EELK vaimulik Mart Salumäe väidab ajalehes Sakala, et vastuseis samasooliste paaride kooselu riiklikule tunnustamisele on homofoobia ehk – Salumäe sõnul – «kristliku ligimesearmastuse hülgamine».

Taoline etteheide ei osuta mitte ainult valimistel osalevatele poliitilistele parteidele – Salumäe ise kandideerib sotside nimekirjas –, vaid kõigile Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutele, sisuliselt kogu Eesti kristlaskonnale.

Seda, kuidas EKN Piiblile tuginedes mõistab selgelt hukka homoseksuaalsete kalduvustega inimeste ebaõiglase kohtlemise, kuid peab sama kindlalt vääraks selliste paaride kooselu riiklikku tunnistamist, võib lugeda tervest reast EKNi seisukohavõttudest.

Alltoodud loendis on ka pöördumised seoses eutanaasia ehk abistatud enesetapuga, mille toetuseks Salumäe samuti sõna võtab.

Hiljuti kinnitas peapiiskop Urmas Viilma, kes on ühtlasi EKN-i president, portaalile Objektiiv, et EKN-i seisukohad ei ole muutunud. Valimiste eel erakondadele saadetud ettepanekute seas öeldakse muuhulgas: «Seaduseid ei tohi muuta mistahes viisil eesmärgiga hägustada või rikkuda abielu tähendus ühe mehe ja ühe naise liiduna.»

Samuti on tehtud ettepanek väärtustada inimelu kuni selle loomuliku lõpuni: «Samuti peame oluliseks inimelu hoidmist ja kaitsmist kuni elu loomuliku lõpuni. Soovime, et riik toetaks ja arendaks rohkem palliatiivravi võimalusi, mille eesmärgiks on luua haigetele ja nõrgematele inimväärsed elulõpu tingimused».

Viidad:

Eesti Kirikute Nõukogu avalik kiri Eesti Vabariigi Riigikogule seoses kooseluseaduse eelnõuga

Eesti Kirikute Nõukogu väärtustab perekonda ja abielu

Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht Kooseluseaduse eelnõu kontseptsiooni kohta

Eesti Kirikute Nõukogu arvamus kooseluseaduse väljatöötamise küsimuses

Seisukohavõtt homoseksuaalsuse küsimuses

Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses

Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute bioeetilised seisukohad

Eesti Kirikute Nõukogu pöördumine Eesti Vabariigi Valitsuse poole

Iga kristlane, kes kandideerib Reformierakonna, sotside või Eesti 200 ridades, reedab oma usu. Need erakonnad taotlevad avalikult Jumala käsu hülgamist, lubades kooseluseaduse rakendusakte või koguni niinimetatud abieluvõrdsust.

Jumalatu maailm võib teha ja lubada, mida soovib. Jumal on jätnud inimkonnale selle vabaduse. Kuid Ta tahab meid päästa igavesest hukatusest ja on seetõttu näidanud meile teed, mis viib igavesse ellu.

Küsimus on selles, kuidas saab kristlasena, olles ehk isegi koguduses ametis, aidata poliitikas kaasa Jumala käsu hülgamisele?

Iga kristlane, kes kandideerib Reformierakonna nimekirjas, tunnistab avalikult omaks Reformierakonna valimisprogrammi koos selles sisalduva lubadusega vastu võtta kooseluseaduse rakendussätted.

Iga kristlane, kes kandideerib sotside või Eesti 200 ridades, võtab avalikult omaks nende erakondade valimisprogrammi koos lubadusega kehtestada «homoabielu».

Sind ei vabanda välja see, kui sa ütled: ma neid punkte ei toeta, ma toetan üldiselt nende maailmavaadet. Ei, sa aitad otseselt oma tegudega kaasa antikristliku poliitika elluviimisele. Veelgi enam, sa kahjustad paljude inimeste hingeõndsust ja niisamuti enda oma.

Kas ei kehti just sellisel puhul apostel Pauluse sõna: «Ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega! Mis ühist on õigusel ja ülekohtul või mis osadust valgusel pimedusega? Mis kooskõla on Kristusel Beliariga või mis osa on usklikul uskmatuga?» (2Kr 6:14–15)

Eelmises lehenumbris [Eesti Kirik, 25.02.2023] heitis Triin Käpp ühele siinkirjutajatest ette arvamust, justkui oleks Piiblis vastused kõigile küsimustele. Veebiajakirjas Meie Kirik 18. jaanuaril ilmunud artiklis sai öeldud vaid seda, et kristlased ei saa ilma pattu tegemata valida erakondi, mis lubavad abielu mõistele teise tähenduse anda või soovivad seadustada abistatud enesetapu. 

Piiblis ei ole vastuseid kõikidele küsimustele. Küll aga on Piibel Jumala Sõna, mis ilmutab meile Jumala tahet ning juhatab teed, kuidas Jumalani jõuda. Selles osas annab Piibel kõik vajalikud vastused.

