Soome evangeelse-luterliku Misjonipiiskopkonna uueks piiskopiks on valitud dekaan Juhana Pohjola. Meie Kirik usutles valitud piiskoppi, uurides, mida kujutab endast Misjonipiiskopkond ja mis olukorras elavad Soome tunnistuslikud luterlased.

Kolm mõtet:
Liikmete arvu kasvust on olulisem ustavus Jumala sõnale
Meile ei kuulu vanu kirikuhooneid – ehitame Jumalale elavatest kividest templeid
Meil on kaks tugevust: Jumala sõna ja sakramendid

Veiko Vihuri: Kõigepealt palun selgita meie lugejatele, mis on Misjonipiiskopkond ja miks see asutati. Kas ka Luther-säätiö (Lutheri ühing) tegutseb veel ja kuidas ta on seotud Misjonipiiskopkonnaga?

Juhana Pohjola: Misjonipiiskopkond (soome k Lähetyshiippakunta, lüh LHPK) on Soomes tegutsev luterlik kirik. See asutati aastal 2013 ja sündis tänu Luther-säätiöle. Luther-säätiö on LHPK toetajaliige.

Misjonipiiskopkonna asutasid hädaolukorras sündinud Soome evangeelse-luterliku kiriku kogudused. Hädaolukord tulenes sellest, et paljudes kohtades riigikirikus ei jutlustatud evangeeliumi, karjaseametisse pühitseti naisi – see jättis paljud kodutuks. Lisaks oli suuremates linnades vajadus kodumaise struktuuri järele, kus saaks elada sõna ja sakramentide ümber.

Veiko Vihuri: Neid luterlasi, kes teoloogiliselt erinevad peavoolu liberaalsest protestantismist, kutsutakse mõnikord konfessionaalseteks (soome k tunnustukselliset), traditsioonilisteks või konservatiivseteks luterlasteks. Millise terminiga oleks korrektne iseloomustada Misjonipiiskopkonda? On see paratamatu, et Piiblile ja ehtsale kristlikule õpetusele ustav kristlane peaks oma positsiooni taoliste mõistete abil määratlema?

Juhana Pohjola: Me ei ole üksnes konservatiivsed, vaid justnimelt konfessionaalsed luterlased. Me ei hoia vana pärandit alal mitte sellepärast, et see on vana. Konfessionaalsus tähendab, et meie arusaama kohaselt langeb luterlik usutunnistus kokku Piibli õpetusega. See ei ole lihtsalt midagi vana, vaid Jumala igavese sõna õpetuse kokkuvõte. See on alus, millele me tahame oma koguduse ehitada. Sealt astume ühtlasi viimse kohtu ette.

Veiko Vihuri: Millised on peamised õpetuslikud erinevused Soome evangeelse-luterliku kiriku ja Misjonipiiskopkonna vahel? Millisena näed sa Soome Kiriku teoloogilist kurssi tulevikus? Kas lõhe «peavooluluterlaste» ja traditsiooniliste luterlaste vahel kasvab? Kas Misjonipiiskopkonnaga võib liituda veelgi enam konservatiivseid kirikuliikmeid?

Juhana Pohjola: Soome evangeelne-luterlik kirik järgib Piiblit ja luterlikke usutunnistuskirju formaalselt (de jure), aga mitte tegelikkuses (de facto). Kahjuks näib rahvakirik kuulavat enam rahva kui Jumala häält. Nüüd on päevakorda tõusnud samasooliste abielu küsimus, mille puhul aktsepteeritakse lääneriikides levinud võrdõiguslikkuse ideoloogiat, mil pole midagi tegemist sellega, et Jumala ees on iga inimene samaväärne nii loomise kui lunastamise aspektist.

Riigikiriku tulevik näib nii vaimulikku külge kui tegevust silmas pidades tume. Kuigi suur hulk töötegijaid teeb evangeeliumitööd, tervik ometi laguneb. Meie postmodernsel, indiviidikesksel ja isiklikku vabadust taga ajaval ajastul on kõik suuremad institutsioonid hädas. Nii ka riigikirik, sest sotsiaalset survet kuuluda Soome evangeelsesse-luterlikku kirikusse ei ole. See kaotab järk-järgult liikmeid ja majanduslik olukord nõrgeneb, kuid ennekõike on see muutunud vaimselt õõnsaks.

