad reaktsioonid kindlasti teretulnud. Nende väärtus seisneb tõsiasjas, et reageerimisvõime on veel alles. Vennaskond peab aga siiski minema sügavamale. Alustagem siis sellest, et astume kogu meediakärast sammu tagasi.

I Pontifikaat, mis vastab tänapäeva maailma ootustele

Rangelt võttes ei ole Fiducia supplicans mitte sinodaalne dokument, vaid usudoktriini dikasteeriumi koostatud ja paavsti enda poolt allkirjastatud dokument. Sellegipoolest vastab see dokument küsimustele, mida sinodi ettevalmistuste käigus mitmel korral tõstatati. Seega on see vastus praegustele ja sinodaalsetele ootusele.

«Sinodaalne Kirik», mida me püüame määratleda, on Kirik, mis kuulab kõiki inimesi, sealhulgas neid, kes on äärealadel ja rohujuure tasandil – absoluutselt kõiki ja eranditult. See on Kirik, mis kuulab «maailma» ennast. Seega on see Kirik, millel on uuenenud tundlikkus ja valmisolek minna välja ja kohtuda maailmaga.

Tegelikkuses vastab praegune pontifikaat üha enam ja enam tänapäeva maailma ootustele ja nõudmistele, täpsemalt «poliitikamaailma» ootustele ja nõudmistele selle sõna kõige laiemas tähenduses. See pontifikaat vastab ühest küljest poliitilisele nägemusele, mida tänapäeva maailmas üldiselt jagatakse; ja teisest küljest on see kohandunud ka poliitilistele meetoditele, mis püüavad luua uut sotsiaalset korraldust ja mis, tuleb tunnistada, on olnud juba suures osas võidukad. Ent miks on Kiriku esindajate juuresolek selles maailma ümberkorraldamises nii oluline?

See ei ole esimene kord, kui me sellist tegutsemisviisi näeme. Kui võetakse kasutusele uued põhimõtted või kui ühiskonda taasehitatakse ja ümber korraldatakse, on vaja, et religioosne institutsioon muudaks need põhimõtted «pühaks». See on üsna arusaadav ja vastab vajadusele, mis on juurdunud inimeste südametes. Sügaval sisimas on inimesel alati religioosne mõõde. Ta peab millessegi uskuma ja seetõttu peab ta «pühaks» tegema isegi selle, mis sisuliselt pole üldse püha. See on vajadus, mis on väga sageli teadvustamata. Kuid see on juurdunud inimloomuses. Miks see nii on? Sest inimene on loodud Jumala jaoks – ja isegi revolutsioon ei saa inimloomust muuta.

Varem või hiljem peab püha ennast maksma panema, et anda transtsendentne mõõde sellele, millesse me usume ja printsiipidele, mida peame põhilisteks. Seda võib ajaloos üsna selgelt näha. Muistsed tsivilisatsioonid pühitsesid kõik, mis oli nende jaoks oluline. Nad pühitsesid võimu, jõu, tule, maa, viljakuse jne. Sama tegi meie ajale palju lähemal olev «Prantsuse revolutsioon», mis oli liberaalne revolutsioon. Kuna see oli oma põhiolemuselt ilmalik revolutsioon, siis toimus selle kaudu mineviku täielik hülgamine ja kõige vanasse süsteemi kuuluva desakraliseerimine, sealhulgas religiooni … Kuid samal ajal nõudis see inimmõistuse tõstmist tasandile, mis on justkui «püha». Teine näide on inimõiguste deklaratsioon. Deklaratsioone tehakse iga päev – eriti praegusel ajal. Parimal juhul jääb enamik deklaratsioone meelde mõneks nädalaks, kuid kindlasti ei peeta neist igavesti kinni. Inimõiguste deklaratsioon seevastu näib olevat jätnud ajalukku püsiva jälje. Ja miks see nii on? Sellepärast, et inimõiguste deklaratsioon ei ole lihtsalt deklaratsioon – see on täiemahuline usutunnistus! See on kirjutatud usutunnistuse pühalikkusega. See vastab religioossele vajadusele muuta pühaks uued põhimõtted ja uued dogmad, millele kaasaegne ühiskond pidi saama rajatud. On veel palju teisi näiteid, mida võiks tuua.

Kuid mida teeb paavst? Mida teeb Kirik? Kahjuks liiguvad nad samas suunas. Nad muudavad pühaks asjad, mis on põhimõtteliselt olulised tänapäeva maailma silmis. Toon vaid mõned näited. Me kõik teame, et ökoloogia on Püha Isa jutluste ja õpetuse teema. See uus «ökoloogiline» teoloogia läheb kaugemale lihtsatest kaalutlustest, mida võib praegusel ajahetkel otstarbekaks pidada. See on uus moraal, mida jutlustatakse kõigile. See on valdkondade ülene moraal, mida esitatakse isegi ateistidele. Miks see nii on? Sest me kõik peame austama ühist kodu, mida me nimetame «looduks» – mis on tulnud Jumala käest, kuid mis on olenemata sellest, kuidas me seda mõistame ja kuidas me seda nimetame, iseenesest kõigi inimeste ühine kodu. See nõuab religioosset karakterit, kui soovite, religioosset templit, mis on selle väljakuulutamisele reljeefselt vajutatud ning tänapäeva poliitilise maailma tungivat nõudmist – ja nii ongi Kirik vastu tulnud, et anda oma religioosne tempel, mis nagu oleme näinud, vastab tõelisele inimlikule vajadusele.

Teine näide on nõue kaotada hierarhia. On vaja eemalduda hierarhilisest nägemusest ühiskonnas – ja hierarhilisest nägemusest Kirikus. Pooldatakse ühiskonda, mis ei ole enam hierarhiline. Võim on ära jaotatud ja ümber jaotatud. Siit tuleneb vajadus jagada autoriteeti, võidelda klerikalismi vastu ja edendada naiste emantsipatsiooni. See on teema, mis on juba mõnda aega päevakorras olnud. Nüüd soovib Kirik, et naistel oleks oma koht ka selle valitsuse hierarhilises struktuuris. Kõik see tuuakse välja, et seista vastu traditsioonilisele patriarhaadile, mida peetakse paljude ajaloo vältel esinenud võimu kuritarvitamise juhtumite süsteemseks ja institutsionaliseeritud põhjuseks. Mõistagi on nende kaasaegsete väärtuste hulgas, mida pakutakse kõigile – ja eriti Kirikule, et see need pühaks teeks – ka LGBT-programm. Siin näemegi sinodaalse tunnetuse kohaldamist, mis peab paratamatult vastama praeguse aja tunnetusele koos nende «väärtustega», mis said just mainitud.

On veel üks aspekt, mis väärib meie tähelepanu. Kirik on mõistnud, et erinevatel ajaloolistel põhjustel on ta kaotanud oma usaldusväärsuse ja seega ka mõju maailmas. Selles kontekstis usub ta, et tuleb kuulutada seda, mis on «asjakohane», et jääda usaldusväärseks. Kahjuks see on paratamatu tulemus: olles kaotanud silmist oma missiooni üleloomuliku mõõtme maailmas, hakkab Kirikul maailma suhtes tekkima «kompleks», sest ta on oma maine ja usaldusväärsuse kaotanud. Seetõttu otsib ta teisi viise, kuidas püüda jääda usaldusväärseks. Ja kuna Kirik tahab, et maailm teda mõistaks, hakkab ta rääkima maailmaga sama keelt. See on aga kohutav illusioon, sest Kirik ei ole selleks loodud. On ilmselge, et Kirik ei ole loodud selleks, et piirduda vaid horisontaalse perspektiiviga.

Siinkohal võime juba teha esialgse järelduse, mis aitab meil Fiducia supplicans’i selle õigesse konteksti asetada. Miks pidi see juhtuma? Paradoksaalsel kombel vajab ilmalik maailm ikkagi Kirikut ja seda religioosset «templit», mida ainult Kirik saab anda. Ja Kirik, mis on kaotanud oma usaldusväärsuse, vajab paradoksaalsel kombel maailma! See vastastikune vajadus on loonud poliitilisel maastikul eheda koosluse ja sünergia. Fiducia supplicans vastab praeguse hetke poliitilisele vajadusele.

II Mida tähendab kohaldumine kaasaegsele poliitilisele tunnetusele?

Lubage mul korraks kõrvale kalduda filosoofiasse selleks, et jõuda asja tuumani. Kaasaegne poliitiline vaatenurk sõltub kaasaegsest mõtlemisest. See on kaasaegse mõtlemise peegeldus ja kujund. Ja kaasaegne mõtlemine lähtub uuest põhikategooriast, milleks on südametunnistus – olgu see siis kollektiivne või individuaalne. Oma südametunnistusest lähtudes rekonstrueerib kaasaegne inimene kõigepealt omaenda mõttemaailma ja seejärel teda ümbritseva maailma – maailma, millega isegi Kirik peab kohanema.

Kuid südametunnistuse seadmine kõige muu põhimõtteliseks aluseks tähendab lähtumist põhimõttest, mis on lahus tegelikkusest. Põhimõte aga, mis on lahus tegelikkusest, kaotab igal juhul oma ülimuslikkuse intelligentsuse suhtes. Sel viisil liigume kaugemale ideest, et on olemas objektiivne kord, mida tuleb mõista ja millega meie peame kohanduma. Ei, selles uues korras on inimene ise korra kehtestaja; tema südametunnistus on see, mis selle korra tema enda sees avastab ja mille pinnalt ta seejärel konstrueerib maailma enda ümber. See ongi tänapäeva poliitika selle mõiste kõige laiemas tähenduses.

Teisisõnu ei ole enam lõplikku sihti ega täiust asjade korralduses. Inimese või ühiskonna õnn ei seisne enam lõppsihis, mis on ette antud ja mis vastab nende loomusele. Asjade väline kord ei vasta enam sellele, kuidas südametunnistus seda nüüd määratleb. Inimese südametunnistus ise on maailma uue korra uus printsiip … ja seega ei ole enam mingit lõplikku sihti ega täiust asjade objektiivse korra austamises.

Sellest tulenevalt leiame tänapäeva poliitikast neli lahutamatut tunnust, mida kohtame samaväärselt ka paavst Franciscuse Kirikus, sinodaalses Kirikus.

Esiteks on tänapäeva poliitika ideoloogiline. Ta on sedavõrd ideoloogiline, kuivõrd ta asendab reaalsuse südametunnistuse loodud vaba kujutluspildiga. Ideoloogia kaasneb iga tänapäeva poliitika väljendusvormiga. Ühegi poliitilise partei tagant ei nähtu objektiivse reaalsuse mõistmine – on vaid subjektivistlik ideoloogia.

Teine tänapäeva poliitika tunnus on see, et ta on ise ennast määratlev. See on paratamatu tagajärg. Ta otsustab ise, milline poliitika peaks olema ja milline inimene peaks olema. Ta koostab oma plaanid ja projektid ise, lähtumata reaalsusest või selle analüüsist.

Tänapäeva poliitika kolmas tunnus on see, et ta on totalitaarne. «Vabaduse» kuvandi taga – selle «vabanemise» taga, mida on sajandeid ja eriti pärast liberaalset revolutsiooni esile toodud – on kaasaegne poliitika totalitaarne, sest reaalsus peab sellele vastama, isegi kui see tähendab jõu kasutamist. Individuaalses või kollektiivses teadvuses sündinud ideega kaetakse kinni konkreetne reaalsus ja reaalsus on sunnitud kohanduma. Siit tulebki totalitarism. Me elame totalitaarses maailmas, kus ideed kleebitakse reaalsusele peale, sundides reaalsust nihkuma ühes või teises suunas.

Ja viimaks neljas tunnus on see, et ta on konventsionaalne. Tänapäeva poliitika ei põhine mitte loomulikul, vaid konventsionaalsel korraldusel. Seda, mis on hea ja mille poole tuleb püüelda, ei mõisteta ja aktsepteerita enam reaalsuse uurimise pinnalt, vaid selle üle otsustatakse nüüd meelevaldselt südametunnistuse järgi.

Kuigi need neli tänapäeva poliitika tunnust ei ole midagi uut, on huvitav vaadata, kuidas need ilmnevad eriliselt just sinodaalse Kiriku juures.

Kuid enne, kui selle juurde läheme, tuleb mõista, et Katoliku Kirik ei saa jääda modernsuse suhtes ükskõikseks. On ainult kaks võimalust. Kolmandat võimalust ei ole:

• Kirik kas mõistab hukka südametunnistuse ülimuslikkuse reaalsuse ja jumaliku ilmutuse suhtes – ja kõik tänapäeva poliitikas, mis sellest tuleneb;
• või Kirik liitub selle uue süsteemiga.

See süsteem on aga kõikjal. See uus perspektiiv koos oma uue nägemusega asjadest on kõikjal. Me ei saa väita, et jääme neutraalseks, püüdes sellega mitte liiga palju kokku puutuda ja vältida selle liigset hukkamõistmist, püüdes pidada läbirääkimisi ja võita sellest midagi positiivset. Kindlasti mitte! Mida tegi Katoliku Kirik kuni Teise Vatikani Kirikukoguni? Ta mõistis selle süsteemi lihtsalt hukka. Kuid tänapäeval on Kirik sellesse süsteemi sisenenud. Kirik on selle omaks võtnud ja nüüd ta õnnistab seda. Seda ongi meie jaoks niivõrd oluline mõista. 

Sinodaalne Kirik on omal moel ideoloogiline. Ta tekitab pastoraalseid vajadusi, mis eksisteerivad ainult nende peades, kes neid välja mõtlevad. Õpetust ei võeta enam vastu, seda toodetakse. Kas te näiteks tõesti arvate, et maailmas on miljoneid LGBT-paare, kes paluvad Katoliku Kiriku õnnistust? Üldse mitte! Kuid just nendel põhjustel, mida oleme eelnevalt vaadanud, on praegu oluline, et Kirik annaks märgi – žesti. Sellistel dokumentidel nagu Fiducia supplicans on maailma jaoks poliitiline väärtus, sõltumata tegelikest õnnistamistaotlustest, sõltumata pastoraalsetest vajadustest ja sellest, kui palju õnnistusi tegelikult antakse. Ei oma tähtsust, et on inimesi, kes on selle vastu – või et isegi terved piiskoppide konverentsid on selle vastu. Oluline on see, et need tekstid on kirjutatud ja avaldatud nende poliitilise tähenduse pärast.

Sinodaalses Kirikus on ka ennastmääratlev aspekt. See tuleneb sellest, et Kirik ei näe ennast enam kui muutumatut struktuuri, mis on Jumala poolt antud muutumatute eesmärkide ja muutumatu missiooniga. Tänapäeval on Kirik lähtuvalt ajaloolistest asjaoludest ja eelkõige vastavalt hetke vajadustele võimeline end taaselustama ja andma ise endale uue lõppsihi, mis on alati võimeline edasi arenema.

