Armsad vennad ja õed, «armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!» (Rm 1:7) Nende apostel Pauluse sõnadega Rooma kogudusele tahan ma öelda tere tulemast ja tervitada teid, Luterliku Maailmaliidu esindajaid, iseäranis peapiiskop Musat, keda ma tänan lahkete sõnade eest, ja peasekretär Martin Junget. Ma meenutan hea meelega oma külaskäiku Lundi, linna, kus asutati Luterlik Maailmaliit. Sel meeldejääval oikumeenilisel sündmusel me kogesime leppimise evangeelset jõudu, tunnistades, et «dialoogi ja ühise tunnistamise kaudu me ei ole enam võõrad» (Ühisdeklaratsioon, 31. oktoober 2016). Mitte enam võõrad, vaid vennad ja õed.

Armsad vennad ja õed, täna, mil te meenutate Augsburgi usutunnistust, olete teel konfliktist osaduseni tulnud Rooma, et edendada ühtsust meie vahel. Ma tänan teid selle eest ja väljendan lootust, et ühine mõtisklus Augsburgi usutunnistuse üle, pidades silmas selle ettelugemise viiesajandat aastapäeva 25. juunil 2030, võiks tulla kasuks meie oikumeenilisele rännakule. «Konfliktist osaduseni»; see tee võetakse ette üksnes kriisis – kriisis, mis aitab meil mõista sügavamalt, mida me otsime. Konfliktist, mida oleme näinud sajandeid, osaduseni, mida me ihaldame; just sellepärast me siseneme kriisi. Kriisi, mis on õnnistuseks Issandalt.

Omal ajal kujutas Augsburgi usutunnistus endast katset vältida läänekristluse lõhenemist; algselt katoliikluse-siseseks leppimiseks koostatud dokumendina omandas see alles hiljem luterlaste konfessionaalse teksti iseloomu. Selle 450 aastapäeval 1980 deklareerisid luterlased ja katoliiklased: «Meie ühine usk, mille avastasime Augsburgi usutunnistuses, võib aidata meid seda uudselt tunnistada tänapäeval» («Kõik ühe Kristuse all», 27). Tunnistada üheskoos, mis meid usus ühendab: meile meenutatakse apostel Pauluse sõnu «üks ihu … üks ristimine, üks Jumal» (Ef 4:4.5–6).

Üks Jumal. Augsburgi usutunnistuse esimeses artiklis tunnistatakse usku Kolmainu Jumalasse, viidates konkreetselt Nikaia kirikukogule. Nikaia usutunnistus on siduv usuväljendus, mitte ainult katoliiklastele ja luterlastele, vaid ka meie ortodoksi vendadele ja õdedele ning paljudele teistele kristlikele kogukondadele. See on meie ühine aare. Pingutagem kõigiti, et selle suure kirikukogu 1700. aastapäev, mida tähistatakse 2025. aastal, annaks uue hoo oikumeenilisele teekonnale, mis on Jumala kingitus ja meie muutumatu kohustus.

Üks ristimine. Armsad vennad ja õed, kõik, mida me Jumala armust võime rõõmuga kogeda ja jagada – edusammud lahkmeele ületamisel, minevikuhaavade järkjärguline tervenemine, lepitatud ja vennalik koostöö – juurdub «ühes ristimises pattude andeksandmiseks» (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus). Püha ristimine on esmane jumalik kink, mis on aluseks kõigile meie usulistele püüdlustele ja pühendumisele, et saavutada täielik osadus. Sest oikumenism ei ole kirikudiplomaatia harrastamine, vaid rännak armus. See ei sõltu inimlikest läbirääkimistest ja kokkulepetest, vaid Jumala armust, mis puhastab mälu ja südant, ületab jäikust ja juhib uuendatud osaduseni, mitte pisendavate kokkulepete või ireenilise sünkretismi vormide suunas, vaid ühtsusele lepitatud erinevustes. Selles valguses tahaksin ma julgustada kõiki katoliiklaste ja luterlaste dialoogis osalevaid inimesi püsima usalduses, pidevas palves, üksteisele hea tegemises ja innukates püüdlustes saavutada suuremat ühtsust Kristuse ihu erinevate liikmete vahel.

Üks ihu. Taizé reeglites on suurepärane manitsus: «Tehke Kristuse ihu ühtsusest oma peamine hool». Igatsus ühtsuse järele süveneb läbi kannatuste, mida kogeme enne haavu, mille oleme Kristuse ihusse löönud. Kus me ka ei tunneks valu kristlaste lõhenemise pärast, seal oleme lähedal Jeesuse enda kogemusele, kes nägi jüngreid laiali jooksmas ja kelle rõivad jagati (vt Jh 19:23). Te kinkisite mulle täna Taizés valmistatud pateeni ja karika. Ma tänan teid nende kingituste eest, mis meenutavad meie osasaamist Issanda kannatustest. Ka meie kannatame teatud mõttes, mõlemas tähenduses – me kannatame ühelt poolt seetõttu, et meil pole ikka veel võimalik koguneda ümber sama altari, sama karika; ja teisalt entusiasmi pärast ühtsuse teenistuses, mille eest Issand palvetas ja oma elu andis.

Jätkakem siis innukalt oma rännakut konfliktist osaduseni läbi kriisi. Järgmises etapis asutakse uurima lähedasi seoseid Kiriku, vaimuliku ameti ja armulaua vahel. On oluline uurida vaimse ja teoloogilise alandlikkusega asjaolusid, mis viisid lõhenemiseni, lootes sellele, et kuigi mineviku kurbi sündmusi on võimatu muuta, osutub võimalikuks mõtestada need uuesti lepitatud ajaloo osana. Teie 2023. aasta peaassamblee võiks saada oluliseks sammuks puhastuva mälu ja nende paljude vaimulike aarete poole, mille Issand on läbi sajandite kõikidele andnud.

Armsad vennad ja õed, tee konfliktist osaduseni pole lihtne, kuid me pole üksi: Kristus kõnnib koos meiega. Õnnistagu risti löödud ja ülestõusnud Issand meid kõiki ja eriti teid, armas õpetaja Junge, kallis Martin, kes te 31. oktoobril lõpetate oma töö peasekretärina. Veel kord tänan teid südamest teie visiidi eest ja kutsun teid nüüd koos paluma meieisapalvet, igaüks oma emakeeles, kristlaste täieliku ühtsuse taastamise eest. Ja selle saavutamise viisi võime jätta Pühale Vaimule, kes on loominguline, äärmiselt loominguline ja on samuti poeet.

Paavst Franciscuse kõne (mitteametlik tõlge) kohtumisel Luterliku Maailmaliidu esindajatega 25. juunil 2021