Läinud aasta teemaks, mille Eesti Kirikute Nõukogu välja kuulutas, oli „Eesti usk.” Sellega seoses peeti maha terve konverents. Selgub, et pole õige levinud väide, et Eesti olevat kõige ilmalikum või ateistlikum riik, sest meil olevat sügav religioossus, mida ainult väljendatakse lahus institutsionaliseerutud religioonist.

Meie, luterlased, oleme aga just seotud institutsionaliseerutud religiooniga – seda enam, et peetakse oluliseks, et meil on apostlik ametijärgnevus ehk suktsessioon. See katkes küll re­formatsioonis, kuid me saime selle tagasi Rootsi piiskoppide kaudu, kes selle toona säilitasid. Samas on teada, et ortodoksi ja katoliku kirikud, kus apostlik järjepidevus on tähtis element, seda eitavad luterlaste puhul. Miks?

Apostliku suktsessiooni ehk järjepidevuse kõige üldisem defineerimine on vaevalt vaieldav. „Apostliku järjepidevuse all mõistetakse mittekatkenud pühitsemise ketti käte pealepanemise läbi (s.t piiskopi seisusesse pühitsemist), alates apostlitest kuni tänapäevaste piiskoppideni: apostlid pühitsesid piiskoppide esimese põlvkonna, nemad omakorda – teise põlvkonna, ja nii kuni tänapäevani”, kirjutab metropoliit Illarion.^[1] Seda, et algkristluses oli piiskopiamet veel väljakujunemata, mistõttu algselt tuleb pühitsuse järjepidevust mõista laiemalt, tunnustavad ajaloolise tõsiasjana samuti kõik kirikud.

Kuidas aga lähemalt mõista apostlikku suktsessiooni? Miks on see üldse vajalik? Miks peaks kahtlustama selle olemasolu, kui on teada, et Skandinaavia luterluses see säilis? Et sellistele küsimustele vastata, tuleb esmalt vaadelda apostliku järjepidevuse käsitlusi kõige vanemates kirikutes – õigeusus ja katolitsismis.

Apostlik suktsessioon ortodoksi ehk õigeusu käsitluses

Ortodoksi kiriku seisukohta on selgitanud Sergei Bulgakov. Kristlikul kogudusel ehk kirikul on kaks külge: esmaselt esineb see „nägematu, müstilise eluna, mida võib tabada, osa võttes jumalaarmu elust, ainult sisemise tundega”, teisalt aga ka „välisorganisatsioonina nähtavate vormide ja piiridega.” Mõlemad kuuluvad lahutamatult kokku, sest kogudus on „nägematu saladuslik elu, väljendatud nähtavates vormides”, nii et „väline ja sisemine olelus on liidetud üheks reaalsuseks.”^[2] Sisemist ja välist ehk nähtava ja nähtamatu kiriku ühtsust väljendab ka Nikaia usutunnistus: Mina usun „ühte, püha, katoolset ja apostlikku” kirikut (unam, sanctam, catholicam et apostolicam Ecclesiam).

Apostlik suktsessioon peab esindama kõige viimast, apostlikkust, millel on omakorda nähtava ja nähtamatu kiriku ühtsuses sisemine ja väline pool. Apostliku suktsessiooni all peetakse küll eelkõige silmas Kristuselt ja apostlitel lähtuvat pühitsust, mis anti edasi kujunevas hierarhias, koondus piiskopliku järjepidevuse ümber ja teeb võimalikuks, et „koguduse sakramentaalne elu omab apostlikku allikat.” Kuid sellesama „apostlikkuse teise joonena esineb koguduse ühine püha traditsioon õpetuses ja praktikas” ehk püha pärimus, selgitab Bulgakov. „Kogudu­ses ei või olla midagi, mis pole apostlik.”^[3]

Õigeusk ei nõustu nn haruteooriaga, mille kohaselt olevat üks kristlik kirik ehk kogudus, mis on jaotunud konfessioonidesse – õigeusk, katoliiklus ja protestantism. Selline vaade ütleb, et aja jooksul on õige kirik ära kadunud ning „puhta tõe asemel on meil ainult selle katkendid.” Õigeusu veendel aga „tõde on eksklusiivne ja selles mõttes mittesalliv, et ta ei või nõustuda mitte ühegi kompromissiga.” Just sellist puhast tõde on Bulgakovi sõnul alal hoitud õigeusu õpetuses, sakramentides ja hierarhias, „kes hoiab alal koguduse traditsiooni ilma mingisuguse lisata, katkemata ja muutmata.” Siiski pole apostlik traditsioon ainult algpärimuse kuulekas alalhoidmine, vaid ka apostlike seemneivade edasi kasva(ta)mine olevikus, kätkedes mitte ainult passiivset, vaid ka aktiivset elementi.^[4]

