Kas EELK muudab oma suhtumist homoküsimusse ja jõuab ühiskondlikele arengutele järele, nagu ennustab Geikristlaste Kogu kaasasutaja, värske Suurbritannia luteri kiriku vaimulik Meelis Süld?

«Ma ei kahtle, et EELK millalgi oma suhtumist muudab, aga see võtab veel aega,» ütles Süld intervjuus Postimehele. «EELK kui rahvakiriku positsiooni määrab suurel määral ühiskondlik suhtumine. Seni kui ühiskonnas ei kohelda LGBT inimesi võrdselt, ei saa seda oodata ka kirikult, mis kahjuks neis küsimustes sörgib ühiskondliku hoiaku järel, selle asemel et olla prohvetlik hääl ja astuda vähemate kaitseks oma sõnade ja tegudega välja.»

Meelis Süllal on kahjuks õigus. Kui kirik jätkab sörkimist ühiskondliku suhtumise järel, siis ühel päeval on tõesti päevakorras ka senise õpetuse revideerimine. Midagi prohvetlikku selles muidugi ei ole, sest see tähendaks loobumist Jumala sõnast ja alistumist saatanlikule revolutsioonilisele ideoloogiale.

Nii ühiskond kui kirik ei liigu mingis suunas iseeneslikult, vaid konkreetsete otsuste tagajärjel. Eesti ühiskondlikku arvamust suunatakse poliitiliste otsustega. «Euroopalike väärtuste» edendamine, kooseluseaduse läbisurumine, LGBT rahastamine ja propaganda tegemine, abielureferendumi nurjamine – kõige selle taga on konkreetsed, võimupositsioonilt tehtud otsused, see ei ole kuidagi iseenesest aset leidev protsess. LGBT asja ajamine ei käi käputäie aktivistide, vaid ikka kogu lääne nomenklatuuri eestvedamisel, kes ühel või teisel põhjusel on nii otsustanud. Valitud kursi elluviimiseks on kaasatud valitsusaparaat ja maksumaksja raha.

Kiriku õpetuslikud arusaamad muutuvad või jäävad samaks mitte iseenesest, vaid samamoodi konkreetsete juhtimisotsuste tagajärjel. Otsustamine tähendab valikute tegemist. Näiteks Läti luterlik kirik on viimastel kümnenditel langetanud terve rea otsuseid, mille tulemusena on kirikulaev kurseerinud traditsioonilise luterluse suunas. Selle juurde on käinud Luterliku Maailmaliidu ja rikaste partnerkirikute hurjutused ja näpuviibutused.

Kui inimesed küsivad, kuhu suundub meie kirikulaevuke, siis tuleb vaadata kaptenisillale. Otsused, mis on kaptenisillal alates 1991. aastast langetatud, on toonud meid tänasesse olukorda. Need otsused, mida täna langetatakse, mõjutavad homset päeva. Homoküsimus ei ole eraldiseisev küsimus. Selle käsitlemine sõltub teoloogilise hariduse suunitlusest, ordinatsioonipoliitikast, kirikupoliitilisest partnerivalikust (nt Luterlik Maailmaliit vs. Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu) jne.

Kui EELK poolt ülal peetavas usuteaduse instituudis saab kaitsta LGBT-teemalisi töid – mida õigustatakse riikliku akrediteerimisega kaasneva akadeemilise vabaduse nõudega – või kui kavatsetakse kirikus luua mingisuguseid töögruppe, mis peaksid hakkama diskuteerima Piibli ümbertõlgendamise üle, siis needki on väga konkreetsed juhtimisotsused. Tahtmise korral saaks teha ka teistsuguseid otsuseid.

Veel kord, Meelis Süllal on õigus. Kui teistsuguseid otsuseid teha ei taheta ja kurssi ei korrigeerita, saabub aeg, mil kirikukogus istub propaganda poolt pestud ajudega «noorem põlvkond» (jutumärkides seepärast, et tegemist on M. Sülla mõttekonstruktsiooniga – miks peaks arvama, et kõik noored on n-ö progressiivsete vaadetega) ja langetab otsuseid, mis omakorda panevad paika otsuste loogika kaptenisillal.

Euroopa Liidu ideoloogilistel suundumustel on hämmastav sarnasus iidse piibliajaloo müüdiga, mis tekitab ilmset déjà-vu-tunnet.

Piiblis – Vana Testamendi Koguja raamatus – on kirjas kuldsed tarkusesõnad:

Mis on olnud, see saab olema ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.

Elame Euroopa Liidus ajal, mil enam ei vallutata terveid riike ega kujundata ümber Euroopa kaarti, vaid on hakatud hoopis ümber kujundama inimest. Selleks levitatakse õpetust, mille kohaselt inimese ürgsemad tungid on osa tema loomulikust olemusest ning inimene ei pea mitte kellelegi andma aru oma soovidest, ihadest ja sellest, kuidas ta neid realiseerib. Uue arusaama kohaselt peab inimene vastandama end varasemale iganenud kultuurriikide arusaamale. Uue arusaama kohaselt on riigi ainsaks ülesandeks oma kodanike vajaduste ja soovide täitmine. Oleme näinud, kuidas eurooplastes on jäämas üha vähemaks tahe elada ühiskonna moraalse alalhoidlikkuse heaks.

Paraku ei saa ka mainimata jätta, et viimastel aastatel on lisandunud (eriti vanemates demokraatiates) üks uuem trend: nimelt rohepööre ja Maa kliima päästmine kitsalt Euroopa Liidu raames, mis on osaliselt vahest isegi põhjendatud. Siiski on arusaamatu, kuidas on võimalik keeta tervislikumat suppi ühise podiseva maailmakatla ühes servas.

Samas võetakse kodanikelt ära isiklik vastutus ühiskondlike küsimuste osas ning kõik veeretatakse müstilise «riigi ja ühiskonna» kaela. Kui aga mõnel pool sünnib initsiatiiv rääkida kaasa riigiasjades, siis lämmatatakse see juba eos, nagu toimus näiteks Eestis referendumiseaduse vastuvõtmise eelõhtul, kus kaitsepolitsei ja prokuratuuri abiga lagundati valitsuskoalitsioon ja nurjati referendum kui rahva vaba tahte avaldus.

Lääne-Euroopa elu näitel on võimalik öelda, et kaasaegse vasakpoolse liberaalsuse suurimateks saavutusteks on võrdsuseks ja võrdõiguslikkuseks nimetatud mõistusetuse ja lodevuse võidukäik. Samal ajal on paljudel tekkinud hirm saada lükatud väljatõugatute laagrisse, kui nad tegutsevad või õpetavad sellisele ideoloogiale vastukäivalt.

Teiseks Euroopa Liidu suundumuste omapäraks on soov tekitada suur rahvaste sulatusahi. Eliidi ja ametnikkonna puhul paistab silma rahvusriikidest ja rahvuse alahoidmisest rääkijate halvustamine ja selliste inimeste märgistamine populismi, paremäärmusluse ning natsionalismi sildiga.

Vaatamata hiljuti toimunud Brexitile on inglise keel jäänud Euroopa Liidus eelistatud ja prevaleeritud suhtlemise keeleks, mida edukalt liikmesriikides ka populariseeritakse. Isegi laialt levinud saksa ja prantsuse keel on surutud üha enam äärealadele.

Kõiki sääraseid nn lääneliku demokraatia saavutusi peetakse aprioorselt esmatähtsateks.

Ida-Euroopas elava pisut vanema põlvkonna inimesele, kes on uue inimese loomise katseid valusalt kogenud «sotsialismi viljakates tingimustes», hakkab kohe helisema hoiatav häirekell. Sotsialistlikule diktatuurile allutatud rahvad Nõukogude Liidus ja pisut vähem mujal sotsialistliku bloki maades, omavad selles suhtes uue, rahvusetu, nõukogude, vaid vene keelt rääkiva inimese loomise valusat kogemust.

Lääne-Euroopa demokraatiates puudub selline sotsialistlik uue inimese loomise õppetund. Seetõttu kõlavad hoiatavad üleskutsed inimese ümberkujundamise suhtes seal kui kurtidele kõrvadele.

Piibli Vana Testamendi iidsete lugude traditsioonis on juttu, et kunagi eksisteeris inimühiskonnas üsna sarnane olukord, mida aga selles raamatus mõistetakse selgelt hukka:

Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad... Ja nad ütlesid: «Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!» Aga Issand tuli alla vaatama linna ja torni, mida inimlapsed ehitasid.

Ja Issand ütles: «Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!» Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata.

Piibli Uue Testamendi prohvetlikus, tulevikku ettekuulutavas traditsioonis tuntakse uut Paabelit kui maailmalinna ja piirkonda, mis on moraalse ja usulise allakäigu ning sekularisatsiooni sümbol. Johannese ilmutusraamatus hoiatatakse, et selline moraalne mandumine ei ole omane mitte ainuüksi tolleaegsele Rooma impeeriumile, vaid saab toimuma ka kaugemas tulevikus. Piibliraamatu viimases kirjutises ennustatakse sellisele olukorrale korduvalt hävingut; Ilmutusraamatus sümboliseerib Paabelit allakäinud naine – Paabeli hoor.

Vahest saab lähem (või pisut kaugem) tulevik näitama, kas kaasaegsed Euroopa Liidu ideoloogilised ja moraalsed trendid on ikka jätkusuutlikud või ootab meid ees Paabeli torni sarnane ehitustöö ja majanduse seiskumine ning ideoloogiline ja materiaalne kollaps.

Üheks pidurdavaks hoovaks võivad saada näiteks rohepöörde tulemusel ennatlikult suletavad soojus- ja elektrijaamad, mis töötavad fossiilsel ja tuumakütusel; samuti lennu- ja autotranspordi üleminek elektrikütusele. Esimene vili on juba nähtav – elektri ja kütuse hinna järsk tõus.

«Tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati.»

Andres Kapp on EMK Tallinna koguduse liige

Viimase pooleteise aasta jooksul oleme kuulnud tohutus koguses kõikvõimalikku juttu sellest, kui väga meie ühiskonnas võimupositsioonil olevad inimesed hindavad inimelu ning kui mures nad inimeste elu ja tervise pärast on.

Ometi on see jutt olnud üks suur silmakirjalikkuse manifestatsioon. Ja seejuures väga suure silmakirjalikkuse manifestatsioon. Seda väidet ei ole raske põhjendada.

Küsigem, kui palju inimesi suri 2020. aastal Covid-19 tõttu? Vastus: 203 ehk keskmiselt 0,55 inimest päevas. Sellest pasundas aasta läbi kogu meedia – päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse. Inimesi on hirmutatud, hurjutatud ja survestatud mõõdutundetult, kujutades neid, kes ei taha massihüsteeriaga kaasa minna, hoolimatute inimestena.

Paraku vaikiti samal ajal täielikult maha kümneid kordi suuremad ohud inimelule. Kas te teate, kui palju inimesi suri sel samal, 2020. aastal vereringeelundite haiguste tõttu? Vastus: 7669. Ja kui palju inimesi suri pahaloomuliste kasvajate tõttu? Vastus: 3630. 

Palju me sellest oleme kuulnud? Pea mitte midagi.

Aga on veel üks tohutu mastaabiga ebaõiglus, mis on juba pikka aega täielikult maha vaikitud – selleks on laste massiline tapmine enne sündi, emaihus. Fakt on see, et 2020. aastal tapeti – jah, tapeti tahtlikult, mitte lihtsalt ei surnud – Eestis 3421 last. See tähendab, et igal päeval tapeti keskmiselt ca 9,4 last.

Sünnieelselt tapeti lapsi enam kui 17 korda rohkem kui suri inimesi Covid-19 tõttu. Ometi ei räägi meedia sellest poolt sõnagi. Mõelge selle peale: meie ühiskonnas toimub meeletu mastaabiga massiline süütute inimeste tahtlik tapmine, aga pea mitte keegi ei näe selles probleemi, mis vääriks tähelepanu. 

Tegelikult on asi veel palju hullem. Nimelt toimub laste massiline sünnieelne tapmine mitte seadusi rikkudes, vaid riigivõimu vaikival heakskiidul – riigivõim ise on võtnud vastu seadused, mis lubavad lapsi sündimise eelselt tahtlikult tappa. 

Veelgi hullemaks teeb olukorra tõsiasi, et riigivõim mitte ainult võimaldab lapsi sünnieelselt massiliselt tappa, vaid ka rahastab laste massilist sünnieelset tapmist. Seejuures on lausa groteskne, et laste massilist sünnieelset tapmist rahastab Vabariigi Valitsus määruse alusel, mis kannab pealkirja  «Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu».

Niisugune olukord on sügavalt mõistusevastane, sest valikabordi näol ei ole mitte mingil juhul tegu tervishoiuteenusega – vastasel juhul peaks normaalne rasedus olema haigus, mille kõrvaldamisele on kõnealune tervishoiuteenus suunatud.

Eesti rahval on seonduvalt abordi ehk laste sünnieelse tapmisega väga suur süü.

Statistikaameti andmetel on Eestis alates 1991. aastast ehk Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest abordi teel tahtlikult tapetud 331 606 last. Alates 1956. aastast, mil tahtlik abort nõukogude võimu poolt seadustati, on Eestis abordi teel tapetud rohkem kui poolteist miljonit last.

Aga tegu ei ole probleemiga, millest võiks rääkida mineviku vormis. Mullu sündis Eestis 13 209 last. Seda oli 890 võrra vähem kui 2019. aastal, mil sündis 14 099 last. Kõrvutades mullu tahtlikult esile kutsutud abortide ja sündide arvu nähtub, et sünnieelselt tapeti 20,5 protsenti lastest ehk iga viies laps. (1991. aastal tapeti valikabordi teel rohkem lapsi, kui sai sündida.) 

Tegelikult on enne sündi lõpetatud tahtlikult palju suurema hulga laste elu, kuna kõnealune statistika ei võtta arvesse apteekides müüdavate abortiividega põhjustatud varajases faasis raseduste katkestamisi ega ka embrüote hukkumist,  mis on tingitud teiseselt ka abortiividena toimivate hormonaalsete kontratseptiivide kasutamisest.

Kõigest sellest nähtub, et põhiseadust austatakse Eesti Vabariigis väga valikuliselt. Põhiseaduse paragrahvi 16 kohaselt on igal inimesel õigus elule ja paragrahvi 12 kohaselt on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Ehk kõigil inimestel peaks olema võrdne õigus elule.

See õigus kehtib ka veel sündimata laste suhtes.

Seda on tunnistanud ka õiguskantsler Allar Jõks, kes kirjutas 2002. aastal:

«Loote üksikud arenguetapid ei mõjuta enam inimeseks olemist, kuna ei ole võimalik olla rohkem või vähem inimene. Seega ei saa õigus elu kaitsele olla seotud loote eluvõimelisusega, sünnihetke või muude loote arenguga seotud asjaoludega. Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet.»

«Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.»

«Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest. Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks.»

Ometi jätkub laste massiline sünnieelne tapmine ja selle riiklik rahastamine, ilma et pea keegi selle suhtes midagi ette võtaks või isegi avalikult välja ütleks, et niisugune olukord ei ole vastuvõetav. Jutud, nagu peaks veel sündimata laste õigust elada ehk õigust mitte olla tapetud tasakaalustama kellegi väidetava õigusega nad ära tappa, on seejuures lihtsalt naeruväärsed.

