USA Episkopaalne Kirik – Ameerika Ühendriikides tegutsev ja Anglikaani Kommuniooni kuuluv kirik – otsustas 30. juunil Utah’ osariigis Salt Lake Citys toimunud üldkogul muuta kirikuseadust ja anda vaimulikele loa hakata laulatama ka samasoolisi paare. Umbes 150-st kohal viibinud piiskopist hääletas abielu „sooneutraalseks“ muutmise vastu vaid 26 ja erapooletuks jäi viis. Avaldame allpool katkendi kõnealuse otsuse vastu hääletanud Springfieldi piiskopi Daniel Martinsi mõtisklusest.
Episkopaalne Kirik defineeris täna ümber abielu mõiste – abieluseisuse, mis on universaalne, üle aegade ulatuv inimühiskonna institutsioon ning mis kristlaste usu kohaselt ei ole üksnes inimühiskonna institutsioon, vaid Jumala and, ajalooeelne ja loomiskorda kuuluv. Me tegime seda, ilma et oleksime eelnevalt püüdnudki konsulteerida teiste Anglikaani Kommuniooni kirikuprovintsidega, rääkimata ülejäänud kristlikust maailmast. Tegemist on ennekuulmatu kõrkusega, terve mõistuse kuritarvitamisega määral, mida võiks nimetada orvelliaanlikuks.
Kas seda võib aga nimetada hereesiaks? See on küsimus, mille üle ma jätkuvalt mõtisklen. Ma ei kasuta seda mõistet kergekäeliselt, sellel on oma kindlad piirid. Valeõpetus (millega meil ilmselgelt tegemist on) ei ole veel tingimata hereesia, enamasti ei olegi. Hereesia peab viimaks välja jõudma mõnest usutunnistuse artiklist lahtiütlemiseni. Usutunnistus ei kõnele abielust, kuid samas kõneleb usutunnistus loomisest. Usutunnistuses nimetatakse Jumalat taeva ja maa Loojaks. Kui Jumal seadis tõesti loomisel sisse abieluseisuse, siis me ju eitame loomiskorraldust, pidades tühiseks sõnades „ta lõi tema meheks ja naiseks“ sisalduvat reaalsust. Niisugune võiks olla vähemalt esialgne mõttekäik.
Selle üle tuleb veel kõvasti mõtelda, palvetada, aru pidada, mõtteid vahetada. Üks minu eklesioloogilisi väiteid on, et kristlane peab jääma kiriku osadusse ka siis, kui kirikus leidub valeõpetust, kuid kirik on ikka veel kirik. Kui taoline kirik liigub valeõpetuse tasandilt edasi ametlikku hereesiasse – ja mitte lihtsalt de facto hereesiasse, vaid hereesiasse, mis avaldub kiriku liturgias ja kaanonites – ning püsib hereesias kauem kui üks inimpõlv (pakun, et nelikümmend aastat võiks olla „kauem kui üks inimpõlv“), siis lakkab ta olemast kirik ning usklikud kristlased ei ole enam kohustatud sellega osaduses olema. Päris kindlasti oleme kella neljakümne aasta peale üles keeranud. Kas aeg juba tiksub?
Tõlkinud Veiko Vihuri
Toimetuse märkus. Luterliku kiriku konfessionaalse alusdokumendi – Augsburgi usutunnistuse – kohaselt on Kristuse kirik „nimelt pühade osadus, milles õpetatakse õigesti evangeeliumi ning jagatakse õigel viisil sakramente“ ning „kiriku tõeliseks ühtsuseks piisab, kui ollakse ühel meelel evangeeliumi õpetuse ja sakramentide jagamise osas“ (CA VII). Sellest võib järeldada, et kristlikust õpetusest ja usutunnistusest sisuliselt lahti öelnud kirik ei ole enam tõeline kirik, ehkki ta ise võib organisatsiooni tasandil ennast selleks pidada, rääkida Jumala armastusest jne. Kiriku Pea ja Issand Jeesus Kristus ütleb: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!“, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas“ (Mt 7:21).
