Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, … täis armu ja tõde. (Jh 1:14)

Inimpõlved on sajandite vältel elanud targa Saalomoni sõnade järgi: «Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all» (Koguja 1:9). Kuid võib juhtuda, et see tavapärane elurütm mureneb. Toimub midagi nii ootamatut ja tähendusrikast, et sellest tulevad kuulutama taevased väed. Inimestele öeldi: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale» (Lk 2:10). Ja olgugi, et tänapäeval on tihti kombeks rääkida jõuludest kui hubasest ja vaiksest perepühast, siis Ingli tervitus meenutab kõigile, et sellel sündmusel on ülemaailmne tähendus.

Küllalt paljudes Õigeusu Kirikutes tähistatakse seda püha 7. jaanuaril, järgides Juliuse kalendrit (nn vana kalender). Ka Jeruusalemma õigeusu patriarh peab sel päeval Petlemmas liturgiat just seal, kus Kristus sündis. Meie jaoks ei ole see pelk ustavus traditsioonile, vaid liturgilise järjepidevuse hoidmine. See on palverütm, mis liidab meid eelnevate põlvkondade ja Püha Maa kirikueluga.

Kõigi evangeeliumi sündmustega seotud pühade kohta ütleme, et me ei peaks neid üksnes meenutama, vaid püüdma neid ka sisimas läbi elada. Nii on see ka Kristuse sünnipühaga. Kui sellele mõtleme, näeme, et evangeeliumis kirjeldatud sündmus toimus oludes, mis olid kaugel mugavusest. Kristus sündis koopas ja asetati loomade sõime, sest Petlemma majades ei olnud Tema jaoks kohta. See ei ole üksnes ajalooline tõsiasi, vaid kujund, mida Kirik on kahe tuhande aasta jooksul ikka ja jälle meelde tuletanud: Jumal tuleb maailma, kuid maailm kas eirab Teda või ei ole valmis Teda vastu võtma.

Ja ka meil on kohane meenutada Kristuse sõnu: «Ei ole teener suurem kui ta isand! Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna» (Jh 15:20). Kõik see, mis toimus Kristusega, toimub ühel või teisel kujul ka Tema Kirikuga. Me näeme ja tunnetame seda ka täna. Samal ajal on oluline meeles pidada, et eksida võib igaüks, nii usklik kui ka uskmatu. Ühed eksivad uskmatusest, teised aga siis, kui asendavad evangeeliumi vaimu oma kirgede või maise arutlusega. Seepärast on meie jaoks oluline ikka ja jälle mõõta oma mõtteid ja tegusid mitte päeva kära valguses, vaid Kristuse sõna valguses.

Lihaks saanud Jumal andis meile eeskuju oma armastusest, võttes enda kanda kõik inimlikud puudused. Maailma, kus puudus rahu, tõi Ta oma rahu. Maale, kus nappis armastust, ilmutas Ta oma armastust. Ja meile kõigile, oma järgijatele, jättis Ta samasuguse seadmise: seal, kus napib kannatlikkust, näidake eeskuju kannatlikkuses; seal, kus kipub valitsema kuri sõna, ilmutage rahumeelset vaimu. Alles siis saab Tema rahu, mida ülistasid inglite väed, ka meie rahuks. Elades sel viisil kaasa Päästja tulemisele meie maailma, saame osa Tema rahuvaimust ja kõikehõlmavast armastusest.

Selle seisundi kohta on meil imeline tunnistus või isegi üleskutse suurelt pühakult – Sarovi vagalt Serafimilt: «Omanda rahu vaim ja tuhanded sinu ümber pääsevad». Issand tõi maa peale rahu, kuid inimesed peavad selle rahu vastu võtma. Mõistkem seda suurt püha kui kutset rahule, selle rahu vastuvõtmisele ja seeläbi juba hingerahule. Seejärel kandkem see hoiak üle ka oma peresse, oma lähimate inimeste ringi, meile usaldatud ruumi ja oma kogudustesse, kus me, vahel küll väga erinevatena, suudame hoida omavahelist rahu. Ehk suudame siis ka ühiskonnas, mille osa me oleme, levitada kasvõi kübekese seda rahuseisundit. Oleme ju kõik kutsutud ühtsusele rahus, kuigi tänapäeval kuuleme sagedamini üleskutseid lõhenemisele.

Kristlastena hoiame alati silme ees Päästja eeskuju ja Tema sõnu. Ta ei lubanud meile muretut heaolu. Ta ütles: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele» (Mt 11:28–29).

Jätkame oma palveid rahu eest. Rahu eest Ukrainas ja kõigis teistes paikades, kus täna valitseb vaen. Palvetame rahu eest inimeste südametes ning selle eest, et võidutseks terve mõistus ja austus kõigi inimeste vastu, kes soovivad elada rahus oma kodumaal.

Saagu see püha igaühe jaoks sisekaemuse ja vaikuse ajaks. Evangeeliumis on öeldud, et Kristus sündis Petlemmas ajal, mil seal toimus rahvaloendus – sündmus, mis oli puhtalt riiklik ja bürokraatlik. Ning ametlike korralduste müra ja rahvahulga sagina varjus jäi maailmal ajaloo tähtsaim sündmus peaaegu märkamata. Nii on ka täna: uudiste ja poliitiliste debattide kära keskel on oluline mitte maha magada Jumala sündimist omaenda hinges.

Soovin meile kõigile neil päevil julgust olla kristlased mitte üksnes nime poolest, vaid ka vaimus. Soovin suutlikkust mitte suurendada vihkamist ning mäletada, et Kristuse valgus paistab pimeduses ja ükski pimedus – olgu see väline või infomüra – ei suuda seda lämmatada.

Häid Kristuse sündimise pühi!

Tartu piiskop Daniel, Eesti Kristlik Õigeusu Kirik

Luterlik missa ja õhtupalvus Eisenachi frantsiskaanide kirikus aastal 1536, nähtuna luterliku reformatsiooni keskusesse Wittenbergi kõnelustele teel olnud reformeeritud jutlustaja ja teoloogi Wolfgang Musculuse (1497–1563) silmade läbi:

[Hommikul] kell seitse me astusime kirikusse, kus peeti missateenistust, nagu nad seda nimetavad, järgmisel viisil.

 

 

Esmalt laulsid poisid ja koolmeister täiesti paavstikiriku tava kohaselt kooriruumist ladina keeles Cantate-pühapäeva alguspsalmi. Siis järgnes vaheldumisi orelimänguga «Kyrie eleison». Kolmandaks laulis diakon [preestriordinatsiooniga abivaimulik], kes oli täiesti paavstikiriku tava kohaselt riietatud ja seistes altari juures, mis oli niisamuti kaunistatud küünalde ja muude asjadega, ladina keeles «Gloria in excelsis Deo» [«Au olgu Jumalale kõrges»], mida jätkasid omakorda koor ja organist. Kui sellega lõpule jõuti, laulis diakon saksa keeles kollektapalve, nagu nad seda nimetavad, näoga altari ja seljaga koguduse poole, ning luges siis näoga koguduse poole samuti saksa keeles epistliteksti Jaakobuse kirjast.

Taas mängis orel, sellal kui koor laulis «Victimae paschali» ja kogudus vastas lauldes «Christ ist erstanden».

Seejärel laulis diakon saksa keeles evangeeliumist lõigu «Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud» jne [Jh 16:5], seistes näoga koguduse poole. Pärast lugemist laulis kogudus oreli saatel «Wir Glauben all’ an einen Gott» [«Meie usume ühteainsasse Jumalasse»].

 

 

Kui sellega lõpule jõuti, pidas Justus Menius jutluse, olles riietunud tavapäraselt [s.t pikka musta akadeemilisse kuube] ja mitte kandes erilisi rõivaid.

Pärast jutlust kutsus preesterlikus riietuses diakon altari ees kogudust üles palvetama iseäranis teatud asjade eest, võttes kõik kokku Kristuse tõotusega: «Mida te iganes Isalt palute» jne [Jh 15:16, 16:23]. Järgnevalt meenutas ta lühidalt püha õhtusöömaaja seadmist ja laulis seadmissõnad esmalt leiva kohal – seda siis paavstikiriku tava kohaselt üles tõstes ja põlvitades, seljaga rahva poole – ning seejärel karika kohal, mille ta niisamuti pärast seadmissõnu üles tõstis. Pärast seda mängis orel ja koor laulis «Agnus Dei» [«Kristus, Jumala Tall»]. Vahepeal hakati armulauda jagama. Tavapäraselt riietunud diakon jagas karikat. Mitte ükski mees ei paistnud armulauale minevat, üksnes vähesed naised. Pärast seda võttis diakon altari ees ise armulauda, olles eelnevalt [põlvele laskudes] leiba austanud, kuigi ta ei teinud seda karika puhul. Selle tühjendas ta hoolikalt ning loputas uue sissevalatud veiniga, nii et [Kristuse] verd ei jäänud enam alles.

Pärast armulauda laulis ta, näoga altari poole, palve. Selle lõppedes saatis ta inimesed õnnistussõnu lauldes minema, seistes ise näoga nende poole.

Päris lõpuks, kui kogudus kirikust lahkus, laulis koor «Da pacem, Domine» [«Anna meile rahu, Issand»] saksa keeles ning sellega oli see teenistus läbi.

