Kui 2014. aastal puhkes ühiskonnas debatt kooseluseaduse üle, asusid suuremad meediaväljaanded toetama seaduse läbisurumist ning loobusid tasakaalustatuse printsiibist. 2020. aasta sügisel, mil tõusis n-ö jätkusõjana päevakorda rahvahääletuse korraldamine abielu küsimuses, valisid meediaväljaanded taas kord poole. Aga seekord viidi läbi meediauuring, mis lubab rääkida juba täpsematest numbritest.

MTÜ Meedia Uurimise Keskuse juht ja endine ajakirjanik Aldo Maksimov tutvustab abielureferendumiga seotud meediakajastuste seire tulemusi väljaandes Postimees ilmunud artiklis.

Uuringuperioodiks on 15. oktoober 2020 kuni 20. jaanuar 2021, mille jooksul ilmus meedias ca 750 käsitlust (analüüs ei hõlmanud maakonnalehti, väiksemaid kultuurilehti, Äripäeva ja venekeelset meediat). Kokku analüüsiti 713 artiklit ning saadet (vt siit).

Koondtulemused on järgmised:

Kõik ERRi kanalid – (referendumi) vastu 72%
ERRi portaal – vastu 68%
ERR tele ja raadio – vastu 76%
Postimees – vastu 59%
Delfi portaal – vastu 68%
EPL leht ja portaal – vastu 78%
Eesti Ekspress – vastu 82%
Maaleht – vastu 84%
Õhtuleht – vastu 68,5%

Selle pildiga on kõnekas vastuolus Eesti ühiskonna hoiakud. Näiteks novembris 2020 läbi viidud Norstati küsitluse kohaselt oleks 63 protsenti vastanutest hääletanud abielu jäämise poolt mehe ja naise liiduks ning 37 protsenti oleks olnud vastu. Referendumil oli valmis osalema 75 protsenti vastanuid.

Aldo Maksimov ütleb kokkuvõtteks, et kui erameedia puhul võib maailmavaateline suunitlus olla mõistetav ja põhjendatud omaniku sooviga, siis rahvusringhäälingut rahastab maksumaksja, kelle hulgas on igasuguste maailmavaadetega inimesi.

Seega võibki kõnealuse uuringu üheks oluliseks tulemuseks pidada küsimust maksumaksja raha eest ülal peetava ja ühiskonna kui terviku huvisid teenima kohustatud Rahvusringhäälingu kallutatusest.

Issand ütleb: «Iga teie «jah» olgu «jah» ja iga «ei» olgu «ei», aga mis üle selle, see on kurjast. Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima.» (Mt 5:37; Mt 12:25)

Riik ei ole kiriku õpetuse järgi midagi muud kui jumaliku õigluse tööriist maa peal. On huvitav, et näiteks apostel Paulus kasutab oma kirjas roomlastele riigijuhtidest kõneldes kahte sõna, mida oleme tänapäeval harjunud tarvitama ainult Kiriku töötegijate puhul: ta nimetab neid diakoniteks, s.t Jumala abilisteks või sulasteks, ja liturgideks ehk Jumala teenijaiks või preestriteks. Samal ajal on tänapäeval just riigivõimu tähistamisel oluline taoline ladina keelest pärinev sõna nagu minister, mida vanal ajal tarvitati peamiselt kiriku vaimulike puhul ja mis tähendab samuti sulane või teener.

Me näeme, et nii nagu võime leida pühakirjast juhiseid kirikuelu korraldamiseks, saame sealtsamast ammutada abi ja juhatust ka riigielu juhtimise ja korraldamise mõistmiseks. Apostel Paulus rõhutab, et «ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest», ja sellega ei taha ta mitte kinnitada riigijuhtide ega -ametnike kõigutamatut ja kriitikavaba «jumalikku» autoriteeti, vaid rõhutada, et nii nagu nad on oma ameti ja meelevalla saanud Jumala käest, peavad nad selles ka toimima vastavalt Jumala tahtele ning Temale aru andma. Juhul kui nad ei toimi vastavalt Jumala tahtmisele, on nad minetanud ka oma autoriteedi ja meelevalla – seda tuleb meeles pidada igaühel, kes on mingisse ühiskondlikku või riigiametisse valitud või seatud.

Üks kiriku ülesandeid ongi siinkohal hoida riigivõimul silma peal, teda möödalaskmiste puhul manitseda ning õigete ja heade tegude eest tunnustada. Kindlasti ei tohi see endast kujutada kirumist ega ligimese silmast pinnu otsimist – ja sama kehtib tegelikult iga riigikodaniku puhul, kes ei tohiks näha mitte ainult riigimeeste vigu, vaid peab mõistma ka nende vastutuse, ülesande ja koorma suurust.

Üheks peamiseks veaks, mida teeme nii riigi kui üksikisiku tasandil, on isekus ning oma kaasinimeste mittemärkamine või neist mitte hoolimine. Samal ajal näiteks, kui erakonnad kõnelevad suure suuga üksmeele vajadusest, avaldavad nad enne valimisi reklaame ja loosungeid, mille sõnum on kaugel igasugusest kokkuleppest ja üksmeelest. Selle asemel, et rõhutada kõigi inimeste – ka erinevate poliitiliste vaadetega inimeste – ühist ülesannet ja vastutust riigi ülesehitamisel ning rahva kaitsel ja edendamisel, üritatakse kõigi vahenditega näidata iseennast kui ainsat, kes millekski kõlbab ja midagi ära võib teha. Teised kõik heidetakse suurima mõnuga ning rohkete pilgete või koguni sajatuste saatel üle parda.

Pangem tähele: Jeesuse sõnad sellest, et ükski riik, linn või pere, mis on omavahelises riius lõhenenud, ei saa jääda püsima, kehtivad ka meie puhul siin ja praegu, ning on hoopis teravamad ja olulisemad, kui oskame ehk mõista.

Meil eestlastena on vaid üksainus väike maa, üksainus riik, mis on oma ütlemata õrnas eas tegelikult väga kergesti haavatav, kõigutatav ja murtav. Meid on ainult üksainus miljon – tegelikult vist veel vähemgi – ja see arv paraku ei kasva praegu, vaid hoopis kahaneb.

Miljon inimest on kahtlemata vähe, kui võrdleme ennast näiteks oma suure idanaabri või teiste maailma suurrahvastega. Sellest miljonist ei jää aga järele mitte kui midagi, kui igaüks sikutab oma suunas ja pöörab kõigi teiste poole selja. Samas on miljon inimest kujuteldamatult suur arv, kui mõtleme sellele, mida suudaksime siis, kui me kõik oma jõud kokku paneksime – nagu Vabadussõjas või nõndanimetatud teisel ärkamisajal… Kas meile oleks siis veel üldse miski võimatu?

Ma ei usu, et mingid formaalsed kokkulepped aitaksid. Ma usun, et suudame midagi ühiselt oma rahva ja riigi heaks ära teha ainult siis, kui mõistame igaüks sügavalt oma vastutust kaasinimeste ja Jumala ees – kui Jumala sulased ja oma kaasinimeste teenijad, n-ö lihtrahvast riigijuhtideni välja, ega hakka mingeid oma huvisid ükshaaval liitma või lahutama, vaid püüame küsida seda, mis on Jumala silmis hea ja meelepärane ja täiuslik.

Formaalsed kokkulepped, eriti päevapoliitikast lähtuvate jõudude vahel, tähendavad enamasti vaid teravuste mahanühkimist või pigem kalevi alla peitmist seniks, kuni mõni kõigist neist erinevatest ja ise suunda kiskuvatest jõududest hakkab tundma, et tal pole enam vaja teistega arvestada. Taolisele mõtteviisile me ennast rajada ei saa. Tõeline üksmeel saab võrsuda ainult lepitusest iseenda südames, eeskätt Jumalaga ja seejärel oma kaasinimestega, ning Tema rahu, riigi ja õiguse taotlemisest.

Kui Jeesus ütleb, et ükski riik, mis on isekeskis riius, ei saa püsida, siis samal ajal peitub neis hoiatavais sõnades ka tõotus ja julgustus: kui saame üle omavahelistest vastuoludest ja lõhedest ning rajame end kõikevõitvale ja ühendavale armastusele, siis võime Jumala armust püsima jääda ja vajadusel mägesidki liigutada.

Õnnistatud Eesti Vabariigi 103. aastapäeva!

(Kirjutis valmis algselt aastal 2003)

«Õnnista me rahvast, saada kosumist. Puhasta meid kurjast, anna kasvamist. Aita võita vaevad, vägev Kaitseja! Jõudu andku taevad sulle, kodumaa!»

Eesti saab vabaks!

Luterlike usutunnistuskirjade suhtumine paastumisse on kahetine. Ühelt poolt kiidetakse ilma kõhklemata heaks ihulikud harjutused kui distsiplineeriv vahend patu tõrjumiseks ja himude talitsemiseks. Teiselt poolt hoiatatakse ikka ja jälle, et inimlikud kombed ja tavad ei tohi muutuda Jumala armu ärateenimise vahendiks. Lühidalt võtab luterliku positsiooni kokku Augsburgi usutunnistuse artikkel XXVI, mis sätestab, et «igaüks on kohustatud end ihulike harjutuste läbi nagu paastumine ja muud jõupingutused talitsema, et ta ei annaks põhjust patule, aga mitte selleks, et nende tegude läbi armu ära teenida.»

Luterlikes kirikutes ei nõuta kindlate paastureeglite järgimist. Leidub luterlasi, kes näevad roomakatoliku ja ortodoksi kiriku sellekohases praktikas formalismi ja käsumeelsust, kuna kristlasi kohustatakse järgima kindlaid reegleid (nt katoliku kiriku katekismuse kompendiumis märgitakse, et usklikud on kohustatud pidama «Kiriku seatud paastu- ja lihast loobumise päevi», § 432). Samas mööndakse, et paastumise näol on tegemist piibelliku praktikaga, mida kristlased võivad õige hoiaku korral järgida. Näiteks konservatiivse Missouri Sinodi luterliku kiriku kodulehel kirjutatakse paastumise kohta järgmist:

Mitte kusagil ei õpeta Pühakiri, et paastumine on vajalik Jumala armu või soosingu «ärateenimise» viisina. Keskajal esitati kristlastele mitmesuguseid nõudmisi, sealhulgas väitsid mõned, et paastumise abil võib endale Jumala ees rohkem teeneid koguda. Luterliku reformatsiooni keskse teemana oli kaalul piibellik õpetus, et Jumal saavutas Kristuses pääste. Meie ei panusta sellesse päästesse midagi, vaid ainult võtame – usu läbi – vastu hüved, mis tulenevad Kristuse kannatamisest ja surmast meie eest.

See ei tähenda, et paastumine oleks vale. Jeesus kõneleb paastumisest Matteuse evangeeliumi 6. peatükis, öeldes «Kui te aga paastute» [inglise keeles on siin erinevus: when you fast, mitte if you fast]. Luterlased on alati tunnustanud paastumist kui kasulikku ja Jumalale meelepärast vahendit meelte ja ihu distsiplineerimiseks (vt nt Apoloogia XII, 139, 143). Nagu Luther seletab Väikeses Katekismuses: «Paastumine ja enda ihu poolest ettevalmistamine on küll heaks väliseks distsipliiniks, kuid sakramendi vastuvõtmiseks on igati vääriline ja kõlblik see, kellel on usku sõnadesse «teie eest antud» ja «valatakse pattude andeksandmiseks».»

Niisiis, kui sa otsustad teatud ajal või teatud viisil paastuda, tee seda nii, et sa austad «Jumalat oma ihus!» (1Kr 6:20). Kasuta seda aega meeldetuletuseks, et inimene ei ela üksnes leivast (Mt 4). Kuid pea ka meeles, et Jumal ei nõua seda «punktide kogumiseks» Tema ees. Sa oled Tema poolt vabaks tehtud ja andeks saanud laps Kristuses.

