Valitsus kiitis heaks ja saadab parlamenti perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis võimaldab kooseluseaduse rakendamist ja abielu sooneutraalseks muutmist. Eesti Kirikute Nõukogu ja teiste vastuväiteid arvesse ei võetud.
Eelnõu kohaselt saavad abielu sõlmida kaks täisealist inimest, sõltumata soost. Jääb ka võimalus sõlmida kooseluleping.
Kirikute ja teiste usuorganisatsioonide seisukohaga ei arvestatud. Eesti Kirikute Nõukogu nimelt teatas valitsusele, et ei toeta samasooliste isikute kooselu riiklikku tunnustamist abieluna.
Samasoolistele paaridele abiellumise õiguse andmine kiirkorras ja ilma üldrahvaliku aruteluta tekitab ühiskonnas jätkuvalt negatiivset vastukaja.
15. mail avalikustati 59 haritlase avalik kiri riigikogule ning samuti iseseisvuse taastamise aegse Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmete avalik kiri.
Haritlaste kirjas seisab:
«Värske valitsuskoalitsioon on teatanud, et kavatseb seadustada samasooliste abielu koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega, nagu lapsendamisõigus ja kahe samast soost vanema olemasolu.
Sellisele sammule on Eestis praegu tugev vastasseis. Nii olulist, kultuuri alustalasid puudutavat küsimust ei saa lahendada napi parlamentaarse häälteenamusega. Selleks peaks inimeste hulgas valitsema laialdane mõistmine ja muudatust peaks toetama rõhuv enamus rahvast.
Praegu seda enamust pole, valijate mandaati selleks muutuseks ei küsinud ka valitsuse juhterakond. Samasooliste abielu seadustamine tähendaks vaimset jõuvõtet suure, kui mitte suurema osa rahva vastu. See omakorda tähendaks ühiskonna niigi ohtliku lõhestumise süvendamist ning umbusu ja kibestunud meeleolude külvamist. See teeb rõõmu üksnes Eesti vaenlastele nii meie riigi sees kui ka väljaspool.
Nõrgestada Eesti ühiskonda ja külvata umbusku valitsuse ning Riigikogu vastu just nüüd, ülimalt pinevas ja ohtlikus geopoliitilises olukorras, on vastutustundetu.
Eelöeldut arvestades palume Riigikogul abieluinstitutsiooni määratlus muutmata jätta.»
Omaaegse ülemnõukogu liikmete pöördumises on muu hulgas öeldud:
«Meie, alla kirjutanud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmed, riikliku iseseisvuse taastajad, poleks toona, aastail 1990–1992 osanud küll ette näha, et tuleb aeg, kui rahva tühise vähemuse parema enesetunde nimel või koguni nende huvisid vaid ettekäändeks tuues üritatakse seaduse jõudu anda eelnõudele, millega kummutatakse isegi universumi seadusi. Peame täiesti lubamatuks perekonda puudutavate seaduste kardinaalset muutmist üldrahvaliku aruteluta. Ühiskonna aluste ümber mõtestamine nõuaks koguni referendumi korraldamist.»
