Tänapäeval reisivad inimesed teadupärast suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Keskajal oli reisimine üsna riskantne ettevõtmine. Ometi tuli teatud ametite ja elukutsete pidajatel seda teha, trotsides reisimisega kaasnevaid ohtusid ja vaevasid. Näiteks kirikutegelastel oli aeg-ajalt asja paavsti juurde. Teekond Itaaliasse võis kesta kuid ning vahel juhtus, et reisil oleval piiskopil tuli oma hing enne maise ülemkarjase ette ilmumist anda taevase hea karjase hoolde.

EELK peapiiskop Urmas Viilma esitas 20. augustil üleskutse, et erinevad poliitilised jõud kinnitaksid üheskoos pühendumist Eesti tulevikule – siis „võime kogeda ka õnnistust, mida Jumal meie maale ja rahvale osaks laseb saada!“ Urmas Viilma hinnangul ollakse kõikides erakondades riigi ja rahva jaoks kõige olulisemates küsimustes üsna üksmeelel, kuid see ei paista tema sõnul välja.

Jumal kohtleb meid igavikus samal moel, nagu meie oleme kohelnud kaasinimesi siin maises elus. See on tänase tähendamissõna sõnum, ja võtkem siin eeskuju kavalast majapidajast.

Kõik selle, mida Jeesus ütleb iseenda kohta, omistab Ta ka meile. Nüüd oleme meie – selle ühe Nisuiva ennastandvast surmast ellu võrsununa – uus seemnevili, mis peab tagama ja tooma elu kogu inimkonnale.

Aastal 2004 üllitas Vatikan teose “Usk ja märterlus. Ida-Euroopa katoliku kirik 20. sajandil”. Raamatu esitlusel luges kreekakatoliku preester Tertulian Ioan Langa ette kirjelduse oma vangla-aastatest. Isa Tertulian suri aastal 2013, kui ta oli 91-aastane.

Jeesus kutsub meid asjadest, olukordadest ja inimestest sõltumisest vabadusele. Ta kutsub meid Jumala lasteks olemise nimel jätma kõik muu tahaplaanile. Vastutasuks saame midagi, mille vastuvõtmisel ei jää ebamäärast tühjusetunnet ega vajadust veel millegi muu järele. Me saame vastutasuks armastust ja sõprust, rõõmu ja lootust, kaastunnet ja andestust maises riigis ja igavest elu Jumalariigis. Usun, et selle nimel tasub järgneda Issandale.

„Poliitika kui selline on eestvedamise kunst – alati. Sellest ei saa üle ega ümber. Aga ka rahva ühendamine on väga tähtis.“ Nii kõneles presidendikandidaat Kersti Kaljulaid aastal 2016. Neid sõnu vahendanud portaal Delfi lisas omalt poolt, et kontrollikojast võtab Kaljulaid kaasa teadmise, et ka täiesti eri vaadetega inimeste seisukohtades on alati mingi pisike ühisosa, millele saab konsensust üles ehitada.

Probleemiks pole ju mitte see, et inimesed janunevad täiusliku ja õiglase ühiskonna järele. Probleemiks on see, kui inimesed eitavad inimloomuse tegelikkust ning tulemuseks on alati – ajalugu kinnitab seda meile – veelgi ebaõiglasem ühiskond, veelgi hirmsam ülekohus ja veelgi hullemad kannatused.

Apostlid andsid maailmale edasi Issanda Jeesuse Kristuse õpetuse ühes kohustusega jääda sellele õpetusele täiesti kuulekaks. Selle põlvest põlve edasi antud käskude suhtes osutatud kuulekuse alusel sõnastati Traditsioon, mida nimetatakse apostlikuks pärimuseks ja mis hõlmab täielikult kogu Kiriku usku. Just seetõttu kiitis apostel Paulus korintlaste kuulekust, öeldes: „Ma kiidan teid, vennad, et te mind igati meeles peate ja hoiate pärimusi, nõnda nagu ma need teile andsin.“ (1Kr 11:2) Sest õigeusu arusaama kohaselt on pärimus usu mõistmise kriteerium.

Kristlastena võime olla julged ja rõõmsad, et meil on selline armastav ja halastav Isa, kes otsib kadunuid ja võtab nad tagasi oma lasteks. Võime olla tänulikud, et meie pääsemine toetub Tema armule ja andeksandmisele. Selles seisnebki kristliku usu rõõmusõnum.

Kuningapoja pulmalaud on rikkalikult kaetud, pakutakse lõbu ja naudingut – just seda, mida inimhing tavaliselt nii väga igatseb –, aga valitud külalised kas ei hooli sellest või ei taha peole minna. Kas sina oskad öelda, miks just siis, kui kutsujaks on Jumal, on paljudel inimestel vabandused varnast võtta, leitakse tuhat põhjust kõrvale hoidmiseks?

© Meie Kirik