-
Toeta Meie kiriku väljaandmist!
Lubage mul teie käest küsida: mis on luterliku pühakirjaseletuse eripära? Arvatavasti te ütlete, et see on rõhuasetus Pühakirjale kui autoriteetsele Jumala Sõnale ning et Piibel on meie jaoks kristliku õpetuse ja elu ainus allikas ja norm. Kuid kas see on just meile ainuomane pühakirjakäsitus? Ka teised kristlikud konfessioonid rõhutavad Pühakirja autoriteeti. Ma arvan, et enamik luterlikke pastoreid vastaks pärast hetkelist mõttepausi, et selleks on seaduse ja evangeeliumi õige eristamine. See on tõepoolest väga oluline selle jaoks, kuidas me Pühakirja alusel jutlustame ja õpetame.
Kuid minu arvates pole siiski seaduse ja evangeeliumi eristamine nii oluline mitte selle jaoks, kuidas Pühakirja tähendust mõista, kuivõrd selle jaoks, kuidas piibliteksti kiriku elus rakendada. Tegelikult ma hoiatan tulevasi pastoreid, et ma ei õpeta piibliseletamise käigus seaduse ja evangeeliumi eristamisele liiga vara keskenduma; selle asemel, et püüda seletatavat teksti mõista, on meil seaduse ja evangeeliumi eristamise võtmes valmiskirjutatud jutlus mõttes juba olemas ning me vajame piiblitekstilt vaid paari detaili nii seaduse kui evangeeliumi jutlustamiseks, ja juba me olemegi teel kantslisse. Ma kinnitan teile, et ma pean seaduse ja evangeeliumi eristamist oluliseks ja kasutan seda Pühakirja õpetamisel ja selle üle jutlustamisel, kuid see pole minu jaoks piibliseletamise juures mitte kõige olulisem.
Lutheri kristotsentriline pühakirjaseletus
Peatselt me tähistame taas usupuhastuspüha. Me oleme küll tänulikud Martin Lutheri eepilisele tunnistusele Kristusest, kuid kas pole pühakirjaseletuse juures veel midagi kesksemat kui seaduse ja evangeeliumi eristamine, mis on nii iseloomulik Lutherile ja seetõttu ka luterlastele?
Luther on kunagi kirjutanud: «Kogu Pühakiri on puhas Kristus».[1] Ma väidan, et see tabav ütlus võtab suurepäraselt kokku selle, mis meie arusaama kohaselt on Pühakirja seletamisel keskne. Ühes Lutheriga näeme ja kuulutame ka meie Kristust, kes on kõikjal Pühakirjas, nii neljas evangeeliumis, apostlite kirjades kui Mooseses ja Prohvetites ning koguni Õpetussõnades ja Estri raamatus. Luther on mujal väitnud: «Jumal tahab iseäranis seda, et me tunneksime Teda Pojas antud ilmutuses, nagu nähtub läbi kogu Vana ja Uue Testamendi. Kõik juhatab meid Poja juurde.»[2]
Lutheri seletusviisi on õigusega nimetatud kristotsentriliseks. Luther õpetas, et meil tuleb üksikuid sõnu ja fraase seletada Pühakirjas ilmutatud kesksete tõsiasjade, nimelt Poja õndsakstegeva inimesekssaamise, surma ning ülestõusmise valguses, mis on sündinud maailma, sealhulgas ka meie lunastamiseks. Meil tuleb mõista kogu Pühakirjas antud ilmutust just nimelt Kristuse, Tema isiku ja töö kaudu.
Lutheri kristotsentriline pühakirjaseletus on rajatud veendumusele, et Uue Testamendi raamatud, eriti aga neli evangeeliumi, on meile abiks Vana Testamendi seletamisel. Teadmine, et Iisraeli Jumal ja Jeesus on sama Jumal, kes suri ja üles tõusis, aitas Lutheril näha Kristust kõikjal VT-s. Ta koguni väljendab seda kujundlikult nõnda, et VT on nagu sõim, milles lebab Kristus. Kuulakem, mida Luther ütleb:
«[Evangeeliumid ja epistlid] tahavad olla meie teejuhiks ja juhatada meid prohvetite ja Moosese kirjutiste juurde Vanas Testamendis, nii et me võiksime sealt lugeda ja näha, kuidas Kristus on mähitud ja asetatud sõime, see on, kuidas me Teda prohvetite kirjutistes leiame. See on nii selleks, et inimesed nagu meie peaksime lugedes ja õppides harjutama ja nägema, mis Kristus on, milleks Ta on antud, kuidas Teda on tõotatud ja kuidas kogu Pühakiri Tema poole ajab.»[3]
Lutheri jaoks oli UT ilmutus, eriti neljas evangeeliumis kirjeldatav Jeesuse tegevus, kogu ülejäänud Pühakirja mõistmise lähtekohaks. Kui me tunneme hästi evangeeliumide Kristust, siis me oleme ka varmad Teda nägema ja kuulma kus tahes mujal Pühakirjas. See lihaks ja vereks saanud Kristus, kes elas ja suri inimkonna lunastamiseks, on Jumal, kes tegutseb, kõneleb ja kuulutab oma tulekust Moosese ja prohvetite juures.
Luther mõistis, kui oluline on Kristusega siduda kogu Pühakirja, sealhulgas käskude seletamine. Me ei pruugi näha erilist seost Pühakirjas esitatud käskude seletamise ja Kristuse vahel, kuna me rakendame seaduse ja evangeeliumi eristamist seletamisprotsessi liiga varajases staadiumis. Kuid kuulakem taas, mida Luther selle kohta ütleb:
«Lühidalt, Kristus on Issand, mitte sulane, Ta on hingamispäeva, seaduse ja kõikide asjade Issand. Pühakirja tuleb mõista Kristuse kasuks, mitte Tema vastu. Seepärast peab Pühakiri Temale osutama või seda ei saa pidada tõeliseks Pühakirjaks. Kui näiteks öeldakse: «Täitke mu käske!», tuleb seda mõista nii, et just Kristus käsib neid pidada Temas või usus Temasse. «Armasta Issandat, oma Jumalat» jne – ilmselgelt [tuleb seda teha] Kristuses või usus Kristusesse, sest «minust lahus ei suuda te midagi teha». «Tee seda, siis sa jääd elama» [tähendab] mõistagi: «tee seda minus», sest muidu ei suuda sa seda teha, vaid talitad just vastupidiselt.»[4]
Luther ei pea Kristust üksnes kogu Pühakirja läbivaks kuldseks niidiks. See tuleb hästi esile tema mõtteavalduses: «Võtke Kristus Pühakirjast välja ja vaadake, mis selles üldse alles jääb.»[5]
Pühakirja antropotsentriline ja teotsentriline tõlgendamine
Miks ma rõhutan kristotsentrilist seletusviisi kui luterlastele eriomast ja luterliku identiteedi seisukohalt koguni keskset lähenemist Pühakirjale? Aga sellepärast, et antropotsentriline ja teotsentriline lähenemisviis kutsuvad meid seadma oma pühakirjaseletuse, jutluse ja õpetuse keskmesse hoopis midagi muud kui Kristust, Tema lihakssaanud ihu, Tema surma patuste eest ja Tema ülestõusmist. Luteri pastorid ei saa abimaterjalina kasutada paljusid piiblikommentaare, olgu need siis kirjutatud liberaalsete ja kriitiliste või konservatiivsete evangelikaalsete õpetlaste poolt.[6] See kehtib eriti selle kohta, kuidas nad seletavad Vana Testamenti. Kui viimatimainitud hoiatavad VT kristotsentrilise eksegeesi kui Iisraeli pühakirja õigustamatu ja ebakohase «kristianiseerimise» eest, siis esimesed mõistavad selle lausa hukka. Mõlemad näevad sedalaadi eksegeesi eisegeesina, mille abil Kristus Vanasse Testamenti sisse loetakse. Nad kutsuvad üliõpilasi keskenduma vaid autori niinimetatud algsele sõnumile selle algses kontekstis, heites kõrvale UT kui hermeneutilise teejuhi VT juurde. Liberaalseid piiblikriitikuid esindab näiteks Joseph Webbs, kes kutsub kristlikke jutlustajaid koguni lahti ütlema mõttest, et Vana Testament – mida ta meelsamini nimetab «Heebrea Piibliks» – Kristusest või isegi Jumalast üldse kõneleb:
«Niisiis on kristlikul kuulutusel Heebrea Piiblist nii mõndagi ammutada… Kuid mitte seetõttu, et Heebrea Piibel kõneleks Kristusest, mida ta ei tee. Ka mitte sellepärast, et Heebrea Piibel kõneleb Jumalast või sellest, mida «me võime Jumala kohta õppida», vaid et see jutustab inimese seisukorrast, eripalgelistest jumala-müütidest, sellest, kuidas toime tulla hea ja kurjaga ning võitlustest, mis kaasnevad üksteise kõrval elamisega.»[7]
Webb hülgab nii kristotsentrilise kui teotsentrilise seletusviisi ja eelistab selle asemel kaitsta antropotsentrilist interpretatsiooni – osundagem teda veel kord: «see jutustab inimese seisukorrast». Pühakirja antropotsentriline seletamine on Ühendriikides paljudes peavoolu konfessioonides, sealhulgas mõnedes suurtes evangelikaalsetes megakirikutes jõuliselt esile tulnud. Pühakirja nähakse käsiraamatuna, mis peab aitama kristlasel elu mõtet leida ja tema inimlikke võimeid arendama. Taoline seletusviis leiab Pühakirjast mitte Kristuse, vaid «inimese seisukorra». Ma võin teile kinnitada, et inimese seisukord on nähtav kõikjal meid ümbritsevas maailmas, meil pole vaja seda Piiblist tundma õppida. Pühakiri aitab meil mõista inimese seisukorda kui patu kütkeis olemist, kuid tema siht ja eesmärk on Kristuse ilmutamine. Kristus on leitav Pühakirjast, ristimisnõust ja altarilt; just seal on Ta tõotanud ligi olla ja meil tuleb Teda kuulutada, nii et Ta saaks armulikult meie juurde astuda meie inimlikus seisukorras, nagu see on meie ümber ja meie sees.
Kuigi konservatiivsed evangelikaalid ja reformeeritud piibliseletajad püüavad sageli antropotsentrilist interpretatsiooni vältida, eelistavad nad VT kristotsentrilisele seletamisele teotsentrilist seletusviisi. Näiteks hoiatab üks konservatiivne hermeneutikaõpik:
«Samal ajal peab piibliseletaja olema äärmiselt ettevaatlik, et vältida VT ebaõiget kristianiseerimist. [VT-ga] paralleelseid UT lõike ei tohiks kasutada selleks, et panna VT õpetama UT tõdesid. Varases kirikus oli tendents – mis jätkus pärast reformatsiooni protestantide juures – lugeda VT tekstidesse sisse UT teoloogilisi kontseptsioone. Me peame seda viga vältima; meie esmaülesanne on alati teksti mõistmine selle enda seisukohalt, nagu selle kirjutaja ja lugejad seda mõistsid.»[8]
Mõistagi on igas hereesias oma tõemoment. Piibliseletaja peaks alustama VT-st ja selle ajaloolisest kontekstist, selle asemel et otsida sellele vastavaid kohti UT-s. Aga enne, kui te hakkate arvama, et ma olen selle õpiku suhtes liiga karm, kuulake, kuidas ülaltoodud tsitaadis esitatud hoiatust järgnevalt illustreeritakse:
«Oma karjääri alguses tehti ühele autoritest väga piinlikul moel selgeks, kui valdav see praktika [ebaõige kristianiseerimine] kristlaste seas jätkuvalt on. Pärast jutlust Jeremia kutsumise üle, kus ta rõhutas Jumala kutsele vastamise tähtsust ka tänapäeval, manitses teda kirikuuksel üks otsekohene koguduseliige: «Noormees, kuuluta Kristust!» Enesekindel vastuväide «Aga ma ju tegin seda, söör!» ei veennud seda pahandatud kirikulist, kelle meelest peab iga VT tekstilõik seisma Kristuse-keskse evangeeliumisõnumi teenistuses. Kahjuks ei suuda tema ja teised temataolised taibata, et Jumala sõnum VT-s kiriku jaoks tänapäeval peab välja kasvama teksti enda sisemisest mõttest.»[9]
Enamik meist küsiks: kuidas saab mistahes VT tekstilõigu puhul mitte jutlustada Kristuse-keskset evangeeliumisõnumit? Aga pange tähele, kui hoolikalt eristavad autorid «Jumala sõnumit VT-s» ja «Kristuse-keskset evangeeliumisõnumit»; ilmselt nad ei taha, et me käsitleksime pühakirjateoloogiat kristoloogiliselt. Kuid teoloogia, mis ei ole kristotsentriline, ei ole piibellik teoloogia. See on iseloomulik reformeeritud teoloogiale. Seal, kus Luther nägi Pühakirja sisuna Kristuse päästetööd, pidas Calvin selleks Jumala suveräänsust ja oli arvamusel, et Pühakirja eesmärk on meis kuulekuse äratamine.
