Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud, Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa.

Meie, inimesed, ei saanud ise ennast päästa. Sellepärast pidi Jumal saama inimeseks ja surema ristil. Sellest kõneleb Nikaia usutunnistuse Jeesust puudutav osa.

Nikaia usutunnistuses tunnistatakse usku «ühteainsasse Issandasse» ning see üks Issand Jeesus Kristus on kahesugune. Ta on «Jumal Jumalast» ja seejärel veel «inimeseks saanud». Kirikuisad õpetasid et Jumala Pojal on kaks sündimist: üks sündimine igavikus ja teine sündimine ajas.

Halkedoni kirikukogul sõnastati see hiljem nõnda, et Kristusel on kaks loomust: jumalik ja inimlik loomus. Ehkki Nikaia usutunnistuses taolisi sõnu otseselt ei kasutata, on Kristuse jumalikkus ja inimlikkus selles selgelt esil.

Usutunnistus juhatab Jeesuse jumalikkuse tuumani

Skeptiliste piibliteadlaste sõnul Jeesus ei väitnud end olevat Jumal ning Tema eluajal Jumalana Teda ka ei kummardatud. Väidetavalt kujunes arusaam Jeesuse jumalikkusest alles hilisemate kümnendite või sajandite jooksul.

Ometigi oli esimeste kristlaste usutunnistus «Jeesus on Issand» (Rm 10:9). Sellega peeti silmas, et Jeesus oli kristlastele peamine autoriteet, kõrgemal ka keisrist, kes nõudis enda austamist kui jumalat. Jeesuse tunnistamine Issandaks oli esimeste kristlaste viis väljendada Jeesuse jumalikkust.

Heebreakeelses Vanas Testamendis kirjutatakse Jumala nime nelja kirjatähe ühendina JHVH. Kreeka keelt rääkivad juudid tõlkisid selle sõnaga kyrios, Issand. Uue Testamendi kirjutajad kasutavad Jeesuse kohta just seda sõna.

Paulus kirjutab: «Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand (kyrios), ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse.» (Rm 10:9) Neli salmi hiljem tsiteerib ta Joeli raamatut (3:5): «Igaüks, kes hüüab appi Issanda (JHVH) nime, pääseb.»

Juutidele, kes tunnistasid Jeesust Issandana, oli selge, et nad tunnistasid Teda sama Jumalana, kes ilmutab ennast Vanas Testamendis nimega JHVH.

Miks Jumal saab justnimelt lihaks?

Jeesuse inimlikkus saab Nikaia usutunnistuses nähtavaks selles, et Ta sünnib inimesena teatud ajal ja teatud kohas. Neitsi Maarja ja Pontius Pilaatuse nimed osutavad, et tegemist on teatud ajaloolises olukorras toimunud sündmustega.

Eriti rõhutavad Jeesuse inimlikkust sõnad «lihaks saanud». Arusaam lihaks saamisest lähtub otseselt Johannese evangeeliumist (Jh 1:14). Nii mõnigi lugeja võib imestada, miks siin räägitakse just lihast ja lihaks saamisest. Aga miks mitte ihulikuks või inimeseks saamisest?

Kreeka keeles on küll olemas sõnad nii ihu kui inimese kohta, aga Piibel kasutab siin teadlikult sõna «liha». Küllap tekitas see algses kuulajas samasuguseid mõtteid nagu meilgi. Phillip Cary kirjutab oma raamatus Nikaia usutunnistus. Lühike sissejuhatus (Nikean uskontunnustus. Lyhyt johdatus, Sley-Media Oy, 2025): «Jumal tõesti laskub alla, saades selliseks lihatükiks nagu meiegi seda oleme; ehk siis loomaks, kes sünnib, sööb ja väljutab ning sureb.»

Cary jätkab: «Sõna «liha» viitab Piiblis kõigele sellele, mis inimeses on haavatav ja puudulik, vastuvõtlik õnnetustele, traumadele, haavadele ja haigustele.»

Jumal, kes ise on surematu, muutumatu ning kõrgemal igast kannatusest, võtab omaks inimlikkuse ja kogu kannatuse ning sellega kaasneva valu.

Jeesuse elu ei olnud pelgalt näide heast elust

Usutunnistuse Jeesust puudutavas osas on sõnad «meie õndsuseks» ning «meie pärast». Neid sõnu ei leia lühemas, Apostlikus usutunnistuses. Siiski on need väga olulised, sest need räägivad, miks Jeesus sai inimeseks ning miks Ta ristil suri.

Jeesus ei tulnud siia maailma pelgalt selleks, et näidata, kui vägev Jumal on. Ta ei tulnud ka vaid selleks, et anda meile moraalne eeskuju, milline peaks olema hea elu. Tema tulemise põhjus ei olnud ka üksnes uute teadmiste andmine Jumalast.

Jeesus tuli siia maailma eelkõige meie õndsakssaamise pärast. Meie, inimesed, ei suuda ennast päästa, me vajame Päästjat, kes tuleks meist väljastpoolt. Pääste kulmineerub ristil, millele Jeesus meie pattude pärast naelutati. Tema surmas on «lepitus meie pattude eest» (1Jh 2:2, Piibel 1968). Jeesus kandis karistust meie pattude eest (Js 53:5) ja lunastas meid (Ef 1:7) vabaks patust, seaduse needusest ja kuradi meelevallast.

Siiski pole Jeesuse elu näide pelgalt passiivsest vastasseisust ebaõiglaste valitsejatega ega kaebelaul sellest, kuidas kurjus võimutseb. Jeesus surm on võit. Kui kurat lõi naelad läbi Jeesuse kandade, teadis ta, et tema pea purustatakse (1Ms 3:15).

Ülestõusmine pani kreeklased pilkama

Lisaks ütleb usutunnistus, et Jeesus tõusis surnuist ning läks üles taevasse Isa paremale käele.  Ta tuleb veel üks kord tagasi, et mõista maailma üle kohut. Tema kuningriigil ei ole lõppu.

Usk Jeesuse ülestõusmisse on esimeste kristlaste lihtsa usutunnistuse üks tugisammas. Teine tugisammas selle kõrval on Jeesuse jumalikkuse tunnistamine. Eespool tsiteeritud kohas kirjas roomlastele (10:9) on just need päästva usu keskmes.

Jeesuse ülestõusmine on apostlite varajase kuulutuse keskmes (vt nt Ap 2:24; 3:15; 13:30). Juutlik usk ülestõusmisest erines paganlikust arusaamast surmajärgse elu kohta.

Kreeka filosoofidel oli surmajärgse elu kohta erinevaid arusaamu. Platoni arvates oli inimese hing surematu, aga ihu hävis surmaga lõplikult. Epikuurlased ei uskunud üldse surmajärgsesse ellu. Stoikud olid teatud moel panteistid, kelle jaoks surmajärgsel elul ei olnud tähendust.

Juudi arusaama kohaselt äratatakse ihu viimsel päeval ellu. Kristlaste sõnul on Jeesuse ülestõusmine eelmaitse aegade lõpul toimuvast kõikide inimeste ülestõusmisest. Jeesus tõusis «uudseviljana[, esimesena]» surnuist (1Kr 15:20).

Apostlite tegude raamatu 17. peatükis räägib Paulus stoikude ja epikuurlastega Ateenas (17:18). Pauluse kõne surnute ülestõusmisest paneb kuulajad ilkuma, sest mõte ülestõusmisest oli kreeklastele käsitamatu. Ometigi on evangeeliumis vägi, millest tunnistab see, et ka mõned kreeklased tahtsid kuulda veel teinegi kord ja ning tulid usule (17:32–34).

* * *

Jeesuse jumalikkuse vabastav vägi

Mõned inimesed tõrjuvad autoriteete. Neile on vastumeelne allumine igasugusele inimlikule juhtimisele. Ometigi ei ole kristlust ilma alistumiseta ühele autoriteedile. Tunnistus «Jeesus Kristus on Issand» räägib, et kristlasele on Jeesus absoluutne eeskuju, keda ta oma elus tahab järgida.