Teisalt tuleb tõdeda, et praktikas on luterlikus kirikus läinud paastumisega nii, nagu ka paljude muude asjadega, mis on «evangeelse vabaduse» nimel jäetud igaühe enda otsustada. Kui enam ei nõuta pihil käimist või missal osalemist, siis suur osa koguduse­liikmetest ei käigi pihil ega kirikus. Pihi ja absolutsiooni on asendanud üldine armukuulutus ning missa asemel toovad rahvast kokku mitmesugused religioosse ilmega «üritused». Huvi paastumise vastu («paastulaagrid», dieedid jms) on tänapäeval seotud pigem sooviga saavutada pingelise elutempo juures parem enesetunne või edeneda «vaimses» arengus, et ennast edukamalt «teostada» ja elada «täisväärtuslikumat elu», mitte aga hoiduda patust ja austada Jumalat oma ihus.

Alljärgnevas on esitatud paastumise küsimust käsitlevaid lõike usutunnistuskirjadest.

 

USUTUNNISTUSKIRJAD PAASTUMISEST

 

Kiriklikest tavadest

Kiriklikest tavadest nad [luterlased] õpetavad, et tuleb säilitada need riitused, mida võib patustamata järgida ning mis on kasulikud rahule ja heale korrale kirikus, nagu teatud tähtpäevad, pühad ja selletaoline.

Selliste asjade puhul olgu inimesed siiski manitsetud, et ei koormataks südametunnistust, nagu oleks selline kultus hädavajalik õndsuseks.

Samuti olgu nad manitsetud, et inimlikult seatud traditsioonid Jumala lepitamiseks, armu pälvimiseks ja hüvituseks pattude eest on evangeeliumi ja usuõpetuse vastased, mistõttu tõotused ja traditsioonid toitude ja päevade osas jne, [mis on] seatud armu pälvimiseks ning hüvituseks pattude eest, on kasutud ja evangeeliumi vastased.

(Augsburgi usutunnistus, XV, ladinakeelse teksti järgi)

 +++

Liha suretamisest ja ihulikust distsipliinist

Aga kui meie omadele pannakse süüks seda, nagu keelaksid nad Jovinianuse kombel ära lihasuretamise ja distsipliini, siis nende kirjutistes kohtab küll hoopis teistsuguseid seisukohti. Nad on alati õpetanud püha risti kandma, milleks kristlased on kohustatud, ning see on õige, tõsine ja mitte väljamõeldud lihasuretamine.

Sinna juurde õpetatakse, et igaüks on kohustatud end ihulike harjutuste läbi nagu paastumine ja muud jõupingutused talitsema, et ta ei annaks põhjust patule, aga mitte selleks, et nende tegude läbi armu ära teenida. Ja neid ihulikke harjutusi tuleb sooritada pidevalt, mitte ainult teatud päevadel. Selle kohta ütleb Kristus Luuka evangeeliumis: «Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamisega» (Lk 21:34). Ning: «See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega» (Mk 9:29). Ka Paulus väidab, et ta lööb oma ihu ja teeb selle oma orjaks (1Kr 9:27). Sellega tahab ta öelda, et liha suretamise eesmärgiks ei või olla armu ärateenimine, vaid liha talitsemine, et see ei takistaks selle tegemist, mis inimesele kutsumise kohaselt on määratud. Samamoodi ei mõisteta hukka mitte paastumist, vaid asjaolu, et sellest on tehtud kohustuslik teenistus teatud päevade ja toitude osas, mis eksitab südametunnistust.

(Augsburgi usutunnistus, XXVI, saksakeelse teksti järgi)

 +++

Liha suretamise ja ihuliku distsipliini kohta me õpetame, nagu [Augsburgi] usutunnistus ütleb, järgmist: et tõeline ja mitte teeseldud liha suretamine toimub risti ja kannatuste läbi, milles Jumal paneb meid proovile. Nendes tuleb meil kuuletuda Jumala tahtele, nagu ütleb Paulus: tooge oma ihu Jumalale ohvriks [Rm 12:1]. Ja need kujutavad endast vaimseid jumalakartlikkuse ja usu harjutusi. Kuid peale selle lihasuretamise, mis toimub risti läbi, on vajalik ka veel vabatahtlik harjutuste liik, mille kohta Kristus ütleb: «Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega.» [Lk 21:34] Ja Paulus: «ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks.» [1Kr 9:27] Selliseid harjutusi ei tule sooritada mitte selleks, et see oleks õigeks tegev kultustalitus, vaid liha talitsemiseks, et küllus meid ei hukutaks ja ei teeks enesekindlaks ja muretuks, millega kaasneb see, et inimesed annavad järele liha himudele ja täidavad selle tahtmist. See tähelepanelikkus peab olema pidev, sest selle kohta on pidev Jumala käsk. Teatud toitude ja aegade ettekirjutamisest ei ole aga liha talitsemisel mingit kasu, sest need on veel toretsevamad ja kulukamad kui mis tahes pidusöögid. Nii et meie vastased ei pea kaanonites õpetatust kinni.

(Apoloogia, XVI)

Paastumisest enne püha sakramendi vastuvõtmist

Aga kes võtab seda sakramenti väärikalt vastu? Paastumine ja enda ihu poolest ettevalmistamine on küll heaks väliseks distsipliiniks, kuid sakramendi vastuvõtmiseks on igati vääriline ja kõlblik see, kellel on usku sõnadesse «teie eest antud» ja «valatakse pattude andeksandmiseks».

(Väike Katekismus, V)

Paastumine ja palvetamine jne võib küll olla väliseks ettevalmistuseks ja laste kasvatamiseks, et ihu suhtuks ja käituks Kristuse ihu ja leivaga kombekalt ja aupaklikult. Aga seda, mida selles ja sellega meile pakutakse, ei suuda ihu taibata ega enda omaks teha. Seda teeb südame usk, mis tunneb selle aarde ära ja igatseb selle järele.

(Suur Katekismus, V)

Väärarusaamadest seoses paastumisega

Varasematel aegadel on õpetatud, jutlustatud ja kirjutatud, et toitude eristamise ja muude sellesarnaste inimeste poolt kehtestatud kommete eesmärgiks on armu ärateenimine ja patu hüvitamine. Sellepärast mõeldi päevast päeva välja järjest uusi paastumisi, uusi usutalitusi, uusi reegleid ja muud sarnast ning rõhutati igati, et sellised asjad kujutavad endast vajalikku jumalateenistust, mille läbi teenitakse ära arm, kui neist kinni peetakse, ja tehakse suurt pattu, kui neist kinni ei peeta. Sellega on kirikus kaasnenud palju ohtlikke eksiarvamusi.

Esiteks on seeläbi varju jäänud Kristuse arm ja usuõpetus, mida evangeelium meile suure tõsidusega esitab, ja järjekindlalt rõhutab, et Kristuse teenet tuleb kõrgelt austada ja kalliks pidada ning teada, et usk Kristusesse ületab kaugelt kõik teod. Sellepärast võitleski Paulus ägedalt Moosese Seaduse ja inimeste kehtestatud kommete vastu, et me õpiksime ära, et me ei saa Jumala ees õigeks mitte meie oma tegude läbi, vaid ainult usu läbi Kristusesse; et me leiame armu Kristuse pärast. Selline õpetus on peaaegu täielikult unustusse vajunud, sest inimesi on õpetatud armu ära teenima kindlate paastumisaegade, toitude eristamise, riietuse jms läbi.

(Augsburgi usutunnistus, XXVI, saksakeelse teksti järgi)

+++

Sest, olgugi et me suudame sooritada väliseid tegusid, mille kohta puuduvad Jumala käsud, on ikkagi tühine ja jumalatu lootus, et sellega on Jumala Seaduse nõudmised täiel määral täidetud. Õiged palved, õiged almused, õiged paastumised lähtuvad Jumala käskudest, ja kus on Jumala käsud, seal ei saa neist pattu tegemata mööda minna. Sellised teod, kuivõrd nad ei põhine Jumala Seadusest lähtuvatel juhistel, vaid on oma kuju saanud inimeste korralduste kaudu, on teod, mis on seotud inimeste kombetalitustega ja nende kohta ütleb Kristus: «Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi» [Mt 15:9]; näiteks teatud paastumised, mis ei ole määratud mitte ihu talitsemiseks, vaid selleks, et selle teo läbi Jumalale au anda, nagu ütleb Scotus, ja asendada sellega igavene surm.

(Apoloogia, XII)

+++

Paulus kirjutab koloslastele, et inimeste kombetalitused on tarkuse moodi [Kl 2:23]. Ja seda nad kindlasti on. Sest kirikule sobib kord ja seda on sellepärast ka vaja. Aga inimmõistus, mis ei saa usu õigusest aru, lisab sellele oma loomusest tulenevalt, et niisugused teod teevad inimesed õigeks, et nad lepitavad Jumalat jne. Nõnda arvas Iisraeli lihtrahvas ja suurendas selles veendumuses niisuguste usutalituste hulka, nii nagu seda meie ajalgi kloostrites tehakse. Sama arvab inimmõistus ka ihulike harjutuste ja paastumiste kohta. Kuna nende eesmärk on ihu talitsemine, lisab mõistus neile juurde eesmärgi, et need on kultustalitused, mis teevad õigeks. Nagu kirjutab Aquino Thomas: «Paastumine kõlbab süü kustutamiseks ja ennetamiseks» [STh II, 2, q. 147, a. 3]. Need on Thomase sõnad. Ja nii see tarkuse ja õiguse paiste neis talitustes petabki inimesi. Siia lisandub pühakute eeskuju: kui inimesed püüavad neid jäljendada, jäljendavad nad enamasti väliseid tegusid ja mitte nende usku.

(Apoloogia, XV)

 

Artikkel ilmus algsel kujul 21. märtsil 2011.

Tsitaadid on võetud väljaandest «Luterlikud usutunnistuskirjad» (2014) ja veebilehes Meie Kirik ilmunud Augbsurgi usutunnistuse ladinakeelse teksti tõlkest

Halvad harjumused on mu oma võrku mässinud, aga mina rõõmustan, et olen seotud. Olen sukeldunud otse kurjuse põhja, ja see lõbustab mind. Vaenlane uuendab iga päev minu köidikuid, sest näeb, kuidas nende rohkus mind rõõmustab.

See just vääribki pisaraid ja nuttu, selles seisnebki häbi ja teotus, et olen oma himude vang. Veelgi hirmsam on aga see, et ma seon ennast köidikutega, millesse vaenlane mind on püüdnud, ja suretan ennast kirgedega, mis talle rõõmu valmistavad.

Ent teades, kui hirmsad on need köidikud, varjan neid hoolega kõikide pilkude eest sündsa välimuse taha. Pealtnäha olen riietatud vagaduse kauni rüüga, mu hing on aga mässitud roojastesse mõtetesse. Vaatajate ees olen sünnis, seestpidi aga täis kõiksugu kõlvatust. Minu südametunnistus sõitleb mind selle eest – ja kuigi ma tahaksin oma köidikutest vabaneda, nende üle päevast päeva nurisedes ja ohates jään ometi siplema samasse võrku.

Olen hale, ja hale on ka minu igapäevane patukahetsus, sest tal pole kindlat alusmüüri. Iga päev panen hoonele aluse – ning kisun samas jälle omaenda kätega maha.

Minu patukahetsus pole teinud veel ühtegi head hakatust; kurjal hooletusel pole aga lõppu näha. Olen saanud kirgede ja vaenlase kurja tahte orjaks, mis mind saadabki hukka.

Istun käed rüpes meeleparanduse ootuses ning petan iseennast selle asjatu lootusega, kuni suren. Alati ütlen: kahetsen, ega kahetse iial. Sõnades olen agar kahetsema, ent tegudes ei jõua iial selleni.

Mis saab küll minust läbikatsumise päeval, kui Jumal kõik oma kohtujärje ees avalikuks teeb! Muidugi, mind mõistetakse piinadele, kui ma pole Sind, oma Kohtunikku, siin maa peal pisaratega armulikuks teinud.

