Läti Evangeelne Luterlik Kirik langetas otsuse liituda konfessionaalsete ja konservatiivsete luterlike kirikute koostööorganisatsiooniga, mis kannab nime Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu (International Lutheran Council). 6. augustil toimunud Läti luterliku kiriku sinodi 219 liikmest toetas liitumist ILC-ga koguni 210 liiget.

Samal koosolekul otsustati ka lahkuda luterlasi ja kalviniste (reformeerituid) ühendavast Leuenbergi osaduskonnast (praeguse nimega EKOE ehk Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas) – seda otsust toetas 198 saadikut.

Läti luterliku kiriku sinodi otsus lahkuda EKOE-st ja liituda ILC-ga on kutsunud esile murelikke reaktsioone liberaalsetest kirikuringkondadest.

Põhja-Saksa luterliku kiriku piiskop Kristina Kühnbaum-Schmidt väljendas Läti kirikukogule saadetud tervituses kahetsust, et Läti kiriku rahvusvaheliste suhete üle otsustati koosviibimisel, kuhu ei olnud kaasatud väliskülalisi.

«Me küsime endalt seetõttu, kuidas saab selliste otsuste korral jätkata parnersuhet, kuna mõlemad otsused raskendaksid või tühistaksid tähtsaid ühiseid puutepunkte,» märkis Kristina Kühnbaum-Schmidt.

Väljaande Kotimaa teatel ütles Luterliku Maailmaliidu peasekretäriks valitud EELK vaimulik Anne Burghardt, et nüüd tuleb selgitada, mida tähendab Läti luterliku kiriku üheaegne kuulumine Luterlikku Maailmaliitu ja Rahvusvahelisse Luterlikku Nõukogusse.

Burghardt rõhutas, et kommenteerib asja eestlasena, mitte LMLi ametliku esindajana, ning lisas, et pole veel kuulnud lätlaste põhjendusi oma otsusele. Kuigi Eesti ja Läti luterlikud kirikud on naabrid, ei ole suhted kahe kiriku vahel olnud Burghardti hinnangul kuigi lähedased.

Luterlik Maailmaliit on väljendanud ka ametlikult muret selle üle, milliseid võivad olla Läti kiriku otsuse tagajärjed suhetele Läti kiriku ja LMLi vahel.

148 liikmeskirikuga Luterlik Maailmaliit peab end luterlaste osaduskonnaks, mis tugineb pühakirjale, oikumeenilistele usutunnistustele ning Augbsurgi usutunnistusele ja Martin Lutheri väikesele katekismusele. Selles annavad tooni suured liberaalsed Euroopa ja Ameerika luterlikud kirikud.

Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu on aga pigemini koostööorganisatsioon, mille liikmeskirikud on konservatiivse suunitlusega konfessionaalsed luterlikud kirikud, kus näiteks naispastorite ordineerimine või homopaaride õnnistamine ei tule kõne allagi.

ILC suurim liikmeskirik on USAs tegutsev paari miljoni liikmega Missori Sinod. Soomest kuulub sellesse Juhana Pohjola näol äsja uue piiskopi saanud paari tuhande liikmega Misjonipiiskopkond. Paarisaja tuhande liikmega Läti luterlikust kirikust saab liitumisel üks suuremaid ILC liikmeskirikuid.

Läti kiriku ajalugu uurinud Helsingi ülikooli kirikuajaloo emeriitprofessor Jouko Talonen tõdeb, et lätlastel on aeg-ajalt tekkinud pingeid suhetes Luterliku Maailmaliiduga.

«Läti kiriku teoloogiline areng pärast kommunismi kokkuvarisemist ei ole Genfi [seal asub LMLi peakorter] rõõmustanud. Küsimus on üsna põhimõttelistes teoloogilistes erinevustes, eriti piibliteoloogilistes lähtekohtades, mis seejärel kajastuvad kirikute erinevates otsustes,» ütles Talonen väljaandele Kotimaa.

Pigemini liberaalsetele lääne kirikutele orienteeritud Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on nii Luterliku Maailmaliidu kui EKOE liige ja ei tee koostööd ILC või Missouri Sinodiga. Siiski leiavad regulaarselt aset Balti luterlike piiskoppide kohtumised.

2006. aastal saatsid Eesti, Läti ja Leedu luterlikud piiskopid homopaaride õnnistamise küsimuses ühise kirja Luterlikule Maailmaliidule ja Rootsi Kirikule, 2010. aastal aga koostasid pöördumise abielu ja homoseksuaalsete suhete praktiseerimise kokkusobimatuse teemal.

Maarja taevassevõtmist ei tule mõista nõnda, nagu ta ei olekski surnud. Vastupidi, me võime olla kindlad, et Maarja, kes järgnes oma Pojale kõiges, läks läbi ka surmast. Kuidas oleks ta võinud käia teist teed kui Jeesus? Kuidas oleks Jumal keelanud talle seda, mida on vagalt oodanud kõik pühakud: et nad võiksid saada Tema surma sarnaseks (Fl 3:10)? Surm on küll patu tagajärg, kuid Jeesus tegi sellest veel viimase võimaluse. Alates sellest, kui Jeesus hüüdis valju häälega: «Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!» (Lk 23:46), on kristlik surm olnud viimane, kõikehaarav pühendumistegu. Surmahetkel saab inimene võimaluse võtta kokku kogu oma elu ja anda selle lõplikult Jumalale. Surm on nagu tõotus, mis antakse mitte sõnade, vaid teoga, «surmtõsiselt» ning milles tõotatakse kuuluda igavesti Jumalale. Võime olla kindlad, et Maarja ei jäänud sellest viimsest võimalusest ilma.

Sellepärast võibki Maarja meile suremist õpetada. Ennekõike võime õppida, et inimene võib suremise oskust harjutada kogu oma eluaja. Maarja jätkuv «jah» oli jätkuv loobumine iseendast ja minek «Isa juurde» (Jh 14:28), mis on kristliku surma definitsioon. Kui inimene on oma eluajal lugematuid kordi surnud, siis see, mida nimetatakse «surmaks», muutub «taevassevõtmiseks». Võibolla see ongi kõige olulisem, mida me saame Maarja taevasse võtmisest õppida.

Taevasse võetud

Kirik usub, et taevasse võeti Maarja ihu ja hing, see tähendab kogu tema olemus. Ka Jeesus ei jätnud surres oma ihu hauda ega naasnud Isa juurde üksnes vaimuna, vaid Ta võttis oma ihu Jumala igavesse kirkusesse. Nõnda läks ka Maarja ihu taevasse. Surnuist ülestõusnuna ütles Jeesus jüngritele: vaimul ei ole ju liha ega luid (Lk 24:39), ning Maarja ütleb meile täpselt sama: ma ei ole mitte vaim, vaid inimene, nagu sinagi – ja ma olen taevas.

Küsimus surmajärgsest elust on vaevanud inimkonda alates algusest. Mis toimub inimesega pärast surma? Kas tema surmaga on kõik täielikult lõppenud? Kas ta polegi midagi enamat kui vaid mingil hetkel silmapiirile ilmunud olend, kes kohe pärast seda kaob? Või, nagu väidavad mõned Aasia usundid, on tema saatuseks elada mitmeid kordi, kuni ta viimaks vajub jumaluse kõiksusesse? Või vabaneb inimene surres oma ihust ja elab pärast seda üksnes vaimuna? Kiriku õpetus Maarjast esitab meile konkreetse arusaama surmajärgsest elust. Maarja isiksusest ei läinud midagi kaotsi, vaid kogu tema olemus läks taevasse. Vana mitte ei hävine, vaid muutub. Maarja on ja jääb igavesti inimeseks, kuid kirgastatud inimeseks.

See ei puuduta ainult Maarjat. Uue inimkonna emana tunnistab ta sellest, mida me kõik võime loota. Iga inimene, kes sureb Jumalat armastades, võetakse taevasse; mitte ainult osa temast, vaid terve inimene.

Kas meid paneb imestama, et taevasse võeti mitte ainult Maarja hing, vaid ka ihu? Tema oli ju kõik ohverdanud Jumalale. Ingli ilmumise hetkel andis ta oma ihu Püha Vaimu käsutusse ja kui Vaim tuli tema peale, sai sellest Jumala tempel. Vaim toimis temas kogu eluaja ja ka siis, kui ta elu lõppes. Vaimu vastupandamatu vägi haaras temast kinni ja otsekui jumalikus tormituules tõmbas ta taevasse. Meenub prohvet Eelija, kes võeti tulistesse vankritesse ja tõusis tuulepöörises taevasse (2Kn 2:11). Aga meiegi ihu on Jumala käsutuses ning Püha Vaimu tempel (1Kr 6:19), meiegi ihu saab pühitsetud sakramentidest ja eelkõige ühendusest Kristuse ihu ja verega. Sellepärast ka meie ihu võetakse kord taevasse. Jumalale ohverdatust ei lähe midagi kaotsi, vaid kõik võetakse kaasa ja muutub.

Uus lähedus

Maarja taevassevõtmine ei tähenda, et ta oleks rännanud mingile kaugele maale. Me eeldame, et taevas on «üleval». Me laulame: «Au olgu Jumalale kõrges». See ei ole vale, kui peame meeles, et sellised kujutlused ei väljenda kogu tõde. Taevas ei ole mingi koht teisel pool maailmakõiksust, vaid see on dimensioon, mida me ei suuda oma maiste meeltega tajuda. Ehkki Maarja võeti taevasse, ei läinud ta meie juurest minema. Vastupidi, just nõnda tuli ta veel sügavamalt maailma.

Olles surelikus ihus oli Maarja aja ja ruumiga piiratud. Ta ei saanud viibida korraga enam kui ühes paigas. Elades pärast Jeesuse ülestõusmist surnuist Johannese juures palvetas ta väsimatult noore kiriku eest, kuid ta ei saanud olla koos apostlitega, kui need läksid kuulutama evangeeliumi. Aga kui ta võeti taevasse ning kogu tema olemus, seega ka tema ihu kirgastati, kadusid kõik piirid. Kirgastatud ihul ei ole selgeid piire. See võib samaaegselt viibida mitmes kohas ja saada oma proportsioonidelt lausa kosmiliseks. Maarja maapealse elu piiratud lähedus muutus: pärast taevasse võtmist on ta kõikjal ligiolev.