Probleemi ei nähta hoolimata sellest, et meie ühiskond on väidetavalt rajatud austusele inimõiguste vastu, mille üheks keskseks alustalaks peaks olema tõdemus, et inimene on põhimõtteliselt väärtuslikum olend kui loomad ja linnud ning väärib seega erilisi õigusi ja erilist kaitset.

Vaikivad nii prokuratuur, õiguskantsler, poliitikud, ajakirjanikud, arstid, ühiskonnategelased, inimõiguste kaitsele suunatud organisatsioonid kui ka lastekaitseorganisatsioonid. Kõik vaikivad selle üüratu mastaabiga kuritegevuse maha.

Sellest, kui mõistusevastane niisugune olukord on, annab tunnistust üks väga kõnekas tõsiasi. 

Ilmselt paljud inimesed ei tea, et Eestis kehtivate seaduste kohaselt on Eestis isegi linnupoegade elu kaitstud paremini kui inimlaste elu. Nimelt on looduskaitseseaduse paragrahvis 74³ lõige 1 sätestatud, et looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtliku hävitamise ja kahjustamise või pesade kõrvaldamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut ehk kuni 600 eurot.

Seevastu inimlaste sünnieelne tapmine on mitte ainult seadustega lubatud, vaid sellele maksab valitsus veel heldelt peale, tasudes vähemalt kaks kolmandikku iga seaduslikult teostatud abordi kuludest.

Ehk kokkuvõtlikult öeldes on koorumata linnupoegadele tagatud Eestis tunduvalt suuremad õigused kui veel sündimata lastele – esimeste tahtlik tapmine on karistuse ähvardusel ilma eranditeta keelatud, teiste tahtlikuks tapmiseks on aga nähtud ette päris avarad võimalused ja ka valitsuse poolne rahaline toetus.

Paljude poolt armastatud laulja Tõnis Mägi ütles 20. augustil 2021 öölaulupeol, pärast oma lugu «Palve»: ««Kuulake Mu rahvas!» ütleb Jumal praegu selgelt. «Ma hoiatan teid. Ma hoiatan teid, et võtke aru pähe. Siis ma hoian ja kaitsen seda väikest maad, seda sama Eestimaad. Parandage meelt!»»

Mõelgem nende sõnade peale! Mõelgem selle peale, mida need tähendavad kõige eelnevalt räägitu kontekstis. Jah, eesti rahvas vajab hädasti meeleparandust. Aga mingist meeleparandusest ei saa olla juttu, kui jätkuvalt tapame oma lapsi ning kui riigina selle mitte ainult heaks kiidame, vaid ka sellele peale maksame. On täiesti kindel, et sellist rahvast, kes tapab oma lapsi, Jumal ei õnnista ega kaitse.

Seega, hoidkem ja kaitskem iga inimest, aga eriti neid, kes kõige enam hoolt ja kaitset vajavad! Võtkem lapsed, kelle Jumal meile saadab, avatud südamega vastu. Hoidkem ja armastagem lapsi, hoidkem ja armastagem emasid ning hoidkem abielu ja perekonda, mis on nii inimliku armastuse kui ka inimelu häll ja kaitse.

Tänan tähelepanu eest!

Kõne 28. augustil 2021 Tallinnas Vabaduse väljakul üritusel «Elu kaitseks».

Kuigi võib arvata, et mu ettekande teemast lähtuvalt ootavad kuulajad, et kõnelen eeskätt Maarjast ja pühakutest, pean ma hädavajalikuks alustada siiski hoopis sellest, mis õigupoolest on üldse palve.

Vahest kõige tuntum palve definitsioon pärineb pühalt Aquino Thomaselt, kelle sõnul on palve «meele – ehk hinge ja südame – pühendunud ülendamine Jumala poole täiuslikus andumuses». Niisiis ei ole palve tegelikuks sisuks, tähenduseks ega eesmärgiks mitte Jumala n-ö informeerimine meie vajadustest või Temalt millegi küsimine (olgu meile endale või kellelegi teisele), vaid – viimse eesmärgina – Jumalaga üheks saamine ning, et see võiks võimalikuks osutuda, enda [täielik] usaldamine Tema kätte ja Tema hoolde.

Sellest tulenevalt võime palvet defineerida ka märksa lihtsamalt: palve on lapse usalduslik kõnelus Isaga. Või isegi mitte kõnelus selle sõna tähttähelises mõttes, vaid pigem oma Isaga koos olemine – nii lähedaselt, kui võimalik. Parim pilt, mille oskan selle illustreerimiseks tuua, on väiksest lapsest, kes on pugenud oma isa sülle, kellel isa õrnalt ja samal ajal tugevalt ümbert kinni hoiab ning kes ei peagi midagi ütlema, vaid lihtsalt vaatab täis aukartust ning sõnulseletamatut usaldust ja turvatunnet julgelt oma isa silmadesse, jälgides tähelepanelikult kõike, mida isa teeb, temaga ka seeläbi üheks saades, et palju aastaid hiljem võtab ta samamoodi ühe uue väikse lapse oma sülle ja hoiab teda samasuguses õrnas, ent samal ajal kindlas embuses.

Kahtlemata on selleks vaja usku, niisiis on tõeline palve alati ka usuakt – isegi siis, kui see võib olla sõnastatud justkui vastupidiselt, näiteks: «Ma usun, aita mind mu uskmatuses!», või koguni: «Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!»

Mis on usk? Heebrea kirja 11. peatüki alguses seisab usu definitsioon, mille eestikeelsed tõlked ei tee asja minu arvates mitte selgemaks, vaid pigem segasemaks. Eriti kõige uuem, mis paneb mind oma mittemidagiütlevusega lihtsalt õlgu kehitama: «Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.» 1989. aasta Uue Testamendi tõlge on parem: «Usk aga on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus.» Viimatisest tõlkest on märksa parem ka 1968. aasta tõlge: «Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.» See rajaneb üsna selgelt 1739. aasta tõlkel, mis on küll vanamoeline, ent isegi veel selgem: «Agga usk on kindel lotus nende asjade peäle, mis weel odetakse, ja nende asjade märkoandminne, mis ei nähta.»

Siiski tundub mulle, et ükski tõlge ei anna edasi algteksti tegelikku mõtet, mis tuleb esile, kui vaatame selle salmi konteksti Heebrea kirjas. Eelnevalt on lugejaid hoiatatud ärataganemise eest ning julgustatud ustavaks ja usus kindlaks jääma. Definitsioonile järgneb pikk loetelu Vana Testamendi usukangelastest, kellest enamus pidid kogema ränki kannatusi ning koguni oma elu jätma või vähemalt erinevate katsumuste ja teadmatusega neid ees ootava suhtes tõsiselt rinda pistma.     

Niisiis on usk Hb 11:1 definitsiooni järgi oskus ja valmisolek näha asju nii, nagu need on tegelikult, mitte nagu need võivad paista, ning sellest võrsuv tuleviklootus, mis trotsib isegi silmaga nähtavat, n-ö ilmselget, ja kindel, kõikumatu usaldus Jumala vastu, kelle käes on kõik. See tähendab, et usu mõiste kattub suurel määral sellega, mida ma ütlesin ennist palve kohta: võime selle illustreerimiseks kasutada täpselt sama pilti oma isa süles istuvast lapsest – selle erinevusega, et kui enne oli meie tähelepanu suunatud last oma embuses hoidvale isale, siis nüüd võime mõelda ka sellele, kuidas too laps oma väikeste käekestega oma isa ümbert kinni võtab ja nii kõvasti pigistada katsub, kui jaksab, ise lootusrikkalt küsides: «Kas on valus?» (Vahemärkusena: muidugi on Isal valus, sest iga tõeline armastus – eriti aga Jumala oma täiesti võrreldamatul viisil – on rist!)

Keegi võib nüüd öelda, et selline usk on pime. Ma vastan, et kindlasti mitte – selline usk tähendab tõeliselt nägemist, nagu öeldud, asjade nägemist nii, nagu need on tõeliselt, mitte nagu need võivad väliselt või esmapilgul paista. Kreeka keeles kasutatakse siin sõna ὑπόστασις, mida võiksime antud kontekstis tõlkida kui «[millegi või kellegi] tõeline olemus».

Kas väikse lapse usk oma isasse, tema tingimusetu usaldus isa suhtes on pime? Võib-olla. Aga kes meist ei tahaks jälle kord kogeda sellist usku ja usaldust ning sellest võrsuvat turvatunnet – kindlat teadmist, et toimugu ümberringi, mis tahes, kõik on ikkagi korras, sest ma olen oma isa süles! Mitte asjata ei too Jeesus tõelise usu ja tõelise suuruse kirkaimaks eeskujuks lapsi, vastates jüngrite küsimusele, kes on suurim taevariigis: «Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.» Selle juurde tuleme pärastpoole põgusalt tagasi – siis, kui hakkame rääkima pühakutest taevas.

Niisiis vahekokkuvõttena: palve on hinge ja südame taoline ülendamine Jumala poole, mis rajaneb usul ja võrsub usaldusest ning ühtlasi kinnitab sedasama usku ja usaldust.

Palvel on kahtlemata erinevaid vorme. Ma ei hakka neid lähemalt puudutama, nimetan vaid, et peamisteks neist on vaatlev palve, mõtisklev palve, ülistav palve, tänupalve, tunnistav palve ja nn palumispalve. Viimane võib oma sisust tulenevalt olla väga erinev, näiteks patutunnistus, ahastushüüd, appikutse hädas või lihtsalt Jumalalt mingite konkreetsete asjade palumine, olgu iseendale või eestpalves kellelegi teisele. Kõiki neid palveliike või -vorme ühendab aga – või vähemalt peaks ühendama – üks ja seesama: usus Jumala ette tulemine ning enda (või selle, kelle eest palvetatakse) siiras Jumala kätte usaldamine.

Pisut põhjalikumalt tahan ma aga käsitleda palve erinevaid astmeid, ja nimelt kolme kõige olulisemat, mis suurel määral vastavad ka inimese vaimuliku elu või kasvamise kolmele astmele, milleks on puhastus, valgustus ja ühendus. Rõhutan siinkohal, et neid kolme astet ei tohi üksteisele vastandada ning neid ei saa ka mõista rangelt üksteisele järgnevatena, kuna enamasti need kattuvad kogu inimese maise elu jooksul ning peamiseks muutuseks – juhul, kui tegemist on tõelise vaimuliku kasvuga – on see, kui suur osa ühel või teisel neist erinevatest astmetest või tahkudest inimese elus on.

Puhastus tähendab ilmselgelt seda, mida see sõna ütleb: inimene peab saama puhtaks, vabaks patust ja süüst ning kõigest sellest, mis teeb ta patule vastuvõtlikuks või suunab patustama, s.t pahedest, halbadest harjumustest ja kalduvustest. Kuna me teame, et mitte ainult pühapäevase kirikus- või laupäevase pihilkäigu juurde ei peaks kuuluma oma südametunnistuse läbikatsumine, patutunnistus ja kahetsus, vaid nendega tuleks vähemalt lõpetada iga päev kuni elu lõpuni (vana tava järgi kuulub patutunnistus tegelikult ka päeva alguse juurde), on selge, et see ei ole inimese vaimuliku elu olemuslikuks osaks mitte ainult selle alguses, vaid alati. Ometi peaks siin leidma aset teatav muutus: mitte selle näol, et inimene tunneb ennast vähem patusena, vaid selle näol, et üha väiksemad ja väiksemal hulgal patte teevad talle üha rohkem valu, nii et ta on valmis ja võimeline üha vähem ja vähem patustama.

Valgustus on teatavas mõttes vastus neile otsingutele või sellele hingekarjele, mis täidavad kogu inimese elu ning ka tema mõtteid ja südant siis, kui ta hakkab kogema ja mõistma oma patusust ning lootusetut olukorda. See on piltlikult öeldes nagu valgusvihk, mis teeb pimedasse ruumi suletud inimesele nähtavaks ukse, mille kaudu tal on võimalik välja pääseda – või veelgi täpsemalt öeldes: see on uksest kumav valgus, mis näitab inimesele väljapääsuteed tema väljapääsmatust olukorrast. Ja selleks ukseks on muidugi, nagu Ta ise ütleb, meie Õnnistegija Jeesus Kristus. Ja see tähendab, et tegelikult kujutab valgustus endast seda, et inimene hakkab nägema Kristust kui oma ainsat lootust ja Lunastajat, teeb otsuse Talle järgneda ja järgnebki.

Sellise vapustuse ja sellele järgnenud valgustuse näiteks on kasvõi seesama Peetruse kutsumise lugu, millest ma ühte lauset ennist juba tsiteerisin: «Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: «Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!» Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: «Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi! Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid Talle.»

See ei tähenda, nagu oleks Peetrus pärast seda kogemust olnudki lõplikult n-ö valgustatud. Ei, ta pidi käima veel pika tee ja kiriku pärimuse järgi ei olnud ta oma viimastel elupäevadelgi veel selle lõppeesmärgini jõudnud. Alles siis, kui ta oli valmis Kristuse ja Tema karja eest märtrina surema, võime öelda, et Ta oli tõeliselt valgustatud, s.t – meenutame nüüd ennist Heebrea kirja põhjal usu kohta öeldut – sai tõeliselt nägijaks. Aga kuigi see lõplik valgustatud saamine võtab ilmselt kõigil enam-vähem sama kaua aega kui Peetrusel, on sellegagi samamoodi, nagu puhastusega: nii selle kvaliteet kui kvantiteet (võime öelda ka: selgus ja põhjalikkus) peaksid aja jooksul muutuma. Kristlane peaks oma vaimuliku kasvamise käigus üha enam lähenema apostel Pauluse poolt sõnastatud ideaalile: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.» Paneme tähele, et Paulus rajab selle ideaali saavutamise mitte inimese oma püüdlustele ega tublidusele, vaid üksnes Jumala armule Kristuses. Ta jätkab: «Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.»

Kolmas vaimuliku kasvamise ja usuelu aste või tahk on ühendus – see on ühtlasi ka eesmärk, mille poole oleme teel: et Jumal oleks kõik kõiges. See on taoline ühekssaamine, mille võrdpildiks on näiteks mehe ja naise üheks lihaks saamine ennast täiuslikus andumuses andva ja teist täielikus avatuses vastu võtva armastuse läbi, mida kroonib sellest võrsuv uus elu. Või ka seesama pilt isast ja tema süles istuvast lapsest, kes on ühendatud taolise sidemega, mida ei olegi õigupoolest võimalik kirjeldada kellelegi, kes pole seda ise kogenud.

Meie vaimulikus elus ja jumalasuhtes on loodetavasti vähemalt aeg-ajalt sarnaseid hetki: mingil sõnulseletamatul viisil me kogeme ja teame, et nüüd on kõik hästi, sest me oleme koos – koos Temaga, kes on meid nõnda armastanud, et on oma ainusündinud Poja meie eest andnud, sellesama Poja läbi, kes on ennast midagi vastu küsimata loovutanud selleks, et kinkida meile jumaliku armastuse täius ja tõelise elu üliküllus.

Tõenäoliselt on need vaid üksikud ja enamasti vägagi üürikesed õndsusehetked – tulevase igavese õndsuse eelmaitsmised. Selle õndsuse eelmaitsmised, milles me usume Neitsi Maarja ja teised pühakud juba olevat – ja kuna nad on seal, selles jumalikus täiuses, võime olla kindlad, et nad elavad ka täiuslikus, lakkamatus palves.

