Möödunud aastal riigikogus vastu võetud, ent presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muudatused on jõudnud riigikohtusse, kes peab nüüd vaagima, kas need on põhiseadusega kooskõlas või mitte.

Riik tahaks julgeoleku huvides võtta endale õiguse sundida ohu korral Eestis tegutsevaid usuühinguid katkestama kõik sidemed välismaal asuva usujuhi või vaimuliku keskusega. Tegemist oleks olulise sekkumisega usklike usu- ja ühinemisvabadusse ning usuühingute enesekorraldusõigusesse.

Eriti puudutaks taoline nõue ajaloolisi kirikuid, keda ühendavad kanoonilised sidemed kas Rooma paavsti või mõne patriarhiga. Nii katoliiklased kui ortodoksid kuuluvad üleilmsesse kirikustruktuuri ja nende puhul on kanoonilised sidemed usulise identiteedi ja ühtekuuluvuse lahutamatu osa.

Seadus kui heidutusvahend

3. veebruaril toimunud riigikohtu avalikul istungil kerkis üles küsimus: kas riik võib n-ö ennetavalt nõuda õiguskuulekalt käitunud Eesti usuühingult sidemete katkestamist välismaise keskusega, ähvardades seejuures sundlõpetamisega? Vabariigi valitsust esindanud endine õiguskantsler Allar Jõks küsis retooriliselt: mis on olulisem – kas see, et Pühtitsa klooster ja Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ei pea lõpetama sidemeid Vene Õigeusu Kirikuga või Eesti julgeolek?

Allar Jõksi selgitused ja põhjendused tekitasid ausalt öeldes hirmujudinaid. Tema sõnul on kirikute ja koguduste seaduse uuel versioonil heidutav mõju ning see on relv (!), mida riik saab kasutada mõjutustegevuse vastu. Kirikuid nimetas Jõks vahendiks, mille abil viiakse ellu mõjutustegevust. Oht eksisteerivat isegi juhul, kui kirik ise ei tee midagi valesti. «Milles Eestis asuv kirik on süüdi? Ega ei olegi süüdi. Ta on lihtsalt [mõjutustegevuse] vahend,» teatas Jõks.

Kuni tänaseni ei ole tuvastatud, et ükski Eestis tegutsev kirik oleks osalenud Eesti-vastases mõjutustegevuses.

Kui riigikohtu esimees Villu Kõve juhtis tähelepanu tõigale, et Eesti põhiseadus lubab kohtul sundlõpetada ühinguid üksnes õigusrikkumise korral, vastas Jõks, et kui usuühingu sidemed oma vaimuliku keskusega tunnistatakse julgeolekuasutuse ohuhinnangu alusel ohuks, seisneb õigusrikkumine selles, «et seda seost jaatatakse, seda seost tolereeritakse, seda seost kannatatakse ja sellega põhjustatakse oht Eesti riigile».

Kirikud kui julgeolekuoht

Niisiis oleme aastal 2026 jõudnud olukorda, kus usuühinguid käsitletakse valitsuse poolt potentsiaalse ohuna riigile. Nad ise ei pruugi midagi valesti teha, ent nende kanooniline side oma emakirikuga kui selline võidakse kuulutada ohuks riigile. Seetõttu tuleb neid ennetavalt heidutada ja nende vastu on hädasti vaja õiguslikku relva, mille abil saaks endale kindlaks jäänud usuühingu koguni sundlõpetada.

Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku esindaja vandeadvokaat Artur Knjazev tõi välja, et seadusemuudatuste näol ei ole tegemist proportsionaalse meetmega – ühel pool on abstraktne oht ja teisel pool äärmiselt intensiivne riive.

Praegu on võimude sihikul Eesti Kristlik Õigeusu Kirik – liikmete arvult ilmselt suurim kirik Eestis – ja Pühtitsa klooster, ent riigikohtu istungil tõdeti, et seadus hakkab jõustumisel kehtima kõikide usuühingute kohta. Neid kõiki ähvardab sundlõpetamine, kui riik peaks nende sidemed välismaiste usujuhtide ja -keskustega tunnistama julgeolekuohuks ja nad ei soovi oma kanoonilisi sidemeid katkestada.

Vabariigi presidendi esindaja Hent Kalmo juhtis tähelepanu sellele, et küsimus ei puuduta ainult usuühinguid. Praegu on loomisel pretsedent, mida saab hiljem laiendada nii meediaväljaannetele kui erakondadele. Kalmo sõnul on probleemiks äärmiselt lai sidemete määratlus ja ka lai määratlus selles osas, mis on julgeolekuoht. Tema hinnangul seistakse teelahkmel: kas me valime mingi uue, n-ö Eesti tee ning võtame igaks juhuks vastu ennetavaid ja heidutavaid seadusi, või me läheme usuvabadust kaitsva Euroopa Inimõiguste Kohtu teed.

Mainitud «Eesti tees» ei oleks küll midagi uut ega ainulaadset. Autoritaarne võim on alati ja kõikjal vastandanud julgeoleku vabadusele ning hakanud turvalisusele viidates kruvisid kinni keerama.

Totalitarismi hingus

Kirikute ja koguduse seaduse muutmise avantüürist õhkub totalitarismi jäist hingust. Tagasi on sovetiajast tuttav olukord, mil autoritaarne riik haaras usuasjade voliniku ja julgeolekuorganite kaudu kontrolli usuühingute tegevuse üle ning sekkus nende siseasjadesse.

Tembeldades usuühingud potentsiaalseks ohuks hülgab tänane riigivõim vaba ühiskonna väärtusruumi ja astub autoritarismi teele. Riigivõimu esindajate ründav käitumine ühe kiriku suunal on kaasa toonud vaenuliku õhkkonna tekkimise ühiskonnas – juba kõlavadki avalikkuses üleskutsed «sibulakuurid» (vene õigeusu pühakojad) sulgeda ja vene papid välja saata.

Hiljemalt märtsi lõpuks saame teada, kas riigikohtunikud võimaldavad sel suundumusel jõudu koguda või nad astuvad demokraatia ja usuvabaduse kaitseks välja.

Artikkel ilmus esmalt 18. veebruaril ajalehes Eesti Kirik

Kreeka keeles on meeleparandus «metanoia». Sõnasõnalt tähendab see oma mõistuse, oma arusaamade muutmist. Teisisõnu on meeleparandus oma meeleolu, oma mõtteviisi muutmine, inimesega toimuv sisemine muutus. Meeleparandus on oma vaadete läbikatsumine, oma elu muutmine.

Kuidas saab see toimuda? Samuti nagu siis, kui pilkane tuba, millesse inimene on kord sattunud, lööb helendama päikesekiirtes. Kui inimene vaatles tuba pimeduses, tundus see talle ühesugusena – paljusid asju, mis toas asusid, ta lihtsalt ei näinud, isegi aimamata, et need seal asuvad. Paljud asjad tundusid talle hoopis teistsugusena, kui need tegelikult on. Ta pidi liikuma ettevaatlikult, kuna ei teadnud, mille otsa ta võib komistada. Ent kui tuba lööb valgeks, näeb ta kõike selgesti ning liigub takistuseta.

Sama toimub ka vaimulikus elus.

Seni, kuni me pole süüvinud oma pattudesse ja meie mõistus tegeleb üksnes argiste asjadega, ei märka me oma hingeseisundit. Oleme ükskõiksed selle vastu, milline näeb välja meie sisemus, ning käime pidevalt valeteed, ise seda märkamata.

Kuid siis tungib Jumala Valguse kiir meie hinge. Kui palju mustust näeme korraga enda sees olevat! Kui palju ebaõiget, kui palju väära! Kui jõledaks osutuvad paljud meie teod, mida me seni olime pidanud suurepärasteks. Ja siis saabki meile selgeks, et käime õiget teed. Selgeks saab seegi, milline see õige tee on. Kui me siis tajume oma vaimulikku armetust, oma patusust ning soovime kogu hingest ennast parandada, oleme lähedal oma pääsemisele.

Püha ülempiiskop Joann (Maksimovitš), teosest: «Pihiraamat. Abiks meeleparandajale».

Luterlikud usutunnistuskirjad eristavad «evangeeliumi õpetust» ning «inimlikke traditsioone». Kumma juurde kuulub abielu?

