Avaldame katkendi Soome luterliku vaimuliku ja teoloogi Matti Väisäneni raamatust «Ristimise arm», et kinnitada lapseristimise praktika piibellikkust.

Sellised tõsiasjad nagu pärispatt, ristimise toetumine Kristuse surmale ja ülestõusmisele, ristimine kui Püha Vaimu töö, ristimine ühendamiseks kristliku kogudusega ja Jeesuse ristimisekäsk – need kõik koos ja igaüks eraldi on küllaldane alus kristliku koguduse liikmetele laste ristimisele. Alles otsene lapseristimise keeld võiks kinnitada, et see asi oleks algul teisiti olnud. Küsimus lapseristimisest ei ole teoloogiliselt vähetähtis. Küsimus on, kas oleme oma usus Kristuse-kesksed või inimkesksed.

Rääkides kristliku ristimise Vana Testamendi eeskujudest, mainisin juba, et enamasti hõlmasid need kogu perekonda. Perekonda nähti kui tervikut, mida ei saa lõhkuda.

Sama joont jätkab Uus Testament, kus kõneldakse tervete perede ristimisest. Sõnale «perekond» vastab algkeeles sõna oikos – maja, majarahvas, pere, perekond. Selle heebreakeelne vaste bajit tähendab kogu peret, ka sülelapsi (1Ms 45:18–19). See sõna on Vanas Testamendis eeskätt seotud ümberlõikamisega. Uues Testamendis kasutatakse sõna oikos ühenduses ristimisega. Ka see näitab, et ristimine on tulnud ümberlõikamise kohale (Rm 2:28–29; Kl 2:11; Ef 2:11). Kuigi perekonna all mõistetakse selle kõiki liikmeid, lisab Uus Testament tekstile veel sõna «kogu» (Ap 10:2; 11.14; 16:34; 18:8) või «kõik» (Ap 16:33).

Ka Jeesus pidas õigeks perekonna ristimist. Me näeme seda Sakkeuse pöördumiseloos (Lk 19:1–10). Sakkeuse perekonnast ei räägita algul midagi, kuid tema kodus olles ütleb Jeesus: «Täna on sellele kojale tulnud pääste» (oikos = maja). Ega Jeesus siin maja seinu õndsaks kuulutanud, vaid kogu perekond pidi peremehega koos sellest päästest osa saama. Sakkeuse perekonna ristimisest ei räägita loomulikult midagi, sest kristlikku ristimist siis veel ei olnud ja seda ei vajatudki. See lugu tunnistab siiski, et koos perekonnapeaga sai kogu perekond päästetud, samamoodi oleks olnud ka ristimise puhul.

Piiblis mainitakse järgmiste perekondade ristimist: Korneeliuse (Ap 10:47); Lüüdia (Ap 16:13–15); Filippi vangivalvuri (Ap 16:25–34); Krispuse (Ap 18:8) ja Stefanase (1Kr 1:16; 16:15) pere ristimine.

Nelja (viie) perekonna ristimise mainimine Piiblis on üsna palju, võrreldes sellega, et üksikisikute ristimisest ei kõnelda niigi palju. See näitab, et perekondade ristimine oli algkoguduses üldine. Püha Vaim on pidanud seega vajalikuks näidata, et apostlite ajal ristiti ka lapsed.

Lapseristimise eitajad väidavad, et Piiblis mainitud perekondades ei olnudki lapsi. Nad oletavad nõnda, kuid ei saa seda tõendada. Tõendamisekohustus on neil, mitte meil, eriti kui Piiblist näeme, et algkogudusse kuulus ka lapsi (Ap 21:5).

Kõik mainitud perekonnapead olid töövõimelised ja tegusad inimesed. Lasterikkust peeti tollal suureks õnnistuseks, sündivust ei püütud piirata. Kui vaatleksime viit tänapäeva vastavas eas perekonda, kus ei kasutataks sündide piiramist, leiduks neis kindlasti lapsi mitmes vanuses, ka sülelapsi.

Olen kuulnud mõnd lapseristimise vastase esindajat väitmas, et tollal ei loetud Iisraelis lapsi perekonna hulka. See väide on väga kummaline. Juba sellest Joeli raamatu kirjakohjast, mille täideminekuks oli esimene nelipüha, nähtub, kes Piibli keelekasutuses kuulusid perekonda. See hõlmas kõik pere liikmed: lapsed, noored, vanemad, vanurid, teenijad ja lisaks veel omaksed, kes selle aja tava kohaselt elasid eespool nimetatutega koos (Jl 3:1–2; Ap 2:16–21).

Rääkides perekondade ristimisest, kasutab Piibel veel selliseid rõhutavaid väljendeid nagu «kõik ta omaksed», «terve perekond» jne, kuid ei kunagi mingeid seletusi või piiranguid, et lapsed oleksid jäänud ristimata.

Vaadelgem veidi täpsemalt algkoguduse perede «ristimispidu».

Korneeliuse perekonna ristimine

Korneelius oli näinud nägemust ja selles saadud sõnumi kohaselt saatnud oma teenri apostel Peetruse järele teda enda koju kutsuma. «Korneelius oli oma sugulased ja lähemad sõbrad kokku kutsunud» (Ap 10:24). «Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid» (Ap 10:44). ««Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?» Ta käskis nad ristida Jeesuse Kristuse nimesse» (Ap 10:47–48a).

Lüüdia perekonna ristimine

Filippis ristiti Lüüdia-nimeline purpurimüüja ning tema pere (Ap 16:14–15). Issand oli ta südame avanud vastu võtma seda, mida Paulus rääkis. Ristimine järgnes kohe ja see hõlmas tervet ta perekonda.