Vana Testamendi kristotsentriline seletamine Jeesuse ja apostlite juures
Ma tahaksin kõigepealt selgeks teha, et kristotsentrilist pühakirjaseletust ei mõelnud välja Luther või luterlased; see oli suuresti tagasipöördumine Jeesuse enda ja apostlite kirjaseletuse meetodi juurde, nagu me võime seda Uues Testamendis näha. Hästi tuntud on Luuka evangeeliumi 24. peatükis leiduv Emmause-lugu, kus Jeesus õpetab kahte jüngrit pühakirja mõistma, näidates neile, kuidas Kiri kõneleb Temast ja Ta päästetööst:
«Ja tema ütles neile: «Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?» Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib.»» (Lk 24:25–27; autori rõhutused)
Luukas rõhutab siin inklusiivsust, millega Jeesus jüngritega kõneldes viitas Moosesele ja Prohvetitele ja kõigile kirjadele. Mõistagi ei peatunud Ta üksikasjalikult iga VT raamatu juures, kuid Ta selgitas neile, kuidas kogu Pühakiri Temast tunnistab. See väljend saab selgeks jutustuse edenedes, kui Jeesus «avas nende mõistuse» kirjadest aru saama, mida Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides Tema kohta on kirjutatud:
«Siis ütles Jeesus neile: «Need on mu sõnad, mis ma teile rääkisin, kui ma olin alles teiega, et kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud.» (Lk 24:44; autori rõhutused)
Jeesus viitab siin ka Psalterile kui kirjadele, mis kõnelevad Kristusest. See ei tähenda ainult psalmi 2, 18 või 22, vaid kogu Psalterit. Issand, kes päästis Taaveti ja Iisraeli, on seesama Poeg, kes lunastas maailma oma surma ja ülestõusmisega. Kui psalmilaulja ülistab JHWH-d, siis ülistab ta Poega, kelles saab ilmsiks JHWH täius.
Aga kuidas vastavad Emmause jüngrid sedalaadi kristotsentrilisele pühakirjaseletusele, mida Jeesus neile esitas? Lk 24:32 öeldakse: «Ja nad ütlesid teineteisele: «Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?»» Piibel ei ole lihtsalt üks ajalooürik Iisraeli ja varakristluse tundmaõppimiseks. Piibel ei ole ka kõigest moraalialane käsiraamat perekonna-, kogukonna- ja riigielu korraldamiseks. Piibel on jumalik ilmutus Kolmainu Jumala päästetegudest ja -tööst Kristuses; Pühakirjas me kuuleme kõnelemas Poega ja näeme Teda tegutsemas nii armu osutamisel kui kohut mõistes, endastmõistetavalt Jeesuse surmas ja ülestõusmises. Kui me seletame Pühakirja kui Kristuse ilmutust, kõnetab ta patuse inimese kõige sügavamat vajadust olla oma Loojaga lepitatud. Kui Pühakirja seletatakse viisil, et me näeme ja kuuleme, kuidas Kristus meid Isaga lepitab, võime ka meie öelda: «Eks meie süda põlenud meie sees?»
Niisugust VT kristoloogilist seletust, mida Jeesus kasutab, võib näha ka Johannese evangeeliumis, eriti selle 5. peatüki lõpuosas. Kuulakem, mida Jeesus ütleb Jh 5:39–40: «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust. Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu.» Jeesus ütleb siin: «…just need on, mis tunnistavad minust.» Kuna Jeesus on igavene Poeg, kes ilmutab läbi ajaloo Isa, on Ta see Issand, kes kõneles Moosesega ja päästis Iisraeli. Pangem tähele, kuidas Ta sellest kõneleb Jh 5:45–47: «Ometi ärge arvake, et mina hakkan teid Isa ees süüdistama. See, kes teid süüdistab, on hoopis Mooses, kelle peale te oma lootuse olete pannud, sest kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust. Aga kui te isegi tema kirju ei usu, kuidas te siis saate uskuda minu sõnu?» Osundades Jh 5:46 ütlust Moosese kohta, kirjutas Luther: «Seal, kus ta kõneleb Jumalast ja Messiast, kirjutas ta [Mooses] kõikjal oma raamatus tõepoolest Kristusest.»[10]
Kui me kuulame Issanda häält Mooseses ja Prohvetites ning seejärel Jeesuse häält evangeeliumides, siis me kuuleme ühte ja sedasama häält. Just sellepärast Jeesus ütleb: «Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest» (Jh 10:27–28). Mooses ei kõnele Pojast ainult siis, kui ta kuulutab ette seemet, kelle läbi õnnistatakse kõiki rahvaid, vaid ka siis, kui ta kirjutab: «Alguses lõi Jumal taeva ja maa», «Seal ilmutas ennast temale Issanda ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast» ja «Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus». Mooses kõneleb Pojast kogu Pentateuhis, mitte ainult üksikutes ettekuulutustes; Jeesus ütleb meile: «Mooses on kirjutanud minust». Johannese 8. peatükis ütleb Jeesus, et Ta on suhelnud Aabrahamiga – ka sellest on Mooses kirjutanud (Jh 8:56–59). Johannes tunnistab sellest oma evangeeliumi sissejuhatuse lõpuosas: «Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud» (Jh 1:18). Kahtlemata kehtib see väide alates inkarnatsioonist kuni viimsepäevani, kuid niisamuti on see tõsi loomisest inkarnatsioonini. Vana Testamendi pühakirjas me näeme ja kuuleme Poega. Ja nagu Jeesus Filippusele teada andis (Jh 14:9) – kui me näeme ja kuuleme Poega, siis me näeme ja kuuleme ka Isa.
Niisugune VT kristotsentriline seletamine on iseloomulik ka apostel Paulusele pärast tema pöördumist. See tuleb selgesti esile 1Kr 10:1–11, kus ta räägib Kristuse ligiolust Iisraeli ajaloos. Kristus oli Iisraeliga, teda kõige tarvilikuga varustades ja vajaduse korral karistades. Kuid eriti just 2Kr 3:12–4:6 avaldub Pauluse hermeneutiline VT käsitlus. Ta kõneleb VT-st kui kinnikaetud raamatust, kuni me hakkame uskuma, et Kristus on Issand. Kui Looja, kes tõi valguse sellesse maailma, paistab meie südamesse, nõnda et VT-s nähtav Jumala kirkus saab nüüd nähtavaks Jeesuses, siis toob ka VT esile Kristuse paiste ja muudab meid Kristuse kujuliseks. Kuulakem, mida Paulus ütleb teises kirjas korintlastele:
«Et meil nüüd on niisugune lootus, siis võime toimida täie julgusega ega pane Moosese kombel katet oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv. Kuid nende mõtteviis on paadunud. Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. Tänapäevani, iga kord kui Moosest loetakse, lasub kate nende südamel. Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära. Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus. Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.
Sellepärast et meil on selline amet, nagu see on antud meile halastuse kaudu, me ei tüdi ära. Me oleme lahti öelnud häbiväärseist asjust, mida peidetakse, me ei kasuta riukaid ega moonuta Jumala sõna, vaid esitame end tõe avaldamisega kõikide inimeste südametunnistusele Jumala ees. Kui meie evangeelium on siiski kinni kaetud, siis on see kinni kaetud neile, kes hukkuvad, neile uskmatuile, kellel praeguse aja jumal on mõtted sõgestanud, nii et neile ei koida evangeeliumi valgus Kristuse kirkuses, kes on Jumala kuju. Me ei kuuluta ju iseendid, vaid Jeesust Kristust Issandana, endid aga teie sulastena Jeesuse pärast. Sest see, kes ütles: «Pimedusest paistku valgus!», on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.» (2Kr 3:12–4:6)
Paulus samastab Jumala nähtava kuju, keda võib näha kõikjal VT lugudes, Jumala kirkuse, kes kõneles Moosese ja Hesekieliga, ja Kristuse. Ilma ristimises antud Vaimuta ei suuda me mõista, et VT ilmutab Kristust. Kuid Vaimu anni abil kate kerkib ja me näeme, et Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal, Iisraeli Jumal, kes ilmus Siinail, on Issand Kristus. Kui Paulus ristiti ja ta sai Vaimu, langesid sõna otseses mõttes pimeduse soomused tema silmadelt ja ta ei seletanud Vana Testamenti enam kunagi teisiti. Nõnda osutub VT sõimeks, kus lebab Kristus, kes muudab meid omaenese kujuks.
Vana Testamendi kristotsentriline mõistmine luterlastel
Aga kuidas me Pühakirja kristotsentrilist seletust praktikas rakendame? Mööndes küll, et VT prohvetite ettekuulutused Kristuse tulemise kohta on olulised, tuleks meil siiski enam rõhutada Poja reaalpresentsi Vanas Testamendis.[11] «Reaalpresentsi» all pean ma silmas Jumal-Poja kuulmist ja nägemist VT-s. Jeesuse trinitaarne ilmutus peab kujundama ka meie arusaamist VT-st. Me ei pea tõsiselt võtma ainult Johannest, kes ütleb Jh 1:18: «Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud», vaid ka Jeesust, kui Ta ütleb: «Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa» (Jh 6:46). Aga meil tuleb tõsiselt võtta ka Paulust, kes Kl 1:15 nimetab igavest Poega nähtamatu Jumala kujuks.
Olles end UT abil niisuguse arusaamaga varustanud, tuleb meil kõiki Issanda ilmumisi VT-s pidada Poja ilmumisteks. Issanda ingel, Issanda kirkus, Issanda nimi, mis asuvad seaduselaekas ja templis, Issanda Sõna, mis tabab kohtumõistjaid ja prohveteid – see kõik on Poeg. Tänuväärsel kombel võime sellist VT kristotsentrilist tõlgendust leida ka mitmete varase kiriku eksegeetide juures. 2. sajandi keskpaiku kirjutanud Justinus Märter esitab niisuguse käsitluse kohta mitu näidet, ma osundan siinkohal neist kahte[12]:
«Järelikult pole ei Aabraham, Iisak, Jaakob ega ükski inimene näinud Isa ja kõikide asjade sõnulväljendamatut Issandat ning Kristust ennast, vaid ainult Teda, kes [Isa] tahtel on nii Jumal, Tema Poeg kui Ingel, tundes Tema ära sellest, et Ta seisab Isa teenistuses. Isa tahtel sündis neitsist seesama, kes oli kord kõnelenud Moosesega põlevas põõsas (Dial. 127,4).
Jumal sigitas iseendast enne kõike loodut Alguse, [kes oli] Temast endast lähtuv mingit laadi arukas Jõud, kes on kutsutud Pühast Vaimust, [kes on] nüüd Issanda kirkus, nüüd Poeg, nüüd Tarkus, siis jälle Ingel, siis Jumal ja siis Issand, Sõna, ja siis veel ühel korral Nuuni poeg Joosuale ilmudes nimetab Ta ennast Issanda sõjaväe vürstiks.» (Dial. 61,1)
Justinuse kristoloogia ei näe VT-s ainult prohvetite ettekuulutusi Kristuse tulemise kohta, vaid eeskätt Poja «reaalpresentsi» Jumala rahva elus kõikjal Vanas Testamendis. Niisugune kristotsentriline eksegees vastandub teravalt teotsentrilisele ja antropotsentrilisele eksegeesile, mis on omane enamikule nüüdisaegsetest eksegeetidest. Nagu ma ütlesin, ei ole Poja reaalpresentsi nägemine VT-s mingisugune uus asi, vaid see on kooskõlas luterliku pühakirjaseletusega. Luther ise on öelnud:
«Nõnda siis järeldub võimsalt ja vääramatult, et Jumal, kes juhtis Iisraeli rahva Egiptusest välja ja läbi Punase mere, kes näitas neile kõrbes teed pilvesambas päeval ja tulesambas öösel, kes toitis neid taevase leivaga ja kes saatis korda kõik need imed, millest Mooses oma raamatutes jutustab, kes nad niisamuti Kaanimaale viis ja neile kuningad ja preestrid ja kõik muu andis, on seesama Jumal ja mitte keegi teine kui Naatsareti Jeesus, neitsi Maarja poeg, keda me nimetame Kristuseks, oma Jumalaks ja Issandaks. [---] Nõndasamuti on Tema see, kes andis Moosesele Siinai mäel Kümme käsku, öeldes: Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt; sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval. Jah, Naatsareti Jeesus, kes suri meie eest ristipuul, on sama Jumal, kes ütleb esimeses käsus: Mina olen Issand, sinu Jumal.»[13]
Kui me oleme veendunud, et VT-s tegutseva ja kõneleva JHWH identiteedi seisukohalt on Poeg keskne, siis me saame ja peaksimegi VT tekstidele jutlustades ja neid õpetades esile tooma preeksistentse Poja. Selleks ei pea meil tegemist olema messianistliku või tüpoloogilise prohvetikuulutusega, samuti pole tarvidust tõmmata üksikasjalikke paralleele VT Jumala ja UT Kristuse vahel. Pigemini peaksime laskma kogudusel näha Jeesust, näidates Poja reaalpresentsi antud VT tekstis. Niisugune kristotsentriline arusaam VT-st lubab meil demonstreerida Jeesuse sõnades sisalduvat tõde: «sest kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust» (Jh 5:46). Seoses Isast ja Pojast kõnelevate tekstidega ütleb Luther: «Aga kui isik, kes kõneleb, ei ole selge, ja kui ilmselgelt on tegemist ainult ühe isikuga, siis võid sa järgida ülaltoodud reeglit ja olla kindel, et sa ei eksi, kui sa tõlgendad JHWH nime selliselt, et see osutab Issandale Jeesuse Kristusele, Jumala Pojale.»[14]
Muidugi ei peaks me üksnes Moosese juurde jääma. Nii nagu UT aitab meil seletada VT-d, nõnda tuleks meil juhatada inimesed nägema, et VT-s esineva Poja sõnades ja tegudes on varjul UT lihakssaanud Kristus, kes löödi risti, suri ja tõusis üles kolmandal päeval. Jeesus ei ilmutanud ainult seda, et JHWH on Isa ja Poeg ja Püha Vaim, vaid Ta näitas ka seda, kes JHWH tõeliselt on, kui Teda ristile ülendati ja Ta andis oma elu maailma elu eest. Seesama Jeesus jätkab oma tööd meie juures armuvahendite läbi. Luther ei jäänud VT-d käsitledes kunagi teksti autori ja ajastu juurde pidama, vaid ta seletas seda Jeesuse uustestamentliku ilmutuse ja kiriku sakramentaalses elus jätkuva ilmutuse valguses. Lugege tema kommentaare Genesise kohta! Luther seletab Genesist, kuid igal leheküljel me kohtame ka UT Kristust ja kiriku sakramentaalse elu Kristust.
