Kristus sündis just sel ajal, kui esimest korda loendati juute ja nende vara keiser Augustuse all. Siis juba algas armas Issand Kristus oma valitsemist maailmas, ehkki veel salaja. Ja suur keiser Augustus peab Teda terve oma riigiga teenima, kuigi teadmatult, ja põhjustab oma seadusega, et neitsi Maarja ühes oma kihlatud mehe Joosepiga matkab Petlemma, toob seal maailmale Lunastaja, nagu seda on ennustanud prohvetid. Muidu, kui seda poleks põhjustanud keisri käsk, oleks Joosep ja Maarja küll jäänud koju. Aga et Kristus pidi sündima Petlemmas, seda peab keiser põhjustama ja selleks kaasa aitama Kristuse sündimisele, kuigi ei keiser ise ega ka maailm sellest midagi ei teadnud. Sest muidu on maailm nii kuri ja truuduseta, et ta oleks seda meelsamini takistanud kui soodustanud. Aga Jumal juhib ja valitseb nii, et nad mõnikord teadmatult siiski peavad tegema seda, milleks neid teadlikult iialgi ei suudetaks sundida.

+ + +

Petlemm oleks küll väärt olnud tol korral sügavamasse põrgu põhja langema. Ta ei osutanud oma Õnnistegijale niigi palju au, et oleks Temale laenanud hälliks pesukorvi ja padjaks pingipolstri. Tema hälliks oli esiteks armsa ema süli ja siis sõim. Nii uinutatakse lapsuke magama. Vaene nurganaine,  kui ta ei tahtnud külmetuda, pidi end katma oma mantlikesega ja muude vähemate asjadega, mis tal olid kaasas! Sest seal polnud kedagi, kes emale või lapsele midagi laenaks, neid teeniks või neid vähegi aitaks.

Häbi sulle, sa sõge Petlemm, kes olid nii karm ja halastamatu oma Õnnistegija vastu, et ei osutanud Temale vähimatki teenet! Oled seda pälvinud enam kui Soodom, s.t et taevast sajaks sinule tuld ja väävlit, mis sind põhjani hävitaks. Sest kuigi neitsi Maarja oleks olnud kerjus või koguni kõlvatu naine, kes on kaotanud au, oleks teda siiski pidanud hädaajal heatahtlikult abistama, või vähemalt mitte jätma lapsukest nõnda loomade keskele. Aga sest pole midagi – seda lapsukest peab linadesse mähkima ja sõime panema, et Ta siiski jääks ja maa peal au päriks. Nii võetakse seda Issandat vastu maa peal, kus teised prassivad, õgivad ja ajavad suurt toredust taga ilusate rõivaste ja uhkete lossidega.

+ + +

On ju meie armas Issand kannatanud külma, nälga, muresid ja kõiksuguseid viletsusi ning hädasid. Eriti suures viletsuses ja vaesuses oli Ta siis, kui Ta maailma tuli ja sündis. Polnud seal tuba ega ruumi, ei patja ega voodiriideid; Ta pidi lamama sõimes lehmade ja härgade ees. Kuid nüüd sinu armas vend ja sugulane, taeva, maa ja kõikide loomade Kuningas lamab seal nii viletsalt, siis häbene, miks peaksid sina olema nii suursugune ja mitte kannatama? Keda sa arvad enese olevat? Kas pole tõsi, et oled vaene patune, kes pole enama vääriline kui aganail magama? Sina aga pikutad ikkagi pehmel voodil, kuna sinu Issand lamab kõvadel õlgedel ja sõimes. Ja kaebad siiski ning hädaldad suurtest raskustest ja oled kannatamatu!

+ + +

Seepärast peame küll õppima ja tõsiduses järele mõtlema, mis au on meile osaks saanud, et Kristus, Jumala Poeg, on saanud inimeseks. See au on niivõrd suur, et kui keegi oleks ingel, siis ta sooviks olla inimene, et hõisata: minu liha ja veri on ingleist üle! Meie, inimesed, peame end küll õieti õndsaks arvama! Annaks Jumal, et seda mõistaksime, südamesse võtaksime ja tänaksime Jumalat. Aamen.

Teosest: Martin Luther. Kodujutlused (kodupostill). Tallinn, Eesti Kirik, 1936. Katkendeid esimese jõulupüha jutlusest.

Evangeeliumid räägivad neitsistsünnist vastuvaidlematu selgusega: Mt 1:16, 18–23; Lk 1:34–36; võib-olla ka Jh 1:13, mida mõnede käsikirjade järgi tuleb lugeda tervikuna: kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Siis viitaks see selgelt nii Jumala Sõna igavesele sündimisele Kolmainsuses kui Tema sündimisele neitsist selles ajas. Sellest hoolimata kahtlevad mõned piibliseletajad ja teoloogid sündmuse ajaloolises tõepäras. Ime tundub tõeks tunnistamiseks liiga suurena. Aga kas inimeseks saamine pole veel palju suurem ime? Tegelikult kalduvad teoloogid, kellel on raske uskuda neitsist sündimist, tõlgendama inimesekssaamist viisil, mis ohustab kogu sündmuse keskset sisu. Ühes vastuses Hans Küngile esitas Walter Kasper väga selgelt otsustava küsimuse: «Kes on Jeesus Kristus? Kas Ta on inimene, kelles ilmub Jumal, rääkides ja tegutsedes Temas, või on Ta Jumala igavene Poeg, kes saab inimeseks ajaloos?» Kui Jeesus on Jumal, siis pole imestada, et Ta ei sündinud «mehe tahtel».

See, et Joosep ei olnud Jeesuse isa, tundub ilmnevat mitmetest sünoptikute tekstidest, milles Jeesus räägib oma suhtest Isaga. Isast rääkides ei pidanud Ta kunagi silmas Joosepit. Juba kaheteistaastasena parandas Ta Maarjat, kui see heatahtlikult noomis Teda, sest Tema «isa» ja ema olid Teda kolm päeva asjatult otsinud: Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt? (Lk 2:42–49). Tema isa polnud mitte Joosep, vaid taevane Isa. Matteuse sõnul Jeesus ütles, et Tema ja Isa on üks: Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada (11:27). Seoses sellega kirjutab Hans Urs von Balthasar:

«Sellistest tekstidest ja paljudest teistestki kohtadest näeme, et sellel mehel oli ainulaadne suhe «taevase Isaga». Ta oli sellest Isast täielikult sõltuv ning usaldas Teda, lastes end juhatada. Küsime: Kas Ta võis samaaegselt olla sõltuv ka teisest isast? Kas Tal – jämedalt öeldes – oli kaks isa, mis oleks paratamatult tähendanud, et Ta oleks samaaegselt olnud sõltuv kahest isast? … Kas võis Jeesus, kes nimelt nõudis kõikide käskude täitmist (Mk 10:19), rikkuda seda kõikidele vanadele kultuuridele eluliselt olulist käsku? Ja kui Ta oleks tahtnud seda järgida, olles sõltuv ka Joosepist ning mitte üksnes taevasest Isast, oleks see kahekordne isadus põhjustanud Temas kindlasti sisemist lõhestumist. Ainus võimalus oleks eeldada, et Jeesus oli taevasest Isast sõltuv samal viisil nagu mistahes inimene, kelle surematu hing pärineb Jumalalt, kes vanemate soojätkamissündmuses valab selle hinge eluseemnesse. Sel juhul oleks Jeesus Naatsaretlane väga vaga inimene, kes austas oma vanemaid ja ka oma Loojat, kuid Ta poleks mingil moel parem või halvem kui meie ning poleks kindlasti saanud öelda: Ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg.»

Teoloogiliselt on neitsist sündimine eelduseks ka Maarja erilisele kohale tema suhtes kirikuga. Maarja pole kutsutud olema mitte üksnes Jumala Poja ema, vaid Jumala plaani kohaselt saab temast kiriku kehastusena vähehaaval Tema pruut. Maarja kogu olemus on suunatud Kristusele. Ta kuulub Kristusele, on kihlatud Talle ning viiakse Ta ette puhta neitsina (2Kr 11:2). Maarja esindab püha linna, uut Jeruusalemma, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja (Ilm 21:2). Tema ise on mõrsja, Talle naine (salm 9). Sellepärast ei saanud ta olla tavapärases mõttes Joosepi mõrsja. Tema kutsumuse absoluutsusest tulenevalt kuulus ta ihu ja hingega Jeesusele ning üksnes Temale. Uue Eevana kuulub ta uuele Aadamale. Uus inimpaar, kes rajas uue lepingu ja taastas selle, mille esimene inimpaar oli hävitanud, polnud mitte Joosep ja Maarja, vaid Jeesus ja Maarja. Maarja on neitsiliku kiriku eeskuju ning iga taolise inimese eeskuju, kelle kutsumuseks on kuulumine Kristusele, täidetuna täiuslikust ja tingimusteta armastusest.

