Kui peaks tekkima soov rajada monument Eesti rahva ja kultuuri kristlike juurte rõhutamiseks, siis mis võiks olla kõiki siinseid kristlasi ühendav kuju? Sajandite jooksul on Eestis domineerinud nii katoliiklus kui luterlus, ent siin ristuvad, põrkuvad ja põimuvad tegelikult nii Ida kui Lääne kiriklikud traditsioonid ning oma jälje on jätnud ka mitmed hilisemad protestantlikud usuliikumised. Kõiki meid, erineva konfessionaalse taustaga kristlasi, ühendab aga Kristus, elava Jumala Poeg, kes on sündinud Neitsi Maarjast ning surnud meie pattude eest.

Inimene vajab kindlat teed. On vaid üks tee, mis viib läbi kõrbe, ja see tee on sillutatud Jumala poolt. See tee viib kunagise olukorra taastamiseni, kus viljatu kõrb ärkab elule. See on tee, mis tühistab meie patu hävitustöö ja viib uue loomiseni.

Ajakirjandus näeb kristlust kui rõhuvate uskumuste kogu, mis väärib ainult põlgust. Seetõttu ei taheta avalikult rääkida kristlaste vastu suunatud massimõrvadest ja terroriaktidest nende õigete nimedega, kirjutab Kanada autor Jonathon Van Maren.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku XXVIII kirikukogu avaldus, vastu võetud 25. novembril 2009.

Meie üle mõistetakse kohut tegude pärast, millest me ise pole teadlikudki. Igast tahtlikust heateost oleme teadlikud, aga neid paraku ei arvestata, nii et oma nimekirjaga ei ole meil võimalik Issanda silme ees lehvitada ega oma tegudega uhkustada. Kuidas siis olla ja elada, et kohtumõistja silmis armu leida? Viimses kohtus saab otsustavaks see, kas ma olen eluühenduses Jeesusega või ei ole. Kristus on tee Isa juurde. Hoia Temast kinni ja kõik ülejäänu tuleb iseenesest. Sellepärast me käimegi iga pühapäev kirikus ja võtame armulauas vastu Kristuse, et Tema meie läbi saaks teha tegusid, mis meist ükskord head tunnistust annavad.

Rumalad ei võta hoiatust tõsiselt ja arvavad, et suudavad ise ületada kõik ettetulevad raskused ja kriisid. Kergemeelselt arvavad nad, et lõpuks saab olema kõik hästi, vaatamata sellele, kas nad valmistusid selleks ette või ei. Aga kui öö saabub ja Eluissand äkitselt ilmub, siis rumalad märkavad, kui naiivsed nad olid. Paraku siis enam ei anta aega õli hankimiseks, olgu neil kas või miljonid mängu panna. Siis on ulgumine ja hammaste kiristamine. Mõistlikud aga järgnevad sellele, kelle jaoks endid ette valmistati, et nautida igavest rahu ja rõõmu.

Käesoleval aastal on Soome õiguskaitseorganid alustanud kaks juurdlust opositsioonipoliitiku Päivi Räsäneni vastu. Tvitteripostitus, milles ta küsis, miks kirik toetab homoseksualistide paraadi, sisaldas vaenuõhutavaks peetavat tsitaati apostel Pauluselt. Samasisuline etteheide puudutab tema 2004. a välja antud pamfletti, milles Räsänen käsitleb homoseksuaalsuse teemat. Dotsent Timo Eskola võtab lühidalt kokku juudi arusaama homoseksuaalsuse kohta ning rõhutab, et riik ei tohi sekkuda kirikusisesesse arutelusse, mis on patt ja mis mitte.

Keijo Kaarisade, paari aastaga tuhandeid jälgijaid köitnud vihakõnepolitseinikuna esinenud Soome parodist, on tagasi. Tema absurdsed, totaalselt jaburad, ent üdini poliitkorrektsed tvitterisäutsud, mis kutsusid kompromissitule võitlusele igasuguse vihakõnega, kisendasid kogu maailmale: kuningas on alasti! Tragikoomika seisnes aga selles, et ta esitas mõtteid, mida oli võimatu eristada Soome politsei vihakõnevastase erirühma liikmete või valitsuse liikmete või erinevate poliitikute avalikest sõnavõttudest.

Tänavu novembris möödub kümme aastat nii Balti luterlike piiskoppide pöördumisest kui EELK kirikukogu deklaratsioonist, milles väljendatakse muret mõnede luterlike kirikute eemaldumise üle kristlikust abielukäsitusest ja sellega kaasnevast kirikuosaduse kahjustamisest. Avaldame uuesti esmalt Balti piiskoppide pöördumise, mis sündis 4. novembril 2009 Tallinnas ja kus kinnitatakse, et “abielu on kooselu mehe ja naise vahel ning homoseksuaalse sättumuse praktiseerimine on ühtesobimatu Kristuse järgimisega.”

Mis saab inimesest pärast surma? Surnukeha maetakse maha või tuhastatakse, aga kuhu läheb hing, teadvus, isiksus? Luterlikel matustel loetakse tavaliselt Koguja sõnu: „Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud“ (Kg 12:7). Meenutatakse ka Jeesuse sõnu: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu üles­tõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukka­mõistmise üles­tõusmiseks“ (Jh 5:28–29). Siit ilmneb, et kristluses ei usuta üksnes hinge eksistentsi jätkumist teis­poolsuses, „hinge surematust“, vaid ka surnud inimeste ihude üles­äratamist haudadest.

Kõik on kutsutud, aga vähesed kogunevad armuauale. Miks? Igal juhul ei ole see Jumala süü, kui meie loobume söömaajast. Tema lunastuse pidulaud on kaetud kõigile, aga Ta ei sunni mitte kedagi sööma ega jooma. Kui keegi jätab tulemata ja kõnnib näljasena, siis võib ta ainult ennast süüdistada. Pulmapeo saal on siin ja sina oled auline külaline. Tunne rõõmu, et sa oled nende väheste seas, kes on kutsele vastanud.

© Meie Kirik