Vahest on meil kasu kolmest lühikesest näitest mõnede VT tekstide kristoloogilise seletamise kohta. Neist esimene on võetud Joosua raamatu 3. peatükist – see on meile tuttav lugu sellest, kuidas Joosua juhtis Iisraeli rahva mööda kuiva maad läbi Jordani jõe. Kus on seal Kristus? Kristus oli Iisraeli rahvaga pilvesambas päeval ja tulesambas öösel. Tema aujärjeks oli telgis paiknev seaduselaegas. Niisamuti oli see Kristus, kes seaduselaeka sisenedes Jordani veed lahutas ja Iisraeli kuiva jalaga imelisel viisil Tõotatud maale juhtis, just nagu Ta oli tema päästnud neljakümne aasta eest Egiptuse käest Punasest merest läbi minnes. See oli seesama Poeg, kes sai inimeseks ja astus Jordanisse, et võtta enese peale kogu maailma patt ja päästa kõik inimesed. Tema on seesama, kes tegi ristist oma armujärje, valades sellel oma vere, et avada meile tee taevasse. Niisamuti tuli ja päästis Ta meid meie ristimisel vee kaudu, viies meid surmast ellu, patust armusse ja põrgust taevasse. Nagu näete, kuulutan ma selle teksti alusel ja kogu UT ning kiriku elutegelikkuse valguses Kristuse reaalsust.
Minu teine näide pärineb Joona raamatust, mis on samuti hästi tuntud. Kus on Kristus Joona raamatus? – Ta on Jumal, kes käskis Joonal minna Niineve linnale jutlustama. Kui Joona aga põgeneb, on Kristus see Jumal, kes ta üles otsib ja teda suure kala kõhus kolm päeva imeliselt kaitseb. Ja Kristus, kes kolme päeva möödudes päästab Joona imeväärselt kala kõhust, on seesama, kes risti löödi ja kolm päeva hauas viibis ning seejärel imelisel viisil üles tõusis ja lunastas surmast mitte ainult ühe suure linna, vaid terve maailma. Aga seesama Kristus saab oma surmas üheks ka meiega, päästes meid nõnda imeliselt patu- ja surmahauast, kui me püha ristimise läbi patule sureme ja igavesele elule üles tõuseme.
Minu kolmas näide pärineb Õpetussõnadest. Kust me leiame Kristuse selles raamatus? Õpetussõnade autor ütleb, et Issanda kartus on tarkuse algus. «Kartus» on siin usu sünonüüm. Tarkust tuleb otsida meist väljaspool, lootes Issanda peale. Kuid Issand, kelle peale me loodame, ei ole keegi muu kui Poeg, kelle Paulus samastab Jumala tarkusega (vrd 1Kr 1:24 – tlk). Õpetussõnade moraalialased nõuanded on antud selles arusaamises, et ainult Issanda Jeesuse Kristuse peale lootes võime me pühaks saada; mida meie ei suuda, seda võib ja teeb meie juures Kristus. Veel enam, me näeme Jumala tarkust lihakssaanud Jeesuses. Me näeme jumalikku tarkust ka risti narruses. Nii Pühakirjas kui pühal õhtusöömaajal toidetakse meid tarkusega ülevalt – Kristusega –, et me selle tarkusega elaksime armastava Jumalinimese elu.
Uue Testamendi kristotsentriline mõistmine luterlastel
Me peatusime pikalt Vana Testamendi juures. Võidakse arvata, et Uut Testamenti on palju hõlpsam kristotsentriliselt lugeda. Kuigi Uues Testamendis räägitakse paljudes kohtades Kristusest otse, ei tähenda see siiski, et kõik kristlased kuulutavad UT alusel Kristust ja Tema päästetööd. Vastupidi, kõrvuti Uue Testamendi antropotsentrilise seletamisega tuleb sageli ette ka palju radikaalsemaid (feministlikke, homoseksuaalseid, liberatsionalistlikke, sotsiaalse õigluse vaatepunktist lähtuvaid) või siis traditsionaalsemaid (moralistlikke, pühitsusele orienteeritud) käsitlusi. Kuid mitte igasugune seletusviis, kus Kristust mainitakse, ei ole kristotsentriline, kui ta ei keskendu Kristuse päästetööle, mis lunastab maailma patust ja surmast.
Aga kuidas me peaksime siis Uue Testamendi tekste kristotsentriliselt seletama? Lutheri eeskujul alustagem neljast evangeeliumist, mis sisaldavad Jeesuse eluga seotud jutustusi. Ülejäänud UT tekstid, nimelt Apostlite tegude raamat, apostlite kirjad ja Ilmutusraamat eeldavad ja on rajatud evangeeliumides esitatud kuulutusele Jeesuse elust, surmast ja ülestõusmisest. Evangeeliumide narratiiv keskendub omakorda Jeesuse surmale ja ülestõusmisele. Iga evangeeliumidest võetud tekstilõik või mistahes UT tekst annab võimaluse kuulutada Jeesuse surma ja ülestõusmist. Ja iga evangeeliumide või kirjade tekstilõiku tuleb seletada Jeesuse surma ja ülestõusmise valguses. See ei ole eisegees, vaid eksegees ehk kristoloogilise tegelikkuse väljalugemine UT tekstidest, mis on neile eelduseks ja mis nende sisu rõhutab.
Ma toon oma seisukoha illustreerimiseks kaks näidet. Kahe nädala eest lugesin ma värskete seminaristide esseid teemal Matteuse 13. peatükis esitatud tähendamissõnad seemnest ja haputaignast. Kõikides esseedes analüüsiti hoolikalt teksti, sealhulgas Jeesuse enda seletust. Kõigis oli juttu sellest, kuidas Jumala sõna äratab usku ja toob esile selle viljad. See on hea algus, kuid nii ei seletata teksti kristotsentriliselt ega tehta Kristuse päästetööd nähtavaks ja kuuldavaks. Tekst ütleb, et seeme on sõnum Jumala riigist. Külvatud seeme on sõnum selle kohta, et Jumal on tulnud Kristuses taastama oma valitsust maa peal, st kogu langenud loodu üle. Külvatud seeme on sõnum patuste eest risti löödud ja ülestõusnud Kristusest. Pelgalt Kristuse mainimisest ei piisa.
Kuidas aga kristotsentriliselt seletada üleskutseid Jeesuse Mäejutluses või Pauluse kirjades? Neid tuleb seletada ristitute jumalateenistuse kontekstis. Kristuse surm ja ülestõusmine kui võit patu üle tuleb esile meie ristimises teostunud surmas patule ja ülestõusmises uuele elule Kristuses. Nendes tekstides räägitakse uuest elust, mis on Kristuse elu – elu, mis kingitakse meile ristimises ühenduse läbi Kristusega. Meile ei näidata ainult seda, milliseks me peame saama, vaid seda, kes me juba Kristuses oleme. Seda tähendabki eetilisi nõudeid sisaldavate tekstide kristotsentriline seletamine.
Ma oletan, et teie seas võib olla neid, kes ei pea mind tõeliseks luterlaseks, kui ma ei maini õigeksmõistmist. Luterlastena me ju tunnistame õigeksmõistmise keskset asendit. Kui me seletame Pühakirja kristotsentriliselt, siis ei keskendu me ainult Kristuse isikule, vaid samuti ja iseäranis ka Tema päästetööle ristil ja kirikus. Ja kui me Temale kuulekaks jäädes seletame Pühakirja, kuulutame me õigeksmõistmist, kuna me keskendume nii Kristuse õigeksmõistvale teole ristil üldises mõttes kui tööle, mida Ta teeb iga inimest individuaalselt õigeks mõistes, kui Ta meid jutlustamise, ristimise ja armulaua kaudu oma surmaga ühendab.
Viimaks veel üks märkus UT kristotsentrilise seletamise kohta. Me näeme, kuidas UT autorid on keskendunud kuulutusele Kristuse päästetööst, mis algas Tema maise teenimisega ning jätkub sõna ja sakramendi ametis. Kristotsentriline seletusviis rõhutab, et Kristuse päästetöö, millest evangeeliumid kõnelevad, ei piirdu üksnes tolle ajaga. Evangeeliumides kõnelev ja tegutsev Kristus on sama Kristus, kes sakramentide läbi oma kirikus ka tänapäeval kõneleb ja tegutseb.
Kokkuvõtteks
Kristotsentriline seletusviis ei ole teadus, vaid kunst, mida õpetab Püha Vaim, kui me vaatame Jeesusele ja apostlitele ja kui me Kristusele ustavate luterlike pastoritena Pühakirja seletame. Üks neid pastoreid, kelle kaudu Püha Vaim on mulle seda kunsti õpetanud, on mu kolleeg David Scaer, kes on kristotsentrilise seletusviisi tähtsust väljendanud järgmiselt:
«Kristuse-kesksus ei ole üks hermeneutiline printsiip teiste hulgas, vaid kogu piibliseletuse alus, eesmärk, siht ja sisu. Ilma selleta on meil vaid grammatikareeglid, omaette seisvad keelelised andmed, vanaaja inimeste ajaloolised tunnistused, neli jutustust Jeesuse kohta ja mõned algkoguduse jutlused. Ilma täielikult kristotsentrilise interpretatsioonita lasub Moosese kate nii Vana kui Uue Testamendi lugeja silmadel ja kuna ta ei näe Kristust, siis ta ka ei mõista, millest Piibel tegelikult räägib. See ei kehti ainult mittekristlaste, vaid ka mõnede kristlaste kohta. Nende pühakirjaseletus ei ole vale mitte sellepärast, et see pole luterlik, vaid et see lähtub antiinkarnatsioonilisest ja seetõttu ka antisakramentaalsest filosoofiast. Mõnede kristlaste arvates ei kõnele Piibel Jumalast, kes tuleb Kristuses inimest aitama, vaid inimesest, kes teenib oma püha eluga Jumalat. Nõnda siis astub kristoloogia kui piibliseletamise endastmõistetava eesmärgi asemele inimese pühakssaamine. Evangeelium seisab seaduse teenistuses ja ei keskendu ainult sellele, mida Jumal on Kristuse läbi teinud, vaid mida kristlane saab ja peab Jumala jaoks tegema.»
Kuidas me aga peaksime iga konkreetse pühakirjalõigu juures Kristusest kõnelema? Ma pakun välja neli punkti. Esiteks tuleb teksti seletada Kristus-sündmuse valguses. Pea meeles, et Jumala teod ja sõnad ajaloos ning Pühakirjas rajanevad alati kesksel teol – Poja inimesekssaamisel, Tema elul, kannatamisel, surmal, ülestõusmisel, taevaminemisel ja maailma lunastamisel (teisisõnu: Kristus-sündmusel). Evangeeliumid, mis ilmutavad Jumala armastust Kristuses, aitavad meil seletada kogu ülejäänud Pühakirja. Järelikult rajaneb arm, mida Jumal osutas enne Kristus-sündmust (nt Iisraeli esiisadele) või osutab pärast Kristus-sündmust (nt Kirikule), Kristus-sündmusele. Jumal ei saanud oma armastust ja andestust osutada Aadamale ja Eevale, nagu Ta ei saa ka meile armastust osutada ja andeks anda lahus lepitusest, mis teostus Jeesuses Kristuses. Evangeeliumi kuulutamine mistahes teksti puhul ei ole midagi muud kui Kristus. Seal, kus sa Pühakirjas kuuled evangeeliumi, on alati ka Kristuse isik ja töö. Kuid mõnele konkreetsele tekstile jutlustades ära kõnele ainult Jumala armastusest ja andeksandmisest, vaid pane see tekst kuulutama Kristust, kelle lepitustöö ristipuul on selle armastuse ja andestuse alus läbi kogu ajaloo. Ära kunagi väsi seda kuulutamast – see on tõeline elutoidus, mida patune igatseb igal Issanda päeval vastu võtta.
Teiseks pane Vana Testamendi seletamisel tähele nii Poja kohalolu kui Messia tulemise tõotust. Läbi kogu Vana Testamendi on JHWH nähtav kuju Poeg (Jh 1:18). Sestap me ei saa öelda, et VT-s me kohtame Isa ja UT-s Poega, vaid Poeg on kesksel kohal Kolmainu Jumala ilmutuses läbi ajaloo, eriti alates pattulangemisest kuni viimsepäevani. Poeg ei ole ainult oma rahva keskel, vaid Ta tõotab ka, et Ta tuleb ajastute lõpus kogu maailma patust päästma. Tema tulemise tõotusi võib leida nii erinevates prohvetiütlustes Messia kohta kui skeemides, mida saab rakendada üksikisikutele, institutsioonidele ja sündmustele ning mis ilmutavad meile Kristust (tüpoloogia). Poeg on leitav kogu Vanast Testamendist, mitte ainult üksikutes prohvetiütlustes.
