Kirjutas Markus Paide Avaldatud: 01 November 2026

Miks vajab kristlik kirik reformatsiooni ka 509 aastat hiljem?

Igaühele esitatakse varem või hiljem arve.

Kujutlegem inimest tema elu viimasel tunnil. Tal pole enam aega midagi heastada ega uut lehekülge pöörata. Südametunnistus esitab talle arve. Sellel on kirjas hea, mille ta jättis tegemata, ja kuri, mida ta tegi. Nüüd seisab ta küsimuse ees, mille eest ei saa enam põgeneda: millele toetudes võib ta loota, et püha Jumal ta vastu võtab?

Kas sellele, et tema kahetsus oli piisavalt sügav? Et ta tegi rohkem head kui halba? Et ta oli seesmiselt piisavalt muutunud? Kui vastus sõltub inimese pingutusest ja saavutustest, jääb ta viimase hingetõmbeni ahastust tekitavasse ebakindlusesse. Ükski inimelu ei ole täiuslik ega saagi olla. Kindel alus on siiski olemas – Kristus Jeesus. Meie rühkimine jääb alati ebapiisavaks, kuid Jeesuse Kristuse kuulekus ja lunastustöö jäävad alati piisavaks ning seda sõltumata meie pingutusest.

Reformatsiooni keskne küsimus oli ja on tänini igavikuliselt oluline: kuidas võib patune inimene saada õigeks täiuslikult püha Jumala ees? Apostel Johannes kirjutas: «Seda ma kirjutasin teile, kes te usute Jumala Poja nimesse, et te teaksite, et teil on igavene elu» (1Jh 5:13). Kuid kelle või mille alusel võime selles kindlad olla?

Tegemist pole muuseumisse jäänud küsimusega. Selle pärast lõhenes Lääne kirik ja Trento kirikukogu arutas seda 16. sajandil mitu kuud. See lõhe pole tänini ületatud. Ka tänapäeva kristlase jaoks on otsustava tähtsusega, millele ta elus ja surmas oma lootuse paneb.

Kaks varamut

Kui Martin Luther (1483–1546) 1517. aasta sügisel indulgentside kuritarvitamise vastu teese esitas, polnud tal õrna aimugi, et sellest võib kujuneda midagi enamat kui üks kohalik akadeemiline vaidlus. Indulgentsidega lubati vähendada pattude eest määratud ajalikku karistust. Roomakatoliku õpetuse järgi andis Kristus küll andeks patusüü ja päästis igavesest karistusest, kuid ajalik karistus jäi alles. Kes ei jõudnud seda maises elus ette nähtud meetodite kohaselt ära kanda, pidi seda kandma puhastustules ehk purgatooriumis. Piinarikkast puhastustulest pääsemiseks või seal veedetud aja lühendamiseks sai osta indulgentse, ka juba surnud lähedaste heaks. Nende müügiga kaasnesid suured rahalised huvid. Rahvale jäeti seejuures mulje, et kirik jagab heldelt oma varamust just seda, mida inimene vajab Jumala kohtu ees, et veeta igavik viimaks taevas, mitte põrgus.

Juba Lutheri 95 teesi seas on aga lause, milles kogu hilisem reformatsioon on idukese kujul olemas: «Kiriku tõeline varamu on Jumala au ja armu kõige püham evangeelium.» Nii seisid vastamisi kaks varamut: teenete varamu, millest kirik jagas karistuste kustutamist, ja evangeelium, mis kingib pattude andeksandmise Kristuse pärast.

Peagi selgus, et indulgentsid olid vaid palju sügavama probleemi sümptom. Mille alusel võib kirik patusele andeksandmist kuulutada? Kellel on õigus kristlastele uskumusi ja kohustusi peale panna? Ja kumb jääb peale, kui kiriklik traditsioon läheb Pühakirjaga vastuollu?

Need küsimused ei jäänud Wittenbergi piiresse. Varsti kerkisid need Zürichis, Genfis ja Canterburys. Huldrych Zwingli (1484–1531), Jean Calvin (1509–1564), Thomas Cranmer (1489–1556) ja teised reformaatorid vaidlesid omavahel mitmes küsimuses, kõige teravamalt armulaua üle. Õigeksmõistmises üksnes armust, usu läbi, Kristuse pärast ning Pühakirja ülimas autoriteedis olid nad aga ühel meelel. Sellest ühisest tuumast räägivad nii luterlik Augsburgi usutunnistus (1530), reformeeritud Heidelbergi katekismus (1563), Inglise kiriku 39 usuartiklit (1571) kui ka presbüterlik Westminsteri usutunnistus (1647).

Reformaatorid ei tulnud pärale uue usuga. Nad tunnistasid varakiriku usutunnistusi, Kolmainsust ning Kristuse tõelist jumalikkust ja inimlikkust. Nende sõnul ei toonud uuendusi mitte nemad. Uuendused olid aja jooksul kirikusse sisenenud, üha kuhjunud ja matnud oma raskuse alla evangeeliumi selguse ja lihtsuse.

Õigeksmõistmise kõrval tõusis teine suur küsimus: kas kiriku õpetus peab alluma Jumala sõnale või võib kiriklik autoriteet nõuda uskumist ka sellesse, mida apostlite õpetusest ei saa põhjendada?

Kohtunik, kes mõistab õigeks jumalatu

Apostel Paulus võtab oma argumendi Rooma kirjas kokku ühe lausega:

«Sest me järeldame, et inimene mõistetakse õigeks usust, ilma Seaduse tegudeta.» (Rm 3:28)

Paulus jõuab selleni oma argumendis nagu kohtunik, kes on kogu tõendusmaterjali läbi vaadanud. Olgu keegi juut või pagan, vahet lõpuks pole, sest kõik on ühtviisi süüdi: «kõik on pattu teinud ja jäävad ilma Jumala kirkusest» (Rm 3:23). Ja just siis, kui otsus tundub olevat langetatud, kuulutab ta evangeeliumi: nad «mõistetakse õigeks tasuta, tema armust, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses» (Rm 3:24).

Neljandas peatükis ütleb Paulus midagi, mis kõlas toonase juudist kuulaja jaoks täiesti skandaalsena:

«Aga sellele, kes ei tee tööd, vaid usub temasse, kes mõistab õigeks jumalatu, arvatakse tema usk õiguseks.» (Rm 4:5)

Moosese raamatus ütleb Jumal ise: «Ma ei mõista õigeks õelat» (2Ms 23:7). Kreekakeelne Vana Testament, mida Paulus ja tema lugejad tundsid, sõnastab sama salmi kohtunikule antud keeluna: «Ära mõista õigeks jumalatut andide eest.» Prohvet Jesaja kuulutab häda neile, «kes mõistavad õigeks jumalatu andide eest» (Js 5:23). Jumalatu õigeksmõistmine on Seaduse järgi äraostetud kohtuniku tunnus.

Ometi nimetab Paulus Jumalat just selleks, kes mõistab õigeks jumalatu. Algkeeles eristab neid kahte kohtunikku vaid sõnalõpp: äraostetud kohtunik mõistab õigeks dōra eest ehk andide eest, Jumal aga dōrean ehk annina, tasuta. Üks müüb võltsi õigeksmõistmise, teine kingib tõelise, mida keegi ei saa välja teenida.

Kuidas saab Jumal nõnda toimida ja jääda ise õigeks? Kas jumalatu õigeksmõistmine ei riku Jumala enda õiglust? Vastuse on Paulus andnud juba eespool. Jumal on seadnud Kristuse lepitusohvriks tema veres, «et ta ise oleks õige ja mõistaks õigeks selle, kes usub Jeesusesse» (Rm 3:25–26). Jumal ei vaata patust mööda nagu altkäemaksu võtnud kohtunik, sest ta on õige ja püha ning ei jäta pattu karistamata. Patu needus ei kao õhku. Üleastumised, mille eest ootas meid surmaneedus, arvestati ristil Kristusele, kes «sai meie eest needuseks» (Gl 3:13).

Rooma kirja neljandas peatükis kõneleb Paulus raamatupidaja keeles. Töölisele «ei arvestata palka armu, vaid võla järgi» (Rm 4:4). Usklikule aga «arvatakse tema usk õiguseks». Ja Taavet kiidab õndsaks inimese, «kellele Issand ei arvesta pattu» (Rm 4:8). Kõikjal on siin sama tegusõna logizomai, mis tähendab arvestama, kirja panema, arvele kandma. Sellest Pauluse arvestamise sõnastusest pärineb reformatsiooni õpetus Kristuse õiguse omistamisest: Jumal kannab Kristuse õiguse usklikule arvele.

Mille alusel Jumal pattu arvele ei kanna? Paulus vastab Korintose kogudusele samas keeles. Jumal lepitas maailma enesega Kristuses, «arvestamata neile nende üleastumisi» (2Kr 5:19). Ja kohe järgneb kogu evangeelium viieteistkümnes kreekakeelses sõnas: «Selle [Kristuse], kes ei tundnud pattu, on ta [Jumal] meie eest teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees» (2Kr 5:21).

Siin on vastus arvele, mille südametunnistus surijale esitas. Lõppvaatuses ei kanta uskliku patte tema arvele, kuigi ta on need tõesti teinud, sest need arvestati ristil Kristusele, kes kandis nende tagajärje tema eest.

Reformatsiooni usutunnistused ütlevad sama ühehäälselt. Augsburgi usutunnistuse järgi ei saa inimesed Jumala ees õigeks oma jõu, teenete ega tegude läbi, vaid neid mõistetakse õigeks armust, Kristuse pärast, usu kaudu. Heidelbergi katekismuse järgi «kingib ja arvestab» Jumal mulle ilma minu teeneta Kristuse täieliku õiguse ja pühaduse, nagu poleks ma kunagi pattu teinud. Augsburgi usutunnistuse Apoloogia nimetab õigeksmõistmise õpetust «kristliku õpetuse tähtsaimaks artikliks», mis pakub jumalakartlikele südametunnistustele «hädavajalikku ja ülirohket lohutust». Inglise kiriku usuartiklid ütlevad sama: õpetus õigeksmõistmisest üksnes usu läbi on «kõige tervem õpetus ja täis lohutust».

See ei tähenda, et kristlane jääks endiseks. Püha Vaim sünnitab usku, uuendab inimest ning kasvatab temas armastust ja kuulekust. Kuid õigeksmõistmine ja pühitsus ei ole üks ja sama. Kristlase uuenemine on tõeline, ent see ei ole tema õigeksmõistmise alus.

Kui see eristus kaob, saadetakse südametunnistus Kristuse juurest tagasi inimese enese juurde. Kui minu seisund Jumala ees sõltub sellest, kui kaugele olen pühitsuses jõudnud, siis ei küsi ma enam, kas Kristuse lepitus on piisav, vaid kas minu uuenemine on piisav. Sellele küsimusele ei ole ausal inimesel kunagi rahustavat vastust.

Üksnes usust õigeksmõistmise vastu osutavad Rooma kaitsjad sageli Jaakobuse kirjale: «Te näete, et inimene mõistetakse õigeks tegudest ja mitte üksnes usust» (Jk 2:24). Kuid Jaakobus ei vasta samale küsimusele nagu Paulus. Tema vastas on inimene, kes küll ütleb end uskuvat, kuid tema usk ei avaldu tema elus ega tegudes. Selline usk on «surnud» (Jk 2:17) ja isegi kurjad vaimud «usuvad» niimoodi (Jk 2:19). Jaakobus küsib, milline on elav usk: «Näita mulle oma usku ilma tegudeta ja mina näitan sulle oma usku oma tegudest» (Jk 2:18). Näiteks toob ta Aabrahami, kes tõi Iisaki altarile ohvriks (Jk 2:21). See juhtus palju aastaid pärast seda, kui Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks (1Ms 15:6). Paulus tugineb just sellele salmile (Rm 4:3). Jaakobuse sõnul toimis Aabrahami usk koos tema tegudega ja sai tegude kaudu täielikuks ning nõnda läks see Kirjasõna täide (Jk 2:22–23). Paulus räägib sellest, kuidas patune mõistetakse Jumala ees õigeks tegudest ja teenetest sõltumata. Jaakobus lükkab tagasi kujutluse, nagu võiks õigeksmõistev usk jääda surnuks ja viljatuks. Calvin võttis selle oma vastuses Trento kirikukogule kokku nii: «Üksnes usk mõistab õigeks, kuid õigeksmõistev usk ei jää üksi.»

Reformatoorne õigeksmõistmisõpetus ei ole tühine vaidlus nüansside üle. See on täpselt see sõnum, mida vajab inimene, kes tunneb ja teab oma patusust ning on mõistnud, et ta ei suuda end Jumala ees õigeks teha: sinu patud on sulle andeks antud Kristuse pärast.

Trento vastus surijale

Rooma vastus tuli Trento kirikukogult, mis kestis vaheaegadega pea kakskümmend aastat (1545–1563).

Trento ei õpetanud, et inimene päästab end ise ilma Jumala armuta. Kirikukogu rõhutas armu esmasust ja Kristuse lunastustöö vajalikkust. Ometi tõmbas just kirikukogu õigeksmõistmise dekreet roomakatoliku ja reformatoorse õpetuse vahele joone, mis kehtib tänini.

Dekreet võeti vastu ühehäälselt 13. jaanuaril 1547. Selle järgi «ei ole õigeksmõistmine üksnes pattude andeksandmine, vaid ka seesmise inimese pühitsemine ja uuendamine». Kristus on õigeksmõistmise oma kannatusega välja teeninud. Kuid see õigus, mis teeb inimese Jumala ees õigeks, on dekreedi järgi inimesse endasse valatud. Uuendus ei ole Trento järgi õigeksmõistmise vili, vaid selle osa. Just siin lahknes kirikukogu teadlikult ja väga selgelt reformaatoritest.

Dekreedi juurde kuuluvad needused. Igaüks neist lõpeb sõnadega anathema sit, «olgu ta neetud». Needus langeb igaühele, kes ütleb, et inimene mõistetakse õigeks üksnes Kristuse õiguse omistamise või üksnes pattude andeksandmise kaudu, välistades inimesse valatud ja temas püsiva armu ning armastuse. Teisisõnu: needus langeb sellele, kes ütleb, et inimese õigus Jumala ees on Kristuse õigus, mis kantakse tema arvele, mitte temasse valatud arm. Needus langeb ka igaühele, kes ütleb, et õigeksmõistev usk «ei ole midagi muud kui usaldus Jumala halastuse vastu, mis annab patud andeks Kristuse pärast». See on reformaatorite usu määratlus peaaegu sõna-sõnalt.

Trento kuulis surija küsimust ka ühe oma liikme suust. Girolamo Seripando (1493–1563) oli augustiinlaste ordu juht ning sama ordu munk oli olnud ka Luther. Luterlane ta ei olnud. Kuid ta küsis kirikukogult: kas inimene, kes seisab kohtuniku ees, kelle käes on surma ja põrgu võtmed, tahab, et talle mõistetaks kohut tema armus tehtud tegude järgi? Seripando vastus oli, et oma pattudest teadlik inimene peab sellise kohtuniku ees toetuma Jumala halastusele ja Kristuse teenetele. Seripando arvates vajab inimene seepärast lisaks endasse valatud õigusele ka Kristuse omistatud õigust. Kirikukogu enamus lükkas selle tagasi. Seripando vastased ei eitanud, et inimese õigus pärineb Kristuselt. Nende meelest ongi inimesse valatud õigus juba osasaamine Kristuse õigusest. Kui sellele tuleb veel lisada omistatud õigus, siis ei tee arm inimest tegelikult õigeks.