Milles kõiges peaks olema üksmeelne, et kirikut saaks nimetada ühtseks? See on oluline ja keeruline küsimus, millega maadlevad erinevad kirikud. Luterlikesse usutunnistuskirjadesse kuuluvas Augsburgi usutunnistuses (Confessio Augustana, CA) on sageli tsiteeritud lause: «Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse.» (Artikkel VII)

Seega, kui evangeeliumi õpetuses ning ristimise ja armulaua talitamises ollakse üksmeelsed, saab luua ja sälitada kiriku ühtsust. Seda CA kohta on muuhulgas kasutatud põhjendusena, miks võiks kirikus olla kaks erinevat abielukäsitust [s.t abielu mehe ja naise liiduna ning abielu kahe inimese – sõltumata soost – liiduna, tlk]. Kui Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskopid tegid 2024. aasta kevadel ettepaneku, et edaspidi oleks kirikus kaks paralleelset abielukäsitust, tuginesid nad muuhulgas sellele CA kohale.

Inimlikud traditsioonid võivad olla erinevad

Asi pole siiski nii lihtne. Abielu välistamine «evangeeliumi õpetusest» esindab selle kirjakoha minimalistlikku tõlgendust. Nõnda tõlgendades sisaldaks evangeeliumi õpetus vaid evangeeliumi tuuma, mitte enamat. Küsimus abielust ei kuuluks evangeeliumisse, vaid see kuuluks ühiskonnakorralduse juurde.

Nimetatud CA jätkub siiski sõnadega: «Ja kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimeste sisseseatud usutalitustest kinni peetaks.»

Järelikult peetakse silmas, et Jumala ilmutatud evangeeliumi õpetuses peab olema üksmeel, kuid mitmesugused inimlikud traditsioonid võivad üksteisest erineda. Erinevad jumalateenistuse pidamise viisid ei peaks rikkuma kiriku ühtsust.

Abielu on Jumala seatud kord

Kumba kategooriasse kuulub abielu? Kas abielu on Jumala seatud või inimlikult pärandatud traditsioon?

Luterlikud usutunnistuskirjad õpetavad selgelt, et abielu kuulub Jumala seatud asjade hulka. Näiteks sellesama Augsburgi usutunnistuse artiklis XXIII «Preestrite abielust» esineb mitmel korral mõte sellest, et abielu on Jumala käsk ning mitte pelgalt inimlik traditsioon. Artiklis märgitakse muuhulgas: «Jumal ise … seadis abielu selleks, et inimest tema nõrkuses aidata ja kõlvatuse eest kaitsta» ja «Jumala sõna ja käsku ei saa mitte ühegi inimliku tõotuse või seaduse läbi ära muuta».

Martin Lutheri Väikesel Katekismusel on abielust rääkiv lisa Laulatusraamatuke. Selles teeb Luther abielu puhul Jumala käsu ning inimlike traditsioonide vahel sarnase eristuse.

Lutheri järgi võib iga linn ja maa järgida oma kombeid ja harjumusi. Nende hulka kuulub muuhulgas see, kas pruut viiakse kirikusse kaks korda või üks kord ning kas paar-kolm nädalat varem kuulutatakse pruutpaarist kantslist. Aga laulatatavate sugu ei kuulu taoliste muutuvate traditsioonide hulka.

Lutheri järgi kuuluvad pulmad ja abielu küll ühiskonnakorralduse juurde, aga «vaatamata sellele, et tegemist on maise seisusega, kehtib selle kohta ikkagi Jumala sõna, ja see ei ole inimeste välja mõeldud või kehtestatud nagu munkade ja nunnade seisus». Lutheri järgi on abielu õnnistamine vajalik, et «noored inimesed õpiksid seda seisust kui jumalikku tegu ja käsku tõsiselt võtma ning au sees pidama».

Mees ja naine loodi erinevaks «abielu pärast»

Ka Suure Katekismuse kuuenda käsu selgituses räägib Martin Luther abielust Jumala seatud elu osana. Selles ta seletab ka, et mees ja naine kuuluvad abiellu nende erinevuse pärast: «Ta on seadnud selle [abielu] kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks.»

See osutab, et Luther ei ole soo küsimuses ükskõikne, vaid peab seda olemuslikult abielu juurde kuuluvaks.

«Hoidkem kokku õpetuses, selle igas kohas»

Usutunnistuskirjade hulka kuuluv Konkordiavormel on oma iseloomult Augsburgi usutunnistuse kommentaar. See selgitab, kuidas peaks CA-s nimetatud «evangeeliumi õpetust» mõistma.

Konkordiavormeli kümnendas peatükis käsitletakse kiriklikke kombeid, «mida nimetatakse adiaforateks ehk väärtusneutraalseteks asjadeks.» Nende puhul peetakse silmas tseremooniaid ning kiriklikke tavasid, «mille kohta pole Jumala Sõnas ei käsku ega keeldu, vaid mis on kehtestatud hea korra ja kombekuse pärast kirikus».

Konkordiavormeli juhis lõpetab oma käsitluse tõdemusega, et «ükski kirik ei tohi teist hukka mõista selle pärast, et ühel on vähem või rohkem väliseid tseremooniaid, mille kohta puudub Jumala Seadus, samas kui muidu ollakse õpetuse ja kõigi selle artiklite, aga ka pühade sakramentide õige kasutamise osas üksmeelel».

Sõnad «kõigi selle artiklite» osutavad, et üksmeelt evangeeliumi õpetuses ei tule mõista minimalistlikult. Seega on CA mõte see, et üksmeel peab olema kogu õpetuses ehk Jumala ilmutuses. Ka abielu kuulub nende Jumala määratud asjade hulka. Päritud inimlikud traditsioonid ning jumalateenistustseremooniad aga ei ole kiriku ühtsuse seisukohalt otsustavad.

Kaks erinevat õpetust, kaks erinevat kirikut?

Dogmaatikaprofessor Olli-Pekka Vainio esitas 3. detsembril 2024 Soome evangeelse-luterliku kiriku kirikukogu õiguskomisjonile hinnangu piiskoppide kogu ettepaneku kohta kahe paralleelse abielukäsituse mudelist. Vainio tsiteeris oma hinnangus Ameerika luterlikku teoloogi David Yeagoad. Viimane on märkinud, et kui kirik ei suuda leida üksmeelt kateheesis, on kirik sisuliselt juba lagunenud. Kui kirikul on kaks erinevat õpetust, «on ka kaks faktiliselt erinevat kirikut».

See on väga valus hinnang. Ehkki Soome evangeelsel-luterlikul kirikul on jätkuvalt ametlikult üksainus õpetus abielu kohta, ei ole kirik praktikas suutnud juba pikka aega esitada ühtset kateheesi, s.t ühtset kristlikku õpetust. Eriti saatuslik on Yeagoa seisukoht, pidades silmas piiskoppide ettepanekut kahest abielumudelist. Kui see läheks kirikukogus läbi, tähendaks see, et kirik on praktiliselt lagunenud, isegi kui selle liikmeskonnast ei lahkuks veel ühtki inimest.

Kristlastena ei tohiks me taotleda kristlaste erimeelsust ega lõhenemist. Kiriku ühtsus peaks olema meie palvete ja tegude siht. Praktikas oleme me juba pikka aega elanud «katkises kogukonnas», kus kristlaste ühtsus oma täiuses ei teostu.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Oleme harjunud elama vabariigis, mille aluseks on idee, et võim pärineb rahvalt. Põhimõtteliselt on Eesti Vabariigil rohkem ühist revolutsioonilise Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga kui sellise riigiga, kus tunnustatakse võimu pärinemist Jumalalt. Moodustis nimega Eesti NSV lihtsalt moonutas vabariigi ideed sellega, et tegelikult oli võim kommunistliku partei käes, mis väitis end esindavat rahvast ja arvas teadvat, mis rahvale vaja on.

Eesti Vabariigi algusaastatel võeti ette kiriku lahutamine riigist. See oli ideoloogiline otsus ja valik, mis lähtus uuest, revolutsioonilisest ühiskonna- ja riigikontseptsioonist. Pikki sajandeid kestnud ja ühiskonda kandnud institutsionaalsed kirikud muudeti vabaühendusteks, tänapäeva mõistes mittetulundusühinguteks.

Kiriku võis kristlaste väitel asutada Jeesus Kristus kaks tuhat aastat tagasi, kuid ilmalikule riigile ei tähenda see mitte midagi. Vabariigi silmis saab kirik, kogudus või klooster oma õigusvõime alles registrisse kandmisega. Alles seejärel võib ta legaalselt tegutsema asuda – pangaarve avada, usuühingu juhatuse valida, kinnisvara omada, elektri- ja prügilepingud sõlmida jne. Niisiis võlgneb usuühing oma olemasolu eest tänu ilmalikule vabariigile, mitte Jumalale.