Igavene neitsi

Kirik on alati olnud veendunud, et Maarja jäi ka pärast Jeesuse sündi neitsiks ning tal ei olnud  peale Jeesuse teisi lapsi. Samamoodi mõistsid seda reformaatorid.[1] Luther ütleb 1546. aastal küünlapäeva jutluses: «Nõnda nagu ta enne ilmutust ja sündi oli neitsi, jäi ta neitsiks sünnitades ja pärast seda.» Calvin mõistis hukka need, kelle väite kohaselt oli Maarjal peale Jeesuse ka teisi lapsi.

Üksnes Uue Testamendi tekstide põhjal ei saa me Maarja jätkuvast neitsilikkusest absoluutse kindlusega midagi öelda. Kuid tulenevalt Maarja kutsumusest olla «pleki ja kortsuta» kiriku eeskuju, oleks vaid teatud aja kestev neitsilikkus olnud täiesti mõttetu. Kui aga neitsilikkust ei peeta eelkõige kasinuseks, vaid muretsemist Issandale kuuluva pärast, kuidas ta võiks olla püha nii ihu kui vaimu poolest (1Kr 7:34), siis on selge et neitsilikkus ei saa olla üksnes «tähtajaline». Ka abielu ei saa olla «tähtajaline». Jumal ei võta oma ande tagasi, vaid teeb täiuslikuks selle, mida Ta on alustanud. Kuidas oleks saanud Maarja sünnitada lapsi pärast seda, kui ta oli sünnitanud Tema, kelles kõik püsib koos (Kl 1:17)? Kuidas saaks asetada midagi Tema kõrvale, kes on uus Aadam, uue inimsoo algus?

Uus Testament räägib küll Jeesuse vendadest ja õdedest, kuid see pole mingi tõend Maarja neitsilikkuse vastu. On üldiselt teada, et heebrea keeles tähistab sama sõna nii vendi kui onupoegi. Sõna «vend» võib tähendada isegi millist tahes sugulast. Kreeka keeles tähistavad erinevaid sugulussuhteid küll erinevad sõnad, kuid me ei tohiks unustada, et evangeeliumide kreeka keel on igal pool saanud mõjutusi aramea keelest.

Miks oleks pidanud Jeesus ristil ütlema oma emale: Naine, vaata, see on su poeg! (Jh 19:26) ning osutanud sellega Johannesele, kes pidi asuma Tema kohale, kui Maarja eest oleks olnud hoolitsemas teised lapsed?

Luukas kirjutab, et Maarja tõi ilmale oma esimese poja (Lk 2:7), kuid see ei ütle midagi teiste võimalike laste kohta. Esimest poega nimetati esmasündinuks sõltumata sellest, kas sündis rohkem lapsi või mitte.

Katkend raamatust «Maarja Piiblis ja meie elus», tõlkinud I. Toomet

[1] Luterlik kirik õpetab ametlikult kooskõlas varasema üldkirikliku õpetustraditsiooniga, et Jeesus sündis neitsist ja et Jumalaema Maarja jäi alati neitsiks. Martin Lutheri koostatud Schmalkaldeni artiklites (I, 4) öeldakse: «Et Poeg on niimoodi inimeseks saanud, et ta on eostatud Pühast Vaimust ilma mehe abita ning on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast…» (und von der reinen, heiligen Jungfrau Maria geporn sei); ladinakeelse versiooni kohaselt Jeesus «on sündinud puhtast, pühast ja alati neitsist Maarjast» (ex Maria pura, sancta, semper virgine nasceretur). Nõnda öeldakse ka hilisemas usutunnistuskirjas, Konkordiavormelis (Solida Declaratio VIII), peatükis «Kristuse isikust»: «…kuivõrd ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks». (Toim.)

Joosep kuuletus täielikult inglilt saadud sõnumile ning tegi, mida tal kästi. Ta oli tõepoolest õiglane mees, kes ei hakanud küsima inimeste arvamuse järele, vaid toimis nii, nagu pidi. Kuivõrd ta kõike lõpuni mõistis, ei ole meie arvata, küll aga on oluline rõhutada tema vankumatut ja alandlikku usaldust Jumala ja Tema sõna suhtes ühes sama vankumatu ustavusega oma kohustuste täitmisel.

Kristlik teoloogia kasutab patust rääkides erinevaid mõisteid. Mida mõeldakse pärispatu ehk algpatu, põhipatu ja surmapatu all? Vaatleme põgusalt lääne kiriklikus õpetustraditsioonis väljendatud seisukohti.

Pärispatt ehk algpatt (peccatum originale)

Katoliku kiriku õpetuse kohaselt «on kahte liiki pattu: pärispatt ja isiklik patt. … Pärispatt on patt, millega me kõik sünnime ja mille me saame kaasa pärandina meie esiisalt Aadamalt. … Isiklik patt on see, mille me ise toime paneme siis, kui me juba suudame oma mõistust kasutada.» (Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium. Väike katekismus)

«Koos püha Paulusega on Kirik alati õpetanud, et inimestel lasuv mõõtmatu viletsus ning tema kalduvus kurjale ja surmale pole mõistetav lahus Aadama patust ning tõsiasjast, et ta on meile edastanud patu, millest oleme juba sündides nakatatud ja mis kujutab endast «hinge surma»… Selle usutõe kindluse tõttu ristib Kirik isegi väikseid lapsi, kel pole isiklikku pattu. … Mil moel on Aadama patt saanud kõigi tema järeltulijate patuks? … Kui Aadam ja Eeva kiusajale järele andsid, panid nad toime küll isikliku patu, kuid see patt haarab tervet inimloomust, mida nemad patu tagajärjel langemisjärgses seisundis edasi annavad. … See on patt, mida sigitamise kaudu tervele inimkonnale edasi antakse, mis tähendab algsest pühadusest ja õiglusest ilmajäetud inimloomuse edasiandmist. Seetõttu on pärispatt «patt» ülekantud tähenduses: ta on «päritud», mitte isiklikult toimepandud patt, ta on seisund, mitte tegu.» (Katoliku kiriku katekismus, 403, 404)

Luterlased selgitavad pärispatu tähendust järgmiselt:

«Edasi õpetatakse, et pärast Aadama langemist on kõik inimesed, kes loomulikul teel sünnivad, patus eostatud ja sündinud, see tähendab, et nad on emaihust peale täis kurje himusid ja kalduvusi ja neis ei saa loomu poolest olla tõelist jumalakartust ja tõelist usku Jumalasse; ja et see kaasasündinud haigus ja pärispatt on teoline patt ja mõistab kõik, kes pole ristimise ja Püha Vaimu läbi uuesti sündinud, Jumala igavese viha alla.» (Augsburgi usutunnistus, artikkel II)

«…patt on maailma tulnud Aadama, üheainsa inimese kaudu, kelle sõnakuulmatuse pärast on kõik inimesed patused ja surmale ning kuradile allutatud. See ongi pärispatt ehk peamine patt.» (Martin Luther, Schmalkaldeni artiklid)

«…kristlased ei pea patuks pidama ja tunnistama mitte ainult tegelikke Jumala käskudest üleastumisi, vaid et ennekõike tuleb patuks pidada ja tunnistada just seda kohutavat, hirmsat pärilikku tõbe, mis rikub ära kogu loomuse, jah, seda tuleb pidada lausa «põhipatuks» [Hauptsünde], mis on kõigi tegelike pattude juur ja allikas…» (Konkordiavormel, Solida declaratio)

Seitse põhipattu

Mõnikord räägitakse eesti keeles seitsmest surmapatust (näiteks ka inglise keeles: seven deadly sins), kuid õigem on neid nimetada põhipattudeks, sest neile on võimalik tagasi viia kõik muud patud ja pahed.

Seitse põhipattu on katoliku kiriku katekismuse kompendiumi (e. k. 2008) järgi: uhkus, ihnsus, kadedus, viha, himurus, aplus ja laiskus.

Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium ehk väike katekismus loetleb põhipatte järgmiselt: «on olemas seitse põhipattu: kõrkus, ihnsus, ebakasinus, viha, ebamõõdukus, kadedus ja laiskus. … Neid nimetatakse põhipattudeks, sest nad on muude pattude ja pahede allikaks.»

