Head sõbrad, ma olen oma mõtted võtnud kokku kolme punkti, ehkki öelda oleks palju rohkem. Need punktid puudutavad eelkõige praeguse kriisi moraalset aspekti ja on järgmised:

Esiteks, valitsus peab tingimusteta austama põhiseadusega tagatud elementaarseid õigusi ja vabadusi. See tuleneb inimväärikuse austamise põhimõttest.

Õiguskantsler on korduvalt rõhutanud, et Eestis ei ole sundvaktsineerimine lubatud ja inimesed, kes ei soovi end vaktsineerida, tuleb rahule jätta. Minu meelest lõpeb siin igasugune arutelu. Nii on, ja jutul lõpp. Õigust kehalisele puutumatusele tuleb austada.

Samuti ei ole absoluutselt vastuvõetav kodanike põhjendamatu erikohtlemine ehk diskrimineerimine, mille eesmärgiks on inimese panemine olukorda, kus ta on sunnitud laskma end vaktsineerida, et elada oma tavapärast elu.

Teiseks, valitsus peab kohe lõpetama ühiskonna lõhestamise nii retoorika kui tegude tasandil.

Mind hirmutab tõsiselt, et leidub kaaskodanikke, kes tahaksid meid, kes me täna siia oleme kokku tulnud, veekahurite ja politseikoertega laiali ajada. Kes leiavad, et mittevaktsineeritute õigusi tulebki piirata. Taoliselt mõtlevaid kaaskodanikke ei ole mitte vähe. Valitsus on julgustanud neid nii mõtlema ja seda ka välja ütlema. Võim on näidanud süüdistavalt näpuga osadele kodanikele ja andnud märku, et neid tohib survestada.

Kolmandaks, valetamine, manipuleerimine ja propaganda peavad lõppema.

Peavoolumeedias ollakse nõutud, miks osad inimesed ei usalda ametivõimude juttu. Aga kas pole asi selles, et nad tajuvad: valitsus ei kohtle neid väärikate kodanikena, vaid rumala massina, kes tuleb allutada labasele propagandale, manipulatsioonile, suhtekorraldusele, «kommunikatsioonile»?

Meile edastatakse pooltõdesid või koguni otsest valet, vassitakse statistikaga jne, et kujundada massides n-ö õiget, valitsusele sobivat arvamust.

Viimaks. Ma näen, et võitluses koroonaviirusega joonistuvad välja samad vanad lõhed ja vastasseisud, mis on meie ühiskonnas juba mõnda aega eksisteerinud. See ei peaks nii olema, sest meie ühiskonda on tabanud tõsine katsumus.

Eriti vastutustundlik ja eetiline peab olema valitsus, kellel on voli ja võim. Ühiskond ei võida sellest kuidagi, kui osasid inimesi diskrimineeritakse ja käsitletakse ühiskonnaohtliku elemendina ning kujundatakse arvamus, et nende õigusi võibki rikkuda, see on justkui üldsuse huvides.

Ma võtan oma mõtted kokku Norrast pärit kolleegi Magne Mölsteri sõnadega, kes väljendas oma arvamust samal teemal eilses Postimehes, ma tsiteerin: «Ainuke viis Eesti rahvale keerulisest olukorrast välja tulla on üheskoos. Siis peab olema solidaarsus, õiglus ja võrdsus.»

Tõepoolest, ka mina ei näe muud teed sellest keerulisest olukorras välja, kui austada tõde, austada inimväärikust, austada vabadust ning langetada ühiselt ühiskonnana otsused, mis viivad meid edasi.

Tänan tähelepanu eest.

(Tegemist on kõne kirjaliku versiooniga.)

«Inimene sooviks minna kohvikusse või üritusele, ent see minek on raskendatud või üldse keelatud. Nii et me toome nende ellu selle väikese valu. … Nii me jõuame sellele territooriumile, et poliitiliselt tuleks konkreetselt öelda: meid ei huvita sinu tahe, vaid see tuleb ära teha!»

Need sõnad kuuluvad valitsust nõustava teadusnõukoja liikmele Andero Uusbergile, näidates ilmekalt, milline on ülakorrustel valitsev mõtteviis. Võim suhtub inimestesse kui kariloomadesse, keda võib väikese valu abil «motiveerida» ja kelle tahe ei maksa loomapidaja silmis mitte midagi.

Valitsuse eesmärk on sundida inimesi end vaktsineerida laskma. Kuna suur hulk inimesi ei soovi seda, siis leiab valitsus ühes oma nõunikega, et nende elu tuleb teha nii ebamugavaks kui võimalik, et nad survele järgi annaksid.

Eestis kehtib vaktsineerimisvabadus. Õiguskantsler on korduvalt rõhutanud, et kedagi ei tohi survestada – see on põhiseadusvastane.

De facto aga toimub sundvaktsineerimine ja kodanike jõhker survestamine. Kehtestatud on inimesi diskrimineeriv ja alandav apartheidirežiim. Inimeste põhiseaduslikud õigused ja vabadused on sõltuvusse asetatud sellest, kas nad on lasknud end süstida või mitte. Eriti hirmutav on perspektiiv, et oma elementaarseid õigusi tuleb hakata iga poole aasta tagant tõhustusdoosiga «uuendama», sest ühe vaktsiinikuuri mõju kahaneb loetud kuudega.

Vaktsineerimine on igaühe isiklik terviseotsus ja peab selleks jäämagi. Kui sellest aga tehakse ühiskonnaelus osalemise eeltingimus, siis on tegemist võimu kuritarvitamisega, mis tuleb otsustavate vahenditega maha suruda.

Ei saa leppida ka sellega, et valitsus võib tervisekriisile viidates keelata valitsuse poliitika vastu protestimise; sulgeda ettevõtteid, mis võimulolijate põhiseadusvastaseid korraldusi ei täida; trahvida kuni pankroti või vaesumiseni neid, kes ei nõustu valitsuse poliitikaga. See ei ole enam vaba ühiskond ega õigusriik. See on düstoopia ja türannia.

Head kaasmaalased! Kogunegem laupäeva, 23. oktoobri keskpäeval Tallinna Vabaduse väljakule suurele meeleavaldusele, et seista vaba ühiskonna ja oma õiguste kaitseks. Meie kõigi ühisest pingutusest sõltub, kas austus vabaduse vastu jääb alles või mitte. Kui piisavalt suur hulk inimesi käitub julgelt ja kindlameelselt, on võimulolijatel keeruline oma kuritegelikku poliitikat ellu viia.

Tsiteerin lõpetuseks meeleavaldust korraldava Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhti Varro Vooglaidu, kes on öelnud: «Taganemine vaba ühiskonna aluspõhimõtetest on toimunud hirmuäratava kiirusega ja mõte sellest, kuhu jõuame samas tempos jätkates, on sünge. … Sellist Eestit me mitte ainult ei taha, vaid sellise Eestiga me ei lepi mitte kunagi, mitte mingil juhul.»

Käesoleva aasta 22. septembril lahkus igavikku Saksamaa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku emeriitpiiskop Jobst Schöne, kes oleks 20. oktoobril saanud 90-aastaseks. Avaldame siin ja edaspidi tema mälestuseks mõned Meie Kiriku vanal veebilehel ilmunud artiklid. Ettekanne «RITE VOCATUS. Luterlikud usutunnistuskirjad ordinatsioonist» peeti Klaipeda teoloogiakonverentsil 31. augustil 2007.

1. «Kirikuvalitsemine» ja «kirikukord» Augsburgi usutunnistuses

25. juunil 1530, laupäeva pärastlõunal kell kolm, alustas Saksi kuurvürsti kantsler – nime poolest Christian Beyer – Augsburgi usutunnistuse saksakeelse versiooni ettelugemist keisri, vürstide ja teiste seisuste esindajate ees Augsburgi riigipäeval. Kuna ilm oli üsna palav, oldi sunnitud koosolekusaali aknad avama, nii et õuele kogunenud rahvahulk võis kuulda, millest Beyer tunnistas.

Algselt oli avalik ettelugemine kavandatud eelmisele päevale, kuid see lükati edasi, kuna usutunnistus, nagu luterlased vabandasid, «oli koostatud kiirustades, mistõttu sellest puudusid mitmed lõigud või olid jäänud puhtalt ümber kirjutamata ning lõppversioon viimistlemata.»

Tõepoolest, näiteks artikkel 14 pandi esialgsel kujul kirja vaid mõned päevad enne 25. juunit, nimelt juuni esimesel poolel. Sellegipoolest oli see üsna hoolikalt sõnahaaval läbi mõeldud. Sel artiklil oli väga suur õiguslik kaal. Nagu kogu Augsburgi usutunnistus, pidi ka kõnealune artikkel kirja näitama seda, et luterlased on endiselt Nikaia usutunnistuse alusel seisva ühe, püha, apostliku ja katoolse kiriku liikmed ning soovivad oma kirikutes säilitada traditsiooni ja seadustega kooskõlas oleva kirikukorra.

Artikkel 14 formuleeriti niisiis täpselt ja hoolikalt. See, nagu kogu Augsburgi usutunnistus, on esitatud nii saksa- kui ladinakeelses versioonis. Saksakeelse teksti tõlge kõlab järgmiselt: «Kirikuvalitsemise kohta õpetatakse, et mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente jagada, ilma et ta oleks selleks korrakohaselt kutsutud [ordentliche Beruf].»[1]

Ladinakeelse teksti tõlge on järgmine: «Kirikukorra kohta õpetatakse, et mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada ega sakramente jagada ilma korrakohase kutsumiseta [nisi rite vocatus].»[2]

Konkordiaraamatu Kolbi ja Wengerti väljaandes esitatud joonealuses märkuses (lk 47, allmärkus 81) öeldakse, ma osundan: «Rite vocatus tähendab korrakohast kutsumist õiguspärase avaliku võimu poolt. See ei ole rituaali küsimus». Ma ei tea, millel see märkus põhineb, ja ma kahtlen, kas see ikka vastab tõele.

Kuid enne, kui me laskume üksikasjadesse, vaadakem põgusalt, millest see artikkel üldse räägib ja millises ajaloolises kontekstis see kõneleb.

Esiteks tuleb meil arvesse võtta, et artikkel 14 kuulub Augsburgi usutunnistuse esimesse osasse, mis sisaldab artikleid õpetuse kohta, ja mitte teise osasse (artiklid 21–28), mis käsitleb reformiküsimusi. See tähendab, et 14. artiklis esitatu kuulub usu ja õpetuse aluste hulka ega ole vaid kirikuõiguslik järeldus.