Pärast seda, kui olin juba tõde tundma õppinud, sai minust tapja ja ülekohtutegija, pisiasjade pärast tülitseja, kade ja julm nende vastu, kes minuga koos elavad, kalk kerjuste vastu, raevukas, vaidlushimuline; kangekaelne, laisk, kergesti ärrituv, kurjade mõtete hauduja, toredusearmastaja; senini pesitseb minus veel hulgaliselt roojaseid mõtteid, enesearmastuse puhanguid, kõhuorjust, lihahimu, auahnust, uhkust, tigedust, riiakust, salasöömist, masendust, võistlemisiha, nördimust.

Ma ei tähenda midagi, aga pean endast palju; valetan vahetpidamata, ja vihastan valetajate peale; roojastan oma ihutemplit liiderlike mõtetega, ja mõistan liiderdajate üle rangelt kohut; laidan langenuid, ise lakkamatult langedes; mõistan hukka kurjakeelelisi ja röövleid, olles ise nii röövel kui kurjakeeleline. Käin ringi, pilk täis helgust, olles ise üleni must.

Kirikutes ja pidulaudades tahan olla esimeste hulgas. Näen erakuid ja suurustlen; näen munki ja hooplen. Püüdlen selle poole, et olla naistele meeldiv, võõrastele suursugune, omadele taiplik ja arukas, arukatele täiuslik; jumalakartlikke kohtlen kui targim, arutuid põlgan kui mõistmatuid loomi.

Kui mind on solvatud, maksan kätte; kui mind on austatud, jälestan austajaid; kui minult nõutakse midagi täie õigusega, alustan vaidlust; neid aga, kes mulle tõtt näkku ütlevad, pean oma vaenlasteks. Kui mind paljastatakse, vihastan; kui mind aga meelitatakse, olen mitte just päris rahulolematu.

Ei taha au anda väärikale, ent olles ise vääritu, nõuan austusavaldusi. Ei taha endale tüli teha, ent kui keegi mulle teenet ei osuta, saan ta peale kurjaks. Ei taha minna koos töötegijatega, ent kui keegi mind ennast mu töös ei aita, siis kirun teda.

Hädas olevale vennale ütlen kõrgilt ära, kui aga ise hädas olen, pöördun tema poole. Vihkan haiget, kui aga ise haige olen, soovin, et kõik mind armastaksid. Ülemaid ei taha tunda, alamaid põlastan.

Kui suudan hoiduda arutust soovist, lähen uhkeks; kui jõuan vaimses valvamises edasi, langen sõnakuulmatuse ja vasturääkimise võrku; kui suudan toidust hoiduda, upun hooplemisse ja upsakusse; kui olen palves väsimatu, võtavad mu üle võimust ärritus ja viha; kui näen kelleski voorust, ei jää mu pilk sellele pidama.

Olen ära põlanud ilmalikud lõbud, kuid ei väsi neid kerglaselt soovimast. Kui näen naisterahvast, muutun lõbusaks. Väliselt olen alandlik, kuid hingelt kõrk; pealtnäha kasin, kuid tegelikult himukas omama. Aga mis siin rääkida? Pealtnäha olen maailmast lahti öelnud, kuid sisimas mõlgutan jälle mõtteid ilmalikest asjust. Jumalateenistuse ajal tegelen jutuajamise, kiusumõtete ja tühiste asjade meenutamisega. Lobisen söögi ajal, ihkan kingitusi, võtan osa teiste langemisest, andun hukutavale võistlemisele.

Säärane on minu elu! Kui palju halba sean ma vastukaaluks oma pääsemisele! Ja mu uhkus, mu auahnus ei luba mul mõelda oma paisetele, et neid arstida. Säärased ongi siis mu vaprad vägiteod! Selline ongi siis patuhulk, millega vaenlane mulle kaela langeb! Ja ometi püüan ma, nurjatu, veel pühaduse poolest kuulsaks saada. Elan pattudes, aga tahan, et mind austatakse kui vagameest.

Kõige selle juures on mul vaid üks õigustus: saatan on mind oma võrku mässinud. Kuid see ei saanud ju Aadamale õigustuseks. Muidugi, ka Kaini õpetas saatan, kuid see ei päästnud teda hukkamõistmisest. Mida ma peale hakkan, kui Issand mu juurde tuleb? Mul pole oma hooletusele mingit õigustust.

Oh häda, mu üle võimust võtnud patt on leidnud minus oma karjamaa, ning iga päevaga alandab ja tõmbab ta mind üha rohkem ja rohkem oma sügavusse; ja mina, nurjatu, ei lakka Jumalat vihastamast, ei karda kustumatut tuld ega värise igaveste piinade ees.

Milline võim on patustel kirgedel minu üle! Kuis küll valitseb kuri ja salakaval madu! Toimides meie loomuse järgi, teeb ta meiega kaupa, annab tagatise, et müüa mõistus patule maha. Tuues ettekäändeks ihu kasutamise hinge teenimise eesmärgil, veenab ta vastu tulema ihu himudele; ja nii ma langengi lihahimu küüsi ning, andudes sedamaid liigmagamisele, jään ihu teenetest sootuks ilma. Kui ma palvetan, kiusab ta mind mõttega mõnest tühisest naudingust ning hoiab sellega kui vaskahelaga minu nõrka mõistust oma kütkes – ega lase seda lodevamale, olgugi et mõistus sellest põgenema kipub.

Nii peab patt mõistuse üle väsimatut valvet ning suleb minu eest teadmise ukse. Vaenlane hoiab mu mõistusel väsimatult silma peal, et see ei jõuaks Jumalaga kooskõlla ega takistaks müümast ihu; selleks on tal varuks hulgaliselt segaseid kiusumõtteid, mis väidavad, et kohtus ei tule sellised tühised asjad üldse jutuks, et neist on võimatu isegi midagi teada ja et kõik taoline langeb unustuse hõlma. Kuid ma manan oma pilgu ette oma süüdistused ja tean, et mind ähvardab karistus.

Vaatan, Issand, oma patte ja halan, nähes nende otsatut arvu. Oh häda, kuidas küll selline õnnetus mind on tabanud? Mu keel räägib imeliselt, käitumine on aga jälk ja põlastusväärne. Kibe saab mulle olema see päev, mil kõik saladused avanevad!

Üpris kaunid on teiste jaoks minu sõnad, mu teod on aga jäledad. Teistele õpetan siin ilmas korda, ise aga, õnnetu, andun kirgedele.

Kõik mu elupäevad on kulgenud ja looja läinud patus, ja mitte ainsatki päeva pole ma teeninud tõde. Sain vaevu kahetsema hakata, kavatsusega mitte enam pattu teha, kui tuli kuri ja püüdis mu kinni oma vihas. Häda mulle, sest astun vabatahtlikult tema võrkudesse.

Kui lähen välja inimeste sekka, esinen kui õiglane ja tark. Kui näen, et keegi patustab, naeran ja pilkan teda. Kuid ükskord tulevad lagedale ka minu üleastumised – ja siis jään ma häbisse!

Oh, parem poleks ma siia maailma üldse sündinud! Siis poleks see kaduv maailm mind kõlvatule teele viinud; teda nägemata poleks ma saanud süüdlaseks, poleks määrinud ennast pattudega ega kardaks nüüd vintsutusi, kohut ja piinu.

Vaevalt olen andnud lubaduse kahetseda, kui ma taas vana juurde tagasi pöördun ning samadesse pattudesse langen. Iga tund, mille olen veetnud patus, on mulle rõõmuks; ja ise veel mõtlen, et teen midagi kiiduväärset. Häda mulle! Senini pole ma veel hakanud mõtlema sellest, et mind ootab igavene tuli.

Kuri tahe viib mu patu sisse; aga kui olen pattu teinud, veeretan süü saatana kaela. Aga häda mulle! Sest ma ise olen oma pattude põhjus. Kuri ei sunni mind jõuga patustama, pattu teen ma oma vabal tahtel.

Sinu armu, mis mu südamesse tuleb, ootab ees halbade mõtete lehk, mistõttu ta otsekohe taganeb, leidmata endale sissepääsu ning omamata võimalust tulla ja minu sisse elama asuda, nagu ta seda sooviks.

Ma olen mao poolt puupaljaks tehtud kerjus, kaduvusega kinni seotud vilets; mul pole jõudu, sest patt rõhub mind. Olen kaotanud Sinu anni ja seepärast pole mul ka täiuslikku arukust. Olen kaotanud võime Sinuga suhelda ega tea seepärast, kuhu ma lähen. Mul pole midagi. Ja kui midagi ongi, siis oled Sina selle mulle andnud oma armuhelduse pärast. Olen ääretult vaene; kui aga saangi rikkaks, siis on see kõik Sinu kingitus. Ja praegu on see Sinu, ja enne oli Sinu.

Palun ainult Sinu armu ja tunnistan, et pääsen vaid Sinu kaudu, kui üldse pääsen!

Allikas: «Pihiraamat. Abiks meeleparandajale». Tallinn, 2003.

 

Püha Efraim Süürlane – 4. sajandi usuvägilane, paljude askeetiliste teoste autor. Nooruses paistis silma tasakaalutu iseloomuga, kaldudes sooritama ekslikke tegusid, millest tuhmus ka tema usk. Ent saanud imelise õppetunni, tuli Efraim mõistusele ning lahkus maailmast mägedesse, kus elas kuulekuses sealsetele erakutele. Sest ajast ei kaotanud ta enam kunagi patukahetsustunnet ning pidas ennast patuseks, kes võib pääseda üksnes Jumala armulikkusest. Efraim Süürlase kirjutatud tekstidele on omane teoloogia ja palve orgaaniline ühendus. Tema «Patukahetsust» loetakse tihti õigeusu kirikutes enne pihi algust.

PÜHA EFRAIM SÜÜRLASE PALVE

Mu elu Issand ja Valitseja! Ära anna mulle laiskuse, meeleheite, auahnuse ega tühja lobisemise vaimu. Vaid anna mulle, Su sulasele, meelepuhtuse, alandlikkuse, kannatlikkuse ja armastuse vaimu. Issand, mu Kuningas! Lase mind näha mu üleastumisi ja ära lase mind mu venda hukka mõista, sest Sina oled kiidetud igavesti. Aamen.

 

Kirikuvalitsuse 2. veebruari otsus täiendavate juhiste kohta seoses COVID-19 viiruse levikuga on teatud mõttes rutiinne, korrates ja täpsustades suures osas paari kuu vanuseid korraldusi jumalateenistusliku ja muu koguduseelu kohta.

Üks säte on siiski erakordne. Et olla täpne, esitan siinkohal tsitaadi: «Enda vaktsineerimise üle otsustamisel tuleb vaimulikel ja kiriku kaastöölistel lähtuda asjatundjate nõuannetest, oma südametunnistusest, kristlikust ligimesearmastusest ning vastutusest kaastööliste ja kõigi teiste inimeste ees. Teistele vaktsineerimise küsimuses nõu andes ei ole lubatud vaimulikel jagada vaktsineerimisest hoidumise, edasilükkamise või keeldumise soovitusi isegi juhul, kui ise ennast vaktsineerida ei lasta.»

Mitte kordagi pärast Eesti taasiseseisvumist pole vaimulikel olnud keelatud väljendada teatud mõtteviisi. Seda isegi ajal, kui toimus rahvahääletus Eesti astumisest Euroopa Liitu ning kirikuvalitsus esitas üldsusele sooja – et mitte ütelda, pealetükkiva – soovituse hääletada selle poolt. Ka toona oli vaimulike seas skeptikuid ja isegi vastaseid.

Või siiski – vähemalt ühel korral on vaimulikke vaigistatud. Nimelt eelmise aasta kevadel COVID-19 viiruse puhkemise ajal suleti mitmeks nädalaks vaimulike meililist kirikuvalitsuse serveris. Toonases keerulises olukorras lisas see veelgi ebakindlust ja teadmatust. Kes taolise korralduse andis, jäigi selgusetuks.