Jeesus Kristus käskis anda Caesarile, mis talle kuulub, ja Jumalale, mis Jumalale kuulub. Pole küll kindel, kas ilmalik vabariik saab üldse asendada Caesarit, kelle võim oli Jumalast, aga maksu ja oma seadustele allumist nõuab ta samamoodi.

Paljude inimeste arvates on ilmalik Riik ülimuslik Kiriku ja usklike suhtes. Kuna sekulaarses ühiskonnas on usklikud vähemuses, peavad nad vastuvaidlematult alluma Riigile, selle võimukandjatele ja asutustele. Kui Riik annab neile käsu teha ühte- või teistmoodi, tuleb kuuletuda. Muidu pannakse nende usuühing kinni.

Selline kirjeldus riigi ja kiriku vahekorrast võib tunduda karikatuursena, ent taolised mõttekäigud jäid kõlama riigikohtu avalikult istungilt, kus vabariigi valitsuse seisukohti esitas ja põhjendas endine õiguskantsler vandeadvokaat Allar Jõks. Arutleti, kas möödunud aastal riigikogus vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse muudatused on või ei ole kooskõlas põhiseadusega.

Jõks leidis, et riigil on õigus oma julgeoleku huvides sekkuda kirikute ellu ja vajadusel nõuda neilt oma kanooniliste sidemete katkestamist välismaal asuva vaimuliku juhi või keskusega. Kui keelduvad, läheb usuühing sundlõpetamisele. Jõksi arvates on kirikud välisriikide mõjutusvahendid ning seetõttu on vaja normi, mille abil saaks kiriku ennetavalt likvideerida. Öeldi välja ka mõte, et riik vajab usuühingute vastu heidutust – et keegi ei söandaks korrale allumatust üles näidata!

Jõksi suu läbi kõneles ja hingas Kristuse troonilt kukutanud revolutsiooniline Vabariik. Seda oli kindlasti Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning näib, et seda on ka praegune Eesti Vabariik. Kõikvõimas Riik otsustab, missugustesse kirikutesse tohivad usklikud kuuluda. Kirjutagu endale põhikiri ja kui Riik nõuab, tehku see ümber. Võtku välja oma sidemed ebasoovitavate välismaiste keskustega või tehku veel midagi ringi, et Riigi tahtmine saaks sündida. Jumala või usurahva tahtmine ilmalikule vabariigile ei loe – Riigi huvid ennekõike!

Võimu usurpeerinud ja ühiskonda sihikindlalt dekristianiseeriv ilmalik vabariik kujutab endast vastuhakku Jumalale ja Kirikule. Ilmselgelt on Kirikul jumalik mandaat, aga mis mandaat on ilmalikul vabariigil? Millise legitiimsusega eksisteerib isehakanud revolutsiooniline Vabariik?

Meie kiriku seesmine külg, tema usualused ja õpetus, on alati samad olnud, mistõttu [Augsburgi] usutunnistuse uus väljaanne omab olulist tähtsust. Harald Põld kirjutab selle kohta juba mainitud sissejuhatuses: «See on üks kõige imelisemaist nähtusist ristikiriku ajaloos, et elava Kristuse koguduse õige õpetus aegade jooksul on ikka sellekssamaks jäänud, ja et vastuvaidlused sellele ka alati oluliselt ühesugused on olnud ja ühesuguseks jäänud, kuigi nad mitmel ajal mitmesugust väljendust leiavad.»

Augsburgi usutunnistusele järgnevalt koondus [luterlaste] huvi usu sisu kõigekülgse sõnastamise fikseerimisele õpetuse normeerimiseks ja jutluse sisu määratlemiseks. Arutluste ja vaidluste peale jäid kehtima alusena kolm oikumeenilist usutunnistust: Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus. Neile lisati Augsburgi usutunnistus ja Melanchthoni [koostatud] Apoloogia, Lutheri Schmalkaldia artiklid, Väike ja Suur Katekismus. Lisati veel vastne üksmeele deklaratsioon («Formula concordiae» ehk Üksmeelevormel). Nimetatud üksikteosed koondati ühte köitesse pealkirjaga «Concordia», mis ilmus Augsburgi usutunnistuse viiekümnendaks aastapäevaks 25.6.1580. See teos moodustab Vana ja Uue Testamendi kõrval ka EELK õpetusliku aluse.

Sellega on luteriusu kirik konfessionaalne ehk usutunnistuslik kirik, kus õpetus ja kuulutuslik tõlgendus on normeeritud. Anglikaani kirik näiteks, mis kujunes samuti 16. sajandil, omab ühise liturgia, mida fikseerib «The Book of Common Prayer». Peale selle on kirikul episkopaalne korraldus, allutatud kuningriigi korrale. Kuid õpetusnormid on jäänud sõnastamata. Ka nn vabakirikud, mis esitavad erinõudeid ristimisele ja oma liikmetele, ei oma normeeritud õpetust. Reformeeritud kirikul on küll üksikasjalikult välja töötatud kord ja tal on olnud aegade vältel tähtsaid usuteadlasi, kuid kiriku õpetus on normeerimata. Roomakatoliku kirik ja kreekakatoliku kirik omavad tugeva ja üksikasjaliku traditsiooni, sügava teoloogia ja kanoonilise õiguse, kuid neil pole sel kujul koondatud õpetust.

Lühendatult ja toimetatult väljaandest: Augsburgi usutunnistus (1530–1980), Stockholm: EVR, 1980; eessõna ja ja sissejuhatav artikkel «450 aastat Augsburgi usutunnistust» – Konrad Veem.

Loe ka:

Veiko Vihuri: Mis on usutunnistuskirjad?

Eesti luterliku kiriku õpetuse alused Rootsi ajast tänaseni

Praegune aeg seab usuteele kolm takistust, mis puudutavad eriti linlaste ning haritud noorte täiskasvanute mõttemaailma.

Kui tahame inimesi usuteele juhatada, tuleb meil aru saada kaasaja inimeste mõtteviisist. Misjonitöös on alati olnud oluline tunda enne evangeeliumi kuulutamist kohalikku kultuuri. Meie aega nimetatakse sageli postmodernseks ajaks.

Kirjeldan järgnevalt kolme takistust, mida postmodernne maailm usuteele asetab. Loomulikult ei mõtle nõnda kõik inimesed, aga püüan kirjeldada suures linnas elava haritud noore täiskasvanu mõttemaailma ning probleeme evangeeliumi vastuvõtmisel.

Sõnade seos tegelikkusega on katkenud

Esimene suur probleem kristlusele üldiselt ning evangeliseerimisele on see, et sõnade seos tegelikkusega on katkenud. Nähtus juurdub postmodernses mõtteviisis, mis kahtleb sõnade võimes osutada ühemõtteliselt mingilegi kindlale tähendusele või tegelikkusele.

Prantsuse filosoof Jacques Derrida järgi on keel lõputu tähendusnihete võrgustik, milles sõnad mitte kunagi ei taba puhast tegelikkust, seeasemel aga viitavad alati teistele sõnadele, kontekstidele ja tõlgendustele. Derrida ütleb, et väljaspool teksti ei ole midagi. Seega oleme keele vanglas, millest me ei vabane iialgi.

Kuna keel ei vasta tegelikule maailmale, on see alati vägivaldne, mistõttu tuleb püüda lammutada selles olevaid tähendusi ning püüda sõnu uuesti defineerida. Seega elab tänapäeva inimene maailmas, kus sõnade ning nende kirjeldatava tegelikkuse vaheline seos on katkenud. Meedia, reklaamid ning ideoloogiad on tulvil sõnu, millel puudub tähendus. Inimesed on õppinud keeles kahtlema.

Näiteks usulisi mõisteid, nagu Jumal, võidakse pidada pelgalt keelemänguks – tühjadeks märkideks, mis ei ole seotud millegi püsiva või konkreetsega. Sõna «Jumal» võib ühele tähendada armastavat Loojat, teisele aga patriarhaalset võimustruktuuri ning kolmandale lihtsalt müüti.

Tõe ja võimu suhte probleem

Järgmine suur probleem kristliku kuulutuse teel on see, et tänapäeva inimene peab väiteid tõe kohta sageli varjatud võimukasutamiseks. Selle kahtlus juurdub eriti prantsuse filosoof Michel Foucault’ mõtlemises.

Focault vaatleb tõde võimu ja teadmise võrgustikes. Tema järgi ei ole tõde neutraalne ega kõigi kohta kehtiv, vaid seotud ühiskondlike võimustruktuuridega, mis määravad, mida mingil hetkel õigeks peetakse. Igal võimukandjal on oma tõde, mida ta tahab oma võimu kasutades teistele peale suruda.

