Selle kohta, et esimesed kristlased oleksid Jeesuse sünnipäeva pühitsenud, ei ole andmeid. Kuid jõulud pole ka paganlik või ebapiibellik püha, nagu mõned arvavad. Algusest peale pühitsesid Jeesuse sündimist inglid ja karjased, kes teda kiitsid ja ülistasid (Lk 2:13,20) ning hommikumaa targad, kes tema ette kummardasid (Mt 2:11). Et Jeesuse sündimise «rõõmu» kuulutas ingel prohvetlikult «kogu rahvale» (Lk 2:10) ja ka meie kuulume jumalarahva hulka, siis pühitseme meiegi seda koos inglite, karjaste ja tarkadega.[1] Jõuluajal pühitseme me eelkõige Jeesuse sündi, seejärel alles mõtleme sünnipäevale. Jõulude mittepühitsemine on ebapiibellik!

Mis aastal sündis Jeesus?

Jeesuse sünniaasta arvestas välja Roomas elanud sküüdi munk Dionysios Exiguus (u 470–544), kes oli pärit praeguse Rumeenia alalt, oli väga haritud, valdas hästi keeli ja tõlkis kreeka keelest ladina keelde mitusada väärtuslikku teost. Ta arvestas arvatavasti Aleksandria Klemensi järgi, et Egiptuse kristlaste andmetel sündis Jeesus keiser Augustuse 28. valitsemisaastal. Augustuse keisriameti kinnitas senat 27 eKr, mistõttu Jeesuse sünniaastaks on meie kalendri järgi 1. See ajaarvestus lõi aga läbi alles keskajal.

Uusajal ilmnes ka vastuolu, sest Jeesus pidi olema sündinud enne kuningas Heroodese surma (Mt 2), mis toimus juba märtsi lõpus 4 eKr. Seega võisid egiptlased 28. valitsemisaasta puhul silmas pidada Octavianus Augustinuse tõusmist Lääne-Rooma valitsejaks 32 eKr, millisel juhul Jeesuse sünniaastaks on u 5–4 eKr.[2] Sellega näib sobivat, et Irenaeuse järgi sündis Jeesus keiser Augustuse 41. valitsusaastal[3]: kui lähtuda aastast 47 eKr, mil Octavianus sai Rooma linnapeaks (praefectus urbi), kes oli ka Julius Caesari (tapeti 44 eKr) asevalitseja, siis pidi Jeesus sündima u 6–5 eKr. Rooma seisukohalt oligi legitiimne üksnes Augustinuse valitsemine, mitte Antoniuse taotlus, kes võideti Aktioni lahingus 31 eKr.

Seoses Heroodese surmaga ei tule mängu ainult tähetargad, kes saabusid Jeruusalemma tähte järgides (Mt 2:1jj), vaid ka kuuvarjutus, mida nähti enne tema surma. Samal päeval oli kuningas lasknud elusalt põletada kaks kirjatundjat, kes näisid tema võimu kõigutavat, ning hukata nende sõbrad.[4] Haiguse süvenedes muutus Heroodes lausa arutuks. Juba varem laskis ta hukata ühe oma laste emadest ja troonipärijatest pojad Aristobulose ja Aleksandri. Mõni päev enne surma muutis ta uuesti troonipärimise korda ja laskis tappa ka oma poja Antipatrose. Ühtlasi laskis ta koguda Jeeriko hipodroomile hulga lugupeetud perekondade juute, öeldes: «Ma tean, et minu surm saab olema rõõmupeoks juutidele.» Ma tahan neile «hiilgava surmapeo» teha. «Sõdurid peavad need vangistatud mehed ümber piirama ning minu surmahetkel tapma, et iga perekond Juudamaal vastu oma tahtmist nutaks minu (surma) tõttu.» Heroodese õde Saloome koos oma mehega õnneks ignoreeris seda käsku.[5]

