“Meidki ülendatakse Kristuse, Sinu Poja taevasseminemises.” See lause taevaminemispüha palvest on minu arvates eriti kaunis.

Käesoleval nädalal tähistatakse Jeesuse Kristuse taevaminemise püha. Kui Jeesust Jeruusalemmas üle kuulati, küsis ülempreester Kaifas Temalt otse: Kas sina oled Messias, Kiidetava poeg? Jeesus vastas nõnda: “Mina olen see, ja te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedega.” (Mk 14:62) See Jeesuse lause on tohutult oluline, sest siin on kõrvuti kolm kõige olulisemat messiaanlikku tiitlit: Inimese Poeg, Messias ja Jumala Poeg.

Kuulnud Jeesuse vastust, käristas ülempreester oma rõivad lõhki ning süüdistas Jeesust pühaduseteotuses. Pööran järgnevalt tähelepanu vaid sellele, et Jeesus ütles end istuvat Väe paremal käel. Juudid uskusid, et taevas on troon – Jumala troon.

Taanieli raamatu 7. peatükis, kus räägitakse sellest imelisest Inimese Pojast, öeldakse, et taevas “asetati aujärjed” (7:9). Aujärjed on seal nimetatud mitmuses. Teise sajandi teisel kümnendil olevat rabi Akiva (u. 50–u. 135 pKr) mõtisklenud selle Taanieli raamatu koha üle. Ta jõudis järeldusele, et taevas on kaks trooni. Üks Jumalale, teine Taavetile ehk Messiale (b. Sanh. 38b; b. Hag. 13a).

Rabi Akiva uskus, et tema kaasaegne Simon Bar-Kokba (surn. 135) oli Messias. Seega oleks talle reserveeritud aujärg Jumala paremal käel. Kokba osutus petiseks ja valemessiaks ning Akiva jäi naerualuseks. Igatahes on selge, et taolised uskumused mahtusid toonasesse juutlusesse (Wright, Jesus and the Victory of God, 1996, lk 526–527). Kõneledes ülempreester Kaifasega uskus Jeesus, et istub peagi aujärjel Jumala paremal käel.

Taevasse minemine ja jüngrite rõõm

Kristlased rõhutavad, et Jeesus tõusis taevasse hinge ja ihuga. Tal oli kirgastatud ülestõusmisihu. Ta on inimene ka taevas. Taevaminemispühal loetakse tihti Luuka evangeeliumi lõppu:

Aga Jeesus viis nad välja kuni Betaaniani ja, tõstes oma käed, õnnistas neid. Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse. Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma ja olid alati pühakojas Jumalat tänades. (Lk 24:50–53)

Apostlite tegude raamatust leiame täpsustava märkuse: “ta tõsteti nende nähes üles ja pilv võttis ta nende silme eest ära.” (Ap 1). Evangelist Luukas räägib jüngrite rõõmust. Igas hüvastijätmises ja lahkumises on alati valu ja kurbust. Ometigi nüüd, kui Jeesus pilvega üles taevasse viidi, ei räägita, et jüngrid oleksid Tema äramineku pärast kurvastanud. Vastupidi, neil oli “suur rõõm” [Lk 24:52]. Ei mingit kurbust. Millest selline rõõm?

Küsimusele aitab vastust leida see, et nimetatakse pilve. Nimelt kirjeldatakse Piiblis Jumala ligiolu, pühadust ja kirkust väga sageli pilvena. Jumal juhtis oma rahvast kõrberännakul pilvesse varjunult. Salmis 2Ms 40:34 öeldakse, et “pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu.” Selles pilves oli Jumala ligiolu ja kirkus. Kuningas Saalomoni ajal täitis pilv templi, kui sellesse laskus Jumala kirikus.

Kui Jeesus kirgastati Galilea mäel, varjas Teda pilv ning pilvest kostis Jumal Isa hääl: “See on minu armas Poeg. Teda kuulake.” Seega astus Jeesus Jumala saladusse ja olemusse, kui Ta pilvega üles taevasse võeti.

Taevasse minemine ei olnud seega Jeesuse rännak pilvevankril kuhugi mujale, maailmakõiksuse äärele, teisele poole tähti või teistesse galaktikatesse. Taevaminemine oli Jeesuse astumine Jumala imelisse saladusse. Selle tõttu saab Jeesus olla nüüd koos meiega, nii lähedal, kui üksnes Jumal saab olla. Poeg saab osa Jumal Isa ääretusest. Aeg ja ruum ei ahelda Teda enam.

See selgitab jüngrite rõõmu. Minnes ära Isa juurde, sai Ta tulla tõeliselt lähedale. Ta on tõesti Immaanuel, mis tähendab “Jumal on meiega”. Jeesuse viimased sõnad olid: “Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:20) Jeesuse taevasse minemine teeb võimalikuks Tema tõelise ligioleku siin, maa peal. Just sellepärast, et Jeesus istub Jumal Isa paremal käel taevas, on Ta ligi pühimas sakramendis, nagu Ta ütleb: See on minu ihu.

Taevas inimese eesmärgina

Sama sõnum saab kaunilt nähtavaks Johannese evangeeliumis. Seal ütleb Jeesus oma jüngritele nõnda: “Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.” (Jh 14:28). “Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde.” Just nõnda, astudes Isa juurde Kristus naaseb meie juurde.

Teine põhjus rõõmustamiseks on see, et Jeesuse taevaminemisega ülendati ka meid, inimesi. Jeesus palvetas: “Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen.” (Jh 17:24) Paulus kirjutab efeslastele: “[Jumal] on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses.” (Ef 2:6). Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: “Kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.” (Jh 14:3). Meie, inimeste eesmärk on taevas.

Katoliiklastena me usume, et hinge ja ihuga on taevas vähemalt kaks inimest – Jeesus Kristus ja Neitsi Maarja. Kui Jumal lubab, saame ka meie kord sinna. “Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.” (1Kr 15:52) Taevaminemispühal tasub seda meeles pidada. Ka sinu eesmärk on taevas.

Viimaks peatun Jeesuse õnnistavatel kätel. “[Jeesus,] tõstes oma käed, õnnistas neid.” (Lk 24:50–51). Jeesus ei langeta oma käsi iialgi. Me teame, et taevas Jeesus õnnistab meid.

Paulus kirjutab: “Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.” (Rm 8:34) Johannes kirjutab, et “meil on eestkostja Isa juures”, Jeesus Kristus, kes palvetab meie eest (1Jh 2:1). Kirjas heebrealastele öeldakse, et Kristus elab “aina selleks, et nende eest paluda” (Hb 7:25). Ka taevasse võetud Neitsi Maarja, kellel on Kristuse meel, palvetab meie eest.

Seega – ilutsegem ja rõõmutsegem!

Tõlkinud Illimar Toomet

Dr theol Juho Sankamo artikkel avaldati algselt blogis hapatusta.net.

Foto: Firenze baptisteeriumi laemosaiik (Veiko Vihuri)