Lugemisetükid enese läbikatsumiseks, ühe nädala jaoks, neile, kes meie Issanda Jesuse Kristuse kalli püha õhtusöömaaja wastu endid tahawad walmistada, hommiku ja õhtu lugeda. Kirja pannud W. Normann, endine Simuna köster. Teine trükk. Tallinnas K. Busch’i raamatukaupluse kuluga trükitud, 1904.

Armas lugeja!

Teist korda ilmub seesinane wäike raamatuke lauarahwa heaks, muudetud wiisil, enamisti uute lugemisetükkidega. Mina olen wanad lugemisetükkid enamiste wälja jätnud, et need lugejatel juba tutwad on ja olen uued lugemised asemele pannud, selle aru järele, et raamatukese hind ennemini alaneks, kui kõrgemale tõuseks.

Issand meie Õnnistegija olgu ise meie kõikide walmistaja armulaua wastu, ja pangu ka oma õnnistust selle wäikese töö peale, mis nõtruses on walmistatud, et see wõiks kõigi lugejate ja armulaualkäijate juures seda korda saata, mis tarwis ta on wälja antud! Issand süüdaku meie sees elawat nälga ja jänu tema ihu ja were järele, ja kirjutagu elawa kirjaga need kallid sõnad, mis tema pühast suust on tulnud, meie hinge sisse: «Kes minu liha sööb ja minu werd joob, sel on igawene elu, ja mina äratan teda üles wiimsel päewal.»

Tema arm ja halastus kihutagu ja walmistagu meid kõiki, et wõiksime õieti walmistatud südamega tema armulauale minna ja tema ihu ja werd, uskliku südamega, eneste õnnistuseks wastu wõtta! –

Tallinnas,
paastukuul 1899.
Wäljaandja

[Sisukord]

PIHTIL KÄIMISEST

saab siin lühidelt öeldud, mis meie kohus on teada ning teha:
I. enne pihtile minemist,
II. pihtimise ajal ja
III. pärast pihtil käimist.

I. Enne pihtile minemist

1.peab inimene oma ligimesega omad asjad ära seletama. Kui ta kellegile on kurja teinud sõna ehk teoga, siis peab ta temaga ära leppima ja tema käest südamest andeks paluma.

2. Ta peab ennast Jumala ja inimeste ees patuseks tundma ning tunnistama; peab oma elu ja kombeid läbi katsuma Jumala kümne käsu järele ja siis ennast kõigipidi patuseks tundma ning tunnistama ja armu ning halastust Jumala käest paluma.

3. Kui inimesel midagi südame peal on, mis teda koormab ja waewab, siis mingu ta julgesti ilma kartuseta oma õpetaja ja hingekarjase juurde, ning tunnistagu temale kõik seda, mis ta südame peal on. Õpetaja wõtab teda Jumala abiga trööstida, kinnitada ja temaga ühel meelel Jumalat paluda.

II. Pihtimise ajal

peab inimene teadma ja tundma

1. et ta oma patuga Jumala wiha ja igawest nuhtlust enese peale on saatnud;

2. peawad need patud, misga ta Jumala ja inimeste wastu on eksinud, temale haiget tegema;

3. peab ta alandliku ja uskliku südamega ja kindla usuga Jesuse Kristuse surma peale lootma, et Kristus teda on lunastanud ja oma surma läbi temale, kui ta oma pattu tunneb ja kahetseb, pattude andeksandmist, elu ja õnnistust on saatnud;

4. ta peab Jumalale südamest tõotama, et ta Jumala armu ja püha Waimu abi läbi tahab oma patust elu parandada ja pattude eest ennast hoida, ka peab temal tõsine ja kindel nõuu olema patust pöörda ja pattu wihata;

5. peab inimene pattude andeksandmise kuulutamist uskuma ja seda mitte kui inimese, waid kui Jumala healt, mis ta oma sulase suu läbi kuulutab, kuulma ja usus wastu wõtma (Joan. 20,21.–Luuk.10,16.)

III. Pärast pihtil käimist

peab inimene Jumalat südamest tänama, et ta temale pattude andeksandmist on kuulutanud ning patu tundmist tema sees on äratanud; ta peab ka südamest paluma, et Jumal tema südames seda pattude andeksandmise wäge tunda annaks, ja et ta seda wõiks hoida, mis teda õigeks wõõraks ka edespidi armulaua wastu wõiks walmistada; aga selle walmistamise juures on tarwis:

1. et ta peab Jumala sõna kuulutamist hoolega kuulma, tähele panema ning ennast kõige segaduse eest hoidma, misläbi ta iseenesele ning teistele, kes temaga armulauale lähewad, suurt kahju ja segadust wõib saata;

2. ta peab armulaua juurde waikse tasase, alandliku püha auuandmise meelega ja rõhutud waimu ning rusuks pekstud südamega minema; aga iseäranis peab tema püha altari sakramendi seadmise sõnu õieti tähele panema, neid nõnda mõistma ning oma südamesse wastu wõtma ja uskuma, kuda Issand neid ise on ütelnud: «See on minu ihu, mis teie eest antakse; see on minu weri, mis teie eest ära walatakse pattude andeksandmiseks.»

3. Ta peab uskuma, et Kristus on meie eest surnud, ning oma püha were meie eest ära walanud ristisambas. Ta peab Kristuse enese sõnade pärast uskuma, et sakramendis tõesti Kristuse tõsine ihu ja weri on, mis inimene selle nähtawa leiwa ja wiinaga wastu wõtab.

4. Waata, see on siis õieti ja hästi walmistanud, kelle usk on nendesinaste Kristuse sõnade peale; aga kes neidsinaseid sõnu ei usu ehk kaksipidi mõtleb, see ep ole mitte wäärt ega hästi walmistatud, sest see sõna «teie eest» tahab selgeid ja usklikka südameid.

I. PÜHAST ALTARI SAKRAMENDIST

Mis on altari sakrament ja mikspärast nimetatakse püha õhtusöömaaega sakramendiks?

Seepärast, et see kolme püha asjaga ühendatud on: 1) nähtawa, 2) nägemata asjaga ja 3) Jesuse käsu ja tõotusega. Nähtaw asi on: leib ja wiin ja nägemata asi: meie Issanda Jeesuse Kristuse ihu ja weri. Käsk ja tõotus ütleb: «wõtke ja sööge, wõtke ja jooge, – pattude andeksandmiseks.» Meie sööme ja joome selle nähtawa leiwa ja wiinaga ühtlasi Kristuse nägemata äraseletatud ihu ja werd, mis leiwa ja wiinaga ühendatud on. Aga see nägemata ihu ja weri, mis leiwa ja wiinaga ühendatud on, ei ole mitte see weri, mis Issandal lihapäiwil maa peal oli, waid see on tema waimulik äraseletatud weri, mis temal taewas Jumala oma Isa paremal käel on.

Altari sakramenti sünnib aga neile anda, kes enne ristimise sakramendi armu on saanud. Nõnda kui meie lihalik inimene igapäewast toitu tarwitab, nõnda tarwitab ka meie waimulik uus inimene ülespidamiseks omasarnast toitu. Nõnda kui ema oma last oma rinnapiimaga toidab, nõnda toidab ka Issanda armastus, mis suurem on kui ema armastus (Jes. 49, 15), oma uuesti sündinud lapsi oma ihu ja werega, et nad kaswawad, seni kui täieks meheks saawad. Ja nõnda kui Kristus meie liha ja werd on enesele wõtnud, ja kõigis asjus meie sarnaseks on saanud, nõnda peame ka meie tema ihu ja werd wastu wõtma, et seeläbi tema äraseletatud ihu sarnaseks wõiksime saada.

Aga et meie lihalikud inimesed seda kallist Jumala armuandi jõuaksime wastu wõtta, on tema oma suurest armust oma ihu ja werd leiwa ja wiinaga ühendanud. Selle imeliku leiwa ja ihu, – wiina ja were ühendamise läbi ei saa küll leib ihuks ja wiin wereks ümber muudetud, nõnda et leib ja wiin koguni ära kaob, waid leib jääb ikka leiwaks ja wiin wiinaks, – aga leiwa sees ja leiwa juures ja niisamuti ka wiina sees ja juures on Issanda nägemata ihu ja weri. (1. Kor. 10, 16).

Seeläbi, et meie Issanda sakramendis tõesti oma Issanda Jesuse Kristuse ihu ja werd wastu wõtame, antakse meile ka tõesti tema ärateenimise õigust ja tema elu ja elu osasaamist. (Joan. 6, 53–55.)

Kui sagedasti ristiinimene armulaual peab käima, selle üle ei wõi mitte käsku anda, ega seadust teha. Igaüks mingu nii sagedasti kui süda teda kutsub ja kudas ta näib enesel nälga ja jänu selle järele olewat. Aga teada on ka, et kui inimesel mitte suurt igatsemist sakramendi järele ei ole, tema südame lugu siis ka mitte hea korra peal ei ole; ta põeb juba siis oma seestpidise inimese poolest.

Ta kinnitab ka usklikkude osasaamist isekeskes, et ka need, kes mitte teistega üheskoos ei wõi kiriku tulla haiguse pärast, waid peawad kodu, haigewoodi peal, seda wõtma, – ka sedasama õnnistust wõiwad saada, mis teised kirikus saawad.

