Kui ühiskondlikus arutelus tõuseb esile mõni traditsiooniliste väärtuste või moraaliga seotud küsimus, ilmuvad liberaalses meedias välja teatud (enamasti EELK taustaga) «valveteoloogid», kes hakkavad seletama, et kiriku traditsiooniline positsioon on tegelikult vaieldav ja ilmalikus ühiskonnas ei peaks sellega arvestama.

Nii üritab ERRi portaalis ilmunud artiklis, mis kannab pealkirja «Abielureferendum on paganlik ettevõtmine?!», sotsist religiooniõpetaja Toomas Jürgenstein (EELK) Poola filosoofile Leszek Kolakowskile tuginedes näidata, et kristlike väärtuste seadustamine on üks paganlik asi. (Tõepoolest, selle argumendi taha tuleks lisada sulgudes rohkesti küsi- ja hüüumärke.)

«Olen Kolakowskist inspireerituna nõus, et veel arutluse all olevate usuliste seisukohtade raiumine põhiseadusse on paganlik ja ideoloogiline nõudmine,» kirjutab Jürgenstein, pidades silmas kavandatavat abieluteemalist rahvaküsitlust, mis aitaks sillutada teed põhiseaduse muutmisele. Jürgenstein nimelt usub, et «nii nagu pole õige seaduste kaudu keelata ühiskonnale abielu lahutamist, pole õige piirata ka samasooliste soovi abielluda.»

Sarnaselt Jürgensteinile argumenteerib Rostocki ülikooli eetika nooremprofessor Johann-Christian Põder (kes on ordineeritud EELK vaimulikuks), et kristlased ei peaks taotlema kristlike väärtuste kehtestamist seadusega. ERRi portaalis avaldatud artiklis «Abort, kristlus ja liberaalne riik» kirjutab ta: «Lõpuks olgu öeldud, et liberaalsel riigil on suur lähedus või haakuvus luterliku eetikaga. Luterliku eetika vaatenurgast ei peaks kristlased nõudma riigilt abordi keelustamist, vaid otsima lahendusi, millega ka teisitimõtlejad saaksid nõustuda. … Luterlikule eetikale on alati olnud tähtis isikliku südametunnistuse austamine ja vabadus, mis peegeldub juba Martin Lutheri nn kahe-riigi-õpetuses, vaimse ja maise valdkonna eristamises. Kristlane ei peaks niisiis riigilt nõudma, et see seaduse jõul usulisi tõlgendusi kõigile kehtivaks teeks ja abordid piiraks või karistuse alla seaks. Ta võib aga võimalusest aborti teha ise loobuda.»

Vahemärkuse korras: Martin Lutheri kahe-riigi-õpetuse eelduseks on ikkagi kristlik, mitte ilmalik-liberaalne ühiskond. Lutheri järgi lasub valitsejal kohustus kasutada mõõka kristliku elukorralduse kaitseks. Luterlikul eetikal ei ole seega liberaalse riigiga mingit erilist haakuvust – kui, siis ainult liberaalsete teoloogide unistustes.

Mõlema teoloogi lähtekohaks on isikliku valikuvabaduse ja vaba eneseteostuse tunnustamine ülimusliku printsiibina. Jumalast vabastatud autonoomne inimene – selline on revolutsiooniline nägemus ühiskonnast. Sellest tulenevalt vastustavad nad kristlikest arusaamadest lähtuvate põhimõtete seadusesse kirjutamist, avaldades toetust ilmalikule, liberaalsele ühiskonnakorraldusele. Oma lähenemist toetatakse argumentidega nagu näiteks: Pühakiri ei ole üheselt mõistetav, kristlaste seas on eriarvamusi, mõned tuntud kristlikud mõtlejad näevad asja hoopis teisiti ja üleüldse ei peaks kristlased oma arusaamu ühiskonnale peale suruma.

Selle asemel, et väljendada julgelt ja selgelt kristluse põhivoolu kuuluvaid vaateid, mis on valdavas osas konfessiooniülesed (näiteks on seda arusaam abielust või suhtumine aborti), õõnestatakse kristlikku positsiooni selle relativeerimise või kahtluse alla seadmise teel. Kuuleme sama küsimuseasetust, mis kõlas juba paradiisiaias: «Kas Jumal on tõesti nii öelnud? Ei-ei, see pole kindlasti mitte nii!»

Loomulikult haarab liberaalne meedia dissidentlike teoloogide ja vaimulike mõtteavaldustest kinni ja tiražeerib neid (näiteks ERRi portaalis on Johann-Christian Põderilt ilmunud tänavu artikkel 19. aprillil, 7. juunil, 15. augustil ja 13. septembril). See on ju osa Revolutsiooni sajandite pikkusest võitlusest kristliku ühiskonna lammutamise nimel. Mis oleks veel magusam kui see, et ette astuvad mõned kristlaste hulgast ja ütlevad, et kiriku õpetust ei peaks kuulama ning kristlike arusaamadega ei peaks arvestama?

Toomas Jürgensteinile ja Johann-Christian Põderile peaks vastama ERRi portaali arvamusrubriigi veergudel, ent paraku on siinkirjutaja tunnistatud persona non grata’ks, kelle kaastööpakkumistele enam isegi ei vastata. Seega vahendab maksumaksja raha eest ülal peetav portaal dissidentlike teoloogide arvamusi (nõrgestamaks kristlikke positsioone), kuid teisele poolele sõna ei anta, vähemalt mitte võrdsetel alustel. Oleme oma liberaalse demokraatiaga jõudnud tagasi nõukogude ajast tuttavasse olukorda, kus usu ja kiriku vastu võis n-ö ametlikes väljaannetes vabalt sõna võtta, aga usklikud olid ühiskonnaelust kõrvale tõrjutud ja neile oli ette nähtud koht, kus nad võisid isekeskis, progressiivseid inimesi segamata, oma usulisi vajadusi rahuldada.

Kas tõesti haakub selline nägemus luterliku eetikaga?