Hiljuti heaks kiidetud dokument «EELK teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029» vajab lähemat tähelepanu. Dokumendi aluspõhimõtted ja lähtekohad on küsitavad ja vildakad, samas tahetakse selle abil reguleerida teoloogiliste arutelude pidamist meie kirikus.
Saan ruumikitsikuse tõttu peatuda vaid mõnel aspektil. Dokumendi teine lõik algab väitega: «Meie kiriku liikmete vaheline osadus lähtub sellest, et Jumal on meid kõiki loonud». Kirikuliikmete vaheline osadus seisneb eeskätt osaduses õiges kristlikus usus. On suur vahe, kas võtame kiriklike arutelude aluseks üldinimliku vendluse või lähtume ilmutatud usust. Kirikus seisab eespool usuosadus.
Sihiks seatakse, «et meie usk püsiks kindlana ja me õpiksime kuulama ja austama erinevatel teoloogilistel seisukohtadel olevaid kiriku liikmeid». Tõepoolest, sugugi mitte kõik eriarvamused ei kõiguta usku. On eelistusi, mis puudutavad hingeõndsuse seisukohalt väärtusneutraalseid asju (adiaphora) – näiteks seda, kas kanda albat või talaari. Mõlemad kombed on austusväärsed. Samuti esineb arvamusi, mida ei reguleeri üldkehtiv õpetus. Nende üle võib vabalt arutleda. Augsburgi usutunnistuse (AU) kohaselt võib erinevusi olla välistes kommetes, kuid mitte kiriku õpetust puudutavates küsimustes. Luterluses lähtub iga õpetus nimelt Jumala sõnast. Väärõpetusi, mis on sellega vastuolus, ei tohi sallida.
Seetõttu tekib ametliku õpetuse vaidlustamisel tõsine kokkupõrge. Viimastel aastatel on see juhtunud homosuhete aktsepteerimise küsimuses. Mõned vaimulikud ja teoloogid on seadnud kirikus kehtiva arusaama kahtluse alla, mistõttu on ka «suhted … teravaks muutunud.» Dokumendist nähtub, et seonduvad teemad on kavas juba mõne aasta pärast päevakorda võtta. Aastal 2026 on ette nähtud arutelu teemal «Soolisus ja seksuaalsus», järgmisel aastal «Abielu tähendus ja pühadus».
Paljude kirikute kogemus näitab, et uuendajad alustavad oma modernistliku programmi läbisurumist uute tõlgenduste esitamisest. Nad lähtuvad liberaal-progressiivsest vaatest, justkui peaksid väidetavalt uued teadmised või tõlgendused viima meid õpetuse muutmisele. Sarnases vaimus märgitakse ka antud dokumendis: «Teoloogiline arutelu on informeeritud, s.t arvestab asjakohaste valdkondade parimate teadmistega.»
Oluline on tähele panna, et dokumenti on sisse kirjutatud kontseptsioon, mis ei kõnele ühtsusest usus, vaid ühtsusest erinevustes (unity in diversity). Esitatakse väide: «Evangeelne teoloogia võimaldab osadust erisuses, s.t tunnistab paljudes küsimustes eriarvamusi.» Sellele lisatakse, et «eriarvamustele jäämisel korral ei ole arutelu osapooltel kohane teha avaldusi, mille tulemusena võiks omavaheline kiriklik osadus katkeda.»
Niisiis nõutakse senise õpetuse järgijatelt, et nad taluksid kirikusse toodud uusi vaateid ja tõlgendusi ning ei teeks neist kirikuosaduse katkemise küsimust. Alalhoidlikele pannakse talumis- ja vaikimiskohustus, uuendajate innovatsioonidele aga ei seata mingeid piire.
Kas apostlid soovitavad oma kirjades midagi säärast, kui kõne all on ekslikud õpetused ja väärtõlgendused? Kas Martin Luther jäi osadusse Ulrich Zwingliga, kui viimane ei nõustunud luterlik-piibelliku armulauakäsitusega? Kas ta pigem ei öelnud talle: «Teil on teine vaim»? Ühtsus ja osadus lähtuvad ikkagi sellest, mida kirik Jumala sõna alusel õpetab, mitte ei võrdsusta ortodoksseid arusaamu heterodokssete arusaamadega.
Seetõttu on meie usualustega otseses vastuolus dokumendi viimane väide: «Arutelude eesmärgiks on koosmeel – paljusus ühtsuses, mis ei seisne üksikutes teoloogilistes arusaamades, vaid ühises usus Kristuses end ilmutanud Jumalasse ja tunnistuses temast.» Ei Piibel ega usutunnistuskirjad ei tunne mingit «koosmeelt» või «paljusust ühtsuses». Kiriku usuline üksmeel (AU magnus consensus) rajaneb ühtmoodi mõistetud, usutud ja tunnistatud usuartiklitel ja õpetustel, mitte vaadete paljususel.
See liberaalse protestantismi loosungeid ja eksitusi kordav dokument kõneleb enda eest, olles olemuselt heterodoksne ja ebaluterlik. Teoloogilist arutelu kirikus ei saa rajada heterodokssetele alustele või vildakatele lähte-eeldustele. Tegemist on kiriku liberaalse tiiva katsega suruda kirikule omaenda tingimustel peale nii arutelu kui aruteluteemasid (näiteks siinkirjutaja pakutud teema lükati selgitusteta kõrvale).
On ilmne, et säärane algatus üksnes lammutab usku, lõhub EELK-d ning on õiguslikult kehtetu ja usuliselt taunitav. Kõnealune dokument tuleb ümber teha või tagasi võtta.
Artikkel ilmus esmalt ajalehe Eesti Kirik veebiversioonis 3. aprillil 2024.
Veiko Vihuri on teoloogiadoktor ja endine EELK õpetuskomisjoni liige
