Roomakatoliiklased ja ortodoksid peavad Vanasse Testamenti kuuluvateks ka nn apokrüüfseid raamatuid (nt Makkabite raamatud, Saalomoni Tarkuseraamat, Jeesus Siiraki, Baaruki, Juuditi ja Toobiti raamatud). Kuid neid ei leia enam protestanlikus Piiblis (kaanonis). Kas need on eemaldanud Martin Luther?
Protestantlike denominatsioonide (luterlaste, anglikaanide, reformeeritute jne) Piibel erineb tõepoolest ortodokside ja roomakatoliiklaste Piiblist. Protestandid ei pea apokrüüfseid raamatuid Piibli kaanonisse (kohustuslike raamatute loend) kuuluvaks. Lutheri sõnul on nende lugemine küll kasulik, aga need ei ole samal moel Jumala Püha Vaimu inspireeritud kui otseselt Piiblisse kuuluvad raamatud. Luterliku arusaama kohaselt ei saa apoküüfsetele raamatutele rajada mingit kristlikku õpetust, vaid kogu õpetus peab põhinema Vana ja Uue Testamendi kaanonisse kuuluvatele raamatutele.
Kas põhjus on selles, et Luther eemaldas Piiblist raamatuid, mida ta millegipärast – näiteks tema hinngangul valeõpetuse tõttu – ei tahtnud arvata pühade kirjade hulka?
Ei, protestantlik Vana Testament on täpselt sama, mis heebrea Piibel ehk Tanak. Juudid lõid Piibli «lukku» rabi Akiba (u 50–132 pKr) juhtimisel nn Jamnia koosolekul 90-ndatel pKr. Tegelikult oli juba varasemalt välja kujunenud arusaam sellest, millised raamatud on pühad ning väärivad arvamist juudi kaanonisse. Rabide seisukoha järgi kujunes kaanon välja pärast Paabeli vangipõlve. Paljude teadlaste arvates toimus see Hasmonite ajal aastatel 140–40 eKr. Uute raamatute lisamise keeldu põhjendati Jumala käsuga 5Ms 4:2: «Ärge lisage midagi sellele, milleks mina teid kohustan, ja ärge võtke midagi ära, vaid pidage Jehoova, oma Jumala käske, mis mina teile annan!» (ka 12:32).
Seega kuuluvad heebrea Piiblisse samad raamatud, mis tänapäevasesse luterlikku Vanasse Testamenti alates 1. Moosese raamatust kuni Malaki raamatuni. Juutide kogumikus on need küll pisut teises järjekorras. Luterlastena tugineme seega sellele vanimale Piibli sisu määratlemisele.
Aga kust pärineb siis laiem Vana Testamendi raamatute koosseis?
Kui heebrea Piiblit hakati tõlkima kreeka keelde, võeti selle hulka ka hilisemaid juutlikke kirjutisi. Seega sai kreekakeelne Piibel (Septuaginta) heebrea omast suurem.
Kirikuisa Hieronymos (u 347 – u 420) oli üks neist vähestest kirikuisadest, kes oskas heebrea keelt. Ta uuris pühendunult rabide õpetust ning eristas nende põhjal hoolikalt juudi kaanonisse kuuluvad raamatud nendest, mis esinevad kreekakeelses Septuagintas. Kuna Hieronymos pidas heebreakeelset teksti esmaseks, pani ta heebreakeelse kaanoni raamatud ettepoole võrreldes deuterokanooniliste ehk apokrüüfsete kirjutistega. Hieronymos tõlkis aastaks 405 Piibli ladina keelde (nn Vulgata). See tõlge tunnistati Trento kirikukogul (1546) roomakatoliku kiriku ametlikuks tõlkeks. Hilisem roomakatoliku kirik ei ole järginud Hieronymose selget eristust kanooniliste ja deuterokanooniliste raamatute vahel.
Aastal 1672 kiideti Jeruusalemma kirikukogul heaks ortodoksi kiriku kaanon. Sellesse võeti neli Septuagintas olnud raamatut: Toobit, Juudit, Saalomoni Tarkuseraamat ja Jeesus Siiraki raamat. Samas jäeti Piiblist välja Baaruki raamat ning Makkabite raamatud.
Piibli raamatute valik on läbi aegade järginud teatud kriteeriume. Juutidele oli oluline, et kirjadele saaks osutada kui Jumala sõnale, mis juhatab inimesi täitma Jumala tahet. Apokrüüfid on samas suures osas tarkuskirjandus, milles jumalik autoriteet jääb tahaplaanile. Heebrea Piiblist välja jäetud kirjutised on suuresti ka fantaasiarikkad, legendilaadsed jutustused, mida on lihtne pidada ebaajaloolisteks. Neis sisaldub ka Piiblile võõraid spekulatsioone, nt inglite järgud ja erinevad taevad.
Uue Testamendi puhul lähtuti kaanoni määratlemisel sellest, et kirjutis oleks apostelliku algupäraga. Ka heebrea Piibli määratlemisel oli oluline, et pühadel kirjadel oleks selge autoriteet: Mooses, Taavet või keegi tõelistest prohvetitest. Seepärast püüti ka apokrüüfseid kirjutisi omistada mõnele tuntud Piibli isikule (Baaruk, Eenok jt), ehkki raamatud kirjutati hulk aega pärast nende surma. Nende ebaehtsust sai tõestada mh sisu järgi. Väga oluline on Piibli raamatute valimisel olnud see, et nende sisu vastaks juutide või kristlaste usulisele tunnetusele. See tunnetus on suures osas sündinud Sõnast lähtudes.
Allikana on kasutatud mh Jaroslav Pelikani raamatut «The Melody of Theology. A Philosophical Dictionary», 1988, lk 28–31, Pelikanin raamatut «Whose Bible is it? A History of the Scriptures through the Ages», 2005, lk 45–47 ja Lars Aejmelaeuse raamatut «Kristinuskon synty», 2000, lk 353–356.
Tõlkinud Illimar Toomet
Algselt avaldatud portaalis luterilainen.net