Sinodaalne Kirik on ka totalitaarne. Miks see nii on? Sellepärast, et Kirik kui sotsiaalne organ on sunnitud kohanduma põhimõtetega, mis ei ole talle loomuomased. Asjade reaalsus on vägivaldselt moonutatud ja sellest tulenevad erinevad reaktsioonid – olgu need siis täiuslikud või ebatäiuslikud, täielikud või mittetäielikud. Sageli on välja toodud ilmne vastuolu sinodaalse Kiriku – mis on avatud kõigile, kus igaüks saab sõna võtta, osaleda jne – ja Kiriku vahel, mis kehtestab väga autoritaarseid meetmeid – eelkõige paavst Franciscuse poolt tema pontifikaadi algusest peale. Kui see vastuolu on välja toodud, kuidas seda siis seletada? Vastus on lihtne: sinodaalne Kirik on totalitaarne! Reaalsus kaetakse kinni teoreetiliste kontseptsioonide ja ideedega, isegi kui need sellele ei vasta. Kes kasutab vägivalda, et kujundada asju oma tahtmise järgi, on totalitaarne. Kiriku autoriteeti kasutatakse selleks, et asju peale suruda, samal ajal väites, et kõiki võetakse kuulda.

Ja viimaks, sinodaalne Kirik on ka konventsionaalne. Teoreetiliselt on see sinodaalne baas, mis soovitab valitsuse eelistusi. See, mida otsustatakse, esitatakse alati nii: Jumala rahvas tervikuna on sensus fidei kaudu soovitanud võtta ette teatud tee või teekond.

Kõik ülaltoodu annab seega võtme, mis aitab meil mõista praeguseid sündmusi. Selle pontifikaadi peamisi otsuseid tuleb vaadelda kui soovi vastata võimalikult täpselt praeguse maailma – poliitilise maailma – olulistele põhimõtetele ja kõigele, mida see võib kaasa tuua. 

III Sinod – revolutsiooniline vahend

Vaadakem nüüd selles kontekstis sinodit kui sellist. Kas sinodil on eriline roll täita?

Ma ei hakka siinkohal peatuma teoloogilistel ja õpetuslikel aspektidel. Sinod on lihtsalt kollegiaalsuse väljendus – selle soovi väljendus, et Kirikut juhitakse ühiselt alates rohujuuretasandist.

Selle kõrval on sinodil ka praktiline – võiksime öelda, et «poliitiline» – eesmärk. Mis see on? Sinodi ülesandeks on ideede levitamine, mida tahetakse edasi anda ja muuta seaduseks, omistades need Jumala rahva ootusele, palvele või isegi vajadusele. Mõistagi ei saa Kirik jätta reageerimata millelegi, mida Kirikus kõik näivad soovivat, sest selle aluseks on sensus fidei. Paratamatult kuuleme aga kõiges, mida Jumala rahvas soovib, selle kaja, mida tänane maailm Kirikult ootab.

Kui te vaatate sinodi töödokumenti Instrumentum laboris’t,^[1] mis avaldati veidi üle aasta tagasi, siis leiate sealt kõike. See on tohutu klomp – vormitu mass, milles on kõike ja vastupidist kõigele, mis selles on. Ent hoides käes sellist dokumenti, valivad võimulolijad sealt selle, mida nad paremaks peavad: «See on õige hetk, et selles küsimuses tegutseda, aeg on küps, olukord on valmis, me võime selle asjaga edasi liikuda…».

Niisiis, millised on selle vältimatud tagajärjed? Öeldes alati kõigele «jah» – ning «jah» ka kõigele, mis selle vastu käib –, lähtumata doktrinaalsest põhimõttest ja tegelikkusest, vaid ainult kuulates kõigi ootusi, jõuame selleni, et teeme asju, mis ei ole tegelikkusega kooskõlas.

On oluline rõhutada seda tegelikkusest irdumise aspekti, sest sinodaalne Kirik on Kirik, mis väidetavalt kuulab kõiki – mille kindlaks jalgealuseks on Jumala rahva tunded. Tegelikult on see aga lihtsalt utoopiline! See «õnnistus», mida Fiducia supplicans ette näeb, ei ole lihtsalt viga, see on utoopia! Sellel ei ole mingit tähendust ja selle taga peitub fantastiline unistus uuest maailmast – koos täiesti uuenenud Kirikuga, mis sellele järgneb. See on omamoodi millenarianism. See on utoopiline, millenarianistlik illusioon, mis asub täielikult väljaspool reaalsust. 

Kuid konkreetne reaalsus – tõeline reaalsus –, mida Kirik on kutsutud tundma ja kuulutama, on evangeeliumide, katoliku dogma, jumaliku ilmutuse, meie Issanda Jeesuse Kristuse, katoliku moraali ja patu vastase võitluse reaalsus. Reformaatorite jaoks aga on see kõik muutunud abstraktseks reaalsuseks, mis ei mõjuta enam igapäevaelu. Nende vaatenurgast loeb vaid suhe Jumala rahvaga. Seda peetakse oma utoopiatest hoolimata ainsaks konkreetseks reaalsuseks ja see on radikaalselt vastuolus kõigega, mida peetakse Kiriku õpetuseks. Nad ei eita Kiriku õpetust otseselt – see on lihtsalt kõrvale pandud, kui abstraktne tõde.

Tänapäeva Kirik on sellesse süsteemi haaratud. Ta on selle süsteemi külge aheldatud, sellest võlutud ja sellesse takerdunud … Olude sunnil Kirik kuulab ja püüab rahuldada kõigi ootusi, ilma et ta osutaks mingile lõppsihile või ülimale täiuslikkusele. Ei ole enam mingit transtsendentsust ega ülimat hüve, mida saavutada – kes räägib tänapäeval veel igavesest elust?

Vaadake vaid Kiriku tänast olukorda! Praegu käib üleilmne arutelu nende «õnnistuste» üle. Õnneks on olnud reaktsioone. Aga te näete, kuhu me oleme jõudnud … Samal ajal, kui terved piiskoppide konverentsid ja kogu maailm arutavad, kas homoseksuaale õnnistada või mitte, ei räägi me enam evangeeliumidest; me ei räägi enam meie Issandast; me ei räägi enam pühitsevast armust; me ei räägi enam Ristist … Miks? Sest see kõik on liiga abstraktne.

Kiriku hierarhia on täna samasuguses olukorras, kui olid pereisad pärast 1968. aastat. Ma räägin pettunud isadest, kes 1968. aastast ei teadnud enam, miks neil on lapsed. Pärast 1968. aasta kriisi ja sellele järgnenud järkjärgulist allakäiku ei tea pereisa enam, miks ta on isa. Ta ei tea enam, millises suunas ta peaks oma lapsi kasvatama ega ka seda, miks ta peaks neid kasvatama. Mida teeb siis tänapäeva isa?

Kõigepealt peab perekond kokku hoidma. Sest kui laste kasvatamisel ei ole enam eesmärki – mis täielikult õigustab isa ja ema rolli –, siis on oht, et pere laguneb. Ent isegi kui isa suudab oma perekonda koos hoida, siis tema roll taandub lihtsate materiaalsete nõudmiste täitmiseks. Laps on näljane: seega tuleb talle anda toitu. Laps vajab haridust: ta saadetakse kooli. Ta vajab liikumist, ta vajab arsti, ta vajab riideid … ja kõige selle juures ei tea me põhjust, MIKS see nii on. Eesmärgile osutamise asemel reageeritakse vaid erinevatele nõudmistele – headele või halbadele –, mis jäävad aga juhuslikuks. See on laastav.

Sinodaalne Kirik vastab sellele allakäinud ja halvatud isadusele, mida võib näha perekondades pärast 1968. aastat. Ja mida lapsed enamasti tahavad? Kindlasti mitte kasvatust ja õpetust – nad tahavad oma viimaste kapriiside täitmist!

IV Fiducia supplicans: vana lugu

Eelnevate kaalutlustega oleme paika pannud põhjused, mille tõttu saab võimalikuks õnnistada väljaspool abielu kooselavaid ja samasoolisi paare. Kuid peame vaatama seda hiljutist avaldust ka kui uut peatükki ühes palju vanemas loos. Seda on oluline mõista, sest tegemist on Kiriku järeleandmisega kaasaegse ühiskonna survele.

Kust see surve tuleb? Miks on see surve nii tugev? Kui me tahame mõista selle tõsidust, mida Kirik on otsustanud, peame mõistma, kui suur on surve, mille all Kirik on.

Esiteks peame meelde tuletama põhimõtte: Revolutsioon on oma olemuselt kehtiva korra hävitamine. Ma räägin siinkohal Revolutsioonist suure tähega ja selle mõiste kõige laiemas tähenduses, mis hõlmab kõiki võimalikke revolutsiooniliike. Revolutsioonid hävitavad kogu kehtiva korra ja selleks peavad nad hävitama igasugused eristused, sest kus ei ole eristusi, ei saa ka olla korda.

Näiteks, miks on perekonnas kord? Selles on kord, sest seal on olemas eristused. Isa ei ole ema, ega vanaisa, ega laps, ega poeg, ega tütar. Isa on isa ja mitte keegi teine. Samamoodi ema on ema ja mitte keegi teine. Perekonnas on loomulikult kehtestatud kord ja iga liige peab täitma oma osa, mis võimaldab perekonnal täita oma eesmärki.

Kuna revolutsioon hävitab igasuguse korra, siis peab see hävitama kõik eristused mitte ainult perekonnas, vaid ka ühiskonnas tervikuna. Miks peab need hävitama? Püüame läheneda nendele printsiipidele teoloogiliselt. Miks peab revolutsioon hävitama kõik eristused? 

Aga lihtsalt sellepärast, et eristused lähtuvad ühel või teisel viisil kõige olulisemast eristusest, mis on eristus inimliku ja jumaliku – inimese ja Jumala – vahel. Esimene revolutsioon algas Luciferiga, kes ei aktsepteerinud eristust iseenda ja Jumala vahel. Kogu modernismi lahinguplaan, milles segunevad omavahel üleloomulik ja loomulik, on vaid selle revolutsiooni ilming. Inimese südametunnistuse jumalikustamine on ka üks viis selle põhilise eristuse kõrvaldamiseks. Sel viisil saab inimesest endast hea ja kurja printsiip. Temast saab tõe ja vale printsiip.

Sellest vaatepunktist lähtudes, tuleb kaotada kõik traditsioonilised eristused, mis on seotud terve mõistusega, sest need viitavad sellele juba mainitud põhilisele eristusele. Need on kaja esimesest ja ülimast eristusest inimese ja Jumala vahel. Need eristused on olemuslikult seotud hüljatud korraga, mis tuleb uuesti üle vaadata – liikudes ülevalt alla. Väga sageli tehakse ka keelelisi ettekirjutusi: teatud väljendeid ja teatud sõnu ei tohi enam kasutada. Neid demoniseeritakse, eriti kui tegemist on väljenditega, mis peegeldavad traditsioonilisi eristusi.

Mõned konkreetsed näited hõlmaksid traditsioonilisi eristusi õpetaja ja õpilase vahel, tööandja ja töötaja vahel, vanemate ja laste vahel, preestrite ja ilmikute vahel; samuti on eristused erinevate rahvuste või erinevate usutunnistuste vahel. Need eristused on kõrvaldatud või vähemalt ümber hinnatud. Rõhk asetatakse sellele, mis on inimestel ühine: maa, meie ühine kodu, inimväärikus, inimõigused ja nii edasi.

Mis on aga konkreetselt see lõplik eristus, mis tuleb hävitada? Mis on see eristus, mis on kõige sügavamalt juurdunud inimese ja kõigi loomade füüsilises loomuses? Mis on see eristus, mis tuli loomispäeval otse Jumala käest? Mis see on? Ta lõi nad meheks ja naiseks.^[2] Jumal lõi isased ja emased loomad. Jumal lõi mehe ja naise. See eristus on esimene ja kõige ilmsem – ja selle eristusega sidus Jumal väga konkreetsed ülesanded ja rollid.

Kui see eristus kaotada või kui maailm ei suuda seda enam mõista, siis kuidas saab seletada isaduse ilu? Isadus on Jumala autoriteedi avaldumine ja kehtestamine siin maa peal. See suurepärane kontseptsioon on osa Jumalikust Ilmutusest. Seda rõhutab ka püha Paulus. Isa, kes näeb oma missiooni Jumala loomistöö jätkuna, väljendab midagi tõeliselt õilsat! Kuid tänapäeval muutub see kõik arusaamatuks ja tuleb hävitada. Tahetakse jõuda inimkonnani, kus keegi ei saa enam aru, kes on mees ja naine või isegi mida tähendab olla mees- või naissoost. See eristus tuleb kaotada – vähemalt inimeste peades.

Seega on see protsess tegelikult kaugele jõudnud ja seda väga selgel põhjusel, mida on vaja mõista koos kõigi selle peensustega. Kõige selle taga on saatanlik tahe – selle sõna sügavaimas teoloogilises tähenduses. Saatan ise on see, kes esimesena seda eristust eitas ja ta tahab, et kõik – eranditult – käiksid sama teed: „Te saate Jumala sarnaseks.“^[3]

Ja kõigi nende eristuste kõrvaldamine – eriti selle viimase kõrvaldamine – viib inimkonna enesehävitamiseni. See on inimkond, kus ei ole enam isa ja ema, sest nad ei tea enam, mis on isa või ema või mees või naine. See on tsivilisatsioon, mis on määratud välja surema. See ei saa jätkuda. Aga miks see ei saa jätkuda? Sest saatan on mõrvarlik. Ta on algusest peale püüdnud inimest petta, et teda hävitada – ja ta on edukas! Tänapäeval peavad kõik nende uute põhimõtete ja erisuste kaotamisega nõustuma – mõistagi teatud tolerantsi ja nüanssidega, sest tegelikku mängu tuleb osavalt varjata. Sellegipoolest on selge, et kõik on tänapäeval kohustatud ühel või teisel viisil nende eristuste kaotamist aktsepteerima ja ühes sellega ka seda uut korda, millele need viitavad.

Kuid miks toimus Inkarnatsioon? Miks asutati Katoliku Kirik? Milline on Kiriku roll? Milline on paavsti roll? Just selle eksimuse vastu võitlemine! See on nende eristuste väljatoomine – alustades esimesest Jumala ja inimese vahelisest eristusest ja sealt edasi kõik sellest tulenevad eristused. Nende roll on taastada kord, mille patt hävitas ja mida revolutsioonid ajaloo vältel hävitavad. See on Katoliku Kiriku missioon. See oli Inkarnatsiooni põhjus.