Nii drastiliste sündmuste taustal ei ületanud Petlemma laste tapmine (Mt 2:16jj), keda Heroodes samuti ohtlikuks pidas, uudisekünnist ega ulatunud peavoolumeediasse. Väljaspool Matteuse evangeeliumi ei maini seda ükski autor, nagu ka mitte hommikumaa tarkade külaskäiku, mis äratas küll Jeruusalemmas tähelepanu, kuid ununes peagi. Kuninga haiguse ja kuuvarjutusega seoses kerkisid uued tõlgendajad, kes nägid juhtunus karistust kirjatundjate mõrvamise eest.[6] Sündmuste varju jäämist soodustas ka see, et hommikumaa targad kohtusid Heroodesega ning asusid Petlemma teele «salaja» (Mt 2:3,7j).

Millal ilmus taevasse täht, mis osutas Jeesuse sünnile ja mida järgisid hommikumaa targad? Selle kohta on esitatud mitmesuguseid kaalutlusi, niisamuti nagu on neid ka aina kritiseeritud. Aastasadu peeti selleks täheks komeeti (nii Origenes, Johannes Damaskusest jt). Selle vastu on väidetud, et komeete ei peetud päästesõnumi, vaid pigem katastroofi toojaks. Komeeti oleks ka märganud väga paljud inimesed, mitte ainult tähetargad. Vastamata jääb, kuidas oleksid targad seostanud selle komeedi kellegi isiku sündimisega Juudamaal? Komeet ei oleks ka näidanud täpset paika ega jäänud seal seisma.

Väga levinud on teooria, et Petlemma täht oli planeetide konjunktsioon ehk kohtumine (nii Tertullianus, Manuel I Komnenos, Johannes Kepler, Konradin Ferrari d’Occhieppo jt). Nagu näitas juba Kepler 1605. aastal, toimuski 7 eKr Jupiteri ja Saturni kohtumine Kalade tähtkujus, nii et planeedid liikusid üksteisele väga lähedale ja paistsid viimaks peaaegu ühe tähena, jäädes siiski eraldatavaks. Nende planeetide ühendus nimetatud tähtkujus oli haruldane ja Babüloonia astronoomia kohaselt tähendusrikas: Jupiter tähistas kuningat, Saturn Iisraeli rahvast ja Kalade tähtkuju Juudamaad. Seega oli sõnum, mille võisid välja lugeda tähetargad: Juudamaal sünnib Iisraeli rahva lõpuaegne suur kuningas.[7]

Korduvalt on püütud planeetide konjunktsiooni esitada tähetarkade vaatevinklist. Nii kirjeldab Christoph Wrembek üksikasjalikult, kuidas maagid Jeruusalemmast väljusid ja topelttäht (kaks läheduses olevat tähte) juhatas neile teed. «Vasakult ehk ida poolt tulid Jupiter ja Saturn (umbes 50º kõrgusel) ning liikusid läände, täpselt Petlemma suunas! Nad ise olid Petlemma teel, tulles põhja poolt. Tähed läksid nende eel ja juhatasid neid kohta, kus lapsuke oli.» Lähenedes linnale «nägid nad nõrka valgust, mis näis tulevat Jupiterilt ja Saturnilt ja laskus nendest 70 meetrit kõrgemal asuvale künkale, kus asus Petlemm.» Linna sisenedes «osutasid tähed oma valgusvihu telje alumise punktiga ilmselgelt ühe koha peale» ning «hommikul võisid nad päikesevalguses näha seal üht maja.» See ala asus «umbes 100–200 meetrit lääne pool, umbes kusagil praeguse Sünnikiriku ees asuval väljakul».[8] Jeesus sündis koopas, kui pärast templis käimist 8-päevase lapsega (Lk 2:22–38) asuti elama majja (Mt 2:11). Teooria nõrgaks kohaks on konstruktsiooni-iseloom ja see, et Piiblis räägitakse ikkagi ühest tähest.