Milline vahekord on õigeusu ehk ortodoksi kiriku ja teiste konfessioonide vahel? Väliselt on kristlik kirik ehk kogudus lõhenenud: „Kogudus aga on kõigepealt sisemine, müstiline elu Kristuses, Tema ihu, mis saab alati armuväge ja vaimustust Püha Vaimu poolt” – ka seal, kus ainult kaks või kolm on Jeesuse nimel koos (Mt 18:20). Seepärast – hoolimata nimetatud nn haruteooria mittetunnustamisest – kehtib siiski Bulgakovi sõnul, et „terve kristlus on teatavas mõttes üks kogudus” ning jääb „enam-vähem õigeusklikuks oma usus ja oma olus.” Õigeusu kirik on kristlaste seas see osa, mis hoiab alal apostlite „koguduse traditsiooni ilma igasuguse puuduse ja kaotuseta”, ehkki õigeusklike isiklik elu ei ole mõistagi täiuslik. Kristlike kirikute „taasühenduse liikumine ei või olla midagi teist, kui õigeusu täiuse uuesti jaluleseadmine”, kõlab hinnang oikumeenilise liikumise kohta.^[5]

Kokkuvõttes teostub apostlik suktsessioon ehk järjepidevus kiriku mõlema poole – nähtava ja nähtamatu külje – lahutamatus ühtsuses ning seondub välispidiselt Jeesuse poolt apostlitele antud pühitsusväe edasiandmisega. Seepärast „kristlikud kogudused, kus järjepidevus katkes, tunnistatakse Kirikust ärakukkunuteks nii kaua, kuni see ei saa taas­tatud”, ütleb metropoliit Illarion. Sisulises mõttes aga ei tohi unustada, et „Kiriku apostlikus seisneb selles, et see on loodud apostlite poolt, säilitab ustavuse nende õpetusele, omab nen­dega järjepidevust ja jät­kab nende teenimist maa peal.” Seega seisneb suktsessioon apostliku pühitsusväe ja õpetuse muudetamatu edasiandmise ühtsuses.^[6] Oikumeenilises liikumises loodud abstraktsed teooriad ja kompromissid lõhuvad inimväljamõeldistena automaatselt ortodoksi kiriku ühtse müstilise vaimuvoo alates Jeesusest ja apostlitest.

Apostlik suktsessioon rooma-katoliku kiriku käsitluses

Katoliiklik arusaamine lähtub samadelt alustelt. Nii öeldakse Katoliku kiriku katekismuses, et kuna Jumal pani taevase Kristuse „peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges” (Ef 1:22j), siis omandab kirik Kristuselt ka „õndsusvahendite täiuse”, milleks on – nii nagu ortodoksi kiriku vaates – „õige ja terviklik usutunnistus, täielik sakramentaalne elu ja pühitsetud teenistusamet apostlikus suktsessioonis. Selles põhjapanevas mõttes oli kirik juba nelipühapäeval katoolne”, lisab katekismus olulise määratlusena.^[7] Teisisõnu peab vaimu­liku ametijärgnevuse apostlik suktsessioon olema ühendatud täieliku ja õige usutunnistusega ning rikkumata sakramentaalse eluga.

Ortodoksi kirikust rohkem rõhutatakse apostliku järjepidevuse puhul katoolsuse ehk üldisuse elementi, mis katoliikluses keskendub paavsti-institutsiooni ümber. Vaimulikku teenistusse saatmine seondub kristliku usu katoolsusega. „Sest ühelgi üksikindiviidil ega üksikkogudusel ei ole meelevalda läkitada. Ainuüksi side tervikuga (kat´holon) – katoolsusega ruumis ja ajas – tagab läkituse edasikestmise”, öeldakse dokumendis Kiriku apostlik iseloom ja apostellik suktsessioon (1973). Apostlik suktsessioon kuulub nähtava märgina kiriku juurde, seondudes lahutamatult ka ordinatsiooni sakramendiga. Pühitsusriitus käte pealepanemise kaudu näitab, et see, mis siin toimub, ei ole inimlikku algupära ning et kirik ise ei saa seetõttu meelevaldselt apostliku ametikarisma üle käsutada.