Kuid mida teevad katoliku kirikumehed praegu? Nad mitte ainult ei lähe maailmaga kaasa, liikudes samas suunas kui tänapäeva maailm, vaid nad annavad sellele ka oma õnnistuse! Nii et siinkohal võib lõpuks mõista Fiducia supplicans’i tõsidust. On oluline, et igaüks meist teeks pingutusi mõistmaks, mis täpselt on praegu toimuvas kaalul. Tegevuskava on kindlaks määratud. Ei ole tegelikult oluline, kas neid õnnistusi antakse või mitte; võib-olla ei ole selleks õige aeg, võib-olla hiljem, võib-olla mitte Aafrikas … Ei! Tegelik probleem on palju tõsisem: katoliku kirikumehed on neid põhimõtteid õnnistanud. Ja kuidas saame meie seda siis enda jaoks seletada?

V Kas paavst Franciscus on ainuisikuliselt vastutav?

Paraku pidi see kõik nii kaugele jõudma. Jah, me oleme nördinud, kuid mitte eriti üllatunud. Ent miks pidi see nii kaugele jõudma? Sest moraal on dogma ja usu vili – mitte vastupidi. Ma määratlen oma käitumisreeglid selle alusel, mida ma usun Jumala, inimese, hinge, patu ja lunastuse kohta. Ma panen oma käitumisreeglid paika ju selle põhjal, mida ma usun olevat tõde.

Võtame näiteks usuvabaduse, mis on kaasaegsete eksituste ning dogmade ja usu allakäigu kõige silmatorkavam ilming. Usuvabadust on kuulutatud üle kuuekümne aasta [Teisest Vatikani] kirikukogust alates. Mida võib siis oodata? Kui me võime valida oma jumala, valida oma ettekujutuse Jumalast või isegi selle, et meil ei ole Jumalast üldse ettekujutust, siis võime, a fortiori, valida oma käitumis- ja moraalireeglid – ning me võime ka valida, millised me tahame olla. Kui me ei ole rahul sellega, mida Jumal meile andis, või sellega, kuidas Jumal meid lõi (mingi veidra loomuseaduse idee kohaselt), siis võime valida, kas me tahame muuta seda, kes me oleme ja olla midagi muud. Miks mitte? Kuna me võime ise valida oma jumala ja oma religiooni – ja seda õpetab tänapäeval Kirik –, siis võime, a fortiori, ka valida kõike muud, näiteks kellega me hakkame koos elama ja kellega me loome perekonna – või mingi «perekonna»-laadse koosluse…

Teine näide on oikumeenia. Mis siis on oikumeenia? See on religioonide vaheline flirt! Seetõttu paratamatult, kui oleme läbi põimunud oikumeenia vaimsusest, siis varem või hiljem järgneb sellele ka kõikelubav moraal. Moraal on dogma vili. Dogma hävitati juba ammu. Seega tuli teha vaid järeldused – ja paavst Franciscus teebki seda lihtsalt ja üsna loogiliselt. Kuid probleem ei alanud temast.

Seepärast on Vennaskonna ülesanne minna tagasi põhjuste ja algsete põhimõtete juurde.

VI Aja märk

Kas selles mustris on mingeid spetsiifilisi elemente, mis on omased praegusele kriisile Kirikus? Peame tunnistama, et on elemente, mis on uued.

Tahaksin mainida nendest vaid üht: vaimupimedus. Me elame ajal, mil kirikumehed on pimedad. Kui nad peavad teatud küsimusi lahendama, siis nad isegi ei vaevu enam küsima, kas nad on traditsiooniga kooskõlas või sellega vastuolus … Kõik see on juba aegunud. Valitseb täielik pimedus ja see on kõige hullem karistus. Vaimupimedus on kindlasti Jumala karistus. See on märk sellest, et Jumal on eemale tõmbunud. Jumal on oma valguse ära võtnud. See on Jumala vastus: Ta vaikib.

Miks Jumal vaikib? Sest kuuskümmend aastat ei ole tahetud Teda kuulata. Seepärast tõmbus Jumal eemale ja nüüd Ta näitab kõigile hea tahtega inimestele, mis juhtub siis, kui Teda enam kohal ei ole. Ta näitab oma tagasitõmbumise tagajärgi. See on karistus, mis on määratud inimesele, kes on haaratud maailmast, kes otsib pidevalt mugavusi, mida maailm pakub ja kes püüab ennekõike maailmaga kohaneda. Varem või hiljem jääb ta pimedaks. Maailm pimestab teda oma kavalustega. Maailm pimestab mõistuse ja hävitab tahte. See on vältimatu: te kas mõistate hukka kõik, mis maailmas on valesti või lasete end sisse tõmmata – ja siis varem või hiljem te jääte pimedaks.

Sellele järgneb üleloomuliku tunnetuse ja õige otsustusvõime täielik kaotamine – mitte ainult otsustusvõime kaotamine seoses üleloomuliku reaalsusega, nagu Püha Kolmainsus ja lunastus, vaid ka otsustusvõime kaotamine seoses loomuliku reaalsusega. Ei olda enam võimelised mõistma kõige elementaarsemaid ja ilmsemaid eristusi, mis on inimloomusesse sisse kirjutatud. Ei olda enam võimelised kaitsma nende eristuste tähendust. See on tõeline vaimupimedus.

Kuuskümmend aastat vigu, kaost ja valesid. Kuuskümmend aastat maailma ees alistumist. See on see, milleni me oleme jõudnud – ja see on see, mida õnnistatakse.

VII Südametunnistuse ülemvõimust Kristus Kuninga ülemvõimuni

Kas siis on olemas lahendus?

Kindlasti on! Ja esimene lahendus on uskuda Jumala armu.

Soov meeldida maailmale ja hirm maailmaga vastuollu minna tuleneb puhtalt loomulikust ja poliitilisest asjade nägemusest. Sellepärast ma rõhutan seda sõna eriliselt. See on nägemus, mis on puhtalt inimlik ja milles küsimus armust ei ole enam oluline. Arm on sellest pildist lihtsalt välja jäetud. Sellesse ei usuta enam.

Ja maailm, milles me elame, jätkab oma teed paratamatult suunas, mille ta on valinud, sest ei ole mingit üleloomulikku elementi, mis suudaks seda muuta. Armu ei ole. Puudub lunastus, mis suudaks seda maailma uuendada. Lunastus tähendab nüüdsest midagi muud.

Kuid meie peame uskuma armu.

Ja teine lahendus, mis käib armuga käsikäes – mis tuleneb meie usust Jumala armu – on see, mida peapiiskop Lefebvre igal võimalusel ja igas jutluses rõhutas. See on selle aarde kvintessents, mille Tema Arm meile jättis. See on väga lihtne lahendus, kui me seda hästi mõistame ja sellele täielikult pühendume.

See on Kristus Kuningas! Me peame pöörduma tagasi Kristus Kuninga juurde.

Oleme näinud, et see on peaasjalikult poliitiline probleem, mis rõhub maailma ja Kirikut.

Seepärast peame pöörduma tagasi Kristus Kuninga juurde.

Ennekõike on Ta intellektide Kuningas. Ta on mõistuste Kuningas. Ta on ainus, kes on võimeline valgustama nii üleloomulikult kui ka loomulikult. Me oleme näinud, kuidas kaotades üleloomuliku valguse, kaotame varem või hiljem valguse ka kõige ilmsemate loomulike asjade puhul.

Ta on ka südamete Kuningas – tõelise armastuse kuningas. See on see, mis on puudu. Kõik räägivad armastusest. Kui aga kaotatakse armurikkuse mõiste, lunastuse mõiste, Jumala mõiste, siis näete kergesti, kuidas sõna «armastus» võib omandada skandaalseid tähendusi – isegi Katoliku Kiriku sees – ja seda, mis ei ole armastus, nimetatakse siis armastuseks. Õnnistatakse armastust, kuid millist armastust? 

Intellektide Kuningas, südamete Kuningas, tõelise armastuse Kuningas … ja Ta on rahvaste Kuningas. Peame vaatama kõigi nende Kiriku poolt õnnistatud valepõhimõtete ebakõla ning kaaluma nende tagajärgi ja tulemusi: Maailm ei ole kunagi varem olnud nii katastroofilises olukorras – maailm on sõjas … ja mitte keegi Katoliku Kirikus ei ütle, et lahendus on Kristus Kuningas! Aga miks see nii on? Sest üleloomulik valgus on kaotatud – ja koos sellega on kaotatud ka loomulik valgus.

Püüdlus rahu poole – mis on poliitiline probleem selle sõna kõige õilsamas tähenduses – hõlmab nägemust inimesest ja ajaloost. See sisaldab programmi. Meie olukorras, Kiriku praeguses olukorras, saame veel paremini mõista Kristus Kuninga ülemvõimu. Me võime ka sügavamalt mõista, milleni on viinud selle õpetuse, selle dogma, selle põhimõtte hülgamine … me näeme, kuhu see kõik on viinud. See on viinud kogu korra hävitamiseni, nii Kirikus kui ka maailmas.

Kristus Kuningas ei ole abstraktne idee. Ta ei ole lihtsalt unistus. Ta ei ole soovunelm. Ta on ainus abinõu, mis on Kirikule antud, et kõik taastada – ja see abinõu on antud ainult Kirikule. See on kindlasti paradoks, mis on tänapäeva Kirikus muutunud arusaamatuks, sest Kirik ei taha olla mitte ainult maailmas, vaid ka osa maailmast. Kristus Kuningas on aga abinõu, mida ainult Kirik saab mõista ja inimkonnale pakkuda. Kristus Kuningas on tema aare. See on tema sotsiaalõpetuse kvintessents. Ainult temale on usaldatud Kristuse kuningavõim. Ainult tema üksi saab seda kuulutada ja panna see vilja kandma – ja ainult tema kaudu saab kuningate Kuningas valitseda inimeste üle: Tema, kes on tee, tõde ja elu.^[4]

Eestikeelne tõlge ilmus algselt veebilehel FSSPX.ee ja avaldatakse Meie Kirikus asjakohase loaga.

 

^[1] Sinodaalsuse sinodi esimese sessiooni töödokument (Oktoober 2023), «Tee avaraks oma telgiruum».

^[2] 1Ms 1:27-28 «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: «Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!»»
Mt 19:4 «Tema aga vastas: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?»
Mk 10:6 «Aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks.»

^[3] 1Ms 3:4-5 «Ja madu ütles naisele: «Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.»»

^[4] Vt. Jh 1

Kogu kristlaskond käärib – käib elav arutelu selle üle, kas karjase- ehk preestriametit võib avada naistele, traditsiooniliselt on seda tõrjutud. Laialdast üksmeelt selles küsimuses siiski ei paista. Teema on juba pikka aega olnud esil nii suurtes kui vähemuskirikutes, aga ka väiksemates kogukondades. Arutelu on alguse saanud ja peamiselt toimunud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Just neis piirkondades on ühiskondlike olude muutus olnud kõige ulatuslikum ning traditsioone on vaidlustatud jõulisemalt kui kuskil mujal. Püüdlus lõpetada naiste diskrimineerimine tööelus on küsimuse teinud kuumaks, avalikus arutelus naiste ordineerimisest on see lahvatanud leekidesse. Vastuseismist naiste ordineerimisele peetakse naiste alaväärtustamise järelkajaks ning püüdeks hoida mehi võimu juures.

I Õigeusu ja roomakatoliku kiriku seisukoht

On hämmastav, et taolisel käral naiste ordineerimise üle ei ole mingit mõju ida ortodoksi kirikule ega vanadele orientaalsetele Lähis-Ida kirikutele. Nagu muudes küsimustes, ei võta nad ka selles küsimuses omaks protestantide praktikat. Naiste ordineerimise küsimus on välistatud ning selle üle teiste kirikutega ei arutleta.

Seevastu roomakatoliku on kõlanud hääli «avatuse» kaitseks. Taolisel puhul ei ole naiste ordineerimise vastu nähtud mingeid õpetuslikke takistusi, vaid probleemi peetakse pigem põhinevat kanoonilisel õigusel – mis aga on põhimõtteliselt avatud uuendustele ja täpsustustele. Seepärast ennustab roomakatoliku teoloog Basilius Streithofen 1994. aastal ajalehes Die Welt avaldatud artiklis, et tulevik toob Saksa katoliku kirikule uue kirikulõhe. Tema hinnangul saab see jagunemine olema nii oluline, et katoliikluse seisukohalt ei ole see proportsioonilt väiksem kui reformatsiooniaja taganemine. Paavst Johannes Paulus II püüdis seda arengut ohjeldada 1994. aasta mais avaldatud apostliku kirjaga Ordinatio sacerdotalis. Selles kuulutab ta tuginedes Piiblile ja kahe tuhande aasta vanusele traditsioonile, et preestriamet on antud üksnes meestele: «Et kõrvaldada igasugune kahtlus seda kiriku jumalikku korda puudutavas asjas kuulutan oma ametist lähtuvalt, et kirikul ei ole mingisugust volitust ordineerida naisi preestriteks. Samuti kuulutan, et see lahendus on kiriku kõigile usklikele siduv kuni lõpuni.» See paavsti autoriteetne sõna loomulikult ei vaigista selles küsimuses peetavat arutelu, aga see väljendab ühemõtteliselt katoliku kiriku ametlikku seisukohta.

II Anglikaani kirik ja protestantlike maade kirikud

Anglikaani kirikust (Inglismaa kirik ja selle sõsarkirikud erinevatel mandritel) on seevastu läbi käinud suurem keeristorm. Novembris 1992 kiitis Inglise kiriku kirikukogu heaks naiste ordineerimise preestriametisse. Nagu oli arvata, pöördusid selle tagajärjel sajad preestrid, diakonid, piiskopid ja terved kogudused roomakatoliiklusse, kuna nad uskusid, et vaid nõnda saavad nad jääda ustavaks oma südametunnistuse häälele. Anglikaani kirikule on traditsiooniliselt olnud omane jagunemine anglokatoliiklikku ja liberaalsemasse tiiba (kõrgkiriklased ja madalkiriklased). Tõenäoliselt anglikaani kiriku profiil edaspidi selgelt muutub, kuna kõrgkiriklaste positsioon on märgatavalt nõrgenenud.

