«Articles whereupon it was agreed by the Archbishoppes and Bishoppes of both prouincis and the whole cleargie, in the Conuocation holden at London in yere of our Lorde GOD, 1562 [1563], according to the computation of the Churche of Englande, for the auoiding of the diuersities of opinions, and for the stablishyng of consent touching true religion.»
Ajalooline taust
16. sajandi usupuhastusliikumine jagas õhtumaise kiriku eri konfessioonideks, mis pidasid vajalikuks oma usku esitada mitmesugustes õpetusliku sisuga usutunnistuskirjades. Üheks esimeseks sedalaadi kirjutiseks tuleb pidada Augsburgi usutunnistust (Confessio Augustana, edaspidi ka CA), mille Martin Lutheri mõttekaaslased esitasid 25. juunil 1530 riigipäeval keiser Karl V-ndale. Aja jooksul lisandusid sellele teised kirjutised, mis viimaks koguti kokku ja anti 1580. aastal välja Üksmeele raamatu (Liber concordiae) nime all. Reformatsiooni teised suunad sünnitasid jällegi nendele sobivaid usutunnistusliku sisuga tekste.
Inglise kiriku lõplik lahutus Roomast teostus 1534. a. Ülimuslikkuse aktiga (Act of supremacy), mis kuulutas monarhi Inglismaa Kiriku (Anglicana Ecclesia) kõrgeimaks peaks maa peal. Siiski polnud kuningas Henry VIII (valitses 1509–1547) kavas kirikut luterluse vaimus reformeerida.
Reformimeelsetele jõududele avanes uks alles pärast Henry surma, kui troonile tõusis tema 9-aastane poeg Edward VI (1547–1553). Kirikus viidi läbi rida reforme protestantismi vaimus. Jumalateenistuse korda reformiti ning see muudeti rahvakeelseks, kirikutest eemaldati pühapildid, leidsid aset muudatused teoloogilistes rõhuasetustes. Paraku sai reformiliikumine tagasilöögi kuninganna Mary ajal (1553–1558), kes oli veendunud katoliiklane ning alustas viivitamatult Inglise Kiriku tagasitoomisega Rooma rüppe. Mitmed tähtsamad kirikureformijad hukati ja juba läbiviidud reformid tühistati.
1558. aastal sai Mary surma järel troonile tema poolõde Elizabeth I (1533–1603), Henry VIII ja Anne Boleyni tütar, kes katoliiklaste silmis oli sündinud väljaspool abielu ja oli seega mittelegitiimne valitseja. Kui Mary oli viie aasta eest võimule tulnud, olid kirikureformid lihtinimeste jaoks endiselt midagi välist. Mary fanaatiline katoliiklus andis tõuke liikumiseks protestantlikku suunda. Pealegi eelistasid lihtsad kogudusepreestrid emakeelset jumalateenistust ladinakeelsele ning ametlikku naist konkubiinile.
1559. a. supremaatiaakt kuulutas monarhi kiriku kõrgeimaks valitsejaks (supreme governor). Koos seadusliku alusega pandi paika Inglismaa Kiriku selgelt protestantlikud õpetuslikud alused – Kolmkümmend üheksa usuartiklit.
Neljakümne kahest artiklist Kolmekümne üheksa artiklini
1553. aastal – vahetult enne kuninganna Mary troonileastumist – ilmusid Nelikümmend kaks usuartiklit, mille peamiseks kavandajaks ja koostajaks oli kuningatruu Canterbury peapiiskop Thomas Cranmer (ametis 1532–1553, hukatud 1556). Viimast võib kahtlemata pidada anglikaani kiriku arhitektiks. Ta oli ka heades suhetes mandri protestantidega, eriti luterlastega. Nimetatud usuartiklid on oma põhiloomult selgelt protestantlikud ning osutusid kümme aastat hiljem arutlusele tulnud Kolmekümne üheksa artikli (edaspidi lühendatult ka 39A) eelkäijaks.
Kolmekümne üheksa artikli põhiautoriks (koos mõnede teiste piiskoppidega) on Matthew Parker, Cranmeri jünger ja austaja ning ametijärglane Canterbury peapiiskopi toolil (1559–1575). Tegelikult ongi Kolmkümmend üheksa usuartiklit põhiosas revideeritud Nelikümmend kaks artiklit, milles võib selgesti ära tunda Cranmeri kätt. Lisaallikana kasutas Parker osaliselt veel luterlikku Württenbergi usutunnistust, mille Württenbergi saadikud esitasid 1562. aastal Trento kirikukogule, ning samuti mitmesuguseid Šveitsi ja Saksa päritoluga kalvinistlikke ideid.
1571 võeti vastu ja kiideti parlamendi poolt heaks 39 artikli lõplik redaktsioon. Väärib märkimist, et see juhtus alles pärast seda, kui paavst Pius V oli ekskommunitseerinud kuninganna Elizabethi ning võimalus Roomaga kokkuleppele jõuda oli luhtunud. Ametlik tekst ilmus nii ladina kui inglise keeles pealkirjaga: «Artiklid, mis on vastu võetud mõlema provintsi peapiiskopi ja piiskoppide ja kogu vaimulikkonna koosoleku poolt, peetud Londonis aastal 1562, et vältida arvamuste lahknemist ja saavutada üksmeel seoses õige usuga».
Siinkohal oleks sobilik esitada artiklite pealkirjad, et anda mingisugunegi ettekujutus nende sisust. Need on järgmised:
1. Usust pühasse Kolmainsusesse, 2. Jumala sõnast ja Pojast, kes sai tõeliseks inimeseks, 3. Kristuse minekust alla põrgusse, 4. Kristuse ülestõusmisest, 5. Pühast Vaimust, 6. Pühakirja piisavusest õndsakssaamisel, 7. Vanast Testamendist, 8. Kolmest usutunnistusest, 9. Päris- ehk sünnipärasest patust, 10. Vabast tahtest, 11. Inimese õigeksmõistmisest, 12. Headest tegudest, 13. Tegudest, mis eelnevad õigeksmõistmisele, 14. Ülemäärastest tegudest, 15. Sellest, et Kristus üksi on ilma patuta, 16. Pärast ristimist tehtud pattudest, 17. Ettemääramisest ja valikust, 18. Igavese õndsuse saavutamisest üksnes Kristuse nime läbi, 19. Kirikust, 20. Kiriku meelevallast, 21. Üldiste kirikukogude meelevallast, 22. Puhastustulest, 23. Koguduse teenimisest, 24. Selle keele kasutamisest koguduses, mida inimesed mõistavad, 25. Sakramentidest, 26. Sellest, et ebaväärikaist vaimulikest ei sõltu sakramentide toime, 27. Ristimisest, 28. Issanda söömaajast, 29. Kurjadest, kes ei söö kasuks Kristuse ihu Issanda söömaajal, 30. Mõlemast kujust, 31 Kristuse ainukordsest ohvrist ristil, 32. Preestrite abielust, 33. Sellest, et peab kõrvale hoidma kogudusest väljaheidetuist, 34. Kiriku traditsioonidest, 35. Jutlustest, 36. Piiskoppide ja vaimulike pühitsemisest, 37. Ilmalikust võimust, 38. Kristlaste varast, mis ei ole ühine, 39. Ristiinimese antavast vandest.
Oliver O’Donovani järgi käsitlevad 39 artiklist 18 Jumalat, inimest ja lunastust ning ülejäänud 21 kirikut, tema korraldust, sakramente ja suhet ilmaliku võimuga.[1] Augsburgi usutunnistuse mõju on tema hinnangul koheselt märgata artiklites Jumala ja Kristuse kohta (1, 2) ning õigeksmõistuõpetusest (11) ja kirikust (19).
Võrreldes Cranmeri 42 artikliga võib täheldada järgmisi muudatusi. Lisatud on artiklid 5 (Pühast Vaimust), headest tegudest (12), armulauast (29, 30), välja on jäetud Cranmeri jaotuse järgi artiklid 10 (armust), 16 (Püha Vaimu teotamisest) ja 39–42 (viimsetest asjadest).
Alljärgnevas ma vaatlen kõrvutavalt usuartiklite ja luterlike usutunnistuskirjade, iseäranis Augsburgi usutunnistuse õpetuslikke seisukohti soterioloogilistes, eklesioloogilistes ja sakramendiõpetuse küsimustes.[2] Just nendes valdkondades tõi reformatsioon kaasa uusi rõhuasetusi. Kõigepealt tuleks aga käsitleda usupuhastuse õpetuslikke lähtekohti ning küsimust Kiriku meelevallast.
Kiriku meelevallast ja õpetuslikest alustest
Renessansiajastu humanismi hüüdlauseks oli ad fontes – «tagasi allikate juurde!», milleks peeti antiigi pärandit. Reformatsioon keskendus omakorda kristliku usu alusdokumendile – Piiblile – ning samuti vanakiriku teoloogilisele pärandile.
Reformaatorite arusaama kohaselt on paavsti ja kirikukogude autoriteet allutatud pühakirjale. Sellega pole öeldud, et neil pole üldse mingit autoriteeti, vaid nimelt et see autoriteet saab lähtuda üksnes pühakirjast. Kiriku autoriteedi problemaatika oli jõuliselt esile kerkinud juba 1518. aastal Martin Lutheri ja kardinal Thomas Cajetani vahelises diskussioonis. Järgmisel aastal disputatsioonil Johannes Ecki ja Lutheri vahel väitis viimane, et kirikukogude otsused pole eksimatud, viidates Konstanzi kirikukogu poolt hukka mõistetud Jan Husile. Eck väitis vastu, et pühakiri saab oma autoriteedi kirikult.
39A nimetavad kolme usutunnistust – Nikaia, Athanasiuse ja Apostlikku –, mida «tuleb täielikult vastu võtta ja uskuda, kuna neid võib ülima kindlusega pühakirja abil tõendada» (VIII). Selles sõnastuses on nähtud patristilise ajastu kaja, kuna näiteks Kyrillos Jeruusalemmast seletas 4. sajandi keskel katehhumeenidele, et Apostliku usutunnistuse iga lauset on võimalik pühakirjaga kinnitada.[3]
Samas nenditakse, et Kirik ei ole iseendast eksimatu. Artiklis XIX väidetakse otsesõnu, et nii nagu Jeruusalemma, Aleksandria ja Antiookia kirik on eksinud (ilmselt peetakse siin silmas vanas kirikus esile kerkinud hereesiaid ning võitlusi õpetusliku puhtuse eest), nõnda on eksinud ka Rooma kirik, ning mitte ainult tseremooniates, vaid samuti usuküsimustes. Artikli XX järgi on Kirikul küll otsustusmeelevald usuvaidlustes (luterlikust Württenbergi usutunnistusest üle võetud väide, mis muide pahandas eriti puritaane[4]) ning voli kindlaks määrata tseremooniaid ja usulisi riitusi, kuid ta ei saa kehtestada midagi sellist, mis on vastuolus kirja pandud Jumala sõnaga: «Kirikul on voli kindlaks määrata riitusi ehk tseremooniaid ning meelevald usuvaidlustes. Ja siiski pole Kirikul õigust sisse seada midagi, mis on vastuolus kirja pandud Jumala sõnaga, nõndasamuti ei või ta seletada üht kirjakohta nii, et see sattub vastuollu teisega.»
39A jagavad ka reformatoorset printsiipi pühakirja piisavusest (sola scriptura). Artiklis VI öeldakse: «Pühakiri sisaldab kõiki õndsusvajalikke asju: mida iganes seal pole lugeda või mida ei saa tõendada, seda ei tule nõuda üheltki inimeselt, et seda usutaks kui usuartiklit või peetaks õndsusvajalikuks.»
Huvitaval kombel jätkub kõnealune artikkel pühakirja kanooniliste teoste loeteluga (see puudub Cranmeri Neljakümne kahes artiklis). Apokrüüfide kohta öeldakse, et neid loeb Kirik elus eeskuju ammutamiseks ja eluviiside juhtnööriks, kuid neile ei tohi rajada mistahes doktriini. Luterlikud usutunnistuskirjad seevastu ei esita kaanoni ulatust, nagu seda teevad reformeeritud usutunnistuslikud dokumendid ja ka Trento kontsiil.
Eraldi artikkel (VII) on pühendatud Vana ja Uue Testamendi vahekorra selgitamisele. Selles seletatakse, et VT ei ole vastuolus UT-ga, kuna «nii Vanas kui Uues Testamendis pakub Kristus, kes on ainus vahendaja Jumala ja inimese vahel, olles nii Jumal kui inimene, inimkonnale igavest elu…» Sellega on pühakirja keskmesse seatud Kristus ning rõhutatud tema kui ainsa vahendaja rolli. Moosese Seaduse sätted, mis puudutavad «tseremooniaid ja riitusi», ei ole kristlastele ja kristlikele võimukandjatele siduvad.
Niisiis on 39A järgi kiriku õpetuse ja praktika aluseks üksnes pühakiri, mille keskmes on Kristus ja mis sisaldab kõik õndsusvajaliku. Kiriku õpetusautoriteet usuküsimustes küll säilib, ent on siiski selgesti allutatud pühakirjale.
Soterioloogia
Reformatsiooniliikumine ei nõudnud üksnes mõningate hädavajalike kirikureformide läbiviimist, vaid kristliku usu põhiseisukohtade põhjalikku ümberhindamist, seda muidugi pühakirja valgusel. «Reformatoorne avastus» keskendus soterioloogiale, inimese lunastamisele – või veelgi täpsemalt, tema õigekssaamisele Jumala ees –, olles seega seotud nii kristoloogia kui antropoloogiaga.
Paraku ei kõlanud usupuhastuse õpetus inimese lunastamisest ühel häälel. Kui õpetus õigekssaamisest usu läbi on keskne kõikides reformatsiooni peavooludes – tõsi, veidi erinevate rõhuasetustega –, siis vaidlused või arutlused tekkisid nii vaba tahte, heade tegude vajaduse kui ettemääratuse küsimustes, seda nii 16. sajandi usupuhastuses tekkinud konfessioonide vahel kui sees.
Kolmekümne üheksast artiklist on üheksa (artiklid IX–XVII) pühendatud hamartoloogilistele ja soterioloogilistele küsimustele nagu pärispatt, vaba tahe, õigeksmõistmine, head teod, ettemääramine, pääsemine üksnes Kristuse kaudu jne. Nad paiknevad kohe pärast sissejuhatavaid artikleid, mis käsitlevad õpetust Jumalast ning usu alusnorme – pühakirja ja vanakiriklikke usutunnistusi.
Nii CA II kui 39A IX ja X õpetavad, et Aadama langusest saadik (post lapsum Adae) on iga inimene sündinud Jumala viha alla ning võimetu omast jõust Jumala poole pöörduma. CA II ja 39A IX peavad vajalikuks siinjuures viidata pärispattu eitanud Pelagiuse ja tema pooldajate hereesiale, mis lõhestas 4. sajandi kirikut.
Õigeksmõistuõpetust on nimetatud articulus stantis et cadentis ecclesiae, s.t õpetuseks, millega koos kirik kas seisab või langeb. On ajalooline tõsiasi, et õigeksmõistuõpetus tõusis reformatsioonikirikute rõhuasetustes esikohale. Kui kõrvutada CA IV – mis on Augsburgi usutunnistuse olulisemaid peatükke – ja 39A XI, siis võib öelda, et õigeksmõistuõpetuses järgivad 39A Augsburgi usutunnistuse joont. 39A XI ütleb: «Meid arvatakse Jumala ees õigeks üksnes meie Issanda ja Lunastaja Jeesuse Kristuse teene tõttu, usu kaudu ja mitte meie tegude ja hüvituste tõttu.»
Luterlike usutunnistuskirjade järgi käsitletakse õigeksmõistu forensilisena, s.t esmalt inimese õigeks tunnistamisena ja alles siis õigeks tegemisena Jumala poolt. 39A XI kasutab selles seoses väljendit «We are accompted [accounted] righteous», mis muide ei esine Cranmeri 42A vastavas artiklis. 39A ladinakeelses tekstis vastab sellele termin reputo ‘arvesse võtma, arvestama’ (…iusti coram Deo reputamur), CA IV kasutab mõistet imputo ‘arvele panema, teeneks arvama, omistama’ (Hanc fidem imputat Deus pro justicia coram ipso). See õigeksmõistmine või täpsemalt, õigeks arvamine sünnib «Issanda ja Lunastaja Jeesuse Kristuse teene tõttu» (CA: «…armust, Kristuse pärast: kui tõega usume, et Kristus meie eest on kannatanud ja et meile tema ohvrisurma pärast patud andeks antakse…»).
Nii CA IV kui 39A XI välistavad õigeksmõistmise meie tegude ja teenete (opera et merita) tõttu. See juhib paratamatult küsimuse juurde, millist rolli etendavad reformaatorite arvates head teod inimese lunastamise protsessis – küsimuse, mis poleemilise ägedusega esitati juba 16. sajandi vaidlustes.
Louis Weili arvates järgivad 39A heade tegude küsimuses anglikanismile tüüpilist via media joont üheltpoolt roomakatoliku kirikule omase heade tegude ülerõhutamise ning teisalt Lutherile omistatud vaate vahel, mis lükkab tagasi heade tegude vajaduse uskliku elus.[5]
Olgu märgitud, et vaidlus heade tegude üle võttis luterluses maad pärast Lutheri surma Augsburgi interimi (1548) tõttu, mil evangeelne tiib oli sunnitud mööndusi tegema katoliiklikule praktikale. Sel perioodil õpetasid Philipp Melanchton ja eriti Georg Major, et head teod on vältimatud õndsuse saavutamiseks. Neile astus vastu Nikolaus von Amsdorf, kes püüdis Lutheri algset vaadet päästa sel teel, et tunnistas head teod koguni kahjulikuks. Sellega tahtis ta öelda seda, et õndsuse taotlemisel ei tohi usaldada häid tegusid, vaid peab tuginema üksnes Kristuse armuteole.[6] Lõplikult lahendas luterluse piires vaidluse Ühtsus- ehk Konkordiavormel (1577), millega ühelt poolt tõrjutakse heade tegude pidamine õndsusvajalikuks, kuid teisalt nenditakse, et tõeline ja elav usk toob esile häid tegusid, nagu hea puu kannab vilja.[7]
Tegelikult võtab juba CA XX Lutheriga võrreldes mõnevõrra pehmema hoiaku ja õpetab, et «häid tegusid tuleb teha ja peabki tegema, mitte et sellega püüda endale armu välja teenida, vaid seepärast, et Jumal neid tahab.» (B. Lohse märgib, et ka Luther ise ei ole kunagi taotlenud, et tema seisukoht selles küsimuses võiks saada reformatsiooni mõõdupuuks.[8]) Heade tegudega pole niisiis CA õpetuse kohaselt võimalik Jumalat lepitada ega andeksandmise armu välja teenida. Samal kombel õpetab 39A artikkel XII: «Kuigi head teod, mis on usu viljad ja järgnevad õigeksmõistmisele, ei saa kõrvaldada meie patte ja jääda püsima Jumala kohtumõistmise ees, on nad siiski Jumalale meeldivad ja vastuvõetavad Kristuses ja kasvavad vältimatult välja õigest ja elavast usust.»
Louis Weil tahab siin millegipärast näha vastuolu anglikaani ja luterliku käsitluse vahel, rõhutades luterluse palju rohkem polariseeritud hoiakut heade tegude küsimuses.[9] Minu arvates ei saa me siin siiski rääkida mingist põhimõttelisest vastuolust 39A ja luterliku positsiooni vahel.
Õigeksmõistuõpetusega on otseselt seotud küsimus inimese vabast tahtest. Luther oli oma poleemikas Rotterdami Erasmuse vastu avaldanud seisukohta, et inimese tahe on orjastatud (teoses De servo arbitrio, 1525). Sellega pidas ta silmas – vastukaaluks humanist Erasmusele ja renessanssi antropotsentrismile –, et pattulangemisjärgse inimese tahe ei ole vaba õndsuse omandamisel.
Aastakümneid hiljem seletas range luterlane Matthias Flacius – erinevalt Melanchtonist, kes õpetas inimese tahte koostööd Jumalaga õigeksmõistmise protsessis –, et inimene on pöördumisel täiesti passiivne nagu kivirahn (truncus). CA oli selleski küsimuses võtnud leebema positsiooni ja õpetas, et inimese tahe on vaba mõistusele alistatud asjus (res rationi subiectae), s.t näiteks elukorraldusse puutuvais küsimusis, kuid ilma Püha Vaimu abi ja armuta on inimesel võimatu Jumalale meelepärane olla (CA XVI).
Nii Cranmeri koostatud 42A art. IX kui 39A art. X õpetavad, et ilma Jumala armuta Kristuses (without the grace of God by Christ) ei ole inimesel võimalik teha head ega pöörduda ja uskuda Jumalasse omast jõust ja heade tegude abil: «Pärast Aadama langust on inimese olukord selline, et ta ei saa pöörduda ega ennast valmis seada oma loomulikust jõust ja headest tegudest, et uskuda ja Jumalat paluda. Järelikult ei suuda me teha häid, Jumalale meelepäraseid ja vastuvõetavaid tegusid ilma Jumala armuta, mida pakub Kristus…»
Sellega jagatakse luterluses rõhutatud seisukohta inimese piiratud tahtevabadusest ning vajadust Jumala armu järele lunastusprotsessis.
Omaette soterioloogiliseks teemaks on õpetus inimese ettemääratusest või äravalitusest (praedestinatio) kas õndsuseks või hukatuseks – õpetus, mida CA ei käsitle, kuna usupuhastuses tuli see erilise jõuga esile alles Jean Calvini teoloogias. Viimane defineeris predestinatsiooni kui «Jumala igavest korraldust, mille kohaselt ta ise otsustas, mis tema tahte järgi igast inimesest peab saama. Sest inimesi ei looda kõiki ühesuguse määratlusega, vaid osale neist on juba ette määratud igavene elu, teisele osale aga igavene hukatus.»[10]
Cranmer, kes sõnastas artikli «Ettemääramisest ja valikust» (art. XVII nii 42A kui 39A), ei kõnele siin ettemääramisest hukatusse, vaid üksnes ettemääramisest eluks, mis on «Jumala igavene kavatsus, mille Ta enne maailma loomist on püsivalt oma salajast tundmist mööda seadnud, et päästa needusest ja hukatusest need, keda Ta on inimsoost välja valinud Kristuses, ja tuua nad Kristuse läbi igavesse õndsusesse.»
Ühtsusvormel ei tunnusta kahekordset predestinatsiooni õndsuseks ja hukatuseks, vaid kasutab mõistet aeterna Dei electio (Jumala igavene äravalimine) Kristuses avalikuks saanud armuvaliku mõttes (Ef 1:4).[11]
Niisiis ei lähe 39A õpetus ettemääramisest ja valikust kaasa kalvinistliku (ja peab ütlema, et ebapiibelliku) kahekordse predestinatsiooniga, vaid jääb püsima pühakirjalisele alusele.
Õpetus kirikust ja vaimulikust ametist
Mahukam osa Kolmekümne üheksast artiklist (art. XIX–XXXIX) on pühendatud kiriku, vaimulikkonna, sakramentide ning kiriku ja ilmaliku võimu vahekorra teemale. Kuigi reformatsioon ei taotlenud mingisuguse uue kirikukäsitluse esitamist, tuli seoses ilmsiks saanud kirikulõhega ning vastaspoole süüdistustega uute kirikute asutamisest rõhutada olulisemaid eklesioloogilisi alusprintsiipe.
Kiriku olemuse defineerib 39A XIX, järgides siin kui mitte sõna-sõnalt, siis vähemalt sisuliselt CA VII teksti: «Kristuse nähtav kirik on usklike kogudus, milles kuulutatakse puhast Jumala sõna ja talitatakse õigesti sakramente, nagu Kristus on seadnud.»
CA ladinakeelne tekst kõneleb kirikust kui pühade osaduskonnast (communio sanctorum), samas kui saksakeelne tekst kasutab siinkohal väljendit Versammlung aller Glaubigen. 39A ladinakeelses tekstis öeldakse kiriku kohta coetus fidelium.
Cranmer on siin üle võtnud Augsburgi usutunnistuse kirikukäsitluse, mille kohaselt on Kirikul kaks tunnust (notae), nimelt Jumala sõna (CA: evangeeliumi) puhas kuulutamine (39A ladinakeelne versioon: verbum Dei purum praedicatur) ja sakramentide õige jagamine (recte administrantur). Vanakiriklikud usutunnistused, mis säilitasid oma autoriteedi nii luterlaste kui anglikaanide jaoks, nimetavad küll nelja kiriku kriteeriumi – nimelt et kirik on üks, püha, apostlik ja katoolne –, kuid reformaatorid pidasid vajalikuks rõhutada eriliselt kahte tunnust. Selles mõttes on iseloomulik, kui Edwardi-aegne protestantlikult meelestatud Gloucesteri piiskop John Hooper märgib (surnud 1555): «Need kaks tunnust, Jumala sõna õige kuulutamine ja sakramentide õige tarvitamine näitavad, mis ja kus tõeline kirik on. Ja kus pole seda õpetust ja sakramentide õiget kasutamist, seal pole ka kirikut.»[12]
Huvitaval kombel on 39A kõnealusele artiklile lisatud märge kiriku ekslikkuse kohta (mida ma käsitlesin juba eespool ja mis seetõttu jääb siin esitamata), mis võib avalduda nii praktilistes küsimustes kui ka usuasjus. Loomulikult pole sellega tahetud väita, et kiriku õpetusamet ja õpetusautoriteet on alati ekslikud ja seetõttu hüljatavad – reformaatorid uskusid, et kirik elab Püha Vaimu juhtimise all –, vaid pigemini seda, et kiriku õpetus peab olema allutatud Jumala sõnale.
CA VII järgi piisab kiriku ühtsuseks sellest, kui valitseb üksmeel evangeeliumi õpetuses ja sakramentide toimetamises (satis est consentire de doctrina Evangelii et administratione Sacramentorum). Pole vajalik (nec necesse est), et inimeste poolt sisse seatud traditsioonid, riitused ja tseremooniad oleksid samasugused igal pool. Niisamuti deklareerib 39A XXXIV: «Ei ole vajalik, et traditsioonid ja tseremooniad oleksid igas paigas samad või ülimalt sarnased, kuna igal ajal on nad erinenud ja neid võib muuta maa, ajastu või kommete eripära kohaselt, kui ainult ei seataks sisse midagi, mis on vastuolus Jumala sõnaga.»
Omaette teema 16. sajandi usupuhastuslikus eklesioloogilises mõtlemises oli küsimus välisest ja varjatud kirikust. Reformatsiooni spiritualistlik suund eitas kiriku institutsionaalset iseloomu ja nimekristlust ning asetas rõhu usu ja elu tihedale seotusele, mistõttu tõeline kirik sai eksisteerida üksnes teadlikult kristliku elu kasuks otsustanud inimeste juures.
Luterlus rõhutas seevastu seisukohta, et väline ja varjatud, tõeline kirik ei ole kaks kirikut, vaid ikkagi ühe Kristuse kiriku kaks aspekti. Lutheri jaoks oli tõeline kirik küll varjatud, kuna selles valitseb ainult Kristus ja tema sõna. Ta nimetab kirikuks mitte välist institutsiooni, vaid «hingede vaimulikku kogu ühises usus», mis ei vaja hierarhiat, preesterkonda ega õpetusametit.[13]
Nii CA VIII kui 39A XXVI käsitlevad välispidist kirikut, mis selles maailmas eksisteerib, segakirikuna (corpus mixtum), kus patused on alati läbisegi õigetega ja milles vagade seas leidub rohkesti valekristlasi, teesklejaid ja lausa patuseid. Sellegipoolest mõjuvad sakramendid ka siis, kui neid toimetavad ebaväärikad preestrid – 39A XXVI: «Kuigi nähtavas kirikus on patused alati läbisegi õigetega ning mõnikord on neil ülim meelevald sõna ja sakramente teenida, ei tee nad seda siiski enda, vaid Kristuse nimel ja tegutsevad tema käsul ja meelevallaga, nõnda et me võime nende teenistusest osa saada nii Jumala sõna kuuldes kui sakramente vastu võttes.»