Usk teeb sakramendi wastuwõtjat kõlblikuks laualkäijaks. Aga ka see, kes uskmata, wõtab leiwa ja wiina all Issanda ihu ja werd wastu; aga ta wõtab seda enesele nuhtluseks! Meie usk ei tee küll sakramenti sakramendiks, waid seda teeb Jumala wägi mis Jumala sõnas tegew on. Aga, kes kõlwatumal wiisil sööb ja joob, see sööb ja joob seda enesele nuhtluseks. (1. Kor. 11, 27.)

Meie kohus on endid enne lauale minemist õieti läbi katsuda, 1) kas meie meeleparandamine ka õige ning tõsine on? 2) kas usk Kristuse armu peale ka kindel on? 3) kas meie tõotus on Jumalale ka tõsine olnud, et meie tõesti ka oma elu tahame parandada? –

Wäikesed lugemisetükid armulaua wastu walmistamiseks.

1. Katsuge iseendid läbi.

«Aga inimene katsugu iseennast läbi, ja nõnda söögu tema sest leiwast, ja joogu see karika seest.» (1. Kor. 11, 28.)

Iseennast tundma õppida, peaks inimesel see kõige ülem ning tarwilisem töö olema. Aga paraku, inimene ei ole ühesgi asjas nii tuim ja hooletu kui iseenese läbikatsumises! Inimesed õpiwad ja katsuwad siin ilmas küll kõik asjad läbi, aga iseeneste südameid ei taha nad mitte läbi katsuda ega tundma õppida. Mõned küll tundwad oma südant ja nõtrust wähe äärt mööda, aga mitte sügawasti põhjani, ning arwawad, et seda ka mitte wäga tarwisgi ei ole, ennast põhjani läbi katsuda. – Aga mil ajal peaks see iseenese läbikatsumine inimesel kõige enam tarwis olema? Küll wististi igal ajal, aga kõige enam enne pühale õhtusöömaajale minemist. Seepärast ütleb apostel Paulus: «Aga inimene katsugu iseennast läbi, ja nõnda söögu tema sest leiwast, ja joogu see karika seest.»  – Seepärast, armas hing, tahad sa Issanda armulauale minna, siis katsu oma südant enne läbi, waata terawa ning tõsise silmaga oma südame põhja sisse, küll sa siis leiad enese juurest palju puudust ja õpid ennas seeläbi ikka enam ja enam tundma. Aga sa pead ka teadma, et sinu süda on kui üks pime kamber, kuhu sisse sa ilma waimu walguseta mitte ei wõi waadata ega näha; seepärast palu enesele enne walgustatud silmi; palu, et Issand sind oma Waimuga walgustaks ja su südamesse oma püha sõna ja püha Waimu walgust wõiks süüdata, et sa selle selguses oma wigu ja nõtrusi wõiksid näha, tunda ja kahetseda.

Aga kui sina ennast mitte palwega Jumala pühade silmade ees Jumala püha sõna järele läbi ei katsu, siis ei saa sind ial eemale, waid oled kümne aasta pärast ikka seesamasugune, mis nüüdgi. Iseenese tundmist ei wõi sina omast wäest mitte kätte saada. Su oma süda ei räägi sulle mitte tõtt, ka inimesed ei wõi sulle seda öelda, sest nemad ei wõi sinu südame salajaid mõtteid mitte teada ja tunda. Katsu ennast nõnda iga päew püha Waimu walgusel läbi. Kui sa seda mitte iga päew nõnda ei tee, siis kisub sind maailm jälle peagi oma wõrku ja su kuri süda wõtab sind jälle uuesti segada ja eksitada, ja su elu jääb ikka nii wiletsaks kui ta oli.

2. küsimine: Mikspärast lähen ma Issanda armulauale?

Armas hing, kes sa ennast Issanda armulaua wastu tahad walmistada, oled sa enese käest küsinud: «Mikspärast lähen ma Issanda armulauale?» Neid on weel palju, kes selle asja poolest weel alles segased on, kes weel mitte õiget ning selget aru ei saa, mikspärast nad Issanda armulauale lähewad. Ühed arwawad seda käimist heaks ning tarwiliseks ristikoguduse wiisiks ning kombeks, mis igaühe kohus on pidada ja ei mõtle seal juures muud, kui et seda seadust peab pidama ning nõnda tegema, kuda teised ning ka tema wanemad seda ees on teinud. Teised jälle arwawad ebausklikul wiisil sakramendi sees üht wäge olewat, et kui nad seda leiba ja wiina on wastu wõtnud, – see nende südant ja elu kohe wõtab uuendada ning parandada, ilma et nad ise enne oma meelt ning elu Jumala armu ning abiga wõtaksiwad parandada. Seepärast, armas hing, ära tule selle wale mõtte ning arwamisega mitte Issanda lauale. Kui sa nõnda mõtled ja mitte meelt ei taha parandada, waid meelega tahad patuelu sisse jääda, siis ei saa sina oma käimisest ühtigi kasu; sa lähed siis kõlwatumal wiisil ja wõtad seda Jumala armu enesele nuhtluseks. – Mõned jälle arwawad seeläbi kõlbawaks saama, kui nemad oma aega ehk minemist ühest ajast teise lükkawad, ning ootawad seni kui nad on paremaks saanud. Need on niisamuti suures eksituses, sest nad arwawad endid ise oma wäe ning jõuuga wõima parandada. See on üks petja waim, mis inimest sunnib oma aega eemale lükkama. Seesama waim toob temale ka seda walemõtet, et ta arwab ennast wõima ka ise parandada ja midagi parandamiseks enese kallal teha. Kes nõnda mõtleb, see eksib, sest inimene ei wõi enese kallal oma wäega ühtigi teha, waid meie abi peab ülewelt tulema.

Tahad sa nüüd teada, missugune sa pead olema, kui sa armulauale tahad minna, siis wõid sa neist sõnadest õppida, mis Issand ütleb: «Terwetele ei ole mitte arsti tarwis, waid haigetele.» Sa pead haige olema oma hinge poolest, siis wast hakkad sa hinge-arsti järele igatsema. Sa pead tundma, «et pealaest jalatallani ühtigi terwit su sees ei ole.» Sa pead oma pattu ja ärarikkumist nii kibedasti tundma, et su süda saab rusuks pekstud, ja et su patt kui raske koorm südame peal on. Su südame lugu peab nii kaugele saama, et ka Taawetiga wõid öelda: «Mu muhud haisewad pahasti, … ma hoigan wäga oma südame kohisemise pärast?»

Oled sa Jumala armu läbi nii kaugele saanud, et ka nõnda enesest wõid tunnistada, siis mine rahuga ja wii oma koorm, mis sul südame peal on, Issanda jalgade ette; tõesti, Issand saab sind armuga wastu wõtma, sest tema on ju sinu süüd ning wõlga oma püha werega ära tasunud. Usu seda, ja siruta oma usukäsi wälja ja wõta seda armu wastu, mis ta sulle oma ihu ja were läbi tahab anda, sest tema ütleb oma sõnas: «Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha ega joo tema werd, siis ei ole elu teie sees. Kes minu liha söb, ja minu werd joob, sel on igawene elu, ja mina äratan teda üles wiimsel päewal.»  – Waata, nüüd oled sa kuulnud, mikspärast sa armulauale pead minema, sa oled kuulnud, mis sealt saad ja kaasa tood. –

3. Inimese kohus on sagedasti Issanda armulaual käia.

«Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha, ega joo tema werd, siis ei ole elu teie sees.» (Joan. 6, 53.)

Kui meie tahame oma seestpidist inimest kinnitada ja kaswatada, siis on meie kohus ka sagedasti Issanda armulaual käia. Toidame ommeti oma ihu nii hoolsasti, kui palju enam peaksime siis oma hinge ülespidamise eest hoolt kandma. Aga kellel nälga ei ole, see on haige, ehk ka surnud. Kellel mitte Jesuse, see taewase leiwa järel, mis püha õhtusöömaajal jagatakse, – nälga ega igatsemist ei ole, on ka wist hinge poolest haige, ehk ka juba surnud, wõi ta pole mitte usu poolest terwe. Ütles ometi Issand: «Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha, ega joo tema werd, siis ei ole elu teie sees.» (Joan. 6, 53.)

Waata, Issand, ma tulen sinu juurde, et rahu, rõõmu ja õnnistust oma hingele sinu püha õhtusöömaaja annist wõiksin saada. Sinu seest, oh Issand, leian ma kõik, mis ma aga ial wõin enesele soowida ja ihaldada. Sa oled mu õnnistus, mu lootus, mu kõige ülem rõõm ja wägi. Sinu järele igatseb mu hing, sind soowin ma wastu wõtta oma kotta; oh arwa siis mind ka wäärt Sakeusega õnnistada ja Abraami poegade hulka arwata. Sa ütlesid sest hulgast, kes su järele käisiwad: «Mina ei taha neid lasta minna söömata, et nemad tee peal ära ei nõrke.» Oh, tee nüüd minuga nõnda samuti ja ära lase mind mu waewalise elutee peal ära nõrkeda. Kutsu mind õieti sagedaste oma Waimu läbi oma armulauale, et ma sinu püha ihu söömise ja sinu püha were joomise läbi ikka saaksin uuesti kinnitatud ja uuendatud, jahutatud ja põlema sütitatud. Oh Issand, jõua mulle appi ja kuule mu palwet! Aamen.