Pärastlõunal kell üks algas vesper, mida peeti täiesti paavstikiriku tava kohaselt kooris, kui välja arvata, et üks poiss laulis ülalt rõdult tavapärasel kombel pühapäeva evangeeliumi. Pärast vesperit peeti jutlus teise käsu «Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta» jne üle, pärast mida lauldi «Kristus on üles tõusnud».

Teosest: Ernst Walter Zeeden. Faith and Act. The Survival of Medieval Ceremonies in the Lutheran Reformation. Saint Louis: Concordia Publishing House, 2013.

Aastaks 2025 on Eesti – nii riik kui rahvas – jõudnud taasiseseisvusaja sügavaimasse kriisi. Fanaatilise ideoloogilise sõgedusega on võimulolijad hävitanud majanduskasvu ning inimeste heaolu, lammutatud on perekonnainstitutsioon ja sügavasse langusesse on viidud sündimus, kokku on jooksnud demokraatlik poliitiline süsteem. Julgeolekupoliitiliselt on samasuguse järjekindla sõgedusega osatud maha mängida praktiliselt kõik oma võimalused.

Kõige selle põhjuseks on olnud erakordsest ülbusest ja kõrkusest kantud progressistlik mõtteviis, mis on ühendatud rumaluse ja edevusega. Seda mõtteviisi illustreerib hästi reljeefne kirjeldus ühe võimupartei juhatuse koosolekul toimunust, kus «kinnitati üksteisele, et Eestis käib heitlus konservatismi ja liberalismi, mineviku ja tuleviku, mustade ja valgete jõudude vahel. Ning et nemad võitlevad heade poolel.» Olles bolševike kombel veendunud oma ajaloolises missioonis ning moraalses üleolekus, ollakse valmis kõrvale lükkama ja maha materdama kõik, kes on teist meelt.

Kuid pole õige süüdistada võimulolijaid kõikides hädades. Ka rahvas – s.t meie kõik peame peeglisse vaatama ja endalt küsima, kas me väärime oma valitsejaid. Sest mismoodi nad võimule said? Jah, valetades ja pettusega, ent siiski väga paljude valijate toetusega. Piiblist võib lugeda, et rahva hädad saavad alguse siis, kui inimesed Jumalale selja keeravad. Kui Jumala sõna ei ole meie rahva enamuse jaoks enam oluline, siis miks peaks meie kohal olema Jumala kaitsev ja juhatav käsi?

Jumal ei ole mingisugune deistide «ajaloost kõrvale tõmbunud Looja», kes ei sekku maailma asjadesse. Pühakirja kohaselt on Jumal rahvaste ja ajastute Issand. Kui me tunnistame rahvana Kristuse oma Kuningaks ja parandame meelt, pöördume tagasi Jumala sõna juurde ning usaldame oma saatuse Tema kätte, siis võime näha ka paranemist. Ilma meeleparanduse ja pöördumiseta loodetud paranemist ei tule.

Aastal 2026 jätkuvad Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus «teoloogilised arutelud». Rahvusringhäälingu teatel olevat peapiiskop Urmas Viilma öelnud, et kirik «hakkab vaagima ühiskonnas aktuaalseid teemasid». Ametivend ja Meie Kiriku toimetuse liige Enn Auksmann märkis selle kohta ühes kommentaaris: «Mind on ikka pannud mõtisklema see, milliseid teemasid käsitleti vanas kirikus – eeskätt oikumeenilistel kirikukogudel. Ümberringi möllasid sõjad, näljahädad, epideemiad, rahvaste rändamine, kristlased olid tuntud ja armastatud oma pühendumise poolest heategevusele, mis oli täiesti enesestmõistetav, aga kirik ei avaldanud deklaratsioone sotsiaalse õigluse teemal, vaid tegeles igavese hingeõndsuse küsimustega.»

EELK seisab väga tõsise küsimuse ees – kas tahetakse ja suudetakse olla maa sool või valitakse leigus ja läägus ning Jumala silmis ei kõlvata enam millekski muuks kui jääda inimeste jalgade tallata (Mt 5:13). Soov olla meele järgi ühiskonna «edumeelsemale» ja liberaalsemale osale, kes on jõukam ja mõjukam, ei aita kaasa hingede päästmise ülesandele, mille Issand on oma Kirikule andnud. Flirtimine aja vaimuga tähendab hääbumist, sest lõpuks ei vaja sellist kirikut ei Jumal ega inimesed. Meenuvad sõnad Johannese ilmutusest: «Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas» (Ilm 3:2).

Raske öelda, kui palju on veel jäänud armuaega meie riigile ja rahvale, samuti «selle maa kirikule» (nagu ma luterlikku kirikut olen varasemalt defineerinud). Me astume uude aastasse uute lootustega, aga need võivad osutuda petlikeks lootusteks, juhul kui me lükkame tagasi või edasi meeleparanduse ja vaimuliku uuenemise. Vanaviisi jätkates saame täpselt sedasama ja me vajume üha sügavamale mülkasse.

Osundan lõpetuseks peapiiskop Kuno Pajula sõnu tema karjasekirjast 1990. aasta palvepäevaks:

«Ennast Jumala ees läbi katsudes saame ettekujutuse sellest, millised oleme Tema ees rahvusena. … Meie rahvale nõnda otsustaval ning keerulisel ajal kutsun kõiki meie koguduste usklikke üles palvetama, et me rahvas ei saaks maha raiutud, et Issand jätaks ta veel sellekski aastaks! … Meie palve on, et Jumal ise juhataks me rahvast õigel teel, annaks üksmeelt ja rahu, laseks meid omakasupüüdmatu ja siira südamega töötada rahva hüvanguks. … Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde.»

Aastal 2025 tähistasid kristlased 1700 aasta möödumist esimesest Nikaia oikumeenilisest kirikukogust, kus sõnastati Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algne tekst. Sellest lähtuvalt on Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekul 2025. aasta teemaks «Tunnistatud usk». Eesti Kirikute Nõukogu kutsus kõiki Eesti kirikuid ja kogudusi üles leidma ja kasutama viise, kuidas tunnistada avalikult usku Jeesusesse Kristusesse ja tähtsustada usu tunnistamist.

 

 

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

27. veebruaril lahkub igavikku EELK vanim ametisolev pastor, Mustvee koguduse õpetaja titulaarpraost Eenok Haamer, kes oleks 17. mail saanud 90-aastaseks.

Sügisel toimuvad EELK piiskoplikel sinoditel teoloogilised arutelud pühakirja ja luterliku identiteedi teemal, mis juhatavad sisse juba järgmised teemad. Peapiiskop Urmas Viilma kommentaar rahvusringhäälingule:

«Meil on plaan, mis on kinnitatud ja heaks kiidetud, arutada tulevastel aastatel teemade üle nagu loodushoid, elu algus ja lõpp ning kõik sellega seotud küsimused. Me näeme, et ühiskonnas arutatakse eutanaasia ja abistatud enesetapu üle, abordiküsimuste üle. Samuti arutame soolisuse ja seksuaalküsimuste üle. See aasta, mis nüüd lõppeb, oli esimene aasta, kus me kõigepealt panime selle vundamendi paika. Arutasime, kes me luterlastena oleme ehk siis luterliku identiteedi küsimust. Arutasime ka seda, kuidas piiblit peaks lugema ja tõlgendama, et üleüldse järgmistel aastatel selliste ühiskonda lõhestavatele küsimustele hakata vastuseid otsima nüüd juba kindlamalt aluselt.»

Novembris astub kokku kirikukogu uus koosseis.

Alates esimesest advendipühapäevast, mil algab uus kirikuaasta, hakkab formaalselt kehtima ühtlustatud jumalateenistuse kord.

 

 

Õigeusukirikud Eestis

12. jaanuaril pühitsetakse Pärnu Issandamuutmise katedraalis Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Haapsalu piiskopiks Soomest pärit Damaskinos (Jaakko Olkinuora, sünd 1985). Piiskop Damaskinos täidab EAÕK Tallinna piiskopkonna abipiiskopi ülesandeid.

24. märtsil tunnistab Tartu maakohus endise Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) uue nime Eesti Kristlik Õigeusu Kirik (EKÕK) õiguspäraseks.

9. aprillil võtab riigikogu häältega 60 : 13 vastu kirikute ja koguduste seaduse muudatused, mis annavad siseministrile võimaluse pöörduda kohtu poole palvega sundlõpetada Moskva patriarhaadi kanoonilisse alluvusse kuuluva Eesti õigeusukiriku (EKÕK).

Loe ka: Augsburgi Usutunnistuse Seltsi seisukoht seoses eelnõuga 570 SE

10. aprillil pakub Konstantinoopoli patriarhaadi koosseisus olev autonoomne Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Moskva patriarhaadi autonoomsele osale Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule «vikariaadi staatust alluvussuhte katkestamise korral Moskvaga. Vikariaat tähendaks siinpuhul eraldiseisvat kiriklikku üksust, mille vanim piiskop meenutaks EAÕK metropoliiti ja oleks tema kaudu üleilmse õigeusu kiriku osaduses, muidu aga järgitaks oma väljakujunenud kombeid, kasutataks kirikuslaavi keelt ja korraldataks sõltumatult oma siseelu.»

