Ärkamisaja poliitilistes võitlustes kujunes Eestis kaks poliitilist voolu: üks – alalhoidlikum – „Postimehe“ väljaandja Johann Voldemar Jannseni perekonna ja kirikuõpetaja Jakob Hurda ümber,  teine, käremeelsem vool tekkis „Sakala“ väljaandja Carl Robert Jakobsoni ümber. Omavahelise võitluse tallermaaks sai kirik. Carl Robert Jakobson oli nimelt vastasseisus saksa kirikuõpetajatega ning tema tiiva võitlus eesti rahvusliku ärkamise eest sai võitluseks saksa kirikuõpetajate mõju vastu. Jakob Hurt pidas seda aga kiriku õõnestamiseks. Hurt ja tema mõttekaaslased toetusid luteri usule ja Balti kultuurile, et käia vähemalt osalt käsikäes baltisakslaste vabameelsemate vooludega.

Kristlaste jaoks on Jeesuse taastulek ja viimne kohtupäev päevaks, mis vabastab neid igavesest hukatusest. Kui päikeses ja kuus ja tähtedes on tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ning enamus su ümber on paanikas, võid sina tõsta oma pea üles ja vaadata, kuidas sinu lunastus läheneb.

Euroopa kristlastel on ülim aeg välja astuda valeliku ja ebamoraalse pagulaspoliitika õigustamise ja propageerimise vastu, eriti kui seda tehakse Piiblile viidates.

Sotside pealik pöördus appikarjega Kirikute Nõukogu poole.

Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Laula rõõmuga, kristlik kirik, sest vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Issand tuleb  meie juurde ka nüüd, sellel advendiajal. Ta tuleb igal pühapäeval, kui Tema ihu ja verd jagatakse. Ainuke vahe on selles, et Ta ei tule enam surema. Nüüd Ta tuleb meid õnnistama ja toitma eluleivaga.

Õpetus puhastustulest on marioloogia kõrval üks suuremaid komistuskive katoliiklaste ja protestantide suhetes. Mõte sellest, et päästetud inimene peaks veel pärast surma hüvitama oma pattude ajalikke karistusi mingis tules, mille põhjustatud kannatus on hullem ükskõik millisest maapealsest valust, tundub õõvastav. Kas siis Kristuse kannatus ja hüvitus ei olnud piisav?

Rikkad, kes ei näe hädalisi, ei saa põrgusse kaasa võtta oma raha, aga nad on sunnitud kaasa võtma oma mälu. Ja see tuletab neile igavesti meelde kasutamata jäetud võimalusi. Kahetsusega mõtlevad nad selle peale, et ei hoolinud Jumala sõnast ja keeldusid vastu võtmast Jeesuse rõõmusõnumit.

See, kellega viimsel päeval kohtume, ei ole ju mingi võõras hirmuvalitseja. Me tunneme teda ristimisest alates. Tema õpetused, manitsused ja hoiatused on meie igapäevased saatjad ja Ta ise on igal jumalateenistusel meie keskel ning täidab meid Püha Vaimu väega. Muidugi ei sunni Jumal kedagi väevõimuga valvama, kuid Ta teeb enda poolt kõik, et Tema abi kasutades suudaksime valmis olla Issanda päeva tulekuks.

Kui selle maailma ajaloo raamatu viimane lehekülg saab täis kirjutatud ja läbi sünnitusvalude lööb särama uus loodu, siis tuleb Issand ja annab igavese elukrooni neile, kes on võidelnud head usuvõitlust. See on meie lootus Jeesuses Kristuses.

Apostel Paulus mängib kristluse ajaloos niivõrd silmapaistvat rolli, et teda on nimetatud lausa teiseks kristluse rajajaks. Iseenesest ei ole see väide õige, sest tema kõrval leidus teisigi väga mõjukaid isikuid, nagu Peetrus või Johannes. Kuid Paulus on otsustavalt mõjutanud kristliku mõtlemise arengut ja kiriku levikut ning teeb seda tänapäevani oma kolmeteistkümne kirja kaudu, mis on võetud piiblikaanonisse. Tema kirjad hõlmavad umbes neljandiku Uuest Tes­tamendist, mistõttu on ta Luuka järel mahult teise hulga kirjanduse autor. Kui juurde arvata Apostlite tegude raamatu pikad osad, mis tegelevad Paulusega, siis on ta keskseks kujuks umbes kolmandikus Uues Testamendis.

Kui küsida, mis teeb katoliikluse kõrvalistele inimestele kummaliseks või isegi naeruväärseks, siis meenuvad kindlasti reliikviad ehk pühakusäilmed: ebausklik rahvas kummardab keskaegseid masstoodanguna valminud esemeid, mis väidetakse olevat seotud Jeesuse või teiste pühade inimestega.

© Meie Kirik