«Soolisuse ja seksuaalsuse» teemarühma liikmed «naelutasid» pühade ajal oma «teesid» luteri kiriku virtuaaluksele.

Vaidlust ei võida alati argumendid. Sageli kindlustatakse see võit varem – kehtestatakse arutelu sõnavara ning dikteeritakse teemad, millest kõneleda ja millest vaikida. Määrav ei ole üksnes sõnakasutus, vaid ka tõlgenduse lähtekoht. Kui arutelu ei juhi Pühakiri või õpetuslikud alused, vaid püüd sobituda moodsa aja mõistetega, on vaidluse raskuskese juba ette paigast nihutatud.

Teemaalgatus räägib kiriku «traditsiooniliste piibellike arusaamade ning nüüdisaegsete ühiskondlike ja teaduslike käsitluste pingeväljast». Esmapilgul mõjub see elulähedaselt, sest küllap tunnevadki paljud oma argipäevas pinget ilmutuse ja ajastuvaimu vahel. Ometi on just siin tõlgenduse kese märkamatult paigast nihkunud. Selle asemel et lasta elaval Sõnal maailma üle kohut mõista või seda päästa, püütakse nüüd hoopis ilmutust ilmaliku ühiskonnaga sujuvalt lepitada.

Kas kohtunik on Pühakiri või sotsioloogia?

Luterliku teoloogia ja sola scriptura põhimõtte järgi on Pühakiri ülim ja siduv mõõdupuu, mille järgi hinnatakse ja suunatakse inimese elu, kultuuri ning kogemust. Kui me aga hakkame teoloogilist tunnistust hindama nüüdisaegse sotsioloogia või ajaloolis-kriitiliste vaadete järgi ning asetame kehtiva õpetuse teiste käsitluste kõrvale, lakkab Piibel olemast usu ja õpetuse iseenesestmõistetav alus. Nõnda seatakse sola scriptura kõrvale sola sociologia, mis hakkab dikteerima kogu edasist Pühakirja mõistmist.

Kõige selgemalt paljastub see uus suund ebamugavate kirjakohtade puhul. Need tõrjutakse teoloogia äärealadele ning tembeldatakse «ajaloolisteks eeldusteks» ja «kultuuriliseks tingituseks». Nii nähaksegi Piibli moraalseid hinnanguid vaid oma aja sotsiaalse või juudi-hellenistliku tausta ilminguna –  kultuuriliselt relatiivse ja aegununa. Pühakirja autoriteedile ei vaielda avalikult vastu, vaid selle siduv jõud lahustatakse osavate tõlgendusvõtetega. Pühakiri pole siis enam ülim norm, mille järgi meie elu mõõdetakse, vaid tekst, mida vaagitakse ajalooliste ja kultuuriliste kriteeriumide alusel. See lähtekoht on teoloogiliselt ohtlik, sest sellised mõõdupuud murendavad Jumala Sõna siduvust ja Pühakirja igavikulist kaalu. Nõnda tõrjub ajastukohane vaim selge käsu sujuvalt kõrvale ja asub ise selle asemele. Kui «Piibli terviklikust sõnumist» või ähmasest «armastusest» tehakse hermeneutiline nuga, millega lõigatakse tekstist välja kõik, mis räägib loomiskorrast ja käsuseaduse siduvusest, siis lakkab Pühakiri kõnelemast. Järele jääb üksnes humanistlik ja terapeutiline keel, milles kajavad vastu vaid meie endi mõtted ja ihad.

Juba teemalehe sõnavara paljastab sügava nihke. Sissejuhatus kutsub sisulisele arutelule, «üksteise kuulamisele» ja «ühise tee otsimisele» ning avab ukse sotsiaalteaduslikule keelele: enesemõistmine, soorollid, võim, diskrimineerimine, inimväärikus, inimõigused, haavatavus, tõrjutus ja vägivald. Seega ei tegele arutelu enam esmajoones patu, meeleparanduse ja lunastusega, vaid keskendub inimese kogemusele ja ühiskondlikele suhetele. Kui klassikaline luterlus alustab inimese seisundist püha Jumala ees, siis lähtub see tekst inimese sotsiaalsest olukorrast ning tema suhetest iseenda, teiste ja ühiskonnaga. Nüüdisaegsed vabaduse ja autonoomia ideaalid tõrjuvad kõrvale isikliku vastutuse oma patu eest. Maad võtab mugav ohvrihoiak ning süü asemel kõneldakse rõhumisest, võõrandumisest ja traumadest.

Iseloomulik on seegi, et aruteluteema sisus ei esine kordagi sõna «patt». Seevastu hingehoidlikes küsimustes püüab dokument ühendada armu ja tõde nende puhul, kes kogevad süüd, häbi, segadust, tõrjumist, sõltuvusi või traumasid, ning luua kirikus turvalist keskkonda neile, kes on kogenud vägivalda, väärkohtlemist või vaimset manipuleerimist. Nii ei tähenda süü enam inimese tegelikku eksimust ja vastuhakku oma Loojale, vaid taandub üheks psühholoogiliseks läbielamiseks teiste sarnaste seas. Teoloogiline sõnavara on küll alles, kuid selle sisu on muudetud pastoraal-terapeutiliseks. Kaanani keel on asendatud sotsiaalministeeriumi kantseliidiga.

Liberaalteoloogia ei ründa ilmutust otse, vaid eelistab ümberhäälestust

Just siin paljastub selle lähenemise sügav sugulus liberaalteoloogilise hermeneutikaga. See ei ründa jumalikku ilmutust otse, vaid eelistab märkamatut ümberhäälestust, mille käigus kristlik õpetus sõnastatakse ümber nii, et see vastaks praeguse inimese moraalsele tundlikkusele, psühholoogilisele enesemõistmisele ja ühiskondlikele normidele. Pühakirja selget õpetust ei eitata otseselt, kuid muudetakse põhjalikult selle kohtumõistvat iseloomu. Tõlgenduse mõõdupuuks seatakse käitumisteadused ja inimmõistus, mille järgi hakatakse hindama kristliku moraali kehtivust. Alister E. McGrath nimetab seda teoloogilise liberalismi traagikaks – kuna usu ja õpetuse norme otsitakse inimkogemusest ja kultuurist, muutub teoloogia vältimatult valitseva ideoloogia pantvangiks. Kui Pühakiri asetatakse inimkogemusega samale vaekausile, tõusevad ilmalik ratsionaalsus ja ühiskondlikud teooriad vaikimisi ilmutuse kõrvale ning Pühakirja siduv autoriteet hajub.

Kuhu see kõik kirikukorralduslikult ja õpetuslikult viib? Kui koos piiblitekstide uustõlgendamisega kirjutatakse ümber ka kiriku tava, talitused, ametikandjate roll ja osadus, siis ei ole see enam õpetuse mõtestamine, vaid selle kohandamine ilmalike ootustega. Kui Pühakiri taandatakse kultuuripeegliks ja Jumala Sõna asendatakse inimliku eetikaga, muutub ka usu tuum kaubeldavaks.

Loomiskorra ja seksuaaleetika küsimused taandatakse adiaphora’ks

Aruteluteema ei paku valmis teoloogilist lahendust, vaid üritab lahknevaid seisukohti koos hoida nii, et kiriklik osadus ei katkeks. Kiriklikes dokumentides on käibele toodud mõisted «osadusest erisuses» või «lepitatud mitmekesisusest». Nõnda ei käsitleta õpetuslikku lahknevust enam tõeotsinguna, vaid see taandatakse kirikukorralduslikuks haldusküsimuseks.

Kui kirik lepib, et loomiskorra ja seksuaaleetika küsimustes võivad ühes osaduses püsida vastandlikud seisukohad, siis ei peeta neid küsimusi enam usu ja pääste seisukohalt oluliseks. Vaidlused surutakse õpetuse vallast sotsiaaleetika ja kirikukorra raamidesse. Need küsimused taandatakse adiaphora’ks ehk usuliselt kõrvaliseks teemaks, kuigi tegelikult on kaalul Pühakirja selge ja siduv õpetus.

Ent patt, meeleparandus, loomiskord ja inimese olemus ei ole välised korraldusküsimused, mida saaks halduslike kompromissidega siluda. Need puudutavad inimese eksistentsiaalset seisundit Jumala pühaduse ees ehk küsimust, millest ja milleks meid üldse päästetakse. Seksuaalsust ja loomiskorda ei saa lahutada pattulangemise reaalsusest. Patu mõiste eiramine või relativiseerimine õõnestab viimaks kogu päästesõnumi tõsidust. Niipea kui kirik taandab need teemad talutavaks erimeelsuseks, ohverdab ta näilise rahu nimel õpetuse päästva väe.

Niisiis pole küsimus ainult selles, mida dokument ütleb, vaid – mis on palju traagilisem – mida säärases kohandatud ja pehmendatud keeles enam üldse öelda ei saagi. Sõnum patust ja hukatusest summutatakse mõistmise, empaatia ja hinnanguvaba teraapiaga. Kui Pühakiri, patt ja loomiskord muutuvad paljuhäälses kooris vaid üheks hääleks teiste subjektiivsete kogemuste seas ega kõla enam jumaliku kandva häälena, siis kõlab iga Piibli absoluudile toetuv õpetus järsult ja hoolimatult.

Vormilt on «Soolisuse ja seksuaalsuse» aruteluteema sõnastus küll kiriklik, kuid seda kannab võõras loogika. Ühise tee otsimine on väärtus vaid siis, kui see viib pärale – tõe ja lunastuse juurde. Kui aga teelolek ise ja pelk osaduse säilitamine muutuvad omaette eesmärgiks, pole see enam palverännak, vaid kõigest sihitu ekslemine.

Samal teemal:

Veiko Vihuri. EELK soolisuse ja seksuaalsuse arutelu viib sohu

Meie aeg armastab sõnu «ühtsus» ja «kaasamine». Need kõlavad ülesehitavalt ja isegi kristlikult, kuid sisult ei ole need mõisted neutraalsed. Nendega kaasneb alati võimu kasutamine. Pole kaugeltki ükskõik, kelle tingimustel ühtsust luuakse ning mida selle nimel nõutakse.

Ühtsuse rõhutamine toob sageli kaasa tõe kaotamise. Kõik on teretulnud seni, kuni keegi ei hakka rääkima, mis on tõde ja mis mitte. Et ühtsus säiliks, ei tohi esitada liiga keerulisi küsimusi. Taoline ühtsus ei ole mitte vabatahtlik, vaid tingimuslik, püsides niikaua, kuni erimeelsused jäävad varju.

Seega võib ühtsusest rääkimine saada varjatud võimumänguks, kus kõiki osalejaid püütakse siduda sama visiooniga. Poola filosoof Leszek Kołakowski sõnastas selle teravalt: «Mitte kunagi pole olnud ega ka saa olema institutsionaalseid vahendeid teha inimesed teineteise vennaks. Sunnitud vendlus on moodsa aja kõige kuritahtlikum idee; see on täiuslik tee täielikku türanniasse.»

Mida kaugemale türannia areneb, seda üksmeelsem rahvas paistab. Seal, kus kõige rohkem hoiatatakse polariseerumise eest, saab sageli nähtavaks püüdlus panna kõik ühtmoodi mõtlema ning vaigistada erimeelsused.

Piibel annab selle kohta oma perspektiivi. Jeesus ütleb: «Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka.» (Mt 10:34) Jeesus ei tulnud esmajoones kõiki ühendama, vaid kutsus inimesi tõe juurde. Üsna sageli evangeelium mitte ei kinnita inimeste omavahelist ühtsust, vaid paneb selle proovile.

Kristlus ei tõota mitte ühiskonda, milles puuduvad vastuolud, vaid toob esile selle tegelikud veelahkmed. Proovile pannakse isegi peresuhted, kus tütar tõuseb ema vastu ning minia ämma vastu. Jumala sõna lahutab, sest ta paljastab ning paneb inimese valiku ette.

Ühtsus sünnib Uues Testamendis tõest, mitte tõe arvel. Kristuses olev ühtsus on kutse, mitte sund. See on vabana antud vastuse tulemus, mitte süsteemi nõue.