Teisalt on see vabastav. Kuulekus ühele Issandale teeb meid vabaks inimlike arvamuste orjusest. Sinu väärikus, sinu olulisus ega sinu tulevik ei sõltu sellest, mida ütleb mõni arvamusliider, poliitik, õpetaja või professor. Oluline on see, mida ütleb Jumal.

«Te olete kallilt ostetud, ärge saage inimeste orjaks!» (1Kr 7:23)

Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajaleht Uusi Tie loal.

Nikaia usutunnistusele pühendatud artiklisarja varasemad artiklid:

Jumal lõi kõik eimillestki, oma Sõna jõul

Nikaia usutunnistus: kirik jäi oma usule kindlaks

Miks usutunnistused ei räägi midagi õigest eluviisist ega eetikast

Evangeelse-luterliku kiriku õpetus usutunnistuskirjade järgi.

«Issanda püha armulaua kohta õpetatakse, et armulauas on Kristuse tõeline ihu ja veri leiva ja veini kujul tõeliselt kohal ning neid jagatakse ja võetakse vastu. Sellepärast heidetaksegi kõrvale vastupidine õpetus.» (Augsburgi usutunnistus, X)

«Heaks kiidetakse kümnes artikkel, milles me tunnistame oma veendumust, et armulauas on Kristuse ihu ning veri tõeliselt ja olemuslikult kohal ja neid jagatakse sakramendist osasaajatele tõeliselt koos nähtavate elementide – leiva ja veiniga. Sellel seisukohal me oleme pärast asja tähelepanelikku uurimist ja vaatlemist kogu aeg olnud. … . Ja me teame kindlalt, et mitte ainult Rooma kirik ei kinnita Kristuse ihulikku kohalolu, vaid samamoodi usub seda praegu ja on ammust ajast uskunud ka Kreeka kirik. …me kaitseme kogu kirikus heakskiidetud seisukohta, et Kristuse ihu ja veri on armulauas tõeliselt ja olemuslikult kohal ja neid jagatakse tõeliselt koos nähtavate asjadega – leiva ja veiniga. Ja me räägime elava Kristuse kohalolust…» (Apoloogia, X)

«Me arvame, et armulaualeib ja -vein on Kristuse tõeline ihu ja veri ning sellest saavad osa ja seda võtavad vastu ka kurjad, mitte ainult jumalakartlikud kristlased.» (Schmalkaldeni artiklid, «Altarisakramendist»)

«Aga mis on siis altarisakrament? Vastus: See on Issanda Kristuse tõeline ihu ja veri leivas ja veinis ning leiva ja veini kujul Kristuse sõna kaudu, mida meie, kristlased, peame sööma ja jooma. … Sest öeldud on: «Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum.» − «Kui välisele asjale lisandub sõna, siis saab sellest sakrament.» See püha Augustinuse mõte on sedavõrd tabavalt ja hästi sõnastatud, et ta on vaevalt midagi paremat öelnud.» (Suur katekismus, «Altarisakramendist»)

«Tunnistus puhtast õpetusest püha õhtusöömaja kohta sakramentaaride vastu.

1. Me usume, õpetame ja tunnistame, et pühas õhtusöömaajas on Kristuse ihu ja veri tõeliselt ning olemuslikult kohal, neid jagatakse ja võetakse leiva ning veiniga tõeliselt vastu.

2. Me usume, õpetame ja tunnistame, et Kristuse testamendi sõnu ei tohi mõista teisiti, kui nende tähttähelises tähenduses, nii et leib ei tähenda mitte Kristuse eemalviibivat ihu ja vein eemalviibivat verd, vaid et need on sakramentaalse ühtsuse tõttu tõeliselt Kristuse ihu ning veri.

6. Me usume, õpetame ja tunnistame, et leiva ja veiniga ei võeta Kristuse ihu ja verd vastu mitte ainult usu kaudu vaimselt, vaid ka suuga, kuid mitte kapernaiitlikul, vaid üleloomulikul, taevasel viisil sakramentaalse ühtsuse pärast. …mida tunnistavad üksmeelselt ka kõige aulisemad vanad kiriku õpetajad Chrysostomos, Cyprianus, Leo I, Gregorios, Ambrosius, Augustinus jpt.

7. Me usume, õpetame ja tunnistame, et Kristuse tõelist ihu ja verd ei võta vastu mitte ainult õigeusklikud ja selleks väärilised, vaid ka vääritud ja uskmatud, kuid siiski mitte eluks ja lohutuseks, vaid kohtuks ja hukkamõistuks, kui nad ei pöördu ja pattu ei kahetse.» (Konkordiavormel, Epitome, VII)

Märkus. Eestikeelne tekst (vt Luterlikud usutunnistuskirjad. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014) on tõlgitud usutunnistuskirjade saksakeelsest versioonist, mis kohati erineb ladinakeelsest versioonist.

+  +  +

De praesentia reali veri Corporis et Sanguinis Christi in sacramento altaris

Doctrina secundum libros symbolicos Ecclesiae Evangelicae Lutheranae.

«De coena Domini docent, quod corpus et sanguis Christi vere adsint et distribuantur vescentibus in coena Domini; et improbant secus docentes.» (Confessio Augustana, X)

«Decimus articulus approbatus est, in quo confitemur nos sentire, quod in coena Domini vere et substantialiter adsint corpus et sanguis Christi et vere exhibeantur cum illis rebus, quae videntur, pane et vino, his qui sacramentum accipiunt. Hanc sententiam constanter defendimus re diligenter inquisita et agitata. … Et comperimus non tantum romanam ecclesiam affirmare corporalem praesentiam Christi, sed idem et nunc sentire et olim sensisse graecam ecclesiam. …nos defendere receptam in tota ecclesia sententiam, quod in coena Domini vere et substantialiter adsint corpus et sanguis Christi et vere exhibeantur cum his rebus, quae videntur, pane et vino. Et loquimur de praesentia vivi Christi…» (Apologia Confessionis Augustanae, X)

«De sacramento altaris statuimus panem et vinum in coena esse verum corpus et sanguinem Christi et non tantum dari et sumi a piis, sed etiam a malis Christianis et impiis.» (Articuli christianae doctrinae, «VI. De sacramento altaris»)

«Quid ergo sacramentum altaris esse dicemus? Responde esse verum corpus et sanguinem Domini nostri Jesu Christi in et sub pane et vino per verbum Christi, quod nobis Christianis manducandum et bibendum praecipit et proposuit. … Nos enim Augustini verbis subscribimus ita dicentis: «Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum». Hoc Augustini verbum tam proprie expresse dictum est, ut vix aliud dixerit praeclarius.» (Catechismus major, «De sacramento altaris»)

«Confessio sincerae doctrinae de coena Domini contra Sacramentarios.

I. Credimus, docemus et confitemur, quod in coena Domini corpus et sanguis Christi vere et substantialiter sint praesentia et quod una cum pane et vino vere distribuantur atque sumantur.

II. Credimus, docemus et confitemur verba testamenti Christi non aliter accipienda esse, quam sicut verba ipsa ad litteram sonant, ita ne panis absens Christi corpus et vinum absentem Christi sanguinem significent, sed ut propter sacramentalem unionem panis et vinum vere sint corpus et sanguis Christi.

VI. Credimus, docemus et confitemur corpus et sanguinem Christi non tantum spiritualiter per fidem, sed etiam ore, non tamen Capernaitice, sed supernaturali et coelesti modo, ratione sacramentalis unionis, cum pane et vino sumi. … Idem magno consensu praecipui ex antiquissimis ecclesiae doctoribus Chrysostomus, Cyprianus, Leo Primus, Gregorius, Ambrosius, Augustinus testantur.

VII. Credimus, docemus et confitemur, quod non tantum vere in Christum credentes et qui digne ad coenam Domini accedunt, verum etiam indigni et infideles verum corpus et sanguinem Christi sumant, ita tamen, ut nec consolationem nec vitam inde percipiant, sed potius, ut illis sumptio ea ad iudicium et damnationem cedat, si non convertantur et poenitentiam agant.» (Formula Concordiae, Epitome, VII)

«Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.»