Mis puutub kiriku katoolsust ja universaalsust, siis selle küsimuse juurde tulen ma käesoleva artikli kokkuvõtvas osas. Senini võib aga nentida, et 39A kirikukäsitlus järgib üldiselt luterlikku – Augsburgi usutunnistuse – joont. Peab vaid meeles pidama, et ei CA ega 39A esita ammendavat õpetust kirikust, piirdudes vaid teatud oluliste asjade markeerimisega.
Sama võib öelda ka vaimuliku ameti kohta, mida (nagu CA XIV) mõistetakse jutlustamise ja sakramentide jagamise ametina, mis eeldab korrakohast kutsumist. 39A art. XXIII õpetab: «Kellelgi pole õigust koguduses enesele võtta avaliku jutlustamise või sakramentide jagamise ametit, kuni ta pole korrakohaselt kutsutud ja seda tegema volitatud. Ja need, kes peaksid korrakohaselt hindama kutsutuid ja seatuid, kes valitakse ja kutsutakse sellesse töösse inimeste poolt, kellele on antud avalik voli nende üle koguduses, kutsuda ja saata vaimulikke Issanda viinamäele.»
Oluline erinevus CA ja 39A vahel tuleb esile vaimulike ordineerimise küsimuses. 39A XXXVI näeb nimelt ette piiskopliku ordinatsiooni: «Peapiiskoppide ja piiskoppide pühitsemise ning preestrite ja diakonite ametisse seadmise raamat, mis hiljaaegu on välja antud Edward Kuuenda ajal ja kinnitatud samal ajal parlamendi autoriteediga, sisaldab kõike vajalikku sellisteks pühitsemisteks ja ametisse seadmisteks ega ole seal midagi, mis iseendast oleks jumalatu ja seotud ebausuga. Ja seega keda iganes on ordineeritud ja ametisse seatud selle raamatu korra järgi, alates ülalnimetatud kuningas Edwardi teisest aastast kuni praeguse ajani ja edaspidi ordineeritakse sama korra kohaselt, seda me määrame õigelt, korrakohaselt ja seaduslikult pühitsetuks ja volitatuks.»
Piiskopliku ordinatsiooni nõuet ei leia luterlikes usutunnistuskirjades, kuigi need põhimõtteliselt – vaatamata kogu kriitikale hierarhia aadressil – ei hülga piiskopiametit. CA-s on piiskopiamet, mis seisneb «evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuslike asjade otsustamises, väärõpetuse tõrjumises ja jumalatute kõrvaldamises kiriku osadusest» (CA XXVIII), igatahes eeldatud. See, et luterlikud reformaatorid ei esitanud piiskopliku ordinatsiooni nõuet, on ühelt poolt tingitud vaimuliku ameti sellisest mõistmisest, et piiskopi ja preestri vahel pole põhimõttelist erinevust (seisukoht, mida luterlased uskusid pärinevat vanast kirikust), teisalt ajaloolisest tõsiasjast, et Saksamaal ühinesid usupuhastusega vaid mõned piiskopid ning luterlik kirik pidi ennast korraldama teistel alustel.
Anglikaani kirik säilitas piiskopiameti, deklareerides vaid, et Rooma piiskopil ehk paavstil pole Inglise kuningriigis mingit autoriteeti. R. A. Norrise sõnul on piiskopiamet ja ühes sellega piiskopi ja preestri funktsioonide eristamine Inglise reformatsioonis lihtsalt antus.[14] 1549. aasta Üldise Palveraamatu ordinatsioonikorra sissjuhatuses rõhutatakse kolmekordse vaimuliku ameti pärinemist apostlitelt ja selle jätkumise vajadust. Hilisemal ajal on Inglise Kirik järjekindlalt rõhutanud «ajaloolise piiskopiameti» (mõiste, mis pärineb 19. sajandist) tähtsust kirikule, kuigi 16. sajandil ei olnud probleemiks Mandri-Euroopast tulnud protestantlike vaimulike tunnustamine, kes olude sunnil ei olnud piiskopi poolt ordineeritud.
Sakramendid
Poleemika sakramendiõpetuse üle oli avanud juba Martin Luther, kui ta kritiseeris teravalt roomakatoliiklikku sakramendikäsitlust ning pidas pühakirjapäraseks kõneleda ainult kahest Kristuse seatud sakramendist: ristimisest ja armulauast (pihi kui sakramendi suhtes oli ta kõhkleval positsioonil). Muide, on ajaloo iroonia, et teoloogiahuviline Henry VIII pälvis paavstilt 1521. aastal «usu kaitsja» tiitli just traditsioonilist sakramendiõpetust ja seitset sakramenti kaitsnud kirjutise eest.
Sakramentide tähenduse defineerimisel toetub 39A XXV Augsburgi usutunnistuse 13. peatükile (milles esitatud sakramendi definitsioon signa et testimonia voluntatis Dei erga nos oli suunatud õieti Ulrich Zwingli vastu), väites: «Kristuse seatud sakramendid ei ole üksnes märgid või sümbolid kristlaste usu äratundmiseks, vaid meile kehtiva armu ja Jumala hea tahte kindlad tõendid ja tunnusmärgid, mille läbi Ta nähtamatult meis tegutseb ja mitte ainult ei kasvata, vaid ka tugevdab ja kinnitab meie usku Temasse.»
Sakramentide arvuks kujunes usupuhastuses üldiselt kaks, kuigi Melanchton on Apoloogias valmis laiemas mõttes sakramendiks nimetama kõike seda, «mis rajaneb Jumala käsul ja millele on antud tõotus», nagu palve, almuste andmine jne. (Kitsamas mõttes on Apoloogia järgi kolm sakramenti: ristimine, armulaud ja absolutsioon.[15])
39A XXV teeb vahet kahe evangeeliumi sakramendi ja nende viie vahel, mida «üldiselt kutsutakse sakramendiks», kuid mille pole ristimise ja armulauga siiski võrreldavad, kuna neil puudub jumalik seadmine: «Neid viit, mida üldiselt kutsutakse sakramendiks, nimelt konfirmatsioon, piht, vaimulik amet, abielu ja viimne võidmine, ei tule arvata evangeeliumi sakramentideks, kuna nad on tekkinud osalt apostlite väärast järgimisest, osalt on nad eluseisused, mis pühakirjas lubatud. Siiski pole neil samasugune olemus ristimise ja Issanda söömaaja sakramendiga, sest nad pole Jumala poolt seatud nähtavad märgid või tseremooniad.»
Ristimise osas ei tekkinud Rooma kiriku ja reformatsiooni peasuundade vahel suuremaid lahkarvamusi. Augsburgi usutunnistus õpetab, et ristimine on õndsusvajalik ja et selle läbi pakutakse armu. Ka lapsi tuleb ristida. 39A XXVII ütleb, et ristimine pole üksnes märk ja tunnus, millega saab kristlasi eristada ristimata inimestest, vaid ka uuestisünni märk. Samas kinnitatakse väikelaste ristimise tava säilitamise vajadus, kuna see on kooskõlas Kristuse seadmisega.
Armulauaõpetuses lükkas usupuhastus üksmeelselt tagasi keskaegse rooma kiriku transsubstantsiatsiooniõpetuse. Tee selleks oli avanud Luther oma traktaadiga «Kiriku Paabeli vangipõlvest» (1520). Lutheri kriitika oli suunatud skolastilise teoloogia «uue lähenemise» ja mitte Kristuse reaalpresentsi vastu: «Rohkem kui tuhat kakssada aastat uskus kirik õigesti ja selle aja jooksul ei maini pühad isad mitte kunagi ega kusagil seda «transsubstantsiatsiooni» (milline pretensioonikas sõna ja mõte!), kuni viimase kolmesaja aasta vältel hakkas kirikusse tungima Aristotelese pseudofilosoofia, mis palju asju on valesti seletanud…»[16]
Reformatsioon aktsepteeris ka üksmeelselt armulaua jagamise mõlemal kujul (CA XXII; 39A XXX), mida olid nõudnud juba varasemad reformiliikumised keskaegses kirikus (näiteks Jan Hus).
Kalvinismi ehk täpsemalt reformeeritud teoloogia mõju Inglise Kiriku usuartiklitele avaldub eriti selgelt armulauaõpetuses. Veel 1543. aastal aktsepteeris Cranmer transsubstantsiatsiooniõpetust, kuid sattus 1548. aasta paiku üha enam Šveitsi usupuhastuslike vaadete mõju alla. Mandrilt tuli tollal Inglismaale mitmeid nimekaid protestante, teiste seas Martin Bucer Strassburgist, kes sai teoloogiaprofessori koha Cambridge’i ülikoolis. Kui Bucer oli armulaua küsimuses suhteliselt mõõdukas, siis mõned teised esindasid enam zwingliaanlikke vaateid. «Tänu Jumalale,» kirjutas üks noor inglise zwingliaan, «[Piiskop] Latimer on hakanud pooldama meie õpetust armulauast, niisamuti ka Canterbury peapiiskop ja teised piiskopid, kes siiani paistsid olevat luterlased.»[17]
Kui võrrelda armulaua küsimuses 1552. a. Palveraamatut 1549. a. väljaandega, siis torkab koheselt silma reformeeritud mõju suurenemine. Varasemas versioonis ütleb preester armulauda jagades: «Issanda Jeesuse Kristuse ihu (veri), sinu eest antud (valatud), hoidku sinu ihu ja hinge igaveseks eluks.» 1552. a. väljaanne aga sätestab formuleeringu: «Võta ja söö seda selle mälestuseks, et Kristus suri sinu eest… Joo seda selle mälestuseks, et Kristuse veri valati sinu eest.»
Cranmeri koostatud 42A artiklis XXIX võib märgata tugevat Šveitsi reformatoorse teoloogia, ja nimelt Zwingli mõju. Leiva ja veini vastuvõtmist «õigesti, väärikalt ja usuga» nimetatakse küll osasaamiseks Kristuse ihust ja verest, kuid selgesti taunitakse katoliiklikku transsubstantsiatsiooniõpetust ning samuti eitatakse luterlikku arusaama Kristuse ihu reaalpresentsist armulaua elementides. Argumendiks on, et kuna Kristuse ihu ei saa samaaegselt viibida erinevates paikades, vaid on Pühakirja õpetuse kohaselt üles võetud taevasse, siis ei pea ükski kristlane «uskuma ega avalikult tunnistama Kristuse liha ja vere reaalset ja ihulikku (nagu nad seda kutsuvad) ligiolu Issanda söömaaja sakramendis.»
Selles artiklis võib kohata poleemikat luterliku ubikviteediõpetuse vastu. Luther oli püüdnud selgitada Kristuse reaalset viibimist armulaua elementides filosoofilise õpetuse abil Kristuse kirgastatud ihu kõikjalolemisest (ubiquitas). Zwingli, kelle armulauakäsitlus oli pigemini spirituaalne, õpetas seevastu, et ülendatud Kristus viibib taevas ega saa seetõttu olla ihuliselt mujal.[18] Calvini järgi on armulaud «taevane sündmus» (coelestis actio) ning saladus, et «Kristust, kes taevasse jääb, meie poolt vastu võetakse», sünnib Püha Vaimu toimel.[19]
Augsburgi usutunnistuse ladinakeelsest tekstis öeldakse Kristuse ihu ja vere kohta armulauas vere adsint, s.o «tõeliselt olemas», ning Melanchtoni koostatud Apoloogias rõhutatakse veelgi Kristuse reaalpresentsi: «…me tunnustame õpetust, et Kristuse ihu ja veri on Issanda söömaajal tõeliselt ja olemuslikult ligi ja et neid tõeliselt antakse nähtavate ainete, leiva ja veiniga neile, kes sakramenti vastu võtavad.»[20] Väärib märkimist, et kuigi CA hülgab transsubstantsiatsiooniõpetuse, ei lõpe artikkel X muidu kasutatava damnatsiooniga eksiõpetuste kohta, vaid ütleb pehmemalt, et «teisiti õpetajad lükatakse tagasi» (improbant secus docentes).
Kui võrrelda 39A artiklit XXVIII oma eelkäija, 42A artikliga XXIX, siis võib täheldada mõnevõrra leebemat sõnastust, nimelt et «söömaajal antakse, võetakse ja süüakse Kristuse ihu üksnes taevasel ja vaimulikul viisil, ja see vahend, mille kaudu Kristuse ihu söömaajal vastu võetakse, on usk.»
Inglismaa Kiriku Katekismuses (põhiosas aastast 1549), mida sakramentide küsimuses täiendas 1604. aastal toompraost ja hilisem piiskop John Overall, öeldakse vastuseks küsimusele armulaua tähenduse kohta, et see on «Kristuse ihu ja veri, mida täiesti ja tõesti antakse ja vastu võetakse [verily and indeed taken and received] uskliku poolt Issanda söömaajal.»[21] Selline formuleering kahtlemata õpetab reaalset ja tegelikku osasaamist Kristuse ihust ja verest ning kajastab seda suunda anglikanismis, mis ei tundnud end kuigi õnnelikuna sakramendiõpetusse hiilinud kalvinismi üle ning püüdis seda ettevaatlikult korrigeerida.
W. R. Crockett leiab, et Cranmeri ja hiljem Richard Hookeri (1554–1600) arusaama armulauast võib pigemini pidada õpetuseks reaalsest osasaamisest Kristuse ihust ja verest Issanda söömaajal ja mitte niivõrd õpetuseks Kristuse reaalpresentsist. Anglikanismi armulauaõpetust võiks seega nimetada «retseptsionismiks», kuna siin on rõhk Kristuse vastuvõtmisel uskliku armulaualise poolt ja mitte Kristuse reaalsel kohalolekul leivas ja veinis.[22]
Kokkuvõtte asemel: katoolne ja reformatoorne aines 39-s artiklis
Anglikanismi varased teoloogid püüdsid igati tõrjuda mõtet, et usupuhastuses on sündinud uus kirik. Richard Hooker kirjutab katoliikliku leeri süüdistustele vastates: «Nad küsivad meilt, kus kohas meie kirik end varjas, millises koopas ta magas und nõnda palju aastaid enne Martin Lutheri sündi. Nagu oleks Luther rajanud ühe uue Kristuse kiriku. Ei, Kristuse kirik, mis oli algusest, on ja püsib kuni lõpuni.»[23]
Samal lainel liigub ka anglikaani teoloog ja piiskop John Jewel (1522–1571): «Me usume, et on olemas üksainus Jumala kirik ja et see pole suletud (nagu minevikus juutide seas) mõnda maailma nurka või kuningriiki, vaid on katoolne ja universaalne ning levinud kõikjal üle kogu maailma. Nõnda siis pole nüüd enam ühtegi rahvast, kes õigusega võiks kurta, et nad on välja jäetud ega saa olla üks kiriku ja Jumala rahvaga. Ja see kirik on Kristuse kuningriik, ihu ja mõrsja, ning Kristus üksi on selle kuningriigi valitseja, Kristus üksi on selle mõrsja peig.»[24]
Viimselt ütleb ka Augsburgi usutunnistus (art. XXII), et esitatav õpetus «on selgesti rajatud Pühakirjale ega ole vastuolus üleilmse kristliku kiriku või Rooma kirikuga.» Ka Melanchthon kõneleb Apoloogias selgesõnaliselt katoolsest või universaalsest kirikust, mis koosneb kõikidest maailma hajutatud inimestest, kes on evangeeliumi osas sama meelt ja kellel on sama Kristus, sama Püha Vaim ja sakramendid.[25]
Paljudele anglikaani teoloogidele meeldib vaadelda anglikaani kirikut kui via media’t roomakatoliikluse ja protestantismi vahel. Isegi katoliiklik teoloog Hans Küng rõhutab korduvalt, et anglikaani kiriku näol oli tegemist reformitud katoliiklusega, mis järgis usupuhastuse põhimõtteid liturgias ja kommetes, kuid säilitas katoliikluse teoloogias ja kiriklikus praktikas.[26] Tema arvates ajas kuninganna Elizabeth kiriklikes asjades ettevaatlikku ja tarka poliitikat, vältides nii Rooma kui luterluse ja kalvinismi mõju.
Siiski paneb 39 usuartikli selgelt protestantlik laad liigitama anglikaani kirikut pigemini tüüpiliselt protestantlikuks kui kusagil katoliikluse ja protestantismi vahel omaette seisvaks konfessiooniks. Küsitavaks jääb ka reformitud katoliikluse nimetuse omistamine üksnes anglikaani kirikule. G. Bray hinnangul on 39 usuartikli teoloogia kompromissitult protestantlik ja toonilt koguni kalvinistlik.[27] P. Toon möönab jällegi artiklite eklektilist laadi, pidades silmas neis sisalduvat erineva päritoluga ainest.[28] Vanakiriklikul alusel on artiklite seisukohad trinitaarsetes, kristoloogilistes ja pärispatuga seotud õpetustes, luterlikud evangeeliumi ja õigeksmõistmisega seotud küsimustes. Kalvinistliku värvinguga on artiklite armulauakäsitlus.
Kui kõrvutada 39 usuartikli seisukohti Kiriku autoriteedi, õigeksmõistuõpetuse ja eklesioloogia küsimustes reformatsiooni luterliku suuna usutunnistuskirjadega, eriti Augsburgi usutunnistusega, siis tuleb ilma kahtluseta nentida põhimõttelist kokkulangevust. 39A seavad usu ülimaks juhtnööriks ja normiks pühakirja ehk Piibli, mille kõrval on kirikul küll teatav autoriteet ja meelevald, kuid siiski puudub tal voli kehtestada või õpetada asju, mis on vastuolus pühakirjaga. Õigeksmõistmise, vaba tahte ja heade tegude problemaatika käsitlemisel pole 39A kaugeltki nii üksikasjadesse laskuvad kui luterlikud usutunnistuskirjad (eriti kui mõelda Ühtsusvormelile), kuid siin peab arvestama, et Inglismaa Kirikus ei tekkinud ka neis küsimustes sedalaadi vastuolusid kui Saksamaa luterlikus kirikus. Suurel määral kasutasid Inglismaa kirikureformide teoreetikud ja läbiviijad Mandri-Euroopa teoloogilist mõttetööd.
Eespool jäi lähemalt käsitlemata nii CA kui 39A kriitika kaasaegse Rooma kiriku väärpraktika osas. Olgu siinkohal siiski nimetatud, et CA eeskujul lükatakse ka 39-s artiklis otsesõnu tagasi Rooma õpetus puhastustulest, reliikviate austamisest ning pühakute eestkoste taotlemisest ning nähakse ette rahvakeelne jumalateenistus ja armulaua jagamine mõlemal kujul. Sellega on omaks võetud usupuhastuse olulisemad nõudmised kirikliku praktika korrigeerimiseks.
Nagu öeldud, jääb 39A armulauakäsitlus luterlaste jaoks ebapiisavaks, kuna seal pole juttu Kristuse reaalpresentsist söömaajal, vaid kõneldakse pigemini Kristuse ihu söömisest üksnes taevasel ja vaimulikul viisil. Seda võib pidada täiesti ilmseks kalvinismi mõjuks, eriti kui selles seoses mõelda ka Palveraamatu 1552. a. väljaande armulaua jagamisvormelile. Samas pole kõnealuse artikli sõnastus takistanud paljusid anglikaani kiriku teolooge ja vaimulikke jaatamast Kristuse reaalset ligiolu sakramendis – kuni katoliikliku transsubstantsiatsiooniõpetuse taasesitamiseni välja anglokatoliiklikes ringkondades.
Samas ei tohi kunagi ära unustada, et reformatsiooniliikumine ei taotlenud mingisuguste eriõpetuste sissetoomist senisesse kiriklikku mõtlemisse ja praktikasse. Usupuhastuse käigus tõstatatud teemad olid ühelt poolt otseses seoses keskaegse teoloogilise traditsiooniga ning teisalt oma aja kontekstis põletavalt aktuaalsed küsimused, mis vajasid vastust ja lahendust.
Ja lõpetuseks – millist osa mängivad Kolmkümmend üheksa artiklit luterlaste ja anglikaanide oikumeenilises lähenemises, eriti just õpetuslike küsimuste vaagimisel? Ülal esitatut arvesse võttes ei ole sugugi üllatav, et kiriku ühtsuse taastamispüüetes on edukaks osutunud nimelt anglikaani ja luteri kirikute lähenemiskatsed. 1938. aastal, kui Inglismaa Kiriku ning Läti ja Eesti kirikute vahel sõlmiti armulauaosadus, rõhutas anglikaanide delegatsiooni juhtinud Gloucesteri piiskop Arthur Headlam, et «katoolse usu põhialustes oleme ühendatud.» Sellega pidas ta silmas nii luterlike kui anglikaani usutunnistuskirjade olulist sarnasust usu põhiküsimustes.
Samas ei ole anglikaani kirik oikumeenilistel kõnelustel oma partneritelt kunagi nõudnud 39 artikli või selle üksikute formuleeringute aktsepteerimist, nii nagu näiteks luterlikud kirikud on soovinud Augsburgi usutunnistuse I osa põhimõttelist tunnustamist Rooma kiriku poolt. See tuleb sellest, et usuartiklite positsioon anglikaani kirikute õpetuslike alusdokumentide seas ei ole päriselt sama, mis näiteks on CA-l luterlaste jaoks.
Porvoo Ühisavaldus võtab peatükis «Mis on ühist meie usus» kokku CA ja 39A osa: «Augsburgi Usutunnistus ja Usu Kolmkümmend Üheksa Artiklit ilmusid erinevates olukordades erisuguste vajaduste rahuldamiseks ning nad ei mängi meie kirikute elus ühesugust osa. Neis leidub rohkesti sarnast formuleeringutes ja nad annavad kiriku usust ühist tunnistust läbi aegade. Sellelt aluselt on kaasaegne oikumeeniline läbikäimine ja vastastikune vahetus oluliselt aidanud selgitada teatud järelejäänud probleeme, tuues välja, millises ulatuses kattuvad meie ühised arusaamad kiriku olemusest ja eesmärgist ja usu põhiküsimustest.»[29]
Ma söandaksin kokkuvõtteks väita, et 39 artiklit väljendavad väga suures ulatuses seda katoolset ja samas reformatsioonile iseloomulike rõhuasetustega usku ja õpetust, mida anglikaanid ja luterlased ühiselt jagavad. Muidugi ei saa ainult 39 usuartikli ja Augsburgi usutunnistuse formuleeringute võrdlemise teel leida mõlema konfessiooni õpetuslikku ühisosa – arvesse tuleb võtta muidki usutunnistuslikke kirjutisi ning liturgilist ja teoloogilist pärandit –, kuid samas peaks siiski olema ilmne, et oikumeenilisel maastikul seisab luterlikule kirikule kõige lähemal just Inglise usupuhastuses tekkinud kirik. Seda tõestavad ka viimaste kümnendite oikumeenilised kokkulepped anglikaanide ja luterlaste vahel nii Euroopas kui Ameerikas.
Artikkel on valminud 2000. aastate keskel ja avaldati väljaandes Meie Kirik 15. jaanuaril 2022.
Kasutatud kirjandus
Adam, A. Dogmadelugu. (Tartu: Greif, 1995)
Augsburgi usutunnistus (1530-1980). (Stockholm: Kirjastus EVR, 1980)
Avis, Paul. Anglicanism and the Christian Church. (Edinburgh: 1989)
Bray, Gerald. (Ed.) Documents of the English reformation. (Cambridge: James Clarke & Co Ltd, 1994)
Chadwick, Owen. The Reformation. (Penguin Books, 1978)
Evankelis-luterilaisen kirkon tunnustuskirjat. (Jyväskyla: Sley kirjat, 1990)
Forell, George Wolfgang. McCue, James. (Eds.) Confessing One Faith. A Joint Commentary on the Augsburg Confession by Lutheran and Catholic Theologians. (Minneapolis: Augsburg Publishing House, 1982)
Hooker, Richard. Of the Laws of Ecclesiastical Polity. (London: J. M. Dent & Sons, 1925)
Ilja, Voldemar. Sümboolika. (Käsikiri, 1970)
Jewel, John. (Ed. J. E. Booty.) An Apology of the Church of England. (University Press of Virginia, 1963)
Küng, Hans. Christianity. Its Essence and History. (London: SCM Press, 1999)
Livingstone, E. A. (Ed.) The Concise Oxford Dictionary of the Christian Church. (Oxford: Oxford University Press, 1977)
Lohse, Bernhard. Martin Luther. Sissejuhatus tema elu ja töö uurimise probleemidesse. (Tartu: Greif, 1996)
McGrath, Alister E. Historical Theology. An Introduction to the History of Christian Thought. (Oxford: Blackwell Publishers Ltd, 2001)
O’Donovan, Oliver. On the 39 articles. A Conversation with Tudor Christianity. (Carlisle: The Paternoster Press, 1986)
Pöhlmann, Horst Georg. Dogmaatika põhijooned. (Tartu: Greif, 1994)
Schaff, Philip (Ed). The Creeds of Christendom with a History and Critical Notes. Volume III. (Grand Rapids: Baker Books, Reprinted 1996)
Sykes, Stephen. Booty, John. (eds.) The Study of Anglicanism. (London: SPCK/Fortress Press, 1988)
[1] Oliver O’Donovan. On the 39 articles. A Conversation with Tudor Christianity. Oxford, 1986, lk 10.
[2] Tekstis esitatud 39 usuartikli tõlked on tehtud inglise keelest, vajadusel on lisatud ladinakeelsed formuleeringud. Artiklite mõlemakeelsed algtekstid on aluseks võetud väljaandest: Schaff, Philip. (Ed.) The Creeds of Christendom with a History and Critical Notes. Volume III. Grand Rapids: Baker Books, Reprinted 1996, Cranmeri 43 artikli algkeelne tekst on avaldatud ülalviidatud O’Donovani teoses.
[3] Henry Chadwick, «Tradition, Fathers and Councils» – The Study of Anglicanism, lk. 98.
[4] O’Donovan, On the 39 articles, lk 112.
[5] Louis Weil. «The Gospel in Anglicanism» – The Study of Anglicanism, lk 65.
[6] A. Adam, Dogmadelugu, lk 297.
[7] Ühtsusvormel, Epitome, IV.
[8] B. Lohse. Martin Luther, lk 50.
[9] L. Weil, lk 69.
[10] H. P. Pöhlmann, Dogmaatika põhijooned, lk 165.
[11] Ühtsusvormel, Epitome ja Solida Declaratio, XI.
[12] Tsiteeritud teosest: P. Avis. Anglicanism and the Christian Church. (Edinburgh, 1989), lk 23.
[13] A. Adam. Dogmadelugu, lk 254.
[14] R. A. Norris. «Episcopacy» – The Study of Anglicanism, lk 296.
[15] Apoloogia, X.
[16] Tsiteeritud teosest: Alister McGrath, Historical Theology, lk. 198.
[17] Owen Chadwick, The Reformation, lk 120.
[18] Adam, lk 253.
[19] Adam, lk 293.
[20] Apoloogia, X.
[21] Vt P. Schaff (ed). The Creeds of Christendom, vol III, lk 517 jj.
[22] W. R. Crockett. «Holy Communion» – Sykes, Stephen. Booty, John. (eds.) The Study of Anglicanism. (London: SPCK/Fortress Press, 1988), lk 274.