Kolmandaks, seleta iga teksti laiemas kontekstis, iseäranis kui seal pole otsest kristoloogilist sisu. Jutlustamisel kasutatavad lektsionaariumi tekstid ei ole üksteisest lahus; neid tuleb lahti seletada nii selle raamatu kontekstis, kust nad võetud on, kui terves Pühakirjas antud Jumala ilmutuse laiemas kontekstis. Pühakiri seletab Pühakirja. Järelikult tuleb meil iga teksti puhul selle konkreetne kristoloogiline sisu esile tuua laiema konteksti abil.
Neljandaks, ühenda kuulutus Pühakirjas ligiolevast Kristusest Kristusega, keda sinu kogudus sakramentide näol kirikus vastu võtab. See on üks ja seesama Kristus, ajaloo Issand. Nii nagu Kristus aitas jüngritel Emmause teel mõista, et Vana Testamendi kirjad kõnelevad Temast, aitame ka meie kogudustel õppida, et Pühakirja Jeesus on jätkuvalt reaalselt ligi oma kirikus, nende juures, kes Temasse on ristitud, ja pakub neile andeksandmist, elu ja õndsust.
Aastate eest aitasin ma teenida üht vakantset naaberkogudust. Ma mäletan, et esimest korda kantslisse tõustes leidsin ma sealt vana ja koltunud sedeli, mille oli sinna jätnud eelmine pastor. Sellele oli juba tuhmuvate tähtedega kirjutatud Jh 12:21 võetud sõnad: «Isand, me tahame Jeesust näha.» Need sõnad tuletasid täie selgusega meelde, milles jutlustamine seisneb – nimelt Kristuse kui lihakssaanud Issanda, kes on oma surma läbi maailma enesega lepitanud, kuulutamises, sõltumata sellest, millisele tekstile parasjagu jutlustatakse. Veel enam, Jumala rahvast tuleb aidata näha, et ülestõusnud Poeg annab ka täna kirikule osa oma ristil saavutatud päästest püha ristimise pesemises, pattude andeksandmise kuulutamises ja Issanda söömaaja andides.
Ma väitsin, et luterliku identiteedi jaoks on kristotsentriline pühakirjaseletus keskne. Ma lõpetan siis – nagu alustasingi – Lutheri enda sõnadega selle küsimuse kohta:
«Nõnda siis on kogu Pühakiri, nagu juba öeldud, puhas Kristus, kes on Jumala ja Maarja Poeg. Kõik keskendub sellele Pojale, et me võiksime Teda selgesti tunda ja nõnda näha Isa ja Püha Vaimu kui ühte, igavest Jumalat. Kellel on Poeg, selle jaoks on Pühakiri avatud raamat; ja mida tugevamaks muutub tema usk Kristusesse, seda selgemini Pühakirja valgus talle paistab.»[15]
Ettekanne III Balti teoloogiakonverentsil Klaipedas, 27. oktoobril 2008
Tõlkinud Veiko Vihuri
Dr Charles A. Gieschen on Missouri Sinodi Fort Wayne’i teoloogiaseminari eksegeetilise teoloogia õppejõud ja Iisraeli arheoloogiliste ekspeditsioonide koordinaator.
[1] Traktaat Taaveti viimastest sõnadest (1543), LW 15:339 (LW = Luther’s Works, American Edition).
[2] LW 15:338.
[3] «Lühike juhatus, mida evangeeliumidest otsida ja oodata», LW 35:132. Vt ka samasugust mõtteavaldust Lutheri «Vana Testamendi eessõnades» (1523/1545), LW 35:236.
[4] «Teesid seaduse ja evangeeliumi kohta» (1535), LW 34:112.
[5] Orjastatud tahtest, LW 33:26.
[6] Sellest on mõistagi erandeid: vt Anthony Tyrell Hanson, Jesus Christ in the Old Testament (London: S.P.C.K., 1965); James A. Borland, Christ in the Old Testament: A Comprehensive Study of Old Testament Appearences of Christ in Human Form (Chicago: Moody Press, 1978); Ron Rhodes, Christ Before the Manger: The Life and Times of the Preincarnate Christ (Grand Rapids: Baker Book House, 1992). Vana Testamendi kristoloogilise seletamise kohta evangeeliumides vt ülevaatlikku artiklit: Richard B. Hays, «Can the Gospels Teach Us How to Read the Old Testament?», Pro Ecclesia 11 (2002), 402–418. Ulatuslikuma käsitluse selle kristoloogilise aspekti kohta esitan ma teoses: Charles A. Gieschen, Angelomorphic Christology: Antecedents and Early Evidence (AGJU 42; Leiden: Brill, 1998), ja Charles A. Gieschen, «The Real Presence of the Son Before Christ: Revisiting an Old Approach to Old Testament Christology», Concordia Theological Quarterly 68 (2004), 105–126. Minu edasine käsitlus lähtub just viimasest artiklist.
[7] «A Revolution in Christian Preaching: From the ’Old Testament’ to the ’Hebrew Bible’», Quarterly Review 20 (2000), 257. Ma leidsin selle tsitaadi artiklist: Hays, «Can the Gospels Teach Us How to Read the Old Testament?», 403.
[8] Introduction to Biblical Interpretation, ed. William W. Klein, Craig L. Blomberg, Robert L. Hubbard, Jr. (Dallas: Word Publishing, 1993), 171.
[9] Klein, Bloomberg, and Hubbard, Introduction to Biblical Interpretation, 171.
[10] LW 15:326.
[11] Selle kohta vt Gieschen, Angelomorphic Christology.
[12] Vt D. C. Trakatellis, The Pre-existence of Christ in the Writings of Justin Martyr, HDR 6 (Missoula, MT: Scholars Press, 1976); vt ka Gieschen, Angelomorphic Christology, 187–346.
[13] Taaveti viimastest sõnadest, 1543, WA 54, 67.1.
[14] LW 15:336.
[15] Taaveti viimastest sõnadest (1543), LW 15:339.
Artikli aluseks on ettekanne, mis peeti konverentsil «Ühine tunnistus», pühendatud Nikaia kirikukogu 1700. aastapäevale, 5. juunil AD 2025 Tartu Ülikoolis.
Sissejuhatuseks
Oikumeenilised dialoogid ehk õpetuskõnelused luterlike kirikute ja teiste kristlike kirikute ning koguduste vahel on kestnud intensiivselt alates II Maailmasõja järgsest ajast, kuigi nende algus on paljuski Usu ja Kirikukorra (Faith and Order) ning Elu ja Töö (Life and Work) liikumiste konverentsides kahe maailmasõja vahel. Dialooge on peetud ja peetakse (loetelu on ebatäielik!) roomakatoliku, ortodoksi, anglikaani/episkopaalsete, reformeeritud, mennoniidi ja nelipühilike kirikutega. Dialoogid on olnud regionaalsed (nt Põhjamaades), n-ö rahvuslikud (nt Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Eestis) ja globaalsed. Viimaste puhul on erinevate kohalike luterlike kirikute jõupingutused ühendatud Luterliku Maailmaliidu (aga osadel puhkudel ka Rahvusvahelise Luterliku Nõukogu) kaudu. Multilateraalsetes dialoogides on katusevarjuks näiteks Kirikute Maailmanõukogu, aga ka regionaalsed ja rahvuslikud kirikute nõukogud.
Siinkohal toon näitena põhiliselt Nikaia elik Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusega ja selle kirikliku kasutusega seonduvat. Kuna usutunnistus määratleb erinevate kirikute jaoks, kes seda rohkem või vähem kasutavad (Pühakirjale vastandumata, pigem usutunnistust hermeneutiliseks uuetestamentliku sõnumi kokkuvõtteks pidades), kristliku usu eripärast sisu, usku Kolmainsuses end ilmutavasse Jumalasse, seisab see üldjuhul ka igasuguse õpetuskõneluse alguses. Ja loomulikult seisab koos sellega, teo-loogiaga ka küsimus Jeesusest, kristoloogia, mis usutunnistuses kajastub küll eos, in nuce. Ning sama lahutamatu on usutunnistusest ka õpetus lunastusest/päästest ehk soterioloogia, mis on reformatsiooniaegne ja reformatsiooniteoloogia teema suure algustähega.
EELK põhikiri ütleb artiklis 4: «EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse».
Kirik seisab Pühakirja alusel, aga seletab Vana ja Uue Testamendi rõõmusõnumit Kristusest Jeesusest kasutades n-ö hermeneutiliselt olulisemaid abitekste. Neist esimesed kolm usutunnistust on ühenduslüliks varasema, patristilise ehk vanaaja kirikuga ja ka kogu 16. sajandist pärinev Liber Concordiae’sse (LC) koondatud usutunnistuskirjade korpus tsiteerib kohati kirikuisade aja tekste mitte vähem kui Pühakirja ennast.
Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus on aga tõesti ainus oikumeeniline usutunnistus nii Ida kui Lääne kirikute jaoks, kuigi omade erisustega tekstis (läänekiriklik lisandus «ja Pojast», Filioque) ja liturgilises kasutuses (mina versus meie-vorm).
1. Luterlik-roomakatoliku dialoog
Luterlikud dialoogid Rooma-Katoliku Kirikuga on kestnud alates 1965. aastast. Partneriteks peamises dialoogiahelas, rahvusvaheliselt, on olnud Luterlik Maailmaliit (kogudes kokku liikmeskirikute esindajaid) ja Katoliku Kiriku Kristliku Ühtsuse Nõukogu (nüüd dikasteerium). 2025. a. teisel poolel algab Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku dialoogi kuues etapp/voor.
Usutunnistus on seotud õpetusega lunastusest ja viimasele keskendub üks tähtsaim (kui mitte kõige tähtsam) mainitud dialoogi senistest viljadest, ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest 1997./1999.a., kus öeldakse: «Luterlikud kirikud ja roomakatoliku kirik on üheskoos kuulanud head sõnumit, mis on kuulutatud Pühakirjas. See ühine kuulamine koos viimaste aastate teoloogiliste aruteludega on toonud ühisele arusaamale õigeksmõistmisest. See sisaldab endas konsensust põhitõdedes. Lahkuminevad väljendusviisid eri seisukohtades on selle konsensusega lepitatavad» (3.14). Siin on esil meetodi näide oikumeenilises teoloogilises dialoogis/õpetuskõnelustes. Diferentseeriv konsensus näitab ühist põhja, jagatud arusaama. Samas aga toob see ka välja (lepitatud või lepitatavad) erisused, mida ei salata maha. Usutunnistus annab perspektiivi, milles vaadelda kogu kristliku usu tervikut. Samas ühisavalduses tõdetakse (3.16): «Kõik inimesed on kutsutud Jumala poolt päästele Kristuses. Üksnes Kristuse läbi mõistetakse meid õigeks, kui võtame selle pääste usus vastu. Usk ise on Jumala and Püha Vaimu läbi, kes Sõna ja sakramendi läbi usklike osaduses toimib ja samal ajal usklikke juhib elu uuendamisele, mille Jumal viib lõpule igaveses elus.» Siinkohal näeme Kolmainsust, usutunnistuses tunnistatavat Jumala terviklikkust, kes meid päästab/õigeks mõistab. Samas näeme, et kolmainus Jumal toimib Kirikus, selles usklike osaduses, kus ka usutunnistus on sõnastatud.
2. Luterlik-ortodoksi dialoog
Luterliku Maailmaliidu ja õigeusu kirikute teoloogiline dialoog algas 1981. aastal, mil moodustati selle jaoks esimene mõlema poole liikmeskirikuid koondav rahvusvaheline ühiskomisjon. 2019. a. algas kõneluste järjekordne voor, milles räägitakse Püha Vaimu rollist Kirikus.
Usutunnistusele tuginevat, juba olemasolevat ühisarusaama Kolmainu Jumala olemisest ja toimimisest inimsoo päästeks võib leida rahvusvahelise ühiskomisjoni paljudest tekstidest. Näiteks dialoogi etapis teemal «Autoriteet Kirikus ja Kiriku autoriteet» 1993. a., ühisavalduses «Kirikukogudest»: «Kiriku autoriteet põhineb Jumala päästval ilmutusel Jeesuses Kristuses, millest Vana ja Uue Testamendi pühad kirjutised/Pühakiri ning püha traditsioon tunnistust annavad. Kirik kui Kristuse ihu saab väe Püha Vaimu läbi» (par 1). Viidates tagasi ühiskomisjoni 1985. a. avaldusele (par 4) tõdetakse: «Jumala ilmutus Jeesuses Kristuses saab realiseeritud ja aktualiseeritud Kirikus ja Kiriku kui Kristuse ihu kaudu... Püha Vaim toidab Kiriku elu ja kasvamist kuni viimsepäevani evangeeliumi kuulutamise läbi apostliku traditsiooni terviklikkuses ning selle edasiandmist paigast paika ja põlvkonnalt põlvkonnale – mitte üksnes sõnades, vaid ka kogu kirikuelus» (ibid.). Nagu eelnevas näites, on ka siin koos Kolmainsus (triniteet), kristoloogia ja soterioloogia, viimaks eshatoloogia! Ja mis taas mitte vähetähtis, eklesioloogia, ehk õpetus Kirikust.
Samas ühisavalduses tuleb juttu ka vanaaja üldistest ehk oikumeenilistest kirikukogudest ja usutunnistusest endast ning selle tähendusest: «Varase kiriku oikumeeniliste kirikukogude õpetus on meie kirikute usu ja elu jaoks normatiivne ka tänapäeval. Nende kirikukogude trinitaarsed ja kristoloogilised formuleeringud on asendamatuks juhiseks, et mõista Jumala päästetööd Kristuses, ning on ka kõigi hilisemate dogmaatiliste selgituste aluseks. Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus on vanaaja kirikukogude kõige paremini tuntud usu avaldus. Nüüdisajal, kui selle algne sõnastus on Läänes kasvavalt kasutusel (ennäe!, autori märkus), on see veel enam meie kirikute vaheliseks elavaks sidemeks. Usutunnistus kujundab palvete ja õnnistamiste keelekasutust meie jumalateenistustel ning seda tarvitades jääb Kirik ustavaks Kolmainu Jumala ilmutusele» (par 4).
