Psalmis on kaks väga erinevat osa. Alguses (Ps 81:2–8) ja lõpus (Ps 81:16–17) on lootusrikas visioon Iisraeli tulevikust. Jumal kutsub Iisraeli rõõmustama ja kinnitab talle, et Jumal kannab tema eest hoolt. Psalmi keskel räägitakse Iisraeli paadumusest ja kõvast südamest (Ps 81:9–15): «Kuule, mu rahvas, ma hoiatan sind! Iisrael, kui sa ometi kuulaksid mind! Ärgu olgu su seas võõrast jumalat ja ära kummarda võõramaa jumala ette! Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõin sind Egiptusemaalt; tee lahti oma suu, siis täidan ta! Aga mu rahvas ei võtnud kuulda mu häält, Iisrael ei tahtnud teha mu meelt mööda. Siis ma andsin nad nende südame paadumusse ja nad käisid oma arvamiste järgi. Oh et mu rahvas mind kuulaks ja Iisrael käiks minu teedel! Ma alistaksin varsti nende vaenlased ja pööraksin oma käe nende rõhujate vastu.»

Psalm juhatab meid Pauluse teoloogia juurde. Ta arutleb juudi rahva pöördumise ja pääsemise üle oma kirjas roomlastele, peatükkides 9–11. Nendes peatükkides õhkab ta psalmi sõnadega: «Kui sa ometi kuulaksid mind!» Pauluse õpetus rajaneb suures osas Hoosea raamatule, kuid kasutatud on ka Psalmi 81 kolmeosalist teemat: esmalt rahvas valitakse ning ta elab osaduses Jumalaga, seejärel elab juudi rahvas paadumuses, aga tuleb aeg, kui ta pöördub Jumala poole ja pääseb. Kuidas Paulus seda kolmeosalist teemat oma teoloogias kasutas?

Pauluse kirja roomlastele peatükkide 9–11 taustal on Hoosea raamatu peatükid 1–3 ning prohveti õnnetu armastus oma naise, Gomeri, Diblaimi tütre vastu. Hoosea saab Jumalalt käsu võtta oma abikaasa enda juurde tagasi. Tema abielu on pilt Jumala ja Iisraeli vahelisest lepingusuhtest. Nii nagu Hoosea armastab oma naist, kes rikub abielu, samamoodi armastab Issand Iisraeli, kes käib võõraste jumalate järel (Ho 3:1): «Ja Issand ütles mulle: «Mine veel kord ja armasta naist, keda armuke armastab ja kes on abielurikkuja, nagu Issand armastab Iisraeli lapsi, kuigi need pöörduvad teiste jumalate poole ja armastavad rosinakakkusid!»»

Prohveti abielust sünnib kolm last, kellele Issand käsib anda tähenduslikud nimed. Esimesele, pojale, antakse nimeks Jisreel (Ho 1:4), kuna Issand maksab Jehu soole kätte selle mõrvad Jisreelis (vrd 2Kn 9:23–29). Teise lapse, tüdruku, nimeks pannakse Lo-Ruhama, mis tähendab «ei halastata». Nimi kirjeldab seda, kuidas Issand hülgab oma rahva Iisraeli tema jumalatute tegude pärast, sest «ma ei halasta enam Iisraeli soo peale, nõnda et annaksin neile andeks!» (Ho 1:6). Kolmas laps, poeg, saab nimeks Lo-Ammi, mis tähendab «mitte minu rahvas». Ka see nimi sisaldab kohtumõistmist Iisraeli rahva üle, «sest teie ei ole minu rahvas ja mina ei ole teie päralt!» (Ho 1:9)

Issanda kohtuotsust selgitatakse täpsemalt Hoosea raamatu teises peatükis. Issand hülgab oma abikaasa, Iisraeli ning karistab teda karmilt (Ho 2:1–13). Ometigi tuleb aeg, mil Issand sõlmib uue lepingu oma äraandjast naise Iisraeliga (Ho 2:14–25). Kui leping on sõlmitud, siis antakse Lo-Ruhamale armu ja Lo-Ammit kutsutakse jälle Issanda enda rahvaks. Hoosea raamatu salmi 2:25 lõppu võib tõlkida kahte erinevat moodi, sõltuvalt sellest, kas neis olevaid heebrea sõnu Lo-Ruhama ja Lo-Ammi mõista viidetena prohveti laste nimedele või mitte. Kui neid mõista nimedena, siis oleks tõlge järgnev: «[Mina] halastan Lo-Ruhama peale ja ütlen Lo-Ammile: «Sina oled minu rahvas!» ja tema ütleb: «Minu Jumal!»» Nõnda on tõlgitud salmi lõpp Septuagintas.