Tähte on peetud ka imetäheks, mis polnud astronoomiline keha, vaid seda juhtis ingel. See käis eredalt tarkade ees ning pärast kadus jälle (nii Johannes Chrysostomos, Theophylaktos Ohridist jt).[9] Selle teooria moodsam versioon on (super)noova hüpotees, mille plahvatus võinuks paista öötaevas mõnda aega erakordselt eredana (nii Uku Masing, Michael Hesemann jt). Supernoova olemasolu ei registreeritud tollal küll Euroopas ega Ees-Aasias, kuid seda tehti Kaug-Aasias. Nagu näitas Briti astronoom Mark Kidger, oli olemas supernoova märtsist kuni maini 5 eKr, mis dokumenteeriti Hiinas ja Koreas.

Selle teooria eelis konjunktsioonihüpoteesi suhtes on väiksem konstruktsiooni-iseloom. Nagu ütleb Michael Hesemann, ei saanud Jupiteri ja Saturni konjunktsioon 7 eKr anda veel tarkadele põhjust rännata, sest säravatest planeetidest ei moodustunud ühte tähte. Ka Kepler uskus, et konjunktsiooni juurde pidi kuuluma uus täht ehk teisisõnu supernoova. Alles supernoova 5 eKr võis olla märguandjaks, et on oodata Messia sündi. Aga kes oskasid seda märgata? Ainuüksi zoroastristid, kes ootasid Messiat nagu juudid.[10] Tõenäoselt olidki hommikumaa targad Pärsia päritolu (seda näitab ka nende nimetus magoi ehk maagid, mis oli pärsia preestrite nimetuseks). Isegi kui nad töötasid Babüloonia kuulsates astronoomia-teadusasutustes, väidab Marco Pologi olevat nende haudu näinud Iraanis.[11]

Kõigile teooriatele liitub aga imetingimus, sest «ükski teadaolev astronoomiline nähtus ei seleta tähe liikumist,» kirjutab Richard Thomas France. Täht käis tarkade eel ja jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps (Mt 2:9). «See lubab arvata, et Matteus kirjeldab imeviisilist juhtimist, isegi kui maagide huvi esialgu äratas mõni noova (või planeetide konjunktsioon – või mõlemad).»[12] Või nagu ütleb Risto Santala inimlike teooriatega seoses: «Niisugune inimlik tõlgendus ei lükka tingimata ümber üleloomulikku valgusnähtust, millest Luukas räägib seoses karjastega väljal. Jumalaga kohtumine oli Moosesel ja prohvetitel sageli inglite ja valgusnähtustega seotud. Mõnikord avatakse inimsilmad nägema sealpoolsuse reaalsust», kui ilmuvad inglid karjastele ehk juhivad tähte, et hommikumaa targad võiksid Jeesuse sünnipaika leida. «Kes ei tunnista imesid, ei tunnista Jumala riigi reaalsust.»[13]

Piiblitekstide põhjal saab Jeesuse sünniaja kohta öelda, et see pidi toimuma enne Heroodese surma märtsi lõpus 4 eKr. Hommikumaa tarkade külaskäik pidi toimuma mõni aeg enne seda. Kui neid pani liikuma (super)noova kevadel 5 Kr, siis võisid nad jõuda Jeruusalemma sügisel ja siirduda Petlemma 5–4 aastavahetuse paiku. Kui nad juhindusid planeetide konjunktsioonist, siis võisid nad kohale jõuda aasta varem. Käsu Petlemma poeglaste tapmiseks võis Heroodes anda mõni kuu hiljem, olles veendunud, et targad ei tulegi tagasi. Sellega näib sobivat 18. mai hukatud poisslaste pühana Egiptuses. Aja möödumise tõttu laskis kuningas hukata mitte ainult üheaastaseid, vaid kuni kaheaastaseid poisikesi (Mt 2:16). Kui aga oli tegemist imetähega, mida juhtis ingel (praegu kirjeldatakse selles laadis ufosid), siis ei ole üldse võimalik midagi lähemat Jeesuse sünniaja kohta välja lugeda Piiblist.

Kõige tõenäosemalt oli Jeesuse sünniaastaks 7–5 eKr. Dionysios Exiguus oli küll haritud, kuid eksis nappide andmete ja uurimismeetodite puudulikkuse tõttu. Tema loodud ajaarvamine aga märgib endiselt kristlikku maailmaajastu algust.