Hiljem, paragrahvis 7 tunnistatakse siiski, et selles ustavuses on dialoogis osalevatel kirikutel ka erinev ajalugu ja luterlased «on Nikaia-Konstantinoopoli usustunnistuse vastu võtnud koos lisandiga filioque». Milline lisand teadupärast on õigeusu kirikutele olnud vastuvõetamatu uuendus (millest pisut allpool).
Väärtuslikku ühisosa kirjeldust leiame ka Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku rahvusvahelise ühiskomisjoni tekstist dialoogi etapis teemal «Kiriku müsteerium/saladus» 2011. a. ühisavalduses «Kiriku loomus, omadused ja missioon». Kiriku omadustest usutunnistuses räägitakse nõnda: «Nii ortodoksid kui ka luterlased tunnistavad üheskoos Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse (381) sõnadega, et Kirik on üks, püha, katoolne ja apostlik. Need omadused on olemuslikud, kuigi mitte ammendavad, ega ka välistavad... Kirik on üks, püha, katoolne ja apostlik, kuna see on oma pea, Jeesuse Kristuse ihu. Sestap on ka selge, et need omadused ei saa eksisteerida iseseisvalt, ilma üksteiseta. Need on vastastikku üksteisest sõltuvad ja kõik need omadused on samaaegselt Kirikus täielikult kohal» (II. osa, par 8). Patristilise, aga ka luterliku arusaamaga kõlab kokku veene: «Me jagame ühist veendumust, et meie kummagi kiriklikus traditsioonis puudub vastuolu Kiriku ühtsuse ja paljususe vahel, nii nagu pole vastuolu Jumala ühtsuse ja kolmainsuse vahel» (ibid., par 9). Kiriku pühadust, mis lähtub püha Jumala kolmainsast ligiolust, kirjeldatakse: «Kirik on püha, kuna see võtab oma pühaduse vastu Kristuselt, kes «on armastanud Kirikut ja on loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda» (Efeslastele 5:25–26). Kirik on püha ka seetõttu, et Püha Vaim selles annab andeks patte, loob usku, uuendab usklikke ja innustab neid tegema häid tegusid. Usklikke kutsutakse «pühadeks», sest Püha Vaim on neid pühitsenud ja pühitseb jätkuvalt. Kasvamine pühaduses pole vaid passiivne protsess, vaid see sisaldab endas uskliku aktiivset osalemist» (ibid., par 10). Kogu Kirik on ligi kohalikes kogudustes ja nende paljususes, aga samas siiski õpetuslikus ning sakramentaalses osaduses nende vahel: «Katoolsus eeldab nii ühtsust õpetuses, kui samaaegselt ka kohalike kirikute pluraalsust üle maailma. Selles tähenduses pole katoolsus staatiline, formalistlik või institutsionaalne kvaliteet, vaid dünaamiline reaalsus, mis viitab ühisele usule, mida kõik kristlased jagavad ja ühistele sakramentidele, mille kaudu kristlased sisse astuvad Kiriku ellu ja Jumala kuningriiki. Kiriku peamine ja asjakohane väljendus on kohalikus koguduses/kogukonnas – siiski kohalikus koguduses/kogukonnas, mis on täielikus osaduses kõigi teiste kohalike kogudustega maailmas» (ibid., par 11). Apostlikkus tähendab nii õpetuslikku, sakramentaalset kui ka tegudes avalduvat seost Kristuse evangeeliumi algse kuulutusega apostlite läbi: «Esmalt viitab algupärane sõna «apostlik» tähendus kellelegi, kes on läkitatud. Apostleid kutsutakse apostliteks, kuna nad läkitati Kristuse poolt kuulutama evangeeliumi kogu loodule (Mk 16:15)... Teiseks on Kirik apostlik, sest see pühendab end «apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes» (Apostlite teod 2:42) See tähendab, et Kirik säilitab elavat traditsiooni, mis on apostlite poolt vastu võetud Kristuse käest ja mis sisaldab endas nii õiget õpetust (orthodoxia), kui ka õiget tegevust (orthopraxia)» (ibid., par 12).
Püha Vaimu lähtumisest – teoloogiline järelemõtlemine?
Uut ja põnevat etappi kirikute õpetusdialoogis pakub Püha Vaimu tegevuse ja rolli kohta peetud Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku teoloogilise dialoogi rahvusvahelise ühiskomisjoni tekst, mis on avaldatud 27. mail 2024 (tõlkinud Veiko Vihuri). See käsitleb Nikaia kirikukogu 1700. aastapäeva eel Nikaia usutunnistust, mis tervikuna küll pärineb Konstantinoopoli kirikukogult 381. a. Eriti on kõne all usutunnistuse läänekiriklik lisandus Püha Vaimu lähtumise kohta, «ja Pojast/Filioque».
«Meie, Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku esindajad, oleme kokku tulnud armastuse ja kristliku osaduse vaimus, et arutada Kirikut lõhestavat küsimust Püha Vaimu lähtumisest. Me mõlemad kinnitame Püha Vaimu täielikku jumalikkust ja isikulisust, mida on ida ja lääne traditsioonis väljendatud erineval viisil. Me teame, et ladina kirik lisas Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusse sõnad Filioque mitusada aastat pärast Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse koostamist vastusena arianismi valeõpetusele/hereesiale». Mainitakse, et idakirik on selle lisanduse vastu alati protestinud, aga luterlikud reformaatorid võtsid omas ajas selle usutunnistuse vastu lääne pärimust mööda koos Filioque’ga ega pidanud seda küsitavaks. Luterlaste ja ortodokside komisjon teeb siinkohal kaugeleulatuva ettepaneku: «Väärtustades seda vana ja kõige auväärsemat oikumeenilist kristlikku teksti, soovitame kasutada kreekakeelse algupärandi tõlget – ilma Filioque’ta – lootuses, et see aitab kaasa igivanade lõhede paranemisele meie osaduskondade vahel ja võimaldab meil üheskoos tunnistada Nikaia (325) ja Konstantinoopoli (381) oikumeeniliste kirikukogude usku». Ühisavalduse sõnutsi võib usutunnistuse ühise sõnastuse retsiteerimises (ka luterlaste jaoks) leida kujundamist ühine usk: «Jumala rahvas palvetab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust ja selles palves kujundab tema usku kolmainus Jumal» ning see «võib innustada Kolmainsuse ja Püha Vaimu rolli üle teoloogiliselt uuesti järele mõtlema». Kinnitatakse ka, et ühisosa selles järelemõtlemises on õieti juba olemas, kuna «... meie kolmainsusõpetuses on Poja sündimise ja Vaimu lähtumise põhjuseks (αἴτiος) Isa. Õigeusklikud mõistavad, et tihtipeale oli Filioque eesmärk rõhutada Poja ja Vaimu vahelist suhet, ning luterlastel on arusaam, et õigeusu traditsioonis on mõnikord peetud Vaimu lähtuvaks (ἐκπορευόμενον) Poja kaudu. Niisamuti me oleme teadlikud, et Poja ja Vaimu suhtest saab kõneleda ka teistmoodi. Loodame, et Maksimos Usutunnistaja, Damaskuse Johannese ja Konstantinoopoli Tarasiose poolt kasutatud formuleeringu «Poja kaudu» uurimine ning Küprose Gregoriose ja Gregorios Palamase asjakohased vaated võivad kaasa aidata meie ühistele jõupingutustele, et saavutada Püha Vaimu lähtumise küsimuses edasine kokkulepe.» Sellisele kokkuleppele jõudmine, kui see ei jää luterlike kirikute osaduse poolt vaid kirikupoliitiliseks sammuks, oleks kindlasti suurendamas osaduse astet, mis luterlaste ja ortodokside vahel saavutatud või saavutatav praeguses ajas.
Seega – Filioque kaotamine luterlaste retsiteeritavast usutunnistusest on kahtlemata oikumeeniline väljakutse. Tasub aga ilmas pidada, et nii katoliiklaste kui ka ortodoksidega peetavas dialoogis seisab palju suurem väljakutse selles, mida luterlastena arvame või enam veel, usume Kiriku vaimulikust ametist, selle seosest apostlitega ja selle soolisusest ning samuti moraaliteoloogilistest õpetustest/praktikatest kirikuelus. Elik suurim väljakutse kirikuosaduse saavutamisele seisab kahe E – eklesioloogia ja eetika – taga!
Kristliku usu seisukohalt on nii judaism kui islam väärõpetused või koguni väärreligioonid, sest nad kumbki ei tunnista ristiusu põhilisi, jumalikul ilmutusel põhinevaid õpetusi Jumalast kui Kolmainsusest, Kristusest kui Lunastajast ja lunastusest kui Jumala teost Kolgatal.
Kui esmapilgul tundub, et judaism on kristlusele lähemal kui islam, sest peab pühakirjaks seda osa Piiblist, mida kristlased nimetavad Vanaks Testamendiks, siis islam näeb Jeesuses – keda judaistid üldse Jumala saadikuna ei tunnista – vähemalt prohvetit ja on selles mõttes kristlusele lähemal. Küllap seetõttu on islamit peetud mõnikord ka kristoloogiliseks hereesiaks, ehkki muhameedlus on vastuolus kristluse kesksete punktidega.
Kristlane, kes tahab õndsaks saada, peab selgesti teadma, millega on nii judaismi kui islami näol tegemist.
1. Kristuse-järgne judaism on uus, inimeste leiutatud religioon, mis lahkneb otsustavates aspektides Vana Testamendi õigeusklikust, Jumala antud religioonist, mis kehtis kuni Kristuse tulekuni. Judaism lükkab tagasi Kristuse, keda ootasid Vana Testamendi vagad (vrd Mt 17:3 par, kus Mooses ja Eelija kõnelevad Kristusega).
Usk Kristusesse on Vana Testamendi pühakirja lahutamatu osa: «Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib» (Lk 24:27). Ja veel, Kristus ütleb juutidele Jh 5:39–40: «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust. Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu.»
Kristuse-järgses judaismis pole ka enam templiga seotud lepitusteenistust – ehkki pärast Kristuse ristiohvrit on vajadus templikultuse järele tühistatud (Hb 9:12jj).
2. Kas Kirik on astunud Iisraeli asemele? Ei – Kirik on jätkuvalt Jumala tõeline Iisrael. Loeb usk, mitte päritolu. Ütleb ju Pauluski: «Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael, ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased» (Rm 9:6j).
Luterlastele siduv usutunnistuskiri, Augsburgi usutunnistuse apoloogia ütleb VII ja VIII artikli kommentaariks: «Paulus eristas kiriku seaduse rahvast [juutidest] sel kombel, et kirik … on tõeline, Püha Vaimu kaudu uuesti sündinud Jumala rahvas. … Nii räägib ka Johannes kogu juudi rahvast ja ennustab, et tõeline kirik eraldatakse sellest rahvast.»
3. Ka islam on inimeste leiutatud religioon, mis püüab end seostada Aabrahami usupärandiga, ent tegelikult moonutab tunduvalt Piibli ilmutust. Koraanis rünnatakse sõnaselgelt kristlikku usku Kolmainsasse Jumalasse ja Jeesusesse kui Jumala Pojasse (suura 4.171; 5.72–75; 5.116; 19:89–92).
4. Kristlastena usume, et Jumala juurde viib tee üksnes Kristuse kaudu, kes ütleb: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu» (Jh 14:6). Nende Kristuse sõnade valguses ei jää kahtlust, et Uue Testamendi ilmutuse kohaselt ei eksisteeri mitut erinevat, paralleelset pääseteed.
Judaism lükkab Kristuse kui Päästja täielikult tagasi (vrd Jh 1:11; 9:34) ning moslemitele on Jeesus üksnes prohvet, kellest Muhamed on suurem. Kumbki religioon ei tunnista Kristuse lunastavat ristisurma. Seetõttu peame kristlastena uskuma, et judaism ja islam ei kujuta endast õndsakstegevat teed, sest mõlemad on vastuolus kõigega, mida me teame päästest Jeesuses Kristuses.
Ainsa tõelise Jumala pääste on leitav ka judaistidele ja moslemitele, kui nad loobuvad oma väärusust ja võtavad Issanda ja Päästjana vastu Jeesus Kristuse.
Loe ka:
Kas juudid, kristlased ja moslemid austavad sama jumalat?
Esmaspäeval, 7. juulil 2025 süütasid juudi asunikud Läänekaldal Taybehi linnas, umbes 15 kilomeetri kaugusel Jeruusalemmast, kristliku pühapaiga. Juudid edastasid kristlastele sõnumi: «Teil pole siin tulevikku!» 15. juulil külastasid kristlaste linna Jeruusalemmas asuvad kirikupead, nende seas Jeruusalemma kreeka-ortodoksi patriarh Theofilos III ja ladina (katoliku) patriarh Pierbattista Pizzaballa, et avaldada toetust juudi asunike pidevate rünnakute all elavale kohalikule kristlikule kogukonnale ning juhtida maailma tähelepanu toimuvale. Meie Kirik toob ära kirikupeade avalduse tõlke.