Kristlik ühtsus ei sünni sellest, et kõiki aktsepteeritakse sellisena nagu nad on, vaid sellest et alandutakse sama tõe alla. Sellepärast Jumala sõna nii ühendab kui lahutab. See kogub kokku need, kes alanduvad tema ees ning samas teeb nähtavaks piirjooned, mida pole võimalik ületada, taganemata tõest. Piibel räägib õigest ja pahemast, valgusest ja pimedusest, lammastest ja sikkudest. Polariseerimine on igavene ja lõplik.

Sellepärast ei põrku kristlane polariseerumise ees tagasi. Hirm vastandumise ees pärineb sageli soovist hoida rahu ükskõik mis hinnaga. Evangeelium pakub teistsugust rahu. Rahu, mis sünnib tõest, mitte tõe arvel.

Tõeline ühtsus ei sünni sunnist, vaid kutsumisest. See ei põhine mitte tõe vaigistamisel, vaid selle julgel tunnistamisel. Sellepärast ei ole kiriku ülesanne mitte ennekõike kõiki ühendada, vaid olla ustav sõnale, mis viimaks ühendab need, kes selle vastu võtavad.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Mis on rooma keisriusk? Aastal 44 eKr tapeti Gaius Julius Caesar Rooma senati istungitesaalis. Pisut aega hiljem tegi seesama senat üliametliku dekreediga teatavaks, et Caesar on vastu võetud jumalate hulka. Sellest peale kandis tema adoptiivpoeg ja järeltulija Octavianus lisanime Divi Filius, kreeka keeles Hyies Theou, eesti keeles «jumala poeg». Aastal 27 eKr sai seesama Octavianus aunimetuse Augustus, kreeka keeles Sebastos, eesti keeli «jumalik». Mõlemad aunimed – Jumalapoeg ja Jumalik – kuuluvad nüüdsest peale keisri titulatuuri hulka. Hiljem lisanduvad uued nimed ja vormelid. Keisrit nimetatakse «Issand, meie Jumal», ühel mündil on ta «Jumal ja Issand sünnist peale» (Aurelianuse (270–275) münt Sofiast); teda peetakse õnnistusetoojaks, keda ammust ajast on ette kuulutatud, jumalikuks lunastajaks, keda on oodatud aastatuhandeid. Herkules ja teised ürgaja üliinimesed on temas kehastunud (Commodus (180–193) – Pius Felix saab keisrite nimetuseks). Vähe sellest, keiser on üksnes inimlik ilmumiskuju, milles taevajumal Zeus või päikesejumal Helios maa peale on laskunud (Diocletianus saab nimeks Jupiter ja tema kaasvalitseja Maximianus saab lisanimeks Herkules).

Rooma riigipea jumalik kirgastumine saavutab oma täiuse keisri austamises jumalana. Vannutakse keisri jumaliku vaimu nimel. Keisri pilti kummardatakse avalikult. Kõikjal riigi suurlinnades püstitatakse keisri templeid keisri kujudega ja altaritega nende ees, milledele tuuakse ohvreid ja viirukit keisri pildile. Kasarmutes ja välilaagrites seisab keisri pilt lipupühamu keskel, selle ümber paiknevad Rooma riigi aumärgid, ning keisri pildi kummardamine kuulub teenistuskorra juurde ja on sõduri kohus.

Rooma ülemused olid religioossetes küsimustes põhimõtteliselt tolerantsed. Suures Rooma riigis võis iga rahvas olla oma usku ja iga riigialam võis oma äranägemise järgi õndsaks saada. Ühtki usuühingut ei keelatud, kui see mahtus avaliku korra raamidesse. Üksnes keisri kummardamine oli kohustuslik kõigile, sest see oli riigiõiguslikult kindlaks määratud, ja õigusküsimustes ei mõistnud rooma võimud nalja. Nõnda ei olnud keisriusk põhiliselt mitte niivõrd usu asi, kuivõrd avaliku korra ja distsipliini asi, kodanikukohus eraisikule ja teenistuskohus sõdurile – esmalt ja viimselt aga aukohus, mille täitmiseks lojaalsed alamad vabatahtlikult üksteisega võistlesid.

Nõnda juhtus, et keisrikultus ilma keisri initsiatiivita ja ilma võimude sunnita täiesti spontaanselt levis ja üha kasvas, ning et ta muutus selleks, mida juba Augustus Jeesuse ajal oli tahtnud: vaimseks sidemeks, mis sisemiselt hoiaks koos kogu Rooma maailmariigi arvutuid rahvaid ja usuühinguuid. Üks keisririik, üks keisriusk kogu maailmas! Säärane on suurejooneline pilt Imperium Romanum’ist, mis III sajandil pKr ajalooliselt teoks sai, aga mida prohvetlikult on nähtud juba Johannese Ilmutusraamatu 15. peatükis.

+  +  +

Kui paganad, kes end soojendasid keiserliku soosingu paistel, oma jumaluste altaritel tõid ohvreid ja tõotusi oma keiserlikule isandale, siis kristlus, kes seisis keiserliku ebasoosingu varjus, ei loobunud palvetamast riigipea ja selle tegemist eest. Kirik tegi seda väsimatult ega lasknud end millestki häirida või kibestada. Sest ta oli veendunud, et Jumal nõnda tahab. Ta teadis, et riigi käekäik ja tema rahvaste tulevik sõltub keisri isikust. Ning ta oli kindel, et oma eestpalvega osutab ta riigipeale suurimat teenet, mida kirik keisri ja riigi heaks teha suudab.

Ainult ühte asja keeldus kristlik kirik andmast Rooma keisrile – kummardamist. Vandumisele keisri jumaliku vaimu nimel, keisri ülistamisele jumalana, ohverdamisele keisri pildi ees vastas Vana Kirik ei-ga – mitte valjuhäälse ei-ga, kuid püsiva ja järjekindla ei-ga. Kristuse kirik oli veendunud, et ka oma ei-ga keisrikultusele osutab ta teene keisrile, tänamatu teene, mida ükski inimene Rooma riigis enda peale ei tahtnud võtta. Sest Vana Kirik oli Pühakirja ja ajaloo najal kindel, et Jumal inimest, kes end ise taevani ülendab, paiskab lõpuks kuristikku ja lööb hullumeelsusega. Kui ta ausa südamega Jumalat palus keisri ja riigi hea käekäigu pärast, siis pidi ta ka tegema kõik selleks, et päästa riigipea säärasest saatusest. Kui aga ta palve oli asjatu ja ta «ei» oli asjatu? Animam salvavit (Hs 33). Kui keisri saatus oli otsustatud, kui keisri tapjad juubeldasid nagu vabadusvõitlejad Shakespeare’i «Richard III-s»: «Võit on meie ja verekoer surnud», siis leinas kirik: «Kuis sa oled langenud taevast, sa ilus koidutäht!» Kuid kesk keisrikultuse ja keisrimõrva segadikku, surmatantsu ja vaga silmakirjatsemise segadikku kuulutas kirik sõnumit Jeesusest Kristusest, evangeeliumi taevasest keisrist. Tema oli maailma lunastaja, jumalapoeg, Jumal ja Issand sünnist saadik. Tema oli tõepoolest tulnud taevast, Tema tõi kaasa uue maailmaajastu, mida saatsid endaga uue loodu imed ja eesmärgid, Tema oli tõepoolest üles läinud taevasse ja istus aujärje paremal käel, kust Ta tulema pidi, selleks et rajada viimne riik, rahu, mis kestab igavesti. Temale kuulus jumalik valitsuskepp, Temale kuulus jumalik kroon. Tema valitsuskepp oli rist, Tema diadeemiks okaskroon. Temale kuulus kummardamine, Ristilöödule ja Ülestõusnule, Temale üksi.

Nõnda oli kord Johannes, Patmose vang, näinud ja kuulutanud Jeesus Kristust, keisrit taevasel aujärjel. Ning peagi ühinesid teoloogia ja jumalateenistus, luule ja kujutav kunst üheksainsaks palvekooriks Tema jumaliku majesteetsuse ülistamiseks. Säärane on Kristuse-usk, mille Vana Kirik seadis vastu rooma keisriusule. Usk jumalinimesse, vahemehesse taeva ja maa vahel, nii siin kui seal. Kui sarnased on mõlemad usuvormid üksteisele! Ja kui sügav on vastuolu! Seal jumalik keiser mõõgaga. Siin taevane keiser ristiga. Seal eksitav segu jumalast ja inimesest, religioonist ja poliitikast. Siin kõik kainelt ja selgesti läbi mõeldud, puhtalt eraldatud ja selgesti korraldatud. Seal keiserlik valitsus oma võltsi religioonipoliitikaga, mis lonkas mõlemast jalast. Siin kirik, mis oma seisukoha keisri ja riigi suhtes avalikult teatavaks tegi ja sellest järjekindlalt kinni pidas. Kaks maailma. Seal võlts vabatahtlikkus, mis kummardas keisrit selleks, et edasi jõuda. Siin tõeline vabadus, mis kummardas Kristust ka siis, kui see maksis elu. Otsustav vastuolu on minu arvates aga selles: keisriusk ei võtnud iseennast tõsiselt. Tehti küll kaasa, käsi rusikas või kontrollimatu naeratus suul, Kristuse tunnistajatel aga oli oma usuga tõsi taga, surmavalt tõsi.

Katkendeid E. Staufferi teosest «Christus und die Caesaren» (käsikirjaline tõlge eesti keelde sine anno, sine loco)

Loe ka: E. Stauffer. Kirik, riik ja Antikristus

«Kui mitu diviisi on Rooma paavstil?» olevat Nõukogude Liidu diktaator Jossif Stalin küsinud Briti peaministrilt Winston Churchillilt. Kui poliitik astub välja Kiriku vastu, peab ta selle rehkenduse ära tegema.

Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on Iraani sõja ja ähvarduse taustal vajadusel terve Iraani-Pärsia tsivilisatsioon minema pühkida sattunud vastamisi ameeriklasest paavsti Leo XIVndaga, kes väljendas toetust rahule. Vastasseis sai alguse möödunud nädalavahetusel, kui paavst Leo kutsus üles rahule, nimetamata samas kellegi nime: «Aitab enese ja raha kummardamisest! Aitab võimu demonstreerimisest! Aitab sõjast!»

«Ma ei ole paavst Leo suur fänn»

13. aprillil esines Donald Trump oma platvormi Truth Social kontol pikema tiraadiga paavsti aadressil: «Paavst Leo on kuritegevuse teemal NÕRK ja välispoliitikas kohutav. Ta räägib «hirmust» Trumpi administratsiooni suhtes, kuid ei maini HIRMU, mis katoliku kirikul ja kõigil teistel kristlikel organisatsioonidel COVIDi ajal oli, kui nad arreteerisid preestreid, vaimulikke ja kõiki teisi jumalateenistuste pidamise pärast, isegi õues käimise ja [teineteisest] kümne ja isegi kahekümne jala kaugusel viibimise pärast.»

«Ma ei taha paavsti, kes arvab, et on okei, kui Iraan omab tuumarelva,» jätkas Trump. «Ma ei taha paavsti, kes arvab, et on kohutav, et Ameerika ründas Venezuelat, riiki, mis saatis tohutul hulgal narkootikume Ameerika Ühendriikidesse ja, mis veelgi hullem, tühjendas oma vanglad, sealhulgas mõrvarid, narkodiilerid ja tapjad, meie riiki. Ja ma ei taha paavsti, kes kritiseerib Ameerika Ühendriikide presidenti, sest ma teen täpselt seda, milleks mind valiti…»

Edasi väitis Trump, et Leo valiti paavstiks ainult tänu temale: «Teda polnud üheski paavstikandidaatide nimekirjas ja kirik pani ta sinna ainult seetõttu, et ta oli ameeriklane, ja nad arvasid, et see oleks parim viis president Donald J. Trumpiga suhtlemiseks. Kui mind poleks Valges Majas, poleks Leod ka Vatikanis.»