See võib tunduda paljudele üllatavana – neile, kelle jaoks palve tähendab vaid endale Jumala käest millegi küsimist. Kui see oleks nii, siis ei oleks pühakutel taevas enam palvet tarvis, kuna neil on kõik olemas. Aga nagu me ennist nägime, on palve midagi märksa enamat kui lihtsalt oma vajaduste Jumalale teatavakstegemine – mis iseenesest olekski väga veider, kuna on päris kindel, et Jumal teab meie vajadusi mõõtmatult palju paremini kui meie ise.

Nagu ma ütlesin, vastavad vaimuliku elu kolmele astmele või tahule samasugused palve kolm astet. Võiksime neid piltlikult võrrelda Jeruusalemma templi erinevate sissepääsualadega.

Kõige esimene ja välimine neist on paganate eesõu. Võiksime seda nimetada loomulikust jumalatunnetusest – võib-olla isegi mitte teadvustatud ja isikulisest jumalatunnetusest, vaid vähemalt alguses pigem teatavast ebamäärasest «millegi kõrgema» ligiolu aimamisest – lähtuvaks loomulikuks palveks, mis võib väljenduda näiteks hämmastuses Jumala loodu suuruse ja ilu üle, oma väiksuse (või vastupidi, ka näiteks inimese vaimse suuruse) tajumises ja sellest tulenevas kas hirmus või imetluses või mõlemas korraga. Samuti väiksematest või suurematest vajadustest või hädadest tõukuvas teadlikus kellegi, kasvõi mingi nimetu kõrgema jõu poole suunatud appihüüdes või ka kaebuses. Taolisi n-ö paganate eesõue kuuluvaid palveid võib olla väga erinevaid – ning mingil kombel vastavad need eespool kirjeldatud puhastuse astmele inimese vaimulikus elus: inimene mõistab, et ta ei ole kõige, isegi mitte iseenda peremees, et ta sõltub kellestki või millestki, ning üritab sellele arusaamisele vastavalt tegutseda. Nagu öeldud, võib see olla ka täiesti teadvustamata «palve» – nagu näiteks see, kui keegi enne mõnda olulist ettevõtmist endale ütleb: «Mingu mul ometi hästi!», või kedagi teist palub, et see talle pöialt hoiaks.

See ei ole veel kristlik palve – ja ometi on see ka paljude kristlaste jaoks kõige tavalisem, sagedasem ja võib-olla vahel ka ainuke palve, mida nad üldse tunnevad. Nagu paljude kristlaste elutegelikkuse juurde võib kuuluda ka see, et nad palvetavadki ainult siis, kui neil on selleks mingi ülalkirjeldatud vajadus, näiteks on nad sattunud mõnda väljapääsmatuna tunduvasse olukorda, neil on mingid enneolematud vajadused või nad on millegipärast, näiteks terviseprobleemide tõttu, tõsiselt hirmul. Taoline arusaam on tõelisest palvest sama kaugel kui paganate eesõu templi kõige pühamast paigast – kuigi väliselt võivad nad ju üsna lähestikku paikneda.

Järgmiseks astmeks oleks Iisraeli eesõu – ma ei hakka siinkohal tegema vahet naiste ja meeste eesõuedel. Tegemist on palvega, mis rajaneb ilmutatud usul ning kindlal teadmisel ja selgusel, kes on see, kelle poole palves pöördutakse. Ka sellel palvel võib olla erinevaid vorme: mõtisklevast ja vaatlevast kuni kõige lihtsama ja tavalisema palumispalveni. Kindlasti on see – eriti vaatleva palve puhul – märksa lähemal sellele, mille poole peaksime mitte ainult palves, vaid kogu oma vaimulikus elus püüdlema – sest meile on, nagu ennist valgustusest kõneldes nimetasin, avanenud uks, mille kaudu pääseme Jumala ligiolusse: Jumal ise on saanud üheks meie hulgast, et meie võiksime Temaga üheks saada. Jumala Poeg on saanud inimeselapseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. Veelgi enam: Ta on loovutanud iseennast, meie eest ristil surres ja meid Isaga lepitades, et võiksime mitte ainult leida tee Isa tagasi Jumala, oma Looja ja Isa juurde, vaid et võiksime teada: Ta on meid vastu võtnud, Ta on meid juba oma sülle tõstnud ning hoiab meid oma armastavas embuses – kui me ise selleks valmis oleme ning kui me tahame Talle vastata armastuse ja usaldusega.

Ütlen vahemärkusena, et nii minu poolt paaril korral nimetatud mõtiskleva kui ka vaatleva palve puhul on kõige paremaks abivahendiks Pühakiri, eeskätt evangeeliumid, milles kirjeldatud sündmustesse ja meieni toodud Issanda sõnadesse süvenemine lubab meil iseennast kõige selle keskele asetada, üritada tõepoolest loetut oma vaimusilmadega vaadelda ja nendega, kellest need lood kõnelevad, isegi vestelda – eeskätt muidugi Kristusega ja Jumala endaga.

Siin jõuamegi nüüd kolmanda astme juurde, mille ma võrdsustaksin templi kõige pühama paigaga, kuhu Vana Seaduse ajal oli lubatud minna ainult ülempreestril ja sedagi vaid üks kord aastas, Suurel Lepituspäeval, et seal asuvale lepingulaekale verd piserdades anuda Iisraeli rahvale tema pattude andeksandmist. Kristus on meid oma verega lunastanud, Temas on meile avatud tee armu aujärje ette, ja see tähendab, et nüüd ei ole mitte ainult ülempreestril üks kord aastas, vaid meil kõigil alati võimalik viibida selles kõige pühamas paigas, Jumala enda armu ja auhiilguse lakkamatus ligiolus. Kirjas Heebrealastele kirjeldatakse seda meie uut olukorda järgmise võrdpildi abil:

«Teie ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei sünguse, ei pimeduse, ei raju, ei pasunahääle ega niisuguse kõne kõla juurde, mille kuuljad palusid, et sellele ei lisataks ühtegi sõna; sest nad ei suutnud kanda seda korraldust: «Kui ka loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!»; ja see vaatepilt oli nii õudne, et Mooses ütles: «Ma olen kabuhirmus ja värisen! – vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest. Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat Talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega!»

Siin jõuame nüüd viimaks Maarja ja pühakute juurde, ja ma arvan, et ega mul polegi vaja enam väga palju ütelda. Pühakud on need «täiuslikuks saanud õiged», kelle kohta Heebrea kiri ütleb, et me seisame koos nendega Jumala püha palge ees. Olles juba jõudnud taevasesse õndsusse ja täiusesse, nad mitte ei lakka palvetamast, vaid õigupoolest alles seal saavadki hakata tõeliselt palvetama. Muidugi on selle eelduseks, et nad ka oma maises piiratuses püüdsid palvetada nii täiuslikult, kui nad oskasid ja suutsid – nagu näiteks Apostlite tegude raamatus öeldakse, et jüngrid «olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega». Taevane õndsus seisneb Jumala vahetus nägemises «nii nagu Ta on» – kõik on täiuslikult selge ning nii, nagu «Jumal on valgus ja Temas ei ole mingit pimedust», on ka nendest, kes on koos Temaga ja Temas, saanud tõelised valguse lapsed.

Samal ajal on nad aga jätkuvalt meiega ning eriti siis, kui astume palves Jumala ette (või poeme lapsena Tema sülle), võime teada, et nemad, Jumalat palgest palgesse nähes, palvetavad koos meiega ja meie eest – olles ise jõudnud võitlusest igavesele võidupühale, elavad ja aitavad nad parimal võimalikul viisil kaasa meie võitlusele siin maa peal, kuni meilegi kõlavad Õnnistegija sõnad: «Sa oled olnud ustav surmani – ma annan Sulle elupärja!»

Luterliku kiriku usutunnistuskirjade hulka kuuluvas, 1531. aastal ilmunud «Augsburgi usutunnistuse apoloogias» öeldakse pühakute austamise kohta muuhulgas nõnda:

 «Meie usutunnistus kiidab pühakute austamise heaks. Ja seda tuleb teha kolmel viisil. Esimene on tänamine. Me peame Jumalat tänama selle eest, et Ta on meile näidanud oma halastust, et Ta on ilmutanud soovi inimesed päästa, et Ta on andnud kirikule õpetajaid ja muid ande. Ja neid ande tuleb kõigiti esile tõsta, sest nad on ülimad, ja kiita tuleb ka pühakuid, kes on neid ande ustavalt kasutanud, nii nagu Kristus kiidab ustavaid kaupmehi. Teine austamine kujutab endast meie usu kinnitamist. Kui me näeme, et Peetrusele anti tema salgamine andeks, siis see julgustab ka meid, nii et me usume seda kindlamini, et arm on tõepoolest patu vastu ülirohkeks saanud. Kolmas austamine seisneb kõigepealt usu ning sellest lähtuvalt kõigi muude vooruste jäljendamises, mida igal inimesel tuleb teha vastavalt oma kutsumisele. Samuti me oleme nõus sellega, et inglid paluvad meie eest. […] Me soostume sellega, et nii nagu elavad pühakud üldiselt paluvad kogu kiriku eest, nii paluvad nad ka taevas kogu kiriku eest.»

Pühakud ei ole taevas mitte sellepärast, et nad oleksid siin maa peal omaenda jõust, tarkusest, vooruslikkusest ja tublidusest suuri tegusid teinud, vaid seetõttu, et nad panid kogu oma lootuse Jumala armule, uskusid Temasse, usaldasid Teda ja ennast Tema kätte, ning püüdlesid täiusliku ühtsuse poole Temaga. Tuletame meelde, mida Jeesus ütles vastusena küsimusele, kes on suurim taevariigis: see, kes on valmis olema Jumala ees, nagu väike laps oma isa ees.

See on ka põhjus, miks pühakute palve taevas on nii väärtuslik. Inimesed küsivad tihtipeale, milleks üldse palvetada, mis on palve mõte, kui me usume, et Jumal teab kõike ning oma ettehoolduses juhib kõike. Me ei saa ju ometi Jumalat kuidagi mõjutada ega oma palvega Tema tahet muuta?!

Vastus sellele küsimusele ja selle aluseks olevatele kahtlustele on tegelikult väga lihtne: jumalik ettehooldus ei määra mitte ainult seda, mis saab, vaid ka seda, kuidas ja millistel tingimustel üks või teine asi teostub. See tähendab, et Jumal näeb ette ka erinevaid «võimalikkusi» ning seega on palve äärmiselt oluline, kuna tegemist on Jumala enda poolt asjade kulgemise jaoks seatud tingimusega. Sellega on samamoodi, nagu inimeste vahelistes suhetes.

Võtame näiteks abielu ja abielurikkumise. Kui üks abielumees rikub abielu ja tema naine sellest teada saab, siis on üsna mõistetav, kui naine tahab oma mehe juurest ära minna. Aga kui see naine oma meest armastab, siis ta mõtleb umbes nii: «Kui mu mees nüüd oma tegu kahetseb, seda mulle siiralt tunnistab ja minult andeks palub, siis ma andestan talle ja meie abielu jääb püsima.» Niisiis, kuigi n-ö otsustaja oleks sellisel juhul naine, sõltub tulemus ikkagi sellest, mida teeb mees.

Võime tuua ka ühe väga kõneka näite Pühakirjast. Kui Aabraham palus Jumalat – või, nagu meile tundub, tingis Jumalaga –, et Jumal ei hävitaks Soodomat, kui seal leidub kasvõi viiskümmend, nelikümmend viis, nelikümmend, kolmkümmend, kakskümmend või kümme õiget, siis ei olnud tegemist mitte sellega, et Aabraham oleks mõjutanud Jumalat, kes on armastus ise, rohkemale halastusele, vaid vastupidi sellega, et nõnda palvetades Aabraham taipas aegamööda, et Issanda halastus on palju suurem, kui tema oli alguses arvata osanud – samal ajal siiski ka mõistes, et Jumala pühadus ei saa halastusele vaatamata pattu sallida, vaid peab selle hävitama.

Meie palve eesmärgiks ei saa olla Jumala tahte ega seadmiste muutmine, vaid vastupidi: meie palve tõeliseks sisuks peab saama selle taotlemine, et kõik sünniks vastavalt Jumala heale ja armulisele tahtele. Täpselt nii, nagu Jeesus ise on meid palvetama õpetanud: «Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!»

Niisiis on tõelise, täiusliku palve eelduseks see, et inimese tahe saaks täiuslikult üheks Jumala tahtega – ja inimene ise Jumalaga. Kes on need inimesed, kes on juba saanud Jumalaga täiuslikult üheks ning kelle tahe ühtib täielikult Jumala omaga? Küllap te kõik juba teate vastust: muidugi pühakud taevas, kes samuti – mitte ainult inglid üksi – näevad alati taevase Isa palet, kui Jeesust parafraseerida.

Maarja ja pühakutega koos palvetamine tähendab ühelt poolt nende palve, nende usu, usalduse, armastuse ja andumuse endale eeskujuks seadmist ja selle eeskuju järgida püüdmist. Teisalt aga tähendab see selle meeles pidamist, et nagu meie, nii on ka nemad sellesama Kristuse Ihu liikmed, ning kogu see Ihu ühes oma jumaliku Peaga elab ja hingab lakkamatus palves, s.t hinge ja südame lakkamatus ülendamises Jumala poole täiuslikus andumuses.

Videoettekanne Märjamaal, 11. septembril 2021

Ettekanne neitsi Maarja sündimise pühale pühendatud konverentsil EELK Märjamaa Maarja koguduse majas 11. septembril 2021.

Sissejuhatus

Käesolev ettekanne sai tõuke juubilar Illimar Toometi soovist rääkida neitsi Maarjast eesti luterlikes laulu- ja palveraamatutes. Kuna olen mingil määral tegelenud meie kiriku vanema vaimuliku kirjanduse uurimisega, siis jätsin kohe kõrvale palveraamatud. Põhjus on lihtne: eesti luterlikes palveraamatutes puuduvad Maarjaga seotud palved. Seevastu meie lauluraamatutes on Maarjal kindel koht. Käsitleda oleks saanud ka luterlikke katekismuseõpikuid ja jutluseraamatuid, ent piiratud aeg ja ruum võimaldab siinkohal keskenduda üksnes lauluraamatutele.

Ettekande alusmaterjalina kasutan kolme koraaliraamatut: 1721 ilmunud «Eesti-Ma Kele Laulo-Ramat», mida on nimetatud ka «vanaks lauluraamatuks»^[1] (VLR), 1899 ilmunud «Uus Lauluraamat» (ULR) ja 1991 ilmunud «Kiriku Laulu- ja Palveraamat» (KLPR), mis on Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus kasutusel tänase päevani. Niisiis hõlmab minu uurimus vaimulikke laule 270 aasta vältel.

Ettekandes püüan leida vastuseid järgmistele küsimustele. Millistes lauluraamatu osades avaldub neitsi Maarja isik ja miks just seal? Milline on Maarja tähendus ja osa nendes lauludes? Mil määral vastavad lauluraamatute Maarja-kajastused Uuele Testamendile? Milliseid ettepanekuid võiks teha EELK-s 2025. aastal valmivale uuele lauluraamatule seoses Maarja teemaga?

Neitsi Maarja ja luterlik usuõpetus

Enne kui asuda ettekande põhiteema juurde, tuleks lühidalt selgitada, kuidas suhtutakse neitsi Maarjasse luterlikus usuõpetuses üldiselt. Eriti oluliseks saab see võrreldes roomakatoliku ja õigeusu kiriku arusaamadega.