[23] Richard Hooker. Of the Laws of Ecclesiastical Polity. London, 1925, lk. 291.
[24] John Jewel. (Ed. J. E. Booty.) An Apology of the Church of England. University Press of Virginia 1963, lk 24.
[25] Apoloogia VII, 9.
[26] Hans Küng. Christianity, lk. 592.
[27] Gerald Bray (ed.). Documents of the English reformation. Cambridge, 1994, lk 284.
[28] P. Toon. «The Articles and Homilies» – The Study of Anglicanism, lk 137.
[29] Porvoo Common Statement, III, 29.
Kui küsida eesti kristlaselt, keda ta reformatsioonist teab, on vastus enamasti üks ja sama: Luther. Sellega asi tavaliselt piirdubki. Vaid harva tulevad jutuks ka Melanchthon või Lutheri abikaasa Katharina von Bora, nemadki pigem kõrvaltegelastena suure reformaatori varjus.
Reformatsioon ei olnud siiski üksnes kuulsate meeste ja professorite vaidlus, mida võimendas trükipress. See oli liikumine, milles tuhanded tavalised kristlased avasid Pühakirja ja leidsid sealt evangeeliumi: patune mõistetakse õigeks armust, usu läbi, üksnes Kristuse pärast. Nende jaoks ei olnud need õpetused pelgalt teesid paberil. Need tähendasid kristliku usu väljaelamist: Pühakirja lugemist, Kristusele lootmist, oma kutsumuse täitmist, kannatusi ja, kui usk seda nõudis, märtrisurma.
Järgnevalt tutvume seitsme reformatsiooniaja naisega eri paigust Euroopast. Nad uskusid Jumala Sõna ja jäid sellele ustavaks ka siis, kui see midagi maksma läks. Ajalugu saab meid õpetada vaid siis, kui oleme valmis minema ajas tagasi ja kuulama, mida toonased inimesed ise ütlesid, selle asemel et lugeda nende sõnadesse oma tänapäevaseid arvamusi, veendumusi ja oletusi. Astugem siis 500 aastat tagasi reformatsiooniaja teravasse poleemikasse, kus Pühakirja eest seistes võis kaotada kodu, tervise või elu.
Argula von Grumbach (1492–1554/57) oli Baieri aadlidaam ja nelja lapse ema. 1523. aastal vangistati Ingolstadti ülikooli 18-aastane üliõpilane Arsacius Seehofer, keda süüdistati Lutheri õpetuse levitamises. Teda sunniti tuleriida ähvardusel oma vaadetest lahti ütlema.
Argula ei suutnud vaikida. Ta kirjutas ülikooli teoloogidele avaliku kirja, mis oli sisuliselt üks suur piiblitsitaatide mosaiik. Kirjas küsis ta: «Kuidas, Jumala nimel, loodate teie ja teie ülikool võita, kui kasutate nii rumalat vägivalda Jumala Sõna vastu; kui sunnite kedagi hoidma käes püha evangeeliumi just selleks, et ta sellest lahti ütleks, nagu te tegite Arsacius Seehoferiga? … Jah, kui ma sellele mõtlen, väriseb mu süda ja kõik mu ihuliikmed.»
Seejärel tuli tema kuulus väljakutse: «Mida õpetavad teile Luther või Melanchthon peale Jumala Sõna? Te mõistate nad hukka, ilma et oleksite neid ümber lükanud. Kas Kristus õpetas teid nii või tema apostlid, prohvetid või evangelistid? Näidake mulle, kus see on kirjutatud! Te kõrged asjatundjad, ma ei leia kusagilt Piiblist, et Kristus või tema apostlid või tema prohvetid oleksid inimesi vangistanud, põletanud, mõrvanud või pagendanud.» Ta oli kõigiti teadlik kohustusest kuuletuda võimudele, «kuid seal, kus on tegemist Jumala Sõnaga, ei ole meelevalda ei paavstil, keisril ega vürstidel» (Ap 5). Ja ta lisas: «Kui ma salgaksin Lutheri ja Melanchthoni kirjutised, salgaksin ma Jumalat ja tema Sõna.»
Argula ei kirjutanud kergekäeliselt. Ta tundis apostel Pauluse sõnu koguduse korra kohta ja võttis neid tõsiselt. Ta kirjutas, et oli pidanud kaua kuulama, kuidas jutlustaja Ingolstadti Jumalaema kirikus Lutheri pihta aina «Ketzer, ketzer!» karjus. «Õpetatud» mehe ainus argument oli üks sõimusõna ja Argula kommenteeris seda kuiva irooniaga: «Kehv ladina keel! Seda oskaksin ka mina öelda ja ma pole kunagi ülikoolis käinudki.» Ta oli tahtnud jutlustajale kirjutada ja küsida, milliseid ketserlikke õpetusi Luther siis õpetab, kuid jättis selle «raske südamega» tegemata, osutades 1Tm 2-le.
Alles siis, kui üliõpilast ähvardati tuleriidaga ja mehed vaikisid, võttis ta sule. «Aga nüüd, kui ma ei näe ühtegi meest, kes oleks valmis asja kätte võtma, kes tahaks või suudaks rääkida, sunnib mind sõna: «Igaüks, kes mind tunnistab …»» Needsamad Jeesuse sõnad selle kohta, kes teda tunnistab ja kes teda häbeneb (Mt 10:32; Lk 9:26), oli ta pannud kirja algusesse koos Hesekieli hoiatusega vahimehele, kes jätab õela hoiatamata ja manitsemata (Hs 33:7–8). Argula ei seadnud end Uue Testamendiga vastuollu, vaid täitis kohustust, mille Kristus paneb igale jüngrile: tunnistada teda siis, kui tema Sõna ja kirikut rünnatakse.
Teravust ta ei kartnud: «Teie oma paavstlike seadustega ei suuda meid sundida, mitte iialgi. Väitlust on kerge võita, kui vaieldakse jõuga, mitte Pühakirjaga. Nii palju kui mina näen, peetakse siis timukat kõige õpetatumaks. Kerge on aga näha, et kurat on aidanud selle toreda möllu korraldada.» Ja ta lõpetas: «See, mida ma teile kirjutasin, ei ole naise loba, vaid Jumala Sõna. Ma kirjutan kristliku kiriku liikmena, mille üle põrgu väravad ei saa võimust. Rooma kiriku üle saavad nad aga küll.»
Kiri ilmus aastaga viieteistkümnes trükis. Hinda tuli maksta nii perel kui ka tal endal: Baieri hertsogid võtsid tema abikaasalt ameti ja teda ennast nimetati «naiskuradiks». Selle sildi teenis ta välja üksnes sellega, et julges Kristuse nimel suu avada ja astuda välja noore usuvenna eest.
Elisabeth von Braunschweig-Lüneburg (1510–1558) pandi 15-aastaselt mehele endast nelikümmend aastat vanemale hertsog Erichile. Ta tutvus Lutheriga isiklikult ja võttis 1538. aastal avalikult vastu armulauda mõlemal kujul, st nii leiba kui veini. See oli selge tunnistus tema luterlikust veendumusest. Rooma kirikus said ilmikud armulauda ainult leiva kujul ja enamasti vaid kord aastas, ülestõusmispühade ajal. Reformatsioon taastas varakristliku armulaua korralduse.
Kui abikaasa 1540. aastal suri, sai Elisabethist alaealise poja eest valitsev regent. Ta toetus Antonius Corvinusele, kellest sai 1542. aastal hertsogkonna superintendent ehk kirikuelu juhtiv vaimulik. Elisabeth osales ise kirikuvisitatsioonidel ja saatis samal aastal oma kaaskirjaga laiali kirikukorra, mis sidus kogudused Augsburgi usutunnistusega ja nõudis rahva õpetamist. 1544. aastaks oli luterlus hertsogkonnas juba laialt levinud. Oma lapsed kasvatas ta evangeelses usus ja kirjutas pojale juhendi, kuidas valitseda kristliku vürstina.
Siis pöördus kõik. 1545. aastal valitsuse üle võtnud poeg Erich II leppis pärast protestantide lüüasaamist Schmalkaldeni sõjas (1547) keisri pealesurutud ajutise usukorra ehk interimiga ja laskis 1549. aastal Corvinuse vangistada. 27. detsembril 1549 kirjutas Elisabeth oma tulevasele väimehele, Preisi hertsog Albrechtile: «Ma olen kurb naine, aga ma lohutan end sõnaga: «Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, seepärast maailm vihkab teid» (Jh 15:19). Pange tähele: «Ei ole jünger üle õpetajast …» (Mt 10:24). Nõnda on juhtunud kõigi armsate pühadega. Kiidetud olgu Jumal, et ma olen vääriline kannatama tema nimel.» Viimasega kajastas ta apostlite rõõmu (Ap 5:41).
Elisabeth Cruciger (u 1500–1535) pandi lapsena Pommeri kloostrisse, kus ta õppis selgeks liturgilised laulud ja omandas ilmselt ka piiblitundmise. 1520. aastate algul lahkus ta kloostrist, läks Wittenbergi ja abiellus 1524. aastal Lutheri õpilase ja hilisema kolleegi Caspar Crucigeriga. Neid laulatas Luther ise.
Samal aastal jõudis Elisabethi «Herr Christ, der einig Gotts Sohn» Erfurdis ühte esimestest evangeelsetest lauluraamatutest. See on esimene teadaolev luterliku naise kirjutatud koraal – ja see on tänini meie lauluraamatus: KLPR nr 84 «Oh Kristus, Lunastaja». Luterlaste jaoks ei olnud kirikulaul pelgalt kiitus ja palve, vaid Jumala Sõna kuulutamine. Laulu kaudu kandis rahvas Sõna kodudesse, palvesse ja laste õpetamisse.
Saksa algtekstis laulab Elisabeth teises salmis Kristusest, kes sündis inimeseks aegade lõpul: surm on meie eest murtud, taevas avatud ja elu tagasi toodud. Viimane salm on palve, mille võiks iga kristlane pähe õppida. Meie lauluraamatus kõlab see nii: «Meid hinge surmast, Issand, / nüüd armust ärata / ja meie kuri süda / Sa ise sureta! / Uut elu anna jälle, / et südame ja meele / Su poole tõstame!»
Elisabeth suri 1535. aastal. Luther tõi teda eeskujuks selle kohta, kuidas kristlane sureb. Caspar Crucigerile ütles ta: «Jumala halastus peab meil olema suurem kui meie mured, sest sinu kallis naine oli surmasuus nii tõsise usuga, et ma tahaksin olla tema juures.»
Katherine Parr (1512–1548) on enamasti meeles vaid Henry VIII kuuenda ja viimase naisena. Tegelikult oli ta esimene naine Inglismaal, kes avaldas oma nime all trükis omaenda ingliskeelse teose. Ta kasvas üles roomakatoliku usus ja jõudis evangeeliumini järk-järgult. Kuninga eluajal pidi ta olema ettevaatlik. John Foxe’i järgi jutlustasid Parri kaplanid 1546. aasta paastuajal tema majapidamises kirikus veel valitsevatest kuritarvitustest. Sellest julgust saades hakkas kuninganna kuningaga usuasjades vaidlema ja õhutas teda puhastama Inglise kirikut Rooma jääkidest. Piiskop Gardiner süüdistas teda seepeale ketserluses ja Henry lubas tema vastu süüdistuse koostada. Kuninganna kambrid otsiti salaja läbi, kuid midagi ei leitud. Kuninga ihuarstilt hoiatuse saanud Parr läks kuninga juurde, nimetas end vaeseks asjatundmatuks naiseks ja jättis kõiges otsustamise kuninga tarkusele. Kui Henry pilkas, et kuningannast on saanud «doktor», kinnitas Parr, et polnud tahtnud oma meest usuasjades õpetada. Nii ta pääses: kui lordkantsler tuli järgmisel päeval Parri arreteerima, saatis Henry ta vihaselt minema.
1547. aasta novembris, üheksa kuud pärast Henry surma, ilmus tema «Patuse kaebelaul» (The Lamentation of a Sinner). Selles tunnistas kuninganna kogu maa ees, et ta oli kaua otsinud päästet valest kohast: «Kristuse veri ei olnud minu meelest küllalt, et pesta mind puhtaks mu pattude mustusest. … Ma otsisin hoopis sellist rämpsu, mille Rooma piiskop on oma türannias ja riigis istutanud, ja lootsin suure kindlusega nende väe ja pühaduse läbi saada oma pattude täieliku andeksandmise.»
Kuid Parr ei süüdistanud ainult Roomat. Ta osutas patu juurele iseendas: «Tõtt öelda tegin ma endast suure ebajumala, sest ma armastasin ennast rohkem kui Jumalat.» Kõige raskem patt oli tema silmis Kristuse põlgamine: «Ei saa kõigeväelisele Jumalale, meie Isale, teha suuremat ülekohut ja ebameeldivust kui tallata jalge alla Kristust, tema ainusündinud ja armastatud Poega.» Valitsejad, kes tunnistavad avalikult, et ei päästa võim ega puhtväline pühadus, vaid ainult Kristuse veri, on igal ajastul olnud harulduseks.
Jane Grey (1537–1554) oli Henry VIII õe lapselaps ning kuninga 1546. aasta testamendi järgi troonipärimisjärjekorras neljas. Pärast Henry surma elas ta umbes kümneaastasena kuningalese Katherine Parri ja tema uue abikaasa Thomas Seymouri majapidamises. Parr kohtles teda soojalt, julgustas teda õppima ja arvatavasti aitas Jane’il kujundada tema protestantlikke veendumusi. Kui Parr 1548. aastal suri, oli Jane tema matustel leinajate eesotsas.
Reformimeelsete koduõpetajate käe all üles kasvanud Jane oli erakordselt andekas: luges juba umbes 13-aastasena Platonit kreeka keeles, tõlkis ladina keelest kreeka keelde, õppis heebrea keelt ning pidas ladina keeles kirjavahetust Mandri-Euroopa reformaatoritega, näiteks Heinrich Bullingeriga. 1553. aastal, pärast Henry VIII poja, noore kuninga Edward VI surma, tõsteti ta võimumängude tulemusel troonile. Üheksa päeva hiljem oli ta Toweris vang.
Tema äi John Dudley, Northumberlandi hertsog, kes oli ta troonile upitanud, salgas küll vahetult enne surma oma usu, kuid hukati sellegipoolest. Nädal hiljem ütles Jane lõunasöögil vangivalvuri majas, kus teda hoiti: «Kas mina, kes ma olen noor ja vähe aastaid elanud, peaksin elu pärast oma usust loobuma? Ei, hoidku Jumal! Veel vähem oleks seda tohtinud teha tema, kelle elupäevad olid nagunii loetud.»
Oma isa endisele kaplanile Thomas Hardingule, kes oli samuti usust taganenud, kirjutas ta: «Kunagi olid sa Kristuse elav liige, nüüd aga kuradi väärdunud sigitis; kunagi Jumala ilus tempel, nüüd aga Saatana haisev ja räpane rentsel. … Kas sa lükkad tagasi tõelise Jumala ja kummardad inimese väljamõeldist – kuldvasikat, Paabeli hoora, Rooma religiooni, jäledat ebajumalat, kõige jumalatumat missat?»
Edwardi järel tõusis troonile tema poolõde, roomakatoliiklik kuninganna Mary I (1516–1558), hilisema hüüdnimega Verine Mary. Kui Jane’i isa ühines 1554. aasta alguses Thomas Wyatti mässuga, mis püüdis takistada Mary abiellumist Hispaania prints Philipiga, otsustati ka Jane’i saatus. Mary saatis tema juurde munk John Feckenhami, et pöörata ta enne surma roomakatoliku usku. Nad vaidlesid pikalt, kuid Jane jäi oma usus kindlaks. Kui Feckenham lahkudes ütles, et nad ei kohtu enam kunagi, vastas Jane: «See on tõsi, et me ei kohtu enam kunagi, kui Jumal ei pööra sinu südant.» 12. veebruaril 1554 ütles ta tapalaval: «Ma palun teid kõiki, head kristlased, olge mu tunnistajad, et ma suren tõelise kristlasest naisena ega oota päästet millestki muust kui Jumala halastusest, tema ainsa Poja Jeesuse Kristuse vere teenete läbi.» Et ta puhastustulle ei uskunud, ei palunud ta palveid oma hinge eest pärast surma, vaid ütles: «Ja nüüd, head inimesed, kuni ma veel elan, palun teid mind oma palvetega aidata.» Silmadele pandud sideme tõttu ei leidnud ta pakku ning küsis: «Mida ma pean tegema? Kus see on?» Keegi juhatas teda. Tema viimased sõnad kajastasid tema Päästja palvet: «Issand, sinu kätte ma annan oma vaimu!» (Lk 23:46). Ta oli 16-aastane.
Anne Askew (u 1521–1546) oli Lincolnshire’i aadlipere tütar, kelle isa sundis ta majanduslikel põhjustel mehele minema. Abielus hakkas ta Piiblit lugema ja loobus täielikult, nagu John Bale hiljem kirjutas, «kõigist paavstluse vanadest ebausukommetest». Henry VIII oli küll paavstist lahti öelnud, kuid roomakatoliku õpetusest hoiti Inglismaal kinni ja Piibli lugemine oli seadusega piiratud: aadlinaised tohtisid seda lugeda üksnes omaette. Kord viibis Askew kuus päeva Lincolnis ja luges katedraalis Piiblit. Preestrid tulid tema juurde kahe-, viie- ja kuuekaupa, kavatsedes temalt aru pärida, kuid lahkusid enamasti sõnagi lausumata. Kui teda hiljem Londonis üle kuulati ja küsiti, mida ütles see üks, kes temaga viimaks rääkis, vastas Askew, et tema sõnad olid nii tühised, et ta ei mäleta neid enam. Preestrite õhutusel ajas tema enda abikaasa ta kodust välja ja ta läks Londonisse.
Järgnesid korduvad vangistused ja ülekuulamised, mida ta ka ise kirja pani. Kui piiskop Gardiner – sama mees, kes samal ajal püüdis kukutada kuninganna Parri – nõudis temalt armulaua kohta «otsest vastust», vastas ta, et ta ei laula Issandale uut laulu võõral maal (vrd Ps 137:4). Kui piiskop heitis ette, et ta räägib mõistujuttudes, vastas Askew: «Kui ma ütlen teile tõe otse, ei võta te seda vastu.» Riigisekretär William Paget püüdis teda meelitada avaldama oma arvamust armulaua kohta ja lubas, et vajaduse korral võib ta selle hiljem salata. Askew vastas, et tõde ta ei salga. See tähendas surmaohtu: 1539. aasta seaduse järgi ootas tuleriit igaüht, kes eitas, et missal muutub leiva ja veini kogu olemus sõna otseses mõttes Kristuse ihuks ja vereks, nii et altaril on välimuselt leib ja vein, kuid leiva ja veini olemust enam ei ole – on üksnes Jeesuse loomulik ihu ja veri. Askew ei näinud pääste allikat missas. Nõukogule saadetud usutunnistuses kirjutas ta, et just Kristuse surm on «meie hingede tervenemise ainus abinõu».
Juba surma mõistetuna pandi ta Toweris piinapingile, sest ta keeldus nimetamast õukonnadaame, kes tema usku jagasid: «Ja kuna ma lamasin vaikselt ega karjunud, võtsid lordkantsler ja härra Rich vaevaks mind oma kätega piinata, kuni ma olin peaaegu surnud. … Kuid mu Issand Jumal (ma tänan tema igavest headust) andis mulle armu püsima jääda ja annab, ma loodan, kuni lõpuni.» Lordkantsler andis talle teada: kui ta oma arvamusest loobub, ei jää ta millestki ilma; kui mitte, saadetakse ta Newgate’i vanglasse ja põletatakse. Askew saatis vastuse: «Ma pigem suren, kui taganen oma usust.»
John Bale’i järgi kirjutas ja laulis ta Newgate’i vanglas laulu, milles ta ütles: «Usk saab mu kilbiks.» 16. juulil 1546 kanti ta tooliga Smithfieldi tuleriidale, sest ärapiinatud keha ei kandnud teda enam. Ta oli umbes 25-aastane.
Olimpia Fulvia Morata (1526/27–1555) oli üks oma aja õpetatumaid naisi. Humanistist õpetaja tütar sai umbes 13-aastasena Ferrara hertsogitütre Anna kaasõpilaseks. Juba teismelisena kirjutas ta ladina keeles kõne Cicero kaitseks ning luuletusi ladina ja kreeka keeles. Hertsoginna Renée raamatukogus oli umbes kuussada raamatut, nende seas mitmesuguseid piiblitõlkeid. Aegamisi hakkas Olimpia oma klassikute kõrval üha rohkem lugema Pühakirja, kuni see võttis enda alla suurema osa tema ajast.
1550. aastal kirjutatud dialoogis, kus ta vestleb sõbranna Lavinia della Roverega, vaatas ta oma kuulsusele tagasi: «Ma pidasin end kõige õpetatumaks, sest lugesin kõigi vabade kunstide [klassikaliste õppeainete] kirjanikke ja õpetlasi ning püherdasin nende kirjutistes nagu mudas. Just siis, kui kõigi imetlus mind taevani tõstis, mõistsin ma, et olen asjatundmatu ja puudulik igasuguses erudeerituses.» Ta tunnistas: «Aeg-ajalt kisti mind uskuma eksitust, et kõike juhib saatus ega ole Jumalat, kes hooliks surelikest. Nii pime oli udu, mis mu meelt kattis, et Jumal otsustas selle hajutada. … Kui ma olin tühi ja armetu, hoolitses ta minu eest nii, et ma kogesin teda Isana, kes kaitseb oma lapsi. Usu mind, ükski vanem pole oma lastele nii armuline olnud, kui Jumal oli minule.»
Juba 1548. aastal oli Olimpia muutunud õukonnas ebavajalikuks ning kaotanud laimu tõttu oma soosingu. Ta abiellus saksa arsti Andreas Grunthleriga. «Isegi vürsti viha ega minu armetu olukord ei takistanud teda minuga abiellumast,» kirjutas ta hiljem. 1550. aastal järgnes ta mehele Saksamaale. Sellest sai sisuliselt pagendus, sest kodumaale ta enam kunagi tagasi ei pöördunud. Sama aasta septembris laskis inkvisitsioon Ferraras evangeelse usu pärast kägistada ja põletada pagar Fanino Fanini, keda Olimpia tundis isiklikult. Tema sõnul oli «ohtlik tunnistada end kristlaseks seal, kus Antikristusel on nii palju võimu». «Kuigi ma igatsen väga oma pere järele,» kirjutas ta, «läheksin pigem maailma otsa, kui pöörduksin tagasi sinna, kus sel mehel [paavstil] on nii palju võimu olla julm.» Saksamaal sattusid nad aga sõja keskele: Grunthleri kodulinna Schweinfurti piirati neliteist kuud. Nad pääsesid napilt eluga, kuid Olimpia raamatukogu ja suurem osa tema käsikirjadest hävisid. 1555. aasta oktoobris suri ta Heidelbergis alla 30-aastasena tuberkuloosi.
Eelmainitud dialoog lõpeb Pauluse sõnadega, mis kandsid kogu tema elu: kõik asjad laseb Jumal tulla heaks neile, kes teda armastavad (Rm 8:28).
Kuigi need seitse naist olid vägagi erinevad, ühendas neid siiski üks asi. Nad ei pidanud Jumala Sõna oma arvamuste ehteks ega ajavaimuga kohandatavaks materjaliks. Nad lugesid seda, uskusid seda ja jäid sellele ustavaks ka siis, kui see maksis kodu, tervise või elu. Ükski neist ei kohandanud Pühakirja oma kutsumuse järgi, vaid oma kutsumust Pühakirja järgi. Nende mõju tulenes sellest, et nad olid ustavad seal, kuhu Jumal oli nad oma ettehoolduses pannud – emana, lesena, valitsejana, laulukirjutajana või õpetlasena. Ja kui usk seda nõudis, siis ka kohtunike ees ja piinapingil.
Reformatsioonikuu ei ole mõeldud ainult ajaloo meenutamiseks. Toonaste inimeste eludest kerkivad küsimused, mis on aktuaalsed ka tänapäeval. Kui Argula seisaks täna meie ees ja ütleks: «Näidake mulle, kus see on kirjutatud!» – mida me vastaksime? Kas meie usk peaks vastu, kui sellelt nõutaks seda, mida nõuti Anne Askew’lt? Ja kas me suudaksime öelda koos Braunschweigi Elisabethiga: «Kiidetud olgu Jumal, et ma olen vääriline kannatama tema nimel»?
«Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!» (Hb 12:1)
Tsitaate on tõlgitud teostest: Elaine V. Beilin (toim.), The Examinations of Anne Askew; Eric Ives, Lady Jane Grey: A Tudor Mystery; Janel Mueller (toim.), Katherine Parr: Complete Works and Correspondence; Kirsi I. Stjerna (toim.), Women Reformers of Early Modern Europe: Profiles, Texts, and Contexts.
Iseendaks olemisest on saanud projekt. Enam ei piisa sellest, et inimene lihtsalt elab oma elu. Ta peab tegema sellest tähendusliku, silmapaistva ja õnnestunud terviku.
Tööelu, sotsiaalmeedia, hool vaimse tervise eest ning kaasaegne vaimsus õpetavad inimest ennast arendama, jälgima ja esitlema. Ka identiteedist saab ettevõtmine. Igaüks peaks leidma oma tõe ning tegema sellest oma elu vundamendi.
Kaasaeg annab inimesele küll palju vabadusi, aga teeb samas tema eksistentsist raske töö. Kui mitte midagi pole juba ette antud, peab inimene ennast ise määratlema, arendama ennast, väljendama ennast ning tõestama oma väärtuslikkust. Ta teeb iseendast projekti, millega ta mõõta enda väärtust.
Iseendast kaubamärgi tegemine ei puuduta üksnes avaliku elu tegelasi või sisuloojaid. Ka tavalisel inimesel tuleb järgi mõelda, milline tema elu välja paistab. Kas ta on piisavalt huvipakkuv, tasakaalustatud, eetiline, efektiivne ja omanäoline? Mida rohkem inimene omaenda «mina» üles ehitab, seda raskemaks võib see osutuda. Kui pidevalt peab vaatama endale kõrvalseisja silmadega ning ennast teistega võrdlema, mureneb ka kindlus iseenda väärtuslikkusest.
Kristlik usk räägib inimesest teisiti. Inimene ei ole üksnes selline, milliseks ta ennast peab. Ta on Jumala loodud, pattu langenud ning Kristuse lunastatud. Tema väärtus on sügavam kui nähtavus, saavutused või lihvitud enesekuvand.
See on põhjus, miks evangeelium ei alga uute nõudmistega. See algab kutsega: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» (Mt 11:28)
Inimesele annab väärtuse Jumal. Seda pole vaja välja teenida endast mingit veenvat lugu jutustades. Pattulangemise tõttu on inimese probleem suurem kui katkine minapilt. Ta vajab pattude andeksandmist. Kristuses saab ta enamat kui tervema minapildi. Ta saab patud andeks ning leiab rahu Jumalaga.
Iseenda ehitamise kultuuril on keeruline taluda kannatust, millest ei saa vormida saavutust, isikliku arengu edulugu või oma elu ohjade enda kätte haaramist. Sellepärast on Jeesuse üleskutse salata oma mina ning oma risti kanda ühtaegu pahandusttekitav kui ka vabastav. See pahandab kultuuri, mis on iseendast teinud püha projekti, ning vabastab inimese sunnist olla oma elu lunastaja.
Iseenda salgamine ei tühista inimväärikust. See tähendab, et mina ise ei saa enam olla jumalaks. Kui inimene lõpetab iseenda kummardamise, siis ta mitte ei kaota oma elu, vaid saab tagasi selle õige tähendusega.