14. artikli pealkirja ingliskeelne tõlge kõlab: Concerning Church Government (saksa k Vom Kirchenregiment) või Concerning Church Order (ladina k De ordine ecclesiastico). Kuigi mõlemad pealkirjad lisati tekstile alles Augsburgi usutunnistuse trükiväljaandes 1532. aastal ja need puudusid 1530. aasta algversioonist, aitavad need meil sisu paremini mõista. Sellega seoses tuleb meenutada, et teoloogide keel oli tollal ladina keel, saksa keelt kõnelesid diplomaadid. Ladinakeelne tekst on hoolikalt sõnastatud ja selle taga on läbimõeldud teoloogia.

Niisiis kui me loeme pealkirjast «kirikuvalitsus» ja «kirikukord», ei tule meil seda mõista korrana üldises mõttes või seisundina, mida peetakse tavapäraseks, tõhusaks ja kasulikuks ning mis tähendab korrektset ja usaldusväärset juhtimist, kuid mitte enamat; samuti ei tähenda see inimlikku valitsemiskorda selles mõttes, et kellele peaks kirikus kuuluma juhtimisõigus, võim ja ülimuslikkus või eriline kõrgem staatus. Vastupidi, siin osutatakse millelegi, mis on Jumala antud ning pärineb jumalikust õigusest ja seadmisest. See on vahend ehk tööriist, mille abil Kristus ise valitseb ja juhatab oma Kirikut ning mis on kirikule olemuslikult antud, et me võiksime armuvahendite – Sõna ja sakramendi – kaudu jõuda päästvale usule.

 

 

2. Vaimulik amet kui jumalik institutsioon

Augsburgi usutunnistuse 14. artiklit lugedes peab meeles pidama, et on olemas ka artikkel 5, «Jutlustamisametist» («Vom Predigtamt») või «Kirikuametist» («De ministerio ecclesiastico»). Kuidas siis nii, et ühe ja sama ameti kohta on kaks eraldi artiklit? Vahest ei räägi nad samast asjast?

Loomulikult võib neid kahte artiklit käsitada teineteisest sõltumatutena, nagu seda on eriti viimasel ajal ka mõned saksa teoloogid teinud. Ja seda kindla sihiga, nimelt et muuta ordinatsioon pelgalt inimlikuks institutsiooniks, inimliku korralduse ja õiguse küsimuseks kirikus (de jure humano), mis on avatud igat liiki täiendamistele, muutmistele ja mis on põhimõtteliselt ainult ülesande delegeerimise õiguslik akt. Meil tuleb möönda, et luterluses on alati esinenud kalduvus tõlgendada Augsburgi usutunnistust ja mõista ordinatsiooni just selliselt, et tegemist pole millegi muu kui inimestelt kutse saanud isiku välise ja piduliku ametisse kinnitamisega.

Kuid selline tõlgendus ja arusaam ei vasta Augsburgi usutunnistuse suunitlusele, vaid on sinna sisse loetud väljastpoolt ning kindla tagamõttega. Tegelikult kuuluvad artikkel 5 ja 14 kokku ning käsitlevad ühe ja sama jumaliku institutsiooni kahte erinevat külge. Ja seda institutsiooni ei tule mõista pelga funktsioonina, mis peab silmas vaid evangeeliumi kuulutamist ja sakramentide talitamist ükskõik kelle poolt. See on vaimulik amet, mida ei saa kunagi käsitada abstraktselt ja lahus isikutest, kes on kutsutud seda täitma, vaid mis on alati nendega seotud.

«Ut hanc fidem consequamur institutum est ministerium docendi evangelii et porrigendi sacramenta»; «Solchen Glauben zu erlangen hat Gott das Predigtamt eingesetzt, Evangelium und Sakrament geben…» (Augsburgi usutunnistus, 5)

«Et võiksime jõuda sellele usule, on seatud evangeeliumi õpetamise ja sakramentide jagamise teenimisamet» (ladinakeelne versioon); «Et me sellise usuni jõuaksime, on Jumal seadnud kuulutusameti ning andnud evangeeliumi ja sakramendid» (saksakeelne versioon).

Mõlemal juhul annab ingliskeelne tõlge korrektselt edasi algtekstides kasutatud termini «seatud». Sõnad institutum est ehk «Jumal on seadnud» viitavad otseselt Jumala seadmisele, et armuvahendite kaudu edasi anda päästvat usku; sel puudub eesmärk iseeneses. Kirik ei saa eksisteerida ilma evangeeliumi ja sakramentideta ja seetõttu ei saa ta eksisteerida ka ilma vaimuliku ametita ega isikuteta, kellele see amet ordinatsioonitalituse kaudu pühalikult usaldatakse.

Artikkel 5 ei kõnele kindlasti mitte tühipaljast funktsioonist ehk tööülesandest ja -kohustusest evangeeliumi kuulutada ning sakramente jagada ükskõik kelle poolt. Siin ei kõnelda kõigi kristlaste ühisest ülesandest, mille täitmist kirik üksnes välise korra huvides inimliku õiguse alusel reguleerib, et jutlustamine ja sakramentide talitamine toimuks korrakohaselt.

Vastupidi, artikkel 5 selgitab, et Jumala seatud vaimuliku ameti institutsioon on olemuslikult seotud jutlustamise ja sakramentide talitamisega; sellel puudub mandaat või olemasolu põhjus mistahes muu eesmärgi jaoks. Pealegi ei anta meile armuvahendeid kuidagi abstraktselt, lahus või ilma vaimuliku ametita, mis on seatud nende vahenditega kirikut teenima ja mis nõnda kutsuvad esile päästva usu. Nii amet kui eesmärk, milleks see seatud on, nii ordineeritud Sõna sulane kui Sõna on lahutamatult seotud – üks ei saa ilma teiseta eksisteerida. Kirikul ei ole õigust ega vabadust otsustada, kas ta kutsub ja ordineerib vaimulikke kuulutusametisse või mitte. See on Jumala poolt nii seatud.

3. Piiskopi- ja preestriamet hiliskeskajal

Vaadelgem põgusalt seda olukorda, millest luterlikud reformaatorid end 1520.–1530. aastatel leidsid. Nad olid nimelt pärinud sügavalt korrumpeerunud vaimulikkonna ja totaalselt valesti mõistetud ameti, millesse vaimulikud olid kutsutud.

Algselt oma piiskopkonna ülevaatajaks ja vaimulike toetajaks seatud piiskopid osutusid sageli rikkust ja võimu tagaajavateks rõhujateks, kes kuhjasid kokku omandit ja vara ning kelle eluviisid polnud kuigi korralikud; nad tegelesid jahilkäimise, ehitamise, meelelahutamise ja sõjapidamisega. Sageli jätsid nad kiriklikud kohustused ja oma karja vaimuliku juhatamise asendajate hooleks, olles ise piisavalt hõivatud administreerimise, äritegevuse, rahaasjade, kohtuprotsesside ja muu selletaolisega. Nad mitte ainult ei unustanud või ei soovinud ordineerida teisi, vaid unustasid ka ise ennast ordineerida lasta. Näiteks polnud Strasbourgi piiskopitoolil kogu 15. sajandi jooksul ühtegi ordineeritud piiskoppi, ja niisamuti 16. ja 17. sajandil Kölni peapiiskopi istmel peaaegu saja aasta jooksul. Veel enam, piiskopiametisse oli pääs ainult aadlikel – piiskopiks saamine ei olnud kvalifikatsiooni, vaid perekondliku tausta, raha ja mõjuvõimu küsimus.

Kui piiskopiametiga olid lood halvad, siis polnud ka madalamate vaimulike juures asi parem. Preestrite eluviisid ja käitumine jätsid sageli soovida ning nad täitsid oma pastoraalseid kohustusi lohakalt, olles selle asemel pigem raha teenimisest huvitatud. Tihtipeale jätsid nad oma ametiülesannete täitmise asendajate hooleks. Missa lugemine muutus tühipaljaks rituaaliks, jutlustamine oli kehval järjel ning inimeste õpetamine ja juhatamine jäi hoopis kõrvale.

Preestriks ordineerimist mõisteti üldiselt kui Jumala ees kõrgemale kohale või kõrgemasse seisusesse määramist. Seega polnud ilmikud ja vaimulikud teineteisest mitte ainult eraldatud, vaid ilmikuid peeti madalamaks seisuseks. Ordinatsioonist usuti, et see annab kadumatu märgi, mis tõstab vaimulikud Jumalale meelepärasesse seisusesse.

Kuid mis kõige kohutavam: ordinatsioon anti elavate ja surnute eest ohverdamiseks, millega pöörati peapeale see, milleks sakrament on seatud – et mitte Jumalale midagi anda, vaid hoopis Tema käest vastu võtta. Ohverdamise mõte on vastuolus evangeeliumiga õigeksmõistmisest usu, mitte hüvitustegude läbi. Vaimulikku ametit ei peetud enam Kristuse eeskuju järgivaks teenimisametiks («Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest», Mt 20:28). See, et vaimulik peab ennast nii Jumala kui inimeste alla alandama, oli rohkem või vähem unustatud.

Sellises olukorras on kaunis üllatav, et Wittenbergi luterlikud reformaatorid ei seadnud kahtluse alla Rooma kiriku piiskoppide antud ordinatsioonide kehtivust. Kuid see ei tulnud kõne allagi; niisamuti ei loobunud nad mõnede entusiastide kombel ordinatsioonist ja vaimulikust ametist kui niisugusest. Nad aktsepteerisid Rooma kiriku endisi preestreid luterliku kiriku vaimulikus ametis ilma uuesti ordineerimata. Ja nad lootsid, et piiskopid annavad järgi ja ordineerivad luteri kirikutele pastoreid, kuna vajadus vaimulike järele oli suur.

 

 

4. Millal ja miks hakati luterlikus kirikus ordineerima

Kui jätta kõrvale mõned erandid 1520. aastatel, hakati luterliku arusaama kohaselt – puhastatud riituse järgi, millest olid kõrvaldatud kõik pahandust tekitavad toimingud – vaimulikke ordineerima 1535. aastal. Selleks andis korralduse Saksi kuurvürst, kuna vakantsete kohtade arv kasvas ja vajadus uute pastorite järele oli suur.

Kuid isegi veel 1537. aastal deklareeris Luther Schmalkaldia artiklites: «Kui piiskopid tahavad olla õiged piiskopid ja kanda hoolt kiriku ja evangeeliumi eest, siis olgu see pealegi armastuse ja üksmeele, ja mitte sunni pärast nii, et nad ordineerivad ja konfirmeerivad meid ja meie sõnakuulutajaid, kuid jättes kõrvale kogu mittekristliku eluviisi ja toreduse, teeskluse ning pettuse» (III, 10). Niisamuti kõnelesid usutunnistajad 1530. aastal Augsburgis: «Piiskoppide metsikused aga põhjustavad mitmel pool selle kanoonilise valitsuse lagunemist, mille püsimajäämist me väga soovime. [---] Nüüd aga tahame siinkohal veel kord kinnitada, et me peame hea meelega kinni kiriklikust ja kanoonilisest valitsusest [see tähendab: ordinatsioonist piiskoppide poolt vastavalt traditsioonile. Autor], kui ainult piiskopid loobuksid meie kirikutes märatsemisest» (Apoloogia, 14).