Igal pool, kus me oleme ja kuhu me läheme, on Maarja alati ja kõikjal meie juures. Ta täidab kogu maailmakõiksuse. Ta on riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas (Ilm 12:1). Kui me päeval tänaval või töökohal viibides palvetame «Ole tervitatud, Maarja», siis ei räägi me tühjusesse. Maarja on alati ligi. Me võime tunda suurt rõõmu, märgates, et Maarja taevassevõtmine, mis tundus teda kaugele eemale viivat, tõi tegelikult ta meile väga lähedale. Taevasse võetuna on ta keset meie elu.

Samas ärgem arvakem, et taevas naudib Maarja segamatut rahu. Maarja osaleb valguse ja pimeduse vahelises võitluses nii kaua, kui see kestab. Me teame, et Jeesus elab aina selleks, et meie eest paluda (Hb 7:25) ja et Ta valmistab meile asemeid (Jh 14:2). Kuid Ta ei tegutse ilma abiliseta (vrd 1Ms 2:20). Ka taevas on Maarja elu sisuks Poeg ja Tema töö.

Kiriku taevassevõtmine

Taeva ja maa vahel on alati püsinud salapärane pinge. See ilmneb juba Piibli esimestest sõnadest: Alguses lõi Jumal taeva ja maa (1Ms 1:1). Jumal elab taevas, maa on aga inimeste elupaik. Jumal ei kavandanud nende vastandlikkust küll nii suureks, kui see sai. Me loeme ju, et Issand Jumal käis paradiisis õhtujaheduses sinna ja tänna (1Ms 3:8). Kuid pattulangemise tõttu tekkis taeva ja maa vahele «suur kuristik» (vrd Lk 16:26).

Aga kui aeg sai täis, astus Jumal alla maa peale. Tema tulek muutis taeva nähtavaks ja tajutavalt maa peal ligiolevaks. Kes on näinud mind, see on näinud Isa (Jh 14:9). Jeesus oli taevas meie keskel; Tema oli «sina», kes võib armastada ja keda võib armastada. Ta suri inimeste eest ning Tema surres oli ka taevas kadunud. Ta astus maapõue (Mt 12:40), et minna asjade peidetud juurteni, ning Ta läks oma Isa juurde, et omakorda tõmmata endaga kaasa kogu maa. Jeesus ei läinud taevasse üksi, vaid kogu maa tõmmati taevasse.^[1]

Sellepärast on meie igatsusel taeva järele eriline omadus – me ei igatse midagi sellist, mis alles tuleb, vaid me igatseme seda, mis on juba olemas, ehkki me ei näe seda, kuna meie silmad on kaetud. Taevasse minnes võttis Jeesus meid kaasa ning sellepärast oleme me taeva kodanikud (Fl 3:20). Sellepärast oleme me maa peal võõrad ja majalised (Hb 11:13).

Põhimõtteliselt me juba oleme läinud taevasse; kuna me aga ei ela kristlastena kogu südamega, siis oleme praktikas taevast veel kaugel. Siiski pole see põhimõte pelgalt mõttekonstruktsioon, sest Maarjas sai see konkreetseks reaalsuseks. Maarja taevassevõtmine on ka meie taevassevõtmine. Maarja esindab ju kogu kirikut ning viimselt kogu inimkonda. Kui kirik laulab pühapäeva vespril: Talle pulmad on tulnud ning Tema naine on ennast seadnud valmis (Ilm 19:7), siis see naine, mõrsja on nii Maarja kui kirik. Maarja ja kirik on lahutamatud. Kui Maarja võeti taevasse, siis mõrsja ühines peigmehega ja algas taevane pulmapidu. Mõrsja igatseb Peigmeest nii kannatamatult, et ta ei saa oodata aegade lõpuni. Ka Peigmees igatseb mõrsjat: Ma tahan, et teiegi oleksite seal, kus olen mina (Jh 14:3). Ta ei taha pulmi enam kauem oodata: kõik on valmis, tulge pulma! (Mt 22:4). Maarja taevassevõtmise kaudu oleme me tulnud. Pulmapidu ei toimu kusagil tulevikus, vaid see on tegelikkus juba nüüd.

Me saame veelkord näha, et Jumal laseb meil juba ette kogeda seda, mille saame lõpus. Jumal ei saa oodata. Ta toimib nõnda, et isegi kui lõplik täitumine võtab kaua aega, on see teatud moel siiski olemas juba algusest peale. Ristimises sureb inimene patule ja tõuseb veest uue looduna, täidetuna jumaliku eluga. Ta püüab kogu elu elada selle tegelikkuse kohaselt, mis oli olemas algusest peale. Euharistia on taevas maa peal: ajalik inimene saab selles toiduks inglite rooga. Jumal viib alati kõik asjad lõpule, meil aga kulub kogu eluaeg, enne kui mõistame, et kõik on valmis. Jumal paneb eesmärgi kaasa juba alguses. Eesmärk pole üksnes viimane, vaid see on ka esimene. Ilmutusraamatu kirjeldus taevast vastab jutustusele paradiisist. Kõik Piiblis kirjutatu – esimesest leheküljest viimaseni – ning kõik inimkonna võitlused ja sündmused ajaloo algusest lõpuni on vaid püüe ühineda selle tegelikkusega, mis oma peamistes joontes on alati olemas olnud.

Meil pole vaja taotleda midagi sellist, mida veel pole. Pigem võime puhata selles, mille oleme juba saanud. Taevane Jeruusalemm on reaalsus juba praegu; mitte ühekülgselt maskuliinsena (Kristuse taevasseminemise tõttu), vaid täielikult inimlikuna, mehena ja naisena. Alates Maarja taevassevõtmisest oleme teatud mõttes juba jõudnud eesmärgini, mille poole me kõik püüdleme.

Dogmaks kuulutamine

Paavst Pius XII kuulutas 1. novembril 1950 Maarja taevassevõtmise dogmaks; teisisõnu: kogu selle meelevallaga, mis paavstil on kogu kiriku karjasena, kuulutas ta, et Maarja taevassevõtmine on Jumala ilmutatud usutõde. Eelnevalt piiskoppide arvamust küsides oli neist 98 protsenti pidanud dogmaks kuulutamist võimalikuks ja kohaseks. Paavst viitas Esimese Moosese raamatu salmile 3:15. Kirik on traditsiooniliselt tõlgendanud seda Maarja täieliku võiduna saatana üle (Vulgata: Ipsa conteret caput tuum – tema purustab su pea). Lisaks viitas paavst evangeeliumidele, milles Maarjat kirjeldatakse siiralt üheks saanuna oma Pojaga. See ühendus ei saanud piirduda üksnes maisega, vaid pidi ilmnema Maarja taevalikus elus.

Need piibellikud tõendid oleksid iseenesest ebapiisavad, kui Maarja taevassevõtmine poleks juba mitmeid sajandeid olnud kiriku üldiselt tunnustatud usutõde. Maarja taevassevõtmise püha on peetud alates 8. sajandist. Kirik teab, et Püha Vaim juhatab teda vähehaaval «kogu tõesse» (Jh 16:13). See tõde on palju suurem, kui mõni seda märkabki, lugedes pinnapealselt üksikuid tekste. Jättes Jumala sõna meelde ja mõtiskledes selle üle oma südames (Lk 2:19) mõistab kirik vähehaaval tõde üha sügavamalt. Jumala sõna on nii uurimatu, et selle rikkuse nähtavaks tegemiseks vajatakse kogu kiriku sajanditepikkust mõtiskelu.

Paljud küsivad, kas 1950. aasta dogma on kirikule tekitanud rohkem kahju kui kasu. Kas pole sellest saanud uus takistus kirikute ühinemisele? Võimalik, et see nii ka on. Aga dogmaks kuulutamist võib näha ka teisest aspektist. Võibolla andis Jumal nii-öelda viimasel minutil, just enne seda, kui kogu inimkond – ja koos sellega ka kirik – sattus oma ajaloo kõige raskemasse kriisi, kirikule veel viimase võimaluse, mille abil ta võis selgemalt kui iial varem meenutada inimese suurt väärtust. Maarja taevassevõtmine näitab, milliseks Jumal on inimese kavandanud ja mida Ta on inimese jaoks valmistanud. See, kes vaatab Maarjale, teab, et kõigest hoolimata on inimesel tulevik. Ta mõistab, et erinevalt meie arusaamast pole tulevik ja olevik erinevad asjad, vaid saladuslikul viisil need põimuvad kokku. Me ei saa jätta mõtlemata Maarjale, kui me loeme Pauluse sõnu: Keda Ta on kutsunud, need on Ta ka õigeks teinud, aga keda Ta on õigeks teinud, neid on Ta ka kirgastanud (Rm 8:30). Aga apostli sõnad puudutavad meid kõiki. Maarja avas tee ning elab nüüd kirgastatuna ihu ja hingega taevas. Sellepärast on ka meie kirkus juba alanud. Tema kirkus on meie kirkus: Sina Jeruusalemma uhkus, sina Iisraeli suur rõõm, sina meie rahva suur kuulsus (Ju 15:9).

Katkend Wilfrid Stinisseni raamatust «Maarja Piiblis ja meie elus», ilmunud esmalt veebilehes Meie Kirik (2010–2011) ja trükis 2016. a. Tõlkinud Illimar Toomet, toimetanud Veiko Vihuri

[1] Vrd Hans Urs von Balthasar, Das Betrachtende Geber, Johannes Verlag, Einsiedeln, 1965, lk 243–245.