Focault’ mõtlemises on tõde alati tingitud ajaloolistest ja kultuurilistest oludest ning see teenib alati võimu eesmärke. Kristlikke väiteid tõest nagu Piibli autoriteet või kiriku dogmad võib alati pidada teatud võimukasutamise vormiks, mis on ajaloo kestel õigustanud näiteks kiriku institutsionaalset võimu või moraalinorme. Foucalt’ järgi ei ole võim mitte pelgalt see, mida ülevaltpoolt öeldakse, vaid see toimib igal pool. Võimu kasutamine läbistab kõike ning kõike tuleb tõlgendada võimukasutuse aspektist.

Taolise mõtteviisi omaks võtnud inimene peab kristluse tõeväiteid püüdluseks kontrollida üksikisikuid, piirata nende vabadust või õigustada kiriku institutsionaalseid võimutaotlusi. Tõest rääkivad inimesed on kahtlased, hirmutavad, teisi piiravad või manipuleerivad.

Mitmekesisuse probleem

Kolmas takistus evangeeliumi teel on see, et tänapäeva inimene puutub kokku lõputu hulga erinevate usuliste, filosoofiliste ja ideoloogiliste alternatiividega See võib tekitada tunde, et kui need kõik on omavahel vastuolus, siis ei saa neist õige olla mitte ükski.

See nähtus seostub arusaamaga suurte lugude ehk narratiivide surmast. Postmodernne aeg on loobunud universaalsetest, kõikehõlmavatest seletustest, kuna neid ei peeta kõigi kohta kehtivateks või arvatakse, et need on puudulikud seletama kõike olulist. Selle asemele on asunud väikeste seletuste ajastu, kus iga inimene ja kogukond loob oma killustatud arusaamu maailmast.

Suured jutustused püüavad esitada tegelikkuse kohta tervikliku seletuse, mida tajutakse piirava või isegi rõhuvana. Postmodernne inimene elab mitmekesises maailmas, milles erinevad uskumussüsteemid võistlevad üksteisega. Taoline mitmekesisus mitte üksnes ei raskenda valiku tegemist, vaid vastandub arusaamale, et mingi konkreetne lugu võiks olla tõde või teistest kõrgemal. Selle tulemusena võib kristluse väide universaalsest tõest tunduda liiga ambitsioonikas.

Kristluse vastus

Kuidas siis rääkida Jeesusest inimesele, kes ei usu, et sõnad viitavad tegelikkusele, kes peab kõiki tõele pretendeerivaid väiteid võimukasutuseks ning kes kahtleb ükskõik millise suure, maailma seletava loo kehtivust.

Taolise maailmapildiga inimesele tuleb läheneda teistmoodi kui varem. Tõe asemel on kesksele kohale asunud küsimused moraalist. Inimesi ei huvita niivõrd, kas Piibel on tõsi või mitte, vaid kas Piibel on moraali seisukohalt hea raamat.

Modernism vastandus kristlusele loodusteaduslike argumentidega. Postmodernism vastandub humanitaarteaduslike argumentidega: sageli kerkib esile kristluse vastu esitatud kriitika kolonialismi, patriarhaalsuse ja heteronormatiivsuse pärast. Arutelu keerleb soo ja seksuaalsuse ning vähemuste olukorra ümber. Seega on postmodernsel ajal kristluse vastuvõtmise puhul küsimus pigem moraalis, mitte tões. Seetõttu tasuks kristlastel mõelda, kuidas vastata küsimustele moraalist ning kuidas teha praktiliselt head.

Laiemalt vaadates on Jumal lisaks täiuslikule tõele ka täiuslik headus ja ilu. Sellepärast saab võimukriitikat vältida headuse ja ilu kaudu. Kristlikus usus on palju ilusat ja head, mis võib olla teeks Jumala jurde. Kui teha siiralt head, võib see korda minna ka postmodernsele relativistile. Vaevalt, et keegi peab võimukasutuseks Soome ärimehest filantroobi Heikki Hursti jagatavaid toidupakke vaestele. Ka ilu võib tõe hüljanud kultuuris juhatada Jumala juurde. Näiteks Bachi muusika võib osutada teispoolsusele ilma et see oleks rõhuv, vastupidi, hoopis lummav ja kaasakiskuv. Seda ei saa kuulutada vaimulikuks vägivallaks isegi sunddes.

Headuse ja iluga kaasneb osaduslikkus. Jumalateenistuslik osadus vastandub pluralistliku maailma juurtetusele ja isikukesksusele. See võib pakkuda ka ajaloolisi sidemeid ja ning kaunist jumalateenistuslikku elu, mis võib postmodernset inimest kõnetada uuel viisil.

Ära loobu tõest

Vale oleks tõe esiletoomisest sootuks loobuda. Kristlastena me usume, et on olemas võimust suurem vägi, logos. Alguses ei olnud mitte võim, vaid Sõna. Sellepärast on tõde suurem kui võim. Sellepärast on tõde kõige aluseks. Viimselt leidub tõde siiski vaid Jumalas.

Ka tõeväidetes kahtlejatele saame vastata, et kristlus ei kasuta tõde mitte vahendina, vaid vabastava jõuna. Jeesus tõotas, et «tõde teeb teid vabaks» (Jh 8:32). Kristlik tõde ei ole inimeste väljamõeldud süsteem, vaid Jumala enda väljendatud armastus, mis kutsub inimest mitte alistumisele, vaid suhtele.

Erinevalt inimlikust võimukasutusest väljendub Jumala võim ennastohverdavas armastuses ja ristil. Jeesus ei sundinud kedagi talle järgnema, vaid kutsus inimesi temaga vabana liituma. See eristab kristlikku tõde võimujanustest ideoloogiatest.

Sellepärast on kristliku usu parim vastus võimukriitikale enese ohverdamine ja endast loobumine. Sellele, kes on valmis vabatahtlikult kannatama, ei ole elu võimuvõitlus. Ristil rippuv verine Jeesus ei ole rõhuja ega võimuliialdaja. Ta võtab inimkonda rõhuvatelt jõududelt võimu alistudes ise kannatusele ja surmale.

Tõlkinud Illimar Toomet

Autor Santeri Marjokorpi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja ning Ingeri kiriku vaimulik.

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juhtkonna poolt algatatud niinimetatud teoloogilised arutelud on külvanud vaimulike ja töötegijate seas üksjagu lõhesid ja usaldamatust. Dialoogi ja kuulamist jutlustav juhtkond on kangekaelselt keeldunud arvestamast pädeva teoloogilise kriitikaga EELK teoloogiliste arutelude strateegiadokumendi aadressil. Vähimatki soovi arvestada kõikide inimestega ei ole.

Teoloogiliste aruteludega on algust tehtud, ent aastal 2026 seisab ees tõsine proovikivi. Kiriku juhtkond tahab, et vaimulikud ja teised kirikuliikmed arutleksid teema «soolisus ja seksuaalsus» üle. Mis nurga alt, pole veel teada. Kuid liberaalsed kirikuõpetajad ja aktivistid on juba mõnda aega nõudnud, et EELK revideeriks oma suhtumist homoseksuaalsusesse.

Äsja Tartus peetud vaimulike konverentsil pidas peapiiskop Urmas Viilma iga-aastase kõne «Olukorrast kirikus». Selle teatud lõike lugedes kerkivad kulmud. Urmas Viilma sõnab:

«Ja kui ma mõtlen meie teoloogilise arutelu jätkumisele ning nendele teemadele, mis seisavad ees sel ja järgmistel aastatel, tuleks ehk arutelu korraldada osaliselt nõnda, et kuulame kõigepealt inimesi, keda need teemad vahetult puudutavad. [Minu rõhutus – V.V.] Mõelge ise, mida võiksime kuulda, kui arutame soolisuse ja seksuaalsuse küsimusi? Mida kuuleme, kui teemaks on elu pühaduse, elu alguse ja elu lõpuga seotud küsimused? Seega, me mitte esmalt ei räägi, vaid kuulame… Mida me kuuleme inimesi ütlemas? Ja mida kõneleb meile siis Püha Vaim?

Meil on vahel ka üks väga iseloomulik mure – me muretseme selle pärast, et inimesed usuksid õigesti. Me muretseme selle pärast rohkem, kui selle pärast, et nad üldse usuksid. Kuid ometi peaks järjekord olema vastupidine. Esmalt see, et inimene üldse julgeb küsida, et ta üldse julgeb kirikuuksele läheneda ja sealt arglikult sisse astuda.»