Surmapatt

Surmapatt tähendab katoliku õpetuses rasket pattu, mis on toime pandud täie teadmise ja nõusolekuga:

«Surmapatt ehk raske patt on jumalikust seadusest üleastumine mõnes tähtsas asjas, kui see toimub täie teadmise ja vaba tahtega. … Seda pattu nimetatakse surmapatuks, kuna see surmab hinge, see tähendab, röövib temalt Jumala armu, nimelt üleloomuliku elu ja teeb patustaja igavese hukatuse vääriliseks.» (Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium. Väike katekismus)

«Patte tuleb hinnata nende raskuse alusel. Pühakirjas sisalduva (vrd 1 Jh 5:16–17) eristamise surmapatu ja andeksantava patu vahel võttis üle Kiriku pärimus. Seda kinnitab ka inimeste kogemus. …Surmapatt hävitab Jumala seaduse vastu toimepandud raske eksimuse tagajärjel armastuse inimese südames. Seda tehes pöördub inimene ära Jumalast kui oma viimsest eesmärgist ja õndusest ning eelistab Temale mõnda madalamat hüve… Surmapatuga on tegemist siis, kui üheaegselt esinevad järgmised asjaolud: «Surmapatt on selline patt, mille puhul on eksitud kaalukas asjas ja mis on toime pandud täie teadlikkusega ja täieliku nõustumisega»… Surmapatt nõuab täit teadlikkust ja täielikku nõusolekut. See eeldab teadmist teo patusest iseloomust ja vastuolust Jumala seadusega. See eeldab ka piisavalt vabatahtlikku nõusolekut, et tegemist oleks isikliku valikuga. Süüdiv teadmatus ja südame paadumine (vrd Mk 3:5–6; Lk 16:19–31) ei vähenda, vaid suurendavad patu vabatahtlikku iseloomu… Surmapatt on niisamuti nagu armastuski inimese vabadusest tulenev võimalus. See hävitab meis armastuse jumaliku vooruse ja toob kaasa pühitseva armu seisundi kaotamise. Kui seda ei hüvitata kahetsuse ja Jumala andeksandmise läbi, on selle tagajärjeks väljajätmine Jumala kuningriigist ja igavene surm põrgus, kuna meie tahtel on võime teha lõplikke ja pöördumatuid valikuid. Ehkki me võime hinnata, et üks või teine tegu kujutab endast rasket eksimust, peame me kohtumõistmise teiste isikute üle jätma Jumala õigluse ja halastuse hoolde.» (Katoliku kiriku katekismus, 1854–1861)

Advendiaeg on liturgiline periood, mil Kirik valmistab meid ette jõuludeks. Nelja nädala jooksul kutsub Kirik meid jagama Iisraeli patriarhide ja prohvetite ootust, kes igatsesid Messia saabumist Tema kahekordses tulemises, nii armus kui auhiilguses. Kuid on veel kolmaski tulemine: Jeesuse Kristuse armurikas tulemine meie hinge.

Kristus on tulnud ja tuleb taas

Vana Testamendi prohvetid kuulutasid Kristuse tulemist. Kuid nende sõnad osutavad kahele erinevale ajaloosündmusele. Ühelt poolt on mõeldud halastuse tulekut, Jumala Poja inimlikku eksistentsi madaluses, et meid meid lunastada; teiselt poolt õigluse saabumist, kui Jeesus Kristus ilmub täies aus ja väes aegade lõpul, et mõista kohut elavate ja surnute üle. Advendiaja liturgilistes tekstides räägib Kirik kordamööda ühest ja teisest tulemisest, mõnikord ilma vahet tegemata, nagu seda tegid ka prohvetid.

Armule järgneb õiglus

Kohtuotsus, mille Jeesus Kristus siia maailma tagasi tulles langetab, sõltub sellest, kuidas Teda on pärast esimest tulemist vastu võetud. See jumalik kohtuotsus lahutab hea ja halva.

Ta eraldab endast kõik need, kes on maa peal Kristust salganud, ja lahutab nad igaveseks neist, kes on Talle ustavad. Ja Ta kogub enda ümber need, kes on Teda järginud, et teha neist Jumala lapsed.

Me peame Tema tulemist tervitama

Nende kahe ajaloosündmuse vahele jääb Kristuse kolmas tulemine: Tema armu tulemine meie hinge. Kristuse vastuvõtmine koos kõige sellest tulenevaga (lunastus, ilmutus, kirik, sakramendid) äratab meie hinges uue elu armus. Ja kohtuotsus, mille Ta oma viimasel tulemisel välja kuulutab, sõltub sellest, kas me oleme Ta vastu võtnud. Ta juhib enda järel kõik need, kes võtsid Teda vastu usu ja armastusega, oma Isa kuningriiki.

Astu advendiaega

Kas sellel kolmekordsel tulemisel pole mitte sama eesmärk? Tõepoolest, Jumala Poeg alandas end inimeseks saades, et pakkuda meile oma armu aardeid, et tuua meid tagasi oma Isa juurde, juhatades meid Tema taevasesse kuningriiki.

Advendiajal kutsub Kirik meid omaks võtma patriarhide ja prohvetite igatsust ja usukindlust.

Jõulude, Issanda lihakssaamise pühade lähenedes soovib Kirik, et me püüdleksime selle poole, et Jeesus tuleks armu läbi meie hinge ja et me oleksime seega Tema väljavalitute hulgas, kui Ta aegade lõpus kõikvõimsa kohtumõistjana tagasi tuleb.

Armsad usklikud, sõbrad ja toetajad, ajaloos on üsna sageli juhtunud, et maailm on oma hämmastuseks üles ärganud teistsugusena. Näiteks kristluse algsajanditel ärkas maailm ühel hetkel üles «ariaanlikuna», kui kasutada kuulsat Püha Hieronymuse väljendit. Samamoodi ärkas 16. sajandil kolmandik Euroopast üles protestantlikuna. Tegelikkuses ei tekkinud need nähtused üleöö, vaid neid valmistati ette järk-järgult. Sellegipoolest tundusid need üllatavana, sest kaasaegsed ei mõistnud neid katastroofe ette valmistanud erinevate sündmuste tõsidust ega mõistnud nende tagajärgi. Selles mõttes ärkasid terved rahvad üles ariaanlaste või protestantidena, ja kui nad sellest aru said, oli juba hilja.

Kahjuks me oleme praegu sarnases olukorras. Me näeme enda ümber asju, kommentaare ja algatusi, mis meid šokeerivad, kuid ei pruugi hoomata kogu nende ulatust. Sageli tajutakse neid elemente asjadena, mis mõjutavad küll teisi, kuid mis ei mõjuta mitte kunagi meid. Me teame kõike seda, me vihkame kõike seda, kuid millegipärast ignoreerime seda igapäevaelus. See tähendab, et meie silmad ei ole alati täielikult avatud, et mõista nende tõsiasjade mõju ja ohtusid nii meile endale kui iseäranis meie lastele. Tuleb selgelt välja öelda: maailmast on saamas üleüldine Soodom ja Gomorra. Me ei pääse sellest mujale kolides, sest see muutus on üleüldine. Peame jääma rahulikuks, kuid valmistuma kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, et mitte üles ärgates üllatuda.

Üleüldine Soodom ja Gomorra

Ei ole lihtne esineda hukatuse prohvetina, kuid mõnikord pole seda võimalik vältida. Saatanlik kultuur juurdub maailmas iga päevaga üha enam. Pärast Jumala tagasilükkamist usust taganemise ja ateismiga soovib kaasaegne inimkond Teda täielikult asendada. Ja tulemused on saatanlikud. Inimene on see, kes väidab, et määrab kindlaks, mis on hea ja mis on kuri. Ta kinnitab oma õigust valida, kas elada või surra, olla see või olla too, anda elu või suruda see alla... Ühesõnaga otsustada kõike, mis peaks olema Jumal otsustada, ja seda universaalselt.

Kuid kõige hullem on ilmselge tahe peale suruda neid jäledaid põhimõtteid süütutele. Erilist tähelepanu pööratakse lastele ja noortele, eesmärgiga tutvustada neile juba varakult seda uut nägemust reaalsusest, rikkuda neid ja õpetada neile seda, mida peaksid teadma ainult täiskasvanud, aga ka seda, mida täiskasvanudki ei peaks teadma mõnes sellises ühiskonnas, mis on endiselt inimlik ja terve. Moraalses mõttes on olemas tõeline tahe hävitada süütus seal, kus see loomulikult olema peaks. Me oleme just selles etapis. Probleem pole mitte ainult patus, mis tungib maailma ja saastab kõike, mis tema teele jääb, vaid ka selles, et see kõik on heaks kiidetud ja peale surutud. See on märk sellest, et Jumal, kelle inimene on hüljanud, on omakorda jätnud inimese saatuse hooleks.

Jumala tagasilükkamise tagajärjed

Uues Soodomas on usk ja armastus lõplikult andnud koha valedele ja isekusele.

Juba Püha Paulus kirjeldas usust taganemise lõpptulemust üksikasjalikult ja ühemõtteliselt:

«sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks… Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel… Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte… Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär; nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud, kes küll teavad Jumala käsku – et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt –, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii teevad» (Rm 1:21jj).

Kirikuliikmete nõtrus

Sellise olukorraga silmitsi seistes on Kirik, mis kasvas välja [II Vatikani] kirikukogust, ummikus. See oli vältimatu alates päevast, mil tõe kuulutamise asendas dialoog. Tahe kohaneda maailmaga, aktsepteerida seda sellisena, nagu see on, ilma selle kõrvalekaldeid hukka mõistmata, sellega enam silmitsi seismata – see tahe kannab oma ülimaid vilju. Juba praegu on Kirikus märkimisväärne hulk neid, kes avalikult pooldavad ülalmainitud jäleduste aktsepteerimist. Näib, et Kiriku teised osad ei tea enam, kuidas neile vastu seista. Ühesõnaga, kõik on valmis uueks Soodomaks ja Gomorraks.