«Leo peaks paavstina end kokku võtma, kasutama tervet mõistust, lõpetama radikaalsele vasakpoolsusele meele järgi olemise ja keskenduma sellele, et olla suur paavst, mitte poliitik,» põrutas Trump.

Eraldi meediale antud kommentaaris ütles Trump, et talle ei meeldi paavst, kelle arvates on okei, kui Iraan omandab tuumarelva, ja keda ei häiri kuritegevus Ühendriikide linnades. «Ma ei ole paavst Leo suur fänn. Ta on väga liberaalne inimene,» sõnas Trump.

Paavst Leo (Robert Francis Prevost, sündinud 1955. aastal Chicagos) vastas Ameerika presidendi kriitikale NBC reporterile antud vastuses: «Ma ei karda Trumpi administratsiooni ega evangeeliumi sõnumi valjuhäälset kuulutamist. Mind on kutsutud tegema seda, milleks kirik on kutsutud, me ei ole poliitikud, kes teevad välispoliitikat, nagu tema seda nimetab, sama vaatenurgaga, nagu tema seda võib mõista, aga ma usun evangeeliumi sõnumisse, et õndsad on rahutegijad.»

USA katoliiklasest asepresident J. D. Vance aga soovitas presidenti kaitstes jääda paavstil kirikut puudutavate teemade juurde. «Vatikanil oleks kõige parem keskenduda moraaliküsimustele, katoliku kirikus toimuvale ja lasta Ameerika Ühendriikide presidendil dikteerida Ameerika avalikku poliitikat,» ütles ta 14. aprillil Fox Newsile.

Kommenteerides Trumpi poolt sotsiaalmeediasse postitatud ja tehisaruga joonistatud pilti, millest jäi mulje, et Trump laseb blasfeemilisel viisil kujutada ennast Kristusena, leidis Vance, et tegemist oli naljaga, aga kuna paljud inimesed sellist huumorit ei mõistnud, võttis president oma postituse maha.

Kas tulekul on uus paavstide Avignoni vangipõlv?

Väidetavalt olevat keegi Ameerika Ühendriikide ametnik ähvardanud hiljaaegu ühel kohtumisel paavsti «Avignoni vangipõlvega». See viitab keskaegse paavstluse nõrkuse perioodile 14. sajandil, mil Rooma paavstid sattusid Prantsuse monarhia mõju alla ning resideerisid aastatel 1309–1376 Rooma asemel Avignonis, kus Prantsuse kuningatel oli neid lihtsam kontrollida.

Kas tõesti kavatseb supervõim USA järgmisena Vatikani riigipea ette võtta? Nii USA kui Vatikani esindajad on taolise ähvarduse esitamist siiski eitanud.

Paavst Leo XIV toetuseks on sõna võtnud erinevad USA ja muu maailma kirikutegelased. Näiteks teatas USA katoliku piiskoppide konverentsi esimees Paul S. Coakley, et paavst ei ole Trumpi rivaal ega üldsegi poliitik: «Ta on Kristuse asemik, kes kuulutab evangeeliumi tõde ja kannab hoolt hingede eest.»

Vatikani usudoktriini dikasteeriumi endise prefekti kardinal Gerhard Mülleri sõnul pole kellelgi õigust paavsti kritiseerida, kui ta tunnistab ustavalt rahu evangeeliumi. «Keegi ei saa Pühalt Isalt oodata midagi muud kui tema pühendumust rahvaste maise rahu tagamisele,» ütles kardinal Müller.

Trumpi ründavaid avaldusi on kritiseerinud ka Chicago kardinal Blase Cupich ja Newarki kardinal Joseph Tobin, samuti Winona-Rochesteri piiskop Robert Barron ja Arlingtoni piiskop Michael Burbidge.

Konservatiivsete katoliiklaste suhtumine Trumpi on muutumas

BBC teatel on presidendi ründavad sõnavõtud esimese ameeriklasest paavsti aadressil ja tehisaruga joonistatud blasfeemiline pilt muutmas katoliiklastest konservatiivide suhtumist Trumpi.

«Ma palvetan, et see kõik selgitaks inimestele, et me ei vaata riikliku juhi poole, me ei vaata nende poole, kellel on kõige rohkem raha või kõige rohkem relvi. Me vaatame Kristuse poole,» vahendatakse konservatiivse piiskop Joseph Stricklandi sõnu. Alles 2024. aastal pidas Strickland peaettekande konservatiivse liikumise CPAC konverentsi, kus aukülaliseks oli Donald Trump.

«Kahjuks tundub, et Trump ei suuda põhimõtteliselt oma sõnavõtte pehmemaks muuta, oma liialdusi tunnistada või nende käest vabandust paluda, keda ta on solvanud. Surve all muutub ta veelgi võitluslikumaks, veelgi altimaks kõigiga vastamisi astuma. Ma kardan, et tema viimastes võitlustes ilmnenud ülbus toob kaasa traagilisi tagajärgi, tühistades kõik selle hea, mida tema presidendiaeg oleks võinud saavutada,» leiab konservatiivne katoliiklik kommentaator Phil Lawler.

Nelikümmend aastat on Soome evangeelset-luterlikku kirikut lõhestanud naiste ordineerimine. Erimeelsusi ei saa lahendada apelleerides võrdõiguslikkusele või naiste võimekusele, sest küsimus puudutab ameti olemust, loomiskorda ja Kristuse koguduse olemust.

Tänavu, aastal 2026, möödub nelikümmend aastat sellest, kui kirikukogu avas vaimuliku ameti naistele. Paljud arvasid toona, et arutelu selle üle vaibub peagi. Vastuseis hääbub mõne aastaga vaidlused jäävad ajalukku. Nii ei ole siiski läinud.

Miks selle üle ikka veel vaieldakse ajal, mis rõhutab võrdsust, indiviidi vabadust ja ametialast pädevust? Vastus ei peitu selles, et naisi peetaks vähem väärtuslikeks või selle töö jaoks võimetuteks. Käesolevas kirjutises vaatlen selle küsimuse piibellikke aluseid: mis on preestriamet [soome k pappi – vaimulik, preester – tlk], millel see rajaneb ning miks ei saa seda lahutada loomiskorrast, ilma et mureneks kogu piibellik terviknägemus.

Lähtumine loomisloost

Piibellik arusaam mehe ja naise vahelisest suhtest lähtub loomisest. Loomisloos luuakse kõigepealt mees ning naine luuakse mehest tema abiliseks ja kaaslaseks. See kord ei ole juhus, vaid ilmutuse oluline osa. Loomislugu on kristliku inimesekäsituse ning koguduse korralduse alus.

Paradiis on Piiblis püha paik. Varases kirikus mõisteti Eedenit kui Jumala templit maa peal. Jumal «kõnnib» paradiisis inimeste seas samal viisil nagu Ta hiljem elab kogudusetelgis ja templis. Inimese elu paradiisis on lakkamatu jumalateenistus.

Selles pühas paigas seatakse Aadam ametisse, mis oma olemuselt on preesterlik. Enne Eeva loomist kästakse tal aeda «harida ja hoida» (1Ms 2:15). Heebrea verbid abad (teenida) ja shamar (hoida, valvata) esinevad hiljem just seoses leviitliku templiteenistusega (4Ms 3:7–8).

Seega ei ole Aadam esmajoones aednik või põllumees, vaid paradiisi preester, kelle ülesanne on teenida Jumalat ning kaitsta pühadust. See käsk puudutab nimelt Aadama ülesannet pühas paigas – mitte üldist ülesannet valitseda loodu üle, mis antakse inimesele Piibli esimeses peatükis.

Aadama preesterlik vastutus saab nähtavaks ka tema suhtes Jumala sõnasse. Käsk mitte süüa hea ja kurja tundmise puust antakse ainult temale. Aadam võtab Jumala sõna vastu ning on vastutav selle hoidmise ja edasiandmise eest. Kui käsku rikutakse, nõuab Jumal aru just Aadamalt.

Ka nimede andmine kuulub preesterliku ameti juurde. Aadam annab nimed loomadele ning nimetab oma naise Eevaks. Piiblis on see võimu ja vastutuse märks. Ta annab nime sellele, mis on usaldatud tema hoole alla.

Loomiskord ja esindamine

Kui loomislugu taolisel viisil lugeda, on ilmne, et Jumal rajab oma suhte inimkonda esindajate vahendusel. See jätkub järjekindlalt läbi kogu Piibli: Aadam, Iisrael, preesterkond ja viimaks Kristus.

Loomislugu õpetab, et nii mees kui naine on mõlemad Jumala kujud ning seega võrdväärselt väärtuslikud. Siiski pole nad omavahel vahetatavad. Loomine sisaldab endas teatud korda ja esindamist. Naine luuakse mehest ning mehele abiks, kaaslaseks ja täiendajaks. Selline kord ei ole patu tagajärg, vaid kuulub loomise heasse tegelikkusesse.

Käsk mitte süüa hea ja kurja tundmise puust antakse ainult Aadamale. Tema võtab Jumala sõna vastu ning vastutab selle säilitamise ja edasiandmise eest. Kui käsku rikutakse, nõuab Jumal aru just Aadamalt.

Pattulangemine rikub Jumala algse loomiskorra ja eesmärgi. Isandaks olemine moondub valitsemiseks ja allutamiseks, kaitsmine võimu kuritarvitamiseks ning osadus võitluseks. Algupäraselt hea pöördub iseenda vastu.

Kui alamaks olemine oleks ainult patu tagajärg, eemaldaks selle Kristuse lunastustöö. Uus Testament ei tühista aga loomiskorda, vaid puhastab selle. Mehe kutsumus ei ole allutada, vaid ennastohverdavalt armastada; naise kutsumus ei ole mitte võistelda oma positsiooni pärast, vaid elada kuulekuses.

Uue lepingu koguduse kord

Uus Testament nimetab Kristuse kogudust Jumala templiks (Ef 2:20–22). Taolisel definitsioonil on oluline tähendus koguduse korra jaoks. Templis ei tegutseta omatahtsi, vaid seal teenitakse Jumalat viisil, mille Tema on ilmutanud. Sellepärast rajab Uus Testament koguduse korra loomisele. Mõte on selles, et kristlik kogudus taastab selle algse jumalateenistuse korra, mis oli kehtis paradiisis enne pattulangemist.

Sellepärast viitab Paulus (1Tm 2) otseselt loomiskorrale: «Sest Aadam loodi enne, seejärel Eeva». See ei ole kõrvalmärkus, vaid otsene alus õpetamise korraldamisele koguduses. Pauluse jaoks lähtub õpetusameti struktuur loomisest ning just sellepärast kuulub vastutus õpetamise eest koguduses mehele.

Paulus ei raja oma õpetust kohalikele oludele ega antiikkultuurile. Ta tugineb loomisele, Kristuse ja koguduse olemusele. Pauluse mõtlemine tugineb korduvalt alglugude esindamisstruktuurile, milles Aadam toimib Jumala ees kogu inimkonna esindajana pühas paigas. See ilmneb näiteks Rooma kirja viienda peatüki Kristuse-Aadama-tüpoloogias: esimesena loodu kannab Jumala ees vastutust esindajana ning Kristus võtab sarnaselt Aadamale enda kanda kogu inimkonna saatuse.

Naise pea on mees, kelle kohustused on rasked

Kirjas efeslastele Paulus võtab selle korra kokku: «Mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea.» Sama nn kefalē-struktuur esineb ka Esimeses kirjas korintlastele: «Kristus on iga mehe pea, aga mees on naise pea, ja Jumal on Kristuse pea.» Kefalē (pea) ei viita meelevaldsele võimutsemisele, vaid esindamispositsioonile, kus üks toimib terviku nimel selle lähtepunkti ja vastutajana.

Kristuse positsioon koguduse peana ei tähenda allutamist ega omavoli, vaid ennastandvat armastust. Samamoodi ei tähenda mehe roll peana piiramatut võimukasutust, vaid kohustust oma perekonna eest vastutada. Paulus ei kutsu mehi mitte naisi allutama, vaid ohverdama iseennast Kristuse eeskuju järgi.