Luterlased, kes tõsiselt soovisid traditsioonilise kanoonilise korra säilimist, olid viimaks sunnitud selle korra ja oma soovi vastu toimima. Kui nad mõistsid, et vaimulik amet seisneb evangeeliumi jutlustamises ja sakramentide jagamises, siis oli see just nimelt evangeelium, mis nõudis kuulutamist, ning sakramendid, mis vajasid talitamist ja mis sundisid luterlasi loobuma otsimast luterlike pastorite ordineerimisest keelduvate piiskoppidega kokkulepet ning asuma ise korrapäraselt ordineerima ilma piiskoppideta. Esimesed luterlikud ordinatsioonid leidsid aset Wittenbergis ja olid mõeldud kogu Saksi kuurvürstkonna jaoks.

5. Augsburgi usutunnistus karjaseametist

Augsburgi usutunnistuse 5. artiklis mainitud kuulutusamet on sama, mis 14. artikli ordo ecclesiasticus (kirikukord). Selles pole vähimatki kahtlust. Aastal 1530 teadis igaüks, et ordo ecclesiasticus tähendab nimelt ordineeritud vaimulikkonda. Isegi kui 5. artiklis omistatakse sellele ametile jutlustamine ja sakramentide talitamine, on täiesti ilmne, et tegemist on konkreetse ametiga, millesse teatud isikuid kutsutakse ja ordineeritakse. Evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide talitamine ei sünni kuidagi abstraktselt, väljaspool Jumala poolt seatud karjaseametit. Kusagil ei räägita sellest, et kõnealune ülesanne oleks antud kirikule üldises mõttes, ilma erilise ametita. Luterlased jätsid jutlustamise ja sakramentide talitamise ainult ordineeritud pastorite ülesandeks, välja arvatud hädaristimise ja võib-olla ka hädaolukorras absolutsiooni kuulutamise korral. 1530. aastal mõistsid luterlaste oponendid kohe, et 14. artikkel räägib ordineeritud vaimulikest. Ja kui vastased deklareerisid, et artikkel 14 («…mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente jagada, ilma et ta oleks selleks korrakohaselt kutsutud») on neile vastuvõetav sel tingimusel, «kui me ütleksime seda kanoonilise ordinatsiooni kohta» (nagu Apoloogia 14 osundab), ei vaielnud luterlased sellele seisukohale vastu. Nad leidsid, et vastaspool on neist õigesti aru saanud, kuigi luterlased ei sidunud kehtivat ordinatsiooni ainult piiskopiametiga, vaid lubasid hädaolukorras või äärmise vajaduse korral ka teistel vaimulikel seda talitada. Ja nimelt vaimulikel, mitte ilmikutel. Valik, mida 14. artikkel võimaldab, piirdub vaid piiskopliku ja presbüterliku ordinatsiooniga – see on kas seaduspärase piiskopi toimetatud «kanooniline ordinatsioon» või ordineeritud pastorite talitatud kehtiv, kuigi mitte kanooniline ordinatsioon.

Augsburgi usutunnistuse 14. artikliga sooviti kummutada Lutheri ühe vihaseima vastase Johannes Ecki süüdistusi, nagu oleks Luther õpetanud, et «kõik ristitud on ühtviisi preestrid ja iga ilmikkristlane võib pühitseda kirikuid, konfirmeerida laps jms». Luterlased lükkasid selle väite tagasi, tundes, et neid on absoluutselt valesti mõistetud.

See on muidugi huvitav küsimus. Lutheri sõnul on ilmikud ehk kristlased üldises mõttes saanud tõesti tänu ristimisele preestriteks, piiskoppideks ja koguni paavstideks. See on püha ristimine – ja ainult püha ristimine –, mis annab kadumatu anni, mitte ordinatsioon. Eriti varane Luther väitis paavstlastega polemiseerides, et ristimise läbi tekkinud usklike preesterkond on vaimuliku teenimise eeldus. Mitte keegi ei saa ju olla preester või pastor, kui ta pole eelnevalt ristitud ja seeläbi kuningliku preesterkonna liikmeks saanud. Kui Lutheril tuli aga vastu astuda entusiastidele (kes loobusid ordineeritud vaimulikkonnast ja ametist, kuulutades kõik kristlased võrdseks mitte ainult Jumala ees – mis on ju tõesti nii – vaid ka õiguste ja volituste poolest täita pastori ülesandeid), hakkas ta rõhutama ordineeritud ametit kui Jumala poolt seatud ning kiriku jaoks loovutamatut ametit ja korda, millest tuleb kinni pidada. Algusaegade poleemiline toon muutus märkimisväärselt.

6. Usklike preesterkond ja ordineeritud vaimulik amet

Usklike üldise preestriameti kontseptsioon on kahtlemata piibellik, kuid seda mõistetakse vääralt, kui see vastandatakse Jumala poolt seatud erilisele vaimulikule ametile. Need polnud aga Luther ega 16. sajandi luterlased, kes tegid usklike preestriametist luterluse šibboleti (tunnusjoone, vrd Km 12:6 – tlk). Seda tegi pietism 150 aastat hiljem. Pole kahtlust, et selles küsimuses avaldas pietism tugevat mõju, sillutades teed moodsale protestantlikule mõtlemisele. Kuid see pole enam ehtsalt luterlik.

Tänapäeval me eeldaksime, et Augsburgi usutunnistus või mõni teine usutunnistuslik kirjutis peaks sisaldama artikli usklike preestriametist. Kuid sellist artiklit ei ole, kõnealune õpetus ei esine üldse Konkordia raamatus. Augsburgi usutunnistuse autor Melanchthon ei käsita usklike preestriametit mitte kordagi vaimuliku ameti lähtealusena.

Tuntud saksa luterlik teoloog Ernst Sommerlath Leipzigi ülikoolist juhtis sellele tähelepanu juba 1950. aastatel. Tema sõnul oli Luther «teadlik […] sellest ebavõrdsusest, nimelt et kõik on preestrid, kuid sugugi mitte kõik ei saa olla pastorid või karjased. Seetõttu peame ütlema, et karjaseamet (Amt) kuulub üksikutele isikutele ega ole antud kirikule üldises mõttes, vaid nii, et kirik usaldab selle ameti konkreetsetele ametikandjatele. See ei sünni inimeste suva järgi, vaid on jumalik korraldus […]. Karjaseamet […] ei eksisteeri kirikus üksnes hea korra huvides, vaid kuulub tema olemusse. See ei ole ainult soovituslik ja kasulik amet, vaid on vajalik kiriku püsimiseks» (Amt und Allgemeines Priestertum, 1954, 18).

7. Mida rite vocatus tähendab

Mõiste rite vocatus (korrakohaselt kutsutud), mida artikkel 15 ordinatsiooni kohta kasutab, kuulub kirikuvalitsemise või kirikukorra juurde. Me oleme harjunud õpetusega, et kirikukord ning kõik kiriku põhikirja ja kirikuseadusega seonduv on usutunnistuskirjade järgi kiriku vaba valiku küsimus, kuna Uues Testamendis pole sellekohaseid ettekirjutusi. Jah, see on õige. Kuid see on õige ainult seni, kuni me käsitame vaimulikku ametit Jumala poolt seatuna. Just sellele 5. artikkel osutabki.

1540. aastal sai artikkel 14 huvitava lisanduse, kui Melanchthon avaldas Augsburgi usutunnistuse muudetud versiooni (mis suurema üksmeele saavutamise asemel pigem avas uksed mitmesugustele väärarusaamadele ja eksitustele). Melanchton lisas sõnad: «nagu ka Paulus käsib Tiitust, et ta seaks vanemaid igasse linna» («sicut Paulus praecipit Tito ut in civitatibus presbyteros constituat», Tt 1:5). Siin tuleb Melanchthoni kavatsus selgesti esile – ta soovis, et apostlikust eeskujust kinni peetaks ning vaimulikud ordineeritaks teiste vaimulike poolt «suktsessioonis».

Rite vocatus tähendab, et jumaliku seadmise põhjal ei ole kellelgi õigust avalikult õpetada, jutlustada ja sakramente jagada ilma korrakohase kutsumiseta. Kui Luther oleks tõesti olnud kunagi seisukohal, et igal kristlasel on õigus pastoriameti ülesandeid täita, siis tunnistanuks Melanchthoni lisandus, et sellest positsioonist on lahti öeldud. 14. artiklit ei saa tõlgendada selles vaimus, et tulenevalt ristimisest on igal koguduseliikmel õigus jutlustada – õigus või amet, mille nad siis delegeerivad ühele väljavalitud ametikandjale, kes on vaid «välise korra» huvides kutsutud kõikide nimel seda ülesannet täitma. Vastupidi, üksikisikule antakse see amet ja teenimisülesanne korrakohase (rite) kutsumise kaudu. See antakse neile, keda on õpetatud ja juhendatud ning kes on osutunud väärikaks ja sobivaks.

Väljend rite vocatus (korrakohaselt kutsutud) on tõesti pisut ebamäärane, kuid samas selgitab seda küsimust piisavalt kogu 14. artikkel ühes Augsburgi usutunnistuse 5. artikliga ja Apoloogia 14. artikliga. Rite osutab kiriku jumalateenistusliku elu valdkonnale; mõisted «avalik» ja «jumalateenistus» on peaaegu identsed, nagu ilmneb ka artiklite järjestusest: artiklile 14 järgneb 15. artikkel «Kiriklikest talitustest», mis tuletab meelde, missugustest talitustest, tseremooniatest ja kirikukommetest tuleb kinni pidada ja millistest mitte.

Korrakohane kutsumine teostub viimaks kogu üldkirikut esindava koguduse ees, mis on Jumala palge ette kokku tulnud Tema Sõna kuulama ja palvetama. Küsimus pole mingis kindlas rituaalis ja erilises liturgias, mille üksikasju ei kirjeldata, vaid riitus, liturgia ja tseremooniad peavad olema kooskõlas Jumala seadmise ja evangeeliumiga.

Apoloogia 14. artikkel peab vähemalt ühe variandina võimalikuks, et ordineeritakse jätkuvalt traditsioonilisel ja kanoonilisel viisil (st ordineerijaks on piiskopid). Ta ei tee seda küll välistavalt, kuid püüab sellest traditsioonist võimaluse korral kinni pidada. Me peame meeles pidama, et 1530. aastatel polnud luterlastel mingit kindlust selles, kas roomakatoliku piiskopid annavad järgi ja hakkavad luterlastest kandidaate ordineerima või mitte. Teatud lootus neil oli. Kuid järgnevatel aastatel hajus see lootus täielikult ja neil tuli viimaks ise ordineerima hakata – nimelt tavalistel pastoritel, mitte piiskoppidel, kuna piiskopid ei soovinud seda teha.

