“Mida religioossem, seda sallimatum,” väidab sotsiaalpsühholoog C. Daniel Batson. Nii religiooni kui eelarvamusi on aga mitmesuguseid. Sellepärast võivad üldistused osutuda ekslikeks.

George Floydi surm tuletab paljudele meelde, et rassism on jätkuvalt elus ning ta käsi käib hästi nii Ameerika Ühendriikides kui teisteski lääneriikides.

Tragöödiale järgnenud liikumise Black Lives Matter uus laine on pälvinud avalikku toetust mitmetelt kirikutelt ja kristlikelt organisatsioonidelt. Teisalt on mitmed mõjukad kristlased liikumist kritiseerinud – kas toetades seda kritiseerivat president Trumpi või väites mõned selle eesmärgid olevat vastuolus kristliku usuga.

Olgu suhtumine milline tahes, praktikas ütlevad kõik kristlased, et nad ei aktsepteeri rassismi (välja arvatud mõned äärmuslikud kristlikud rühmitused). Aga milline on kristlaste suhtumine rassismi tegelikult?

Ajalugu toob meile erinevaid näiteid. Ühelt poolt on kristlased põhjendanud Piibliga muuhulgas nii mustanahaliste orjastamist kui Lõuna-Aafrika apartheidi (Heimola 2016). Teisalt näiteks valgustusaegsel Inglismaal võitlesid kveekerid, metodistid ja evangelikaalid orjuse lõpetamise eest, samal ajal kui haridusele ja progressile pühendunud filosoofid kuulutasid rasside ebavõrdsust.

Rassismi ja religiooni suhet võib vaadelda ka sotsiaalpsühholoogilisest aspektist. Selles käsitletakse rassismi ühena eelarvamuse (prejudice) vormidest.

Psühholoog Gordon Allporti (1954) klassikalise definitsiooni kohaselt on eelarvamus “vastumeelsus, mis põhineb ekslikul ja jäigal üldistusel”. Täpsemalt öeldes peetakse eelarvamuse all silmas halvustavat, tõrjuvat ja vaenulikku käitumist, hoiakuid või uskumusi, mis johtuvad pelgalt sellest, et keegi kuulub teise rühma (Brown 1995).

Meil on kalduvus jagada teised inimesed sise- ja välisrühmadeks, “meieks” ja “nendeks”. See on sügavalt juurdunud kalduvus: näiteks aju empaatiakeskus reageerib tugevamalt etniliselt endaga sarnase inimese kannatusele kui sellise, kes ei kuulu meie hõimu. Siserühm võib moodustuda ka poliitika, seisukohtade, professiooni, hokiklubi – peaaegu ükskõik mille ümber.

Seega olen eelarvamuslik, kui suhtun naabrisse jahedalt üksnes sellepärast, et ta on homoseksuaal, mustlane, nelipühilane või kasvõi populistlik rahvuskonservatiiv.

Psühholoogi C. Daniel Batson on aastakümneid korranud väidet, et “mida religioossem on inimene, seda sallimatum ta tõenäoliselt on”. Millistel uurimustel Batsoni väide põhineb? Ja kas tal on vähemalt kristluse ja rassismi puhul selles õigus?

Tõsiusklike ja kombeusklike eelarvamused on erinevad

Religiooni suhet eelarvamustega on Ameerika Ühendriikides uuritud alates 1940-ndatest aastatest. Uuritud on peamiselt valgenahalisi kristlasi. Uurimustega tutvudes tasuks tähele panna, et sotsiaalpsühholoogid räägivad eelarvamustest sageli kui sallimatusest (intolerance), ehkki täpsemalt vaadates pole tegemist sama asjaga.

Batson (1993; 2013) kirjeldab uurimise ajalugu järgnevalt. Algul viitasid uurimused sellele, et religioosne aktiivsus (nagu näiteks kirikuskäimine) korreleerus muuhulgas rassismi, etnotsentrismi ning antisemitismiga. Perioodil 1940 kuni 1975 tehtud uurimused andsid ühese tulemuse: valgenahaliste keskklassi kuuluvate Ameerika kristlaste religioossus on seotud mitte suurema sallivuse, vaid suurema sallimatuse, eelarvamuste ja fanatismiga.