Martin Luther ja teised 16. sajandi usupuhastajad ei vaidlustanud kunagi vanakiriklikke dogmasid selle kohta, et Jeesus sündis neitsi Maarjast ning et Maarja on mitte üksnes inimese, vaid ka Jumala ema, Jumala sünnitaja. Luther uskus sedagi, et Maarja jäi neitsiks^[2]. Kõige suurem erinevus roomakatoliku ja õigeusu kirikuga tuleb aga esile just Maarja austamise ja eriti tema poole palvetamise osas. Kuna reformaatorite hinnangul ei leidu Piiblis selget ja ühemõttelist alust (s.t usuks vajalikku tõotust) Maarja kui taevase eestkostja poole pöördumiseks, siis ei pidanud nad seda kristlasele siduvaks^[3]. Samasugune hoiak laieneb kõikidele kiriku pühakutele, kelle seas neitsi Maarja on esimene. Luterlikes usutunnistuskirjades kirjeldatakse pühakute õiget austamist järgmiselt: a) tänades Jumalat pühakule osaks saanud armu eest, b) kinnitades oma usku pühaku eluteele mõeldes ning c) eeskujuks võttes ja jäljendades pühaku juures ilmsiks tulnud voorusi^[4].

16. sajandi reformatsioonis esile tõusnud arusaamad Maarjast ja Maarja austamisest kujundasid kogu protestantliku kiriku usuõpetust. Selle mõju väljendub loomulikult ka luterlikus lauluvaramus, sest kirikulaulu pidasid usupuhastajad õigusega üheks mõjuvõimsamaks vahendiks kiriku õpetuse edasiandmisel.

Neitsi Maarja lauluraamatute teemaderingis

Maarja ja tema elus toimunud sündmused leiavad kajastamist advendi- ja jõuluaja lauludes, samuti maarjapäevade ja kolmainupüha lauludes ning liturgilises tänulaulus Te Deum. Kõige rohkem nimetatakse Maarjat advendi- ja jõuluaja koraalides: kolme raamatu peale kokku 23 laulus. Maarjapäevadest leiab käsitlemist küünlamaarjapäev ehk Jeesuse templisseviimise püha (1 laul), paastumaarjapäev ehk Maarja kuulutamise püha (2 laulu) ja heinamaarjapäev ehk Maarja külaskäigu püha Eliisabeti juurde (1 laul). Neile lisandub kolm koraali Maarja kiituslaulu ehk Magnificat´i ainetel. Kolmainupühal nimetatakse Maarjat kahes laulus. Niisiis leiab kolme erineva ajastu lauluraamatutest kokku 33 koraali, mis ühel või teisel viisil puudutavad neitsi Maarja isikut.

Neitsi Maarja tähendus ja osa lauludes

Kõikides lauluraamatutes leiduvate Maarja-laulude läbiv teema on Jumala inimeseks saamise ime ning Maarja astub neis kõigis üles kui Jumala Poja Jeesuse Kristuse ilmaletooja – Jumala ema. Oma põhiolemuselt on need laulud kristoloogilised, s.t nende keskmes on Jumala armutöö Jeesuses Kristuses. Maarja pole üheski koraalis peategelane, vaid alati üksnes Jumala tegude kaasosaline, võiks isegi öelda: Jumala tööriist või armuvahend inimkonna lunastamisel.

Advendi- ja jõululaule iseloomustab läbivalt harras imetlus sellest, et igavene Jumal, kõige Looja ja valitseja alandab ennast meie sarnaseks, loobub oma taevasest kirkusest ning saab kogu maailma sulaseks. Luterlikus usuõpetuses räägitakse Kristuse kahesugusest põlvest ehk seisusest. Esimest nimetatakse alanduse ja teist ülenduse põlveks. Esimese põlve kohta on kirjas järgmine õpetus. Millega algas Kristuse alanduse põlv? Tema sündis ilmale vaesest emast, halvas laudas ja sai käsu alla.^[5] Näeme, et Jumala lihakssaamine neitsi Maarja kaudu on osa Jumala alandumisest, seega kuulub Maarja selle arusaama järgi just Jumala vaeseks ja väikseks saamise juurde.

Su päralt taevas on ja maa, nüüd siiski võõras majas sa;
sa oled ülem inglitest, nüüd imed ema rinnakest. Halleluuja. ULR 128:6

Nii Jumal ennast alandab, et Looja ise lapseks saab,
ei naise ihu põlga Ta, et inimeseks sündida. KLPR 8:4

Kes suurem on kui ilmamaa, Maarja süles magab Ta.
See on nüüd laps, kes ilma peal kõik asjad peab veel üleval. Kürieleis. KLPR 9:3

Jumala lihakssaamise kõrval leiab sagedast nimetamist ja ka imetlust Jeesuse neitsist sündimise saladus. Tõsi, kuigi neitsist sündimise tõsiasi kordub mitmetes lauludes, ei seletata selle vajadust ja mõtet lahti. Jääb vaid teadmine, et Jeesus tuli ilmale üleloomulikul viisil.

Se neitsist käima peale sai, ja siiski puhtaks neitsiks jäi,
Ta ellas puhta ello töös, et Jummal oli temma sees. VLR 4:3

Ta emma oli neitsike, neitsike,
tõi meheta last ilmale, ilmale. Halle-Halleluja! VLR 22:8

Imeviisil tõesti tulid sina ilmale,
saadud Püha Vaimu väest, mitte mehe tahtmisest. ULR 122:2

Maarjast kõnelevaid laule uurides on huvitav tähele panna, milliseid nimetusi tema kohta kasutatakse. Maarjat kutsutakse «puhtaks neitsiks», «pühaks neitsiks», «kauniks neitsiks» ja hellitlevalt «neitsikeseks», aga ka «pühaks emaks» ja «puhtaks emaks».

Lauluraamatute neitsi Maarja ja Uus Testament

Uues Testamendis räägitakse Jeesuse emast Maarjast peamiselt neljas evangeeliumis ja Apostlite tegude raamatus, mis on teadupärast Luuka evangeeliumi jätk. Kõige rohkem teavet Maarja kohta annavad Jeesuse sünniga seotud jutustused (Mt 1–2; Lk 1–2). Eriliselt paistavad silma veel kaheteistkümne aastase Jeesuse kaotsiminek Jeruusalemmas (Lk 2:39–52), Kaana pulma sündmus (Jh 2:1–11), Maarja Jeesuse risti all (Jh 19:26–27) ning Maarja apostlite keskel Püha Vaimu väljavalamise ootuses (Ap 1:13–14).

Ühelt poolt võiks öelda, et meie luterlike lauluraamatute Maarja-kajastused vastavad proportsionaalselt Uuele Testamendile. Nii nagu Uues Testamendis leiame Maarja eelkõige Jeesuse sünniga seotud lugudest, nii leiame Maarja ka koraaliraamatust peamiselt advendi- ja jõululaulude keskelt.

Samas tuleb nentida, et mitmed Uue Testamendi jaoks olulised aspektid Maarja elust jäävad praegustes lauluraamatutest käsitlemata. Piirdutakse teadmisega, et Maarja osales armuvahendina Jumala inimesekssaamise imes, tuues neitsina ilmale Jumala Poja Jeesuse Kristuse. Seejuures jääb aga täiesti tähelepanuta Maarja kuulekus, millega ta võttis vastu teate oma jumalikust ülesandest: Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi! (Lk 1:38). Teise vaimulikult rikkaliku ainesena võiks esile tuua Maarja ustavuse Jeesusega seotud kuulutuste meelespidamisel ja nende üle mõtisklemisel. Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames (Lk 2:19, 51). Kolmanda suure näitena olgu toodud Kaana pulma lugu, kus Maarja poolt kõlasid kristlikus maailmas laialt tuntud sõnad: Mida iganes tema [Jeesus] teile ütleb, seda tehke! (Jh 2:5).

Need näited osutavad tõsiasjale, et meie senises luterlikus lauluvaras on mingisugusel põhjusel jäetud kasutamata see, mida Piibel selgesõnaliselt Maarjaga seoses tähtsaks peab ja meilegi pakub. Pole kahtlust, et näitena toodud lood ja kirjakohad on piisavalt kaalukad ja ka sisukad, et nende põhjal rikastada luterliku lauluvara Maarja-teemat. Ühtlasi oleks see aus luterlaste ja ka teiste protestantide jaoks väga olulise põhimõtte suhtes: Sola Scriptura ehk «üksnes pühakiri!» Vastasel korral võib juhtuda nii, nagu tõendab alltoodud pilt nelipüha laululehelt. Tähelepanelik vaataja märkab, et kaheteistkümne apostli hulgast on välja jäetud Maarja, kuigi Ap 1:13-14 räägib selgelt tema kohalolust, samuti kinnitab seda vanakiriklik ikonograafia.

Lisaks eelnevale annavad ülaltoodud kirjakohad võimaluse käsitleda neitsi Maarjat kui iga kristlase eeskuju, kellele mõeldes võime tänada Jumalat talle osaks saanud armu eest, kinnitada koos Maarjaga oma usku ning püüelda nende vooruste poole, mis ilmnesid Maarja elus alandlikkuse, kuulekuse ja ustavuse näol. Selline lähenemine Maarjale oleks täielikus kooskõlas luterliku pühakirjatõlgendusega ega seaks kuidagi ohtu üksnes Kristusele kuuluvat au inimkonna lunastamise eest. 

Ettepanek

Käesoleva ettekande lõpetuseks kutsun üles EELK uue lauluraamatu koostajaid kaaluma võimalusi luua uusi ja Piibliga senisest paremini kooskõlas olevaid koraale neitsi Maarjast. Usun, et need aitaksid veidigi vähendada seda oikumeenilist lõhet, mida põhjustavad eriarusaamad neitsi Maarja asutamisest protestantlike ning roomakatoliku ja õigeusu kiriku vahel. Ja mis kõige tähtsam: need uued laulud aitaksid veel paremini meie vaimulikus lauluvaramus esile tuua Jumala Sõna ammendamatuid rikkusi.

[1] Uus Lauluraamat. 1958, lk V.

[2] Hiob, Arne. «Neitsi Maarja ja luterlik teoloogia» (kogumikus «Kultuurisillad Läänemere-äärses kultuuriruumis»). 2011, kl 216-217.

[3] Me teame ka, et lootus tuleb panna Kristuse eestkostele, sest ainult selle kohta on olemas Jumala tõotus. Luterlikud usutunnistuskirjad. 2014, lk 141.

[4] Luterlikud usutunnistuskirjad. 2014, lk 139.

[5] Õndsa Lutheri Wäike Katekismus seletustega. 1939, lk 86.

Ajakirjandus on pühendanud äsja palju tähelepanu kiriku ühiskondlikule rollile Eestis. Kuidas aga Eesti luterlik kirik ise näeb ja mõtestab oma ühiskondlikku rolli ja taotlusi? Avaldame katkendeid 2005. aastal heaks kiidetud dokumendist «Kiriku sotsiaalne sõnum. Eesti Evangeelse-Luterliku Kiriku ühiskondlik-poliitilised taotlused».

Kiriku sotsiaalne sõnum (2005)

Kirik on kutsutud ja seatud teenima inimest – nii igavest kui ajalikku, nii taevast kui maist silmas pidades. Seetõttu ei saa kirik olla ükskõikne ka rahva elukorralduse ja sotsiaalsete probleemide lahendamise suhtes.

EELK-le kui vabale rahvakirikule on rajamisest alates rahvas ise delegeerinud vastutuse ja ülesande olla rahva vaimseks orientiiriks. Seda ülesannet tuleb EELK-l täita ka tänases uuenevas Eestis. Pidamata ühtegi poliitilist kontseptsiooni või erakonda ainuõigeks, rõhutab kirik kindlate kultuuriliste, moraalsete ja religioossete väärtuste arvestamise vajadust ning kutsub poliitilisi jõude üles rajama oma tegevust sellele alusele.

Kirik juhib esmajoones tähelepanu ühiskonna usulise uuenemise ja ülesehitamise ülesandele, mis tuleneb poole sajandi pikkusest totalitaarse ja riikliku ateismi laostavatest tagajärgedest, mis püsivad veel kaua. Ühiskond on ilma usuliste tõekspidamisteta kaitsetu kõikelubava relativismi, nautleva enesekesksuse ja depressiivse meeleheite suhtes.

Tänase põlvkonna aateline ja eetiline motiveeritus on puudulik. Poliitikute kohustus on luua tingimused, et uus põlvkond selle taas leiaks. See on õiglase ja turvalise ühiskonna eeldus.

Kristliku Euroopaga taasliitununa osutub järjest olulisemaks Eesti ühiskonna usutunnistuslik pagas kui elustiili alus. Vajame tasakaalustatud ühiskonda, kus majanduslikud püüdlused ühtivad maailmavaatega, mille keskmeks on vaimsus. Kiriku missioon on aidata seda tasakaalu luua.

Kirik on valmis koostööks nii riigiga kui ka kõigi poliitiliste jõudude ja huvigruppidega. Pluralistlikus maailmas tahab ta anda panuse erinevate seisukohtade lepitaja ja integreerijana. Samas ei tohi kirik kunagi saada riigi või mõne partei tööriistaks.

Ühiskonna arstina tuleb tal olla nii kriitikuks kui ka armu vahendajaks. Kirik ei saa eeldada, et tema nõuded ja nõuanded oleksid alati populaarsed. Just see, et kirikul tuleb hoiduda populismist fundamentaalsete eluväärtuste alalhoidmise ja säilitamise nimel, võimaldab tal teenida rahvast, olla talle lootuse jagajaks ja seega tuleviku tagatiseks. Nii nagu kirik tahab toetada kõiki positiivseid ideid ja ettevõtmisi, eeldab ta toetust ka oma missioonile.

1. KIRIKU FILOSOOFILINE, MORAALNE JA SAKRAALNE TEENIMINE

1.1. Õhtumaise tsivilisatsiooni vaimsus, maailmamõistmine, väärtushinnangud ja õigussuhted lähtuvad oma põhijoontes kristlikust religioonist. Kristlik kirik on jätkuvalt selle filosoofilise maailma-tunnetuse kandja ja arendaja. Pühakirja tekst, selle teoloogiline ja sotsiaalne lahtimõtestamine on kujundanud ja kujundab ka tänasele ühiskonnale olulisi mõisteid nagu vabadus, vastutus, õiglus, armastus, solidaarsus.

1.2. Kristluse filosoofilised üldprintsiibid inimese ja ühiskonna mõistmisel lähtuvad eeldusest, et Jumal on loonud inimesed vabadeks, võrdseteks, loovateks ja vastutavateks. Jumal armastab inimest ja ootab inimestelt armastust. Poliitika ülesandeks peab olema vajalike tingimuste loomine inimese eneseteostuseks – täiuslikkuse ja jumalanäolisuse saavutamiseks.

Õigus inimese vabaks arenguks ei sõltu tema soost, rahvusest ega ühiskondlikust positsioonist. Vabadus on võõrandamatu nagu vastutuski. Siin peab valitsema tasakaal. Üksikisiku vabaduse piirid on määratud vastutusega Jumala ja kaasinimese ees. Isiklikku vabadust hinnates tuleb austada kaasinimese vabadust. Kes on vaba, peab astuma välja nende vabaduse eest, kellelt see on võetud. Vabadus eeldab valmisolekut seda kaitsta.