Piibellik usk Loojasse, kes kõigeväelise Isana on parim ja kindlaim seletus, kuidas ja miks maailm on saadud. Loodu ja Jumal ei ole siiski üks.

Teoloogias räägitakse traditsiooniliselt kolmest usuartiklist. See on tehniline termin, mis osutab usutunnistuse Isale, Pojale ja Pühale Vaimule omistatud osadele. Nikaia usutunnistuses kirjeldatakse kristliku usu sisu pisut laiemalt, kui enamusele rohkem tuttavas Apostlikus usutunnistuses. Käesolevas piibliõpetuses keskendutakse esimesele dogmale, mille kohaselt Jumal on Isa, kõigeväeline Looja, kes on teinud kõik «nähtava ja nähtamatu».

Jumalat ei ole keegi teinud või vorminud, sest Tema on mitteloodud. Piibli Jumal ilmutab ennast ainsa elava Jumalana (Js 43:10–13). Inimeste valmistatud kujud või muud ebajumalad ei suuda mitte midagi luua ega ka päästa inimesi, kes neid kummardavad (Js 44:9–20). Sellele tõsiasjale põhinevad kõik kiriku usu kokkuvõtted ehk usutunnistused.

Looja ei ole osa loodust

Phillip Cary osutab raamatus «Nikaia usutunnistus. Lühike sissejuhatus» (Nikean uskontunnustus. Lyhyt johdatus, Sley-Media Oy, 2025), et usutunnistus räägib loomistöö puhul kahest riigist. «Nähtamatu riik ei ole pelgalt midagi sellist, mida meil seni pole lihtsalt õnnestunud näha, vaid see on riik, mida me ihulike silmadega ei saagi iial näha.» See loodu, aga meile nähtamatu, tähendab kõiki meelevaldasid ja vägesid, mis «on loodud Tema (Kristuse) läbi ja Tema poole.» (Kl 1:16) Selle hulka kuuluvad ka inglid. Selle nähtamatu maailma sündmusi näidatakse meile hetkeks näiteks Ilmutuse raamatu 4. peatükis.

Sõna «kõige» hõlmab kogu loodut, aga mitte selle Loojat. Piibellik loomisusk ei sisalda endas panteistlikku arusaama, mille kohaselt loodu ja jumal oleksid üks. Jumal on oma loodust lahus, eraldiseisev. «Jumalat võib nimetada Kõrgeimaks Olendiks, aga üksnes selles mõttes, et Ta on kõige oleva algus, kõige tegija ning mitte lihtsalt üks olend teiste seas,» sõnastab Cary selle tabavalt.

Elu andja ja alalhoidja

Piibel räägib maa ja taeva Loojast oma esimeses lauses (1Ms 1:1). Piibli Jumal ei ole umbisikuline lõputu vägi, vaid isikuline lõpmatu Looja. Ta on elu andja ja alalhoidja. Ilma Jumal Isata ei oleks universumi, inimkonda, loomariiki, ega üldse midagi elavat. Ta on seadnud maakera loodusolud selliseks, et me saame elada: hingata, liikuda ja tajuda. Temalt on pärit kõik hea, mida me enda ümber näeme.

Piibellik usk Loojasse kui Kõigeväelisse Isasse on parim ning kindlaim seletus küsimusele, kuidas ja miks maailm on saadud. Piibli ilmutuse järgi on Jumal igavene vaim, kõigesuutlik ja kõiketeadev Looja, kes tahab oma loodutega olla isiklikus suhtes.

Isa, Poeg ja Püha Vaim toimivad alati koos

Algusest peale toimivad Jumal Isa, Poeg Jeesus ja Püha Vaim ühiselt. Esimeses Moosese raamatus (nt 1Ms 1:26, 11:7) viitab Jumal ise endale meie-vormis. Jumala isikud, Isa, Poeg ja Püha Vaim osutavad: «Tehkem inimene, tehkem ta meie näo järgi». Jumal on üks ning jagamatu ning samas tema isikud suhtlevad omavahel.

Jeesusele osutab Vana Testamendi esimene sõna «alguses» (hbr bereshit, 1Ms 1:1), mis tähendab heebrea keeles «esmasündinu kaudu». Kirjas heebrealastele kinnitatakse, et «usu kaudu» me mõistame, et Jumal on loonud kõik olemasoleva oma Sõnaga.

Samuti öeldakse näiteks Johannese evangeeliumis (1:3), et kogu universum (kr panta) loodi läbi Kristuse. See tunnistab, et ka Poeg on Jumal, mitte osa loodust. Prohvet Jesaja kaudu saadud Messia-prohveteering kirjeldab kaunilt seda, et Jumal Poeg on ise Vägev Jumal ja Igavene Isa (Js 9:5). Samuti osales loomistöös Jumala Püha Vaim (1Ms 1:2).

Kuningate Kuningas ja isandate Issand

Kirjas roomlastele (4:17) räägitakse, kuidas Jumal «kutsub olematuid nagu olevaid». Psalmis 33 öeldakse, et Jumal lõi maailmakõiksuse eimillestki. Seda kirjeldatakse ladinakeelse mõistega ex nihilo. Oleks vastuoluline öelda, et tühjus saaks ise endast midagi luua. Üksnes Kõigeväeline Jumal on see, kes saab millelegi anda olemasolemise. Nõnda on Tema ka kogu maailmakõiksuse esimene põhjus ja algus.

Mõistet «Kõigeväeline Isa» kasutati ka mõnes paganlikus usundis. Sageli esineb see roomlaste eeposes, milles Jupiteri kujutatatakse jumalate kuningana. Teisalt oli Jupiteril mitmeid inimlikke omadusi, mistõttu see tiitel ei ole tema puhul kohane. Samuti poleks ta suutnud luua tühjusest kogu maailmakõiksust. Üksnes püha Kolmainus Jumal väärib tiitlit «Kuningate Kuningas ja isandate Issand»

Teeni Jumalat, väärtusta Tema loomistööd

Jumal ise tunnistab, et kõik Tema loodu on hea (1Ms 1). Sellepärast kristlased tunnistavad mitte «üksnes» Jumala head olemust, vaid seda, et kõik Jumala loodu on hea. Kristlase ülesanne on see loodu tänuga vastu võtta (1Tm 4:4). Seega juhatab loomisusk meid teenima kolmainsat Jumalat ning väärtustama kõike Jumala loodut.

* * *

Jumal ei vaja usutunnistust, aga mina küll

Kristlikus dogmaatikas võib olla erinevaid rõhuasetusi, mis justkui ahvatlevad usumaailmas omapäi seilama. Ei ole sugugi asjatu, et kirikut võrreldakse laevaga: usutunnistused sarnanevad päästeparvedele, mille varal väsinud sõudja või vaimulikus mõttes merehädaline päästetakse. Üksijäänud kristlane leiab kosutust selle varal, mis kannab.

Selleks liidab usutunnistus koguduse võimsa väehulgaga, kes kaks tuhat aastat on uskunud, tunnistanud ja õpetanud üht ja sama piibellikku usku. Üksi käies võib usuteel sattuda eksirajale, usutunnistus on see, mis juhatab õigele teele. Nõnda ei sõltu minu pääsemine, minu usk ja minu usuelu viimselt minu enda terasusest või vaimuliku tarkuse hulgast.

Usupuhastaja Martin Lutheri järgi on Nikaia usutunnistus mitte käsk, vaid evangeelium. See ei räägi meile, mida me peaksime tegema, vaid mida Jumal on teinud meie endi ja meie päästmise jaoks. Meie usk rajaneb Jumalal, mitte meile endil.

* * *

Kui Jumal lõi kõik heaks, kuidas on siis kurjal nii suur võim?