Nüüd on asi muidugi selgem, keeld vaimulikel vaktsineerimisevastaseid soovitusi jagada on antud kirikuvalitsuse otsusega.

Mida keeluga täpsemalt silmas peetakse – kas silmas peetakse neljasilmavestlusi või kõnet kantslist (nii otseses kui ülekantud tähenduses) – ning põhjendused on jäänud lisamata.

Ainsana on avalikke selgitusi andnud sotsiaalministeeriumi peakaplan, kirikuvalitsuse liige õp Ove Sander ajalehes Eesti Kirik. Ühelt poolt juhib ta tähelepanu asjaolule, et kui vaktsiini positiivne toime kaalub üles negatiivse, siis tuleb lasta ennast vaktsineerida. Samuti lisab ta rõhutatult: «Kuivõrd tegu on sügavalt meditsiinilise teemaga, ei saa me vaimulike, teoloogide või kiriku töötegijatena siin pädevalt kaasa rääkida. See on põhjus, miks oleme asetanud terviseasjatundja motiveeritud otsuse isegi ettepoole teistest vägagi olulistest ristiinimeste kaalutluskriteeriumidest nagu südametunnistus ja ligimesearmastus.»

Andes au meditsiinitöötaja ausale elukutsele, julgeb siinkirjutaja jääda siiski eriarvamusele. Isegi kui vaktsiinide puhul on tegemist «sügavalt meditsiinilise teemaga», ei tähenda see kaugeltki, et nendega ei kaasneks teoloogilisi küsimusi. Nii nagu vaimulik ei ole pädev andma meditsiininõu ei vaktsiinide vastu – ega ka poolt (!) –, võib olla üsna kindel, et absoluutne enamus meditsiinitöötajaist ei ole pädev andma nõu vaktsiinidega kaasnevates teoloogiaküsimustes.

Toon ühe näite. Vähemalt ühe praegu Eestis kasutatava vaktsiini – tootja AstraZeneca – väljatöötamisel ja tootmisel on kasutatud abordiga tapetud inimese tüvirakke. Teadupärast on meditsiinis valitsev seisukoht, et abort ei ole süütu inimese tapmine – vastupidiselt kiriku õpetusele. Küsimus ei ole ainult selles ühes, ligikaudu 1972. aastal tapetud süütus inimeses, kelle tüvirakuliini HEK-293 AstraZeneca vaktsiini tootmisel kasutatakse. Küsimus on inimkonna jõledaimas massimõrvas, mis 20. sajandil abortide legaliseerimisega alguse sai. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetel tapetakse praegusel ajal keskmiselt 73 000 000 inimest aastas. Piltlikult väljendudes pool Venemaa elanikkonnast. Seda on 1,3 korda rohkem kui kõiki teisi surma põhjuseid kokku.

Hoomamatute miljonite kõrval on see erakordne tragöödia ka üksikule inimesele. Kes tohiks soovitada taolist vaktsiini abordi teinud ja seda sügavalt kahetsevale naisele? Kas tõesti meditsiinitöötaja – millest küll? – motiveeritud otsus asetub «ettepoole teistest vägagi olulistest ristiinimeste kaalutluskriteeriumidest nagu südametunnistus ja ligimesearmastus»? Kas vaimulik peaks sellises olukorras vaikima? Kui konsistooriumi otsus keelab otseselt keelava soovituse andmise, siis Sanderi selgituse kohaselt on taunitav ka propaganda, s.t inimeste kallutamine mitte vaktsineerima, vaktsineerimist edasi lükkama jmt. Ilma eranditeta.

Üllatav on ka Sanderi osutus, et «vaimulikena ei oma me ei riigi- ega kirikuseadustest tulenevalt õigust vaktsiinivastase propaganda tegemiseks.» Praegu kehtiva kirikuseadustiku ühe kaasautorina ning aastaid selle uuendamise töös osalenuna asjakohast sätet kirikuseadustikust küll ei meenu. Kui silmas pidada eelnimetatud küsimust abordist, siis pigem vastupidine, nagu öeldakse kiriku põhikirja § 3-s: «EELK ülesanne on ... kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine. Oma ülesannet täites seisab EELK Jumala loodud elu pühaduse eest ning teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus.»

Ka riigiseadus ei keela vaktsiinivastast propagandat. Kuuldavasti harrastatakse seda mingites sotsiaalmeedia vestlusrühmades usinalt. Siinkirjutaja ei ole kuulnud küll ühestki ametivennast, kes vaktsiinide vastu aktiivselt sõna võtaks.

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Tavaline inimene, nii nagu ka reavaimulik või isegi kirikuvalitsuse liige, ei ole pädev andma meditsiinilist soovitust ei vaktsineerimise poolt ega vastu, seda saab teha ikkagi asjakohase ettevalmistuse saanud meditsiinitöötaja. Sama kehtib teoloogiaküsimuste puhul. Nagu eespool nimetatud, võib vaktsiinidega kaasneda teoloogilisi probleeme, mis vajavad selgitamist. Olukord on pidevalt muutuv, sest kasutusele tulevad üha uued vaktsiinid. Üha julgemaid argumente käivad välja nii tulised vaktsineerimise pooldajad kui vastased. Lahmimise vastu on abiks teoloogilised ja õigusteoreetilised mõtteharjutused. Ka meditsiinitöötajad, kes vaktsiinidega töötavad, vajavad kiriku argumenteeritud nõuandeid, mis ausalt osutaksid probleemidele ning võimalikele lahendustele.

Keegi teine peale kiriku neid anda ei saa.

Küsitakse, miks otsustasin välja anda ühekorraga kaks raamatut. Vastus on lihtne. Esiteks, nad valmisid paralleelselt koroona-aastal, mil oli kirjutamiseks rohkem aega. Teiseks väärib 60. sünnipäev topeltpauguga esiletõstmist. Kolmandaks, iga seisev asi paratamatult vananeb, sest lisandub uusi sündmusi ja vaatevinkleid.

Loodan, et mõlemad raamatud – «Inimene ja teispoolsus. Teadus ja uskumused tänapäeval» ning «Venemaa ja õigeusk. Tuhandeaastane vene ortodoksia» on hästi loetavad ning aitavad valgustada mõningaid aktuaalseid küsimusi. Raamatute tutvustamisel olgu täienduseks lisatud veel mõned viited ja tähelepanekud.

Inimene ja teispoolsus

Ma ei tea ühtki eesti teoloogi, kes oleks kirjutanud midagi UFOde ja paranormaalsete nähtuste kohta (Einar Laigna on teinud seda ainult möödaminnes). Tundmatute taevaobjektide kohta on aga olemas tohutult ulatuslik pärimus, mis puudutab paljusid inimesi. Millega on tegemist? Mida teame, mida mitte? Pool sajandit on ulatuslikult uuritud ka surmalähedasi kogemusi. Pole õige võtta endale kõige sellise suhtes üleolev positsioon, otsekui oleksime materialistid, kes midagi «üleloomulikku» ei tunnusta.

Paranormaalsetest nähtustest kõneles hiljuti ajalehes eesti ufoloog Igor Volke, kasutades X-faktori nimetust. See tundmatu X «valvab meie üle ning teeb koostööd valitud inimkaadriga. Mis need inglidki muud on kui ufod.» X-faktor on keskkonnanähtus, mis ei ole maailmasisest päritolu, vaid ilmub kusagilt. «See anomaalia on inimkonna ajaloos end korduvalt ilmutanud. Ajaloolistes tekstides on selle kohta vihjeid jalaga segada, sest kes see Jeesus Kristuski muud oli kui X-faktor.» Volke vihjab ka Aabrahamile, kuidas talle Mamre tammikus ilmusid kolm salapärast kuju, millele hiljem järgnes Soodoma ja Gomorra plahvatus. «X-faktor oli kohal ja esines kolme tulnuka näol. Tegid diili ja andsid vihje, et Aabrahami 90-aastane naine Saara sünnitab lapse. See on ju superanomaalia!»

Aastatuhandeid läks mööda ja tuli uus X-faktori esindaja. «Jeesuse projektis on selgelt näha, et tal olid paranormaalsed, X-faktorile omased tunnused,» osutab Volke. «Tormi vaigistamine, vee peal kõndimine, piiratud toidukogusega suurte rahvahulkade toitmine, surnute ülesära­tamine, pimedate tegijakstegemine … Meie keskkonnas on kogu aeg esinenud anomaaliaid, mida ei saa maiseks pidada. Mina ei tea, mis faktor see on.» Kuid keerulistel ja pöördelistel aegadel on inimkonnale abiks olnud kõrgemad jõud, millele võime loota tänapäevalgi. «X-faktor toetab meie edasiminekut,» väidab Volke. «Me küpseme primitiivsetest loomolenditest tsiviliseeritud kosmoseolenditeks.»[1] Kristlikust seisukohast on tulnukate ja paranähtuste puhul nähtud pigem deemonliku maailma avaldumist, kuid tuleb möönda, et kogu see teema hoiab tänapäeval üleval teispoolsuse temaatikat.

Raamatu alguses on käsitlemisel veel religiooniga seotud üldised küsimused. Inimene on alati seisnud teispoolsuse ees, mille «ekraaniks» on talle taevalaotus. «Alguses oli taevas – ja tema tulede kummardamine,» kirjutab Hanne Tügel, rääkdes «inimkonna algreligioonist». Kum­mardati Päikest, Kuud, taevakehi ja tähti, sest «varajastes tsivilisatsioonides peeti taevatulesid jumalateks.»[2] Veel varasemal ajal on oletatud ühe Taevajumala kummardamist, osutades selle mälestustele paljude loodusrahvaste religioonides. «Enamikus Põhja-Ameerika kultuurides on ülijumal, kes valitseb maailma üle, kuid enamasti on ta eemal ja inimesed saavad ühendust sakraalsega teiste jumalate kaudu,» ütleb Philip Wilkinson. Ka «Aafrika põlisusundites esineb tavaliselt loojajumal ja palju vähem tähtsaid jumalaid, kellest mõned tegutsevad loojajumala abilistena ja teised on iseseisvad.»[3]

Taevatulede ja taevast tulnud jumalatega seoses on arendatud ka tulnukateooriaid, kuid üldine arusaam on, et nii astronoomia kui ka astroloogia juured lähevad tagasi kaugele minevikku. Ehkki teaduse põhjal «puudub astroloogiliste teooriate paikapidavuse kohta aastakümnete pikkusest uurimisest hoolimata igasugune empiiriline tõestus,» on astroloogiaga tegele­mine tõusuteel ning «alates 1980. aastatest on huvi horoskoopide vastu märgatavalt tõusnud,» jätkab Tügel. 21. sajandi alguses tunnistas 77% sakslastest, et nad loevad regulaarselt horoskoope. Nii «kujutab astroloogiausk endast moodsates ühiskondades, kus side kirikuga on kadumas, teatavat liiki religiooniasendajat.»[4] Seda, et astroloogia kuulub pigem usundi valdkonda kui teaduse sfääri, kinnitavad ka soome teadlased. «Kui astroloogia põhineks ratsionaalsel või isegi teaduslikul teadmiste hankimisel, ei oleks ta püsinud samasugusena sajandeid,» väidab Maarjana Lindeman.[5] Seepärast on mõistetav, et «viimastel sajanditel on astroloogia saanud üha rohkem uususundi tunnuseid,» lisab Nils Mustelin.[6]

Raamatus vaadeldakse ka religiooni ja teaduse põimumisega seotud ilmingud ehk para- ja kvaasireligioone puudutavaid küsimusi. Siin kerkivad ka «ebausu» määratlemise probleemid. Mis on üldse ebausk? Enamasti nähakse selles vildakaid primitiivseid uskumusi, nagu näiteks Lev Trotski kirjeldas 1933. a Saksamaad, mil Hitler võimule tuli. «Mitte ainult taludes, vaid ka linnade pilvelõhkujates elab 20. sajand kõrvuti 13. sajandiga. Sada miljonit inimest kasutab elektrit, kuid usub ikka veel nõiamärkide võlujõusse ja vaimude väljaajamisse. Filmitähed käivad meediumide juures. Lendurid, kes juhivad inimgeeniuse loodud imepäraseid masi­naid, kannavad rinnal amulette. Millised ammendamatud pimeduse, teadmatuse ja metsluse varud.» Teisalt jällegi osutab Carl Sagan, et Nõukogude Liidus kerkis «religioosne ebausk riiklikku ideoloogiasse. Seda reklaamiti kui teaduslikku, aga teaduslikkusest jäi see sama kaugele nagu iga teinegi kriitikavaba müstiline kultus.»[7]

Alates 18. sajandi valgustusajajast on kaldutud ebausuna kõrvale heitma igasugune arusaam füüsilises maailmas toimuvatest imedest. Sellisel seisukohal on maailmavaateline «liberalism» või «modernism», mis kujunes peamiselt protestantlikus maailmas, kuna õigeusu (ortodoksi) ja katoliku kirikud selle hülgasid. Ortodoksne idakirik jäi läänekiriklikest arengutest suuresti kõrvale, katoliiklus aga tõrjus «modernismi» ametlikult, kui paavst Pius X avaldas 1907. a oma ringkirja. Selle tagajärjel Saksamaal, kus on ühiskondlikuks mõõduandjaks protestantlus, vaadati «katoliiklastele ülbelt kui vaimselt mahajäänutele, neid käsitleti tihtilugu lausa teise järgu riigikodanikena,» kirjutab Erwin Hesse.[8] Üleolev suhtumine inimestesse, kes usuvad reaalseid imesid, on levinud tänapäevani.