Paulus osutab samas, et kord ei tähenda ebavõrdsust. Kristus allub Isale, aga ei ole sellepärast vähem Jumal. Kui kefalē tähendaks hierarhilist üleolekut, moonduks kogu kolmainuõpetus.

Paulusele tähendab pea positsiooni, millest lähtuvad elu, kord ja vastutus. Seda kirjeldab ta, rääkides Kristusest kui koguduse peast. Kirjas koloslastele nimetatakse Kristust nii peaks kui alguseks ja esmasündinuks (Kl 1:18). Kristus on pea sellepärast, et kogudus sünnib Temast, elab Temast ning püsib koos Temas.

Sama mõtteviis ilmneb mehe ja naise suhte käsitlemisel. Esimeses kirjas korintlastele põhjendab Paulus korda päritoluga: naine on loodud mehest ning mehe jaoks (1Kr 11:8–9). Seega ei raja Paulus oma õpetust mitte võimule ega võimekusele, vaid sellele, kust saab alguse elu ja vastutus.

Pea kannab ihu saatust. Kristuse ennastohverdav armastus annab mõõdupuu. Peal on kanda rasked kohustused. Nendega ei kaasne privileege, vaid need kutsuvad üles ennast ohverdama. Seepärast on kefalē-struktuur olemuslikult preesterlik ja esindav, mitte niivõrd võimustruktuur.

Rääkimise keeld Korintoses

Esimese kirja korintlastele 14. peatükk käsitleb koguduse kogunemist ning selles valitsevat vaimulikku korda. Kui Paulus manitseb naisi kogudustes vaikima, ei keela ta mitte igasugust rääkimist, palvetamist või vaimulikku osadust, vaid piirab meestega õpetavat ja hindavat kõnet, mis on seotud vaimuliku autoriteediga. Kogu peatüki kontekst puudutab seda, kes õpetab, kes hindab ja kes kasutab koguduse koosolekul avalikku vaimulikku võimu. Teksti on tõlgendatud erinevatel viisidel, aga Paulus seostab selle korra «käsuga» ehk loomiskorraga, mitte kohalike oludega. Pealegi nimetab ta seda Issanda käsuks.

See koht ei vastandu 1. Korintlaste kirja 11. peatükiga, kus Paulus eeldab, et naised palvetavad ja prohveteerivad koguduses avalikult. Vaikimine 14. peatükis viitab sellele, et peamine vastutus õpetuse eest on koguduse ametil, mis on piiratud meestega. Naine aga saab koguduse koosolekul palvetada ja prohveteerida.

Nii asetub 1. Korintlaste kirja 14. peatükk samasse ritta Pauluse muu õpetusega: mees ja naine on samaväärsed, aga koguduse õpetus- ja karjaseamet rajaneb loomises seatud esindamiskorrale, mitte võimekusele või valitsevale kultuurile.

Amet ei ole ülesanne, vaid esindamine

Kefalē-struktuur puudutab kiriku ametit, sest amet on oma loomult esindav. Preester ei tegutse enda nimel, vaid Kristuse esindajana koguduse jaoks. Ta kuulutab sõna ning jagab sakramente Kristuse volitusel ja Kristuse asemel. Sellepärast on kogudus Pauluse jaoks Kristuse ihu, kes vajab pead. See kujund ei viita mitte võimu teostamisele, vaid elule ja suunale.

Õpetamis- ja karjaseameti piiramine meestega lähtub sellest esindamisülesandest, mitte meeste erilistest võimetest või väärtusest. See saab nähtavaks Piibli kujundites peigmehest ja pruudist: Kristus on peigmees ja kogudus pruut ning amet toimib selles suhtes sakramentaalselt, mitte pelgalt ülesandena. Ameti sooneutraalseks muutmisega muutub enam kui lihtsalt praktika. Sellega muutub kiriku enesemõistmine ning kogudus hakkab kujunema tavaliseks ilmalikuks organisatsiooniks perekonna ja ihu asemel.

Traditsioon ei ole juhus

Kiriku katkematu praktika on üheselt mõistetav: enne 20. sajandit ei ole naisi preestriametisse seatud. Seega pole tegemist pelgalt ühe ajastu eelarvamusega. Selline piiblitõlgendus on pikka aega olnud ühine kõigile kristlastele.

Naiste preesterlus on oluline põhimõtteline pööre. See nihutab kiriku loomisteoloogiliselt aluselt moodsale võrdõigusmõtlemise alusele. Sellepärast hakkab see kujundama kirikut oma aja näo järgi.

Kristlik kirik ei ela mitte mugandudes, vaid jäädes ustavaks sellele, mis talle on usaldatud. Sellepärast ei ole preesterluse puhul küsimus selles, mida meie tahame. Küsimus on selles, mida Issand on seadnud. Tema ise valis apostliteks 12 meest ning andis neile varases kirikus erilise meelevalla. Koguduse amet jätkab seda Jeesuse seatud korda ka tänapäeval.

Võrdõiguslikkuse küsimus või midagi muud?

Arutelu naiste preesterluse üle lähtub pea eranditult võrdõiguslikkusest. Arvatakse, et naistel peab olema õigus samadele ülesannetele nagu meestelgi, kuna nad on samamoodi võimekad ja sama väärtuslikud. Sellest aspektis paistab vastuseis naiste preesterlusele kahtlemata diskrimineerimise ning patriarhaalse võimukasutusena.

Taoline lähenemine on aga teoloogiliselt väär. Amet ei ole kristlikus kirikus tööülesannete nimekiri, mida jagatakse kõige pädevamatele kandidaatidele, ega ole see ka esmajoones inimese sisemise kutsumuse kogemus. Amet on Kristuse seatud kord, mis kuulub koguduse olemuse juurde. Sellepärast ei saa seda hinnata samade mõõdupuudega nagu ilmalikku tööd või halduspositsiooni.

Kui vaadelda vaimulikku ametit üksnes võrdõiguslikkuse aspektist, minnakse vastuollu Jeesuse endaga. Jeesus valis apostliteks üksnes mehi. Ta ei teinud seda mitte oma aja tavade pärast, vaid teoloogilistel põhjustel, et seada Jumala rahvale uued kaksteist esiisa. Seega oli apostlitel varases kirikus ainulaadne positsioon. Kui taolist meeste valimist pidada diskrimineerivaks, kaob sellega Jeesuse positsioon moraalse eeskuju ning Jumala Pojana. Siis mureneb kogu kristlik usk.

Moodsa aja mõtteviisi kohaselt tähendavad erinevad rollid ebavõrdsust. Piibli mõtteviis on risti vastupidine. Mees ja naine on Jumala kujudena võrdselt väärtuslikud. Aga võrdsus ei tähenda ülesannete ühtesulatamist. See võimaldab erinevaid kutsumusi, ilma et neid omavahel väärtuse järgi reastataks. Sugude erinevus ei riiva inimväärikust, vaid teenib osadust.

Arutelus ameti üle viidatakse sageli kirjas galaatlastele öeldule: «Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses» (Gl 3:28). Piiblikoht räägib päästest ning pärandi saamisest, mitte koguduse ametist või korrast. Paulus kuulutab siin evangeeliumi tuuma: kõik on Kristuses ühtviisi õigeks tehtud ning Jumala lapsed. See ei tühista loomisele rajatud erinevusi.

Seesama Paulus õpetab ka mehe esindusülesandest perekonnas ning välistab koguduses õpetus- ja karjaseameti andmise naistele. Vastuolu tekib üksnes siis, kui võrdsed õigused defineeritakse samasugususena. Paulus määratleb seda teisiti. Lunastus uuendab loomise, mitte ei kaota seda. Uus inimene ei ole sootu ning uus kogudus ei ole struktuuritu.

LISA

Levinumad väited naispreesterluse poolt – ning miks need pole piisavad

Naispreesterlust põhjendatakse enamasti võrdsete õigustega, mõnel puhul aga esitatakse selle toetuseks ka teoloogilisi ja Piiblil põhinevaid väiteid. Järgnevalt on nimetatud neist kõige tavalisemad.

Paulus oli vaid oma aja esindaja

Antiikmaailmas oli naispreesterlus üldiselt levinud. Vesta neitsid ning Kybele ja Isise preestrinnad osutavad, et naised usuline juhtroll ei olnud Pauluse maailmas võõras. Kui Paulus oleks järginud oma aja usulisi voolusid, oleks naiste preesterluse heakskiitmine olnud lihtne. Paulus teeb aga vastupidist: ta põhjendab koguduse korda loomisega mitte valitseva kultuuriga. Tema õpetus ei peegelda tema kaasaega, vaid vastandub sellele.

Üldine preesterlus tühistab ameti

Üldine preesterlus määratleb kristlase positsiooni Jumala ees. Amet määratleb selle, kuidas Kristus teenib kogudust Sõna ja sakramentide kaudu. Kumbki räägib erinevast asjast. Uus leping ei kõrvalda esindamist, vaid viib selle lõpule Kristuses ning Tema seatud ametis.

Junia oli apostel

Rm 16:7 ei nõua tõlgendust, et Junia oleks tegutsenud apostlina. Väljendit võib tõlkida ka nii, et ta oli apostlite seas tuntud ja hinnatud. Samuti pole täiesti selge, kas Junia on naise või mehe nimi. Isegi kui Juniat peetaks naiseks, ei seo tekst teda vastutusega õpetamise või koguduse juhtimise eest. Apostli amet kuulub kitsale ringile, kelle Kristuse eriliselt seadis.

Naised oli ülestõusmise esimesed tunnistajad

Piibel eristab tunnistamist ja ametit. Naised olid ülestõusmise esimesed tunnistajad ning iga kristlane on kutsutud ülestõusmisest tunnistama. Ometi anti apostli amet meestele. Naiste roll ülestõusmises rõhutab evangeeliumi usaldusväärsust, mitte ameti ümberdefineerimist.

Priscilla õpetas Apollost

Ap 18 kirjeldab eriolukorda, kus Priscilla ja Aquila juhendavad Apollost. Tegemist ei ole koguduse avaliku õpetamise ega ametiga. Piibel ei keela naistel olla mentoriks või kedagi vaimulikult juhendada, aga ta piiritleb vastutuse koguduses õpetamise eest meestega. Priscilla tegevus sobib sellesse tervikpilti.

Jeesus kohtles naisi radikaalselt uut moodi

Jeesuse suhtumine naistesse oli omal ajal erakordselt austav. See puudutas inimväärikust ja päästet. Siiski ei seadnud Jeesus naisi apostliteks. Väärtuse taastamine ning koguduse amet ei ole üks ja seesama. Jeesus kinnitas loomiskorda, mitte ei tühistanud seda.

Foibe oli diakon

Rm 16 nimetab Foibet diakonos’eks sõnaga, mis tähendab teenijat või abilist. Tekst ei kirjelda ametisse seadmist ega vastutust õpetamise eest. Isegi kui Foibe ülesanne oli ametlik diakoonia, ei puuduta see sõna ja sakramentide ametit. Uus Testament eristab teineteisest diakooniat ja karjaseametit.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

EELK kodulehel rubriigis «Teoloogilise arutelu strateegia» on üllitatud tekst, mis juhatab ühe 2026. aasta aruteluteema, nimelt teema «Soolisus ja seksuaalsus» juurde. Kõnealune tekst peaks andma eelseisvale teoloogilisele arutelule kammertooni. Vaatame, kuidas EELK ametliku tasandi arvates tuleks soolisuse ja seksuaalsuse teemadel kirikus arutleda.

Kirikus tuleb ühist teed alles otsida?

Tekst esitab väite, et kirik asub traditsiooniliste piibellike arusaamade ning kaasaegsete ühiskondlike ja teaduslike käsitluste pingeväljas. Märgitakse, et viimase sajandi jooksul on ühiskondlikud hoiakud ja teadmised nii soolisuse kui ka seksuaalsuse kohta märkimisväärselt muutunud. «Kirikul tuleb küsida, kuidas kõnelda soolisusest ja seksuaalsusest viisil, mis oleks ühtaegu teoloogiliselt vastutustundlik, piiblitekstide suhtes aus ning inimväärikust ja õiglust edendav,» leiab tekst.