4. küsimine Kristuse käest, mil wiisil inimene ennast armulaua wastu peab walmistama.

Kui ma sinu jumaliku suure auu ja wäe peale mõtlen ja enese waesuse, puuduse ja nõtruse peale waatan, siis hakkan ma iseeneses kartma ja wärisema. Sest, kui ma ei lähe su armulaua juurde, siis põgenen elu eest; ja kui ma kõlwatumal wiisil lähen, siis langen suurema patu sisse. Mis pean ma nüüd, mu Jumal, tegema? Näita sa mulle õiget teed, ja õpeta sa mind, kuda ennast õigel wiisil su püha armulaua wastu pean walmistama, et õnnistust su armulauast oma hingele wõiksin saada.

Kostmine: Tahad sa teada saada, mil wiisil sa ennast pead armulaua wastu walmistama, siis on su kohus kõige esmalt püha Waimu paluda, kes on see õige tõe õpetaja, et ta sind kõige tõe sisse wõtaks juhatada. Tema on see, kes kõik meie patud meie meelde tuletab, kes patu tundmist ja kahetsemist meie südames äratab, kes meid usu ja armastuses Issanda tundmises kinnitab. Püha Waimu töö peab ikka enne eel käima, sest tema on see uksehoidja, kes karjatse eest ukse lahti teeb. (Joan. 10, 3.) – Ükspäinis pühas walguses wõime iseendid ja ka Kristust tunda. Oma walgus, mis iseenese armastusest tuleb, katab kõige patu hulga meie südames kinni, et meie ühtigi oma ülekohut ei wõi näha ega tunda. – Üksgi muu ei ole õieti ja hästi walmistatud, kui aga see, keda püha Waim on walmistanud. Seepärast palu Jeesuse nimel oma taewast Isa, et ta sulle püha Waimu walmistajaks läkitaks, ja lase ennast siis temast walmistada; waata, siis lähed sa kui õieti walmistatud wõõras Issanda armulauale.

Seepärast, et inimesed endid mitte pühast Waimust ei lase walmistada, waid ise oma jõuuga püüawad walmistamise ajal patu eest hoida, – jääwad palju sakramendi õnnistusest ilma, sest et nemad oma südame põllu pealt seda umbrohtu aga wähe pealt on püüdnud murda, aga juuri püha Waimu abiga mitte pole wälja kiskunud.

5. Jesus peab sinu oma ja sina pead Jesuse oma olema.

Selle pealkirja sõnaga on inimesele tema wiga ja haige koht näidatud, ja seesama wiga on enamisti suuremal hulgal laualkäijatel külles, mis seda sakramendi õnnistust meie südamesse keelab tulemast. Inimene ehk tahaks küll hea meelega Issandat enesele, aga iseennast ei taha ta mitte täiesti Issandale anda. Aga sel wiisil ei wõi ialgi üks tõsine ja kindel ühendamine Jesusega joone peale saada. Mõlemad peawad endid täiesti teine teisele andma ning ka igawesti teine teise omaks jääma. Inimese ütlemine ja soowimine peab olema: «Wõta mind enesele, ja anna ennast mulle!» – Kui mitte niisugune soowimine ja ihaldamine inimese südame põhjast ei tule, siis ei wõi ka ühendamine ja osasaamine Kristusega ialgi sündida. Süda peab saama südamega ühendatud! Jesus sinu sees, ja sina Jesuse sees! Kui nüüd Jesus sinu oma peab olema, siis pead ka sina Jesuse oma olema. Tema minu ja mina tema; tema minu sees ja mina tema sees. – Seepärast ütle oma Issandale: «Kõik on sinu päralt, mis ial taewas ja maa peal on. Ka mina waene patune muld ja põrm olen sinu päralt, seepärast tahan ennast sulle oma ihu ja hingega ohwriks anda. Oh wõta siis mind kõigi mu pattudega kui ärakadunud last wastu; sest ma toon su lepitamise altari peale kõik oma patud, mis ma ial sinu ja su pühade inglite silma ees oma mõtte ja sõnadega olen teinud. Oh anna mulle mu patud andeks, puhasta mu südant ja pese mind puhtaks kõigest roojusest oma püha kalli werega, et kõlbaksin minema su armulauale! Aamen.»

6. Kaks asja, mis inimesel kõige enam tarwis on.

Kaks asja on meil siin maailmas niihästi ihuliku kui waimuliku elu seisuses wäga tarwis, ilma milleta meie siin waewalises elus mitte elada ei wõi, ja need on: toidus ja walgus. Nõnda kui meie ihu toitu ja walgust tarwitab, nõnda tarwitab sedasama ka meie hing. Toidus on sinu püha ihu ja weri, mis sa meie hinge ja elu kinnitamiseks oled oma surma mälestuseks seadnud. Ja walgus on sinu püha sõna, mis mu jalale on lambiks ja walguseks mu jalgtee peal. Nõnda on Jumala sõna mu hinge walgus ja püha sakrament mu eluleib. Tänu olgu sulle, Issand Jesus, su armuõpetuse sõna eest, mis sa meile oled muretsenud oma sulaste, pühade prohwetite ja apostlite läbi! Tänu olgu sulle, et oma armastuse tunnistuseks kõigele maailmale oma suurt, püha õhtusöömaaega oled seadnud, kus sa meile mitte enam ei paku Paasatalle ettetähendamise asja, waid annad meile oma tõsist ihu ja werd süüa ja juua, ja söödad seega kõiki usklikka ja joodad neid oma õnnistuse karikaga. Oh kui suur on see arm, mis meile osaks saab, kui meie Kristuse ihu sööme ja tema werd joome. Oh kui puhas peaks see suu, kui roojastamata see ihu ja kui püha see süda olema, mis seda kõige puhtamat asja wastu wõtab! Oh, ei peaks enam niisuguse inimese suust, kes seda armu wastu wõtab, – ei walet ega roppusid sõnu wälja tulema, ega üksgi kuri himu tema ihu roojastama ja tema südant sinust, armas Issand, ära pöörama. Oh missugune püha elu, missugune õnnis osasaamine oleks meil siis sinuga, armas Issand, elada, kui meie nõnda läbi ja läbi oleksime pühast Waimust pühitsetud! Oh Issand, ole siis meie abimees, meie tugi ja aitaja ja meie ainus lootus nüüd ja igawesti! Aamen.

7. On mul ka üks rõhutud ja rusukspekstud süda armulauale minnes?

Palwelik kõnelemine Jesusega.

Oh sina helde ja armuline Issand Jesus? Küll on ühe uskliku südame õndsus suur, kes kui õige wõõras sinuga seal õnnistatud ja pühitsetud laual sööb ja joob, kus temale muud rooga ei anta, kui sind ennast, mis järele tema süda kõige enam ihaldab! Oh armas Issand, ka mullegi oleks see suureks õnnistuseks, kui ma su püha ligiolemises wõiksin patukahetsewa Mahdalenaga kõigest südamest oma patu pärast nutta, ja sinu jalgu oma silmaweega pesta. Aga kust leian ma seda püha meelt ja seda kallis silmawett? Ja ometi peaks minu süda sinu püha pale ees armastuses palawaks saama ja rõõmu pärast tänupisaraid su jalgade ees ära walama selle armu eest, et sa tõesti sakramendi leiwa ja wiina all mu ligi oled ja ennast minuga kindlasti wõtad ühendada.

Sind, oh mu Looja ja Lunastaja, oma jumalikus selguses näha, – oh, seda ei kannata mu silm! Kõik maailm peaks sinu suuruse wäe ja auupaistuse ees wärisema ja sulama; aga seeläbi, et sa mu nõtruse pärast ennast sakramendis otsegu warjul hoiad, tuled sa minu nõtrusele appi ja wõtad ennast püha sakramendi läbi minuga ühendada ja minu südant enesele templiks ja eluhooneks pühitseda, Seda usku kinnita mu sees, mis järele ma igatsen ja kui üht armukinki su käest palun ja wastu tahan wõtta. Oh arwa mulle seda usku oma surma ja were pärast õiguseks! Kõik pühad taewas on selle usu läbi õndsaks saanud. Mis nemad on uskunud, usun ka mina; mis nemad on lootnud, loodan ka mina. Oh aita siis ka mind sinna, nende juurde oma püha auujärje ette, kus ma sind igawesti wõin kiita ja tänada! Aamen.

8. Püha sakramendi auust.

Kui sa nii puhas oleksid kui ingel ja nii püha kui ristija Johannes, siisgi ei oleks sa mitte wäärt sakramenti wastu wõtta, ega seda ka wälja jagada. Ei, see ep pole mitte inimese teenistus, et ta Kristuse sakramenti õnnistab ja seda wälja jagab, ehk seda taewa leiba ja joomaaega wastu wõtab. Suur on see salaja asi, suur on see preestrite auu, et nende kätte on seda antud, mis mitte inglite kätte pole antud. Ükspäinis õnnistatud preestritel on see luba ja meelewald, püha sakramendi andi õnnistada ja wälja jagada. Preester on aga Jumala teener ehk sulane, ja Jumala käsu ja seadmise järele peab tema Jumala sõnaga seda õnnistama; aga Jumal on ükspäinis see andja ja oma armu wäljajagaja. Preester on oma pühas ametis Kristuse asemel ja peab Jumalat niihästi iseenese kui ka kõige koguduse eest kõigest südamest paluma. See paik, kus ta seisab, see riie, mis ta ümber, see kõik tuletab meelde, mis peale teda on kutsutud. Peab ta oma püha ametit püha hoolega, siis auustab ta seega Jumalat ja oma kogudust, ja saab seda elukrooni pärima, mis Issand on tõotanud anda oma sulastele, kes on otsani ustawaks jäänud.