24. aprillil jätab president Alar Karis kirikute ja koguduste seadus välja kuulutamata, leides, et «Vastuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne.»

18. juunil võtab riigikogu kõnealuse seaduse muudetul kujul uuesti vastu, kuid president jätab selle 3. juulil taas kord välja kuulutamata, kuna tema hinnangul on seadus jätkuvalt vastuolus põhiseaduse kolme paragrahviga ning piirab ebaproportsionaalselt ühinemis- ja usuvabadust.

Eesti Kristlik Õigeusu Kirik avaldab siirast tänu president Alar Karisele tema järjekindla ja põhimõttelise hoiaku eest kirikute ja koguduste seaduse muutmise osas.

17. septembril võtab riigikogu kirikute ja koguduste seaduse kolmandat korda vastu ja taas ei kuuluta president seda välja, vaid pöördub riigikohtu poole.

Novembris valib Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku püha sinod Tartu piiskopkonna piiskopiks arhimandriit Andreas (Andrus Noorhani, sünd 1961). EAÕK Tartu piiskopitool oli vakantne piiskop Eelija (Ojaperv) uinumisest saadik 2024. aasta detsembris.

15. detsember – ÜRO eksperdid, nimelt demokraatliku ja õiglase rahvusvahelise korra edendamise sõltumatu ekspert George Katrougalos, usu- ja veendumusvabaduse eriraportöör Nazila Ghanea ja vähemuste küsimuste eriraportöör Nicolas Levrat, väljendavad muret Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku vastu suunatud seadusandlike ja haldusmeetmete pärast, mis võivad kujutada endast usu- või veendumusvabaduse ning vähemuste õiguste lubamatut piiramist.

 

 

Roomakatoliku kirik

21. aprillil, teisel ülestõusmispühal, sureb Vatikanis paavst Franciscus. Tema surma tõttu lükkub edasi maikuusse kavandatud peapiiskop Eduard Profittlichi õndsaks kuulutamine.

8. mail valitakse Vatikanis uueks paavstiks Ameerika Ühendriikidest pärit augustiinlane Robert Francis Prevost, kes võtab nimeks Leo XIV.

6. septembril toimub Vabaduse väljakul missa, mida juhatab paavsti esindajana kardinal Christoph Schönborn ja mille käigus kuulutatakse õndsaks Eestimaa katoliiklaste sõjaeelne ülemkarjane Eduard Profittlich SJ (s.t jesuiitide ordu liige, eluaastad 1890–1942).

Septembris saab roomakatoliku kiriku Eesti Apostellik Administratuur Tallinna piiskopkonna staatuse. Piiskop Philippe Jourdan: «Eesti Apostelliku Administratuuri muutmine Tallinna piiskopkonnaks ei ole ainult ajalooline  sündmus Eesti katoliikluse ajaloos, vaid eelkõige meie kõikide jaoks armu- ja lootusehetk. See muutmine piiskopkonnaks tähistab mitte ainult meie stabiilsuse ja arengu tunnustamist, vaid ka avanemist uutele vaimse- ja misjonikasvu perspektiividele. See on ülioluline samm usu kinnitamisel ja katoliiklaste teenimisel Maarjamaal.»

Armsad Eestimaa inimesed!

Tervitame teid sel kaunil jõuluajal inglikuulutuse sõnadega Püha Luuka evangeeliumist: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.» (Lk 2:10-11)

Taas on Jumala arm kandnud meid jõuluaega ning peatselt jätame seljataha käesoleva aasta ning sirutume vastu uuele Issanda aastale 2026. Need on päevad, mil saame peatuda ja vaadata tagasi. Saame mõelda, mida see aasta on meilt viinud, aga mida ka toonud ja millega on Jumal meid õnnistanud. Mõtleme oma pereliikmetele ja lähedastele, sõpradele ja töökaaslastele, oma maale, rahvale ja kirikule. Saame tänada Jumalat kõige hea eest ning uskuda koos püha apostli Paulusega, et «neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks». (Rm 8:28)

Möödunud päevadesse ja kuudesse on mahtunud palju ärevust, võibolla hirmu ja kartustki, mille on põhjustanud sõda Ukrainas ja suurema osa aastast väldanud sõjategevus Jeesuse sünnimaal. Sõnumeid on looduskatastroofidest ja poliitilisest ebastabiilsusest maailma eri paigus. Siia lisanduvad meie igapäevased toimetulekumured ning isiklik kannatus ja rist, mida teab tihtipeale vaid selle kandja ja Jumal.

Me täname Jumalat, et kahe aastatuhande tagune ingli kuulutus kartvatele karjastele on olnud meie ühiseks varaks nii eile kui täna ning jääb Issanda armust alatiseks. Saame kõiges, mis põhjustab muret ja raskust, usaldada Jõululast, et Tema aitab, trööstib ja toob lootuse. Võime kogeda imet, kuidas kartusest saab rõõm, jõuetusest edasimineku tahe ning pimedus taganeb valguse võidu ees.

Võibolla nii mõnigi mõtleb, et kui see peakski võimalik olema, siis vaevalt on see minu osaks. See on ju neile, kelle elu on laitmatu ja usk täiuslik. Kuid see ei ole tõsi. Meil on tänagi põhjust uskuda inglikuulutuse sõnu, et taevalik rõõm ja rahu «saab osaks kogu rahvale». Küll on hea teada, et Jõululapse õnnistus on mõeldud eranditult kõigile! Ainsaks tingimuseks on vaid meie igatsus, meie ootus ja tahe anda oma süda sõimeks Jõululapsele, meie Päästjale ja Issandale.

Me ei vaja päästet ainult maise elu hädadest ja ohtudest – veel enam vajame, et meie hing saaks päästetud ja hoitud igaveseks eluks. See sünnib siis, kui astume nendegi pühade ajal alandliku meelega jõulusõime ette, tunnistades oma vigu ja eksimusi ning lastes Kristuse armul anda meie patud andeks ja juhatada meid uude ellu. See on elu koos Jumalaga, kus Jõululaps on ise meie Issandaks, juhiks ja õpetajaks. Tema õpetus on vaid ühes sõnas – armastus. Jõululaps ise julgustab meid: «Armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist.» (Jh 13:34)

Armsad õed ja vennad Kristuses! Soovime teile Kristuse sünnipühade õnnistust, milles on vägi hajutada kõik kartus ning tuua meie südamesse taevane rõõm, rahu ja lootus. Jäägu rõõm Kristuse sünnist saatma meid uue aasta teedel! Saagem jõuluöö ingli rõõmukuulutuse edasikandjateks ja -andjateks paljudele sel pühade ajal! Olgu Jumala Isa armastus, Jeesuse Kristuse arm ja Püha Vaimu osadus meie kõikidega!

Eesti Kirikute Nõukogu

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi jõululäkitus:

«Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.» (Jh 1:14)

Oleme iga päev ümbritsetud arvutul hulgal sõnadest. Keegi ei tea ka täpselt, kui palju on eesti keeles sõnu, sest meie keel võimaldab neid piiramatult juurde luua. Sõnarohkus tähendab seda, et palju kõneletakse ja kirjutatakse, vähem jääb aega kuulamiseks. Veel vähem kuulda võtmiseks. Evangelist Johannes räägib meile oma evangeeliumi alguses ainult ühest Sõnast. See Sõna on jõulude kõige olulisem sõnum. See Sõna ei kõla mitte kõige valjemini või kõige sagedamini, kuid kehastus jõuluööl inimeseks, saades inimkonna kõige olulisemaks sõnaks – jõululapseks Petlemma sõimes.

Esimesel jõuluööl Petlemma laudas toimunu ületas inimliku mõistmise piirid. Jumala igavene Sõna, kelle kaudu loodi aegade alguses maailm, ning kelle kaudu kogu loodu püsib tänaseni, astus ajalikku maailma. Jumala Poeg Jeesus tuli ilmale neitsi Maarjast ning asus elama inimesena inimeste sekka. Jumal astus maailma, et mitte jääda kaugeks vaatlejaks või kõrgeks kohtumõistjaks. Ta tuli elama inimesena meie elu, hoolimata inimelu ajalikkusest, lühidusest ja haprusest. Jumal tuli jagama meie rõõme ja valusid, meie lootusi ja hirme; hakkas tundma väsimust ja nälga; kogema hirmu, tõrjutust ja üksildust; rõõmustama koos rõõmsatega ja nutma koos nutjatega.

Jõuluööl sündinud, suurel reedel surnud ja esimese ülestõusmispüha hommikul ellu virgunud Jeesuse jaoks ei ole ükski paik maailmas liiga tavaline, ükski inimene liiga väike ja tühine. Kristus tuleb kõikjale – muuhulgas ka sinna, kus elatakse argist elu. Jeesuslaps sünnib igasse kodusse, sünnib igasse haiglasse ja hooldekodusse, sünnib igasse lasteaeda, kooli ja tööpaika. Eriti oodatakse Jeesust sinna, kus süda on väsinud ja lootus hääbumas, kus igatsus rahu ja turvalisuse järele on vastupandamatu, kus on üksildus, kõrvalejäetus ja unustus. Kõikjale, kuhu Jeesus saabub, saab nähtavaks Tema kirkus. Selles kirkuses on lootus. Lootus, mis ületab aja ja igaviku piirid, surma ja kaduvuse piirid, üksilduse ja unustuse piirid.

