Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskoppide kogu otsustas 12. märtsil 2024. a häältega 9 : 1 esitada kirikukogule regulatsiooni paralleelsetest abielukäsitustest. See tähendab, et abielu mõistetakse ühelt poolt mehe ja naise vahelise liiduna ning teisalt kahe inimese vahelise liiduna. See avab tee samasooliste kiriklikuks laulatamiseks. Sellega otsitakse kompromissi aastaid kestnud arutelule.
Tunnistan, et kuuludes teise luterlikku kirikusse ei ole mul otsest sõnaõigust Soome evangeelse-luterliku kiriku siseasjades. Aga rahvakiriku endiselt olulise rolli pärast Soomes saame me kõik selle otsuse tagajärgedest osa. Tunnen ka pettumust ja muret vaimuliku pimeduse süvenemise pärast kirikus, kus mind ristiti. Piiskoppide kogu selgituste läbiv teema on «ühtsus». Mõiste on teoloogiliselt laiem kui ühe kohaliku kiriku elu. Seetõttu tahan esitada mõned oma tähelepanekud.
1. Piiskoppide kogu otsus on positiivne vastus kogu kristlaskonda tabanud suurele eksitusele
Kristlik inimese- ja abielukäsitus ning viimselt ka Jumala-käsitus on meie ajastul ajalooliselt suure rünnaku all. Me kõik teame, kuidas küsimused seksuaalsuse piirideta teostamisest, enda valitud sooidentideedist, sallivusest ja ühiskondlikust tunnustusest on meie üksikisikule keskendunud kultuuris saanud üha suuremateks väärtusteks ja poliitilisteks teemadeks. Sellepärast on paljudes lääneriikides, sh Soomes, kiidetud heaks seadus samasooliste abielust (2017) ning transseadused on kohandatud kooskõlalisemaks üksikisiku kogemuste ja vabadustega (2023).
Kui ühiskonna väärtused ja seadusandlus meie postkristlikul ajal muutuvad, tuleb kõigil kristlikel kirikutel võtta seisukoht, kas minna muutustega kaasa või jääda kindlaks oma alustele, seistes muutustele vastu. Selle eksituse eest ei pääse pakku ükski kirik ega üksikkristlane, selles küsimuses tuleb igaühel võtta oma seisukoht.
Soome evangeelne-luterlik rahvakirik on pärast nn naisteordineerimise võimaldamist otsustanud muutuda koos rahva ja ühiskonna väärtustega ka selles küsimuses. Esmalt lõpetas ta homoseksuaalse eluviisi nimetamise patuks. Seejärel kiitis ta heaks palvuse korra koos samasooliste paaridega ja nende eest. Juba mõnda aega on ta erinevalt kiriku sisekorrast (kirkkojärestys) sallinud ja soosinud samasooliste paaride laulatamist kirikutes. Piiskoppide kogu otsus on seega vaid järjekordne samm varem valitud teel. Otsusele annab hoogu see, et uurimuste kohaselt kaugelt enam kui pool vaimulikkonnast ja kantoritest on selle sammu poolt.
Otsus ei ole tehtud uisapäisa ning see ei johtu teoloogilisest suutmatusest. Vastupidi, selleks on kasutatud aega ja ressursse ning kõik põhjendused vastupidiseks otsuseks on olemas. Aga siiski lükati tagasi piiskoppide kogu esitatud esimene alternatiiv [kirikukogu ülesandel käsitles piiskoppide kogu nn homoabielude küsimust ning esitas 2020. a kirikukogule kuus erinevat alternatiivi – toim.]. Selle kohaselt:
«Kirik peab abielu mehe ja naise vaheliseks liiduks ning laulatab sellest arusaamast lähtuvalt. Samasooliste paarisuhetega seotud talitusi (laulatus, õnnistamine, palvus) ei tunnustata ning neid ei toimetata.»
Ometigi on see kogu kristlaskonnale ühine, loomuseaduse, Piibli ja luterliku usutunnistuse kohaselt ainuke ning kõiki muid võimalikke lähenemisi välistav arusaam abielust. Nüüd aga valiti teine, paralleelsete abielukäsituste tee. Kui võimalus paralleelseteks abielukäsitusteks on juba avatud, ei ole mingit takistust järgmistelegi abielukäsitustele, nagu nt mitmikabielud.
Paastuajal me meenutame Jeesuse kiusatusi kõrbes. Mida Saatan Jeesusele ja Tema ihule, kogudusele, kõikideks aegadeks lubas? «Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.» (Mt 4:9) Mida head piiskoppide ettepanek siis toob? Paljud ütlevad, et samasooliste paaride laulatamine tagab kirikule ühiskondliku soosingu ja positiivse meediakajastuse ning sellega peatatakse liikmeskonna ja maksutulude kokkukuivamine või suudetakse seda vähemalt aeglustada. Minule tundub, et taotlused on siiski õilsamad kui pelgalt takerdumine võimupositsiooni ja maksueurodesse. Mida kõike head siis tõotatakse, kui oled valmis kummarduma aja vaimu nõudmiste ees? Piiskoppide sõnul on see sedavõrd ilus ja hinnaline asi, nagu seda on kiriku ühtsus.
