30. septembril möödub 1600 aastat kirikuisa, kirikukirjaniku ja piiblitõlkija Püha Hieronymuse surmast. Kiriku doktori tiitliga pärjatud Hieronymus on üks neljast suurest ladina kirikuisast Ambrosiuse, Augustinuse ja Gregorius Suure kõrval. Neist kaks esimest olid tema kaasaegsed. Hieronymusele kui autoriteetsele kristlikule autorile viitavad ka luterlikud usutunnistuskirjad.

Eusebius Hieronymus sündis 347. aasta paiku väikeses Dalmaatia linnakeses Stridonis (tänapäeva Sloveenias). Tema vanemad olid jõukad, orje pidavad kristlased. Juba 12-aastaselt hakkas ta Roomas õppima grammatikat, retoorikat ja filosoofiat. Ilmar  Vene on Hieronymuse õpinguaastate kohta öelnud järgmist: «Ajal, mil keiser Julianus pidas endamisi pingsalt aru, kuidas kultuuritut kristlast kreeka iidse kultuuri juurest eemale tõrjuda, õppis noor Hieronymus maailma pealinnas Donatuse juures retoorikat… Reetorite koolis õppis tulevane suurus seitset järeldamisviisi ja luges Platonit, Diogenes Laertiost, Kleitomachost, Karneadest, Poseidoniost ja paljusid teisi.» Juba kooliajal pani ta aluse suurele raamatukogule, mis teda hiljem ka reisidel saatis.

Kuigi tema vanemad olid kristlased, võttis Hieronymus «Kristuse rüü» vastu ilmselt alles 366. aasta paiku, saades ristitud arvatavasti paavst Liberiuse poolt.

Elanud vahepeal Trieris (tollase nimega Treveris), reisis ta 373. aasta paiku koos mõnede sõpradega tänapäeva Põhja-Süüria aladele ning peatus pikemalt Antiookias. Teda oli haaranud huvi munkluse ja askeetliku elu vastu. Paastuajal aastal 375 sai talle raskelt haigena osaks nägemus, milles ta seisis Jumala palge ees ning kuulis süüdistust, et on paganast Cicero ja mitte Kristuse jünger. Nimelt köitis ta südant Roomas ülima hoole ja vaevaga soetatud raamatukogu, mis sisaldas hulganisti paganlikke teoseid. Ilmar Vene tõlkes (vt Akadeemia 8/1992) kõlab see seik Hieronymuse elust tema enda kirjeldusena järgmiselt:

«Et ma pimedate silmadega valgust ei näinud, siis arvasin, et süüdi pole silmad, vaid päike! Muistselt maolt niimoodi petta saades pidin paastu keskel oma kurnatud kehaga vastu võtma palaviku, mis vähimatki kergendust võimaldamata – lihtsalt uskumatu asi! – kurnas nõnda mu õnnetuid liikmeid, et luud jäid vaevu kokku. Juba valmistuti matusteks, kogu mu keha muutus külmaks, hinge elujõud võbeles veel vaid leiges rinnas, kui mind äkki kisti vaimus Kohtumõistja laua ette; seal oli säärane ümberseisjatest kiirgav valgusesära, et langesin põrmu, julgemata vaadata ülespoole. Küsitakse, kes olen; vastan, et kristlane. Seepeale Kohtumõistja: «Valetad, oled cicerolane, mitte kristlane. Sest kus sinu varandus on, seal on ka su süda.» … Siis hakkasin karjuma ja anuma: «Halasta mulle, Issand, halasta mulle!» … Äärmisse hätta tõugatuna olin ma valmis lubama rohkematki; andsin tõotuse, kutsudes teda tunnistajaks, ning ütlesin: «Issand, kui mul kunagi peaksid käes olema ilmalikud raamatud, kui peaksin neid lugema, siis olen sind ära salanud.» Nende sõnade peale lastakse mul minna; pöördun maapealsete juurde tagasi, teen kõigi imestuseks lahti silmad, mis on pisaraist märjad, et mu valu paneb uskuma ka uskmatud.»

Aastatel 375–377 elas Hieronymus eremiidina oma sõbra piiskop Euagriose maavalduses Maronias, umbes 45 kilomeetri kaugusel Antiookiast. Seal hakkas ta ühe ristiusku pöördunud juudi juhatusel õppima heebrea keelt ning õppis samuti kreeka keelt. Heebrea keele oskus avas Hieronymusele tee Vana Testamendi algteksti ja juudi autorite kirjutiste juurde. 378. aastal võttis ta vastu preestripühitsuse. 380. aastate algul õppis ta Konstantinoopolis kreeka eksegeesi tuntud kirikuisa Nazianzose Gregoriose juures. Sel perioodil tõlkis ta ladina keelde Origenese jutlusi Vana Testamendi raamatute üle ning samuti Eusebiuse kirikuajaloo.