«Kurjuse suur vägi pärineb – või õigupoolest on varastatud – sellelt väelt, mis kuulub Jumala poolt headena loodutelt,» kirjutab Phillip Cary. Kurjust tuleb esile siis, kui Jumala hea loomistegu moondub ja rikneb. Mida vägevama looduga on tegemist, seda võimsam on tema häving. Seega Saatan – algselt Jumala loodud kaunis, hea ja tark ingel on ühtlasi nii suurim kui langemises laostunuim Jumala loodud olend. Tal õnnestus ahvatleda esimesed inimesed sõnakuulmatusele armastava Isa vastu ning ta õhutab nüüd kogu oma jõuga inimkonnale viletsust ja surma. Usutunnistuse järgmine artikkel on Jumala vastus sellele surma ja kurja väele.

Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajaleht Uusi Tie loal.

Nikaia usutunnistusele pühendatud artiklisarja varasemad artiklid:

Nikaia usutunnistus: kirik jäi oma usule kindlaks

Miks usutunnistused ei räägi midagi õigest eluviisist ega eetikast

Küsimus naiste ordineerimisest vaimuliku ametisse on veelahkmeks, mis toob esile paljude kristlaste suhte Piibliga. Praegu on kirikutes küll rohkem räägitud samasoolistest paaridest, kuid aruteluteemana on naasnud ka naiste toimimine karjaseametis. Peamine põhjus naisteordinatsiooni ning homoseksuaalsete suhete tunnustamisel on sama: kas Piibli juhiseid on vaja järgida, kui need jäävad mulle arusaamatuks?

Soomes on traditsioonilised ärkamisliikumised jäänud kindlaks apostlikule ametimõistmisele. Kuna Soome evangeelses-luterlikus kirikus edendatakse praegu ka homoseksuaalsete paarisuhete tunnustamist, on see traditsiooniliste ärkamisliikumiste hoiakuid vaid kinnistanud. Aja vaim esitab küsimuse: kas Piibli juhist peab järgima, kui see jääb mulle arusaamatuks? Sellepärast on taas muutunud aktiivsemaks ka arutelu naiste ordinatsiooni üle. Soovin öelda ka oma arvamuse, olles olnud 14 aastat naispastori abikaasa, kuni mu naine ametist loobus.

Praeguseni pole suudetud ümber lükata Piibli arusaama karjaseametist, mille kohaselt see kuulub meestele (1Tm 3:2). Muidugi on selle siduvuse kohta esitatud erinevaid tõlgendusi. Emeriitpiiskop John Vikström tahtis ära kaotada mehe ja naise vahelise võimete erinevuse, määratledes seda vana aja maailma seisukohana. Kui naine on sama võimekas kui mees, siis saab ta täita samu ülesandeid. Ka arheoloog-teoloog Eero Junkkaala jõuab Vikströmiga samale järeldusele, ehkki teistsuguste argumentidega. Junkkaala arvates peaksid kõik keskenduma kristluse põhisõnumile, jättes küsimuse vaimulikust ametist teisejärguliseks. Misjoniühenduse Sley kodumaise misjoni juht Juhana Tarvainen ühineb omakorda Vikströmi mõttekäiguga selles, et mehe ja naise võimekus ei ole kuidagi erinev, aga Piibli tõttu jääb ta ustavaks traditsioonilisele ametikäsitusele.

Tahan omalt poolt lisada mõistmist otsiva usu vaatenurga.

Karjaseamet on otsekui isaks olemine. Ema ja isa kutsumused on samavõrra olulised, aga need on erinevad. Ema on lapsele otsekui avatud süli, isa aga kutsub last avastama maailma. Ema armastus haarab lapse turvaliselt endasse, isa kutsub välja. Mõlemad ülesanded on vältimatult vajalikud ning need täiendavad teineteist. Suur osa isa juhtimisest seisneb selles, et a) last harjutatakse kaitsma elu, ja b) julgustatakse sirutuma üle seniõpitud oskuste piiride. Ema kohandub lapse vajadustega, isa omakorda kutsub last kohanduma ülesannetega, mis tal koos isaga ette tulevad.

Muidugi võib isa olla mõnikord ettevaatlik ning ema tormakas. Füsioloogiliselt on nende positsioon siiski selge. Emal on rinnad. Need pakuvad varajast sümbioosi. Isal on käsivarred, mis esindavad enamasti esimesi käsi, mis on ema sülest väljaspool. Me ei vaidle selle üle, kumb oskab asju paremini (vrd Vikström), vaid tunnustame ema ja ise teineteist täiendavat erinevust.

Kui lapsel puudub isa, on tal enamasti keerulisem omandada moraaliprintsiipe. Kui koos isaga võetakse ette põnevaid ja isegi ohtlikke asju, siis õpitakse praktika kaudu ka mängureegleid. Paadi kõigutaja kukub järve. Kõiki reegleid ei ole võimalik õppida kodusoojuses. Alati ei paku kodu ka selget rollijaotust, aga lapse hilisemas elus tuleb see vajadus üha selgemalt esile. Meeste maailma moraalne loogika on üsna üheselt mõistetav. Mida ohtlikumates tingimustes ja ohtlikumate asjadega tegemist on, seda vähem on ruumi reeglite üle tingimiseks. Sirkli teravik ei halasta. See läbistab kobakäpa või iseteadliku toimetaja sõrmed sõltumata sellest, mida mõeldi. Neis asjus on isa ja teised mehed poistele eriti vajalikud. Aga kuidas usueluga?

Kes määratleb Jumala ja Tema koguduse?

Kui Jumal on minunäoline, siis on see otsekui lõputu arutelu, kus puuduvate piiridega laps saab oma tahtmise kasvatajat lõputute läbirääkimistega ära väsitades. Aga Piibli järgi ei määratle Jumalat mitte inimene. Meie elu mõte on peegeldada Jumala palet ning Tema sõnas määratletud tahet. Selles on midagi sarnast isa/meeste antud mudelist. Kutse pühadusele on raske (võimatu), aga nii lapsel kui täiskasvanul tuleb sirutuda selle poole. Reegleid ei määra mitte laps/inimene, vaid isa/Jumal. Jumal on loonud inimese oma näo järgi, meheks ja naiseks. Karjaseamet on mitmel moel isa ülesannetega sarnanev kutsumus, vaimulik isaksolemine.

Jumala koguduse ja selle korralduse määrab Tema ilmutus. Naisteordinatsiooni heaks kiitnud kirikud kaotavad usu praktiseerimisest vaimuliku isa olulise rollimudeli. Piibli sõna hakatakse lugema otsekui läbi rääkides, tehes järeleandmisi selle vastuvaidlematu loomuse arvel. Nende kirikute «isatute laste» nõudmised kurnavad vaimulikke kasvatajaid, kes kalduvad viimaks õnnistama samasoolisi paare, toetama soo «korrigeerimist», aborte, eutanaasiat jne. Need samad, kes edendasid naisteordinatsiooni, õõnestavad nüüd kristlikku peremudelit. Kui mingit vastuvaidlematut Piibli moraali enam ei ole, siis lakkab patt olemast patt ning Kristuse armu pole enam vaja. Järele jääb vaid lõputu ja kurnav arutelu, dialoog. Pärast naiste astumist karjaseametisse peab kristlaskond nüüd läbirääkimisi igasuguse avaliku patu sallimise üle kõigis liberaal-protestantlikes kirikutes!

Loomiskorra kõigutamine avaldab oma mõju kristluse tuumani välja. Jumala seadmistel on oma loomulikud tulemid ning nende väljaütlemist ei peaks kartma. Jeesus kutsus panema tähele puu vilju (Mt 7:16–20). Kes ei järgi Jumala loomiskorra põhimõtteid ja seaduspärasid, pöörab vältimatult ära Pühast Jumalast, pöörab ära kristlikust usust. See lahutab üksteisest ka sugulasi ja pereliikmeid, tuues kaasa üha süveneva ilmalikustumise ning paganliku uusreligioossuse. Saame seda juba praegu endi ümber tähele panna. Siiski pakub traditsiooniline piibellik kristlus selles pimenevas maailmas alternatiivi. Hoidkem sellest kinni kodus, töökohal ja koguduses.

Autor Manu Ryösö on teoloogiamagister ning Misjonipiiskopkonna pastor Lappeenrannas

Autori blogist tõlkinud Illimar Toomet

Nikaia usutunnistus tõendab, et kristlus ei andnud järele ajastu valitseva filosoofia nõudmistele.