Luterlaste rahvusvaheline hukkamõist ebaõiglase kriminaalmenetluse asjus õp dr Pohjola ja dr Räsäneni vastu ja üleskutse kõikidele hea tahtega inimestele toetada usulist väljendusvabadust Soomes

«Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust. Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu», siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.» (1Jh 1:7–9)

Luterliku reformatsiooni edasikandjate ja kirikujuhtidena me tunnistame, et need apostli sõnad on suunatud igapäevaselt igaühele meist ja et see on meie sõnum maailmale. Kui valitsus piirab ja ründab seda sõnumit, lakkab ta toimimast Jumala kavatsuse kohaselt. Allakirjutanud tunnistavad, et hea valitsus ning meile tagatud usu- ja sõnavabadus ja kõik põhilised inimõigused on Jumala head annid. Augsburgi usutunnistus ütleb, et evangeelium

ei leia ilmalikus valitsuses, riigikorralduses ja abielus mingit viga, vaid tahab, et sellest kõigest peetaks kinni kui tõeliselt jumalikust korrast ja et neis seisustes näidataks üles kristlikku armastust ja õigeid ning häid tegusid vastavalt oma kutsumisele. Seepärast on kristlased kohustatud valitsejatele alluma ning kuuletuma kõiges nende käskudele ja seadustele, mida on võimalik pattu tegemata täita. (AU XVI; Rm 13:1–7)

Kui võimul on talle seatud piirid. Valitsus seisab maiste, Jumala Sõna vaimulike asjade üle. «Ilmalik võim ei kaitse mitte hinge, vaid ta kaitseb mõõga ning ihulike karistuste abil ihu ja vara välise ülekohtu vastu. Sellepärast ei tohi neid kahte valitsust, vaimulikku ja ilmalikku, omavahel segi ajada ja ühte liita» (AU XVIII). Kuna usk peab jääma vabaks, sedastab AU XVI, et kui valitsuse korraldusi ei saa pattu tegemata täita, «siis tuleb Jumala sõna enam kuulata kui inimese sõna, Ap 5 [:29].» Tõepoolest, kui valitsus astub üle talle seatud piiridest ning ründab usuvabadust ja usulist kuulutust, siis millised vabadused võidakse järgmiseks ära võtta?

Seetõttu me avaldame protesti Soome Evangeelse-Luterliku Misjonipiiskopkonna valitud piiskopi dr Juhana Pohjola ning kauaaegse parlamendiliikme ja endise siseministri dr Päivi Räsäneni ebaõiglase kohtlemise vastu. Soome riigi tegevus – süüdistada kristlasi abielu ja seksuaalsuse kohta käivate Jeesuse sõnade (Mt 19:4–6) selge õpetuse järgimise eest – on täiesti väär. Seda eriti seetõttu, et süüdistatavad tunnistavad selgesti kõigi inimeste, kaasa arvatud nende, kes peavad end kuuluvaks LGBTQ kogukonda, Jumalast antud väärikust, väärtust ja õigusi. Kristus käsib armastada kõiki inimesi. «Armasta oma ligimest nagu iseennast!» (Mk 12:31).

Meie, luterlased, seisame kindlalt dr Pohjola ja dr Räsäneni kõrval. Kõigi maade kristlaste valdav enamus, sealhulgas katoliiklased ja ortodoksid, jagavad samasuguseid veendumusi. Kas Soome peaprokurör mõistab nad kõik hukka? Veelgi enam, kas Soome riik riskib fundamentaalsete inimõiguste rikkumise tõttu teiste riikide valitsuste sanktsioonidega?

Meile teevad muret järgmised asjad:

– Soome peaprokuröri otsus 29. aprillist 2021 esitada Soome karistusseadustiku 11. peatüki 10. lõike alusel süüdistus Misjonipiiskopkonna dekaanile ja valitud piiskopile dr Pohjolale ning pikaaegsele parlamendisaadikule, endisele siseministrile ja arstile dr Räsänenile väidetava «vaenuõhutamise» eest.

– Kriminaalmenetlus õp dr Pohjola ja dr Räsäneni vastu on seotud 2004. aasta brošüüriga «Ta lõi nemad meheks ja naiseks. Homoseksuaalsed suhted esitavad väljakutse kristlikule inimesekäsitusele», mille avaldas Soome Lutheri Ühing ja milles on öeldud, et «Kristliku inimesekäsituse kohaselt on kõik inimesed, vaatamata seksuaalsele sättumusele, võrdsed ja võrdselt väärtuslikud» (lk 13). Süüdistused, mis lähtuvad juba 17 aastat avalikult kättesaadavast tekstist, demonstreerivad enneolematut ülereageerimist ja teadlikku agendat.

– Dr Räsänenile on esitatud veel kaks süüdistust. Üks neist tugineb lühikesele tviidile 2019. a juunist, kui Soome Evangeelne Luterlik Kirik deklareeris ametlikku partnerlust LGBT üritusega «Pride 2019». Selles tviidis andis dr Räsänen Piibli valguses toimuvale hinnangu ja lisas pildi Rm 1:24–27 tekstiga. Teine süüdistus tugineb lühikesele saatelõigule Soome rahvusringhäälingu tunnipikkuses saates, mis oli eetris 2019. a detsembris ja kus käsitleti teoloogiat, seksuaaleetikat ja poliitikat. Selles saates ütles dr Räsänen, et Jumal ei loonud inimest homoseksuaalsena.

– Kriminaalmenetlus Misjonipiiskopkonna valitud piiskopi ja tuntud kristlasest avaliku elu tegelase vastu usuliste veendumuste väljendamise eest tõstatab tõsiseid ja murettekitavaid küsimusi seoses usu- ja sõnavabadusega Soomes. Seda silmas pidades

…kutsume me ametivõime üles tagama Soomes inimõigused kõigi inimeste jaoks. Rahvusvaheline õigus inimõiguste alal, nagu ka Soome põhiseadus, kaitseb täiesti selgelt usu- ja väljendusvabadust. Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklid 9 ja 10 ning Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklid 18 ja 19 tagavad, et igaühel on õigus tunnistada oma usku kultuse, usu praktiseerimise ja õpetamise kaudu ning väljendada oma sisemisi veendumusi avalikult.

…me märgime, et demokraatlikud ühiskonnad kogu maailmas kaitsevad usu- ja väljendusvabadust eluliselt olulisena. Nende õiguste õiguslik kaitse tuleneb inimese võõrandamatust väärikusest, kel on loomulik õigus osaleda avalikus arutelus teemadel, mis on seotud ühiskonna tähenduse ja eesmärgi ning õitsenguga. Soome peaprokuröri sammud õp dr Pohjola ja dr Räsäneni vastu mitte üksnes ei riku neid põhivabadusi, vaid toovad inimõiguste tõsiste rikkumiste tõttu kaasa ka teiste demokraatlike riikide valitsuste sanktsioonide riski.

…meid kõiki šokeerib prokuratuuri ja riigi poolne võimu kuritarvitamine, mis avaldub meelevaldses ja rängas sekkumises kristlaste õigustesse kuulutada avalikult oma usku. Tegelikult on tegemist rünnakuga kõigi kodanike vastu.

…me usume, õpetame ja tunnistame, et luterlik-kristlik usk kohustab meid rõõmu ja armastusega jagama head sõnumit, et kõik inimesed saavad Kristuses oma patud andeks (Jh 3:16; Ap 1:8). Me teame, et oleme patused ja ekslikud ning vajame armu. Kuigi on mõistetav, et osasid inimesi võib ärritada Kristuse evangeelium ja selle kõigile suunatud üleskutse kahetseda pattu ja uskuda, leiame siiski, et sobiv avalik ruum dialoogiks ühiskonnas eeldab seaduses sätestatud tagatisi, mis ei lase üksikisikutel, organisatsioonidel või riigil põhjendamatult piirata kristlaste ja kõigi teiste üksikisikute ja rühmade fundamentaalset õigust osaleda avalikus arutelus.

Seetõttu meie, allakirjutanud, mõistame hukka õp dr Juhana Pohjola ja rahvasaadik dr Päivi Räsäneni suhtes usuliste veendumuste avaliku väljendamise pärast algatatud õigustamatu kriminaalmenetluse. Me kutsume Soome ametivõime üles loobuma viivitamatult katsetest karistada õp dr Pohjolat ja dr Räsäneni, lõpetama menetlused oma usku avalikult väljendavate isikute vastu ning pühenduma taas usu- ja sõnavabaduse kaitsmisele Soomes.

Me kutsume kõiki hea tahtega inimesi, sõltumata sellest, kas nad nõustuvad või ei nõustu seisukohtadega, mida avaldasid õp dr Pohjola ja dr Räsänen, üles väljendama oma solidaarsust nende ja kõikidega, kes Soomes seisavad usu- ja väljendusvabaduse kui vaba ühiskonna absoluutsete eelduste eest.

Allkirjastatud 25. juunil 2021, Augsburgi usutunnistuse esitamise mälestuspäeval.

Piiskop dr Hans-Jörg Voigt
Rahvusvahelise Luterliku Nõukogu esimees
Saksamaa Iseseisev Evangeelne Luterlik Kirik

Õp dr Timothy C. J. Quill
Rahvusvahelise Luterliku Nõukogu peasekretär

Liikmeskirikute esindajad (vt siit)

Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu (International Lutheran Council) on konfessionaalsete luterlike kirikute koostööorganisatsioon.

Esmaspäeval viidi Eestis sisse apartheidi- ehk eraldusrežiim, mis võimaldab kohelda erinevalt vaktsineerituid ja mittevaktsineerituid. See puudutab ka kirikuid – kui kiriku uksel küsitakse nn koroonapassi, võib sisse astuda rohkem inimesi. On täiesti võimalik, et varsti lubatakse avalikele üritustele, sealhulgas jumalateenistusele, üksnes vaktsineeritud või äsja testitud inimesi. Teised kui võimalikud nakkuselevitajad peavad ukse taha jääma.

Kuidas on see kooskõlas Jeesuse sõnadega: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud»?

Korrakem üle, et enda vaktsineerida laskmine on iga inimese isiklik otsus, mida langetades peab arvestama oma tervislikku seisukorda ja reaalset vajadust. Siin ei tohi olla vähimatki sundi. Jah, COVID-19 tapab või toob kaasa tõsiseid tervisekahjustusi, seda eriti riskirühmades, kuid ka vaktsiinid tapavad või kahjustavad tervist.

Oluline on mõista põhimõtet: vaktsineeritakse selleks, et kaitsta oma tervist, mitte selleks, et aidata täita mingit poliitilist plaani, tõendada oma lojaalsust kodanikuna ja pääseda ligi mingitele hüvedele.

On kõlanud justkui kristlik mõtteavaldus, et on õige tuua end ohvriks teiste päästmiseks. Aga mismoodi päästab inimene teisi, kui vaktsiin peaks temalt elu või tervise võtma? Tema surmast ei ole ju kellelgi kasu. Ta ei sure kellegi asemel, et anda teistele võimalus elada.

