Kui me tunnistame usutunnistuses, et usume “pühade osadust”, siis tähendab see tunnistamist, et me kuulume samasse Kirikusse koos Neitsi Maarja, pühade apostlite, märtrite, usutunnistajate, neitsite ja kõigi teistega, kes oma võidupärja on juba kätte saanud. Kui me ei kuulu nendega samasse kirikusse, siis ei kuulu me üldse Kirikusse. Konsensus õpetuslikes küsimuses tuleb leida ka nendega.

Sa võid surnud usklike hingede pärast nutta, aga ära lange meeleheitesse. Valu ja võitluse rajalt on nemad jõudnud rahumaale. Sa ei jõua ära imestada, miks Jumal kutsus nad ära, aga nemad ei imesta, sest teavad, et on nüüd kodus… See on minu kindel veendumus, et kui sa otsid Jumala lähedust igapäevases elus, siis ka kurbuses tunned Tema erilist puudutust, mis leevendab valu ja kuivatab pisarad, ning aitab sul usaldada oma kallid surnud hinged Tema hoolde.

Enese vaeseks tunnistamises, ahastavas kurbuses, alanduses, parema õiguse järele igatsemises, halastuse ülesnäitamises, südamepuhtuse säilitamises, rahu taotlemises ja vaenu, laimu ning ülekohtu talumises näeb maailma inimene vähe põhjust rõõmustamiseks. Kristlane aga, kelle pilk ulatub nägema sügavamale, ajalisest igavikulisse, suhtub kõigisse sootuks teisiti. Temale kuulub Jeesuse tõotus: “Teie tasu on suur taevas.”

Seekordset karjasekirja soovin alustada mõttekäiguga oma aasta eest usupuhastuspühaks kogudustele saadetud läkitusest: „Reformatsioon ei ole kunagi ühiskonna alustalasid ja -väärtuseid kõigutada püüdev revolutsioon, vaid inimlike tõdede ja soovide tupikust Kristuse vabadusse tagasi juhatav äratusraputus.“ Jah, reformatsiooni 500. juubeliaasta juhtmõtteks valitud sõnumit apostel Pauluselt: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud.“ (Gl 5:1a) sobib siinjuures meenutada.

“Selle eest nad ei võidelnud,” ütleb igavikku lahkunud piiskop Bo Giertz oma raamatus “Kristuse kirik”, hinnates usupuhastust ja kiriku praegust olukorda. Mida me luterlastena siis tähistame Armu aastal 2017? Mäletan Helsingi ülikooli professori raamatukest, mille pealkiri kõlas löövalt: “Mis oli luterlus?” Kas tähistame ka Soomes midagi, millest räägime mineviku vormis? Kas meenutame üht vana asja, mille kohta ei tohi usupuhastuse nime enam kasutadagi, vaid peame tänapäevasemalt rääkima reformatsioonist?

Justnimelt, kirikulõhestajatele. Kes lõhestab kirikut, kas see, kes kaitseb traditsiooni või see, kes tahab traditsiooni lõhkuda, pealegi veel ilma selgelt äratõestatud mõistusliku, teadusliku põhjenduseta? Võttes aluseks mõne humanistlik-postmodernistliku piibliuurimise, mille eesmärk ei ole olnud Tõe väljaselgitamine, vaid oma soovide õigustamine? Visates kõrvale läbi sajandite alles hoitud lihtsa ja ilmselge põhitõe, et inimene on mees ja naine, ja abielu on mehe ja naise liit. Oh, kuidas küll saaks teid panna mõistma, kui sügavalt te eksite!

Suur osa maailmast on vaimselt pime. Vaatamata hämmastavatele imetegudele, mida Jeesus tegi ja mida Tema kaasaegsed, isegi variserid ei suutnud eitada ega nende väärtust vähendada, keelduvad paljud siiski uskumast, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg… Aga need, kes otsivad pimeda mehe kombel abi, need avastavad üllatusega, et nad on saanud midagi enamat kui leevendust füüsilises hädas. Nad on saanud vaimselt nägijateks.

Paavst Franciscusel täitus tänavu neljas ametiaasta. Nagu aeg on näidanud, on ta mitmes mõttes väga eriline paavst. Ta on püüdnud kiriku kuvandit uuendada ning astunud üle mitmetest piiridest. Suured hulgad armastavad teda ning teisalt ollakse mitmel pool jõuliselt tema vastu. Vähemalt ei jäta ta kedagi külmaks.

Jälgides EELKs toimuvat arutelu homoseksuaalsuse üle, on mul Norra luterliku kiriku taustaga kirikuõpetajana tunne, et ajalugu kordub. Loodan siiski väga, et siin Eestis, kus riigikirikut pole olnudki, ei lähe asjad geipaaride küsimuses nii nagu Norras. Alates 2017. aastast saab Norra luterlikus kirikus ametlikult „laulatada“ kahte naist või kahte meest. Tõsisem arutelu sellel teemal kestis ligikaudu 25–30 aastat.

Ühiskonda lõhestav heitlus on kandunud ka seni ühtsel seisukohal püsinud luteri kirikusse. Harju-Risti kirikuõpetaja on rakendunud poliitilise agenda teenistusse, mille sümboliks ja esiedendajaks on kujunenud vabariigi president. Nüüdses kirikuründes esinevad mõlemad daamid hästi koordineeritud tandemina.

Vastupidiselt oma algsetele lubadustele tegutseb parteide tagatubade kokkuleppel ametisse määratud president Kersti Kaljulaid mitte ühiskonna ühendaja, vaid selle lõhestajana, seistes endise Euroopa Liidu tippbürokraadina mitte oma rahva enamuse tõekspidamiste, väärtuste ja huvide kaitsel, vaid teostades globalistide huve ja juurutades liberalismi diktatuuri.

© Meie Kirik