Kes eales tahab saada päästetud, peab ennekõike katoolsest usust kinni hoidma. Kes ei hoia seda tervikliku ja rikkumatuna, läheb ilma kahtluseta igavesti hukka.

Ehtne katoolne usk on aga see, et me austame üht ainsat Jumalat kolmainsuses ja kolmainsust ühtsuses, ning ei muuda ähmaseks nende isikuid ega lahuta nende ühtset olemust.

Sest erinev on Isa isik, erinev on Poja isik, erinev on Püha Vaimu isik: aga Isa, Poja ja Püha Vaimu jumalikkus on üks, võrdne kirkuses, ühesugune igaveses ülevuses.

Milline on Isa, selline on Poeg, ja selline on Püha Vaim: ei ole loodud Isa, ei ole loodud Poeg, ei ole loodud Püha Vaim.

Mõõtmatu on Isa, mõõtmatu on Poeg, mõõtmatu on Püha Vaim.

Igavene on Isa, igavene on Poeg, igavene on Püha Vaim, ja ometi ei ole igavesed kolm, vaid üks on igavene: just nagu ei ole loodud kolm ega ole mõõtmatud kolm, vaid üks on igavene ja üks mõõtmatu.

Niisamuti Isa on kõikväeline, Poeg on kõikväeline, Püha Vaim on kõikväeline. Ja siiski ei ole kõikvõimsad mitte kolm, vaid üks.

Niisiis Isa on Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal, ja siiski ei ole kolm Jumalat, vaid üks Jumal.

Niisiis Isa on Issand, Poeg on Issand, Püha Vaim on Issand, ja siiski ei ole kolm Issandat, vaid üks Issand.

Seepärast, just nii nagu meil tuleb kristliku tõena tunnistada iga üksikut isikut Jumala ja Issandana: nii keelab katoolne usk meil jaatada kolm Jumalat või Issandat.

Isa ei ole kellegi tehtud, ega loodud, ega sünnitatud.

Poeg on ainuüksi Isast, ei ole tehtud, ega loodud, vaid on sünnitatud.

Püha Vaim on Isast ja Pojast, ei ole tehtud, ega loodud, ega sünnitatud, vaid lähtunud.

Seega on üks Isa, mitte kolm Isa, üks Poeg, mitte kolm Poega, üks Püha Vaim, mitte kolm Püha Vaimu.

Ja selles kolmainsuses ei ole miski varasem ega hilisem, ei ole miski suurem ega väiksem, vaid kõik kolm isikut on üksteisega võrdselt igavesed ühtviisi igavesed ja samaväärsed: seega tuleb kõiges austada, nagu ülalpool öeldud, kolmainsust ühtsuses ja ühtsust kolmainsuses.

Seega, kes tahab saada päästetud, peab kolmainsust selliselt mõistma.

Aga igaveseks pääsemiseks on samuti vajalik ustavalt uskuda meie Issanda Jeesuse Kristuse lihakssaamist.

Niisiis on õige usk, kui me usume ja tunnistame, et meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on samaaegselt Jumal ja inimene: ta on Isa olemusest enne kõiki aegu sündinud Jumal ja naise olemusest ajalikult sündinud inimene.

Täiuslik Jumal, täiuslik inimene, mõistusliku hingest ja lihast inimesena. Isaga võrdne jumalikkuses, Isast väiksem inimloomuses.

Kes, ehkki ta on Jumal ja inimene, ei ole kaks Kristust, vaid ikkagi üks.

Üks aga mitte jumalikkuse lihaks muutumise tõttu, vaid inimliku vastuvõtmise tõttu Jumalas.

Täielikult üks mitte olemuste segunemise tõttu, vaid isiku ühtsuses.

Sest nagu mõistuslik hing ja liha on üks inimene, nii on Jumal ja inimene üks Kristus.

Kes on meie päästmiseks kannatanud, laskunud alla põrgusse, tõusnud üles surmast, läinud üles taevasse, istub Isa paremal käel, sealt ta tuleb kohut pidama elavate ja surnute üle, Tema tulles tõusevad kõik inimesed üles oma kehadega ja annavad aru oma tegudest: ja kes on head teinud, lähevad igavesse ellu, kes on halba teinud, igavesse tulle.

See on katoolne usk: igaüks kes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud.

Väljaandest: Luterlikud usutunnistuskirjad. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014.

Saateks. Kirikuisa Athanasiosele omistatud usutunnistus on üks kolmest vanakiriklikust usutunnistusest (Nikaia-Konstantinoopoli ja Apostliku usutunnistuse kõrval), mida tunnistab ka evangeelne-luterlik kirik. Aleksandria piiskop Athanasios (ladinapäraselt: Athanasius, surn 373) seisis kindlameelselt preester Areiose (surn 336) alustatud hereesia vastu, mille kohaselt Kristus ei olnud Jumal-Isaga sama igavene, vaid hiljem Isast sündinud. 4. sajandil levis arianism riigivõimu soosingul nii ulatuslikult, et Athanasiose võitluse kohta öeldi: Athanasius contra mundum («Athanasios kogu maailma vastu»).

Usutunnistuse tekst, mis väljendab kiriku klassikalist triniteediõpetust ja kristoloogiat, arvatakse siiski olevat koostatud 5.–6. sajandil Läänes ning seda tuntakse ladinakeelsete algussõnade Quicumque vult («Kes eales tahab») järgi.

Luterlased aktsepteerisid seda usutunnistust katoolse usu väljendusena ning kordasid ka omalt poolt üle kolmainuõpetust eitavate ketserite hukkamõistmise. Philipp Melanchthoni sõnadega Augsburgi usutunnistuse apoloogiast: «usume ja õpetame ühte jumalikku jagamatut jne loomust, ent siiski kolme erinevat sama jumalikku loomust ja sama igavest isikut, Isa, Poega ja Püha Vaimu… ning arvame, et selle kohta on pühakirjas kindlad ja püsivad tõendid… Ja me kinnitame jätkuvalt, et teisitimõtlejad asuvad väljaspool Kristuse kirikut, on ebajumalateenijad ja teotavad Jumalat.»