Kui kaugele riik apartheidiga läheb, pole teada. Võib lugeda, et Prantsusmaal ähvardab ilma koroonapassita inimesi peatselt vangistus, kui nad peaksid mõnda söögikohta sisenema. Kuuldavasti andis president Macron äsja teada, et kõik inimesed, kes ei ole vaktsineeritud või kel pole ette näidata negatiivset testi, on alates 1. augustist tõrjutud kinodest, ostukeskustest, baaridest, kohvikutest ja teistest avalikest kohtadest. Samuti on vaktsineerimata ja negatiivse koroonatestita inimestel keelatud kasutada ühistransporti.

Meil on võimupartei Reformierakonna liige ja rahvasaadik Eerik-Niiles Kross esitanud oma nägemuse, mille kohaselt tuleks vaktsiinist keeldunutelt võtta koroonasse haigestumise korral ravikindlustus, nakkuse edasiandmise korral aga saata vangi. Avalikesse hoonetesse ei tohiks taolistel isikutel enam asja olla.

On uskumatu, milliseid võikaid, inimsusevastaseid ideid esitatakse ja ka viiakse ellu väidetavalt vabas ja demokraatlikus ühiskonnas. Täiesti terved inimesed kuulutatakse paariateks, neilt võetakse isikuvabadused ja neid ähvardatakse karistustega, kui nad «vabatahtlikult» ei nõustu meditsiinilise protseduuriga, mis võib olla neile potentsiaalselt ohtlik ja mis ei anna mingit garantiid, et nad ei või nakatuda ja nakkust edasi kanda. Sest ka vaktsineeritud haigestuvad ja levitavad nakkust.

Kiriku kohus on võtta praeguses olukorras selge positsioon vaktsineerimatuse tõttu põlualusteks kuulutatud ja apartheidirežiimi poolt diskrimineeritud inimeste kaitseks. Mina kui kirikuõpetaja ütlen enda nimel selgelt välja, et apartheid ja osade inimeste paariaks muutmine ei ole moraalselt vastuvõetav. See lõhestab ühiskonda ja on äärmiselt ebaõiglane inimeste suhtes, kes on elanud igati vastutustundlike kodanikena, ent leiavad end ühtäkki «roojaste» kastist.

Ma ei arva, et saaksime muuta ühiskonna absoluutselt õiglaseks. Isegi Jeesus tõdes, et vaeseid jääb alati olema. Aga mida maksavad praeguste arengute valguses poliitikute ja nn arvamusliidrite ilusad sõnad koosmeelest ja sidusast ühiskonnast, kus väärtustatakse iga liiget ja kedagi ei kiusata? Meie silme all tegeldakse suure osa inimeste häbimärgistamise ja dehumaniseerimisega, et sundida neid käituma viisil, milleks seadus ega terve mõistus ei kohusta. See on ebainimlik ja kuritegelik.

Mõte, et hiigelkasumeid tootvate ravimikorporatsioonide eksperimentaalsete tehnikate poolt manipuleerimata immuunsüsteemiga (ehk omaenda loomuliku immuunsusega) inimene kujutab endast oma pelga olemise ja liikumisega ülejäänud ühiskonnale otsest ohtu, oleks veel mõni aasta tagasi tundunud kui mitte täiesti hullumeelse, siis vähemalt äärmuslikuna.

Seda jubedam on näha, et piisas vähem kui kahest aastast surmahirmu süstimisest massidesse, kui sama mõte on muutunud mitte üksnes legitiimseks, vaid uueks imperatiiviks, mille järgi hinnatakse inimese kuulumist «heasse seltskonda», kujundatakse valituste poliitikaid ja millest tuletatakse uusi ja kõikidele ühiskonna liikmetele kohustuslikke käitumisjuhiseid. Tuleb tunnistada, et praegune olukord kujutab endast täielikku hullumaja ning on pannud mind tõsiselt kahtlema inimkonna võimekuses kanda vabadusega kaasnevaid riske ja seeläbi vabadust ennast.

Siit edasi on väga lühike samm, et ilma täieliku tehnokraatliku järelevalveta või kiibita isikud kuulutatakse potentsiaalseks ohuallikaks ülejäänud ühiskonnale – võimalikeks kurjategijateks, ja kui juba võimalikeks, siis varsti ka tegelikeks kurjategijateks.

Mis on sul karta, kodanik, et sa ei soovi Suure Venna ekraani ette ilmuda? Mida sa sepitsed, et ei soovi lasta asjatundlikel organitel, Seaduse Silmadel, enda järgi 24/7 valvata? Puhta südamega kodanikul pole midagi karta.

Vaadake, see siin on privaatse ruumi järele igatsev kodanik, järelikult potentsiaalne kurjategija, kui potentsiaalne, siis varsti ka aktuaalne. Kui varsti aktuaalne, siis pigem juba kohe kurjategija. Aga see teine, näed, on enda isiklikule immuunsüsteemile lootev dissident, kes ei soovi, et tema immuunsüsteemi tullakse ravimikorporatsioonide poolt manipuleerima – järelikult potentsiaalne nakkusallikas, järelikult varsti ka aktuaalne haiguselevitaja, järelikult otsene oht ühiskonnale. Kurjategija.

Mõelgem natukene, kuhu ja kui kiiresti me oleme välja jõudnud. See rong, mille piletit vähemalt mina ei mäleta end olevat ostnud, tuleb kiiremas korras rööbastelt maha saada.

Markus Järvi on portaali Objektiiv peatoimetaja.
Artikkel põhineb autori Facebooki postitusel.

Juba käesoleva aasta aprillis pöördus hulk Briti usutegelasi Ühendkuningriigi peaministri Boris Johnsoni poole «vaktsiinipasside» kehtestamise ettepaneku ja sellega kaasneva terviseapartheidi küsimuses. Kuna Eestis hakkab kujunema sarnane olukord, avaldame alljärgnevas pöördumise tõlke.

Peaminister Boris Johnsonile
Aprill 2021

Austatud peaminister!

Erinevate konfessioonide kristlike juhtidena palvetame püsivalt teie valitsuse «ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses» (1Tm 2:2).

Kuid me kirjutame teile seoses tõsist muret valmistava küsimusega, nimelt niinimetatud vaktsiinipassi, mida on nimetatud ka «Covidi-staatuse sertifikaadiks» ja «vabaduse passiks», võimaliku kasutusele võtmisega meie ühiskonnas. Oleme täielikult selle ettepaneku vastu ja soovime esitada kolm punkti taoliste lahenduste võimaliku kaalumise asjus.

Esiteks, teiste isikute kaitsmise seisukohalt ei ole mingit mõistlikku tähendust sellel, kui inimestel lubatakse siseneda hoonesse või osaleda üritusel vaktsineerituse alusel. Kui vaktsiinid on väga tõhusad haigestumise olulisel ennetamisel, nagu senised katsed näivad kinnitavat, siis vaktsineeritud on juba saavutanud kaitse ja neil pole mingit kasu sellest, et vaktsineeritakse ka teisi. Edasi, kuna vaktsiinid iseendast ei hoia ära nakatumist, võib ka vaktsineeritud isik teoreetiliselt viirust kanda ja edasi anda, mistõttu on väär tunnistada kedagi «nakkuse mittelevitajaks» üksnes tema immuunsustõendi alusel.

Teiseks, vaktsiinipasside kasutusele võtmine kujutaks endast ebaeetilist sundi ja informeeritud nõusoleku põhimõtte rikkumist. Inimestel võib olla mitmesuguseid põhjuseid, miks nad ei saa või ei soovi vastu võtta praegu saadaolevaid vaktsiine, sealhulgas mõnede kristlaste jaoks tekkida võivad tõsised südametunnistuse probleemid, mis on seotud vaktsiinide tootmise või testimise eetikaga. Me riskime kahetasandilise ühiskonna, meditsiinilise apartheidi loomisega, kus vaktsineerimisest keelduvate inimeste alamklass on avaliku elu olulistest valdkondadest välja jäetud. Samuti eksisteerib põhjendatud kartus, et selline lahendus on vaid jäämäe veepealne osa, viies püsiva olukorrani, kus koroonavaktsiini staatust saab laiendada, et hõlmata muid ravivorme ja võib-olla isegi muid kriteeriume peale selle. Sellesse lahendusse on kätketud potentsiaal tühistada liberaalne demokraatia, nagu me seda tunneme, ja luua jälgimisühiskond, kus valitsus kasutab tehnoloogiat kodanike elu teatud aspektide kontrollimiseks. Sellisena on see üks ohtlikumaid poliitilisi ettepanekuid, mis Briti poliitika ajaloos üldse tehtud on.

Lõpuks soovime kristlike liidritena öelda, et me ei kujuta ette olukorda, kus võiksime sulgeda kirikuuksed neile, kellel pole vaktsiinipassi, tõendit negatiivse testi kohta ega muud «tervisetõendit». Kui Jeesuse Kristuse kirik lükkaks välja riigi poolt sotsiaalselt ebasoovitavateks peetavad inimesed, oleks see meile anateem ja evangeeliumi tõe eitamine. Sõnumi, mida me kuulutame, annab Jumal kõigi inimeste jaoks ja selle sisuks ei ole midagi muud kui Kristuses Jeesuses pakutava tasuta armu kink ühes üldise üleskutsega parandada meelt ja uskuda Temasse. Keelata inimestel tulla ja kuulata seda eluandvat sõnumit ja võtta seda eluandvat teenistust vastu oleks Kristuse ja evangeeliumi põhimõtteline reetmine. Ehtsad kristlikud kirikud ja organisatsioonid ei saa seda teha ning kristlike liidritena oleksime kohustatud igale taolisele parlamendi õigusaktile jõuliselt vastu seisma.

Juhime teie tähelepanu hiljutisele kohtuotsusele, millega tühistati Šoti valitsuse avalike jumalateenistuste keeld, mis näitab, et jumalateenistuse õiguse selline ebaproportsionaalne piiramine on Euroopa inimõiguste konventsiooni 9. artikli ilmselge rikkumine. Me ei näe, kuidas ei saaks samamoodi rikkumiseks pidada katseid takistada inimesi testimata või vaktsineerimata jätmise alusel kogunemast jumalateenistustele. Oleme nõus nende parlamendiliikmetega, kes on juba sellele ettepanekule vastuseisu avaldanud: et sellise kohustusliku tervisetõendi kehtestamine Briti ühiskonnas oleks lõhestav, diskrimineeriv ja destruktiivne. Kutsume valitsust üles kindlalt ja selgelt kinnitama, et ta ei kaalu seda illiberaalset ja ohtlikku plaani ei nüüd ega mitte kunagi.