Kui Augsburgi usutunnistuse 14. artikli sõnastus ongi pisut ebamäärane ega täpsusta, kes peaks ordineerima, on asi just selles. Artikkel jätab kujunenud olukorras lahtiseks küsimuse, kes peaks ordineerima – kas ainult piiskopid või ka teised pastorid.

8. Kuidas ametisse kutsumist tuleb mõista

«Vastulause» – see on dokument, millega oponendid üritasid Augsburgi usutunnistust arvustada ja kummutada – käsitab mõistet «kutsumine» (vocatio, vocare) just nimelt ordinatsiooni tähenduses. Tolle aja keelepruugis ei tähenda «kutsumine» mitte ainult ametisse määramise õiguslikku kinnitust (nagu meie seda mõistame), vaid käib tervikuna nii valimise, kutsumise kui ordinatsiooni kohta. Luther kasutas mõisteid «kutsumine» (vocatio) ja «ordinatsioon» sünonüümidena. Schmalkaldia artiklite III osa alajaotuse «Pühitsusest ja kutsumisest» («Von der Weihe und Vokation») pealkirjas kirjutas ta esialgu «Ordin…» («Ordinatsioonist»), kuid siis kriipsutas selle läbi ja asendas sõnaga «Kutsumisest». Lutheri jaoks olid kõnealused mõisted samatähenduslikud ja selles ei erinenud ta oma kaasaja üldlevinud pruugist. Ta ei kasutanud ametisse kutsumise ja ordinatsiooni kohta erinevaid mõisteid, nagu me seda tänapäeval teeme.

Lutheri jaoks oli «kutsumine» seotud alati Püha Vaimu tegevusega. Kutsujaks on Püha Vaim. Esmalt leiab see aset sisemiselt, minu südames – ma tunnen ja jõuan veendumusele, et Kristus kutsub mind oma teenistusse. Luther oli sisemiste tunnete suhtes siiski skeptiline. Tema arvates tuli sisemine kutse hoolikalt läbi katsuda nii enda kui veel enam teiste poolt; seda pidi tõendama ja kinnitama väline kutse. Väliseks kutsujaks võis olla kogudus, maaisand, piiskop, raad või kestahes vakantse ametikoha täitmise eest vastutaja. Nende pädevuses oli konkreetse isiku teatud ametikohale kutsumine. Viimaks leidis nii sisemine kui väline kutsumine piduliku kinnituse ja täideviimise ordinatsioonitalituses, kui palve ja käte pealepanemisega seati kandidaat karjaseametisse ning talle anti Püha Vaimu and, misläbi sai temast pastor, Sõna sulane, Kristuse saadik ja Jumala saladuste majapidaja (1Kr 4:1). Just niisuguse ordinatsiooni kaudu kutsub Püha Vaim inimese vaimulikku ametisse.

9. Ametisse kutsumine ja seadmine

Pastori ettevalmistamise, eksamineerimise, valimise, kutsumise ja viimaks konkreetsesse kogudusse saatmise ehk kõige selle kohta, mida kandidaadilt nõuti, kasutati vahel ka mõistet «ametisse seadmine» (introduktsioon). Kitsamas mõttes tähendab see vaid ajaliselt või vastutuse poolest piiratud tegevusvaldkonna usaldamist ordineeritavale. Hiljem hakati «ametisse seadmise» all mõistma ordinatsioonile järgnevat talitust, millega määratleti asjakohaste võimude kutse ja nimelt kinnitati ordineeritud vaimulikule konkreetne ametikoht ja tööpõld, kus ta pidi Kristuse karja hoidma. Sellega taheti vältida nn absoluutset ordinatsiooni ehk ordinatsiooni ilma konkreetsete tööülesannete ja volitusteta. Evangeeliumi kuulutamine on ju konkreetne asi ja ordineerituna ollakse selleks alati kohustatud; ordinatsioon ei ole kunagi vaid tiitli kandmise küsimus.

Alates 13. sajandist hakkas traditsiooniline side ordinatsiooni ja kohalikus kirikus või paigas täidetavate konkreetsete ametiülesannete vahel järk-järgult lõdvenema, millega rikuti Chalkedoni kirikukogu 6. kaanonit ja veelgi varasemaid regulatsioone. Tuleb meeles pidada, et varases kirikus oli piiskop see, kes kutsus, eksamineeris, ordineeris ja määras pastori või preestri kindlale ametikohale ning andis talle mensa ehk altari, millest ta võis elatuda, ja titulus’e, millele tema teenimine rajanes.

 

 

10. Piiskoplik või presbüterlik ordinatsioon?

Nüüd hakkasid luterlased seda kaotsiläinud sidet taastama, tehes karjaseametist jälle selle, mis ta pidi olema – jutlustamisameti evangeeliumi kuulutamiseks ja sakramentide jagamiseks, mitte ohverdamiseks. Siiski ei saanud nad nõustuda piiskoppide eesõigustega, kuna see polnud rajatud jumalikule õigusele. Luther deklareeris Schmalkaldia artiklites: «Aga kuna nad ei ole õiged piiskopid ega tahagi seda olla, vaid on pigem ilmalikud isandad ja valitsejad, kes ei taha [---] kiriku ameteid või ülesandeid täita [---], siis ei saa kirik ju nende pärast ometigi ilma sõnasulasteta jääda. Seega, nagu kiriku ja kirikuisade varasemate aegade eeskuju meid õpetab, tahame ja peame me ise tublisid isikuid sellesse ametisse ordineerima.» Kuna evangeeliumit tuleb kuulutada ja jutlustada ning sakramendid tuleb välja jagada, ei saa kirik pikemas perspektiivis ilma pastorite, sõnasulaste ja vaimuliketa jääda. Wittenbergi luterlased ootasid küllalt kaua, enne kui nad hakkasid ise ordineerima, rikkudes küll kehtivat kanoonilist korda, kuid olles kuulekad evangeeliumile, mis oli antud juhul peamine. Kui piiskopid ei taha «kiriku ameteid või ülesandeid täita», ja nimelt luterlikke pastoreid ordineerida, siis peavad ordineerima teised pastorid.

Lutheri ja Melanchthoni järgi ei saa piiskop nõuda endale jumaliku õiguse põhjal võimu, mis on antud ka teistele pastoritele. Jutlustamisametisse kutsumise õigus on antud üldisele kirikule ja mitte ainult selle mõnele komponendile, olgu selleks siis piiskop või vaimulikkond ühelt poolt või ilmikud teiselt poolt. Siiski oli luterlaste tahtmine ja soov võimaluse korral taastada kanooniline piiskoplik korraldus ja ordinatsioon. Kuid antud olukorras tuli neil otsustada, mis on prioriteetne, kas evangeeliumi kuulutamine või traditsioon. Nad leidsid, et olulisem on evangeelium ning aktsepteerisid presbüterliku ordinatsiooni kui hädaabinõu ja ajutise lahenduse, vahest tajumata seda, et nii jääb see püsima ka tulevasteks aegadeks enamikes luterlikes kirikutes kogu maailmas.

Traktaadis paavsti võimust ja primaadist (1537) viitab Melanchthon vana kiriku praktikale, mille kohaselt ilmikud osalesid küll piiskopi valimise, kutsumise ja ordineerimise protsessis, kuid mis ei rajanud kiriku karjaseametit kui niisugust usklike üldisele preestriametile. Piiskopi ja ülejäänud vaimulike ehk presbüteride erinevus seisnes vaid selles, et ainult piiskopil oli ordineerimise õigus – kuigi see õigus ei tulenenud jumalikust, vaid inimlikust korraldusest ja kokkuleppest. Kui piiskopid aga langevad hereesiasse ja ei soovi ordineerida, ei ole seda traditsioonilist õigust võimalik enam rakendada. Sel juhul jääb õigus ametikandjaid valida ja ordineerida kogu kirikule, st presbüteritele ja ilmikutele, kes moodustavad koguduse. Nemad peavad kutsumise ja ordineerimise protsessis koos tegutsema.

11. Ordinatsiooni tähendus

Melanchthoni järgi on ordinatsioon vaimulikuks kutsumise ja valimise heakskiitmine ning kinnitamine. Kuid ordinatsioon sisaldab ka muid elemente. Palve ja käte pealepanemise läbi saab ilmsiks objektiivne fakt – ordineeritav õnnistatakse ja läkitatakse ametisse, talle antakse luba kõneleda ja toimida Kristuse asemel ja kohal (vice et loco Christi), ja seda mitte mingiks teatud perioodiks, vaid kogu eluks. See ei ole ajas ja ruumis piiratud mandaat (pro loco et tempore) – taolisi piiranguid võib seada vaid inimliku õigusega välispidise korra huvides. Ordinatsiooni läbi saab kandidaat usutunnistuses nimetatud ühe, püha, katoolse ja apostliku kiriku sulaseks. Kui keegi on kord juba ordineeritud, ei korrata seda enam kunagi ja see ei aegu. Sellest võib mõneks ajaks taanduda, ordineeritu võib mingil põhjusel ametist loobuda, aga kui ta naaseb, ei ordineerita teda uuesti, vaid ta võib vaimulikus ametis jätkata. Teatud koha ja ajavahemikuga seotud ülesanded võivad muutuda või aeguda, kuid mitte ordinatsioon kui niisugune. Apoloogia 7. artikkel ütleb kutsutud ja ordineeritud vaimulike kohta: «Kui nad jagavad Jumala sõna või sakramente, jagavad nad neid Kristuse asemel ja kohal.»

Kui Augsburgi usutunnistuse 14. artikkel nõuab, et ainult ordineeritud vaimulikud õpetaksid ja jagaksid «avalikult» sakramente, siis peame «avaliku» ja «eraviisilise» vahel vahet tegema. Artikkel 14 ei soovi mitte mingil juhul piirata kristlaste tegevust privaatsfääris, st takistada Kristusest ja tema evangeeliumist tunnistuse andmist pereringis, sõprade ja sugulaste seas jne. Kuid see erineb avalikust sfäärist ja avalikust jumalateenistusest kirikus. Artikkel 14 käib jumalateenistuse, st kirikus peetava teenistuse kohta. Kui kogudus tuleb kokku, ei või ükski ilmik õpetama ja jutlustama hakata, rääkimata sakramentide talitamisest. Seda viimast ei lubatud mitte kellelgi eraviisiliselt teha (v.a hädaristimine ja võib-olla ka hädaolukorras pattude andeksandmise kuulutamine). Luther oli selles küsimuses väga range ja keelas selgesõnaliselt ja eranditult ilmikutel armulauda pühitseda. Kristus on selleks volitanud ainult ordineeritud vaimulikke. Ordinatsioon annab meile kindluse, et vaimulik esindab Issandat ning tegutseb ja kõneleb Kristuse asemel.

