Ülevaade kirikuid käsitlevatest Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Eesti NSV konstitutsiooni sätetest alates esimesest põhiseadusest.

Eesti Vabariigi põhiseadus (1920)

§ 11. Eestis on usu ja südametunnistuse vabadus. Keegi ei ole kohustatud korda saatma usutunnistuslikke tegusid, olema usutunnistusliku ühingu liige ega kandma selle kasuks avalikke kohustusi.

Usuliste talituste täitmine on takistamatu, kui see ei käi avaliku korra ja kõlbluse vastu.

Usutunnistus ega ilmavaade ei või vabanduseks olla kuriteo kordasaatmisele või kodaniku kohuste täitmisest kõrvalehoidmisele.

Riigiusku Eestis ei ole.

Eesti Vabariigi põhiseadus (1938)

§ 14. Südametunnistuse- ja usuvabadus on kindlustatud.

Kuulumine kirikuisse ja usuühinguisse on vaba.

Suuremaile kirikuile võidakse seadusega anda avalik-õiguslikke aluseid. Riigikirikuid ei ole.

Usuliste talituste täitmine on vaba, kui see ei kahjusta avalikku korda ega kõlblust.

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi konstitutsioon (1940)

§ 96. Kodanike südametunnistuse vabaduse kindlustamiseks on ENSV-s kirik riigist ja kool kirikust lahutatud. Kõigil kodanikel on usukultuste toimetamise vabadus ja usuvastase propaganda vabadus.

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi konstitutsioon (1978)

§ 50. Eesti NSV kodanikele garanteeritakse südametunnistuse vabadus, s.o. õigus tunnistada mis tahes usundit või mitte tunnistada ühtki neist, täita usukombeid või teha ateistlikku propagandat. Õhutada vaenu ja vihkamist seoses usuliste tõekspidamistega on keelatud.

Eesti NSV-s on kirik lahutatud riigist ja kool kirikust.

Eesti Vabariigi põhiseadus (1992)

§ 40. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.

Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.

Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.