Saksa evangeelsetes maakirikutes on naiste ordineerimine olnud pikemaajalise protsessi tulemus. Kuna ordineeritud preestritest oli sõja ajal ja kohe pärast sõda puudus, hakkasid naised paljudes kirikutes täitma preesterlikke ülesandeid lähtudes põhimõttest: häda ajab härja kaevu. Kõiki senikehtinud reegleid ei peetud enam siduvaks. Sellele lisaks oli paljudel puhkudel ebaselge arusaam ametist ja ametisse pühitsemisest, ordinatsioonist. Eranditest sai tervikut muutev reegel. Üks maakirik teise järel tunnustas naiste ordineerimist ning ilma teoloogiliste põhjendusteta asuti ulatuslikult naisi preestriks ordineerima. Alguses tagati südametunnistuse vabadus neile pastoritele, kes pidasid seda Piibli ja usutunnistuse vastaseks, kuid praeguseks on see lubadus tegelikkuses tühistatud. Ühinenud Saksa evangeelse kiriku (EKD) teoloogiakomitee märkis juulis 1992 selgelt: «Naiste ordineerimise vastane kriitika põhimõttelise küsimusena vastandub evangeelse kiriku õpetuslikule alusele. … naiste ordineerimine ei saa olla Piibli vastane, kuna Jeesus kutsus ühtmoodi nii naisi kui mehi … lugedes piiblikohti, mis tunduvad olevat naiste ordineerimise vastu, tuleb silmas pidada nende ebajärjekindlust ja seotust oma kaasajaga.» Need, kes olid varem olnud süüdistanud naiste ordineerimist vastandumises Piiblile ja usutunnistusele, leidsid end ise süüdistatavate ja hukkamõistetute seast. Nende arusaama peeti piibli- ja usutunnistuse vastaseks.

Nii Luterlikus maailmaliidus kui Kirikute maailmanõukogus räägitakse üha selgemalt, et vastuseis naiste ordineerimisele tuleb lõpetada. Ortodokside ja katoliiklaste pärast hoitakse end teatud määral tagasi. Ometigi esitas üks India naisteoloog juba Luterliku maailmaliidu koosolekul Curitibas 1991. aastal, et vastuseis naiste ordineerimisele väljendab diskrimineerimist, mida tuleb pidada seksismiks ehk rassismi üheks avaldumisvormiks. Kogu selle arengu tulemusel on naiste ordineerimise vastu olijad sisuliselt kuulutatud «eetiliselt eksiõpetuslikeks».

Kogu arvamuste ja seisukohtade virvarri keskel tuleks küsida: Kellel on õigus? Kuidas olukorda lahendada? Milline tee tuleks valida Piiblisse ja usutunnistusse tõsiselt suhtuval kirikul? Pole mingit kahtlust, et naiste ordineerimise küsimus on dogmaatiline, usku ja õpetust puudutav küsimus. See ei ole valiku võimalus (adiafora), millest võib põhjendatult arvata ühel või teisel viisil. Kuna küsimus naiste ordineerimisest puudutab õpetust kiriku osadusest ja selle praktiseerimisest, on see niivõrd oluline, et paljud kirikud on selle pärast lõhenenud. Naiste ordineerimise puhul ei ole tegemist millegi vähema kui küsimusega evangeeliumist, sest evangeeliumi olemusse kuulub, et seda kuulutatakse ja sellega toimetatakse legitiimiselt, s.t õige ja tõelise seadmise kohaselt ning täie volitusega. Seega on väga oluline küsimus ametikandja volitusest ja õigusest evangeeliumi sulasena töötada.

III Kaasaegse arutelu probleemid

Naiste ordineerimise üle toimuvas arutelus põrkutakse põhiliselt nelja teoloogilise küsimusega: (a) Kuidas me mõistame Piiblit? (b) Kuidas me mõistame kirikut ja vaimulikku ametit? (c) Kuidas me mõistame kristoloogiat (õpetust Kristusest) ja Püha Kolmainsust? (d) Kuidas me mõistame loomiskorda ja lunastust? Järgnevalt käsitleme neid küsimusi lühidalt.

(A) Piibliküsimus

Piibli nn klassikalised naiste ordineerimist käsitlevad kohad on 1Kr 14:33–40 ja 1Tm 2:9–15. Lisaks on põhjust käsitleda 1Kr 11:1–16, kus peetakse enesestmõistetavaks, et naine prohveteerib või palvetab. Nende piiblikohtade seletamisel ja kohaldamiselt tuleb hoolikalt jälgida, et naiste ordineerimise piibellikku käsitlust ei manipuleeriks mitte valitsevad kultuurisotsioloogilised rollimudelid, vaid otsustav oleks Piibli enda ilmutus. Manipuleerimise oht ei puuduta mitte ainult neid, kes peavad neid kohti naiste ordineerimist keelavateks, vaid ka selle kaitsjaid, kes ei leia Piiblist sellele ühtki takistust.

Nende kohtade detailne tõlgendamine on praeguseni vaieldav. Siinkohal ei ole võimalik kõikidesse tõlgendustesse süveneda või neid kriitiliselt hinnata. Ilma kahtluseta lähtub tekstist siiski ühelt poolt (1Kr 11) õpetus sellest, et naised võivad prohveteerida ja palvetada ning teisalt (1Kr 14) vaikimise käsk ehk naised peavad hoiduma õpetamisest koguduse jumalateenistusel. Kas kummalgi puhul peetakse silmas seda, mida me peame jumalateenistuseks tänapäeval – nagu mõned piiblitõlked 1Kr 11 pealkirjastavad «Naised jumalateenistusel» – ning kas 1Kr 14 on sellega identne? Need on küsimused, mis vajavad süvenemist. Teisejärguline on see, kas need kohad osutavad üksnes abielus olevatele naistele. Sel juhul tuleks uurida, mis vanuses abielluti ning kes kuulusid vallaliste hulka. Samas on väga oluline, et Paulus (1Kr 14:37) nõuab: «See, mis ma teile kirjutan, on Issanda käsk.» Vaevalt esitataks «Issanda käsku» pelgalt austusest oma aja tavade ja kommete pärast või et vastata oma aja nõuetele ja ühiskondlike ootustega.

Me ei saa sulgeda silmi ka tõsiasja ees, et kõikidest oma järgijatest – nii meestest kui naistest – valis Kristus apostliteks kaksteist meest. Need ei olnud meelevaldselt asendatavad teenijad, vaid Kristus liitis nad enese ja nende ülesandega otsesel, nende isikut puudutava viisil: «Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» (Jh 20:21) Ehkki Kristus rikkus ja tühistas mitmeid naisi puudutavaid juudi reegleid, ei kutsunud Ta siiski naisi apostliteks. Ammugi ei usaldanud ta ülemises toas armulauda seades selle toimetamist ühelegi naisele, kui Ta ütles apostlitele: «Seda tehke minu mälestuseks.» Sellele lisaks ei ole võimalik leida ühtegi piiblikohta, kus apostlid oleksid omalt poolt kutsunud ametisse naist või oleksid naisele käte pealepanemise kaudu osalenud karjase ametisse seadmisel. Kui tänapäeval toimitakse teisiti, siis tähendab see lahknemist Kristuse seadmisest ja varase kiriku praktikast. See oleks oluline, isegi saatuslik otsus. Algkirik ilmselgelt ei tunnustanud naiste ordineerimist, ehkki paganlik ühiskond erinevate preestritaridega pakkus selleks eeskuju.

Naiste ordineerimise edendajad peavad näitama, et nad tegutsevad Kristuse seadmise kohaselt ning kooskõlas sellega, mida Jeesus ise tegi. Kui selles kindlust ei ole, siis ei ole meil ühtki pädevat õigustust ega asjakohast volitust ordineerida naise preestriteks. Ja seda sõltumata sellest, et tänapäevane mehe ja naise ühiskondlik positsioon justkui toetaks seda. Asi pole ka selles, et naiste vabastamine justkui nõuaks seda või et naiste mitmesuguseid ande saaks pastori ametit pidades edukalt kasutada. Otsustavaks on jätkuvalt küsimus: Kas me tegutseme Kristuse seadmise kohaselt või mitte? See eeldab loomulikult seda, et praeguse arusaama kohaselt põhineb ordinatsiooniga antav amet Kristuse seadmisel ja apostlikul kutsumisel. Tuntud piibliuurija Heinrich Rengstorf tabab siin naelapead: «Kiriku ameti tegeliku valdajana Jeesus Kristus ise loob ja annab selle ameti praegusel ajal inimestele, kes on Tema esindajad, samal moel, nagu Ta toimis kiriku alguses, kui Ta seadis apostlid ametisse. Sel puhul Tema valib välja ja varustab praegused ametikandjad oma volitusega ja vaimuliku meelevallaga oma teenistusse samal moel, nagu Ta andis oma apostlitele. Sel juhul on meil kõikidest erinevustest hoolimata apostolaadi ja praeguse ameti vahel vaieldamatult ühemõtteline järjepidevus, millel põhineva vastutusega me ordineerimisõigust kasutame.»

[EELK Kirikukäsiraamat selgitab vaimuliku ordinatsiooni tähendust järgnevalt: Kiriku jätkuvaks hüvanguks on Jumal andnud apostliku ameti, mille rajas meie Issand ja mida on kandnud edasi apostlid. Nagu Kristus valis ja läkitas apostlid, nii valib ja kutsub Ta ka nüüd Püha Vaimu läbi inimesi kiriku vaimulikku ametisse (Mt 10:1–4; Mt 16:17–19; Jh 20:21–23). Vaimulikuamet on Jumala seatud ning Jumala kingitus oma kirikule. Vaimulikud on saadikute ja sõnumitoojatena Jeesuse Kristuse esindajad koguduse ees ja vahendavad Tema lepitussõnumit. Juhi ja õpetajana kutsuvad nad kogudust kuuletuma Jeesusele Kristusele, karjastena koguvad ja juhatavad meie Ülemkarjase, Issanda juhtimisel Jumala laialipillutatud karja valmistuma Kristuse taastulekuks. (Kirikukäsiraamat. IV osa. Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat, lk 15) – tõlkija märkus]

Piiblikohti selgitades ning neid kaasaja konteksti kohaldades peame olema täiesti kindlad nende alust rajavast tähendusest, teisisõnu, milline pädevus ja autoriteet on Uue Testamendi tekstidel meie jaoks. Kas need tuleb praeguse olukorra valguses muutuvate väärtuste ja praktikate järgi ümber tõlgendada? Selle meetodi kohaselt tuleks iga piiblikohta eraldi uurida ja järgi katsuda. Kas teatud ajal ja teatud inimestele kirjutatud ajaloolised tekstid siiski saavad väljendada ja pakkuda ajast ja oludest sõltumatuid põhjendusi? Kindlasti saavad! Just sellest tuleb meil lähtuda. Aga kas tekstid annavad piisavad vastused tänapäevastele küsimustele? Selle vastuseks tuleb küsida: Mis takistab seda, et teksti «tõlgendamisest» ei saa käänamine ja väänamine? Ka meie oma tõlgendus tuleb kindlasti proovile panna, et me ei loeks tekstist seda, mida selles tegelikult ei öelda. Sellega jõuame küsimuseni Piibli selgest ja absoluutsest usaldusväärsusest ning ka Piibli autoriteedist. Kiriku ajaloos on seda küsimust alati esitatud. Usupuhastuse ajal leiti ka vastus, mis praegugi juhatab meid teele, millest me ei tohi kõrvale kalduda: Sola scriptura! Üksnes Piibel!

(B) Naiste ordineerimine ja meie arusaam kirikust ja karjaseametist

Luterlike usutunnistuskirjade kohaselt on kiriku amet, jutluse amet (Predigtamt) Jumala seatud või täpsemalt öeldes Kristuse seatud. Nõnda Augsburgi usutunnistuse viies artikkel õpetab. Ametikandjatele on antud volitus «evangeeliumi kuulutada, patte andeks anda ja kinnitada, sakramente jagada ja talitada. Sest Kristus läkitas, Jh 20[:21−23], apostleid käsuga: «Otsekui Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid. Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.» (Augsburgi usutunnistus, XXVII artikkel). Ametikandjad «esindavad kiriku kutsumise põhjal Kristuse, mitte omaenda isikut, nagu tunnistab Kristus: «Kes teid kuuleb, see kuuleb mind.» [Lk 10:16] Kui nad jagavad Jumala sõna või sakramente, jagavad nad neid Kristuse asemel ja kohal.)» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, VII artikkel)

Ehkki apostlite aja ametipidamine kõigi oma andide ja väeavaldustega paistab tänapäevasest vaimulikust ametist erinevana (võibolla tuleks märkida, et aja jooksul on toimunud piibellike andide, teenimisülesannete ja väeavalduste teatud vaesumine ja nende liitumine preestriametiga), kuuluvad need ametid siiski ühte. Seega võime öelda, et karjaseamet on üks ja seesama amet, mille Kristus on seadnud sõna kuulutamiseks ja sakramentide jagamiseks. See amet antakse ordinatsiooniga, ametisse pühitsemisega ning seda peetakse preestri ülesandeid täites. Meil tuleb sellest vankumatult kinni pidada, kuidas muidu saaksime olla kindlad, et tegutseme Kristuse nimel ja tema volitatuna? Ustavus selles küsimuses on olemuslikult tähtis. Ka katekismuses küsitakse võtmete meelevalla kohta: «Mida ametisse kutsutud Kristuse sulased teevad, kui nad jumaliku seaduse järgi oma ametit peavad?» Meile on ju õpetatud, et võtmete amet peab «olema sama väeline ja kindel – nii maa peal kui taevas – nagu meie armast Issand Jeesus Kristus ise tegutseks koos meiega.» Kristus, kiriku Issand kutsub, õnnistab ja läkitab oma ordineeritud sulased. Kristuse antud ametis on asi hoopis muus, kui inimlikus nõudmises ordineerimiseks ja ameti pidamiseks selle põhjal, et õpingud on lõpetatud ja eksamid sooritatud või on omandatud mõni muu nõutav pädevus.

Saksa evangeelse kiriku (EKD) teoloogiakomitee järgi «kõik kristlased on samaväärsed ja ühtmoodi ristimises kutsutud kiriku liikmeteks ja preesterlusele (sellega viidatakse kiriku ametile).» Selle kinnituseks osutatakse Lutheri sõnadele, ehkki tegelikkuses on need kontekstist välja rebitud. EKD arusaam viib vältimatult selleni, et ameti andmine on pelgalt õiguslik toiming ning amet ise teostub ametiülesannete täitmises. Sel juhul võiks preestriametit pidada kes tahes kristlane. Tegelikkuses ei ole karjaseamet mingite tööülesannete summa, mida kes tahes «andidega varustatu» võiks täita. Pole kaugeltki väheoluline, et Kristus valis apostliteks üksnes mehi. Nõnda toimides ei tahtnud Ta mingil moel vähendada naiste väärtust. Vastupidi, ta ülendas naise aukohale, valides Maarja, Jumala ema, kelle kaudu Ta inkarnatsioonis, lihaks saamises maailma tuli. Me ei saa eirata tõika, et Jumal oma tarkuses ilmus mehena ning just selles meessoolisena sai inimeseks. Seega tuleb olla väga hoolikas igasuguste «eelduste» tõlgendustega, püüdes mõista, mida Jeesus silmas pidas, kui Ta valis oma apostliteks 12 juudi meest. Taolistele eeldustele tuleb lisada veel arusaam, et ei Jeesus ega apostlid lahendanud küsimust naiste ordineerimisest, kuna tol ajal ei esitatud isegi taolist küsimust. Ehkki meie ajani ei ole säilinud ühtki siduvat põhjendust, miks Kristus valis enda ametlikeks esindajateks üksnes mehi, on siiski tõsiasi, et Ta valis just mehed ning see on jätkuvalt oluline ning takistab meil teha uut, sellest erinevat otsust.