2. Piiskoppide kogu otsus räägib kiriku ühtsusest eksitavalt
Piiskoppide kogu otsus on reaalpoliitiline püüe mahutada kirikupaati kaks erinevat käsitust ning panna need pealegi sõudma ühes rütmis. Piiskoppide kogu otsuses öeldakse:
«Me tunnistame lõhenemise ja ebaõnnestumise ohtu ka meie kirikus. Sellepärast on kiriku eest vastutavate ametikandjate ülesanne leida abieluküsimuses lahendusi, mille kaudu kiriku ühtsus saaks ka erimeelsuste keskel jääda püsima.»
Seega on otsuse läbiv teema «ühtsus». Piiskoppide sõnul tagab otsus südametunnistuse vabaduse neile, kes jäävad ustavaks traditsioonilisele abielukäsitusele, aga samas ka kõik teenused ja tegevusvabadused neile, kes tahavad laulatada samasoolisi paare. Kumbki pool ei saa kõike, aga ainuke võimalik viis on jätkata teekonda samas paadis.
Mis siis on otsuses eksitavat? Kiriku ühtsuse kaitsmine on teadupärast piiskoppide eriline ülesanne. Ning see on kõike muud kui lihtne! Aga piiskoppide ametiülesannete hulka ei kuulu mitte ainult kiriku ühtsus, vaid ka õige usu õpetamine ja eksiõpetuste tõrjumine, mille armsaks viljaks ongi ühtsus. Nüüd rakendati ühtsuse vanker hobuse ette! See on ühtsuse karikatuur. Kiriku ühtsus on olemuslikult ühtsus ja osadus ühe Issanda, kiriku Pea, Jeesuse Kristusega. See side ja ühtsus Issandas Jeesuses on Tema sõna kuulamine, omaksvõtmine ja järgimine apostlikes ja prohvetlikes kirjades. See ühtsus saab nähtavaks ühtses tunnistuses ja liturgilistes kordades ning ühises armulauas: «Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise.» (Ef 2:19–20)
Issanda seadmise kohaselt pühitsevad kiriku ametikandjad Jumala sõna ja palvega ühe mehe ja ühe naise abielu, mis peegeldab Kristuse ja Tema koguduse ühtsust: «Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest.» (Ef 5:25)
Kirikul ei ole meelevalda abielukäsitust muuta ega laiendada. Kirikul ei ole jagada mingisugust omaenda õnnistust ja pühitsust. Kirikul ei ole ühtki Issanda tõotust või sõna, millega pühitseda samasooliste liitu. Kirikul ei ole pakkuda mingit ühendust ega ühtsust väljaspool Kristust ja Tema sõna. Piiskoppide kogu otsus lõhub ühtsuse kõikide varasemate kristlike põlvkondadega ning ka suure osaga kristlaskonnast. Piiskoppide kogu otsus ei ole mitte kiriku ühtsuse, vaid lahkmeele väljendus.
Piiskoppide kogu kõne «ühtsuse kaitsmisest» ei tähenda mitte sõna otseses tähenduses vaimulik-teoloogilist ühtsust Kolmainsas Jumalas ja Tema ilmutatud sõnas, vaid sotsioloogilist ja organisatsioonilist koosolemist. Hoolimata headest kavatsusest on see «ühtsusejutt» valelik. See pakub näilist ja valelikku «ühtsust», lubades muutuse vastastele ruumi ja võimalust tegutsemiseks. Aga mis on ühtsuse hind selles organisatsioonis? Kummardumine tunnustama ja praktikas ka heaks kiitma samasooliste laulatust kristliku abieluna. Seega on valelik väita, et kirikus jääks tõesti püsima kaks arusaama, sest kõiki juhatatakse ühel või teisel viisil tunnustama uut arusaama.