Rist on rist. See ei ole mitte dekoratsioon, vaid raske koorem. Siiski saab elu Kristust järgides suuna: inimene vabaneb iseenda ülalhoidmisest ning saab elada Jumalale ja ligimesele.
Evangeelium ütleb meie aja inimesele vabastava sõnumi. Sa ei pea iseennast päästma. Saad tulla Kristuse juurde poolikuna, patusena, väsinuna. Temas lakkab mina olemast vangla. Kristuses saab inimene elu, mida ta ei pea hakkama algusest peale üles ehitama.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
Sjællandi Torslunde kiriku altaripaneelil (antependium) on kujutatud luterlikku jumalateenistust kõigest mõnikümmend aastat pärast reformatsiooni jõudmist Taani kuningriiki. Tänaseks Kopenhaagenis asuvasse rahvusmuuseumi viidud originaalpaneelil või -frontaalil on ladinakeelne tekst: «Hæc tabvla adornata fvit consilio Ioannis Iacobi pastoris hvivs ecclesiæ anno dni 1561» («See tahvel kaunistati selle kiriku pastori Johannes Jacobseni soovitusel Issanda aastal 1561»).
Huvitav ajalooline tõik on, et 16.–17. sajandil, mil Saaremaa üle valitses Taani kroon, kuulus Eesti suurim saar formaalselt sama Sjællandi piiskopkonna (Sjællands Stift) alla, mille osaks oli ka Torslunde kogudus.
Millest aga kõneleb Torslunde altaripaneel? Sellele maalitud pilt toob esile evangeelse-luterliku arusaama kirikust ja jumalateenistusest:
«Kirikuruum on arhitektuuriliselt kujundatud ühtseks tervikuks, kus altar paikneb kesksel kohal, tõstes esile nii armuvahendid kui ka koguduse.
Keskel on Kristuse ristikannatus, esiplaanil on armuvahendid – jutlus, ristimine ja armulaud –, mille kaudu Kristuse lunastustöö jõuab inimeseni. Ristimisnõu on viidud kirikuukse juurest kooriruumi, preestri tegevus aga altarist kantslisse ning armuvahendite jagamine koguduse keskele.
Ristimises rõhutatakse nähtavat elementi – vett –, samas kui tähelepanelikult kuulavad ristivanemad toovad esile Sõna ja õpetuse. Armulaua jagamisega mõlemal kujul (nii leiva kui veini näol) asetatakse rõhk Kristuse ohvrile pattude andeksandmiseks, samuti usklike osadusele Kristusega, jumalateenimisele ja tänule. Samamoodi osutab Jumala sõna kuulutamine lepitusele, mille Kristus saavutas oma surmaga ristil.
Jumalateenistuse muutumisest tunnistab see silmapaistev koht, mis on altarimaalil antud palvele kogunenud kogudusele. Jutlustaja kannab õpetlase talaari; evangeeliumipoolel leiba jagav preester kannab kaasulat; kaks ülejäänud vaimulikku kannavad musta kuue peal koorirüüd.
Luterlus võttis üle keskaegse kirikuruumi, tehes üksnes selliseid muudatusi, mis olid vajalikud, et kohandada kirik evangeelse jumalateenistuse vajadustele; eemaldati kõrvalaltarid, pühakute kujutised ja kõik muu, mis oli vastuolus Jumala Sõnaga.»
Torben Christensen, Sven Göransson. Kirkkohistoria 2. Tapiola, 1974, lk 170.
Aastal 1529 kohtusid Marburgis reformatsiooniliikumise erinevate suundade liidrid, et arutada teoloogilisi erimeelsusi. Kohtumise korraldas Hesseni maakrahv Philipp, kes soovis saavutada protestantide ühinemist.
Peamisteks diskuteerijateks olid kohtumisel reformatsiooniliikumise algataja Martin Luther (1483–1546) ning Šveitsi reformaatorid Ulrich Zwingli Zürichist (1484–1531) ja Johannes Oecolampadius Baselist (siin Ökolampaad, 1482–1531). Neile lisaks osalesid kohtumisel Lutheri kaasvõitleja Wittenbergis Philipp Melanchthon (1497–1560), luterlased Stephan Agricola (1491–1547) ja Justus Jonas (1593–1555), Nürnbergi reformaator Andreas Osiander (1498–1552), Württenbergi reformaator Johannes Brenz (1499–1570), Strasbourgi reformaator Martin Bucer (ka Butzer, 1491–1551) ja Kaspar Hedio (1494–1552), samuti Strasbourgist.
Kõneluste keskseks teoloogiliseks küsimuseks tõusis Kristuse kohalolu viis armulauas. Zwingli eitas Kristuse ihulikku kohalolekut ja rõhutas armulaua sümboolset tähendust, Luther jäi vankumatult selle juurde, et armulauas on Kristus ihulikult kohal. Kuigi kohtumise tulemusena valmis Lutheri sõnastatud ja Marburgi artikliteks nimetatud tekst, ei jõutudki Kristuse reaalpresentsi küsimuses üksmeelele ja mõlemad pooled läksid ühtsust saavutamata lahku. Kaspar Hedio meenutuse kohaselt lõppes kohtumine mõrudalt: «Zwingli palub Lutherilt oma karmuse pärast andestust ning ütleb, et on alati sügavalt soovinud tema sõprust ja otsib seda ka praegu. Seejärel lisab ta peaaegu nuttes: ei ole ühtegi inimest – ei Itaalias ega Prantsusmaal –, keda ta näeks meelsamini kui teda. Luther vastab: paluge Jumalat, et jõuaksite selles küsimuses õige arusaamiseni. Oecolampadius vastab: ka teie peaksite seda paluma, sest teil on sama vajadus.» Kõik ülalnimetatud kirjutasid siiski Marburgi artiklites sõnastatud ühisosale alla.
Usukõneluste 400. aastapäeva puhul 1929. aastal avaldas kohtumisest ülevaate väljaanne Protestantline Ilm. Veidi toimetatud kujul avaldab ülevaate Marburgi usukõnelusest ka veebiajakiri Meie Kirik.
«Waieluse käigu üle ei kirjutatud protokolli. Selle oli maakrahw Philipp kategooriliselt ära keelanud,» märgib Protestantliku Ilma toimetaja Theodor Tallmeister. «Kuid osawõtjad on seda pärast ometi nii põhjalikult kirjeldanud – arwatawasti tähtsamaid mõtteid siiski salaja paberile pannes –, et wõimalik on päris korralikku protokolli sellest kokku seada. Ajakiri «Die Christliche Welt» toob oma 1927. aasta 14-mas numbris sarnase protokolli ja meie tõlgime tema kui huwitawat ajaloolist materjaali sisaldawa siinkohal eesti keelde:»
Laupäeval, 2. oktoobril [1529], kell 6 hommikul.
Kantsler Feige avab koosoleku.
Luther: Kõrgestisündinud vürst, armuline härra. Ma ei kahtle, et see kõnelus on korraldatud hea mõtte ja tahtmisega. Kahe aasta eest lükkasin ma sarnase ettepaneku tagasi, sest ma teadsin, et mõlemalt poolt on küllalt kirjutatud, ja et uusi põhjusi kumbki enam ei suuda ette tuua. Mina olen oma arvamise ütelnud ja tahan selle juure jääda kuni surmani. Ka ei olnud mul mõtet rohkem selle asja üle kirjutada. Aga pärast Speieri riigipäeva andsin ma härra Philippusele (Hesseni maakrahvile) oma nõusoleku: mitte et ma oma mõtteid muuta tahaks – need on minu juures täiesti kindlad – vaid selleks, et oma usu põhja selgitada ja teiste eksitusi näidata. Kristus on päris selgesti ütelnud: «Võtke ja sööge, see on minu ihu». Seal tulgu nüüd vastased ja tõestagu, et ihu ei ole ihu.
Aga enne kui meie selle üle vaidleme, pean ma mõned teised punktid ette tooma, millistes vastased eksivad. Zürichis, Baaselis ja Strassburgis õpetakse:
1. kolmainsusest, et Aarius olevat selle üle õigemini õpetanud kui püha Augustiin ja teised õigeusklikud isad;
2. kahe Kristuse loomuse vahel teevad nad nii suurt vahet, et ühest isikust saab otse kaks;
3. pärispatu kohta salgavad nad, et see on hukkaminemise põhjus;
4. ristimisest õpetavad mõned, et ta ei ole usu pitser, vaid ainult välise ümberpöörmise tundemärk;
5. õigestmõistmisest, et see ei sünni mitte ainult usu läbi, vaid meie oma jõudude kaasabil;
6. kuulutatavast sõnast ja ühes sellega sõna ametist õpetavad nad ekslikke asju;
7. samuti puhastustulest ja võib olla veel mõnest teisest kristliku usu ja õpetuse osast.
Enne peame kõigis neis asjus jõudma ühisele seisukohale, kui tahame, et arutused püha armulaua tõelise väärtuse üle ei ole asjatud.
Ökolampaad vastab, et temal ei ole sellest midagi teada, et tema ja ta kaaslased kõigis neis küsimustes teisiti õpetavad kui Luther. Käesolev kõnelus on ainult selleks korraldatud, et mõtteid vahetada armulaua üle. Samuti ütleb
Zwingli: ta olevat juba Melanchthoniga mitmesuguste küsimuste üle rääkinud; pärast võib nende juurde tagasi tulla, nüüd aga peaks arutama armulaua asja.
Luther andis järele, kuid mitte ilma protestita. Ta ei olevat paljude asjadega vastaste kirjatöödes nõus, seda olevat ta pidanud avaldama, muidu võidavat kodus ütelda, et tema ei ole tohtinud suud lahti teha. Nüüd aga tahtvat ta heameelega armulaua üle vaielda. Siin peavad taganema kõik inimliku mõistuse vastuväited Jumala sõna kõrval. «See on minu ihu» – neid sõnu ei tohi teisiti mõista kui seal seisab. Kui teie aga tahate neid teisiti seletada, siis peate tooma selged tunnistused kirjast, mis tõestavad teie seletust. (Sõnad «See on minu ihu» oli ta kirjutanud kriidiga oma ette lauale).
Ökolampaad võtab väljakutse vastu. On päevaselge, et pühas kirjas mitmesugustes kohtades tarvitatakse piltlikku kõneviisi, kus sõnadel on hoopis teine tähendus kui nende kõlal. Näiteks: «Ristija Johannes on Eliia», «Kristus oli kalju», «Seeme on sõna», «Mina olen õige viinapuu». Nii võib ka sõnades «See on minu ihu» tegemist olla sarnase piltliku kõneviisiga.
Luther: Sellest ei jätku, et neid sõnu võib nõnda mõista, tuleb tõestada, et neid peab nõnda mõistma.
Ökolampaad asub ka kohe tõestamisele. Peaasi on ometi Kristuse ihu ja vere vaimline maitsemine. Seda õpetab Joh. 6. See koht on otsustav kõigi teiste sarnaste kohtade seletamisel. Seal ütleb Jeesus ise enesest: «Mina olen elu leib» (salmid 35. 48). Ja kui juudid ja tema jüngrid seda nõnda mõistavad, nagu kõneleks ta ihulikust söömisest, tõrjub ta selle arusaamise tagasi sõnadega: «Vaim on, mis teeb elavaks, liha ei kõlba kuhugile» (salm 63). Sellest kohast järgne b, et Jeesus on oma ihu lihaliku söömise kindla sõnaga kõrvale heitnud, ja et ta sarnast tema enese poolt kõrvaleheidetud söömist ei või ometi pärast jälle tahtnud ja sisse seadnud olla.
Luther: Muidugi tuleb ette sarnast piltlikku kõneviisi. Aga see on siiski liialdatud järeldustegemine kui sellest, et Jeesus kõneleb vaimulikust söömisest, järeldatakse, et ihulik söömine on võimatu. Juudid mõistsid ihulikku söömist nõnda, nagu tükeldatakse härja või sea liha, nagu süüakse leiba ja liha vaagnast. Sellele rumalale välisele ebaarusaamisele seab Jeesus vastu oma kõne vaimulikust söömisest. Aga kui Jeesus õhtusöömaaja seadmisel seab ühe ihuliku söömise, siis on see midagi täiesti teist, siis on see püha vaimu heategu. Mul on tarvita suurt ja vägev sõna, selle põhja võib inimene küll uskuda, et on tegemist Kristuse ihuga.
Ökolampaad: Lutheri seletus on alaväärtuslik, jäme. Kristust uskuda leivas olevat, see ei ole enam usk, vaid arvamine.
(Etteheite tagajärjel, et Lutheri seletus ihulikust söömisest on jäme, tekkis pikk vaielus).
Ökolampaad: Ei tohi ainetele nii suurt tähtsust anda.
Luther: Mis on madal ja väike? Mitte see ei ole tähtis, mis öeldakse, vaid kes seda ütleb. Kui Jumal käseb, et tõstetagu üles õlekõrs, siis on see vaimulik ülesanne. Meie räägime Kristuse ihust, mis meie eest äraanti ristisambas, mis on Jumala paremal käel. Meie võtaksime hea meelega teie vaate vastu, aga teil on selles asjas puudulik mõistus.
(Ütelust «puudulik mõistus» peeti nähtavasti ebaparlamentaarseks ja Luther palub vürstilt ja Ökolampaadilt vabandust. Aga ligemale teineteisele nad ei saa.)
Ökolampaad: Kui meil on juba vaimulik söömine, mis mõte on siis veel ihulikul?
Luther: Mina ei küsi, kas see on tarvilik või mitte. Kristuse sõna hoiab mind vangis. Ta annab meile ennast neljasugusel viisil: 1. jutlustatavas sõnas, 2. ristimises, 3. vennalikus troostis, 4. sakramendis. Seal süüakse nii sagedasti kui seda pühitsetakse, Kristuse ihu – sest ta ise käseb seda teha. Kui ta meid käseks sõnnikut süüa, teeks ma seda, teades, et see on mulle kasulik. Sulane ei tohi oma isanda tahtmise üle pead murda. Tuleb silmad kinni pigistada.
Ökolampaad: Kus seisab see pühas kirjas, et meie peame kinniste silmadega kirja lugema, härra doktor?
Luther: Kui meie ka sada aastat vaidleme, ei tule sellest midagi välja. Toimetatagu see tekst kõrvale, siis olen ma rahul. Seesama, kes ütles Johannese evangeeliumi sõnad, on ka ütelnud: «See on minu ihu».
Ökolampaad: Meie peame ometi selge mõistusega püha kirja lugema ja üht kohta teisega võrdlema. Nii tegi Augustiin. Mina jään selle juure, mis ma olen ütelnud.
Luther: Ja mina jään oma teksti juure.
+ + +
Nüüd astub Zwingli Ökolampaadi asemele.
Zwingli heidab Lutherile kõige pealt ette, et ta ennast juhtida laseb eelarvamisest, kui ta juba kindlasti on otsustanud oma vaate juure jääda. Ilma kahtlemata peab ometi mitmesugusi kirjasõnu isekeskis võrdlema. Meil ei ole küll sõna, mis ütleb: «See on pilt minu ihu kohta», aga meil on sõna, mis viib eemale ihulikust söömisest. Seda peame silmas pidama. Järelikult ei ole Kristus ennast armulauas andnud ihulikult. Ja teie tunnustate ometi isegi, et vaimulik söömine on see, mis trööstib. Kui teie meiega olete selles asjas ühel arvamisel, mis on ometi peaasi, siis palun ma teid Kristuse armastuse nimel, ärge tehke ometi kedagi tema kõrvalmõtete pärast ketseriks. Vanad kristlased ei ole, kui neil ka oli mõtete lahkuminekuid, üksteist mitte kohe hukka mõistnud. — Olgu unustatud kõik teravad sõnad, mis vastastikku üksteisele öeldud; püüdkem ühekoos ainult ühe sihi poole, et nii palju kui võimalik, tõde tuleks päevavalgele.
Zwingli võtab uuesti kõne alla Joh. 6,63. Kui seal seisab: «Liha ei kõlba kuhugile,» siis ei mõtle ma selle juures mitte Kristuse inimliku ihu peale, mis on kannatanud, sest selles ihus on ta meid lunastanud. Ma leian imelist troosti, nii sagedasti kui ma mõtlen: «Kristusel on olnud samasugune liha kui minul» — imeliselt trööstib see mind. Aga teie ei taba evangelisti mõtet. Joh. 6,62 tuleb ühes Augustiiniga järgmiselt mõista: «Kui ma lähen üles taeva, siis teie näete, et ei saa tegemist olla (minu ihu) ihuliku söömisega.» Vaim on, mis teeb elavaks; vaim seatakse lihale kindla sõnaga vastu.
Mõndagi lapsikut on öeldud, nii näiteks: «Kui Jumal mind käseks sõnnikut süüa.» Mis Jumal meile käseb, seda käseb ta alati headuseks. Tema viib valgusesse, mitte pimedusesse. Paganate nõiasõnad on tumedad, Jumal sarnaseid ei ütle. Hing on vaim; hing ei söö liha, vaid vaim maitseb vaimu.
Lõpuks palub Zwingli Lutherit temale mitte midagi pahaks panna; omalt poolt igatseb ta tema sõprust ja ei ole millegi üle haavatud: rõõmuga nägevat ta Lutherit ja Melanchthoni palgest palgesse.
Luther lubab oma temperamenti taltsutada, armastusest Jumala ja vürsti vastu. Mis mööda, see mööda. Loodame tuleviku peale.
Aga vaimulik söömine ei eita ihulikku. Kus kuulutatakse Jumala sõna, seal on vaimulik söömine, seal peab olema ainult usk: usk on vaimulik söömine. Kui nüüd Jumal ihuliku söömise juurelisab, peame selle vastu võtma. Meie maitseme siis usus seda ihu, mis meie eest ära antakse. Suu võtab vastu Kristuse ihu, hing usub tema sõnu, sest et ta ihu maitseb.
Kui teie ütlete, et Jumal ei nõua midagi arusaamatut, siis ei anna ma seda järele. Näiteks neitsi Maria, pattude andeksandmine ja palju selletaolist! Nii ka: «See on minu ihu.» Psalm 77, 20: «Sinu teed on suurtes vetes, ja sinu jälgi ei tunta mitte ära.» Kui meie tema teid tunneks, ei oleks ta mitte mõistmatu, imetaoline Jumal.
Zwingli ei hakka seda viimast mõtet arutama. Ta toob kirjasõnu ette, kus tarvitatakse sarnaseid võrdlusi nagu ihu leiva asemel – Hes. 5,1; 2. Moos. 12,27; Jes. 9,14. Prohvetite juures on see päris harilik. Kui kõiki neid kirjasõnu arvesse võtta, siis ei saa sugugi teisiti, vaid peab sõnades «See on minu ihu» sõna «on» mõistma «tähendab.»
Kristus ei ole ihulikust söömisest midagi õpetanud. Tuleb võtta sõna tuum. Sakramendil on sisemine tähendus, ta on täht, mida talituse juures tarvitatakse. Teda jagatakse vendadele, kes sellega tunnistavad, et Kristuse on nende eest surnud. Mis ma ütlen, seda ei lükka teie ümber mingisuguse mõttetarkuse ega kõnekunstiga. Kes kirjasõnu seletab kahemõtteliselt, võtab pühakirjalt tema jõu.
Luther: Mina ei ole ühtegi sõna teadlikult teinud kahemõtteliseks. Minule on siin tegemist Kristuse seadmisega; need sõnad ei ole meie, vaid Issanda omad. Kui ma ütleks: sõnade juures «See on minu ihu» tekib Lutheri ihu, siis oleks ma väärt võllasse tõmmatud saada. Aga sõna saadab seda korda, et preestri käsi on Kristuse käsi. Suu ei ole minu, keel ei ole minu, vaid Kristuse oma, ja kui ma ka kelm oleks. Mina ei vaidle selle üle, kas «on» või «tähendab.» Kristus ütleb, sellest on mulle küllalt. Selle vastu ei saa ükski kurat.
Muidugi on hing see, mis maitseb Kristuse ihu; sest kus on Jumala sõna, seal on tarvis usku ja vaimulikku söömist. Ihulik ihu sõnas, selles seisab asi. Kui ma seal alles küsin, kaotan ma usu. Ma saaks selle juures narriks. Kui teie sellest teete mõistukõne, miks siis ka mitte lausest: «Ta läheb üles taeva?»
Viimaks palub Luther, et kuna vastaste põhjused olevat nõrgad, andku nad järele ja andku Jumalale au.
Zwingli: Ka meie palume, et teie Jumalale au annaks ja mõtte jätaks, nagu oleks teie seisukoht juba õige; kus on siis teie sõnade tõestus? Teie tahate minust üle olla ja ei oska ometi midagi peale hakata kirjasõnaga Joh. 6. Teie saate veel teisiti laulma.
Luther kaebab, et Zwingli räägib inetult.
Zwingli küsib, kas Luther ei usu, et Kristus Johannese 6-mas peatükis meie mõistmatusele tahab appi tulla?
Luther: Teie tahate meid üle trumbata. Teie ülesanne on tõestada, mitte minu. Jätame Joh. 6., see ei selgita asja.
Zwingli: Ei, ei: just see koht murrab teil kaela.
Luther: Ärge hoobelge kaela murdmisega. Teie olete Hessenis ja mitte Helveetsias.
Zwingli vabandab ja ütleb, et see on kõnekään, mida Helveetsias tarvitatakse.
Maakrahv võtab sõna ja miimika abil vabanduse vastu.
Luther: Kristuse ihu on neile surmaks, mürgiks ja kuradiks, kes söövad ebaväärilikult. Neile ei ole lihast midagi kasu. Sellest aga ei järgi, et on olemas ainult vaimulik söömine, ja mitte ka ihulik. Ihu on olemas ja saadab kasu. Sest kuigi vaim ise ei söö Kristuse ihu mitte ihulikult, usub ta siiski leiva ja viina all teda maitsevat sõnas, mis ta kuuleb. Kuna mõlemad pooled juba küllalt olid vaielnud, mindi nüüd lõunasöögile.
Pärast lõunat, 2. oktoobril, kell 2.
Zwingli toob uuesti ette Joh. 6,63 ja mängib välja väga tugeva trumbi, tsiteerides Lutheri enese raamatust «Postille» ühe lauset, kus viimane ütleb:
«Söömine ja joomine ei ole vaimulikult midagi muud kui usk Jumala sõna ja tema tähtede sisse, nagu Kristus ise ütleb Joh. 6,56: «Kes minu liha sööb ja minu verd joob, see jääb minu sisse ja mina tema sisse.»»
Ka tsiteerib ta Melanchthoni seletusi Joh. 6 kohta.
Luther põikleb sellest kõrvale. Ei ole tähtis, mis mina või Philippus kirjutame ja oleme kirjutanud, vaid Ökolampaad ja Zwingli tõestagu, et armulauas ei sööda ihulikku ihu. Kui mina teiega ka oleks nõus, jääks ometi seisma sõnad: «See on minu ihu.» Kõik need, kes on kirjutanud meie vastu, kõnelevad alati nõnda, nagu räägiks meie sakramendist ilma sõnata. Meie ei ütle ju sugugi, et Kristuse ihu tungib meie ihusse ja toidab teda nagu muu toit, vaid meie peame Kristuse ihu igaveseks toiduks, mida ei tarvita ja seedita ära vaid, mis läbi tungib meie ihust. Kristuse ihu toidab meie ihu mingil igavesel viisil. Kui suu teda vastu võtab, saab inimesele osaks teatav surematus.
Peaasi on sõnade vägi. Inimlikud sõnad väljendavad ka midagi. Kui aga Jumal ütleb: «Võtke,» «tehke seda,» «rääkige neid sõnu» — siis see ka sünnib. Seal on ta ise rääkinud, ja juba on see sündinud. Siis ei ole sugugi tähtis, kas see, kes tema nimel räägib, on usklik või uskmatu, hea või halb. Jumal ei raja oma sakramenti mitte meie pühaduse, vaid oma sõna peale. Kuhu jääks muidu ka ristimisõnnistuse kindlus. Ümberristijate ja donatistide eksitustele oleks muidu avatud uksed ja aknad.
Zwingli: Kunagi ei saa halva preestri sõna luua Kristuse ihu.
Luther: Jumala sõna on mõjuv ja õige, ükskõik kes teda räägib. Nagu on kirjutatud Matt. 23,2–3: «Moosese järjel istuvad kirjutundjad ja variseerid. Kõik, mis nad teile ütlevad, et teie peate pidama, seda pidage ja tehke.»
Zwingli: See on ainult õpetuse kohta öeldud.
Luther: Muidugi, see käib kõige pealt õpetuse kohta, aga sõna kuulutamine ja sakramentide toimetamine on üks ja sama amet.
Zwingli: Kui ametikandja isik ei ole tähtis, nii et armulaua sõnad on mõjuvad ka jumalakartmatu huultel jumalakartmatute koguduses, siis tõstab see paavsti jälle pukki.
Luther: Jumalakartmatute koguduses – selle üle ei taha ma midagi ütelda. Aga üks olgu kindel: Ka vagade ja usklikkude koguduses ei või keegi olla julge, et vaimulikud on usklikud, sellepärast peab rohkem vaatama Jumala väe kui ametikandjate usu peale. Jumala väe juures ei saa ja ei tohi keegi kahelda.
Zwingli tahab vahet teha õpetussõnade ja sakramentsõnade vahel. On häbi, et Luther ja tema kaaslased nii rasket asja õpetavad ja kaitsevad ja ometi ühtegi kirjasõna selle tõestuseks ei suuda tuua.
Selle peale tõstis Luther üles sametist laudlina ja näitas temale sõnu: «See on minu ihu», mis ta oli kriidiga sinna kirjutanud ja ütles: Siin on tõestus; muud ei ole tarvis.
Zwingli tuleb tagasi Joh. 6 juure ja rõhutab, et Luther räägib iseenesele vastu. Kord on temale Kristuse liha kasulik toit, siis aga jälle, kui see temale meeldib, kasutu.
Luther: Just nõnda ma õpetan. Uskmatutele ei ole Kristuse liha mitte ainult kasutu, vaid on neile otse mürk ja surm, nagu ka Jumala sõna ja Jumal ise on neile mürk ja surm. Aga usklikkudele on ta kasulik, on arstirohi ja igavene elu.
Zwingli: Aga mis teete teie usulausega: «Ülesläinud taeva, istub Jumala paremal käel.»? Kui Kristus on taevas, siis ei ole ometi mõtet otsida teda armulauast. Sest üks ja sama ihu ei saa ometi korraga olla mitmes kohas.
Luther: Ka sõna «taevas» tarvitatakse pühas kirjas väga mitmesuguses mõttes.
Zwingli on väsinud ja Ökolampaad astub tema asemele.
+ + +
Ökolampaad: Ma olen täna juba rääkinud Joh. 6 üle, aga ei ole sellest veel tüdinenud. Ei tohi midagi pühakirja sisse lugeda, mida seal ei ole. Joh. 3 õpetab Jeesus Nikodeemust, et Jumala riiki saab ainult uuestisünni kaudu. Kui see on ainuke tarvilik tingimus, siis ei ole enam tarvis Kristuse ihu ihulikku söömist armulauas, siis on see täiesti ülearune.
Luther on täiesti nõus, et midagi ei tule juurelisada sellele, mis kiri ütleb. Just sellepärast oleme meie paavstiga karvupidi koos olnud. Aga Jumalal on mitmed viisid, millega ta meis usku äratab ja kasvatab: jutlus, ristimine, armulaud jne. Missugusi abinõusid ta tarvitab, see on tema asi; ta teab ise, mis meile on hea. Sellepärast on vale sarnane järeldus: «Uuestisünd avab taeva ja Kristuse ihu ei ole armulauas, ei ole tarvilik.» Just sellele söömisele kutsutakse uuestisündinud inimene, et ta võiks uskuda ja süüa.