Vastupidi peeti kristlikus maailmas ebausuks ristiusust irdunud usu- ja mõttevorme. Näiteks XIX sajandi katoliiklikus entsüklopeedias määratleti ebausku järgmiselt: «Ebausu valitsevaid viise võib eristada inimese põhihoiakute järgi – Jumala, heade ja kurjade vaimude, pühakute, surnute, kaasinimeste ja elutu looduse suhtes – ning on vastavalt sellele järgmised: ateism, panteism, polüteism, deism, vulgaarne antropomorfism, ebajumalateenistus» ja muu taoline.[9] Teisisõnu loeti kristlikus Euroopas ebausuks paljusid tänapäeval levinud maailmavaateid: on ebausklik Jumalat eitada (ateism), teda maailmaga kokku siduda (panteism), teda maailmast eemale lükata (deism) või pidada üksikolevuseks, keda kujutletakse vulgaarselt inimtaolisena (vanamees taevas või pilve peal jne). On ebausklik leiutada riitusi ja mütoloogiaid, kuidas jumalike jõududega manipuleerida – nii on juhtunud muistsetes usundites ja nii on tehtud seda taas praegusaegsetes nn uususundites.

Religiooniküsimusi tuleb ikka ja jälle uuesti läbi mõelda, et jõuda selgusele, mida on kristlikul ilmutusel jätkuvalt öelda kogu inimkonnale.

Venemaa ja õigeusk

Venemaast räägitakse meil valdavalt kriitiliselt ning – ehkki öeldakse end tunnustavat «suurt vene kirjandust ja kunsti» – peamiselt poliitikast. Täielik mõistetamatus ilmneb aga tihti vene õigeusu suhtes, mis on üle elanud ateistliku hävitustöö ja edendab taas ortodoksiat – nii nagu seda lühikese aja jooksul üldse teha saab: ehitades kirikuid, taastades kloostreid, jõudes inim­hingedeni paratamatult ainult aegamisi.

Venemaa rolli ei tohi alahinnata. Sellal kui läänes soositakse sekularismi, on Vene president kaasa aidanud kristluse edendamisele oma kodumaal ja tagakiusatud kristlaste kaitsmisele Aasias ning Aafrikas. Taani teoloog ja ajakirjanik Iben Thranholm on ses suhtes väljendunud igas mõttes üllatavalt: «Paljude kristlaste jaoks võib Putinist saada XXI sajandi Constantinus, Rooma keiser, kes aitas kristlasi, lõpetades neile varem Rooma impeeriumis osaks saanud tagakiusamised. Constantinus omistas ka Kirikule privileegid, mis võimaldasid sellel kasvada piisavalt tugevaks, et omada positiivset mõju tervele ühiskonnale. Võib ilmneda, et Putin etendab meie ajal sama rolli ja taastab kristliku suurvõimu, võttes üle rolli, mida Lääs on seni täitnud, kuid millest see on loobunud.»

Läänes nähakse Putini toetusavaldusi kristlusele üksnes «geopoliitilise laienemise tööriistana, andes mõista, et pole võimalik, et see taotlus võiks tuleneda sügavalt juurdunud kristlikust usust. Lääne asjatundjad kujutavad Putini religioossust küünilise ja kalku­leeritud lükkena enda poliitiliste huvide edendamiseks.» Siiski Putin on tähelepanuväärsel viisil öelnud, «et Venemaa peab hoolitsema samaväärselt oma vaimse seisundi eest, nagu ta pöörab tähelepanu oma poliitilisele ja geograafilisele positsioonile. See näitab, et president Putinil on tegelik aru­saam tõsiasjast, et selles maailmas on poliitilise reaalsuse vaimsel vundamendil ääre­tu mõju sellele, mis suunas kulutuur areneb.»[10]

Nende üllatavate väljenditega ei pruugi nõustuda, sest neid võib pidada soovunelmaks, mis ei vasta asjade tegelikult käigule. Kuid me tegutseme ju kõik selle nimel, et kristlust kui õiget usku ja maailmavaadet maailmas edendada. Venemaal on vigu, nii nagu neid on kõikjal, kuid tal on oma sõna öelda kõige laiemas mõttes õigeuskliku kultuuri näol, mida ei tule kopeerida, küll aga tasub sellest õppida. Toda X-faktorit, millest oli juttu, tõstetakse õigeusus esile mitte ainult südamlikult, mida vahel märgatakse, vaid ka võimsalt, nii et sellel on kõlakaja õigeusu maailmas ja kogu rahvusvahelises elus.

Juttu tuleb Venemaa ajaloo erinevatest perioodidest. Millise ajajärguga ajaloost võib võrrelda praegust Venemaad? Vastab Petseri kloostri iguumen Tihhon (Georgi Ševkunov): «Võibolla keiser Aleksander III valitsemisaja [1881–1894] esimese poolega. Venemaa oli siis ikka veel sanktsioonide all pärast Krimmi sõda [1853–1856], kus Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia koos Türgiga sõdisid Venemaa vastu. Teate, need sanktsioonid – kõik ju küsivad nende kohta … Venemaa on tihti sanktsioonidega kokku puutunud. Nagu Venemaa hakkab tõusma, kohe algavad sanktsioonid. See on meile tavaline lugu. Alates juba Liivi sõjast.» Kloostriülem ei eita, et «Venemaa elab oma erilisel moel. See ei tähenda, et me oleksime midagi erandlikku, kuid Venemaa siiski elab oma erilisel moel.»

Mis on Venemaale eriomane? «Ajalugu on niimoodi kujunenud, et vene rahvas peab hoidma tohutut territooriumi koos kõigi oma arvukate probleemidega,» vastab isa Tihhon. «Siin peab tegema vahet olulisel: impeerium ja imperialism on täiesti erinevad asjad. Impeerium ei pea kindlasti olema monarhia. Impeerium on riik, kuhu kuulub palju eri keeli kõnelevaid, ajaloo­liselt sellel alal elavaid rahvaid, keda juhitakse ühest keskusest, kellel on ühine, ühendav keel ja ühine vastutus kõigi nende rahvaste ees, kes seal elavad. Meeldib see kellelegi või mitte, aga juba oma ülesehituselt on Venemaa impeerium. See ei ole üldse põhjus uhkustundeks või rumalaks eputamiseks. See on lihtsalt ajaloolise fakti konstateering.»

Kommunistide tegude suhtes kehtib: «Ma tahan kohe ära öelda kõige olulisema: süütu vere valamisele ei saa olla mingit õigustust. Ohvritele ei saa olla mingit õigustust. Aga just sellega jääb Stalin igaveseks vene rahva mällu, ükskõik kui suuri ja mastaapseid ümberkorraldusi ta riigi elus ka tegi.» Aga koostöö KGB-ga? «See oli ateistliku ideoloogiaga riik. Vaimulikud ja usklikud said aru, et on vaja jääda poliitilisele korrale lojaalseks, et säilitada jumalateenis­tused, õppeasutused, oma kultuur. Valdav enamik usklikest elas, ilma et oleks määrinud oma südametunnistust reetmise või kurja põhjustamisega teisele. See on selge igale objektiivsele uurijale. Kuigi oli ka kurbi erandeid.»

Milline on praegune aeg Venemaal? «Kristlasele on igati hea aeg. Kui aga rääkida täielikust sõltumatusest riigist kiriklike otsuste vastuvõtmisel, siis on tõesti praegu kõige soodsam aeg. See pole võrreldav nõukogude ajaga ega ka Vene impeeriumiga, kui kirik oli administratiiv­selt ilmaliku riigiametniku – oberprokuröri – kontrolli all,» selgitab iguumen. «Kirik ei saa ega pea sekkuma riigi asjadesse. Kuid kirik võib vabalt välja öelda oma arvamuse. Demo­kraatlikus riigis tohib ju arvamust avaldada? Või kõik tohivad, välja arvatud kirik? Kas iga arvamusavaldus on kohe sekkumine?»[11]  Seega kerkivad samad küsimused, mis tõusevad aeg-ajalt ka Eestis kiriku ja riigi vahekorraga seoses.

Vene õigeusu kirikuga seoses kerkib aegajalt ka nende vahekorra küsimus kreeka õigeusuga. Kreeklastel on kalduvus pidada oma kirikut kõige algsemaks, toetudes kreekakeelse kristluse algusele juba Uue Testamendi päevil. Kuid 1000-aastast ortodoksset Venemaad ei või mingil juhul alahinnata, seda enam, et teatud aspektist on praeguse Kreeka kiriku struktuur ainult ligi 200 aastane. Kui pärast iseseisvussõda Türgi vastu taasrajati 1830. aastatel Kreeka riik, võeti eeskujusid läänest. Nagu teatab Grigorios Larentzakis: «Seepärast rajati kreeka ülikool ja õigeusu teoloogia teaduskond Ateenas saksa ülikoolide mustri järgi, arvestamata idakiriku teoloogia ja spirituaalsuse omapära. Seoses sellega arenes ka kiriklik struktuur. Konkreetne, eelkõige kiriku omavoliline ülesehitamine 1833. a uues Kreeka riigis, lahus oikumeenilise patriarhaadi jurisdiktsioonist, oli inspireeritud eelkõige saksa «maakirikute» struktuurist.» Nii muutus kreeka kirik «riigikirikuks», kus levisid «valgustuse ideed», «läänelik mõttelaad» ja «modernism», mis – ehkki 1850 tunnustas Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat kreeka õigeusu kiriku autokefaalsust – on «egoistlik-tsentripetaalse meelsusega» ning on lagundanud «ortodoksi maailma ühtsust» tänapäevani.[12]

Juba ainuüksi seetõttu ei saa kreeka õigeusul olla endastmõistetavat eelispositsiooni kõige algsema ja ehtsama kristluse versiooni esindamisel. Kirikutes on mitmesuguseid arenguid, mis on põimunud ja teevad olukorra keerukaks. Nagu ütleb Pantelis Kalaitzidis: «Kiriku samastamine Bütsantsi, tsaariimpeeriumi, Balkani rahvusriikide» ja muude traditsioonidega loob olukorra, kus ollakse võimetud «kiriku ja kaasaegse maailma dialoogiks.»[13] Nagu neist sõnadest võib aru saada, ei või ei Bütsantsi ajastul kujunenud oikumeenilises patriarhaadis, Balkani rahvusriiklikus ortodoksias ega Vene õigeusukirikus näha juba oma olemasolu tõttu eelisseisundit ehtsuse hindamisel. Viimase puhul tulevad arvesse sisulised tõigad, mis suhtes Vene kirik ei pruugi sugugi alla jääda teistele. Aegajalt on ajaloos olnud nii, et tõe hoidjateks ei ole mitte enamus, vaid vähemus.