Gordon Allport osutas, et uurimismeetodil on suur probleem. Kõiki usklikke vaadeldi ühe suure massina. Allport ise eristas kahte religioosset orientatsiooni: sissepoole (intrinsic) ja väljapoole (extrinsic) suunatud religioossuseks. Sissepoole suunatud usklikud olid uurimisküsitluste kohaselt nõus väidetega, et “püüan väga kohaldada usku kõigis oma eluvaldkondades” ja “religioossed veendumused määratlevad kogu mu eluhoiakut”.

Allporti arvates taolised “tõsiusklikud” olid endale sisestanud ligimesearmastuse printsiibi. Väljapoole suunatud religioossusega inimesed käisid seevastu kirikus sotsiaalsetel põhjustel. Usk või Jumal ei olnud nende jaoks eesmärk iseeneses, ehkki neid väärtustati vahenditena. Allporti arvates on eelarvamuslikud just taolised kombekristlased.

Ennustus osutus tõeseks. Aastatel 1949 kuni 1977 tehtud uurimused jõuavad teistsugusele järeldusele: väljapoole suunatud religioossusega inimeste sallimatus ja eelarvamuslikkus on tugev, aga sissepoole suunatud religioossusega inimestel suhteliselt madal.

Batson oli sissepoole suunatud religioossusega inimeste sallivuse osas kahtlev. Ta märkis, et tulemused põhinevad peamiselt küsitlustel, mille eesmärki polnud raske arvata (Batsoni arvates küsisid need peaaegu otse: “kas sa oled usufanaatik?”) Ta väitis, et kristlased tahtsid näidata ennast ja oma religiooni positiivses valguses ning kuna kristlus eitab rassismi, tahtsid nad luua endast tegelikust sallivama kuvandi.

Hilisema, ka eelarvamuslikule käitumisele suunatud uurimuse valguses tundub siiski, et sissepoole suunatud religioossusel on vähemalt mõningane negatiivne seos etniliste eelarvamustega. Teisisõnu on taolised “tõsiusklikud” etniliste vähemuste suhtes keskmiselt aktsepteerivamad kui teised inimesed. Samasugust sallivust ei leia aga näiteks suhtumises homoseksuaalidesse.

Fundamentalism – üldisem kui oleks arvanud

Kolmas religioosse orientatsiooni vorm – usuline fundamentalism – on otseselt seotud mitmete eelarvamustega. Bruce Hunsbergeri ja Lynne Jacksoni (2005) ülevaade käsitles kuutteist uuringut perioodist 1990–2003. Kõik uurimistulemused osutasid fundamentalismi seosele negatiivsete hoiakutega homode ja lesbide, naiste, kommunistide ning teiste usuliste rühmituste vastu. Mõnedes uuringutes leiti ka seos eelarvamustest etniliste vähemuste vastu.

Aga mida fundamentalismi all silmas peetakse? Fundamentalistlikku usku mõõdetakse näiteks järgmiste väidete abil. On lihtne otsustada, milliste väidetega tuleb kindlasti nõustuda ning millistega mittenõustumise eest saab maksimumpunktid.

• Jumal on andnud inimestele ammendava, eksimatu õnne ja pääste juhise, mida tuleb mööndusteta järgida.
• Olulisem on olla hea inimene kui uskuda Jumalasse või õigesse religiooni.
• “Saatan” on pelgalt nimi, mille inimesed annavad oma kurjadele tungidele – tegelikult ei ole meid kiusavat “kurjuse vürsti” olemas.
• Piibli ja teaduse vastuolu puhul on teadusel arvatavasti õigus.

Fundamentalismi mõõtva testi küsimused tunduvad osutavat üllatavalt traditsioonilistele kristlikele veendumustele. Ehkki vaid vähesed kristlased nimetavad tänapäeval end fundamentalistideks, annab taoline mõõdupuu näiteks ameeriklastest evangelikaalidele üldiselt kõrged punktid. Sama kehtib kahtlemata ka Soome ärkamisliikumistesse kuuluvate kristlaste puhul.