Hoolimata paavstiametiga seotud lahkuminekutest on katoliikluse hinnang ortodoksi kirikute apostliku suktsessiooni kohta üldiselt positiivne, mis on „põhjuseks, miks communio nende kirikute ja katoliku kiriku vahel iialgi ei ole täiesti lakanud ja võib tänapäeval taas elustatud saada.” Selgelt öeldakse aga – eriti tänapäeva protestantismis levinud – individualismi vastu: „Ühelgi evangeeliumi jutlustajal ei ole õigust joonduda evangeeliumi kuulutamise plaanis omaenese hüpoteeside järgi. Ta kuulutab apostliku kiriku usku ja mitte omaenese isikut või omaenese religioosseid kogemusi.” See reegel nõuab kiriku poolt „saadetud tunnistajat, kes ei autoriseeri mitte iseennast, keda ka ükski üksikkogudus ei saa autoriseerida ja nimelt jumaliku sõna transtsendentsi tõttu. Autoriteeti ei saa teisiti kui sakramentaalsena üle kanda nende läbi, kes on juba läkitatud”, s.t kiriku poolt.^[8]

Apostliku suktsessiooni põhiolemuse seob Joseph Schumacher ka katoliiklikust vaatekohast kiriku apostlikkuse kui niisugusega: „Apostlikkuse olemuse tundemärgis on seega tegemist kiriku truudusega oma traditsioonile ja apostlikule algupärale. Seda aga säilitatakse ja legiti­meeritakse ameti kaudu, milles tänu apostlikule järjepidevusele jääb kirikus kohalolevaks apostlite meelevald. Katkematus järgnevuses anti seda edasi käte pealepanemise kaudu ja peab seda edasi antama kuni viimse päevani. See on apostlik suktsessioon, mis teeb võimali­kuks apostliku meelevalla püsiva kohalolemise kirikus”, kus see on „kiriku tänastele ameti­kandjatele üle kandunud.” Uues Testamendis viitab apostlikule järjepidevusele Pauluse väide, et kirik on rajatud apostlite ja prohvetite alusele (Ef 2:20). Kiriku usuvara ei ole aga tardunud õpetus, vaid kasvab ja avaneb edasi hereesiaid tõrjudes ning muutunud oludele reageerides.^[9] Nii nagu õpetab ka ortodoksi kirik.

Miks vajab kirik apostlikku suktsessiooni? „Kirikut juhib veendumus, et ilmutust on võimalik säilitada ainult ametijärgnevuse kontinuiteedis, mis teostub omakorda õpetuse kontinuiteedis ja põhistab õige kultuse. Apostliku puhul on seega tegemist kontinuiteediga usukuulutuses ja kultuses ehk sakramentides, mida võimaldatakse apostliku ameti või -meelevalla kaudu, mis saab manifesteks apostlikus ametis”, selgitab Schumacher.^[10] Apostlikku järjepidevust ei tohi võtta kitsalt piiskoppide ametiketina, sest apostlikkus sisaldab mitut loovutamatut elementi: „See seondub algupära, õpetuse, kirikukorralduse ja ametijärgnevusega. Selles neljakordses apostlikkuses põhineb ka Kristuse armu toimejõud oma kirikus.”

Teisalt aga peab sisemisel järjepidevusel olema ka välispidine kandja, mistõttu kaks esimest elementi (apostlik algupära ja õpetus ehk kiriku sisemine müstiline külg) saavad püsida ja jätkuda ainult kahe viimase elemendi (apostliku kirikukorralduse ning ametijärgnevuse ehk kiriku välispidise institutsionaalse külje) olemasolu korral. Et sisemine säilib ainult välises, siis rõhutab Schumacher ka viimase loovutamatust: „Seepärast arvestatakse Kristuse kiriku tundemärkidena ehk "nota’dena" üksnes kirikukorralduse ja suktsessiooni apostlikkust. Sukt­sessiooni apostlikkus on apostlik ametijärgnevus, mis läheb tagasi ametikandjate katkematu järglusahela kaudu kuni apostliteni.”^[11]