Aastatel 382–385 teenis Hieronymus paavst Damasus I sekretärina Roomas. Ta sai paavstilt ülesande revideerida nelja evangeeliumi tõlget kreekakeelse originaali järgi ning ta jätkas psaltri tõlkega. Ta muutus kiiresti populaarseks rikaste lesknaiste seas ja leidis endale eluaegse sõbra lesk Paula näol. Paraku tekkisid tal Roomas ka tõsised konfliktid, sest tema range askeesi vaimust kantud vaated ja samuti kriitika vaimulike aadressil tõi talle vaenlasi nii ilmikute kui vaimulike seas. Pärast Damasuse surma lahkuski Hieronymus 385. aastal Roomast Pühale maale. Järgmisel aastal asust ta elama Jeesuse sünnilinna Petlemma ning mõned aastad hiljem sai temast seal kloostriülem.

Petlemmas mööduski Hieronymuse ülejäänud elu, tervelt 34 aastat. 390. aastal alustas ta Vana Testamendi tõlkimist heebrea keelest. Ta jõudis selle tööga lõpule umbes 17 aastat hiljem, ent mõnede raamatute tõlked valmisid uskumatu kiirusega. Näiteks Õpetussõnad, Koguja ja Ülemlaulu olevat ta tõlkinud kõigest kolme päevaga, Taanieli raamatu ühe ööga. Ilmar Vene ütleb nonde aastate kohta: «Pole kahtlust, et Petlemmas leidis ta oma loomusele kõige kohasema eluviisi. See polnud kõrveelaniku eraldatus, kuid samas ei meenutanud miski ka tavalist linnaelu; pühamees elas erakute, see tähendab kloostrielanike vahetus läheduses, jäädes nende õpetajaks ja suunajaks…»

Hieronymus suri Petlemmas 30. septembril 420 (mõningatel andmetel 419). Viimastel eluaastatel sai talle osaks mitmeid katsumusi. Aastal 416 tungisid barbarid Petlemma ja Hieronymuse klooster rüüstati, hävis kloostri raamatukogu. Peatselt suri talle lähedane inimene, lesk Paula tütar.

 Hieronymuse kirjalik pärand on tohutusuur – trükituna 11 foolioköidet. On koguni küsitud: «Kes meist suudaks nii palju lugeda, kui palju too õnnis mees Hieronymus on kirjutanud?» Kaalukaimaks panuseks on kahtlemata tema ladinakeelne piiblitõlge, mis on saanud tuntuks Vulgata nime all. Siiski pääses see mõjule alles mitusada aastat hiljem. 1546. aastal kinnitas Trento kirikukogu Vulgata normatiivse piibliväljaandena.

Augustiinlane Martin Luther ei hinnanud Hieronymust kuigi kõrgelt, mistõttu on tema pärand meil palju vähem tuntud. Lutheri meelest ei olevat Hieronymus mõistnud Pauluse õpetust armust. Sellele vaatamata viitavad luterlikud usutunnistuskirjad korduvalt ka Hieronymusele; teda tsiteeritakse autoriteetse kristliku õpetajana.

Eesti keeles on Hieronymuselt ilmunud kirjutised «Kuulsatest meestest» (Uku Masingu tõlkes ja Marju Lepajõe kommentaaridega, 2007) – see kujutab endast leksikoni 135 varakristliku kirjaniku kohta – ja «Õndsa Pauluse, Teeba munga elu» (tõlkinud ja kommenteerinud Marju Lepajõe, Vikerkaar 1–2/2013), kuid samuti kiri «Paulinusele» (Ilmar Vene tõlkes, Akadeemia 9/1992).

Osundagem veel kord Ilmar Venet, kes on öelnud: «Augustinusele, ristiusu dogmaatika suurimale arendajale, kuulub kindlasti esikoht, kuid niisama kindel on seegi, et Hieronymus, Vulgata, ladinakeelse piiblitõlke looja, tuleb keskaja kultuuri seisukohalt teisena.»

Marju Lepajõe on Hieronymuse teeneid kristliku hariduse ja mõtte edendamisel hinnanud nii: «Hieronymus oli suur vahendaja, kes tegi kreeka ja heebrea hariduse viljad maitstavaks ladinakeelsele maailmale, tegi klassikalise antiigi hariduse kristliku teaduse aluseks ning ühendas kristliku kirjakultuuri omakorda askeesi ja munklusega. Alates Hieronymusest on enesestmõistetav, et munk peab olema võimalikult haritud ja kloostri juurde peab kuuluma võimalikult hea raamatukogu.»

Koostanud Veiko Vihuri