Ökolampaad tsiteerib Joh. 16,28: «Ma olen Isast välja läinud ja tulnud maailma; jälle jätan mina maailma maha ja lähen Isa juurde». See sõna tõestab selgesti, et teda armulauas enam ei ole ja et viimast tuleb mõista piltlikult.
Luther tuletab meelde Luuk. 24,44: «Need on kõned, mis mina teile rääkisin, kui mina alles teie juures olin». Sellest võib kergesti näha, mis Kristus mõtles, kui ta sellest rääkis, et jätab maailma maha.
Ökolampaad seab vastukaaluks Joh. 16,7: «See tuleb teile heaks, et mina ära lähen; sest kui mina ära ei lähe, siis ei tule trööstija teie juure» – seal tunnistab Jeesus oma ihuliku ligioleku otse takistavaks. Samuti järgneb kirjasõnast Room. 8,11: «See, kes Kristuse on surnuist üles äratanud, teeb ka teie surelikud ihud elavaks», et meie lootus ülesäratatud saada kokku variseb, kui Kristuse ihu ei ole taevas, vaid ikka veel leivas.
Luther vastab, et Kristuse ihu ligiolek armulauas ei hävita sugugi meie ülesäratamise lootust, vaid toetab ja kõvendab seda. Meie peame liha väga ja väga kasulikuks ja ei lase seda omalt võtta ühegi kirjasõna, ühegi seletuse, ühegi mõistuslise põhjuse abil. Kui teile on liha ülearune, siis olgu; meie rajame ennast sõna peale. Mis aga ütleb sõna? 1. Et Kristusel on ihu – seda usun mina. 2. Et just see ihu on taeva läinud ja istub Isa paremal käel – ka seda usun mina. 3. Sama ihu on armulauas ja teda antakse meile seal süüa – nii ütleb Tema – ja seda usun mina ka. Sest minu Issand Jeesus Kristus võib seda kergesti teha, kui ta tahab; ja et ta seda tahab, tunnistab ta oma sõnadega, mille peale ma ennast rajan, kuni ta oma enese sõnaga on mulle ütelnud midagi teist.
+ + +
Nüüd jääti kõrvale katse, kirjasõnade abil üks teist võtta, ja Ökolampaad läks üle mõistusliste põhjuste juure ja püüdis kõige pealt näidata, et keha on piiratud suurus.
Ökolampaad: On paratamatu, et iga ihu, iga keha asub alati ühes kohas. Pikemas kõnes põhjendab ta seda.
Luther: Loodusteadlistest põhjustest ei taha ma midagi kuulda. Mulle on see ükskõikne, kui mõni asi käib looduse vastu, kui ta ei käi ainult usu vastu. Jumal võib väga hästi teha, et üks ja sama ihu on korraga mitmes kohas.
+ + +
Ökolampaad toob nüüd ette Matt. 26,11: «Vaeseid on teie juures alati, aga mind ei ole teil alati.» Oma jumaluse poolest on Kristus ometi alati igalpool. Kui ta siin nüüd ütleb, et teda alati ei ole, siis võib ta seda mõtelda ainult inimlikult, ihulikult. Kui ta aga oma inimsuse poolest on eemal, siis ei saa ta ka armulauas enam ihulikult juures olla.
Luther: Siin ütleb Kristus, et ta tulevikus ei ole meie juures enam selles mõttes, et ta tarvitab meie teenistust, nagu ta seda oma eluajal tarvitas. Siis on nende juures alati vaeseid, kellele nad head võiksid teha, nagu oleks see tema ise.
Ökolampaad maanitseb Lutherit, et viimane mitte nii väga ei ripuks Kristuse liha ja tema inimsuse küljes, vaid pööraks oma meele Kristuse jumaluse poole. Tõestuseks, et ei tohi jääda rippuma Kristuse inimsuse külge, toob ta ette Pauluse sõna 2. Kor. 5,16: «Nüüd ei tunne meie Kristust mitte enam liha poolest.» Nii ütleme ka meie: uuestisünnis ei tunta Kristust enam liha poolest.
Melanchthon tähendab vahele (see oli ainuke kord, kus ta segas vaielusesse): Lihalikul viisil, s. t. oma lihalikkude omaduste tõttu ei tunne meie Kristust.
Luther: See väide on mulle täiesti vastuvõtmatu. Ma tunnen seda Jumalat, kes on inimeseks saanud. Ükski teine ei või meid lunastada. Et Kristuse inimsus tühjaks tehakse ja kõrvale lükatakse, seda ma ei kannata.
Ökolampaad: Ka mina tunnen ainult seda Jumalat, kes on inimeseks saanud. Aga just seda tõelist jumalinimest ei tunne meie enam liha poolest.
Luther: Jaa, meie tunneme teda vaimu poolest; nii et oleme kindlad, tema on meie heaks maailma tulnud, elanud ja kannatanud.
Ökolampaad: Kui Kristus oma ihu andis meie eest, siis oli see ometi kannatamisvõimeline ja surelik ihu. Kuidas võib sellest veel tänapäev kasu olla! Tänapäev maksab vaimline söömine.
Luther: Ihuliku söömise kasu seisab pattude andeksandmise tõotuses. Iga tõotus nõuab usku, usk aga on vaimulik tundmine. Kui nüüd ihulik söömine sünnib usus, siis saab sellest vaimulik söömine. Sellest jatkub, et seda kasulikku ihu minule antakse söömiseks. Kas see ihu kord surelik ja kannatamisvõimeline oli, see mind ei huvita; see on niisama kõrvalise tähtsusega nagu küsimus, missugust riiet kandis Kristus õhtusöömaega seades.
+ + +
Ökolampaad: Teie ei taha armulauda mõista piltlikult, aga ometi tarvitate tema seletamisel võrdlusi, mis seisavad lähedal sümboolsele arusaamisele.
Luther: Ma tarvitan neid ainult niisuguses mõttes, nagu öeldakse «mõõk» ja arvatakse selle all ka mõõgatuppe, öeldakse «kann» ja arvatakse ka õlut, mis seal sees. Nii on ihu leivas, nagu mõõk tupes. Nii oli pühavaim tuvikeses.
Zwingli tuleb uuesti tagasi Kristuse äraseletatud inimihu olemisviisi juure: Kas võib see, kui ta on taevas, olla ka maa peal? Tsiteerib asja selgituseks kirjassõnu: Room. 8,3: «Jumal saatis oma poja patuse liha kujul». Vilip. 2,6–8: «Kristus võttis enesele sulasenäo, sai inimeste sarnaseks ja leiti välispidise oleku poolest kui inimene.» Hebr. 2,17: «Sellepärast pidi ta kõigis asjus saama vendade sarnaseks.» Ka 4,15. Neist kohtadest järgneb, et Kristusel oli piiratud inimsus. Ta jagas maapealse ihulikkuse piire ja teeb seda oma inimliku loomuse (oma ihu) poolest tänapäevani. Kristuse ihu ei ole igalpool, nagu teie tõendate, vaid ainult ühes kohas. Ta ei saa olla paljudes kohtades. Zwingli põhjendab seda veel Augustiini ja teiste kirikuisade sõnu ette tuues.
Luther: Ühed kirikuisad on teie, teised minu poolt. Mis aga Paulusesse puutub, siis ei mõtle ta sugugi täpset sarnadust. Ta ei mõtle ometi nende sõnadega seda, et Jeesusel oli naine ja tumedad silmad.
Zwingli tsiteerib veel mitmeid sõnu uuest testamendist, ja nimelt kreeka keeles.
Luther: Lugege saksa või ladina keeles, mitte kreeka keeles.
Zwingli: Andke andeks. Kaksteist aastat tarvitan ma kreekakeelset uut testament; ladinakeelset olen ma ainult üksainus kord lugenud.
Zwingli ja Ökolampaad ütlevad nüüd, et Jumal on küll kõikväeline ja võib ka seda teha, et üks ihu on mitmes kohas; aga et ta seda armulaua juures peab tarvilikuks, seda tuleb alles tõestada.
Luther: Seda teevad sõnad «See on minu ihu».
Zwingli: Siis mõistate teie, härra doktor, Kristuse ihu armulauas ka ruumilikult.
Luther: Matemaatilist ruumilikkust ma ei leia. «See on minu ihu,» mitte «siin on minu ihu.» Kas Kristuse ihu on ruumis või väljaspool ruumi, seda ma ei tea. Jumal ei ole selle kohta veel midagi ilmutanud ja ükski surelik ei saa seda tõestada.
Zwingli tahab kinni hakata Lutheri sõnadest, et Jeesusel oli tema inimliku loomuse poolest piiratud olemine. Järelikult pidi ta köidetud olema ka ruumi külge.
Luther: Seda ei ole ma tahtnud järele anda.
Zwingli: Tuleb siis alati arvestada teie tahtmisega?
Kutsuti õhtusöögile ja see lõpetas vaieluse.
Pühapäeval, 3. oktoobril, enne lõunat.
Zwingli läks sealt välja, kus vaielus eelmisel päeval pooleli jäi: Kristuse ihu on piiratud, asub järelikult ainult ühes kohas. Ta tarvitab ruumi ja võib olemasolla ainult ruumilikult.
Luther: Nagu ma juba olen ütelnud, võib ta olla ühes kohas ja mitte ühes kohas. Jumal võib ka minu ihuga seda teha, et ta ei ole ainult ühes kohas. Üks ihu võib olla paljudes kohtades, paljud ihud võivad olla ühes kohas. See ei ole Jumala juures mitte ainult võimalik, vaid Ta võib seda kergesti teha. Selles asjas olen ma ühel arvamisel skolastikutega. Milleks tarvitada armulaua juures matemaatikat? Koht, ruum – need on matemaatilised mõisted. Kes olen mina, et ma julgen Jumala tegevust mõõta matemaatiliste mõõdupuudega? Mõistus, mõttetarkus ja matemaatika siia ei kuulu. Maailm on ka üks keha, ja ometi ei asu ta ainsas kohas. Kõigesuuremat keha, millesse kuuluvad kõik ihud, nimelt tervet maailma, kannab Jumal ilma vastava ruumita, sellepärast ei ole maailmal ruumi, milles ta asub.
Zwingli heidab Lutherile ette, et viimane sellest, mis võib olla, järeldusi teeb selle kohta, mis peab olema. Enne tõestagu tema, et Kristuse ihu võib korraga olla paljudes kohtades. Arvustab Lutheri ütelusi: «Kõik on täis Kristuse ihu» ja «Kui jumalus ei ole kannatanud Kristuses, siis ei ole ta mitte minu Kristus.»
Nii vaieldakse Kristuse kahesuguse loomuse üle ja tuuakse ette lauseid kirikuisade Fulgentiuse (surnud aastas 533) ja Augustiini (surnud aastal 430) kirjatöödest.
Luther tähendab jälle, et temale on ükskõikne, kas Kristuse ihu on ühes kohas või paljudes, seda jätab ta Jumala otsustada; temale on sellest küllalt, et on kirjutatud: «See on minu ihu.»
Zwingli: See on täpselt sama palju väärt, kui teie tahaksite Jeesuse ristisõnast, mille ta ütles Maria vastu Johannese kohta: «Vaata, see on sinu poeg,» järeldada: Johannes on tõesti olnud Maria poeg.
Edasi vaieldakse jälle kirikuisade üle, mille juures Zwingli ja tema pooldajad rohkesti tsiteerivad Augustiini.
Luther: Kui kirikuisad räägivad, siis tuleb neid mõista piibli järele. Mis nad on kirjutanud pühakirja vastu, see tuleb kirja põhjal ümber seletada või tagasi lükata. Augustiin ise ei ole teisti tahtnud.
Osiander ja Brenz võtavad ka möödaminnes sõna.
Zwingli ja Ökolampaad jäävad Augustiini seisukoha juure, kes on ütelnud, et Kristuse ihu, millega ta ületõusis, on ühes kohas.
Luther: Augustiin ei räägi seal armulauast. See on midagi muud. Kristuse ihu sakramendis ei ole Kristuse ihu, mis asub ainult ühes kohas.
Ökolampaad: Järelikult ei ole Kristus armulauas ihulikult, tõeliku ihuga. Sest ihu, keha on alati ainult ühes kohas.
Pühapäeval pärast lõunat
asutakse veel kord küsimuse juure. Väljaminnes sellest, mille juure peatama jäädi, ütleb
Ökolampaad: Kui Luther järele annab, et Kristuse ihu ei ole sakramendis mitte ruumilikult, siis seletagu ta ometi ära, kuidas ta siis on seal sakramendis.
Luther: Ma imestan, et teie ikka räägite kohast ja ruumist, kuna ometi terve ristikoguduse poolt on tunnustatud, et Jumal võib asuda väljaspool kohta ja ruumi. Meie poolt on pühakiri ja ka kirikuisad. Kui teie ennast võite toetada Augustiini ja Fulgentiuse peale, siis toetavad meid Küpriaan, Kürill, Ambroosius, Hieroonimus. Katsugem ühineda, et rahva keskel ei tekiks segadust ja et see inetu vastuolu kaoks. On tähti, mis inglid, ja tähti, mis inimesed on annud. Aga on suur vahe, kui Jumal mõne tähe seab sisse. Mul ei ole midagi selle vastu, kui sakramenti nimetatakse ühe püha asja «täheks.» Sakramendid on pühad sümboolid ja selleks olemas, et midagi laiaulatuslisemat mõistusele ütelda. Kui inimesi, kes on käinud armulaual, ütlevad: «Ma olen näinud Issandat Jumalat,» siis on see lapsik kõneviis. Peab olema mõistlik. Kui aga keegi ütleb, see oli paljas täht, siis seda järeleanda on mul raske.
Ökolampaad tüürib lõpu poole. Ta rõhutab, et ei jää nähtavasti muud järele, kui et tuleb igaühel jääda oma arusaamise juurde pühast kirjast.
Luther: Mina jään oma usu juure ja ei saa taganeda. Pean teid andma Jumala ja tema otsuse alla.
Luther tänab Ökolampaadi, et viimane oma asja nii vahvalt ja nii sõbralikult on kaitsnud. Tänab ka Zwinglit, kes on olnud küll karedam, ja palub omalt poolt Zwinglilt vabandust, kui ta peaks olema tarvitanud tema vastu teravaid sõnu: olen ju ma ainult liha ja veri. Tahaks, et seda vastastikku unustataks.
Ökolampaad: Mõeldagu, et vaene kirik saab sellest kahju; palun seda Jumala nimel.
Zwingli palub Lutherilt vabandust oma kareduse pärast. Tal olevat olnud alati suur soov, Lutheriga sõber olla, ja soovib seda ka nüüd. Peaaegu pisarsilmi ütleb ta: Ei Itaalias ega Prantsusmaal ei tunne ma mehi, keda ma näeks parema meelega.
+ + +
Nüüd tõusis Jakob Sturm, Strassburgi raehärra. Tema olevat olnud arvamisel, et on tegemist ainult ühe vaieldava küsimusega. Nüüd ütles aga Luther, et vastased ei õpetavat pea üheski kristliku õpetuse peatükis õigesti. Kuidas võin ma sarnase sõnumi koju viia? Sturm soovib, et Strassburgi õpetajate kohta selgeks tehtaks, mis õpetavad nad õigelt ja mis ebaõigelt.
Butzer (Strassburgist) nõuab samuti Lutherilt tunnistust, et nende õpetus on õige.
Luther: Ei mitte, mina ei ole teie isand ja kohtumõistja. Teie ei taha minu õpetust, sellepärast ei taha ka mina teid oma jüngriteks. Teie soovite meie nime all oma õpetust laiali laotada: praegu kuulen mina teid küll, aga ei tea, kas teie ka kodus samuti õpetate. Sellepärast ei anna ma teile mingit tunnistust. Teil ei ole seda ka tarvis, sest teie tõendate ju igalpool, et teie ei ole seda meilt õppinud.
Butzer palub, et Luther vähemalt näitaks, mis temale ei meeldi nende õpetuses.
Luther: Mina ei ole teie isand ja teie kohtumõistja. Meie vaim ja teie vaim ei sünni kokku, vaid on selge, et meil ei ole ühesugune vaim. Sest see ei saa olla üks vaim, kui ühel pool ustakse Kristuse sõnu lapselikult, teisel pool aga seda usku laidetakse ja teotatakse. Sellepärast, nagu juba enne ütlesin, annan ma teid Jumala otsuse alla: õpetage, nagu seda Jumala ees võite vastutada.
Lõpuks tegi veel maakrahv katset mõju avaldada, et üks või teine pool järele annaks, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Mõlemad pooled kutsuti vürsti juurde õhtusöögile.
Esmaspäev, 4. oktoober.
Vürsti soovil astuvad veel kord kokku sõbralikuks jutuajamiseks Luther ja Melanchthon Zwingliga ja Ökolampaadiga ja Brentz ja Osiander Butzeriga ja Hedioga.
Butzer oleks valmis järele andma, et Kristuse ihu armulauas antakse usklikkudele, mitte aga uskmatutele.
Osiander: Sellest tekiks uus vaielus, mis ei oleks aga enam nii terav kui endine. Siin võiksime ehk veel kokkuleppele jõuda.
Kui Butzer aga pärast oma kaaslastega kokku sai ja nendega selle üle rääkis, võttis ta oma järeleandmise tagasi.
Zwingli pooldajad palusid veel järgmist: Kui meie ka kokkuleppele ei jõua sakramendi olemuse kohta, aga pidagem üksteist «vendadeks» ja lubagem, et teie omad käivad meie juures armulaual ja meie omad teie juures. Selle ettepaneku lükkasid aga luterlased tagasi.
Nüüd palusid zwinglilased, et Luther ja tema kaaslased kirjutagu üles need punktid, milles ollakse ühel arvamisel.
Selle peale kirjutas Luther niinimetatud «Marburgi artiklid,» millistes konstateeritakse 14. punktis üksmeelt kõigis järgnevates asjades: kolmainsus, Jumala poja inimeseks saamine, Kristuse elutöö, pärispatt, õigekssaamine usust, kuulutav sõna, ristimine, head teod, ülemus ja inimlik kord, lasteristimine. Lõpuks kõneldakse 15-mas ja viimases punktis «Kristuse ihu ja vere sakramendist», kus kokkuleppele ei jõutud. See kirjatükk valmistati kahes eksemplaris ja kirjutati alla nõnda, et esimeses asusid luterlased, teises zvinglilased esikohal.
Kuna Marburgis oli möllama hakanud gripitaoline külgehakkav haigus (niinimetatud «inglise higi»), sõideti õige kiirelt minema. Heinrich Bullinger (usuteadlane, elas 1504–1575) kirjutab oma usupuhastuse ajalookirjelduses: «Paljud arvavad, et kui nad oleks kauemini kokku jäänud ja veel rohkem läbirääkinud, oleks nad üksteisele veel ligemale jõudnud.»
Teisipäeval, 5. oktoobril, ratsutas maakrahv minema. Luther jutlustas veel samal päeval kirikus pattude andeksandmisest, mille juures ta tüliküsimusi üldse ei puudutanud.
Miks vajab kristlik kirik reformatsiooni ka 509 aastat hiljem?
Igaühele esitatakse varem või hiljem arve.
Kujutlegem inimest tema elu viimasel tunnil. Tal pole enam aega midagi heastada ega uut lehekülge pöörata. Südametunnistus esitab talle arve. Sellel on kirjas hea, mille ta jättis tegemata, ja kuri, mida ta tegi. Nüüd seisab ta küsimuse ees, mille eest ei saa enam põgeneda: millele toetudes võib ta loota, et püha Jumal ta vastu võtab?
Kas sellele, et tema kahetsus oli piisavalt sügav? Et ta tegi rohkem head kui halba? Et ta oli seesmiselt piisavalt muutunud? Kui vastus sõltub inimese pingutusest ja saavutustest, jääb ta viimase hingetõmbeni ahastust tekitavasse ebakindlusesse. Ükski inimelu ei ole täiuslik ega saagi olla. Kindel alus on siiski olemas – Kristus Jeesus. Meie rühkimine jääb alati ebapiisavaks, kuid Jeesuse Kristuse kuulekus ja lunastustöö jäävad alati piisavaks ning seda sõltumata meie pingutusest.
Reformatsiooni keskne küsimus oli ja on tänini igavikuliselt oluline: kuidas võib patune inimene saada õigeks täiuslikult püha Jumala ees? Apostel Johannes kirjutas: «Seda ma kirjutasin teile, kes te usute Jumala Poja nimesse, et te teaksite, et teil on igavene elu» (1Jh 5:13). Kuid kelle või mille alusel võime selles kindlad olla?
Tegemist pole muuseumisse jäänud küsimusega. Selle pärast lõhenes Lääne kirik ja Trento kirikukogu arutas seda 16. sajandil mitu kuud. See lõhe pole tänini ületatud. Ka tänapäeva kristlase jaoks on otsustava tähtsusega, millele ta elus ja surmas oma lootuse paneb.
Kui Martin Luther (1483–1546) 1517. aasta sügisel indulgentside kuritarvitamise vastu teese esitas, polnud tal õrna aimugi, et sellest võib kujuneda midagi enamat kui üks kohalik akadeemiline vaidlus. Indulgentsidega lubati vähendada pattude eest määratud ajalikku karistust. Roomakatoliku õpetuse järgi andis Kristus küll andeks patusüü ja päästis igavesest karistusest, kuid ajalik karistus jäi alles. Kes ei jõudnud seda maises elus ette nähtud meetodite kohaselt ära kanda, pidi seda kandma puhastustules ehk purgatooriumis. Piinarikkast puhastustulest pääsemiseks või seal veedetud aja lühendamiseks sai osta indulgentse, ka juba surnud lähedaste heaks. Nende müügiga kaasnesid suured rahalised huvid. Rahvale jäeti seejuures mulje, et kirik jagab heldelt oma varamust just seda, mida inimene vajab Jumala kohtu ees, et veeta igavik viimaks taevas, mitte põrgus.
Juba Lutheri 95 teesi seas on aga lause, milles kogu hilisem reformatsioon on idukese kujul olemas: «Kiriku tõeline varamu on Jumala au ja armu kõige püham evangeelium.» Nii seisid vastamisi kaks varamut: teenete varamu, millest kirik jagas karistuste kustutamist, ja evangeelium, mis kingib pattude andeksandmise Kristuse pärast.
Peagi selgus, et indulgentsid olid vaid palju sügavama probleemi sümptom. Mille alusel võib kirik patusele andeksandmist kuulutada? Kellel on õigus kristlastele uskumusi ja kohustusi peale panna? Ja kumb jääb peale, kui kiriklik traditsioon läheb Pühakirjaga vastuollu?
Need küsimused ei jäänud Wittenbergi piiresse. Varsti kerkisid need Zürichis, Genfis ja Canterburys. Huldrych Zwingli (1484–1531), Jean Calvin (1509–1564), Thomas Cranmer (1489–1556) ja teised reformaatorid vaidlesid omavahel mitmes küsimuses, kõige teravamalt armulaua üle. Õigeksmõistmises üksnes armust, usu läbi, Kristuse pärast ning Pühakirja ülimas autoriteedis olid nad aga ühel meelel. Sellest ühisest tuumast räägivad nii luterlik Augsburgi usutunnistus (1530), reformeeritud Heidelbergi katekismus (1563), Inglise kiriku 39 usuartiklit (1571) kui ka presbüterlik Westminsteri usutunnistus (1647).
Reformaatorid ei tulnud pärale uue usuga. Nad tunnistasid varakiriku usutunnistusi, Kolmainsust ning Kristuse tõelist jumalikkust ja inimlikkust. Nende sõnul ei toonud uuendusi mitte nemad. Uuendused olid aja jooksul kirikusse sisenenud, üha kuhjunud ja matnud oma raskuse alla evangeeliumi selguse ja lihtsuse.
Õigeksmõistmise kõrval tõusis teine suur küsimus: kas kiriku õpetus peab alluma Jumala sõnale või võib kiriklik autoriteet nõuda uskumist ka sellesse, mida apostlite õpetusest ei saa põhjendada?
Apostel Paulus võtab oma argumendi Rooma kirjas kokku ühe lausega:
«Sest me järeldame, et inimene mõistetakse õigeks usust, ilma Seaduse tegudeta.» (Rm 3:28)
Paulus jõuab selleni oma argumendis nagu kohtunik, kes on kogu tõendusmaterjali läbi vaadanud. Olgu keegi juut või pagan, vahet lõpuks pole, sest kõik on ühtviisi süüdi: «kõik on pattu teinud ja jäävad ilma Jumala kirkusest» (Rm 3:23). Ja just siis, kui otsus tundub olevat langetatud, kuulutab ta evangeeliumi: nad «mõistetakse õigeks tasuta, tema armust, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses» (Rm 3:24).
Neljandas peatükis ütleb Paulus midagi, mis kõlas toonase juudist kuulaja jaoks täiesti skandaalsena:
«Aga sellele, kes ei tee tööd, vaid usub temasse, kes mõistab õigeks jumalatu, arvatakse tema usk õiguseks.» (Rm 4:5)
Moosese raamatus ütleb Jumal ise: «Ma ei mõista õigeks õelat» (2Ms 23:7). Kreekakeelne Vana Testament, mida Paulus ja tema lugejad tundsid, sõnastab sama salmi kohtunikule antud keeluna: «Ära mõista õigeks jumalatut andide eest.» Prohvet Jesaja kuulutab häda neile, «kes mõistavad õigeks jumalatu andide eest» (Js 5:23). Jumalatu õigeksmõistmine on Seaduse järgi äraostetud kohtuniku tunnus.
Ometi nimetab Paulus Jumalat just selleks, kes mõistab õigeks jumalatu. Algkeeles eristab neid kahte kohtunikku vaid sõnalõpp: äraostetud kohtunik mõistab õigeks dōra eest ehk andide eest, Jumal aga dōrean ehk annina, tasuta. Üks müüb võltsi õigeksmõistmise, teine kingib tõelise, mida keegi ei saa välja teenida.
Kuidas saab Jumal nõnda toimida ja jääda ise õigeks? Kas jumalatu õigeksmõistmine ei riku Jumala enda õiglust? Vastuse on Paulus andnud juba eespool. Jumal on seadnud Kristuse lepitusohvriks tema veres, «et ta ise oleks õige ja mõistaks õigeks selle, kes usub Jeesusesse» (Rm 3:25–26). Jumal ei vaata patust mööda nagu altkäemaksu võtnud kohtunik, sest ta on õige ja püha ning ei jäta pattu karistamata. Patu needus ei kao õhku. Üleastumised, mille eest ootas meid surmaneedus, arvestati ristil Kristusele, kes «sai meie eest needuseks» (Gl 3:13).
Rooma kirja neljandas peatükis kõneleb Paulus raamatupidaja keeles. Töölisele «ei arvestata palka armu, vaid võla järgi» (Rm 4:4). Usklikule aga «arvatakse tema usk õiguseks». Ja Taavet kiidab õndsaks inimese, «kellele Issand ei arvesta pattu» (Rm 4:8). Kõikjal on siin sama tegusõna logizomai, mis tähendab arvestama, kirja panema, arvele kandma. Sellest Pauluse arvestamise sõnastusest pärineb reformatsiooni õpetus Kristuse õiguse omistamisest: Jumal kannab Kristuse õiguse usklikule arvele.
Mille alusel Jumal pattu arvele ei kanna? Paulus vastab Korintose kogudusele samas keeles. Jumal lepitas maailma enesega Kristuses, «arvestamata neile nende üleastumisi» (2Kr 5:19). Ja kohe järgneb kogu evangeelium viieteistkümnes kreekakeelses sõnas: «Selle [Kristuse], kes ei tundnud pattu, on ta [Jumal] meie eest teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees» (2Kr 5:21).