Vaidlus ei käinud seega Kristuse õiguse ja inimese iseseisvate teenete vahel. Küsimus oli: kas inimene mõistetakse õigeks Kristuse õiguse pärast, mis on väljaspool teda, või selle õiguse pärast, mille Jumal temasse valab? Trentos valiti teine. Selle kinnitamiseks muudeti dekreedi kavandit. Seal, kus oli öeldud, et õigeksmõistmisel on üks alus, kirjutati nüüd «ainus alus»: õigus, mille Jumal inimesse valab. Kristuse omistatud õigust selle kõrvale ei vajata. Uks, mille Seripando oli paotanud, suleti.

Sellest järeldub, mida Trento surijale ütleb. Lühidalt kõlab see nii: kui oled endasse valatud armuga piisavalt koostööd teinud ja sured armuseisundis, ilma surmapatuta, võid loota igavest elu. Mis on veel puhastamata, see puhastatakse puhastustules. Kuid kindel selles, et oled armuseisundis, ei saa sa olla. Dekreedi järgi ei saa keegi teada «usukindlusega, millesse ei saa sattuda eksitust», et ta on saanud Jumalalt armu. Kes vaatleb oma nõrkust, võib karta ja väriseda, kas ta ikka on armuseisundis. Kristlane võib küll kindlalt loota Jumala abile, kuid see on vaid lootus, mitte usukindlus. Igavene elu on dekreedi järgi ühtaegu arm ja palk. Neid, kes surevad armus, tuleb pidada selle «tõesti välja teeninuks». Jumala headus olevat nii suur, et ta tahab, et tema annid oleksid nende teened.

Trentos tunnistati, et õigeksmõistmine pärineb Kristuse teenetest. Kuid surijal ei luba kirikukogu rajada oma kindlust üksnes Kristuse täidetud tööle. Kes nii usub, sellele kuulutati needus. Kirikukogu kuulis reformatsiooni küsimust, kaalus seda ja andis vastuse sootuks teises suunas. Trento ei kõrvaldanud reformatsioonis kerkinud vastuolusid, vaid raius need kivisse.

Isegi kui ingel taevast…

Trento needused lõpevad, nagu nägime, sõnaga anathema. Kuid kellel on õigus needa? Paulus vastab kirjas galaatlastele:

«Aga isegi kui meie või ingel taevast kuulutaks teile evangeeliumi, mis on vastuolus sellega, mida me teile kuulutasime, olgu ta neetud (anathema)!» (Gl 1:8)

Paulus ütleb «meie». Ta ei pane apostli ametit, iseennast kaasa arvatud, evangeeliumist kõrgemale. Kui isegi apostel ei või evangeeliumi muuta, siis ei või seda ka hilisem kirikukogu. Pauluse needus ei kaitse ametit, vaid sõnumit. Iga hilisemat needust tuleb mõõta selle apostliku needuse järgi.

Selles seisneb üksnes Pühakirja (sola Scriptura) põhimõte, mida sageli karikatuurselt esitatakse. See ei tähenda, et Pühakiri oleks kirikus ainus autoriteet ega et traditsioonil poleks mingit rolli. See tähendab, et Pühakiri on ainus ilmeksimatu ja seetõttu ülim autoriteet. Usutunnistused, kirikuisad ja kiriku õpetajad on hinnatud tunnistajad. Need võivad Pühakirja õpetust kinnitada, selgitada ja edasi anda, kuid need alluvad Pühakirjale ja neid tuleb selle järgi mõõta. Luterluses nimetatakse Pühakirja ainsaks reegliks ja juhtnööriks, mille järgi tuleb hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid ning teisi kirjutisi ei tohi pidada Pühakirjaga võrdseks. Need kirjutised on tunnistajad, mis näitavad, kuidas apostlite õpetus on pärast apostleid säilinud. Inglise kiriku usuartiklid õpetavad, et mida Pühakirjast ei saa tõendada, selle uskumist ei tohi kelleltki nõuda, sest ka kirikukogud võivad eksida ja ongi eksinud.

Paulus kirjutab Timoteosele, et pühad kirjad suudavad teha Timoteose targaks «päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses» (2Tm 3:15). Siin seisavad kõrvuti reformatsiooni kaks põhimõtet, üksnes Pühakiri ja üksnes usk: Pühakiri teeb päästeks targaks ja see pääste tuleb usu kaudu Kristusesse.

Reformaatorid ei põlanud seejuures kirikuisasid. Vastupidi, nad lugesid neid ulatuslikult ja hoolikalt, tsiteerides neid sageli. Calvin kirjutas Prantsuse kuningale, et kui vaidlus otsustataks kirikuisade autoriteedi järgi, kalduks kaalukauss reformaatorite poolele. Tema sõnul peavad kirikuisade kirjutised meid teenima, mitte meie üle valitsema. Näiteks Jeruusalemma Kyrillos (u 313–386) õpetas neljanda sajandi keskel ristimiseks valmistujaid:

«Usu jumalike ja pühade saladuste kohta ei tohi edasi anda isegi juhuslikku märkust ilma jumalike Kirjadeta. […] Ära usu lihtsalt ka mind, kes ma sulle seda räägin, kui sa ei saa jumalikest Kirjadest tõendust sellele, mida ma kuulutan. Sest meie usu pääste ei tulene osavast kõnest, vaid jumalike Kirjade tõendusest.»

Kyrillos ei olnud muidugi 16. sajandi reformaator. Kirikuisad on väärtuslikud tunnistajad, kuid mitte eksimatud õpetajad. Kyrillose enda reegli järgi tuleb ka tema sõnu Pühakirjaga mõõta.

Pühakirja ülimust ei kahanda ka see, et kirik tundis ja tunnustas Pühakirja kaanonit. Sõna kanōn tähendabki kreeka keeles mõõdupuud, ja kirik ei loonud seda mõõdupuud. Ta ei kirjutanud apostlite kirju ega andnud neile oma otsusega jumalikku inspiratsiooni. Kirik võttis need vastu ja tundis neis ära apostliku Pühakirja, täpselt nagu Isaac Newton avastas gravitatsiooni, kuid ei loonud seda.

Pühakirja ja pärimuse vahekorra küsimuses otsustas Trento teisiti. Kirikukogu järgi sisaldub evangeeliumi tõde «kirjutatud raamatutes ja kirjutamata pärimustes». Kirik võtab mõlemaid vastu ja austab neid «võrdse aupaklikkuse ja aukartusega». Kes pärimusi teadlikult põlgab, sellele kuulutati needus. Pühakirja jumaliku autoriteedi kõrvale seati seega pärimus.

Ka siin kõlas vastuhääl kirikukogu enda seest. Mõned piiskopid nõudsid, et Pühakirjale antaks kõrgem autoriteet. Chioggia piiskop ütles kirikukogule otse: «Ma ei saa […] taluda, nagu olen sageli öelnud, et see püha kirikukogu võtaks pärimused ja Pühakirja vastu võrdse aupaklikkusega. Ütlen ausalt, mida arvan: see on jumalatu.» Saalis tõusis suur kära. Osalejate enamus jäi siiski selle juurde, et pärimus ja Pühakiri on võrdsed.

Vatikani II kirikukogu kordas 1965. aastal Trento sõnu. Katoliku kiriku katekismus tsiteerib seda kirikukogu nii: kirik «ei saa kindlat selgust kõikide ilmutatud tõdede osas mitte ainuüksi Pühakirjast. Seepärast tuleb mõlemad vastu võtta võrdse aupaklikkuse ja tänuga ning hoida neid võrdses aus» (§ 82). Siin kõlab küll reformatsiooni enda loosung, aga eitusena: mitte sola Scriptura.

Katekismus lisab, et Jumala sõna tõepärase seletamise ülesanne on usaldatud «ainuüksi Kiriku elavale Õpetusametile». Ja kohe seejärel: «pole Õpetusamet Jumala sõnast kõrgemal, vaid teenib sõna» (§§ 85–86). Kuid reformatsiooni küsimus oli ja on endiselt just selles. Kui õpetusamet on Jumala sõna teener, siis kes otsustab, kas teenimine on olnud ustav? Kui ainult teener tohib öelda, mida isand ütles, ei saa isand teenrit enam parandada.

Reformatsiooni vastus on teine. Westminsteri usutunnistuse järgi ei saa kõigi usuvaidluste ülim kohtunik olla keegi muu kui «Püha Vaim, kes räägib Pühakirjas». Tema otsuse järgi tuleb läbi katsuda kirikukogude otsused, kirikuisade arvamused, inimeste õpetused ja «eravaimud», see tähendab üksikisikute väited, et Vaim juhib neid või kõneleb nendega isiklikult.

Pärimuse kaitseks osutatakse sageli Pauluse sõnadele: «Niisiis, vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni pärimustest, mida teile on õpetatud kas meie sõna või kirja kaudu» (2Ts 2:15). Kuid juba eelmine salm ütleb, mis on selle pärimuse keskmes: Jumal on tessalooniklased kutsunud apostliku «evangeeliumi kaudu» (2Ts 2:14). Sinna kuulus ka õpetus viimsetest aegadest ja kristlikust elust, mida Paulus oli neile suuliselt õpetanud (2Ts 2:5; 3:6). Ka mujal nimetab ta evangeeliumi sellena, mille ta on edasi andnud (1Kr 15:1–3). Kes loeb sellesse salmi sajandeid hiljem kujunenud õpetuse pärimusest kui teisest ilmutuse kandjast, millest saab tuletada uusi dogmasid, paneb Paulusele suhu midagi, mida ei tundnud ei tema ega tema esimesed lugejad. Reformaatorid ei eitanud, et apostlite suuline õpetus oli sama autoriteetne kui nende kirjad. Küsimus oli ja on selles, kus on apostlite õpetus meile täna ilmeksimatul kujul kättesaadav. Ja kuidas tõendada, et sajandeid hiljem apostlikuks nimetatud õpetus pärineb tõesti apostlitelt?

Sama küsimuse ees seisis juba teisel sajandil Lyoni Irenaeus (u 130–202). Tema vastased, gnostikud, väitsid, et neil on apostlitelt pärit suuline pärimus. Kui neid Pühakirjaga ümber lükati, hakkasid nad süüdistama Pühakirja ennast. See olevat ebaselge ja mitmeti mõistetav ning tõde ei leidvat sellest see, kes pärimust ei tunne, sest tõde ei olevat antud edasi kirja, vaid elava hääle kaudu. Irenaeus vastas, et apostlid ei varjanud midagi. Evangeeliumi, mida nad kord avalikult kuulutasid, andsid nad hiljem Jumala tahtel meile edasi Kirjades, «et see oleks meie usu alus ja sammas». Apostlik Pühakiri ja kirikute avalik pärimus ei olnud tema jaoks kaks eri õpetust, vaid üks ja sama evangeelium.

Hilisematel sajanditel hakati apostlikuks pärimuseks nimetama ka mitmesuguseid kirjutamata kombeid ja jumalateenistuse tavasid. Kuid mõte pärimusest kui teisest võrdväärsest jumaliku ilmutuse allikast, mis võib sisaldada südametunnistust siduvat usuõpetust, mida Pühakirjas ei ole, sai selge kuju alles kõrg- ja hiliskeskajal. Reformaatorite lähtepunkt ei olnud seega uus. Nad pöördusid tagasi varakiriku arusaama juurde: apostlik õpetus on meile antud Pühakirjas ja selle järgi tuleb hinnata kõike muud.

Kui kirik kuulutab mingi õpetuse kõigile kristlastele kohustuslikuks, peab ta suutma näidata, et see pärineb Kristuselt ja tema apostlitelt. Viide hilisemale traditsioonile ei ole tõend, vaid alles väide, mis vajab tõendamist.

Mida on Rooma viie sajandiga muutnud?

Sageli räägitakse reformatsioonist nii, nagu oleksid selle vastuolud ammu lahendatud. Roomakatoliku kiriku katekismus kinnitab endiselt Trento kirikukogu õpetuslikke määratlusi, mida Rooma peab ilmeksimatuteks. Pärast Trentot on Rooma liikunud reformatsioonist palju kaugemale.

Alustagem indulgentsidest. 1517. aasta indulgentsikaubandus on ammu ajalugu, kuid õpetus indulgentsidest on Rooma kirikus endiselt siduv. Trento kirikukogu kuulutas needuse igaühele, kes ütleb, et indulgentsid on kasutud või et kirikul pole meelevalda neid anda. Katoliku kiriku katekismus määratleb indulgentsi kui juba andeks antud pattudega seotud ajaliku karistuse kustutamise Jumala ees (§ 1471). Indulgentside jagamist põhjendab katekismus nn kiriku varamuga. Varamu aluseks on Kristuse teenete lõputu väärtus, kuid sellesse kuuluvad ka Neitsi Maarja ja kõigi pühakute palved ja head teod. Seda varamut avab kirik usklikele võtmete meelevalla alusel (§§ 1476–1478). Sellise varamu õpetus ei pärine mõistagi Uuest Testamendist ega algkirikust. See kujunes kõrgkeskajal ja paavst määratles selle ametlikult alles 1343. aastal.

Ja see õpetus ei ole jäänud paberile. Veel möödunud aastal (2025) sai Vatikani dekreedi järgi «kiriku varamust» täieliku indulgentsi palverännakute, sakramentidest osavõtu ning halastuse ja meeleparanduse tegude kaudu. Seda võis kohaldada ka puhastustules viibivate surnute heaks.

Rooma räägib kiriku varamust, mis koosneb teenetest. Luther vastas 1517. aastal: kiriku tõeline varamu on evangeelium. Pühakiri ei tunne Kristuse vere kõrval teist varamut: «Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kõigest patust» (1Jh 1:7). Inglise kiriku usuartiklid nimetasid Rooma õpetust puhastustulest ja indulgentsidest «tühjaks leiutiseks», millel pole Pühakirjas alust ja mis on pigem Jumala sõnaga vastuolus.

Ka puhastustule õpetus püsib. Katekismuse järgi vajavad mõned Jumala armus surnud enne taevasesse kirkusesse jõudmist lõplikku puhastumist (§§ 1030–1032). Sellega on seotud surnute eest palvetamise praktika. Reformaatorid ei eitanud, et Jumal teeb oma lunastatud rahva viimaks täiesti pühaks. Nad vaidlustasid õpetuse, et selleks on vaja surmajärgset puhastusseisundit. Paulus ütleb: «Nüüd ei ole siis mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses» (Rm 8:1).

Rooma õpetab ka, et missa on lepitusohver. Katekismuse järgi on Kristuse ristiohver ja missaohver üks ja sama ohver, mis tehakse sakramentaalselt kohalolevaks. Rooma ei väida, et Kristus sureks igal missal uuesti. Ohvrikeelest ei ole Rooma aga kunagi loobunud. Katekismus tsiteerib siin Trentot: missas ohverdatakse vereta viisil sama Kristus, kes ohverdas end ristil veriselt, ja see ohver on «tõeliselt lepitav» (§ 1367). Trento lisab, et selle ohvriga lepitatuna annab Jumal andeks ka rasked patud. Missat tuuakse ka surnute eest, kes vajavad veel puhastumist (§ 1371). Kes eitab, et missa on lepitusohver, sellele kuulutas Rooma needuse. Kuid kirjas heebrealastele kordab autor ikka ja jälle, et Kristus ohverdas end «üks kord» (Hb 7:27; 9:12, 26–28; 10:10). Vana lepingu preester «seisab iga päev teenistust pidades ja toob ikka jälle samu ohvreid, mis iialgi ei suuda patte ära võtta». Kristus aga «tõi pattude eest ühe ohvri igaveseks ajaks ja istus Jumala paremale käele» (Hb 10:11–12). Preester, kes istub, on oma töö lõpetanud. «Sest ühe ohvriga on ta teinud igaveseks täiuslikuks need, keda pühitsetakse.» Ja veel: «Kus nende [pattude] andeksandmine on, seal ei ole enam ohvrit patu eest» (Hb 10:14, 18). Kui patud on Kristuse ühe ohvri läbi andeks antud, ei jää enam kohta ühelegi ohvrile, mida tuuakse iga päev (või iga pühapäev) pattude eest, olgu see uus ohver või sama ohvri vereta toomine. Ohvriand on toodud ja Ohverdaja istub. Reformatsiooni kirikud mõistavad Kristuse kohalolu armulauas erinevalt, kuid ühiselt tunnistavad nad, et armulauas saab usklik osa Kristuse ihust ja verest ning tema lunastuse andidest. Ohvrina, mille inimesed toovad Jumalale lepituseks, ei tunnista armulauda ükski neist. Armulaud on Jumala and meile, mitte meie and Jumalale.

