Peapiiskop Urmas Viilma leiab, et abieluteemalise rahvahääletuse õnnestumine võib avada uue perspektiivi kooseluseadusega lõpuni minemiseks. «Kui abielu mõiste saab turvaliselt kindlustatud, on samasoolistel paaridel õigustatud ootus parlamendile senise patiseisu lahendamiseks,» kirjutab Viilma.

Raske öelda, missuguseid lahendusi soosib poliitiline loogika, kuid kiriku õpetuse ja kristliku väärtussüsteemiga ei ole patus elamine kooskõlas, mistõttu ei tohi jääda vähimatki muljet, justkui kirik lepiks sellega, et kooseluseadusega «minnakse lõpuni». Isegi siis, kui abielu mõiste saab kindlustatud.

Ilmalik maailm teeb oma valikud, ent ükski kirik – tahtes jääda Jeesus Kristuse kirikuks – ei saa nõustuda millegi sellisega, mis on vastuolus Jumala ilmutusega, ega näha selles rahuldavat kompromissi ühiskonna jaoks. See, mis on olemuslikult väär, ei saa mitte kunagi olla legitiimne lahendus.

Juba 2008. aastal deklareeris Eesti Kirikute Nõukogu dokumendis «Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses» järgmist:

«Kõige üldisemas mõttes peetakse homoseksuaalsuseks kalduvust ihaleda või sugulisse vahekorda astuda oma soolise inimesega. Kuna Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides – sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.»

Ja veel: «Eelöeldut arvesse võttes leiab EKN üksmeelselt, et kristlikult elades peab tulevikulegi vastu minnes jääma mehe ja naise vahelisele abielule kõlbelises perspektiivis vaid üksainus piibellik alternatiiv: kristlik tsölibaat Jeesuse eeskujul.»

Seega on Eesti kirikute ühine arusaam ja seisukoht, mis tugineb Piiblile, et homoseksuaalsed suhted on patt ning taunitav pole mitte üksnes «homoabielu», vaid ka homopartnerluse seadustamine.

Ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on selgesti väljendanud piibellikku seisukohta, et «Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses», lisades, et «Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida»» (kirikukogu avaldus 2009).

Samuti öeldakse kirikukogu 2018. aasta otsuse seletuskirjas:

«Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele.»

«Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks.»

Juba sellest tulenevalt ei saa ükski kiriku esindaja rääkida ametlikult kooseluseaduse rakendamisest või samasooliste paaride õigustatud ootustest.

Poliitikud võivad vorstidega kaubelda, ent kirik selles osaleda ei saa ega pea ka tükkima hindajaks, kas tehtud kaup õiglane sai.