President Kersti Kaljulaid leiab, et abordi lubatavuse ja abielu definitsiooni küsimus on imporditud diskussioon. «Meil ei ole seda diskussiooni. See ei ole meile oluline olnud ja ärge püüdke seda meile oluliseks teha!» ütles Kaljulaid ETV saates «Esimene stuudio».

Igal aastal tapetakse Eestis tuhandeid sündimata lapsi (alates 1956. aastast on võetud üle poolteise miljoni elu), ja vabariigi president – kes on aktsiooniga «Sõna on vaba» püüdnud jätta muljet sõnavabaduse kaitsmisest – ütleb, et diskussioon selle üle on mujalt imporditud ning seda küsimust ei tohi meile oluliseks teha!

Kersti Kaljulaidi väljendatud positsioon on häbiväärne ja sisuldasa ka kuritegelik, sest jutt käib elu võtmisest süütutelt, kaitsetutelt inimolenditelt, kes pole veel ilmale tulnud, ent on alustanud oma maist eluteed. Kui me räägime inimelu kaitsmisest ja pealegi kõige väetimate eluõigusest, siis ei ole eetilises mõttes sellest mitte ühtegi olulisemat teemat. Me räägime reaalsetest inimeludest, mitte mingitest väljamõeldud liberaalsetest õigustest.

Abordid ei ole ka statistiliselt Eesti jaoks kõrvaline teema. 2019. aastal juhtis Eesti Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler tähelepanu asjaolule, et Eurostati abordiindikaatorite statistika näitab, et eestlannad teevad rohkem aborte kui ühegi teise vennasriigi naised, seda nii sünnitamiseas naiste arvu suhtes kui ka elussündide suhtes. «Abortide arv ongi suurem just neist vabameelsetes riikides, kus põhjenduseks sobivad majanduslikud olukord ja naise tahe,» tõdeb Vedler. Ta toonitab kokkuvõtteks, et kuigi Eesti olukord raseduste katkestamise alal on oluliselt paranenud, oleme võrreldes Euroopa Liidu keskmisega väga kehvas seisus.

Kristlik kirik on läbi aegade seisnud sündimata elu kaitsel. Katoliku kiriku katekismuse kompendiumi järgi rikub viiendat käsku «otsene abort – nii eesmärgi kui ka vahendina – ja sellele kaasaaitamine. … Inimelu tuleb tingimusteta austada ja puutumatuna kaitsta viljastumise hetkest alates». EELK ametlik positsioon abordi küsimuses on selgesti väljendatud dokumendis «Kiriku sotsiaalne sõnum» (2005), kus on öeldud: «Abort (välja arvatud meditsiinilistel näidustustel) on tapmine, seega lubamatu ja tuleb keelustada.»

Mis puutub loomulikule abielule senisest suurema õigusliku kaitse andmisesse, siis on see vajadus tõepoolest tekkinud imporditud probleemi tõttu, ja nimelt selle tõttu, et lääneriikides levinud ideoloogilise suundumuse mõjul on Eestiski tekkinud mõnede inimeste seas arusaam, et abielluda võiksid ka samast soost paarid. Just valeliku «abieluvõrdsuse» kontseptsiooni importimine ja peale surumine on meie ühiskonna jaoks ebavajalik ja absurdne teema. Tänaseks ei näi olevat muud lahendust, kui panna abielu küsimus rahvahääletusele ja lasta otsustada kõrgeimal riigivõimu kandjal.