Vajadus asjakohaste abinõude järele

Esimene tingimus mistahes võimaliku lahenduse puhul on avada silmad ja mõista, et see uus paradigma mõjutab meid kõiki. Domineerides kultuuris, on see seega kõikjal: keeles, moes, kunstis, etendustes, tänaval. See on sõnumites, mida me pidevalt saame, sest see on meie aja prisma, mille kaudu kõik filtreeritakse ja esitatakse. Me peame seda endale üha rohkem teadvustama – õhk, mida me hingame, on mürgitatud, internet, millega oleme sunnitud üha rohkem koos elama ja mida me peame tarbima, on mürgitatud ja see kannab katku ka kõige kaugematesse nurkadesse. Kõik see mõjutab meid tingimata. Ja taaskord on selle kohutava mürgi suhtes kõige haavatavamad lapsed ja noored, alustades meie oma perest.

Kristlik kangelaslikkus: selle kaks olulist tunnust

Aga mis siis saab, kui me oleme oma silmad avanud? Kui Jumal lubab kurjuse sellist kõikehõlmavust, seda uut paganlikku impeeriumit – ulatuses, mida pole varem olnud –, on selle eesmärk kindlasti äratada kristlikku kangelaslikkust kogu maailmas. Me ei saa elada väljaspool seda impeeriumi, kuid me saame elada selles ilma, et see meid muserdaks. Me suudame selle üle elada sedavõrd, kuivõrd me ise ennast «diskrimineerime» ehk sellest eristume.

Sellel kangelaslikkusel, mida kristlased on juba paganlikes impeeriumides üles näidanud, on kaks iseloomulikku joont.

Esiteks saab see alguse, seda toidetakse ja see areneb varjus. See vajab kasvamiseks kaugust. See vajab palvet, et kasvada Jumala armastuses ja patu kõige radikaalsemas vihkamises. Seda ei saa teha ühe päevaga. Suured välised teod, mis seda kangelaslikkust väljendavad, on alati olnud aastatepikkuse varjatud püsivuse ja järeleandmatu visaduse tulemus. Risti kangelaslikkuse eelduseks on sõime ja Naatsareti kodu hämarus. Lõpliku visaduse pälvivad vaid need, kes oma igapäevaelus, oma kõige tavalisemates tegemistes on suutnud end kaitsta kurja eest ja hoiduda patust kangelaslikkusega, mida ainult Jumal – kes on südamete läbikatsuja – näeb ja tasub. Välised deklaratsioonid ja teod ilma puhta südameta, ilma tõelise sisemise pöördumiseta võivad jätta meid illusioonidesse, isegi silmakirjalikkusse. Aabrahamil oli see puhas süda, mis oli suunatud üksnes Jumalale, ja see võimaldas tal hoida eemale kõigest, mida Soodom esindas. Lott – kuigi ta oli õiglane mees (2 Pt 2:7–8) –, otsustas siiski asuda elama Soodomasse ja sinna jääda: kõigele vaatamata meeldis talle sealne miljöö ja kahjuks ei pääsenud ta lapsed selle halbadest mõjudest.

Selle kangelaslikkuse teine ​​tunnusjoon, mis peab samuti aastate jooksul ilmsiks saama, on radikaalne eneseandmine. See on ühemõtteline märk armastusest. Usu tunnistamine on tõhus ainult siis, kui sellega kaasneb tõeline suuremeelsus iseenda andmisel Jumalale, kes paneb meid armastama kõike, mida Ta armastab, nii nagu Tema seda armastab, ja vihkama kõike, mida Ta vihkab, nii nagu Ta seda vihkab. Ilma selle armastuseta ei saa meil olla ka seda vihkamist. Ja ilma selle vihkamiseta ei saa me vastu seista ahvatlusele, mis muutub üha peenemaks, sügavamaks ja kõikehaaravamaks, ahvatlusele, millest Loti perekond ei pääsenud täielikult.

Credidimus caritati: kolm privilegeeritud relva

Avagem siis oma silmad, avagem oma laste silmad, enne kui ärkame uue Soodoma poolt ära neelatuna. Õpetagem kõigepealt oma lapsi nii oma eeskuju, armastuse kui vihkamisega. Ärgem viivitagem nende kaitsmisel. Eemaldagem oma kodust kõik, mis võiks aidata levitada maailma vaimu – ilma kompromissideta, leebe ja terve otsustavusega. Ärgem olgem naiivsed ega nõrgad: ükski perekond, mitte keegi ei tohi uskuda, et nad pole ohus. Rikutus on juba palju sügavamal, kui me arvame, ja selle edenemine on peatamatu.

Samas ärgem unustagem, et see lahing on põhimõtteliselt üleloomulik. Me ei saa saatanlikele pettustele vastu üksnes loomulike vahenditega. On kolm peamist üleloomulikku vahendit, mida me peame ikka ja jälle uuesti avastama.

Esimene on püha missa: selle kaudu jätkab meie Issand kuradi ja patu alistamist. Meil on võimatu ülehinnata selle vahendi väärtuslikkust ja loota sellele ülemääraselt. See on meie altaritel pakutav kallis veri, mis hoiab kuni aegade lõpuni alal puhtuse ja neitsilikkuse tekitamise jõu, isegi uue Soodoma keskel. Missa on meie Issanda armastust hingede vastu väljendav meistriteos ja see toidab neis hingedes sama armastust, mis teeb nad tugevaks kuni eneseandmiseni välja.

Teine vahend on püha roosipärg. See nii tavaline vahend tuleb meie peredes uuesti avastada. Peame selles nägema viisi, kuidas üha enam süveneda meie Issanda ja Jumalaema elu suurtesse saladustesse. Selle kaudu saame me oma Emast juhindudes neid jäljendada enese ohverdamisel Jumalale ning nende ohvrimeelsuses ja puhtuses. Kahjuks ei suuda me mitte alati leida ühiseks palvetamiseks vajalikku aega. Roosipärg peab jääma igapäevaseks palveks ennekõike meie pere keskel. Me peame oma päeva korraldama selle ümber. Peredes, kus see on reegliks, kannab laste sihikindluse arm vilja.

Kolmas vahend püsivuse saavutamiseks on praeguses olukorras kindlasti kõige spetsiifilisem: see on Maarja pärispatuta süda. Oma ettehoolduses tahtis meie Issand pakkuda meile varjupaika Soodoma ja Gomorra keskel. Me peame sellesse varjupaika sisenema. See tähendab, et me peame looma oma südame ja Neitsi südame vahel sellise läheduse, et saaksime tunda ja imetleda Neitsi sisemist elu, jagada tema soove, rõõme, muresid ja muresid. Peame jagama ka ja ennekõike tema valmisolekut teha tingimusteta koostööd päästetöös.

Mida me siis selles südames avastame, mida me mujalt ei leia? Eelkõige leiame me vastupandamatu headuse, mis muudab hinged võitmatuks. Seal peitub võidu saladus ning sealt see tuleb leida. Kui hing tõeliselt armastab, on ta valmis seisma silmitsi mis tahes katsumusega. Kõik õigustatud ja mõistetavad hirmud kaovad; kõik nõrkused kaovad; kangelaslikkus muutub võimalikuks. Tõepoolest, kõik see, mida me eelnevas mõtiskluses just mainisime, on radikaalse armastuse küsimus. Tõeline armastus, ligimesearmastus, mille Jumal meie südamesse valab, on alati ülekaalus. Kui armastus valitseb, siis see allutab. Armastus, millest me räägime, ei ole nõrkuse, vaid tugevuse sünonüüm. See on relv, millele miski ei suuda vastu seista. Ainult märtrisurma valmis hingede armastus võib võita isekuse ja ebapuhtuse impeeriumi üle. Ja just Neitsi südames me leiame eeskuju ja selle armastuse allika, mida maailmas enam ei eksisteeri, kuid mis peab olema meie oma. Credidimus caritati.

Jumal õnnistagu teid kõiki!

Menzingen, 3. september 2022,

Püha Pius X pühal

Don Davide Pagliarani, kindralülem

Kristuse tulemise ehk adwendiaeg on kirikuaastas ajajärk, mis on rikkaim mitmesuguste tähenduste poolest. Kuna kõik teised kirikuaasta tähtpäewad, erandi moodustab siin waid pikk pühadeta aeg pärast Kolmainu Jumala püha, wihjawad m i n e w i k u l e, s.t. nad tuletawad meelde sündmusi, mis kord on olnud, siis tuletab adwendiaeg ka olnut meelde, aga mitte ainult seda. Adwendiaeg näitab ette tulewikule, aga ta haarab samahästi ka o l e w i k k u. Seda iseloomustab juba selle sõna tähendus, millega seda aega nimetatakse.