Jõulupühadel oleme kutsutud seda kirkust mitte ainult märkama, vaid ka ise üksteisele peegeldama. Kui lubame Jumala Sõnal asuda elama oma koju ja oma südamesse, saavad ka meie sõnad ja teod Kristuse enda sõnadeks ja tegudeks. Selleks tuleb meil sekkuda. Astuda Jeesuse eeskujul inimeste juurde. Ka meie saame pakkuda lootuse kaotanud ligimesele lootust, unustatule ja hüljatule armastust, vägivalla all kannatajale turvalisust, näljasele süüa, kodutule peavarju.

Oma elus Jeesust järgides saab jõuluöö kirkus jätkuda ka pärast jõulupühi vaikse, kuid püsiva valgusena meie igapäevaelus.

Soovin, et lihaks saanud Jumala Sõna annaks jõudu ja rahu algavateks jõulupühadeks ning juhiks meid kõiki armastuse ja lootuse teele uuel Issanda aastal 2026.

Urmas Viilma

 

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliidi Stefanose läkitus Kristuse sündimise pühaks:

«Sest meile sünnib laps,
meile antakse poeg,
kelle õlgadel on valitsus ja
kellele pannakse nimeks
Imeline Nõuandja,
Vägev Jumal,
Igavene Isa, Rahuvürst» (Js 9,5).

Armsad vennad Kristuses: Pärnu ja Saare piiskop Aleksander, Haapsalu piiskop Damaskinos ja valitud Tartu piiskop Andreas,
mu südamele kallid preestrid, diakonid, mungad ja nunnad,
meie püha kiriku ustavad liikmed, nii suured kui ka väikesed,
auväärsed oikumeenilise patriarhaadi arhondid Eestis,
armsad ja kallid heategijad,
vennad ja õed!

Prohvet Jesaja kaunis ja võimas kuulutus, mida me kuuleme just meie Issanda Jeesuse Kristuse sündimise päeval, kõlab meile kui kõigi prohvetite ennustuste täitumine. Nõnda nagu Petlemmas, on ka meile antud Poeg, kelle õlgadel lasub valitsus.

Meie südame sügavas öös, kus me liigagi sageli vaevleme, küll pimeduses, küll udus, küll oma elu hämaruses, mis meid murede, haavade, täitumata ootuste ja ebakindlate valikutega üle koormab, kõlab kogu loodut, kogu maailma läbiv kummaline ilmutus: täna sünnib see, kes on igavene ja kellest saab see, kes Ta kunagi polnud. Ta on Jumal ja Temast saab inimene. Temast saab inimene ja Ta jääb samal ajal Jumalaks! Tema tahtis ja tegigi seda. Ta laskus maa peale ja päästis inimkonna. Kõik, mis on, mis elab ja hingab, ühines selle eesmärgi täitmiseks Temaga.

Püha Johannes Kuldsuu ütleb, et see sündinud laps saab olla ainult Jeesus, sest need sõnad ei saa kehtida kellegi teise kohta. Tegelikult ei saa see, mida Jesaja lapse kohta ütleb, käia ühegi sureliku inimese kohta. Eelmise sajandi suur pühak, piiskop Nikolai Velimirović, ei kõhelnud oma «Ohridi proloogis» kinnitamast, et selle prohvetisalmi esimeses osas, mida me just lugesime, arutletakse Päästja kahe loomuse üle. Need sõnad «sünnib laps», kirjeldavad Jeesuse inimloomust. Aga sõnades «meile antakse poeg» leiame Kristuse kaks loomust ühendatud ühte isikusse: Jumala Poja, kes on Neitsi poeg, ning Issanda lihaks saanud loomuse. Me mõistame selgelt, et see on tõesti Kristuse jumalik-inimlik loomus.

«Saades inimeseks, riietus Kristus minu ihusse; olles Jumal, annab Ta mulle oma Vaimu», nii loeme isade antoloogiast. «Ta kingib mulle igavese elu aarde, võttes minult kõik, samas andes mulle kõik. Ta võtab minu ihu, et mind pühitseda, Ta annab mulle oma Vaimu, et mind päästa».

«Meile sünnib laps, meile antakse Poeg…». See laps, Jeesus, sündis patuste hüvanguks ja üldse kõigi usklike heaks kogu maailmas, et taastada inimkonna osadus Jumalaga, nõnda nagu see oli loomise alguses, kui Aadam ja Eeva elasid Loojaga täiuslikus kooskõlas. Pole ime, et Tema armastus põhjustab nii inglites kui ka õndsates pühakutes imetlust… Teda kutsutakse ka Igaveseks Isaks, sest Ta on nii tuleviku kui ka mineviku Issand ja veelgi enam, Ta on Koguduse Isa, uue maailma kuulutaja, taevariigi rajaja. Teda kutsutakse ka Rahuvürstiks, sest Ta on kestev rahu. Väljaspool Teda on sõda: nii välimine kui ka sisemine («Ohridi proloog»)».

Uskmatud ja kahtlejad ei oleks iial osanud välja mõelda sellist inimest, sest nad poleks iial soovinud seda Jumalat, kes neile Petlemmas ilmus, keda katab selline haprus ja haavatavus, keda miski ei kaitse. Veelgi enam: Issand ei ilmuta ennast mitte ainult sel viisil, vaid Ta nõuab meilt igaühelt, et me saaksime Tema sarnaseks armastuse kaudu, mis vabastab meid iseendast. Ta nõuab, et me riietaksime end Tema nõrkusesse, milles tegelikult peitub kogu Tema jumalik võidujõud patu ja surma üle. Inimesed saavad tõeliselt inimesteks üksnes siis, kui nad kasvavad lihakssaanud Jumal-Sõna täisea mõõtu mööda. On selge, et inimkonna kuvand, nii nagu meie seda näeme, ei mahu uskmatuse kitsastesse piiridesse.

Kristuse sündimise salasus on ennekõike täieliku maapaguluse salasus. Jumala Poeg sünnib naisest. Tema, maailma valgus, sukeldub meie öösse. Tema, kes on täiesti sõltumatu ja kel on ülim võim, laseb ennast panna kõige kitsamatesse piiridesse ja täielikku sõltuvusse: lapse omasse, kes antakse täiskasvanute kätte, kelle eest Ta peab põgenema, ilma igasuguse võimuta nende ees, kes soovivad Teda tappa.

«Kristus sünnib, kiitke; Kristus tuleb taevast, minge vastu!» (jõulukaanonist).

«Petlemma koopas on sõim, kus kogu Jeesuse elu kuni Tema surmani ristil on juba olemas kujul, mis teeb tühjaks inimliku uhkuse. Sõimest vaatab meid puhas armastus, mis vajab vaid armastamist. Sõimest me õpime, et kõik peale armastuse on kasutu. Issanda Jeesuse ime seisneb selles, et kõik on uus hetkest, mil meie südamed avanevad Tema armastusele, mis on ka Tema käsk (Ema Veronika, jõulumõtisklused, Buisson Ardent’ klooster, Prantsusmaa)».

Armsad vennad ja õed Kristuses, kes on täna Petlemmas sündinud!

Külvaku Petlemma lapsuke Jeesus Kristus meist igaühe südamesse oma jumaliku rahu seemneid keset maailma, mis on täis sõda ja vägivalda. Toogu Ta rahu, mis on ülem kui kõik mõistmine (Fl 4,6) ning mis viib lõpuni Tema töö kogu maailmas; rahu, mille sügav ja põhiline tähendus on «vaimulik kooskõla, mis toob kaasa osaduse taastamise Jumalaga»; rahu, mis on möödapääsmatu tingimus mõistmaks alandlikkuse, kannatlikkuse ja tasaduse vaimus, et me vajame meeleheitlikult seda teist, kelleks on meie ligimene… Olgu uus, 2026. aasta meie kõigi jaoks rahulik, loominguline, täis heategusid, ning tervena elatud.

Tallinnas, Kristuse sündimise pühal 25. detsembril 2025

+ Stefanus,

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit,
Püha Sinodi esimees

 

Roomakatoliku kiriku Tallinna piiskopi jõulusoov:

Õnnistan teid kogu südamest ja soovin teile kõikidele väga ilusaid Jõulupühi, mis ühendaksid meie peresid Jeesuse, Maarja ja püha Joosepi ümber.

+ Philippe Jourdan
Tallinna piiskop

 

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskopi karjasekirjast:

Advendiaeg, kuhu me taas oleme jõudnud, meenutab meile, et valgus astub pimedusse, mitte meie uskumuse tugevusest, vaid Jumala armust ja halastusest. Täna, kui süütame advendiküünlaid, äratame rõõmuga meisse loodud lootuse: lootuse, et Kristus pole kauguses, vaid on juba meie keskel.

Soovin igale kogudusele rahulikku ja ootusrohket advendiaega, kus südames heliseb lootus, mitte hirm. Julgust oma kogudustes tuua esile rahu, armastus ja hool, eriti neile, kes on üksikud või raskustes. Tarkust jagada valguse sõnumit, olles Kristuse tunnistajateks oma naabritele, sõpradele ja kogukonnale. Rõõmu ja rahu teie kodudes, perekondades ja koguduse peres, et valgus, mis sündis Petlemmas, paistaks ka teie kaudu!