Kui vana on pärimus Jeesuse sünnipäevast?

Esimeste sajandite viited Jeesuse sünniaja kohta jäävad mitmeti tõlgendatavaks ja ebakindlaks, mistõttu teadlaste seisukohad nende hindamisel ei ole üksmeelsed. Mitmed kirikuisad püüdsid kindlaks määrata Jeesuse ristilöömise ja eostamise päeva (sageli arvates neid langevat samale kuupäevale), mille puhul tulid arvesse mitmesugused kevadised päevad (Aleksandria Klemens, Tertullianus, Hippolytos, Julius Africanus jt).[14] Kindlalt ilmneb vaid see, et Jeesuse sünnipäeva ei tuntud ega pühitsetud üldkiriklikult.

Kõige varasem kindel teade Jeesuse sünnipüha kohta 25. detsembril pärineb 336. aastast ning sisaldub 354. aastal Roomas välja antud kalendaariumi märtrite loendis (Depositio Martyrium) esimese liikmena. Seal seisab ühemõtteliselt: «Kaheksa päeva enne jaanuari (= 25. detsembril): Kristus sündinud Petlemmas Juudamaal.»[15] Seega tunti juba keiser Constantinuse ajal († 337) Roomas Jeesuse sünnipäeva, sest Depositio Martyrium «laseb end dateerida 336. aastasse, näib aga tagasi minevat vanemale allikale.»[16] Küsimuseks jääb: milline oli ja kui kaugele tagasi ulatus jõulupühade aluseks saanud allikas?

Kõige levinuma vaate kohaselt olevat Rooma riik hakanud pärast kristluse riigiusuks saamist Kristuse sünnipäeva, mida varem ei teatudki, tähistama 25. detsembril, mil varemalt pühitseti paganliku päikesejumala (Sol Invictus) püha. Päikeseaustamine oli Roomas tugevnenud 2. ja 3. sajandil levinud Mithra-kultuse kaudu ning päikesejumalat käsitles isikliku jumalana ka keiser Aurelianus. Esialgu oli keiser kristlaste suhtes üsnagi salliv, tunnustades 272. aastal Antiookia piiskopina isikut, keda tunnustasid Rooma ja Itaalia piiskopid. «Sellega tunnustas ta kirikut kui organisatsiooni.»[17] Mõne aasta pärast aga hakkas ta kristlust vaenama ning kuulutas 274. aastal 25. detsembri ametlikult juhtiva riigijumala Sol Invictuse pühaks (varem ei tõstnud roomlased kuigivõrd seda kuupäeva religioosselt esile).

Paganliku päikesejumalapüha aluseks võtmine Kristuse sünnipäevale ei ole aga nii kindel kui arvatakse. Kristlased ei tunnustanud paganlikke uskumusi. Nii nagu kirjutab Arnobius († u 330) jumalate kohta, kes on puhtalt antropomorfsed väljamõeldised, kuna paganad omistavad neile iseenda väliskuju ja omadusi: «Meie, inimesed, arvestame oma aastakäike ja nad arvavad, et ka jumalad arvestavad ja pühitsevad oma aastakäike: nad peavad oma sünnipäevi ja kinnitavad, et ka taeva vägedel on sünnipäevad.»[18] Samuti torkab silma, et 4. sajandil ei heidetud Jeesuse sünnipäeva puhul kellelegi ette kohandumist paganlusega. Alles hiljem tegid selle etteheite süüria teoloogid Thomas Edessast († u 540) ja Dionysios bar Salibi († 1171).