Reformatsioonile järgnevatel sajanditel on Rooma lisanud uusi dogmasid, mida iga ustav roomakatoliiklane peab tunnistama.

1854. aastal kuulutas paavst Pius IX (1792–1878) dogmaks Maarja pärispatuta eostamise: Maarja oli juba eostamise esimesest hetkest Jumala erilise armu läbi pärispatust hoitud. Kes mõtleb teisiti, selle usk on paavsti sõnul laevahuku kannatanud.

1870. aastal määratles Vatikani I kirikukogu paavsti ilmeksimatuse. See ei tähenda, et paavst oleks eksimatu kõiges, mida ta arvab või teeb. Dogma puudutab kindlatel tingimustel tehtud määratlusi usu ja kõlbluse küsimustes. Sellised määratlused on muutumatud «iseenesest, mitte kiriku nõusoleku tõttu», see tähendab, et nende kehtimiseks ei ole vaja kiriku heakskiitu.

1950. aastal kuulutas Pius XII (1876–1958) dogmaks Maarja ihuliku taevassevõtmise: maise elu lõppedes võeti ta ihu ja hingega taevasesse kirkusesse. Kes seda teadlikult eitab või sellest kahtleb, on paavsti sõnul «täielikult langenud ära jumalikust ja katoliiklikust usust».

Rooma ei tunnista, et need õpetused on hiljem leiutatud. Rooma sõnul kuulusid need algusest peale apostlite usuvarasse ja kirik on neid aja jooksul lihtsalt selgemini mõistnud. Selle käsituse kaitseks osutatakse sageli Kolmainsuse õpetusele, mis sõnastati täpsemalt alles sajandeid pärast apostleid. Kuid võrdlus ei pea ajalooliselt ega teoloogiliselt vastu. Neljanda sajandi kirikukogud ei lisanud usule midagi uut. Nad kaitsesid seda, mida Pühakiri juba õpetas, nende vastu, kes seda eitasid, ja tõendasid oma õpetust just Pühakirjast. Maarja dogmadega oli vastupidi. Neid ei määratletud ühegi apostlikku usku ohustava väärõpetuse vastu ja ükski piiblisalm neid ei õpeta. Kolmainsuse õpetus seletab apostlite tunnistust, Maarja dogmad aga lisavad sellele midagi, millest apostlid sootuks vaikivad.

Vaadakem lähemalt pärispatuta eostamist. Selle kohta ei ole apostlikku tunnistust. Rooma õpetab seevastu, et Maarja jäi Jumala armu läbi kogu oma elu vabaks igasugusest isiklikust patust (§ 493). Varakirikus võisid aga suured õpetajad kõnelda Maarja puudustest. Origenes (u 185–254) kirjutas, et ka Maarja hing kõikus Jeesuse kannatuse nähes. Kui see poleks nii olnud, arutles ta, siis poleks Jeesus surnud ka tema pattude eest. Johannes Kuldsuu (u 349–407), kelle roomakatoliku kirik on ametlikult kuulutanud üheks oma suurimaks õpetajaks, kirjutas, et Maarja tahtis rahvale näidata oma võimu Poja üle ja nimetas seda liigseks auahnuseks. Kumbki ei kirjuta sellest kui vaidlusküsimusest. Nad mainivad Maarja puudusi möödaminnes, Piibli seletamise käigus. Keskajal pidi Aquino Thomas (u 1225–1274), keda roomakatoliku kirik samuti oma suurimate õpetajate hulka arvab, tegelema Kuldsuu sõnadega, millest võiks järeldada, et Maarja tegi pattu. Ta vastas, et Kuldsuu «läks nende sõnadega liiga kaugele». Thomas ise kirjutas aga, et Maarja «sai tõepoolest pärispatu osaliseks, kuid puhastati sellest enne sündi». Vastasel korral oleks tema meelest vähendatud Kristuse kui kõigi Päästja au.

Kuidas siis seletada, et Rooma enda austatud õpetajad kirjutasid Maarjast nõnda ja üks suurimaid neist eitas otse õpetust, mille eitamine on alates 1854. aastast roomakatoliku usus laevahuku kannatamine?

Taevassevõtmise dogma puhul tugineb paavst liturgilistele ja teoloogilistele tunnistustele ning piiblikohtade tõlgendustele. Need tunnistused ei ulatu aga apostliteni. Veel 4. sajandi lõpul kirjutas Salamise Epiphanios (u 315–403), et keegi ei tea, kuidas Maarja maine elu lõppes. Esimesed üksikasjalikud jutustused Maarja taevassevõtmisest ilmuvad alles 5.–6. sajandi apokrüüfides. Üks 6. sajandi kiriklik raamatunimestik arvas raamatu Maarja lahkumisest keelatud apokrüüfide hulka. Seepärast pidi paavst kindla tõendi leidma mujalt. 1946. aastal küsis Pius XII piiskoppidelt, kas nende arvates saab seda dogmana määratleda ja kas nad koos oma vaimulike ja rahvaga seda soovivad. Peaaegu kõik vastasid jaatavalt. Just seda üksmeelt esitab paavst kindla tõendina, et õpetus kuulub Jumala ilmutatud usuvarasse.

Kuid kas piiskoppide üksmeel 20. sajandil tõendab õpetuse apostlikku päritolu või vähemalt algkiriku tunnistust? Kirik ei saa ise otsustada, et tema õpetus on apostlik ja pidada iseenda otsust tõendiks. See oleks sama, kui kohtunik kinnitaks ise oma volitused. Kirik võib ja peab apostlikku õpetust ustavalt selgitama. Ta ei või teha apostlikult tõendamata õpetusi usu kohustuslikuks sisuks. Selles seisneb üks reformatsiooni jätkuvalt lahendamata põhiküsimusi.

Aga kas 1999. aastal ei saavutatud üksmeelt?

1999. aasta 31. oktoobril allkirjastasid Luterlik Maailmaliit ja Rooma-Katoliku Kirik Augsburgis Ühisavalduse õigeksmõistuõpetusest. Dokument kinnitab üksmeelt õigeksmõistmisõpetuse põhitõdedes. Samuti selgitab see, miks selles esitatud õpetustele ei kohaldata 16. sajandi vastastikuseid hukkamõiste. See on oluline oikumeeniline saavutus, mida pole põhjust maha vaikida.

Aga juba aasta varem oli Rooma oma ametlikus vastuses ühisavalduse tekstile vaidlustanud eriti luterlikku õpetust, et kristlane on ühtaegu õige ja patune (simul justus et peccator). Vastus seadis kahtluse alla, kas see õpetus jääb Trento needustest puutumata. 1999. aasta lisas kinnitasid mõlemad pooled siiski, et suudavad kristlast koos mõista ühtaegu õige ja patusena, kuigi nende lähenemine sellele erineb.

Erinevus pole kadunud. Ühisavalduse enda järgi on ristitusse jääv patuhimu luterliku õpetuse kohaselt tõeline patt. Rooma õpetuse järgi ei ole see aga iseenesest patt, vaid tuleneb patust ja kallutab patule. Ka selle küsimuse pärast vaidles Seripando Trentos juba 1546. aastal.

Ühisavaldus ei tühistanud ka Trento dogmasid. Edasist selgitamist vajavate küsimustena nimetab see ise muu hulgas Jumala sõna ja kiriku õpetuse vahekorda, kiriklikku autoriteeti, vaimulikku ametit ja sakramente. Need on just need küsimused, mille ümber reformatsioon keerles. Reformatsiooni ei saa seega lõppenuks kuulutada üksnes seetõttu, et mõned institutsioonid on mõnes küsimuses lähemale jõudnud.

Kristus palvetas tõesti, et tema jüngrid oleksid kõik üks (Jh 17:21). Kuid ta palvetas nende eest, «kes usuvad minusse nende sõna kaudu» (Jh 17:20). Ja samas palves ütles ta Isale: «Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde» (Jh 17:17). Ühtsus, mille pärast Kristus palvetas, on nende ühtsus, kes usuvad apostlite sõna kaudu. Ühtsus, mis kuulutab üksmeelt seal, kus püsivad õpetuslikult lepitamatud vastuolud, ei ole ühtsus tões. See on parimal juhul silma kinnipigistamine ja halvimal juhul tõe salgamine.

Sama mõõdupuu kehtib ka meile

Kerge oleks nüüd näpuga Rooma poole osutada ja rahuliku südamega koju minna. Reformaatorid ise seda ei lubanud. Nad pidasid sama ohtlikuks ka teist, näiliselt vastupidist eksitust: fanatismi. Luther hoiatas entusiastide ehk fanaatikute eest, «kes kiitlevad, et neil on Vaim ilma Sõnata ja enne Sõna, ja kes seejärel Pühakirja või suulist sõna oma äranägemise järgi suunavad, tõlgendavad ja venitavad, nagu seda tegi Münzer ja nagu seda tänapäevalgi teevad paljud». Thomas Müntzer (u 1489–1525) oli radikaalne jutlustaja, kes uskus end saavat otseseid vaimuilmutusi. Fanatismi all mõtles Luther väidet, et Püha Vaim räägib inimesega otse, Pühakirjast mööda.

Sealsamas lisab Luther veel: «Isegi paavstlus ei kujuta endast midagi muud kui fanatismi.» Paavst kiitlevat, et kõik õigused asuvad tema südame laekas, see tähendab, et kiriku õiguse allikas on tema ise. Kõik, mida ta oma kirikus otsustab ja käsib, olevat Vaim ja õigus ka siis, kui see on Pühakirjaga vastuolus. Kolm sajandit hiljem kuulutas Vatikani I kirikukogu paavsti määratlused muutumatuks «iseenesest, mitte kiriku nõusoleku tõttu». Luther oleks südame laeka ära tundnud.

Luther sõnastas lihtsa praktilise reegli tundmaks ära õpetuse päritolu:

«Jumal ei taha meie, inimestega muul viisil suhelda kui oma välise sõna ja sakramendi läbi. Kõik muu, mida ilma Sõna ja sakramendita Vaimuna ülistatakse, on kurat.»

Calvin oli selles Lutheriga ühel meelel. Ta kirjutas, et fanaatikud, kes jätavad Pühakirja ja lendavad ilmutuste juurde, kukutavad kõik jumalakartuse alused. Reformaatorite jaoks ei olnud Rooma õpetusamet ja otseste vaimuilmutustega kiitlev jutlustaja kaks eri probleemi. Mõlemas oli sama eksimus: Jumala sõna üle asetatakse mõni muu autoriteet, mille üle Sõnal ei lubata enam kohut mõista.

Doktor Luther diagnoosis selle juurt: «fanatism peitub Aadamas ja tema lastes maailma algusest lõpuni.» See ei ole ainult paavsti või mõne vaimustunud jutlustaja eksitus. See on iga inimese südames peituv kiusatus: kuulata Jumala asemel iseennast ja nimetada oma sisemist häält Jumala hääleks.

Seepärast on see küsimus aktuaalne ka reformatsiooni enda kirikutes. Sõnast lahutatud autoriteet ei pea kandma paavsti tiaarat ega isehakanud prohvet-apostli mantlit. Kui vaimulikku elamust peetakse kindlamaks Jumala hääleks kui kirjutatud Sõna, on fanatism kohal. Kui Pühakirja õpetust mõõdetakse selle järgi, mida tänapäeva inimene peab vastuvõetavaks, istub kohtuniku toolil Sõna asemel ajastu vaim. Ja kui Pühakirja loetakse jumalateenistusel küll ette, kuid selle õpetus kuulutatakse ajastust tingituks, on juhtunud sama. Pühakirja venitatakse ja painutatakse siis oma äranägemise järgi. Kõigil neil juhtudel allutatakse kirjutatud Sõna sisemisele häälele, olgu see üksikisiku kogemus või ajastu ühine veendumus.

Üksnes Pühakiri ei tähenda ka seda, et igaüks võib Pühakirja oma suva järgi seletada. Selles küsimuses erinesid reformaatorid vägagi selgelt radikaalidest. Luther, Calvin, Cranmer ja teised lugesid Pühakirja koos varakiriku usutunnistuste ja kirikuisadega. Müntzer ja tema mõttekaaslased pidasid oma oletatavat sisemist valgustust kindlamaks nii Pühakirjast kui ka kogu kiriku tunnistusest.

Sama mõtteviis elab edasi ka tänapäeval, eriti osas evangelikaalsest maailmast. Seal peetakse pärimust väärtusetuks ja Piiblit igaühe eratõlgenduse ainestikuks. Seda on nimetatud ka solo scriptura’ks ja tegemist on reformatsiooni põhimõtte moonutusega. Nii Rooma kui ka individualistlik evangelikaalsus paigutavad lõpliku autoriteedi kuhugi mujale kui Jumalasse ja tema sõnasse: üks kirikusse, teine üksikinimesse. Reformatsioon ei pooldanud meelevaldsust ega individualismi, vaid Sõna all seisvat kogudust, kus usutunnistused ja traditsioon olid Pühakirja tunnistajad, mitte selle kohal seisvad kohtunikud.

Kui kogudus ei seisa enam Sõna all, ei päästa teda ka sõna «luterlik», «anglikaani» või «reformeeritud» tema nimes. Reformatsiooni kiriku tunnus ei ole reformaatori nimi, vaid apostliku evangeeliumi ustav kuulutamine ja sakramentide õige jagamine. Reformatsiooni mõõdupuu kehtib seega ühtemoodi Roomale, reformatsiooni kirikutele ja igale üksikule kuulutajale. Ükski konfessionaalne silt ei vabasta kirikut kohustusest oma õpetust Pühakirja järgi läbi katsuda ja end selle järgi parandada.

Kerjuse varandus

Reformaatorid ise ei tahtnud, et kristlased rajaksid oma usu nende isikule. Luther palus 1522. aastal inimestel tema nime mitte kasutada ning nimetada end mitte luterlasteks, vaid kristlasteks:

«Mis on Luther? Õpetus pole ju minu. Ega mind ole ka kellegi eest risti löödud. […] Kuidas siis peaksin mina, vaene haisev vaglakott, jõudma selleni, et Kristuse lapsi nimetataks minu armetu nimega?»

Kristuse rahvas kuulub Kristusele, mitte kuulutajatele. Seepärast ei pea me usupuhastuspühal tegema reformaatoritest eksimatuid õpetajaid. Nende enda reegli järgi tuleb ka nende õpetus Pühakirjale allutada. Reformatsiooni tähtsus ei ole reformaatorite isikus, vaid selles, kelle juurde nad kiriku tagasi juhtisid.

Surija südametunnistus ei saa rahu sellest, kui suureks on kasvanud mõni kiriklik institutsioon, mitu dogmat see on määratlenud või kui palju vaimulikke elamusi on temal endal olnud. Ta ei vaja indulgentsi, puhastustuld ega uut sisemist häält. Ta ei vaja ka lootust, et tema head teod (äkki) kaaluvad kohtus üles halvad. Ta vajab lepitajat, kes elab. Ja see lepitaja on Kristus, kes «suudab täielikult päästa need, kes tema kaudu Jumala juurde tulevad, sest ta elab alati, et nende eest kosta» (Hb 7:25).

Reformaatorid. Anonüümne autor, 17. saj. Wikimedia Commons

Heidelbergi katekismus algab küsimusega: «Mis on sinu ainus lohutus elus ja surmas?» Ja vastab: «See, et ma ihu ja hingega, nii elus kui ka surmas, ei kuulu iseendale, vaid oma ustavale Päästjale Jeesusele Kristusele.»