Vabadus ei tähenda kõikelubatavust ega hõlma üksnes õigusi, vaid ka kohustusi. Vabaduse sügavam, vaimne sisu seisneb vabanemises kurjusest, armastusetusest ja egoismist. Ühiskonda tervendav lepitus ja andeksandmine lähtub inimese ajalikkuse, ebatäiuslikkuse, piiratuse ja patususe tunnetamisest. Selline piiratuse ja patususe tunnetamine kaitseb meid absolutistlike õpetuste ja totalitaarsete poliitiliste kontseptsioonide eest ning aktualiseerib kristliku armastuskäsu.

Solidaarsus ja ligimese teenimine on toimiva ühiskonnakorralduse eelduseks. Riik ja kohalik omavalitsus ei pea võtma ülesandeid, millega tulevad toime üksikisikud, nende ühendused, kogukond (kogudus) ja perekond. Küll vajame aga riiki seal, kus probleeme ei saa lahendada kohapeal. Riik on ühiskonna liikmete solidaarsuse vorm üksteise vastastikuseks teenimiseks ja abi andmiseks neile, kes seda vajavad. Seepärast lasub kodanikel kohustus oma riigi, rahva ja isamaa ees.

Riik ja rahvas ei ole ainult käesoleval ajal eksisteerivate inimeste ja inimsuhete kogum. Riigil on minevik ja tulevik. Solidaarsus hõlmab vastutust nii rahva mineviku, traditsioonide ja kultuuripärandi kui ka järeltulevate põlvede käekäigu ees.

Piibellikus mõttes seisneb kultuur selles, et inimene on pandud talle usaldatud aeda harima ja hoidma. Meile antud füüsilist ja vaimset eluruumi peame kasutama mõttekalt ja pärandama Jumala loodu järgmistele põlvedele rikkumatuna.

1.3. Kirik kui vaimsete ja kõlbeliste väärtuste kandja on osa meie eluruumist. Kõlbelised väärtused, mis võimaldavad tasakaalustatud ning turvalisi inimsuhteid, ei teki üleöö. Nad ei ole hetkekokkulepete vili. Kõneldes igavestest väärtustest, peab kirik silmas inimesele loomises antud tunnusjooni, mida toob esile pühakiri ja kannab edasi kirik.

Selline ühiskond, kus kümme käsku ja evangeelne eluhoiak on kasvatuse aluseks nii kodus, koolis kui kirikus, erineb ühiskonnast, kus see nii ei ole. Eesti ühiskonna kriminogeensus ja eetiline mahajäämus ei ole üksnes majandusliku ja sotsiaalse, vaid ka usulise mahajäämuse küsimus. Eetos vajab uskumist, see ei ole materiaalne, vaid vaimne suurus.

Normi usutavus ei tulene niivõrd usust iseenda või teiste, vaid palju enam usust Jumala tahte õigsusse. Inimese moraalsed tõekspidamised on seda tugevamad, mida enam nad rajanevad tema eksistentsiaalsel enesetunnetusel, on seotud tema arusaamaga oma vaimsest kutsumusest, eesmärgist ja vastutusest. Eetilistes piirsituatsioonides on kaalul inimeseksolemine ja -jäämine.

Me peame suutma eristada head ja kurja, kompromissi ja põhimõttelagedust, tolerantsust ja hoolimatust. Nüüdisaja keerukate eetiliste küsimuste lahendamisel on seetõttu järjest enam vajalik kiriku seisukoha ärakuulamine ja arvestamine. Kirik peab olema selles maailmas kriitiline nii ühiskonna, riigi kui ka iseenda suhtes, täites nii tervendaja ja teenija rolli.

Kiriklik kultuur oma vahenditega – jutluse, liturgia, muusika, kunsti, kasvatuse ja koolitusega – ning kristlased oma elava eeskujuga, võivad olla oluliseks teguriks meie ühiskonna eetilisel uuenemisel.

1.4. Kiriku sakraalne tegevus pühitseb ja avardab materiaalset, ajalikku maailma. Armulauda jagades, lapsi ristides, noori konfirmeerides, abielusid laulatades, surnuid mattes ning pühapaiku ja rahvale olulisi sümboleid pühitsedes loob kirik ühiskonnas vaimuliku sideme ja kokkukuuluvuse, mis on püsivam sotsiaalsetest kokkulepetest. Sakraalsete toimingutega märgistatakse kokkukuuluvust vaimsete püsiväärtustega ja tugevdatakse isiksuse eneseteadvust nende väärtuste esindajana.

Kiriklikud talituste- ja personaalraamatud moodustavad osa rahva vaimsest identiteedist ja on inimeste usulise tahte jäädvustajad ning väljendajad. Kiriku armu vahendava teenimise läbi moodustavad kirikukirjades olijad vaimse ühiskonna – Jumala rahva. Riiklikult korraldatud arhiivindus peab tagama soodsa koostöö kirikuga, et koguduste arhiivid säiliksid ja oleksid kasutajatele kättesaadavad.

Jumalateenistus, kirikulaul ja palve on selleks vormiks, mille kaudu üksikisik või rahvas saab väljendada ning ehitada oma varjatud religioosset maailma. Pühakojad ei ole mitte ainult arhitektuurimälestised, vaid ka rahva vaimulikud kodud. Maa pühadus väljendub altari pühaduses. Meie rahvuslipud on pühitsetud altari ees. Inimelu pühadus ning tõe ja vabaduse pühadus on võimalikud seeläbi, et peetakse pühaks pühadust ennast, samuti sümboleid ja paiku, mis seda väljendavad. Tuleb tagada, et meie pühakojad oleksid hooldatud ja korras. Kasvavale põlvkonnale tuleb õpetada austavat suhtumist pühapaikadesse ja sinna sobivat käitumist.

Kiriku sakraalne tegevus loob sakraalse (väärtustatud, pühaks peetud) ruumi meis enestes ja meie ümber. Mida suurem on see ruum, seda püham ja väärtuslikum on elu.

Kiriku esmane ülesanne ja kohustus on ühiskonna sakraalne ja moraalne teenimine. Riik peab mõistma selle ülesande olulisust ja tagama selleks tingimused. Et kodanikud saaksid Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud usuvabadust positiivses mõttes teostada, on riigi ülesandeks aidata kaasa pühakodade olemasolule, võimaluste loomisele osaleda jumalateenistustel, pidada usupühi, usku õppida jne. Siis on ka kirikul võimalik suuremal määral osaleda ühiskonnaelus, anda oma panus hariduse-, kultuuri- ja sotsiaalprobleemide lahendamisse.

Loe kogu dokumenti siit.

Olen luterliku kiriku liige ja vaimulik. Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus on mind ristitud, leeritatud ja laulatatud. Selle kiriku vaimulike hulka on mind ka ordineeritud. Minu jaoks on loomulik, et ma armastan seda kirikut. Nii nagu abielludes anname tõotuse oma abikaasale olla truu, nii olen mina andnud ka tõotuse olla oma kirikule truu. Vahel abielumehena võib tekkida kiusatus vaadata teisi naisi, kuid kohe tuleb oma südames meelde tuletada tõotused oma abikaasale. Sama lugu on ka kirikuga, vahel tundub, et muudes kirikutes on asjad palju paremad, kuid tuleb meelde tuletada oma truudus luterliku kiriku vastu. See on minu jaoks iseenesestmõistetav, et seda kellele sa oled truu, seda sa ka armastad, seda sa ei hülga ega jäta maha ka siis, kui on rasked olud.

Olen olnud kriitiline, kui on kõneldud mingisugusest luterluse kriisist, haigusest või isegi suremisprotsessist. Olen seda pidanud üldistuseks. Kindlasti on paiku, kus luterlikul kirikul on probleeme, kuid üldiselt on ju kõik korras. Luterlusel tervikuna ju pole kriisi? Või on? Järjest rohkem hakkab mulle tunduma, et jutud luterluse kriisist pole päris alusetud.

Peamiseks põhjuseks sellele pean klassikalise luterluse allakäiku läänemaailmas. Klassikalist luterlust iseloomustab minu hinnangul tõsine hoiak Piiblisse ja usu alustesse, kristliku kiriku järjepidevus, liturgiline rikkus, kindlus oma luterlikus identiteedis ja soov jagada ning kuulutada evangeeliumi. Olen lugenud väga häid klassikaliste luterlike teoloogide teoseid ja mõtteid. Mitmed neist olid veel 50 aastat tagasi oma kirikutes autoriteedid ja tunnustatud vaimulikud. Nende hulgas olid näiteks Bo Giertz Rootsist, Walter Künneth Saksamaalt, Carl Fredrik Wislöff Norrast jt. Kõik nad olid tublid Jumala sulased, kes ustavalt kuulutasid Jumala sõna ja jagasid sakramente. Issand lasku neil kõigil puhata rahus ja üles tõusta oma väe läbi. Murelikuks teeb aga see, et kus on tänapäeva Giertzid, Künnethid ja Wislöffid. Miks me ei näe neid? Miks me ei kuule neist? Nendes samades kantslites ja kateedrites kõnelevad väga tihti hoopis teised. Sealt kostab hoopis teistsugune evangeelium, kui vanasti. Moodne evangeelium tõstab enamasti inimese jumalaks ja kuulutab sotsiaalset õiglust ja vaba ning võrdset ühiskonda, kus puuduvad vanad kristlikud rõhuvad normid ja tõekspidamised. Giertzide, Künnethite ja Wislöffide kirikute altareid kaunistavad vikerkaarevärvilised katted, kus teotatakse Jumalat, pühitsedes Kristuse ihu ja verd ebajumalate altaril.

Oluline on märkida, et see nn liberaalteoloogia ei ole luterlikus maailmas mitte väike vähemus, vaid ta on vallutanud suured ja vanad luterlikud kirikud. Ta valitseb maades, mida oleme harjunud pidama luterluse kantsideks. Kusagil ei ole liberaalteoloogia otsinud ka võrdset dialoogi klassikalise luterluse esindajatega, vaid ta on varem või hiljem pagendanud nad kiriku ääremaadele, suurtest ja kõrgetest kantslitest palvemajadesse ning kiriku sisestesse konservatiivsetesse organisatsioonidesse. Küllap on palju ka neid, kes on lahkunud luterlikust kirikust ja leidnud oma vaimuliku kodu mujal.

Muidugi on maailmas ka üksikuid kohti, kus klassikaline luterlus õitseb. Meie naabritest on Läti ja Ingeri kirik valinud selle tee. USA-s teeb tublit tööd Missouri sinod, keda tuleb kiita ka selle eest, et erinevalt mitmest teisest väiksemast endasse kapseldunud konfessionaalsest luterlikust kirikust otsib Missouri sinod kontakte erinevate luterlastega terves maailmas. Tänuväärt on see, et nad tõlgivad ja levitavad suures mahus klassikalist luterlikku kirjandust. Just nende väljaantud olid mitmed Bo Giertzi raamatud, mille siinkirjutaja tellis ja mis mõjutasid teda sügavalt.

Samas peab nentima, et need on oaasid kõrbes. Euroopas domineerib liberaalne luterlus ja selle idee ilminguid on näha ka Eesti luterlikul maastikul. Mis need on, teab lugeja ise. Aafrika kasvavast luterlusest on küll hea meel, kuid kohati on nende luterlus liialt palju mõjutatud nelipühilik-karismaatilisest teoloogiast ja praktikast. Luterluse globaalne jõud, mis paljuski väljendub Luterliku Maailmaliidu kaudu, on kõike muud kui klassikaliselt luterlik.

See on põhjus, miks vähemalt läänemaailma tasemel võib rääkida luterluse kriisist. Seda peegeldab nii liberaalteoloogia valitsev positsioon, klassikalise luterluse hävitamine ja väljatõrjumine kui ka kiriku liikmete pidev vähenemine. Olen hakanud mõistma neid luterlasi, kes selle taustal otsivad vaimulikku tuge pigem roomakatoliku või õigeusu kirikust, kus vaimulik selgus ja sisu on tihti suurem. On ka neid, kes leiavad julgustust meie vabakiriklikemate vendade-õdede juures, kus on näha suurt kirge jagada evangeeliumi, samal ajal kui luterlikku misjonitööd iseloomustab globaalselt tihti puude istutamine või sotsiaalabi programmides osalemine. Vaimulikku toitu tuleb otsida sealt, kus seda on leida, ei ole mõtet minna poodi, mille letid on tühjad.

Lõpetada ei taha ma aga pessimistlikult. On küllaltki palju, mille eest tänulik olla. Arvan, et meie Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik olukord on väga hea võrreldes mitmete suurte lääne kirikutega. EELK-s on väga palju mehi ja naisi, kes on ustavad Jumalale ja teevad jumalariigi tööd seal, kuhu Issand on nad läkitanud. Meil on peapiiskop, kes on paljudel kordadel julgelt seisnud kristliku sõnumi eest ka ilmaliku ühiskonna surve all. Minu kogemuse põhjal saavad praegu usutunnistusele ustavad vaimulikud vabalt kuulutada puhtalt Jumala sõna ja jagada sakramente. See kõik ei tähenda muidugi, et luterluse kriis läheks EELK-st täielikult mööda. Varem või hiljem peame sellega järjest rohkem tegelema hakkama.

Samas peaks kirikust lahkumine olema selline samm, mida ei tohiks kunagi planeerida. See on umbes sarnane teema abielulahutusega, abielu võib erandlikel põhjustel lahutada, kuid abielludes ei tohiks kunagi arvestada selle kui võimalusega. Tõotatud on elu lõpuni koos olla. Kirikust lahkuda saab siis, kui kirik ise kas reaalselt või sisuliselt viskab usutunnistusele ustavad kristlased endi keskelt välja. Ei tohi aga unustada, et kui kirik on haige, see tähendab võitlemas haigusega, siis ei tohiks teda mingil juhul maha jätta. Me ei jäta ju haiget inimest kunagi maha, vaid üritame teda aidata.

EELK on Eesti rahvakirik. Minu jaoks tähendab see seda, et EELK-l on kohustus teenida Eesti rahvast sõna ja sakramendiga. Ainult EELK-l on üle Eesti koguduste võrgustik, mis lubab jõuda igas Eestimaa paigas kristliku sõnumiga rahva juurde. Luterlikus kirikus on põlvest põlve meie rahvast ristitud, leeritatud, laulatatud, maetud ja armulauale võetud. See kõik kokku on suur varandus. Seda ei tohiks lihtsalt kõrvale heita. Meie osa on jätkata seda katkematut ketti nii kaua kui võimalik.

Mina ei oska öelda, mis on luterluse tulevik nii Eestis kui ka maailmas. Võibolla liberaalsetest lääne luteri kirikutest jääb alles jääk, kes pöördub tagasi klassikalise luterluse juurde? Võibolla satub EELK kunagi liberaalsele kursile? Et viimane ei juhtuks, tuleb teha palju eestpalvet. Võibolla on luterlus hääbumas ja kadumas? Võibolla juhib Jumal ustavaid kristlasi kokku ühte kirikusse? Võibolla on selleks katoliku kirik? Võibolla õigeusu kirik? Mul ei ole vastuseid nendele küsimustele. Jumalal on. Tean aga seda, et Jumal on sajandeid kasutanud luterlikku kirikut nii Eestis kui ka mujal, et äratada inimestes tõelist usku. Ta teeb seda ka tänapäeval ja ma loodan, et ta saab seda teha ka tulevikus.