Tekst manitseb vältima nii lihtsustavaid loosungeid kui vaikimist tundlikel teemadel. Nõutakse sisulist ja vastutustundlikku arutelu, «mis toetaks üksteise kuulamist ja ühise tee otsimist». Niisiis eeldatakse, et kirikul on seni puudunud soolisuse ja seksuaalsusega seotud küsimustes läbimõeldud õpetus ning ühist teed tuleks alles otsida. Aga mida siis arvata näiteks katekismuseõpetusest, mida leerikursuse käigus jagatakse?

Uusmarksismi ideoloogiline pitser

Tekstis opereeritakse läbivalt uusmarksismile ja sooideoloogiale omaste mõistetega nagu soolised stereotüübid, soorollid, sooline õiglus, sooline ebavõrdsus, soopõhine vägivald ja diskrimineerimine, võimusüsteemid jne. Mõisteid ei avata ega põhjendata. Ei Piiblis ega usutunnistuskirjades neid mõisteid ei esine.

See oleks ootuspärane, kui kõne all oleks näiteks võitlevate feministide veebileht Feministeerium.ee, ent kindlasti ei ootaks sellist lähenemist luterliku kiriku ametlikult kodulehelt ja eriti rubriigis «Teoloogilise arutelu strateegia».

Kuhu jäi Piibli autoriteet?

Teksti autor(id) ei käsitle Piiblit sõnaselgelt Jumala autoriteetse ja siduva ilmutusena – Konkordiavormeli sõnastuse kohaselt ainsa reegli ja juhtnöörina, «millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid» –, vaid liberaalteoloogiale omaselt pigemini ajaloolise ürikuna, mis kajastab «Vana-Iisraeli ja Kreeka-Rooma ühiskonnakorraldust selle hierarhilise struktuuriga», mistõttu tuleb näiteks samasooliste seksuaalsuhete küsida, «mida need oma algses ajaloolises ja kultuurilises kontekstis tähendasid».

Pattu ei olegi?!

Mis on tõeliselt rabav – kirikut teoloogilisele arutelule suunavas tekstis ei mainita patu mõistet. Selle asemel määrab teemapüstituse ära uusmarksistlik inimese- ja ühiskonnakäsitus, mis näeb probleemina tõrjumist, diskrimineerimist, ebavõrdsust ja (rõhuvaid) võimustruktuure.

Ei küsita, kuidas juhtida patust inimest meeleparandusele, vaid näiteks seda, kuidas «märgata ja arvestada sooliste stereotüüpide, võimusüsteemide ja ebavõrdsuse mõju inimeste enesehinnangule, vaimsele tervisele ja usule».

Kirik – tõeotsijate kogukond?

Kirik ehk Jumala kogudus ei ole teksti koostaja(te) jaoks «tõe sammas ja alustugi» (1Tm 3:15), vaid – jällegi liberaalsele teoloogiale omaselt – soovitavalt «paik, kus tõe otsimine käib koos armu, hoolimise ja inimväärikuse austamisega ning kus edendatakse õiglust, vastastikust lugupidamist ja vastutust nii naiste kui meeste, aga ka kõigi inimeste suhtes».

Sellist vaatenurka esitades surutakse tegelikult traditsioonilisi arusaamu omavatele kristlastele peale liberaalset kontseptsiooni kirikust.

Teoloogilise arutelu siht

Teoloogilise arutelu siht sõnastatakse küsimusena, millist «tunnistust tahab kirik anda Kristusest ja evangeeliumist soolisuse, soolise võrdsuse ja seksuaalsuse küsimustes praeguses Eesti ühiskonnas?» Kuna tekst ise opereerib peamiselt ideoloogiliste ja mitte teoloogiliste mõistetega, võib eeldada, et kiriku tunnistus «praeguses Eesti ühiskonnas» tuleks viia vastavusse ühiskondlike ootustega, sest, nagu tekstis öeldakse, ühiskonnas «oodatakse kirikult avalikku vastutust ja selget tunnistust inimväärikuse kaitsel» (sic!).

Kas EELK on kaotanud võime mõelda teoloogiliselt?

On tegelikult uskumatu, et EELK ametlik tasand näib olevat minetanud võime mõelda teoloogiliselt ja on välja tulnud puhtalt ideoloogilise tekstiga, pealegi teemal, mis on tänapäeva kristlaskonnas kõige lõhestavam üldse.

Kõnealune tekst ei kutsu tegelikult üles teoloogilisele arutelule, vaid ühiskonnas maad võtnud ideoloogiliste suundumuste importimisele kirikusse ning teoloogia allutamisele ideoloogiale.

EELK teoloogiliste arutelude suurejooneline programm on läinud algusest peale viltu, sest seda on kavandanud ja juhtinud liberaalsed kirikutegelased, kes ei mõtle eeskätt teoloogiliselt, vaid ideoloogiliselt ning kelle taotluseks on painutada kirikut ja Jumala Sõna vastavalt oma nägemusele ja soovidele.

Meie Kiriku toimetus soovib käesoleva jutustusega kõigile lugejatele õnnistatud ülestõusmispühi!

«Pärast neidsinaseid asju ilmus Jeesus jüngritele veel Tiberia järve ääres.

Aga Ta ilmus nõnda: Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks Tema jüngritest olid seal koos, Siimon Peetrus ütleb neile: «Ma lähen kalale.» Nad ütlevad talle: «Meie tuleme sinuga kaasa.» Nad väljusid ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi.

Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus.

Jeesus ütleb siis neile: «Lapsed, ega teil ei ole midagi leivakõrvaseks?» Nad vastasid Talle: «Ei ole!» Tema aga ütles neile: «Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate.» Nad heitsidki, ja ei jaksanud enam tõmmata seda kalade hulga tõttu.

Nüüd ütleb jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: «See on Issand!» Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Aga teised jüngrid tulid venega – nad ei olnud ju kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart – ja lohistasid noota kaladega.

Kui nad nüüd tulid mäele, silmasid nad valmis lõket ja kala selle peal ja leiba. Jeesus ütleb neile: «Tooge neist kaladest, mida te praegu püüdsite.» Siimon Peetrus läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm. Ja noot ei kärisenud katki, kuigi neid oli nii palju.

Jeesus ütleb neile: «Tulge ja einestage!» Ükski jüngritest ei julgenud Temalt uurida: «Kes Sina oled?», sest nad teadsid, et Ta on Issand. Jeesus tuleb ja võtab leiva ja annab neile, ja samuti kala.

See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist ülestõusmist.»

Johannese 21:1–14.

Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi Laulud. Tõlkinud Toomas Paul ja Uku Masing. Tallinn: Olion, 1990.

Siimon Joona täna
mulle vastus anna:
Armastad sa mind?
Kas sul meelde jäänud
kuis ma surma läinud,
mis ma sulle teind?
Minule käi järele
mööda armastuse okkaid,
hoia minu lambaid!
KLPR 242:1

«Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud [ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.» Mt 11:28

Ma olen juba alguses öelnud, et nende sõnadega kutsutakse meid söömaajale, risti juurde ja puhkama. Söömaajale kutsutakse meid suurel neljapäeval, risti juurde suurel reedel, puhkama aga vaiksel laupäeval. See hingamispäev on hingamispäevade hingamispäev. Mida tahes maailma algusest peale on kõneldud hingamispäeva pidamisest, seda on kõneldud puhkamisest. Peale kõige loomist puhkas Issand seitsmendal päeval. Psalmis loeme: «Seepärast rõõmustab mu süda ja ülistab mu keel ja mu ihu puhkab lootuses» (Ps 16:9); ja teisal: «Rahus ma heidan maha ja puhkan» (Ps 4:9); samas veel: «Sina üksi, Issand, oled lootuses mind tugevdanud» (Ps 4:9); teisal: «Sina ei jäta mu hinge surma kätte...» (Ps 16:10). Kuna see [hingamispäeva] puhkus sarnaneb loomisloole, öeldakse, et «Issand puhkas seitsmendal päeval ning õnnistas ja pühitses seda» (1Ms 2:2–3). Kuigi on tõsi, et Issand töötas asjade loomise kallal kuus päeva ja seitsmendal puhkas, avaldub tõde sügavamal moel just uueksloomisega seoses, sest Issand töötas kuus ajastut, aga seitsmendal puhkas. Kristus oli sündides vaene ja «nägi vaeva oma noorpõlvest saati» (Ps 88:16). Tema vaevad hakkasid aga iseäranis peale kuus päeva enne ristilöömist, mil ta tegi end avalikuks, kui ta tuli Betaaniasse ja kuulutas. Seitsmendal päeval kannatamise algusest asetati ta hauda ja ta puhkas. Tänasel päeval on Kristuse kõige õnnistatum hing viinud kõik pühade hinged endaga ühes igavese rõõmu karjamaale, et nad saaksid õndsas nägemises puhata. Meidki kutsutakse sellele hingamisele ja me peame selle üles leidma [siinses] elus. Kogu vaev on ju puhkamise nimel ja kogu liikumine igavese puhkamise pärast. On neli asja, mille kaudu inimene jõuab sellesse hingamisse: esimene on harjutamine, teine kibedas kahetsuses ägamine, kolmas kontemplatsiooni rahu, neljas igavese tasu saamine. Esimeses alustatakse puhkamist, teises edendatakse, kolmandas täiustatakse ja neljandas põlistatakse.

Niisiis, esiteks peame otsima puhkamist heade tegude harjutamise kaudu, mille kohta teises Moosese raamatus öeldakse: «Kuus päeva tee oma töid ja toimetusi, aga seitsmendal päeval pühitse Issanda, sinu Jumala, hingamispäeva» (2Ms 20:9). Kuus päeva tee oma töid, see tähendab kuue vooruse harjutamist, mille kohta öeldakse Psalmis: «Kes võib elada sinu tabernaaklis või kes puhata sinu pühal mäel? Kes läheb sisse veatult ja teeb õigust, kes räägib tõtt oma südames ja kelle keelel pole valskust ning kes ei tee ligimesele kurja. Õelat ei pea ta oma silmis millekski, austab aga neid, kes kardavad Issandat» (Ps 15:1–4). Siin nimetatakse kuut [viisi], milles hing peab end õiguse suhtes harjutama, nimelt vooruse, pühaduse, õiguse ja tõe kujul, mille kohta käivad sõnad: «Kes iganes veatuna sisse läheb ja teeb õigust, kes räägib tõtt oma südames...» See on mõeldud inimese sisemiseks puhastumiseks. Aga edasi peab inimene õiguse kaudu laienema oma ligimeseni, sest voorus sillutab teed tõe valgusele. Tõel aga on olemine ainult siis, kui inimene laiendab end ligimeseni, tahtmata teha oma ligimesele halba ega tema õnnetusest rõõmu tunda, mille kohta öeldakse: «Süütu kätelt [ja puhas südamelt]» (Ps 24:4), ehk teisisõnu, et inimene harjutab laitmatust ja suhtub nii ka oma ligimesesse, mille kohta öeldakse: «Ei tee oma ligimesele kurja ega laima oma ligimest» (Ps 15:3). Peale seda jääb üle vaid omada armastust, mille kohta öeldi: «Õelat ei pea ta oma silmis millekski, austab aga neid, kes kardavad Issandat». Kardab aga Issandat see, kes «ei tunne rõõmu ülekohtust», mis saab teisele osaks, vaid kes «rõõmustab tõest» (1Kr 13:6). Kuuendaks peab inimene endas harjutama täielikku halastust, et mitte üheski asjas ei oleks valskust, mille kohta öeldakse: «Kes vannub enesele kahjuks, kuid ei riku vannet, kes oma raha ei anna laenuks, et kasu saada, ega võta altkäemaksu süütu vastu. Kes nõnda teeb, see ei kõigu eal» (Ps 15:4–5). See psalm puudutas hingamist. Õpetussõnades öeldakse nende asjade kohta: «Kes mind kuulab, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata» (Õp 1:33). Kes aga ei taha Issandale kuuletuda, see ei leia rahu ka iseendas, seetõttu öeldakse psalmis: «Täna, kui te kuulete ta häält, ärge siis tehke kõvaks oma südant» (Ps 95:7). Edasi öeldakse: «Nad ei pääse minu hingamisse» (Hb 4:3,5,11), mis tähendab voorust, pühadust, õigust ja tõde, süütust ja ligimesearmastust, mille kaudu jõutakse puhkamiseni, kuhu Apostel meid kutsub, öeldes: «Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse» (Hb 4:11), see tähendab, vooruslike tegude kaudu, mistõttu ütleb Koguja: «Mida su käsi suudab korda saata, tee seda nüüdsama» (Kg 9:10). Ka psalm lausub nende vooruste teede kohta: «Sina annad mulle teada elu teeraja» (Ps 16:11). Iisraeli pojad ei pääsenud tõotatud maale, sest nad ei harjutanud end vooruste teedel. Niisiis on selge, mismoodi me vooruslike tegude harjutamise kaudu hingamiseni jõuame.