Luther suri 18. veebruaril 1546 oma sünnilinnas Eislebenis. Tema viimased teadaolevad kirjutatud sõnad olid: «Me oleme kerjused. See on tõsi.» Märkme eelnevad read räägivad Pühakirjast: keegi ärgu arvaku, et ta on pühi kirju küllalt maitsnud, kui ta pole sada aastat koos prohvetite ja apostlitega kogudusi juhtinud. Kerjus seisab tühjade kätega nii Jumala sõna kui ka Jumala kohtu ees.

Mäejutluse esimene õndsakskiitmine kõlab: «Õndsad on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik» (Mt 5:3). Kreeka keeles võis eristada vaest, kes elab kasinalt oma tööst (penēs), ja kerjust, kellel pole midagi ja kes elab teiste armust (ptōchos). Jeesus kasutab siin viimast. Sama sõnaga nimetatakse ka Laatsarust, kes lamas kerjusena rikka mehe värava ees (Lk 16:20). Jeesus ei kiida õndsaks neid, kellel on Jumala ees veidi puudu. Ta kiidab õndsaks vaimulikult pankrotis inimese: selle, kes mõistab, et tal ei ole iseeneses mingit vaimulikku taset ega teeneid, millega end Jumala ees õigeks teha, ja kes sõltub täielikult Jumalast ja tema armust. Just nende päralt on taevariik.

Kerjus ei too kohtunikule teeneid ega esita arveid. Ta sirutab vaid tühjad käed ja võtab vastu. Just talle kuulub kiriku tõeline varamu: Kristus, kes on täitnud Seaduse, kandnud patu needuse ja surnuist üles tõusnud. See on tõeliselt hea uudis: Jumal on Kristuse pärast kustutanud meie kümne tuhande talendi suuruse võla, mida me poleks eales suutnud tasuda (Mt 18:24–27). Seda head uudist kuulutasid apostlid. Selle selge kuulutamise eest võitlesid reformaatorid. Ja seda peab kirik kuulutama seni, kuni Kristus tagasi tuleb.

509 aastat pärast 1517. aastat ei vaja kirik järjekordset mälestuskõnet Lutherist. Ta vajab sedasama evangeeliumi, mis reformatsiooni vallandas. Sest patune ei saa õigeks oma tegude, vaimulike saavutuste ega pühakute teenete kaudu, vaid üksnes Kristuse pärast, usu läbi. Kes usub Kristusesse, see on Jumala Talle veres pattudest puhtaks pestud ja Kristuse täiuslik õiguserüü katab teda. Seepärast võib kristlane minna surmale vastu rõõmuga, teades kindlalt, et Isa võtab ta vastu kui oma lapse.

+ + +

Piiblitsitaadid on tõlgitud algtekstist. Thomas Müntzeri nime kirjutati tema ajal mitmeti ja ka ta ise kasutas eri kujusid. Lutheri tsitaadis on järgitud Lutheri ja eestikeelse tõlke kuju «Münzer», mujal on kasutatud tänapäeval levinud kuju «Müntzer».

Reformatsioonikuu lugemist:

Reeves, Michael; Chester, Tim. Why the Reformation Still Matters. Wheaton: Crossway, 2016.

Schreiner, Thomas R. Faith Alone: The Doctrine of Justification. Grand Rapids: Zondervan, 2015.

Mathison, Keith A. The Shape of Sola Scriptura. Moscow, ID: Canon Press, 2001.

Kistler, Don (toim). Sola Scriptura: The Protestant Position on the Bible. Lake Mary, FL: Reformation Trust, 2009.

Kirjutas Roland Tõnisson Avaldatud: 28 Oktoober 2026

Naabruskonnas küsiti suhtumist halloween’i, ses mõttes, et kas ma lapsi kaikaga oma ukse tagant ära ei aja. No kuidas sa ikka lapsi peletad, kes pealegi ei tea, miks nad sel päeval ringi jooksevad ja arvavad, et teevad midagi vahvat. Ju ikka annab midagi kotti. Kui kellelegi kaigast anda, siis vanematele, kes ei viitsi süveneda laste hinge- ja vaimuellu.

Meie mail on pikka aega olnud kadri- ja mardipäev see aeg, mil käiakse perest perre. Marditajad-kadritajad on soovinud peredele õnne ja head käekäiku jm sarnast. Selleks on valmistutud ja mardid-kadrid peavad oma saagi ära teenima, mitte seda pommiga ähvardades välja nõudma. Viibisin kunagi ammu mõne aja Ameerikas ja seal käisid meie ukse taga «hälloviini» ajal nii leidlikult riietatud lapsed koos oma vanematega kui ka dressides teismelised, kes lihtsalt padjapüüri nina alla torkasid sõnadega: «Trick or treat». Trikitamisega läks asi natuke kaugele, sest peredes, kus uksed kinni jäid, torgati autodel rehvid läbi.

Halloween’ist on kujunenud magusanuiamise sündmus. Ta on üks lugematute erinevate päevade reas, mis on kommertslikel eesmärkidel meie kalendrisse hiljaaegu tekkinud. Ja kuna eesti rahvas peab kõike väljamaalt tulevat lausa kohustuslikus korras punktuaalselt järgi tegema, siis... Tahaks öelda, et tegemist on sisutu tühikargamisega, aga seda ta just, kahjuks, ei ole. Ka ei saa halloween’i puhul mingil juhul rääkida kombest või traditsioonist, sest traditsioon kujuneb kolme inimpõlve jooksul ja inimpõlv vältab 25 aastat. Kuna «rahvaürituste» puhul enamasti ei teata, miks mida tehakse, siis väike seletus ka sellele, miks «peab» kõrvitsaid lõikuma ja muud halloween’iga seonduvat tegema.

Halloween tuleneb keldi rahvaste Samhain-lõikustänupühast, mida peeti 31. oktoobril. See vältas tavaliselt 6 päeva ja selle jooksul pruugiti kõvasti alkoholi koos klannide juhtidega, ning see oli ka omamoodi juhile truuduse väljendamise avaldus. Nädala jooksul mängiti teistele vingerpussi, valmistati erinevaid laternaid, riietuti ebatavaliselt ning maiustati nii palju kui võimalik.

8. sajandil seadis paavst Gregorius III sisse «kõikide pühakute päeva» – 1. novembri. Suurteks pühadeks ja ka selleks hakati valmistuma juba eelneval päeval – seega sai 31. oktoober nimeks All Hallows Eve ehk «kõigi pühakute päeva eelõhtu». Sellesse sulandusid mitmed paganlikud kombed, nii et asjad on sassis juba 1500 aastat.

Tänaseks on halloween’ist saanud satanistlike sugemetega üritus. Lapsed mängivad asjadega, millest nad midagi ei tea. Vanemad kujutavad ette, et tegemist on süütu meelelahutusega, andes ennast pahaaimamatult hingevaenlase küüsi. Kasutangi siis võimalust propageerida kadripäeva ehk Aleksandria Katariina, suurmärtri ja keisrinna mälestuspäeva, ja mardipäeva ehk sõjamehe Püha Martinus «Kristuseriietaja» mälestuspäeva. Aga ega nendegi puhul muidugi enam ei teata, mida needki endast kujutavad. Nagu me ei tea enam midagi ka Ristija Johannese sündimise meenutamisest, mis on meile lihtsalt punane päev kalendris, mille puhul saab end jälle täis juua.

Vanad kirikuisad suhtusid sellistesse kultustesse üldiselt teravalt hukkamõistvalt: nad nägid neis ebajumalateenistust, sugulise kõlvatuse pühitsemist ja mõnikord deemonlikku eksitust. «Viljakuskultused» on siin koondnimetus – nende tekstides käsitletakse konkreetseid jumalaid ja riitusi, näiteks Demeteri, Dionysose, Liberi ning Kybele ja Attise kummardamist.

Nende teoloogilise kriitika keskmes on Looja ja loodu eristamine: maa viljakus ja elu tekkimine ei anna põhjust kummardada maad või sigimisjõudu jumalana. Augustinus sõnastab positiivse alternatiivina maailma kiitmise Jumala loominguna ja Jumala enda kummardamise.

Kirjutas Veiko Vihuri Avaldatud: 25 Oktoober 2026

Luterliku Maailmaliidu erikomitee raportis «500 aastat reformatsiooni» (kinnitatud LML-i nõukogu istungil 2013. aastal) deklareeritakse: «Reformatsiooni kirikud on jätkuva reformatsiooni kirikud (ecclesia semper reformanda est): me tunnistame, et kirik peab olema avatud pidevale uuenemisele ning otsima alati Püha Vaimu juhendamist, et mõista, kuidas vastata kaasaja väljakutsetele.»

Arusaama, et reformatsioon kujutab endast pideva uuenemise ja arenemise protsessi, võib kohata paljudes erinevates dokumentides, mida tänapäeva peavoolu protestantismis on koostatud. See käib käsikäes valgustusjärgse lääne tsivilisatsiooni progressiusuga, mille kohaselt on ühiskond pidevas arengus.

Taolise mõtteviisi kohaselt avastab kirik oma «arenemiskäigul» pidevalt uusi vaatenurki ja võtab omaks uusi käitumisviise. Näiteks et vaimulikuamet tuleks avada ka naistele ja et abielu puhul on tähtis partnerite armastusest kantud suhe, mistõttu sugu ei oma mingit tähtsust. Mõlema positsiooni aluseks on radikaalne võrdõiguslikkuse ideoloogia.

Vaatame, mida ütlevad selle mõttekäigu kohta luterlikud usutunnistuskirjad (Liber concordiae), mis on luterliku kiriku jaoks jätkuvalt siduvad õpetuslikud kirjutised erinevalt üksikute usupuhastajate individuaalsetest kirjatöödest.

Võtame ette näiteks Augsburgi usutunnistuse ja loeme (rõhutused siinkirjutajalt):

«Usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära on muudetud ainult mõned väärkasutused, mis on osalt ajapikku iseenesest juurdunud, osalt väevõimuga sisse seatud…»

«…meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga. Sest on ju päevselge ja kõigile teada, et me oleme suutnud ülima hoolikuse ja Jumala abiga (see on öeldud igasuguse kiitlemiseta) vältida olukorda, et mõni uus ja jumalatu õpetus meie kirikutesse tungiks ja võidule pääseks.»

Veelgi enam, luterlike usutunnistuskirjade kogu Liber concordiae eessõnast (seda pole varem eesti keelde tõlgitud) võib lugeda:

«Viimaks kordame juba mitu korda varem öeldut, et selle üksmeelevormeliga ei olnud meil kindlasti soovi luua midagi uut ega kalduda kõrvale taevase õpetuse tõest, mida meie esivanemad, oma erakordse jumalakartlikkuse poolest tuntud mehed, tunnistasid ja kuulutasid niisamuti, nagu ka meie seda teeme.»

Peaks olema selge, et Wittenbergi reformaatoritele oli täiesti võõras mõte kiriku «uuenemisest» uute õpetuste ja praktikatega. Vastupidi, nad võtsid sõna just nimelt inimlike uuenduste vastu oma kaasaja kirikus.

Ladinakeelne lendlause ecclesia semper reformanda est (kirik peab pidevalt uuenema) ei pärine Lutherilt, vaid protestantismi reformeeritud (kalvinistlikust) traditsioonist ja seda propageeris 20. sajandil reformeeritud teoloog Karl Barth. Õigupoolest jätkub kõnealune lause sõnadega secundum verbum Dei ehk «Jumala sõna kohaselt», mille liberaalsed protestandid meelsasti ära unustavad.

Meil tuleb niisiis tagasi lükata väärarusaam või koguni väärõpetus, et Jeesus Kristuse kirikut tuleb pidevalt uuendada – kehtestada uusi piiblitõlgendusi, revideerida õpetust, kaasajastada kiriku elu jne. Ei, ristikogudus on rajatud Jeesus Kristusele, kes on tema Pea ja nurgakivi ja kes on sama eile, täna ja igavesti.

Samal teemal:

Usupuhastuspüha peame, apostliku usu juurde ei naase

Reformatsioon: kas restauratsioon või revolutsioon?

Kirjutas Meie Kirik Avaldatud: 21 Oktoober 2026

«Ta võttis vastu Iisraeli, oma sulase, meenutades oma halastust»

Kristuse inimesekssaamine tuleb kasuks üksnes sellisele Iisraelile, kes Jumalat teenib. See on tema enda armas rahvas, kelle pärast Ta inimeseks sai, et nad lunastada kuradi, patu ja surma meelevallast ning tuua õiglusesse, igavesse ellu ja õndsusesse. See on vastuvõtmine, millest Maarja siin laulab ja millest Paulus ütleb Tt 2,14, et Kristus andis end meie eest, et ta endale puhastaks pärisrahva. Ja Püha Peetrus 1Pt 2,9: «Teie olete püha rahvas, Jumala enda rahvas, kuninglik preesterkond…»

Tõsi on muidugi, et sõnakesega «Iisrael» peetakse silmas üksnes juute ja mitte meid, paganaid. Ent kuna juudid ei tahtnud endale Jumalat, valis ta mõned nende seast välja, et Iisraeli nimi säiliks, ja lõi siitpeale vaimse Iisraeli. Sellele viidatakse 1Ms 32,25–32, kui püha patriarh Jaakob võitles ingliga ja see halvas tema puusa näitamaks, et tema lapsed ei tohi edaspidi uhkustada lihaliku päritoluga, nagu juudid seda teevad.

Martin Luther. Magnificat. Tõlge ja seletus. Tõlkinud Urmas Petti. Tartu: 2015.

Kirjutas Santeri Marjokorpi Avaldatud: 18 Oktoober 2026

Meie aja suurtes vastasseisudes ei väidelda üksnes väärtuste, õiguste ja poliitika, vaid viimselt inimese üle. Kui inimesel kaob arusaam talle antud eesmärgist, on lihtne hakata pidama end keskkonna, bioloogia, võimu või isiklike kogemuste produktiks.

Loomulikult mõjutavad välised olud meie elu oluliselt, inimene on osa bioloogilisest reaalsusest ning võim kujundab inimestevahelisi suhteid. Ometigi ei kirjelda ükski neist inimese olemust terviklikult. Inimese suurust ei loo ühiskond. Bioloogia ei kummuta asjaolu, et oleme loodud olendid. Võim ei määratle, mis on õige ja mis väär.

Inimene ei ole mitte ainult oma tahte, tunnete või kultuuri saadus. Ta ei ole mitte iseenda väljamõeldud projekt, vaid on loodud Jumala näo järgi. Meil on loomus, millest me ei saa vabaneda. Keha, sugu ja moraalne vastutus on meile antud inimsuse osa. Sellepärast ei alga inimese väärtuslikkus mitte sellest, mida ta oskab, omab või suudab.

Kristlus ei idealiseeri inimest. Inimene on pattu langenud. Patt moonutab meie arusaama iseendast, ligimesest ja Jumalast, puudutades ka meie tahet ja soove. Ometigi patt ei kõrvalda inimloomust. Inimene ei ole puhas tahvel, mille ta saab ise täita tähendusega, vaid ta on Jumala pilt, isegi kui patt on seda rikkunud. Sellepärast ei tähenda vabadus mitte piiride puudumist, vaid elamist loomise ja tõe kohaselt.

Vaadakem, kuidas meie aeg suhtub inimkehasse, sugupoolde ja ning sisemisse kogemusse. Kui inimest peetakse iseennast loovaks projektiks, muutub keha lihtsalt materjaliks, mis peab painduma sisemise kogemuse ees. Kristlik usk näeb asju teisiti: ka meie keha on osa Jumala heast loomistööst, sisemine kogemus üksi ei määra seda, kes inimene on.

Kristlik inimkäsitus ei piirdu loomisega. Jumal sai inimeseks. Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene. Temas me näeme, mis on tõeline inimlikkus.