Apostlik suktsessioon protestantlikust vaatevinklist

Protestantlikes kirikutes taandus apostliku ametijärgluse teema juba alates reformatsioonist, mil katkes osadus katoliikliku hierarhiaga ning hakati rääkima üksnes järjepidevusest usus. Nagu ütleb Martin Luther: „Kirikut ei hoita alal piiskoppide kaudu”, vaid kogu „järglus” (successio) on seotud evangeeliumi sõna ja selle kuulutamise külge.^[12] Irenaeus, kes apostliku järjepidevuse õpetuse esmalt välja kujundas, sidus samuti selle eelkõige apostliku pärimuse (s.h evangeeliumi sõna) edasiandmisega.^[13] Kui Pühakirja sõna suhtes ei olnud kahtlusi, siis tundus ametijärgnevuse küsimus ülearunegi. „Põhimõtteliselt ja teoloogiliselt pole see vajalik ega õige”, kirjutab veel Elmar Salumaa.^[14]

Protestantlikus maailmas hakati apostlikku ametisuktsessiooni taasväärtustama, sõltumatult katoliku kirikust, XIX sajandi anglikanismis. Selle kohta kirjutas tookord Nikolai Danilevski: „Pretensioonid oma kiriku oikumeenilisele tähendusele rajasid inglased puhtvälisele apostel­likule suktsessioonile, mis olevat nagu olemas nende episkopaadis – pööramata tähelepanu sellele, et kuulutades katolitsismi (mille kaudu see suktsessioon kandus üle anglikaani kiriku­le) hereesiaks, tunnistasid nad kuristiku olemasolu, üle mille on tõeliselt apostelliku järjepide­vuse edasiandmine täiesti võimatu.“^[15] Teisisõnu pole suktsessioon ainult väline, vaid eelkõige sisemine ja terviklik. Nii on ka mõistetav, miks apostlikku järjepidevust anglikaani kirikus ei tunnustanud ortodoksid ega katoliiklased.

Anglikaanide eestvedamisel leidis apostliku ametijärgluse kontseptsioon aga XX sajandi lõpul tunnustamist Skandinaavia ja Baltikumi luterlike kirikute seas, kelle vahel sõlmiti 1992.a ka vastavasisuline Porvoo ühisavaldus. Selle kohaselt nähakse apostlikus ametisuktsessioonis soovitatavat tunnusmärki apostlikkusele osutamisel kiriku kui terviku raames. Sealjuures aga tõdetakse järgnevuse välispidise külje suhtes, et „ajaloolise episkopaalse suktsessiooni märgi kasutamine ei taga veel iseenesest kiriku ustavust apostlikule usule” – ja teisalt sisulise külje suhtes, et „ustavust kogu kiriku apostlikule kutsumu­sele” on väljendatud (protestantismis) ka „preestrite/presbüterite teostatud ordinatsiooni läbi.”^[16] Saksa evangeelsed-luterlikud kirikud „Porvoo ühisavaldusega” ei ühinenud, mistõttu on suktsessiooniteemat seoses reformatsiooni 500. aastapäevaga vaevalt puudutatud.

Üldiselt aga torkab silma, et apostlikku suktsessiooni käsitletakse protestantluses peamiselt nn piiskoppide keti küsimusena. Sisuline külg, nagu seda väljendavad ortodoksid ja katoliiklased, ei tule üldse kõne alla või tuleb üksnes libamisi. Oluline oleks nagu ainult see, et piiskoppide ametijärgnevus apostlite ajast kuni tänapäevani on katkematult olemas – meie seotust apostlite õpetusega jälgitakse ainult vormilisest küljest. Kui me formaalselt kinni peame nn apostlikust usutunnistusest, siis on kõik korras. Kas sel juhul saab aga rääkida apostlikust suktsessioonist, sarnaselt ortodoksi ja katoliku kirikuga?

Katoliikliku hinnangu annab ses seoses Joseph Schumacher: „Protestantliku arusaamise järgi ei ole apostlikul ajastul kindlasti mitte dogmaatilise normatiivsuse tähendust. Reformaatorid näevad apostlikus ajastus pigem üksnes kristluse vanimat ja klassikalist vormi”, rõhutades usunormina ainult sola scriptura ehk „ainult Pühakiri” põhimõtet (see väide on siiski ilmselt liialdav Lutheri, Melanchthoni ja mõnede teiste kohta). Valgustusjärgsel ajastul hakatakse osutatama hoopiski Pauluse, Peetruse, Johannese jt ringkonna erinevustele. „Protestantlikus arusaamises konstateeritakse rohkearvulisi kirikuvorme juba algkristluses ja asetatakse need isegi üksteise­ga vastuollu.” Tuntud väite kohaselt põhjendab Uue Testamendi kaanon mitte kiriku ühtsust, vaid vastupidi – konfessioonide erinevust.