Kiriku amet on enam, kui pelgalt ülesannete summa. Ametikandja on Issanda kutsutud. Ta on samaajaliselt nii koguduse liige kui selle esindaja Jumala ees. See saab nähtavaks selles, et pastor palvetab ja tunnistab oma patte koos kogudusega näoga altari poole pöördununa. Seejärel pastor – Issanda nimel ja Tema volitusel – pöörab näo koguduseliikmete poole ning kuulutab neile täieliku meelevallaga pattude andekssaamist. Neid ülesandeid täites võtab ametikandja lisaks sulase rollile ka Isa rolli, nagu osutab 1Kr 4:15. Pidades koguduses oma ameti mõlemat poolt ei teki siin ülesannete hierarhilist jaotust ning pastor ei eraldu ülevasse üksildusse. Uus Testament ei tunne mingit demokraatiast lähtuvat arusaama ametiülesannete samasugususest ja ühesugusest tähendusest. Paulus küsib ju pealegi: «Ega kõik ole apostlid?» (1Kr 12:29), pidades muidugi silmas seda, et kõik koguduseliikmed ei ole apostlid.

Me ei tohi unustada ega eitada seda, et karjaseamet rajaneb Kristuse volitusel ja apostolaadil. Kui me ei mõista ametit kiriku Issanda seatuna, vaid peame seda teatud ülesannete täitmiseks, mida võib anda kellele tahes kristlasele – asi, mis korraldataks ühise otsusega – hülgaksime lõplikult oma usutunnistuse. Jah, hülgaksime oma usutunnistuse aluse, Piibli! Sest just Piibel paneb meile kohustuse tunnistada Jeesus Kristus oma Issandaks selles mõttes, et me tunnustame Teda ameti Isandaks. Liiatigi pole Kristuse kirik rajatud ega mõeldud lihtsalt inimlikuks ühenduseks, mille igal liikmel on samasugused õigused ja kohustused. Kirik on rajatud ja on oma olemuselt Ülestõusnud Issanda ihu, milles Ta ise on kohal oma sõnas ja sakramentides, jagades ise oma Püha Vaimu ning milles Ta tahab toimida oma seatud ametikandjate kaudu. Arusaamal, et ameteid ja ülesandeid saab millal iganes meelevaldselt ümber korraldada olemasolevate võimaluste ja kasutatavate andide järgi, juurdub indlemises (Schwärmertum) ning see on vastuolus luterliku piiblikäsituse ja usutunnistusega.

On enesestmõistetav, et me tõrjume otsustavalt sellise preestriameti, mis eraldub kogudusest ning nõuab endale eesõigusi, väites ametil olevat Jumala ees teistsugune ja kõrgem arm. Taolise arusaamaga võitles omal ajal Luther. Me ei saa aga astuda vihma käest räästa alla, kärpides karjaseametit, seades kõik teenimisülesanded ja tööd samale joonele, eeldades, et kirik pole midagi enamat kui inimlikule korrale rajanev samamoodi mõtlevate inimeste ühendus. Nii kirik kui amet on Uue Testamendi järgi midagi hoopis enamat. Karjaseametit ei saa samastada pelgalt kuulutamisega. Piibli järgi olid Kristuse ülestõusmise esimesteks tunnistajateks naised. Nad said ülesande minna kuulutama Issanda ülestõusmisest jüngritele – pange tähele: jüngritele –, mitte kogu maailmale. Oleks loogiliselt väär tuletada naistele antud kuulutamisülesandest naise õigus karjaseametile.

(C) Naiste ordineerimine ning õpetus Kristusest ja Pühast Kolmainsusest

Naiste ordineerimine vaimulikuks tähendab muutust piiblikäsituses, vaimuliku ameti teoloogias ning eklesioloogias (õpetus kirikust). Samuti ei saa me käsitleda küsimust lahus sellest, mida tunneme feministliku teoloogiana. Selle teoloogilise suundumuse selge pürgimus – mõnikord teadvustatud, mõnikord teadvustamata – on eelkõige muuta Piibli ilmutatud ning kiriku tunnistusega kooskõlas olevat arusaama Kristusest ja Pühast Kolmainsusest. On asjatu arutleda selle üle, kas naiste ordineerimine on feministliku teoloogia esilekerkimise tagajärg või vastupidi. On fakt, et nende nähtuste väga lähedast omavahelist sidet ei saa eitada, isegi kui otsest põhjus-tagajärg seost ei saa tõestada. On selge, et feministlik teoloogia nõuab vankumatult ja sihikindlalt naiste ordineerimist feministlike arusaamade kohaselt – emantsipatsiooni, naise vabastamist meeste võimust kõikidel elualadel. Feministliku teoloogia püüd vabastada Piibel ja jumalateenistus patriarhaalsest pitserist toetab ja edendab naiste ordineerimist.

Feministliku teoloogia kohaselt on Jumalast kui «Isast» rääkimine naistevaenulik, kui samal ajal ei lubata rääkida Jumalast kui «Emast». Püha Vaimu kohta kasutatakse naissoost isikulist asesõna (sks.k sie), millega märgitakse, et see «olend» on naissooline. See ei ole pelgalt keelemäng, vaid kindel pürgimus muuta Piibli ilmutatud jumalapilti. Selle kõrvale tuuakse müütilisi mõisteid mittekristlikest usunditest, kus feminiinsetel jumalustel on juba pikka aega olnud oluline roll. Arusaam Jumalast kui taevasest kohtumõistjast ja halastavast Isast on juba ammu põhjalikult muutunud, sest muutunud on arusaam patust. «Patriarhaalsetest väärtustest ja normidest» taganemises on varjul hoopis enam kui esmapilgul näeme. Humanistlik teoloogia, mida nimetatakse ka «inimestevahelisuse teoloogiaks» (saksa k Mitmenschigkeit), on protestantlikes kirikutes vohanud juba ammu. See on avaldunud feministlikus teoloogias, mis on saanud mõjutusi ka vabastusteoloogiast. Kui Jumalat soovitakse leida armastavas kohtumises ligimesega – ma leian Jumala selles, et kogen ennast Kristusena –, siis saab naissoolist ametikandjat tema naiselike ja emalike instinktidega pidada kahtlemata paremaks kui karjasameti «patriarhaalset» mõistmist esindavat meessoolist ametikandjat.

Arusaam Kristusest Karjase ja hingede Piiskopina kahvatub, kui Tema nimel ja volitusel tegutsevad karjased ei räägi ega toimi enam oma läkitaja esindajana. Sel juhul inimestest – eriti naistest – lähtuvad ning nendega seostuvad kogemused, soovid, vajadused ja ootused võivad üsna kiiresti kujundada Jumalast ja Kristusest hoopis uue arusaama. See ei lähtu enam Jumala eneseilmutusest, vaid see projitseeritakse Jumalale, asetatakse Jumala kohale Tema loodute poolt. Seega tuleks meil endalt küsida, millist jumalapilti naiste ordineerimine edendab. Selle heakskiitmine tähendaks feministliku teoloogia taotletavat muutust jumalamõistmises. Nähes, kui palju me taolise suunamuutusega kaotame, kas ei tähendaks see, et peame tingimatult püsima Piibli antud jumalakäsituses?

(D) Loomiskord ja pääste

Arutelus naiste ordineerimise üle on märkimisväärselt suurt tähelepanu pööratud piiblitekstile Pauluse kirjast galaatlastele 3:28: «…ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.» Siin väljendatakse täiesti selgelt mehe ja naise samaväärsust Jumala ees ning kinnitatakse nende võrdset väärikust Jumala lastena. Samuti rõhutab Paulus, et rahvuslikud ja sotsiaalsed erinevused on kaotanud oma tähenduse. Nimelt kuuluvad sellised erinevused praegusesse maailmaajastusse, Kristuse lunastustöös on aga alanud selle maailma lõpp. Pauluse loetletud erinevusi võib siiski mõista ja tõlgendada vaid pattulangemise tagajärjena, milles inimene ja Jumal teineteisest lahutati. Naise ja mehe vahelisi erinevusi aga ei tuletata mitte pattulangemisest, vaid Jumala loomistahtest ja -plaanist: «Ta lõi tema meheks ja naiseks.» (1Ms 1:27) See erinevus (vähemalt selles osas, mis puudutab seksuaalset erinevust) ei tule taevas esile. Öeldakse ju Piiblis: «Ollakse nagu inglid taevas.» (Mt 22:30)

Me võime olla kindlad, et uue loodu tõelisus on juba nüüd saanud tegelikkuseks ning sisenenud meie maailmaajastusse päästetute juurde. Antitsipatoorne (etteulatuv) teoloogia sirutub tulevase poole ning püüab juba ette saada osa sellest, mis on meile alles tõotatud: uued taevad ja uus maa (2Pt 3:13). Nimetatud antitsipatoorsel teoloogial on oluline roll peaaegu kõigi meie aja eetiliste ja paljude muude probleemide lahendamisel. Kristlaste seas ja kirikus on Jumala kuningriigi tulek juba teostunud. Samas võib asjasse süvenedes üsna lihtsalt märgata, kui kaugele on taolises mõtteviisis mindud luterlikust usutunnistusest ja kainest piibellikkusest ning kuidas see läheneb indlemisele. Selles püütakse valitseda ja määrata loomist ja loodud maailma korda «uudse õigusega», kuid enamasti taoline «uuendus» pigem moonutab vabastavat evangeeliumi ning sellest saab uus orjastav seadus.

Tegelikkuses pääste ja lunastus ei tühista loomist. Apostel Paulus väljendub lunastusest rääkides muidugi jõuliselt (Gl 3:28), suunates oma sõnad neile, kes on usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses ning kes on Kristusesse ristitud ja Kristusega rõivastatud (Gl 3:26–27). Kuid mingil juhul ei eira need sõnad loomiskorda. Ammugi ei saa nendele sõnadele tuginedes pidada tühiseks või eirata mehe ja naise vahelist suhet (ka jumalateenistust) puudutavaid piiblikohti, pidades neid seotuks vaid oma aja kontekstiga. Kindlasti võib mehe ja naise vahelise suhte määratlemine apostlite üleskutse kohaselt tekitada tänapäeval raskusi. Aga see, kes arvab nende piiblikohtade kõrvalelükkamisega probleemi lahendavat, läheb lihtsalt kergema vastupanu teed.

Pole kahtlust, et naiste pidamine meestega võrreldes andetumateks või otsustusvõimetuteks ning sellele alusel nende tõrjumine on Piibli õpetust moonutav. Liiga sageli põhjendatakse taolist tõrjumist Piiblis öelduga, tegelikult on asi «kodanlikus» arusaamas soorollidest, Piiblist tehakse kattevari ebaõiglusele ja mehelikule uhkusele. Taolisele väärkäsitusele ei tohi vaadata läbi sõrmede, ammugi veel seda kaitsta.

Samas ei tohi Piibli väärkasutuse vastu võideldes teha tühjaks seda, mida Piibel selgelt õpetab, s.t loomiskorra jätkuvat püsimist, ehkki juba ammu ümbritseb seda lunastuskord. Jumala seatud loomiskord on jõus ka kirikus, kus mõlemad, nii mees kui naine saavad oma loomulike andidega kogudust üles ehitada. Ei annid ega loomulikud võimed ega ka kõikide Jumala laste võrdne positsioon Isa ees saa olla aluseks naiste ordineerimisele. Võimatu on isegi mõelda, et keegi võiks nõuda endale karjaseametit. Erinevalt maisest «kutsumusest», mille võime endale valida, Jumal ise valib välja ja kutsub kiriku ametisse. See kutse ja valik kinnitatakse ordinatsioonis. Naiste ordineerimisele vastu olemiselt kaoks põhjendus, kui jäetakse rõhutamata, et seda tõrjuvad nii Piibel kui luterlikud usutunnistuskirjad. Selles küsimuses on kaalukausil mõlemad: Piibel ja luterlik usutunnistus. Just sellepärast saab see küsimus kirikut lõhkuda – Jumal hoidku selle eest!

Millist kirikut me tahame! Kindlasti sellist, mis tugineb Piiblile koos ühe, püha, kristliku Kirikuga. Kindlasti tahame olla kirik, mille keskmes on jätkuvalt Kristuse seatud ning Tema seadmisele ja tegudele rajatud karjaseamet. Kindlasti tahame olla kirik, kus ei ole «mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus Pühakirja või katoolse kristliku kirikuga» (Augsburgi usutunnistus lõpp) ning mis on alal hoidnud oma tegeliku katoolsuse. Paljud naised meie seas täidavad ennast säästmata erinevaid teenimisülesandeid, mille eest võime tänada Jumalat, kellelt tulevad kõik head annid. Samal ajal tuleb meeles pidada, et meil ei ole õigust panna naist sõnatooja rolli, Kristuse kohale, koguduse karjaseks. Me õpetame, et karjaseametit peetakse Kristuse kutsel. Kristus kutsus sellesse ametisse üksnes mehi ning kutsub jätkuvalt. Andku Tema meile üksmeelt ja rõõmsat usaldust selle vastu, et Ta nii suudab kui tahab takistada kõike seda, mis on kirikule kahjuks. Palugem seda Temalt südamest ja alati.

Tõlkinud Illimar Toomet

Jobst Schöne (1931–2021) oli Saksa Iseseisva Luterliku Kiriku (Selbständige Evangelisch-Lutherische Kirche, SELK) piiskop.

Kinnitan, et Eesti riigi asjaomased ametiisikud lihtsalt valetavad ja vassivad, püüdes avalikkusele põhjendada Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhi metropoliit Eugeni elamisloa pikendamata jätmist.

Öeldakse, et tegemist ei ole sammuga kiriku vastu ja see pole üldse seotud sellega, et Eugeni on kirikujuht. Seda väitis näiteks siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt kohtumisel Eesti Kirikute Nõukogus.

See väide on otsene vale, mille lükkab ümber kasvõi PPA pressiteade, mida kajastas Rahvusringhääling. Selles pressiteates on otseselt juttu nii kirikust kui kirikujuhtidest, mitte kodanik Valeri Rešetnikovi (ehk metropoliit Eugeni) individuaalsest tegevusest. Metropoliidi elamisluba ei pikendata mitte tema õigusrikkumiste või riigivastase tegevuse pärast (selle kohta ei ole ühtegi näidet), vaid selle pärast, et ta on Moskva patriarhaadi siinse kirikustruktuuri eesotsas. Tegemist on puhtalt poliitilise otsusega, mis avalikkusele antud selgitustest vastu vaatab.