Pühal sakramendil on see õnnistus ja wägi, et ta niihästi neid, kes seda wälja jagawad, kui ka neid, kes seda wastu wõtawad, läbi ja läbi wõib pühitseda; ta wõib nende ihu ja hinge ja waimu kõigest roojusest puhastada, selle ilma wigata Jumala Talle were läbi. Aga kes seda Jumala armu wäge sakramendist mitte enese juures ei tunne, siis ei ole see mitte sakramendile, selle taewasele leiwa ja meie Issanda pühale werele süüks arwata, waid see wiga on siis inimese enese juures, sest et tema ennast selle armulaua wastu mitte ei ole nõnda walmistanud, kuda õigus ja kohus oleks olnud. Seepärast, oh inimene, katsu ennast, enne kui sa tema armulauale lähed, õieti läbi ja söö siis sest leiwast ja joo selle karika seest.

9. Kes õieti  ning hästi on walmistatud, saab suurt kasu armulaual käimisest.

Kasu, mis üks waene patune saab, kes elawa usuga, patutundliku ning -kahetsewa südamega Issanda armulauale läheb, on ärarääkimata suur. Nõnda kui see söök ja jook juba iseenesest püha ja jumalik on, mis üle inimese mõistuse käib, nõndasamuti on ka see kasu ja õnnistus suur ja äraarwamata. Seda kasu ja õnnistust, mis inimene armulaualt tunda ja maitsta saab, ei jõua ühegi suu sõnadega wälja rääkida, waid üksnes südames tunda ja maitsta. Mis wõib inimene enam tahta ehk ihaldada, kui Jesust oma taewa waraga oma südamesse? On sul Jesus, siis on sul kõik; sa oled siis rikkam kui rikas ja õnnelikum kui õnnelik. – Jesus, kellele wägi ja meelewald on antud üle taewa ja maa, kuis ei peaks tema mitte ka sellesamaga meile kõik armust andma, oma ihu ja were läbi, kui meie seda usus wastu wõtame.

Oh seda imelikku armastust, seda imekspanemise wäärt halastust, mis Jumal meie waeste patuste wastu on üles näidanud, et ta seda mitte paljuks ei arwa, waese patuse südamesse tulla ja seal enesele eluaset walmistada! Oh õnnis see hing, kellel see arm on, sind oma Jumalat oma südamesse wastu wõtta. Õnnis see hing, kes nõnda oma Jumalat ja Issandat wõib wastu wõtta. Oh, mis armast wõõrast saab ta oma kotta; mis kallist seltsimeest wõtab ta oma südamesse; mis truuile sõbrale annab ta aset! Oh, kes jõuab seda suurt armu kõik wälja rääkida, mis sina, helde Issand, oma armsale õieti ning hästi walmistatud lauarahwale igal ajal tahad armust kätte anda. Ole siis, armas Issand, ise minu walmistaja, wõta sa ise seda kõik mina kallal teha, mis mina mitte ei jõua. Kui sina mind oled walmistanud, siis ükspäinis wõin ma kui õige wõõras sinu armulauale tulla.

10. Aga mis peawad need tegema, kes tahawad uskuda, aga ei saa ega wõi mitte uskuda?

Armas hing, kes sa Issanda armulauale tahad minna ja tunned, et sul usku ja igatsemist meie Issanda ihu ja were järele ei ole, ja kaebad pealegi: Ma tahaksin uskuda aga ma ei wõi, ma tahaksin meelt parandada, aga ma ei jõua; ma tahaksin paluda ja wahest ka oma mõtted kokku koguda, aga ilmalikud asjad, tööd ja mured ja mitmesugused toimetamised segawad mind ja teewad mind nii segaseks, tuimaks ja külmaks Jumala armulaua wastu, – mis pean ma nüüd tegema, kas ma wõin, kas ma tohin niisuguse südamega Issanda armulauale minna! – Aga ütle mulle, armas hing, on see ka tõesti sinu tõsine tunnistus, et sa tahaksid uskuda, meelt parandada, patust pöörda ja õndsaks saada?

Katsu oma süda läbi, kust see uskmata meel, kust see tuimus, külmus ja leigus, kust need tühjad ilmlikud mured ja segadused sulle tulewad? – Ehk teed sa enesele ise mitme tühja ilmaliku asja läbi säherdust tüli ja waewa? Sa ehk seod ennast ise mitmesuguste köidikutega ilmaliku asja külge ja teed ise oma liha- ja silmahimu ning elukõrkuse läbi nagu waenlasele oma südame uksed lahti ja koormad ise meelega kõiksugust tüli ja segadust ilma asjata enese peale, mis sind Jumala sõna ja tema armulaua wastu tuimaks ja kõwaks on teinud. – Sa ehk tunnistad küll oma suuga: Ma tahaksin uskuda, ma tahaksin patust pöörda, ma soowiksin rahu oma südamele, aga ometi ei ole see soowimine ega tahtmine sul südamest. Sul ei ole mitte tõsist nõuu maailmale selga pöörda, sul ehk on weel südames üks salaja põuepatt, kellest sa mitte ei raatsi lahkuda ja pead temast weel kõwasti kinni ja sa ei taha mitte oma liha kõigi himude ja ihaldamistega risti lüüa. – Waata, seal on see wiga, et sa mitte uskuda ja Issandat kõigest südamest armastada ei wõi. Kui niisugune lugu sinu juures on ja sul mitte kindlat ja tõsist nõuu ei ole täie südame ja tahtmisega ennast Issandale omaks anda, siis olgu sul teada, kui sa sel wiisil Issanda armulauale lähed, et siis kõlwatumal wiisil lähed, – ja sööd ning jood iseenesele nuhtlust.

Aga kui sinu südames teine lugu on, kui sa tõsise ning kindla nõuuga tahaksid meelt parandada, tahaksid uskuda ja soowiksid kõigist kurjadest mõtetest ja patu kiusatustest lahti saada, ja kui sa õieti sügawasti oma hinge puudust tunned, oled kurb, et sa nii wilets ja waene ja wäga rikutud oled – waata, siis wõid sa julgesti Jesuse armulauale minna, sest Jesus ei waata siis mitte sinu patu ja nõtruse, waid sinu tahtmise, püüdmise ja igatsemise peale. – Tunned sa, et su usk nõder ja su armastus Issanda wastu külm on, – ära karda, nõder usk on ka usk, wäike sädeke on ka tuluke; suitsewat tahti ei wõta tema mitte ära kustutada. – Nii tõesti, kui Issand Peetrusele mere peal käe wälja sirutas, kui ta wajuma hakkas, nii tõesti saab ta ka sinu järele oma armukäed wälja sirutama ja sind wälja kiskuma hukatuse august. – Usu seda, ja mine julgesti Issanda armulauale, ei ta lükka sind mitte tagasi, waid wõtab sind wastu, kui su tahtmine ja igatsemine tema armu järele aga õige ja tõsine on.

11. Meie ei wõi endid mitte oma tegude ja teenistuse läbi Issanda armulauale õigeks wõõraks walmistada.

Issand on kõige puhtuse sõber ja pühaduse hallikas, seepärast otsib tema ka üht puhast südant, kus ta enesele eluaset wõib teha. Oh walmista siis temale üht suurt ja ilusat wõõrastetuba oma südames, kus ta sinuga oma püha õhtusöömaaega ka waimulikul wiisil wõib pidada. Ja kui sa tahad, et tema sinu juurde peab tulema ja su juurde jääma, siis pühi enne see wana haputaigen wälja ja puhasta oma süda Issandale eluasemeks. Aja patt ja maailm oma südamest wälja, pane uks nende eest lukku ja istu kui üksik lind katuse peal ja mõtle südameliku kahetsemisega oma pattude peale.

Aga ometi pead sa teadma, et sa mitte omast wäest, oma tegude ja teenistusega ennast õigeks wõõraks Issanda armulauale ei wõi walmistada, kui sa ka ehk terwe aasta selle peale wõtaksid mõtelda. Üsna selgest halastusest ja armust annab Issand sulle luba, et tema armulaua juurde wõid astuda. Nõnda kui santi kutsutakse rikka joodule, ilma et ta seda wäärt ehk teeninud oleks, – nõnda ka sind. Ja nõnda kui sandil ep ole muud tasuda, kui aga südamlikku tänu anda, – nõndasamuti ka sinu kohus. Tee siis, mis sa wõid, ja nii palju kui sa jõuad, aga mitte wiisi ja kombe pärast, waid alandliku ja lapseliku meelega ja ära looda selle oma teenistusega Jumala ees midagi teenida. Issand on see, kes sind ise tahab aidata ja sulle seda jõudu anda, et tema tahtmise ja meele järele ennast tema armulaua wastu wõid walmistada.