Schumacher ei ole nõus (nii nagu Luther ei oleks olnud nõus valgustusaegsete protestantlike arengutega piibliteaduses): „Sellega minnakse aga mööda kristluse ja kiriku arengu sisemisest kontinuiteedist. Sellise positsiooniga heidavad reformaatorid faktiliselt kõrvale apostlikkuse "nota" [s.t märgi], peavad verbaalselt sellest küll paljuski kinni, interpreteerivad seda siis aga avaramas tähenduses. Lõpuks tunnevad nad endid siiski mingil viisil kohustatuna apostliku pärandi suhtes.”^[17] Aga tõlgendustes lasub rõhk tänapäevale, mille põhjal otsustatakse seeüle, mis on apostlitelt pärinevana veel siduv.

Katoliiklusele (nagu ka ortodoksi kirikule) on aga apostlite õpetus normatiivne. Nii öeldakse ülalnimetatud dokumendis Kiriku apostlik iseloom ja apostellik suktsessioon usutunnistuse määratluse kohta, et kirik on apostlik: „See ei tähenda ainult seda, et ta jätkuvalt tunnistab apostlikku usku, vaid ka seda, et ta on otsustanud elada algkiriku normi kohaselt”, mis oman­dati Püha Vaimu kaudu ülestõusnud Kristuselt. Apostlikust pärimusest kinnipidamist nõuab ka Piibel, mis kehtib protestantluses ainsa usunormina: „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses” (Ap 2:42). Selles õpetusosaduses saadakse osa „Kristuse saladustest, mida muist­sete põlvede aegu ei antud teada inimlastele nii, nagu see nüüd on ilmutatud tema pühadele apostlitele ja prohvetitele Vaimus”  (Ef 3:4j).

Katoliiklust ja protestantlust lahutavad eelkõige kaks tõsiasja: see, et normatiivsena kehtib protestantlikes kirikutes „ainult Pühakiri” põhimõte, mis taotleb „eitada sidet Pühakirja ja kirikliku traditsiooni vahel”, väidab Schumacher; ja see, et kadus pühitsuse sakrament ning ühes sellega ka apostlik suktsessioon. Katoliiklik hinnang kõlab: „Nendel asjaoludel jääb euharistlik interkommunioon [= katoliiklaste armulauaosadus teiste konfessioonidega] hetkel võimatuks, kuna sakramentaalne kontinuiteet apostlikus suktses­sioonis alates algusest nii ortodoksi kirikute kui ka katoliku kiriku jaoks moodustab kirikliku communio loovutamatu elemendi.”

Siiski tunnustab katoliku kirik teatava piirini protestante. „See kinnitus ei tähenda sugugi, et protestantlike teenistusametite ja osaduskondade kiriklikud ja pneumaatilised kvaliteedid oleksid tähtsusetud.” Schumacher nimetab misjonit, koguduste eest hoolitsemist, ristimist, piibliuurimist, jutlust, ühispalvet, armulauda jt. „Seega on nendes osaduskondades olemas elemendid, mis kuuluvad kindlasti Kristuse üheainsa kiriku apostlik­kuse juurde.”^[18] Katoliik­lased (ja ortodoksid) ei saa aga meiega seetõttu osadust taastada, et me ei ela ühtses algses kristlikus apostlikus õpetusosaduses.

Kokkuvõtvad arutlused

Ortodoksi ja katoliku kirikutes hõlmab apostlik järjepidevus ehk suktsessioon kiriku mõlemad küljed: sisemise müstilise elu apostlikus õpetusosaduses, mis avaneb sakramentides – ja seda edasikandva välise institutsiooni, mis rajaneb piiskoppide ajaloolisel pühitsus-järjepidevusel. Sellal kui ortodoksi kirikus näivad mõlemad küljed olevat tasakaalus, kandub katoliikluses suurem rõhk viimasele, s.t välisele elemendile, mida tugevdab katoolsuse ehk universaalsuse rõhutamine paavstlikus katolitsismis.