Selles mõttekäigus on kõik nii äraspidine, nii tagurpidi... Jeesus Kristus ei saatnud apostleid maailma, et need inimeste mõtteid ja soove kuulaks, vaid et nad päästvat evangeeliumi kuulutaks. Ja apostlid olid huvitatud, et inimesed usuksid kindlalt Issandasse Jeesusesse Kristusesse kui Päästjasse. Õige usk on pääsemise eeldus. Jah, Kirikusse on oodatud kõik patused ja nõdrausulised – aga selleks, et nad meelt parandaksid ja evangeeliumisse usuksid.

Kust on ülal toodud tsitaadis kõlanud mõtted pärit? Siin pole mitte midagi uut. Ma olen seda kõike kuulnud ja lugenud juba aastakümneid lääne liberaalsete kirikujuhtide ja teoloogide suust ja sulest. Nende ideede abil õõnestatakse tahes-tahtmata Kiriku traditsioonilist usku ja usutunnistust. Kirikut ja tema sõnasulaseid sunnitakse kuulama homode, feministide ja muude «vähemuste» heietusi ja nõudmisi. Et seejärel üles kihutatud kaas- ja süütunde seisundis asuda muutma Kiriku õpetuslikke positsioone «õiglasemaks» ja «kaasavamaks». Täpselt nii on läinud EELK partnerkirikutes Saksamaal, Põhjamaades ja Suurbritannias.

Kirikule pealesurutud teoloogiliste arutelude protsessiga on EELK-s alanud väga tugev ja põhimõtteline vaimne heitlus kahe vastandliku leeri vahel. Ühel pool on need, kes tahaksid, et Kirik oleks maailmale rohkem avatud, vaataks teatud Piibli õpetustele läbi sõrmede ja teeks sõprust progressiivse, ilmaliku ühiskonnaga. Märksõnadeks on dialoog, avatus, sallivus, kaasamine jne, mida rakendatakse muidugi vaid oma eesmärkide saavutamiseks.

Teisel pool on need, kes tahavad jääda traditsioonilisele alusele, tahavad, et Kirik jääks Kirikuks, nagu ta on oma sisult olnud läbi sajandite. Ja seda mitte soovist elada mingis ajaloohõngulises muuseumis, vaid teades, et üksnes selline Kirik on elav ja tõeline Kirik.

Küsimus on, kas EELK usurahvas on valmis koonduma ja tõusma oma Kiriku ja usu kaitsele?

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik Margus Kirja analüüsib dokumendi «Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029» hermeneutilisi eeldusi. Artikli autor leiab:

• EELK teoloogilise arutelu strateegia ja sellega kaasnevate lisatekstide keskne teoloogiline probleem seisneb süvenevas antropotsentrilisuses;
• Luterliku Maailmaliidu lähenemine allutab Pühakirja objektiivse autoriteedi lugeja subjektiivsele reaktsioonile ja sotsiaalsele kontekstile;
• konfessionaalne luterlus kinnitab, et Pühakiri on Jumala Sõna objektiivselt ja olemuslikult;
• kui kiriku strateegiline fookus nihkub vormilisele koosmeelele ja kollektiivsele kogemusele, õõnestab see vaimuliku ametivande teoloogilist sisu;
• hermeneutilise pluralismi («lepitatud mitmekesisus») korral võivad ühes administratiivses raamistikus kõrvuti püsida erinevad «kirikud», mida ei seo enam ühine arusaam ilmutatud tõest, vaid formaalne kuuluvus samasse struktuuri;
• teoloogiline arutelu saab olla viljakas üksnes ühise ja siduva hermeneutilise aluse korral.

Strateegiline ebamäärasus ja hermeneutiline vaakum

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) dokument «Teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029» (EELK 2024) lähtub pastoraalsest soovist leevendada kirikusiseseid pingeid ning vältida sotsiaalmeediale omast loosunglikku ja ründavat arutelukultuuri. Strateegia sihiks on «koosmeel – paljususe ühtsuses», eeldades, et kirik suudab oma usku selgitada ja tunnistada ka tänapäeva maailmavaateliselt killustunud ühiskonnas.

Kuigi strateegia kinnitab ustavust Pühakirjale ja luterlikele usutunnistuskirjadele kui EELK õpetuse vääramatutele alustele, jääb teoloogilises dialoogis metodoloogiliselt selgusetuks nende normide tegelik hermeneutiline kaal. Õpetusliku aluse ainult formaalne kinnitamine on iseloomulik viimase sajandi hermeneutilisele kriisile, mis on tabanud pea kõiki Lääne kirikuid. Need deklareerivad küll de jure oma õpetuse vankumatust, kuid lasevad de facto õpetust ja praktikat suunata kultuurilistel hoiakutel, valitseval teaduslikul maailmapildil või poliitilistel surverühmadel.

Kuigi strateegia paneb suurt rõhku arutelu korrale, turvalisele õhkkonnale ja viisakale toonile, jääb määramata mõõdupuu, mille varal hinnata väidete teoloogilist tõesust või arutelude tulemust. Selge hermeneutilise vundamendita täidavad tekkinud tühimiku paratamatult sekulaarsed väärtushinnangud. Robert W. Jenson on hoiatanud, et kui kirik ei vasta tõeküsimustele evangeeliumist lähtuvalt, hakkab tema eest kõnelema ümbritsev kultuur, mis viib kiriku identiteedi lahustumiseni (Jenson 1997, 13).

Antropotsentriline pööre ja externum verbum

Strateegia ja sellega kaasnevate lisatekstide keskne teoloogiline probleem seisneb süvenevas antropotsentrilisuses. Dokument defineerib teoloogiat kui «Jumala sõna või sõna Jumala kohta», väites, et teoloogia on viimaks uskliku sõna Jumala kohta, mille aluseks on kollektiivne inimkogemus (EELK 2024, 3).

Konfessionaalse luterluse seisukohalt on selline käsitlus küsitav, kuna teoloogia lähtepunkt nihkub ennast ilmutavalt Jumalalt uskliku subjektiivsele enesemõistmisele. See taandab usuteaduse religioosseks psühholoogiaks või sotsioloogiaks, kus Jumal lakkab olemast isikuline ja suveräänne «Teine» ning muutub inimlike väärtuste projektsiooniks. Nõnda ei kõnele kirik enam Jumalast, vaid iseendast, oma usust ja tunnetest. Luterliku arusaama järgi on teoloogia aluseks Deus loquens (kõnelev Jumal) ja väline Sõna (externum verbum). Inimene on selles vahekorras üksnes Sõna vastuvõtja (creatura verbi), mitte selle looja ega toimetaja (Bohlmann 1968, 39, 50; EKOE 2022, 192).

Konkordiavormel kinnitab, et inimese aru ja mõistus on vaimsetes asjades pime ning ta ei suuda omaenda väest midagi mõista (Konkordiavormel 1577, 4, 84). Sõna ei kerki esile inimese kogemusest, vaid tuleb tema juurde alati väljastpoolt (extra nos), et murda tema patust enesekesksust (incurvatus in se). Inimene on üleastumistes vaimselt surnud ning tal pole mingit väge end ise elule äratada (Konkordiavormel 1577, 100). Kui teoloogia alguspunktiks seatakse «uskliku sõna», summutab sisemine mina välise Sõna, muutes kristliku sõnumi terapeutiliseks eneseabiks, mis neutraliseerib Seaduse hukkamõistva ja evangeeliumi uueksloova väe (Konkordiavormel 1577, 89). Evangeeliumist saab sel juhul vaid vahend, millega tõrjuda ebamugavaid pühakirjakohti, mis ei sobitu kaasaegse kogemusega.

Gerald Bray käsitleb sarnast dünaamikat, osutades pingele eksegeesi (tekstist väljalugemise) ja eisegeesi (teksti sisselugemise) vahel. Ta märgib, et isegi hoolikad uurijad kalduvad tegema järeldusi, mis ei ole tõenditega põhjendatud, kui nende piibliuurimist suunavad eelnevalt omaksvõetud teoloogilised hoiakud (Bray 1996, 41). 

Inspiratsiooniõpetus ja normide hierarhia

Tänapäevases luterlikus hermeneutikas vaieldakse selle üle, kas Pühakiri on tervikuna Jumala Sõna või on see mingil määral tunnistus inimlikust usukogemusest. Luterliku Maailmaliidu (LML) käsitlused eristavad mõisteid Piibel, Pühakiri ja Jumala Sõna. Selles käsitluses nähakse Piiblit ajaloolise dokumendina, mis teiseneb Pühakirjaks alles kiriku liturgilises kasutuses ning Jumala Sõnaks üksnes inimest päästvalt kõnetavas sõnasündmuses (LML 2012, 25; LML 2022, 219, 220).