Presbüter Areiose õpetus 4. sajandil, et Kristus on Isast madalam, viis kiriku tõsisesse kriisi. Selle tulemusena nägi ilmavalgust kristluse olulisim usutunnistus, mis määratles kristliku kolmainuõpetuse ning tõrjus sellele vastanduvad valeõpetused.

Kustahes maailmas kirikusse astudes võid kuulda kohalikus keeles öeldavat: «Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse…» See, Nikaia usutunnistus, on kristlaskonna kõige olulisem õpetuslik dokument, mis ühendab nii ida kui lääne kirikut.

Usutunnistuse Isa ja Poega käsitlev algusosa kiideti heaks Nikaia esimesel oikumeenilisel kirikukogul aastal 325 pKr. Seega tähistame tänavu juubeliaastat, sest kontsiilist on möödunud 1700 aastat. Lõpliku sõnastuse sai Nikaia usutunnistus alles Konstantinoopoli kontsiilil aastal 381 pKr.

Presbüter Areios tekitas oma õpetusega kriisi

Vähesed teavad, millise teoloogilise pöörise keskel usutunnistus sündis.

Kõik sai alguse sellest, et aleksandrialane Areios (260–336 pKr) hakkas õpetama, et Kristus on Isast madalam, loodud olend. Areios oli presbüter ehk tänapäevases keeles tavaline preester, kelle ideed levisid väga laialt ning leidsid mõjukaid toetajaid.

Areiose mõttekäik tugines oma ajastu filosoofilistele vooludele, eriti platonismile, mis rõhutas Jumala absoluutset ainsust ja jagamatust. Platonistlik mõtlemine oli toona haritud inimeste seas valdav. Sellepärast oli Areiose ideede omaksvõtmine paljude inimeste jaoks lihtne.

Platoni filosoofiale tuginedes järeldas Areios, et Jumal on absoluutselt jagamatu. Platoni järgi oli kogu maailmakõiksusel vaid üks algus ja läte. Samas oli maailmakõiksus hierarhiliselt üles ehitatud nõnda, et selle tipus või otsas on absoluutne, jagamatu ning täiesti teispoolne üks, kellel olemuslikul tasandil ei olnud midagi ühist loodud tegelikkusega.

Platoni filosoofia tuuakse kristlikku teoloogiasse

Areios kohaldas seda arusaama kristliku teoloogiaga, väites et üksnes Isa on igavene ja jagamatu. Poeg ja Püha Vaim olid tema arvates madalamad loodud olendid, kellel ei olnud Isaga sama olemus. Isa ja Poeg olid seega olemuselt ja auväärsuselt erinevad. Teisisõnu – Poeg ei olnud osa Jumalast, vaid teatud madalam jumalolend.

Isa on Areiose teoloogias ainus, kellel ei ole algust ning kes ei ole osa loodust. Poeg on loodud olend, kellel on algus. Areiose järgi oli olnud aeg, kui Poega ei olnud olemas ning oli üksnes Isa oma suursuguses üksinduses. Seega ei oleks Poeg ka lõpmatu, vaid piiratud. Looduna on Poeg Areiose mõtteviisi kohaselt allutatud muutuvusele ja kaduvusele.

Areiose eksimus oli selles, et ta ei lähtu mitte kiriku õpetusest ja Piiblist, vaid täiesti erinevast tõlgendusest, millele tuginedes püüab ta mõista ja selgitada kogu kristlikku usku. See tõlgendus on Platoni filosoofiast üle võetud arusaam Jumala absoluutsest ainsusest. Seega ei lähtunud Areios mitte kristlikust sõnumist, mis räägib Jumala tegutsemisest ajaloos, vaid abstraktsest filosoofilisest printsiibist, millega määratles kogu kristliku õpetuse sisu.

Nikaia kontsiil lükkab ariaanluse tagasi

Areiose õpetus levis kiiresti ning tekitas kirikus tõsist muret. Olukord muutus nii teravaks, et keiser Konstantinus kutsus aastal 325 Nikaiasse kokku kirikukogu. Selle keskseks tegelaseks kerkis Athanasios Aleksandriast, kes kaitses jõuliselt arusaama Kristuse täielikust jumalikkusest. Tema arusaam põhines mitte valitseval filosoofilisel mõtteviisil, vaid kiriku õpetusel.

Nikaia kontsiilil lükati Areiose õpetused tagasi. Lahendus põhines kreeka terminil homoousios, mis tähendab «sama olemust olev». See termin rõhutas, et Poeg on sama jumalikku olemust nagu ka Isa. Poeg ei ole seega Isast madalam või Temast erineva olemusega, vaid Isal ja Pojal on sama jumalik olemus. Neil on ühine jumalik loomus.

Nikaia usutunnistus selgitab seda mitmel viisil. Usutunnistuses öeldakse, et Poeg on sündinud Isast enne aegade algust, mis lükkab tagasi ariaanluse väite, mille kohaselt oli olemas aeg, mil Poega ei olnud olemas. Lause «sündinud, mitte loodud» tühistab omakorda ariaanluse arusaama, et Kristus oli loodud olend ning sellepärast Isast madalam. «Jumal Jumalast ja valgus valgusest»-ütlused kinnitavad, et Isal ja Pojal ei ole olemuslikku erinevust.

Seega määratles kirik Isa ja Poja suhte Platoni filosoofiast oluliselt erineval viisil. Ajastu valitsev filosoofia ei saanud määratleda kristlikku jumalakäsitust. Sama probleem ähvardab kristlust kõikidel aegadel, s.t alati on oht, et mingi filosoofiline põhimõte või valitsev mõttelaad tõstetakse kõrgemale kui kristlik õpetus või Pühakiri.

* * *

Kust võib Piiblis leida kolmainuõpetuse?

Piiblis ei sisaldu otseselt sõna «kolmainuõpetus», küll aga räägib Piibel Jumalast kolmainsana ehk Isana, Pojana ja Püha Vaimuna. Seega on kolmainuõpetus kristliku usu keskne piibellik osa.

Esiteks rõhutab Piibel, et Jumal on üksainus. See on Vana Testamendi keskne õpetus, aga samuti Uues Testamendis märgitakse Kirjas efeslastele (Ef 4:5) ja Esimeses kirjas korintlastele (1Kr 8:6) üheselt, et on vaid üks Jumal. Mingit polüteismi [s.t paljusid jumalaid] on Piibli valguses võimatu ette kujutada.

Samas teeb Piibel avalikuks Jumala kolmainsuse: Ta on Isa, Poeg ja Püha Vaim. Näiteks Matteuse evangeeliumis (Mt 28:18–20) käsib Jeesus jüngritel ristida Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Vastav kolmetisus ilmneb ka Esimeses kirjas korintlastele (1Kr 12:4–6), kus üksteise järel olevates salmides räägitakse samal viisil Vaimust, Issandast ja Jumalast.

Kolmainuõpetuse järgi Jumala olemus ei jagune kolme persooni vahel otsekui kolmeks osaks, vaid kogu jumalus on jagamatult Isas, Pojas ja Pühas Vaimus. Kirjas koloslastele (Kl 2:9) öeldakse, et Kristuses elab kogu Jumala täius. Ka Apostlite tegude raamatus (Ap 5:3–4) kirjeldatakse Püha Vaimu Jumalana, rõhutades Püha Vaimu jumalikku olemust.

Piiblis põimuvad Isa, Poeg ja Püha Vaim sageli üksteisega nii tihedalt, et mõnikord on keeruline aru saada, kellest räägitakse. Näiteks Ilmutuse raamatus räägitakse Jumalast ja Tallest nõnda, et lugeja ei tarvitse isegi märgata, millal räägib tekst ühest, millal teisest. Vana Testamendi Jumalale viitavaid tekste kohaldatakse otse Jeesusele, mis rõhutab Jeesuse jumalikkust. Aga näiteks Apostlite tegude raamatu järgi valetavad Hananias ja Safiira Pühale Vaimule, mida tõlgendatakse valetamisena Jumalale enesele (Ap 5:3–4).