Adwendiaeg on tuletatud sõnast adventus, mis tähendab «tulekut», «saabumist», ja seda tarwitatakse ühenduses Kristusega. Kristuse tulekut ja saabumist tuletame meie sel ajal meelde. Aga see Kristuse tulemine ei ole ühe-, waid mitmekordne; õieti kolmekordne: ta on tulnud, ta tuleb praegu ja tuleb tulewikus. Igaüks, kes tunneb Püha Kirja, teab, et Püha Kiri kõneleb Kristuse tulemisest kolmes mõttes: kord sellest, kes on tulnud, kord sellest, kes kord tuleb, ja kord jälle sellest, kes igapäew – nii siis olewikus – tuleb meie juurde. (Joh. ilm. 1, 8.) Muidugi ei taha meie selle juures unustada seda, et adwendiajal tuletatakse esijoones meelde tema tulekut maailma ligi 2000 aastat tagasi. Samuti on adwendiaeg ettewalmistusajaks pühadele, kus tuletatakse meelde Kristuse inimesekssaamist. Nii on Kristuse tulemisaeg ettewalmistuseks jõuludele, nagu kannatamisaeg ülestõusmispühadele.

Sellega on ühendatud laiem tähtsus:

temaga algab kirikuaasta.

Jõulud on kirikuaasta esimesed pühad, mis meie silmade ette seawad neid tegusid, mida Jumal on teinud meie lunastamiseks. Kristuse inimesekssaamine on esimene niisugustest tegudest. Aga iga algaw kirikuaasta tuletab meile ka meelde Kristuse alatist tulemist meie juurde sõnas ja sakramendis, kus ta täidab oma tõotuse: «Waata, ma olen iga päew teie juures maailma otsani.» (Matt. 28, 20.) Selles mõttes kõneldakse Kristuse armurikkast tulemisest meie juurde. Sealjuures ei tohi me aga unustada, et see armuaeg kord lõpeb. Nõnda juhatab siis see mõte Kristuse praegusest tulemisest selle juurde, mil Kristus wiimaks tuleb wäes ja auhiilguses ja teeb lõpu armuajale, aga ka maailmaajale.

Nende üldiste, Kristuse tulemisaja tähendust puudutawate sõnade järgi peatuksime pisut selle tähtaja t e k k i m i s e  juures. Kuna, nagu eelpool nimetatud,

adwendiaeg on esijoones ettewalmistusaeg jõuludele,

siis muidugi ei saanud seda aega olla enne, kui hakati pühitsema jõule. Jõulud aga – tänapäewal kõige armastatumad kristlikud pühad – kuuluwad suurte pühade seas nooremate hulka.

Jõule hakati teatawasti üldiselt pühitsema 4. sajandi keskel. Nimetamata ülestõusmispühi, mida hakati pühitsema, kui mitte juba apostlikul ajal, siis warsti pärast seda, ja milledele järgnesid pea nelipühad, on tänapäewal iseseiswa püha tähtsuse kaotanud Kristuse ilmumise püha (6. jaan.; seda püha pühitsetakse tawaliselt misjonipühana) jõuludest palju wanem. See tähendab seda, et wana kirik näis panewat rohkem rõhku Kristuse ilmumisele, kui ta sündimisele. Aga warsti pärast seda, kui jõule hakati pühitsema sel ajal, kui meie seda teeme, leidus juba Gallias, praegusel Prantsusmaal jälgi Kristuse tulemisaja pühitsemisest. Üldiselt hakati adwendiaega pühitsema 6. sajandil.

Wanimal ajal algas adwendiaeg 10. nowembrist (mardipäewal) ja kestis 10 päewa. Paawst Gregor 1. ajal (590–604) peeti 4 Kristuse tulemise pühapäewa, milledele lisandus weel 5. pühapäew enne jõule. Praegu kõigub adwendiaja kestus 28 ja 22 päewa wahel, olenewalt nädalapäewast, millele langeb esimene jõulupüha. On see (nagu läinud aastal) pühapäewal, siis algab adwendiaeg juba 27. now. ja on kõige pikema kestusega. Langeb aga esimene jõulupüha esmaspäewale (nagu tänawu), siis on jõululaupäew ühtlasi neljas Kristuse tulemispüha ja adwendiaeg algab alles 8. detsembril ja on kõige lühem. Gregor 1. peale peetakse 4. Kristuse tulemispüha ja esimese adwendipühapäewaga algab ühtlasi kirikuaasta.

Kuna adwendiaeg on oma mitmekesisest tähendusest hoolimata esijoones ettewalmistusaeg jõuludele, siis järgneb sellest ka ta eriline kiriklik iselaad:

adwendiaeg on patukahetsuseaeg.

Sest enne kui Kristus ilmus meie lihas kui armas Poeg, kellest Isal oli hea meel, käis ta eel prohwetitest ennustatud Ristija Johannes, kes kutsus lisraeli rahwast patutahetsemisele ja meeleparandamisele ja walmistas nõnda Issandale teed. Ka tänapäew wõime meie oma südames sellele Issandale teed walmistada, kui meie kuuleme seda meeleparandamise jutlustajat. See tähendab seda, et ainult siis tohime pühitseda õnnistatud ja rõõmsaid jõulupühi, kui oleme end selleks õige meeleparandamisega ette walmistanud. Ja nõnda on adwendiaeg olnud algusest peale patukahetsuse ajaks. Jumalateenistustel ei lauldud kuni jõuluni, nagu kannatamisajalgi, «Au olgu Jumalale kõrges». Altarikatted olid lilla wärwi, nagu kannatamisajalgi. Adwendiajal ei toimunud mingeid lõbustusi ega peetud pulmi. Katoliku kirikus on Kristuse tulemise ajal paastu aeg nagu enne ülestõusmispühi.

Paljudes luteri kirikutes peetakse adwendiajal erilisi nädalajumalateenistusi. Mõnes kohas on aga need päris tundmatud. Samuti peetakse aga teistes kohtades perekondlikus ringis adwendiõhtuid, kus süüdatakse adwendipuul küünlad põlema ja lauldakse Kristuse tulemiseaja laule. Wiimane komme on mitmel pool kaswamas ja kuigi sellele ei saa anda wäga suurt tähtsust, wõib ometigi selle üle rõõmustada.

Kirikliku aja iselaad ja tähendus peegeldub esijoones nn. p er i k o o p i d e s. Perikoopideks nimetatakse pühakirja kohti, mis juba wanaaja kirikus olid iga pühapäewa ja püha jaoks kindlaks määratud ja milledele lisaks on hilisemal ajal hakatud tarwitama teisi tekste. Need pühakirja tekstid on walitud nõnda, et nad pühaga ühenduses olewat õndsuslugu iseloomustawad. Eriti käib see adwendi pühapäewade tekstide kohta. Nelja Kristuse tulemisaja pühapäewa ewangeeliumid peaksid meile olema wähemalt sisu järgi tuttawad ja nii ka wähemalt e s i m e n e, mis kõneleb meile Kristuse tulemisest Jeruusalemma. (Matt. 21, 1–9.) See Kristuse tulek oma linna ei pea mitte ainult seda meelde tuletama, et sellega nagu tema inimesekssaamisega üldse on täitunud prohwetite ennustused, nagu ewangelist siin ka ette toob prohwet Sakaria sõnu, waid Kristuse tulek Jeruusalemma näitab, kuidas Issand ikka jälle tuleb oma kirikusse. Ta tuleb ka meie juurde kui õige ja abimees. Ja uuel kirikuaastal tahame teda kui oma kuningat erilise rõõmuga terwitada. Selle ewangeeliumiga on ühendatud epistel – apostel Pauluse hommikuterwitus ja äratushüüd roomlastele (Room. 13, 11–14) – mis peab uue kirikuaasta hommikul olema ka meile terwituseks ja äratushüüdeks. Meie ei tohi unustada, et see päew, mille kättejõudmisest apostel kõneleb, ei ole miski muu kui õndsusepäew, mis kestab igawesti. Sellele läheme ka meie tänapäewal wastu. Ka meie kohta on see kehtiw. Täis õndsus on meile ligemal, kui oleme seda uskunud ja ta ligineb meile iga päewa ja tunniga. Üsna selgesti ja kergesti wõib seda mõista, kuidas esimese adwendi pühapäewa kirjakohast saab meile selgeks adwendiaja tähendus: uue kirikuaasta algus, Kristuse tulemine lihasse, tema tulemine praegu ja aegade lõpul.

Selle teise suure tulemise peale, kus algab täieline õndsusepäew, sunnib meid mõtlema t e i s e  Kristuse tulemisepüha ewangeelium. (Luuk. 21, 25–36.) Issand ise kõneleb neist kohutawatest sündmustest, mis ilmnewad enne seda, kui ta tuleb maailmale kohut mõistma ja oma jüngreid lunastama. «Tõstke oma pead üles, seepärast et teie äralunastamine ligi tuleb» – nõnda julgustab Jeesus oma jüngreid. Ja selle pühapäewa ewangeeliumiga ühendusesolewas epistlis (Room. 15, 4–13) tuletab Paulus meelde Wana Testamendi ennustusi, et Kristus ei ole ainult juutidele tõotatud Messias, waid ta on ka paganate Õnnistegija. Ta ütleb, et paganad peawad halastuse pärast Jumalat austama, ja toob siis 4 Wana Testamendi kohta, mis peawad näitama, et ka paganad peawad osa saama Kristuses ilmunud õndsusest. See Kristuse Sõna, millega ta käseb kirja uurida, omab siin erilise tähenduse ja manitseb ühtlasi, et ka adwendiajal kirja seest otsiksime.