Probleem on hoopis selles, kuidas Triin Käpp kristlust ja selle alust mõistab. Tema sõnul ei ole lihtsaid vastuseid ning maailm ja kristlus ei ole must-valge, patune ja õige. 

Näeme selles väites soovi muuta kristlik usk sõltuvaks inimese isiklikust arusaamast ja kohandada seda postmodernse ilmaliku maailmaga, kus ei tunnistata kindlaid tõdesid.

Taoline mõtteviis ei ole mingil kombel kooskõlas pühakirja ega kiriku õpetusega, sh luterliku arusaamaga pühakirjast, õpetusest ja tõest, meenutades pigem seda, mida peab silmas apostel Paulus, kui ta kirjutab väetitest lastest, «keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada» (Ef 4:14).

Triin Käpp nimetab veebiajakirja Meie Kirik tegijaid konservatiivseteks äärmuslasteks. Kuna meie taotluseks ei ole leiutada midagi uut, vaid pidada kinni ristikoguduse aegade ülesest traditsioonist ja õpetusest ning seda ustavalt kuulutada, siis tähendab see väide õigupoolest kogu traditsioonilise kristluse äärmuslikuks tembeldamist. Millise meelevallaga?

Piibel kõneleb väga otseselt ja selgelt sellest, mis on õige ja mis vale. See, mida luterlus eriliselt rõhutab, on õpetus, et me ei teeni igavest elu välja oma tegudega, vaid Jumal päästab meid armust, Kristuse läbi. Kuid see ei tähenda kuidagi seda, et me ei saa teha ega pea tegema vahet õige ja vale vahel. 

Kui me eksime Jumala käskude vastu, siis teeme pattu. Kui me jaatame ja pooldame midagi, mis on vastuolus Jumala ilmutatud tahtega, siis hakkame vastu Jumalale. Armust ja andeksandmisest on võimalik rääkida ainult juhul, kui on olemas selge vahe õige ja väära, hea ja halva vahel. 

Ühiskondlikes asjades kehtib Jumala tahe samamoodi nagu vaimulikes. Kristusele on antud kogu meelevald nii taevas kui maa peal. Nii ei ole ka poliitika ega riigijuhtimise puhul tegemist valdkondadega, kuhu kristlasel ei tohiks olla oma usuga asja. Vastupidi, me peame avalikult ja ühiskonnaelus osaledes olema samamoodi kristlased, nagu oleme seda kodus ja kirikus.

Seetõttu peame valimistel usu valguse paistel läbi katsuma parteide programmid. Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimisprogrammis on lubadus vastu võtta kas eelkõige homoseksuaalsete paaride jaoks tehtud kooseluseaduse rakendusaktid või nn sooneutraalne abielu. Eesti 200 lubab seista ka abistatud enesetapu seadustamise eest. 

Need lubadused on selges vastuolus kristliku käsitusega Jumalast ja inimesest. Just seepärast on EELK ja Eesti Kirikute Nõukogu erinevates seisukohavõttudes korduvalt tauninud homoseksuaalset eluviisi, vastustades selle võimalikku avalikku tunnustamist. 

Eesti Kirikute Nõukogu on deklareerinud: «Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida. Nii taunib EKN ka mitteabielulise kooselu ja selle võimaliku õigusliku regulatsiooni kaudu ühiskonnas levivat homoseksuaalsuse heakskiitmist ja propageerimist.»

Abistatud enesetapu (eutanaasia) kohta märgib Eesti Kirikute Nõukogu: «Tapmine ei saa kunagi olla halastust osutavaks vahendiks. Seepärast peavad kõik EKNi liikmeskirikud eutanaasiat oma aktiivsetes vormides lubamatuks.»

Siin ei ole ruumi erinevatele tõlgendustele: kui kristlane aitab selliste asjade normiks muutmisele teadlikult kaasa, siis töötab ta vastu sellele, mida Jumal omas Sõnas ütleb.

Nagu öeldud, mainitud valimislubadused on selges vastuolus Jumala ilmutatud tahte ja kristliku õpetusega ja selliste erakondade toetamine on patt:

«Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.» (1Ms 1:27)

«Sa ei tohi tappa!» (2Ms 20:13)

Just seepärast on eelseisvatel valimistel kaalul väga palju. Kristlaste jaoks ei ole see pelgalt ilmalike võimukandjate valimine, vaid ka isiklik valik, kus meil tuleb astuda välja tõe eest.

Veiko Vihuri, Enn Auksmann, Illimar Toomet

Artikkel ilmus vastulausena ajalehes Eesti Kirik 01.02.2023

Sotsist siseminister Lauri Läänemets teatas meedia vahendusel: «Meie seisukoht on alati olnud selline: kiriku igasugune poliitiline tegevus Eestis on lubamatu, kirik ja poliitika peavad olema teineteisest lahus. Kui see toimub, siis see tuleb viivitamatult lõpetada.»