Jeesus ise rõhutab, et Isa ja Poja vaheline side on lahutamatu. Matteuse evangeeliumis (Mt 11:27) ütleb Ta, et mitte keegi ei tunne Isa ilma Pojata ega Poega ilma Isata. Sarnasel moel on Püha Vaim osa sellest sidemest: ilma Temata ei saa mitte keegi tunnistada Jeesus Issandaks (1Kr 12:3) või nimetada Jumalat enda Isaks (Rm 8:15). Püha Vaim juhatab meid kogu tõesse ning teeb meile Jeesuse kaudu nähtavaks Isa (Jh 16:13–15).

Teisalt on kolmainsuse persoonid üksteisest siiski eristatavad omavaheliste suhete kaudu. See saab nähtavaks näiteks siis, kui Jeesus ristitakse, Püha Vaim laskub taevast ning samas kostab Isa hääl: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!» Persoonid ei ole pelgalt Jumala maskid, mida Ta vajadusel vahetab, vaid nad on samaaegselt olemas ning toimivad üheskoos. Ei ole nõnda, et kõigepealt oli [maailmas] Isa aeg, siis Poja aeg ja viimaks Vaimu aeg.

Autor Santeri Marjokorpi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja ning Ingeri kiriku vaimulik.

Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajalehe Uusi Tie loal

Nikaia usutunnistusele pühendatud artiklisarja esimene artikkel:

Miks usutunnistused ei räägi midagi õigest eluviisist ega eetikast

Möödunud nädalal lükkas Soome luterliku kiriku kirikukogu tagasi piiskoppide ettepaneku kehtestada traditsioonilise abielukäsituse kõrval veel teinegi – sooneutraalne abielu. Ettepanek ei saavutanud nõutavat 3/4 häälteenamust. Tulemuse üle väljendas pettumust peapiiskop Tapio Luoma (vahendan ajalehest Eesti Kirik, 14. mai 2025):

«Kirikuid, mis ei ole kunagi muutunud, ei ole olemas. Kui kirik ei võta maailma muutumist tõsiselt, ei suuda ta ka maailma ise muuta.»

Mis on selle mõtteavalduse puhul valesti?

1. On tõsi, et kristlik kirik on ajaloo vältel muutunud. Kuid mitte igasugune muutus ei ole õige ja heakskiidetav. Luterlik reformatsioon heitis õhtumaisele kirikule eesotsas Rooma paavstiga ette uute, inimlike õpetuste ja sääraste kiriklike praktikate lubamist, mis ei olnud Wittenbergi teoloogide hinnangul kooskõlas Pühakirjaga. Läbi ajaloo kerkib kiriku ette küsimus ustavaks jäämisest Jumala sõnale ja apostlite õpetusele.

2. Kirik võtab maailma muutumist tõsiselt. Piiblist loeme, et Jumala loodud maailm oli hea. Kuid siis langes inimkond Jumalast ära. Kirik kui koht, kus kuulutatakse Jumala sõna ja jagatakse sakramente, püüab olukorda parandada.

3. Viimaks tuleb küsida, mismoodi suudab maailma muuta kirik, mis võtab maailmast üle maailma mõtteviisi, antud juhul homoseksuaalsete suhete piibelliku abielumõistega samaväärseks pidamise? Kirik ei pea minema «progressiga» (tegelikult taandarenguga) kaasa.

Soome peapiiskopi sõnad esindavad progressiidee omaks võtnud moodsa inimese mõtteviisi, kes tahab, et kirik muutuks maailma järgi ja mitte maailm kiriku järgi.

On kahju, kui kiriku piiskopid ei saa enam aru, mis on nende funktsioon ja ülesanne. Osundagem Augsburgi usutunnistust: «Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises…»

Kui karjased ei tea enam õiget rada, siis võib juhtuda, et kari jookseb kuristikku. Antud juhul ei läinud kari piiskoppidega kaasa…

Tänavu juunis möödub 1700 aastat esimese üleilmse ehk oikumeenilise kirikukogu kogunemisest Nikaias. Sellel kirikukogul sõnastati Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algne versioon. Väljaanne Meie Kirik tähistab seda kirikuajaloolist tähtpäeva artiklisarjaga.

Enamus inimestest usub, et kristliku usu olemusse kuulub arusaam heast eluviisist või ligimesearmastusest. Miks usutunnistused neist asjust vaikivad?

Dotsent Anni Maria Laato esitas ajakirja Perusta 2025. aasta teoloogilistel õppepäevadel küsimuse, kas peaksime kirjutama uusi usutunnistusi, milles võetakse arvesse vastutus loodu eest, heade tegude tegemine ja ligimesearmastus. Küsimusele vastamiseks tuleb uurida, miks varased kristlased üldse koostasid usutunnistusi.

Laato sõnul on teatud usutunnistused leitavad juba Uuest Testamendist, kus räägitakse usu avalikust tunnistamisest. Neis kristliku usu lühikestes kokkuvõtetes öeldakse, et Kristus tuli maailma, et päästa inimesi. Usku tunnistades ülistatakse Jumalat, kes Kristuse meile saatis. Need lühikesed tunnistused on aluseks hilisematele usutunnistustele.

Jeesus on Issand, kuuldavalt välja öelduna

Kirjas filiplastele sisalduv lause «Jeesus Kristus on Issand» on varajane usutunnistus, mis sisaldub ka Nikaia usutunnistuses. Varajastest märtrilugudest teame, et kristlastelt nõuti keisri tunnistamist Issandana. Need aga keeldusid ning ütlesid, et Kristus on Issand.

«Näiteks aastal 180 vangistatud Scilli linna kristlased ütlesid oma ülekuulajale, Rooma prokonsulile, et me maksame küll makse ning olema seaduskuulekad kodanikud, aga meie kuningas ja keiser on Kristus, mitte Rooma keiser,» rääkis Anni Maria Laato. «Usutunnistus ei ole pelgalt millegi tõeks pidamine, vaid kuuldavalt välja ütlemine, et Jeesus, Jumal ja inimene, on minu Issand.»

Kes Jeesus oli ja mida ta tegi?

Laato sõnul öeldakse usutunnistustes, kes Jeesus on ja mida Ta tegi. Rääkides Jeesuse tulemisest maailma, Tema surmast ja ülestõusmisest, sõnastatakse väga hoolikalt sõnum sellest, kes Ta on. Näiteks ütlus, et Jeesus sündis Pühast Vaimust ja Neitsi Maarjast, sisaldub kõigis usu lühikokkuvõtetes. Seega peeti seda kristliku usu keskmesse kuuluvaks seigaks.

«Distantsilt, ajaloolisest perspektiivist vaadates on usutunnistusse valitud just kõige olemuslikumad seigad: Jumal sünnib ise inimesena, sureb inimeste eest, tõuseb surnuist üles ja läheb taevasse. Loomulikult oleks võinud usutunnistusse lisada ka muid asju, aga sellega on kokku võetud kõige olulisem.»

Ühtlasi on usutunnistused alati ka ülistus. Ladina sõna confiteor tähendab usu tunnistamist, aga ka ülistamist. «Ka tänapäeval, kui me loeme jumalateenistusel üheskoos usutunnistust, me ülistame Jumalat Tema suurte tegude eest. Ülistamise ja Jumala kummardamise juurde ei kuulu inimese manitsemine,» ütleb Laato.

Usutunnistused abiks õpetusele

Usutunnistusi kasutati ka õpetamisel, sest need võtavad kokku kristluse kõige olulisemad aspektid. Algselt loodigi usutunnistused just ristimisõpetuseks ning ristimisel öeldi need kuuldavalt välja.

Ristimisõpetuse juurde kuulus nii usu sisu kui kristliku elu õpetamine, olulised olid mõlemad. Siiski ei võetud kristliku eluviisi juhtnööre usutunnistusse. «Eetikat ei jäetud usutunnistusest välja seepärast, et selle üle oleks vaieldud. Jah, varane kirik vaidles ka selle üle. Hieronymuse ajal vaieldi, milline on askeetlik elu,» selgitab Anni Maria Laato.

