Kui küsida, mis teeb katoliikluse kõrvalistele inimestele kummaliseks või isegi naeruväärseks, siis meenuvad kindlasti reliikviad ehk pühakusäilmed: ebausklik rahvas kummardab keskaegseid masstoodanguna valminud esemeid, mis väidetakse olevat seotud Jeesuse või teiste pühade inimestega.

Asetades kohustused riigi ees konteksti kohustustega Jumala ees, kinnitab Jeesus, et ei ole maise võimu mingit absoluutset nõuet meie kohta. Ainult Jumala nõue meile, vahendatud südametunnistuse kaudu, on absoluutne. Me ei pea andma keisrile seda, mis kuulub Jumalale.

Vana- ja keskajal püsinud konsensust ehtsuseküsimuses ei muutnud ka reformatsioon. Alles XIX sajandi alguses kodunes uurijate seas mitmete Uue Testamendi teoste puhul ebaehtsuse küsimus. Piibliteaduses levis seisukoht, et 2Ts, Ef, Kl, 1–2Tm ja Tt kirjad ei pärine Pauluselt, mispuhul toetuti peamiselt sisulistele ja keelelistele argumentidele. XXI sajandiks näib olevat selge, et paljud põhjendused on jäänud hüpoteetiliseks, evimata sundivat laadi ega empiirilisi kinnitusi.

„Keeltega rääkimise” küsimus on saanud aktuaalseks seoses nelipühilaste liikumise algusega XX sajandi hakul. Kreeka keele põhjal on moodustatud nähtuse tähistamiseks ka võõrsõna „glossolaalia”: glossa = keel (nii elundi kui ka kõnena); arusaamatu väljend (gloss) + lalia = rääkimine, kõne (viis); murre, dialekt. Seda sõna ei ole Uues Testamendis, vaid see on tuletus sõnadest glosse lalein ehk „keelt rääkima”.

Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: “Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” Ja Jeesus ütles talle: “Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend korda seitse.” (Mt 18:21–22)

Meedias sageli progressiiviks ja vasakpoolseks nimetatud paavst Franciscus kõrvutas sel nädalal nn populiste otsesõnu Saksamaa füüreri Adolf Hitleriga. Paavsti populismivastased sõnavõtud muutuvad üha radikaalsemaks. Kuid samas kasvab kriitika ka „avatud piiride aktivistist“ paavsti enese aadressil.

Olin siis 19-aastane noor luterliku Usuteaduse Instituudi tudeng, ning olin just enda jaoks avastanud Leedu ja seal valdava katoliku kiriku. Ma ei mäleta, miks – jäin vist päevasest bussist maha –, aga igal juhul jõudsin ma Krekenava asulasse Kesk-Leedus alles hilisõhtul. Sealt edasi pidin minema jala Paberžė külakesse – 13 hämarat kilomeetrit mööda kruusateed.

Püsides Jumala Sõnas ja Kiriku õpetuses ning tarvitades iga päev Jumala armuvahendeid, suudame olla ja jääda maa soolaks ning täita soolale ettenähtud otstarvet.

Võitlus Ukraina Õigeusu Kiriku pärast on viimastel kuudel saanud õigeusumaailma peamiseks küsimuseks. Paljud kalduvad selles nägema kahe õigeusu keskuse – Konstantinoopoli ja Moskva („Teise Rooma“ ja „Kolmanda Rooma“) – vahelist jõukatsumist. Nii Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus kui Moskva patriarh Kirill seisavad oma kirikliku ülemvõimu eest Ukrainas. Mõlema jaoks on lahing Kiievi pärast ülimalt tähtis – sest võitjal kinnistub õigeusklike pea tiitel ja kaotaja autoriteet saab oluliselt kahjustada.

Kristus on lõpuaja taevamanna, Jumala leib, kes on tulnud taevast alla toitma oma kirikut. Ta on paasapüha hapnemata leib, patuta ja murtud ristil. Sellest murdmisest on saanud algus igavesele söömaajale. Sellist leiba, mis rahuldab igavesti, ei suuda maailm küpsetada. Looja on selle andnud. Tema tahtmine on, et igaühel, kes näeb Poega ning Temasse usub, sellel on igavene elu ja viimsel päeval ta äratatakse üles. Pidulaud on kaetud. Eluleib on laual. Tulge ja maitske, et Issand on hea.

Üleilmse apostlik-õigeusu kiriku ülesehitus ja kord ei ole paljudele Eesti inimestele kuigi tuttav ja seepärast tekib aegadel, mil mõni sellega seotud küsimus meedias jutuks tuleb, palju küsimusi, millele antakse pahatihti poolikuid, teadmatusest kantud vastuseid või kommentaare.

© Meie Kirik