12. Kuda mõned wagad südamest sakramendi järele igatsewad.

Oh kui suur on sinu helduse rikkus ja õnnistuse täius, mis sina, oh Issand, neile tahad jagada, kes sinu järele igatsewad. Kui ma selle peale mõtlen, kuda mõned wagad inimesed nii suure püha hoolega ja põlewa armastusega sinu sakramendi juurde lähewad, siis, oh Issand, pean ma häbenema, et mina weel nii leige ja külm sinu põlewa armastuse wastu olen! Issand, ma pean enese üle õieti kurwaks saama, et nii kuiw ja tuim, nii külm ja leige oma südame poolest sinu wastu olen, et mu süda mitte nõnda ei ole liigutatud ega sinu armust nõnda põlema süüdatud, kui mitmel teisel wagal, kes põlewa himuga ning tulise armastusega sinu armulaua juurde ruttawad; – kes ei wõi oma silmawett keelda jooksmast; kelle süda ja suu alati sinu kiitust täis ja kelle nälga ja jänu üksgi muu asi ei wõi kustutada, kui sinu ihu ja weri. Aga niisugust armastust, tundmist, pühitsemist ja ihaldamist sinu armu järele ei tunne mina mitte enese sees. Oh ole siis, armas Issand, ka minu waese patuse wastu armuline, lase oma armupalet mu peale paista ja tee mind kõlbulikuks oma armulaua wastu. Oh kuule mu palwet, kallis Jesus, oma halastuse pärast! Aamen.

13. Missuguse auustamisega meie Kristust peame wastu wõtma.

Jesus on ikka meie ligidal ja elab usu läbi meie südames; aga püha õhtusöömaaja läbi saame meie weel kindlamini seestpidi temaga ühendatud. Seepärast on tarwis, et meie ikka tema ligiolemise ja osasaamise sisse jääme ja nii sagedasti kui wõimalik tema armulaual wõtaksime käia. Nõnda kui ihulik söömine ja joomine meie ihuga ennast ühendab ja ihule jõudu ja elurammu annab, nõnda annab tema ihu ja weri, kui meie seda sööme, – meie waimule waimulikku jõudu ja rammu oma jumalikust wäest, niipalju kui meie usunälg seda wastu jõuab wõtta. Seepärast on usunälg see kõige parem armulaua wastu walmistamine, mida suurem, seda parem; mida suurem nälg ja jänu sinul on Issanda ihu ja were järele, seda suurem saab su õnnistus olema. Seda nälga ja jänu palu enesele!

14. Püha õhtusöömaaeg on üks armupant Jumala armastusest inimeste wastu.

Kes püha õhtusöömaaega niisuguse armastusega wastu wõtab, nagu wõtaks ta Jesust risti pealt maha oma südamesse, ja nagu tilguks Kristuse weri tema haawadest tema hingesse, kes nii elawalt usu läbi Jesuse surma, tema were ja haawade sisse ennast mässib, ja seda tunneb, et see kõik tema eest on sündinud, ja selle tundmisega tema ihu ja werd wastu wõtab, – see on ennast Kristusega ehtinud, see jääb tema sisse, ja Kristus jääb tema sisse ja ta on üks waim temaga. Ja kes nõnda temaga ühendatud saab, sel on igawene elu ja see peab elama igawesti. (Joan. 6, 51–56.) – Kellel mitte nälga Jesuse, selle taewase eluleiwa järele ei ole, see on siis tõesti haige, wõi ehk ka juba hinge poolest surnud; ta ei ole siis enam mitte usu poolest terwe; sest Issand ütleb selgesti: «Kui teie ei söö mitte inimese Poja liha, ega joo tema werd, sisi ei ole elu teie sees.» (Joh. 6, 53.)

15. Anna ennast ja kõik, mis sul on, Jumalale – palu kõikide eest.

See on see kõige parem ja südamlikum piht ja walmistamine armulaua wastu. Selle sees seisab kõik koos, mis Jumal igaühe käest pärib, kes armulauale tahab minna. Kellel Kristuse armastus, wenna armastus ning waenlase armastus südames on, kes palwet teeb ja palub, – selle süda wõtab ka Jesust wastu, nõnda et ta temaga elu osasaamises wõib elada. Armastus, – kui see meil Kristuse wastu tõsine ja elaw on, kui meie wendasid ning ka oma waenlasi ja wihamehi armastame, neile andeks anname ja südamest ära lepime ja nende eest palume, ja selle armastuse ehtes kui pulmakuuega Issanda ette astume, siis oleme Issanda meele pärast ja kui meie seal juures ka enese pattu ja nõtrust tunneme ja südamest kahetseme, ja mitte oma õiguse, waid üksnes tema armu ja halastuse peale lootes tema ihu ja werd wastu wõtame.

Ärgu üksgi usaldagu ilma selle armastuse pulmakuueta Issanda armulauale astuda, waid ehtigu ennast sellega, ja heitku oma wana inimese roojane kuub seljast maha, see on: kadedust, wiha, tigedust, roojust, leigust, tuimust ja weel muud nende sarnast kurjust ja pattu! – Nõudke armastust. Jumal on armastus; kes armastuse sisse jääb, see jääb Jumala sisse ja Jumal tema sisse.

16. Ära otsi armulaualt mitte magusat tundmust, waid Jesust Kristust.

Magus tundmus ei ole mitte ülem ja peaasi armulaual käimise juures, waid Kristus, tema armastus ja uks tema sisse on see ülem asi armulaual käijal. Kes ennast tunneb nii waese ja wiletsa olewat, et ta süda armulaual Issanda armumagudust sugugi ei tunne, – see ärgu kartku ega kohkugu mitte seepärast, waid waatku enam oma seestpidise meele, soowimise ja tahtmise peale. Kui tema oma tahtmisega tahaks  Issanda armuleekides põleda, aga ei tunne ega maitse seda, – siis on ta Issanda meelest see, mis ta tahab ja igatseb. Issand waatab üksnes inimese tahtmise ja igatsemise peale. Tema armuleekides põleda, pole mitte inimese töö ega tegemine, waid Jumala arm, mis tema inimesele sel ajal maitsta annab, kui ta seda meie hinge heaks näeb tarwis olewat. Sinu waesus, nälg ja igatsus Issanda armutundmise järele on Jesuse ja tema pühade inglite meelest armsam, ja sa oled Jesuse silmis oma waesuse ja alanduse ehtes ilusam, kui et sa oma pühaduse ehtes ja uhkuses peaksid inimeste silmade ees hiilgama. Sest Issand ütleb: «Õndsad on need, kes waimus waesed; õndsad need, kes kurwad; õndsad need, kellel nälg ja jänu on õiguse järele.» (Matt. 5.) Seepärast otsi armulauast ükspäinis Jesust, Jesus on see tuum, see pea ning ülem asi, püha õhtusöömaaja juures.

17. Anna meile andeks meie wõlad, kui meie andeks anname oma wõlglastele.

Meie tunnistame sulle, oh Issand, et mitte ükspäinis meie ligimene meie wastu, waid et ka meie oma ligimese wastu oleme eksinud. Meie oleme kõik teine teise wastu eksinud. Oh Issand, ma tahan oma wõlglasele tema wõlad andeks anda, anna siis ka minule minu wõlad andeks! Anna mulle kõik mu patud andeks, mis ma lapsepõlwest saadik olen teinud; ma panen neid kõik su püha äralepitamise altari peale, oh süüta neid seal oma armastuse ja halastuse tulega põlema ja kaota neid oma pühade silmade eest ja täida mu südant oma taewaliku rahuga! – Wiimaks palun weel, armas Issand, hoia ka minu sees edespidi oma armu ja ära lase minu hingest seda igatsust ja elawat nälga ja jänu sinu püha ihu ja were järele mitte ära kaduda. Oh pea seda ikka elaw mu sees, mis mind ikka sagedasti sinu armulauale wõiks ajada. Oh kuule mu alandliku palwet oma halastuse pärast! Aamen.

18. Ära lase ennast tühjade asjade pärast armulaualt tagasi pidada.

Õieti sagedasti pead sa selle eluwee ja armuhallika juurde ruttama, et sa jälle saaksid puhastatud, parandatud, ning uue jõuu ja rammuga kõige patu ja kuradi kawala kiusatuse wastu tugewamaks ja wägewamaks. –

Hingewaenlane teab ka küll, kui suur wägi selle hingeparandawa püha õhtusöömaaja sees on, ja seepärast püüab ta usklikkusid, nii palju kui wõimalik, sest tagasi pidada, et nemad oma minemist ikka eemale lükkawad.

Mõnedel on just sel ajal, kui nemad armulaua wastu endid wõtawad walmistada, kõige enam waenlase wastu wõitlemist. Ta tuleb, nõnda kui Iiopist kirjutatud on, nii kawalal wiisil Jumala laste juurde, ja püüab neid oma kurjusega eksitada ja neid oma usus segada ja araks ning kartlikuks teha, et nemad oma walwamises, palwes ja wõitlemises ja walmistamises armulaua wastu tuimaks ja külmaks lähewad. Seepärast on tarwis tema kiusamiste wastu Jumala abiga wõidelda et teda wõiksime ära wõita ja mitte lasta ühegi asja läbi endid keelata armulauale minemast. –

Puhasta ennast nii pea kui wõimalik, wiska kõik kihwt enese seest wälja, ja wõta rohtu, et sa terweks saaksid ja mitte ei sureks! Kui sind täna ehk üks asi keelab, aga homme wõib sul ehk weel suurem keelamine ees olla, ja nõnda wõib sul kaua mööda minna ja sind armulauast tagasi pidada.