Seda perspektiivi silmas pidades öeldakse Apoloogia 13. artiklis: «Ja kasuks tuleb ka sõnakuulutusameti kõiksugu kiitusega ülistamine nii palju kui võimalik nende fanaatiliste inimeste vastu, kes kujutlevad, et Püha Vaimu ei anta mitte sõna kaudu…»

Tõlkinud Veiko Vihuri

Jobst Schöne (1931–2021) oli Saksamaa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop

 

[1] Saksa keeles: «Dom Kirchenregiment wird gelehrt, das niemand in der Kirchen offentlich lehren oder predigen oder Sakrament reichen soll ohn ordentlichen Beruf». Tõlkija märkus.

[2] Ladina keeles: «De ordine ecclesiastico docent, quod nemo debeat in ecclesia publice docere aut sacramenta administrare nisi rite vocatus». Tõlkija märkus.

Portaalide Objektiiv ja Meie Kirik peatoimetajate ning väljaande Uued Uudised ühine pöördumine avalikkuse poole:

Taunime peaminister Kaja Kallase poolt väljendatud mõtet, et vaktsineerimise edendamiseks tuleks vaktsineerimata inimeste ravivõimalusi vähendada ja nad peaksid oma ravikulud ise kandma.

Eesti Vabariigi peaminister ei tohi endale lubada taolisi ebainimlikke ja ühiskonda lõhestavaid mõttekäike.

Samuti taunime Kaja Kallase seisukohta, et vaktsineerimata inimestele tuleks kehtestada täiendavad piirangud. See ei ole ei teaduslikult, õiguslikult ega eetiliselt kuidagi põhjendatud. Pealegi on kohtus vaidlustatud juba praegu kehtivate piirangute aluseks olev valitsuse korraldus.

Leiame, et Eesti elanike põhiõigusi ja isikuvabadusi põhjendamatult piiranud ning ühiskonda vaenu ja umbusku külvanud Kaja Kallase valitsusel puudub moraalne õigus ametis jätkata. Vajame valitsust, kes suhtub kõikidesse ühiskonnagruppidesse inimlikult ja taotleb ühiskonna kokku liitmist.

Rõhutame, et faktiline sundvaktsineerimine ja mittevaktsineeritute jõhker diskrimineerimine ei aita kuidagi kaasa Covidi vastasele võitlusele ning ei ole kooskõlas vaba, demokraatliku ühiskonna alusprintsiipidega.

Õiguskantsler on hiljuti hoiatanud selle eest, et oleme liiga kergelt valmis oma õigused ja vabadused loovutama. Seetõttu kutsume Eesti inimesi üles võtma kokku oma kodanikujulguse ja koonduma vaba ühiskonna kaitsele. Olukord on kriitiline, meie vabadused on ohus, nagu ei kunagi varem viimase kolmekümne aasta jooksul. Ainult oma jõud ühendades suudame sellele ohule vastu seista.

13. oktoober 2021

Markus Järvi, portaali Objektiiv peatoimetaja

Veiko Vihuri, portaali Meie Kirik peatoimetaja

Väljaanne Uued Uudised

Peaminister Kaja Kallas tuli teisipäeval lagedale kohutava ebainimlikkusega. Ta veeretas mõtet, et vaktsineerimata inimesi tuleks ravijärjekorras tahapoole lükata. Ta jätkas, et arutuse all on ka mõte nõuda mittevaktsineeritutelt ravikulud tagasi. Lisaks väljendas ta seisukohta, et vaktsineerimata inimestele tuleb kehtestada veelgi rangemad piirangud ja edaspidi kaob ära võimalus testiga paljudesse avalikesse kohtadesse sisse pääseda.

Taolisi mõtteid on mõnda aega haudunud mitmed Kallase erakonnakaaslased. Kuid nüüd kõlasid need peaministri suust.

Olgu Kaja Kallase sõnad siinkohal tsitaatidena ära toodud:

«Üks ettepanek on, et kui inimene tuleb haiglasse, siis peavad arstid teda aitama. Kui olukord läheb hulluks ja meil tuleb hakata haiglates plaanilist ravi piirama, näiteks erinevaid kirurgilisi operatsioone, siis vaktsineerimata inimesed liiguvad järjekorras tahapoole.»

«Kui üle 70 protsendi inimestest, kes raskelt haigestuvad ja üle 90 protsendi inimestest, kes surevad, on vaktsineerimata, siis tuleb keskenduda neile. Peame piirama nende käimist, et nad haigust ei saaks. Meil on näiteks kohad, kus küsitakse COVID-tõendit ja kuhu saab tulla ka testiga, siis seal kaoks ära võimalus testiga tulla. Jääks, et saad tulla ainult vaktsineerimise tõendiga.»

«Arutuse all on ka see, et ravikindlustuse seadus võimaldab teatud juhtudel tagasi nõuda ravikulusid. Kui vaktsiinid on inimestele võimaldatud, aga ta seda ei kasuta ja jääb haigeks, siis kas on võimalik kulud tagasi nõuda, mis haigestumisega seotud.»

Selle peale ei ole öelda muud, kui et Eestit juhib täiesti empaatiavõimetu ja vastutustundetu tegelane. Mitte ükski varasem peaminister ei ole lagedale tulnud sedavõrd diskrimineerivate ja ebainimlike avaldustega. Pandeemia ajal tuleks ühiskonda koos hoida, inimesi julgustada ja toetada, mitte erinevaid inimgruppe üksteise vastu välja mängida ja teatud rühmadest paariad teha. Kõik maksavad makse ja kõigil on samad õigused.

Kaja Kallas ja tema valitsus on kaotanud igasuguse legitiimsuse. Kui nad heaga ära ei lähe, siis tuleb neid selleks sundida.

Avaldame Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulike ja ilmikute pöördumise peapiiskopi ja piiskoppide poole. Pöördumise tekst on ilmunud ajalehes Eesti Kirik ja see edastati täna ühes kõigi liitunute nimedega piiskoppidele ja kirikuvalitsusele.

Pöördumine Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi ja piiskoppide poole

Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Mt 7:15

Augsburgi usutunnistus õpetab, et piiskopiamet seisneb «jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises …»

Seetõttu on kiriku – nii vaimulikkonna kui kogu kirikurahva – ootused piiskoppide suhtes kõrged. Piiskopid peaksid seisma Jumala Sõnale toetuva kiriku õpetuse ja praktika kaitsel. Seda on nad ka oma ametivandes tõotanud.

Ometi lisatakse Augsburgi usutunnistuses: «Kui nad aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda, Mt 7[:15]: «Hoiduge valeprohvetite eest.» … meie omad õpetavad selles küsimuses, et piiskoppidel ei ole voli määrata või kehtestada midagi, mis on vastuolus evangeeliumiga.»

Pidades silmas paljude Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sõsarkirikute taganemist piibelliku õpetuse aluselt mõningates usu ja moraaliga seotud küsimustes ning seda, et see puudutab ka mitmeid meie kiriku ametikandjaid, kutsume üles EELK peapiiskoppi ja teisi piiskoppe kindlalt järgima ja kaitsma kiriku korduvalt väljendatud õpetust, et homoseksuaalse kalduvuse praktiseerimine kujutab endast pattu ning kirikul ei ole meelevalda seda õigeks kuulutada ega nimetatud pattu õigustavaid väärõpetuse kuulutajaid, nende hulgas ka neid, kes ise taolises patus elavad, õpetajaametis sallida.

Viimaks ütleb Augsburgi usutunnistus piiskoppide meelevalla kohta: «Aga kui nad sellega ei soostu ja seda palvet kuulda ei võta, siis mõelgu nad sellele, kuidas nad Jumala ees sellepärast vastust peavad andma, et nad oma karmusega lõhe ja skisma on põhjustanud, mida nad tegelikult oleksid pidanud ju aitama ära hoida.»

Esitatud 11. oktoobril 2021

Aare Kimmel, preester

Aare Nõmm, Puhja Püha Dionysiuse koguduse nõukogu liige

Aare Rüütel, Karja Katariina koguduse liige

Aarne Lätte, preester

Ago Tint, Kadrina Katariina koguduse liige

Ahti Udam, diakon

Aita Müürsepp, Tori Püha Jüri koguduse liige

Aita Rüütel, Rannamõisa koguduse liige

Aivar Villems, Nõmme Rahu koguduse liige

Aleksander Jõgi, Keila Miikaeli koguduse liige

Algur Kaerma, preester

Alviina Mets, Nõmme Rahu koguduse liige

Andres Jaanus, Randvere koguduse liige

Andres Riivits, Pärnu Eliisabeti koguduse juhatuse esimees

Andres Ulpus, Kuusalu Laurentsiuse koguduse nõukogu liige

Andrus Mõttus, preester

Anna Makeev, Saue Pauluse koguduse liige

Anne Ferschel, Iisaku koguduse liige

Anneli Merelaid, Rannamõisa koguduse liige

Anti Toplaan, Saarte praostkonna praost

Ants Nuut, Tallinna Jaani koguduse liige

Ardon Kaerma, Saku Toomase koguduse liige

Arne Hiob, preester

Arno Ilves, Püha Jakobi koguduse liige

Arvet Ollino, preester

Arvi Kodanik, Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse liige

Arvo Rodi, Tuhala koguduse nõukogu liige

Ave Pajo, Tallinna Kaarli koguduse nõukogu liige

Avo Kiir, preester

Eenok Haamer, koguduseõpetaja

Egert Ertmann, Tartu Pauluse koguduse liige

Eha Rammo, Emmaste Immanueli koguduse liige.