Kaugel ääremaal asuva kiriku ette keeras buss. Selle küljele oli kirjutatud suurelt: «Riigibuss».

Bussist hakkas välja tulema inimesi. Kirikuõpetaja läks neile rõõmsa näoga vastu. Juba ammu polnud siinkandis kaugeid külalisi nähtud.

«Tere-tere! Rõõmustav on näha nii palju inimesi! Mis teid siia toob? Kas tahate kirikuga tutvuda?» küsis kirikuõpetaja.

«Tere päevast! Tahame tõesti vaadata, kas siin kolkas ka seadustest kinni peetakse. Mina olen päästeametist ja tahaksin kontrollida, kuidas teil on täidetud ohutusnõuded,» ütles esimene asjamees.

«Politseikonstaabel Kirss,» tutvustas end helkurvesti kandev pikka kasvu mundrimees. «Tahame näha, kuidas te järgite valitsuse kehtestatud piiranguid. Koroonaviirus leiab üles ka kaugemadki kolkad. Kas teil toimuvad siin rahvarohked üritused? Kas kirikus tegeletakse toitlustamisega?»

«Mina olen maakonna muinsuskaitseinspektor. Peaksite olema teadlik, et see kirik, pastoraadi ansambel ja kogu territoorium on võetud muinsuskaitse alla, aga te ei ole kaitsekohustuse teatisele alla kirjutanud,» märkis keskealine proua etteheitvalt. Ta pilk oli suunatud viltu vajunud kirikutornile.

«Mina olen kohalikust omavalitsusest. Näen, et teil on siin ilma kooskõlastuseta rajatud ja seega ilma kasutusloata kirikuhoone,» kõneles kulunud kampsuni ja teksadega pensionieelikust mees.

«Mina olen tööinspektsioonist. Kas teadsite, et 1. septembriks tuli esitada töökeskkonna riskianalüüs? Te pole seda meie süsteemis digitaalselt üles laadinud.» Kirikuõpetaja unustas mehe näo juba järgmisel hetkel ja edasine jutt läks tal üldse kõrvust mööda.

«Mina olen keskkonnaametist. Meile laekunud info kohaselt on kogudusele kuuluvas metsas nähtud lendoravaid. Kardan, et see toob omanikule kaasa teatud kohustusi. Kui teil peaks olema metsakorralduskava, tuleb see täielikult ümber teha»

«Mina olen maksuametist. Teil on juba aastaid esitamata INF-vorm. Te pole ka meile teada andnud tegelikest kasusaajatest.»

«Mina olen siseministeeriumi usuasjade osakonnast. Kogume infot usuühingute tegevuse kohta. Teie kohta meil info puudub. Teil pole isegi kodulehekülge.»

«Mina olen sotsiaalministeeriumi vaktsineerimise töörühmast. Tahaksin teile tutvustada võimalust kutsuda külla vaktsineerimisbuss. Kogudused peaksid selles asjas eeskuju näitama.»

«Mina olen Ekspress Grupi ajakirjanik. Kirjutame kirikust artiklisarja.»

Kirikuõpetaja vakatas. Nii suur riigivõimu tähelepanu pani ta pea ringi käima. Kuid kallid külalised ei jäänud tema toibumist ootama, vaid tõttasid nagu hagijad kirikusse.

Tööpäeva lõpuks oli selge, et ehitusloata püstitatud muinsuskaitsealuses kirikuhoones ei vasta kehtivatele nõuetele mitte ükski asi. Puudus evakuatsiooniplaan ja varuväljapääs (selle rajamise üle läksid päästeameti ja muinsuskaitseameti esindaja omavahel kõvasti vaidlema), elektrit hangiti pikendusjuhtme abil kilbist. Lühtris kasutati küünlaid, s.t lahtist tuld.

Puudusid absoluutselt igasugused projektid, eritingimused, taotlused ja load. Kohe mitte midagi ei olnud. Kapis vedeles vaid nõukogude ajast pärit «dvadtsatka» ehk kultushoone kasutajate nimekiri.

Kirik kui töökeskkond ei kannatanud vähimatki kriitikat. Tööinspektsioon tuvastas, et mööda treppi kantslisse tõusmise kohta puudus ohutusjuhend ja kantslit kasutati, ilma et selle kohta oleks iga kord koostatud allkirjastatud protokoll.

Maksuamet avastas käärkambrist karbi, mille peale oli nurgelise käekirjaga kirjutatud: «Must kassa». Selles oli kokku viisteist eurot ja kuuskümmend kaheksa senti, mida kogudus võimude eest varjas.

Samuti olid kehvad lood rahapesu vastase võitlusega – selgus, et korjanduskarpi annetusi pannud isikuid ei tuvastata. «Kas te ei mõista, et see kahjustab Eesti rahvusvahelist mainet?» käratas maksuameti töötaja.

Konstaabel Kirss tõmbas kiriku ümber juurdepääsu tõkestava lindi. Elekter lülitati tuleohutuse tagamiseks välja ning küünlad võeti hoiule. Mälestisena kaitse alla võetud vallasvara pakiti kokku ja võeti kaasa, et spetsialistid saaksid selle üle vaadata.

Kirikuõpetaja toimetati riigibussi, et viia ta linna ütlusi andma. Buss sulges uksed ja sõitis minema. Avalik kord oli ka kauges kirikus kehtima pandud. Mets mühises ja puuõõntes magasid veel õiglase und lendoravad.

Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud Aabrahami usunditeks. Kõigi kolme religiooni aluseks on monoteism ja usk väidetavalt samasse Jumalasse. Meie Kirik avaldab taas kaks meie portaalis varem ilmunud artiklit, milles võrreldakse islami ja kristluse arusaama Jumalast.

Risto Soramies: JUMAL ISLAMIS JA KRISTLUSES

Kuidas on võimalik Jumalast midagi rääkida? «Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset» (Ilm 20:11).

Asjakohaselt saab Jumalast rääkida üksnes endale aru andes, et ollakse teel Jumala viimsesse kohtusse. See, kes räägib Jumalast ilma kartuse ja värinata, on otsekui autojuht, kes kihutab täishooga seina poole ning arutleb kuivalt seina struktuuri üle.

Ka Koraan räägib tõsisel toonil: «Kui taevas rebeneb ja tähed pudenevad maha, kui mered voolavad ühte, kui hauad avanevad, siis saab igaüks teada, mida ta on teinud või tegemata jätnud. ... Millest sa tead, mis on kohtumõistmise päev? Sel päeval pole ühelgi hingel jõudu olla abiks teisele, kogu vägi on sellel päeval Jumala päralt» (82. suura).

Ühiseid arusaamu ja mõisteid

Moslemitega Jumalast rääkides saab kristlane kasutada mitmeid tuttavaid mõisteid: Looja, arm, patt, kohus, seadus, käsud ja palju muud. Moslemite arusaamad inimkonna algusest ja lõpust on meile tuttavad: alguses oli loomine ja lõpus on kohus. Ometigi saavad tuttavad mõisted islamis teise sisu.

Seega pole islam kristlase jaoks lihtsalt üks usund teiste hulgas. Loomulikult pole kristlus sisult islamist sõltuv, küll aga on kristlus oluline osa 600. aasta paiku pKr tekkinud islami maailmapildist. Koraan sisaldab palju Piiblist tuttavaid isikuid ja jutustusi, mida on – tõsi küll – kohandatud islami õpetusele vastavaks.

Koraani järgi kuulub kristlus «taevalike» usundite hulka, milliseid Jumal saatis inimestele juba enne Muhamedi. Usundite sarja lõpetuseks ning viimselt kehtivaks ilmutuseks anti islam sellisel kujul, nagu Muhamed seda kuulutas. Varasemad ilmutused, juutlus ja kristlus, on selle arusaama kohaselt muutunud kõlbmatuks. Õige on uskuda ühte Jumalasse nõnda, nagu Muhamed seda usku kuulutas.

Seega ei ole kristlane moslemi jaoks algselt vale usundi esindaja. Sellepärast usuvad moslemid, et kristlased räägivad samast Jumalast nagu nemadki. Jumalakäsitustes ongi sarnasusi, näiteks monoteism: «Tema on ainus Jumal, Igavene Jumal» (112. suura).

Ka usk Loojasse tundub moslemitel ja kristlastel olevat ühine. Loomine eimillestki oli Jumala teadlik tegu. Ta lõi ka inimese enda esindajaks maa peale.

Jumal on ka kõrgeim kohtunik. Ta on «viimse kohtupäeva kuningas» (suura 1:4). Aegade lõpul, suurel kohtupäeval peavad kõik inimesed oma tegudest Jumalale aru andma.

Lisaks sellele tunneb islam Jumala 99 nime, atribuuti, millest suuremat osa saaksid kasutada ka kristlased.

Aga mis on meie jumalakäsituses otseselt kristlikku?

Jumala omaduste võrdlemine või loetlemine ei vii viimaks kuhugi. Jumala parimaid omadusi ja kauneimaidki nimesid mõistetakse kristluses ja islamis erinevalt.

Aga Kolmainsus? Usk kolmainsasse Jumalasse on kindlasti tõeliselt ja spetsiifiliselt kristlik. Kui mõni inimene ei tunnista Püha Kolmainsust, ei saa teda kristlaseks pidada. Ka moslemid teavad, et Kolmainsus on kristlikus usus kesksel kohal: «Teie, Raamatu rahvas [siin: kristlased]! Ärge tehke üleastumist usus ja kõnelege Jumala kohta ainult tõtt. … Uskuge Jumalasse ja Tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem» (suura 4:171).

Minu kogemuse põhjal ei jõua moslemile Püha Kolmainsuse selgitamisega mitte kuhugi. Tal on võimatu mõista, mida sellega silmas peetakse. Usk Pühasse Kolmainsusesse on kristlaste tunnistus Jumala kohta, kelle päästetegudest Piibel kuulutab. Seega peab moslemil olema võimalik kuulda Jumala päästetegudest.

Koraanis eitatakse Kristuse päästetööd

Evangeeliumisse kuulub kaks osa. Esiteks selgitus sellest, mida Jeesus maa peal viibides tegi: Ta sündis inimesena, elas, kannatas ja suri ning tõusis surnuist. Teiseks apostellik kuulutus, et Jeesuse päästetöö toimus meie heaks. Ehkki Koraan räägib Jeesusest austavalt, lükkab islam tagasi evangeeliumi mõlemad osad.

Kõne Jumala Pojast on moslemile kõige hullem jumalapilge: «Kuid nii väidate alatul kombel valet. Selle tõttu on taevas valmis rebenema, maa lõhenema ja mäed pudenema põrmuks – selle tõttu, et omistate talle poja! Armulisel pole sünnis omada poega!» (suura 19:89–92). Koraan eitab otseselt ka Jeesuse ristisurma: «...ent nad ei tapnud teda ega löönud risti, sest see vaid paistis neile nii...» (4:157). Moslemi seisukohalt ei ole võimalik öelda Jumala kohta midagi hullemat kui see, mida me oma usuna tunnistame. Islami õpetuse tuum ongi suunatud kristluse tuuma vastu.

Jumalat tuntakse vaid Kristuse päästetegudest

Aga kuidas siis moslemitega üldse Jumalast rääkida, kui see, mida me tahame neile öelda, on nende jaoks mitte lihtsalt eksiõpetus, vaid mõnitamine? Millest alustada?

Me tunneme Jumala olemust üksnes Tema tegude kaudu. Siin on omal kohal Philipp Melanchtoni kuulus lause: hoc est Christum cognoscere beneficia eius cognoscere (tunda Kristust tähendab tunda Tema päästetegusid).

Rääkides moslemile Kristuse päästetegudest nii, et ta saab neid mõista, räägime me Jumalast enesest evangeeliumi kohaselt. Kristlaste ja moslemite ühine arusaam inimese vastutusest Jumala ees annab selleks võimaluse. Seega on küsimus keeles, millega rääkida Kristuse päästetegudest arusaadaval viisil.

Islamit, ammugi evangeeliumi on võimatu õigesti mõista, kui unustatakse, et mõlema sõnum on kirjutatud kohtupäeva karmil taustal. Igaüks, kes usub viimsesse kohtusse ja teab, et ka tema ise peab astuma kohtu ette, esitab endale vältimatult küsimuse: «Mis minust kohtus saab?» Sama küsimuse esitavad nii kristlane kui moslem. Küsimus on ühine, aga vastused erinevad teineteisest kardinaalselt. Ehkki kristlase vastus ongi moslemile varasemast tundmatu ning alguses lükkab ta selle tagasi, suudab ta seda mõista.

Viimses kohtus Kristuse ohvri varal

Kui moslem otsib vastust esmalt oma tegudest, siis evangeelium räägib talle Jumalast ja Tema päästetegudest. Moslemite maailmapildis on selleks üllatav võimalus: moslemid tunnevad loomade ohverdamist. Igal aastal ohverdavad moslemid oina või muu looma, et meenutada Aabrahami ohvrit. Ohver ei ole islamis otseselt patuohver, aga üldises rahvavagaduses seostub sellega arusaam pattude lepitamisest.

Evangeelium räägib Jumala antud ohvrist, Jumala Tallest, kes meid viimses kohtus aitab. See Tall on Jumala Poeg, Jumal ise, kellele ka iga moslem on nii armas, et Ta lepitas tema patud oma verega. Sellega on moslem kuulnud Jumalast nii nagu Ta on. Jumala tegudes on vastus nii kristlaste kui moslemite küsimusele: «Kuidas jääda püsima viimses kohtus?»

Tõlkinud Illimar Toomet (Koraani tsitaadid Haljand Udami tõlkes).
Artikkel ilmus portaalis Meie Kirik 2015. aastal

Risto Soramies on Soome Misjonipiiskopkonna piiskop-emeeritus. Varem on ta töötanud 20 aastat misjonärina türklaste juures Saksamaal ja Istanbulis.

+ + +

Veiko Vihuri: KAS KRISTLASED JA MOSLEMID AUSTAVAD SAMA JUMALAT?

Kristlus ja islam – nagu ka neile eelnenud judaism – on monoteistlikud usundid, mis kuulutavad usku ühteainsasse Jumalasse. Kõigis kolmes traditsioonis kummardatakse Jumalat, kes on kõige olemasoleva looja, ülalpidaja-valitseja ja loodu üle kohtumõistja. Judaismi, kristlust ja islamit on nimetatud ka Aabrahami religioonideks. Kui nii, siis kas kristlased ja moslemid – jätame selles artiklis kõrvale kristlaste ja juutide vahekorra küsimuse – on usuvennad ja -õed, kes kummardavad sama Jumalat, ehkki erineval moel, lähtudes oma traditsioonist?

Aabrahami usundid

Roomakatoliku kiriku II Vatikani kirikukogul (1962–1965) vastu võetud dogmaatilises konstitutsioonis Kirikust, mida tuntakse ladinakeelsete algussõnade Lumen gentium (rahvaste valgus – s.t Kristus) järgi, visandatakse nägemus juutide ja teiste ainsat Loojat tunnistavate inimeste, s.h muhameedlaste ehk moslemite vahekorrast Jumala rahvaga (kristlastega):

«Viimaks on Jumala rahvaga mitmel viisil seotud ka need, kes pole veel Evangeeliumi vastu võtnud. Esmalt peame meenutama rahvast, kellele oli antud leping ja tõotused ning kelle seast sündis Kristus ihu poolest (Rm 9:4–5). Oma esiisade tõttu jääb see rahvas Jumalale kõige kallimaks, sest Jumal ei kahetse oma armuande ega kutsumist (Rm 11:28–29). Kuid päästeplaan hõlmab ka neid, kes tunnistavad Loojat. Esimesel kohal nende hulgas on muhameedlased, kes väidavad, et nad hoiavad kinni Aabrahami usust ja koos meiega kummardavad ühte armulist Jumalast, kes viimasel päeval mõistab kohut kogu inimkonna üle.»