Kristus elas inimlikult täiusliku elu. Ta elas lahutamatus ühenduses Isaga ning oli kõiges kuulekas Tema tahtele. Oma viimasel õhtul enne surma palus Ta: «Ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu Sina.»

Kristus ei sea Ketsemanis oma inimlikku tahet Isast kõrgemale, vaid annab iseennast kuulekuses ja armastuses. Tema tee näitab, et tõeline inimsus ei peitu mitte iseenda kummardamises, vaid elamises Jumala tahte järgi. Iseennast jumaldades ei leia inimene vabadust.

Kristus ei ole siiski üksnes eeskuju, mida inimene peaks püüdma oma jõudu mööda järgida. Ta on Lunastaja, kes võtab enda peale langenud inimese patu ning avab tee uude inimsusse.

Kristuse tee vastandub eneseteostuse kultuurile. Jeesus kutsub iseennast salgama, võtma oma risti ning järgnema Talle. Moodne aeg peab inimese sisekogemust pühaks ja puutumatuks, aga nii süda, tahtmised kui tunded on patust rikutud. Sellepärast ei peaks inimene kummardama oma sisemaailma. Ka see tuleb asetada Jumala sõna valgusesse.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Kirjutas Markus Paide Avaldatud: 11 Oktoober 2026

«Mida head ma pean tegema, et saada igavene elu?»

Selle küsimusega tuleb Jeesuse juurde üks noormees. Ta ei püüa Jeesust lõksu meelitada ega teda pilgata. Ta tõesti(-tõesti) tahab teada, mida on vaja teha, et saada igavene elu. Seda õpetlikum on meile Jeesuse vastus. Jeesus ei ütle talle, et Jumal näeb niigi tema siiraid kavatsusi. Ühtlasi ei lase Jeesus latti allapoole ega paku alternatiivset, kergemat, vaimulikku programmi. Ta läheb otse Seaduse juurde.

«Pea käske.»

«Milliseid?»

Jeesus loetleb tuttavad käsud: ära mõrva, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, austa isa ja ema ning armasta oma ligimest nagu iseennast. Kõik need puudutavad inimese suhet ligimesega — seda, mida nimetame teiseks käsulauaks.[1]

Noormehe vastus võib mõjuda üllatavalt enesekindlalt: «Seda kõike olen ma pidanud. Mis mul veel puudub?»

Ometi ei alusta Jeesus tema noomimisest. Jumala Seadus ei küsi ainult seda, kas inimene on hoidunud mõrvast, abielurikkumisest ja vargusest. See nõuab kogu südant: et me kardaksime, armastaksime ja usaldaksime Jumalat üle kõige ning armastaksime ligimest nagu iseennast. Selle mõõdupuu järgi polnud see mees ühtegi käsku täiuslikult pidanud – mitte ühelgi oma elupäeval.[2]

Didaktikas pole Jeesusel aga konkurenti. Kuigi Jeesus oleks võinud talle otse näkku öelda, et ta pole ühtainsatki käsku pidanud hetkest, mil ta hommikul üles ärkas, ütleb ta ainult ühe lause: «Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine, müü oma vara, anna vaestele … ja tule, järgne mulle.»

Seda kuuldes läheb noormees kurvalt ära. Miks? Sest tal oli palju vara.

Selle ühe lausega tõi Seadus nähtavale selle, mida noormees endas ei näinud. Ta oli just kinnitanud, et armastab ligimest nagu iseennast, kuid oma vara ei raatsinud ta vaestele anda. Ta pidas end käskude pidajaks, kuid ei suutnud varast lahti lasta isegi siis, kui Kristus teda isiklikult kutsus. Raha omamine pole iseenesest patt ega vaesus iseenesest voorus. Küsimus on selles, mille külge on kinnitatud inimese süda ehk kus paikneb tema olemuslik kese. Milline on inimese keskne suund? Noormehele oli tema vara kallim kui Kristus. Nõnda kasutab Jeesus Seadust, et paljastada inimese südame seisukord.[3]

Sellega lugu ei lõppenud. Jeesus ütles jüngritele, et rikkal on raske pääseda taevariiki — kaamelil on kergem minna läbi nõelasilma. Matteus kirjutab, et jüngrid ehmusid selle peale väga ja küsisid: «Kes siis võib pääseda?»[4]

Selle küsimusega pöördub kogu lugu. Jüngrid ei küsi enam vaid ühe jõuka inimese nõrkuse kohta. Kui Jumala nõue ulatub nii sügavale, et selle ees kukub läbi isegi see (ühiskonnapildis) väärikas, korralik ja innukas noormees, kes on ju püüdnud käske pidada, kes siis üldse võib pääseda? Kas kellelgi üldse on lootust?

Jeesuse vastus ei jäta inimese enda pingutusele ühtainsatki praokest: «Inimeste käes on see võimatu, Jumala käes aga on kõik võimalik.»[5]

Nüüd ei räägi ta enam sellest, et asi on raske. Ta ei ütle ka, et see saab võimalikuks suure tahtejõu, piisava vagaduse või pikaajalise enesekasvatuse abil. Ta ütleb: või-ma-tu.

Just selles kohas astutakse kristlikus kuulutuses kergesti valesse suunda. Kui patusele öeldakse, et pääsemiseks peab ta lõpuks tõsiselt Jumalat armastama hakkama, Jeesust järgima ja kümmet käsku täitma, pole talle veel evangeeliumi kuulutatud. Talle on kuulutatud Seadust — võib-olla mahedamalt ja kristlikuma sõnavaraga, aga ikkagi Seadust. Küsimusele «mida mina pean tegema?» on lihtsalt antud pikem vastus.

Evangeelium algab sealt, kus Jeesuse lause pöörab inimesekeskse lunastusõpetuse ümber jumalakeskseks: inimesele võimatu, Jumalale võimalik.

Mõte, et pääste on inimesele võimatu ja üksnes Jumalale võimalik, ei alanud Martin Lutheriga (1483–1546). Juba umbes 1600 aastat tagasi palvetas Hippo piiskop Augustinus (354–430) oma «Pihtimustes»: «Anna, mida sa käsid, ja käsi, mida tahad.»[6] Need sõnad ärritasid hiljem Pelagiust (u 354 – pärast 418) väga.

Augustinuse mõte oli lihtsasti hoomatav. Jumal ei alanda oma nõuet: ta võib käskida kõike, mis on hea ja õige. Kuid see, mida ta käsib, saab inimeses sündida ainult siis, kui Jumal selle ise annab. Seepärast ütleb Augustinus samuti, et kogu tema lootus on üksnes Jumala suures halastuses.

Augustinus meenutab hiljem, kuidas üks tema piiskopist ametivend tsiteeris palvet «anna, mida sa käsid» Roomas Pelagiuse kuuldes. Pelagius ei suutnud seda välja kannatada, hakkas ägedalt vastu vaidlema ja läks tsiteerijaga peaaegu tülli. Augustinus küsib vastu: mida Jumal käsib eelkõige, kui mitte uskuda temasse? Kui on õige paluda «anna, mida sa käsid», siis on ka usk Jumala and.[7]

Augustinusel polnud veel hilisemate luterlike usutunnistuste mõistestikku, kuid Seaduse ja armu vahekord oli tal juba selge. Seadus ütleb inimesele, mida Jumal temalt õigusega nõuab, ning peegeldab inimesele Jumala pühadust, tuues seeläbi inimese patu ja patususe nähtavale. Arm annab selle, mida käsk ise anda ei suuda. Teoses «Vaimust ja kirjatähest» ütleb Augustinus lühidalt: «Seadus anti, et armu otsitaks; arm anti, et Seadust täidetaks.»[8]

Reformatsiooniga sõnastati see vana kristlik tõdemus selgeks eristuseks: Seadus ja evangeelium.

Mida Seadus nõuab ja evangeelium annab

Seadus ütleb, mida Jumal inimeselt nõuab. Evangeelium kuulutab, mida Jumal on patuse heaks Kristuses teinud. Kristuses saab uskliku osaks Jeesuse lõpetatud töö vili: pattude andeksandmine, õigeksmõistmine ja igavene elu. Nii evangeelium kui Seadus on Jumala sõna. Erinevus ei ole selles, nagu oleks Seadus halb ja evangeelium hea, vaid selles, millist funktsiooni need Jumala sõna kuulutamisel täidavad. Seadus paljastab ja murrab uhkuse; evangeelium lohutab ja tõstab üles.[9]

Konkordiavormel nimetab Seadust jumalikuks õpetuseks, milles Jumal ilmutab oma õiglase ja muutumatu tahte. Seadus näitab, milline peab inimene olema oma loomuse, mõtete, sõnade ja tegude poolest, ning mõistab hukka kõik, mis on Jumala tahtega vastuolus. Seadus ei küsi, kas olen teistest (pisut) parem. See küsib, kas olen selline, nagu Jumal nõuab.[10]

Seepärast ei saa Jumala Seadust taandada pelgalt avalike kuritegude keelamisele. Ka korralik inimene võib hoiduda vargusest, aga kadestada ligimese vara; rääkida viisakalt, aga kanda südames vihkamist; täita usulisi kohustusi, aga loota rohkem oma vagadusele kui Jeesusele. Luther seob kümne käsu seletustes iga käsu Jumala kartmise ja armastamisega. Käsk keelab kurja ja nõuab head. Kui ma ligimest ei tapa, pole ma teda veel armastanud: hädas olevat ligimest tuleb ka aidata.[11]

Seadus on hea; viga on inimeses, kes seda ei täida. Apostel Paulus kirjutab, et Seaduse kaudu tuleb patu tundmine ja et Seaduse tegude põhjal ei mõisteta Jumala ees õigeks ühtegi inimest. Käsk võib mulle näidata, et ma ei armasta Jumalat ega ligimest nii, nagu peaksin. Kuid käsk ei kustuta minu süüd ega anna mulle uut südant. Kui pääste sõltuks inimese kuulekusest, oleks iga inimese lõpp gehennas.[12]

Evangeelium ei paku Seaduse asemel leebemaid nõudeid. See kuulutab Kristust, kes tuli päästma süüdlasi. Jumala Poeg sai meie pärast inimeseks, oli Isale täiesti ja täiuslikult kuulekas, kandis ristil meie patud, meie needuse, ja tõusis surnuist üles. Tema kuulekus täidab nõude, mille ees meie läbi kukume. Tema surm lepitab süü, mida meie heastada ei suuda. Tema ülestõusmine kinnitab, et patt ja surm on võidetud.[13]

Seepärast tähendab õigeksmõistmine, et Jumal annab patusele Kristuse pärast andeks ja kuulutab ta enda palge ees õigeks. Aluseks on Kristuse täiuslik kuulekus, mille Jumal arvab usklikule õiguseks. Jumal ei oota, kuni inimene on end piisavalt parandanud. Ta võtab Kristuse pärast vastu süüdlase, kes usus Kristusele toetub. Paulus räägib Jumalast, kes mõistab õigeks jumalakartmatu. Mitte kedagi ei võeta vastu sellepärast, et ta on end ise vastuvõetavaks teinud.[14]

Ka usk ei ole meie uus teene, mis asendaks puudulikke tegusid. Usk võtab vastu selle, mida evangeelium pakub. Augsburgi usutunnistuse Apoloogia (1531) ütleb otse: usk mõistab õigeks sellepärast, et see võtab vastu tõotatud halastuse, mitte sellepärast, et usk oleks iseenesest vääriline tegu. Usk ei too Jumala ette inimese enda tugevust, vaid toetub Kristusele, tema õigusele ja lunastusele, mis on üksnes temas. Kui murelik kristlane küsib, kas tema usk on piisavalt tugev, siis ei aita teda käsk «usu veel tugevamalt!» Talle tuleb kuulutada Kristust, kindlat kaljut ja varjupaika, kes hoiab ka nõrka usku. Kindlus Jumala andeksandmises ei sõltu sellest, kui hästi või halvasti inimene end parajasti tunneb, vaid sellest, mida Kristus on tema heaks teinud ja talle tõotanud.[15]

Evangeelium annab ka usu enese. Vaimulikult surnud inimene ei saa end ise elavaks teha. Püha Vaim teeb ta evangeeliumi kaudu Kristuses elavaks, süütab temas usu ja hoiab seda. Augsburgi usutunnistus (1530) seob usu sündimise evangeeliumi kuulutamise ja sakramentidega. Kristlik kuulutus ei ole pelgalt teade, et kunagi ammu juhtus midagi tähtsat. Kuulutatud sõna, ristimise, pattude andeksandmise kuulutuse ja armulaua kaudu toob Kristus oma päästeanni inimese juurde, ja usk võtab selle vastu.[16]

Sõna «evangeelium» võib Pühakirjas tähendada ka kogu kristlikku kuulutust, mis paljastab pattu ja kutsub meeleparandusele. Selles laiemas tähenduses kuulub evangeeliumi alla ka Seaduse seletamine. Kui aga eristame Seadust ja evangeeliumi, räägime evangeeliumist selle kitsamas tähenduses: Kristuse pärast tõotatud andeksandmisest. See eristus ei jaga Piiblit kaheks nii, et Vana Testament oleks Seadus ja Uus Testament evangeelium. Jumala tõotused on olemas juba Vanas Testamendis ning Jeesus ja apostlid kuulutavad ka Seadust.[17]

Siin tulebki Seadust ja evangeeliumi selgelt eristada. Konkordiavormeli järgi on evangeelium selle sõna kitsas ja õiges tähenduses lohutav rõõmusõnum, mis juhib patust hirmunud südametunnistuse üksnes Kristuse teenete juurde. Mõnikord võib kuulda lauseid nagu «pääsemiseks on vaja Jeesust ja kümne käsu pidamist», mis võib kõlada küll vagalt, kuid teeb meie kuulekusest Kristuse töö täienduse. Jumala käske tuleb pidada ning kristlane soovibki seda teha, mitte sunnist, vaid armastusest oma Päästja vastu, teades seejuures, et üksnes Kristus täitis kogu Seaduse täiuslikult ning kristlane (nagu nimi juba ütleb) on kutsutud Kristust jäljendama. Kuid andeksandmist ei saa rajada korraga Kristuse teenetele ja meie armastusele, kuulekusele või vaimulikule edenemisele. Kristuse päästetöö ei vaja meie täiendust (ning seda täiendada oleks ilmvõimatu). Kui nõutakse meie panust päästetöösse, siis jääb südametunnistus ikka küsima, «kas ma olen ikka küllalt teinud?»

