Kirjastuselt Logos on tänavu ilmunud Kempise Thomase hingekosutusliku teose «Kristuse jälgedes» neljas raamat, pealkirjaga «Harras manitsus Kristuse pühast ihust osasaamiseks». Seni võis kristlik lugeja end vaimulikult kosutada sama teose esimese kolme raamatuga Walter Pabsoni tõlkes (1939), mida on toimetanud Anneli Sihvart (2003), ent ilma neljanda osata jäi teos paraku poolikuks. Jäi koguni mulje tõrksusest armulaua kui Issanda ihu ja vere sakramendi suhtes, mis iseloomustab teatud protestantlikke ringkondi.

Tegelikult on Kempise Thomase üle aegade populaarne teos eesti keeles juba varem, 19. sajandil, ka tervikuna ilmunud – nimelt Karel Maddis Henningu tõlkes (1821, kordustrükk 1841). 1891. aastal valmis Johannes Kasemetsa tõlge.

Neljanda raamatu, mis käsitleb armulauda, andis eraldi välja Simuna köster Willem Normann pealkirja all: «Meie Issanda Jesusse Kristusse pühha öhto sõmaaeg. Üks walmistamisse raamat südame ärratamisseks neile kes Issanda armo lauale tahtwad minna» (1863, 1868). (Olgu siinkohal märgitud, et V. Normanni enda kirjutatud «Wäikest Lauarahwa raamatukest» saab jätkuvalt lugeda Meie Kiriku lehelt.)

Kempise Thomase «Kristuse jälgedes» neljanda raamatu värske emakeelse tõlke on teinud Olav Maran. Tõlge on esitatud koos ladinakeelse originaaltekstiga. «Tegelikult on IV raamat krooniks kolmele eelmisele. Esimesed kolm tegelevad inimhinge häälestamisega õigele lainele, et elada koos Kristusega ja Temaga lähedalt suhelda,» kirjutatakse järelsõnas. «Osasaamine Kristusest [armulaual] ongi see müstiline ühinemine, unitio, millesse juhatab «Kristuse jälgedes» IV raamat.»

Thomas Kempisest või Kempise Thomas (u 1380–1471) esindas hiliskeskaegset õhtumaist vagadusliikumist, mida nimetatakse devotio moderna (uus vagadus). Tema teos «De imitatione Christi» (eesti keeles niisiis «Kristuse jälgedes») on ületanud konfessionaalsed piirid, seda on loetud ja uuesti välja antud ka luterlaste poolt. Alljärgnev raamatut tutvustav katkend väljendab hästi ka luterlikku vagadust, kus rõhutatakse Sõna ja sakramendi kokkukuuluvust.

Sellest, kui vajalikud on usklikule hingele Kristuse ihu ja Pühakiri

(Katkend, lk 75)

Kaks asja on mulle siin ses elus kõige vajalikumad, ilma nendeta ei suudaks ma seda viletsust taluda. Toit ja valgus, neid mõlemaid on mulle vaja, kuni viibin oma keha vanglas. Seepärast andsid mulle, nõdrale, hinge ja keha kosutamiseks oma pühima ihu, ning panid oma sõna mul jalale lambiks (Ps 119:105).

Ilma nende kaheta ei suudaks ma õigesti elada, sest Jumala sõna on valguseks mu hingele ja Sinu sakrament on eluleib. Neid võib nimetada ka kaheks söömalauaks, mis on asetatud püha kiriku varamu ühte ja teise külge. Üks söömalaud on püha altar ja sellel on püha leib, mis on Kristuse kallis ihu. Teine on Jumala seadus, milles sisaldub püha õpetus ja teadmine õiges usust, mis kindlalt juhib seesmise eesriide taha, kõige pühamasse paika.

Tänu Sulle, hea Jeesus, igavese valguse Valgus, söömalaua püha õpetuse eest, mille sa oled meile valmistanud oma sulaste prohvetite, apostlite ja muude õpetajate käe läbi. Tänu Sulle, inimeste Looja ja Päästja, et ilmutamaks kogu maailmale oma armastust, valmistasid Sa suure õhtusöömaaja, milles Sa ei pannud lauale söömiseks eelkujundlikku talle, vaid oma pühima ihu ja vere, kinnitades kõiki ustavaid püha pidusöögi ja küllastava päästekarikaga, milles on kõik paradiisi rõõmud, ja pühad inglid pidutsevad koos meiega magusas õndsuses.

+++

Et pühha sakrament ja pühha kirri usklikko hingele wägga tarwis lähhäwad

(Katkend 1841. a väljaandest)

Agga kaks asja tunnen enesele wägga tarwis ollewad sessinnatses mailmas, ja ilma nendeta ei ma woi olla se waewalisse ello sees. Jah, ihho paeltest alles wõrgutud, on mul tarwis toidust ja walget. Ja sepärrast olled Sinna, mo waesele, Oma pühha ihho ja were, mo hinge ja ello kinnitamiseks annud, ja Omma sanna pannud mo jallale lampiks ja walgusseks mo jalgtee peäle. Ilma nende kaheta ei woi minna koggone õiete elada; sest Jummala sanna on mo hinge walgus, ja So sakrament mo ello leib. Neid ehk woiks ka kaheks lauaks nimetada, mis Sa Omma pühha koia keigepühhama paika olled pannud. Teine on pühha altari laud, mis peäl on ello leib, se on, Kristuse kallis ihho ja werri; teine on Jummala kässo laud, se pühha õppetusse sannaga, mis õppetab õiget usko ja aitab keigepühhama sisse sama. Tänno olgo Sul, Issand Jesus, Sa iggawesse ello paiste, se pühha õpetusse laua eest, mis Sa meile olled walmis muretsenud Omma sullaste, pühha prohwetide ja apostlide ja mu õppetajatte läbbi!

Tänno olgo Sul, inimeste Loja ja Lunastaja, et, Omma armastusse tunnistusseks keige mailmale, Sa seda suurt sömaaega olled seädnud, kus Sa ei pakku Pasa-talle tähhendamisse asja, waid annad süa ja jua Omma tössist ihho ja werd, ja toidad keik usklikkud römoga ja jodad neid õnnistusse karikaga. Sest same taewalikko jahhutamist, ja pühad inglid römustellewad meiega ilmaräkimatta õnnistuses.