Kui nimesid siiski tõlkida, saame Pauluse tõlgenduse (Rm 9:25): ««Ma hüüan oma rahvaks teda, kes ei olnud minu rahvas, ja armsaks teda, kes ei olnud mulle armas [ja tema ütleb: «Minu Jumal!»]» Nõnda tõlgendades hakkab Paulus mõistma jumalikku saladust juutide pöördumisest aegade lõpul. Kui paganad on päästetud, pöördub Iisrael viimaks Jumala poole ja tunnistab Jeesuse Messiaks (Rm 11:25): «Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud.»

Lo-Ruhama ja Lo-Ammi peale halastamisest räägitakse ka Ho 2:1: «Aga ükskord on Iisraeli lapsi arvu poolest nagu mereliiva, mida ei saa mõõta ega lugeda; ja selle asemel et neile öelda: “Teie ei ole minu rahvas», öeldakse neile: «Elava Jumala lapsed». Uues Testamendis viidatakse kahel korral nimedele Lo-Ruhama ja Lo-Ammi: Rm 9:25–26 ja 1Pt 2:10. Mõlemates kohtades tõlgitakse neid viidetena paganarahvaste valimisele (1Pt 2:10): «Teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on.»

Paganarahvad, kes ei olnud Jumala rahvas – kes moodustasid seega Lo-Ammi, «mitte minu rahvas» – kutsutakse Kristuses Jumala rahvaks. Nende peale ei olnud ka halastatud, st nad ei olnud armulepingus Jumalaga – nad moodustasid Lo-Ruhama, «ei halastata». Nüüd kutsutakse neid Kristuses saama osa Jumala armust.

Paulus võis ise kogeda, et usk Jumalasse on kingitus, mida inimene ei saa endale võtta. Ta oli teel Damaskusesse, täis viha Issand Jeesuse vastu ning just seal Jumal peatas ta ja juhatas usu teele. Paulus õppis tundma Jumala käe võimsat väge. Jumal annab usu anni sellele, kellele tahab. Ta on Jumal, kes «halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab» (Rm 9:18). Mitte keegi ei suuda vastu panna Tema tahtmisele (Rm 9:19). Paulusele avanes Kristuse lunastustööd puudutav Jumala saladus ning selle tähendus paganarahvaile ja juutidele. Kui juudid rahvana Jeesuse hülgasid, hülgas nad Jumal. Neist sai Lo-Ammi, «mitte minu rahvas».

Kogu Iisraeli siiski ei hüljatud, sest järel on veel jääk (Rm 9:6–13). Ka Iisraeli rahvast ei hüljatud lõplikult, sest Jumal tahab ta päästa (Rm 11:25–32). Juutide ajutine hülgamine sai hüvanguks paganatele. Jumal näitab oma armastuse suurust paganarahvaile ja äratab sellega kiivuse, st armukadeduse enda omandrahvas, et see näeks, mille ta on kaotanud (Rm 11:11–15): «Ma küsin siis: Kas nad on komistanud, et nad kukuksid? Mitte sugugi! Vaid nende väärsammu tõttu on paganatele osaks saanud pääste, et teha Iisraeli lapsi kiivaks. Kui aga juba nende väärsamm on rikkus maailmale ning nende kaotus rikkus paganatele, kui palju enam siis nende täisarv! Aga ma räägin teile, paganatele: Kuna ma olen paganate apostel, austan ma oma ametit – ehk ma saan kuidagi teha kiivaks neid, kelle veresugulane ma olen, ning mõned nende seast päästa. Sest kui juba nende kõrvaleheitmine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist ellutõusmine?»

Pauluse järgi tahtis Jumal päästa kõik Jeesuse kaudu ja sellepärast tegi ta kõik uskmatuks. Paganad olid uskmatud, sest nad ei tundnud Jumalat ja Tema sõna. Juutidest said uskmatud, sest nad lükkasid tagasi Jumala läkitatud Messia. «Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada.» (Rm 11:32) Kristuse lepitussurmas aktualiseerub Jumala päästelugu. Sellesse on haaratud minevik, olevik ja tulevik, nagu ka Psalmi 81 kolmeosalises struktuuris. Minevik puudutas juutidele antud tõotusi, kui neist sai Jumala omandrahvas. Praegusel hetkel on omandrahvas suletud uskmatusse; üksnes väike jääk usub. Aegade lõpul pöörduvad juudid Jeesuse poole. Nad olid esimesed, aga Jumal teeb nad viimasteks. Kuid kuna nad nüüd on viimased, võivad nad jälle saada esimesteks. Nõnda kirgastab Kristuse lepitussurm üksnes Jumala au. Üksnes Jumalale kuulub au, kuna üksnes Tema päästab ja halastab. Selle mõttega Paulus oma vaatluse ka lõpetab (Rm 11:36): «Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! Aamen.»

Psalm tuletab kristlastele meelde, et Iisrael pöördub Jumala poole ja leiab lohutuse (Ps 81:16–17): «Kes Issandat vihkavad, peaksid lömitama tema ees, ja nende saatus oleks igavene. Aga teda ta toidaks nisutuumadega, ja meega kaljust ma söödaksin sind küllaga.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015