Kui rahvasaadik Varro Vooglaid küsis 24. jaanuaril riigikogu infotunnis peaminister Kaja Kallaselt selgitust seoses metropoliidi väljasaatmisega, vastas Kallas muu hulgas järgmist:

«Nüüd 2023. aasta jaanuaris levis sotsiaalmeedias ka Koos Rahu Eest Eestis mittetulundusühingu esindajate videoüleskutse, kus metropoliit Eugeni ehk kodanikunimega Valeri Rešetnikov kutsus 22. veebruaril toimuvale meeleavaldusele «Üheskoos rahu nimel», ühispalvusele rahu eest. Kui te vaatate, kes seal taga on, kellega koos ta seda tegi, siis ta tegi seda Aivo Petersoni ja Oleg Ivanoviga koos, keda on peetud kapo poolt kinni nende Eesti-vastaste kuritegude tõttu, mida nad on toime pannud.»

Tegelikult käitus Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik selles küsimuses täiesti vastupidiselt, kui jääb mulje Kaja Kallase vastusest. ERR vahendas toona uudise, et MPEÕK tühistas selle palvuse, kui selgus, et lisaks palvusele kavandasid liikumise KOOS aktivistid ka meeleavaldust. MPEÕK avalduses öeldi, et kirik sattus provokatsiooni ohvriks. Kaja Kallas paneb aga teadlikult palvuse ja meeleavalduse ühte patta ning jätab oma vastuses mulje, et metropoliit Eugeni aitas organiseerida riigi silmis ebasobivat meeleavaldust.

Kuid mis kõige olulisem, Kaja Kallase vastustest Varro Vooglaiu küsimustele ei tulnud välja ühtki sisulist kaalu omavat põhjendust. Lõpuks ei olnud peaministril öelda muud kui: «Ja ausalt, selles mõttes mina usaldan Eesti õiguskaitseorganite tööd.»

Möödunud nädalal avaldatud avalikus kirjas sotsialistist siseminister Lauri Läänemetsale kirjutasin koos kahe kolleegiga muu hulgas järgmist: «Meile teada oleva info kohaselt saab metropoliit Eugenile tehtud etteheiteid pidada meelevaldseiks ja üksnes poliitiliselt motiveerituteks.» Täpselt nii see ongi – tegemist on täiesti meelevaldsete, poliitiliselt motiveeritud etteheidetega. Riik tahab, et kirikujuht võtaks omaks ja hakkaks väljendama võimude meelest õigeid poliitilisi seisukohti.

Avalikkus muidugi soovib uskuda «vene pappidest» halba – sest siin saavad kokku keskmise eestlase venevastasus ja usuvastasus –, ja nendel tunnetel kaitsepolitseiamet ja muud struktuurid mängivadki. Põhistamata või põhjendamatud vihjed toidavad seda ettekujutust. Juba mõnda aega kõlab hääli, et MPEÕK tuleks üldse keelustada ja nende pühakojad ära võtta. Aga kui nii peaks minema, siis mille poolest erineb võimude käitumine bolševikest?

Milline mulje minul kogu sellest loost jääb, teades lisaks informatsiooni, mis ei ole täiel määral avalikkusele kättesaadav? Pakun, et kusagil riigi süvastruktuurides leitakse, et Eesti riik peab ennast idanaabri suhtes rohkem «kehtestama». Eesti jaoks kõige valutumalt saab seda teha, kui kiusata kohalikku Moskva patriarhaadi kirikustruktuuri ja saata välja tema juht. Tuleb vaid tema kohta igasuguseid asju kokku luuletada, küll avalikkus usub. Eriti kui ametnikud viitavad salapäraseks jäädes mingile kapo hinnangule. Luuletamine tundub üldse olevat Eesti riigiaparaadi modus operandi.

Kokku luuletatud ettekäänded on vajalikud ka selleks, et põhjendada juriidiliselt elamisloa pikendamata jätmist.

Edasi tuli luulekunstnikel lahendada küsimus, kuidas seda avalikkusele serveerida. Teiste kirikute ja kristlaste rahustuseks mõeldi välja jutupunktid, et riik ei sekku kiriku siseasjadesse ja tegemist ei ole Eugeni kui kirikujuhi vastu suunatud sammuga. Kuid siseminister Läänemetsa mõnitavad sõnad räägivad enda eest:

«Seeläbi ei ürita Eesti riik kuidagi sekkuda siinse Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku siseasjadesse. Kirikul on kõik vabadused jätkata oma tavapärast tegevust. Kindlasti ei sekku riik uue kirikujuhi valimistesse. See lihtsalt on usuvabadust austavas õigusriigis välistatud. Küll aga avaneb kirikul võimalus leida uueks juhiks inimene, kes jagab meie väärtusruumi ning hingab ülejäänud Eesti ühiskonnaga samas rütmis.»

Ei, tõesti, meie ei sekku kiriku asjadesse, aga me saadame teie kirikujuhi riigist välja ja ning teil on nüüd võimalus valida uueks juhiks mõni valitsusele meelepärasem inimene.

Mind paneb antud loos kõige enam muretsema võimude käitumismuster, mida oleme võinud näha juba pikemat aega. See on nimelt kohene valmidus põhiseaduse ja õigusriigi printsiipidest üle sõita, kui arvatakse seda vaja olevat, ja sellega kaasnev täiesti küüniline valetamine ja vassimine, et end avalikkuse silmis õigustada.

Mulle tundub, et Eesti riigiametitesse on tõusnud küüniline «tõejärgne põlvkond», kellele ei maksa tõde ja põhimõtted mitte midagi – kes on valmis silmagi pilgutamata valetama või mistahes jama suust välja ajama. Ja see asjaolu õõnestab meie riiki palju, palju enam kui Kremli õõnestustegevus, mille olemasolus ei maksa samuti kahelda.

On saanud teatavaks, et Politsei- ja Piirivalveamet ei pikenda Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhi metropoliit Eugeni (Rešetnikov) elamisluba ja ta peab Eestist lahkuma 6. veebruariks 2024. Seda otsust põhjendati avalikkusele asjaoluga, et metropoliit Eugeni ei ole oma käitumist muutnud, mistõttu olevat tema tegevus riigile julgeolekuohuks.

Meile teada oleva info kohaselt saab metropoliit Eugenile tehtud etteheiteid pidada meelevaldseiks ja üksnes poliitiliselt motiveerituteks. Eesti Vabariigil ei ole põhiseadusest tulenevalt pädevust kirjutada kirikujuhtidele ette, milliseid poliitilisi või ühiskondlikke seisukohti nad peavad avaldama või, kui ei ole tegemist seaduses selgesti keelatud üleskutsetega, ei tohi avaldada.

Igaühel on põhiseaduslik õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ja mitte kedagi ei tohi sundida neid muutma. Teadaolevalt ei süüdistata metropoliit Eugenit mitte üheski õigusrikkumises, vaid valitsuse poliitiliste seisukohtade ebapiisavas omaksvõtus ja väljendamises.

Niisamuti ei ole Eesti Vabariigil vähimatki kompetentsi sekkuda kirikutevaheliste suhete korraldamisse, mis kuuluvad kanoonilise õiguse valdkonda. Põhiseaduslik põhimõte «Riigikirikut ei ole» kohustab riiki suhtuma kõikidesse kirikutesse ja teistesse usulistesse ühendustesse muuhulgas ka poliitilises mõttes neutraalselt.

Metropoliit Eugeni suhtes tehtud otsus jätab paraku mulje meelsuskontrolli rakendamise taotlusest, mis on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduses ja Inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate põhimõtetega, samuti õigusriigi olemusega, mille kohaselt kedagi ei tohi käsitleda milleski süüdi olevana ilma vastava kohtuotsuseta.

Härra Lauri Läänemets! Siseministrina Te väitsite pressikonverentsil, et riik austab usuvabadust ja ei sekku uue kirikujuhi valimistesse, lisades: «Küll aga avaneb kirikul võimalus leida uueks juhiks inimene, kes jagab meie väärtusruumi ning hingab ülejäänud Eesti ühiskonnaga samas rütmis.»

Kuid just sellega, et Te kirjutate ühele Eesti Vabariigi seaduste alusel tegutsevale kirikule ette, et ta peab valima uue, poliitilisele võimule sobivate vaadetega juhi, sekkute Te intensiivselt kiriku siseasjadesse. Selline käitumine on omane autoritaarsetele režiimidele. Eesti Vabariigi ajaloost võime tõmmata paralleeli 1939. aastaga, mil Konstantin Pätsi autoritaarne režiim sundis Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut valima uut piiskoppi, sest senine oli langenud ebasoosingusse ja valitsus peatas nii tema kui ka kiriku juhtorganite tegevuse.

Meie hinnangul ei kuulu sellised maneerid liberaalse demokraatia ja õigusriigi komberuumi. Oleme sügavalt häiritud väljavaatest, et Eesti riik hakkab edaspidi kirikutelt ja kogudustelt nõudma poliitilist lojaalsust ja truualamlikkust parasjagu võimul oleva valitsuse aadete ja vaadete suhtes.

Leiame, et metropoliit Eugeni elamisloa tühistamise otsus tuleb ümber vaadata.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulikud

Enn Auksmann

Illimar Toomet

Veiko Vihuri

Miks ei mõista teletegijad, et kiriku püha rituaali ülekannet tuleb teha teisiti kui uudistelõiku või meelelahutussaadet? Selle ülekande eesmärgiks peab olema kiriku avamine, inimestele lähemale toomine, mitte lihtsalt ühe pisut teistsuguse ajaviite või meelelahutuse pakkumine.

Teletegijad peaksid olema teadlikud oma võimust vaataja üle. Ja sellega seoses ka vastutusest. Vahetpidamatult hüplev kaamera, kiirelt vahelduv telepilt ei lase vaatajal keskenduda, sagedane televaataja kaotab lõpuks üldse võime millelegi rahulikult keskenduda. Just sellest on tingitud nii paljude laste pöördumatud tähelepanuhäired, süvenemisvõimetus ja tühiste pisiasjadega ülekoormatud mälu.

Jumalateenistuse ülekanne mõnel korral aastas võiks ometi olla üks selline katse televaatajat süvenema suunata. Sõnum on kirikus oluline, mitte pilt. Sõnum toimib sõna kaudu, selle maksimaalset mõju ei tohi pildiga kahandada. Pilt peab teksti või rituaali toetama, aitama avada, mitte segama ega hajutama. Mitte juhtima vaataja mõtteid rituaalilt või sõnumilt kõrvale. Jumalateenistuse ülekannet ei tohi teha pealiskaudselt, sisusse süvenematult.

Jumalateenistus on terviklik rituaal. Kui inimene aina niheleb, vaatab ringi, uurib asju kiriku ruumis, või kaasinimesi, siis see rituaal tema jaoks ei toimi. Rituaali mõte – ka televaataja jaoks – on selles osalemine nii süvenenult kui võimalik. Mitte kõrvaltvaatamine, et mis kirikus toimub, kes seal pinkides istuvad ja mismoodi nad seal istuvad.

Vaataja peab nägema seda, kellel on mingil hetkel rituaalis oluline osa. Võiks näha ka tervet misanstseeni, ka liturgide liikumist altarisse, jutlustaja liikumist kantslisse ja nii edasi.

Altariliturgia ajal peaks kogu aeg olema kaadris liturg, koorilaulu ajal koor ja koorijuht, soololaulu ajal solist, jutluse ajal peaks tingimata olema kaadris jutlustaja, suures plaanis, jutluse algusest lõpuni, ilma katkestusteta. Iga pildikatkestus katkestab vaataja jaoks ka kõneleja mõtte, sest vaataja mõte liigub alati pildiga kaasa.

Ja üksnes koguduselaulu ajal tohib kaamera näidata kirikupingis istuvaid inimesi, sest see osa on jumalateenistuses määratud kogudusele. On äärmiselt eksitav, kui liturgia või jutluse ajal näidatakse suures plaanis üksikuid kirikulisi. Pilt ei ole ju suvaline kõrvalepõige, vaid illustreerib teksti. Kui pilt ei lähe tekstiga kokku, siis ta ju eksitab vaataja mõtte kuhugi mujale.

Jumalateenistuse ülekanne televisioonis peab olema intensiivne ja täpne lavastus, mis lähtub pealisülesandest, mitte teletegijate tujudest ja teadmatusest.

Jumalateenistus on ometi alati ette valmistatud, kõik on koguni kirja pandud, niisiis peaks olema võimalik kanda seda üle nii, et selle mõte ei läheks kaduma ega saaks kildudeks hakitud.

Teleülekannet ei tohi teha suvaliselt, operaatori, režissööri või kunstniku tuju või soovi järgi, et pilt oleks põnev ja vaheldusrikas. Selline suhtumine tuleb kirikus ära unustada!

Jumalateenistus on ise põnev ja vaheldusrikas. Teleülekannet tuleb teha nii, et vaataja saaks maksimaalselt osa sellest, mida üle kantakse.

Nagu teatrietendust televisioonist jälgiv inimene kujutleb end teatrisaali, nii peaks ka jumalateenistust kodus vaataval inimesel olema võimalus osaleda sellel teenistusel. Justnagu olla selle rahva hulgas, mitte jääda kõrvaltvaatajaks.

Kaamera peaks olema kirikus nagu kirikulise silm. Sealjuures, täiskasvanud, haritud kirikulise silm, mitte lapse, kes millestki aru ei saa ja kelle pilk igavlevalt mööda kirikut ringi uitab. Kaamera peaks juhtima vaataja tähelepanu rituaali sisule. Teletöötajad ei tohi vaataja tähelepanu kõrvale juhtida olulistelt asjadelt, killustades seda kõikvõimalike pisiasjade näitamisega, jättes kaadri taha kirikus toimuva tegevuse või kõneleja.

Televisioon on imeline leiutis, nagu ka internet. Ent missuguse sisu meie, inimesed, anname nendele imelistele leiutistele? Kas me külvame nende kaudu maailma häid seemneid – või halbu?

On päris kindel, et kogu see kriitika ei ole minu väljamõeldis ega minu soov oma tahet maksma panna. See on minu sügav mure, mitte ülbus, mis mind seda kirjutama sunnib.

Minu ettepanek on järgmine: jumalateenistuse ülekannet tuleb korraldada teletegijatel KOOS kirikuga, režissööri kõrval peab tingimata istuma kirikuinimesest asjatundja, kes TEAB, mis on ülekantaval teenistusel oluline ja mis vähemoluline, mis peaks olema keskmes ja mida ei ole üldse vaja näidata. Jumalateenistust ei tohi kasutada selleks, et kirikuhoones (uudishimulikele) pildilist ajaviite-ekskursiooni teha. Kirikul on õigus seda televisioonilt nõuda!

Kuid seda oleks alguses mõnel korral tehtud, siis oleks teletegijatel ammugi käes jumalateenistuse ülekande tegemise oskus ja kogemused. Nüüd on aina korratud samu vigu ja kujundatud täiesti vigane šabloon – ei mingit «kastist välja» mõtlemist, nagu tänapäeval uhkustades tahetakse kuulutada.