Vale. Kirik võib Eestis tegeleda poliitilise tegevusega täpselt nii palju, kui tahab. Kui sotsid kujutavad ette, et nemad võivad kirikule öelda, millega kirik tegeleda tohib, siis kerigu Kuu peale.

Eesti on kirjade järgi vaba maa ja iga kodanikuühendus, kaasa arvatud kirik, võib väljendada erinevatel ühiskonnaelu teemadel seisukohti, teha mingites küsimustes koostööd erakondadega jne.

Kirikud kui organisatsioonid ei saa vaid osaleda valimistel ja valitud võimuorganite töös – välja arvatud siis, kui vaimulik valitakse rahvast esindama. Üle Eesti on kohalike omavalitsuste volikogudes mitmeid vaimulikke. Ka Riigikogusse on varem kuulunud vaimulikke.

Muide, eelseisvatel valimistel kandideerib sotside ridades Riigikogusse EELK vaimulik Mart Salumäe. Pealegi veel samas ringkonnas, kus kandideerib ka Läänemets. Tuleb välja, et kui kirikutegelased on juhtumisi seotud sotsidega, siis võib küll poliitikas osaleda.

Hale silmakirjalikkus siseministri poolt.

Rohkem kui kaks aastat tagasi, kui üle-eelmine valitsuskoalitsioon üritas EKRE eestvedamisel läbi viia referendumit abielu teemal, kutsus progressiivne leer esile ühiskondliku hüsteeria. Neid, kes tahtsid traditsioonilisele abielumääratlusele põhiseaduslikku kaitset, süüdistati ei rohkemas ega vähemas kui ühiskonna lõhestamises. Meenutagem, et selleks ühiskonda «lõhestavaks» küsimuseks, mida taheti rahvahääletusele panna, oli: «Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?»

«EKRE soov on selle provokatsiooniga lõhestada ühiskonda,» ütles tollane opositsiooniliider Kaja Kallas 2020. aasta septembris. «Meie kindel siht on jätta ära referendum… eesmärgiks on seisata plaan, mis lõhestab rahvast ja toob niigi keerulisel ajal ühiskonda uusi pingeid,» rääkis sotside juht Indrek Saar sama aasta detsembris.

Nüüd on ilma suurema kisa ja kärata kaks «progressiivset» erakonda, sotsid ja Eesti 200, pannud koos oma valimisprogrammiga lauale «abieluvõrdsuse» ehk legaalse võimaluse sõlmida abielu kahe samast soost inimese vahel.

«Kehtestame abieluvõrdsuse perekonnaseaduses,» lubavad sotsid oma valijatele. Eesti 200 sõnastab oma lubaduse järgmiselt: «Algatame perekonnaseaduse paragrahv 1 lg 1 muutmise, sõnastades selle ümber selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel.»

Huvitav, kas see pole siis ühiskonna lõhestamine niigi keerulisel ajal, mil Ukrainas möllab sõda ja inimesi räsivad majandusraskused? Rääkimata sellest, et täide on läinud perekonnakaitsjate ammused hoiatused: progressiivide siht on abielu institutsioonile uus sisu anda.

Reformierakond ei ole veel nii «progressiivne», ent lubab siiski edasi minna aastaid ühiskonda lõhestanud kooseluseaduse rakendusaktidega:

«Võtame vastu kooseluseaduse rakendusaktid. Eesti ei saa jääda diskrimineerima peresid, mis põhinevad kahe samast soost inimese kooselul. Kõik avalikud teenused ja hüved, mida osutatakse avalikest vahenditest, peavad olema samamoodi kättesaadavad samast soost paaridele kui eri soost abikaasadele.»

Mida selle kohta öelda? Ühelt poolt on hea, et progressiivsed erakonnad ei varja valijate eest oma kavatsusi. Nad on välja tulnud konkreetsete lubadustega ning valimispäeval toimub kaalumine.

Teisalt on progressiivne leer tõestanud järjekordselt oma alatust ja valelikkust. Teema, mis kahe aasta eest lõhestas nende sõnul nii hirmsasti ühiskonda, et seda ei tohtinud referendumile panna, on nüüd jõudnud nende valimisprogrammi ja läheb valimistel rahvahääletusele.

Loomulikult oli toona asi selles, et progressiivid kartsid traditsioonilise abielumääratluse pooldajate võitu. Nad pelgasid, et kaotavad kultuurisõjas olulise lahingu. Seda kaotust tuli iga hinna vältida, et sobival hetkel vormistada oma pealetung uueks võiduks. Ja nüüd ongi see pealetung välja kuulutatud.