Protestantluses kandub aga nähtamatu ja nähtava kiriku vahekorras suurem rõhk esimesele, s.t sisemisele elemendile, mis lõhub vastupidises suunas ortodoksi kiriku tasakaalu. Tagajärjeks on konfessionaalne killunemine, sest ainuüksi Pühakirja ja „sisemist usku” järgides jõuti pro­testantismis paratamatult tõlgenduste paljususeni, mis viis mitmete erinevate vabakirikute ja loendamatute väikerühmituste tekkeni. Apostlikust järjepidevusest võidakse selles kontekstis rääkida üksnes osutades Piiblile.

Ainult Piiblile toetumine on aga ajalooliselt seisukohalt problemaatiline. „On olemas palju uusi sekte. Nad tahavad ortodoksi kristlasi pöörata ja „kristlasteks” teha ning nad ei märka, tahtmatult või tahtlikult, et Jeesus Kristus ise on meie kiriku rajanud ja sellele oma Püha Vaimu kinkinud ning on lasknud kiriku puud kasta pühade märtrite verega. Isegi selle kiriku Piibli on need inimesed ortodoksi kristlastelt üle võtnud ja nüüd tahavad nad meid „pöörata”. Ükskõik, kas Jehoova tunnistajad, nelipühilased, mormoonid jne, kõik tahavad üksnes meie parimat”, kirjutab Kallimach Koutras.^[19] Milline arvukaist rühmitustest aga suudaks Piiblit kui seda „parimat” – mida õigeusu kirik ehk kogudus on vana-aja kiriku otsese järglasena meile pärandanud – apostlikult selgitada, kui ta samal ajal distantseerub apostlitest peale kulgevast aja­loolisest kirikust, kus koostati Pühakiri?

Moodsas piibliteaduses on lisandunud erinevad Jeesuse-pildid, mis on loodud n-ö Piibli taha minnes kaugvaates. Juba algkristluses olevat neid olnud palju, mistõttu Jeesusest arusaamine olevat relatiivne. Tõsi, Peetrusel, Paulusel, Johannesel, Nikodemusel, Kaifasel, Pilatusel, Juudasel – või ütleme Hitleril, Stalinil, minul jt – on olnud erinevad Jeesuse-pildid, kuid need ei ole kõigil võrdselt õiged: kehtib ainult see pilt, mille Jeesus laskis luua kaheteistkümnel apostlil, keda ta seks tarbeks kolm aastat õpetas – ja apostel Pauluse oma, kelle ülestõusnud Issand veel autentseks abijõuks kutsus. Ehkki meie tehnilised vahendid üha täienevad, ei saa me olla kindlad, et saavutame apostlite ajastust parema pildi – eriti kui oleme ise kinni meie aja n-ö jumalakaugest maailmavaatest. Kõik uued teooriad, mis vaidlustavad suure osa Uue Testamendi algkristlikust pärimusest, on jäänud hüpoteesideks, mida sõltuvalt eelarvamustest ainult rohkem või vähem usutakse. Vanakiriklikke usutunnistusi tunnustatakse moodsas krist­likus pluralismis sageli ainult formaalselt.

Nii võiks küsida: kas pole luterlaste „apostlik suktsessioon” samuti üksnes formaalne õlekõrs, millest haaratakse, et piiskoppide keti kaudu vähemalt vormiliselt seonduda apostlitega, ehkki apostlikust õpetusnormist ollakse kaugel? See oleks halb variant, siis tasuks juba mitte rääkida apostlikust suktsessioonist, sest paljalt formaalsena oleks see variserlik, silmakirjalik, rohkem komöödia või tragöödia, igatahes enesepete. Abstrakt-formaalsus tõrjub ka personaalsust, ent suhe Jumalaga saab olla ainult isiklik – ka sakramentide järjepidevuses. Impersonaalne suhe on laadilt maagiline, milles talitamine jätab inimisiku muutumatuks. Seega ei ole formaalne apostlik suktsessioon õigupoolest üldse mingi tõeline suktsessioon, kui selles ei kätke apostlik õpetusosadus, mis loob elava järjepidevuse elusa Issandaga.

Võiks öelda ka nii: apostliku suktsessiooni väline külg ehk piiskoplik institutsioon on nagu torustik, milles peab voolama apostliku usu- ja elunormi puhas allikavesi. Meil on torustiku suurremont tehtud – „Porvoo ühisavaldus” on alla kirjutatud. Nüüd on vaja vett puhastada, sest kui torustik on korras, aga selles voolab riknenud vesi, siis jääb meil ikka vajaka puhtast allikaveest, mille jagajaks on Kristus.