Õige usu piiride määratlemine

Lisaks õpetamisele määratles usutunnistus õige usu piirid. Usutunnistust kasutati lisaks õpetamisele «mõõtmiseks». Usu reeglite ja hilisemate usutunnistuste oluline ülesanne oli sõnastada õige arusaam sellest, et Jeesus on tõeline Jumal ja tõeline inimene ning välistada see, mis ei ole kristliku usuga kooskõlas.

«[Endine Tampere piiskop] Juha Pihkala on 4. sajandi usutunnistuste kohta väga hästi öelnud, et need otsekui raamistavad piirid või ehitavad tarad, mille sees kristliku õpetuse üle saab arutleda ja õpetada. Piirid on vajalikud seetõttu, et algusest peale on olnud vääraid või puudulikke viise rääkida sellest, kes Jeesus on ning kuidas inimesed saavad pääseda.» Valeõpetus moonutab kristlikku õpetust, seades ohtu inimese pääsemise. «Sellepärast on eksiõpetuslik väita, et Jeesus on loodud olend ning mitte Jumal, sest ükski tavaline inimene ei saa lepitada kõikide inimeste patte,» märkis Laato. «Usutunnistusi ei sõnastatud mingi konkreetse inimese, vaid vale õpetuse vastu.»

Olulised on nii usk kui eetika

Varases kirikus olid olulised nii usu sisu kui kristlik eetika, ristimisõpilastele õpetati mõlemat. «Siiski ei kuulunud eetika usutunnistusse. Usutunnistus oli eelkõige Jumala ülistamine ning Jumala suurte tegude meenutamine,» võttis Anni Maria Laato teema kokku. Usu puhul on määrava tähtsusega Kolmainu Jumala tundmine ning Tema peale lootmine.

«Oluline on see, kes on Jumal ning mida Tema on teinud. Eetikat soovivad usutunnistusse lisada sageli need inimesed, kelle arvates kristlik usk ongi eetika, näiteks Adolf von Harnack,» rääkis Laato.

Laato arvates kuulus eetika õpetamine kindlalt varase kiriku ristimisõpetusse. Selle eesmärk on, et kristlane, kes tunnistab oma usust ja lootusest Jumala peale ka kuulaks Teda ning tahaks elada Tema sõna kohaselt.

Eetikat õpetati jutlustes, aga sellest ei tehtud kõigi jaoks ühist kokkuvõtet, nagu usu sisu puhul. Õpetamises kasutati rohkelt evangeeliumite jutustusi, Jeesuse võrdumeid, mäejutlust ning pühade inimeste eeskuju. Ristimisõpetuses kasutati ka vooruste ja pahede loetelusid. Seega ei saa väita, et varane kirik ei oleks olnud eetikast huvitatud.

Autor Santeri Marjokorpi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja ning Ingeri kiriku vaimulik.

Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajaleht Uusi Tie loal

Vatikani Püha Peetruse basiilika rõdult on taas kord kõlanud sõnad «Habemus papam». 8. mai õhtul astus rahva ette äsja Püha Peetruse järglaseks valitud paavst Leo XIV, 267. Rooma piiskop, kes on Ameerika Ühendriikidest pärit 69-aastane augustiinlane.

Sellest hetkest peale, kui uue paavsti isik saab teatavaks, võetakse luubi alla tema vaated, seisukohad ja varasemad teod ning püütakse neist välja lugeda uue pontifikaadi rõhasetusi ja suundumusi.

Ilmalikus meedias arutletakse peamiselt selle üle, kas uus paavst jätkab eelmise kurssi. Selle kohta on aga tabavalt öeldud, et paavst peab olema Püha Peetruse järglane, mitte oma eelkäija järglane.

Konservatiivsetele ringkondadele on oluline, et Kirikus lõppeks jesuiidist argentiinlase Jorge Mario Bergoglio ehk paavst Franciscuse ajal normiks kujunenud segaduse külvamine ning Kiriku doktriini kahtluse alla seadmine küsitava pastoraalse praktika ning sihilikult häguseks jäävate formuleeringute abil.

Konservatiivne katoliiklik veebileht LifeSiteNews toob välja mitu murettekitavat asjaolu seoses uueks paavstiks valitud Robert Prevostiga, nentides kõigepealt, et konklaav valis paavstiks USA presidendi Donald Trumpi uue administratsiooni immigratsioonipoliitika kriitiku.

Antitrumpism on poliitiliste eelistuste küsimus, ent Vatikani piiskoppide dikasteeriumi juhina mängis Prevost olulist rolli Texase konservatiivse piiskopi Joseph Stricklandi ametist kõrvaldamisel (paavst Franciscuse käsul) ja kardinal Robert McElroy määramisel Washingtoni peapiiskopiks.

Koroona ajal keelas Prevost jagada armulauda keelele, käskis pihti vastu võtta telefoni teel ning nimetas vaktsineerimist «armastuse aktiks».

Ta toetas ka jõuliselt paavst Franciscuse nägemust «sinodaalsest kirikust», mida on teravalt kritiseeritud konservatiivsetes ringkondades.

Teisalt tuuakse Püha Pius X Preestrite Vennaskonna ingliskeelsel veebilehel välja kardinal Prevosti seisukoht, et «naiste klerikaliseerimine» ei lahenda katoliku kiriku probleeme ja «apostlik traditsioon on midagi, mis väljendub väga selgesti, eriti kui me räägime naiste ordineerimisest preestriks.» (Franciscuse ajal võeti üles naisdiakonite küsimus, mis siiski kuhugi välja ei jõudnud.)

Samasooliste paaride õnnistamise osas on Prevost väljendunud segasemalt. (2023. aasta detsembris andis Vatikan paavsti heakskiidul välja dokumendi «Fiducia supplicans», mis võimaldab samasooliste paaride õnnistamist väljaspool liturgilist konteksti.)

Veel märgitakse, et suhteliselt kiire valimine (konklaavi teisel päeval) viitab sellele, et kardinal Prevost oli erinevate fraktsioonide eelistusi arvestades kompromisskandidaat ja tema paavstinime valik võib osutada soovile liikuda edasi Johannes XXIII-ga alanud (Vatikani II kirikukogu) ajajärgust.

Robert Prevost sai nii piiskopiks kui kardinaliks tänu paavst Franciscusele. Kuid lõppude lõpuks on igal paavstiks valitul võimalik kujundada oma ametiaja sihid vastavalt oma äranägemisele. Uue paavsti kavatsused saavad peagi selgemaks, kui ta asub täitma Vatikani juhtivaid ametikohti.

Palugem uuele paavstile Püha Vaimu juhtimist!

Eesti Raamatu Aasta puhul on Niguliste muuseumis avatud näitus, kus esitletakse eesti raamatuloo kõige haruldasemaid reliikviaid ning antakse ülevaade kirjakeele ja trükiste arengust 16.‒19. sajandini. Näitust tutvustavast tekstist saab lugeda:

«Esimesed teated eestikeelsest raamatust pärinevad 1525. aastast, millest möödub tänavu 500 aastat. Rahvakeelsele raamatule ja haridusele sillutas teed reformatsioon ning oma esimestel sajanditel olid eesti raamatud vaimulikud ja tõlgitud. Luulereadki ütlevad: «Kiri algab kirikust rahvas algab raamatust» (Hando Runnel). Näitusel on kokku võetud raamatukultuuri ja kirjasõna ajalugu selle algusest kuni rahvusliku ärkamisajani, kujundlikult – Kullamaa käsikirjast «Kalevipojani», lauluraamatust laulupeoni, aabitsast akadeemiani. Väljapanekul jutustakse harulduste ja tähtteoste kaudu eestlaste harimise ja kultuurrahvaks saamise lugu: kuidas õpiti jumalasõna, laulmist ja lugemist, hakati kirjutama ja luuletama ning edeneti haritud ja vabaks rahvaks.»