Mõistagi on progressiivide ühiskonna revolutsioonilise ümberkujundamise pakett palju «rikkalikum». Näiteks Eesti 200 lubab seadustada ka abistatud enesetapu, mida hellitavalt nimetatakse eutanaasiaks. Kõik kolm lubavad muuta karistatavaks «vaenukõne» ehk progressiviide meelest poliitiliselt ebasobivate arvamuste avaldamise. Fanaatilisest rohepöördest rääkimata.

Eelseisvatel Riigikogu valimistel on kaalul määratult rohkem kui varasematel valimistel. Välja on kuulutatud kultuurisõja uus faas. Kui Reformierakonnal, Eesti 200 ja sotsidel õnnestub saada piisavalt kohti Riigikogus, et moodustada uus võimuliit, tehakse võidutuules nii need kui teised lubadused kiiresti teoks, et vastaspool ei jõuaks end koguda ja et muutused oleksid pöördumatud.

Artikkel ilmus algselt portaalis Objektiiv

Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 on lisanud oma valimisprogrammi lubadused vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid (Reformierakond) või legaliseerida samasooliste abielu (SDE, E200). Erakond Eesti 200 lubab seista ka abistatud enesetapu seadustamise eest.

Meenutame kristlastele, et nii Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) kui enamikku Eestimaa kirikuid ühendav organisatsioon Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on aastate jooksul vastu võtnud selgesõnalisi seisukohti seoses abielu ja eutanaasiaga.

Esitame siinkohal valiku EELK ja EKNi ametlikest seisukohavõttudest.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, dokument «Kiriku sotsiaalne sõnum»:

«2.1. Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Kirik peab abielu ja perekonda Jumala poolt rajatud institutsiooniks, ühiskonna ja inimsuhete nurgakiviks. Piibel mõistab kirikut – Jumala rahvast – Jumala perekonnana ja võrdleb kiriku ja Jumala suhet mehe ja naise suhtega. Kristlikus traditsioonis on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi. Stabiilne perekond loob ka stabiilse ja turvalise ühiskonna. Riigi ülesanne on kõigi vahenditega soodustada tugeva perekonna arengut ja püsimist.

2.2. Abielu ja perekonna mõistet ei tohi seadusandluse kaudu laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina. Neile ei saa laiendada üksnes perekonnaga seotud õigusi ja kohustusi.»

Eesti Kirikute Nõukogu: «Olemuslikult ei saa abielu kui mehe ja naise liidu elulist kehastust võrrelda ega võrdsustada ühegi teise kooselu vormiga. Seepärast ei toeta EKN mitteabieluliste kooseluvormide abielusarnast registreerimist. […] Kirikute Nõukogu leiab, et homoseksuaalsus on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida. Nii taunib EKN ka mitteabielulise kooselu ja selle võimaliku õigusliku regulatsiooni kaudu ühiskonnas levivat homoseksuaalsuse heakskiitmist ja propageerimist.»

Eesti Kirikute Nõukogu: «Lähtuvalt Eesti põhiseadusest ja kristlikust inimesekäsitlusest peab Eesti Kirikute Nõukogu ainuõigeks traditsioonilist peremudelit, abielu mehe ja naise vahel, mis kaitseb lapsi ning lähtub eeldusest, et laste kasvatamise eest vastutavad nii ema kui isa.»

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, kirikukogu otsus 24.04.2018: «Toetada Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamist sättega, mis sõnastab abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna.»

Seletuskirjast: «Kiriku hool perekonna eest põhineb traditsioonilisel kristlikul arusaamal abielust kui ühe mehe ja ühe naise liidust. See pole pelgalt inimlik traditsioon, vaid tugineb Jumala ilmutusele pühakirjas ning on nõnda mõistetud kõigi kristlaste poolt kõigil aegadel. Inimeste südametunnistuses ja looduse korralduses väljenduv Jumala seadus on sellisena kättesaadav kõigile inimestele. … Praegusel ajal on perekond rünnaku all. Ühelt poolt on see ohustatud vääritimõistetud vabaduse kuritarvitamise poolt, mis nõrgestab perekonna liikmete vastastikust pühendumust ja vastutust. Teisalt soovitakse abikaasade vastastikuse pühendumise olulist märki – avalikult sõlmitud abielu – defineerida ümber nõnda, et see mõiste tähistaks ka muid liite peale ühe mehe ja ühe naise vahelise ühenduse. Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi, olles nõnda maailma valguseks ja maa soolaks. Just see on põhjus, mille pärast Kirik püüab ühiskonda ja selle norme – ka Põhiseadust – kujundada nõnda, et need peegeldaksid Jumala head tahet kõigi inimeste jaoks.»

Eesti Kirikute Nõukogu nn eutanaasiast: «Tapmine ei saa kunagi olla halastust osutavaks vahendiks. Seepärast peavad kõik EKNi liikmeskirikud eutanaasiat oma aktiivsetes vormides lubamatuks.»