Kui esimese ja teise Kristuse tulemispüha ewangeeliumid tuletawad meelde Kristuse kolmesugust tulemist, siis käsitawad kolmanda ja neljanda pühapäewa tekstid suurt Kristuse tulemise ettemalmistajat ja saadikut, Ristija Johannest, seda Jumalameest, kelle tulemist on ennustanud prohwetid Jesaja ja Malakia. Sealjuures on tähelepandaw see, et k o l m a n d a  pühapäewa ewangeelium (Matt. 11, 2–10) kõneleb meile temast ajal, mil ta oli juba oma töö ja ameti lõpetanud ja läks wangikongis oma märtrisurmale wastu, kuna wiimasel pühapäewal näeme teda wägewasti jutlustamas ja tunnistamas (Joh. 1, 19–28). Wanglas olles näeme kiusatuste ja wõitluste tagajärjel teatawa määrani nõrgaks muutunud Johannest, kes küsib: «Kas oled sina see, kes peab tulema, wõi peame meie teist ootama?» kuna Jordani ääres on Johannes oma täies wäes wapustamatu Kristuse tunnistaja. Nõnda tahame Kristuse tulemisaja lõppedes ka Johannesega jumalaga jätta, mitte kui sellega, kes kahtlewalt küsib, waid kui usukindla kangelasega, nii nagu Issand kolmanda pühapäewa ewangeeliumi lõpul teda oma jüngritele ja rahwale esitab, hoolimata sellest tema kiusatuse tunnist.

Selle ainulaadilise, uue seaduse läwel seiswa adwendisaadiku kõrwal näitab kolmanda pühapäewa epistel (1. Kor. 4, 1–5) suurimat Uue Testamendi aja adwendisaadikut apostel Paulust, kes

Issandale teed walmistas paganate hulgas,

nagu seda oli teinud Ristija Johannes lisraeli rahwa keskel. Temas õpime tundma kõikide uuetestamendi Kristuse sulaste eeskuju, nagu nad peawad olema oma ametis ja Jumala saladuste majapidamises, kellelt ka tänapäewal ei nõuta muud, kui et nad oleksid ustawad. Peale selle tuletawad selle kirjakoha sõnad: «Seepärast ärge mõistke ühtegi kohut enne aega, kuni Issand tuleb» meelde Kristuse wiimast suurt tulemist.

N e l j a n d a  adwendipüha epistel (Wil. 4, 4–7) wihjab otseselt eelseiswatele jõuludele: «Issand on ligi!» Ja ka kõik teised manitsused, mis apostel ühendab selle sõnaga «Issand on ligi»: Olge ikka rõõmsad, ärge muretsege, teie järelandmine saagu teatawaks kõigile inimestele – näitawad meile õiget adwendiehet, millega meie peame jõuludele wastu minnes end warustama.

Kes loeb tähelepanelikult kõiki neid pühapäewade epistleid, see märkab peagi, et neid kõiki läbistab nagu punane joon üks manitsus: a r m a s t a d a  kõiki wendi ja inimesi üldse, olla kannatlik, kaastundlik ja rahuwalmis. Ärge elage «riius ega kadeduses,» kirjutab apostel esimese pühapäewa epistlis. «Wõtke üksteist wastu, nõnda kui ka Kristus meid on wastu wõtnud Jumala auks,» manitseb ta teisel pühapäewal. «Ärge mõistke kohut enne aega,» hoiatab ta kolmanda pühapäewa epistlis ja manitseb neljandal pühapäewal: «Teie järeleandmine saagu teatamaks kõigile inimesile.» Selleks ei ole waja erilisi tõendusi ega erilist kinnitust, et see igas suunas ja igas asjas nähtawaletulew armastus on oluline osa õiges Kristuse tulemise ettewalmistamises, ja ilma milleta meie ei saagi aukuningat õieti tarwitada. Igale üksikule ristiinimesele on aga eriti tähtis see küsimus:

Kuidas pühitsen mina seda püha tulemisaega?

Wastus sellele on juba antud kõige sellega, mis oleme adwendiajast rääkinud. Küll on see ka ilus, kui jääme nende mitmesuguste kommete juurde: süütame adwendiküünlad põlema, laulame adwendilaule ja laseme lapsi ütelda Kristuse tulemisaja tõotust jne. Aga kõik see on ainult ilus wälispidine komme. Mis aga peaasi, on südamete ettewalmistamine, ja kuidas ja milleks peame oma südameid walmistama, sellest teame ja seda kuulutab Johannese jutlus. Ja tänapäewal, nii raskel ja kurwal ajal on oluline see, et meie ainult alla ei laskuks endauhkuse ja eneseõiguse wale kõrguselt, waid tõuseksime üles julgusetuse ja ahastuse sügawustest. Meie ei tohi seda oodata, et Kristus kohe wõtaks meilt need koormad, mis meid rõhuwad, aga ta annab jõudu nende kandmiseks. Ja kui meie tänulikult waatame üles igawestele taewastele õndsusewärawatele, mille osalised meie oleme Kristuse inimesekssaamise, kannatamise, surma ja ülestõusmise läbi ja kui meie oleme kindlad lootuses, et tema jälletulemisega muutub igasugune kannatamine rõõmuks, siis on ristiinimesele iga kannatamine wiimselt wäike ja kannatamiseaeg lühike. Aga omast jõust ei suuda meie oma südameid mitte nõnda muuta – seda peab Issand ise tegema oma Püha Waimu läbi. Sellepärast palume adwendiajal: «Nüüd wõta walmistada Mind ise heldesti, Mu peale halastada, Mu kallis Jeesuke, Siin armuajal weel. Mu südamesse tule, Siis laulab tänu sulle Mu süda, suu ja keel.»

Eesti Kirik, 1939

Jumala juures on kogu kurjus ja valu viimaks möödanik, selle asemel on lõputu rõõm.

«Mis tähendust asjul, mis proovimata ning lauludel, mis laulmata jäid, ei taevas meelt need paina,» laulab muusik Maria Lappi oma äsjase plaadi kaunis laulus Ei taevas ole leina. Ta suudab sõnadesse panna selle, kui palju enamat on taevas võrreldes selle maailmaga. See ületab kõik, mida siinses elus võib kogeda ja saavutada. Taevas ei oma enam tähendust ka see, kas meie siinne rännak oli rõõmus või varjutatud vaevadest: saame elada täiuslikku, ülikülluslikku elu. Taevas on parem, kui iial oskaksime ette kujutada.

Jeesus tõotab igaühele, kes Temasse usub: «Kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.» (Jh 14:3) Meid on loodud elama Jumala juures, Tema pärast ja Temaga osaduses. Need, kes oma lootuse panevad Tema peale, saavad taevas näha Teda palgest palgesse. (Ilm 22:4)

Samas ei tähenda see üksnes Jumala vaatamist, vaid elamist koos Temaga. Miski ei lahuta meid enam pühast Jumalast. Ilmutusraamatus tõotatud ilu paneb vabisema: «Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.» (Ilm 21:3–4)

Mitte pelgalt hõljumine mittemateriaalses tegelikkuses

Taevas pole mingi mittemateriaalne tegelikkus, kus me inimestena sinna-tänna hõljume. Jumala eluase on konkreetne koht. Ilmutusraamatu 21. peatükk kirjeldab seda kuldse linnana, mis sätendab otsekui hinnalisim kalliskivi. See ei «vaja päikest ega kuud, et need talle paistaksid, sest Jumala kirkus valgustab teda, ning tema lamp on Tall.» (Ilm 21:23)

Seal me saame uue, ülestõusmisihu (vt nt 1Kr 15). Me ei saa ingliteks. Jääme endisteks, aga siiski täielikult uuenenuna. Juba üksnes mõte praeguse ihu ning koos sellega iga valu, haiguse, hirmu, ebakindluse ja muu puuduse kõrvaldamisest äratab igatsuse taeva järele. Jesaja prohveteerib: «Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal.» (Js 35:5–6) See äratab igatsuse taevase kodu järele, sest seal ei ole enam keegi kiusatuses, ei lange pattu ega põgene enam oma mõtete eest. Enam pole vaja olla tunnistuseks sellest, kuidas me inimestena kohtleme halvasti üksteist ja loodut, tülitseme ja sõdime. Viimaks on rahu (Js 65:25).

Kas taevas olemine võib minna igavaks?