Piiskoppide sõnul tagatakse ühiselu orwelliliku mõistega «austav arutelu». Otsuse kohaselt tähendab austav arutelu seda: «Austav arutelu välistab igasuguse kahtlemise teise osapoole motiivides või arusaamade sildistamise väärateks.» Seega tähendab austava arutelu mudel keeldu mõista vastaspoole arusaam hukka ja tagasi lükata. Austav arutelu austab inimest rohkem kui Jumalat. See ei austa arutlejaid ega nende vabadust ning veel vähem austab see tõde ja selle tunnistamist. Selle austava arutelu kammitsatega tahetakse vaid peita valelikku «ühtsust». Mis saab neist, kes mängureegleid ei järgi ning ohustavad turvalist õhkkonda? Kes otsustab, millal mängureegleid järgitakse ja millal mitte? Kuidas sobib austava arutelu mõttega see, et keegi õpetab homosuhtes elamist olevat vastuolus Jumala loomiskorraga ning see on patt ja häbi? Või kui öeldakse, et vaimulik, kes püüab sellist liitu õnnistada, rikub 2. käsku ning oma preestrivannet, või piiskop, kes seda edendab, on hereetik? Kas ei püüta teda rahurikkujana vaigistada kas siis töökollektiivi või toomkapiitli poolt? Sellepärast paljud kristliku abielukäsituse toetajad kogudustes lihtsalt vaikivad, et ennast kaitsta. Turvaline õhkkond saab nõnda traditsioonilise abielukäsituse toetajatele väga ebaturvaliseks. Austava arutelu ruumis kõlab viimaks vaid üksainus vikerkaarevärviline hääl.
3. Piiskoppide kogu eksitab ka homoseksuaale
Piiskoppide kogu kannab õigusega hoolt selle eest, et ka neil, kes tunnevad seksuaalset tõmmet samast soost inimese vastu, oleks koht kiriku osaduses ning Jumala õnnistuse ligiolus. Samas on teised teinud sellest väära järelduse, et keeldumine abielu õnnistamisest takistab osasaamist evangeeliumist ning teeb haiget mitte ainult inimestele, vaid ka kirikule. Selle arusaama puhul läheb kaotsi erinevus inimese ja abielu vahel. Kristlastena tuleb meil palvetada ning õnnistada neid, kes kartlikena astuvad kõige selle elu rikutuse keskelt Jumala palge ette. Me saame kutsuda iga inimest leidma enda identiteet ristitud Jumala lapsena ning käima Jumala käskude juhatatud teed tunnistades oma patte ja võttes vastu Tema armu. Aga samasooliste paaride puhul ei paluta õnnistust mitte üksikule inimesele, vaid paarile, s.t nende eluviisi heakskiitmist ja tunnustamist Jumala tahte kohase abieluna. Piibel sellist tõotust ei anna, vastupidi, ta hoiatab ja ärgitab sellest loobuma (1Kr 6:8,19). Sellepärast samasooliste abielu heaks kiites piiskoppide kogu mitte üksnes ei riku abielu jumalikku seadmist ja pühadust, vaid varjab homoseksuaalsetes suhetes elavate inimeste eest Jumala käsku ja eelkõige evangeeliumi: pattude andeksandmisest ja uuest elust Jeesuses Kristuses. Piiskoppide kogul on seega «teine evangeelium» (Gl 1:6), mis rajaneb inimese enda valitud viisil oma seksuaalsuse teostamiseks ning selle inimlikul heakskiitmisel ja kiriklikul tunnustamisel.
Mida piiskoppide kogu otsusest peaks siis arvama? Tegemist on alles ettepanekuga, mille üle otsustab kirikukogu. Ees võib oodata pikk rida hääletamisi. Aga on selge, et kiriku karjaseametisse seatud on andnud õpetuse ja suuna rahvale ja Soome evangeelsele-luterlikule kirikule. Paratamatult meenuvad Jeesuse tõsised sõnad: «Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!» (Mt 4:10) Tuleb murega nentida, et piiskoppide kogu otsuses ei kosta mitte Hea Karjase, vaid huntide hääl, kes karja ei säästa (Ap 20:29). Asi ei ole mitte kiriku seadusandluse üksikutes pügalates ega isegi mitte 6. käsus või õpetuses abielu kohta, vaid 1. käsu järgimises, millele Õnnistegija osutab: «Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval.»
Piibel hoiatab meid kõiki: «Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.» (Gl 6:7)
See kutsub meid kõiki parandama meelt, tunnistama patte ja vastu võtma Kristuse armu.
See kutsub meid valvama meie õpetust ja eluviisi Jumala sõna valguses.
See kutsub meid jagama meie kogudustes Kristuse armu ja armastust kõigile, ilma vahet tegemata.
See kutsub meid Misjonipiiskopkonnas jätkama luterliku alternatiivi ülesehitamist iseseisva kirikuna.
See kutsub meid ise austama abielu ja õpetama teistele abielu kaunist annist.
See kutsub meid palvetama meie rahva eest.
Martin Lutheri laulatamiskorrast leiame sõnad, millega saame alustada oma palveid:
«Issand Jumal, kes sa oled loonud mehe ja naise ning määranud nad abieluseisusesse, õnnistanud neid ihuviljaga ja tähistanud sellega oma armsa Poja, Jeesuse Kristuse, ja kiriku, tema pruudi, ühenduse saladust, me palume sinu põhjatumat heldust, et sa ei laseks oma loodud korral ja õnnistusel kaduda ega hävida, vaid hoiaksid seda armulikult meie sees Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, aamen.»
Juhana Pohjola on Soome luterlikust kirikust eraldi tegutseva Misjonipiiskopkonna piiskop