Meie, Jeruusalemma patriarhide ja kirikute juhtide nõukogu, oleme täna siin Taybehis avaldamaks solidaarsust kohaliku kogukonnaga pärast süvenevaid süsteemseid ja sihipäraseid rünnakuid nende siinviibimise vastu. Palume kogu maailma, eriti kristlaste palveid, tähelepanu ja tegusid.
Esmaspäeval, 7. juulil 2025 süütasid lähedalasuvatest asundustest pärit radikaalsed iisraellased tahtlikult tulekahju linna kalmistu ja 5. sajandist pärit Püha Georgiuse kiriku lähedal. Taybeh on viimane allesjäänud täielikult kristlik linn Läänekaldal. Need aktsioonid ohustavad otseselt ja tahtlikult ennekõike meie kohalikku kogukonda, aga ka meie esivanemate ajaloolist ja usulist pärandit ning pühapaiku. Selliste ohtudega silmitsi olles on suurim vapruse tegu seda paika jätkuvalt oma koduks nimetada. Me seisame teie kõrval, toetame teie püsimist ja palvetame teie eest.
Täname kohalikke elanikke ja tuletõrjujaid tulekahju kustutamise eest enne, kui meie pühapaigad oleksid hävinud, kuid ühineme kohalike preestritega – kreeka õigeusu, ladina ja melkiitidest kreeka-katoliku preestritega –, kes paluvad selget toetust äärmuslaste korduvate ja süstemaatiliste rünnakute vastu, mis muutuvad üha sagedasemaks.
Viimastel kuudel on äärmuslased ajanud oma kariloomad karjamaale kristlaste farmidesse Taybeh’ idaküljel – põllumajanduspiirkonnas –, muutes need parimal juhul ligipääsmatuks, kuid halvimal juhul kahjustades oliivisalusid, millest pered sõltuvad. Eelmisel kuul ründasid äärmuslased mitmeid kodusid, süütasid tulekahjusid ja püstitasid stendi, millel oli inglise keelde tõlgituna kirjas: «Teil pole siin tulevikku».
Kirik on tegutsenud selles piirkonnas järjepidevalt 2000 aastat. Me lükkame kindlalt tagasi taolise tõrjuva sõnumi ja kinnitame oma pühendumust Pühale Maale, mis on erinevate uskude mosaiik, kus nad elavad rahumeelselt koos väärikalt ja turvaliselt.
Patriarhide ja kirikupeade nõukogu nõuab, et need äärmuslased võetaks vastutusele Iisraeli ametivõimude poolt, kes hõlbustavad ja võimaldavad nende kohalolekut Taybehi ümbruses. Isegi sõja ajal tuleb kaitsta pühapaiku. Nõuame viivitamatut ja läbipaistvat uurimist selle kohta, miks Iisraeli politsei ei reageerinud kohaliku kogukonna hädaabikõnedele ja miks need jälestusväärsed teod jäävad endiselt karistamata.
Asunike rünnakud meie rahus elava kogukonna vastu peavad lõppema nii siin Taybehis kui ka mujal Läänekaldal. Ilmselgelt on tegemist süstemaatiliste kristlastevastaste rünnakutega, mis kogu piirkonnas meie silme all aset leiavad.
Lisaks palume diplomaate, poliitikuid ja kirikute ametiisikuid üle maailma, et nad laseksid kuulda oma palvelikku ja selgesti kõlavat häält meie oikumeenilise kogukonna toetuseks Taybehis, et viimase elu oleks turvaline ning et ta saaks elada rahus, pidada vabalt jumalateenistusi, kasvatada ohtu kartmata vilja ja nautida rahu, mida pole küllaldaselt.
Me ühineme oma kaasvaimulikega Taybehis, rõhutades kestva ohuga silmitsi seistes sedasama lootust: «tõde ja õiglus võidutsevad lõpuks». Ja me tuletame meelde ka prohvet Aamose [5:24] sõnu, mis saavad sel keerulisel ajal meie palveks: «Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!»
Jeruusalemma Kirikute patriarhid ja kirikupead
Jeesus Kristuse õpetuse ja islamiusu rajaja Muhamedi õpetuse võrdlus (ilmavõrgu tähelepanekute ainetel).
Jeesus Kristus: «Armastage oma vaenlasi!» (Matteuse 5:44) – Muhamed: «Kui nad (uskmatud) ei võta kuulda teie kutset, siis rünnake ja tapke neid!» (Suura 4:89)
Jeesus Kristus: «Õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!» (Luuka 6:28) – Muhamed: «Tapke neid… Niimoodi tasutakse uskmatutele. … Need, kes sõdivad Jumala ja tema sõnumitooja vastu … tapetakse või lüüakse risti või raiutakse neil küljest käed ja jalad või saadetakse maalt välja!» (Suura 2:191, 5:33)
Jeesus Kristus: «Tehke head neile, kes teid vihkavad!» (Luuka 6:27) – Muhamed: «Tapke ebajumalateenijaid!» (Suura 9:5)
Jeesus Kristus: ««Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?» Seadusetundja ütles: «See, kes tema peale halastas.» Jeesus ütles talle: «Siis mine ja tee sina nõndasamuti!»» (Luuka 10:36–37) – Muhamed: «Võidelge uskmatutega.» (Suura 8:39)
Jeesus Kristus: «Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu!» (Luuka 6:35) – Muhamed: «Kui sõjas on teie vastas uskmatud, siis raiuge neilt pead. Kui olete nad täiesti puruks löönud, siis köitke (vangid) ahelatega.» (Suura 47:4)
Jeesus Kristus: «Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!» (Luuka 6:36) – Muhamed: «Meie külvame uskmatute südamesse hirmu!» (Suura 3:151)
Piiblitsitaadid: Piibel.net (Piibel 1997)
Koraan. Araabia keelest tõlkinud Haljand Udam, 2007
Laulupeol oli ootuspäraselt palju ilusaid, liigutavaid ja rõõmustavaid momente. Ent olid ka mõned momendid, mis tekitavad tõsiseid küsimusi. Üheks selliseks momendiks oli Rein Rannapi poolt Hando Runneli tekstile kirjutatud tuntud ja armastatud laulust «Ilus maa» selle osa välja jätmine, mis kutsub üles täitma meie maad lastega.
Vt https://kultuur.err.ee/.../vaata-uuesti-rein-rannapi-ilus...
Pidades silmas, et Eestis on sündide arv juba pikemat aega kiires languses, et saja viimase aasta jooksul ei ole kunagi sündinud Eestis nii vähe lapsi kui praegu, et sündimus on juba ligi kaks korda madalam kui rahvastiku taseme säilitamiseks vajalik ning et selle tõttu on eesti rahvas, keel ja kultuur kindlalt hääbumise kursil, näeb lasterohkusele kutsuva lauluosa välja jätmine sümboolselt väga halb välja. Igasuguseid põhjendusi võib esitada, aga see ei muuda asja.
Selline käik jätab mulje, nagu poleks üleskutse võtta vastu rohkem lapsi enam Eesti avalikkuses ideoloogiliselt ja kultuuriliselt aktsepteeritav ja nagu oleksimegi rahvana hääbumisega leppinud – võtnud omaks, president Ilvese väljendit kasutades, kestliku kahanemise mõttelaadi. Laulupidu võib pakkuda hetkelise meeleliigutuse ja tekitada sooja tunde, et eesti rahvus, keel ja kultuur elavad ja kestavad edasi. Aga olgem ausad, kui lapsi ei sünni ehk kui rahvas lapsi vastu ei võta, siis pole kõigel muul – ka mitte koorilaulul ega rahvatantsul – erilist tähtsust. Pole lihtsalt lauljaid ja tantsijaid, omakeelse kultuuri kehastajaid, oma riigi kandjaid.
Seejuures tasub meenutada, et veel 10 aastat tagasi – rääkimata 20 aasta tagusest ajast – kannatas laulupeol rahulikult laulda «Maa tuleb täita lastega, ja täita lastelastega ja täita lastelaste lastega!» Samuti kannatas laulda «Ja kõige vastu võidelda mis võõrastav või vaenulik, mis vaenulik või valelik ja võidelda kus võimalik, kus võimalik ja vajalik sest elu kõik on ajalik. Ja lastele jääb tulevik ja maa ja kõik see minevik.»
Vaata:
2014: https://www.youtube.com/watch?v=bm4EC01u0-4
2004: https://www.youtube.com/watch?v=sbxbWVbtKIc
Mõttekohaks jääb, mis on Eestiga vahepeal juhtunud, et me ei pea enam võimalikuks ühiselt neid tõdesid välja öelda? Ning et selle asemel loobitakse vana-aasta õhtul Draamateatri laval etendatud transvestiitide šõus lapsi mööda lava laiali? Midagi olulist on läinud kaotsi, midagi olulist on tasahilju ära muudetud. Karta võib, et riiklikul abieluväärastamisel ja üleüldisel perekonnakonnavaenuliku ideoloogia pealtungil on sellega nii mõndagi pistmist.
Allikas: ühismeediapostitus
Toim. Kõnealuse kantaadi autor Rein Rannap ütles Delfile, et sõnad «Maa tuleb täita lastega» jäeti ära tema soovil. Samas kõlas see osa Rannapi kantaadist vana-aastaõhtul ETV eetris olnud drag-show’s, kus mõnitati laste saamist ja paljulapselisust.
Suvi on laulatuste aeg. Meie Kirik avaldab uuesti kümne aasta eest ilmunud Juhana Pohjola artikli pühast abieluseisusest. Maailm läheb oma teed, ent Jumala sõna abielu kohta ei muutu.
Öeldakse, et elus on kaks rasket asja. Esimene on elada üksi, vallalisena. Teine on elada abielus. Neid raskusi põhjustab pinge meisse loodud vajaduse ja pattulangemise vahel.
Praegusel ajal muutub aga üha raskemaks mõista, mida abielu meie ühiskonnas ja kiriklikus arutelus tähendab. Kord vaatame nõutult parlamendihoone poole ja siis meie suurima kiriku piiskoppide seisukohavõtte. Kuidas küll saab ühe mehe ja ühe naise püsiva liidu ainulaadsus muutuda nii ebaselgeks, ehkki sellest tunnistavad vastuvaidlematult nii bioloogia, ajalugu, kogemus kui ka Jumala ilmutussõna?
Abielukäsituse purunemise üks põhjustest on olnud see, et abielu on ühekülgselt peetud ühiskondlikuks korraks. Jumal seadis loomisel abielu. See ühiskondlik institutsioon puudutab kõiki inimesi. Meie luterlikus traditsioonis on seda peetud maise võimu valdkonda kuuluvaks, aga seda on mõistetud ka Jumala käsu ja püha korraldusena, mida isegi kristlikud valitsejad ei tohi ega saa tema alustelt nihutada. Sellel on üldkehtiv loomuseaduslik alus, aga ka teoloogiline sisu.
Abielu on kristlasele usu kool. Viimselt on abielu võrreldav armastuses ühendatud kolmainu Jumala persoonide ühtsuse ja erinevusega ning samuti Kristuse ja koguduse vahelise suhtega. Ometigi on meie riigikiriklikus traditsioonis tekkinud mudel, et abielu (ja abielulahutuse) sisu ja eelduste üle otsustab parlament. Juriidilisest registreerimisõigusest kinni hoidev Soome evangeelne-luterlik kirik õnnistab ilma oma teoloogiliste põhjendusteta vahet tegemata kõiki paare, kutsudes neid elama kristlikult.
Kui abielu peetakse pelgalt ühiskondlikuks institutsiooniks, võib seda pidevalt muutuvas ühiskonnas pidada samuti muutuvaks, mitte püsivaks loomiskorraks. Selles valguses võib abielukorda vabalt ümber kujundada. Varsti võib martsipanist kujuke pulmatordil kujutada nii soo kui arvu poolest mida iganes.
Teine suur abielukäsituse pahupidi pööraja on olnud individualistlik ja romantiline arusaam abielust. Enne valgustusaega määrasid arusaamise abielust selle eesmärgid. Abielu on mõeldud perekonna ja laste jaoks, abikaasade vastastikuseks toetamiseks ning ravimiks himude vastu. Tänapäeval on abielu keskmes tunnetele rajanev suhe. Ehkki romantiline armastus kuulub olemuslikult abielusse, moonutab valitsev suundumus ootusi abielule, mis omakorda mõjutab abieluliitude püsivust. Lisaks võimaldab see muuta arusaama abielust. Rõhutades üksikisiku vajadust ja soove üsnagi mitmenäolise armastuse järele, on võimalik kõrvale lükata teised abielu olemuslikud mõõtmed. Sellepärast vastanduvad avalikus arutelus «meie õigus armastusele ja olla aktsepteeritud» ning «lapse õigus isale ja emale».
Mida me saame teha? Esiteks saame me kodanikena tegutseda ühiskonna kõigi erinevate kanalite kaudu, et abielu säiliks mehe ja naise vahelise liiduna. Kui ilmalik seadusandlus loobub loomuseaduslikust alusest, tuleb kristlikel kirikutel ja ühendustel kõiges õpetada ja tegutseda loomiskorra ja Jumala seadmiste kohaselt.
Teiseks tuleb meil endil abielu pühaks pidada. See tähendab, et me ise kanname hoolt oma abielu anni eest ning julgustame oma eeskujuga teisi võtma vabaabielu asemel julgelt vastu Jumala antava anni ja ülesande.
Kolmandaks oodatakse meilt, et oleksime valmis Jumala armus ja tões, sõnade ja tegudega võtma vastu kõik meie juurde saadetud ligimesed, kes on erineval moel oma inimsuhetes ja seksuaalsuses hellaks tehtud või katkised.