Sõna sotsiaalpsühholoogilises tähenduses võib fundamentalismi pidada seega üsna levinud kristluse vormiks. Oma isikliku fundamentalismi mõõdu saab lugeja välja uurida siit.

Religioosse fundamentalismi vastandiks võib pidada otsivat (quest) religioossust, mille Batson defineeris 1970-ndate lõpus. Teisisõnu – fundamentalismimõõdiku kõrge näit ennustas madalat näitu otsiva religioossuse kohta. Viimast iseloomustab mittedogmaatilisus, kahtlevus, eksistentsiaalsete küsimuste keerukuse tunnustamine ning lihtsatest vastustest hoidumine.

Aga ka otsijatelegi võib usk siiski olla oluline.

Otsiv religioossus on Batsoni järgi otseselt seotud sallivuse ja empaatilise hoiakuga kõigi inimeste vastu. Teisalt paistavad otsijadki sallimatuna vähemalt ühe rühma vastu: usulised fundamentalistid.

Kas taustaks on autoritaristlik loomus?

Millest johtub tihe seos kristliku fundamentalismi ja eelarvamuslikkuse vahel? Vaevalt, et kristlikust usust enesest. Näiteks Uus Testament on oma aja kontekstis üllatavalt “eelarvamustest vaba” dokument, selle järgi on Jumala ees võrdsed mehed ja naised, juudid ja kreeklased, orjad ja vabad (nt Gl 3:28).

Tuleb meenutada, et korrelatsioon (see, et kaks nähtust on omavahel seotud) ei räägi midagi kausaalsusest (sellest, et üks nähtus põhjustab teise). Jäätisesöömise ja uppumissurmade vahel on aastast aastasse tihe seos, sest mõlema taustal on suvi ja palavus.

Ka fundamentalismi ja eelarvamuste taustal on kolmas tegur. Mõlemad on korrelatsioonis paremautoritarismiks (right-wing authoritarianism) nimetatava iseloomu tüübiga.

Paremautoritarism koosneb kolmest osast. Esiteks meeldivad sellistele inimestele tugevad juhid. Neil on suur usaldus presidendi ja valitsuse vastu, isegi kui need kasutavad oma võimu vääralt. Autoritaristid on sama meelt selliste väidetega nagu “meie riigi ainuke viis tulla toime järgmise kriisiga on naasta traditsiooniliste väärtuste juurde, anda võim tugevatele juhtidele ning vaigistada mässajad.”

Teisalt ei kummardu isegi autoritarist ükskõik millise juhi ees. Loomusetüübi seisukohast on arusaadav, miks mõned evangelikaalid nõudsid omal ajal väärtusliberaalse Bill Clintoni tagasiastumist pärast seksiskandaali, aga praegu toetavad Trumpi hoolimata tema seksiseiklustest.

Teiseks hindavad autoritaristid korda ja distsipliini. Näiteks toetavad nad kuritegude rangemat karistamist.

Kolmandaks peavad nad kinni traditsioone ja sotsiaalseid konventsioone. Liialdades – nad ootavad, et kõik käituksid ja paistaksid välja normaalsed ja ühesugused. Nad ei nõustu väitega, et “‘naise koht’ on seal, kus ta ise tahab olla” või “homod ja lesbid on sama terved ja moraalsed inimesed nagu kes tahes teine”.

Seega panevad autoritaristid üldjuhul lootuse oma riigi juhtidele, kultuuri peavoolule, sh selle traditsioonilistele normidele ning religiooni põhivoolule. Neist erinevaid – kommuniste, feministe, moslemeid – peetakse probleemiks. Autoritarism võib seega olla üks religioosset fundamentalismi ja eelarvamusi ühendav tegur.

Tuleb siiski märkida, et ehkki autoritaristid on Ameerika Ühendriikides enamasti parempoolsed kristlased, on näiteks endistes Nõukogude liiduvabariikides nad pigem kommunistid ja ateistid. Hoolimata “parem”-poolsusest ei seostu autoritarism automaatselt (teatud) religiooni või poliitiliste vaadetega. Ka vasakpoolne võib olla autoritarist.

Me kõik oleme eelarvamuslikud

Mida saab eelöeldu põhjal järeldada kristluse seosest rassismi ja teiste eelarvamuslikkuse vormidega?