Aga kuna inimene vahel ka komistab või rajalt kaldub, on vajalik veel teine tee, nimelt puhkamise saavutamine kibedas kahetsuses ägamises. Sest kõik «meie õigus on nagu menstruatsiooni[vere]lapp» (Js 64:6). Vaevalt leidub kedagi, kellel poleks piisavalt põhjust oma pattude pärast silmavett valada, mistõttu ütleb ka psalm: «Kes annaks mulle küll tiivad nagu tuvil, et ma saaksin lennata ära puhkepaika?» (Ps 55:7). Tuvil on laulu asemel ägamine ja see sümboliseerib inimest, kes pingutab kahetsuses ägamisega, kellest prohvet Jesaja räägib: «Nagu pääsupoeg, nõnda ma hüüan, kudrutan otsekui tuvi» (Js 38:14). Tuvi, kes leidis õlipuuoksa, lendas tagasi Noa laeva, see tähendab, kotta, sest selles on puhkus. Selle kohta öeldakse Matteuse evangeeliumis: «Maailmas leiate te ahistuse, minus aga rahu» (Jh 16:33). Hing on tuvi, kes ei leia asu väljaspool Noa laeva, ja seepärast on öeldud sellele, kes peab klammerduma maiste tegevuste külge: «Kes annaks mulle küll tiivad nagu tuvil, et ma saaksin lennata ära puhkepaika?» (Ps 55:7). Kui sa tahad hingamiseni jõuda, peab sul olema kuus tiiba, mis on: häbi, hirm, valu, nutt, karmus, tulihingelisus. Häbi peab olema pattude meenutamises, hirm tulevase kohtupäeva üle mõtisklemises, valu kaotatu hoomamises, nutt pääste anumises, karmus enda vaevamises, ja tulihingelisus igatsevas püüdlemises, millele siis järgneb uni ja puhkus. Seega ma ütlen, et esimene tiib, mis peab tulema, on häbi pattude meenutamisest, et inimene tunneks piinlikkust oma pattude pärast. Mõned küll ei häbene, kelle kohta ütleb Jeremia: «Sul on hooranaise laup, aga sa ei häbene» (Jr 3:3). Nende vastu lausutakse: «Ma olen segaduses ja ei punasta, sest ma kannan oma noorpõlve teotust» (Jr 31:19). Teine tiib on hirm, mis valdab, kui mõeldakse saabuvale kohtupäevale, mil kõige üle peab aru andma, samuti sellele, mis on kirjutatud: [«Kõik me astume Kristuse kohtujärje ette» (Rm 14:10)], «kui juba õige pääseb vaevu» (1Pt 4:18), ja Iiob lausub: «Ma tundsin hirmu kõigi oma tegude pärast, teades, et sa ei halasta õelatele...» (Ii 9:28). Kolmas tiib on valu tundmine sooritatud kahju pärast, kui inimene mõistab, et ta on pillanud oma aega ja Püha Vaimu armu ning et ta on Jumalat solvanud. Kas ta ei peaks siis tundma suurt valu? Sel põhjusel öeldakse: «Väänle ja vaevle, Siioni tütar» (Mi 4:10). Neljas tiib on see, kui palves hüütakse ja anutakse parandava abi järele. Psalm ütleb: «Ma oigan oma südame ägamise pärast» (Ps 38:9), ja teisal: «Issand, ma kisendan päeval...» (Ps 88:2). Siin peab inimene endale vastu rinda lööma. Viies tiib on karmus enda vaevamises. Psalm ütleb: «Ma olen valmis vastu võtma hoope...» (Ps 38:18). Kuues tiib on tulihingeline püüdlemine saavutada Püha Vaimu and. Püha Vaim ilmus tuvi kujul ja Püha Vaim on tuli. Kui kellelgi on need kuus tiiba, varjab Püha Vaim teda pattude leegi eest, et ta saab öelda: «Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus» (Ül 2:3). Kui inimene põgeneb pattude kuumuse eest ja tuleb Jumala juurde, siis ta puhkab, kui kuuleb: «Sinu patud on sulle andeks antud» (Mt 9:2). See on teine viis jõuda hingamiseni. Ärge niisiis põgenege hingamise leidmise teelt. Mõnikord läheb inimene «rasket teerada» (Ps 16:4), et leida hea puhkease. Puhkease on aga südametunnistus. Mõned küll lesivad heal asemel, kuid ometi tundub neile, nagu lamaksid nad ilmalike asjade pärast muretsemise ja ärevuse tõttu okastel.

Kolmas viis hingamiseni jõuda on pühendunud kontemplatsiooni rahu kaudu. Selle kohta öeldakse viiendas Moosese raamatus: «Benjamin, Issanda lemmik, elab julgesti otsekui pruudikambris, ta viibib seal päeva otsa ja puhkab tema õlgade vahel» (5Ms 33:12). Benjamin, parema käe poeg, kelle sünnitusel Raahel suri, sümboliseerib seda, kes on kontemplatsiooni kaudu vaimses ekstaasis. Ta elab lootusrikkalt ja puhkab tänu tarkuse kontemplatsioonile. Teda peame jäljendama, kontempleerides igavese tarkuse üle, et meiegi võiksime leida hingamise. Seepärast võrdleb tark Jeesus Siiraki raamatus tarkust hõbedaga, sest seda on lähedal leida, öeldes: «Vaata oma silmaga, et ma olen pisut vaeva näinud ja leidnud endale [palju] hingamist» (Srk 51:35 Vlg). Jaakobi kohta öeldakse, et «Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, kuna ta teda armastas» (1Ms 29:20). Seepärast öeldakse Ülemlaulus: «Kui mees annaks armastuse eest kogu oma koja vara, siis ta peaks seda justkui eimillekski» (Ül 8:7). Seega peab inimene seitse aastat vaeva nägema, et hingamiseni jõuda. Need aastad on seitse kontemplatsiooni astet, mida õnnis Bernard ühel, Saint-Victori Richard teisel, ja teised pühad ühel või teisel moel on väljendanud. Kuid üks ilmikvend, kellele kolmekümne aasta jooksul oli antud vaimse ekstaasi armu ja kes oli ülimalt laitmatu ja karske ning kolmas vend peale õndsat Franciscust, ütles nii, et pühendunud kontemplatsiooni seitse astet on järgmised: tuli, võidmine, ekstaas, kontemplatsioon, maitsmine, lohutus, hingamine, ning kaheksandana kirkus. Ma saan sellest nii aru, et kontemplatiivne hing, püüdes jõuda hingamiseni, peaks läbima need teed: esiteks peaks ta põlema ja läbima «leegitseva ja pöörleva mõõga» (1Ms 3:24), ja [tegema] seda palavaima ihaga Jumala armastuse järele ning ennast unustades. Selle mõõgaga eraldab ta end maisest. See on kõigi teiste leviv printsiip ja on kõige tugevam. Teine aste on see, kui talle saab osaks Püha Vaimu sissevoolamine ja see on võidmine ning see võidmine on siis, kui tuline hing tunneb endasse voolavat Püha Vaimu lohutust. Kolmas aste on see, kui inimene tunneb end Püha Vaimu võidmisest üdini täidetud olevat. Seejärel eemaldutakse, mida kutsutakse ekstaasiks, mis on eemaldumine meelelisest ja kõigest sellest, mis on väljaspool iseend ning iseenda sees on teisenenud. Neljas aste on see, kui hing, kes on sedaviisi eemaldunud, on tagasi pöördunud iseendasse ja on meelepiltidest eemaldununa saanud võimeliseks igavest valgust kaema. Viies aste on see, et kui ta on kaenud igavest valgust, siis ta saab maitsta lohutust. Selle kohta öeldakse teises Moosese raamatus: «Need vaatasid Issandat, Iisraeli Jumalat, ja sõid» (2Ms 24:11) ning said kosutust. Kuues aste on embamine. Nähes, et «temaga on hea olla» (Õp 31:18), püüab ta teda hoida ja emmata, öeldes: «Tema vili on mu suulaele magus» (Ül 2:3), «Ma hoidsin teda kinni ega lasknud lahti» (Ül 3:4). Ja siis ta saab ütelda: «Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi embab mind» (Ül 2:6). «Kuningas on mind viinud oma veinikotta ja armastus valitseb minus. Kosutage mind õitega, turgutage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige» (Ül 2:4–5). Siis talle anti asu ja ta uinus. Millele järgneb: «Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede nimel, et te ei ärataks ega ärgitaks armastust, enne kui see ise tahab» (Ül 2:7). Madalamaid hingevõimeid nimetatakse gasellideks, mida valitsetakse igavese valguse poolt kõrgemate hingevõimete kaudu. Gasellidel on terav nägemine, ent hirved hüppavad kõrgele ja nad on väledad loomad, mis kujutab seda, et hing peaks innukalt mõtisklema taevase Peiu üle, teda igatsema ja teda teravdatud pilguga vaatama. Kuid teie, lihtsad, ärge heitke meelt, kui te seda kuulete, sest lihtsail ei saa neid asju olla, ent teil saab neid olema hiljem. Meil pole vaja öelda midagi muud, kui seda, et kui hingel on need kuus, siis ta on valmis nägema kirkust. See ongi hingamine, mida me peame otsima. Igavene tarkus ütleb: «Kõiges olen ma otsinud hingamist ja jään elama Issanda pärisossa» (Srk 24:12). Kui sa tahad olla Issanda tarkuse tabernaakel, siis püüa sel viisil end ette valmistada. Kui inimene ka ei taha sellele täiusele jõuda, on ikkagi suur asi, et kristlikus [käsu]seaduses selliseid inimesi on olemas. Kõigile teistele peale kristlaste ei ole see arm kättesaadav. Seega kolmandaks jõutakse hingamiseni pühendunud kontemplatsiooni innuga.

Neljandaks jõutakse hingamiseni igavese tasu kaudu ja see hingamine algab siis, kui hing kehast lahkub. Seepärast öeldakse Ilmutuseraamatus: «Ma kuulsin häält taevast ütlevat: Kirjuta: Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas» (Ilm 14:13). See hingamine läheb täide ülestõusmises. Sest hing igatseb keha järele ja hinge ei kanta täielikult taevasse enne, kui see on kehaga ühendatud. Araabia filosoofid kahtlesid, kas hing on ikka keha tõeline täiuslikkus, kuid on tõsi, et hing ja keha on üks kuju [species] ning hing on kehale omane vorm ja oma olemuselt kaldub [hing] keha poole nagu omane teokstehtus omase mateeria suhtes, sest hing on kehale omane teokstehtus. Seetõttu on vajalik, et igas kehas oleks hing selle õige vormina, mis kaldub keha poole ja on individuaalne vastavalt keha individuatsioonile. Nõnda on hinge õnnistatud täiusliku õndsusega vaid seoses kehaga. Ja see leiab aset üldises ülestõusmises. Jeremija ütleb selle õndsuse kohta: «Mu rahvas asub rahu ilus» (Js 32:18), sest rahu ja ilu saab seal olema nii palju, et seal pole midagi, mis poleks nägus; «usalduse tabernaaklites», sest keegi ei hälbi seal [teelt]; «külluslikus hingamises» sest see saab olema niivõrd tulvil naudingut, mis läheb täide ülestõusmises. See on õndsus. Seetõttu on Püha Vaim nii korraldanud, et hingamispäeva järgi tähistatakse alati Issanda päeva. Juudid aga keskenduvad loomistegudele, mitte uueksloomisele, ja kuna laupäev või sabatipäev oli seitsmes päev loomise päevast alates, peavad nad sabatipäeva pühaks. Palugem Issandat, et ta juhiks meid sellesse hingamisse. Aamen.