Siin on vastus arvele, mille südametunnistus surijale esitas. Lõppvaatuses ei kanta uskliku patte tema arvele, kuigi ta on need tõesti teinud, sest need arvestati ristil Kristusele, kes kandis nende tagajärje tema eest.
Reformatsiooni usutunnistused ütlevad sama ühehäälselt. Augsburgi usutunnistuse järgi ei saa inimesed Jumala ees õigeks oma jõu, teenete ega tegude läbi, vaid neid mõistetakse õigeks armust, Kristuse pärast, usu kaudu. Heidelbergi katekismuse järgi «kingib ja arvestab» Jumal mulle ilma minu teeneta Kristuse täieliku õiguse ja pühaduse, nagu poleks ma kunagi pattu teinud. Augsburgi usutunnistuse Apoloogia nimetab õigeksmõistmise õpetust «kristliku õpetuse tähtsaimaks artikliks», mis pakub jumalakartlikele südametunnistustele «hädavajalikku ja ülirohket lohutust». Inglise kiriku usuartiklid ütlevad sama: õpetus õigeksmõistmisest üksnes usu läbi on «kõige tervem õpetus ja täis lohutust».
See ei tähenda, et kristlane jääks endiseks. Püha Vaim sünnitab usku, uuendab inimest ning kasvatab temas armastust ja kuulekust. Kuid õigeksmõistmine ja pühitsus ei ole üks ja sama. Kristlase uuenemine on tõeline, ent see ei ole tema õigeksmõistmise alus.
Kui see eristus kaob, saadetakse südametunnistus Kristuse juurest tagasi inimese enese juurde. Kui minu seisund Jumala ees sõltub sellest, kui kaugele olen pühitsuses jõudnud, siis ei küsi ma enam, kas Kristuse lepitus on piisav, vaid kas minu uuenemine on piisav. Sellele küsimusele ei ole ausal inimesel kunagi rahustavat vastust.
Üksnes usust õigeksmõistmise vastu osutavad Rooma kaitsjad sageli Jaakobuse kirjale: «Te näete, et inimene mõistetakse õigeks tegudest ja mitte üksnes usust» (Jk 2:24). Kuid Jaakobus ei vasta samale küsimusele nagu Paulus. Tema vastas on inimene, kes küll ütleb end uskuvat, kuid tema usk ei avaldu tema elus ega tegudes. Selline usk on «surnud» (Jk 2:17) ja isegi kurjad vaimud «usuvad» niimoodi (Jk 2:19). Jaakobus küsib, milline on elav usk: «Näita mulle oma usku ilma tegudeta ja mina näitan sulle oma usku oma tegudest» (Jk 2:18). Näiteks toob ta Aabrahami, kes tõi Iisaki altarile ohvriks (Jk 2:21). See juhtus palju aastaid pärast seda, kui Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks (1Ms 15:6). Paulus tugineb just sellele salmile (Rm 4:3). Jaakobuse sõnul toimis Aabrahami usk koos tema tegudega ja sai tegude kaudu täielikuks ning nõnda läks see Kirjasõna täide (Jk 2:22–23). Paulus räägib sellest, kuidas patune mõistetakse Jumala ees õigeks tegudest ja teenetest sõltumata. Jaakobus lükkab tagasi kujutluse, nagu võiks õigeksmõistev usk jääda surnuks ja viljatuks. Calvin võttis selle oma vastuses Trento kirikukogule kokku nii: «Üksnes usk mõistab õigeks, kuid õigeksmõistev usk ei jää üksi.»
Reformatoorne õigeksmõistmisõpetus ei ole tühine vaidlus nüansside üle. See on täpselt see sõnum, mida vajab inimene, kes tunneb ja teab oma patusust ning on mõistnud, et ta ei suuda end Jumala ees õigeks teha: sinu patud on sulle andeks antud Kristuse pärast.
Rooma vastus tuli Trento kirikukogult, mis kestis vaheaegadega pea kakskümmend aastat (1545–1563).
Trento ei õpetanud, et inimene päästab end ise ilma Jumala armuta. Kirikukogu rõhutas armu esmasust ja Kristuse lunastustöö vajalikkust. Ometi tõmbas just kirikukogu õigeksmõistmise dekreet roomakatoliku ja reformatoorse õpetuse vahele joone, mis kehtib tänini.
Dekreet võeti vastu ühehäälselt 13. jaanuaril 1547. Selle järgi «ei ole õigeksmõistmine üksnes pattude andeksandmine, vaid ka seesmise inimese pühitsemine ja uuendamine». Kristus on õigeksmõistmise oma kannatusega välja teeninud. Kuid see õigus, mis teeb inimese Jumala ees õigeks, on dekreedi järgi inimesse endasse valatud. Uuendus ei ole Trento järgi õigeksmõistmise vili, vaid selle osa. Just siin lahknes kirikukogu teadlikult ja väga selgelt reformaatoritest.
Dekreedi juurde kuuluvad needused. Igaüks neist lõpeb sõnadega anathema sit, «olgu ta neetud». Needus langeb igaühele, kes ütleb, et inimene mõistetakse õigeks üksnes Kristuse õiguse omistamise või üksnes pattude andeksandmise kaudu, välistades inimesse valatud ja temas püsiva armu ning armastuse. Teisisõnu: needus langeb sellele, kes ütleb, et inimese õigus Jumala ees on Kristuse õigus, mis kantakse tema arvele, mitte temasse valatud arm. Needus langeb ka igaühele, kes ütleb, et õigeksmõistev usk «ei ole midagi muud kui usaldus Jumala halastuse vastu, mis annab patud andeks Kristuse pärast». See on reformaatorite usu määratlus peaaegu sõna-sõnalt.
Trento kuulis surija küsimust ka ühe oma liikme suust. Girolamo Seripando (1493–1563) oli augustiinlaste ordu juht ning sama ordu munk oli olnud ka Luther. Luterlane ta ei olnud. Kuid ta küsis kirikukogult: kas inimene, kes seisab kohtuniku ees, kelle käes on surma ja põrgu võtmed, tahab, et talle mõistetaks kohut tema armus tehtud tegude järgi? Seripando vastus oli, et oma pattudest teadlik inimene peab sellise kohtuniku ees toetuma Jumala halastusele ja Kristuse teenetele. Seripando arvates vajab inimene seepärast lisaks endasse valatud õigusele ka Kristuse omistatud õigust. Kirikukogu enamus lükkas selle tagasi. Seripando vastased ei eitanud, et inimese õigus pärineb Kristuselt. Nende meelest ongi inimesse valatud õigus juba osasaamine Kristuse õigusest. Kui sellele tuleb veel lisada omistatud õigus, siis ei tee arm inimest tegelikult õigeks.
Vaidlus ei käinud seega Kristuse õiguse ja inimese iseseisvate teenete vahel. Küsimus oli: kas inimene mõistetakse õigeks Kristuse õiguse pärast, mis on väljaspool teda, või selle õiguse pärast, mille Jumal temasse valab? Trentos valiti teine. Selle kinnitamiseks muudeti dekreedi kavandit. Seal, kus oli öeldud, et õigeksmõistmisel on üks alus, kirjutati nüüd «ainus alus»: õigus, mille Jumal inimesse valab. Kristuse omistatud õigust selle kõrvale ei vajata. Uks, mille Seripando oli paotanud, suleti.
Sellest järeldub, mida Trento surijale ütleb. Lühidalt kõlab see nii: kui oled endasse valatud armuga piisavalt koostööd teinud ja sured armuseisundis, ilma surmapatuta, võid loota igavest elu. Mis on veel puhastamata, see puhastatakse puhastustules. Kuid kindel selles, et oled armuseisundis, ei saa sa olla. Dekreedi järgi ei saa keegi teada «usukindlusega, millesse ei saa sattuda eksitust», et ta on saanud Jumalalt armu. Kes vaatleb oma nõrkust, võib karta ja väriseda, kas ta ikka on armuseisundis. Kristlane võib küll kindlalt loota Jumala abile, kuid see on vaid lootus, mitte usukindlus. Igavene elu on dekreedi järgi ühtaegu arm ja palk. Neid, kes surevad armus, tuleb pidada selle «tõesti välja teeninuks». Jumala headus olevat nii suur, et ta tahab, et tema annid oleksid nende teened.
Trentos tunnistati, et õigeksmõistmine pärineb Kristuse teenetest. Kuid surijal ei luba kirikukogu rajada oma kindlust üksnes Kristuse täidetud tööle. Kes nii usub, sellele kuulutati needus. Kirikukogu kuulis reformatsiooni küsimust, kaalus seda ja andis vastuse sootuks teises suunas. Trento ei kõrvaldanud reformatsioonis kerkinud vastuolusid, vaid raius need kivisse.
Trento needused lõpevad, nagu nägime, sõnaga anathema. Kuid kellel on õigus needa? Paulus vastab kirjas galaatlastele:
«Aga isegi kui meie või ingel taevast kuulutaks teile evangeeliumi, mis on vastuolus sellega, mida me teile kuulutasime, olgu ta neetud (anathema)!» (Gl 1:8)
Paulus ütleb «meie». Ta ei pane apostli ametit, iseennast kaasa arvatud, evangeeliumist kõrgemale. Kui isegi apostel ei või evangeeliumi muuta, siis ei või seda ka hilisem kirikukogu. Pauluse needus ei kaitse ametit, vaid sõnumit. Iga hilisemat needust tuleb mõõta selle apostliku needuse järgi.
Selles seisneb üksnes Pühakirja (sola Scriptura) põhimõte, mida sageli karikatuurselt esitatakse. See ei tähenda, et Pühakiri oleks kirikus ainus autoriteet ega et traditsioonil poleks mingit rolli. See tähendab, et Pühakiri on ainus ilmeksimatu ja seetõttu ülim autoriteet. Usutunnistused, kirikuisad ja kiriku õpetajad on hinnatud tunnistajad. Need võivad Pühakirja õpetust kinnitada, selgitada ja edasi anda, kuid need alluvad Pühakirjale ja neid tuleb selle järgi mõõta. Luterluses nimetatakse Pühakirja ainsaks reegliks ja juhtnööriks, mille järgi tuleb hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid ning teisi kirjutisi ei tohi pidada Pühakirjaga võrdseks. Need kirjutised on tunnistajad, mis näitavad, kuidas apostlite õpetus on pärast apostleid säilinud. Inglise kiriku usuartiklid õpetavad, et mida Pühakirjast ei saa tõendada, selle uskumist ei tohi kelleltki nõuda, sest ka kirikukogud võivad eksida ja ongi eksinud.
Paulus kirjutab Timoteosele, et pühad kirjad suudavad teha Timoteose targaks «päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses» (2Tm 3:15). Siin seisavad kõrvuti reformatsiooni kaks põhimõtet, üksnes Pühakiri ja üksnes usk: Pühakiri teeb päästeks targaks ja see pääste tuleb usu kaudu Kristusesse.
Reformaatorid ei põlanud seejuures kirikuisasid. Vastupidi, nad lugesid neid ulatuslikult ja hoolikalt, tsiteerides neid sageli. Calvin kirjutas Prantsuse kuningale, et kui vaidlus otsustataks kirikuisade autoriteedi järgi, kalduks kaalukauss reformaatorite poolele. Tema sõnul peavad kirikuisade kirjutised meid teenima, mitte meie üle valitsema. Näiteks Jeruusalemma Kyrillos (u 313–386) õpetas neljanda sajandi keskel ristimiseks valmistujaid:
«Usu jumalike ja pühade saladuste kohta ei tohi edasi anda isegi juhuslikku märkust ilma jumalike Kirjadeta. […] Ära usu lihtsalt ka mind, kes ma sulle seda räägin, kui sa ei saa jumalikest Kirjadest tõendust sellele, mida ma kuulutan. Sest meie usu pääste ei tulene osavast kõnest, vaid jumalike Kirjade tõendusest.»
Kyrillos ei olnud muidugi 16. sajandi reformaator. Kirikuisad on väärtuslikud tunnistajad, kuid mitte eksimatud õpetajad. Kyrillose enda reegli järgi tuleb ka tema sõnu Pühakirjaga mõõta.
Pühakirja ülimust ei kahanda ka see, et kirik tundis ja tunnustas Pühakirja kaanonit. Sõna kanōn tähendabki kreeka keeles mõõdupuud, ja kirik ei loonud seda mõõdupuud. Ta ei kirjutanud apostlite kirju ega andnud neile oma otsusega jumalikku inspiratsiooni. Kirik võttis need vastu ja tundis neis ära apostliku Pühakirja, täpselt nagu Isaac Newton avastas gravitatsiooni, kuid ei loonud seda.
Pühakirja ja pärimuse vahekorra küsimuses otsustas Trento teisiti. Kirikukogu järgi sisaldub evangeeliumi tõde «kirjutatud raamatutes ja kirjutamata pärimustes». Kirik võtab mõlemaid vastu ja austab neid «võrdse aupaklikkuse ja aukartusega». Kes pärimusi teadlikult põlgab, sellele kuulutati needus. Pühakirja jumaliku autoriteedi kõrvale seati seega pärimus.
Ka siin kõlas vastuhääl kirikukogu enda seest. Mõned piiskopid nõudsid, et Pühakirjale antaks kõrgem autoriteet. Chioggia piiskop ütles kirikukogule otse: «Ma ei saa […] taluda, nagu olen sageli öelnud, et see püha kirikukogu võtaks pärimused ja Pühakirja vastu võrdse aupaklikkusega. Ütlen ausalt, mida arvan: see on jumalatu.» Saalis tõusis suur kära. Osalejate enamus jäi siiski selle juurde, et pärimus ja Pühakiri on võrdsed.
Vatikani II kirikukogu kordas 1965. aastal Trento sõnu. Katoliku kiriku katekismus tsiteerib seda kirikukogu nii: kirik «ei saa kindlat selgust kõikide ilmutatud tõdede osas mitte ainuüksi Pühakirjast. Seepärast tuleb mõlemad vastu võtta võrdse aupaklikkuse ja tänuga ning hoida neid võrdses aus» (§ 82). Siin kõlab küll reformatsiooni enda loosung, aga eitusena: mitte sola Scriptura.
Katekismus lisab, et Jumala sõna tõepärase seletamise ülesanne on usaldatud «ainuüksi Kiriku elavale Õpetusametile». Ja kohe seejärel: «pole Õpetusamet Jumala sõnast kõrgemal, vaid teenib sõna» (§§ 85–86). Kuid reformatsiooni küsimus oli ja on endiselt just selles. Kui õpetusamet on Jumala sõna teener, siis kes otsustab, kas teenimine on olnud ustav? Kui ainult teener tohib öelda, mida isand ütles, ei saa isand teenrit enam parandada.
Reformatsiooni vastus on teine. Westminsteri usutunnistuse järgi ei saa kõigi usuvaidluste ülim kohtunik olla keegi muu kui «Püha Vaim, kes räägib Pühakirjas». Tema otsuse järgi tuleb läbi katsuda kirikukogude otsused, kirikuisade arvamused, inimeste õpetused ja «eravaimud», see tähendab üksikisikute väited, et Vaim juhib neid või kõneleb nendega isiklikult.
Pärimuse kaitseks osutatakse sageli Pauluse sõnadele: «Niisiis, vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni pärimustest, mida teile on õpetatud kas meie sõna või kirja kaudu» (2Ts 2:15). Kuid juba eelmine salm ütleb, mis on selle pärimuse keskmes: Jumal on tessalooniklased kutsunud apostliku «evangeeliumi kaudu» (2Ts 2:14). Sinna kuulus ka õpetus viimsetest aegadest ja kristlikust elust, mida Paulus oli neile suuliselt õpetanud (2Ts 2:5; 3:6). Ka mujal nimetab ta evangeeliumi sellena, mille ta on edasi andnud (1Kr 15:1–3). Kes loeb sellesse salmi sajandeid hiljem kujunenud õpetuse pärimusest kui teisest ilmutuse kandjast, millest saab tuletada uusi dogmasid, paneb Paulusele suhu midagi, mida ei tundnud ei tema ega tema esimesed lugejad. Reformaatorid ei eitanud, et apostlite suuline õpetus oli sama autoriteetne kui nende kirjad. Küsimus oli ja on selles, kus on apostlite õpetus meile täna ilmeksimatul kujul kättesaadav. Ja kuidas tõendada, et sajandeid hiljem apostlikuks nimetatud õpetus pärineb tõesti apostlitelt?
Sama küsimuse ees seisis juba teisel sajandil Lyoni Irenaeus (u 130–202). Tema vastased, gnostikud, väitsid, et neil on apostlitelt pärit suuline pärimus. Kui neid Pühakirjaga ümber lükati, hakkasid nad süüdistama Pühakirja ennast. See olevat ebaselge ja mitmeti mõistetav ning tõde ei leidvat sellest see, kes pärimust ei tunne, sest tõde ei olevat antud edasi kirja, vaid elava hääle kaudu. Irenaeus vastas, et apostlid ei varjanud midagi. Evangeeliumi, mida nad kord avalikult kuulutasid, andsid nad hiljem Jumala tahtel meile edasi Kirjades, «et see oleks meie usu alus ja sammas». Apostlik Pühakiri ja kirikute avalik pärimus ei olnud tema jaoks kaks eri õpetust, vaid üks ja sama evangeelium.
Hilisematel sajanditel hakati apostlikuks pärimuseks nimetama ka mitmesuguseid kirjutamata kombeid ja jumalateenistuse tavasid. Kuid mõte pärimusest kui teisest võrdväärsest jumaliku ilmutuse allikast, mis võib sisaldada südametunnistust siduvat usuõpetust, mida Pühakirjas ei ole, sai selge kuju alles kõrg- ja hiliskeskajal. Reformaatorite lähtepunkt ei olnud seega uus. Nad pöördusid tagasi varakiriku arusaama juurde: apostlik õpetus on meile antud Pühakirjas ja selle järgi tuleb hinnata kõike muud.
Kui kirik kuulutab mingi õpetuse kõigile kristlastele kohustuslikuks, peab ta suutma näidata, et see pärineb Kristuselt ja tema apostlitelt. Viide hilisemale traditsioonile ei ole tõend, vaid alles väide, mis vajab tõendamist.
Sageli räägitakse reformatsioonist nii, nagu oleksid selle vastuolud ammu lahendatud. Roomakatoliku kiriku katekismus kinnitab endiselt Trento kirikukogu õpetuslikke määratlusi, mida Rooma peab ilmeksimatuteks. Pärast Trentot on Rooma liikunud reformatsioonist palju kaugemale.
Alustagem indulgentsidest. 1517. aasta indulgentsikaubandus on ammu ajalugu, kuid õpetus indulgentsidest on Rooma kirikus endiselt siduv. Trento kirikukogu kuulutas needuse igaühele, kes ütleb, et indulgentsid on kasutud või et kirikul pole meelevalda neid anda. Katoliku kiriku katekismus määratleb indulgentsi kui juba andeks antud pattudega seotud ajaliku karistuse kustutamise Jumala ees (§ 1471). Indulgentside jagamist põhjendab katekismus nn kiriku varamuga. Varamu aluseks on Kristuse teenete lõputu väärtus, kuid sellesse kuuluvad ka Neitsi Maarja ja kõigi pühakute palved ja head teod. Seda varamut avab kirik usklikele võtmete meelevalla alusel (§§ 1476–1478). Sellise varamu õpetus ei pärine mõistagi Uuest Testamendist ega algkirikust. See kujunes kõrgkeskajal ja paavst määratles selle ametlikult alles 1343. aastal.
Ja see õpetus ei ole jäänud paberile. Veel möödunud aastal (2025) sai Vatikani dekreedi järgi «kiriku varamust» täieliku indulgentsi palverännakute, sakramentidest osavõtu ning halastuse ja meeleparanduse tegude kaudu. Seda võis kohaldada ka puhastustules viibivate surnute heaks.
Rooma räägib kiriku varamust, mis koosneb teenetest. Luther vastas 1517. aastal: kiriku tõeline varamu on evangeelium. Pühakiri ei tunne Kristuse vere kõrval teist varamut: «Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kõigest patust» (1Jh 1:7). Inglise kiriku usuartiklid nimetasid Rooma õpetust puhastustulest ja indulgentsidest «tühjaks leiutiseks», millel pole Pühakirjas alust ja mis on pigem Jumala sõnaga vastuolus.
Ka puhastustule õpetus püsib. Katekismuse järgi vajavad mõned Jumala armus surnud enne taevasesse kirkusesse jõudmist lõplikku puhastumist (§§ 1030–1032). Sellega on seotud surnute eest palvetamise praktika. Reformaatorid ei eitanud, et Jumal teeb oma lunastatud rahva viimaks täiesti pühaks. Nad vaidlustasid õpetuse, et selleks on vaja surmajärgset puhastusseisundit. Paulus ütleb: «Nüüd ei ole siis mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses» (Rm 8:1).
Rooma õpetab ka, et missa on lepitusohver. Katekismuse järgi on Kristuse ristiohver ja missaohver üks ja sama ohver, mis tehakse sakramentaalselt kohalolevaks. Rooma ei väida, et Kristus sureks igal missal uuesti. Ohvrikeelest ei ole Rooma aga kunagi loobunud. Katekismus tsiteerib siin Trentot: missas ohverdatakse vereta viisil sama Kristus, kes ohverdas end ristil veriselt, ja see ohver on «tõeliselt lepitav» (§ 1367). Trento lisab, et selle ohvriga lepitatuna annab Jumal andeks ka rasked patud. Missat tuuakse ka surnute eest, kes vajavad veel puhastumist (§ 1371). Kes eitab, et missa on lepitusohver, sellele kuulutas Rooma needuse. Kuid kirjas heebrealastele kordab autor ikka ja jälle, et Kristus ohverdas end «üks kord» (Hb 7:27; 9:12, 26–28; 10:10). Vana lepingu preester «seisab iga päev teenistust pidades ja toob ikka jälle samu ohvreid, mis iialgi ei suuda patte ära võtta». Kristus aga «tõi pattude eest ühe ohvri igaveseks ajaks ja istus Jumala paremale käele» (Hb 10:11–12). Preester, kes istub, on oma töö lõpetanud. «Sest ühe ohvriga on ta teinud igaveseks täiuslikuks need, keda pühitsetakse.» Ja veel: «Kus nende [pattude] andeksandmine on, seal ei ole enam ohvrit patu eest» (Hb 10:14, 18). Kui patud on Kristuse ühe ohvri läbi andeks antud, ei jää enam kohta ühelegi ohvrile, mida tuuakse iga päev (või iga pühapäev) pattude eest, olgu see uus ohver või sama ohvri vereta toomine. Ohvriand on toodud ja Ohverdaja istub. Reformatsiooni kirikud mõistavad Kristuse kohalolu armulauas erinevalt, kuid ühiselt tunnistavad nad, et armulauas saab usklik osa Kristuse ihust ja verest ning tema lunastuse andidest. Ohvrina, mille inimesed toovad Jumalale lepituseks, ei tunnista armulauda ükski neist. Armulaud on Jumala and meile, mitte meie and Jumalale.
Reformatsioonile järgnevatel sajanditel on Rooma lisanud uusi dogmasid, mida iga ustav roomakatoliiklane peab tunnistama.
1854. aastal kuulutas paavst Pius IX (1792–1878) dogmaks Maarja pärispatuta eostamise: Maarja oli juba eostamise esimesest hetkest Jumala erilise armu läbi pärispatust hoitud. Kes mõtleb teisiti, selle usk on paavsti sõnul laevahuku kannatanud.
1870. aastal määratles Vatikani I kirikukogu paavsti ilmeksimatuse. See ei tähenda, et paavst oleks eksimatu kõiges, mida ta arvab või teeb. Dogma puudutab kindlatel tingimustel tehtud määratlusi usu ja kõlbluse küsimustes. Sellised määratlused on muutumatud «iseenesest, mitte kiriku nõusoleku tõttu», see tähendab, et nende kehtimiseks ei ole vaja kiriku heakskiitu.
1950. aastal kuulutas Pius XII (1876–1958) dogmaks Maarja ihuliku taevassevõtmise: maise elu lõppedes võeti ta ihu ja hingega taevasesse kirkusesse. Kes seda teadlikult eitab või sellest kahtleb, on paavsti sõnul «täielikult langenud ära jumalikust ja katoliiklikust usust».
Rooma ei tunnista, et need õpetused on hiljem leiutatud. Rooma sõnul kuulusid need algusest peale apostlite usuvarasse ja kirik on neid aja jooksul lihtsalt selgemini mõistnud. Selle käsituse kaitseks osutatakse sageli Kolmainsuse õpetusele, mis sõnastati täpsemalt alles sajandeid pärast apostleid. Kuid võrdlus ei pea ajalooliselt ega teoloogiliselt vastu. Neljanda sajandi kirikukogud ei lisanud usule midagi uut. Nad kaitsesid seda, mida Pühakiri juba õpetas, nende vastu, kes seda eitasid, ja tõendasid oma õpetust just Pühakirjast. Maarja dogmadega oli vastupidi. Neid ei määratletud ühegi apostlikku usku ohustava väärõpetuse vastu ja ükski piiblisalm neid ei õpeta. Kolmainsuse õpetus seletab apostlite tunnistust, Maarja dogmad aga lisavad sellele midagi, millest apostlid sootuks vaikivad.
Vaadakem lähemalt pärispatuta eostamist. Selle kohta ei ole apostlikku tunnistust. Rooma õpetab seevastu, et Maarja jäi Jumala armu läbi kogu oma elu vabaks igasugusest isiklikust patust (§ 493). Varakirikus võisid aga suured õpetajad kõnelda Maarja puudustest. Origenes (u 185–254) kirjutas, et ka Maarja hing kõikus Jeesuse kannatuse nähes. Kui see poleks nii olnud, arutles ta, siis poleks Jeesus surnud ka tema pattude eest. Johannes Kuldsuu (u 349–407), kelle roomakatoliku kirik on ametlikult kuulutanud üheks oma suurimaks õpetajaks, kirjutas, et Maarja tahtis rahvale näidata oma võimu Poja üle ja nimetas seda liigseks auahnuseks. Kumbki ei kirjuta sellest kui vaidlusküsimusest. Nad mainivad Maarja puudusi möödaminnes, Piibli seletamise käigus. Keskajal pidi Aquino Thomas (u 1225–1274), keda roomakatoliku kirik samuti oma suurimate õpetajate hulka arvab, tegelema Kuldsuu sõnadega, millest võiks järeldada, et Maarja tegi pattu. Ta vastas, et Kuldsuu «läks nende sõnadega liiga kaugele». Thomas ise kirjutas aga, et Maarja «sai tõepoolest pärispatu osaliseks, kuid puhastati sellest enne sündi». Vastasel korral oleks tema meelest vähendatud Kristuse kui kõigi Päästja au.
Kuidas siis seletada, et Rooma enda austatud õpetajad kirjutasid Maarjast nõnda ja üks suurimaid neist eitas otse õpetust, mille eitamine on alates 1854. aastast roomakatoliku usus laevahuku kannatamine?
Taevassevõtmise dogma puhul tugineb paavst liturgilistele ja teoloogilistele tunnistustele ning piiblikohtade tõlgendustele. Need tunnistused ei ulatu aga apostliteni. Veel 4. sajandi lõpul kirjutas Salamise Epiphanios (u 315–403), et keegi ei tea, kuidas Maarja maine elu lõppes. Esimesed üksikasjalikud jutustused Maarja taevassevõtmisest ilmuvad alles 5.–6. sajandi apokrüüfides. Üks 6. sajandi kiriklik raamatunimestik arvas raamatu Maarja lahkumisest keelatud apokrüüfide hulka. Seepärast pidi paavst kindla tõendi leidma mujalt. 1946. aastal küsis Pius XII piiskoppidelt, kas nende arvates saab seda dogmana määratleda ja kas nad koos oma vaimulike ja rahvaga seda soovivad. Peaaegu kõik vastasid jaatavalt. Just seda üksmeelt esitab paavst kindla tõendina, et õpetus kuulub Jumala ilmutatud usuvarasse.