Elina Rosenstock, Hageri Lambertuse koguduse liige

Ella Kimmel, Rannamõisa koguduse liige

Endel Apsalon, preester

Ene Pilliroog, Tallinna Kaarli koguduse liige

Ene Talbonen, Haapsalu Püha Johannese koguduse liige

Enn Auksmann, preester

Esa Luukkala, preester

Ester Suurkuusk, Märjamaa Maarja koguduse nõukogu liige

Eva Laarmann, Tallinna Jaani koguduse liige

Eve Kasearu, Tartu Pauluse koguduse liige

Eve Pärnaste, Tallinna Kaarli koguduse liige

Gebhard Keuffel, Võnnu Jakobi koguduse liige

Hanna Järve, Tartu Maarja koguduse nõukogu liige

Hanna-Liina Bunder, Tartu Pauluse koguduse liige

Hannes Nelis, preester

Hanno Karlson, Puhja Püha Dionysiuse koguduse liige

Heikki Ylönen, Rannamõisa koguduse liige

Heinar Roosimägi, diakon

Helen Nõmm, Puhja Püha Dionysiuse koguduse nõukogu liige

Helika Gustavson-Rätsep, Tartu Maarja koguduse juhatuse liige

Hellen Savisaar, Tartu Pauluse koguduse liige

Ille Riivits, Pärnu Eliisabeti koguduse nõukogu liige

Illimar Toomet, preester

Ilme Hein, Nõmme Rahu koguduse liige

Indrek Aavik, Karja Katariina koguduse liige

Indrek Kompus, Rannamõisa koguduse liige

Ivo Pill, preester

Jaak Pärnamägi, preester

Jaan Aruväli, Nõo Püha Laurentsiuse koguduse liige

Jaan Eensaar, Rannu Püha Martini koguduse juhatuse esimees

Jaan Jõgi, Nõmme Rahu koguduse liige

Jaan Nuga, preester

Jaan Proosa, Nõmme Rahu koguduse liige

Jaanus Klaas, preester

Jaanus Torrim, diakon

Joonas Jõgi, Tartu Peetri koguduse liige

Juha Väliaho, preester

Juta Põld, Tartu Pauluse koguduse liige

Jüri Ehasalu, Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu liige

Jüri Martinson, Pärnu Eliisabeti koguduse liige

Jüri Pikma, Pärnu Eliisabeti koguduse juhatuse liige

Jüri Vallsalu, Lääne-Harju praostkonna praost

Kai Kerk, Emmaste Immanueli koguduse nõukogu ja juhatuse liige

Kaidi Suviste, Pärnu Eliisabeti koguduse liige

Kaido Petermann, preester

Kalev Teder, Sangaste koguduse liige

Kalev Uudam, Tartu Pauluse koguduse liige

Kalle Kepler, Tartu Pauluse koguduse juhatuse liige

Karin Arras, Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse liige

Kati Raudsepp, Keila Miikaeli koguduse nõukogu liige

Katrin Burman, Tartu Pauluse koguduse liige

Katrin Kull, Tartu Pauluse koguduse liige

Katrin Sulger, Rannamõisa koguduse liige

Krista Varbo, Hageri Lambertuse koguduse liige

Kristjan Luhamets, preester

Kristjan Moora, Tartu Maarja koguduse liige

Kristjan-Hüllo Simson, preester

Külli Paju, Tartu Peetri koguduse liige

Külli Raudsepp, Tartu Pauluse koguduse liige

Leilin Paavel, Võnnu Jakobi koguduse liige

Leo Lekarkin, diakon

Liina Rodi, Tuhala koguduse nõukogu liige

Liisa Eensaar, Rannu Püha Martini koguduse liige, kirikukogu liige

Liive Koppel, Tartu Pauluse koguduse liige

Lija Gerassimov, Illuka koguduse juhatuse liige

Lui Remmelg, Emmaste Immanueli koguduse liige

Maara Vint, Tallinna Kaarli koguduse liige

Maarika Ertmann, Tartu Pauluse koguduse liige

Maie Trufanov, Märjamaa Maarja koguduse liige

Maili Kaerma, Kihelkonna Mihkli koguduse liige

Maili Kaerma, Saku Toomase koguduse liige

Malle Pärn, Tallinna Jaani koguduse liige

Mare Jõgi, Keila Miikaeli koguduse liige

Marek Roots, preester

Margit Nirgi, preester

Margus Kirja, Ida-Harju praostkonna praost

Marika Švedko, Tartu Pauluse koguduse liige

Marili Ertmann, Tartu Pauluse koguduse liige

Marju Allik, Emmaste Immanueli koguduse nõukogu ja juhatuse liige

Markus Haamer, preester

Martin Helme, Tallinna Kaarli koguduse nõukogu liige

Matis Rego, Viljandi Pauluse koguduse liige

Matti Talbonen, Haapsalu Püha Johannese koguduse liige

Meelis Malk, diakon

Meelis-Lauri Erikson, preester

Mehis Pupart, preester

Merike Uudam, Tartu Pauluse koguduse liige

Merike Vingel, Tartu Pauluse koguduse liige

Merle Aruoja, Tartu Pauluse koguduse liige

Merle Mänd, Viimsi Püha Jaakobi koguduse liige

Mihkel Johannes Reinup, Saku Toomase koguduse liige

Olev Põld, Tartu Pauluse koguduse liige

Paavo Mändar, Kärla Maarja Magdaleena koguduse liige

Peeter Aru, Pärnu Eliisabeti koguduse liige

Peeter Kaldur, preester

Peeter Krall, preester

Peeter Parts, preester

Piret Remmelg, Emmaste Immanueli koguduse liige

Priit Kalle, Pärnu Eliisabeti koguduse liige

Pärtel Tõnsberg, Aegviidu Aleksandri koguduse liige

Raigo Ojamets, preester

Raissa Klaas, Anna koguduse liige

Raivo Asuküla, preester

Raul Arras, Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse liige

Raul Ertmann, Tartu Pauluse koguduse vöörmünder

Raul Raudsepp, Keila Miikaeli koguduse liige

Reet Pikkmets, Mihkli koguduse juhatuse liige

Rein Orn, Kuressaare Laurentsiuse koguduse juhatuse esimees

Rein Ranne, Järvakandi Pauluse koguduse juhatuse liige

Rene Reinsoo, preester

Ria Värsi, Tartu Pauluse koguduse liige

Riina Aviste, Tartu Pauluse koguduse liige

Riina Toomet, Märjamaa Maarja koguduse nõukogu liige

Riine Sähka, Pärnu Eliisabeti koguduse liige

Robert Bunder, diakon

Roomet Vingel, Tartu Pauluse koguduse liige

Ruuta Tiimus, Rakvere Kolmainu koguduse liige

Sigrid Klaas, Tartu Pauluse koguduse liige

Siimon Haamer, preester

Sulev Lonn, Pärnu Eliisabeti koguduse liige

Sulev Savisaar, Tartu Pauluse koguduse liige

Tanel Meiel, diakon

Targo Pikkmets, Mihkli koguduse juhatuse esimees

Tarmo Linnas, preester

Tarmo Malbe, Paldiski koguduse liige

Tarmo Sulger, Rannamõisa koguduse liige

Tauno Kibur, preester

Teet Hanschmidt, preester

Tiina Lõhmus, Pärnu Eliisabeti koguduse liige

Tiina Siim, Nõmme Rahu koguduse liige

Tiit Kuusemaa, preester

Tiiu Ainso, Võnnu Jakobi koguduse juhatuse esimees

Tiiu Kaaring, Nõmme Rahu koguduse liige

Tiiu Strauss, Ilumäe koguduse liige

Timo Švedko, preester

Toivo Hollo, preester

Toivo Treiblut, preester

Tõnis Tamm, diakon

Tõnu Lagle, Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse liige

Tõnu Taremaa, Pärnu praostkonna praost

Tõnu Tiimus, Rakvere Kolmainu koguduse liige

Tähti Karro, Pärnu Eliisabeti koguduse liige

Ulvar Kullerkupp, diakon

Urmas Koorits, Kambja koguduse juhatuse liige

Urmas Paju, koguduseõpetaja

Urmas Vulp, Tallinna Püha Vaimu koguduse liige

Vaike Pungas, Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse liige

Vaike Tausen, Tallinna Kaarli koguduse liige

Veiko Vihuri, preester

Veronika Mänd, Pärnu Eliisabeti koguduse liige

Viive Mütt, Tartu Maarja koguduse liige

Viivi Pungar, Märjamaa Maarja koguduse liige

Villu Jürjo, preester

Villu Kask, Tallinna Kaarli koguduse liige

Väino Klaas, Anna koguduse liige

Õnnelemb Natus, Tartu Pauluse koguduse liige

* Nimekiri ei sisalda enda avalikustamist mittesoovivate liitunute nimesid

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks korraldab koostöös mitmete teiste jõududega laupäeval, 23. oktoobril, kell 12.00 Tallinnas Vabaduse väljakul suure meeleavalduse vaba ühiskonna kaitseks. Meeleavalduse veebilehel antakse teada:

Seisame ühiselt selle eest, et Covid-19 vastases võitluses säilitataks austus vaba ühiskonna aluseks olevate põhimõtete vastu.

Meeleavaldusega astutakse välja samade põhimõtete eest, mis on toodud esile «Vabade kodanike deklaratsioonis». Aga meelevaldust ei korraldata deklaratsiooniga liitunute nimel.

Faktiline sundvaktsineerimine ei ole vastuvõetav ja peab lõppema. Vaktsineerimise vabatahtlikkuse põhimõtet peab austama reaalselt, mitte vaid deklaratiivselt.

Vaktsiinipassidega ühiskonna lõhestamine ei ole vastuvõetav ja peab lõppema. Põhiseadusega tagatud põhimõtet, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, ei tohi eirata.

Laste massiline Covid-19 vaktsineerimine on põhjendamatu ja peab lõppema. Kõiki lapsi puudutavaid poliitilisi otsuseid langetades tuleb seada esikohale laste, mitte kellegi teise huvid.

Meeleavaldusele oodatakse rohkem kui 5000 inimest ja see on kavas läbi viia rahumeelselt ning väärikalt.

Paraku on selgunud, et sotsiaalvõrgustik Facebook takistab info jagamist meeleavalduse kohta. Nimelt kirjutavad mitmed Facebooki kasutajad, et võrgustik ei lase meeleavalduse sündmust jagada.

Samuti on kuvatud teade, et info jagamine meeleavalduse kohta on vastuolus Facebooki spämmireeglitega.

«Kasutajatel esineb probleeme nii Facebooki loodud ürituse kui meeleavalduse kodulehe otselingi jagamisega. Facebook teatab, et lingid rikuvad sotsiaalmeedifrma «libareklaami, pettuste ja turvariskide» vastaseid reegleid,» kirjutab portaal Objektiiv.

Üks SAPTK eestvedajaid, portaali Objektiiv peatoimetaja Markus Järvi andis täna hommikul teada: «Olen eilsest peale proovinud jagada korduvalt 23. oktoobri meeleavalduse ürituse lehte kui ka üleskutset Facebookis, ent tulutult. Vaatame, kas pildi jagamine õnnestub. Tulge kohale laupäeval, 23. oktoobril kell 12! Kui juba Facebook tsenseerib, siis on suure tõenäosusega õige asi, kodanikud.»

Apostel Paulus kirjutab oma kirjas galaatlastele: «Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse» (Gl 4:4–6).

Kirikuisad on juba ammu esitanud küsimuse: miks Jumal otsustas saada inimeseks naisest sündimise kaudu? Kristuse – uue Aadama – oleks võinud luua kohe täiskasvanuna, nii nagu loodi esimene inimene. See küsimus annab meile põhjust arutada ja mõtiskleda Jumala otsuse üle valida Neitsi Maarja oma emaks.

Põhjendusi pole raske leida. Ettekuulutuste kohaselt pidi Messias sündima naisest, nagu antakse teada protoevangeeliumis (1Ms 3:15), mis kuulutab vaenust Messia ja Tema ema ning mao, s.o kuradi vahel. Ettekuulutused aga peavad täide minema.