*  *  *

Seevastu REFORMIERAKOND lubab oma valimisprogrammis 2023. aasta Riigikogu valimisteks vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid:

«Võtame vastu kooseluseaduse rakendusaktid.

Eesti ei saa jääda diskrimineerima peresid, mis põhinevad kahe samast soost inimese kooselul. Kõik avalikud teenused ja hüved, mida osutatakse avalikest vahenditest, peavad olema samamoodi kättesaadavad samast soost paaridele kui eri soost abikaasadele.»

EESTI 200 lubab seadustada nii «homoabielud» kui abistatud enesetapu:

«Algatame perekonnaseaduse paragrahv 1 lg 1 muutmise, sõnastades selle ümber selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel.»

«Võtame vastu inimõigusi arvestavad abistatud ehk assisteeritud enesetappu võimaldavad sätted.»

SOTSIAALDEMOKRAADID lubavad samuti samasoolistele abiellumise õigust:

«Kehtestame abieluvõrdsuse perekonnaseaduses.»

Kristlased ei saa Jumala ilmutusest tulenevalt ilma pattu tegemata hääletada eelseisvatel Riigikogu valimistel ei Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ega Eesti 200 poolt, sest nende erakondade valimisprogrammis on punkte, mis lähevad vastuollu Piibli ja kristliku moraaliõpetusega.

REFORMIERAKOND lubab oma valimisprogrammis vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid:

«Võtame vastu kooseluseaduse rakendusaktid.

Eesti ei saa jääda diskrimineerima peresid, mis põhinevad kahe samast soost inimese kooselul. Kõik avalikud teenused ja hüved, mida osutatakse avalikest vahenditest, peavad olema samamoodi kättesaadavad samast soost paaridele kui eri soost abikaasadele.»

EESTI 200 lubab seadustada nii «homoabielud» kui abistatud enesetapu:

«Algatame perekonnaseaduse paragrahv 1 lg 1 muutmise, sõnastades selle ümber selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel.»

«Võtame vastu inimõigusi arvestavad abistatud ehk assisteeritud enesetappu võimaldavad sätted.»

SOTSIAALDEMOKRAADID lubavad samuti samasoolistele abiellumise õigust:

«Kehtestame abieluvõrdsuse perekonnaseaduses.»

Nagu öeldud, mainitud valimislubadused on selges vastuolus Jumala ilmutatud tahte ja kristliku õpetusega ja selliste erakondade toetamine on patt:

«Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.» 1Ms 1:27

«Sa ei tohi tappa!» 2Ms 20:13

Lisaks tasub kristlastel valiku tegemisel arvesse võtta, mida ütlevad PAREMPOOLSED oma maailmavaate aluste kirjelduses:

«Eesti on ilmalik riik, kus poliitilisi otsuseid ei tehta religioossetest tõekspidamistest lähtuvalt. Me austame usuvabadust ja suhtume lugupidavalt erinevatesse religioonidesse. Usuühingutel peab olema õigus otsustada neile sobiv viis ja koht kooskäimiseks, arvestades Eesti ilmalikku traditsiooni.»

Kui ma vaatan sel oma elu hilisel tunnil tagasi läbikäidud aastakümnetele, siis näen ma kõigepealt, kui palju eest mul on põhjust tänada. Enne kõiki teisi tänan ma Jumalat ennast, kõigi heade andide jagajat, kes on kinkinud mulle elu ning mind mitmesugustest segadustest läbi juhtinud, mind alati üles tõstnud, kui olen hakanud libastuma, mulle ikka ja uuesti oma palge valguse kinkinud. Tagasi vaadates ma näen ja mõistan, et ka pimedad ja vaevarikkad lõigud sellel teel olid mulle õnnistuseks ning et iseäranis nendel on Ta mind hästi juhtinud.

Ma tänan oma vanemaid, kes raskel ajal kinkisid mulle elu ning suurte loobumiste varal rajasid oma armastusega mulle imelise kodu, mis on heitnud oma heleda valguse sära kõigisse mu elupäevadesse kuni tänaseni. Minu isa selgepilguline usk õpetas meid õe ja vennaga uskuma ning on jäänud teeviidana püsima kõigi mu teaduslike äratundmiste keskel. Ema südamlik vagadus ja suur headus jäävad pärandiks, mille eest ma ei suuda piisavalt tänada. Minu õde on mind läbi aastakümnete isetult, heatahtlikust hoolest täidetuna teeninud; mu vend on mulle oma selge pilgu, jõulise otsustavuse ja rõõmsa südamega alati teed sillutanud. Ilma selle üha uue teerajamise ja mulle teekaaslaseks olemiseta ei oleks ma suutnud õiget teed leida.