Neljandaks vajame me elamiseks jumalateenistust, sest just selle eluvaldkonna raskustes ja kiusatustes ei suuda me jääda püsima ilma Kristuse vere jätkuva puhastuse ja väeta.
Viiendaks saame me palvetada oma rahva ning oma laste pärast, kes on üha suuremas segaduses. Praegugi on aktuaalsed Martin Lutheri laulatuskorra sõnad (eesti keeles väljaandes: Luterlikud usutunnistuskirjad, Tallinn 2014, lk 223):
«Issand Jumal, kes sa oled loonud mehe ja naise ning määranud nad abieluseisusesse, õnnistanud neid oma ihuviljaga ja tähistanud sellega oma armsa Poja Jeesuse Kristuse ja kiriku, tema pruudi, ühenduse saladust, me palume sinu põhjatumat heldust, et sa ei laseks oma loodud korral ja õnnistusel kaduda ega hävida, vaid hoiaksid seda armulikult meie sees Jeesuse Kristuse, meie Issanda kaudu, aamen.»
Tõlkinud Illimar Toomet
Juhana Pohjola on Soome luterliku misjonipiiskopkonna piiskop
«Nii rändab Kirik oma palverännuteed sel ajastul, neil kurjadel päevadel, mitte alles Kristuse ja Tema apostlite ihuliku kohalolu ajast peale, vaid alates Aabelist endast, kelle kui esimese õige tappis tema jumalatu vend, ja sealt edasi kuni sellesinase ajastu lõpuni keset maailma tagakiusamisi ja Jumala lohutusi.» Püha Augustinus, De civitate Dei, XVIII, 51
«Paulus eristas kiriku seaduse rahvast [juutidest] sel kombel, et kirik … on tõeline, Püha Vaimu kaudu uuesti sündinud Jumala rahvas. … Nii räägib ka Johannes kogu juudi rahvast ja ennustab, et tõeline kirik eraldatakse sellest rahvast.» Augsburgi usutunnistuse apoloogia, VII ja VIII artikkel
1. Jumala kogudus on maa peal alati eksisteerinud, rännates Jumala poolt valituna ja Tema kutsel, Jumala tõotuste julgustusel ja Tema sõna juhatusel õndsuse poole.
2. Kirik – Jeesus Kristuse kogudus – ei asendanud Iisraeli, vaid on sama Jumala rahvas – püha rahvas, omandrahvas, pärisrahvas, tõotuse kaaspärija (1. Peetruse 2:9; Tiitusele 2:14; Efeslastele 3:6).
3. Jumala rahva sekka kuulumisel ei ole määrav etniline päritolu, vaid usk (Luuka 3:8; Roomlastele 9:6–8; Galaatlastele 3:7).
4. Moosese läbi antud Seadus kehtis Kristuse tulekuni (Galaatlastele, 3:24 jj); Kristus seadis Jumala rahvale uue lepingu (Luuka 22:20; 1. Korintlastele 11:25; Heebrealastele 8).
5. Pühakirja tunnistuse kohaselt on Jeesus Kristus ainus tee Isa juurde: «Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu» (Johannese 14:6). Ei ole olemas kahte eraldi õndsusteed – uus tee kristlastele ja vana tee juutidele.
6. Sellest järeldub, et Kristuse-järgne judaism ei paku õndsust – isegi mitte vanatestamentliku templiteenistuse taastamise korral – ning judaismi järgivad juudid on samuti kutsutud osa saama Kristuses kingitud päästest.
7. Kirik ja Iisrael ehk kristlased ja juudid ei ole seega Jumala rahva kaks eraldi osa, vaid judaismi järgijad ei kuulu tõelisesse Iisraeli (Johannese 9:41).
8. Pauluse sõnul «pääseb lõpuks kogu Iisrael» (Roomlastele 11:26), s.t kõik need, kes usuvad Kristusesse, vaatamata oma päritolule.
9. Nii nagu Iisraelile tuli osaliselt paadumus (Roomlastele 11:25), nõnda on ka Kristuse Kirikus «jumalakartlike hulgas palju valekristlasi ja silmakirjatsejaid» (Augsburgi usutunnistus, VIII). Kristlased pidagu meeles Pauluse sõnu (Roomlastele 11:18 jj) ja ärgu hoobelgu.
10. Jumala koguduses tuleb taunida kõiki Pühakirja väärtõlgitsusi, mis kristlasi ilmutatud õndsustee osas eksitavad. Pühakirja tõlgitsuskese on Kristus (Luuka 24:27).
11. Ajaloo Issand võib kasutada tänapäeva ilmalikku Iisraeli riiki samamoodi nagu kõiki teisi riike ja rahvaid, et lasta sündida maa peal oma tahtmisel – ühtedele õndsuseks, teistele kohtumõistmiseks (Psalm 2).
12. Jesaja 2 ja Miika 4 ettekuulutustes, mis kõnelevad paganate voolamisest või voorimisest Issanda koja juurde aegade lõpul («Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde», Jesaja 2:2), osutatakse rahvaste pöördumisele Kirikusse, mis on Kristuse ihu tempel, püsitatud Jeruusalemmas kolme päevaga inimkätega tehtud templi asemele (Johannese 2:19 jj). Luterlased ütleksid, et Jumal kutsub kõiki rahvaid oma Sõna läbi Kirikusse. «Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp» (Matteuse 24:14).
Kahjuks on kuulda, et Iisraeli ja Hamasi (moslemi terroristide) vahelise sõja tõttu on paljud meie Missouri Sinodi Luterliku Kiriku kogudustes segaduses ja on tekkinud küsimus: kes on «kogu Iisrael»? Vastus on: «Teie! Teie olete «kogu Iisrael»!»
Käesolev artikkel on lühike kokkuvõte Iisraeli tähendusest pühakirja järgi. Minu soovitus on, et laske oma pastoril selle kohta põhjalikum piibliuurimus teha.
Alustame sellest, mida püha Paulus ütleb Ef 3:4–6, et me oleme «tõotuse kaaspärijad» ja «sama ihu liikmed». Ta rõhutab, et Jumal on võtnud juudid ja paganad ning teinud nad üheks Kristuses. Samuti jutlustas Ristija Johannes: «Ärge hakake iseenestes ütlema: «Meie isa on ju Aabraham.» Sest ma ütlen teile: Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi.» (Luuka 3:8). Seega Uue Testamendi järgi ei ole Aabrahami tõelised järeltulijad tänapäeva juudid ega iisraellased, vaid hoopis Jeesusesse uskujad. Veel kirjutab püha Paulus Gl 3:29: «Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.»
On neid, kes näevad viiteid juutide teatavale massilisele pöördumisele enne kohtupäeva. See tühistab Pauluse arusaama Iisraelist kui Kirikust või tõelistest Jeesusesse Kristusesse uskujatest. Rooma kirja 11. peatükis loeme metsõlipuu okste pookimisest. Palun lugege Rm 11 ja pöörake erilist tähelepanu salmile 26.
Järgnevas on osaliselt tsiteeritud Teoloogia ja Kiriku Suhete Komisjoni dokumenti «Lõpuajad», september 1989, lk 37: ««Kogu Iisrael» salmis 26 koosneb salmis 25 mainitud grupist, juutide usklikust osast ja «kogu paganate hulgast». «Kogu Iisrael» on kogu õlipuu, mis koosneb loomulikest okstest (juudid, kes uskusid), metsikutest õlipuu okstest (paganad, kes usuvad) ja ümberpoogitud okstest (juudid, kes hakkavad uskuma). See koosneb salmis 32 olevast «kõigist». «Kogu Iisrael» koosneb kõigist, kes hüüavad appi Issanda nime (Rm 10:13), juutide ja paganate seast väljavalitutest, «uuest Iisraelist».
Rm 2:28–29 loeme: «Ei ole ju juut see, kes seda on väliselt, ega ole ümberlõikamine see, mis on väliselt ihu küljes, vaid juut on see, kes seda on sisemiselt, ja õige ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub vaimu, mitte kirjatähe varal. Niisugune saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt.»
Samuti Rm 9:6-8: «Aga see pole nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja. Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael, ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased, vaid on öeldud: «Sinu sugu loetakse Iisakist.» See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.»
Jällegi ütleb püha Paulus Rm 9:27: «Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: «Kui Iisraeli laste arv oleks nagu mereliiv, siiski pääsevad neist vaid riismed!»»
Ja seejärel Gl 3:7: «Nii mõistate teie, et need, kes on usust, on Aabrahami lapsed.»
Kui läheb kaotsi arusaam Iisraelist kui neist, kes usuvad tõotusse – Jeesusesse Kristusesse –, muutub küsimus pigemini poliitiliseks kui vaimulikuks. Vastasel juhul oleks Jumalal kaks päästmisplaani: üks Vana Testamendi usklikele ja teine Uue Testamendi Jeesusesse Kristusesse uskujatele. See tühistaks täielikult Jeesuse sõnad Jh 14:6: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.»
Ekslik arusaam, justkui oleks Jumalal kaks erinevat rahvast, juudid ja kristlased, teeb halba kahel viisil. Esiteks muutub see poliitiliseks, kuna tingimusteta toetusest Iisraeli riigile saab Jumala käsk. Selline käsk õigustaks ükskõik kui fanaatilist toetust mistahes iisraellaste sõjalisele ja ekspansionistlikule sammule araablaste vastu. Siis muutub vajaduseks kaitsta Iisraeli riiki kuni viimase Ameerika veretilgani. Teiseks, selline vaade külvab kalki vihkamist araablaste vastu, kes on meie sarnased mittejuudid.
Suure tasandiku piirkonna sinodi asepresident, pastor Nabil Noar, kirjutab: «Oluline on märkida, et nii juudid kui ka moslemid võitlevad maa pärast, sest nad usuvad, et kui nad seda maad ei oma, on nende suhe Jumalaga ohus. Nende seas esineb tõsist fanatismi, millel on usulised aspektid. Võitlus nende vahel ei lõpe enne, kui üks pool on kadunud. Mõlemad usuvad, et Jumal on neile lubanud maa, rahva ja Messia (nii nagu nemad seda näevad). Paradiis on otseselt seotud selle maa omamisega... Pidage meeles, et Gaza sektor tagastati Iisraeli poolt 2005. aastal palestiinlastele vastutasuks kahe rahva vahelise rahu eest.»
See tõotus pole kunagi käinud maa kohta. Iisrael on riik nagu iga teinegi riik, aga ei ole Kirik ega Vana Testamendi Iisrael. Selle usuline kese ei ole tõotatud Jumala Pojas Jeesuses Kristuses. Kui iisraellased tahavad pärida igavest elu, vajavad nad Jeesust samamoodi nagu meie. Jeesus ütles Jh 5:39: «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust.» Pangem tähele, et Jeesus osutab Vanale Testamendile, sest Uut Testamenti ei olnud veel kirjutatud.
Muide, lubage mul öelda: see sõda on nii masendav paljude hingede surma tõttu. Enamik inimesi, kes mõlemal poolel surevad, ei ole Jeesusesse Kristusesse uskuvad Kiriku liikmed, ja need hinged on kadunud.
Ma palvetan, et ülal öeldu aitaks kõigil paremini mõista, et «kogu Iisrael» olete teie.
Arie Bertsch on Missouri Sinodi Luterliku Kiriku (USA) pastor.
Autori blogist tõlkis Veiko Vihuri (rõhutused tekstis tõlkijalt).
Eesti Kristlik Õigeusu Kirik (EKÕK) ja Pühtitsa klooster ei nõustu Riigikogu poolt 18. juunil 2025 vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) muudatustega ning on pöördunud oma esindajate kaudu nii Eesti Vabariigi presidendi kui rahvusvaheliste usuvabaduse kaitset tagavate institutsioonide poole.
«Olukorras, kus president jättis seaduse muudatused esimesel korral välja kuulutamata ja tagastas need riigikogule, oleks sellisele erandlikule sammule pidanud järgnema täiendav sisulisem analüüs ja arutelu muudatuste vajalikkusest ja EV põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Selline õigusloome protsess vajab erapooletute valdkondlike ekspertide ja puudutatud osapoolte kaasamist. Vastavad sammud jäid riigikogu poolt astumata ning muudatuste viimistlus muutus näiliseks ning presidendi soovituste tegelikku tuuma eiravaks,» selgitavad Kirikut ja kloostrit esindavad vandeadvokaadid Artur Knjazev ja Steven-Hristo Evestus.
Presidendi 24.04.2025 otsuses nr 545 KiKoS muudatuste väljakuulutamata jätmisest on osutatud, et siseministeeriumi poolt ellukutsutud ja riigikogus menetletud seadusemuudatus piirab nii usu- ja südametunnistuse kui ka ühinemisvabadust, sest riigi julgeolek ei saa abstraktse ega määratlemata kategooriana õigustada usuorganisatsioonide tegevuse piiramist.
«Seadusandja on sisuliselt seadnud eesmärgiks konkreetse usulise organisatsiooni diskrimineerimise teiste ees ning on seda seaduse menetlemisel tunnistanud. Jättes selle juures igasuguse tähelepanuta, et Eestis registreeritud ja Eesti seaduste kohaselt tegutsevad Kirik ja klooster ei ole end esitlenud ega oma tegudes end väljendanud viisil, mis annaks aluse arvata, et nad juba juhinduvad või võivad edaspidi juhinduda oma igapäevastes usulistes toimingutes välisriigi vaenulikest ja Eesti julgeolekut kahjustavatest juhistest või suunistest. On arusaamatu, miks karistusseadusega kaetud karistavast kui ka samaväärsest ennetavast toimest ei saa lähtuda konkreetsel juhul põhiväärtuste kaitsmisel ning vajalikuks osutub täiendav seadusloome vajadus põhiõiguste arvelt,» selgitavad vandeadvokaadid.