Ajalooline piiskoppide suktsessioon peab toetama apostlikku õpetust ja osadust – ainult sel juhul oleme täielikus apostlikus järjepidevuses, nagu mõistavad seda vanad kirikud. Juhul, kui soovime apostlikku suktsessiooni protestantide seas ümber tõlgendada, on vaevalt mõtet selle kaudu taotleda oikumeenilist ühtsust. Pigem on täielik apostlik järjepidevus, kus piiskoppide suktsessioon kannab edasi apostlikku usku, elunormi ja õpetust, ülesandeks kõigile kristlikele konfessioonidele – ortodoksidele, katoliiklastele ning protestantidele. Ainult sellist täielikku järjepidevust taotledes võime loota, et ükskord tunnustavad luterlaste apostlikku suktsessiooni ka ortodoksi ja katoliku kirikud.

Apostlikule õpetusosadusele keskendudes järgime ühtlasi reformatsioonilist ususuktsessiooni põhimõtet, mida on omal moel taotlenud ka protestantlik „ainult Pühakiri” põhimõte. Luther oli veendunud, et me endiselt „vanasse kirikusse kuulume ja sellega üks oleme“, isegi „vana kiriku vana olemust endas säilitame“ ning et „midagi uut meie juures leida ei saa, mida ei leiduks vanas õiges kirikus kuni apostlite aegadeni.”^[20]

Vastates alguses esitatud küsimusele: Milleks on apostlik suktsessioon vajalik?, võime öelda, et see on vajalik apostliku usu, normi ja õpetuse püsimise toetamiseks rahvamasse hõlmavates kirikutes, olles samal ajal kristliku ühtsuse märgiks ja kandes piiskoppide ametijärgnevuse alusel edasi Issandalt lähtuvat pühitsusarmu.

Ettekanne EELK vaimulike konverentsil 22. jaanuaril 2019. aastal Nelijärvel

Päisefoto: EELK peapiiskopi Andres Põderi ametisse pühitsemine 2. veebruaril 2005.

Kirjandus

Bulgakov, Sergei Nikolajevitš (Bulgakov, N. S.) 1997. Üks, püha, kafoliikne ja apostlik kogudus. Toimetanud Vassili Martinson. Kreeka: Oropos Attikis.

Danilevski, Nikolai 2013. Venemaa ja Euroopa. Tartu: Ilmamaa.

Der apostolische Charakter der Kriche und die apostolische Sukzession (1973). Internationale Theologische Kommission: http://www.vatican.va/roman_curia/congregations/cfaith/cti_documents/rc_cti_1973_successione-apostolica_ge.html.

Hiob, Arne 2013. Luterliku dogmaatika alused. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Kallimach Koutras 2010. Die Irrlehre der Pfingstler. – Russischorthodoxe Kirchengemeinde Hl. Prophet Elias – Stuttgart – www.prophetelias.com.

Katechismus der Katholischen Kirche 1993. München: R. Oldenbourg Verlag.

Metropoliit Illarion (Alfejev) 2017. Usu saladus. Sissejuhatus õigeusu usuõpetusse. Tallinn: Kirjastus Tarbeinfo OÜ.

Salumaa, Elmar 2008. Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk „Dogmaatika märksõnades”. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Schumacher, Joseph 2016. Die Identität des Katholischen. Mainz: Patrimonium-Verlag.

[1] Metropoliit Illarion 2017: 167.

[2] Bulgakov 1997: 5.

[3] Bulgakov 1997: 20, 22.

[4] Bulgakov 1997: 10, 23j.

[5] Bulgakov 1997: 11j.

[6] Metropoliit Illarion 2017: 167.

[7] Katechismus der Katholischen Kirche 1993: 248.

[8] Der apostolische Charakter der Kriche und die apostolische Sukzession (1973).

[9] Schumacher 2016: 86.

[10] Schumacher 2016: 93.

[11] Schumacher 2016: 91.

[12] Hiob 2013: 228.

[13] Hiob 2013: 218.

[14] Salumaa 2008: 429.

[15] Danilevski 2013: 325.

[16] Hiob 2013: 237; vrd 230, 232, 234-238.

[17] Schumacher 2016: 89j.

[18] Der apostolische Charakter der Kriche und die apostolische Sukzession (1973).

[19] Koutras 2010.

[20] Hiob 2013: 23.