Õnnistatud jõuluaega!

Alur Õunpuu
EKNK piiskop

«Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.» Johannese 1:1

«Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.» Johannese 8:58

Apostlite kuulutusele ja pühakirja õpetusele tuginedes ütlevad erinevad kristlikud usutunnistused Kristuse kohta järgmist.

1. Jeesus Kristus on sündinud Jumal Isast enne kõiki aegu

«…kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgust valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga…» (Nikaia usutunnistus)

«Poeg on ainuüksi Isast, ei ole tehtud ega loodud, vaid sünnitatud.» (Athanasiuse usutunnistus)

2. Kristus sai inimeseks Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast

«…kes on meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast ja inimeseks saanud.» (Nikaia usutunnistus)

«…saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast.» (Apostlik usutunnistus)

3. Inimeseks sai vaid Kolmainsuse teine isik – Jumal Poeg

«…inimeseks ei ole saanud Isa või Püha Vaim, vaid Poeg.» (Schmalkaldia artiklid)

4. Inimeseks saades võttis Kristus omaks ka inimliku loomuse

«…alates inimeseks saamisest ei kuulu Kristuse isikusse tervikuna mitte ainult tema jumalik loomus, vaid ka tema omaksvõetud inimlik loomus.» (Konkordiavormel)

5. Kristus on samaaegselt nii Jumal kui inimene

«…meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on samaaegselt Jumal ja inimene: ta on Isa olemusest enne kõiki aegu sündinud Jumal ja naise olemusest ajalikult sündinud inimene… Üks aga [Isaga] mitte jumalikkuse lihaks muutumise tõttu, vaid inimliku vastuvõtmise tõttu Jumalas.» (Athanasiuse usutunnistus)

«Maarja ei saanud ega sünnitanud mitte ainult inimese, vaid tõelise Jumala Poja, seetõttu nimetataksegi teda õigusega Jumalaemaks, ja seda ta ka tõepoolest on.» (Konkordiavormel)

* * *

«See on katoolne usk: igaüks, kes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud.» (Athanasiuse usutunnistus)

On 1748. aasta pärast Issanda Jeesuse Kristuse sündimist. Keiserliku Saaremaa provintsi kirikuelus on juba mõnda aega kestnud rahutud ajad – nii talurahva kui sakslaste seas hakkas levima ketserlus, mistõttu ametivõimud on alustanud uurimist. Jõulukuu kaheteistkümnendal päeval – esmaspäeval pärast kolmandat Kristuse tulemise püha – jõuab maalt linna härra Karja kiriku pastor Johann Georg Holm. Tema tulek on aga viibinud, ehkki talle anti kõrgemalt poolt korraldus ilmuda keiserliku Saaremaa konsistooriumi kohtu ette aru andma oma sidemetest Herrnhuti ehk määri uniteedivendade (Unitas Fratrum) «eksliku sekti ja ketserlusega» ning seda soosinud ja edendanud endise superintendendi ja linna ülempastori Eberhard Gutsleffiga, kes oli möödunud aasta lihavõtete paiku viidud vahialusena Kuressaarest Peterburi Peeter-Pauli kindlusesse.

Pastor Holmi saabumisel tähendatakse protokolli: «Kõrgestisündinud maapealiku härra Tunzelmann Edler von Adlerflugi käsul on kohale ilmunud härra Karja pastor Joh. Georg Holm, vabandades, et ta ei saanud tulla ettenähtud ajaks, sest teel olles läks tema vanker ümber ja ta sai täiesti läbimärjaks, mistõttu ta pidi koju tagasi pöörduma.»[1]

Keiserliku provintsikonsistooriumi kõrgeaulistel assessoritel on põhjust arvata, et härra Karja pastori vanker on õigest õpetusest kõrvale eksides ka ülekantud tähenduses kõverale teele käänanud ja ümber läinud. Säilinud ülekuulamisprotokoll, õigupoolest mustand, sisaldab vastuseid rohkem kui kolmekümnele küsimusele, mis härra pastor Holmile esitati. Kuna küsimusi ei ole välja kirjutatud, jääb nii mõndagi arusaamatuks, eriti napisõnaliste vastuste korral («Muidugi», «Ei sugugi», «Seda ta ei mäleta», «See võis nii olla» jne). Arvatavasti küsiti pastor Holmilt superintendendi famulus’e ehk abilise Johann Gottlieb Fritsche kohta, kes on samuti vangistatud. Superintendent Gutsleffiga oli pastor Holmil hea läbisaamine, sest ta leidis temalt otsitud ja loodetud hingekosutust ning superintendent kohtles teda hästi. Tal oli olnud vaid kaks hernhuutlaste raamatut, mille ta uurimiskomisjonile esitas – üks neist «Jeremias, ein Prediger der Gerechtigkeit» («Jeremija, õiguse jutlustaja», autoriks Nikolaus Ludwig von Zinzendorf) ning teine õpetuslik raamatuke (Lehrbuchlein).

Jumala käsuseaduse (Gesetz) vajalikkust polnud pastor Holm eales eitanud, ehkki oli kord arutelu käigus Pöide pastorile Johann Ludwig Ditmarile öelnud, et usklikel pole käsust mingit kasu. Seda oli ta aga kohe kahetsenud. Hernhuutlased kippusid luterlikele vaimulikele, kes nendega ei nõustunud, ette heitma, et nad jutlustavad käsuõpetust ja tahavad sundida kogudust patukahetsusele, ent neil puuduvad kogemused armuga.[2] Luterlik kirik mõistis aga juba 16. sajandil antinomistid ehk käsueitajad ametlikult hukka ning formuleeris õpetuse Jumala seaduse kolmest kasutusviisist. Mis hernhuutlastesse puutub, siis kinnitas Holm, et nad oleksid ta täielikult endi hulka vastu võtnud, kuid tema ei saanud nende õpetusse ja ühendusse jääda, kuna see oli ekslik ja tal puudus sellest arusaam. Ta oli valmis tunnistama ka ilmalike ülemuste kui Jumala poolt volitatud võimukandjate autoriteeti.

Viimaks tunnistaski pastor Holm respecta judicis secularis, s.t ilmaliku võimu otsuseid austades, et õigus nendes usuasjades otsust anda on keiserlikul majesteedil, ning kirjutas alla järgmisele vandetõotusele, mis kõlab eesti keelde ümber pandult nõnda:

«Mina, allakirjutanu, mõistan ja tunnistan, et olen kirikus ettevaatamatult ja tahtmatult põhjustanud pahanduse, käies läbi vendadega määri uniteedist, keda üldiselt kutsutakse hernhuutlasteks, ja nende kaaslastega; kui aga säherdused määri uniteedivennad rajavad kristlaskonnas kahjuliku ja häbiväärse eksliku sekti ja ketserluse, siis tõotan ma kõigekõrgema Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristuse evangeeliumi juures seepeale oma õpetustest ja kirikukommetest kinni pidada, nagu ka seevastu ainult ja üksnes õpetuste juurde jääda, mis seisavad meie kiriku sümboliraamatutes, tam primis quam ultimus [esimesest kuni viimaseni], kuna need on valgustatud Jumala ilmutatud sõnaga, nagu ka meie kõigearmulisemalt kinnitatud kirikukorras ette kirjutatud ritibus ecclesiasticis [kiriklike riituste] juurde. Kui aga määri vendade sekt või mõni teine võõras usulahk peaks uuesti püüdma sisse tungida, tahan ma sama kindlalt seista kui üks mees koos luterliku vaimulikkonnaga ja nii palju kui võimalik, laskmata end pimestada ja takistada inimese välimusest või muudest sellistest laiduväärsetest kavatsustest, aidata tõe eest välja astuda. Kui ma peaksin teisiti talitama, mille eest Jumal mind armulikult hoidku, siis saagu see vanne, mille ma oma käega olen kirja pannud ja alla kirjutanud, minu vastu taas kohtunikuks ja tunnistajaks. Mitte vähem ei tõota ma, et lasen oma koguduse võimalike eksitatud hingede õigele teele juhtimise olla ülimaks asjaks. Selleks aidaku mind Jumal ihu ja hinge poolest.»[3]

Holmil polnud sellele vandetõotusele vastuväiteid, sest nüüdseks oli talle ta enda sõnul iga päevaga üha selgemaks saanud, et määri uniteedi vennad läksid paljudest luterliku kiriku õpetuse põhiartiklitest lahku. Kuid sõna «pahandus» (Argerniss) kasutamise osas soovis ta, et seda leevendataks.

Vandetõotuse tekstis mainitud sümboliraamatute all on mõeldud luterlikke usutunnistuskirju (lad. symbolum – mõiste, millega tähistatakse usutunnistusi). Tegemist on Augsburgi usutunnistuse 50. aastapäevaks (1580) kokku pandud ja välja antud siduvate konfessionaalsete tekstide kogumikuga «Concordia. JHWH. Õpetuse ja usu kristlik üksmeelne tunnistus, üle korratud keisririigi kuurvürstide, vürstide ja seisuste ning nende teoloogide poolt, kes on omaks võtnud Augbsurgi usutunnistuse». Sellest tekstikogumikust, mida hakati kutsuma Liber concordiae’ks, sai puhta luterliku õpetuse mõõdupuu ning vaimulikelt hakati nõudma ametivannet, milles tõotati järgida üksnes usutunnistuskirjade õpetust.