Jeesuse järgimisest tuleb mõistagi rääkida. Küsimus on sageli selles, mida selle all mõeldakse. Kui järgimine tähendab, et patune usaldab Kristust ja elab tema õpetuse järgi, kirjeldab see usku ja selle vilju inimese elus. Kui aga käsuseaduse pidamist ja kuulekust pakutakse vastusena küsimusele, millega inimene Jumala soosingu välja teenib, on sellest juba saanud omaenda õigusele lootmine. Sama sõnaga võib seega öelda väga eri asju. Kristuse nime sage kordamine ei taga veel, et kuulutuse keskmes on tema päästetöö. Kuulutusest peab selgelt kostma, kelle pärast patud andeks antakse.[18]

Samuti ei tohi meeleparandusest teha makset, millega andeksandmine välja teenida. Augsburgi usutunnistus kirjeldab meeleparandust kui kahetsust, mis sünnib patu tundmisest, ja usku, mis sünnib evangeeliumist. Seadus paljastab mu patu, evangeelium kinnitab, et see on Kristuse pärast andeks antud. Kahetsuse sügavus ei ole hind, mille eest Jumal halastab. Kahetsev inimene vajab andeksandmise tõotust, mitte uut nõuet kahetseda veel sügavamalt. Evangeelium ei sea ka muud tingimust, mille täitmise eest armu antakse. Seadus äratab kahetsuse, evangeelium süütab usu, mis võtab vastu Kristuse pärast tõotatud andeksandmise. Nõnda on ka meeleparandus Jumala töö: Seaduse kaudu ta murrab, evangeeliumi kaudu tõstab üles. Head teod järgnevad usule ja meeleparandusele. Kuulekus on miski, mida evangeelium toodab, mitte selle nõue. Selle mõistmine on hädavajalik, et vältida langemist legalismi, kus inimene usub end oma tublidusest tulenevalt pääsevat. Tegemist võib olla vagana näiva religiooniga, kuid igasugune «Jeesus + …» religioon on äärmiselt ohtlik, olgu lisandiks käsuseaduse pidamine, rituaalid, õige tunne, ekstaatiline häälitsemine Vaimu saamise tõendina, ümberlõikamine või hoopis midagi muud. Evangeeliumi puhtuse hoidmine oli ja on sedavõrd oluline, et apostel Paulus kirjutas: kes iganes kuulutab mõnda teist evangeeliumi, see olgu anathema ehk neetud.[19]

Miks kristlane vajab endiselt Seadust

Kuna Seadus ei päästa, võib tekkida vastupidine eksitus, antinomism: kristlane üldse ei vajagi enam käske.[20] Kristus ei vabasta meid aga Jumala tahtest. Ta vabastab meid Seaduse needusest, patu orjusest ja hukkamõistust ning annab oma Vaimu, et me hakkaksime Jumala tahet armastama. Uus Testament ei tunne inimest, kes oleks uuesti sündinud, kuid ei püüdle Jumala tahtmise täitmise poole.

Õigeks Seaduse ja evangeeliumi vahekorra mõistmiseks on väga abistav nn Seaduse kolmas kasutusviis. Konkordiavormel eristab Seaduse kolme kasutusviisi. Esimene hoiab välist korda ja ohjeldab kurja: käsud ja karistuse kartus hoiavad inimest ohjes ka siis, kui ta Jumalat ei armasta. Teine paljastab patu ja näitab, et inimene ei saa oma õigusele toetudes täiuslikult püha Jumala ees seista. Kolmas õpetab uuestisündinud inimest elama Jumala tahte järgi. Need on ühe ja sama Seaduse kolm ülesannet.[21]

Kolmas kasutusviis ei tee Seadusest pääsemise tingimust. Kristlane ei pea käske selleks, et saada Jumala lapseks. Seadus õpetab Jumala last elama nii, nagu tema Isa tahab, ning eristama seda, mis on Jumala silmis hea, sellest, mis lihtsalt meeldib meile või tuleb meile kasuks.

Seda õpetust on meil vaja, sest uuestisünd ei tee meid selles elus patuta inimesteks. Luterlik usutunnistus nimetab inimesse jäävat patust loomust vanaks Aadamaks. Kristlane usaldab Kristust ja tahab täita Jumala tahet, kuid temas on endiselt ka isekust, himu, kadedust ja soovi end õigustada. Seepärast vajab ta nii õpetust ja manitsust kui ka patule osutamist. Konkordiavormel võrdleb vana Aadamat taltsutamatu ja tõrksa eesliga: teda ei tee kuulekaks kiitus heade kavatsuste eest, teda tuleb ohjeldada.[22]

Seaduse kolmas kasutusviis ei tähenda seega, et kristlane vajaks nüüd ainult sõbralikke nõuandeid ja Seadus teda enam ei süüdistaks. Seesama käsk, mis õpetab ligimest aitama, paljastab ka ükskõiksuse tema häda suhtes. Seesama käsk, mis kutsub tõtt rääkima, paljastab valed ja eneseõigustused. Kristlane vajab andeksandmist kogu elu. Seaduse kasutusviisid ei ole kolm eluetappi, millest kaks esimest jäävad pärast usule tulekut lõplikult selja taha.

Ka pühitsuses tuleb eristada, mida teeb Seadus ja mida evangeelium. Seadus ütleb, milline peab uus elu olema, kuid ei anna jõudu seda elada. Südant uuendab Püha Vaim, kes antakse evangeeliumi kaudu. Seesama Vaim kasutab Seadust, et õpetada kristlasele Jumala tahet. Seega tulevad Jumalalt nii uue kuulekuse jõud kui ka selle mõõdupuu, aga eri teed pidi: evangeeliumi kuulutuse kaudu antakse Vaim ja Seadus näitab, mis on Jumalale meelepärane.

Muutub ka see, miks inimene kuuletub. Karistuse kartus võib sundida inimest väliselt õigesti käituma, kuid ei muuda tema südant. Püha Vaim aga annab võime ja soovi teha seda, mis on Jumala silmis hea, ning tegutseda selleks vabalt ja rõõmuga. Väljavahetatud südamele on Jumala käsk kallim kui kuld ja magusam kui kärjemesi. Kristlane tahab oma Päästjale kuuletuda tänust ja armastusest ning aidata ligimest. Jumala poolehoidu ei pea ega saagi sellega välja teenida – Kristuses on see kristlasele juba kingitud. Vana Aadam vajab aga endiselt ohjeldamist. Seepärast on ka uskliku elus nii rõõmsat kuulekust kui ka vastumeelsust, millega tuleb võidelda.[23]

Lutheri Väike katekismus näitab väga konkreetselt, milline see kuulekus välja näeb. Viienda käsu seletus õpetab aitama ligimest tema hädas. Seitsmes õpetab hoidma tema vara ja elatist. Kaheksas keelab laimamise ning õpetab ligimest kaitsma ja temast head rääkima. Kristlik pühitsus ei piirdu vaimulike tunnete või usulise aktiivsusega. See paistab ka sellest, kuidas inimene kohtleb oma ligimesi, lähedasi, teeb oma tööd, kasutab raha ja kõneleb.[24]

Jumala rahvas on innukas headele tegudele. Augsburgi usutunnistus ütleb, et usk peab kandma head vilja ja Jumala käsitud häid tegusid tuleb teha sellepärast, et Jumal neid tahab. Head teod ei ole kristliku elu vabatahtlik lisa, kuid nad ei ole ka õigeksmõistmise põhjus, alus ega täiendus. Kes teeb andeksandmisest ettekäände tahtlikult pattu jääda, räägib usust, mis ei ole elav. Kristuse usaldamisega ei sobi kokku otsus jääda patuorjusesse ja meeleparandusest keelduda.[25]

Paulus näitab õiget järjekorda Efesose kirjas: me oleme päästetud armust usu kaudu, mitte tegudest, olles Kristuses loodud heade tegude tegemiseks. Me ei tee head selleks, et Kristus meid vastu võtaks. Kristuses vastu võetud inimene läheb ligimese juurde head tegema. Õigeksmõistmises annab Jumal meile Kristuse õiguse, uuestisünnis annab ta meile oma Vaimu ja vahetab meie kivist südame välja lihast südame vastu, pühitsuses uuendab ta meie elu seni, kuni me siit kord lahkume, et olla Kristusega, mis on väga palju parem. Kõik lunastuse osad (õigeksmõistmine, uuestisünd, pühitsus) on Jumala annid, kuid kristlase kõikuv ja puudulik kuulekus ei saa olla pääste alus. Aluseks on alati Kristuse täiuslik kuulekus ja tema õigus.[26]

Meie pühitsus jääbki selles elus puudulikuks. Ometi õpetab Konkordiavormel, et uskliku head teod on Jumalale meelepärased Kristuse pärast. Isa ei võta oma last vastu sellepärast või alles siis, kui laps on viimaks laitmatuks saanud. Ta võtab armuliselt vastu ka sinepiivakese suuruse usuga pöörduva patuse ning annab talle elu ja seda veel ülirohkesti. Kui kristlane komistab, peab ta oma patu tunnistama ja sellest pöörduma – ja ka siis toetub ta Kristuse andeksandmise tõotusele.[27]

Jeesuse poole pöördunud noormehe küsimus «mida head ma pean tegema?» ei kao kristlase elust. Kui oleme Jumalalt andeks saanud, tõusevad esile küsimused, millele me vaimulikult surnuna ei osanud mõeldagi. Kuidas saan ligimest aidata? Milles pean oma elu parandama? Mis toob Jumalale au? Pääste küsimuses jääb vastus aga samaks. Meie kuulekus ei ava teed Jumala juurde – selle on avanud Kristus. Seadus näitab, kui väga me teda vajame ja kuidas tema omadena elada. Evangeelium annab meile Kristuse enda ja kogu pääste, mis on üksnes temas.

[1] Mt 19:16–19; vrd 2Ms 20:12–16; 3Ms 19:18. Uue Testamendi tsitaadid lähtuvad NA28 kreeka tekstist. Kümme käsku jaotatakse traditsiooniliselt kahele käsulauale: esimene puudutab suhet Jumalaga, teine suhet ligimesega. Luterlik arvestus järgib Augustinust (esimesele lauale kuuluvad käsud 1–3, teisele 4–10); reformeeritud ja õigeusu traditsioonis loetakse keeld kujusid valmistada eraldi käsuks, mistõttu nt «ära mõrva» on seal kuues käsk. Siin kasutatakse luterlikku nummerdust.

[2] Luther, Väike katekismus, esimese käsu seletus; Augsburgi usutunnistuse Apoloogia IV 7–8; Rm 3:9–20; Jk 2:10. Usutunnistuste viited järgivad väljaande Concordia: The Lutheran Confessions. A Reader's Edition of the Book of Concord, 2. tr (St. Louis: Concordia Publishing House, 2006) artikleid ja paragrahve.

[3] Mt 19:20–22; vrd Luther, Suur katekismus I 2–9.

[4] Mt 19:23–25.

[5] Mt 19:26.

[6] Augustinus, Confessiones 10.29.40: «Da quod iubes et iube quod vis.» Pelagius (Briti päritolu askeet, tegutses u 380–410 Roomas) õpetas, et kuna Jumal on käsud andnud, suudab inimene neid oma loomupäraste jõududega täita. Tema õpetus mõisteti hukka Kartaago sinodil 418 ja oikumeenilisel Efesose kirikukogul 431. Vt J. N. D. Kelly, Early Christian Doctrines, 4. tr (London: Adam & Charles Black, 1968), 357–361; Susan Ashbrook Harvey ja David G. Hunter (toim), The Oxford Handbook of Early Christian Studies (Oxford: Oxford University Press, 2008), 263–265.

[7] Augustinus, De dono perseverantiae 20.53; vt Heiko A. Oberman, Forerunners of the Reformation: The Shape of Late Medieval Thought (Cambridge: James Clarke & Co., 2002), 126 & 141, märkus 7. Ef 2:8–9; Fi 1:29; Hb 12:2; 2Pt 1:1.

[8] Augustinus, De spiritu et littera 19.34. Vrd Apoloogia IV 106.

[9] Konkordiavormel, Epitome V 3–5; Solida declaratio V 17–22 (edaspidi Ep ja SD). Konkordiavormel (1577) on viimane luterlik usutunnistus, mis koostati Lutheri-järgsete tülide lahendamiseks. See koosneb kahest osast: lühemast kokkuvõttest (Epitome) ja põhjalikumast seletusest (Solida declaratio). Mõlemas esitatakse vaidlusküsimuste kaupa õige õpetus ja lükatakse tagasi väärõpetused.

[10] Ep V 3; SD V 17.

[11] Luther, Väike katekismus, esimese ja viienda käsu seletus; Suur katekismus I 189–193; Mt 5:21–30.

[12] Rm 3:19–20; 7:7–12; Gl 3:21–22; SD VI 11. Gehenna (hbr gê hinnōm, «Hinnomi org») oli org Jeruusalemmast lõunas, kus Juuda kuningate ajal ohverdati lapsi (2Kn 23:10; Jr 7:31). Uues Testamendis tähistab sõna lõplikku ja igavikulist hukatust, mida tavaliselt tuntakse «põrguna» (nt Mt 5:22, 29–30; 10:28; 18:8–9; 25:41, 46).

[13] Gl 3:13; 4:4–5; Rm 4:25; 5:18–19; 1Kr 15:54–57; SD III 14–16; V 20–22.

[14] Rm 4:4–5; Augsburgi usutunnistus IV 1–3; Ep III 4–7; SD III 9–17.

[15] Apoloogia IV 48–56; Ep III 5–6, 9; SD III 10–13.

[16] Ef 2:1–5; Augsburgi usutunnistus V 1–3; Schmalkaldeni artiklid III IV; Ep II 3–6; SD II 50–56, 87; III 16.

[17] Ep V 6–7; SD V 3–6, 23, 27; Apoloogia IV 5–6.

[18] Ep III 4–7, 11; V 7, 11; SD III 30–36; V 1, 20–22, 27.

[19] Augsburgi usutunnistus XII 3–6; Apoloogia XII 29–43; Ep III 11; SD III 26–27, 30–31. Ap 5:31; 11:18; 2Tm 2:25; Gl 1:8–9; vrd Gl 5:4, 10; 2Kr 11:4, 13–15.

[20] Antinomism (kr anti «vastu» + nomos «seadus») on teoloogiline vaade, mille kohaselt on kristlased armu läbi vabastatud kõlblusseaduste järgimisest. Reformatsiooni ajal puhkes selle üle Lutheri ja Johann Agricola vahel nn antinomistlik tüli, millele vastavad Konkordiavormeli V ja VI artikkel.

[21] Ep VI 1–3, 7; SD VI 1–3, 15.

[22] Gl 5:17; Rm 7:18–23; Ep VI 3–4; SD VI 6–9, 24.

[23] Rm 7:22; 1Jh 4:19; Ps 19:11; 119:103; Ep VI 5–7; SD VI 4–5, 11–14, 16–24.

[24] Luther, Väike katekismus, viienda, seitsmenda ja kaheksanda käsu seletus.

[25] Tt 2:14; Augsburgi usutunnistus VI 1–3; Ep III 11; IV 6–12, 18–19; SD III 26–27.

[26] Hs 36:26; Fi 1:23; Ef 2:8–10; SD III 24–25, 27–36, 40–41.

[27] Rm 5:8; Ef 2:4–5; Jh 10:10; Ep III 9; SD III 30–36; VI 21–23.

Kirjutas Veiko Vihuri Avaldatud: 07 Oktoober 2026

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus käima lükatud teoloogiliste arutelude protsess on asetatud teadlikult raamistikku, mis lahkneb luterlikust usualusest. Lühidalt öeldes on arutelude algatajad omaks võtnud vaate, mis eelistab modernistlikku ja liberaalprotestantlikku lähenemist konfessionaalsele ja luterlikule positsioonile. Milles see avaldub?

Esiteks nähakse kiriku usku ja õpetust pidevas muutumises (kalvinist Karl Barthi loosungi «ecclesia semper reformanda est» alusel) ning sellest tingitult peetakse legitiimseks nii teadusliku info kui uuemate teoloogiliste vaatenurkade arutellu toomist. Taustal on juba valgustusajal toimunud nihe inimesekesksuse poole, mis erineb olemuslikult varasema aja Jumala-keskusest.

Teiseks on kasutusele võetud kontseptsioon «ühtsus erisustes», mis lubab organisatsiooni välist ühtsust säilitada ka vastandlike vaadete korral (sellest kirjutas ametivend Margus Kirja). Üks arutelude aluseks võetud EKOE dokument ütlebki, et «protestantliku usu raamides võib eksisteerida mitu teoloogiliselt põhjendatud seisukohta, kui need jäävad kooskõlla evangeeliumi põhisisuga».

Kõik see võib tunduda tänapäeva kristlasele endastmõistetav, ent kui tutvuda luterlike usutunnistuskirjadega, siis näeme, et tegemist on täiesti vastupidise lähenemisega.