Moslemite usk Jumalasse võetakse taas jutuks deklaratsioonis Kiriku suhtumisest mittekristlikkesse religioonidesse – tuntud ka kui Nostra aetate («Meie ajal») –, kus on öeldud:

«Sügava austusega vaatab Kirik ka moslemite poole, kes kummardavad ühtainsat Jumalat, elavat ja iseendas olevat, halastavat ja kõigeväelist taeva ja maa Loojat, kes on rääkinud inimestele. Nad püüavad kõigest hingest alistuda Tema mõistatuslikele seadustele, samuti nagu Aabraham oli Jumalale allaheitlik – asjaolu, mida islam meeleldi omaks tunnistab. Jeesust, keda nad küll ei pea Jumalaks, austavad nad prohvetina ning peavad auväärseks tema neitsilikku ema Maarjat, keda nad oma vagaduses mõnikord ka appi hüüavad.»

Islami tekkimisele järgnenud sajanditel käsitasid mõned kristlikud teoloogid – näiteks Damaskuse Johannes – seda kristliku usulahuna (nimetus «muhameedlus» viitab usulahu rajaja nimele). Samuti on juhitud tähelepanu paavst Gregorius VII (1073–1085) kirjale, mis saadeti Mauretaania kuningale ja kus öeldakse, et kristlased ja moslemid palvetavad sama Jumala poole, ehkki erineval viisil.

Moslemid ise on seisukohal, et Muhamed on viimane Jumala läkitatud saadikutest, kelle seas on ka Jeesus ja Vana Testamendi prohvetid. Seega kuuluvad moslemid oma nägemuse kohaselt samasse usulisse traditsiooni ja kannavad seda edasi kõige puhtamal kujul, öeldes lahti hilisematest judaistlikest ja kristlikest moonutustest. Koraanis antakse moslemitele soovitus: «Kui hakkate vaidlema Raamatu rahvaga, siis esitage kõige kindlamad (väited). Ja ärge vaielge nendega, kes meelega vassivad. Öelge: «Meie usume seda, mis on läkitatud meile, ja seda, mis on läkitatud teile. Meie Jumal ja teie Jumal on üks ja sama, ja meie kuulame teda.»» (29.46 – siin ja edaspidi on kasutatud Haljand Udami tõlget).

Islam on moslemite arvates kõige puhtam monoteistlik religioon, kuna see oli ka esiisa Aabrahami usk. Juudid ja kristlased olevat seda moonutanud ja saavad seepärast Koraanis noomida: «Teie, Raamatu rahvas! Miks olete tõrksad Aabrahami vastu? Sest Toora ja Evangeelium läkitati ju alles pärast teda. Kas te siis sellest aru ei saa?» (3.65).

Kristlastele aga võib see koht Koraanist meelde tuua vaidluse Jeesuse ja juutide vahel, mille leiame Johannese evangeeliumi 8. peatükist: «Nad kostsid: «Meie isa on Aabraham.» Jeesus ütles neile: «Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite Aabrahami tegusid. [---] Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.» Nüüd ütlesid juudid temale: «Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?» Jeesus ütles neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.»»

Määravaks osutub kristoloogia, mitte monoteism

Kristlaste jaoks on ajalooline Naatsareti Jeesus Jumala läkitatud Messia, Kristus, ja ühtlasi Jumala Poeg, kes on sündinud Isast «enne kõiki aegu». Traditsioonilise kristliku pühakirjatõlgitsuse kohaselt uskusid Vana Testamendi pühad mehed – Aabraham ja Mooses nende hulgas – Kristusesse ja kuulutasid Vaimu ajel ette Tema inimeseks saamist. Seetõttu on kristliku arusaama kohaselt Jeesust kui Kristust (Messiat) ja Jumala Poega mittetunnistav hilisem judaism ning samuti islam tõest – ja paratamatult ka Jumalast – ära langenud.

Niisiis – kui otsime vastust küsimusele, kas kristlased ja moslemid kummardavad sama Jumalat, osutub määravaks kristoloogia (õpetus Jeesus Kristusest), mitte monoteism. Saksa religioonifilosoof professor Traugott Vogel on seda küsimust käsitledes tõdenud: «Siinai Jumal ja Jeesuse Kristuse Isa on üks ja sama Jumal, kelle kõrval teisi ei ole. [---] See on midagi enamat kui ainult väide monoteismist, mida siis erineva sisuga täita.» (Religioonifilosoofia, Tallinn 2015, lk 246).

Väga erinevad religioonid ja usuliikumised võivad tunnistada Jumala ainulisuse printsiipi ja vastanduda seega polüteismile või ateismile, kuid kristlased tunnevad ainsat ja elavat Jumalat tänu Tema eneseilmutusele Jeesuses Kristuses. Selle ilmutuse valguses tõlgendavad nad Vanaks Testamendiks nimetatud pühakirjaosa ning hindavad oma suhteid teiste religioonidega, sealhulgas islamiga.

Koraan mainib Jeesust mitmel korral, kuid lükkab ühemõtteliselt tagasi kristlaste usulise veendumuse, et Jeesus on Jumala Poeg, Kolmainujumala teine isik. Selles seoses viitab Koraan kristlastele kui «valetajatele» (3.61) ning rõhutab ranget monoteismi: «Ei ole jumalusi peale Jumala» (3.62) ja «Tunnistagem sõna, mis on üks ja sama nii meile kui ka teile, et meie ei kummardaks kedagi teist kui Jumalat, et me ei peaks kedagi teist temaga võrdseks, vaid tunnistame Isandana vaid Jumalat» (3.64). Koraani 4. suuras rünnatakse otseselt kristlikku kolmainuõpetust: «Uskuge Jumalasse ja tema sõnumitoojatesse ja ärge kõnelege Kolmainsusest. Lõpetage see, sest nii on teile parem. Jumal on üks, kiitus olgu talle! Kas temal võiks olla poeg?» (4.171; vt ka 5.72–75 ja 5.116). 112. suuras teatatakse: «Ütle: Tema on ainus Jumal, igavene Jumal, ta ei ole sigitanud ega sündinud ja väes ei ole talle võrdset.»

Seevastu 4. sajandist pärinevas Nikaia usutunnistuses väljendavad nii ida- kui läänekristlased usku Jeesusesse kui «Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud…»

Kristlus ja islam: lunastusreligioon ja käsureligioon

Kristluse ja islami õpetuses on mitmeid kokkulangevusi (ainujumal kui looja, paradiis ja põrgu, viimne kohtupäev). Sellele vaatamata võib väita, et tegemist on kahe täiesti erineva usundiga.

Kristluse keskmes on arusaam, et Jeesus Kristus lepitas oma ohvrisurmaga inimkonna patud ning rajas maa peale usklike koguduse – kiriku –, kus Ta jätkab päästetööd Püha Vaimu kaudu Jumala sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise abil. Õndsusloo varasemaid järke (esiisade aeg, Moosese seadus, prohvetite tegevus) käsitatakse sellest keskmest ehk Kristusest lähtuvalt ning neis nähakse Jumala Poja tulekule eelnenud ettevalmistusaega.

Islami keskmes on arusaam, et inimene peab ennast allutama tõelisele Jumalale ja võtma omaks tõelise religiooni (islam). Islam tähendab alistumist Jumala tahtele ja selle täitmist. Kohtupäeval hindab Jumal inimest just selle järgi. Kristuse kui lunastaja rolli islamis aga ei tunnistata ning seetõttu pole ka vähimatki vajadust kiriku, sakramentide ja pühitsetud vaimulike järele.

Tabavalt on kristluse ja islami erinevuste tuuma kokku võtnud paavst Johannes Paulus II: «Koraani Jumalale jagatakse kauneimaid nimesid, mida inimkeel suudab välja mõelda, kuid ta jääb maailmaväliseks Jumalaks, ta on pelgalt Majesteet, aga mitte Emmanuel, Jumal-on-meiega. Islam pole lunastusreligioon. Seal pole ruumi risti ega ülestõusmise jaoks. Mainitakse küll Jeesust, aga lihtsalt kui üht prohvetit enne viimast prohvetit, Muhamedi. Mainitakse ka Maarjat, tema neitsilikku Ema, aga lunastuse draama puudub seal täielikult. Seetõttu erinevad nii islami usuõpetus kui ka inimesekäsitlus suuresti kristluse omadest.» (Üle lootuse läve, 2001, lk 99).

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kuigi moslemid tunnistavad ühteainsat Jumalat, seovad end Aabrahami usutraditsiooniga ja austavad Jeesust prohvetina, vastandub Koraanis esinev Allah end ühemõtteliselt piibellikule ilmutusele Jeesusest Kristusest kui Jumala Pojast ning taunib ühtlasi kristlikku kolmainuõpetust. Seega võib väita, et Koraani Allah ja evangeeliumis ilmutatud Jeesuse Kristuse Isa ei ole ega saagi olla üks ja sama Jumal, kes kõneleb inimkonnaga erinevate prohvetite ja saadikute kaudu.

Ja kui nii, siis jääb vaid üle meelde tuletada Püha Johannese sõnu: «Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega. Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa.» (1Jh 2:22–23) Ja veel: «Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma, kellest te olete kuulnud, et ta tuleb, ja nüüd ta juba ongi maailmas.» (1Jh 4:2–3)

Artikkel ilmus portaalis Meie Kirik 2016. aastal

2016. aasta kevadel pidasin Põhja-Ameerikas asuvate eesti koguduste palvel ettekande, milles püüdsin selgitada paljudele aastakümneid Eestist kaugel elavatele eestlastele üsna arusaamatuna ja võõrana tunduvaid arenguid Eesti luterlikus kirikus. Viimastel päevadel Eesti ajakirjanduses ilmunut vaadates tundub, et too viie aasta vanune ettekanne kulub marjaks ära ka siin ja praegu

Ettekanne Põhja-Ameerika Eesti koguduste sinodil 21. V AD 2016

Nagu sageli, nii käib ka selle ettekandega kaasas teatav kimbatus: kuidas ja kust alustada. Kuna ettekande ülesandeks on püüda anda ettekujutus sellest, mil kombel ja millistel põhjustel on praeguse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pale ja olemus kujunenud just selliseks, nagu see parajasti on, siis on ilmselt paslik alustada väiksest ajaloolis-faktilisest sissejuhatusest, minnes seejärel veidi täpsemate kirjelduste ja probleemikäsitluste juurde teataval konkreetsel ajavahemikul 1970. aastate keskpaigast 1990. aastate keskpaigani, lisades isikliku hinnangu toimunule ning viimaks põgusa väljavaate tulevikku.

I Ajaloolisest taustast

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik mõistab ennast vastavalt hetkel kehtivale põhikirjale kui «alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega». Eriliseks pöördepunktiks on aasta 1917, millest alates kuulub kiriku enesemõistmise juurde see, et ta on «vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus».

Kiriku «eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele» ning tema «ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine» koos kõige sellest tulenevaga. Lisaks kinnitab põhikiri, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku «õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse».

See kõik on käesolevas ettekandes käsitletavate protsesside mõistmisteks möödapääsmatult oluline, seepärast palun seda järgnevalt pidevalt meeles pidada.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui vaba rahvakiriku kõrgajaks – vähemalt väliselt – võib lugeda kahtlemata kahe maailmasõja vahelist Eesti Vabariigi aega. 1937. aasta kirikuraamatute järgi oli kirikul 851 060 liiget, neist 272 340 kirikumaksu tasujat. Vaimulikke oli 1939. aastal kokku 227, kelle hulgast samal aastal lahkus 53 baltisaksa õpetajat ja 2 emeeritust.

Aastail 1940-1941 kaotas luterlik kirik küüditamiste ja mõrvade läbi 24 tegevvaimulikku, lisaks terve hulga köstreid ja teisi töötegijaid, rääkimata tavalistest koguduseliikmetest. 1944. aasta septembris põgenesid teadaolevalt 30 vaimulikku Rootsi – nende hulgas oli ka piiskop Johan Kõpp – ja 43 vaimulikku Saksamaale. Kodumaa kirik kaotas vahemikus 1939-1944 kokku 160 vaimulikku – tuletan meelde, et enne seda oli neid üldse 227, niisiis jäi järele vaid 67. Sellega lugu ei lõppenud, järgnes veelgi arreteerimisi ja küüditamisi.

Kogudusi oli 1940. aastal 170 – mingi osa neist suleti, mitmed kirikud hävisid sõjas, mitmed olid purustatud.

Pühendamata siinkohal palju aega kiriku sõjajärgse taastamise kirjeldamisele, võib tõdeda lihtsalt ilmselget fakti, et kõik toimunu jättis kirikule väga tugeva jälje, mis ühelt poolt väljendus kahtlemata teatavas välises konserveerumises, teisalt aga järjest süvenevas seesmises traditsioonikatkes, kuna suur osa nendest, kelle kanda jäi edaspidi vaimulik amet, olid pärit väga erinevatest oludest ning vähem või rohkem iseõppijad. Viimasest tõsiasjast tulenes peagi iseäranis süstemaatilise teoloogiaalase väljaõppe puudulikkus – vaatamata Tallinnas loodud Usuteaduse Instituudi suhteliselt heale akadeemilisele tasemele – ning samuti paljude koguduse igapäevatöös vajalike oskuste ja teadmiste ise leiutamine.

Kiriku olukorra üheks väliseks näitajaks nõukogude okupatsiooni ajal on liikmeannetajate arv. Nimelt ei olnud kirikul lubatud võtta liikmemaksu, see asendus vabatahtliku liikmeannetusega, kuid on vähemalt teataval määral võrreldav endise kirikumaksu tasujate arvuga, keda 1937. aastal oli, nagu öeldud 272 340.

Aastal 1965 oli liikmeannetajaid 117 394; aastal 1975 aga juba vaid 77 775 ning kümme aastat hiljem, 1985. aastal 50 094. Võrdluseks: pärast iseseisvuse taastamist on suurimaks liikmeannetajate arvuks olnud 76 132 (aastal 1992), möödunud, 2015. aastal oli see aga vaid 29 022, ning liikmete koguarvuks oli 159 816 (meenutuseks: 1937. aastal 851 060).

Toon veel mõned arvud nõukogude okupatsiooni ja iseseisvuse taastamise ajast.

Aastal 1970 ristiti 885 inimest, aastal 1975 ristiti 756 inimest, aastal 1980 ristiti 712 inimest, aastal 1985 ristiti 1205 inimest ning rekordaastal 1990 ristiti 18 608 inimest.

Leeris käis 1970. aastal 494 inimest, 1975. aastal 585 inimest, 1980. aastal 654 inimest, 1985. aastal 751 inimest ning 1990. aastal 11 691 inimest.

2015. aastal ristiti 1964 ja leeritati 1404 inimest.

Vaimulikuordinatsioonide osas ei ole mul hetkel võimalik sarnast ülevaadet anda, küll aga on täiesti selge, et nõukogude okupatsiooni ajal toimus vaimulikkonna jätkuv vananemine, millesse tõi esmalt ajutise pöörde 1970. aastate keskpaik ja teine pool ning hiljem 1980. aastate teine pool ja 1990. aastate algus.