Austusega Teie

[allakirjutanud]

Avaldame uuesti õp Argo Oleski 2013. aastal portaalis Meie Kirik ilmunud artikli, milles vaadeldakse uskumise küsimust Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XVI, 2005–2013) teose «Kristlus ja kultuuride kriis» põhjal.

Meie, eestlaste, ajalugu on tihedalt seotud kristlusega ja kristliku usu mõjud on sügaval meie sees ning meie ümber. Ometi on suurem osa meie rahvast tänapäeval kirikukauge ja kristlus pole usuks, mille järgi teadlikult ja veendunult oma elu püütakse seada ja elada. Oleme statistika järgi kõige vähem usklik ja religioonikaugeim rahvas terves maailmas. 2006.–2008. aastal 143 riigis läbi viidud uuringu järgi mängis vaid 14% eestlastest religioon igapäevaelus tähtsat osa. Selle põhjused peituvad kindlasti laiemalt Euroopa ilmalikustumises, kuid kindlasti ka meie enese ajaloo keerdkäikudes, mis annab põhjust põlistada «paganlust». Kristlikust usust ja Jumalast rääkimine põhjustab tihtilugu inimestes kaitsereaktsiooni ja tekitab vastumeelsuse, mis võib olla tingitud ka liiga ühekülgsest ja eelarvamuslikust arusaamast selle kohta, mis on kristlik usk ja mida tähendab uskumine. Joseph Ratzinger, praegune [kuni aastani 2013 – toim.] katoliku kiriku pea Benedictus XVI, on oma raamatus Christianity and the Crisis of Cultures (San Francisco, Ignatius Press, 2006) käsitlenud küsimust: mida tähendab uskuda? Tema mõtisklused aitavad siinkirjutaja arvates paotada ust kristliku usu paremaks mõistmiseks ja taasavastamiseks. Kindlasti pole alljärgnev refereeritud tekst eelpool mainitud raamatust ammendav kristliku usu käsitluse koha pealt, kuid toob välja huvitavaid ja mõtlemapanevaid aspekte ning näitab usku kui loomulikku osa meie inimeseksolemises. Alljärgnevalt ülevaade Ratzingeri mõttekäikudest eelnimetatud raamatu põhjal ning lisaks mõned kõrvalepõiked Ratzingeri raamatusse Sissejuhatus kristlusesse (Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006).

Kõige esmalt tuleb ära märkida, et Ratzingeri järgi on «usk kristliku eksistentsi fundamentaalne akt».[1] Usk on kogu inimese elu ja suhteid läbiv hoiak, ilma milleta pole võimalik mõista ka kristlust ja kristlasena elamist. Oma arutlustes käsitleb Ratzinger järgnevalt niinimetatud loomulikku usku, mida rakendame igapäevaselt ja millel on oma tähtis osa meie hakkamasaamises. Seejärel vaatleb ta uskumise küsimust kui otsuse tegemist kahe valiku vahel – kas Jumal on või Teda ei ole – , mis mõlemad kujutavad inimese elu jaoks põhjapanevat tähtsust ning seoses sellega ka agnostitsismi kui neutraalsele seisukohale jäämise võimatust. Jumala tundmist kui inimese loomuomase võime ja võimaluse üle mõtiskleb Ratzinger apostel Pauluse vastava probleemi käsitluse varal. Edasi vaatleb ta üleloomulikku usku kui Kristuselt lähtuvat ja inimestevahelist osadust loovat usku. Lõpuks arendab ta kolme uskumisega seotud järeldust: usu seotust Kristuse ja pühakutega, usu väljendust elus ning usku kui «mina», «sina» ja «meie» suhet.

Loomulik usk

Tõstatades küsimuse, kuidas mõista usku kui kristliku eksistentsi fundamentaalset akti, on esimeseks probleemiks Ratzingeri meelest see, kas tänapäeva inimene, kelle  kasutada on teaduse saavutused, vajab üleüldse veel usku ja kas usk ise teaduse arenedes ei muutu mööduvaks hoiakuks, millest välja kasvatakse, kui saadakse targemaks ja teadlikumaks. Samas ei ole ka teaduse ja selle saavutustega seoses usk kui inimeses loomulikult toimiv käitumismudel kuhugi kadunud, vaid see töötab igapäevaselt meie elus. Meil ei pruugi olla aimugi, näiteks, igapäevaselt kasutatavate tehnoloogiate teaduslikest alustest, ometi on kellelgi vastavad teadmised olemas ja me usaldame neid ning üldine kogemus kinnitab nende teadmiste tõepärasust. Sellise usu juures toob Ratzinger välja kaks aspekti: (1) ilma usalduseta teiste teadmiste vastu ei saaks inimene hakkama ja selline usk (2) väljendab inimese teadmatust. Võrdluses teadmisega võiks sellist loomuomast ja inimese eluks hädavajalikku usku oma väärtuselt madalamal asetsevaks hinnata. Ratzinger toob välja kolm elementi sellise usu «toimimise struktuuris»: (1) on olemas inimesed, kellel on vastavad teadmised; (2) usaldus nende vastu, kes ise teadmist omamata toodavad midagi teiste teadmiste põhjal, olles seega justkui vahendaja rollis; (3) igapäevane ja üldine kogemus, mis kinnitab teadmiste tõesust. Meile loomuomase, nii-öelda loomuliku usu  puhul ei saa kõnelda seega «puhtast usust» puhtast, millel pole mingitki pistmist teadmisega, sest antud juhul on olemas inimesed, kes omavad vastavaid teadmisi.[2]

Usk ja agnostitsism

Võrreldes eelnevalt kirjeldatud loomulikku usku religioosse usuga, näeb Ratzinger nende mõlema struktuuris sarnasusi, kuid nende vahel valitseb siiski üks olemuslik erinevus. Kui usk teiste inimeste teadmistesse jääb sellesse samasse teadmiste ringi, kuhu on võimalik põhimõtteliselt igal inimesel õppimise teel siseneda, siis usk Jumalasse jääb väljapoole inimteadmiste piire. Siit võiks Ratzingeri meelest järeldada, et kuna teadmised Jumala kohta jäävad inimhaardest välja, siis «polegi kedagi, kellele oma lootus panna või kelle erialateadmiste poole pöörduda.» Siin näivad põrkuvat omavahel religioosne usk ja tänapäeva kriitiline teadus, mis mõlemad kuuluvad täiesti erinevatesse sfääridesse – üks tegeleb asjadega, mis on nähtavad ning teine inimese jaoks nähtamatusse ja kättesaamatusse valdkonda kuuluvaga. Siinjuures tõstatab Ratzinger küsimuse agnostitsismist ning ütleb, et «intellektuaalne ausus ja alandlikkus tundmatu ees näib soovitavat pigem agnostitsismi kui otsest ateismi, sest viimane väidab samuti teadvat liiga palju nendest asjadest», kui väidab, et Jumalat pole olemas, mida aga ei saa teaduslike meetoditega tõestada ega ümber lükata, sest Jumal ei kuulu inimese poolt haaratavasse sfääri.[3] Jumal asub olemuslikult väljaspool inimese nägemisulatust, ükskõik kui palju see ka ei avarduks.[4]

Ometi ei pääse inimene Jumala ja uskumise küsimuse ning sellest tuleneva otsustuse eest kuhugi pakku, sest need puudutavad ja mõjutavad inimeksistentsi ja inimese elu tervenisti. Agnostitsism pakub välja võimaluse nendega mitte tegeleda, kuid kas on võimalik erapooletuks jääda sellistes küsimustes nagu «oma pärinemine, viimne saatus ja eksistentsi mõõt?», küsib Ratzinger. Vaatamata sellele, et Jumala olemasolu või Tema mitte olemasolu on hüpoteetilised veendumused, on nendel inimelule põhjapanev tähendus, mille suhtes neutraalsele positsioonile jäämine on võimatu. Otsustada tuleb ja seda saab teha vaid nende kahe valiku vahel – Jumal on või Jumalat ei ole – ning siin viitab Ratzinger Pascalile, kes soovitas agnostikul riskida ja elada eeldusega, nagu Jumal eksisteeriks ja sellele järgneva kogemuse varal  veendub too lõpuks oma otsuse õigsuses. Agnostitsism võib tunduda küll teooriana valgustav, kuid praktikasse panduna see haihtub, sest nii olulises ja praktilises küsimuses nagu seda on jumalaküsimus, pole võimalik jätta otsustamata.[5]

Olles teinud oma valiku uskumise või mitteuskumise, Jumala olemise või mitte olemise kasuks, ei saa inimene siiski üle ei kahtlusest ega ka usust. Uskuja kahtleb, kas tema usk on tõene ja uskmatut kimbutab küsimus, et võib-olla on usk siiski tõene. See on inimese lõputu võitlus.[6] Usk on Ratzingeri järgi alati olnud inimese eksistentsi sügavalt puudutav otsus ja eluaegne pöördumine nähtavast ja hallatavast nähtamatu poole ning riski võtmine tunnistada mittenähtav tõeliseks reaalsuseks.[7]

Tõelisus, millesse inimene kuulub ja milles ta elab, on midagi enamat kui silmaga nähtav, teaduslikult haaratav ja eksperimentidega tõestatav ning jumalaküsimus kuulub just sellesse valdkonda. Ratzinger sõnastab selle järgnevalt: «See küsimus ei vaatle seda, mis on meist allpool, vaid seda, mis on ülalpool. See ei vaatle seda, mida saaksime hallata, vaid seda, mis valitseb meie ja kogu reaalsuse üle». See ei tähenda, et jumalaküsimus oleks irratsionaalsuse sfääri kuuluv, sest Jumal on «kogu ratsionaalsuse tõeline alus». Küsimus on, kuidas inimene seda tajuda saab. Siinkohal toob Ratzinger välja mõned metodoloogilised eeldused, mis on vajalikud Jumala mõistmisele lähenemisel. Selleks peab inimene olema avatud iseendale ja maailmale, huvituma inimkonna avastustest  ja religioossetest kogemustest ning pühenduma «küsimusele, mis puudutab igaühte meie seast isiklikult».[8]

See, kas ja kuidas inimene on võimelina tajuma Jumala reaalsust, viib küsimuse juurde inimese loomulikust Jumala tundmisest.

