Postimehe tehnikarubriigis on avaldatud ajakirjanik Aivar Pau uudislugu pealkirjaga „Video: patriarh Kirill näeb internetis Antikristuse tulekut“, milles ironiseeritakse Vene kirikupea hoiatuse üle, et nutiseadmete üleilmne võrgustik loob kõik eeldused Antikristuse sünniks. Patriarh ütles nimelt jõuluintervjuus telekanaline PBK, et nutiseadmete kasutajad peaksid olema ettevaatlikud, kuna see loob võimaluse globaalseks kontrolliks inimkonna üle.

Tähetargad alustasid oma reisi, otsides nimetut juutide kuningat, kuid lõpetasid personaalse audientsiga Jeesuse ees, lihaks saanud maailma Looja ees. Iga tõsine otsija jõuab lõpuks Kristuse juurde. Lähtepunkt võib olla erinev, Jumala kutse ja tunnusmärgid võivad olla erinevad, kuid rännaku sihtpunkt on meil kõigil üks – Jeesus Kristus, meie Issand ja Päästja.

Konstantinoopoli patriarh allkirjastas täna tomose, millega antakse Ukrainas kahest seni tunnustamata kirikust kokku liidetud õigeusukirikule iseseisva kiriku staatus. Moskva patriarhaadi esindaja hinnangul aga on tegemist musta päevaga, mil oikumeeniline patriarh tegi lõpu õigeusu vendlusele.

Kui kaheksa päeva sai täis ja tuli aeg lapse ümberlõikamiseks, siis pandi talle nimeks Jeesus, mille oli ütelnud ingel, enne kui laps sai ema ihusse. Lk 2:21

Nõukogude ajal külastasid kirikuid valvsad kodanikud – nimetagem neid nii –, kes pidid asjaomastele instantsidele ette kandma, kui kirikuõpetajad midagi poliitilist, eriti aga nõukogude võimu kohta kriitilist ütlevad. Kui tundus, et kirikuõpetaja püüdis jumalasõna sekka põimida kriitikat nõukogude ühiskonna aadressil, anti sellest teada, kuhu vaja, ja järgnesid pahandused.

Jõulude tähenduse võib võtta kokku ühteainsasse sõnasse: “IMMAANUEL” – Jumal on meiega. Jeesus ei piirdunud meie keskel olemisega, Ta võttis meie koha. Jumal ise kandis karistuse, mis õiguse järgi oleks kuulunud meile.

Laps, kes tuli alguses maailma sõimes, tuleb taas meie juurde pühas armulauas. Sõna, mis sai ihuks ja vereks Petlemmas, teeb sama müsteeriumi läbi pühas õhtusöömaajas. Me ei saa olla külalisteks sõime juures tollel ööl, kuid see, kes seal sõimes tookord magas, ootab meid igal pühapäeval altaril. Oma kummardused saame Talle teha siis, kui Teda armulaual vastu võtame.

Tänavu jõuluõhtul täitub armastatud jõululaulu „Püha öö“ (saksa k „Stille Nacht, heilige Nacht“) sünnist kakssada aastat. Preester Joseph Mohri (1792–1848) loodud sõnadele kirjutas muusika Franz Xaver Gruber (1787–1863) ning laul kanti ette jõuluööl Austrias Salzburgi Oberndorfi linnakese Püha Nikolause kirikus.

Issand on olnud ja on meie keskel erineval moel: Neitsi üsas ja sõimes, ristil ja ristimise vees, pattude andeksandmise kuulutuses ja armulaual oma ihu ja verega. Selline võimas kohalolek on piisav meie päästmiseks. Kes oskaks leida veel suuremat põhjust rõõmustamiseks?

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse nõukogu liige Martin Helme ütleb intervjuus veebilehele Meie Kirik, et kõige tähtsam on mitte maha salata oma usku. Aga just seda tema hinnangul kristlastelt nõutakse ja oodatakse: olge kristlased, aga ärge sellest rääkige ja ärge meid sellega segage. Kristlased peavad enda eest seisma, kuid ka eeskujuks olema, on Martin Helme veendunud.

Ristija Johannes oli hämmeldunud sellest tasasest, armastavast ja andestavast mehest, keda ta arvas olevat Messia. Ta hakkas kahtlema, kas Jeesus on tõesti see, keda tema ootas. Vanglasügavusest esitab ta küsimuse: “Kas Sina oled see, või jääme ootama teist?” Hoolimata kahtlustest oli ta valmis kuulama ja uskuma Jeesuse vastust. Tema usk Jeesusesse ei purunenud. Johannes kuulis läbi sõnumitoojate Jeesuse vastust ja hoolimata niiskest ning pimedast vangikongist täitus ta süda usalduse ja rõõmsa teadmisega, et Jeesus on Messias.

© Meie Kirik