Võitlus Ukraina Õigeusu Kiriku pärast on viimastel kuudel saanud õigeusumaailma peamiseks küsimuseks. Paljud kalduvad selles nägema kahe õigeusu keskuse – Konstantinoopoli ja Moskva („Teise Rooma“ ja „Kolmanda Rooma“) – vahelist jõukatsumist. Nii Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus kui Moskva patriarh Kirill seisavad oma kirikliku ülemvõimu eest Ukrainas. Mõlema jaoks on lahing Kiievi pärast ülimalt tähtis – sest võitjal kinnistub õigeusklike pea tiitel ja kaotaja autoriteet saab oluliselt kahjustada.

Kristus on lõpuaja taevamanna, Jumala leib, kes on tulnud taevast alla toitma oma kirikut. Ta on paasapüha hapnemata leib, patuta ja murtud ristil. Sellest murdmisest on saanud algus igavesele söömaajale. Sellist leiba, mis rahuldab igavesti, ei suuda maailm küpsetada. Looja on selle andnud. Tema tahtmine on, et igaühel, kes näeb Poega ning Temasse usub, sellel on igavene elu ja viimsel päeval ta äratatakse üles. Pidulaud on kaetud. Eluleib on laual. Tulge ja maitske, et Issand on hea.

Üleilmse apostlik-õigeusu kiriku ülesehitus ja kord ei ole paljudele Eesti inimestele kuigi tuttav ja seepärast tekib aegadel, mil mõni sellega seotud küsimus meedias jutuks tuleb, palju küsimusi, millele antakse pahatihti poolikuid, teadmatusest kantud vastuseid või kommentaare.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus selgitab Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi sinodi otsust anda Ukraina õigeusklikele kristlastele autokefaalia.

Euroopat kui kristlikku tsivilisatsiooni saab päästa vaid siinsete põlisrahvaste seas taas tärkav tunnetus oma ajaloolis-kultuurilise pärandi suurusest ja sügavusest ning sellele järgnev uuestisünd. Ainuüksi poliitiliste vahenditega – näiteks rahvusmeelsete ja konservatiivsete jõudude võimule pääsemisega – ei ole see veel võimalik, ehkki muutuste eelduseks on kuristikku sööstvat rongi juhtiva seltskonna väljavahetamine. Kuid alles siis, kui Euroopa elanike väärtused ja tõekspidamised juurduvad pinnases, mis on teinud Euroopast kui geograafilisest piirkonnast Euroopa kui tsivilisatsiooni, võime lootusrikkalt tulevikku vaadata. Paraku on Euroopa seisukord muutunud laastava revolutsiooni edenemise tõttu äärmiselt kriitiliseks, inimlikult võttes isegi lootusetuks.

Oikumeenilise patriarhi erisaadiku sõnul on autokefaalia ehk kirikliku iseseisvuse andmine Ukraina õigeusklikele „finišijoonel“. Moskva patriarhaat, kelle alla kuulub kanooniline Ukraina õigeusukirik, on aga hoiatanud, et katkestab seepeale Konstantinoopoliga armulauaosaduse.

William Kilpatrick tuletab Raymond Ibrahimi raamatu “Sword and Scimitar” abil meelde 14 sajandi pikkust sõjapidamise ajalugu islami ja kristluse vahel: “Kõiki oma sõdasid ja röövretki selle tohutult pika ajalooperioodi vältel õigustasid moslemid koraaniga ning Muhamedi ütluste ja ettevõtmistega. Islamiliidrid ei võtnud oma vallutusi kui vaid kohaliku tähtsusega asju, vaid kui samme maailma allutamisel.” 

Kristlaseks olemine on hea, kuna see on elu täis rõõmu. Mõned arvavad ekslikult, et vaga kristlane ei saa olla samal ajal õnnelik inimene, et need kaks ei sobi ühte. Kuid see ei ole nii. Mida tõsisem Jeesuse järgija sa oled, seda rohkem rõõmu oma elus koged.

Kõik, mis inimese käest tuleb, on poolik. Armastuse vajadused rahuldab lõpuni ainult Jumal ja sellepärast tuleb meil alustada Temast. Armastagem siis Issandat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga.

Vaimne pimedus on puue, mis ei lase näha Jeesuses Kristuses Jumala Poega ja maailma Päästjat. Inimene on vaimselt pime, kui ta ei ole suuteline nägema neid asju, mida Jumal tahab meile ilmutada.

Paavst Franciscus on teinud „Katoliku Kiriku katekismuses“ muudatuse, mis kõlab: „surmanuhtlus on lubamatu, kuna see kujutab endast rünnakut inimese puutumatuse ja väärikuse vastu“. Paljud inimesed nii Kirikus kui väljaspool saavad sellest aru nii, et surmanuhtlus on olemuselt ebamoraalne ning seega alati ja põhimõtteliselt lubamatu.

© Meie Kirik