II Sisulisi arenguid 1970. aastate keskpaigast 1990. aastate keskpaigani

Teen siinkohal esmalt veidi pikema ekskursi omaenda tagapõhja ja kujunemisloo selgitamiseks, mille puhul pean oluliseks märkida, et usutavasti on selle põhjal võimalik teha ka laiemaid, üldistavaid järeldusi.

Olen sündinud aastal 1969, minu ema on sündinud aastal 1942 ning isa aastal 1941.

Isa oli pärit metsavahi perest Viljandimaalt, ta oli kolmest pojast noorim, keskkooli ajal hiilgava õppeedukusega, jätkas õpinguid Tartu ülikoolis füüsikuna ning hiljem Tallinna tehnikaülikoolis (tollase nimetusega Tallinna Polütehnilises Instituudis) elektriinsenerina. Isa töötas ühes Tartu tehases insener-konstruktorina. Paraku oli tegemist sellise ettevõttega, mis oli seotud Nõukogude Liidu relvatööstusega – isa läks sinna tööle selleks, et pääseda sõjaväekohustusest – ning milles inseneri ametikohal töötamisega kaasnes nõue kuuluda kommunistlikku parteisse. Niisiis oli minu isa vähemalt formaalselt kommunist – ta ei hakanud selleks omal soovil ega ideoloogilistel põhjustel, isegi mitte karjääritegemise kalkulatsiooniga, vaid puhtalt seetõttu, et nii oli nõndaütelda vaja. Arvatavasti ei olnud tal midagi ka selle vastu – kuid võin tunnistada, et ma ei kuulnud oma isa mitte iialgi mingitel poliitilistel teemadel sõna võtvat, rääkimata sellest, et ta oleks teinud mingisugust kommunismipropagandat. Kirikuga ei olnud tal midagi pistmist, ta ei olnud isegi ristitud. Isa suguseltsiga meil suurt suhtlemist polnud – ega ole tänapäevani.

Ema sündis Pärnus ning tema vanemad, s.t minu emapoolne vanaema ja vanaisa koos oma teiste lastega, minu onudega, on olnud mulle alati väga lähedased. Vanaisa ja vanaema olid mõlemad sündinud 1915. aastal. Nende kummagi lapsepõlv polnud kuigi roosiline. Vanaema kaotas oma ema, kui ta oli vaid 2-aastane, teda kasvatasid isa ja tema oma vanaema. Vanaisa kaotas oma ema, kui ta oli samuti vaid mõneaastane, veidi hiljem ka isa, kes suri Vabadussõjas saadud haavadesse, ning vanaisa kasvas üles varjupaigas. Mõlemad olid ristitud õigeusu kirikus ning esimese elupoole selle üsna leiged liikmed.

Vanaisa osales II maailmasõjas, teenides Eesti Leegionis, pärast sõda varjas ennast mõnda aega, arreteeriti, põgenes vangilaagrist ja suutis endale kuidagi sahker-mahkeriga uued dokumendid hankida, töötades seejärel kogu elu Pärnus väga armastatud kellassepana. Vanaema oli lihtne puhvetipidaja.

Minu ema oli ristitud, aga kuna tema lapsepõlv jäi peaasjalikult Stalini aega, mil paljud inimesed puhtalt hirmust panid oma suud lukku ega rääkinud lastele asjadest nii, nagu need tegelikult olid, siis kasvas minu ema n-ö tubli ja innuka stalinliku noorena, kes ei teadnud ega tahtnudki midagi teada ei kirikust ega Eesti iseseisvusest. Mu ema ei kuulunud kunagi kommunistlikku parteisse, aga ilmselt mitte seetõttu, et tal oleks olnud midagi selle vastu, vaid see lihtsalt ei tundunud talle isiklikult vajalikuna.

Emaga me vahel siiski rääkisime poliitikast – aga eriti kaugele me kunagi ei jõudnud. Rääkisime ka usust – ning kuni enam-vähem selle ajani, mil ma sain 12–13-aastaseks, mõistsime selle üksmeelselt hukka kui vaid ajalukku kuuluva rumala igandi.

Minu mõlemad onud – mu ema vennad – kasvasid aga juba hoopis teistsugustes oludes kui mu ema: üks neist on sündinud aastal 1949 ning teine aastal 1954. Ka siis ei olnud olukord ei poliitiliselt, majanduslikult ega usuliselt sugugi kiita, end midagi oli ikkagi muutunud – inimesed julgesid vähemalt jälle rääkida, esialgu muidugi vaid omavahel, pereringis. Nii kasvasid mu onud väga isamaaliste vaadete ja aadetega meesteks, kellest üks, muide, oli Riigikogu 1992. aastal valitud VII koosseisu ja teine on praeguse koosseisu liige ning kes mõlemad on olnud seotud ka kiriku ja kristliku usuga.

Tulles nüüd kiriku juurde ning vaadeldes aega alates 1970. aastate teisest poolest, võib tõdeda, et justnimelt see minu onude põlvkond – need, kes on sündinud vahemikus 1940. aastate lõpust kuni 1950. aastate lõpuni, moodustasid esimese laine n-ö uusi vaimulikke Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus, kellest mõned tulid küll veel traditsioonilistest kristlikest, võib-olla isegi vaimulikuperedest, suur osa aga juba justkui väljastpoolt. Need olid noored, kes kasvasid veidi vabamas poliitilises õhkkonnas kui Stalini-aegne, kellel oli ühelt poolt taas mingisugune ettekujutus omaaegsest iseseisvusajast, teisalt aga erinevatel viisidel kujunenud avaram vaade ettepoole ja ümberringi. Eeskätt oli muidugi tegemist teatava poliitilise, vähem või rohkem aktiivse vastupanuga nõukogude võimule, mis aga paljude juures leidis väljenduse ka pöördumises kiriku poole, kuna kirik – just luterlik kirik – oli Eestis ju tegelikult ainus nähtav endisaegse järjepidevuse kandja üleüldise okupatsiooni oludes.

See oli aeg, mil asuti otsima tuge ja tulevikuperspektiivi ka kaugemalt – ning mitmed leidsid selle sidemetes Läti ja Leeduga, kus eriti viimases on valdav rooma-katoliku usk. Seda on nimetatud katoliikliku vagaduslaadi tekkimiseks Eesti luterlikus kirikus, ent arvatavasti oli pigem tegemist suurel määral valgete lehtedena kirikutööle tulnute siiraste usuliste otsingutega, millele paratamatult leiti vastuseid sealt, kus kirik ja usk olid säilinud tugevamatena, ning mille puhul ei olnud takistuseks omaenda traditsioonist tuleneda võivad vastuolud ja eelarvamused, kuna traditsiooni suurel määral lihtsalt ei olnud, järjepidevus oli katkenud.

Seesama tuli veelgi võimsamalt esile siis, kui jõudis kätte 1980. aastate teine pool ning kiriku juurde tuli teine suurem laine uusi vaimulikke – see põlvkond, millesse kuulun ka mina.

Ma ei kõnelnud ennist põhjuseta oma tagapõhjast – see peaks näitama, et meie põlvkond tuli kirikusse ja ka vaimulikuametisse veelgi valgemate lehtedena kui too eelmine. Tean oma põlvkonda kuuluvate vaimulike puhul üsna kindlalt, et suurem osa meist on pärit täiesti kiriku- ja üleüldse religioonivõõrast keskkonnast, ning oma esimesi usualaseid teadmisi ei saanud me mitte kodust, koolist rääkimata, vaid ammutasime peaasjalikult sarjas «Seiklusjutte maalt ja merelt» ilmunud romaanidest või heal juhul mõnest vanast räbaldunud lauluraamatust.

Ka meie jaoks oli kirikusse tulemine, enda ristida ja konfirmeerida laskmine, seotud suurel määral poliitikaga – eeskätt isikliku seesmise vastupanuga meid ümbritsevale tegelikkusele. Tean, et suur osa meist – ka mina isiklikult – tegi enne kirikusse jõudmist läbi mitu erinevat vaheastet, alatest punkliikumisest kuni taastärganud maausu, budismi või muu selletaoliseni. See tõi kaasa ka pahandusi. Näiteks minule anti keskkoolist kaasa iseloomustus, mille lõpulause oli umbes selline: «Ennul on välja kujunenud põhimõtted, mis ei vasta nõukogude ühiskonna eetilistele tõekspidamistele.»

Me otsisime, ja kui me viimaks leidsime, siis ei otsinud ega leidnud me mitte «Eesti vaba rahvakirikut» ega isegi mitte luterlust, vaid me otsisime tegelikult iseennast, oma kohta siin maailmas, Jumala loodu keskel ja Jumala enda ees. Me leidsime kiriku – ega küsinud, «mis kirik» see on. Ausalt öeldes teeb mulle siiamaani veidi nalja, kui meie kirikusse sattuvate saksa turistide esimene küsimus on eranditult alati: «Ist das eine evangelische oder katholische Kirche?» Vähemalt iseenda puhul võin kinnitada, et kui ma tulin kirikusse, siis ma tulin justnimelt kirikusse  – Kristuse kirikusse. Ja ma arvan, et see on ka väga luterlik mõtteviis, kuna Luther ise on teatavasti manitsenud: «Ma palun, et minu nimest vaikitaks ning keegi ei kutsuks ennast luterlaseks, vaid kristlaseks. Heitkem siis kõrvale erapoolikud nimed ja olgem kristlased, sest et meil on Kristuse õpetus.»

Tulen nüüd tagasi ettekande alguses tsiteeritud kiriku põhikirja juurde, mis sätestab nii Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õpetuse alused – Pühakiri ja usutunnistuskirjad –, kui ka kiriku eesmärgi: juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele Jumala Sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise kaudu.

Nagu toda esimest n-ö uute vaimulike põlvkonda, nii ei sidunud ka meie põlvkonda traditsioon, järjepidevus – seda lihtsalt ei olnud, see oli katkenud. Jah, see oli olemas väliselt – vanade õpetajate, jumalateenistuse korra, viimase paarisaja aasta jooksul tavaks kujunenud musta talaari näol –, aga sisemiselt seda ei olnud. Me lihtsalt otsisime, püüdes ammutada igalt poolt seda, mille nägime olevat kooskõlas nii meie kiriku õpetuse kui ka eesmärgi ja ülesannetega. Ma arvan, et sellest arusaamine on tegelikult ka viimase paarikümne aasta jooksul Eesti kirikus toimunud väliste muutuste mõistmiseks võtmetähendusega.

Me ei osanud hinnata paljusid asju, mis on tegelikult väga hinnalised – kasvõi seesama väline järjepidevus. Aga teistpidi tegi see meid vabaks ammutama ka taolistest allikatest, mis olid inimmälu ulatusest juba ammu välja jäänud. Näiteks kasvõi seesama must talaar: samal ajal, kui seda on hakatud pidama traditsiooniliseks luterlikuks ametirõivaks, on tegelik tõde see, et tegemist on Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III poolt alles 1811. aastal nii kristlikele ja juudi vaimulikele kui ka kohtunikele kui riigiametnikele kohustuslikuks tehtud ametirüüga – kuidas see peaks olema tegelikult sisulises kooskõlas Eesti vaba rahvakiriku enesemääratlusega? Ma ei taha hakata siinkohal tõstma diskussiooni ametirõivaste üle, selgitan lihtsalt, mismoodi me noorte vaimulikena sellele küsimusele lähenesime ja selles osas seisukohti võtsime – ning miks me pöördusime rõõmuga tagasi vanakiriklike liturgiliste rõivaste juurde, kui see osutus ka kirikukorra kohaselt taas võimalikuks.

Või siis kõik see, mis puudutab sakramente, iseäranis armulauavagadust. Siis, kui meie tulime kirikusse, kujutas armulaud endast midagi väga harva ja haruldast – heal juhul pühitseti seda kord kuus, paljudes kogudustes vaid mõned korrad aastas. Samal ajal võime lugeda, kuidas Martin Luther nimetab seda lausa meie «igapäevaseks karjamaaks» ja luterlikud usutunnistuskirjad hindavad seda ülimalt kõrgelt. Ning isegi 1930. aastail Eestis kehtinud kirikukord nägi ette, et vähemalt linnakogudustes peaks armulaud olema igal pühapäeval.

Või too veelgi haruldasem kirikutalitus: piht, mille kohta n-ö traditsioonilised luterlased kipuvad arvama, et seda luterlikus kirikus ei olegi, et see on omane vaid katoliiklastele – ning samal ajal kirjutab Martin Luther «Suures Katekismuses» sõnaselgelt: «Kui sa oleksid kristlane, siis peaksid sa head meelt tundma, et sul on võimalus kas või saja miili kauguselt pihile tõtata, ja sa ei laseks endale peale käia, vaid tuleksid ning sunniksid meid ise. Seepärast, kui ma manitsen sind pihtima, siis ei tee ma midagi muud, kui manitsen sind olema kristlane.»

Need on mõned üksikud näited, millega ma tahan lihtsalt illustreerida meie põlvkonna vaimulike otsinguid ja kirjeldada ka seesmisi vastuolusid, millesse me sattusime, püüdes ühelt poolt võtta tõsiselt Pühakirja ja kiriku usutunnistuskirju ning samal ajal saada osaks sellest, mille vanemad ametivennad olid meile ühel või teisel viisil pärandanud.

Ma tean, et me tegime väga palju vigu, mida tahaksime nüüd parandada ja edaspidi vältida. Aga teisalt: ehk piisab märkimisest, et näiteks mina isiklikult olin siis, kui mind õpetajaks ordineeriti, vaid 22-aastane, ja ma ei olnud toona sugugi mitte kõige noorem omataoline. Nüüd, ligi veerandsada aastat hiljem, olen ma loodetavasti paljudes asjades palju targem. Aga ma olen veendunud, et see, mille poole ma olen püüelnud, on jäänud samaks: õppida tundma ja armastama Jumalat ja Tema kirikut ning kuulutada evangeeliumi Kristusest kõigile nii, nagu ma vähegi oskan ja suudan.

III Lühivaade tulevikku

Nagu mõned ennist nimetatud arvud – nii liikmeannetajate kui ametitalituste omad – näitavad, ei ole luterliku kiriku positsioon Eesti ühiskonnas praegu hoopiski võrreldav sellega, mis tal oli enne II maailmasõda. Samal ajal tuleb aga vankumatult meeles pidada, et kiriku olemus, tema kutsumus ja ülesanded ei ole sugugi muutunud, ja seda kogu tema ligi kahe tuhande aasta pikkuse ajaloo jooksul.

Kristus ütles ülestõusmispäeva õhtul oma jüngritele: «Nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.» Jumal on läkitanud oma ainusündinud Poja siia maailma armastuse pärast, selleks, «et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu».

See on ka meie kutsumus ja missioon, mis väljendub erinevate üksikülesannete ja tegevuste kaudu, mille puhul on kahtlemata ühelt poolt oluline ka väline järjepidevus, tavad ja traditsioon, teisalt aga veelgi olulisem see, et teame, kes me oleme, milleks me oleme kutsutud, seatud ja läkitatud, ning ikka jälle tõsiselt endasse vaadates ka küsime, kuidas me saame oma ülesandeid täita nii, et see vastaks võimalikult paremini meie Läkitaja – Kristuse – tahtele, mitte meie enda soovidele ja ettekujutustele.