On ka põhjendatud nii, et jumalik vägi saab paremini ilmsiks siis, kui Päästja sünnib naisest: Jumal võidutseb loodu kaudu, milles avaldub Tema suveräänne võim, mis kasutab suure eesmärgi saavutamiseks nõtra vahendit.

Kolmas põhjendus: kõigi loodute seas võib ainult naine olla Jumalale emaks. Inimese loomusest tuleneb, et Jumala Poeg leiab ema – inimese, kes annab Talle ihu, mis tuuakse ohvriks Jumala auks ja inimkonna lunastamiseks.

Kirikuisad ja teoloogid on leidnud veel muidki kauneid põhjendusi.

Veel üks väga kaalukas põhjendus on vajadus kinnitada Jumala lihakssaamise tõde. Paljud hereetikud, näiteks doketistid, on väitnud, et Jeesus Kristus ei olnud inimene, vaid et Ta üksnes «läbis» püha neitsi ihu. Maarja jumaliku emaduse jaatamine kummutab taolised robustsed kujutlused.

Lisaks on inimloomus ihulik ja vaimne ning sellega kaasneb tõsiasi, et ihulik inimene tuleb ilmale emast. Vastupidiselt eespool mainitud ketserite väidetele ei vähenda tõelise inimloomuse omamine Sõna väärikust.

Samuti on pereelu osa meie olemusest – iga laps sünnib perre. Pere keskel üles kasvava lapse jaoks pole selles olukorras puudusi. Seega on kohane, et lihaks saanud Sõna eelduseks on perekondlik elu ja et seda tuleb au sees pidada. Perekondlik elu annab lihaks saanud Sõnale võimaluse olla pojaliku vagaduse eeskujuks.

Ühe hea põhjenduse lisas Püha Augustinus: inimsust väärtustatakse ühes meessoost esindajas – mehes, kes on Jumal – ja ühes naissoost esindajas – Jumalaema väärikusega riietatud naises.

Teine väga hea põhjendus puudutab inimkonna müstilist abielu Sõnaga: Maarja «jah» (fiat – «sündigu, saagu nii») öeldi kogu inimkonna ja meie kõigi nimel.

Mis puutub inimkonna päästmisse, siis asjaolu, et lihasse tulnud Sõna sai meheks, kes põlvneb liha poolest Aadamast ja sünnib naisest, teeb Temast vahendaja. Seda aktsepteerivad mõlemad Temas esinevad loomused – taevas ja maa, Jumal ja inimene.

Viimaks, et Jumal võiks võtta vastu Messia lepitusohvri patuste eest, kes on Teda solvanud, pidi Ta tulema patuste sekka. Nii ütlevad Jesaja ja Paulus. Mitte et Ta ise patune oleks, vaid Tema inimloomuse ja Aadamast põlvnemise tõttu.

Kahtlemata ei anna kõik need põhjendused ammendavat vastust ülal esitatud küsimusele. Kuid nad selgitavad ja illustreerivad seda ning lubavad meil ligineda Jumala saladustele lihaks saanud Poja ja Tema ema kohta.

Allikas: FSSPX.News

 

Arvatavasti on paljud kuulnud hingedeajast, mida tänapäeval seostatakse eeskätt 2. novembril tähistatava hingedepäevaga. Tõenäoliselt teavad vähemad, et tegemist on päris pika ajavahemikuga, mille alguspäevaks on mõnel pool peetud 29. septembrit ning mis üldiselt lõpeb 10. novembril (või vanema tava järgi 11. novembril) tähistatava mardipäevaga.

29. september on kiriku- ja rahvakalendris mihklipäev ehk peaingel Miikaeli püha, millest on meie aja inimeste teadvusse jäänud ilmselt vaid kõnekäänd «igal oinal oma mihklipäev». Tänapäeval tähistab see ütlus enamasti kas tõdemust, et ühel või teisel viisil võib kõigi inimestega aeg-ajalt juhtuda mõni äpardus, või ka (veidi kahjurõõmsatki) soovi enamasti ebameeldivate või millegi inetuga hakkama saanud inimeste suhtes, et küllap ka nemad ühel heal päeval oma karistuse kätte saavad.

Peaingel Miikaeliga ei ole mihklipäevaoinal otseselt midagi tegemist – kui me ei pea selle all silmas üht teist tegelast, keda tavaliselt samuti sõrgade ja sarvedega kujutatakse. Pigem on see kõnekäänd seotud vanarahva tavaga tappa mihklipäevaks lammas.

Ajaloolased ei ole päris ühel meelel, miks just 29. september on tuntuim peaingel Miikaelile pühendatud püha. Vahel väidetakse, et tegemist on Itaalias Gargano mäel asuva kuulsa peaingel Miikaelile pühendatud kiriku pühitsemispäevaga. Tõenäolisem on siiski, et 29. september hoopis Roomas Via Salarial asuva püha Miikaeli kiriku pühitsemispäev (millalgi 5. sajandil), samal ajal kui Gargano mäega seotud peaingel Miikaeli ilmumine leidis aset hoopis 8. mail (490. aasta paiku).

Nii või teisiti – mihklipäeva paiku tasub küsida, kes on üldse inglid, ning mõtiskleda selle üle, kas ja mis peaks meil nendega pistmist olema.

Kiriku traditsiooniline õpetus peab inglite all silmas Jumala poolt loodud vaimseid olendeid, kes loodu hierarhias paiknevad inimesest kõrgemal. Inglite olemasolusse uskumine on igati pühakirjakohane ning näiteks Apostlite tegude raamatus rõhutatakse seda lausa kõrvuti usuga ülestõusmisse: «Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: «Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!» Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks. Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki.» (Ap 23:6–8) On näha, et apostel Paulus asetab siin ennast – ja seega ka kristluse – ühele poolele viimastega: ülestõusmine ja inglid on olemas ning nendesse uskumine on tähtis.

Inglite olemasolust on juttu pea igas Piibli raamatus. Enamasti esinevad nad Jumala saadikute ja teenritena, andes inimestele edasi Jumalalt saadud sõnumeid ning inimesi Tema tahtmist mööda kaitstes. Sõna «ingel» (kreeka keeles ἄγγελος – angelos) tähendabki eeskätt «sõnumitooja». Püha Augustinus selgitab: «[Sõna] «ingel» tähistab ametit, mitte olemust. Kui sa küsid tema olemuse järele, siis ta on vaim; kui sa küsid ameti järele, siis ta on ingel.» Lisaks headele inglitele on olemas ka langenud inglid ehk kurjad vaimud, kes on määratud kandma igavesti karistust.

Vahel nimetakse ingleid puhasteks vaimudeks – sõna «puhas» ei tähenda siin mitte kõlbelist hinnangut, vaid seda, et inglil on ainult vaim, et neil ei ole keha. See, et neid aeg-ajalt siiski ihulikuna nähakse (või kõnelemas kuuldakse), on vajalik inimeste pärast, kellele nad ilmuvad, kuna muul viisil ei oleks inimene võimeline nende kohalolu tajuma ega nende toodud sõnumist aru saama.

Inglid on surematud ja – pärast ühekordset läbikatsumist, mille tulemusena osa ingleid langes ja kurjadeks vaimudeks muutus – muutumatud. Neid ei saa küll nimetada Jumalaga võrreldavalt igavesteks, kuna neil on algus ja Jumal võib nad ka kaotada, kuid nad on «igavesed» selles mõttes, et nende olemus ei muutu ega järelikult allu ka aja kulgemisele.

Erinevalt Jumalast – kuigi nad on vaimud – ei ole inglid ühekorraga kõikjal, vaid saavad olla ainult ühes paigas korraga. Tõsi, nende liikumine ühest kohast teise on võrreldamatu inimese või ükskõik, millise füüsilist keha omava olendiga. Võiksime öelda, et nad on suutelised liikuma ühest kohast teise võrreldavalt mõttega: kui meie, inimesed, kui meil tekib mõte minna näiteks Austraaliasse, peame teekonna sinna füüsiliselt ette võtma, siis inglil piisab ainult mõtlemisest ja ta juba leiabki end Austraaliast (muidugi jäävad taolised võrdpildid alati vaid võrdpiltideks).

Kõige olulisem inglite omadus on ehk see, et neil on (eriti meiega võrreldes) äärmiselt täiuslik tunnetusvõime, kuigi ka sellel on piirid, sest nad ei suuda mitte iseenesest tungida kõigisse Jumala saladustesse ega teada täie kindlusega ka teiste loodute salajasi mõtteid ega tahteakte. Ometi, nagu öeldud, ületavad nende teadvus ja tunnetus mõõdetamatult inimeste omasid. Nagu ka nende tahe, millel on (mitte küll Jumalaga võrreldav) võime tahetut peaaegu vahetult teostada.

Jeesuse sõnul näevad inglid alati Jumala palet, s.t neile on antud üleloomulik Jumala nägemise võime – samamoodi, nagu oli enne langust inimesel ja nagu me loodame, et see meile kord taevases õndsuses jälle osaks saab. Näha Jumalat tähendab osasaamist suurimast õndsusest – see on midagi, mis täidab selle vääriliseks arvatu kirjeldamatu õnne, rõõmu ja armastusega.

Kuid võib olla ka vastupidi, ja seda tõestab langenud inglite näide. Kiriku pärimuse järgi oli osa inglite languse põhjuseks nende kõrkus: soov olla Jumalaga võrdne ja Temast sõltumatu, see tähendab sisuliselt Jumalast kui ainsast tõelisest Jumalast lahtiütlemine, iseenese endale jumalaks tõstmine, mis paraku läks langenud inglitele maksma kogu nende igavese saatuse (erinevalt inimestest, kelle patt on tunnetuse ebatäiuslikkuse ja inglitest väiksema tahtevabaduse tõttu kahetsuse korral andestatav).

Langenud inglid ehk kurjad vaimud (deemonid) jätkavad seda, millest nende langus alguse sai: nad üritavad meelitada ja juhtida langusele teisi, eeskätt inimesi. Nad teavad, et nende võitlus Jumalaga on lootusetu, kuid kahetsemise asemel on nende ainsaks sooviks tõmmata endaga hukatusse võimalikult paljusid. Seesama Jumala palge, Tema täiusliku headuse, tõe ja armastuse nägemine ei täida langenud ingleid mitte õnnetunde ega vastuarmastusega, vaid kustumatu ja kontrollimatu vihaga, mis kujutabki endast kõigi põrgupiinade kvintessentsi. Jumala armastus on tuli, mis ühtesid soojendab, teisi aga väljakannatamatult ning seda suuremat jõuetut ja iseennast söövat viha tekitavalt kõrvetab – ühtviisi nii inglite kui inimeste puhul.