Esiteks sõltub taoline side suurel määral usulisest orientatsioonist. Teatud usklikud tunduvad muust populatsioonist keskmisest sallivamad, teistsugused usklikud aga keskmisest eelarvamuslikumad. Sellepärast näiteks see, et keegi peab Piiblit oluliseks, ei ütle veel midagi selle kohta, kuidas ta järgib Jeesuse antud ligimesearmastuse käsku.

Teiseks sõltub eelarvamuslikkus sellest, kellele see on suunatud. Ameerika kristlased ei ole etniliste vähemuste vastu sugugi samavõrd eelarvamuslikud kui näiteks seksuaalvähemuste vastu. Tõsi küll, uurimused on andnud erinevaid tulemusi sellegi kohta, kuivõrd on viimane tingitud homoseksuaalse eluviisi tõrjumisest patuna ning kuivõrd võõrastusest taolise orientatsiooniga inimeste vastu.

Kolmandaks, kui usk on seotud näiteks rassistlike eelarvamustega (fundamentalism), siis ei tarvitse see sugugi johtuda religioonist. Mõlema tunnuse ühiseks teguriks võib olla näiteks autoritaristlik loomus. Autoritaristid varjuvad juba loomuse poolest religiooni ja teiste väljakujunenud institutsioonide taha ning otsivad neist tuge oma identiteedile. Selle taustal võib olla inimestele üldine kalduvus eelistada tuttavat võõrale.

Neljandaks, inimesed on psühholoogiliselt keerukad olendid. Tuleb hoiduda eelnimetatud seoste kohaldamisest ükskõik millisele üksikule inimesele. Võin fundamentalistina saada kõrged punktid, kuid ometi armastada ligimest paremini kui teised.

Oluline on ka märkida, et kõik orientatsioonid ei välista teineteist. Sissepoole suunatud ja väljapoole suunatud religioossus on küll vastandpaar, nagu ka fundamentalism ja otsiv religioossus. Ometigi võib sissepoole suunatud religioossusega usklik, kellele usk on elu olulisim asi, olla kaldus fundamentalismi või hoopis otsiva religioossuse poole.

Lõpetuseks. Ameerika Ühendriigid on omaette kultuuriline reaalsus. Seetõttu ei saa siin esitatud tulemusi üldistada meie oludele. Näiteks vaevalt on Soome autoritaristid sama religioossed kui ameeriklased. Ehkki meilgi on räägitud konservatiivsete kristlaste ja rahvuslaste lähenemisest teineteisele, näiteks selles küsitluses, ei ole seda tegelikult tuvastatud.

Soe ja avar suhtumine “valedesse” inimestesse on keeruline igaühele. Me moodustame etnilisi, usulisi ja moraalseid hõime, millest väljaspool olijaid on keeruline mõista ja armastada.

Tõlkinud Illimar Toomet

Autor Lari Launonen on kirjutab Helsingi ülikoolis väitekirja kognitiivsest teoloogiast ja loomulikust religioonist.

Artikkel on algselt avaldatud portaalis areiopagi.fi.

Kirjandus

Allport, Gordon. 1954. The Nature of Prejudice. Addison-Wesley.

Altemeyer, Bob. 2006. The Authoritarians.

Batson, Daniel C. 2013. “Individual Religion, Tolerance, and Universal Compassion.” Religion, Intolerance, and Conflict: A Scientific and Conceptual Investigation. Toim. S. Clarke, R. Powell & J. Savulescu. Oxford University Press.

Batson, C. Daniel, Schoenrade, Patricia & Ventis, Larry. 1993. Religion and the Individual. A Social-Psychological Perspective. Oxford University Press.

Brown, Rupert. 1995. Prejudice: Its Social Psychology. Blackwell.

Heimola, Minna. 2016. Raamattu ja rasismi. Suomen eksegeettinen seura.

Hood, Ralph W., Hill, Peter C. & Spilka, Bernard. 2009. The Psychology of Religion: An Empirical Approach. Fourth Edition. Guilford.

Hunsberger, Bruce & Jackson, Lynne M. 2005. “Religion, Meaning, and Prejudice.” Journal of Social Issues 61, 807–826.