Mida ütleb see meile tänapäeval?

Inimene on alati seisnud teispoolsuse ees, kaedes taevalõpmatuse kõrval ajaloo vahendusel ka igavikku. Juba neandertallased hakkasid matma oma surnuid ja kaunistama haudu. Kristlik põhisõnum on surnute ülestõusmine, mille alguses seisab Jeesuse tühi haud. Iga edasiminek sisaldab paratamatu komponendina tagasivaatamise. «Kultuur vaatab alati tagasi, tal on püha minevik, millele toetub ja põhjendub tänane päev. Surnud elavad edasi ja võtavad aktiivselt osa elavate elust, koguni määravad seda. Seetõttu on matusekommetel olnud eriline tähtsus alati ja kõikjal,» kinnitab Einar Laigna. «Arhailisest ajast on tuntud austus surnute suhtes, loodusrahvaste matmiskommetes elab see eriline loomulik-vaistlik pieteet elu seletamatu müsteeriumi ees,» millega on seotud religioon.

Religioon distsiplineerib inimest, pidurdab isekaid aspekte ning avab tema hoiaku lõpmatu ja igavese suunas. Seda näitab ka etümoloogia. Ligare tähendab ladina keeles siduma, seetõttu sisaldab ka religio midagi kinniseotut, tagasihoitut, pidurdatut, pieteeditunnet – heas mõttes seotust. Seega on nii headus kui ka hirm tagasiviidav religioonile. «Inimest iseloomustatakse kui pius in matrem, religiosus in patrem – poeg peab olema ema suhtes õrn ja tähelepanelik, isa kui tõeline suurus nõuab aga, et poeg oleks tema suhtes religiosus, respekteeriks teda ja distantseeruks austusega,» kirjutab Laigna. «Seal, kus suhtutakse pieteediga elusse, tuntakse sama ka surma ees. Tavaliselt kaob pieteet mõlema ees korraga.»

Nii mõjutab religioon inimese suhtumist elusse ja surmasse ning lahkunutega suhtlemises «ei väljendu mitte ainult puhtinimlik emotsionaalse sideme vajadus jääda ühendusse surnutega, vaid siinpoolse ja sealpoolse maailma lahutamatu ühtsus.» Sellega kaasnev ürgne pieteet surnute suhtes leidis juriidilise formuleeringu Rooma praktikas. «Haud oli püha, see oli locus religiosus», mida ei tohi pilastada. «Vene kultuuris on tänini säilinud arusaam, et maa ei võta ülekohtust vastu. Matmata jätmine on erilise hukkamõistu märk.» Venelased jätsid matmata nii Vale-Dimitri kui ka hukatud Vlassovi armee sõdurid, kelles nähti reetureid. Kõnekas on ka see, et «Lenin on tänini matmata.»[14] Ilmselt mitte asjata! Kommunistide kuritegu Venemaal on mõtlemapanevaks sõnumiks kogu maailmale.

Meie eestlastena peaksime hakkama religioossust rohkem hindama, õppides pigem tundma selle süvadimensioone kui ilminguid. Sellal kui meie tavatseme osutada enamasti ainult vene õigeusu rahvuslik-poliitilisele aspektile, märkamata selle sügavat juurdumist rahva südames, ütleb meile Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta (Oksana Kalatšova): «Enim kurvastab Eesti ühiskonna vähene religioossus. See jääb mulle arusaamatuks. On ju ka eestlased kristlased ja see maa on taevase kuninganna ilmumisega pühitsetud [mõeldud on Neitsi Maarja ilmumist 16. sajandil Kuremäel, kuhu rajati Pühtitsa klooster]. Aga me ei oska seda hinnata. See ei jää tavaliselt vaimulikult karistuseta, kui Issand annab palju, aga seda ei võeta vastu. Tahaks just eestlasi rohkem kirikus näha. Pealegi kristlane tunneb alati kristlase ära ja neil on kergem üksteist mõista. On raske astuda dialoogi inimesega, kellele Kristus, andke andeks, ei tähenda midagi.» Paraku selliseid leidub.

Siiski pöördub iguumenja eestlaste kui kristlaste poole, mõeldes meie ajaloole ja inimhinge igatsustele: «Tahan soovida, et me kõik jääks Kristusele ustavaks, et kristlikud väärtused oleks meie südames. Evangeelium pole raamat riiuli jaoks – et ta oleks meie elu raamat! Kui elame Kristuse käske täites ja jääme kristlasteks, on meie elu kahtlemata teistsugune. Kui jääme Jumalaga, siis ka tema on meiega.»[15] Sellele heale soovile analoogselt püüdsin ka mina kirjutada Venemaast ja õigeusust.

Kokkuvõttes üritan kahe uue raamatuga väljendada olulist, mida ma seni ei ole rääkinud oma teostes, kuid mida on vajalik teada tänapäeval.

 

[1] Igor Volke, Ilma maavälise toetuseta poleks meil enam palju lootust. Küsitles Sirje Presnal. – Õhtuleht 20.01.2021: lk 10-11.

[2] Hanne Tügel, Astroloogia. Kas tähed teavad tõtt? – GEO. 1/2010: 14-35. Lk 24.

[3] Philip Wilkinson, Usundid. Tallinn 2009: Varrak. Lk 50, 52.

[4] Tügel, ibid 34j.

[5] Maarjana Lindeman, Tunde- ja mõistuspõhine mõtlemine. – Teine maailm. Kahtleja käsiraamat. Tallinn 1997: K & K (lk 32-40). Lk 37.

[6] Nils Mustelin, Astroloogia – teadus, kunst või illusioon? – Teine maailm. Kahtleja käsiraamat. Tallinn 1997: K & K (lk 102-111). Lk 110.

[7] Carl Sagan, Deemonitest vaevatud maailm. Teadus kui küünal pimeduses. Tallinn 2006: Valgus. Lk 25j.

[8] Erwin Hesse, Das Evangelim im Widerstreit der Theologen. – Una Voce-Korrespondenz 1/1985: 3-28. Lk 19.

[9] Kirchenlexikon oder Encyklopädie der katholischen Theologie und ihrer Hilfswissenschaften 1847. Hrsg.v. Heinrich Joseph Wetzer und Benedikt Welte. Erster Band. Freiburg im Breis­gau: Herder'sche Verlagshandlung. S. 24-25. Lk 24.

[10] Thranholm, Iben 2015. Venemaa – kristluse eestkõneleja maailmas. – Kiriklik Vaatleja 15.11.2015: https://katolikuopetus.ee/kiriklikvaatleja/venemaa-kristluse-eestkoneleja-maailmas/.

[11] Iguumen Tihhon KGB-ga koostööd teinud vaimulikest: kiriku pärast oli vaja olla lojaalne. – Küsitles Jaanus Piirsalu Postimees (Arter) 16.02.2019: lk 2-7.

[12] Grigorios Larentzakis, Die Orthodoxe Kirche. Ihr Leben und ihr Glaube. Graz 2000: Styria Verlag. Lk 29-31.

[13] Pantelis Kalaitzidis, Õigeusk ja modernism. – Usk ja Elu 18/2020: 37-51. Lk 51.

[14] Einar Laigna, Surnutega ei sõdita. – Delfi 18.08.2008: https://www.delfi.ee/archive/einar-laigna-surnutega-ei-sodita?id=19629057.

[15] Iguumenja Filareta: keda Jumalaema tahab siia tuua, selle ta tingimata ka toob – tema on siin perenaine. Küsitles Teet Korsten. – Eesti Kirik 05.10.2016: http://www.eestikirik.ee/puhtitsa-kloostri-iguumenja-filareta-keda-jumalaema-tahab-siia-tuua-selle-ta-tingimata-ka-toob-%E2%88%92-tema-on-siin-perenaine/.

Paari viimase aasta jooksul on Eesti ühiskonnas toimunud tuline arutelu selle üle, mida kujutab endast abielu. Käesolev artikkel soovib anda lühikese ülevaate sellest, mismoodi mõistab abielu luterlik kirik.

Apostel Paulus ütleb esimeses kirjas korintlastele: «Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud» (1Kr 15:3). Ta kõneleb siin Kristuse lunastavast surmast ja ülestõusmisest, kuid põhimõte, mille ta välja ütleb, peaks kehtima üldiselt: kiriku ja tema sulaste kutsumus ning ülesanne on anda edasi seda, mida nad on ise vastu võtnud, kuulutada puhast ja võltsimata Jumala Sõna, sellele midagi lisamata ja sellest midagi ära võtmata (vrd Ilm 22:18–19).

Sedasama tõotavad vaimulikud ametivandes: «…et ma selles ametis ei taha teist õpetust kuulutada ega levitada kui ainult seda, mis on rajatud Jumala selge ja terve sõna, prohvetite ja apostlite kirjade peale Vanas ja Uues Testamendis, mis on meie usu ainus juhtnöör ja on Evangeeliumi-Luteri Usu Kiriku usutunnistuse kirjadesse üles pandud.» (Tsiteeritud E.E.L.K. Agenda 1979. aasta väljaandest, mille järgi allakirjutanu oma ametivande on andnud.)

Ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikiri ütleb täie selgusega: «EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse» (§ 4).

Nimetatud põhialus kehtib kõige puhul, mida keegi kirikus õpetab ja teeb, niisiis ka selle puhul, kuidas käsitletakse abielu, olgu õpetuslikult või praktiliselt, sõltumata sellest, kas ja kui põhjalikult puudutatakse sellega seonduvat kiriklikus seadusandluses.

Piibellik arusaam abielust on täiesti ühemõtteline: tegemist on Jumala enda seadmisega, mille puhul kehtib, et mida «Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu» (Mt 19:6) Ainsaiks erandeiks on teise abielupoole poolne abielurikkumine (Mt 19:9) – kindlasti ei ole abielu lahutamine ka sel puhul kohustuslik ega isegi soovitav – ning nõndanimetatud Pauluse privileeg ehk apostli poolt ette nähtud võimalus lubada lahkuda uskmatul abielupoolel, kui ta ei soovi usklikuga koos elada (1Kr 7:12–16). Siinjuures annab püha Paulus soovituse: «Naine ärgu mingu mehest lahku; kui ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma mehega ära! Ja mees ärgu hüljaku naist!» (1Kr 7:10–11).

Luterlikud usutunnistuskirjad ei pühenda õpetusele abielust küll kuigi palju otsest tähelepanu, ent mõnevõrra siiski, ning ka abieluga otsapidi seotud teemade juures ilmneb väga selgelt, milline on nende arusaam. Mõned tsitaadid:

«1. Moosese raamat õpetab, et inimesed on loodud olema viljakad ja et üks sugu tunneks teise vastu külgetõmmet õigel viisil. […] Ja selline ühe soo armastus teise vastu on õige jumalik kord. […] Inimese loomus seatakse selle Jumala sõna läbi viljakas olema, ja mitte ainult loomise alguses, vaid ka edaspidi, nii kaua kui see keha omav loomus kestab. […] Sest kus inimloomus ei muutu, peab säilima ka kord, mille Jumal on inimloomusesse pannud, ja seda ei saa inimeste seadustega tühistada. […] Nimelt nimetab Kristus abielu jumalikuks ühenduseks, öeldes: «Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!»» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia XXIII, Preestrite abielust).