Taevas on kõik hästi. Aga mida me seal teeme? Mõned kujutlevad igavikku lausa igava, lõpmatu olesklemisena. «Pigem lähen põrgusse kui igavasse taevasse,» arvavad mõned. Need inimesed peavad pattu ja keelatut põnevaks. Aga see on hingevaenlase vale. Patt ei tee meie elu mitte põnevaks, vaid tühjaks. Jumal annab tõelise täitumise. Psalmi sõnadega: «Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.» (Ps 16:11)

Piibel annab ka mõista, et taevas me ei pikuta loorberitel. See ei ole igavene puhkus või otsekui lõputu pensioniiga. Ehkki kõik rahvad ja keeled ülistavad seal Jumalat, ei tähenda see päev päeva järel ülistuskooris laulmist. See võib olla üllatav, aga taevas tehakse ka tööd. Piibel ütleb: «Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja.» (Js 65:21)

Kui Jumal lõi Aadama ja Eeva, andis Ta neile ülesandeks kanda hoolt Eedeni aia eest (1Ms 2:15). Seega kuulus töö täiusliku, pattu langemata inimese ellu. Taevas ei tundu töö iialgi sunnituna, vaid see on töö, millest ei raatsi loobuda. Me loome, seame eesmärke ja saavutame need – Jumala auks.

*  *  *

Kas taevas me teame kõike? Ja veel neli küsimust igaviku kohta.

1. Kas me tunneme taevas oma pereliikmeid ja lähedasi?

Kõigi taevast puudutavate küsimuste kohta me Piiblist vastust ei leia. Loomulikult saab järeldusi teha mingite piiblikohtade põhjal ning selle järgi, mida me Jumalast teame. Mitmed piiblikohad annavad tunnistust, et taevas me tunneme oma lähedasi – seetõttu tasubki elada jällenägemise lootuses. Inimene on loodud ühendusse teiste inimestega – armastama mitte üksnes Jumalat, vaid ka teisi inimesi. Miks peaks Jumal seda algset plaani taevas muutma?

Näiteks Paulus selgitab oma kirjas tessalooniklastele (1Ts 4:13–18), et meid kistakse koos magamaläinutega Issandale vastu, kui Jeesus tuleb tagasi maa peale «ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga».

2. Kas taevas oleme me võrdsed?

Nii nagu selles maailmas, peab Jumal ka taevas meid väärtuslikeks ja armastab meid kõiki. Võrdsus aga ei tähenda, et me oleksime seal ühesugused. Üks kauneimast asjust Jumala loomistöös on just see, et me oleme samaväärsed, aga erinevad. Meil on põhjusega erinevad annid ja erinevad natuurid, millega võime rikastada teiste inimeste elu.

3. Kas taevas on loomi? Kas mu kass saab taevasse?

Eelkõige lapsed arutlevad sageli, mis nende lemmikutest saab. Sellele küsimusele on antud erinevaid vastuseid. Jesaja raamatus öeldakse: «Hunt ja tall käivad koos karjas, lõvi sööb õlgi nagu veis ja mao toiduks on põrm: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel.» (Js 65:25) Mõned peavad seda piiblikohta otseseks viiteks taevale. Kindlat vastust siiski ei ole.

4. Kas me teame taevas kõike? Kas viimaks saame vastused selles maailmas lahtiseks jäänud küsimustele?

Üksnes Jumal teab kõike, seega ei saa meie iial kõike teada. Ka inglid mitte. Ometigi saame igavikus vastuseid küsimustele, mis selles maailmas jäid arusaamatuks. Paljud usklikud lohutavad raskustes teineteist lootusega, et taevas saame teada, miks mingi kurb sündmus meie elus aset leidis. Teisalt tuleks mõista, et siis ei ole meil isegi vajadust teada ja mäletada möödanikku. Jeesus tõotab: «Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi.» (Jh 16:22–23)

5. Kas taevas on meil tunded? Kui jah, miks me siis ei kurvasta nende pärast, kes on läinud hukatusse?

Eelmise vastuse piiblikoht sobib vastuseks ka siin: meie südamed on täidetud rõõmuga, mida mitte keegi ei saa meilt võtta. See tähendab, et taevas tunneme tohutut rõõmu, mida mitte keegi ei saa ära võtta. Ka Mäejutluses öeldakse: «Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerda!» (Lk 6:21) Taevas ei ole midagi halba. Kõik valupisarad on kuivatatud – küll aga võib olla, et nutame mõnikord rõõmust. Kas sinu palgele võiksid olla rõõmupisarad, kui kohtad Jumalat esimest korda palgest palgesse?

Kuna me ei saa Jumala juures kogeda kurbust, siis me ei kurvasta hukatusse läinute pärast. Me ei meenuta ka möödunut ega kahetse asju, mida tegime või jätsime tegemata. Aeg selles maailmas tähendab võimalust tegutseda selle nimel, et võimalikult paljud võiksid ühel päeval jõuda igavesse rõõmu.

Mitte keegi ei ole iseendast taevast väärt, kõik on väärt hukatust. Ometigi astus Jeesus ristipuule, et kõik inimesed võiksid pääseda. Jumal ei taha, et üksi inimene hukkuks (1Tm 2:3–4; 2Pt 3:9). Meie ülesanne on seda sõnumit jagada, ka neile kõige lähedasematele, kellega koos kõige enam igatseme jagada taevast kodu.

Ajalehest Uusi Tie, 18.11.2022 tõlkinud Illimar Toomet

«Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse! Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.» – Jeesus

Jeesus rääkis hukatusest üllatavalt palju ning jahmatavalt tõsisel toonil. Ta hoiatas inimesi, et kui nad päästet vastu ei võta, võivad nad sattuda põrgusse.

Hukatus on inimajaloo jooksul paelunud ja hirmutanud lugematul hulgal inimesi. Tänapäeval kaaluvad mõned, kas nõrgematele inimestele, näiteks lastele, peaks sellest üldse rääkima. Teised omakorda leiavad, et kogu põrgut puudutav õpetus tuleks kõrvale lükata või vähemalt kohendada see tänapäevale sobivamaks.

Klassikalise õpetuse kohaselt on põrgu igavene karistus, mis saab osale inimestest osaks ning millest sinna saadetul ei ole võimalik vabaneda. Taolist õpetust on peetud ebaõiglaseks kahel põhjusel.

Esiteks. Et karistus oleks aus, peaks inimene hukatusse minemise pärast olema vastutav. Aga kuidas saab inimene, kes ei ole Jeesusest iial midagi kuulnudki, vastutada oma hukatusse minemise eest?  Teiseks. Põrgut on peetud mõõdutundetult rängaks karistuseks. Kuidas saab ajalike pattudega pälvida igavese karistuse?

Ise valitud hukatus?

Oma fiktiivses romaanis Suur lahutus kirjutab kristlik mõtleja C. S. Lewis: «Lõppude lõpuks on vaid kahte liiki inimesi: neid, kes ütlevad Jumalale: «Sinu tahtmine sündigu» ja need, kellele Jumal ütleb: «Sinu tahtmine sündigu.» Kõik põrgus olijad on valinud viimase.»

Hukatus tähendab oma olemuselt igavest lahusolekut Jumalast. Kui inimene ei ole oma maiseski elus tahtnud Loojaga tegemist teha, miks ta peaks tahtma seda igavikus?

Põrgus kistakse inimesed üha sügavamale oma pattude keerisesse. Sellisena on põrgu otsekui maise elu jätk. Sageli öeldakse, et inimese keerukad iseloomuomadused vanusega ainult süvenevad: näiteks kibestunu kibestub veel enam, kõrk muutub veel kõrgimaks ja ahne veel ahnemaks. Kui mõelda, mis saab taolisest inimesest igavikus: kibestumisest, uhkusest ja ahnusest saab tema põrgu. Kui ta oleks olnud Jeesuse oma, oleks ta taevas vabanenud kõigist patu ahelaist.

Mõte ise valitud hukatusest ei lahenda veel probleemi, mis on seotud nendega, kes ühel või teisel põhjusel pole evangeeliumist kuulnud. On hea meeles pidada, et Piibli järgi on iga inimene juba eelduslikult teel hukatusse, mida ta on väärt oma kurjade tegude pärast. Samas õpetab Piibel, et inimesel on võimalik pääseda hukatusest usu kaudu, tänu Kristuse lepitustööle. Inimene ei saa ise hakata uskuma, see on Püha Vaimu and. Siit kerkib omakorda küsimus, kuidas saab inimene valida üksnes hukatust ja uskmatust, mitte aga taevast ja usku.

Päästet pakutakse kõigile inimestele. See on kingitus, seda ei saa endale nõuda või võtta. Siiski saab inimene selle tagasi lükata. Päästest rääkimine on kristlastele antud ülesanne. Me vastutame selle eest, et igaüks võiks kuulda evangeeliumi. Aga ka siis, kui teeksime kõik, et evangeeliumi inimesteni viia, on neid, kellel on inimlikult võimatu seda kuulda: näiteks enne sündi surnud lapsed. Nende puhul ei ole muud alternatiivi, kui uskuda, et nad on hea ja õiglase Jumala kätes.

Ajutine karistus?