Luterlik on kinni hoida vanast, mitte otsida uut

Esimesel punktil peatudes tuleb välja tuua, et Konkordiaraamatu (Liber concordiae) eessõnas – mis on millegipärast jäetud Usuteaduse Instituudi 2014. aasta väljaandes eesti keelde tõlkimata – deklareeritakse:

«Viimaks kordame juba mitu korda varem öeldut, et selle üksmeelevormeliga ei olnud meil kindlasti soovi luua midagi uut ega kalduda kõrvale taevase õpetuse tõest, mida meie esivanemad, oma erakordse jumalakartlikkuse poolest tuntud mehed, tunnistasid ja kuulutasid niisamuti, nagu ka meie seda teeme.»

Muide, see avaldus langeb täielikult kokku usupuhastuse algataja Martin Lutheri enda seisukohaga:

«Me ei leiuta midagi uut, vaid peame kinni vanast Jumala Sõnast ja jääme selle juurde, nagu seda on hoidnud vana kirik. Seepärast oleme meie koos selle kirikuga õige vana kirik, otsekui ükssama kirik, mida seesama Jumala Sõna õpetab ja usule kutsub. Seetõttu laimavad papistid isegi Kristust ennast, apostleid ja kogu kristlaskonda, kui nad meid uuendajateks ja ketseriteks sõimavad. Sest nad ei leia meie juures midagi muud, kui üksnes vana kiriku vana, et me selle kirikuga sama ja ühesugune kirik oleme.» (Õp. dr. Arne Hiobi tõlge, WA 51, 481)

Usutunnistuskirjadele alla kirjutanud ja konfessionaalset usualust tõsiselt võtva luterliku teoloogi ülesanne ei ole luua ja levitada uut õpetust või uusi tõlgendusi, vaid üksnes tunnistada varasematelt sugupõlvedelt saadud taevase õpetuse tõde. See on fundamentaalne erinevus võrreldes modernistliku lähenemisega.

«Ühtsus erisustes» asemel puhas õpetus

Teiseks, Konkordiavormel ei tunne mingisugust «ühtsust erisustes» ehk arusaama, et üldiste usupõhimõtete raames võivad eksisteerida erinevad teoloogilised õpetused. Vastupidi, luterlikus usutunnistuskirjas rõhutatakse sõnaselgelt vahetegemist õige ja puhta õpetuse ning väärõpetuse vahel ja väärõpetuse hukkamõistmise vajadust:

«Puhta õpetuse ning täieliku, püsiva ja Jumalale meelepärase üksmeele säilitamiseks kirikus ei ole vaja mitte ainult seda, et õpetataks õigesti puhast, õnnistusttoovat õpetust, vaid et mõistetaks hukka ka selle õpetuse vastased, kes jagavad teistsugust õpetust, 1Tm 3, Tt 1. Ustavad karjased, nagu ütleb Luther, peavad tegema ju mõlemat: lambaid karjatama või toitma ja neid huntide eest kaitsma, et nad põgeneksid võõraste häälte eest, Jh 10[:12–16,27], ning lahutaksid väärtuslikku tühisest, Jr 15[:19].» (Solida declaratio, sissejuhatav peatükk)

Luterlikud usutunnistuskirjad ei ole lihtsalt ajaloolised dokumendid, vaid nad on kõikidele EELK ametiisikutele siduvad juhised. Iga EELK vaimulik – piiskopist diakonini – on tõotanud «kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse.»

Siia ei kuulu «semper reformanda», siia ei kuulu «ühtsus erisustes» ega muud modernistlikud väärõpetused, millega hägustatakse ja solgitakse evangeelse-luterliku kiriku puhast õpetust ja mida leiab koguni Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kodulehel ametlikult soovitatud materjalides.

EELK-s teenivate ja puhast õpetust järgivate karjaste kohus, mis tuleneb otseselt nende ametivandest ja ordinatsioonist, on öelda kirikus levitatava eksituse ja vale kohta selgesti damnamus ja anathema sit. Kogudusi tuleb toita õige õpetusega Iisraeli puhtast ja selgest allikast (Konkordiavormel) ja kaitsta neid võõraste häälte eest.

Kirjutas Margus Kirja Avaldatud: 04 Oktoober 2026

Organisatsiooni liikmed ei pruugi ühisest eesmärgist ühtmoodi aru saada. Ameerika organisatsiooniteoreetik Eric M. Eisenberg nimetas strateegiliseks mitmetähenduslikkuseks (strategic ambiguity) võtet, mille puhul juhtkond sõnastab eesmärgi nii avaralt, et eri veendumustega inimesed saavad seda toetada, mõistes eesmärki igaüks omamoodi. Nõnda saab organisatsioon edasi tegutseda erimeelsusi kohe lahendamata.

Rootsi organisatsiooniteoreetik Nils Brunsson kirjeldas, kuidas organisatsiooni jutt, otsused ja tegevus võivad lahkneda, kui tuleb vastata vastuolulistele nõudmistele. Ta nimetas seda organiseeritud silmakirjalikkuseks ja näitas, kuidas organisatsioonid püüavad vastuoluliste ootuste keskel tegutseda ja oma legitiimsust hoida.

Ettevõttes võib eri ootustega inimeste koostöö mõnda aega jätkuda lahkarvamusi lahendamata. Kirikus jõuab lahknevus aga varem või hiljem konkreetse inimeseni, kes küsib, mida kirik temalt ootab ja mida talle Jumala nimel kuulutatakse. Juhtkond võib vastust veel kaua veeretada ja edasi lükata, kuid vaimulik ei saa inimese küsimust eirata.

Mõistete avaldumine EELK tegelikkuses

EELK teoloogilise arutelu strateegia seab eesmärgiks «koosmeele – paljususe ühtsuses». Strateegia seob kiriku ühtsuse usuga Kristusesse, kuid ei ütle täpselt, kus jookseb piir lubatud erimeelsuse ja eksiõpetuse vahel. Piiri puudumine tekitab aga tõlgendusraskuse, sest kui samale küsimusele saab vastata mitmeti, võib üks lugeda sõnastusest välja senise õpetuse kehtivuse, teine aga võimaluse seda muuta. Kuna strateegia ei selgita, kuidas neid vastandlikke tõlgendusi hinnata, meenutab selline teadlik avarus Eisenbergi kirjeldatud strateegilist mitmetähenduslikkust.

Sama küsimus kerkib juhendmaterjalis «Luterlik identiteet». Teemarühm soovitab EELK arutelude aluseks Luterliku Maailmaliidu samanimelist dokumenti, mille teine osa käsitleb luterlike kirikute ühtsust «lepitatud erinevuses». Juhendi kohaselt aitavad need teesid mõtestada erimeelsusi ka üksikkirikute, näiteks EELK sees. Nõnda laiendatakse kirikutevahelise ühtsuse käsitlust ka EELK-sisestele lahkarvamustele, selgitamata sealjuures, kuidas teha vahet lubatud erimeelsusel ja õpetuslikul vastuolul.

Sama küsimus kordub EELK soolisuse ja seksuaalsuse alusmaterjalis, mis võtab kokku Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) 2025. aasta uuringudokumendi «Sugu – seksuaalsus – abielu – perekond». Uuringu tellinud 2018. aasta peaassamblee soovis toetada arutelu liikmeskirikutes ja nende vahel, mitte sõnastada EKOE ühist õpetuslikku vastust. Dokument aitab eri kirikutel seisukohti arutada, kuid ei ütle, millist õpetust peab järgima EELK kui kirik. Kui EELK ei ütle, kuidas Pühakirja ja usutunnistuste mõõdupuud selles küsimuses rakendada, ei saa vastandlikke seisukohti teoloogiliselt ega sisuliselt vaagida. Nõnda lükatakse kiriku juhtkonna strateegiline mitmetähenduslikkus otse vaimuliku õlgadele, kes ei saa inimese ees seistes ebamääraselt keerutada, vaid peab andma selge vastuse, mida kirik õpetab ja kas õpetus muutub.

Sõnad, otsused ja tegevus

EELK piiskoplik nõukogu kinnitas 16. juunil 2026, et teoloogilised arutelud toimuvad Pühakirja ja luterlike usutunnistuskirjade alusel ning nende eesmärk on õpetust selgitada, põhjendada ja pastoraalselt rakendada. Otsuse kohaselt ei ole aruteludes kogutud seisukohad õpetuslikud otsused. Arutelude põhjal võib piiskoppide kogu koostada kehtivatel õpetusalustel põhineva pastoraalse dokumendi. Kirikuvalitsus kiitis 1. septembril heaks soolisuse ja seksuaalsuse juhend- ja alusmaterjali. Töörühma esimees Kaido Soom kirjutas 9. septembril väljaandes Eesti Kirik, et arutelude eesmärk pole õpetusaluste muutmine.

Teisisõnu kinnitavad kirikujuhid õpetusaluste muutumatust rõhutades, et Vana ja Uut Testamenti ning neid seletavaid usutunnistuskirju ei heideta kõrvale, kuid ei anna hinnangut alusmaterjalis tutvustatud samasoolisi suhteid jaatavale käsitlusele. Materjali heakskiitmine arutelu alusena ei tähenda sealsete käsitluste omaksvõttu, küll aga jääb koguduseliikmele ebaselgeks, kuidas kaasavam käsitlus kehtiva õpetusega suhestub või milline see õpetus üldse on.

Organiseeritud ebamäärasus ja tabamatu õpetus

Augsburgi usutunnistuse VII artikkel seob kiriku ühtsuse üksmeelega evangeeliumi õpetuses ja sakramentide jagamises, lubades inimlike tseremooniate ja kommete erinevust. XII artikkel seob meeleparanduse patukahetsuse ja usuga pattude andeksandmisse. Kui üks vaimulik peab samasoolist seksuaalsuhet patuks ja teine lubatavaks, puudutab see erimeelsus otseselt evangeeliumi õpetust – kiriku kuulutust meeleparanduse ja pattude andeksandmise kohta. Selle käsitamist lubatud mitmekesisusena tuleb teoloogiliselt põhjendada. Kuni teoloogilist põhjendust ja ametlikku selgust aga pole, elavad kogudused juba vastandlikes suundades. Ühes kutsutakse samasoolises paarisuhtes inimest sellest loobuma, teises võib temast saada juhatuse liige. Mõlemas koguduses õpetab EELK vaimulik. Kumma õpetus on kiriku õpetus? Soovitus valida endale sobiv kogudus lükkab kiriku õpetusliku vastutuse inimese enda kanda.

2017. aastal kritiseeris peapiiskop Urmas Viilma Annika Laatsi sõnavõttu kooseluseaduse kaitseks. Ta ütles, et Laats vastandus avalikult kiriku seisukohale, ning põhjendas, et samasooliste seksuaalsuhted on EELK õpetuse järgi Jumala tahte vastased ja patt.

Üheksa aastat hiljem on kirikujuhid heaks kiitnud alusmaterjali, mis tutvustab ka varasematele seisukohtadele vastanduvat käsitlust. Kas peapiiskopi toona sõnastatud hinnang kehtib ka praeguses arutelus? Kui kehtib, kuidas sellest juhindutakse? Kui hinnang on muutunud, siis millistel teoloogilistel põhjustel?

Teoloogilise arutelu strateegia tunnistab, et EELK asub traditsiooniliste piibellike arusaamade ning nüüdisaegsete ühiskondlike ja teaduslike käsitluste pingeväljas. Ühelt poolt kinnitatakse traditsioonilise õpetuse püsimist, teisalt kõlavad vaimulike vastandlikud seisukohad ilma juhtkonna selge hinnanguta. Ametlik teavitus võib rahustada neid, kes ootavad senise õpetuse püsimist; arutellu ametlikult toodud teemad aga annavad lootust neile, kes ootavad õpetuse muutmist.

Piiskoplik nõukogu on nimetanud ühtsuse hoidmist arutelu oluliseks sihiks. Eisenbergi ja Brunssoni järgi võib organisatsiooni koos hoida ka see, et ühist vastust ei sõnastata. Mõnikord aitavad organisatsiooni paremini koos hoida strateegiline mitmetähenduslikkus (strategic ambiguity) ja organiseeritud silmakirjalikkus (organized hypocrisy). Koguduseliige vajab aga selget teejuhist, mille järgi elada, olgu tema mõtted ja sättumus millised tahes. Kui vastus sõltub sellest, millise vaimuliku poole ta pöördub, jääb kiriku õpetus talle tabamatuks. Organisatsiooni kooshoidmine ja näiline rahu võib küll õnnestuda, ent kuhu kulgeb kirik, kui selle liikmeid juhatatakse vastassuundades?

Kirjutas Illimar Toomet Avaldatud: 29 September 2026

Rahvusvahelisel homo-, bi- ja transfoobia vastasel päeval, 17. mail 2026, avaldas EELK Risti kogudus oma kodulehel vikerkaarevärvilise südame sõnumiga «Sa oled siin kaitstud. Jumal armastab kõiki». Sõnumi sisu avab täpsemalt samal päeval koguduse Facebooki seinal avaldatud postitus, milles kinnitatakse, et «iga inimene on Jumala silmis väärtuslik ning tal on õigus elada turvaliselt ja hirmuta, olles see, kes ta on. Risti kogudusse ja Risti kirikusse jumalateenistustele on oodatud kõik inimesed sõltumata nende seksuaalsest või soolisest identiteedist. Vikerkaarelipp on märk sellest, et meil on ruumi erinevatele inimestele.»

Mitmed sõbrad-tuttavad ütlesid seepeale nördinult, et see on ju homopropaganda! Pöördusin koos ühe koguduse ilmikliikmega nii Risti koguduse kui piiskoppide kogu poole. Esimene võttis meie pöördumise teadmiseks, piiskoppide kogu nimel vastas peapiiskop Urmas Viilma, kes leidis, et käesoleval puhul ei ole piiskoppide sekkumine otstarbekas. Olen tema vastusega nõus. Samas puudutab tavapärasest erineva sümboolika ning moodsa aja lendlausete kasutamine kuulutustöös mitte ainult Risti kogudust, vaid kirikut laiemalt.

Risti koguduse õpetaja Annika Laats on juba varem pälvinud tähelepanu nn homoabielude toetamisega, mis vastandub kiriku õpetusele. See võib nii mõneski inimeses tekitada eelarvamuse, et midagi head ja õiget temalt ei kuulegi. Ometigi olen teist meelt just selle 17. mai sõnumi puhul, vähemalt enamuses. Lugegem uuesti:

Sa oled siin kaitstud.
Jumal armastab kõiki.
Iga inimene on Jumala silmis väärtuslik.
Igal inimesel on õigus elada turvaliselt ja hirmuta.
Kogudusse ja jumalateenistusele on oodatud kõik inimesed sõltumata nende seksuaalsest või soolisest identiteedist.

Kui kusagil on mõni kogudus, kes ei ole valmis nendele lausetele alla kirjutama, kutsuksin selle koguduse juhte ja liikmeid tõsiselt peeglisse vaatama. Jah, ma mõistan, et sõnad seksuaalsest või soolisest identiteedist võivad olla häirivad, aga tuletagem meelde, et kümnes käsus on peale kuuenda veel tervelt üheksa jumalikku käsusõna. Käskudega peaksime mõõtma mitte ainult teisi, vaid ka iseennast. Hea on, et peale meie, patuste, on ka teised patused kogudusse ja jumalateenistusele oodatud. Issand ütleb: «Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.» (Mk 2:17) See tähendab: kui Kristus on arst ja patused on haiged, siis kirik on koht, kus Tema tõelise Arstina haigeid ravib. Kui haigele öeldakse, et arstiga kohtumiseks peab enne terveks saama, kui patusele öeldakse, et enne kirikusse tulemist «sea oma asjad korda», võetakse temalt lootus.