Ma tänan kogu südamest Jumalat paljude sõprade, meeste ja naiste eest, keda Ta on ikka ja jälle mu kõrvale seadnud; kaastööliste eest kõigil mu eluperioodidel; õpetajate ja õpilaste eest, keda Ta on mulle andnud. Ma usaldan nad kõik tänumeeles Tema helduse hoolde. Ning ma tahan Issandat tänada kauni kodupaiga eest Baieri Alpi eelmäestikus, milles ma tohtisin ikka ja jälle näha säramas Looja enda auhiilgust. Ma tänan oma kodupaiga inimesi selle eest, et olen tohtinud nende juures üha ja üha kogeda usu kaunidust. Ma palvetan selle eest, et meie maa jääks usu maaks ning palun teid, armsad kaasmaalased, ärge laske end usust eemale eksitada. Viimaks tänan ma Jumalat kõige ilusa eest, mida olen tohtinud kogeda erinevatel elujärkudel, iseäranis Roomas ja Itaalias, mis on saanud mulle teiseks kodumaaks.

Kõigilt, kellele ma olen kuidagi ülekohut teinud, palun ma kogu südamest andestust. Seda, mida ma ütlesin enne oma kaasmaalaste kohta, ütlen ma nüüd kõigile, kes olid usaldatud minu teenistuse hoolde kirikus: püsige kindlalt usus! Ärge laske ennast eksitada! Tihtipeale näib, nagu oleks teadusel – ühelt poolt loodusteadustel, teiselt poolt ajalooalasel uurimistööl (eriti Pühakirja eksegeesil) – esitada kõigutamatuid seisukohti, mis justkui vastanduksid katoliiklikule usule. Olen saanud osa paljudest muutustest loodusteadustes ning võinud näha, kuidas näiliselt kindlad usule vastanduvad väited on otsekui ära sulanud, on ennast paljastanud mitte teadusena, vaid üksnes näiliselt teaduse juurde kuuluvate filosoofiliste tõlgendustena. Aga ka seda, kuidas ka usk ise on dialoogis loodusteadustega õppinud paremini tundma väidete ulatust ja piire ning selle kaudu omaenda tegelikku olemust.

Juba 60 aastat olen ma nüüd käinud teoloogia, iseäranis piibliteaduste rada, ning koos põlvkondade vahetumisega näinud, kuidas on kokku varisenud kõigutamatuna paistnud teesid, mis osutusid vaid pelkadeks hüpoteesideks: liberaalne põlvkond (Harnack, Jülicher jt), eksistentsialistlik põlvkond (Bultmann jt), marksistlik põlvkond. Ma olen näinud ja näen, kuidas hüpoteeside virvarrist on üha uuesti tõusnud ja tõuseb esile usu arukus. Jeesus Kristus on tõeline tee, tõde ja elu – ja kirik kõigi oma puudustega on tõeliselt Tema ihu.

Lõpuks palun ma alandlikult: palvetage minu eest, et Issand mind mu pattudest ja puudustest hoolimata igavestesse eluasemetesse sisse laseks. Kõigile, kes on minu hooleks usaldatud, kuulub päevast päeva minu südamest tulev palve.

Saksa keelest tõlkinud Enn Auksmann

Veebiajakirja Meie Kirik toimetuse liikmed Veiko Vihuri ja Enn Auksmann vaatavad tagasi paavst Benedictus XVI pontifikaadile.

Veiko Vihuri: Benedictus XVI, sünninimega Joseph Ratzinger, oli minu arvates ennekõike teoloog ja ta jäi selleks ka paavstina. Eesti keelde on tõlgitud tema «Sissejuhatus kristlusesse. Loengud apostellikust usutunnistusest», mille esmatrükk ilmus saksa keeles juba 1968. aastal. Paavstina andis ta välja kolmeköitelise teose «Naatsareti Jeesus», mis ei ole kahjuks eesti keeles ilmunud, kuid kindlasti vääriks seda.

Progressiivse, revolutsioonilise seltskonna jaoks oli Benedictus XVI kahtlemata tagurlik konservatiiv. Minu arvates oli ta teoloogi ja kiriku ametikandjana küll alalhoidlik ja usulist järjepidevust hindav, ent mitte traditsionalist – ta esindas oma vaateis «järjepidvuse hermeneutikat», mis vastandub «katkestuse hermeneutikale», ning pidas Vatikani II kirikukogu (1962–1965) Kiriku varasema traditsiooni jätkuks, mitte selle hülgamiseks.

Katoliku kiriku traditsionalistid hindavad kõrgelt 2007. aastal välja antud apostlikku kirja (motu proprio) «Summorum Pontificum», milles täpsustatakse tingimusi, mille kohaselt võib iga ladina riituse preester pühitseda missat traditsioonilises ehk nn erakorralises vormis. Praegune paavst on neid tingimusi jälle oluliselt kitsendanud. Tegemist ei ole pelgalt küsimusega jumalateenistuse korrast, nagu protestantidele võiks tunduda, vaid nn vana missa on traditsionalistide jaoks kõigi aegade ehtsa katoliikliku traditsiooni väljendus ja manifestatsioon.