Pühakiri näitab, et kuigi kuradi ehk saatana – kurjade vaimude ülema – võim on Kristuse läbi murtud, lubab Jumal tal siiski seda võimu mitmel moel inimeste suhtes tarvitada: erinevate vaevuste, hädade, ka haiguste kaudu, veelgi enam aga meelitades, kiusatustega ahvatledes, eksitades ja pettes – kurat on võimeline ilmuma koguni valgusingli kujul (2Kr 11:14). Põhjus, miks Jumal seda lubab, seisneb peaasjalikult selles, et seeläbi avaneb inimesel võimalus kasvatada nii oma tahet kui vahetegemise võimet hea ja kurja, õige ja väära vahel. Apostel Paulus kinnitab: «Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.» (1Kr 10:13)

Jumalale ustavaks jäänud ehk heade inglite esimene ja tähtsaim ülesanne on Jumala palumine ja kiitmine, samuti Jumala teenimine, eeskätt seeläbi, et nad teostavad Tema tahet inimeste juures: «Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste.» (Hb 1:14) Eriline roll on siin kaitseinglitel, kelle otseseks ametikohustuseks ongi nende hoole alla antud inimeste kaitsmine, saatmine ja juhtimine. Kiriku pärimus usub, et igal inimesel on [vähemalt üks] kaitseingel – kusjuures Jeesuse enda sõnadele toetudes peetakse seda eriti kindlaks ja oluliseks laste puhul: «Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks, sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas!» (Mt 18:10) Aga ka [pöördunud] patuste puhul: «Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.» (Lk 15:10)

Inglid on erinevaid, ka neil on oma hierarhia, mida võib väljendada näiteks apostel Pauluse sõnadega «troonid ja ülemused, valitsused ja meelevallad» (vrd Kl 1:16). Piibel kõneleb ka peainglitest, kelle hulgas tuntumad on Miikael, Gabriel, Raafael ja Uuriel. Viimase kohta teatakse kõige vähem, kuna Piibel temast ei kõnele, küll aga mainitakse teda mitmetes muudes pärimuse hulka kuuluvates kirjutistes. Kuna tema nimi tähendab «Jumala tuli» või «Jumala valgus», siis samastatakse ta vahel ka ühega inglitest (või keerubitest), kelle Jumal seadis pärast inimese paradiisist väljaajamist valvama elupuu teed (1Ms 3:24).

Peaingel Gabriel («Jumala vägi» või «minu vägi on Jumal») on meile kõige paremini tuntud Uuest Testamendist, kus ta kuulutab neitsi Maarjale, et temast sünnib Kõigekõrgema Poeg, ning ilmutab sedasama ja paljut muudki neitsi Maarja peigmehele Joosepile. Vanas Testamendis on Gabrielist juttu prohvet Taanieli raamatus, kus ta aitab Taanielil mõista talle antud nägemusi.

Peaingel Raafael («Jumal tervendab») on ustav saatja ja abimees Toobiti raamatus – ta juhib üht peategelastest, Toobiti poega Tobiast, teekonnal võõrsile ja tagasi koju, aitab Tobiase mõrsjal saada võitu kurjast vaimust ning tema nõuannete varal saab pimedaks jäänud vana Toobit jälle nägijaks. Raafael lubab meil heita pilgu ka Jumala ja Tema inglite n-ö sisemisse majapidamisse: «Mina olen Raafael, üks neist seitsmest pühast inglist, kes kannavad ette vagade palved ja käivad Püha auhiilguse ees.» (Tb 12:15)

Peaingel Miikaelist on nagu Gabrielistki juttu Taanieli raamatus, kus teda kujutatakse taevase sõjaväe juhina (nagu ka Ilmutusraamatus), samuti mainitakse teda Juuda kirjas, kust on pärit ühe tuntuma Miikaelile suunatud palve peateema. Nimelt vastandatakse Miikael Juuda kirjas neile, kes ennast vaata et Jumala kõrgusele tõstavad, ja öeldakse, et isegi temal, peainglil, ei ole Jumalaga võrdset väge ega otsustamisõigust: «Aga peaingel Miikael, kui ta riidles ja vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda teotavat otsust, vaid ütles: «Issand sõidelgu sind!»» (Jd 1:9)

Mainitud palve, mida on olnud kombeks paluda jumalateenistuse lõppedes enne kirikust lahkumist, on järgmine: «Püha peaingel Miikael, kaitse meid võitluses, varja meid saatana õeluse ja kavaluse eest. Jumal sõidelgu teda, palume alandlikult. Sina aga, taevase sõjaväe vürst, tõuka põrgusse saatan ja teised kurjad vaimud, kes hinge hukatuseks läbi ilma hulguvad.» Niisiis nähakse peaingel Miikaelis eeskätt seda, kelle Jumal on seadnud kaitsma omasid kuradi rünnakute eest – ning viimselt on selge, et tema ja teised head inglid jäävad võitluses kurjadega vaimudega igal juhul võitjaks.

Oluline küsimus paljude inimeste jaoks on, kuidas inglitega suhelda. Langenud inglite ehk kurjade vaimudega on asi ühemõtteliselt selge: «Tagane minust, saatan!» peaks olema ainus, mis meil neile ütelda on. Aga mida teha ning kuidas rääkida heade inglitega?

Nagu ülalolev palve näitab, ei välista kiriku pärimus inglite palumist, ilmselt ka mitte teatavat austamist. Ent siinkohal tuleb teha selget vahet inglite (nagu ka pühakute) austamisel ning sellel austusel või kummardamisel, mis kuulub üksnes Jumalale – seepärast on ehk kõige lihtsam suunata ka inglitega seotud palved ikkagi Jumala enda poole, näiteks Martin Lutheri hommiku- ja õhtupalve eeskujul: «Olgu Sinu püha ingel mulle saatjaks, et kurjal vaenlasel ei oleks meelevalda minu üle!»

Inglite olemasolu uskumine ei võta Jumalalt midagi ära. Vastupidi, kuna Jumala Sõna kinnitab inglite olemasolu ja seda, et nad on Jumala teenistuses, on tegemist tõega, mille eitamine tähendaks vastuhakku Jumalale. Seepärast võime olla tänulikud teadmise üle, et Jumal on loonud ja meie kõrvale seadnud need võimsad vaimolendid, kelle olulisimaks ülesandeks Jumala enda kiitmise kõrval on meid kaitsta ja juhtida nii igapäevases elus kui iseäranis selleks, et võiksime kord nagu nemadki näha palgest palgesse Jumalat Tema taevases kirkuses ning Teda igaveses rõõmus austada ja ülistada. Just nii, nagu ütleme iga kord, kui valmistume pühitsema armulauasakramenti: «Sellepärast laulame kõigi inglite ja taeva väehulkadega Sinu aunimele kiituselaulu.»

Kas EELK muudab oma suhtumist homoküsimusse ja jõuab ühiskondlikele arengutele järele, nagu ennustab Geikristlaste Kogu kaasasutaja, värske Suurbritannia luteri kiriku vaimulik Meelis Süld?

«Ma ei kahtle, et EELK millalgi oma suhtumist muudab, aga see võtab veel aega,» ütles Süld intervjuus Postimehele. «EELK kui rahvakiriku positsiooni määrab suurel määral ühiskondlik suhtumine. Seni kui ühiskonnas ei kohelda LGBT inimesi võrdselt, ei saa seda oodata ka kirikult, mis kahjuks neis küsimustes sörgib ühiskondliku hoiaku järel, selle asemel et olla prohvetlik hääl ja astuda vähemate kaitseks oma sõnade ja tegudega välja.»

Meelis Süllal on kahjuks õigus. Kui kirik jätkab sörkimist ühiskondliku suhtumise järel, siis ühel päeval on tõesti päevakorras ka senise õpetuse revideerimine. Midagi prohvetlikku selles muidugi ei ole, sest see tähendaks loobumist Jumala sõnast ja alistumist saatanlikule revolutsioonilisele ideoloogiale.

Nii ühiskond kui kirik ei liigu mingis suunas iseeneslikult, vaid konkreetsete otsuste tagajärjel. Eesti ühiskondlikku arvamust suunatakse poliitiliste otsustega. «Euroopalike väärtuste» edendamine, kooseluseaduse läbisurumine, LGBT rahastamine ja propaganda tegemine, abielureferendumi nurjamine – kõige selle taga on konkreetsed, võimupositsioonilt tehtud otsused, see ei ole kuidagi iseenesest aset leidev protsess. LGBT asja ajamine ei käi käputäie aktivistide, vaid ikka kogu lääne nomenklatuuri eestvedamisel, kes ühel või teisel põhjusel on nii otsustanud. Valitud kursi elluviimiseks on kaasatud valitsusaparaat ja maksumaksja raha.

Kiriku õpetuslikud arusaamad muutuvad või jäävad samaks mitte iseenesest, vaid samamoodi konkreetsete juhtimisotsuste tagajärjel. Otsustamine tähendab valikute tegemist. Näiteks Läti luterlik kirik on viimastel kümnenditel langetanud terve rea otsuseid, mille tulemusena on kirikulaev kurseerinud traditsioonilise luterluse suunas. Selle juurde on käinud Luterliku Maailmaliidu ja rikaste partnerkirikute hurjutused ja näpuviibutused.

Kui inimesed küsivad, kuhu suundub meie kirikulaevuke, siis tuleb vaadata kaptenisillale. Otsused, mis on kaptenisillal alates 1991. aastast langetatud, on toonud meid tänasesse olukorda. Need otsused, mida täna langetatakse, mõjutavad homset päeva. Homoküsimus ei ole eraldiseisev küsimus. Selle käsitlemine sõltub teoloogilise hariduse suunitlusest, ordinatsioonipoliitikast, kirikupoliitilisest partnerivalikust (nt Luterlik Maailmaliit vs. Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu) jne.

Kui EELK poolt ülal peetavas usuteaduse instituudis saab kaitsta LGBT-teemalisi töid – mida õigustatakse riikliku akrediteerimisega kaasneva akadeemilise vabaduse nõudega – või kui kavatsetakse kirikus luua mingisuguseid töögruppe, mis peaksid hakkama diskuteerima Piibli ümbertõlgendamise üle, siis needki on väga konkreetsed juhtimisotsused. Tahtmise korral saaks teha ka teistsuguseid otsuseid.

Veel kord, Meelis Süllal on õigus. Kui teistsuguseid otsuseid teha ei taheta ja kurssi ei korrigeerita, saabub aeg, mil kirikukogus istub propaganda poolt pestud ajudega «noorem põlvkond» (jutumärkides seepärast, et tegemist on M. Sülla mõttekonstruktsiooniga – miks peaks arvama, et kõik noored on n-ö progressiivsete vaadetega) ja langetab otsuseid, mis omakorda panevad paika otsuste loogika kaptenisillal.