Inimlikus maailmas määratakse vangistus kuriteo raskuse järgi. Mõnede arvates on ajaliku patu igavene karistus ebaõiglane. Sellepärast on väidetud, et põrgu ei olegi igavene, vaid inimene kaob olematusse kas kohe pärast surma või olles kandnud teatud karistuse.

Ometigi on inimene loodud igaveseks olendiks. Pärast surma algab igavik, kus ei ole aega. Sellepärast ei ole võimalik surmajärgne ajalik, piiratud kestusega karistus.

Pealegi tuleks meeles pidada, et me vaatleme patte inimlikust vaatenurgast ega tarvitse vältimatult isegi õieti mõista patu ohtlikkust. Patuks võidakse pidada üksikuid tegusid või lahusolekut Jumalast. Kurjad teod, mis erinevatel inimestel ilmnevad erinevalt, lähtuvad inimese südamest, mis on lahus Jumalast. Ilma Jeesuseta ei jää inimene püsima püha ja õiglase Jumala ees, kelle õiglus on nagu tuli, mis inimese põletab.

Jumal tahab, et kõik pääseksid

Viimasel ajal on üha enam võtnud maad arusaam, mida nimetatakse universalismiks. Selle kohaselt pääseb iga inimene viimaks taevasse. Kummatigi leidub Piiblis universalismile väga vähe tuge, sest näiteks Jeesuse kõnedest ilmneb, et teatud inimesed lähevad põrgusse. Miks muidu ta selle eest nii rõhutatult hoiatab? See õpetus on problemaatiline ka Jumala õigluse seisukohast: kas selline Jumal, kes ei pane inimesi vastutama nende tegude eest, saab olla hea?

Osa universalistide arvates toetab universalismi see, et Piibli järgi tahab Jumal, et kõik inimesed pääseksid (1Tm 2:4). Põrgu on juba algusest mõeldud karistuseks Saatanale ja tema inglitele (Mt 25:41). Jumal läkitas oma ainsa Poja maailma, et mitte keegi, kes Temasse usub, ei hukkuks (Jh 3:16).

Neis kohtades ei räägita siiski mitte kõigi inimeste pääsemisest, vaid osutatakse pääseteed, kes on Jeesus Kristus. Mingil põhjusel ei võta kõik päästet vastu. Samas on hea meeles pidada, et me ei näe inimeste südametesse, seega ei peaks me hakkama ise kedagi hukatusse mõistma.

Taevas võime leida ka üllatusi. Kuulsin ükskord üht tõestisündinud lugu mehest, kes oli mures oma lähedase saatuse pärast. Mees oli teda enne surma külastanud ja rääkinud Jeesusest, aga lähedane oli ta minema ajanud. Seejärel see lähedane suri ja mees rääkis vaimulikule oma murest, et nad taevas ei kohtugi. Siis aga rääkis vaimulik, et seesama lähedane oli just enne surma kutsunud ta enda juurde, et pihtida ja saada armulauda.

Ei ole väär palvetada ja loota iga inimese pääsemist. Rääkigem siis julgesti evangeeliumi ja palvetagem selle levimise pärast, et võimalikult paljud võiksid uskuda ja pääseda.

Ajalehest Uusi Tie, 11.11.2022 tõlkinud Illimar Toomet

Uues Testamendis on ligikaudu 300 Jeesuse tagasituleku teemat riivamisi või otseselt puudutavat kohta. Kristliku usu jaoks on tegemist keskse teemaga.

Kreekakeelne sõna parousia on leitav evangeeliumide vahendatud Jeesuse kõnedes (Mt 24:3,27,37,39). Antiik-Roomas viidati paruusiaga keisri ametlikule külaskäigule mingis linnas. Keisri teenijatel tuli kiirustada teda vastu võtma, et ühineda piduliku protsessiooniga. Jeesuse teine tulemine ongi suur pidu- ja rõõmupäev just neile, kes juba on Tema teenijad, ning veel enamgi – nimelt Kuningate Kuninga sõbrad. Neil ei ole midagi karta. Loodetavasti toobki kõne Jeesuse tagasitulemisest kristlase mõtteis esile lootuse ja rõõmu.

Kannatlikkus saab oma tasu

Esimest korda tuli Jumala Poeg maa peale abitu inimlapsena. Tema teine tulemine saab olema silmapaistev ning kõigile inimestele ilmne. Vägi ja kirkus ümbritsevad Kristust välgusähvatusena, mis ei jää märkamatuks mitte kellelegi (Mt 24:27–30).

Uues Testamendis on Jeesuse tagasitulekust riivamisi või otseselt rääkivaid kohti ligikaudu 300. Kristliku usu jaoks on tegemist keskse teemaga. Kristlik õpetus paruusiast on talletatud ka varajastes usutunnistustes: Jeesus löödi meie eest risti, suri, aga tõusis surnuist. Ta läks üles taevasse ning valitseb nüüd Isa paremal käel. Ta «tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle» (Nikaia usutunnistus).

Kui kristlased räägivad Jeesuse tagasitulekust maa peale, võidakse neid pidada lapsikuks. Üsna paljud meist mäletavad tänavapostidel olnud kuulutusi «Jeesus tuleb – kas oled valmis?» On lihtne pilgata, sest paar tuhat aastat on ju oodatud. Siiski on paljud kristlased ka varasematel sajanditel Jeesuse tulekut innukalt oodanud. Aga ka kannatamatus ja pettumus on täiesti arusaadavad reaktsioonid. Märke sellest oli juba esimeste kristlaste seas. Nemad ootasid paruusiat oma eluajal (1Ts 4:13–18). Apostel Peetrus julgustas Jeesuse järgijaid: «Issand ei viivita tõotust täitmast, … vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele.» (2Pt 3:9)

Rõhk on asetatud Issanda kannatlikkusele. Jumal tahab, et evangeelium võiks jõuda võimalikult ulatuslikult kõikide rahvaste ja keelemurreteni. Jumal tahab anda kristlastele lisaaega täitmaks misjoniülesannet selle hetkeni, mida Ta peab piisavaks enne Kristuse tagasitulekut (Mt 24:14).

Isa teab

Jeesus rõhutas, et mitte keegi, isegi Tema ise ei tea, millal paruusia toimub (Mt 24:36). Siiski tahtis Jumal, et inimesed teaksid, et Jeesus naaseb kuninga ja kohtunikuna (Mt 25:31–46). Ka inglitele on ilmutatud mõningaid seiku Jeesuse tagasituleku kohta: Nõnda nagu Jeesust nähti minevat üles taevasse, samal kombel tuleb Ta maa peale ka tagasi (Ap 1:8–14)

Praegusel ajal kardab nii mõnigi inimene tuumasõja puhkemist. Julgen arvata, et maailm ei lõpe mitte ühegi türanni otsusega kasutada massihävitusrelvi. Piibli järgi on Jeesuse tagasitulekul inimesed veel siin, maa peal (Mt 24:34), ehkki selles salmis kasutatud mõistega «sugupõlv» (kreeka k genea) viitas Jeesus otseselt valitud rahvale, juutidele. Viimselt valitseb kogu maailma üksnes selle Looja ja Lunastaja. Tema teada ja määrata on ka selle maailma lõppemine ja viimne kohus, mis on vabastav ja kindel hetk Jumala lastele: Jeesuse lepitava vere pärast võime olla kindlad, et meie patud on andeks antud ning me pääseme taevasesse koju. Teenimatu arm teeb meid õigeks.

Ära mine katusele, ära põgene naudingutesse

Mis rõõmustaks Issandat, kui Ta maailma tagasi tuleb? Vaevalt see, et ronime valgetes rüüdes katusele Tema saabumist ootama. Või et jätame oma maised ülesanded ja kohustused ja eraldume vaikusesse mõtisklema selle üle, millal Jeesus täpselt tuleb.

Jeesus võrdles oma naasmist varga tulekuga (Mt 24:43). Kui majaisand teaks varga tulekust, siis ta ei magaks. Jeesus naaseb hetkel, mida keegi ette ei näe. Parim ettevalmistus Tema tulekuks on julgelt ja ustavalt täita oma teenimisülesandeid ja kutsumust.

Teisalt võib ohtlikuks osutuda seegi, et me ei taha Jeesuse teisest tulemisest ja viimsest kohtust enam kuuldagi ja võtame endale vabaduse teha asju, mis pole Issandale meele järgi. Pühendume naudingutele ja matame end muredesse. Vaimne pankrott pole parem katusel Issanda ootamisest. Tõde ja õige tee on teistsugused. Selle juurde kuuluvad kaine usk ja arusaamine sellest, kuidas peame lõpuajal elama.

Kristust oodatakse kristlaste seas niikaua, kuni Kristus aus naaseb. Jeesus kutsus oma järgijaid üles valmistuma ja ootama tema tagasitulekut. Kristuse ootamine kuulub loomulikul viisil kristlase ellu. Oodates saame teha veel palju head ja võibolla seekaudu ka kiirendada meie Issanda tulekut.

Ajalehest Uusi Tie, 4.11.2022 tõlkinud Illimar Toomet