Benedictus XVI tühistas ka ekskommunikatsiooni nelja Püha Pius X Preestrite Vennaskonna piiskopi suhtes, kelle peapiiskop Marcel Lefebvre 1988. aastal ilma paavsti heakskiiduta pühitses, et tagada traditsioonilise katoliikluse säilimine Vatikani II kirikukogu järgses kirikus. Benedictus juhtis tollal kardinal Joseph Ratzingerina usudoktriini kongregatsiooni.

Lisaks pean oluliseks Benedictus XVI poolt loodud personaalordinariaate, mis kutsuti ellu 4. novembril 2009 apostliku konstitutsiooniga «Anglicanorum coetibus». Ordinariaat kujutab endast piiskopkonna staatusega võrreldavat kanoonilist üksust, mis on aga mõeldud katoliku kirikusse pöördunud endiste anglikaanide gruppidele, kes soovivad säilitada oma vaimuliku ja liturgilise pärandi. Minu teada on loodud kolm ordinariaati, mis pakuvad varjupaika katoolset usku hindavatele anglikaanidele, keda ajendas pöörduma muuhulgas nende oma konfessioonis edenev naiste ordineerimine ja homoseksuaalsete suhete kiriklik aktsepteerimine.

Märgin veel, et ma olen ka isiklikult Benedictus XVI-ga kohtunud – see leidis aset tema üldaudientsil Vatikanis 2008. aastal. Jään alati meenutama tema sooja ja südamlikku käepigistust ning siirast huvi Eestist Rooma saabunud luteri kiriku vaimuliku vastu.

Enn Auksmann: Aastal 2005, kui Joseph Ratzinger valiti paavstiks, ütles üks ametivend mulle heatahtliku huumoriga: «Noh, said oma paavsti!» Tal oli õigus, kuna ka mina oleksin valimistel osalemise korral kindlasti hääletanud kardinal Ratzingeri poolt, kellega ma polnud tollal küll veel isiklikult kohtunud, ent kelle raamatuid ma olin ülima tänulikkusega lugenud, ammutades neist suure osa mitte ainult oma teoloogia-alastest teadmistest, vaid ka sellest, mida tähendab olla Kristuse kiriku vaimulik.

Esimene Joseph Ratzingeri teos sattus minu kätte üsna kanges eestikeelses tõlkes – isegi toimetamata tõlkes, kuna tegemist oli tõlkija enda kirjutusmasinal valminud eksemplariga Joseph Ratzingeri apostliku usutunnistuse loengutest pealkirjaga «Sissejuhatus kristlusesse». Tegemist ei ole sama tõlkega, mis on hiljem raamatuna ilmunud (pean tunnistama, et ma eelistan endiselt toda kanget, germanismidest kubisevat tõlget uuele, eeskätt teoloogilise täpsuse ja adekvaatsuse tõttu, mille osas mul on uuele tõlkele mõningaid etteheiteid). Tõsi, kui mul on vaja seda raamatut mõne omaenda teksti valmistamisel tarvitada, siis võtan kätte saksakeelse originaali, nagu teistegi Ratzingeri teoste puhul.

Joseph Ratzingeri teoloogiat, nii tema kirjutisi kui loenguid, mida mul on olnud võimalik mõnel korral kuulata, iseloomustab mõnikord isegi müstitsismile lähenev sügavus, mis on omalaadsel kombel ühendatud äärmiselt lihtsa ja kergestijälgitava keelekasutusega. Ka paavst Benedictus XVI-na peetud kateheesid kõnelevad väga lihtsas keeles väga tõsistel ja olulistel teemadel, kuulajaile sisu poolest mingeid hinnaalandusi tegemata, ent samal ajal ka ilma teoloogilise ettevalmistuseta inimeste vastuvõtuvõimet arvestades ning neile väärtuslikku mõttematerjali pakkudes.

Joseph Ratzingeri teoloogia keskmes seisab konkurentsitult Kristus – ja nagu Paulusel, eeskätt kui ristilöödu (1Kr 2:1). Kristus Jumala eneseilmutusena, lihaks saanud Sõnana, Lunastaja ja Õnnistegijana. Ning samal ajal ka inimesena – tõelise inimesena, nii et Joseph Ratzingeri teoloogiat võib rahumeeli nimetada ka tõeliselt inimlikuks teoloogiaks, ent mitte langenud inimese, vaid inimeseks saanud Jumala mõõtu mööda. Ratzinger käsitleb meie elu koos Jumalaga – ja Jumalaga ühekssaamisel – imelise seiklusena, mille puhul inimene võib ennast alati ja kõiges Jumala armastuse hoolde usaldada, teades samal ajal, et Jumal on oma armastuses niivõrd suur, et ei taha inimest orjastada, vaid võib endale lubada ka meile tõelise enesemääramise ja vabaduse kinkimist.