Selline kolmikjaotus allutab Pühakirja objektiivse autoriteedi lugeja subjektiivsele reaktsioonile ja sotsiaalsele kontekstile. Kui Sõna kehtivus sõltub sellest, kas tekst inimest parajasti «kõnetab», lakkab Pühakiri olemast kiriku üle seisev kohtumõistja ning taandub lugeja kogemuse teenijaks. Nõnda avaneb tee piiramatule hermeneutilisele pluralismile, kus erinevad rühmad (nt feministlik, vabastus- või queer-hermeneutika) saavad lugemisviise subjektiivselt kujundada, eirates teksti algset tähendust ja taotlust (LML 2022, 220). LML väidab ühtlasi, et sõnalise inspiratsiooni ehk verbaalinspiratsiooni õpetus (arusaam, et iga sõna on Jumala inspireeritud) ei sobitu luterliku hermeneutikaga. 

Konfessionaalne luterlus seevastu kinnitab, et Pühakiri on Jumala Sõna objektiivselt ja olemuslikult. See veendumus toetub inspiratsiooni ehk jumaliku sisenduse (theopneustia) õpetusele. 2Tm 3:16 järgi on kogu tekst Jumala sisendatud; Püha Vaim ei inspireerinud üksnes autorite üldist mõtet, vaid kogu teksti koos selle keele, stiili ja ajaloolise raamistikuga. Ralph Bohlmann nendib, et ka usutunnistuskirjad kinnitavad just sellist arusaama Pühakirja inspireeritusest (Bohlmann 1968, 34–38).

Luterlikus dogmaatikas on Pühakiri ainus ülim reegel ja juhtnöör (norma normans non normata), usutunnistuskirjad aga sellele olemuslikult allutatud tunnistus (norma normata) (Konkordiavormel 1577, 2). Pühakiri on iseenda tõlgendaja (Scriptura sui ipsius interpres), mis tähendab, et tähendust ei lisata tekstile väljastpoolt juurde, vaid see ammutatakse tekstist enesest, lastes selgetel kirjakohtadel heita valgust vähem selgetele.

Ilmutatud Sõna ja inimlik mõistus

EELK strateegia rõhub parimale teadmisele ja kollektiivsele kogemusele, eeldades, et kirik suudab oma usku selgitada kaasaegse teadusliku maailmapildi raamides (EELK 2024, 8). Kuigi teaduslikud meetodid ja inimlik kogemus on tekstide mõistmisel vältimatud abivahendid, peavad need konfessionaalsest vaatepunktist jääma rangelt teenivasse rolli (usus ministerialis). Inimlik mõistus ei tohi omastada kohtumõistja õigust Pühakirja autoriteedi üle ega asuda selle selget sõna korrigeerima (usus magisterialis). Kui teaduslik hüpotees (nt sotsiaalteaduslik vaade seksuaalsusele) seatakse otsustavaks mõõdupuuks ilmutatud Sõna üle, on see olemuslikult väär. Karl P. Donfriedi sõnul on piibelliku maailmapildi asendamine sotsiaalteaduslike seletustega «võõras hermeneutika», mis viib kiriku usust taganemiseni (Donfried 1996, 24). 

Gerald Bray osutab, et nüüdisaegne akadeemiline piibliteadus ägab informatsiooni ülekülluse all, mis on põhjustanud uurimisvaldkonna killustumise ning takistab Pühakirja kanoonilise terviku hoomamist (Bray 1996, 10). Alister McGrath nendib veelgi teravamalt, et Pühakiri on langenud akadeemilise kogukonna «Paabeli vangistusse», seal ihaldatakse uudsust ja innovatsiooni (McGrath 1996, 68). Tekstist on saanud neutraalne uurimisobjekt, mis on lahutatud kiriku palve- ja sakramendielust. Piibli lugemine ilma teoloogilise raamistikuta tähendab Pühakirja allutamist sekulaarsele mõtlemisele.

Tähelepanu väärib Martin Lutheri lugemisreegli was Christum treibet («mis juhib Kristuse poole») rakendamine. Tänapäeva oikumeenilistes aruteludes (sh LML-is) kasutatakse seda printsiipi sageli valikuliselt, et muuta osa Pühakirjast vähem siduvaks (vrd LCMS 2022, Document Library, 11). Lutheri jaoks ei olnud kristotsentrism aga kunagi vahend kaanoni meelevaldseks kärpimiseks või Pühakirja autoriteedi õõnestamiseks. See oli teoloogiline mõõdupuu, mis aitas mõista Pühakirja peaeesmärki – juhtida patust inimest päästva usalduseni Kristuses (Bohlmann 1968, 73).

Luterlik hermeneutika ei alluta Pühakirja objektiivset autoriteeti lugeja subjektiivsele usukogemusele ega eelnevalt kujundatud Kristuse-pildile. Vastupidi – see lähtub välisest Sõnast kui Jumala elavast kõnetusest. Kristus-kesksuse põhimõtet ei tohi kasutada ettekäändena kaanoni kitsendamiseks või seaduse teravuse nürimaks muutmiseks. Pigem otsib ustav piiblitõlgendus päästvat tunnistust Kristusest kogu kanoonilise Pühakirja sisemisest ühtsusest, nähes selles Püha Vaimu inspireeritud tervikut. Nõnda säilib Pühakirja staatus ainsa normiva normina (norma normans), millele kirik kui Sõnast sündinu (creatura verbi) on olemuslikult allutatud.

Quia vs. quatenus ja ametivande sisu

Teoloogiline vaidlus usutunnistuskirjade siduvuse üle puudutab EELK vaimuliku kutse eetilist vastutust ja ameti olemuslikku alust. Iga ametisse seadmine EELK-s kinnitatakse ametivandega, milles ordineeritav tõotab kuulutada ja edendada üksnes kiriku õpetust, mis tugineb Pühakirjale ja luterlikele usutunnistuskirjadele.

Vaimuliku ametivande keskmes asub luterliku identiteedi alus, nn quia-põhimõte (ladina k quia – «sest»). See tähendab, et vaimulik tunnustab usutunnistuskirju, sest need on Pühakirja ustav ja õige seletus (Bohlmann 1968, 143). Kui aga kiriku strateegiline fookus nihkub vormilisele koosmeelele ja kollektiivsele kogemusele, õõnestab see vaimuliku ametivande teoloogilist sisu. Sellega avatakse uks nn quatenus-põhimõttele (ladina k quatenus – «kuivõrd»), mille puhul usutunnistuskirju aktsepteeritakse vaid niivõrd, kuivõrd need sobituvad ajastu vaimu või lugeja subjektiivsete veendumustega (Bohlmann 1968, 143–144).

Kevin J. Vanhoozeri järgi tähendab selline muutus «tõlgenduslikku egoismi», kus kiriku ühine pärand allutatakse kaasaegse lugeja autonoomsele suvale. Sellisel juhul peab lugeja oma tõlgendust eelistatuks lihtsalt seetõttu, et see on tema oma (Vanhoozer 2016, 19–20). EELK strateegiline ebamäärasus loob olukorra, kus vaimulik võib sattuda vastuollu oma ametivandega, sest vanne nõuab ustavust usutunnistuslikule õpetusele (quia), kuid strateegia või LML-i uurimused soodustavad käsitlust, kus tõde on pidevas muutumises olev sotsioloogiline konsensus. 

Hermeneutilise määramatuse kolm stsenaariumi

Kui kirik jätab oma hermeneutilised alused selgelt määratlemata, ähvardab teda triivimine ebamäärasusse.

Esiteks ähvardab kirikut hiiliva hermeneutika võidukäik. Siis ei lähtu Pühakirja tähendus enam tekstist enesest, vaid seda määravad kaasaegne teaduskeel, poliitilis-ideoloogilised hoiakud ja subjektiivsed kogemuslood. Fookus nihkub ontoloogilistelt tõeküsimustelt pingete mahendamisele ehk «kahju vähendamisele» kiriku sees või selle ümber. Kui tasakaal seaduse ja evangeeliumi vahel kaob, on tulemuseks kas armastuseta legalism või «odav arm», millel puudub moraalne sisu ja vaimne vägi (Bray 1996, 543).

Teiseks süveneb «lepitatud mitmekesisuse» loosungi all hermeneutiline pluralism. See püüab säilitada institutsionaalset ühtsust iga hinna eest – isegi tõe arvelt. Ühes administratiivses raamistikus võivad siis kõrvuti püsida mitu vastandlikku «kirikut», mida ei seo enam ühine arusaam ilmutatud tõest, vaid formaalne kuuluvus samasse struktuuri. Sel juhul loobutakse Pühakirjast kui ühisest mõõdupuust ning osadus taandub tühjaks vormiks, kus iga rühm kujundab oma tõe, aga vastastikku ollakse viisakad.