1686. aasta Rootsi kirikuseaduses, mis pandi maksma ka Eesti alal ja oli jõus kuni 1832. aastani, sätestati kuningliku korraldusena:

«Meie kuningriigis ja sellesse kuuluvates maades peavad kõik tunnistama ainult ja eranditult kristlikku õpetust ja usku, mis põhineb jumalikul pühal sõnal, Vana ja Uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ja on kirja pandud peamistes ususümbolites nagu Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, samuti Augsburgi muutmata usutunnistuses, mis anti seal üle 1530. aastal ja kiideti heaks Uppsala kirikukogul 1593. aastal, ning on äraseletatud kogu nõndanimetatud Liber Concordiae’s.»[4]

Keskse kirikliku autoriteedi – «luterliku paavsti» – puudumisel on usutunnistuskirjad luterlaste seas Piibli kui kõrgeima reegli ja juhtnööri tõlgendusvõtmeks, norma normata ehk Piiblist juhinduv norm, mille kohta on ühes selle osas, nimelt Konkordiavormelis, öeldud: «Nende juhtnööride kohaselt tuleb, nagu ülal nimetatud, igasugust õpetust esitada ning hukka mõista ja kõrvale heita kõik meie usu üksmeelse seletusega vastuolus olev.»[5] Nii ka antud juhul toimiti. Õpetuslik ortodoksia oli 18. sajandi esimesel poolel Vene keisririigi luterlikes kirikutes veel ametlikult mõõduandev, ehkki näiteks pietistlikud luterlased tunnistasid usutunnistuskirju ainult selles ulatuses, kuivõrd need Piibliga kokku langesid, ja mitte selles mõttes, et need täielikult Piibliga ühtisid.[6] Neid kahte erinevat lähenemist tähistatakse ladinakeelsete sõnadega quia (kuna) ja quatenus (sedavõrd, kui). Pastor Holmi vandes sektantliku ketserluse vastu on pandud kõlama quia – «kuna need on valgustatud Jumala ilmutatud sõnaga», tam primis quam ultimus.

 

 

*  *  *

63-aastase Karja pastori Johann Georg Holmi väljakutsumise eellugu on kokkuvõtlikult järgmine. Kümme aastat enne seda, nimelt 1738. aastal, kutsuti ja seati keiserliku Saaremaa provintsi superintendendiks ning linnakoguduse ülempastoriks Eberhard Gutsleff. «Nüüd oli linn ja maa rahul, et nad olid saanud niisuguse väärt mehe kogu provintsi piiskopiks ja linna ülemõpetajaks,» kirjutab usuvend von Eckesparre Gutsleffi elulookirjelduses.[7] Uus superintendent asus toetama sõnakuulutamist Herrnhuti vaimus. Hernhuutlus leidis sooja vastuvõtu nii mõneski Saaremaa aadliperes ja köitis ka osa pastoreid. Viimastest oli üks innukamaid Franz Hölterhof, kes tuli 1737 linnakoguduse diakoniks (abiõpetajaks) ja oli hiljem (alates 1740) Jämaja pastor. Huvitaval kombel sai ta ordinatsiooni vaatamata sellele, et keeldus vandumast truudust Augsburgi usutunnistusele.[8] Talurahva seas saavutas hernhuutlik liikumine alates 1740. aastast isegi laiema kandepinna. Kuid peagi teravnes superintendendi vahekord mõnede Saaremaa provintsi pastoritega. Gutsleffi ja hernhuutlaste ägedaks vastaseks osutus Püha Johannese ehk Jaani pastor Hermann Daniel Bonge, kes oli sündinud aastal 1706 Oulus kaupmehe perekonnas ning õppinud ortodoksset luterlikku teoloogiat Uppsala ülikoolis (immatrikuleeriti 20. jaanuaril 1726). Saaremaale jõudis ta 1730. aastal ning temast sai peagi mereäärse Püha Johannese kiriku hingekarjane. 1742. aastal avaldas ta Saaremaa rüütelkonna peamehe Otto Friedrich von Vietinghoffi rahalisel toel traktaadi pealkirjaga:

«Eine Kurtze Prüfung der Geister, betreffend So wohl die Lehrer, als die Lehre, wegen derer am Tage liegenden Ausschweiffungen nach der Richtschnur der Heiligen Schrifft, Denen Wahrheit Liebenden zum besten Wohlmeinend angestellet von Daniel Bonge, Pastore zu St. Johannis auf der Käyserl. Province Oesell.»

(«Lühike vaimude läbikatsumine, mis puudutab nii õpetajaid kui õpetust päevselgete liialduste tõttu, Pühakirja juhtnööri järele, neile, kes tõde armastavad, heasoovlikult välja andnud Daniel Bonge, Püha Johannese pastor keiserlikus Saaremaa provintsis.»)

Kuigi see teoloogiline kirjatöö ei käsitlenud otseselt Saaremaa sündmusi, tundis superintendent Gutsleff end puudutatuna ja kutsus pastor Bonge konsistooriumi ette aru andma. Bonge ei ilmunud kohale, assessorid aga otsustasid teda süüdistada selles, et ta laskis oma raamatu ilma tsenseerimata Tallinnas ära trükkida ning adresseeris selle maanõunikele ja rüütelkonnale, kellele ent «keiserlik majesteet mingisugust kompetentsi kirikuasjus ja õpetusasjus usaldanud ei ole».[9] Oma teose saateks kirjutas pastor Bonge, et tal ei ole muud kavatsust kui see, et kõrgeauline rüütelkond kaitseks «kord tunnustatud taevast tõde kõigi väärõpetajate ja -õpetuste, segadusetekitajate ja segaduste eest».[10]

Juba võetigi hernhuutlaste tegevus laiemalt ametivõimude luubi alla. Aastal 1742 põhjendas Liivimaa maapäev spetsiaalse uurimiskomisjoni loomist sellega, et «niinimetatud määri vendade või hernhuutlaste sekt on riigis suurt poolehoidu kogumas ja väidetavalt tekitab riigis mitmesuguseid rahutusi ja segadust».[11] 16. aprillil 1743 andis Riia kindralkuberner krahv Peter von Lacy käsu moodustada Liivimaa komisjoni eeskujul Saaremaal juurdluskomisjon ülesandega uurida hernhuutlastega seonduvat. «Inkvisiitoreid» pandi juhtima Saaremaa sillakohtunik Otto Georg von Buhrmeister, komisjoni kuulusid veel assessor von Aderkas, Kihelkonna pastor assessor David Johann Rahr ja Mustjala pastor Johann Georg Raderecht.[12] 1744. aasta lõpuks jõuti aruandeni, milles hernhuutlaste õpetused Augsburgi usutunnistuse artiklite alusel läbi katsuti ja tagasi lükati. Juurdluskomisjon tegi ettepaneku saata Herrnhuti esindajad maalt välja ning anda Karja pastorile Johann Georg Holmile, Püha pastorile Karl Friedrich Papperitzile ja Ruhnu pastorile Johann Nikolaus Reuterile noomitus. Jämaja pastor Franz Hölterhof tuli ametist tagandada. Superintendent Gutsleffi kohta anti karm hinnang, et «ta pole ainult taganenud meie luterlikust usust ja rikkunud vannet kinni pidada usutunnistuskirjadest ja kirikukorrast, vaid on ka järginud, võtnud osa ja lubanud praktiseerida võõraid [s.t hernhuutlaste] usukombeid … tegelikult on ta tahtnud kogu linna Herrnhuti religiooni tuua.» Komisjon pidas õigeks, et Gutsleff oma ametitest loobub ja pärast avalikku vabandamist maalt lahkub.[13]

Pastor Holm, kes pidas kirjavahetust Halle pietistliku professori August Hermann Franckega – säilinud on tema kirjad aastatest 1738, saadetud Jämajast (kus Holm toona õpetajaks oli), ning 1743, 1744, 1745 ja 1746 (kaks kirja), saadetud Karjast –, teatab 1745. aastal kirjutatud kirjas, et hernhuutlaste seisukord Saaremaal on endine, juurdluskomisjoni protokolli ekstrakt on saadetud kubermanguvalitsusele Riiga ja sealt keiserlikule majesteedile Peterburgi ning oodatakse igatsusega resolutsiooni.[14]

1743. aastal keelustas keisrinna Jelizaveta Petrovna hernhuutlaste tegevuse kogu riigis. Aastal 1746 sai Saaremaa maapealikuks Heinrich Johann Tunzelmann, alates 1743. aastast nimega Edler von Adlerflug, kelle «sooviks oli ka viimased õed-vennad Saaremaalt välja juurida».[15] Gutsleffi pea kohal tihenesid pilved. 23. aprillil 1747, palmipuudepüha laupäeva õhtul, superintendent arreteeriti ja viidi Kuressaare kindlusesse, kus teda hoiti vahi all Suure Reedeni. Vabaks ta enam ei saanudki, vaid suri 1749. aasta alguses Peterburi Peeter-Pauli kindluses. Vangistati ka Jämaja pastor Franz Hölterhof, kes vabanes alles 1762, ning veel kaks venda, arst Krügelstein ja eelpool mainitud Fritsche. Üksteise järel hakati maapealiku initsiatiivil konsistooriumi kohtu ette kutsuma pastoreid, kellel teati olevat sidemeid keelatud sektiga. 9. ja 10. juulil 1747 andis aru Ruhnu pastor Johann Nikolaus Reuter, 11. juulil Püha pastor Karl Friedrich Papperitz, 7. novembril nõuti seletust Anseküla pastoriks introdutseeritud Jakob Gottlieb Gonsiorilt (see leidis aset Anseküla pastoraadis). Karja pastorini jõudis järg alles aasta pärast – 1748. aasta detsembris. Kõik nad pidid alla kirjutama väärõpetusest ja sektantlusest lahtiütlemise vandele, mis igaühe puhul oli erinev.