«Aga kuna see käsk peab silmas just abieluseisust ja annab põhjust sellest rääkida, siis pead sa õigesti mõistma ja tähele panema esiteks seda, kuidas Jumal seda seisust sedavõrd kõrgelt austab ja ülistab, et ta seda oma käsu läbi kinnitab ja hoiab. […] Ja sellepärast ta tahab, et ka meie austaksime, hindaksime seda jumalikku õnnistatud seisust ning elaksime selles, sest ta on seadnud selle kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks. […] Seda räägin ma ainult sellepärast, et juhatada noori inimesi abieluseisusest rõõmu tundma ja teadma, et see on õnnistatud ning Jumalale meelepärane seisus. Sest sel kombel võiks jõuda uuesti sinnamaani, et abieluseisus tõuseks taas ausse ning väheneks räpane, liiderlik ja korratu eluviis, mis praegusel ajal kõikjal maailmas abielu ärapõlgamise tagajärjel avaliku hooramise ja muude häbiväärsete pahede näol laialt levib. […] Ja selle kõige kohta tuleb nüüd lõpetuseks öelda, et see käsk ei nõua mitte ainult seda, et igaüks elaks oma (enamasti abielu) seisuses tegude, sõnade ja mõtete poolest kasinalt, vaid et ta peaks ka talle Jumala poolt antud abikaasat armsaks ja kalliks. Sest seal, kus tuleb hoida abieluvooruslikkust, seal peavad mees ja naine koos elama ennekõike armastuses ning üksmeeles, pidades teist südamest kalliks ja olles talle täiesti truu. Sest see on põhiline asi, mis muudab armastuse ja naudingu vooruslikkuseks» (Martin Luther, Suur katekismus, Kuues käsk).

«Ja nii olid lood juba iidsetel aegadel ka naistega: siis tunti selliseid vigureid, et kui mehele hakkas meeldima teine, siis korraldas ta ise või teiste abil (välja mõeldi mitmesuguseid vahendeid ja teid) asja nii, et ta ei olnud enam naisega rahul või hakkas naine mehe vastu tõrkuma ja käitus nii, et temast tuli lahti öelda ja tal minna lasta. […] Aga ma loodan, et selliseid näiteid meie keskel ei kohta, sest Uues Testamendis on abielulistel keelatud lahutada» (Martin Luther, Suur katekismus, Üheksas ja kümnes käsk).

Niisiis on usutunnistuskirjade õpetus Piibli põhjal järgmine:

abielu on Jumala tahe ja seadmine, mis juurdub ka inimesse loomupäraselt istutatud tõmbel vastassoo poole;

abielu on püha ja hea, ning seda mitte ainult himude talitsemiseks ja liiderlikkuse ärahoidmiseks, vaid selleks, et inimsugu oleks viljakas ning abikaasad saaksid teineteist toetada nii igapäevases elus kui ka jumalakartuses ja vooruslikkuses;

abielu Jumala seadmisena on lahutamatu – välja arvatud teatud erandjuhtudel, millest peamine on teise abielupoole sooritatud abielurikkumine;

kui abielu siiski lahutatakse, on see vastuolus Jumala tahtega, kuna Jumal on abielu loonud mehe ja naise eluaegse liiduna – lahutus ning kõik sellele eelnevad ja järgnevad probleemid tulenevad aga inimese langenud, patust rikutud loomusest.

See ei tähenda, nagu ei peaks vaimulik igal üksikjuhul kõiki asjaolusid põhjalikult kaaludes püüdma olla inimestele abiks ja toeks nende elus esile kerkinud raskustes parima lahenduse leidmisel. Vastupidi, see on iga vaimuliku kohustus.

Samas peab ka konkreetsete olukordade puhul lähtuma eeskätt ülal kirjeldatud põhimõtetest, pidades ühelt poolt silmas oma kutsumust ja ülesannet kuulutada puhast Jumala Sõna, kõnelda tõtt, teisalt aga teha seda, vastavuses Uue Testamendi põhisõnumiga, armastuses, mitte hukkamõistmises.

Mis puutub abiellumisse abielu muul põhjusel kui teise poole abielurikkumise tõttu lahutanud inimesega, siis on seegi Jeesuse sõnul abielurikkumine (Mt 5:32). Näiteks 19. sajandil Eesti alal kehtinud luterlik kirikuseadus mõistis neid Issanda sõnu üheselt ja keelas abielu rikkunud poolel reeglina uuesti abielluda; vaid teatud ja väga kitsalt piiritletud juhtudel võis taotleda vastavat eriluba. Seejuures oli päris kindel aga see, et abielluda ei olnud lubatud isikuga, kellega oli oma eelmist abielu rikutud.

Sageli võib kuulda tsiteeritavat Martin Lutheri ütlust, nagu oleks abielu vaid üks «ilmalik asi». Sellest tehakse ilma pikemata järeldus, justkui ei puutuks abieluasjad üldse ei kirikusse ega Jumalasse. Taoline tõlgendus ei ole mitte ainult pealiskaudne, vaid ka otseselt vale.

Lutheri kirjutised ja jutlused näitavad selgelt, et abielu jumalik seadmine on tema jaoks enesestmõistetav. Näiteks ütleb ta 1528. aastast pärinevas juhendis visitaatoritele: «Abielu kohta peavad kirikhärrad inimestele usinalt õpetama, kuidas Jumal on selle sisse seadnud.» Üksnes abieluga seonduvate õiguslike küsimuste puhul peavad vaimulikud pöörduma vastavate ametiisikute poole, pidades silmas nii abielu jumalikku seadmist kui ka sellesse puutuva reguleerimist riigivõimude poolt.

Kui Luther oma «Laulatusraamatukeses» (nagu ka mõnel pool mujal) nimetab abielu «ilmalikuks asjaks» või «maiseks asjatoimetuseks», siis peab ta selle all silmas abieluga seonduvat kombestikku ning asja juriidilist külge, seadmata kuidagi kahtluse alla seda, mida abielu kohta ütleb Jumala Sõna: «Sest vaatamata sellele, et tegemist on maise seisusega, kehtib selle kohta ikkagi Jumala Sõna, ja see ei ole inimeste välja mõeldud või kehtestatud.» Sealsamas nõuab Luther noomivalt, et «noored inimesed õpiksid seda seisust kui jumalikku tegu ja käsku tõsiselt võtma ning au sees pidama ega veiderdaks seejuures nii häbiväärselt, naerdes, irvitades ja muud sellesarnast kergemeelsust üles näidates, nagu tänaseni ollakse harjunud, justkui abiellumine või pulmade pidamine oleks nali või lapsemäng».

Jutlustes Matteuse evangeeliumi 5.–7. peatüki üle käsitleb Luther muuhulgas ka abielulahutust, pidades enesestmõistetavaks nii seda, et abielu lahutamine on vastuolus Kristuse tahtega, kui ka seda, et isegi siis, kui abieluga seonduvad välised asjad on riigivõimuse korraldada, peab ka riigivõim seejuures lähtuma arusaamast, et abielu on Jumala poolt seatud ning sellega seonduvat tuleb korraldada vastavalt Tema tahtele: «On selge, et abieluseisusest ei saa teha vabadust, nagu oleks see meie meelevallas, sellega toimida, seda vahetada ja muuta, nagu tahame. See oleks vastuhakk Jumala tööle ja korrale.»

Lõpetuseks veel üks tsitaat Martin Lutheri Suurest katekismusest, mille aktuaalsus ei ole viiesaja aastaga sugugi kahanenud:

«Kuna meil valitseb selline häbiväärne pahede ja liiderlikkuse segapuder ja supp, siis on see käsk seatud ühtaegu kogu kõlvatuse vastu, kuidas iganes seda ka ei nimetataks, ja ei keelata ära mitte ainult välised teod, vaid ka põhjused, ajendid ja vahendid, et süda, suu ja kogu ihu oleks vooruslik ja ei annaks ruumi, abi või nõu kõlvatusele, ja mitte ainult seda, vaid et see käsk hoiaks, kaitseks ja päästaks meid ohtudest ja hädast ning ühtlasi abistaks ja annaks nõu, kuidas ligimese au säilitada. Sest kui sa jätad tegemata selle, mida sa võiksid teha, või vaatad läbi sõrmede, otsekui ei puudutakski see sind, siis sa oled samavõrra süüdi nagu tegija» (Martin Luther, Suur katekismus, Kuues käsk).

Avaldatud Meie Kirikus esmalt 28. aprillil 2016

Portaali Meie Kirik toimetus hakkab tegema faktikontrolli Eesti Päevalehes, Delfis ja vajadusel ka teistes peavoolumeedia väljaannetes ilmunud usu- ja kirikuteemalistele kajastustele.

Eesti Väitlusseltsi faktikontrollija Triinu Jõgi võttis 6. veebruaril ette kolumnist Ivan Makarovi väite, et Soomes on poliitikuid Piibli tsiteerimise eest vastutusele võetud (loe siit). Faktikontrollile on allutatud Makarovi artiklist võetud lause «Leninit tsiteerida ei tahaks, aga piiblit küll, kuigi Soomes on selle eest poliitikuid ka kriminaalvastutusele võetud.» Siin räägib Makarov küll üldistavalt poliitikutest, ent peab silmas rahvasaadik Päivi Räsäneni suhtes algatatud uurimisi.

Faktikontroll kuulutab tema väite pigem valeks. Faktikontrollija Triinu Jõgi esitab oma analüüsi tulemusena vastuväite, et Räsäneni ei süüdistatud mitte Piibli tsiteerimise, vaid diskrimineerimise eest.

Triinu Jõgi kirjutab: «Räsanenile pole veel karistust määratud, ent tema vastu on käimas veel 4 erinevat juhtumit sarnaste diskrimineerimise süüdistuste alusel. Seega Räsaneni on kriminaalvastusele võetud vihakõne eest, ja mitte otseselt Piibli tsiteerimise eest. Soome võrdse kohtlemise ombudsmani büroo on ka kinnitanud, et Soomes ei ole ühtegi otseselt Piiblit puudutavat vihakõne paragrahvi, on aga eelnimetatud paragrahv 10 ning Soome põhiseadus, mis keelab seksuaalse ja muu identiteedipõhise diskrimineerimise. Makarovil on õigus, et Piibli tsiteerimine on Soomes jõudnud poliitiku kriminaalvastutusele võtmise eest, ent Räsäneni ei süüdistatud mitte Piibli tsiteerimise eest, vaid siiski diskrimineerimise eest.»

Soome peaprokurör Raija Toiviainen, kelle korraldusel politsei Räsäneniga seotud juhtumeid uurib, on väljendanud siiski seisukohta (loe näiteks siit), et Piibli tsiteerimine võib olla kuritegu, kui pühakirja abil riivatakse teise inimese inimväärikust («Ei pyhien kirjojen avulla saa loukata toisen ihmisarvoa»).

Ka Räsänen ise näeb tema suhtes algatatud uurimiste keskmes küsimust, kas Piibli õpetust tohib vabalt väljendada (loe näiteks siit). Pärast esimest, ligi neli tundi väldanud vestlust politseis rääkis Räsänen meediale: «Avatud piibel oli sõna otseses mõttes laual ja seda sai loetud mitmest kohast. Mul tuli näiteks hinnata, kuidas on need salmid seotud ülejäänud Rooma-kirjaga. Läbi vaadatud sai ka Rooma-kirja kolmas peatükk ja teine kiri korintlastele. Võib öelda, et see oli üsna teoloogiline arutelu.»

Ta lisas, et kõne all on tegelikult usuvabaduse tuum – kas tohib uskuda, õpetada ja avalikult esile tuua Piibli sõnumit või mitte.

Räsäneni usulised veendumused põhinevad Piibli selgel õpetusel abielust ja seksuaalsusest, mida kristlik kirik on läbi sajandite esitanud ja järginud. Lihtsalt viimastel aastakümnetel on need klassikalised kristlikud tõekspidamised sattunud üha süvenevasse vastuollu sekulaarses ühiskonnas levinud arusaamade ja vaadetega inimese õigusest vabale eneseteostusele, seda ka seksuaalses sfääris.