Viimaste kuude jooksul on KiKoS muudatuste suhtes kriitiliselt sõna võtnud mitmed tunnustatud õiguseksperdid ja ühiskonnategelased (Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse kaasprofessor Merilin Kiviorg, EELK peapiiskop emeeritus Andres Põder, EELK peapiiskop Urmas Viilma), kes on muret väljendanud seadusemuudatustega loodava õigusselgusetuse ja usuvabadusele ohtliku riive pärast.
«Eestis kui demokraatlikus õigusriigis on kasutamiseks piisavad ja sobivad vahendid julgeolekuohtudele reageerimiseks ja nende maandamiseks. Riigikogus kõlanud põhjendused muutunud geopoliitilisele olukorrale ning võrdlustele Venemaal ja Ukrainas toimuvale, ei tohi rajada teed põhiõiguste ja -vabaduste riivele. Selleks, et vältida soovimatu levimist, tuleb seista põhiõiguste ja -vabaduste kaitset riivavate algatuste vastu, mis eiravad mitmekesise demokraatliku ühiskonna korraldust,» selgitavad esindajad.
KiKoS muudatuste esmakordse vastuvõtmise järel on EKÕK ja Pühtitsa koostri esindajad pöördunud USA Usuvabaduse Komisjoni (USCIRF) poole ning kohtunud selle esindajatega.
«Arvestades hetkeolukorda, kus seadusandja ei viinud läbi sisulist ja põhjalikku menetlust ning piirdus kosmeetilist laadi täienduste ja muudatustega, eksisteerib tõsine oht usuliste ühenduste suhtes heidutusmeetmete lubamatuks kasutamiseks ja levimiseks, sealhulgas siseministri poolt kohustusliku sundlõpetamise menetluse käivitamisega ühes elu- ja tegutsemiskohtade kaotusega. Selleks, et osutada tähelepanu vastuoludele põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega, on Kirik ja klooster pöördunud nii presidendi kui rahvusvaheliste organisatsioonide – nt Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) inimõiguste kaitsega tegeleva institutsiooni ODIHR all tegutseva usu- ja veendumusvabaduse ekspertkomisjoni poole,» selgitavad vandeadvokaadid.
Kristuse pühima ihu ja vere suurpüha ehk Corpus Christi püha (ld Sollemnitas Sanctissimi Corporis et Sanguinis Christi) tähistatakse kolmainupühale järgneval neljapäeval, see on 10 päeva pärast nelipüha ehk 60 päeva pärast ülestõusmispüha. Kirikuaasta liikuva pühana jääb Corpus Christi ülestõusmisaja 9. nädalasse ja toob uuesti esile suure neljapäeva tähenduse, mil meenutatakse püha armulauasakramendi seadmist viimsel õhtusöömaajal. Kuna suur neljapäev on paastuaja püha, mil suurtest pidustustest loobutakse, saab Kristuse ihu ja vere austamisega «teisel» neljapäeval kaasata rohkem avalikke üritusi, protsessioone ja rikkalikku rahvakombestikku. Maades, kus Corpus Christi neljapäev ei ole riigipüha, viiakse tähistamine üle järgnevale pühapäevale. Nõnda on see ka Eestis (neljapäeval pühendutakse tavapärasele adoratsioonile). Kirikupühal viibivad piiskopid kindlalt oma karja juures.
Kristuse ihu ja vere püha on kiriku pikas ajaloos suhteliselt uus, kujunedes ladina kirikus välja alles 13. sajandil, pärast ida- ja läänekiriku lahknemist. Selle püha saamise loomulikud eeldused küpsesid kõrgkeskaja kiriklikus miljöös teoloogiliste, praktiliste ning vagaduselu motiivide ajel.
Arusaadavalt on Corpus Christi teoloogiline sõnum suunatud euharistiaga seotud õpetusele Kristuse reaalsest ja jäävast ligiolust muudetud armulauaandides. Kui idakirikus jõudis armulauaandide muutumise teoloogia lõpule Antiookia koolkonnaga ja kirikuisa Johannesega Damaskusest (8. saj), jätkusid arutelud läänekirikus veel 9. sajandilgi (tuntud kui nn Radbertuse-Ratramnuse armulauatüli). Kui kaks sajandit hiljem põhjendas Berengarius taas substantsi muutumatust, vastas kirik sellele transsubstantsiatsiooni ehk olemusmuutuse õpetusega, mis dogmatiseeriti Lateraani IV kirikukogul (1215). Seega kinnitab Corpus Christi kiriku õpetust armulauaandide kohta.
Praktiline põhjus Corpus Christi püha levikuks kirikurahva seas oli pigem seotud käitumistavadega. Kristuse ihu ja vere austamine armulauas oli teada juba apostel Pauluse kirjast (1Kr 11) ja seda kordasid kirikuisade manitsused (nt püha Jeruusalemma Kyrillose õpetus 4. sajandil). Kuidas aga juhtus, et ladina kirikus hakati armulauaosaduse kõrval pöörama tähelepanu armulauaandide erilisele austamisele lahus kommunioonist – tava, mis oli Kristuse kiriku esimesel aastatuhandel tundmatu ja puudub tänaseni idakirikus? On teada, et keskajal taandus oluliselt kirikurahva osasaamine armulauast pühal liturgial; kommunioon jäi vaimulikkonna ja ordurahva privileegiks ja kirikurahvale jagati armulaualeiba, kui üldse, väljaspool liturgiat. Ilmikutele jäi armulaua asemel armulauaaustus eemalt vaatamisega, mida hakati nimetama «silmakommuniooniks», ning püha Aquino Thomase selgitus, et piisab vagast soovist, juhul kui sakramenti ei saa vastu võtta («votum sacramenti»). Seejuures keskendus tähelepanu Kristuse ihule ehk hostiale, kuna koos konkomitantsiõpetusega rõhutati, et igas armulauaannis on Kristuse terviklik sakramentaalne ligiolu, mistõttu on nii pühitsetud leivas kui ka pühitsetud veinis ühtmoodi esindatud niihästi Kristuse ihu kui ka veri. Umbes aastast 1200 tuntakse liturgilise rituaalina konsekreeritud leiva ülestõstmist ehk elevatsiooni. Pikendamaks püha hostia nägemise õnnist hetke, kujunes tava esitleda hostiat monstrantsis koos vastava adoratsiooniga. Tänapäeval on adoratsioon usuelu lahutamatu osa ja saanud paavstide, kirikukogude ning katoliku kiriku katekismuse kinnituse.
Kirikuloos tuleb ette, et suured teemad otsustatakse individuaalse vagaduse ja privaatilmutuste tasemel. See juhtus ka Corpus Christi pühaga. Augustiininunn Juliana (1193–1258) Mont-Cornilloni kloostrist Liège’i piiskopkonnas sai 1209. aastal nägemuse Kuu imelike tumedate laikude kohta. Nägemused kordusid ja Issand ise andis sellele seletuse: kirikuaastas, mille sümboliks on Kuu, puudub seni armulauasakramendi austamise püha ja selle püha pidamist tuleb kirikult paluda. Andnud lõpuks oma nägemusest ja selle tähendusest teada pihiisale ja sealt edasi piiskopile, käskis Liège’i piiskop Robert de Thourotte 1246. aastal ja edaspidi tähistada kohalikus piiskopkonnas pühima altarisakramendi püha.
Paavst Urbanus IV, kes oli olnud preestriks sessamas Liège’i piiskopkonnas, kehtestas 1264. aastal Corpus Christi kirikupüha (bullaga «Transiturus de hoc mundo»), mida tuleb tähistada «viiendal nädalapäeval pärast nelipüha». Paavst tellis Aquino Thomaselt liturgilised tekstid tunnipalvusteks ja missa tarbeks. Pühalt Thomaselt pärinevadki Corpus Christi hümnid «Panis angelicus», «Pange lingua», «Adoro te devote», «Verbum supernum prodiens» ja sekvents «Lauda Sion». Paavsti otsuse vallandajaks võis olla 1263. aastal Itaalias aset leidnud nn Bolsena ime, kui Bolsena linna Santa Cristina kirikus armulaualiturgial murtud hostiast hakkas välja voolama veri. See ime kinnitas omal moel usku transsubstantsiatsiooni ja konkomitantsiõpetuse õigsusesse.
Corpus Christi laialdasem tähistamine hoogustus aga alles pool sajandit hiljem, kui sellega kaasnesid ka protsessioonid. Paavst Johannes XXII ajal, 1317. aastal, avaldati uuesti varasem bulla «Transiturus» ja püha tehti kogu ladina kirikus kohustuslikuks, olles nüüd nimetatud «Kristuse ihu ja vere» pühaks.
Protsessioon kujuneski pidustuste peamiseks tunnuseks, algselt Baierimaal, Kölnis ja Hildesheimis: missa lõppedes väljub piiskop, vaimulikkond ja kogudus kirikust ning laulude ja palvete saatel liigutakse rikkalikult lilledega kaunistatud peatuspaikadesse – nelja ilmakaare suunas seatud välialtarite juurde, kus loetakse evangeeliumi, tehakse eestpalvet ning jagatakse sakramentaalset õnnistust linnale ja maale, peredele ja lastele, unustamata maarohtusid ja lilli. Protsessiooni keskmes kantakse konsekreeritud hostiaga monstrantsi ja selle kohal taevalaotust sümboliseerivat baldahhiini. Protsessioon lõpeb tagasipöördumisel kirikusse, mis ühtlasi viib lõpule pidupäeva adoratsiooni koos õnnistamisega.
Järgnevatel sajanditel muutusid protsessioonid üha suurejoonelisemaks, vastavalt iga piirkonna tavadele. Näiteks barokiajastu usklikud võtsid protsessioonile kaasa pühakute reliikviaid ja pühakujusid, isegi tuldpurskavate draakonite ja kuradite kujutisi. Protsessioone seostati ka muude õilsate eesmärkidega – et tagada karjakasv ja põldude viljakus, hoida eemale hädad, sõjad ja halb ilm või teha avalikku meeleparandust. Paavstid üritasid ülemäärast prassimist piirata, sest pahatihti hakkas ürituse algne mõte varju jääma. Trento kirikukogu ühelt poolt kanoniseeris dekreediga «De eucharistia» (1551) hostia alalhoidmise ja adoratsiooni ning Corpus Christi püha pidamise, teiselt poolt korrastas rahvavagaduse ilminguid. Uusaeg tõigi kaasa tagasipöördumise lihtsuse juurde. Vatikani liturgiakongregatsioon tegi 1959. aastal avalduse, millega Corpus Christi protsessioon seoti lahti liturgia korrast ja jäeti kohaliku piiskopi juhtida.
Trento kirikukogu järgne katoliiklik vagadus muutus konfessionaalsemaks: Corpus Christi protsessioonidega hakati demonstratiivselt väljendama teiste konfessioonide suhtes eristava katoliku usu tunnistamist ja 19. sajandi nn Kulturkampf’i ajal muutusid need isegi meelsuse avaldamise relvaks riigipoliitika vastu. Oli ju reformatsioon tauninud Rooma sakramendiõpetust ja loobunud Corpus Christi «näitemängulisest» tähistamisest. Sellegipoolest säilitati Kristuse pühima ihu ja vere püha luterlikus kirikukalendris kuni 1600. aastani. Anglikaani kirikus kaotati see püha 1548. aastal, kuid Corpus Christit peetakse kolmainupüha järgsel neljapäeval siiski erilise liturgiaga, milles väljendatakse tänu armulauasakramendi eest. Ukraina Kreeka-Katoliku Kirikus algas Corpus Christi püha tähistamine Zamośći sinodi 1720. aasta dekreediga. Tänapäevani on püha ka vanakatoliiklastel, anglo-katoliiklastel, armeenlastel, koptidel, melkiitidel jt.
Kristuse pühima ihu ja vere suurpühale andis uue väljendusjõu paavst Pius XII (entsüklika «Mediator Dei», 1947) ja hiljem Vatikani II kirikukogu sõnum kõigi usklike tegusast osalemisest armulaualiturgial. Selles vaimus rõhutasid kirikukogujärgsed paavstid altarisakramendi adoratsiooni lahutamatut seost armulaua tegeliku vastuvõtmisega. Paavst Paulus VI soovitas juhisega «Eucharisticum mysterium» (1967) usklikel meeles pidada, et Kristuse reaalse kohalolu austamine hostias ei ole eesmärk iseeneses, vaid peab sütitama usklike igatsust tulla taas ühisesse armulauaosadusse, kus võetakse vastu eluleiba, mille taevane Isa on läkitanud. Püha Johannes Paulus II mandaadiga koostatud «Directory on Popular Piety and the Liturgy» (2001) paneb südamele, et Corpus Christi protsessiooni võetaks armulaualiturgia pikendusena ja armulauas kingitud Kristuse osaduse avaliku rõõmuväljendusena.
Lisaks Corpus Christi püha pidamise uutele vormidele – nagu näiteks ühe diötseesi mitme koguduse ühine armulaualiturgia avalikus ruumis – annab protsessioonile värske tähenduse jumalarahva palverännakul olemise mõte – maisest Jeruusalemmast taevasesse Jeruusalemma (vt artiklit väljaandes Kolleegium), mis selliselt mõistetuna omab suuremat oikumeenilist tõmbejõudu.