Misjonipiiskopkond on kasvanud kiiresti ja kasv jätkub. Kuid olulisim ei ole kasv, vaid ustavus Jumala sõnale. Me ei aja taga suuri masse, vaid keskendume koguduste ülesehitamisele. Euroopa kristluse lootus on selles, et on olemas oma usupärandit tõsiselt võtvad, evangeeliumisõna ja püha õhtusöömaaja ümber missale kogunevad, järgmisele põlvkonnale apostlikku usku õpetavad ja vastuseisule vaatamata julgelt elavad kogudused.

Veiko Vihuri: Niinimetatud akadeemiline teoloogia on üsna liberaalne ja kindlasti on see mittekonfessionaalne. Kus teie pastorid teoloogiat õpivad?

Juhana Pohjola: Suur osa meie pastoritest õpib ülikoolis, kuid meil on oma umbes kolme aasta pikkune pastoraalne koolitus tulevastele töötegijatele. Peale akadeemilise teoloogia tundmise tuleb osata ajastu väljakutsete ja linnastumise olukorras kogudusi karjasena juhatada ja ehitada. Lisaks sellele jätkavad paljud meie pastorid õpinguid Missouri Sinodi Fort Wayne’i seminaris (STM-programm) ja Göteborgi Församlings Fakulteten’i ühise õppekava alusel.

Veiko Vihuri: Sind valiti Misjonipiiskopkonna teiseks piiskopiks. Sinu eelkäija on Risto Soramies, kes teenis esimese piiskopina alates 2013. aastast. Ja enne seda oli Matti Väisänen Rootsi ja Soome Misjoniprovintsi piiskop. Mul oli võimalus osaleda tema ametisse pühitsemise missal 2010. aastal. Niisiis on piiskopiamet ja piiskoppide olemasolu Soome konfessionaalsete luterlaste jaoks oluline. Teie piiskopid Matti ja Risto pühitseti teiste luterlike piiskoppide poolt, kel on n-ö ajalooline suktsessioon. Kas sellel on teie jaoks teoloogiline tähtsus?

Juhana Pohjola: Meie jaoks on kiriku järjepidevus oluline asi. Kiriku järjepidevus on ennekõike usulise pärandi järjepidevus, kuid samuti apostliku ameti järjepidevus. Piiskopiamet ei tee kirikust kirikut, kuid see on Püha Vaimu and kiriku ülesehitamise ja ühtsuse tarvis. Ajalooline piiskopiamet ehk see, et vähemalt kolm piiskoppi pühitsevad uue piiskopi ordinatsioonide katkematus ahelas, on kaunis ja vana tava, mis osutab, et piiskop on teiste kirikute jaoks ühtsuse märk. Luterliku õpetuse järgi ei ole see kiriku apostellikkuse seisukohalt vältimatu ega kehtiva piiskopiameti eeldus, kuigi oleme soovinud sellest kinni pidada.

Veiko Vihuri: Millele pead vajalikuks kirikuelus tähelepanu pöörata?

Juhana Pohjola: Soovin Kristuse evangeeliumiga toetada vaimulikke ja julgustada meie koguduste liikmeid keset koroonapandeemiat ja pärast seda elama Kristuse andidest kogudustes peetavatel missadel. Väline tervis ja hea käekäik on inimestele oluline, kuid veel olulisemad on elu annid Kristuses. Meie kaitse on alati viimselt Jumala ja mitte inimeste käes.

Samuti soovin julgustada kristlasi elama meie kristofoobsel ajal, mil usu- ja sõnavabadus on mitmel moel löögi all, julgesti Kristuse jüngritena.

