Praegust aega võime hinnata kui Jumala käe äralükkamist Euroopa kohalt. Ja kätt tõukab eemale Euroopa ise. Kui aga Kristus loob maailma uueks, leiab ta kindlasti usku maa pealt. Kust kohast, see on juba iseasi.

Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. (1Kr 15:19)

Nüüdseks juba ligi nädala eest aset leidnud suur tulekahju Pariisi Jumalaema kirikus, mida olen võinud mitmel korral ka ise seal viibides imetleda, tõi mulle meelde kaks lugu ajaloost.

Silmad juhivad meid otsima Jeesust valedest kohtadest – loodu ilust, meie emotsioonidest, mõtetest ja meditatsioonist, meie tööst ja vagadusest, oma õpingutest ja tarkusest. Aga Tema on hoopis ristimisvees, pühas armulauas ja sõnas, kus Ta tõotas meie jaoks leitav olla, meid selle läbi otsida ja kutsuda. Järgides oma silmi, jookseme segaduses ringi, nagu Maarja ja jüngrid. Traavime ühe haua juurest teise juurde, ühe religiooni juurest teise juurde, ühest kirikust teise, ühe pastori juurest teise juurde. Ja lõpuks ikka ütleme Maarja kombel: “Nad on võtnud mu Issanda ja ma ei tea, kuhu nad on Ta pannud.” Silmad juhivad meid mingi teise Jeesuse juurde, mitte selle juurde, kes rippus ristil meie pattude eest ja kes tõusis ellu meie õigeksmõistmiseks.

Kord paradiisiaias valetas madu, et surma ei ole olemas. Aga oli! Täna valetab hingevaenlane edasi ja ütleb, et elu pole olemas, et surmaga lõpebki kõik. Aga on! Jeesus paljastas kirkal ülestõusmishommikul sellegi vale, et kadumatus on pelgalt mõttekujund, näidates, et see on käegakatsutav reaalsus. Ülestõusmine ja igavene elu on olemas!

Me mõtleme Jeesuse ristile. Ta on ristile naelutatud. Ta on ise kandnud risti, seda needuse, hukkamõistu ja surma vahendit. See on meie surma needus, mida Ta on kandnud oma õlgadel. Surma needus on koorem, mida Jeesus kannab oma õlal, tassides seda Kolgatale. Koos Temaga sureme ka meie, sest oleme ju Tema koorem.

Täna õhtul meenutame nii kurbuse kui ka tänulikkusega Issanda söömaaja tähendust. Selles oli ja on tänaseni kurbust, kuna selle sündmusega algas Jeesuse kannatuse ja risti tee. Kuid siiski kurbusest suurem võiks olla tänu tunne, sest Jeesuse seatud armulaua sakrament on meile põhiliseks vaimutoiduks, millega saame oma nõtra usku turgutada. Siin, Kristuse armastuse söömaajal oleme aulised külalised.

Miks pidi Jeesus surema? Teoloogid on sajandeid arutlenud selle üle, miks pidi inimkonna lunastus teostuma just nii. Tänapäeval kahtlevad paljud taolise verise lunastuse mõttekuses. Mida see meile tähendab?

Notre-Dame de Paris ehk maakeeli Jumalaema kirik Pariisis on õhtumaise kristliku tsivilisatsiooni tuntumaid monumente, gooti ehituskunsti meistriteos ning paljude Prantsuse ajaloo suursündmuste tunnistaja.

Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Laula rõõmuga, kristlik kirik, sest vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Issand tuleb meie juurde ka nüüd, sellel palmipuudepühal. Ta tuleb igal pühapäeval, kui Tema ihu ja verd jagatakse. Ainuke vahe on selles, et Ta ei tule enam surema. Nüüd Ta tuleb meid õnnistama ja toitma eluleivaga.

Presidendina käitus Toomas Hendrik Ilves kui ilmaliku vabariigi ilmalik ülempreester, kes luges oma kõnedes rahvale moraali ja jutlustas nn liberaalseid väärtusi. Nüüd on mees võtnud kätte Piibli ja hoiatab Jumala Sõna abil nende eest, kes „ristiusu nimel ajavad kägu“. Endine sots Ilves ei ole siiski esimene, kes sotside leeris on progressiivse maailma eest võideldes Piibli haaranud.

“Vaata, see on selle lepingu veri, mille Issand teiega on teinud…” Kas ei meenuta need sõnad ühte teist söömaaega sel traagilisel ööl, mil Jeesus reedeti? Issand võttis tol viimasel õhtusöömaajal karika, tänas, andis jüngritele ja ütles: “Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks.”

© Meie Kirik