Eriti paavstina seostus Joseph Ratzinger – nüüd juba Benedictus XVI – paljudele traditsioonilise liturgia austaja ja osaliselt ka taastajana. Tegelikult ei olnud tema jaoks esikohal mitte niivõrd «traditsiooniline liturgia», kuivõrd liturgia mõtestamine ja mõistmine mitte millegi eraldiseisvana, «asjana iseendas», vaid osana Kristuse missioonist, Tema lunastustööst. Seejuures läheb Ratzinger lausa niikaugele, et kõneleb kosmilisest liturgiast, väites, et nii inimeste poolt viljeletaval kultusel kui kogu loodul on üks ja sama eesmärk: ühekssaamine Jumalaga. See ei tähenda, nagu ei näeks Ratzinger kristliku jumalateenistuse erinevust kõigest muust, sh teistest religioonidest. Kristlik liturgia on ühelt poolt juba täitunud tõotuste, teisalt aga ikkagi veel lootuse liturgia, mille keskmes seisab Ristilöödu, kes meid nende pühade riituste kaudu, mis kõik kokku moodustavadki liturgia, embab, uuendab ja meie palverännul Jumala poole kannab. Nii ei ole liturgia mitte niivõrd inimese, kuivõrd Jumala tegu – just sellest arusaamast lähtudes kutsus paavst Benedictus XVI taasavastama kiriku liturgia aardeid, mille olemasolu on viimaste aastakümnete enamasti inimesekeskse praktika tulemusena pahatihti unustatud.

Oma vaimse ja vaimuliku suuruse juures oli Joseph Ratzinger nii piiskopi ja kardinalina kui paavst Benedictus XVI-na äärmiselt malbe, tagasihoidlik ja alandlik inimene, sügava palvemeelega ning kuni kõrge eani kustumatu huviga nii Jumala saladuste kui loodud maailma, sh inimeste vastu. Ta oskas huvi üles näidata isegi seal, kus seda ei saanud kuidagi nõutavaks pidada – näiteks kohtumisel endast palju noorema eesti vaimulikuga, kellel on olnud võimalus vahetada temaga soe käepigistus, mõned lühikesed laused ja veidi pikemad kirjaread ning kelle kirjutuslaual olevad palvehelmed panevad ta ikka jälle tänulikult mõtlema ühele oma olulisimatest õpetajatest ja eeskujudest, kelle käest ta nad kord kingituseks sai.

Vatikan avaldas igavikku lahkunud emeriitpaavsti vaimse testamendi, mis on dateeritud 29. augustil 2006. aastal, s.t ajal, mil paavst Benedictus XVI oli alles veidi üle aasta ametis olnud. Osundame sellest mõnda lõiku, ingliskeelne terviktekst on leitav siit.

«Seda, mida ma ütlesin enne oma kaasmaalaste kohta, ütlen ma nüüd kõigile, kes olid usaldatud minu teenistuse hoolde kirikus: püsige kindlalt usus! Ärge laske ennast eksitada! Tihtipeale näib, nagu oleks teadusel – ühelt poolt loodusteadustel, teiselt poolt ajalooalasel uurimistööl (eriti Pühakirja eksegeesil) – esitada kõigutamatuid seisukohti, mis justkui vastanduksid katoliiklikule usule. Olen saanud osa paljudest muutustest loodusteadustes ning võinud näha, kuidas näiliselt kindlad usule vastanduvad väited on otsekui ära sulanud, on ennast paljastanud mitte teadusena, vaid üksnes näiliselt teaduse juurde kuuluvate filosoofiliste tõlgendustena. Aga ka seda, kuidas ka usk ise on dialoogis loodusteadustega õppinud paremini tundma väidete ulatust ja piire ning selle kaudu omaenda tegelikku olemust.

Juba 60 aastat olen ma nüüd käinud teoloogia, iseäranis piibliteaduste rada, ning koos põlvkondade vahetumisega näinud, kuidas on kokku varisenud kõigutamatuna paistnud teesid, mis osutusid vaid pelkadeks hüpoteesideks: liberaalne põlvkond (Harnack, Jülicher jt), eksistentsialistlik põlvkond (Bultmann jt), marksistlik põlvkond. Ma olen näinud ja näen, kuidas hüpoteeside virvarrist on üha uuesti tõusnud ja tõuseb esile usu arukus. Jeesus Kristus on tõeline tee, tõde ja elu – ja kirik kõigi oma puudustega on tõeliselt Tema ihu.

Lõpuks palun ma alandlikult: palvetage minu eest, et Issand mind mu pattudest ja puudustest hoolimata igavestesse eluasemetesse sisse laseks. Kõigile, kes on minu hooleks usaldatud, kuulub päevast päeva minu südamest tulev palve.»

Enn Auksmanni tõlge saksa keelest.