Loomulik Jumala tundmine

Siinkohal toetub Ratzinger apostel Paulusele, kes on sama küsimust käsitlenud oma kirjas roomlastele tolleaegse suurlinna moraalse allakäigu valguses. Paulusele pole Jumala tundmine, s.t tõde midagi, mis oleks inimeste eest varjul, kuid inimene ei taha sellega kaasnevaid käske täita, vaid omaenda tahtmise järgi elada, «hoides tõde ülekohtu kammitsais» (Rm 1:18). Jumala austamise ja teenimise asemel teenitakse loodut ning tõe vastane elu toob kaasa ka loomuvastase elu. «On tekkinud surma tsivilisatsioon», võtab Ratzinger kokku Pauluse kirjeldatu. Ateism ja ateismina väljenduv agnostitsism on Pauluse käsitluse taustal seega inimesepoolne keeldumine Jumala tundmisest, mis ei tähenda sugugi inimese võimetust Jumalat tunda. Vastupidi, inimene «suudab Teda näha, kui ta kuulab Jumala Olemise häält ja Tema loodu häält ning laseb ennast sellel juhtida». Kuigi Paulus kirjutab oma aja kontekstis, väljendab tema öeldu kogu inimkonna olukorda Jumala ees läbi terve oma ajaloo. Inimene on alati seisnud kahe jõu pingeväljas – ühelt poolt Jumala kutse koos teatud nõudmistega ning teisalt väga maised ja igapäevaeluga seotud ahvatlused nagu seda on kasu saamine ja võimudega heades suhetes olemine. Vaatamata sellele, et viimased saavad tihtilugu võidu tõe üle, «elavad tõe märgid hämmastavates vormides edasi mürgitatud taimi täis džungli südames».[9]

Ratzinger on veendunud, et Pauluse pandud diagnoos inimese olukorra kirjeldamisel on kehtiv ka tänapäeva inimesele, kes elab küll hoopis teistsuguses maailmas kui antiikaja inimene. Oma olemuselt on aga inimene samasugune koos oma moraalsete ja enesetunnetuslike küsimustega, mis on seotud millegi enama kui puhtalt ratsionaalsete inimteadmiste valdkonda kuuluvaga. Tänapäeva inimese jaoks on Jumala tundmine küll raskem, kuid mitte kuidagi kaotsi läinud võime. Inimene asub ka täna samas pingeväljas, kus ühelt poolt igatseb Jumala poole ja teisalt tõmbavad teda muud ahvatlused. Siin avaldub inimese võimetus, kes «pole suuteline Jumalat täiesti maha heitma, aga tal pole ka jõudu ette võtta teekonda Tema poole». Omaenda jõust pole inimene võimeline looma suhet Jumalaga, ehitama silda üle kuristiku. Selline suhe pole inimesele midagi loomuvastast, kuid kuna takistuseks saab inimese enese suutmatus, siis peab silla rajamine saama alguse Jumala poolt, kes «peab tulema inimesega kohtuma ja teda kõnetama».[10]

Üleloomulik usk

Sellega jõuab Ratzinger «üleloomuliku» usu ja selle pärituolu käsitlemise juurde.

Usu juures üldiselt on oluline usalduse moment – me usaldame neid, kellel on teadmised, mis meil puuduvad ja usalduse kaudu saavad nende teadmised ka meie teadmisteks. Seda nimetab Ratzinger «usufenomeni sotsiaalseks aspektiks». Usk moodustab seetõttu «vastastikuse sõltuvuse ja solidaarsuse võrgustiku». Sarnaselt käsitleb Ratzinger  ka usku kui suhet Jumalaga, mis on ennekõike suhe inimestega ja rajaneb inimestevahelisel osadusel. Üks oluline moment selle juures, kui inimene võtab teiselt inimeselt vastu teadmist Jumala kohta, on inimese enese avatus Jumalale. Avatuse tunnetamiseks ja loomiseks on vajalik ka üksiolemine, kuid nagu Ratzinger rõhutab, on «meie suhe Jumalaga ühenduses meie vendade ja õdedega». Nõndanimetatud «loomuliku usu» puhul, kui usaldatakse teiste teadmisi, on selge, et pöördutakse selle poole, mida teised on näinud. Ka religioosses, üleloomulikus usus, on olemas need, kellele on antud näha ja kelle läbi näevad usus teisedki. Kristus ise on see, kes näeb ja kõik Tema öeldu lähtub Tema «otsesest kontaktist Isaga» («Kes on näinud mind, on näinud Isa», Jh 14:9). Seetõttu on «kristlik usk oma sügavaimas olemuses osalemine selles aktis, mille läbi Kristus näeb». Ilma Kristuseta ja selleta, et Tema näeb Isa, pole olemas usku kristlikus mõttes.[11]

Väidete arendamine

Uskumist käsitlevatest arutlustest toob Ratzinger välja kolm järeldust ja arendab neid edasi. Esimene järeldus kõlab: (1) Usk on ankurdatud sellesse, mida näevad Jeesus ja pühakud. Jeesus on ainukene, kes tunneb ja näeb Jumalat vahetult, aga pühakute kaudu paistab maailmas välja Jeesuse valgus. Pühakuteks ei pea Ratzinger vaid neid suuri inimesi, kes on kiriku poolt pühakuks kuulutatud, vaid ütleb, et on ka «varjatud pühakud, kes võtavad ühendusest Jeesusega vastu Tema hiilguse kiire». Selle seletuseks meenutab Ratzinger Moosese Jumala nägemise lugu Vanast Testamendist (2Ms 33:23), kus Mooses nägi Jumalat mitte küll palgest palgesse, aga «selja tagant» ja nõnda nagu Moosese pale hiilgas, kui ta tuli Siinai mäelt alla, nõnda «särab Jeesuse valgus nende inimeste elude kaudu». Siinjuures viidatakse Aristotelesele, kes nimetab «esimeseks filosoofiaks» teadust, mis «läbib kogu inimteadmise tõelisi aluseid». Teisi teadusi, mis on sellest sõltuvad, nimetatakse terminiga scientiae subalternatae (alluvad teadused). Samuti viitab Ratzinger veel Aquino Thomasele, kelle järgi teoloogia kuulub samuti eelnimetatud teaduste hulka ja sõltub «pühakute teadusest». Sellest, mida pühakud näevad, kasvab välja ka teoloogia ja teoloogide «sekundaarne» töö. Kui teoloogial puudub alus ja lähtepunkt pühakute «nägemises», siis «mandub teoloogia tühjaks intellektuaalseks mänguks ja kaotab ka oma teadusliku iseloomu.»[12]

Teise väitena toob Ratzinger välja (2) usu tõeks elamise. Jeesuse ilmutatu pole inimese olemusele võõras, midagi sellist, mis mitte kuidagi ei haakuks inimese eluga, vaid mis vastab «sisemisele valgusele meie olemises, mis sirutub Jumala tõe järele». Taas rõhutab Ratzinger seda, et inimene on «eelkõige teiste kaudu uskuja». Kuigi inimeses on võime tunda Jumalat, vajab ta uskumiseks siiski teisi. Usk on siin protsess, kuhu on haaratud nii Kristus, kui ka need, kes teda näevad ja omakorda teistele seda teada annavad. Selle illustreerimiseks meenutab Ratzinger sündmust Samaaria naisega, millest jutustab Johannese evangeeliumi 4. peatükk. Kõigepealt tutvustab Jeesus Samaaria naisele ennast kui elava vee allikat, seejärel kuulavad selle naise tunnistust Jeesusest külaelanikud, kes naist tunnevad ja hakkavad «naise sõnade tõttu» Jeesusesse uskuma. Pärast seda paluvad nad Jeesusel jääda nende juurde, kohtuvad ja räägivad temaga ning tulemuseks on see, et nad ütlevad naisele, kes neile kõigepealt Jeesusest rääkis: «Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja» (Jh 4:42). See on protsess, mille käigus muutub usk «teadmiseks». Usu protsessi ei tohi  kujutada aimult ühes suunas edasi arenevalt, vaid see vastab elu enda tõusudele ja mõõnadele. Püüdes elada usus, saab inimene oma kogemuse läbi kinnitust, et «Jeesus on tõesti maailma Päästja», mis tähendab, et inimene elab oma usku tõeks. Siin tuleb ilmsiks tõsiasi, et iga usus elav inimene saab oma eluga olla teenäitajaks teistele. Iga kristlane on «püha», nagu Uues Testamendis seda terminit kasutatakse. Ka tänapäeval see «püha», uskuja, kes «lubab Kiriku usul end kujundada ja juhtida, peab olema hoolimata oma nõrkustest ja raskustest Jumala valgusesse avanenud aknaks». Usklik peab olemas olema teiste jaoks, et aidata neil «maailma pimeduses» Jumalat otsida.[13]

Kolmanda väitena toob Ratzinger välja (3) usu «mina», «sina» ja «meie» suhte. «Mina» on haaratud usku, kuna usk asub ««mina» kõige intiimsemates sügavustes». Seeläbi on usk ka suhtlemine – «mina» eeldab «sina» ning suhtlemine «mina» ja «sina» vahel «saab sündida vaid sügaval inimese sees». Ühe sümbolina usule kui osasaamisele sellest, mida Jeesus näeb, toob Ratzinger välja Viimsel Õhtusöömaajal Jeesuse õlale toetuva Püha Johannese. Usus kui suhtes saab «mina» vabaks suletusest iseendasse, «tõmmates maha oma subjektiivsuse barjäärid». Pauluse sõnadega: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees» (Gl 2:20). Uuestisündinuna uues «minas», avastab inimene, et ta pole seotud üksnes Kristusega, vaid kõikide nendega, kes omakorda Temaga seotud on. Siin tuleb juurde «meie» aspekt. «Meie» moodustab Kiriku ja siinjuures rõhutatakse usku kui kiriklikku akti. Nagu ennemgi öeldud, on usk protsess ja ka uuestisünd kestab seni, kuni inimene elab ja see on seotud elamisega koos «meiega», koos Kirikuga.[14]

Kokkuvõtet tehes ütleb Ratzinger, et «toetudes nendele, kes näevad, liigume me sammhaaval edasi Jumala poole ning peidetud mälestus Jumalast, mis on kirjutatud iga inimese südamesse, ärkab üha rohkem elule meie olemise sügavustes».[15]

Mõningaid  mõtteid

Ratzingeri tekstist tuleb välja uskumise loomulikkus ja vajalikkus. Uskumine ei ole üksnes usklike pärusmaa, midagi elukauget ja eluvõõrast, vaid see saadab ja mõjutab igat inimest. Uskumine on inimese suhestumise viis tegelikkusega, mida ei suudeta teadmistega haarata ja samas mõjutab see meie elu igas valdkonnas. Uskumine on inimesele loomuomane, inimene on homo religiosus. Oma töös vaimulikuna puutub siinkirjutaja aeg-ajalt kokku inimestega, kelle arvates on uskumine midagi inimest alavääristavat ja tegelemine hämarate asjadega, mis ei haaku reaalsusega. Ja nendega rääkides tuleb ometi ilmsiks see, et ka nemad pole uskumise süüst priid. Kui näiteks öeldakse, et ollakse ateist, samal ajal kirikus viibides tuntakse «püha». See viitab teatud tõmbetuulele omaenda suletud maailmas.