Kes pühast õhtusöömaajast ennast kaua eemal hoiab ja sellest mitte suurt lugu ei pea, ja enese sees selle järele mitte nälga ja igatsust ei tunne, – sellest on tunda ja näha, et tema hinge lugu mitte hea korra peale ei ole. – Aga õnnis on see, kes nõnda elab, ja kelle südametunnistus nii puhas on, et ta iga päew wõib walmistatud olla Issanda armulauale minna. – Aga kui hing oma alanduses, mõne iseäraliku asja pärast, ei usalda minna, waid jätab teiseks korraks, siis ei wõi seda mitte laita waid kiita.

Seepärast walwa ja palu, et su nälg Issanda ihu ja were järele su südamest ei kaoks, ja sina mitte tuimuse- ja leiguseunesse magama ei jääks – surmaune sisse!

19. Palwe laupäewa õhtul.

Helde ja armuline Issand! Kiituse ja tänuga lõpetan seda nädalat, ja tulen nüüd weel sel õhtutunnil, oh Issand, sinu ette ja tänan sind kõige selle armu ja helduse eest, mis sa mu wastu tänini ning ka sel mööda läinud nädalal oled üles näitnud.

Sa tead, armas Issand, et mu nõuu on homme sinu armulauale minna; sa tunned mu südame igatsemist ja walmistamist. Sinu pühade silmade ees on mu elu, mu ihaldamised ja tahtmised awalikult teada. Sa tead ja tunned mu nõtrust ja waesust paremini kui ma ise, seepärast palun sind, oh heida armu minu peale, ja anna ennast leida, ning ära põlga mind mitte minu patu pärast, waid tule mulle appi ja anna mulle oma püha Waimu, kes mind su armulaua wastu õigeks wõõraks wõiks walmistada. Hoia mu meeled ja mõtted, et need mitte laiali ei läheks ja mitte ei saaks segatud ühegi asja läbi sinu surma ja kannatuse peale mõtlemast. Aita mind, et homme hommiku üles tõustes wõiksin oma meeled ja mõtted koguda, ning ka selle eest hoolt kanda, et kiriku minnes ja kirikus olles minu juures kõik wiisi pärast wõiks sündida ja et armulaua juurde astudes ükspäinis sinu armu peale wõiksin mõtelda. Oh aita mind ja kõiki teisa, kes su armulauale tuleme, et õieti walmistatud wõiksime olla! Aamen.

20. Hommiku palwe pühapäewal.

Püha kolmainus Jumal! Tänu sulle, armas Issand, et oled oma suurest armust seda rõõmu mulle kinkinud, et wõin sel tänasel kallil hommikul, weel enne kui püha kotta lähen ja sinu püha altari ette astun, oma kiituse, tänu ja palwega sinu püha pale ette astuda. Oh kuule siis ju nüüd wara mu healt. Wara tahan ma ennast su poole pöörda, et sind wõiksin kiita ja tänada selle armu eest, mis sa sel möödaläinud nädalal mu wastu oled üles näitnud. Ma tänan sind, et sa mind oled igapäew oma sõnaga rõõmustanud ja minu waest hinge jahutanud. Jah Issand, seda oled sina kõik oma suurest auust teinud; oh näita siis seda armu ka sel tänasel päewal mu wastu üles; puhasta ja pühitse mu südant enesele eluhooneks ja süüta oma taewatuld mu sees põlema, et oma ihu, hinge ja waimu wõiksin sulle tänu-ohwriks anda.

Oh muuda mind uueks loomaks oma jumaliku wäega. Tõmba mu südant taewa poole, ja lase mind sel tänasel kallil päewal sinu armus hingata. Ole sina täna mu hinge ülem ja kallim wara, mu kõige magusam roog ja joomaaeg. Õnnista seda sõna pühas kojas oma sulase suus ning ka kõigi kuuljate südametes oma püha Waimu läbi! Aamen.

21. Palwe kirikus, enne armulaua juurde minemist.

Issand Jesus! tund on jõudnud, et sinu armulaua juurde, sinu püha pale ette pean astuma. Rõhutud ja rusukspekstud südamega tulen ma oma pattudega, mis ma tänapäewani olen teinud ja palun sind: wõta mind wastu nõnda kui ma olen ja puhasta mu süda oma püha Waimu läbi kõigest roojusest ja ülekohtust puhtaks, et wõiksin õige usu läbi õieti walmistatud olla, sinu armulaua ette astuda ja seal enese õnnistuseks sinu püha ihu ja werd elawa usuga wastu wõtta. Oh Issand, ma tunnistan sulle, et olen roojane, seepärast tulen ma sinu puhta eluwee hallika juurde; ma olen wilets ja waene, seepärast tulen ma sinu rikkuse juurde, ma olen patune ja tulen su auujärje ette, ma olen haige, seepärast tulen sinu, mu õige hingearsti juurde; ma olen näljas ja jänus, ja tulen nüüd sinu, see taewase leiwa ja eluwee kaewu juurde. Oh Issand, wõta mind wastu ja ära lükka mind mitte ära oma püha pale eest! Oh tee seda, ja kuule mu waese palwet ja ihaldamist oma rohke halastuse ja armu pärast! Aamen.

22. Õhtu palwe püha õhtusöömaaja päewal.

Meie täname sind, armas Issand Jesus, sinu suure armastuse eest, mis sa sel tänasel päewal mu waese patuse wastu oled üles näitnud. Tänu sulle su kalli lunastamise töö eest. Tänu sulle su püha kalli sõna ja tänase sõnakuulutamise eest; tänu sulle su püha õhtusöömaaja ärarääkimata kalli anni eest, misläbi sa minule oma surma mälestust oled tunda ning maitsta andnud. Oh Issand, kõik seda, mis sa mulle oma püha õhtusöömaaja läbi armust oled kinkinud, aita mind, et seda hoolega wõtaksin hoida! Oh kui äraarwamata suur on sinu armastus meie waeste patuste wastu, et sina oma püha ihu ja werega meid oled söötnud ja jootnud! Oh ole mu wastu armuline ja lase selle tänase päewaga kõik mu patud mu sees surra, ja aita, et ma iga päew sinu armus wõiksin kaswada ja tugewamaks saada patu wastu wõitlemises. Sinu armu hoole ja kaitsmise alla annan siis ennast, ja neid kõiki, kes minuga täna armulaual käinud. Oh wõta meid oma armu hoole ja kaitmise alla, ja pea oma armusilm ka sel öösel meie peal, et sinu armu warju all wõiksime rahulisti puhata! Aamen.

23. Lugemisetükk, pärast õhtusöömaaega lugeda.

Oled sa, armas hing, enne armulauale minemist ennast õieti läbi katsunud, siis katsu ennast ka nüüd pärast armulaual käimist läbi ja waata õige terawa silmaga oma südame põhja sisse, kuda lugu seal sees nüüd on. Suurem hulk inimesi walmistawad endid ka, aga mitte täie, waid poole südamega, wähe äärt mööda, aga mitte põhjani läbi; nemad arwawad, et oma mõistuse walgusega oma südame pimedasse kambrisse wõiwad waadata, ja seda kõik näha, mis seal sees warjul on. – Kes nõnda poolikul wiisil ja ei mitte palwega Jumala pühade silmade ees püha Waimu abiga ennast mitte õieti läbi ei katsu, ja oma pattu ei tunne ega kahetse – see ei tee ka pärast armulaual käimist paremini, ja jääb pärast weel suurema hooletuse ja tuimuse sisse, kui enne.

Oled sa armas hing, ennast enne armulauale minemist walmistanud, siis walmista ja katsu ennast ka niisamuti pärast armulaual käimist läbi. Tee seda nõnda iga päew, ja käi oma mõtte ja waimuga Issandaga ümber, ja pane ennast kõigis asjus tähele, et ikka oma sõnade, mõtete ja tegude üle wõtaksid walwata. Kui sa seda ka nüüd pärast mitte ei tee, siis kisub sind jälle kuri maailm, lihameel oma lihahimude ja elukõrkusega peagi oma wõrku tagasi, ja su elu on üks segane ja wilets elu. Seepärast astu ikka uuesti, ka nüüd, pärast armulaual käimist, meeleparandamise tee peale; walwa, palu ja wõitle waprasti püha Waimu abiga kuradi, maailma ja oma liha wastu. Ära jää mitte julgeks enese jõuu ja wäe peale lootes, waid mõtle ikka, et sa üks nõder waene langeja oled. Iga päew pead sa palwega Jumala aujärje ette minema, ning uut jõudu sealt enesele tooma. Issanda weri, mis sina armulaual wastu wõtsid, peab sul ikka südames see kõige ülem ning kallim wara olema; selle were wäes pead sa elama, see olgu su usukilp ja sõjariist, misga sa waenlase wastu pead sõdima. Ka surmatunnil, kui hing ihust lahkub, pead ennast selle Kristuse teenitud werekuue sisse mässima; üksnes selle kuuega kõlbame meie Jumala ette, Talle pulmakotta astuda. Aga mikspärast Kristuse teenitud were õigusekuuega? küsid sa. Seepärast, et Kristus sind selle oma werega oma Jumalale ostnud (Ilm. 5, 9.); et see weri sind kui igawest wangi on hukatuse august peastnud (Sakar. 9, 11.); seepärast, pea sest werest kinni, siis jääd sa taewase Isa meelest armsaks, ta annab sulle oma Waimu, et selle wäes wõid elada ja surra. Aamen.