Kuid kas piiskoppide üksmeel 20. sajandil tõendab õpetuse apostlikku päritolu või vähemalt algkiriku tunnistust? Kirik ei saa ise otsustada, et tema õpetus on apostlik ja pidada iseenda otsust tõendiks. See oleks sama, kui kohtunik kinnitaks ise oma volitused. Kirik võib ja peab apostlikku õpetust ustavalt selgitama. Ta ei või teha apostlikult tõendamata õpetusi usu kohustuslikuks sisuks. Selles seisneb üks reformatsiooni jätkuvalt lahendamata põhiküsimusi.
1999. aasta 31. oktoobril allkirjastasid Luterlik Maailmaliit ja Rooma-Katoliku Kirik Augsburgis Ühisavalduse õigeksmõistuõpetusest. Dokument kinnitab üksmeelt õigeksmõistmisõpetuse põhitõdedes. Samuti selgitab see, miks selles esitatud õpetustele ei kohaldata 16. sajandi vastastikuseid hukkamõiste. See on oluline oikumeeniline saavutus, mida pole põhjust maha vaikida.
Aga juba aasta varem oli Rooma oma ametlikus vastuses ühisavalduse tekstile vaidlustanud eriti luterlikku õpetust, et kristlane on ühtaegu õige ja patune (simul justus et peccator). Vastus seadis kahtluse alla, kas see õpetus jääb Trento needustest puutumata. 1999. aasta lisas kinnitasid mõlemad pooled siiski, et suudavad kristlast koos mõista ühtaegu õige ja patusena, kuigi nende lähenemine sellele erineb.
Erinevus pole kadunud. Ühisavalduse enda järgi on ristitusse jääv patuhimu luterliku õpetuse kohaselt tõeline patt. Rooma õpetuse järgi ei ole see aga iseenesest patt, vaid tuleneb patust ja kallutab patule. Ka selle küsimuse pärast vaidles Seripando Trentos juba 1546. aastal.
Ühisavaldus ei tühistanud ka Trento dogmasid. Edasist selgitamist vajavate küsimustena nimetab see ise muu hulgas Jumala sõna ja kiriku õpetuse vahekorda, kiriklikku autoriteeti, vaimulikku ametit ja sakramente. Need on just need küsimused, mille ümber reformatsioon keerles. Reformatsiooni ei saa seega lõppenuks kuulutada üksnes seetõttu, et mõned institutsioonid on mõnes küsimuses lähemale jõudnud.
Kristus palvetas tõesti, et tema jüngrid oleksid kõik üks (Jh 17:21). Kuid ta palvetas nende eest, «kes usuvad minusse nende sõna kaudu» (Jh 17:20). Ja samas palves ütles ta Isale: «Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde» (Jh 17:17). Ühtsus, mille pärast Kristus palvetas, on nende ühtsus, kes usuvad apostlite sõna kaudu. Ühtsus, mis kuulutab üksmeelt seal, kus püsivad õpetuslikult lepitamatud vastuolud, ei ole ühtsus tões. See on parimal juhul silma kinnipigistamine ja halvimal juhul tõe salgamine.
Kerge oleks nüüd näpuga Rooma poole osutada ja rahuliku südamega koju minna. Reformaatorid ise seda ei lubanud. Nad pidasid sama ohtlikuks ka teist, näiliselt vastupidist eksitust: fanatismi. Luther hoiatas entusiastide ehk fanaatikute eest, «kes kiitlevad, et neil on Vaim ilma Sõnata ja enne Sõna, ja kes seejärel Pühakirja või suulist sõna oma äranägemise järgi suunavad, tõlgendavad ja venitavad, nagu seda tegi Münzer ja nagu seda tänapäevalgi teevad paljud». Thomas Müntzer (u 1489–1525) oli radikaalne jutlustaja, kes uskus end saavat otseseid vaimuilmutusi. Fanatismi all mõtles Luther väidet, et Püha Vaim räägib inimesega otse, Pühakirjast mööda.
Sealsamas lisab Luther veel: «Isegi paavstlus ei kujuta endast midagi muud kui fanatismi.» Paavst kiitlevat, et kõik õigused asuvad tema südame laekas, see tähendab, et kiriku õiguse allikas on tema ise. Kõik, mida ta oma kirikus otsustab ja käsib, olevat Vaim ja õigus ka siis, kui see on Pühakirjaga vastuolus. Kolm sajandit hiljem kuulutas Vatikani I kirikukogu paavsti määratlused muutumatuks «iseenesest, mitte kiriku nõusoleku tõttu». Luther oleks südame laeka ära tundnud.
Luther sõnastas lihtsa praktilise reegli tundmaks ära õpetuse päritolu:
«Jumal ei taha meie, inimestega muul viisil suhelda kui oma välise sõna ja sakramendi läbi. Kõik muu, mida ilma Sõna ja sakramendita Vaimuna ülistatakse, on kurat.»
Calvin oli selles Lutheriga ühel meelel. Ta kirjutas, et fanaatikud, kes jätavad Pühakirja ja lendavad ilmutuste juurde, kukutavad kõik jumalakartuse alused. Reformaatorite jaoks ei olnud Rooma õpetusamet ja otseste vaimuilmutustega kiitlev jutlustaja kaks eri probleemi. Mõlemas oli sama eksimus: Jumala sõna üle asetatakse mõni muu autoriteet, mille üle Sõnal ei lubata enam kohut mõista.
Doktor Luther diagnoosis selle juurt: «fanatism peitub Aadamas ja tema lastes maailma algusest lõpuni.» See ei ole ainult paavsti või mõne vaimustunud jutlustaja eksitus. See on iga inimese südames peituv kiusatus: kuulata Jumala asemel iseennast ja nimetada oma sisemist häält Jumala hääleks.
Seepärast on see küsimus aktuaalne ka reformatsiooni enda kirikutes. Sõnast lahutatud autoriteet ei pea kandma paavsti tiaarat ega isehakanud prohvet-apostli mantlit. Kui vaimulikku elamust peetakse kindlamaks Jumala hääleks kui kirjutatud Sõna, on fanatism kohal. Kui Pühakirja õpetust mõõdetakse selle järgi, mida tänapäeva inimene peab vastuvõetavaks, istub kohtuniku toolil Sõna asemel ajastu vaim. Ja kui Pühakirja loetakse jumalateenistusel küll ette, kuid selle õpetus kuulutatakse ajastust tingituks, on juhtunud sama. Pühakirja venitatakse ja painutatakse siis oma äranägemise järgi. Kõigil neil juhtudel allutatakse kirjutatud Sõna sisemisele häälele, olgu see üksikisiku kogemus või ajastu ühine veendumus.
Üksnes Pühakiri ei tähenda ka seda, et igaüks võib Pühakirja oma suva järgi seletada. Selles küsimuses erinesid reformaatorid vägagi selgelt radikaalidest. Luther, Calvin, Cranmer ja teised lugesid Pühakirja koos varakiriku usutunnistuste ja kirikuisadega. Müntzer ja tema mõttekaaslased pidasid oma oletatavat sisemist valgustust kindlamaks nii Pühakirjast kui ka kogu kiriku tunnistusest.
Sama mõtteviis elab edasi ka tänapäeval, eriti osas evangelikaalsest maailmast. Seal peetakse pärimust väärtusetuks ja Piiblit igaühe eratõlgenduse ainestikuks. Seda on nimetatud ka solo scriptura’ks ja tegemist on reformatsiooni põhimõtte moonutusega. Nii Rooma kui ka individualistlik evangelikaalsus paigutavad lõpliku autoriteedi kuhugi mujale kui Jumalasse ja tema sõnasse: üks kirikusse, teine üksikinimesse. Reformatsioon ei pooldanud meelevaldsust ega individualismi, vaid Sõna all seisvat kogudust, kus usutunnistused ja traditsioon olid Pühakirja tunnistajad, mitte selle kohal seisvad kohtunikud.
Kui kogudus ei seisa enam Sõna all, ei päästa teda ka sõna «luterlik», «anglikaani» või «reformeeritud» tema nimes. Reformatsiooni kiriku tunnus ei ole reformaatori nimi, vaid apostliku evangeeliumi ustav kuulutamine ja sakramentide õige jagamine. Reformatsiooni mõõdupuu kehtib seega ühtemoodi Roomale, reformatsiooni kirikutele ja igale üksikule kuulutajale. Ükski konfessionaalne silt ei vabasta kirikut kohustusest oma õpetust Pühakirja järgi läbi katsuda ja end selle järgi parandada.
Reformaatorid ise ei tahtnud, et kristlased rajaksid oma usu nende isikule. Luther palus 1522. aastal inimestel tema nime mitte kasutada ning nimetada end mitte luterlasteks, vaid kristlasteks:
«Mis on Luther? Õpetus pole ju minu. Ega mind ole ka kellegi eest risti löödud. […] Kuidas siis peaksin mina, vaene haisev vaglakott, jõudma selleni, et Kristuse lapsi nimetataks minu armetu nimega?»
Kristuse rahvas kuulub Kristusele, mitte kuulutajatele. Seepärast ei pea me usupuhastuspühal tegema reformaatoritest eksimatuid õpetajaid. Nende enda reegli järgi tuleb ka nende õpetus Pühakirjale allutada. Reformatsiooni tähtsus ei ole reformaatorite isikus, vaid selles, kelle juurde nad kiriku tagasi juhtisid.
Surija südametunnistus ei saa rahu sellest, kui suureks on kasvanud mõni kiriklik institutsioon, mitu dogmat see on määratlenud või kui palju vaimulikke elamusi on temal endal olnud. Ta ei vaja indulgentsi, puhastustuld ega uut sisemist häält. Ta ei vaja ka lootust, et tema head teod (äkki) kaaluvad kohtus üles halvad. Ta vajab lepitajat, kes elab. Ja see lepitaja on Kristus, kes «suudab täielikult päästa need, kes tema kaudu Jumala juurde tulevad, sest ta elab alati, et nende eest kosta» (Hb 7:25).
Heidelbergi katekismus algab küsimusega: «Mis on sinu ainus lohutus elus ja surmas?» Ja vastab: «See, et ma ihu ja hingega, nii elus kui ka surmas, ei kuulu iseendale, vaid oma ustavale Päästjale Jeesusele Kristusele.»
Luther suri 18. veebruaril 1546 oma sünnilinnas Eislebenis. Tema viimased teadaolevad kirjutatud sõnad olid: «Me oleme kerjused. See on tõsi.» Märkme eelnevad read räägivad Pühakirjast: keegi ärgu arvaku, et ta on pühi kirju küllalt maitsnud, kui ta pole sada aastat koos prohvetite ja apostlitega kogudusi juhtinud. Kerjus seisab tühjade kätega nii Jumala sõna kui ka Jumala kohtu ees.
Mäejutluse esimene õndsakskiitmine kõlab: «Õndsad on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik» (Mt 5:3). Kreeka keeles võis eristada vaest, kes elab kasinalt oma tööst (penēs), ja kerjust, kellel pole midagi ja kes elab teiste armust (ptōchos). Jeesus kasutab siin viimast. Sama sõnaga nimetatakse ka Laatsarust, kes lamas kerjusena rikka mehe värava ees (Lk 16:20). Jeesus ei kiida õndsaks neid, kellel on Jumala ees veidi puudu. Ta kiidab õndsaks vaimulikult pankrotis inimese: selle, kes mõistab, et tal ei ole iseeneses mingit vaimulikku taset ega teeneid, millega end Jumala ees õigeks teha, ja kes sõltub täielikult Jumalast ja tema armust. Just nende päralt on taevariik.
Kerjus ei too kohtunikule teeneid ega esita arveid. Ta sirutab vaid tühjad käed ja võtab vastu. Just talle kuulub kiriku tõeline varamu: Kristus, kes on täitnud Seaduse, kandnud patu needuse ja surnuist üles tõusnud. See on tõeliselt hea uudis: Jumal on Kristuse pärast kustutanud meie kümne tuhande talendi suuruse võla, mida me poleks eales suutnud tasuda (Mt 18:24–27). Seda head uudist kuulutasid apostlid. Selle selge kuulutamise eest võitlesid reformaatorid. Ja seda peab kirik kuulutama seni, kuni Kristus tagasi tuleb.
509 aastat pärast 1517. aastat ei vaja kirik järjekordset mälestuskõnet Lutherist. Ta vajab sedasama evangeeliumi, mis reformatsiooni vallandas. Sest patune ei saa õigeks oma tegude, vaimulike saavutuste ega pühakute teenete kaudu, vaid üksnes Kristuse pärast, usu läbi. Kes usub Kristusesse, see on Jumala Talle veres pattudest puhtaks pestud ja Kristuse täiuslik õiguserüü katab teda. Seepärast võib kristlane minna surmale vastu rõõmuga, teades kindlalt, et Isa võtab ta vastu kui oma lapse.
+ + +
Piiblitsitaadid on tõlgitud algtekstist. Thomas Müntzeri nime kirjutati tema ajal mitmeti ja ka ta ise kasutas eri kujusid. Lutheri tsitaadis on järgitud Lutheri ja eestikeelse tõlke kuju «Münzer», mujal on kasutatud tänapäeval levinud kuju «Müntzer».
Reformatsioonikuu lugemist:
Reeves, Michael; Chester, Tim. Why the Reformation Still Matters. Wheaton: Crossway, 2016.
Schreiner, Thomas R. Faith Alone: The Doctrine of Justification. Grand Rapids: Zondervan, 2015.
Mathison, Keith A. The Shape of Sola Scriptura. Moscow, ID: Canon Press, 2001.
Kistler, Don (toim). Sola Scriptura: The Protestant Position on the Bible. Lake Mary, FL: Reformation Trust, 2009.
Naabruskonnas küsiti suhtumist halloween’i, ses mõttes, et kas ma lapsi kaikaga oma ukse tagant ära ei aja. No kuidas sa ikka lapsi peletad, kes pealegi ei tea, miks nad sel päeval ringi jooksevad ja arvavad, et teevad midagi vahvat. Ju ikka annab midagi kotti. Kui kellelegi kaigast anda, siis vanematele, kes ei viitsi süveneda laste hinge- ja vaimuellu.
Meie mail on pikka aega olnud kadri- ja mardipäev see aeg, mil käiakse perest perre. Marditajad-kadritajad on soovinud peredele õnne ja head käekäiku jm sarnast. Selleks on valmistutud ja mardid-kadrid peavad oma saagi ära teenima, mitte seda pommiga ähvardades välja nõudma. Viibisin kunagi ammu mõne aja Ameerikas ja seal käisid meie ukse taga «hälloviini» ajal nii leidlikult riietatud lapsed koos oma vanematega kui ka dressides teismelised, kes lihtsalt padjapüüri nina alla torkasid sõnadega: «Trick or treat». Trikitamisega läks asi natuke kaugele, sest peredes, kus uksed kinni jäid, torgati autodel rehvid läbi.
Halloween’ist on kujunenud magusanuiamise sündmus. Ta on üks lugematute erinevate päevade reas, mis on kommertslikel eesmärkidel meie kalendrisse hiljaaegu tekkinud. Ja kuna eesti rahvas peab kõike väljamaalt tulevat lausa kohustuslikus korras punktuaalselt järgi tegema, siis... Tahaks öelda, et tegemist on sisutu tühikargamisega, aga seda ta just, kahjuks, ei ole. Ka ei saa halloween’i puhul mingil juhul rääkida kombest või traditsioonist, sest traditsioon kujuneb kolme inimpõlve jooksul ja inimpõlv vältab 25 aastat. Kuna «rahvaürituste» puhul enamasti ei teata, miks mida tehakse, siis väike seletus ka sellele, miks «peab» kõrvitsaid lõikuma ja muud halloween’iga seonduvat tegema.
Halloween tuleneb keldi rahvaste Samhain-lõikustänupühast, mida peeti 31. oktoobril. See vältas tavaliselt 6 päeva ja selle jooksul pruugiti kõvasti alkoholi koos klannide juhtidega, ning see oli ka omamoodi juhile truuduse väljendamise avaldus. Nädala jooksul mängiti teistele vingerpussi, valmistati erinevaid laternaid, riietuti ebatavaliselt ning maiustati nii palju kui võimalik.
8. sajandil seadis paavst Gregorius III sisse «kõikide pühakute päeva» – 1. novembri. Suurteks pühadeks ja ka selleks hakati valmistuma juba eelneval päeval – seega sai 31. oktoober nimeks All Hallows Eve ehk «kõigi pühakute päeva eelõhtu». Sellesse sulandusid mitmed paganlikud kombed, nii et asjad on sassis juba 1500 aastat.
Tänaseks on halloween’ist saanud satanistlike sugemetega üritus. Lapsed mängivad asjadega, millest nad midagi ei tea. Vanemad kujutavad ette, et tegemist on süütu meelelahutusega, andes ennast pahaaimamatult hingevaenlase küüsi. Kasutangi siis võimalust propageerida kadripäeva ehk Aleksandria Katariina, suurmärtri ja keisrinna mälestuspäeva, ja mardipäeva ehk sõjamehe Püha Martinus «Kristuseriietaja» mälestuspäeva. Aga ega nendegi puhul muidugi enam ei teata, mida needki endast kujutavad. Nagu me ei tea enam midagi ka Ristija Johannese sündimise meenutamisest, mis on meile lihtsalt punane päev kalendris, mille puhul saab end jälle täis juua.
Vanad kirikuisad suhtusid sellistesse kultustesse üldiselt teravalt hukkamõistvalt: nad nägid neis ebajumalateenistust, sugulise kõlvatuse pühitsemist ja mõnikord deemonlikku eksitust. «Viljakuskultused» on siin koondnimetus – nende tekstides käsitletakse konkreetseid jumalaid ja riitusi, näiteks Demeteri, Dionysose, Liberi ning Kybele ja Attise kummardamist.
Nende teoloogilise kriitika keskmes on Looja ja loodu eristamine: maa viljakus ja elu tekkimine ei anna põhjust kummardada maad või sigimisjõudu jumalana. Augustinus sõnastab positiivse alternatiivina maailma kiitmise Jumala loominguna ja Jumala enda kummardamise.
Luterliku Maailmaliidu erikomitee raportis «500 aastat reformatsiooni» (kinnitatud LML-i nõukogu istungil 2013. aastal) deklareeritakse: «Reformatsiooni kirikud on jätkuva reformatsiooni kirikud (ecclesia semper reformanda est): me tunnistame, et kirik peab olema avatud pidevale uuenemisele ning otsima alati Püha Vaimu juhendamist, et mõista, kuidas vastata kaasaja väljakutsetele.»
Arusaama, et reformatsioon kujutab endast pideva uuenemise ja arenemise protsessi, võib kohata paljudes erinevates dokumentides, mida tänapäeva peavoolu protestantismis on koostatud. See käib käsikäes valgustusjärgse lääne tsivilisatsiooni progressiusuga, mille kohaselt on ühiskond pidevas arengus.
Taolise mõtteviisi kohaselt avastab kirik oma «arenemiskäigul» pidevalt uusi vaatenurki ja võtab omaks uusi käitumisviise. Näiteks et vaimulikuamet tuleks avada ka naistele ja et abielu puhul on tähtis partnerite armastusest kantud suhe, mistõttu sugu ei oma mingit tähtsust. Mõlema positsiooni aluseks on radikaalne võrdõiguslikkuse ideoloogia.
Vaatame, mida ütlevad selle mõttekäigu kohta luterlikud usutunnistuskirjad (Liber concordiae), mis on luterliku kiriku jaoks jätkuvalt siduvad õpetuslikud kirjutised erinevalt üksikute usupuhastajate individuaalsetest kirjatöödest.
Võtame ette näiteks Augsburgi usutunnistuse ja loeme (rõhutused siinkirjutajalt):
«Usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära on muudetud ainult mõned väärkasutused, mis on osalt ajapikku iseenesest juurdunud, osalt väevõimuga sisse seatud…»
«…meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga. Sest on ju päevselge ja kõigile teada, et me oleme suutnud ülima hoolikuse ja Jumala abiga (see on öeldud igasuguse kiitlemiseta) vältida olukorda, et mõni uus ja jumalatu õpetus meie kirikutesse tungiks ja võidule pääseks.»
Veelgi enam, luterlike usutunnistuskirjade kogu Liber concordiae eessõnast (seda pole varem eesti keelde tõlgitud) võib lugeda:
«Viimaks kordame juba mitu korda varem öeldut, et selle üksmeelevormeliga ei olnud meil kindlasti soovi luua midagi uut ega kalduda kõrvale taevase õpetuse tõest, mida meie esivanemad, oma erakordse jumalakartlikkuse poolest tuntud mehed, tunnistasid ja kuulutasid niisamuti, nagu ka meie seda teeme.»
Peaks olema selge, et Wittenbergi reformaatoritele oli täiesti võõras mõte kiriku «uuenemisest» uute õpetuste ja praktikatega. Vastupidi, nad võtsid sõna just nimelt inimlike uuenduste vastu oma kaasaja kirikus.
Ladinakeelne lendlause ecclesia semper reformanda est (kirik peab pidevalt uuenema) ei pärine Lutherilt, vaid protestantismi reformeeritud (kalvinistlikust) traditsioonist ja seda propageeris 20. sajandil reformeeritud teoloog Karl Barth. Õigupoolest jätkub kõnealune lause sõnadega secundum verbum Dei ehk «Jumala sõna kohaselt», mille liberaalsed protestandid meelsasti ära unustavad.
Meil tuleb niisiis tagasi lükata väärarusaam või koguni väärõpetus, et Jeesus Kristuse kirikut tuleb pidevalt uuendada – kehtestada uusi piiblitõlgendusi, revideerida õpetust, kaasajastada kiriku elu jne. Ei, ristikogudus on rajatud Jeesus Kristusele, kes on tema Pea ja nurgakivi ja kes on sama eile, täna ja igavesti.
Samal teemal:
Usupuhastuspüha peame, apostliku usu juurde ei naase
Reformatsioon: kas restauratsioon või revolutsioon?
«Ta võttis vastu Iisraeli, oma sulase, meenutades oma halastust»
Kristuse inimesekssaamine tuleb kasuks üksnes sellisele Iisraelile, kes Jumalat teenib. See on tema enda armas rahvas, kelle pärast Ta inimeseks sai, et nad lunastada kuradi, patu ja surma meelevallast ning tuua õiglusesse, igavesse ellu ja õndsusesse. See on vastuvõtmine, millest Maarja siin laulab ja millest Paulus ütleb Tt 2,14, et Kristus andis end meie eest, et ta endale puhastaks pärisrahva. Ja Püha Peetrus 1Pt 2,9: «Teie olete püha rahvas, Jumala enda rahvas, kuninglik preesterkond…»
Tõsi on muidugi, et sõnakesega «Iisrael» peetakse silmas üksnes juute ja mitte meid, paganaid. Ent kuna juudid ei tahtnud endale Jumalat, valis ta mõned nende seast välja, et Iisraeli nimi säiliks, ja lõi siitpeale vaimse Iisraeli. Sellele viidatakse 1Ms 32,25–32, kui püha patriarh Jaakob võitles ingliga ja see halvas tema puusa näitamaks, et tema lapsed ei tohi edaspidi uhkustada lihaliku päritoluga, nagu juudid seda teevad.
Martin Luther. Magnificat. Tõlge ja seletus. Tõlkinud Urmas Petti. Tartu: 2015.
Meie aja suurtes vastasseisudes ei väidelda üksnes väärtuste, õiguste ja poliitika, vaid viimselt inimese üle. Kui inimesel kaob arusaam talle antud eesmärgist, on lihtne hakata pidama end keskkonna, bioloogia, võimu või isiklike kogemuste produktiks.
Loomulikult mõjutavad välised olud meie elu oluliselt, inimene on osa bioloogilisest reaalsusest ning võim kujundab inimestevahelisi suhteid. Ometigi ei kirjelda ükski neist inimese olemust terviklikult. Inimese suurust ei loo ühiskond. Bioloogia ei kummuta asjaolu, et oleme loodud olendid. Võim ei määratle, mis on õige ja mis väär.
Inimene ei ole mitte ainult oma tahte, tunnete või kultuuri saadus. Ta ei ole mitte iseenda väljamõeldud projekt, vaid on loodud Jumala näo järgi. Meil on loomus, millest me ei saa vabaneda. Keha, sugu ja moraalne vastutus on meile antud inimsuse osa. Sellepärast ei alga inimese väärtuslikkus mitte sellest, mida ta oskab, omab või suudab.
Kristlus ei idealiseeri inimest. Inimene on pattu langenud. Patt moonutab meie arusaama iseendast, ligimesest ja Jumalast, puudutades ka meie tahet ja soove. Ometigi patt ei kõrvalda inimloomust. Inimene ei ole puhas tahvel, mille ta saab ise täita tähendusega, vaid ta on Jumala pilt, isegi kui patt on seda rikkunud. Sellepärast ei tähenda vabadus mitte piiride puudumist, vaid elamist loomise ja tõe kohaselt.
Vaadakem, kuidas meie aeg suhtub inimkehasse, sugupoolde ja ning sisemisse kogemusse. Kui inimest peetakse iseennast loovaks projektiks, muutub keha lihtsalt materjaliks, mis peab painduma sisemise kogemuse ees. Kristlik usk näeb asju teisiti: ka meie keha on osa Jumala heast loomistööst, sisemine kogemus üksi ei määra seda, kes inimene on.
Kristlik inimkäsitus ei piirdu loomisega. Jumal sai inimeseks. Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene. Temas me näeme, mis on tõeline inimlikkus.
Kristus elas inimlikult täiusliku elu. Ta elas lahutamatus ühenduses Isaga ning oli kõiges kuulekas Tema tahtele. Oma viimasel õhtul enne surma palus Ta: «Ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu Sina.»
Kristus ei sea Ketsemanis oma inimlikku tahet Isast kõrgemale, vaid annab iseennast kuulekuses ja armastuses. Tema tee näitab, et tõeline inimsus ei peitu mitte iseenda kummardamises, vaid elamises Jumala tahte järgi. Iseennast jumaldades ei leia inimene vabadust.
Kristus ei ole siiski üksnes eeskuju, mida inimene peaks püüdma oma jõudu mööda järgida. Ta on Lunastaja, kes võtab enda peale langenud inimese patu ning avab tee uude inimsusse.
Kristuse tee vastandub eneseteostuse kultuurile. Jeesus kutsub iseennast salgama, võtma oma risti ning järgnema Talle. Moodne aeg peab inimese sisekogemust pühaks ja puutumatuks, aga nii süda, tahtmised kui tunded on patust rikutud. Sellepärast ei peaks inimene kummardama oma sisemaailma. Ka see tuleb asetada Jumala sõna valgusesse.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
«Mida head ma pean tegema, et saada igavene elu?»
Selle küsimusega tuleb Jeesuse juurde üks noormees. Ta ei püüa Jeesust lõksu meelitada ega teda pilgata. Ta tõesti(-tõesti) tahab teada, mida on vaja teha, et saada igavene elu. Seda õpetlikum on meile Jeesuse vastus. Jeesus ei ütle talle, et Jumal näeb niigi tema siiraid kavatsusi. Ühtlasi ei lase Jeesus latti allapoole ega paku alternatiivset, kergemat, vaimulikku programmi. Ta läheb otse Seaduse juurde.