Kolmandaks varitseb oht, et toimub pööre sola Scriptura põhimõttelt sola ecclesia suunas. Kui Pühakiri ei ole enam ülim norm, saavad tõe mõõdupuuks kiriku haldusprotseduurid, hääletustulemused ja sotsioloogiline konsensus. Sellises olukorras hakkab kirik ise määrama, mida ta parajasti Jumala Sõnana tunnustab, taandades ilmutuse organisatoorseks otsustusprotsessiks. Kirik lakkab olemast creatura verbi ning asub Sõna autori ja toimetaja rolli, kohandades ilmutust näilise rahu nimel.

Ristiteoloogia kui teoloogilise arutelu vundament

EELK teoloogilise arutelu strateegia tegelik kaal selgub selle suutlikkuses rajada dialoog Martin Lutheri ristiteoloogia (theologia crucis) vundamendile. Ristiteoloogia tuletab meelde, et Jumala ilmutus on sageli sügavas vastuolus inimliku tarkuse ja ühiskondlike ootustega. Pühakirja taandamine ainult inimkogemuse peegelduseks on olemuselt psühholoogiline enesekaitse Sõna teravuse vastu. See võimaldab «vanal Aadamal» vältida Seaduse hukkamõistvat väge ning asendada meeleparanduse vajadus terapeutilise eneseimetlusega.

Teoloogiline arutelu saab olla viljakas üksnes siis, kui kirik lepib eelnevalt kokku ühises ja siduvas hermeneutilises aluses. See eeldab Pühakirja tunnistamist Jumala Sõnana ja usutunnistuskirjade quia-tunnistamist. Konfessionaalne ustavus nõuab, et kirik järgiks ristilöödud Kristust, kes kõneleb oma Sõnas autoriteetselt ka siis, kui see on maailmale pahanduseks (scandalum).

Strateegia küll rõhutab turvalist õhkkonda, ent Pühakirja autoriteet ei püsi ametkondlike ettekirjutuste, vaid vaimulike igapäevase süvenemise toel. Robert W. Jenson rõhutab, et Pühakirja autoriteeti kannavad koguduse karjased, kes peavad tekstiga lakkamatult maadlema, et kuulutada elavat Sõna. Kui vaimulik sellest heitlusest loobub ja piirdub üldinimlike väärtuste heietamisega, kaotab Sõna oma väe kirikus kiiresti (Jenson 1996, 91, 104).

Pühakirja mõtestamine leiab oma sihi kiriku teenimises. Teadmised ja kogemused saavad väärtuse vaid siis, kui need põimuvad kiriku vaimse elupraktika ehk palve, mõtluse ja usuvõitlustega (oratio, meditatio, tentatio). Vaid nii täidavad need vahendid oma tõelist eesmärki. Ilma palve ja usuvõitluseta mandub Pühakirja mõtestamine «võõraks hermeneutikaks» ning inimene hakkab teksti üle valitsema, selle asemel et lasta Sõnal end läbi katsuda ja kirikut juhatada.

Kiriku teoloogiline elujõud võrsub vaimuliku ameti ustavusest ilmutatud Sõnale. Sõna tõlgendamine ei ole lihtsalt mõttemäng, vaid Sõnast sündinud kiriku (creatura verbi) eluküsimus. Kas me kuulame Jumalat, kes kõneleb meile väljastpoolt (extra nos), või imetleme hoopis iseenda kogemust, mis on rüütatud kaasaegsesse, kuid ilmutuskaugesse keelde?

Kasutatud kirjandus

Bohlmann, Ralph A. 1968. Principles of Biblical Interpretation in the Lutheran Confessions. St. Louis: Concordia Publishing House.

Bray, Gerald Lewis. 1996. Biblical Interpretation: Past and Present. Downers Grove: InterVarsity Press.

Donfried, Karl P. 1994. Alien Hermeneutics and the Misappropriation of Scripture. – Reclaiming the Bible for the Church, toimetanud Carl E. Braaten ja Robert W. Jenson. Grand Rapids: Eerdmans.

EELK. 2024. Teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029. Tallinn: EELK Konsistoorium. EELK. 2025.

EKOE. 2022. Üheskoos kirik, I: Kirik - Pühakiri - Armulaud - Amet, koost. T.-A. Põder, K. Lääs, K.E. Põder, EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 21 / Süstemaatilise ja oikumeenilise teoloogia foorum 2, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2022.

Jenson, Robert W. 1996. Hermeneutics and the Life of the Church – Reclaiming the Bible for the Church, toimetanud Carl E. Braaten ja Robert W. Jenson. Edinburgh: T&T Clark.

Jenson, Robert W. 1997. Systematic Theology: Volume 1: The Triune God. New York: Oxford University Press.

Konkordiavormel. 1577. https://www.eelk.ee/wp-content/uploads/2015/11/Konkordiavormel.pdf.

LCMS. 2022. Lutheran World Federation: An Introduction and Evaluation from the Theological Perspective of The Lutheran Church—Missouri Synod. St. Louis: The Lutheran Church—Missouri Synod.

LML. 2012. You have the Words of Eternal Life: Transformative Readings of the Gospel of John from a Lutheran Perspective. Documentation 57. Toimetanud Kenneth Mtata. Geneva: The Lutheran World Federation. https://lutheranworld.org/resources/publication-you-have-words-eternal-life-transformative-readings-gospel-lutheran

LML. 2022. Üheskoos kirik, I: Kirik - Pühakiri - Armulaud - Amet, koost. T.-A. Põder, K. Lääs, K.E. Põder, EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 21 / Süstemaatilise ja oikumeenilise teoloogia foorum 2, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2022.

McGrath, Alister E. 1996. Reclaiming Our Roots and Vision: Scripture and the Stability of the Christian Church. – Reclaiming the Bible for the Church, toimetanud Carl E. Braaten ja Robert W. Jenson, 63–88. Edinburgh: T&T Clark.

Vanhoozer, Kevin J. 2005. The Drama of Doctrine: A Canonical-Linguistic Approach to Christian Doctrine. Louisville: Westminster John Knox Press.

Vanhoozer, Kevin J. 2016. Biblical Authority after Babel: Retrieving the Solas in the Spirit of Mere Protestant Christianity. Grand Rapids: Brazos Press.

Kristlik usk võib tunduda ilusa ja heana, aga paljudel meist on ka kahtlusi. Kas kristlik usk on loogiline ning mõistlik maailmavaade? Apologeet Miikka Niiranen vastab neljale levinud vastuväitele.

Väide 1: Jumalat ei ole olemas, kuna maailmas on kannatust

Seda väidet saab esitada kahte moodi. Esimene on valukarje, millega süda keset kannatust vaistlikult kisendab Jumala poole. Teine on intellektuaalsem ning keskendub Jumala-usu mõistlikkusele. Esimese puhul on abiks ligimesearmastus ning valu leevendamine, teise puhul aga hea teoloogia ja filosoofia.

Pika aja jooksul oli nii mõnigi ateistlik filosoof arvamusel, et pelgalt kannatuse probleemi peale peaks usklik tõstma käed ning loobuma oma usu mõistuslikust põhjendamisest. Kannatuse olemasolu oleks pidanud tegema võimatuks hea ja kõigeväelise Jumala olemasolu.

Taolist tõsikindlalt esitatud väidet peavad paljud praeguseks siiski kummutatuks. Au selle eest kuulub filosoof Alvin Plantingale (sünd 1932) ning tema «vaba tahte kaitsele»: Jumalal võib olla hea põhjus taluda kurja ja kannatust – nimelt vabaks loodud olendite võimalus valida head või kurja. Koos Plantinga ning teiste kristlike filosoofide tööga tärkas Jumala olemasolu küsimus filosoofide arutelude teemana.

Mina isiklikult ei pea kannatuse probleemi kristliku usu jaoks just kõige teravamaks intellektuaalseks väljakutseks. Hea vastus on näiteks apelleerida küsija kaudselt väljendatud moraalitajule. Kannatus eeldab inimesest sõltumatu hea ja kurja mõõdupuu olemasolu. Jumal oleks selliseks mõõdupuuks lausa võrratu kandidaat. Kui sa juba tunnistad moraalselt olulise kannatuse olemasolu, osutub Jumala olemasolu salgamine keeruliseks.

Väide 2: Piibel on lihtsalt muinasjuturaamat

Muinasjuturaamatul on tunnused, mida Piiblil pole. Küll aga on Piiblis talletatud see, kuidas Jumal ajaloos toimib. Tema tegudest rääkivad tekstid vastavad oma tekkeaja kriteeriumidele sellest, kuidas kirjeldada tegelikult toimunud sündmusi.