 *  *  *

Viimaks mõned sõnad ka pastor Holmi elukäigu ja Karja koguduse hingekarjaseks saamise kohta. Johann Georg Holm sündis 10. juunil 1685. aastal Kuressaares, õppis teoloogiat Jena ülikoolis (immatrikuleeriti 7. mail 1708) ja ordineeriti 20. märtsil 1718. Aastatel 1718–1740 oli ta pastoriks Jämaja koguduses ja 1718–1729 ka Ansekülas. 2. juulil 1739 võttis pastor Holm osa visitatsioonist Karja kogudusse, mille õpetaja, (endine) praost von Burguer ehk Georg Martin Bürger, lahkus ametist veel samal aastal hernhuutlastega seotud vastuolude tõttu.[16] Holmi põlvkonnakaaslane, samuti Saaremaal sündinud «kurikuulus praost Bürger»[17] kuulus selle liikumise vastaste kilda, kaevates näiteks Upal toimunud «ärkamiste» peale.[18] Johann Georg Holmi introduktsioon ehk ametisse seadmine Karja kirikus toimus täpselt aasta hiljem, 2. juulil 1740, superintendent Eberhard Gutsleffi osalusel. Viimane pidas kantslist jutluse ja pärast seda veel altarist saksa ja eesti keeles lühikese kõne, tutvustades kogudusele tema uut hingekarjast.[19] Ühes uue pastori ametisse seadmisega viidi läbi kiriku- ja kirikumõisa varade ülevaatus. Tavapärane koguduseelu läbi valgustav visitatsioon superintendent Leonhard Samuel Swahni – Gutsleffi ametijärglase – osalusel leidis aset 23. augustil 1758. Pastor Holmi ametiajast pärineb samuti Karja kiriku esimene säilinud meetrikaraamat, mis kajastab aastatel 1740–1763 toimetatud ristimisi, konfirmatsioone, laulatusi ja matuseid.

Johann Georg Holm oli alates 1718. aastast abielus paruness Adelheit Catharina von Örneklauga (surn. 4. juunil 1743) ning seejärel Maria Elisabeth Heermeyeriga (surn. 1797).[20] 1745. aastal tänas pastor Holm professor Francket kui «kallist Jumala tööriista» abi eest, mida tema poeg oma haiguses on rohkesti tunda saanud. Holm kirjutas, et tal on kaheksa last kasvatada, mis talle suurt muret valmistab, kuna sissetulekud on vaevalised.[21]

Määrivendadega seotud kirikutülidest tuli Karja pastor välja võrdlemisi hästi, tõustes aastate möödudes koguni Saaremaa konsistooriumi assessoriks – sellekohane taotlus esitati «kõige armulisemale prouale» keisrinna Jelizaveta Petrovnale kinnitamiseks 1755. aastal.[22] Johann Georg Holm suri 30. märtsil 1763 Karja pastoraadis 77-aastasena. Nähtavasti on ta maetud Karja kirikusse, altari põhjaküljele, kus asus pastoraadi matmispaik. Tänapäeval vanaks kalmistuks kutsutud surnuaed rajati alles kümmekond aastat hiljem. Tema järglaseks Karja koguduse õpetaja ametikohal sai «vaimude läbikatsuja» ja hernhuutlaste vastane Daniel Bonge.

Post scriptum. Käesolev lugu algas kirikuõpetaja ümber läinud vankrist, nii võiks lõpetuseks mängu tulla kinnine tõld, millega üks teine jumalamees Karja kirikult linna viidi. Rotmeister Mihkel Soonlepp (1858–1934) on oma «Karja kiriku kroonikasse» kohaliku rahvapärimusena kirja pannud huvitava teate selle kohta, et pärast pastor Johann Georg Holmi ja enne Daniel Bonget on Karja kogudust teeninud keegi Hildegaarti-nimeline[23] «truu ja hoolas jumalasõna kuulutaja», keda aga aadlimehed ja härrad olla keelanud, trahvinud ja lasknud viimaks suve ajal ühel argipäevasel päeval kinnise tõllaga Kuressaarde vangi viia, kus ta «elusalt hingega müüri sisse müüritud». Karja kihelkonna rahvas tulnud sel päeval suurel arvul kiriku juurde kokku, et oma truud hingekarjast ära saata. Taolise nimega – mis on pealegi vana ülemsaksa naisenimi – pastorit Karja koguduse hingekarjaste hulgas ei leidu ning ka Soonlepp ise märgib, et Martin Körber on talle 1888. aastal öelnud, et sellenimelist polevat õpetajate nimekirja üles võetudki. Rahvapärases jutustuses on põimunud erinevad legendaarsed motiivid, ent näib, et tegu on omapärase kauge kajaga hernhuutliku taustaga rahvasõbralike usukuulutajate ülekohtusest vaenamisest 18. sajandi keskel.

 

Allikad ja kirjandus

Rahvusarhiiv, EAA.1192, Saaremaa konsistoorium.

Bonge, Daniel. Eine Kurtze Prüfung der Geister, betreffend So wohl die Lehrer, als die Lehre, wegen derer am Tage liegenden Ausschweiffungen nach der Richtschnur der Heiligen Schrifft, Denen Wahrheit Liebenden zum besten Wohlmeinend angestellet von Daniel Bonge, Pastore zu St. Johannis auf der Käyserl. Province Oesell. 1742.

Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Begonnen von Paul Baerent. Im Auftrage der Baltischen Historischen Kommission unter Mitarbeit von Erik Amburger und Helmut Speer herausgegeben von Martin Ottow und Wilhelm Lenz. Köln, Wien: Böhlau, 1977.

Girgensohn, Reinhold. Eberhard Gutsleff, Superintendent und Oberpastor in Arensburg. Eine kirchenhistoriche Skizze aus der ersten Hälfte des vorigen Jahrhunderts. – Dorpater Zeitschrift für Theologie und kirche. Erster Band. Jahrgang 1869. Dorpat (Tartu): 1869.

Ilja, Voldemar. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) 1744–1764. II. Tallinn: Logos, 2000.

Kirchen-Gesetz und Ordnung, So der Grossmächtigste König und Herr, Herr Carl, der Eilffte, Der Schweden, Gothen und Wenden König, [et]c. Im Jahr 1686 hat verfassen und Im Jahr 1687 im Druck aussgehen und publiciren lassen. Mit denen dazu gehörigen Verordnungen. Auf HöchstErmelten Ihrer Königl. Maj.t gnädigsten Befehl ins Teutsche übersetzet. Stockholm, gedruckt bey Joh. G. Eberdt.

Luterlikud usutunnistuskirjad. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, III. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014.

Mets, Endel. Saaremaa vennastekogudused 1708–1940. Esimene osa. Käsikiri, sine anno.

Mägi, Toomas. Karjane ja kari: luterlik kirik Saaremaal 18. sajandil. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna Eesti ajaloo õppetool, 1999. Käsikiri.

Schmidt, Arved von. Die Pastoren Oesels seit der Reformation. Tartu: J. G. Krüger, 1939.

Sild, Olaf. August Hermann Francke' mõjud meie maal. Tartu: 1928.

Soonlepp, Mihkel. Karja kiriku kroonika Aja raamat. Karja kihelkonna minevik ja olevik. 1913. a. Käsikiri (valguskoopia) Karja koguduse valduses.

 

 

[1] EAA.1192.2.119, 1–3, Karja kirikuõpetaja J. G. Holm’i ülekuulamise protokoll vennastekogudusest osavõtu asjus.

[2] Sild 1928, lk 101.

[3] Varasemalt on selle teksti tõlkinud eesti keelde Arno Allik (masinkirjas käsikiri Karja Katariina koguduse valduses) ning Endel Mets, vt Mets, Ik 67–68. Siinolev on uus, täpsustatud ja täielik tõlge.

[4] Kirchen-Gesetz und Ordnung 1687, Cap. I, § 1 (Rootsi kirikuseaduse ametlik tõlge saksa keelde).

[5] Luterlikud usutunnistuskirjad. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, III. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014, lk 297.

[6] Sild 1928, lk 92.

[7] Ilja 2000, lk 212.

[8] Ilja 2000, lk 225.

[9] Girgensohn 1869, lk 471–472; Sild 1928, lk 123; Mets, lk 82; Mägi 1999, lk 99.

[10] Bonge 1742, lk 3–4.

[11] Sild 1928, lk 114.

[12] Mägi 1999, lk 100.

[13] Girgensohn 1869, lk 482jj; Sild 1928, lk 123; Mets, lk 85j.

[14] Sild 1928, lk 50.

[15] Ilja 2000, lk 214.