Ratzinger mõistab meie olemist inimestena alati usu ja kahtluste meelevallas, mis tundub paika pidavat, kuigi me ei pruugi oma usku või kahtlusi enesele alati teadvustadagi. Näiteks, sügavalt usklik inimene võib ennast igapäevaste asjade pärast sõna otseses mõttes haigeks muretseda, kuigi oma usu järgi ei peaks ta muretsema, vaid usaldama Jumalat. Ennast veendunud ateistiks pidav inimene võib aga isiklikes või oma lähedastega seotud kannatustes endale aru andmata Jumalat appi paluda.

Uskumise kui meie usaldusliku hoiaku loomulikkust ja hädavajalikkust seletab Ratzinger väga igapäevase ja praktilise elu näitel. Kui me kasutame, näiteks, igapäevaselt arvutit, siis ei pruugi kõigil meist olla teadmisi sellest, kuidas see töötab ja milliseid teadmisi on vaja selle loomiseks. Siinkohal rakendub meis usk ja usu ning kogemuse läbi saame osa nende teadmiste tõest. Loomulik usk, mida kasutame igapäevaselt teiste teadmistest osasaamisel ja mille puhul domineerib usalduse moment, on kui pisike mudel religioossest usust, mis samuti on inimesele loomuomane, kuid mille rakendamine on raskendatud selle usu hoopis teistsuguse, tavareaalsusest erineva konteksti tõttu. See loomuliku mudel sobib hästi seletama kristlikku usku, mida ka Ratzinger teeb.

Ratzingeri arutlustest tulevad välja kristliku usu mõned iseloomulikud jooned, mida siinkohal võiks mainida. Üheks nendeks on uskuva inimese püüd olla avatud ja püüd mõista elu, inimest, maailma, kõiksust. Uskumine eeldab ja loob avatust, mitte kapseldumist omaenese maailma. Samuti on oluline 180-kraadise pöördumise moment kõige selle juurest, mis on nähtav ja käega katsutav, millest saab kinni haarata, selle poole, mis on täiesti vastupidine. See on risk. Siinjuures avaldub ka selle usu tohutu usalduslik pool. Oluliseks tuleb kõige juures pidada sedagi, et uskumine on teekond, kus lõpp-peatust veel näha ei ole ja kuhu poole see jääb, sedagi täpselt ei tea. Küllap usk juhatab teed.

Kasutatud kirjandus:

Joseph Ratzinger. Christianity and the Crisis of Cultures. San Francisco, Ignatius Press, 2006.

Joseph Ratzinger. Sissejuhatus kristlusesse. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006.

[1] Ratzinger, Joseph. Christianity and the Crisis of the Cultures. San Francisco, Ignatius Press, 2006, lk 77.

[2] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 78–82.

[3] Ibid., lk 83–87.

[4] Ratzinger, Joseph. Sissejuhatus kristlusesse. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2006, lk 40.

[5] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 87–89.

[6] Ratzinger, Sissejuhatus kristlusesse, lk 33–37.

[7] Ibid., lk 40–42.

[8] Ratzinger, Christianity and the Crisis of the Cultures, lk 89–91.

[9] Ibid., lk 93–98.

[10] Ibid., lk 98–100.

[11] Ibid., lk 101–105.

[12] Ibid., lk 107–109.

[13] Ibid., lk 110–112.

[14] Ibid., lk 112–114.

[15] Ibid., lk 115.

Käesoleva aasta 16. juulil andis paavst Franciscus välja apostelliku kirja (motu proprio) «Traditionis custodes», millega tühistatakse tema eelkäija paavst Benedictus XVI korraldused aastast 2007 ja piiratakse oluliselt traditsioonilise ladinakeelse missa – mida käsitati niigi missa erakorralise vormina – kasutamist roomakatoliku kirikus.

Milliseid reaktsioone on paavsti kõnealune motu proprio pälvinud katoliku kiriku iidset traditsiooni hindavatest ringkondadest?

Katoliku kirikust lahknenud Püha Pius X Preestrite Vennaskonna veebilehel juhitakse tähelepanu asjaolule, et kiriku õpetust avalikult eiravate preestritega ei võeta midagi ette, küll aga suhtutakse traditsioonilist missat armastavatesse preestritesse kui kahtlusalustesse:

«Sellal kui kümned preestrid – tihti oma piiskopi toetusel – trotsivad samasoolisi paare «õnnistades» usudoktriini kongregatsiooni, ilma et Rooma reageeriks, välja arvatud Franciscuse looritatud heakskiit, mida väljendas paavsti kiri isa Martinile, jälgitakse tähelepanelikult tulevasi preestreid, kui need peaksid kaaluma missa pühitsemist Püha Pius V korra järgi.» (Lõigus mainitud isa James Martin on LGBT-sõbralike vaadetega USA jesuiidipreester, kellele paavst on avalikult oma toetust väljendanud.)

Vatikani usudoktriini kongregatsiooni endine juht – kelle ametiaega paavst ei pikendanud – kardinal Gerhard Müller nendib kõnealusest dokumendist: «On selge kavatsus missa erakorraline vorm [s.t traditsiooniline ladinakeelne missa] pikemas perspektiivis hukka mõista.»

Ka Itaalia õpetlase Roberto de Mattei arvates on paavstliku dokumendi eesmärgiks traditsioonilise riituse täielik kõrvaldamine, nii et Novus Ordo (uus missakord) jääks roomakatoliku kiriku ainsaks riituseks. Samas kutsub ta üles säilitama rahu ja mitte laskma end kirikulõhesse tõugata:

«Võitlus käib kirikulõhe kuristiku serval. Paavst Franciscus tahab oma kriitikud sellesse kuristikku lükata, survestades neid kui mitte formaalselt, siis sisuliselt asutama «tõelist kirikut», mis talle vastu astuks. Kuid ta riskib ise kuristikku langeda, vastandades kontsiili Kirikut traditsiooni Kirikule. Apostellik kiri «Traditionis custodes» on samm selles suunas. Kuidas on võimalik mitte märgata selle pahatahtlikkust ja silmakirjalikkust, kes kavatseb end ise «traditsiooni valvuriks» nimetades hävitada traditsiooni? Ja kuidas ei saa jätta tähele panemata, et see toimub just ajal, mil igasugused hereesiad ja eksitused laastavad Kirikut?

Kui vägivald kujutab endast jõu ebaseaduslikku kasutamist, siis paavst Franciscuse motu proprio on objektiivses mõttes vägivallaakt, kuna see on võimutsev ja solvav. Kuid oleks viga vastata sellele ebaseaduslikule vägivallale mittenõustumise ebaseaduslike vormidega.

Ainus seaduspärane vastupanu on see, kui ei eirata kanoonilise õiguse norme ja usutakse kindlalt nähtavasse Kirikusse; kui ei laskuta protestantismi ega hakata paavsti asemel ise paavstiks; kui talitsetakse oma keelt ja hoitakse vaos korratud kired, mis võivad viia tormakate sammudeni; kui ei langeta apokalüptilistesse fantaasiatesse ja hoitakse tormis pea selge; viimaks, kui rajatakse kõik palvele – veendumuses, et ainult Jeesus Kristus ja mitte keegi teine päästab oma Kiriku.»

Vatikani endine saadik USAs, kuid praegusi suundumusi kirikus kritiseeriv peapiiskop Carlo Maria Viganò rõhutab vajadust püsivalt palvetada:

«Me seisame koos Püha Johannese ja kurva Neitsiga risti jalamil, millele uued ülempreestrid sülitavad ja mida uus Sanhedrin neab ja siunab. Teisest küljest meenutagem, et preestrite ülemad olid esimeste seas, kes tahtsid meie Issandat surma saata, ja nii ei ole üllatav, et Kiriku kannatuste hetkel mõnitavad just nemad seda, mida pimedus nende hinges enam ei mõista.

Palvetagem! Palvetagem alandlikkuses, paludes Pühalt Vaimult jõudu selleks katsumuseks. Mitmekordistame oma palveid, parandustegusid ja paastumist nende eest, kes täna kuuluvad nende hulka, kes plaksutavad piitsa, suruvad okaskrooni pähe, löövad naelu sisse ja torkavad haava Kiriku ihusse, nagu nad tegid kord Kristusega. Palvetagem ka nende eest, kes vaatavad seda osavõtmatult pealt või keeravad oma pea kõrvale.»

Portaali LifeSiteNews peatoimetaja John-Henry Westen aga väljendab lootust, et traditsiooniline ladina missa tõuseb kord jälle au sisse ning sellega kaasneb kogu kiriku vaimulik uuenemine:

«Ma usun, et iidne missa hakkab taas täielikult ja õiguspäraselt valitsema. Usklikud seisavad pühal missaohvril koos preestriga näoga Jumala poole, (gregoriaani) kirikulaul uhub minema banaalsed poplaulukesed, taastatakse Kristuse ihu vastuvõtmine põlvitades ja keelele. Ja kui see kõige olulisem restauratsioon juhtub, näeme me pööret kõigis muudes kuritarvitustes, seksuaalses ärakasutamises ja modernistlikes hereesiates.»