Seega pole alust väita, et Räsäneni puhul seisneb küsimus üksnes diskrimineerimises ja mitte Piibli tsiteerimises. Kesksel kohal on siin kahe väärtussüsteemi – liberaal-sekulaarse ja kristliku – kokkupõrge, milles üks pool tõlgendab teise seisukohavõtte pisendavalt diskrimineerimisena, et vähendada nende legitiimsust, teine pool aga seisab õiguse eest väljendada vabalt oma usulisi veendumusi, sealhulgas eetilisi tõekspidamisi.

Otsus:

Meie Kirik tunnistab Eesti Väitlusseltsi faktikontrollija Triinu Jõgi järelduse Eesti Päevalehes avaldatud artiklis tegelikkust moonutavaks.

«Aga kes teda armastavad, peavad olema nõnda kui päike tõuseb oma suures selguses.» Kohtum. 5, 31

Ristikogudusele on tulnud ülemaailmalised rasked võitluspäevad. Ei ole enam kahtlust, et kogu maailmas algab rünnak ristiusu vastu. Maailmasõja lõppemisel nähti küll majanduslikku kokkuvarisemist – ei nähtud aga küllalt tõsiselt vaimset häda. Vahest nüüd alles tuleb ilmseks, kui raskesti on kannatanud ristiusk ja kui suured on olnud kiriku kaotused.

Ka meie teame sellest midagi oma kodumaal, kuigi peame olema tänulikud imelise välise hoidmise eest. Tahame ometi selgesti näha sisemisi hädasid, mis varjatult söövad meie rahva elujõudu.

Niisuguses olukorras oleme eriti tänulikud, kui antakse ristikogudusele tõotusi ja tohime neid tunnistada maksvaks ka enda kohta. Kui imelik on see, mida kuuleme täna: kes teda armastavad, need peavad olema kui päike! Ülaltoodud lause on lõpplause Deboora kiituselaulust. Prohvet laulab Iisraeli võidurõõmust – kõik vaenlase väed andis Jumal oma rahva kätte. Ja vaenlaste pealik põgenes – otsis varju naise telgis ja tapeti naise poolt. Selle naise käe läbi sai täielikuks Iisraeli võit.

Kui me seda täna loeme ja usume, siis tahame paluda, et antakse ka Kristuse rahvale raskeil võitluspäevil tunnistus: nad on kui päike…

Millist teed näidatakse meile selle saavutamiseks? Lühidalt ja lihtsalt öeldakse: Kes teda armastavad. Armastus Jumala vastu annab tõusva päikese ilu ja väe. Mida see tähendab?

Nüüdisaja usuteaduse suurimaks saavutuseks tuleb lugeda asjaolu, et tema on õppinud jälle nägema pattu ja tunnustama kuradit – patu algatajat. Ka usuvad jälle õpetlased rõõmusõnumit Jeesuse ristist ja armust. Räägitakse, et ka Ameerika usuteadlased, kes olid sageli patu mõiste käsitamisel pealiskaudsed, näevad nüüd tema hirmsaid tagajärgi ja teavad, et pääseda võib ainult Lunastaja Jeesuse Kristuse läbi. Ega meiegi saa olla päikeseks enne, kui oleme patu pärast värisejad ja Jeesuse armu hõiskajad.

Ja sellega käsikäes vajame ristikoguduse palvet õige ja selge arusaamise eest Jumala sõnast ja usutunnistusest. Suur vabameelsus õpetuslikes küsimusis on meid jätnud häbisse. Võimatu on seista ühise väerinnana, kui ei ole ühist määrustikku ja ühetüübilisi relvi. Võimatu on koguda ristiusu vägesid vastulöögiks, kui ei ole üldtunnustatud korda. See on eeltingimuseks, kui tahame õigusega kanda jumalatunnistajate nime, «kes on kui päike». Ja kolmandaks tahame nimetada veel enda ärasalgamist. Töötada eduga ja kanda vilja võivad ainult need, kes ei mõtle kõigepealt oma arusaamisele ja mitte ainult isiklikule õndsusele.

Meie jõud on tugev siis, kui oleme osaduses üksteisega. See  ei tähenda mitte kõigepealt ühistööd – ristikogudus ei ole ühistegeline asutis. Kogudus on teadlik sellest, et tema on rajatud Kristuse Jeesuse vere osadusele, ja tema palub oma liikmeile armastust, mis on valmis ka eluga ohverdama. Säärane osadus kannab siis õigusega nime: nad on Jumala armastajad kui päike…

Kui meie näeme kirikus kasvamas patutundmist ja võitlust selge õpetuse eest ja osaduse elu, siis mõistame, kuidas näiteks Venemaal, ristiusu kannatuste ja kaotuste maal, usklik rahvas on ometi veendunud Kristuse võidus.

Kui Venemaal vangistatud piiskopilt kohtus küsiti, kes jääb võitjaks: enamlus või Kristus, siis olevat tema vastanud: «Enne võidate teie, siis aga Kristus.»

See vastus on sügav. Võidusse uskumine tähendab uskumist kannatustesse. Sest mõlemad on koos ristikogudusele tõotatud. Seal, kus kogudus või tema üksikliige heitleb surma suus, seal, kus kõik näib vaenlase kätte langenud olevat, seal võidab Kristus. Ja kui ristikogudus on selle naise sarnane, kellest  laulis Deboora, siis ometi võib Jumal ja naise käe läbi kaotada vägevaid vaenlasi.

Nii laulame ja täname teda ja ütleme: Nad peavad olema kui päike.

Kirjutis ilmus kogumikus: Rudolf Reinard. Saaremaa praostkond sõnas ja pildis. Tallinn: Eesti Kiriku kirjastus, 1936

Kurt-Rudolf Schultz oli 1927–1939 Pöide koguduse õpetaja.
Pöide kiriku sisustus hävitati 1940. aastatel Punaarmee sõdurite poolt, koguduse aga likvideeris nõukogude võim
.

Annika Laats ei ole ainus. EELKs on terve rida vaimulikke ja teolooge, kes esindavad sarnast mõtteviisi. Osa neist väljendab oma seisukohti ka avalikult. Kui ajakirjanduses kerkib taas esile kas abordi, abielu või laiemalt kristlike väärtustega seotud teema, ilmuvad üksteise järel avalikkuse ette teatud valveteoloogid ja staarkirikuõpetajad, kes seletavad, et asjast tuleb aru saada hoopis teisiti kui seni. Esimesena meenuvad mulle eetikaspetsialist Johann-Christian Põder, piibliteadlane Urmas Nõmmik, sotsist religiooniõpetaja Toomas Jürgenstein, aga mitte ainult. Nemad on kiriku progressiivseks hääleks meedias.

Erinevalt vaimulikest ei ole ülikooliteoloog või religiooniõpetaja seotud ametivandega, ehkki ka tavaline koguduseliige peaks esindama ja järgima üksnes kiriku õpetust. Näiteks mis mõttes võib EELK tavaliige olla sots ja jagada sotsiaaldemokraatliku erakonna (või mõne teise taolise erakonna) püüdlusi, mis on teatud punktides kiriku õpetusega otseses vastuolus? Ta peaks kohe valest lahti ütlema ja pihile minema, kui tahab olla kiriku liige in good standing.

Vaimulik aga on ordinatsioonil tõotanud järgida kiriku õpetust. Loomulikult on teoloogiline arutelu lubatud ja isegi tervitatav, ent kui vaimulik hakkab mõnes täiesti selges dogmaatilises või eetilises küsimuses õpetama midagi muud, tekib nii kolleegidel kui kirikurahval õigustatud küsimus, kuidas peaks sellesse suhtuma. Selline asi lõhestab, sest kirik kujutab endast ühisel usualusel seisvat usklike ühendust.

Annika Laats ja tema mõttekaaslased on suutnud oma kirjutiste, esinemiste ja intervjuudega teha tohutut kahju. Ma pean silmas eeskätt vaimset segadust, inimeste eksitamist. Praegu kohtab meedias ja sotsiaalmeedias rohkesti moonutatud arusaamu Piibli või Jeesuse õpetusest. Näiteks väidetakse, et Jeesus õpetas armastust ja see oli alles Paulus, kes taunis homoseksuaalsust. Taoliste eksiarvamuste levimise eest vastutavad teoloogid, kes on hüljanud kiriku klassikalise positsiooni ning annavad hoogu sellega vastuolus olevatele tõlgendustele. Nende arvates ei ole õpetus jumaliku ilmutuse, vaid inimliku arutluse tulemus.

Asja ei tee paremaks see, kui kiriku juhtkond ei söanda rääkida hereesia ehk valeõpetuse levitamisest vaimuliku poolt, vaid käsitleb küsimust administratiivset laadi sõnakuulmatusena. Mitte usulise tõe moonutamisena, mida see tegelikult on, vaid ametialase ebalojaalsusena ametlikule seisukohale. (Annika Laatsi avalikest esinemisest nähtub, et ta ei pea homoseksuaalseid suhteid patuks ega aborti lubamatuks tapmiseks.) Selline lähenemine jätab avatuks võimaluse, et ühel päeval võib kiriku seisukoht muutuda ja Annika Laats leiab end korraga kiriku ametliku positsiooni eestkõnelejana, siinkirjutaja ühes paljude teistega aga osutub korrarikkujaks.

Liberaalne meedia ja laiemalt kogu «progressiivne avalikkus» kiidab mõistagi edumeelsete vaimulike ja teoloogide väljaastumistele takka. Kes jõuaks kokku lugeda kõiki neid tunnustusi, mis Annika Laatsile on osaks saanud! Paraku on need antud hereesia kaitsmise ja levitamise eest, sest teisi kirikuõpetajaid eeskujuliku hingekarjasetöö eest sel viisil ei pärjata. Ilmalik, progressiivne leer ei hooli põrmugi usust, Jumalast, hingeõndsusest või kirikust. Nad lihtsalt ei talu, et ühiskonnas tegutseb institutsioon, mis õpetab progressiivsete dogmade ja veendumustega vastuolus olevaid asju. Tagurlusega ei saa leppida – seega kirik peab muutuma. Kirik peab oma õpetuse üle vaatama ja kooskõlla viima moodsate arusaamadega seksuaalsest eneseteostusest, sotsiaalsest õiglusest või kliimamuutustest.

Kurvastaval kombel on ka kirikus küllalt neid, kes on omaks võtnud ilmaliku, progressiivse maailma positsiooni ja püüavad sellest lähtudes kirikut seestpoolt reformida. Luterlikus kirikus on seda mõnevõrra lihtsam teha, sest 16. sajandi reformatsiooni annab seletada kui otsustavat tõuget pidevatele progressiivsetele muutustele kirikuelus. Võib-olla usuvad need «ajaga kaasas käia» soovivad teoloogid ja vaimulikud siiralt, et kirik peab olema muutustele ja sotsiaalsele progressile avatud, ent tegelikult nad murendavad apostelliku õpetuse vundamenti, millele kirik on rajatud.

Pea kõik Eesti ühiskonna olulised institutsioonid on langenud läänes domineerivate antikristlike ja (väär)liberaalsete jõudude kätte. Riigiaparaat, õigussüsteem, meedia, haridusasutused – kõik need tegutsevad ühiskonna revolutsioonilise ümberkujundamise nimel, lähtudes jumalatust, ilmalikust, moraalselt väärastunud visioonist. Nagu öeldud, nad ei lepi sellega, et kirik jääb Jumala sõna tõe juurde.

EELK langemine nende jõudude haardesse oleks järjekordse institutsiooni kaotus pimedusele ja valele. Sellel oleksid tagajärjed kogu ühiskonnale. Praegu on seda võimalik veel ära hoida, aga üksnes otsustava tegutsemise korral. Niipea, kui hakatakse rääkima sildade ehitamisest, dialoogist ja ühtsusest erinevustes, ollakse juba ette kaotanud. Mitte kirik ei pea muutuma, vaid need, kes ei usu ega õpeta nii, nagu kirik.

© Meie Kirik