Ennast Jumala ees läbi katsudes saame ettekujutuse sellest, millised oleme Tema ees rahvusena. … Meil on Õnnistegija tõotus: Mina elan ja ka teie saate elama! (Jh 14,19), aga see sünnib siis, kui me jääme Temasse, Tema armastusse, kui me ei ela enam patu orjadena. Patuorjuses elavaid inimesi võrdleb Jeesus pildiga viljatust viigipuust, mille kohal on oht, et ta maha raiutakse.

“Kui nisuiva sureb, siis see kannab palju vilja.” Jeesuse surm on kandnud tõesti palju vilja. Tohutu hulk rahvast on Jeesuse vastu võtnud ja saanud seeläbi Jumala lasteks. Igavese elu seemnest oleme meiegi uuesti sündinud ja oleme seetõttu kohustatud elama Issandat järgides, Teda endile eeskujuks võttes. Olgem siis head viljad Issanda surmast võrsunud taimel.

19. veebruaril 2020 täitunuks peapiiskop Jaan Kiivit juunioril 80. eluaasta. Mälestuskilde temast jagab Los Angelese Eesti koguduse õpetaja Enn Auksmann.

Kui EELK määratles end sajandi eest vaba rahvakirikuna, kuulus ristimise kaudu luteri kirikusse valdav osa rahvast. Sada aastat hiljem on selles osas olukord sootuks muutunud. Kas EELK on endiselt sisulises mõttes rahvakirik, nagu Johan Kõpp seda omal ajal mõistis? Me ei ole täna rahva enamuse kirik ja kui uskuda mõningaid statistilisi andmeid, siis ka mitte suurim kristlik konfessioon Eestis. Aga me oleme endiselt kirik, mis näeb enesel lasuvat erilist vastutust selle maa rahva vaimulikul teenimisel.

6. veebruaril esitleti professor Tapio Puolimatka raamatu “Ühiskondlik eksperiment lastega” eestikeelset tõlget. Raamatu on tõlkinud Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet, kes peatus oma sõnavõtus sellel, kuidas erinevad kirikud on homodebatis kaasa rääkinud või vaikinud.

2005. aasta novembris kutsus tollane peaminister Andrus Ansip (Reformierakond) konverentsil „Kristlikud väärtused Eesti poliitikas“ üles seisma ühiselt ja jõuliselt pereväärtuste eest ning rõhutas, et just traditsiooniline ja äraproovitud peremudel on kandnud meie rahvast läbi sajandite tänasesse päeva.

Meedia teatel ühineb Eesti USA algatatud usu- ja veendumusvabaduse allianssiga. Samas käsitlevad Eesti meediaväljaanded (ERR, Delfi) seda allianssi „vastuolulisena“. ERRi uudisteportaal tsiteerib mõõduandvana väljaannet Politico, mis nimetab loodavat allianssi ebamugavaks või piinlikuks liiduks ning käsitleb seda Donald Trumpi administratsiooni püüdena „meeldida evangeelsetele kristlastele, kes on tema poliitilise toetusbaasi kõige olulisem osa“.

Möödunud aastal pandi Euroopas toime üle kolme tuhande kristlaste vastu suunatud vägivaldse rünnaku, mis on üle pikkade aastate kõige suurem number, vahendab portaal Objektiiv.

Jumala Vaim on kutsunud meid evangeeliumi kaudu, on valgustanud, pühitsenud ja kogunud meid ning hoiab meid usus Jeesusesse. Ta avab sinu kõrvad, suu, mõistuse ja südame, et võtaksid vastu väeti lapsukese. Ta paneb Jeesuse sinu sülle, et sa koos Siimeoniga ja Hannaga, koos Maarjaga ja Joosepiga, koos inglitega ja kogu taevase väe seltskonnaga kiidaksid, kuulutaksid ja ülistaksid Teda.

Kas Eesti Vabariigi poolt riikliku kaitse alla võetud mälestised on osa meie rahvuslikust kultuuripärandist? Kui ei ole, siis miks riik on need objektid kaitse alla võtnud? Kui jah, siis miks ei leita rahalisi vahendeid nende korrashoiuks ja renoveerimiseks?

Martin Lutheri katoliiklik tõlgendamine on olnud ning jääb ka edaspidi Lutheri-uurimise oluliseks osaks. Peaaegu neli sajandit püsis katoliiklaste silme ees niisugune Luther, kes kehastas katoliiklaste kibestumist seoses reformatsiooniaja sündmustega. 20. sajandi esimesel poolel algas katoliiklaste jaoks Lutheri-kuvandi pöördumine positiivsemasse valgusesse. Joseph Lortzilt on pärit mõiste „katoliiklane Luther“ – Martin Luther, kes 16. sajandil võitles õigustatult niisuguse katoliikluse vastu, mis polnud enam õige katoliiklus.

© Meie Kirik