Mitte keegi ei ole isegi kunagi katsetanud jumalateenistuse täielikku sisulist ülekandmist!

Konfessionaalsete teoloogide koosolekul Helsingi Pauluse kirikus 8. märtsil 1976 võeti vastu alljärgnev avaldus vaimuliku ameti küsimuses. Koosolekust välja kasvanud konfessionaalsete preestrite, õppejõudude, teoloogiatudengite, jutlustajate, teiste vabatahtlike töötegijate ja kirikuinimeste ühendus kannab nime Pauluse Sinod. Sinodi liikmeskonnaga ja ettevõtmistega saab liituda käesolevat avaldust allkirjastades. Pauluse Sinodi arutelude ja tegevusvaldkond on põhimõtteliselt laiem kui huvi kiriku ametiküsimuse vastu. Siiski tahame nii selles kui teisteski kiriku ja kristliku elus küsimustes jääda üksnes selle seisukoha ja nende otsuste juurde, mida Jumala püha sõna ja meie kiriku luterlik usutunnistus annavad ja osutavad.

KIRIKU AMET JA NAISTE ORDINEERIMINE

Pauluse Sinodi avaldus

Sissejuhatus

Vastutus ja mure meie kiriku püsimise ja uuenemise pärast Pühakirja ja luterliku usutunnistuse alusel sunnib meid väljendama oma positsiooni naine ordineerimise suhtes meie luteri kiriku preestriametisse. See küsimus ei ole nimelt eraldiseisva vaba kaalutlusõiguse küsimus, vaid puudutab kogu meie kiriku olemust ja aluseid.

1. Naiste ordineerimise küsimus on Pühakirja küsimus

Meie luterlik usutunnistus eeldab ja väljendab ühemõtteliselt arusaama, et Piibel on Jumala sõna ja «Püha Vaimu raamat», mis peab olema kogu kiriku õpetuse ja elu kõrgeim juhtnöör (Konkordiavormeli algus). Sellele vastavalt on meie kirik usupuhastuse ajal koostanud ja heaks kiitnud Uppsala sinodi [1593] otsuse, milles öeldakse: «Me kõik tahame üksmeelselt püsida Jumala puhtas ja õndsakstegevas sõnas, mis on kirja pandud pühade prohvetite, evangelistide ja apostlite kirjadesse. Meie kogudustes tuleb õpetada, uskuda ja tunnistada, et Pühakiri on antud Pühast Vaimust ja sisaldab täiel määral kõike, mida kristlik õpetus ütleb... Pühakiri on õige kristliku usu alus ja tugisammas ning juhtnöör kõikide usuga seotud vaidluste hindamiseks, lahendamiseks ja ärahoidmiseks. Selleks ei ole vaja mingeid muid seletusi, isegi mitte pühadelt isadelt või teistelt, kes on omast peast lisanud Pühakirjale midagi sellist, mida seal pole. Sest mitte ühelgi inimesel ei ole luba tõlgitseda Jumala sõna oma arvamise järgi ja siin ei tule vaadata ja austada kellegi isiklikku autoriteeti, positsiooni või lugupeetavust, vaid üksnes Pühakirja.»

a) Seega ei me kõnele meie kirikule võõrast, juriidilisest või muud laadi «piiblitõlgendusest», vaid sellest usust ja usutunnistusest, mis kristlikul kirikul alati on olnud.

b) Piiblit tuleb koguduses käsitada tervikuna. On täiesti selge, et naiste ordineerimist saab õigustada ainult Piiblit valikuliselt lugedes ja sealt üksnes teatud kirjutisi, kohti ja põhimõtteid mõõduandvana välja valides. Seetõttu ei pea naiste ordineerimise kaitsjad vajalikuks pöörata tähelepanu nendele juhistele, mis sisalduvad näiteks apostel Pauluse kirjades Timoteusele ja Tiitusele.

Niisamuti jaotavad nad Piibli meelevaldselt nn päästeküsimusteks ja korralduslikeks küsimusteks, millistest ainult esimesel juhul oleks Piiblil püsiv autoriteet. Me ei saa pidada loogiliseks, et ühest küljest viidatakse apostel Paulusele, kes Gl 3:28 käsitleb meest ja naist Kristuses võrdsetena ja on seega otsustavalt kaasa aidanud muutusele, mis kristliku inimesekäsituse pinnalt on naise positsioonis võrreldes antiikaja paganliku ühiskonnaga aset leidnud, kuid teisalt heidetakse vastuolulisel viisil kõrvale Pauluse tuntud juhised naiste õpetamiskeelu kohta kui oma aega kuuluvad arusaamad. Vastupidi, need mõlemad arusaamad juurduvad ehtsas kristlikus loomisusus ja Kristuse lepitustöös ning õigele Israelile antud Issanda käsus. Mainitud kohtades Paulus ei väljenda individuaalset või ajaloolise situatsiooniga seotud arvamust. Ta tegutseb Issanda apostli kogu meelevalla ja autoriteediga kui koguduse õpetaja ja Jumala ilmutuse vahendaja. Püha Vaim ei saa iseendale vastu rääkida.

Naiste ordineerimise õigustamine muudab Piibli valikuliseks, killustab ühtse kristlaskonna poolt kõikideks aegadeks vastu võetud tervikliku Pühakirja kaanoni ning teeb Jumala sõna inimlikuks ja oma kaasajaga seotuks. Nõnda võetakse ristikoguduselt tema alus ja avatakse uks kõikvõimalikele Jumala püha tahte vastastele otsustele kirikus.

2. Naiste ordineerimise küsimus on luterliku usutunnistuse küsimus

a) Luterlik usutunnistus õpetab, et usu saamiseks on Jumal seadnud eraldi koguduse vaimuliku ameti ehk jutlustamisameti, nagu Ta on andnud ka evangeeliumi ja sakramendid (Augsburgi usutunnistus V jm). Kiriku vaimulik amet pärineb seega Jumalalt ja ei ole üksnes kirikukorra küsimus.

b) Luther ja meie kiriku usutunnistuskirjad õpetavad üksmeelselt koguduse vaimulikust ametist, et kirikus peab olema inimlikest õpetustest ja lisandustest puhastatud apostlik amet. Sellele ametile kehtivad kõik Uue Testamendi piiskoppide, vanemate ja diakonite kohta antud ettekirjutused.

Naiste ordineerimise heakskiitmine tähendaks seega teistsugust arusaamist kiriku ametist kui seda on Uue Testamendi amet ja sellele vastavalt ka luteri kiriku amet. See tähendaks otsustavat lahtiütlemist Piiblist ja usutunnistuslikust alusest.

3. Naiste ordineerimise küsimus on kiriku vabaduse ja sõltumatuse küsimus

Kõikides kirikutes, kus on hakatud naisi ordineerima, on see juhtunud teatud kaalutlustel kiriku aluseid eirates. Iseäranis Põhjamaades on kirik riigivõimuorganitele ja teistele ühiskonnas võimu omavatele jõududele järele andnud.

Ka Soomes võib täheldada märkimisväärset ühiskondlikku survet. Naiste ordineerimise edendamisel lähtutakse enamasti muudest kui piibellikest alustest.

Ühiskonnaelu kuulub Jumala loodud maailmakorra juurde. Poliitilisele otsustamisele on aga seatud piir, millest ei tohi üle astuda: selleks on Jumala sõna ja sellele rajatud vaimulik valdkond.

Naiste ordineerimise heakskiitmine ühiskondlik-poliitilise surve all tähendaks Jumala sõna ja sellele rajatud vaimuliku valdkonna allutamist kirikus ilmalikele põhimõtetele. Kiriku ajaloos on see alati hävitavaks osutunud.

4. Jumala Sõna osutab positiivsele lahendusele

Looja hea ja targa tahte kohaselt on mees ja naine inimestena võrdsed, kuid mitte samasugused. Kristlik õpetus inimesest kui Jumala kujust asetab kindla aluse meeste ja naiste võrdõiguslikkusele, kaitstes samal ajal inimest erinevatel aegadel ilmnenud püüdluste eest kaotada mehe ja naise tõeline erinevus.

Jumala loomiskorraga on kooskõlas ka Tema soovitud õndsuskord. Päästest ühtviisi osa saades on mees ja naine üks Kristuses ja samaväärsed Tema ihu ehk koguduse liikmetena. Kristuse ihu liikmete ülesanded on aga erinevaid. Kristuse seadmise kohaselt ja Püha Vaimu juhatusel said mehed ja naised kõige varasemas kirikus need ülesanded koguduses, mis väljendavad kõige sügavamal viisil loomise saladust. Mees sai eestkostja ja vanema rolli, mis hõlmas üldise vastutuse kiriku, eelkõige selle kuulutus- ja õpetamistegevuse eest. Nad pidid hoolt kandma ka Kristuse poolt seatud pühade sakramentide eest ja karjatama ustavalt Jumala karja. Naised töötavad nende kõrval vaimulikes ülesannetes, mis hõlmavad tunnistuse edasi viimist, juhatuse andmist ja julgustamist usus ning mitmesugust teenimist. Nõnda täidetakse koguduses, mida Uus Testament võrdleb Jumala perekonnaga, nii isa kui ema teineteist täiendavaid ülesandeid.

Hilisemal ajal oli naise roll koguduses üldise arengu mõjul ebaproportsionaalselt väike. Seetõttu tuleb meie aja vaimuliku uuenemise mõjul aset leidnud naiste naasmist kirikutöösse pidada tõeliseks ja positiivseks muutuseks. Naistel on jumalariigi töös oma asendamatu roll, mille algne väärtus tuleb taastada. Oleme veendunud, et seda on võimalik saavutada kristlikule kogudusele Jumala sõnas antud juhiseid arvestades nii, et see oleks ka õiglane.

Paljud asjaolud viitavad sellele, et kristlikku haridus- ja hingehoiutööd tuleb nii laste ja noorte kui täiskasvanute seas oluliselt tõhustada. Ka meie kiriku elavaid liikmeid tuleb juhatada usklike üldise preestriameti juurde kuuluvale tööle. Laienev misjonitöö vajab Jumala sõnas juurduvaid ja teoloogilise ettevalmistuse saanud töötegijaid. Need ja mitmed teised töövaldkonnad pakuvad mitmesuguseid võimalusi juba olemasoleva lektori ameti arendamiseks.

Samuti peame vajalikuks, et sel eesmärgil naistele mõeldud koguduse ametisse kutsutud saaksid asjakohaselt ametisse seatud ja tööle õnnistatud. Samuti peavad nende töökohad koguduses olema õiglaselt korraldatud nende haridusele ja tööle vastaval viisil.

Deklareerime, et järgime oma usus, õpetuses ja tunnistuses ülal esitatud ja Pühakirjale rajatud arusaama.

Pöördume selles küsimuses Jumala sõnast elava kirikurahva, meie koguduste organite, kirikukogu, kiriku piiskoppide, preestrite ja teiste töötegijate poole. Kui naiste ordineerimise küsimus lahendatakse Pühakirja kohaselt, hoiame oma kirikut uute vastuolude ja tõsise sisemise lõhenemise eest. Sel juhul saab kristlikku tegevust jätkata usutunnistuse alusel ja ühiste eesmärkide nimel, nii et Gl 3:28 saaks kõikjal täidetud Kristuse tahte ja sõna kohaselt.

 

Uue aasta esimesel päeval jõustus Eestis mittelegitiimse parlamendi poolt heaks kiidetud ja põhiseadusega põhimõtteliselt vastuolus olev seadus, mis annab abiellumisõiguse ka samasoolistele paaridele. Ja ennäe, juba 2. jaanuaril kõlas üleskutse, mille esitas Rostocki ülikooli usuteaduskonna nooremprofessor Johann-Christian Põder, et samasooliste paaride õnnistamist tuleks arutama hakata ka Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus.

Selle artikli juures väärib tähelepanu nooremprofessori argument, et «kiriku alus ei ole mingil ajavahemikul kehtiv õpetus või kirikujuhtide otsused, vaid Jumal ise». Tõepoolest, luterlus on alati rõhutanud erinevust Jumala poolt nõutu ja inimlike korralduste vahel. Kuid kas homoseksuaalsed suhted pole siis Jumala sõnas, nii Vanas kui Uues Testamendis, väga selgelt hukka mõistetud? Kiriku õpetus üksnes väljendab jumalikku keeldu. Seda kahtluse alla seades küsitakse tegelikult vana mao viisil mesimagusal häälel: «Kas Jumal on tõesti öelnud…?» (1Ms 3:1). Kristuse kirikul ei ole küll põhjust hakata vana maoga «vastutustundlikku» ja «pluralismivõimekat» dialoogi pidama – me teame Aadama ja Eeva näitel väga hästi, kuhu see välja viib.

Enne jõulupühi andis Vatikani usudoktriini dikasteerium paavsti heakskiidul välja dokumendi, mis lubab preestritel väljaspool liturgiat samasoolisi paare õnnistada. See dokument justkui ei muuda sõnagi katoliku kiriku ametlikus õpetuses homoseksuaalsete suhete kohta, ent nihutab piire n-ö pastoraalses lähenemises. Paljud katoliku kiriku ametikandjad olid nördinud löövate pealkirjade pärast ilmalikus meedias: «Vatikan andis loa samasooliste liite õnnistada». Kuid just sellise mulje jäämist Vatikani dokument paratamatult võimaldab, eriti kui liberaalsed preestrid tõttavad kaamerate ees samasoolisi paare õnnistama, et demonstreerida maailmale kiriku muutunud suhtumist. Vatikani uuele positsioonile viitas ka ülal mainitud nooremprofessor Põder.

Jõulupühade eel teatas Kreeka «paremtsentristlik» valitsus, et jääb homoabielu kehtestamise lubaduse juurde, ja seda vaatamata õigeusukiriku vastuseisule. Kreeka Õigeusu Kiriku Püha Sinod väljendas nimelt seisukohta, et kirik on üldisemalt tsiviilabielu kontseptsiooni vastu ja homoabielu legaliseerimine tähendab vältimatult ka laste adopteerimise õiguse andmist samasoolistele paaridele. Samuti rõhutas Püha Sinod, et lastel on õigus emale ja isale.

Ka Küprosel, kus alates 2015. aastast võivad samasoolised paarid sõlmida partnerluse, on käimas arutelu homoabielu üle. Küprose peapiiskop Georgios III deklareeris, et Kirik seisab jõuliselt valitsuse mistahes algatuse vastu seadustada homoabielu.

Detsembri alguses võttis Bulgaaria õigeusukirik sõna Euroopa inimõiguste kohtu otsuse vastu, mis nõuab samasoolistele paaridele juriidilise staatuse andmist.