Euroopa Komisjon alustas Ungari ja Poola konservatiivsete valitsuste vastu rikkumismenetluse seoses väidetavalt LGBT kogukonda diskrimineerivate seaduste ja meetmetega. Konservatiivsel Ungaril ja valdavalt katoliiklikul Poolal on aega vastata kaks kuud, enne kui nende vastu käivitatakse järgmine etapp.

Kui Ungari puhul on üleliidulistele organitele pinnuks silmis hiljuti vastu võetud seadus, mis kaitseb alaealisi LGBT propaganda eest, siis Poolas nähakse probleemi LGBT ideoloogiast vabade tsoonide loomises.

Nimelt on sadakond Poola linna ja alevit kuulutanud välja LGBT ideoloogiast vabad piirkonnad, mis hõlmavad kokku umbes kolmandiku riigi territooriumist. Need piirkonnad asuvad peamiselt Poola ida- ja kaguosas, mis on traditsiooniliselt sügavalt katoliiklik ala.

«Euroopa ei luba kunagi, et osa meie ühiskonnast stigmatiseeritakse: olgu see selle alusel, keda sa armastad, su vanuse, rahvuse, poliitiliste vaadete või usuveendumuste alusel,» teatas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen.

Heites Ungarile ja Poolale ette seksuaalvähemuste väidetavate õiguste rikkumist, ei tee Euroopa Komisjon välja tegelikust diskrimineerimisest ja stigmatiseerimisest, mis puudutab Covid-19 vastu vaktsineerimata inimesi, kelle õigusi tahetakse mitmetes riikides oluliselt piirata.

Möödunud nädalal ütles von der Leyen, et Euroopa Liit kasutab kõiki tema võimuses olevaid vahendeid sundimaks Ungarit seadust tühistama või seda muutma.

Eesti Rahvusringhääling kommenteerib, et nii «Ungaris kui Poolas on võimul parempoolne, ühiskondlikelt vaadetelt konservatiivne valitsus, kelle poliitika on seadnud kahtluse alla õigusriigi põhimõtted.»

Ungarit on alaealistele suunatud LGBT propaganda keelustamise pärast teiste riikide seas tauninud ka Eesti Vabariik.

EKRE portaal Uued Uudised vahendas aga juuni lõpus Ungari peaministri Viktor Orbáni kommentaari mitmete Euroopa riikide kriitikale Ungari aadressil:

«Praeguses laste seksuaalhariduse teemalises debatis väidavad liberaalid, et lapsed peavad tutvuma teadlikkust tõstvate materjalidega, mis tutvustavad neile heteroseksuaalsust, homoseksuaalsust, nende sünnijärgsest esmasest soost loobumise võimalust ja soomuutmise operatsioone. Liberaalide meelest on tegemist laste inimõigusega, lapsevanemate valikud ei oma tähtsust ja tähtis, lausa prioriteetne roll on riiklikel institutsioonidel. Lapsi võib teavitada ilma vanemate nõusolekuta ja ilma riiklike piiranguteta.

Illiberaalsed demokraadid (Viktor Orbáni termin vastandumaks liberaalsele demokraatiale – toim.) leiavad aga, et lapse seksuaalkasvatus on vanemate õigus ja ilma vanemate loata ei ole riigil, poliitilistel parteidel, vabaühendustel või vikerkaareaktivistidel siin mingit sõnaõigust.

Vikerkaareriikidel on olemas õigus liikuda kaugemale binaarsest ühiskonnakorraldusest, mille aluseks on mees-naine ja ema-isa. Ka nende ühiskond oli kord selline, kuid nad on liikunud mingisse teise dimensiooni, teinud seda teadlikult ja muutnud selle riiklikuks poliitikaks. Teistel riikidel ei ole siin õigust sekkuda, eriti kuna Saksamaa on siin võtnud eestvedaja rolli. Ma ei ole küll kindel, kas oma arusaamade demonstreerimine käepaelade kandmise ja vikerkaarelipu vehkimisega Ungari hümni ajal Müncheni jalgpallistaadionil on just kõige mõistlikum. Kuid olen veendunud, et saksa laste hariduse üle otsustavad sakslased. Samuti olen ma veendunud, et ungari laste hariduse üle otsustavad ainult ungarlased ja päris kindlasti mitte sakslased, hollandlased või belglased.»

Ekspress Meedia uuriv toimetus koos meediaplatvormiga Levila on võtnud ette Eestis tegutsevad kristlikud ühendused, iseäranis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku, ning on asunud uurima kiriku suhteid poliitikaga, kuid samuti kiriku sisemisi jõujooni, viimaste aastakümnete debatte jne. Märksõnadeks on mõju ja võim.

Uuritavate teemade hulgas on näiteks vaidlused homoküsimuse ja liturgiareformi üle, «krüptokatoliikliku» suuna teke, kümne aasta tagused vastandlikud manifestid jm. Erinevate EELK vaimulikega on ühendust võtnud Oliver Kund, Madis Jürgen, Eero Epner ja võimalik, et teisedki.

Teadaolevalt pööratakse muu hulgas tähelepanu ka Augsburgi Usutunnistuse Seltsile ja veebiajakirjale Meie Kirik, mis esindavad ja väljendavad teatud suunda ja suundumust EELK-s. Ka meie toimetuse liikmetele on tehtud ettepanek anda intervjuu.

Millest korraga selline huvi kirikute ja eriti EELK vastu? Küllap seetõttu, et Eesti kristlikud ühendused on viimastel aastatel seisnud üsna üksmeelselt traditsioonilise perekonna ja selle alusväärtuste kaitsel ning väljendanud vastuseisu üha jõulisemalt avalikku ellu tungivale soo- ja homoideoloogiale, millest on saanud progressi väljendus ja mõõdupuu. Kui tänavu kevadel oleks toimunud abieluteemaline referendum (mille «süvariik» nurjas), siis oleksid kristlased olnud suuresti JAH-kampaania taga. Referendum jäi küll ära, ent paistab, et liberaalsete meediaringkondade huvi kiriku vastu pole lahtunud.

Juba tänavu mais kuulutas SA Oivaline Ajakirjandus välja taotlusvooru «Kirik Eestis», kutsudes kandideerima 5000 euro suurusele stipendiumile ja lisades üleskutsele järgmise selgituse:

«Kiriku roll pigem usuleiges Eestis on iga aastaga kasvanud. Nii suures poliitikas Tallinnas kui ka väiksemates kohtades. Tahaksime teada, milline on aga tegelikult kirikute võim ja mõju Eestis ja kui ulatuslik on nende äritegevus (märkimisväärne näiteks baptistidel ja EELK-l). Millised seosed on neil poliitikute ja poliitika kujundamisega ning kui teravalt põrkuvad kiriku sees veendumused? Kes on usulahkude uued ja värsked hääled?»

Mis sihtasutus see selline on? SA Oivaline Ajakirjandus asutajad on Hans H. Luik, Viljar Arakas ja Siim Tuisk. Sihtasutuse juhtkonda kuuluvad Mari-Liis Rüütsalu, Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald ja Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov, kes valivad ühtlasi välja stipendiumi saajad. Stipendiume antakse välja kord kvartalis, kõnealune stipendium on niisiis seotud kiriku-teemaga.

Ekspress Meedial aitab kiriku-teemasse süveneda meediakanal Levila.ee, mis on asutatud 2019. aastal. Levila juht on Daniel Vaarik, üks toimetajatest Eero Epner. Levila käivitamisse on investeerinud Taavet Hinrikus, Ahti Heinla ning Sten Tamkivi. Pea kõik need nimed peaksid kõnelema enda eest, kui mõtleme, millist väärtusmaailma nad esindavad.

Palusin ametivendadelt infot selle kohta, kes ja mis teemal on antud projekti raames nendega ühendust võtnud. Sain teada, et mõned kolleegid on juba ajakirjanikuga suhelnud ja koguni intervjuu andnud. Samas on mitmed kolleegid keeldunud koostööst Ekspress Meedia uuriva toimetusega. Kas see on olnud õige samm? Miks mitte kasutada võimalust veel kord oma seisukohti selgitada või mingeid asju selgeks rääkida, et avalikkus saaks kirikus toimuvast adekvaatse pildi?

Nii Ekspress Meedia kui Levila esindavad hoiakutelt vasakliberaalset «põhivoolu». Ekspress Meedia väljaanded ja konkreetsed töötajad on korduvalt demonstreerinud, et ei suuda (ega tahagi) olla objektiivsed, vaid on teatud ideoloogilistes küsimustes varjamatult kallutatud. Senise praktika põhjal saab väita, et kirik – vähemalt selle «tagurlik» osa – on nende silmis progressi vaenlane, kes tuleb halastamatult paljastada ja häbimärgistada, nagu seda tehakse ka teatud poliitiliste erakondadega (EKRE, ka Isamaa). Kiriku positsioonide ja õpetuse õõnestamiseks ja «tagurlaste» vastu võitlemiseks tuleb ära kasutada liberaalsete ja «edumeelsete» vaadetega vaimulikke ja teolooge, kellele avatakse juurdepääs meediakanalitele ja kelle seisukohti ja dissidentlust võimendatakse. Näiteks isegi üsna tähtsusetut üliõpilastööd, mille sisuks on vestlused üksikute homoseksuaalsete kristlasega, võidakse serveerida kui põhjapanevat teadustööd, mis kummutab kiriku aegunud arusaamad Piiblist. Jne.

Varasemaid kogemusi arvestades võib Ekspress Meedia ja Levila kõnealuse ühisprojekti puhul karta, et ideoloogilistest ambitsioonidest tingitud tendentslikkus säilib. Võib-olla püüab mõni projektis osalev ajakirjanik isegi võimalikult tasakaalustatud loo kokku kirjutada, ent nagu teame, annab ka neutraalset teksti serveerida sobilikult teravas kastmes (alatu pildivalik, hüsteerilises toonis klikimaiad pealkirjad jms). Olen üsna kindel, et käimasolev n-ö ajakirjanduslik uurimistöö kätkeb endas maailmavaatelisi ja ideoloogilisi eesmärke. Seega maksab kiriku esindajatel endale teadvustada, et näiliselt sõbralikust suhtlusest hoolimata võidakse iga ajakirjanikule öeldud sõna või jagatud infokildu kasutada kõhklematult ära kiriku ja tema missiooni vastu.

Veiko Vihuri,
portaali Meie Kirik peatoimetaja