Näituse üks ikoonilisemaid eksponaate on Kullamaa käsikirjaline vakuraamat (leiti 1923), kuhu alates 1524. aastast on Saare-Lääne piiskopkonna Kullamaa preester Johannes Lelow ja tema ametijärglane Konderth Gunderth teinud eestikeelseid ülestähendusi, mille seas on ka meieisapalve («Isa mede»), maarjatervitus («Terviteud terve Maria, Issand su kaas») ja usutunnistus («Usume Jumala Isanda»). Vakuraamat ei ole kiriklik, vaid ilmalik abivahend, ent preestritel oli kohustus kontrollida vakustel talupoegade usulisi teadmisi. Tähtsamate kristlike palvete ja usutunnistuse maakeelsed tekstid näitavad, et katoliku kirik võttis talupoegade usulist harimist tõsiselt.

Olgu näitena esitatud Kullamaa käsikirja meieisapalve tekst:

Ysa+ +mede . ken ßynna olte taywas .
po[h]ulut on ßynnu nÿmmÿ .
kulkut [ßin] ßynnu rikus ßatku ßynnu tachtmuß taywas nynck [ma]eße
Anna meÿtte tennenÿ ycke+ +pewÿne leybp [...] .
nynck heytka andex meye wollkat : nÿnda kut meye Andex annama meÿtte wollalysth wasta .
elle ßättyt meyttyt kurÿa Ohachtuß erenes sattka meÿt kuryasth .
Amen

Vanim säilinud eestikeelne trükis on Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti ja Püha Vaimu kiriku pastori Johann Koelli katekismus aastast 1535, mida trükiti Wittenbergis lausa 1500 eksemplari, ent mille Tallinna raad lasi konfiskeerida arvatavasti sisulist laadi vigade tõttu. (On teada, et katekismuse koostas Simon Wanradt ja Johann Koell tõlkis selle eesti keelde.) Sellest on säilinud vaid katkendid, mis avastati juhuslikult kahe ilmasõja vahelisel ajal teise raamatu kaane täitematerjalina.

Käesoleva artikli tunnuspildil (vt ülal) nähtav eestikeelse katekismusekatkendi tekst on järgmine:

Synu tachmas sundküt kuth taywas / nynda kaes maa+ +peel .
Nynda muysta se kolmandes palwe /
Armas Issa era+ +keelda synu arman tachtman kaes / medy lehasen kuryan tachtman / Nynck sen kuryan suck[un] / [mea] meil sündnüt on /
Seysa kaes armas Issa sedda köh[e]nrettyd / ninck sedda ylma wasta / keyke+ +ses mea synu Jumalan auwu ninck tachtmas eb taha /
Mynck+ +perest meye emme wöy / ech meddy motlusten / ech tachtman kaes / meyst omast henest / mued / kuth synu tachtmad wasta ygkex seystma synd needma / [ninck] [era+] [+pölgkma] .

Välja on pandud Tallinna Püha Vaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri käsikirjalised jutlused 17. sajandi algusest. Need on tänuväärselt mõne aja eest trükis välja antud nii originaalteksti publikatsioonina kui paralleelse ümberpanekuna tänapäeva eesti keelde (Georg Müller. Jutluseraamat. Tartu: Ilmamaa, 2007).

1632. aastal trükiti Riias Gerhard Schröderi trükikojas kaks pastor Joachim Rossihniuse koostatud kirikukäsiraamatut, mille pealkirjad kõlavad eesti keeles järgmiselt:

«Dr. Martin Lutheri katekismus koostatud kuues peatükis, nagu seda kristlikkudes kogudustes ja eriti armsa noorsoo seas tuleb õpetada. Ühes Lutheri küsimustega leina- ja ristimisraamatukese ning ühispalvetega tartueesti keelde pannud Joachim Rossihnius, Sangaste, Karula ja Laatre kirikhärra»;

«Evangeeliumid ja epistlid iga pühapäeva jaoks aasta läbi. Samuti tähtsamate pühade evangeeliumid ja epistlid ja meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse kannatamise ja surma lood. Liivimaa eesti keelde tõlkinud Joachim Rossihnius, Sangaste, Karula ja Laatre pastor».

Järvamaa praost ning pärastine Tallinna toomkiriku ülempastor ja Ingerimaa superintendent Heinrich Stahl andis aastatel 1632–38 välja neljaosalise teose «Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal», mis sisaldab Lutheri väikese katekismuse, 144 riimimata kirikulaulu, katkendeid evangeeliumidest ja epistlitest, liturgilisi tekste jm.

Eestikeelse paganliku piksepalve «Woda Picker» («Võta, Pikker») on rahvasuust üles tähendanud Urvaste kiriku pastor Johann Gutslaff teoses, mille pealkirja on tõlgitud kui «Lühike teade ja seletus vääralt pühaks nimetatud Võhandu jõest Liivimaal...» (Tartu, 1644). Palve on järgmine:

Woda Picker / Herja anname palwus katte sarve kahn ninck nelli Shörre kahn / kündi perrast / külwi perrast / Olje Wasck / terra Kuld . Toucko mujo musto pilwe suhre Soh / körken Kondo / laja Lahne pähle . Simmase ilm messi hohk meile kündjalle külwjalle . Pöha picken häja meye pöldo hüvva ölja allan / ninck hüvva päh otzan / ninck hüvva terri sissen .

Veel saab näitusel näha 1686. aastal Riias trükitud tartukeelset Wastset Testamenti, 1699. aastal trükitud eestikeelset jumalateenistuste käsiraamatut, erinevaid piibleid 18. sajandist, samuti kodu- ja kirikuraamatute väljaandeid ning palju muud.

Raamatuaastale pühendatud näitus jääb Niguliste kirikus avatuks kuni 26. oktoobrini, ent eksponaadid vahetuvad. Teemaga «Kirjasõna algus» seotud eksponaate saab näha kuni 25. maini.

Veiko Vihuri fotod

Jeruusalemma Patriarhaadi avaldus seoses Eestis vastu võetud usuvabadust mõjutava seadusega

«Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad üheskoos elavad!» Ps 133:1

Jeruusalemma Patriarhaat väljendab meie kiriku ühtsuse vaimus ja seda igatsedes muret seoses uue kirikute ja koguduste seaduse vastuvõtmisega Eesti parlamendis, Riigikogus, 9. aprillil, mis sunnib kirikuid katkestama oma sidemed Vene Õigeusu Kirikuga. See otsus puudutab lugematut hulka usklikke kirikutes ja kloostrites üle Eesti.

Jeruusalemma Patriarhaat seisab kindlalt õiguse eest turvaliselt ja vabalt Jumalat teenida. Oleme Jeruusalemmas lähedalt tuttavad piirangutega jumalateenistustel turvalisuse nimel, nagu me seda aasta-aastalt kogeme Püha Tule liturgial. Pole põhjust rahumeelsete inimeste religioosset veendumust ja praktikat sihikule võtta. Kutsume Eesti valitsust üles seda seadust kõigi Eesti usklike inimeste huvides uuesti läbi vaatama. Meie kiriku sees on see veel üheks näiteks tungivast vajadusest ühtsuse järele.

Maailm on konfliktidest väsinud ja praegu on ülimalt tähtis, et õigeusu kirik panustaks dialoogi ja tervenemisse. Oleme üks ihu, kuigi meid on palju, ja me peame tegema koostööd, et olla rahutegijad, mille järele inimkond igatseb. Me ei saa aga seda teha, kui meid vaevavad lahkhelid ja tülid. Jeruusalemma Patriarhaat näeb väljakutseid, valu ja lõhesid, mis eksisteerivad Euroopas ja kogu maailmas praegusel keerulisel ajal, ning me kordame oma üleskutset pidada vennalikke arutelusid, mis põhinevad dialoogil ja leppimisel.

Jeruusalemma Patriarhaat, mis juurdub sajandeid kestnud lepitus- ja rahupüüdlustes, pakub meie vendadele hea tahte ja vahendava käe. Tulgem kokku, et külvata rahu ja tervenemise seemneid, et saaksime teha lõpu kannatustele ja edendada tervenemist õigeusu perekonnas.

Tõlgitud ingliskeelse teksti järgi