Sellepärast on näiteks evangeeliumite kohanimed tulvil täpset geograafilist teavet, mida võltsijal oleks hiljem pea võimatu kokku luuletada. Nii on näiteks arheoloogia toonud nähtavale Taaveti dünastia olemasolu, tekitades piinlikkust neile õpetlastele, kes selle kuninga ajaloolisuses kahtlesid. Samuti on Uue Testamendi käsikirjad ning nende osad säilinud suuremal hulgal ning need on kirjeldatavate sündmustega võrreldes oluliselt varasemad, kui näiteks kasvõi Julius Caesarist rääkivad ürikud. See on ühe kolkaküla puusepa ning tema õpilaste jaoks päris hea saavutus, kui võrrelda teda Rooma riigi kuulsaimate ainuvalitsejatega.

Kõige veenvam Piibli usaldusväärsuse tunnistaja on Jeesuse ülestõusmine. Evangeeliumid ning osa muudest Uue Testamendi tekstidest paistavad just selliste tekstidena, mis põhinevad paljude pealtnägijate tunnistustele, kui neid koostatakse nende eluajal. See Ülestõusnu kinnitab Piibli usaldusväärsust ning olulisust, kui ta ütleb Kirjade kohta: «Ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.»

Väide 3: teadus näitab, et kristlus ei saa olla tõsi

Teadusena mõeldakse taolises lauses midagi järgnevast kolmest: 1) Mingi loodusteaduslik teooria või uurimus kummutab mingi kristluse väite, 2) sama teeb Piibli uurimine ülikoolides või 3) loodusteadus välistab üleloomuliku loomise mõistliku inimese mõttemaailmast.

Neist viimane ehk kolmas on lihtsalt valearusaam. See pole mitte loodusteaduslik, vaid filosoofiline arusaam, mis kahjuks sageli riietab end teaduse rüüga. Arusaamal on erinevaid nimesid ning ajaloos mitmeid toetajaid. Üks tuntumatest on filosoof David Hume. Lihtsustatult öeldes peame me tema arvates usaldama pigem oma kogemust looduse reeglipärasusest, kui seda inimest, kes tunnistab imest. See arusaam seab ime tunnistamisele ebaõiglaselt kõrge künnise ega ole filosoofias enam nii soositud kui varasemal ajal. Eelarvamustest vaba oleks hinnata ime tunnistajate usaldusväärsust.

Teisel väitel on õigus selles mõttes, et ülikoolides uuritakse Piiblit sageli viisil, mis imede puhul ei võta üleloomulikku seletust isegi võimalusena arvesse. Ka see lähtub sageli Hume’i mõtlemisest, kaasates endaga juba eespool kirjeldatud probleeme.

Esimene väide peab enamasti ilmselt silmas evolutsiooniteooria ja loomise suhet. See on lai uurimisvaldkond, kuid peamine küsimus keskendub sellele, kas bioloogias saab  [Jumala poolset] intelligentset disaini kasvõi põhimõtteliselt tunnustada. Kui ei saa, siis pole teaduslik uurimine vaba. Paljud peavad seda filosoofilist seisukohta ekslikult intelligentse disaini ning seega ka kristliku loomisusu ümberlükkamiseks.

Väide 4: head inimesed saavad taevasse

Paljudel puhkudel mõeldakse sellega, et piisavalt head inimesed saavad taevasse. Inimeste enamuse südametunnistus toimib sedavõrd, et tunnistab meid vähemalt mõnikord olevat teinud midagi, mis lahkneb ideaalist.

Kui südametunnistuse koputus on veel nii vaikne, siis peetakse Jumalat leplikuks kohtunikuks, kes korralike kodanike juhuslikele eksimustele vaatab läbi sõrmede – nagu oleks ka õige. Seega pääseb enamus inimestest taevasse ning karistatakse võibolla kõige hullemaid mõrtsukaid.

Piibel seda ei õpeta.

Jeesuse mäejutlus (Mt 5–7) hajutab hoolika lugeja südamest eelarvamused. Selles ütleb ta: «Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!» See ei ole kõnekujund, vaid otsene nõue, millest ei pääse üle ega ümber. Kui sa ausalt oma südametunnistust ning elukäiku selle valguses vaatled, siis näitab Jeesus selle vahendusel sulle hetkeks: sa ei suuda oma pattudest ennast ise päästa.

Trööstitu on see olukord üksnes ilma Jeesuseta. Koos temaga oled sa äsja astunud esimese sammu selle taeva poole, kus on vaid täiesti head inimesed. Nimelt, kes usub ja kes ristitakse, selle kurjus jääb maapealse elu lõppedes Jeesuse ristisurma pärast hauda. Seepärast ei tule igavesse rõõmu midagi valet ega eksitavat, mis igavesti kasvades muudaks taevagi. Sinna saad sina, kelle meie Issand patust puhtaks pesi.

Tõlkinud Illimar Toomet

Miikka Niiranen on Soome luterliku misjoniseltsi Kansanlähetys kolledži apoloogiasuuna juht. Hariduselt on ta insener, kelle doktoriõpingud käsitlevad füüsik James Clerk Maxwelli arusaamu.

Gröönimaa umbes 57 000 elanikust (2024) on umbes 52 000 luterlased. Taani luterliku kiriku koosseisu kuuluval Gröönimaa kirikul (Ilagiit – sõnasõnalt «kogudus») on teatav autonoomia. Nimelt on see 1993. aastal asutatud piiskopkond alates 2009. aastast sõltumatu Taani parlamendist, mis korraldab Taani riigikiriku elu. Lisaks piiskopile on piiskopkonnas toompraost ja kolm praostkonnapraosti, vaimulike arv on 22 (2024). Kiriku usualuseks on vanakiriklikud usutunnistused ja Augsburgi usutunnistus, Porvoo kokkuleppe kaudu ollakse kirikuosaduses anglikaanidega Briti saartel.

Gröönimaa asub Eestist kaugel, ja ometi on Gröönimaa saare ja Saaremaa saare vahel üks kiriklik ühenduslüli – nimelt Taani Sjællandi piiskopkond, mis tänapäeval on lahutatud Kopenhaageni ja Roskilde piiskopkonnaks. Saaremaa kuulus Taani alla aastatel 1560–1645 ning allus kiriklikus mõttes just nimelt Sjællandi piiskopkonnale. Gröönimaa luterlikud kogudused kuulusid Sjællandi piiskopkonda palju hilisemal ajal, 1905–1923. Siiski saab väita, et mõlemad saared on eri aegadel olnud osaks samast luterlikust diötseesist.

Gröönimaa luterliku piiskopkonna eelkäijaks oli keskaegne Garðari piiskopkond, mille esimese piiskopi Arnalduri pühitses aastal 1124 ametisse Lundi peapiiskop. See piiskopkond allus erinevatel aegadel nii Bremeni, Lundi kui Nidarosi (Trondheim) peapiiskopile. Viimane koha peal resideerinud piiskop oli Álfr (kuni 1378). 1385. aastal administreeris diötseesi üks kohalik preester. 15. sajandil hülgas eurooplastest elanikkond saare ning laevaliiklus Norraga katkes. Gröönimaa piiskoppide pühitsemine jätkus siiski kuni 1537. aastani, ent ükski neist ei jõudnud enam oma piiskopkonda.

Uus koloniseerimislaine algas alles 18. sajandil ja lähtus Taanist. Aastal 1721 seilas Gröönimaale luterlik vaimulik ja misjonär Hans Egede kahe laeva ja umbes 40 kolonistiga. Viikingite järeltulijatest asunike asemel, keda Egede otsima läks, leidis ta eest põlisasukad inuitid. Esimesed põliselanike lapsed ristiti 1724. Kaks neist võeti kaasa Taani, kus nad inspireerisid vennastekoguduse rajajat krahv Nicolaus Ludwig von Zinzendorfi. Gröönimaale rajati hernhuutlaste misjonijaam, millest kujunes tänane pealinn Nuuk. Alates 1737 aastast tegutses Hans Egede misjonäride-kateheetide seminari juhatajana, 1741 nimetati ta Gröönimaa luterlikuks superintendendiks.

1979. aastal sai Gröönimaa Taanilt omavalitsusõiguse, autonoomiat laiendati 2009. Aastatel 1923–1993 allusid Gröönimaa luterlikud kogudused ja vaimulikud Kopenhaageni piiskopile. Luterlikke kogudusi on Gröönimaal 17.

Loe ka: «Gröönimaa apostli» kuju jääb paika (23.07.2020)