[Jutlus on peetus 1267. aasta 16. aprillil Pariisis]

Tõlge: Sven-Olav Paavel

Püha Bonaventura. Kolmesest teest. Tallinn, Maarjamaa, 2025, lk 51–61; 82–87.

«Ja umbes keskpäeva paiku tuli pimedus üle terve maa kuni kella kolmeni peale lõunat, sest päike pimenes. Aga templi vahevaip kärises keskelt lõhki.» Lk 23:44j

Kolm esimest evangeeliumi mainivad, et Jeesuse surres kärises Jeruusalemma templis keskelt lõhki vahevaip või eesriie, mis varjas pühakoja kõige pühamat paika. Sellesse ruumi tohtis minna vaid ülempreester üks kord aastas, lepituspäeval. Seal piserdas ta patuohvri verd iseenda ja rahva pattude lepitamiseks. Selleks toiminguks pidi ülempreester olema rituaalselt täiesti puhas ning vältima juhuslikku roojastumist.

Kirjas heebrealastele, milles viidatakse templile eelnenud kogudusetelgile, on öeldud: «Ent teise vahevaiba taga oli telk, mida nimetatakse «kõige pühamaks paigaks», kus oli kuldne suitsutusaltar ja lepingulaegas, mis oli üleni kullaga kaetud. Selles olid kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud, ja lepingulauad; selle kohal aga kirkuse keerubid lepingukaant varjamas» (Hb 9:3–4). Vahevaip varjas niisiis Jumala ja Iisraeli vahelise lepingu ja lepituse sümboleid.

Tänapäeva inimesele tundub vahevaiba lõhkikärisemine kõrvalise, tähtsusetu seigana. Ka evangelistid ei peatu sellel pikemalt. Kui aga süveneda templiteenistuse olemusse, siis pole raske mõista juhtunu täielikku sümboolset tähendust. Matteus ja Markus ütlevad, et templi vahevaip kärises «ülalt alla kaheks», Luukase järgi see «kärises keskelt lõhki». «Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks,» kirjutab Matteus. «Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks,» jutustab Markus. Väljend ülalt alla näitab, et tegemist oli jumaliku sekkumisega. Jumal ise rebis maha eesriide kõige pühama paiga eest, et anda kõigile teada: nüüdsest peale on vana lepingu kultus kõrvale heidetud ning Kristuse igavese ohvri kaudu on avatud lunastuse väravad osadusse püha Jumalaga.

Umbes tuhat aastat oli Iisraeli kogudusel olnud tempel, kus toodi vastavalt Moosese Seaduse eeskirjadele lepitus- ja tänuohvreid Jumalale. Ohvri abil lepitati patune inimene püha Jumalaga. Üks usupuhastajatest, Philippe Melanchthon, selgitab ohverdamise tähendust oma kirjatöös «Augsburgi usutunnistuse apoloogia»: «Ohvreid on kahte liiki, mitte rohkem. Üks on lepitusohver, s.o hüvitav toiming süü või karistuse eest, et lepitada Jumalat või leevendada Jumala viha või teenida ära pattude andeksandmine. Teine liik on tänuohver … mida sooritavad Jumalaga lepitatud, et Jumalat tänada ja talle andekssaadud pattude ja muude saadud hüvede eest tänu avaldada» (XXIV).

Kristlased on algusest peale mõistnud Jeesuse ristisurma ohvrina meie pattude eest. Kuid Jeesus ei olnud üksnes ohver, vaid ühtlasi ka ohverdaja ehk ülempreester. Osundagem taas Kirja heebrealastele: «Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse» (Hb 9:11–12).

Nagu näeme, kannab see näiliselt kõrvaline märkus templi vahevaiba kohta tohutu kaaluga usutõde. Meie pääste ja osadus Jumalaga ei sõltu enam sikkude ja vasikate verest, mis vana lepingu eeskirjade kohaselt patuste eest lepituseks ära valati, vaid ainult Kristusest. «…on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära,» ütleb Heebrea kirja autor (10:4). Selle asemel on meid kõiki lunastatud «Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega,» nagu ütleb Peetrus (1Pt 1:19).

Kuid Kristuse ohver Kolgatal ei lepita üksnes järeltulevaid põlvi, vaid toimib ka ettehaaravalt, vana lepingu kultuse kaudu. «Tegelikult on maailmas olnud ainult üks lepitusohver, see on Kristuse surm,» selgitab «Augsburgi usutunnistuse apoloogia» (XXIV).

Jeruusalemma tempel hävis Rooma-vastase ülestõusu käigus aastal 70, umbes nelikümmend aastat pärast Kristuse ristilöömist. Kui Jeesusele näidati vaimustusega selle toreda sakraalse rajatise hooneid, kostis Ta: «Eks te näe seda kõike? Tõesti, ma ütlen teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!» (Mt 24:2). Kui Rooma kindral ja hilisem keiser Titus vallutas linna, tõmbasid tema sõdurid vahevaiba maha, et mässida sellesse templist röövitud kuldnõusid.

Sellest peale ei ole juutidel enam templit olnud. Kuid templi otstarve – eesmärk, mille jaoks Jumal selle institutsiooni seadnud oli – lakkas olemast Jeesuse surmahetkel. Ajalugu kui täidesaatev jõud viis Jumala otsuse ellu omal ajal, kuid otsus jõustus otsekohe, kui Jeesus hinge heites ristil hüüdis: «See on lõpetatud!»

Jeesus Kristus on Jumala tahtel uus ja lõplik Tempel. Johannese evangeeliumis on talletatud Kristuse sõnad Jeruusalemma templi kohta: «Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!» (Jh 2:19) Kahtlemata riivas öeldu juute, kes olid oma pühakoja toredusest vaimustatud. Evangelist Johannes täpsustab: «Aga tema mõtles «templi» all oma ihu». Kristus rääkis oma ihu templist, ristikogudusest, mis on rajatud Suure Neljapäeva, Suure Reede ja ülestõusmispüha hommiku sündmustele. Selles templis ei ole enam vahevaipa, mis eraldaks patuseid kõige pühamast.

Ja nii kutsubki Heebrea kirja autor Jeesuse rahvast üles usukülluses Jumala ette tulema, sest me oleme Jeesuse vere läbi puhtaks pestud ja kurjast puhastatud: «Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu – ja et meil on suur preester Jumala koja üle, siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega!» (Hb 10:19–22).

Saksa protestantlik teoloog Ethelbert Stauffer (1902–1979) avab allikate põhjal Naatsareti Jeesuse vastu algatatud ketseriprotsessi kulgu. Kogu Iisraeli kõrgeim vaimulik kohus mõistis valeprohvet Jeesus Naatsaretlase Jumala nimel ühel häälel surma. Jumala Poeg Jeesus Kristus suri kui juutide poolt usutaganejaks kuulutatud ja kogudusest välja heidetud nõiduja, taganemisele õhutaja ja Iisraeli eksitaja (יֵשׁוּ כִּישֵּׁף וְהֵסִית וְהִדִּיחַ אֶת יִשְׂרָאֵל).

Lahtiütlemine Toorast

Jeesuse tegevuse kõrgperioodil, mis algab tervekstegemisega hingamispäeval pärast Ristija vangistamist, on see kõik hoopis teisiti. Nüüd kuulutab Jeesus uut Jumala-sõnumit, uut religiooni ja uut moraali, mis põhimõtteliselt ei ole enam seotud Tooraga, põhimõtteliselt katkestab sidemed Ristija traditsiooniga ja millel Kumrani inimeste toorarigorismiga ei ole üldse tegemist.

Selle vaimuajaloolise pöördega langeb põhjalikult ja ajaliselt kokku üks pragmaatiline pöördepunkt. Täpselt koos Johannese 5. peatükiga, s.t koos Jeesuse uue ja otsustava tegevuse algusega, see aga tähendab omakorda täpselt koos esimese toorakonfliktiga algab Jeesuse kohtulik jälitamine, mis viimaks lõpeb tema surmamõistmise ja hukkamisega. Jeesust on jälitatud kui Toora rikkujat ja ärataganemisjutlustajat. Kui tuntakse juudi ketseriseadusi, siis võib panna imeks täpset kooskõla vanajuutlike õiguslike allikate kohtueeskirjade ja Jeesuse kohtuliku jälitamise vahel, nagu seda evangeeliumides kirjeldatakse. Juudi õigusdokumentide kavakindla läbitöötamisega saadakse täiesti uus alus evangeeliumide ajalooliseks hindamiseks, ühtlasi aga ka usaldusväärne juhis Jeesuse ajaloo pragmaatiliseks rekonstrueerimiseks, mis nüüdsest peale paljastab surmaga lõppenud möödapääsmatu konflikti dramaatilise arengu. Alles nüüd mõistetakse üksikuid etappe ja meetmeid, kiirendavaid, teravdavaid ja viivitavaid momente selles juriidilises draamas, alles nüüd mõistetakse Jeesuse varajast teadlikkust oma surmast, Juudase hoiakut, ema, vendade, jüngrite, kaugemal seisvate poolehoidjate hirmu, aga samuti Suure Süneedrioni [juutide kõrgeim kohtuorgan – toim] raudset järjekindlust.

Ajaloolase jaoks, nagu kohtuniku jaokski, peab paika vana lause: adiatur et altera pars – kas vastaspoolt tuleb kuulda võtta. Aeg on käes Jeesuse kohtuliku jälitamise ja surmamõistmise ajalooliseks rekonstruktsiooniks, mis töötab välja nii Jeesuse hoiaku kui Kaifase loogika ja dünaamika tahtega leida viimne objektiivsus. Selle püüdluse määrav lähtekoht on toorakonflikti arvessevõtmine, millega algab Jeesuse tegevus pärast Ristija Johannese vangistamist – ja määravaks abiks tolle püüdluse juures on ketseriseaduste tundmine, mis määrasid kindlaks Jeesuse kohtuliku jälitamise kõik sammud.

Jeesuse hävitamine on Jeruusalemma Suure Süneedrioni asi, kes on kompetentne kõigi religiooniseaduslike raskete protsesside suhtes ja seisab tookord ülempreester Kaifase eesistumise all. Kumrani inimesed eitasid seda meest ja kogu tema kohtukoda kui ebaseaduslikku. Nad olid võimetud emigrandid ja neil ei olnud Jeesuse protsessiga mingit tegemist. Kuid võib olla kindel, et kui nad oleksid tookord olnud võimul, siis oleksid nad Jeesuse mõistnud niisama kiiresti ja niisama halastamatult surma, nagu seda Kaifas tegi.

Jeesus kui ärataganemisjutlustaja

31. aasta paasapühade-aeg tähistab Jeesuse tegevuse kulminatsioonipunkti Galileas (Jh 6:14). Oma vastaste suureks pettumuseks (vrd Jh 7:1.11; 11:56) ei ole Jeesus paasapühadeks ilmunud Jeruusalemma. Seepeale ilmub Galileasse sünedriaalkomissaride uus sats. Kasvav vastuagitatsioon muutub tuntavaks. Kostavad hädakuulutused jumalateotaja kohta (Jh 6:60 skleros = kescha on õigusteoloogiline terminus technicus paadunud apostaadi teotavate sõnade kohta).