Veiko Vihuri: Eesti luterlikul kirikul on lai ajalooliste kirikuhoonete võrgustik (sama kehtib ka Soome ja teiste Skandinaavia kirikute kohta). Mõnede arvates on see õnnistus, ent seda võib pidada ka raskeks koormaks. Eestis on kogudused üsna väikesed ja riigipoolne toetus minimaalne, ja nii tulebki meil olla «kinnisvarakirik», mis keskendub pigemini hoonetele kui inimestele ja misjonile. Kas mul on õigus, et Misjonipiiskopkonnal ei ole oma kirikuhooneid? Kuidas te nii hakkama saate?

Juhana Pohjola: Meile ei kuulu mitte ühtegi vana kirikuhoonet – ainult Koinonia-keskus Helsingis. Oleme kasutanud oma vara pastorite palkamiseks, et ehitada Jumalale elavatest kividest templeid, s.t kogudusi. Hindame küll kauneid Issanda kodasid ja võib-olla ka muretseme endale kirikuhooneid, aga praegu üürime neid adventistidelt, roomakatoliiklastelt, vabakirikult jne.

Veiko Vihuri: Millised on Misjonipiiskopkonna tugevad küljed?

Juhana Pohjola: Misjonipiiskopkonnal on kaks tugevust: Jumala sõna ja sakramendid, mida haldavad oskuslik pastor ja kokkuhoidev kogudusepere, kus inimesed hoolivad vabatahtlikult üksteisest ja koguduse ülesehitamisest. Tahame kinni pidada nii teoloogilisest sisust kui inimestevahelisest suhtlemisest. Meie nägemus misjonist seisneb uute koguduste asutamises, mis omakorda asutavad uusi kogudusi. Alustasime aastal 2000 ühe kogudusega ja praegu, 2021, on meil 40 kogudust.

Veiko Vihuri: Mõned inimesed ütlevad, et lääne kristlased peaksid valmistuma rasketeks aegadeks. Liberaalses ja sekulaarses ühiskonnas võib näha teatud suundumusi, mis teevad murelikuks. Me oleme kuulnud, mis on juhtunud Päivi Räsäneniga, kes ei teinud ju muud kui osutas kristlikule õpetusele seksuaalsusest. Milline on sobilik kristlik vastus taolistele suundumustele ja kuidas sa julgustaksid inimesi tunnistama oma usku sellistes olukordades?

Juhana Pohjola: Nüüd on põhjust kuulata kommunistlike valitsuste all kannatanud Ida-Euroopa kristlasi. Tähtis on elada Jumala koguduse osaduses ja õpetada oma lastele, lastelastele ja lähedastele usutõdesid. Samuti on hea kasutada julgesti sõnavabadust. Kompromisse, olgu suuri või väikseid, ei tuleks teha ja vait olemisest ei ole mingit kasu. Tuleb meeles pidada, et kristlik kogudus on läbi aegade olnud taga kiusatud kogudus. Ja justnimelt vaenatuna on ta kasvanud ja tugevamaks saanud. Kristuse järgimisel on alati hind. Kuigi me ei taha asjatut paanikat või eneseohverdust õhutada, on hea õpetada ja kuulutada lohutust Jeesuselt: olge julged, mina olen maailma ära võitnud! Kristlaste jaoks lõpeb kõik hästi.

Veiko Vihuri: Palju tänu ja õnnistagu Kiriku Issand sinu teenimist oma karja esikarjasena!

Juhana Pohjola: Kolmainus Jumal õnnistagu ka õdesid ja vendi Eestis ja julgustagu teid elama Kristuse omadena! 

Juhana Pohjola on sündinud 1972. aastal. Ta ordineeriti preestriks Soome luterliku kiriku Oulu piiskopkonnas aastal 1999. Ta on olnud Soome Luther-säätiö dekaan aastast 2000 ja Misjonipiiskopkonna dekaan alates 2013. Tal on teoloogiadoktori kraad (2014) Helsingi Ülikoolist. Abielus ja nelja lapse isa. Ta valiti piiskopiks 23. jaanuaril ja pühitsetakse ametisse 1. augustil 2021.

Soome evangeelsel-luterlikul Misjonipiiskopkonnal on 40 kogudust ja umbes 2200 liiget.