Poola uus, Brüsseli-meelne valitsus tahab kiirkorras, veel lähinädalatel, vastu võtta samasoolistele paaridele mõeldud tsiviilpartnerlusseaduse. Euroopa inimõiguste kohus nahutas äsja ka Poolat selle eest, et samasoolistele paaridele polevat antud vajalikku tunnustust ja kaitset.

Ka sõjas olevas Ukrainas astutakse samme homoabielu legaliseerimise suunas. Möödunud aastal kritiseeris Euroopa inimõiguste kohus Ukrainat samasooliste paaride diskrimineerimise pärast.

Niisiis on Revolutsioon nihkunud läänest itta ja põhjast lõunasse, püüdes anastada uusi alasid, kus varem valitses katoliiklus (Poola) või õigeusk (Kreeka, Küpros, Bulgaaria, Ukraina). Saatanal on millegipärast hakanud kiire.

Kristlased peavad mõistma, et meie usk ja tõekspidamised on täna Läänes samasuguse rünnaku all, nagu nõukogude ajal sotsialismimaades. Loosungid ja meetodid on mõnevõrra teistsugused, ent olemuselt on meil tegemist sama Revolutsiooniga, mis kannustas ka bolševikke. Revolutsioon kui esmalt inimhingi haarav ja alles seejärel sotsiaalseks liikumiseks transformeeruv suundumus püüab ümber muuta ühiskonda ja selle moraalseid aluseid. Tema peamine vaenlane on Kirik, sest just Kirik esindab ja kaitseb Jumala ilmutusele ja käskudele rajatud elukorraldust. Revolutsioon ründab Kiriku aluseid nii väljast- kui seestpoolt. Revolutsiooni siht on sellise elukorralduse lammutamine ja asendamine mässuga Jumala vastu. Ei maksa imestada, et lammutustööga kaasnevad jultunud valed ja terve mõistuse vastased loosungid – need kõik on genereeritud ja inspireeritud viimselt selle poolt, kes on olnud valetaja algusest peale.

Aasta 7 eKr oli saatuseaasta, fatalis annus. Taevas astus planeet Jupiter «coniunctio magna’sse» ning kuulutas kuldse lõpuaja valitsejat. Roomas saavutas Augustus oma karjääri kõrgpunkti ja Tiberius korraldas suure triumfikäigu ad maiorem gloriam Augusti patris. Niiluse ääres ülistatakse keisrit kui Zeus Eleutheriost. Eufrati kaldalt asuvad teele tähetargad, et külastada Palestiinas tõotatud rahukuningat. Iisraelimaal aga oli äikesemeeleolu. Heroodes oli paar viimast kuud degradeeritud. Quirinuse loenduskomissarid tungisid linnadesse ja küladesse, paremas käes mõõk, vasakus maksustamisblanketid. Suured suguvõsad pandi liikvele. Bürokraatia pidas pidu. Rahvas kaitses end. Vastupanuliikumine kasvas (Ap 5:37). Kuus tuhat variseri keeldus andmast vannet keisri nimel (Zeus Eleutherios!). Degradeeritud Heroodes oli närviline ja tegi kõik, et olla rooma maksustamiskomissaridele meelepärane. Ta muutus veelgi närvilisemaks, kui kõikjal jutustati taevastest märkidest ja ilmutustest, kõigi asjade tulevasest peapeale pööramisest ja uue maailmavalitseja advendist, saabumisest. Ta pidi tegema kõik, et oma trooni kindlustada – ta pidi kõik likvideerima, kes võisid talle hädaohtlikuks saada. Samaarias laskis ta tappa mõlemad hasmoni soost printsid, Jeruusalemmas kolmsada hasmonlastele ustavat ohvitseri, kammerpaaži Caruse, kahtlusalused õukonnaliikmed ja ennustusi tegevad variserid. Oli loomulik ja loogiline, et ta ka Petlemmas võttis tõhusad abinõud tarvitusele, oli see ju Taaveti poegade keskus. Sest kui hasmonlased olid likvideeritud, jäid davidiidid ju alles.

Õigus on maatasa tallatud,
tõde on hävinud,
valitseb vale ja kurjus.
Loodus on pahupidi pööratud,
nurjatuse mõõt on täis,
aga pilv varjab
inimeste maailma kannatusi
õelate silma eest.

Nii hüüdis tookord vana Teron Jeruusalemma tänavatel, kuni Heroodese käsilased ta igaveseks vaikima sundisid.

Sel apokalüptilisel aastal sündis Jeesus, Taaveti järglane vanas kuningalinnas Petlemmas.

Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Vahetult pärast teadet Petlemma tähe kohta jutustab Matteus loo laste tapmisest Petlemmas. Selle loo ajaloolise usutavuse vastu kerkib mitmesuguseid kahtlusi. Me piirdume nelja punktiga: 1) sellest jutustab ainult Matteus. 2) Kas selline massimõrv Heroodese poolt on üldse võimalik? 3) Kas on  mõeldav, et Augustus on sellist asja sõnatult sallinud? 4) Matteuse jutustusel on silmatorkav sugulus antiikse saagatraditsiooniga ning näib järgivat kindlat kirjanduslikku skeemi.

Ad. 1. Siin tuleb viidata ühele märkmele, millega seni ei ole arvestatud ei evangeeliumide-kriitikas ega Heroodese-uurimises. Palestiinajuutlikus apokalüpsis «Moosese taevaminek», mis seisab Kumraani ringidele lähedal ning on tekkinud 6.–15. aasta paiku pKr, on öeldud Heroodes I kohta: «Nendele (hasmonlastele) järgneb jultunud kuningas, kes ei ole preesterlikust soost, häbematu ja jumalatu inimene… Ta roogib nende suured mõõgaga välja ning matab nende kehad tundmatuisse paigusse. Ta tapab vanad ja noored (iuvenes) ega tunne halastust. Siis valdab kogu maad kohutav hirm tema ees. Ja ta märatseb nende keskel andes veriseid käske, nii nagu see Egiptuses on sündinud.»

Ka Ilm 12:1 jj võib olla apokalüptilisel kujul töödeldud sisse mälestus Heroodese lastetapmisest. Kuid Assumptio Mosis’e teade on väärtuslikum, kuna see on vähemalt kaheksakümmend aastat vanem ja igast kristlikust traditsioonist kindlasti sõltumatu.

Ad. 2. Massimõrvad on orientaalsete vürstikodade ajaloos moes ja Heroodes I oli üks hullemaid verekoeri, keda me sellest ajast tunneme. Me toome siin ära vaid lühikese ülevaate tema verisest teenistuskäigust. Üksikasjadega võib tutvuda Josephuse juures.

Kahekümne viie aastasena teeb ta endale nime sellega, et ta püüab kinni galilea vastupanuvõitleja Hiskia ja selle mehed ning laseb need ilma pikemata surmata. Seejärel jälitas ta partisane, kes sadade kaupa ühes naiste ja lastega pesitsesid Galilea mägedes ja kaljukoobastes, ja ta korraldas suured tapatalgud, kõrvetades nad tulega koobastest välja. Anno 37 tungis ta roomlaste abil juutide kuningana Jeruusalemma, hoolitsedes selle eest, et roomlased hukkasid tema hasmoni soost eelkäija ning vastase Antigonose kirvega (ennekuulmatu uudis rooma õigusajaloos), ja laskis ise kõik hasmonlaste sõbrad õukonnas ja Suures Süneedrionis tappa. Järgmistel aastatel kõrvaldas ta hasmonlased Aristobuluse ja Hyrkanose, hasmonlannad Maiame (oma naise!) ja Alexandra ning lõpuks Bne Baba võimsa suguvõsa, hasmonlaste suguvõsa, hasmonlaste partei viimase toe ja lootuse. Aasta 25 paiku sattus Heroodes ühe vandenõu jälile, lasi bande juhid surnuks piinata ning nende mõttekaaslased ning sõbrad koos naiste ja lastega hukata. Järgnes mõrvapoliitilise nokitsemise periood: «Paljud saadeti avalikult või salaja sundasumisele Hyrkania mägedesse ning tapeti seal. Ja kõikjal, kus inimesed kokku said, nii linnas kui matkateedel, olid nuhid, kes neid jälgisid… Suurem enamus leppis pugemise või hirmuga. Iseseisvad pead aga, kes ei suutnud varjata oma meelepaha meelsusterrori üle, kõrvaldas ta igal võimalikul viisil» (Josephus, Ant 15,10,4). Kuidas oligi Assumptio Mosis’es öeldud? «Ta roogib nende suured mõõgaga välja, nii et ükski inimene ei tea, kuhu nad on jäänud.» On näha, kui täpselt too võitluskirjutis sündmustest aru annab, hoolimata oma apokalüptilisest iseloomust.

Aastal 7 eKr laseb Heroodes oma mõlemad pojad hasmonlannalt Mariamnelt, printsid Aleksandri ja Aristobuluse, Augustuse nõusolekul riigireetmise pärast ära kägistada ning kolmesajast ohvitserist koosneva opositsioonirühma likvideerida. Samal aastal on tal konflikt kuue tuhande variseriga, kes keelduvad andmast vannet keisri nimel (arvatavasti tsensuse-vanne). Mõned mehed sellest ringkonnast ennustasid tookord Jumala ilmutusele toetudes (taevamärk?) messiaanliku imekuninga peatset sündimist, kes kukutab verejanulise Heroodese ning toob kaasa kuldse lõpuaja. Heroodese vastus oli suur hukkamisaktsioon variseride ja tema enda õukonna liikmete hulgas. Ka tema ilusa kasvuga kammerpaaž Carus, kellele oli nähtavasti pandud igasuguseid julgeid lootusi, oli ohvrite hulgas. Kolm aastat hiljem oli Heroodes juba surija haige, aga tal oli veel jõudu suruda üks variseride mässukatse veresaunaga maha ning lasta hukata oma poeg Antipater, jällegi keiserliku loaga. Muus osas kamandas ta surmanuhtluse ähvardusel palestiinajuudi elanikkonna kõik juhtivad mehed Jeeriko hipodroomile ning andis salakäsu, et need tuleb sõdurite poolt ümber piirata ning tema surmatunnil vibuküttide poolt maha lasta, et ta ei peaks lahkuma siit ilmast leinajate nututa. Siis ta suri – ja tema usaldusmehed lasksid juudi magnaadid Jeerikos kohe vabaks.

Sellise valitseja elus on selline aktsioon nagu Petlemma lastetapmine ainult väike vahepala, nagu neid lakkamatu võitlus võimu pärast endaga kaasa toob.

Ad. 3. Ka Augustus võis karmilt tegutseda. Ta ei pidanud palju divius Juliuse lepituspoliitikast ning pöördub tagasi Sulla-aegsete tagakiusamismeetodite juurde. … Jeruusalemma ei külastanud ta kordagi, ja rõõmustas, kui tema pojapoeg Gaius Caesar oma Oriendi-reisil eiras samuti juudi pealinna. Nii jättis ta selle võõrapärase ja tülika rahva kohtlemise õige hea meelega araablase Heroodese hooleks. Asiaadid omavahel! Muresoleva maaisanda tähtsamad mõrvad oma perekonnaringis (Alexander, Aristobulos, Antipater) toimusid keisri otsesel loal. Muudest mõrvaaktsioonidest Palestiinas tegi Augustus niisama vähe välja, nagu näiteks Tiberius Pilaatuse verisest terrorist (Lk 13:1 jms). Ainult üks kord me kuuleme, et Augustus teeb väikese ääremärkuse Heroodese mõrvapoliitika kohta, ja see märkus kõneleb iseenda eest. Aasta 500 paiku kirjutab rooma eklektik Makrobius Sat. 2,4,11: «Kui Augustus sai kuulda, et ühes alla kaheaastaste poistega, keda juutide kuningas Heroodes oli lasknud Süürias surnuks kägistada, ka kuninga enda poeg olevat tapetud, ütles ta: Parem on olla Heroodese siga (hys) kui tema poeg (hyios).» See märkus on kronoloogiliselt ja sisuliselt veidi segane ja seetõttu saab seda vaevalt pidada iseseisvaks tõendiks Petlemma lastetapu kohta. Aga teravmeelsus on kahtlemata ehtne ja ühtviisi iseloomulik nii keisri armastuse suhtes kreekakeelsete sõnamängude vastu kui ka tema vastumeelsuse suhtes kõige juutliku vastu. Iisraeli maal on sigadel parem kui poegadel, sest sigu hoitakse, aga poegi veristatakse… Kes Heroodese mõrvapoliitikale selliste naljadega reageerib, ei tunne erilist muret väikeste poiste pärast Petlemma külas.

Ad. 4. Maailmakirjanduse lemmikteema on väikeste laste surmaohus viibimine ja imeline pääsemine, kellest hiljem saavad suured mehed. On ainult loomulik, et sellised stiliseerimistendentsid panevad ennast maksma ka Jeesuse-traditsioonis, ja Matteuse juures tuleb lisaks veel eelisarmastus ilmutuste vastu unes, huvi põhjenduste vastu pühakirjas jms. Aga Heroodese lastetapmine on ajalooline tõsiasi, mida need tähelepanekud ja järeldused ei puuduta. Sest seda tunnistab meile Ass Mos 6 kaasaegne ja eelkristlik autor, kes üheltpoolt toob täpseid andmeid ja teiselt poolt ei tunne mingit huvi Jeesuse vastu.

Nii võib Ass Mos 6, Mt 2, Josephuse ja teiste tsiteeritud allikate põhjal katsuda visandada – küll reservatsioonidega – aasta 7 eKr üldpilti.

Katkendeid Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.

Detsembrikuu kahekümne viiendal päeval

aastal viis tuhat ükssada ja üheksakümmend üheksa pärast seda, kui Jumal lõi alguses taeva ja maa,

aastal kaks tuhat üheksasada ja viiskümmend seitse pärast veeuputust,

aastal kaks tuhat ja viisteist pärast Aabrahami sündi,

aastal üks tuhat viissada ja kümme pärast seda, kui Iisraeli rahvas koos Moosesega Egiptusest välja läks,

aastal üks tuhat ja kolmkümmend kaks pärast seda, kui Taavet kuningaks võiti,

kuuekümne viiendal aastanädalal Taanieli ettekuulutuse järgi,

saja üheksakümne neljandal olümpiaadil,

aastal seitsesada ja viiskümmend kaks pärast Rooma linna asutamist,

keiser Octavianus Augustuse neljakümne teisel valitsemisaastal,

kuuendal maailmaajastul, kui maa peal valitses rahu,

meie Issand Jeesus Kristus, igavene Jumal ja igavese Isa Poeg,

soovides pühitseda seda maailma oma kõige armulisema tulemisega,

eostatud Pühast Vaimust ja üheksa kuud pärast eostamist

tuli ilmale neitsi Maarjast Juudamaal Petlemmas.

Nõnda sündis meie Issand Jeesus Kristus liha poolest.