Filippi vangivalvuri perekonna ristimine

Maavärisemisest ja vangide põgenemiskartusest hirmunud Filippi vangivalvurile ütlesid Paulus ja Siilas: «Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere» (Ap 16.31). «Ja nad rääkisid Issanda sõna temale ja kõigile, kes olid tema kojas. Ja vangivalvur võttis nad tollel öötunnil enda juurde ja pesi nende haavad. Ning otsekohe ristiti tema ja kõik ta omaksed» (Ap 16:32–33). Filippi vangivalvur rõõmustas koos kõigi oma kodakondsetega, et ta oli saanud usklikuks Jumalasse. Nõnda sündis kahest perekonnast Paulusele lähedane Filippi kogudus.

Küllap meile, nüüdisaja kristlastele, oleks meeldinud, kui Luukas oleks loetlenud siin kõigi selle pere liikmete nimed ja nende vanuse. Kui ta käsitab sõna «omaksed» (oikos), tähendas see juutide juures kõiki pereliikmeid vastsündinutest alates. Me loeme Piiblisse omi käsitlusi, kui jätame pereliikmete seast välja väikesed lapsed.

Krispuse perekonna ristimine

Luukas jutustab ka sünagoogi ülema Krispuse ja tema perekonna pöördumisest: «Sünagoogi ülem Krispus hakkas kogu oma perega uskuma Issandat ja palju korintlasi hakkas Paulust kuulates uskuma ning nad ristiti» (Ap 18:8).

Stefanase perekonna ristimine

Paulus kirjutab: «Siiski ma ristisin ka Stefanase pere; kedagi muud ei tea ma olevat ristinud.» (1Kr 1:16; 1Kr 16:15). Need olid Ahhaia esimesed kristlased, «uudsevili». Paulus ristis nad, sest Korintoses ei olnud siis veel kogudust, kes oleks ristimist teostanud. Stefanase perekonna ristimisest oli möödunud neli aastat, kui Paulus räägib nende tööst pühade abistamisel.

Huvipakkuv on Ap 21:21 jutustatud sündmus. Kui Paulus tuli Jeruusalemma ja sai kuulda, et tuhanded juudid olid hakanud Kristusesse uskuma, palusid Jaakobus ja koguduse vanemad teda tõrjuda levitatud juttu, nagu õpetaks ta kõiki paganate hulgas elavaid juute Moosesest loobuma, käskides lapsi mitte ümber lõigata ja mitte käsku pidada.

On ilmne, et see õpetus puudutas ainult neid juudi sünnipäraga koguduseliikmeid, kes elasid Pauluse mõjupiirkonnas. Mis mõju oleks Paulusel võinud olla teistele juutidele! On vastuvaidlematult õige, et Pauluse õpetuse kohaselt on juutliku ümberlõikamise asemele tulnud lapseristimine. Ristimine on uus ümberlõikamine, nagu Kl 2:11–12 ka öeldakse, ja see puudutab niisama hästi tütarlapsi kui poisse.

Lapseristimise poolt räägib veel üks oluline seik. Piiblis ei ole mingeid juhiseid selle kohta, kui vanalt võib lapsi ristida. Kogudused oleksid seda vajanud, kui väikelapsi poleks tohtinud ristida. Aabrahami lepingumärk, ümberlõikamine, toimetati ju kaheksa päeva vanuselt ja juudid ristisid paganlusest juudiusku pöördunud perekondades ka väiksed lapsed (proselüüdiristimine).

Armulaua kohta on Uues Testamendis küll juhis, et selle vastuvõtja peab end läbi katsuma ja olema teadlik, et ta sööb Issanda ihu ja verd: «Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust» (1Kr 11:28–29).

Tuleb siiski meeles pidada, et ka sel juhul ei ole ristimine eelduseks uuestisünnis saadav usk. Ristimata inimesel jätkub ristitud saamiseks südametunnistuse ärkamisest, kui sellega kaasneb soov saada patud andeks ja võtta Jeesus vastu kui Päästja ja Issand ning soov saada ristitud. Me ei või mingil juhul seada uuestisündimist ja päästetu usku sellest armuvahendist ettepoole, mille vahendusel on Jumal lubanud inimesel uuesti sündida, andes talle Püha Vaimu ja usku. Kui seda tehakse, siis rakendatakse vanker hobuse ette. Jumala arm on ennetav arm, kui see nii olla ei saa, siis see ei olegi arm.

On mõistetav, et algkogudusse tuldi üldiselt täisealistena ja et siis oli peamiselt kasutusel täisealiste ristimine – oldi ju misjoni olukorras. Siiski teab Uus Testament rääkida tervete perekondade ristimisest, nagu eespool osutatud. Need olid tõelised perekonnad, milles oli igas vanuses inimesi, ka lapsi.

Usaldatavad tunnistused koguduse liikmete laste ristimisest algkoguduse ajal on Uue Testamendi kirjad. Apostel Paulus kirjutab mitmele kogudusele ja annab nõu paljudes koguduse elu puudutavates probleemides. Nõu on temalt küsitud ja ta on ka ilma küsimata nõu andnud. Kui kirikus ei oleks lapsi ristitud, oleks kindlasti üles tõusnud küsimus, millises eas on inimene küps ristimist vastu võtma. Sellest ei ole aga Uues Testamendis sõnagi. Selle ainus järeldus on – mida ka mõned muud seigad kinnitavad –, et oli tavaks ristida kristlike perede kõik liikmed, ka lapsed. Ning selle põhjal on vastus küsimusele, kas lapseristimine on olnud algkoguduses kasutusel ja seega piibellik, kindlasti jaatav.

Matti Väisänen. Ristimise arm. EELK Misjonikeskus, 2004, lk 34–39.