II. LUGEMISTÜKID LEERILASTELE
ehk neile, kes esimest korda Issanda armulauale lähewad.

24. Leerilapse iseenese läbikatsumine, päew enne armulauale minemist.

Armuline Jumal! Minu kallis leeri- ehk õpetuse-aeg on lõppenud; see on nüüd mööda ja ei tule enam ialgi tagasi. – Ma tulen siis nüüd, armas Issand, kiituse ja tänuga sinu püha pale ette ja tänan sind südamest, et sa mind seda kallist aega oled lasknud näha, ja ep ole mind mitte enne seda aega surmast läbi siit ilmast ära kutsunud, waid oled armust minu iga jätkanud siiamaale ja minule seda rõõmu kinkinud, et sinu armulaua osaliseks wõin saada. Ma tänan sind, armas Issand, et oled mulle sel kallil õpetuse-ajal nende möödaläinud nädalate sees, mu truui ning armsa õpetaja läbi rohkesti ja nii selgesti oma püha sõna lasknud kuulutada ning ka püha õhtusöömaajast selget õpetust andnud, et nüüd tean, kui kallis see püha sakrament on, ja kui suurt õnnistust ma oma hingele seeläbi wõin saada. Oh Issand, ma tahan siis nüüd ka sinu ees ennast truuisti läbi katsuda, tahan ennast sinu poole pöörda ja sinu püha pale ees oma südant, meelt ja mõtteid oma tegemise ja elamise poolest õieti läbi katsuda.

Minu lapse- ja esimene nooreea põli on nüüd mööda läinud. Aga kuda wiisi olen ma oma noored päewad ja aastad elanud? Kas ma olen ka nõnda üles kaswanud, kui mu Issand Jesus oma lapsepõlwes oli kaswanud? Kas olen seda õpetust, mis koolis oma kooliõpetaja suust kuulsin, ka õigel wiisil wastu wõtnud ja nõnda tähele pannud, kui mu kohus oleks olnud? Kas ma olen ka püüdnud oma elu selle õpetuse järele seada, ja kas ma wõin seda tunnistada, et see leeriõpetuse aeg mulle mu elus kõige armsamaks ja kallimaks ajaks jääb? Kas ma olen ka oma ihulikkude ja oma leiwawanemate sõna, nende õpetust ja manitsust kuulnud ja wastu wõtnud, ja kas ma olen ka tänulik nende wastu olnud, wõi ehk olen ma neid oma kergemeelse eluga kurwastanud? – Olen ma silmaweega nende käest kõik oma eksitused andeks palunud, ning ka tõutanud ennast parandada ja nende rõõmuks nüüd hakata elama? –

Kas ma olen kõigiga, kelle wastu ma olen eksinud, ära leppinud ja olen nende käest andeks palunud, kelle peale ma olen waletanud ja kellest kurja rääkinud ehk kelle oma kawalal wiisil ja petisel kombel enese poole kiskunud? – Ehk olen ma lihahimus, roojuses, hooraelus ja kiimaluses elanud ja oma ihuliikmed, mis Kristuse ihuliikmed peawad olema, – hooraliikmeks teinud? Ja on mull nüüd kindel nõuu oma elu parandada, ja edespidi kõige nende pattude eest ennast hoida. –

Waata, armas noor hing, seda kõik tunne ning tunnista alandliku meelega ja kahetseliku südamega oma Issandale, ja palu teda, et ta sulle kõik su lapsepõlwised eksitused ja patud andeks annaks, ja sind kõigest patust ja ülekohtust wõtaks puhastada, sulle uut südant ja meelt, tõsist armastust ja elawat usku anda. Seda kõik tahab tema sulle anda, kui sa aga nüüd tõsist ja kindlat nõuu wõtad, pattu maha jätta, meelt parandada ja patust pöörda.

Seepärast mõtle, kust sa oled ära langenud ja paranda meelt (Ilm. 4, 5.) Heida oma Issanda jalgade ette põlwili maha, palu teda nuttes ja kahetsetes kunni ta sind saab kuulnud ja oma Waimu läbi sinu waimule ütlema: «Ole julge, minu poeg, sinu patud on sulle andeks antud.» Mõtle oma noore põlwe pattude peale ja ütle: «Issand, ära mõtle mu nooreea pattude ja üleastmiste peale, waid mõtle oma suure halastuse peale!» Seepärast palun sind: Ole mulle armuline oma helduse pärast ja kustuta mu üleastmised oma rohke halastuse pärast! Puhasta mind iisopiga, et ma puhtaks san. Kustuta ära kõik mu ülekohus. Ära heida mind mitte oma armupale eest! – Oh Issand, kuule mu palwehealt; sinu käes on andeksandmine; sinu peale loodan ma, – sinu käest tuleb mulle abi! Oh halasta, sa halastaja Issand, ja kuule minu palwet oma surma pärast! Aamen.

25. Leerilapse õhtupalwe, päew enne armulauale minemist.

Wiimne öö on käes, kus ma weel lapse-ea arus olen ja kui täiskaswamata inimene hingama lähen. Homme saab mind kõige koguduse ees täiskaswanud inimeste seltsi arwatud; siis pean ma enese hooleks jääma ja ennast ise ihulikkude ja waimulikkude asjade poolest edasi saatma.

Aga kas olen siis ka tõesti meele ja mõistuse ja ka südame tundmise poolest niisuguseks saanud ja kaswanud, kui wanaduse poolest? Kas olen ka Jumala sõnast nii palju õppinud, kui mu südame ja hinge parandamiseks tarwis läheb? Kas ma olen ka oma elu, oma wiisi ja kombete poolest kui tõsine ristiinimene! –

Jah, homme pean ma ristikoguduse ees ennast ristiinimeseks tunnistama; aga kas ma tean ka, mis ristiinimese nimi tähendab? Kas ma tunnen ka õieti Jesuse armuõpetust, et õieti oma usust wõin kostust anda? Kas wõib Jesus minu pärast rõõmustada, wõi ehk peab ta kurwastust ja häbi minu pärast tundma?

Armuline ja halastaja Issand! Sina oled ju ka minu pärast ütelnud: «Mul ep ole head meelt selle surmast, kes õel, waid kui see, kes õel on, pöörab oma tee pealt, et ta wõiks elada.» (Eesek. 33, 11.) Issand, ka mina tahan ümberpöörda oma tee pealt; tahan tõesti pattu maha jäta ja uut elu elama hakata. Oh kinnita seda head nõuu mu sees, ja ole mulle abiks oma Waimu wäega! Oh halasta mu waese patuse peale ja peasta mind mu hinge hukatuse august, sest sa oled ju oma kallist werd ka minu eest ära walanud. Sinu kätte ja armu hooleks annan siis ennast seks ööks; olgu sinu pühad inglid minu ja kõigi leeriwendade ja -õdede hoidjad ja kaitsjad, ja aita mind ja neid kõiki, kes minuga ühes sinu armulauale lähewad, et meie kõik ka õieti walmistatud wõiksime olla, ja kui õiged wõõrad sinu armulauale tulla. Oh Issand, mina annan ennast nüüd oma ihu ja hingega sel öösel ja igal ajal sinu armu hoole ja hoidmise alla. Tee minuga, nõnda kuda sa tunned minu hinge heaks hea olewat, oma helduse ja halastuse pärast! Aamen.

26. Leerilapse hommiku palwe, püha õhtusöömaaja päewal.

Kallimat päewa ei ole ma elades näinud, kui seda tänast päewa. Ma tänan sind, püha Issa, selle suure armu eest, et mind seda oled näha lasknud. Oh et ma seda päewa wõiksin auusasti oma hinge õnnistuseks pühitseda! Armas Issand, sina oled mind täna oma kallile püha õhtusöömaajale esimest korda kutsunud. Sa tead ja tunned mu hinge lugu paremini kui ma ise. Oh, ma tahaksin küll ju nüüd sel esimesel korral oma südant sulle hoopis anda! Kui ma seda mõtlen, kuda sina ennast hoopis minu eest ohwriks andsid, ja minu eest maa peal elasid, kannatasid ja ristisurma surid, oh kuda wõiksin siis mina oma südant sulle keelda, mis sa oma enese werega omale oled ostnud? oh, ei mitte armas Issand, waid nõnda kui sina minu päralt oled, nõnda tahan ka mina sinu päralt olla. – Oh, et ka minul selsinatsel esimesel püha õhtusöömaaja päewal niisamasugune lugu südame poolest oleks, kui sinu armsal jüngril Johannesel oli, kui ta esimesel püha õhtusöömaajal oma pea sinu rinna peale pani, ja teisel päewal ärarääkimata haledusega, aga siisgi sinu armastusega täidetud, sinu risti all seisis, ja seal wast seda maitsta ja tunda sai, kui wäga sina inimesi oled armastanud! – Wõta siis, armas Issand, minu südant, seda annan ma sulle kõige ihu ja hingega, oh anna siis ka ennast mulle! Aamen.