Jeesus jääb esialgu lühikeseks ajaks Kapernauma ümbruskonda (Jh 6:59). Aprillis muutuvad nisuväljad kollaseks. Tol korral tekitavad jüngrid viljapeade kitkumisega hingamispäeval pahameelt (Mk 2:13jj). Jeesus peab neid hoiatama. Kuid ta keeldub ja teeb ennast sellega süüdlaseks eksitamises, oma argumentatsiooniga aga jumalateotamises nagu varem Jh 5:9jj. Samal hingamispäeval passivad Kapernauma sünagoogis Jeesust kaks «varitsevat tunnistajat», kes ootavad (asjatult), et ta ise rikuks sabatit, ning teevad katset teda kõrvaldada Heroodes Agrippa justiitsvõimude abil (Mk 3:1jj). See nurjub Heroodese heatahtliku tagasihoidlikkuse tõttu (vrd Mk 6:14jj; Lk 9:9). Kuid kohe pärast seda algab Jeesuse õigusliku olukorra üldine teravnemine.

Jeesus on ärataganemisjutlustaja ja rahvas jookseb ikka veel hulgaliselt tema juurde kokku Kapernaumast, kogu Galileast ja Palestiinast, isegi Jeruusalemmast (Mk 3:7.20). Kas Kapernaum kuulutatakse eksitatud linnaks? Seda saavad teha ainult Suure Süneedrioni ametlikud saadikud.

Vastavad eeskirjad kõlavad järgmiselt: «Eksitatud linn» või külakogukond on see, kus ärataganemisjutlustaja agitatsiooni tõttu on tekkinud suureulatuslik ärataganemisliikumine. Jeruusalemma Suur Süneedrion peab ametlike saadikute kaudu korraldama kohapeal põhjaliku uurimise, et teha ärataganemisliikumise ulatus kindlaks ning rangelt lahutama algataja, ärataganejad ja süütud.

Juba saabuvadki Kapernauma Jeruusalemma toorajuristid, et kohapeal uurida Jeesuse tegevust (Mk 3:22jj). Nende otsus kõlab: «Tema eksortsismid on tõsiasi. Aga tema ärataganemisjutlus on samuti tõsiasi. Järelikult on ta valeprohvet ja tema imeteod on deemonlikud imeteod.» Me teame juba, et seda otsust tunnistavad ja kinnitavad rabiinlikud originaaltekstid. Jeruusalemma mehed ei saa Jeesust Galileas ilma maaisanda abita vahistada ega kõrvaldada. Ilma Suure Süneedrioni otsuseta ei saa nad isegi surmaotsust tema üle langetada. Kuid nende otsus kätkeb äraneedmise või surmaotsuse võimalust.

Jeesus lehtmajadepühal

Nagu Jeesuse kõik sõnad, kutsuvad tema sõnad lehtmajadepühal esile kriisi ja eraldamise kuulajate hulgast (Jh 7:31jj.40jj). Suure Süneedrioni vangistamiskomando pöördub tagasi ilma Jeesuseta (Jh 7:46). Seepeale tahetakse teda in absentia (tagaselja) kuulutada «samaarlasena» ketseriks ning heita sellega juudi religiooniosadusest välja (Jh 8:48). Süüdistus on nüüd ilmselt suunatud peamiselt Jeesuse teofaanlike mina-sõnade vastu. Ettepanek ei läinud Nikodeemuse vastuseisu tõttu läbi, kes tuletas meelde protsessikorda (Jh 7:51). Kuid süüdistus «samaarlane» tungis rahva hulka ja sealgi muutuvad kriitilised hääled valjemaks. Ikka sagedamini on kuulda lauset: Jeesusel on kuri vaim (Jh 7:19; 8:48; vrd Jh 10:20). Kõik need süüdistused korduvad hiljem rabiinlikes originaaltekstides: Jeesus on maag, eksitaja, hull (vrd Mk 3:21), ketser, samaarlane, ebajumalateenija, polüteist (Šabbat 104b; 17a; Tertullianus, De Spectaculis 30).

Kuid konflikt teravneb veelgi pahemini. «Enne kui päev sündis, OLEN MINA,» ütleb Jumal Js 43:13 (ani hu) (eestikeelne tõlge on erinev – toim). Jh 8:58 aga kuulutab Jeesus: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, OLEN MINA (ani hu)». Siin taipavad juudid, mida Jeesus tahab ütelda, mida Jeesus tahab olla. Fanaatikud, kes käivad jumalateotaja kannul, haaravad kive, et teda kohapeal hävitada. «Jeesus aga peitis enda ära ja väljus pühakojast» (Jh 8:59).

Esimene ekskommunikatsioon

Neljas evangeelium kõneleb veel kord konfliktist hingamispäeval (Jh 9:1jj). Jeesus teeb hingamispäeval terveks sündinud pimeda. Kuid ta ei tee teda terveks käsuga nagu näiteks halvatu Bethesda tiigi ääres või kuivanud käega mehe Kapernaumas (Jh 5:8; Mk 3:5). Ta teeb ta terveks terapeutilise manipulatsiooniga (valmistab muda), mis hingamispäeval on keelatud, kui haige elu ei ole ohus (vt 2015. a eestikeelset tõlget «Sabat» 22,6). «See inimene ei ole Jumalast, sest et ta ei pea hingamispäeva» (Jh 9:16). Süneedrion korraldab pika istungi ja jõuab lõpuks üksmeelse otsuseni ekskommunikeerida igaüks, kes hoolimata hoiatusest tunnistab end vaimuliku kohtu ees olevat Jeesuse Kristuse poolt. Tervekstehtud pime kutsutakse välja ja teda hoiatatakse, kuid ta ei ütle ennast tervekstegijast lahti ja seepeale ta ekskommunikeeritakse (Jh 9:34). Ekskommunikatsioon tehakse ametlikult teatavaks, et hoida kõikuvat rahvast tervendava hirmutamisega massilise ärataganemise eest (Jh 9:35). Pimedana sündinu on saanud nägijaks, aga ta on kaotanud oma religioosse kodumaa ja ta peab siirduma uue usu võõrale maale. Ta teeb seda kartuse ja värinaga.

Süneedrioni ametlik surmaotsus

Jh 11:46jj järgi oli Laatsaruse ime Suure Süneedrioni erakorralise istungi ajendiks. Selles teates nimetab evangelist esmakordselt ametisoleva ülempreestri Kaifase nime. Tõenäoliselt võtsid sellest mälestusväärsest istungist osa ka Gamaliel I, Sadok Paastuja, Johanan ben Zakkai, Nikodeemus ja Arimaatia Joosep. Võib-olla võttis senatiistungist osa vabakuulajana ka «talmudireferent» Saulus Tarsosest. Arutati poliitilist olukorda, mis pärast viimaste nädalate hingetõmbeaega oli tekkinud rahvahulkade uue kokkuvoolamisega Jeesuse juurde (Jh 11:48; vrd Josephus, Antiquitates Iudaicae 18,5,2,118). Situatsioon oli tõepoolest küllaltki mõtlemapanev. Kaifase ja tema kirikuvalitsuse poliitiline põhimõte viimase neljateistkümne aasta jooksul oli avaliku rahu säilitamine. Seepärast tuli Jeesus kõrvaldada enne kui oli liiga hilja. Suur Süneedrion oli seni korduvalt viivitanud ja kohkus nüüdki veel tagasi (Jh 7:20.51; 11:47). Lõppsõna aga oli Kaifase öelda (Jh 11:49). Seda nõudis Jeruusalemma senati asjaajamiskord: president tegi kokkuvõtte (Sanhedrin 4,2; Tosefta Sanhedrin 3,8; 7,2jj jm). Senati vanal kalal oli juba õigusteoloogiline vormel käepärast, mis isegi kõige enam kõhklevaid kolleege (Gamaliel, Johanan, Nikodeemus, Joosep?) veensid selles, et radikaalne lahendus ei ole siin ainuüksi vajalik, vaid ka õiguslik. «Teil on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub» (Jh 11:50). See on juudi kohtuõiguse tunnustatud juhtprintsiip olukorrale vastavas sõnastuses. Lõpptulemus oli Suure Süneedrioni põhimõtteline surmaotsus Jeesusele. Tema tagaotsimise määrus tehti teatavaks ja see tuletas igale tooraustavale juudile meelde tema kohust anda süüdlane üles. «Kes tema peatuspaika tunneb, andku teada, et nad ta kinni võtaksid» (Jh 11:57).

Väga suure tõenäosusega kõneleb samast määrusest ka üks vararabiinlik traditsioonikatke Sanhedrin 43a: «On öeldud: Paasa valmistuspäeval poodi Ješu Hannosri [Jeesus Naatsaretlane – toim]. Nelikümmend päeva enne seda läks heerold välja ja hüüdis: Ta tuleb kividega surnuks visata, sest ta on nõidunud ja eksitanud rahvast ja viinud Iisraeli ärataganemisele. Igaüks, kes teab midagi tema õigustuseks, tulgu ja põhjendagu seda. Aga tema jaoks ei leidunud ühtki õigustust, ja nii riputati ta üles paasa valmistuspäeval – Ulla ütles: Kas sa arvad siis, et ta oli seda väärt, et tema jaoks püüti leida õigustust? Ta oli ju eksitaja, ja Kõikhalastaja on ütelnud: Sa ei pea halastama ega tema süüd varjama (5Ms 13:9). Kuid Ješu Hannosriga oli erilugu, sest ta seisis valitsusele lähedal.»

Me näeme, et ka siin tuntakse põhjuslikku seost imetegevuse ja surmaotsuse vahel, mida Jh 11:46j rõhutatakse. Talmud toob selle vanarabiinliku traditsioonikatke määrusest Jeesuse kohta juriidilise paradigmana ühe tooravaidluse raamides kohtuotsuse kiirendatud täideviimise üle (vrd Sanhedrin 11:3). Seetõttu ei tunta siin huvi endastmõistetava üleandmiskohustuse vastu (Jh 11:57), vaid otsuse täideviimise nädalatepikkuse edasilükkamise vastu sel erijuhul. «Valitsuse» (malkuth) all, millele Jeesus lähedal seisis, pole vist mõeldud ei Taaveti koda (Lk 2:4) ega rooma prokuraatori naist (Mt 27:19), vaid Jeesuse maaisandat ja seaduslikku kaitsjat, ikka veel äraarvamatut Heroodes Antipast (Lk 23:7j). Kui ümmargune ajaline teade (nelikümmend päeva enne paasat) peab ligikaudu paika, siis me leiame Sanhedrin 43a kaudu pidepunkti määruse dateerimiseks Jh 11:57: umbes 32. aasta veebruar.

Lõppvaatus

Pärast päikesetõusu toimus templimäel suure kohtukoja täiskogu ametlik istung. Jeesus seisis jälle Hannase saalis, sessamas, mille ta kolm aastat tagasi oli piitsaga tühjaks teinud, ja ülempreesterlik majaisand istus sees kohtuistmel, et tema üle kohtuotsus langetada. Sellest kujunes lühike ja formaalne istung, mille käigu me saame rekonstrueerida sünoptiliste märkmete (Mk 15:1; Mt 27:1; Lk 22:66; 23:1) ja juudi kohtukorralduse põhjal. Kaifas avas hääletuse ametliku vormeliga: «Langetagu härrased oma otsus» (Tanch Pekude 126a). Kohtuteenrid hüüdsid Suure Süneedrioni iga liiget nimepidi, alustades ametiealt noorimatest. Otsus oli iga kord ainult üks sõna, igakord seesama sõna: lammaweth, surma. Igal kohtuliikmel oli õigus tühistada oma senine otsus ning anda hääl õigeksmõistmise poolt. Keegi ei kasutanud seda õigust, sest Jeesus ise ei olnud protesti avaldanud. Viimasena hõigati presidendi nime. Lammaweth. Siis lasi Kaifas kaebealuse sisse tuua ning tegi kohtuotsuse teatavaks (vt Tosefta Sanhedrin 9,1jj; Sanhedrin 42a jm). Kogu Iisraeli kõrgeim vaimulik kohus mõistis valeprohvet Naatsareti Jeesuse surma Jumala nimel ühel häälel.

Katkendeid Ethelbert Staufferi teosest «Jeesus. Kuju ja ajalugu» (1957; eestikeelne tõlge: käsikiri sine anno, sine loco, käesoleva artikli jaoks toimetatud)