[16] EAA.1192.2.87, Karja kirikuõpetaja M. G. von Burgner’i ametist lahkumine; Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918, lk 190.

[17] Nii väljendus Halle pietismi ja hernhuutlasi sümpatiseerinud kindraliproua Magdalena Hallart, sünd. von Bülow, vt Sild 1928, lk 42.

[18] Mägi 1999, lk 106.

[19] EAA.1192.2.92, 1–2, Karja kirikuõpetaja Joh. G. Holm’i introduktsioon.

[20] Schmidt 1939, lk 37; Die Evangelischen Prediger Livlands bis 1918, lk 277.

[21] Sild 1928, lk 50.

[22] EAA.1192.2.131, Karja kirikuõpetaja Joh. Georg Holm’i konsistooriumi assessoriks määramise asi.

[23] Soonlepp: «Hildegaartist wana rahwas kõneles mõnda kurba ja haledad lugu», vt Soonlepp 1913, leht 7.

Luterliku Maailmaliidu peasekretär Anne Burghardt väljendab ajalehes Eesti Kirik (10. detsember 2025) arusaamatust missakella kasutamise pärast luterlikul jumalateenistusel. Osundame:

«Kas kogudusele on õigupoolest selgitatud, mis toimub siis, kui kelluke heliseb? Kui vastata, et sellel hetkel toimub andide substantsi muutus, on tegemist roomakatoliikliku sakramendikäsitlusega. Võib ju öelda, et tegu on vaid ühe väikese elemendiga, kuid üks element on vaid osa suuremast paradigmast, mis lõpuks viib välja kiriku- ja ametimõistmiseni.»

Ta küsib retooriliselt, kus on luterlikes usutunnistuskirjades viide transsubstantsiatsiooni õpetusele. «Minu teada seda ei ole. Aga sel hetkel, kui kelluke heliseb, on see minu arusaamist mööda sisse viidud.»

Luterliku Maailmaliidu peasekretärile tuleb vastata, et ehkki usutunnistuskirjad lükkavad katoliikliku õpetuse armulaualeiva ja -veini substantsi ehk olemuse muutumisest tagasi, seisab Augsburgi usutunnistus artiklis X täiesti ühemõtteliselt: «Issanda püha armulaua kohta õpetatakse, et armulauas on Kristuse tõeline ihu ja veri leiva ja veini kujul tõeliselt kohal ning neid jagatakse ja võetakse vastu. Sellepärast heidetaksegi kõrvale vastupidine õpetus.»

Kui sageli heidetakse katoliiklaste poolt luterlastele ette, et nad eitavad ühes teiste protestantidega Kristuse ihu ja vere reaalset kohalolu armulauas ja käsitlevad altarisakramenti üksnes sümboolse söömaajana. See ei vasta tõele. Luterlased ei soovinud sõnastada filosoofilist teooriat armulaua müsteeriumi kohta, ent ei lükka tagasi seda, mida õpetasid apostlid ja on alati uskunud kõik kristlikud sugupõlved.

Kui me aga jaatame Kristuse reaalpresentsi armulaualeivas ja -veinis, siis millisel hetkel me saame rääkida sakramendist?

«Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum»

Martin Lutheri arusaama kohaselt sünnib sakrament Jumala sõna ja elemendi ühendamisel:

«Aga mis on siis altarisakrament? Vastus: See on Issanda Kristuse tõeline ihu ja veri leivas ja veinis ning leiva ja veini kujul Kristuse sõna kaudu, mida meie, kristlased, peame sööma ja jooma. … Sest öeldud on: «Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum.» − «Kui välisele asjale lisandub sõna, siis saab sellest sakrament.» See püha Augustinuse mõte on sedavõrd tabavalt ja hästi sõnastatud, et ta on vaevalt midagi paremat öelnud.» (Suur katekismus, «Altarisakramendist»)

Kellukese helistamine ühenduses seadmissõnadega on vana komme, mis osutab Kristuse ihu ja vere reaalsele kohalolule sakramendis ning kutsub kogudust aukartusele ja tähelepanelikkusele. Miks helistatakse missakella meie juures just seadmissõnade ajal? Aga seepärast, et me luterlastena peame sakramendi «tekkemomendiks» (fit sacramentum) Kristuse enda sõnade lausumist. Leib ja vein saavad Kristuse ihuks ja vereks ehk sakramendiks hetkel, kui altarile asetatud elementidele lisandub jumalik sõna.

Kahtlemata on see väline komme ja inimlik lisandus – missakella või kellukese helistamisest ei sõltu sakramendi kehtivus. Selle toimingu abil lihtsalt rõhutatakse Kristuse reaalpresentsi sakramendis. Kuid see võiks olla vajalik veel ühel põhjusel.

«Contra Zwinglium et Calvinum»

Missakella kasutamist tuleks võtta ka konfessionaalse luterluse usutunnistusena ketserite Zwingli ja Calvini ehk reformeeritute sümbolistliku, väära armulauaõpetuse vastu («contra Zwinglium et Calvinum»). Just nimelt kalvinistide vastu korrati Konkordiavormelis üle Augsburgi usutunnistuse õpetus: «Me usume, õpetame ja tunnistame, et pühas õhtusöömaajas on Kristuse ihu ja veri tõeliselt ning olemuslikult kohal.»

Ometi on luterlaste seas hakanud levima ebaluterlik protestantlik mõtteviis, mis pisendab reaalpresentsi õpetust. Selle vastu on luterluses vaja tunnistada puhast õpetust, laskumata ühelt poolt filosoofilistesse teooriatesse ja tõrjudes teisalt kindlameelselt väärõpetusliku arusaama armulauast kui pelgast mälestussöömaajast. Kellahelin on selle tõe tunnistamise väline akt.

Loe ka: Kristuse tõelise ihu ja vere kohalolekust altarisakramendis

Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. Lk 21:25j

(Teisel Kristuse tulemise pühal.)

Märgid peavad küll eel käima, aga mitte ainult Jeruusalemma, vaid kogu maailma kohta. Jüngrid teadku, et Kristuse riik ei ole sellest maailmast, et maailm kiusab ja rõhub Kristust, Tema evangeeliumi ja kirikut kuni otsani. Ja need märgid peavad olema sellised, mis ei tõota ega tähenda Jumala kirikule maa peal ja selles elus ajalikku rahulolu, rahu ja rõõmu, vaid nad peavad näitama, et tal siin kurjas maailmas peab olema palju suuri ja raskeid kannatusi ning hirmu, ja et neid mitte üksnes maailm taga ei kiusa, kus nad on ilmliku kaitse ja abita, vaid et neid kõige enam rõhutakse üldises karistuses, mida Jumal saadab maailmale. Nii võidaks arvata, nagu tahaks Jumal neid täiesti maha suruda. See on selleks, et nad õpiksid ja kogeksid, et nad sugugi ei loodaks sellele maailmale ja tema valitsusele, elule ja varandustele. Nad peaksid seda ja meeles pidama, et selles elus läheb kord-korralt ikka kitsamaks, eriti viimasel ajal, kui kohutavad karistused ja hävingud maailmas võimust võtavad.

Esiteks nimelt seepärast, et kirik teaks: sellised märgid ja karistused nende eest ei juhtu mitte kogemata, nagu arvab nurjatu maailm, vaid need on Jumalalt tõotatud palgaks põlguse ja kõigi pattude eest. See on ka täitunud. Neist peab ka nähtama Jumala tõsist ja kohutavat viha pattude pärast, mis eriti viimasel ajal kasvavad ikka suuremaks ja võimsamaks, nii et maailm lõpuks kindlasti hävib ja hukkub.

Teiseks peame teadma, et nende karistuste all kannatab ka Jumala kirik siin maa peal. Karistused rõhuvad teda koguni veel enam kui teisi, kui tal on pealegi patte. Jumal tahab kõige enam, et Tema kirik tunnetaks, kui suur ja kohutav on Tema viha patu vastu. Et kirik elaks ainult kartuses ja alandlikkuses Tema ees ja seda enam õhkaks armu järel. Kolmandaks peame ka sellest lohutusest kindlasti kinni hoidma, et Jumal ei tõuka eemale oma kirikut ja neid, kes Tema poole pööravad, kuigi Ta neid laseb kannatada samu ahastusi ja kuigi neid hirmutatakse ehk enam kui teisi inimesi.

See on tõsi, et Jumal näitab oma kirikule neid märke ja laseb tal karistusi näha ja tunda. Kuid Ta teeb seda selleks, et see manitseks teda ka kahetsusele ja et kirik ei põlgaks koos teistega Tema viha; teiseks, et ta teaks: siin maa peal selles elus peab alati olema risti ja häda all, nii et ta saab pattude vaenlaseks ja igatseb ühte teistsugust elu, kus lakkavad kõik patud ja kurjus; et ta sellises viletsuses oma Issandat hüüaks ja õhkaks lunastust. Siiski peavad olema kõik need märgid Jumala kirikule ka lohutuseks, nägemiseks, et Jumal sellega jumalakartmatut maailma ähvardab. Kindlasti tuleb ka kohus, kus jumalakartmatud vastu võtavad oma igavese karistuse ja piina. Neid aga päästab Lunastaja, Jumala Poeg, ja viib nad igavesse rõõmu.

Martin Luther. Kodujutlused. Tallinn, 1936, lk 10, 11, 15 (lühendatult).