27. Leerilapse palwe pärast püha õhtusöömaaega.

Oh sa Jumala Tall, kes sa maailma patud oled kandnud, ma tänan sind selle suure armu eest, misga sa mind täna oled rõõmustanud ja minu hinge jahutanud. Misga wõin ma waene ussike sulle seda tasuda, mis sa minu eest oled teinud, ja et sa mind patust, surmast ja kuradi wäest oled peastnud, oma lapseks wastu wõtnud ja mulle mu patud andeks andnud? Oh, et see magus tundmine ja südame liigutamine, mis sinu kallis püha õhtusöömaaeg mu sees on äratanud, – elu otsani mälestuseks mu südamesse jääks! Oh, et sest esimesest sakramendi õnnistusest kui uus õnnistus mu töö ja tegemise ja kõige mu elu ja elamise peale tuleks! Oh aita mind, et ma otsani selle armu tundmise sisse jääksin, ja sest rõõmust ka ükskord osa saaksin, mis taewas on oodata, kus ma sind, mu risti löödud Õnnistegija, palest palesse näha saan, ja sind seal sinu auujärje ees su ärarääkimata armastuse eest äraseletatud healega wõin kiita ja tänada ja selle armu eest, et mind oled oma taewase isaga ära lepitanud. Sinu püha ihu ja weri pühitsegu mind läbi ja läbi ja peastku mu hinge kõigest patust ja andku mulle seda jõudu, oma tõotust pidada ja usujõuuga kõige kiusatuse wastu panna, et armust sinu riiki igawese elusse wõiksin wastu wõetud saada! Aamen.

28. Leerilapse õhtu palwe, püha õhtusöömaaja päewal.

Armas Jesus! Ma olen nüüd täna sinu armulaual olnud; ma olen waimus Kolgata mäel sinu risti all seisnud, ja olen näinud su werd jookswad; ma olen ka selle were wäge oma südames tunda saanud ja wõin nüüd rõõmus olla, et sa, armas Issand, ennast minuga oled ühendanud, mind äratanud, jahutanud ja mu nõtra usku kinnitanud. Oh anna mulle nüüd armu, et ma sinu armastuse mälestust ialgi ära ei unustaks, ega seda suurt armu, mis ma täna olen maitsta saanud, oma tuimuse ja hooletuse läbi oma südamest mitte ära ei kaotaks, waid et ikka wõtaksin sinu püha Waimu häält oma südames tähele panna. Kui ka kurjad lihahimud ja maailm oma tühja rõõmuga mind wõtwad kiusata, kui ka teiste kurjad wiisid ja kombed mind tahawad eksitada, oh siis hoia mind, et ma ei komista ega lange hukatuse sisse! Olgu mull siis ikka sinu kibe kannatamine ja surm, su hingeheitmise walu nägu mu silmade ees; sest selle peale waadates, ei saa maailma tühjad asjad mitte wõimust mu peale. Olgu siis nüüd sinu arm minuga ja nende kõikidega, kes täna sinu pühas kojas ja armulaual on käinud! Õnnista kõik oma ristikogudust üle maailma; õnnista meie armast õpetajat, täida teda oma Waimuga, ja lase teda meile ikka elawa Waimuga sinu püha sõna wägewasti kuulutada. Õnnista ka meie armsaid lihasid wanemaid, meie waderid ja leiwawanemaid, kes meid on kaswatanud ja koolitanud, ja suurt waewa meie lapse põlwes meie kallal näinud! –

Jah, õnnista meid kõiki ja aita, et meie kõik ühel meelel sinu õnnistust wastu wõtaksime. – Ole meie wari ka sel öösel, ja aita, et homme üles ärgates uude elusse wõiksime astuda; ja seda armu läbi surmani hoida ja kinni pidada. Seks aita meid oma suure armu ja halastuse pärast! Aamen.

III. LUGEMISE TÜKID HAIGETELE.

29. Haige palwe, kellele õpetaja kodu Jumala armu wälja jagab.

Oh sina helde ja armuline Issand Jumal! Sina tead ja näed kui wäga waene ja nõder ma ihu ja hinge poolest olen; aga sa tead ja tunned ka mu südame igatsemist, mu nälga ja jänu sinu, see elawa hallika järele! Ma olen nüüd, oh Issand, sinu sulase, mu õpetaja ja hingekarjatse järele saatnud, et mulle püha sakramenti, seda kallist õhtusöömaaega wõtaks jagada, sest ma igatsen wäga sinu armu järele! Oh heida siis armu minu waese patuse peale! Tule mulle nüüd ise appi, ja walmista mind oma armulaua sakramendi wastu, et kõlblikul wiisil oma pattu tundes ja kahetsedes sinu püha ihu ja werd wõiksin wastu wõtta! – Oh ma olen wäga nõder, niihästi ihu kui hinge poolt! Seepärast kinnita mind oma elusõnaga; oma Jumala, igawese Issa, armastuse sõnadega, ja oma püha ihu ja werega, mis järel ma näljas ja jänus olen. Oh, ma tunnen küll walu; mu terwis on wäga waene! Ihu on haige ja hing weel enam! Oh aita mind seda walu kanda, ja anna mulle kannatust, usku ja lootust, et kõige oma häda sees sinu armu hooleks, sinu püha ja targa nõuu alla ennast wõtaksin anda. Kui sina mind oma targa nõuu järele tahad ära kutsuda, oh muretse siis ise isalikul wiisil mu armsa omakste eest, kes minust weel siia kurja maailma maha jääwad. Jää sina, oh Jumal, neile isaks, hoidjaks ja kaitsejaks. Aga kui sina mind weel elama jätad, sa mulle jälle terwist peaksid andma, oh aita mind siis, et oma elupäewad ükspäinis sinule elaksin ja ohwriks annaksin ja mitte enam lihameeles ei wõtaks elada. Oh Issand, ma annan ennast nüüd sulle; anna siis sina ennast ka mulle, et sina minu sees ja mina sinu sees wõiksin elada, ja kuule minu alandlikku palwet oma halastuse pärast! Aamen.

30. Haige palwe, enne püha õhtusöömaaega.

Halastaja Issand! Sina näed, kui waene, rammetu ja jõuutu ma sinu ees siin haige woodi peal maas olen, ja mina ei tea mitte, mis nõuu sinul minuga on. Aga ma tean, et kõik on hea, mis sina minuga teed. Oh ma tean seda wäga hästi, et sa oma targa nõuu järele seda haigust minu hinge heaks minu peale oled pannud, et ma seeläbi ka wõiksin oma patu- ja hingehäda paremini tundma õppida, selle wastu sinu käest abi otsida. Sa tuletad ka selle haiguse läbi minule meelde, et ma surelik olen. Oh, et see haigus minu hingele ka rohuks oleks, et mu hing terweks saaks. Sa näed, armas Issand, et mu ihu ramm on otsas, mu terwis waene ja pean seepärast nüüd haigewoodi peal sinu püha õhtusöömaaega wastu wõtma. Oh wõta mind ka siin haige woodi peal wastu ja arwa mind oma püha õhtusöömaaja wõõraks. Ma tänan sind selle armu eest, et su truu sulane ka haigede juurde wõib tulla ja neile ka kodu sinu armu wälja jagada. Oh Issand, tule siis mulle appi, ja tee mind õigeks wõõraks püha õhtusöömaaja wastu. Anna mulle armu, et wõiksin oma patud südamest tunda ja kahetseda. Olgu sinu kannatus ja surm mu ainus lootus ja troost. Paistku sinu haawadest su halastus ja armastus mu südamesse, mis mulle seda lootust annab, et sa kedagi ära ei lükka, waid kõiki wastu wõtad, kes pattu tundes ja kahetsedes sinu juurde tulewad. Oh Issand, heida armu ja kuule minu alandlikku palwet oma surma pärast! Aamen!

31. Haige palwe pärast püha õhtusöömaaega.

Armas Issand, sinu sulane on nüüd ära läinud, aga sina, mu armas Õnnistegija oled mu juurde jäänud, ja seisad mu haigewoodi ees mind kinnitamas ja trööstimas, et ma mitte ei pea araks minema, waid ikka ususilmaga sinu peale waatama ja ükspäinis sinu peale lootma. Kui mul kitsas käes on, siis oled sa mu ligi ja hüüad mu poole: ära nuta mitte, sest mina olen su Jumal! Kui mu haigus peaks raskemaks minema, küll ma tean, et sa mulle siis kannatust annad, mind siis kinnitad ja jahutad, et ma oma häda all ära ei nõrke. Sina, Issand, oled ükspäinis mu ainus ülem ja kallim abimees, kellest ma kinni pean ja kelle peale ma loodan. Tulgu siis elu ehk surm, – ma olen kõige sellega rahul, mis sa minuga wõtad teha. Tuleb surm, siis aita mind surmahädas, surmaga nõnda wõidelda, et teda wõiksin sinu surma wõitlemise läbi ära wõita. Oh hoia mind surmahirmu ja kaksipidiste mõtete ja kurja waimu kiusatuste eest, ja kinnita mu usku ja ära lase seda mitte ära kustuda. Oh anna mulle üht õnnist otsa ja ära lase mind mitte kauaks mu armsatele omakstele waewaks jääda! Tule appi ja aita mind oma kannatamise ja surma pärast, ja sündku, mis ma olen palunud, sinu püha tahtmise järele! Aamen.

Vilhelm Normann (1812–1906) oli Simuna koguduse köster, koorijuht, kooliõpetaja ja kirjamees. Tema vend oli tuntud orelimeister Gustav Normann.