„Minu erutus jõudis hirmuäratavasse kõrgusse. Ometi oli mu peale langenud lõputu vaikus, nii et ma vaevalt kuulsin omaenda hingetõmbeid. Äkitselt kostis tasast kohinat. See sarnanes kergele tuulepuhangule. Ja korraga – see oli unustamatu vaatepilt – täitis sinine valgus kogu hauakambri. Sinine valgus keerutas ringiratast nagu tugev tuulepööris, mis juurib välja kõrgemaidki puid, haarab nad kaasa ja kannab minema. Püsimatu sinine valgus pöörles lausa valguse kiirusega ja seejärel liikumine aeglustus… Mu silmad täitusid pisaratega. Ma tundsin oma selgroos värinaid, kogu mu keha lausa põles. Mul oli tunne, et lõõmava turma taltsutamatud leegid ümbritsesid mind. Kogu mu keha kattus higiga, minu mõistus, süda ja hing aga näisid olevat halvatud püha valguse taevalikust ilmutusest.“

Millisest kohast Kirjas heebrealastele leiame kristliku liturgia? Või teravamalt küsides: kuskohas on seal Püha Missaohver?

Peapiiskop Andres Põdra avaldusega on EELK asunud selgelt Venemaa võimude julmuse poolele. Meie luteri kirik on häbiväärses positsioonis. Noorema ja harituma põlvkonna jaoks on EELK kuvand üsna ebameeldiv – väike obskurantlik moskvaliku maailmavaate ja ugandaliku poliitikaga kirik. Eesti luterlik kirik on Põhja-Euroopa protestantlike usuvendade seas oma konservatiivsusega üsna äärmuslik. – Niisugused hinnangud on viimastel aastatel EELK aadressil kõlanud. Meenutame lähemalt viis aastat tagasi aset leidnud intsidenti.

Trento kirikukogu (1545–1563) algseks püüdluseks oli päästa kiriku ühtsus. Kirikukogu kuulas reformaatorite kriitikat ning võttis neilt mõjutusi oma reformikavadesse. Kirikukogu ei soovinud kedagi nimepidi hukka mõista ega ka muus mõttes lihtsalt hukka mõista, vaid õpetada ja uuendada. Kirikukogu kutsus algusest peale usklikke palvetama igapäevaselt kiriku ühtsuse eest ning kui ühtsus ei olnud enam nähtavas tulevikus saavutatav, alustas teadlikku uuendustööd kiriku sees.

Soome evangeelsel-luterlikul kirikul tuleb lähiaastail otsustada, kas jääda Jeesuse õpetuse ja kogu Piibli ja usutunnistuskirjade arusaama juurde abielust kui mehe ja naise liidust. Või loobuda sellest, asudes kiriklikult laulatama samasoolisi paare.

Vanast Testamendist võib leida 365 käsku ja keeldu. Neist kõige autoriteetsematena on esile tõusnud mõned, mida tunneme kümne käsuna. Kui Jeesuselt küsiti, milline käsk on kõige olulisem, tõstis Ta esile kaks, mida nimetatakse armastuse kaksikkäsuks: «Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.» (Mk 12:29–31)

Ikoonikirjutamine on vaimne harjutus, palverännak, millest võib vaimutoitu ammutada kogu eluaja. Ikoonistuudios pole kohta liigsele oma vigade haletsemisele ning õige vaimuhoiaku ja alandliku ja kahetseva meele puhul säilib võimalus, et lõpuks sünnib vigade kiuste (või lausa nende abiga) siiski midagi ilusat.

Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet kirjutab, et kirikutevaheline koostöö pole võrreldav kahe inimese sõprusega, milles on vaid kaks osapoolt. Kirikutevaheline sõprus on eelkõige osadus Jumalaga. Kui üks kirikutest osaduse Jumalaga rikub, rikub see ka kirikute omavahelise suhte. Viimast ei rikuta üksnes siis, kui kummalgi pole osaduse jaoks Jumalat vaja.

Arheoloogid leidsid Jeruusalemmast kivitahvli, millesse on uuristatud ülempreester Joosep Kaifase sotsiaalmeediasse postitatud tekst. Teadlaste arvates on seal usutavasti juttu Naatsareti Ješuast ehk Jeesus Kristusest. Postituse kuupäev vastab meie Suurele Reedele.

Lugesin Helsingi koguduste võrgulehest Valomerkki (21.09.2015) lugu pealkirjaga „Kristlane ja budist mediteerivad koos Kallios.“ (Kallio koguduses – tlk.) Selle artikli järgi „mõtiskleb tõsiluterlane kogudusemajas koos budisti, hinduisti ja õigeuskliku kristlasega.“ Budistlikust Tiibetist pärit kristallkausside helinas istub vaikselt rühm soomlasi. Artikli juures oleval fotol on laual kõrvuti Kristuse ikoon ja Buddha kuju.

Läänemaailmas on tões süstemaatiliselt kaheldud juba aastakümneid. Isegi mõnes kirikus ei ole küsimus tõest enam relevantne, vaid piisab lihtsalt viitamisest kõrgeima otsustuskogu langetatud otsustele. Seega võib tänapäeval lausa rõõmustada, kui keegi küsib: “Mis on tõde?”, nii nagu küsis Jeesuselt Pontius Pilaatus. Aga selleks, et tunnistada, et tõde on selles okaskrooniga pärjatud inimeses, keda Pilaatus üle kuulas, on vaja usku ja alandlikkust, kirjutab Petri Hiltunen.

© Meie Kirik