Paar väidet Risti koguduse sõnumis jäi eelnevalt nimetamata. Neist üks «[igaühel on õigus olla] see, kes ta on», on mitmeti tõlgendatav. Selle puhul tuleb vahet teha sellel, kes inimene on ning sellel, kelleks ta ennast peab. Teoloogilises tähenduses võime iga inimest – sõltuvalt sellest, kas ta on ristitud või mitte – pidada armu vajavaks või armu saanud patuseks. Lauset saab aga tõlgendada ka meie ajal levinud viisil, et inimene määratleb ennast ise mingi hoiaku või kalduvuse kaudu. Mõnikord võib taolise enesemääratluse aluseks olla mingi pahe, ning ärgem unustagem, et homoseksuaalne käitumine on vaid üks nendest ning suhteliselt vähe levinud. «Õigust» pahele kogudus tunnustada ei saa ega tohi. Isegi kui oleme sündinud patusena – «süüteos olen ma sündinud ja patus on ema mu saanud» (Ps 51:7) – kutsutakse meid pühitsusele, sest «see on Jumala tahtmine: teie pühitsus» (1Ts 4:3, vt ka 1Pt 1:15–16; Hb 12:14; 2Kr 7:1; Ef 4:22–24; Rm 12:1–2). See kehtib koguduse kõigi liikmete kohta, kellegi tavapärasest erinev seksuaalne või sooline identiteet ei tee teda teistest patusemaks, aga ei tee talle ka erandit.

Kõige probleemsemaks võib aga pidada Risti koguduse FB-postituses esinevat lauset: «Vikerkaarelipp on märk sellest, et meil on ruumi erinevatele inimestele.»

Vikerkaar on Piiblis kirjeldatud Jumala tõotuse märk sellest, et inimkonna patud ei too enam maailmale veeuputust (1Ms 6–9). Teisalt võeti vikerkaarevärviline lipp ligi 50 aastat tagasi kasutusele homoseksuaalset eluviisi praktiseerivate inimeste poolt ning on saanud nende liikumise sümboliks. Kuivõrd homoseksuaalsed teod on Piibli kohaselt patt (3Ms 18:22, 30; Rm 1:25–28; 1Kr 6:9–11; 1Tm 1:10; Jd 7–8; 1Ms 19:4–5,8–9,13) ning taolisena mõistab neid koos teiste Eestis tegutsevate kristlike kirikutega ka EELK, kõlab selle patu sümboli kasutamine koguduse kutsena liitumiseks vastuolulisena.

Kui vikerkaarevärvidega soovitakse rõhutada igaühe õigust «elada turvaliselt ja hirmuta, olles see, kes ta on», siis loob see mulje, et kogudus ei soovi ega kavatsegi homoseksuaalselt käituvaid inimesi kutsuda kahetsusele, meeleparandusele ja pühitsusele – vähemalt mitte selle patu puhul.

Aga vastuolu pole mitte üksnes koguduse kutse ja kristliku seksuaalõpetuse vahel üldiselt, vaid vastuoluline on koguduse kutse ka iseeneses. Mida peab tegema inimene, kes on ära tundnud, et tema homoseksuaalne kalduvus on väär? Taoline veendumus võib põhineda nii loomuseaduslikul tunnetusel kui ka Jumala ilmutusel Piiblis. Püüdes oma sisemises võitluses saada tuge koguduselt, mis esitleb end vikerkaarevärvilise lipuga, tunneb ta end äratõugatuna. Kogudus väidab tal olevat õiguse «olla see, kes ta on», aga kui ta ei taha olla see, kelleks teda kujundab talle isiklikult ebaloomuliku ja kahjustavana kogetav kiusatus!? Kes hoiaks taolist «pisukest» langemise eest ning milline on selle juures koguduse vastutus (vrd Mk 9:42jj)?

Risti koguduse õpetaja Annika Laatsi sõnul on Risti koguduses kõik teretulnud: «Iseäranis on seda sõnumit tarvis marginaliseeritutel, kes on ühiskonnas halvakspanu all, keda peetakse normist kõrvalekalduvaks, kellest hoitakse eemale. Nemad vajavad eriliselt kaitset ja julgustust.» Aga lisab ka – arvatavasti käesoleva artikli aluseks olevale sõnumile viidates –: «Sõnum on õige, aga värvid valed.»

Vikerkaarelipp tugevalt ideoloogiliselt laetud sümbolina on otsekui kaheterane mõõk, mis lõikab ka viisil, mida ei soovita. Samamoodi tekitaks vastakaid tundeid Iisraeli sini-valge või Palestiina kolmevärviline lipp. Näiteks hingehoidja, kes taolist sümbolit oma riietel kannab, seab paratamatult oma vestlusele piirid, ta ei lähtu mitte abivajaja, vaid iseenda poliitilistest või ideoloogilistest eelistustest. Tõelise kuulamise asemel määrab ta ilma sõnadeta juba enne vestluse algust, millises võtmes ta mingist asjast on nõus rääkima.

Mis võiks olla see sümbol, mis võiks olla lootuse märgiks kõigile, kes tunnevad ennast elus tõrjutu või kõrvalejäetuna? Võibolla peitub vastus sellele küsimusele koguduse nimes – Risti kogudus – vastus kogu kiriku jaoks?

Kirjutas Santeri Marjokorpi Avaldatud: 27 September 2026

Püha on piibellikus maailmapildis fundamentaalne mõiste. See tähistab Jumalale eraldatut, midagi puutumatut. Püha seab alati piiri. Sabati ajal ei tohi töötada. Jeruusalemma templi kõigepühamasse paika igaüks astuda ei tohi. Püha on inimest siduv: siiamaani, mitte kaugemale.

Sekulariseerumine toob endaga püha kadumise. Kui reaalsust nähakse vaid siinpoolse, kontrollitava ning tarbimisväärtusega mõõdetavana, hakkab pühadus tunduma asjatu piiranguna. Seal, kus pühadus keelab midagi puudutamast, küsib modernne arusaam: miks mitte?

Modernne maailm õpetab meid mõtlema, et ihu on pelgalt ihu, sugu on identiteedi mateeria, jumalateenistus on kogukondlik tava, abielu on kokkulepe ning surm on bioloogiline sündmus. Kõike saab muuta või lammutada, kui selleks vaid soovi on.

Kui pühadus kaob, saab moraalist arvepidamine. Kasusaamisele rajatud eetikat huvitab vaid tulemus: kas heaolu kasvab, kas kannatust on vähem? Taoline utilitarism muudab kõik kaubeldavaks ega näe milleski väärtust iseeneses.

Kristlus peab pühadust oluliseks. Inimesest ei tohi teha pelgalt vahendit, tõde tuua ohvriks kasulikule valele ega Jumala nime rakendada poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Inimkeha, abielu, elu ja jumalateenistus ei ole pelgalt kontrollitavad ressursid.

Püha seab kalkuleerimisele piiri. On asju, mida ei tohi teha, isegi kui nendest võiks sündida näiliselt midagi head. Peamine on küsimus, kas reaalsuse keskmes on püha Jumal, kelle ette inimene alandub, või on püha hoopis inimene, kelle ees ka Jumal peab alistuma?

Ometigi pole püha meie kultuurist täiesti kadunud. Jumala pühaduse asemele on astunud autonoomia, identiteet, kogemus, võrdõiguslikkus, progress ja liberaalne ühiskonnakorraldus.

Kristluse pühi asju tohib porri tallata, aga modernse inimese pühad asjad on puutumatud. Kui keegi siiski inimese identiteedis või võrdsetes õigustes kahtleb, meenutab sellele järgnev vanade aegade nõiajahti.

Pühaduse kadu on nähtav ka kirikuruumide kasutamises. Kui kirik on vaid esinduslik ruum, siis võib seda kasutada kuidas iganes. Kui Soome dragartist Jayden Mars salvestas Helsingi Pauluse kirikus muusikavideo Tuhma tamma, tehti pühast paigast seksuaalsuse näitelava. Jumalale eraldatud ruum rüvetati odava provokatsiooniga.

Sama küsimus kerkib seoses joogatreeningutega kiriku ruumides. Jooga kaitsjad räägivad võimalusest inimestega kohtuda, füüsilisest ja vaimsest tervisest ning vaimsuse uutest vormidest. Aga kas koos sellega muutub ka kiriku ülesanne? Kas see kutsub inimest kohtuma püha Jumalaga või teenib inimese enda määratletud vaimsust?

Kristlikust aspektist on vastus selge. Inimene ei ole kõige mõõt. Kõik ei ole inimese käskida, määrata ja kasutada. On olemas püha Jumal, kellega kohtudes inimene mitte ei pea läbirääkimisi, vaid võtab oma kingad jalast.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Kirjutas Veiko Vihuri Avaldatud: 24 September 2026

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ametlikul kodulehel on niinimetatud soolisuse ja seksuaalsuse aruteluteema alusmaterjalina avaldatud usulist väärõpetust sisaldav tekst «Sugu – Seksuaalsus – Abielu – Perekond. Euroopa protestantlike kirikute ühenduse nõukogu reflektsioonid» ja eestikeelses tõlkes selle kokkuvõttev osa.

EELK juhtivad tegelased on avalikult kinnitanud, et teoloogilised arutelud soolisuse ja seksuaalsuse teemal ei tähenda kiriku õpetuse muutmist ja et eesmärgiks olevat hoopis kiriku õpetuslike seisukohtade selgitamine, põhjendamine ja pastoraalne rakendamine.

Samal ajal aga astutakse reaalselt üha uusi ja uusi samme, mis Kiriku traditsioonilise õpetuse kahtluse alla seavad, selle suhteliseks muutavad ja seda esitlevad lihtsalt ühe, tänapäevaste teadmiste valguses revideerimist nõudva teoloogilise vaatenurgana. See ei ole mitte kuidagi ei «õpetuse selgitamine» ega «pastoraalne rakendamine».

Ma olen korduvalt juhtinud tähelepanu fundamentaalsele probleemile EELK teoloogiliste arutelude raamdokumendis – nimelt et kirikuosadust määratletakse kui «osadust erisuses» ning teoloogilise arutelu eesmärgiks ei seata usutunnistuslik üksmeel tões, vaid hägune koosmeel, teoloogiliste arvamuste paljusus ühtsuses; lisaks tunnistatakse kohatuks arutelude käigus esitatud võimalike väärõpetuste taunimine.

Just sellist lähenemist esindab ka EELK kodulehel avaldatud Euroopa Protestantlike Kirikute Nõukogu raport. Selles on öeldud: «CPCE ei kuuluta neist ühtegi seisukohta ainsaks õigeks. Selle asemel kasutatakse mõistet «protestantlik koridor», mis tähendab, et protestantliku usu raamides võib eksisteerida mitu teoloogiliselt põhjendatud seisukohta, kui need jäävad kooskõlla evangeeliumi põhisisuga.»

Teisal öeldakse: «Dokumendi üks keskseid järeldusi on, et kirikuosadus ei tähenda tingimata täielikku üksmeelt kõigis eetilistes küsimustes. Euroopa protestantlikud kirikud võivad jääda osadusse ka siis, kui nad erinevalt mõistavad soo, seksuaalsuse või abielu küsimusi. Selle eelduseks on vastastikune austus, valmisolek kuulata teistsuguseid seisukohti ja soov jätkata ühist piiblitõlgendust ning teoloogilist arutelu. Kiriku ühtsus põhineb eelkõige ühisel usul Kristusesse, mitte täielikul eetilisel üksmeelel.»

«Kokkuvõttes jõuab brošüür järeldusele, et kiriku ülesanne ei ole üksnes sallida erinevusi, vaid väärtustada neid kui osa Jumala loodud maailma mitmekesisusest.»

Tsiteeritud laused ei ole loomulikult ainsad problemaatilised kohad kõnealuses dokumendis, ent toovad selgelt esile antud väärõpetuse olemuse. Näiliselt kirjeldavalt ja arutlevalt taandatakse evangeelse-luterliku kiriku õpetus ja pühakirjakäsitus lihtsalt üheks vaatenurgaks, mille üle võib arutleda võrdselt uute, moodsate vaatenurkadega. Peaasi, et usutakse Kristusesse ja säilib evangeeliumi tuum!

Selline modernistlik lähenemine on otseses vastuolus Augsburgi usutunnistuse ja teiste luterlike usutunnistuskirjadega. Tsiteerin oma pöördumist EELK vaimulike poole 2024. aasta detsembris: «Usutunnistuskirjade õpetus on risti vastupidine – kiriku osadus seisneb täielikus õpetuslikus ühtsuses ning väärõpetuse esitamise korral maksab põhimõte, et «Jumala kirikus ei saa ega tohi eksliku poole seisukohti sallida, veel vähem neid vabandada või kaitsta» (Konkordiavormel, SD). Veelgi enam, «Puhta õpetuse ning täieliku, püsiva ja Jumalale meelepärase üksmeele säilitamiseks kirikus ei ole vaja mitte ainult seda, et õpetataks õigesti puhast, õnnistusttoovat õpetust, vaid et mõistetaks hukka ka selle õpetuse vastased, kes jagavad teistsugust õpetust» (Konkordiavormel, SD). Me kõik oleme ordinatsiooni eel kinnitanud neid lauseid oma suuga ja neile kätt alla pannes.»

Viide vaimuliku ametivandele on jätkuvalt asjakohane. Iga preestrikandidaat kirjutab ordinatsiooni eel alla muuhulgas järgmistele tõotustele:

Mina, NN, olles kutsutud ja astudes Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku preestri ametisse, tõotan ja vannun Jumala ees ja Tema püha sõna juures, et ma selles ametis tahan kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse. Ma tõotan hoole ja ustavusega evangeeliumi kuulutada ja pühi sakramente Jeesuse Kristuse seadmist mööda õigesti talitada, rahvast õpetada ning pihisaladust täielikult pidada.

Mainitud dokumendi avaldamine EELK kodulehel on väärõpetuse levitamise akt Kirikuseadustiku paragrahvi 383 lõike 3 («Usulise väärõpetuse levitamine on kiriku õpetusega vastuolus olevate seisukohtade teadlik ja tahtlik levitamine») ja paragrahvi 384 lõike 3 tähenduses.

Kui kirikuvalitsuse egiidi all jätkatakse EELK ametlikes kanalites seisukohtade avaldamist, mis on vastuolus evangeelse-luterliku kiriku õpetusega, siis kohalduvad Kirikuseadustiku ülal viidatud sätted. Usulise väärõpetuse levitamist ja kirikuliikmete eksiteele juhtimist ei saa pehmendada või õigustada vajadusega «arutleda». EELK-s kehtib nii kiriku õpetusliku ühtsuse kui seksuaalmoraali osas kindel õpetus, mis tugineb Pühakirjale ja usutunnistuskirjadele. Kui kiriku juhtkonna õnnistusel hakatakse seda revideerima, jõutakse kiiresti kirikulõhesse ning paljud usklikud ja võib-olla ka kogudused hakkavad enda kaitsmiseks väärusu vastu EELK-st lahkuma.

Kuigi tegelikult on vastupidi ja EELK-st peaksid lahkuma need, kes tahavad siin kehtestada uut usku ja õpetust.

Lehekülg 1 / 62

Algus
Eelmine
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
Järgmine
Lõpp

Reformatsiooni olulisus eile ja täna

Kaks varamut

Kohtunik, kes mõistab õigeks jumalatu

Trento vastus surijale

Isegi kui ingel taevast…

Mida on Rooma viie sajandiga muutnud?

Aga kas 1999. aastal ei saavutatud üksmeelt?

Sama mõõdupuu kehtib ka meile

Kerjuse varandus

Halloween ei ole süütu meelelahutus!

Luterlik reformatsioon oli uudsuse ja «uuenemise» vastu

Martin Luther Iisraelist

Inimesele on antud eesmärk

Luterlik õpetus: Seadus ja evangeelium

Mida Seadus nõuab ja evangeelium annab

Miks kristlane vajab endiselt Seadust

Milles läheb tänane EELK vastuollu luterluse alustega?

Mitmehäälne kirik: kuidas organisatsioonid hoiavad koos erimeelsusi

Jumal armastab kõiki

Jumala pühadusest inimeste tabudeni

Usulist väärõpetust sisaldav dokument EELK kodulehel