«Pea käske.»
«Milliseid?»
Jeesus loetleb tuttavad käsud: ära mõrva, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, austa isa ja ema ning armasta oma ligimest nagu iseennast. Kõik need puudutavad inimese suhet ligimesega — seda, mida nimetame teiseks käsulauaks.[1]
Noormehe vastus võib mõjuda üllatavalt enesekindlalt: «Seda kõike olen ma pidanud. Mis mul veel puudub?»
Ometi ei alusta Jeesus tema noomimisest. Jumala Seadus ei küsi ainult seda, kas inimene on hoidunud mõrvast, abielurikkumisest ja vargusest. See nõuab kogu südant: et me kardaksime, armastaksime ja usaldaksime Jumalat üle kõige ning armastaksime ligimest nagu iseennast. Selle mõõdupuu järgi polnud see mees ühtegi käsku täiuslikult pidanud – mitte ühelgi oma elupäeval.[2]
Didaktikas pole Jeesusel aga konkurenti. Kuigi Jeesus oleks võinud talle otse näkku öelda, et ta pole ühtainsatki käsku pidanud hetkest, mil ta hommikul üles ärkas, ütleb ta ainult ühe lause: «Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine, müü oma vara, anna vaestele … ja tule, järgne mulle.»
Seda kuuldes läheb noormees kurvalt ära. Miks? Sest tal oli palju vara.
Selle ühe lausega tõi Seadus nähtavale selle, mida noormees endas ei näinud. Ta oli just kinnitanud, et armastab ligimest nagu iseennast, kuid oma vara ei raatsinud ta vaestele anda. Ta pidas end käskude pidajaks, kuid ei suutnud varast lahti lasta isegi siis, kui Kristus teda isiklikult kutsus. Raha omamine pole iseenesest patt ega vaesus iseenesest voorus. Küsimus on selles, mille külge on kinnitatud inimese süda ehk kus paikneb tema olemuslik kese. Milline on inimese keskne suund? Noormehele oli tema vara kallim kui Kristus. Nõnda kasutab Jeesus Seadust, et paljastada inimese südame seisukord.[3]
Sellega lugu ei lõppenud. Jeesus ütles jüngritele, et rikkal on raske pääseda taevariiki — kaamelil on kergem minna läbi nõelasilma. Matteus kirjutab, et jüngrid ehmusid selle peale väga ja küsisid: «Kes siis võib pääseda?»[4]
Selle küsimusega pöördub kogu lugu. Jüngrid ei küsi enam vaid ühe jõuka inimese nõrkuse kohta. Kui Jumala nõue ulatub nii sügavale, et selle ees kukub läbi isegi see (ühiskonnapildis) väärikas, korralik ja innukas noormees, kes on ju püüdnud käske pidada, kes siis üldse võib pääseda? Kas kellelgi üldse on lootust?
Jeesuse vastus ei jäta inimese enda pingutusele ühtainsatki praokest: «Inimeste käes on see võimatu, Jumala käes aga on kõik võimalik.»[5]
Nüüd ei räägi ta enam sellest, et asi on raske. Ta ei ütle ka, et see saab võimalikuks suure tahtejõu, piisava vagaduse või pikaajalise enesekasvatuse abil. Ta ütleb: või-ma-tu.
Just selles kohas astutakse kristlikus kuulutuses kergesti valesse suunda. Kui patusele öeldakse, et pääsemiseks peab ta lõpuks tõsiselt Jumalat armastama hakkama, Jeesust järgima ja kümmet käsku täitma, pole talle veel evangeeliumi kuulutatud. Talle on kuulutatud Seadust — võib-olla mahedamalt ja kristlikuma sõnavaraga, aga ikkagi Seadust. Küsimusele «mida mina pean tegema?» on lihtsalt antud pikem vastus.
Evangeelium algab sealt, kus Jeesuse lause pöörab inimesekeskse lunastusõpetuse ümber jumalakeskseks: inimesele võimatu, Jumalale võimalik.
Mõte, et pääste on inimesele võimatu ja üksnes Jumalale võimalik, ei alanud Martin Lutheriga (1483–1546). Juba umbes 1600 aastat tagasi palvetas Hippo piiskop Augustinus (354–430) oma «Pihtimustes»: «Anna, mida sa käsid, ja käsi, mida tahad.»[6] Need sõnad ärritasid hiljem Pelagiust (u 354 – pärast 418) väga.
Augustinuse mõte oli lihtsasti hoomatav. Jumal ei alanda oma nõuet: ta võib käskida kõike, mis on hea ja õige. Kuid see, mida ta käsib, saab inimeses sündida ainult siis, kui Jumal selle ise annab. Seepärast ütleb Augustinus samuti, et kogu tema lootus on üksnes Jumala suures halastuses.
Augustinus meenutab hiljem, kuidas üks tema piiskopist ametivend tsiteeris palvet «anna, mida sa käsid» Roomas Pelagiuse kuuldes. Pelagius ei suutnud seda välja kannatada, hakkas ägedalt vastu vaidlema ja läks tsiteerijaga peaaegu tülli. Augustinus küsib vastu: mida Jumal käsib eelkõige, kui mitte uskuda temasse? Kui on õige paluda «anna, mida sa käsid», siis on ka usk Jumala and.[7]
Augustinusel polnud veel hilisemate luterlike usutunnistuste mõistestikku, kuid Seaduse ja armu vahekord oli tal juba selge. Seadus ütleb inimesele, mida Jumal temalt õigusega nõuab, ning peegeldab inimesele Jumala pühadust, tuues seeläbi inimese patu ja patususe nähtavale. Arm annab selle, mida käsk ise anda ei suuda. Teoses «Vaimust ja kirjatähest» ütleb Augustinus lühidalt: «Seadus anti, et armu otsitaks; arm anti, et Seadust täidetaks.»[8]
Reformatsiooniga sõnastati see vana kristlik tõdemus selgeks eristuseks: Seadus ja evangeelium.
Seadus ütleb, mida Jumal inimeselt nõuab. Evangeelium kuulutab, mida Jumal on patuse heaks Kristuses teinud. Kristuses saab uskliku osaks Jeesuse lõpetatud töö vili: pattude andeksandmine, õigeksmõistmine ja igavene elu. Nii evangeelium kui Seadus on Jumala sõna. Erinevus ei ole selles, nagu oleks Seadus halb ja evangeelium hea, vaid selles, millist funktsiooni need Jumala sõna kuulutamisel täidavad. Seadus paljastab ja murrab uhkuse; evangeelium lohutab ja tõstab üles.[9]
Konkordiavormel nimetab Seadust jumalikuks õpetuseks, milles Jumal ilmutab oma õiglase ja muutumatu tahte. Seadus näitab, milline peab inimene olema oma loomuse, mõtete, sõnade ja tegude poolest, ning mõistab hukka kõik, mis on Jumala tahtega vastuolus. Seadus ei küsi, kas olen teistest (pisut) parem. See küsib, kas olen selline, nagu Jumal nõuab.[10]
Seepärast ei saa Jumala Seadust taandada pelgalt avalike kuritegude keelamisele. Ka korralik inimene võib hoiduda vargusest, aga kadestada ligimese vara; rääkida viisakalt, aga kanda südames vihkamist; täita usulisi kohustusi, aga loota rohkem oma vagadusele kui Jeesusele. Luther seob kümne käsu seletustes iga käsu Jumala kartmise ja armastamisega. Käsk keelab kurja ja nõuab head. Kui ma ligimest ei tapa, pole ma teda veel armastanud: hädas olevat ligimest tuleb ka aidata.[11]
Seadus on hea; viga on inimeses, kes seda ei täida. Apostel Paulus kirjutab, et Seaduse kaudu tuleb patu tundmine ja et Seaduse tegude põhjal ei mõisteta Jumala ees õigeks ühtegi inimest. Käsk võib mulle näidata, et ma ei armasta Jumalat ega ligimest nii, nagu peaksin. Kuid käsk ei kustuta minu süüd ega anna mulle uut südant. Kui pääste sõltuks inimese kuulekusest, oleks iga inimese lõpp gehennas.[12]
Evangeelium ei paku Seaduse asemel leebemaid nõudeid. See kuulutab Kristust, kes tuli päästma süüdlasi. Jumala Poeg sai meie pärast inimeseks, oli Isale täiesti ja täiuslikult kuulekas, kandis ristil meie patud, meie needuse, ja tõusis surnuist üles. Tema kuulekus täidab nõude, mille ees meie läbi kukume. Tema surm lepitab süü, mida meie heastada ei suuda. Tema ülestõusmine kinnitab, et patt ja surm on võidetud.[13]
Seepärast tähendab õigeksmõistmine, et Jumal annab patusele Kristuse pärast andeks ja kuulutab ta enda palge ees õigeks. Aluseks on Kristuse täiuslik kuulekus, mille Jumal arvab usklikule õiguseks. Jumal ei oota, kuni inimene on end piisavalt parandanud. Ta võtab Kristuse pärast vastu süüdlase, kes usus Kristusele toetub. Paulus räägib Jumalast, kes mõistab õigeks jumalakartmatu. Mitte kedagi ei võeta vastu sellepärast, et ta on end ise vastuvõetavaks teinud.[14]
Ka usk ei ole meie uus teene, mis asendaks puudulikke tegusid. Usk võtab vastu selle, mida evangeelium pakub. Augsburgi usutunnistuse Apoloogia (1531) ütleb otse: usk mõistab õigeks sellepärast, et see võtab vastu tõotatud halastuse, mitte sellepärast, et usk oleks iseenesest vääriline tegu. Usk ei too Jumala ette inimese enda tugevust, vaid toetub Kristusele, tema õigusele ja lunastusele, mis on üksnes temas. Kui murelik kristlane küsib, kas tema usk on piisavalt tugev, siis ei aita teda käsk «usu veel tugevamalt!» Talle tuleb kuulutada Kristust, kindlat kaljut ja varjupaika, kes hoiab ka nõrka usku. Kindlus Jumala andeksandmises ei sõltu sellest, kui hästi või halvasti inimene end parajasti tunneb, vaid sellest, mida Kristus on tema heaks teinud ja talle tõotanud.[15]
Evangeelium annab ka usu enese. Vaimulikult surnud inimene ei saa end ise elavaks teha. Püha Vaim teeb ta evangeeliumi kaudu Kristuses elavaks, süütab temas usu ja hoiab seda. Augsburgi usutunnistus (1530) seob usu sündimise evangeeliumi kuulutamise ja sakramentidega. Kristlik kuulutus ei ole pelgalt teade, et kunagi ammu juhtus midagi tähtsat. Kuulutatud sõna, ristimise, pattude andeksandmise kuulutuse ja armulaua kaudu toob Kristus oma päästeanni inimese juurde, ja usk võtab selle vastu.[16]
Sõna «evangeelium» võib Pühakirjas tähendada ka kogu kristlikku kuulutust, mis paljastab pattu ja kutsub meeleparandusele. Selles laiemas tähenduses kuulub evangeeliumi alla ka Seaduse seletamine. Kui aga eristame Seadust ja evangeeliumi, räägime evangeeliumist selle kitsamas tähenduses: Kristuse pärast tõotatud andeksandmisest. See eristus ei jaga Piiblit kaheks nii, et Vana Testament oleks Seadus ja Uus Testament evangeelium. Jumala tõotused on olemas juba Vanas Testamendis ning Jeesus ja apostlid kuulutavad ka Seadust.[17]
Siin tulebki Seadust ja evangeeliumi selgelt eristada. Konkordiavormeli järgi on evangeelium selle sõna kitsas ja õiges tähenduses lohutav rõõmusõnum, mis juhib patust hirmunud südametunnistuse üksnes Kristuse teenete juurde. Mõnikord võib kuulda lauseid nagu «pääsemiseks on vaja Jeesust ja kümne käsu pidamist», mis võib kõlada küll vagalt, kuid teeb meie kuulekusest Kristuse töö täienduse. Jumala käske tuleb pidada ning kristlane soovibki seda teha, mitte sunnist, vaid armastusest oma Päästja vastu, teades seejuures, et üksnes Kristus täitis kogu Seaduse täiuslikult ning kristlane (nagu nimi juba ütleb) on kutsutud Kristust jäljendama. Kuid andeksandmist ei saa rajada korraga Kristuse teenetele ja meie armastusele, kuulekusele või vaimulikule edenemisele. Kristuse päästetöö ei vaja meie täiendust (ning seda täiendada oleks ilmvõimatu). Kui nõutakse meie panust päästetöösse, siis jääb südametunnistus ikka küsima, «kas ma olen ikka küllalt teinud?»
Jeesuse järgimisest tuleb mõistagi rääkida. Küsimus on sageli selles, mida selle all mõeldakse. Kui järgimine tähendab, et patune usaldab Kristust ja elab tema õpetuse järgi, kirjeldab see usku ja selle vilju inimese elus. Kui aga käsuseaduse pidamist ja kuulekust pakutakse vastusena küsimusele, millega inimene Jumala soosingu välja teenib, on sellest juba saanud omaenda õigusele lootmine. Sama sõnaga võib seega öelda väga eri asju. Kristuse nime sage kordamine ei taga veel, et kuulutuse keskmes on tema päästetöö. Kuulutusest peab selgelt kostma, kelle pärast patud andeks antakse.[18]
Samuti ei tohi meeleparandusest teha makset, millega andeksandmine välja teenida. Augsburgi usutunnistus kirjeldab meeleparandust kui kahetsust, mis sünnib patu tundmisest, ja usku, mis sünnib evangeeliumist. Seadus paljastab mu patu, evangeelium kinnitab, et see on Kristuse pärast andeks antud. Kahetsuse sügavus ei ole hind, mille eest Jumal halastab. Kahetsev inimene vajab andeksandmise tõotust, mitte uut nõuet kahetseda veel sügavamalt. Evangeelium ei sea ka muud tingimust, mille täitmise eest armu antakse. Seadus äratab kahetsuse, evangeelium süütab usu, mis võtab vastu Kristuse pärast tõotatud andeksandmise. Nõnda on ka meeleparandus Jumala töö: Seaduse kaudu ta murrab, evangeeliumi kaudu tõstab üles. Head teod järgnevad usule ja meeleparandusele. Kuulekus on miski, mida evangeelium toodab, mitte selle nõue. Selle mõistmine on hädavajalik, et vältida langemist legalismi, kus inimene usub end oma tublidusest tulenevalt pääsevat. Tegemist võib olla vagana näiva religiooniga, kuid igasugune «Jeesus + …» religioon on äärmiselt ohtlik, olgu lisandiks käsuseaduse pidamine, rituaalid, õige tunne, ekstaatiline häälitsemine Vaimu saamise tõendina, ümberlõikamine või hoopis midagi muud. Evangeeliumi puhtuse hoidmine oli ja on sedavõrd oluline, et apostel Paulus kirjutas: kes iganes kuulutab mõnda teist evangeeliumi, see olgu anathema ehk neetud.[19]
Kuna Seadus ei päästa, võib tekkida vastupidine eksitus, antinomism: kristlane üldse ei vajagi enam käske.[20] Kristus ei vabasta meid aga Jumala tahtest. Ta vabastab meid Seaduse needusest, patu orjusest ja hukkamõistust ning annab oma Vaimu, et me hakkaksime Jumala tahet armastama. Uus Testament ei tunne inimest, kes oleks uuesti sündinud, kuid ei püüdle Jumala tahtmise täitmise poole.
Õigeks Seaduse ja evangeeliumi vahekorra mõistmiseks on väga abistav nn Seaduse kolmas kasutusviis. Konkordiavormel eristab Seaduse kolme kasutusviisi. Esimene hoiab välist korda ja ohjeldab kurja: käsud ja karistuse kartus hoiavad inimest ohjes ka siis, kui ta Jumalat ei armasta. Teine paljastab patu ja näitab, et inimene ei saa oma õigusele toetudes täiuslikult püha Jumala ees seista. Kolmas õpetab uuestisündinud inimest elama Jumala tahte järgi. Need on ühe ja sama Seaduse kolm ülesannet.[21]
Kolmas kasutusviis ei tee Seadusest pääsemise tingimust. Kristlane ei pea käske selleks, et saada Jumala lapseks. Seadus õpetab Jumala last elama nii, nagu tema Isa tahab, ning eristama seda, mis on Jumala silmis hea, sellest, mis lihtsalt meeldib meile või tuleb meile kasuks.
Seda õpetust on meil vaja, sest uuestisünd ei tee meid selles elus patuta inimesteks. Luterlik usutunnistus nimetab inimesse jäävat patust loomust vanaks Aadamaks. Kristlane usaldab Kristust ja tahab täita Jumala tahet, kuid temas on endiselt ka isekust, himu, kadedust ja soovi end õigustada. Seepärast vajab ta nii õpetust ja manitsust kui ka patule osutamist. Konkordiavormel võrdleb vana Aadamat taltsutamatu ja tõrksa eesliga: teda ei tee kuulekaks kiitus heade kavatsuste eest, teda tuleb ohjeldada.[22]
Seaduse kolmas kasutusviis ei tähenda seega, et kristlane vajaks nüüd ainult sõbralikke nõuandeid ja Seadus teda enam ei süüdistaks. Seesama käsk, mis õpetab ligimest aitama, paljastab ka ükskõiksuse tema häda suhtes. Seesama käsk, mis kutsub tõtt rääkima, paljastab valed ja eneseõigustused. Kristlane vajab andeksandmist kogu elu. Seaduse kasutusviisid ei ole kolm eluetappi, millest kaks esimest jäävad pärast usule tulekut lõplikult selja taha.
Ka pühitsuses tuleb eristada, mida teeb Seadus ja mida evangeelium. Seadus ütleb, milline peab uus elu olema, kuid ei anna jõudu seda elada. Südant uuendab Püha Vaim, kes antakse evangeeliumi kaudu. Seesama Vaim kasutab Seadust, et õpetada kristlasele Jumala tahet. Seega tulevad Jumalalt nii uue kuulekuse jõud kui ka selle mõõdupuu, aga eri teed pidi: evangeeliumi kuulutuse kaudu antakse Vaim ja Seadus näitab, mis on Jumalale meelepärane.
Muutub ka see, miks inimene kuuletub. Karistuse kartus võib sundida inimest väliselt õigesti käituma, kuid ei muuda tema südant. Püha Vaim aga annab võime ja soovi teha seda, mis on Jumala silmis hea, ning tegutseda selleks vabalt ja rõõmuga. Väljavahetatud südamele on Jumala käsk kallim kui kuld ja magusam kui kärjemesi. Kristlane tahab oma Päästjale kuuletuda tänust ja armastusest ning aidata ligimest. Jumala poolehoidu ei pea ega saagi sellega välja teenida – Kristuses on see kristlasele juba kingitud. Vana Aadam vajab aga endiselt ohjeldamist. Seepärast on ka uskliku elus nii rõõmsat kuulekust kui ka vastumeelsust, millega tuleb võidelda.[23]
Lutheri Väike katekismus näitab väga konkreetselt, milline see kuulekus välja näeb. Viienda käsu seletus õpetab aitama ligimest tema hädas. Seitsmes õpetab hoidma tema vara ja elatist. Kaheksas keelab laimamise ning õpetab ligimest kaitsma ja temast head rääkima. Kristlik pühitsus ei piirdu vaimulike tunnete või usulise aktiivsusega. See paistab ka sellest, kuidas inimene kohtleb oma ligimesi, lähedasi, teeb oma tööd, kasutab raha ja kõneleb.[24]
Jumala rahvas on innukas headele tegudele. Augsburgi usutunnistus ütleb, et usk peab kandma head vilja ja Jumala käsitud häid tegusid tuleb teha sellepärast, et Jumal neid tahab. Head teod ei ole kristliku elu vabatahtlik lisa, kuid nad ei ole ka õigeksmõistmise põhjus, alus ega täiendus. Kes teeb andeksandmisest ettekäände tahtlikult pattu jääda, räägib usust, mis ei ole elav. Kristuse usaldamisega ei sobi kokku otsus jääda patuorjusesse ja meeleparandusest keelduda.[25]
Paulus näitab õiget järjekorda Efesose kirjas: me oleme päästetud armust usu kaudu, mitte tegudest, olles Kristuses loodud heade tegude tegemiseks. Me ei tee head selleks, et Kristus meid vastu võtaks. Kristuses vastu võetud inimene läheb ligimese juurde head tegema. Õigeksmõistmises annab Jumal meile Kristuse õiguse, uuestisünnis annab ta meile oma Vaimu ja vahetab meie kivist südame välja lihast südame vastu, pühitsuses uuendab ta meie elu seni, kuni me siit kord lahkume, et olla Kristusega, mis on väga palju parem. Kõik lunastuse osad (õigeksmõistmine, uuestisünd, pühitsus) on Jumala annid, kuid kristlase kõikuv ja puudulik kuulekus ei saa olla pääste alus. Aluseks on alati Kristuse täiuslik kuulekus ja tema õigus.[26]
Meie pühitsus jääbki selles elus puudulikuks. Ometi õpetab Konkordiavormel, et uskliku head teod on Jumalale meelepärased Kristuse pärast. Isa ei võta oma last vastu sellepärast või alles siis, kui laps on viimaks laitmatuks saanud. Ta võtab armuliselt vastu ka sinepiivakese suuruse usuga pöörduva patuse ning annab talle elu ja seda veel ülirohkesti. Kui kristlane komistab, peab ta oma patu tunnistama ja sellest pöörduma – ja ka siis toetub ta Kristuse andeksandmise tõotusele.[27]
Jeesuse poole pöördunud noormehe küsimus «mida head ma pean tegema?» ei kao kristlase elust. Kui oleme Jumalalt andeks saanud, tõusevad esile küsimused, millele me vaimulikult surnuna ei osanud mõeldagi. Kuidas saan ligimest aidata? Milles pean oma elu parandama? Mis toob Jumalale au? Pääste küsimuses jääb vastus aga samaks. Meie kuulekus ei ava teed Jumala juurde – selle on avanud Kristus. Seadus näitab, kui väga me teda vajame ja kuidas tema omadena elada. Evangeelium annab meile Kristuse enda ja kogu pääste, mis on üksnes temas.
[1] Mt 19:16–19; vrd 2Ms 20:12–16; 3Ms 19:18. Uue Testamendi tsitaadid lähtuvad NA28 kreeka tekstist. Kümme käsku jaotatakse traditsiooniliselt kahele käsulauale: esimene puudutab suhet Jumalaga, teine suhet ligimesega. Luterlik arvestus järgib Augustinust (esimesele lauale kuuluvad käsud 1–3, teisele 4–10); reformeeritud ja õigeusu traditsioonis loetakse keeld kujusid valmistada eraldi käsuks, mistõttu nt «ära mõrva» on seal kuues käsk. Siin kasutatakse luterlikku nummerdust.
[2] Luther, Väike katekismus, esimese käsu seletus; Augsburgi usutunnistuse Apoloogia IV 7–8; Rm 3:9–20; Jk 2:10. Usutunnistuste viited järgivad väljaande Concordia: The Lutheran Confessions. A Reader's Edition of the Book of Concord, 2. tr (St. Louis: Concordia Publishing House, 2006) artikleid ja paragrahve.
[3] Mt 19:20–22; vrd Luther, Suur katekismus I 2–9.
[4] Mt 19:23–25.
[5] Mt 19:26.
[6] Augustinus, Confessiones 10.29.40: «Da quod iubes et iube quod vis.» Pelagius (Briti päritolu askeet, tegutses u 380–410 Roomas) õpetas, et kuna Jumal on käsud andnud, suudab inimene neid oma loomupäraste jõududega täita. Tema õpetus mõisteti hukka Kartaago sinodil 418 ja oikumeenilisel Efesose kirikukogul 431. Vt J. N. D. Kelly, Early Christian Doctrines, 4. tr (London: Adam & Charles Black, 1968), 357–361; Susan Ashbrook Harvey ja David G. Hunter (toim), The Oxford Handbook of Early Christian Studies (Oxford: Oxford University Press, 2008), 263–265.
[7] Augustinus, De dono perseverantiae 20.53; vt Heiko A. Oberman, Forerunners of the Reformation: The Shape of Late Medieval Thought (Cambridge: James Clarke & Co., 2002), 126 & 141, märkus 7. Ef 2:8–9; Fi 1:29; Hb 12:2; 2Pt 1:1.
[8] Augustinus, De spiritu et littera 19.34. Vrd Apoloogia IV 106.
[9] Konkordiavormel, Epitome V 3–5; Solida declaratio V 17–22 (edaspidi Ep ja SD). Konkordiavormel (1577) on viimane luterlik usutunnistus, mis koostati Lutheri-järgsete tülide lahendamiseks. See koosneb kahest osast: lühemast kokkuvõttest (Epitome) ja põhjalikumast seletusest (Solida declaratio). Mõlemas esitatakse vaidlusküsimuste kaupa õige õpetus ja lükatakse tagasi väärõpetused.
[10] Ep V 3; SD V 17.
[11] Luther, Väike katekismus, esimese ja viienda käsu seletus; Suur katekismus I 189–193; Mt 5:21–30.
[12] Rm 3:19–20; 7:7–12; Gl 3:21–22; SD VI 11. Gehenna (hbr gê hinnōm, «Hinnomi org») oli org Jeruusalemmast lõunas, kus Juuda kuningate ajal ohverdati lapsi (2Kn 23:10; Jr 7:31). Uues Testamendis tähistab sõna lõplikku ja igavikulist hukatust, mida tavaliselt tuntakse «põrguna» (nt Mt 5:22, 29–30; 10:28; 18:8–9; 25:41, 46).
[13] Gl 3:13; 4:4–5; Rm 4:25; 5:18–19; 1Kr 15:54–57; SD III 14–16; V 20–22.
[14] Rm 4:4–5; Augsburgi usutunnistus IV 1–3; Ep III 4–7; SD III 9–17.
[15] Apoloogia IV 48–56; Ep III 5–6, 9; SD III 10–13.
[16] Ef 2:1–5; Augsburgi usutunnistus V 1–3; Schmalkaldeni artiklid III IV; Ep II 3–6; SD II 50–56, 87; III 16.
[17] Ep V 6–7; SD V 3–6, 23, 27; Apoloogia IV 5–6.
[18] Ep III 4–7, 11; V 7, 11; SD III 30–36; V 1, 20–22, 27.
[19] Augsburgi usutunnistus XII 3–6; Apoloogia XII 29–43; Ep III 11; SD III 26–27, 30–31. Ap 5:31; 11:18; 2Tm 2:25; Gl 1:8–9; vrd Gl 5:4, 10; 2Kr 11:4, 13–15.
[20] Antinomism (kr anti «vastu» + nomos «seadus») on teoloogiline vaade, mille kohaselt on kristlased armu läbi vabastatud kõlblusseaduste järgimisest. Reformatsiooni ajal puhkes selle üle Lutheri ja Johann Agricola vahel nn antinomistlik tüli, millele vastavad Konkordiavormeli V ja VI artikkel.
[21] Ep VI 1–3, 7; SD VI 1–3, 15.
[22] Gl 5:17; Rm 7:18–23; Ep VI 3–4; SD VI 6–9, 24.
[23] Rm 7:22; 1Jh 4:19; Ps 19:11; 119:103; Ep VI 5–7; SD VI 4–5, 11–14, 16–24.
[24] Luther, Väike katekismus, viienda, seitsmenda ja kaheksanda käsu seletus.
[25] Tt 2:14; Augsburgi usutunnistus VI 1–3; Ep III 11; IV 6–12, 18–19; SD III 26–27.
[26] Hs 36:26; Fi 1:23; Ef 2:8–10; SD III 24–25, 27–36, 40–41.
[27] Rm 5:8; Ef 2:4–5; Jh 10:10; Ep III 9; SD III 30–36; VI 21–23.