Constantinus Suure ajal 336. aastal kinnitati esmakordselt 25. detsember Jeesuse sünnipäevana. Keiser taotles kiriku ühtsust ja kutsus selleks kokku Nikaia kirikukogu (325. a). Koos pealinna üleviimisega Konstantinoopolisse viidi sinna ka jõulupüha 25. detsembril. Impeeriumi teistes idapoolsetes maades näib aga levinud olevat Jeesuse sünnipäevana 7. jaanuar. «Niipalju võib kinnitada, et juba vanast kirikust on tuntud mõlemate terminite konkurents,» ütleb Hans Förster. «Ent kumbki grupeering ei heida teisele ette paganliku püha pühitsemist.»[19] Samas aga nimetab Philastrius (u 330–397) ainult 7. jaanuari pühitsejaid (jõulupüha koos kolmekuningapäevaga) ja 25. detsembri eitajaid hereetikuteks.[20]

Seega tundub olevat 25. detsembri traditsioonil tõsi taga. Järgnevalt kinnitasid prominentsed kirikuisad Chrysostomos, Hieronymus ja Augustinus, et pärimuse kohaselt peeti Roomas seda päeva algusest peale Jeesuse sünnipäevaks.

Johannes Chrysostomos (347-407) väljendab 386. aastal Antiookias peetud jõulujutluses oma arvamust (või teadmist?), et Roomas on säilitatud ametlikud ürikud Küreeniuse rahvaloenduse toimumisaja kohta, mil sündis Jeesus. Seejärel ütleb ta jõulupüha kohta 25. detsembril: «Me oleme selle püha vastu võtnud inimestelt, kes seda täpselt teavad, sest nad elavad selles linnas. Sest need on Rooma elanikud, kes seda püha pikka aega ja vana pärimuse põhjal pühitsevad ja on nüüd ka meile sellest teavet andnud.»[21] Chrysostomose tekstist nähtub, et detsembrikuupäev tekitas Antiookias mõningat vastuseisu.

Hieronymus (347–420) selgitab Jeruusalemma rahvale Roomast pärinevat traditsiooni, kus ta ise oli elanud. «See, mida ma nüüd esitan, ei ole minu isiklik arvamus, vaid traditsioon», mille andsid edasi «Peetrus ja Paulus ja ka teised apostlid … Peetrus, kes siin suhtles Johannesega ja elas koos Jaakobusega, pakkus õpetust ka meile õhtumaal.» Jeruusalemmast aeti nad välja (Ap 12) ning edaspidi hävitas palju mälestusi juudi sõda. «Seepärast võis pärimus palju kergemini säilida õhtumaal kui siin.» See tähendab seoses 25. detsembriga: «Kristus on täna sündinud ja ilmumispüha (Epiphaniase) aegu ristitud.»[22]

Augustinus (354–430) jutlustab epifaaniapühal (kolmekuningapäeval): «Seega on meie Issandat Jeesust Kristust, kes on sündinud kolmeteist päeva eest, pärimuse kohaselt täna tähetargad kummardanud.»[23] Jeesuse kohta ütleb ta seoses 25. detsembriga: «Ta sündis aga pärimuse järgi kaheksa päeva enne jaanuari algust.»[24] See on «päev, mil ta on pärimuse järgi sündinud.»[25] Seepärast kinnitab uuemas uurimuses ka Förster: «25. detsember on Augustinusele päev, mil pärimuse järgi sündis Kristus.»[26]

Millised jäljed leiduvad varasema, ehkki ebakindla pärimuse kohta? Sel puhul on osutatud 3. sajandi algusest pärinevatele allikatele. Seal teatab Rooma piiskop Hippolytos (u 170–235), et aprilli alguses oli «genesis Christi» ehk Kristuse eostamisaeg – genesis tähendab siin «saamist», gennesis aga «sündi», nii nagu Matteuse evangeeliumi alguses on esitatud Jeesuse genesis ehk pärinemislugu (Mt 1:1).[27] Jeesuse sündimine peaks siis olema toimunud üheksa kuu pärast jaanuari algul. Kuid teises kohas ütleb Hippolytos: «Sest meie Issanda esimene tulemine lihas, milles ta on sündinud Petlemmas, toimus 25. detsembril, kolmapäeval, Augustuse valitsemis­ajal.»[28] Sextus Julius Africanus (u 160–240) aga osutab oma maailmaajaloos (Chronographia), nagu on tõlgendatud säilinud fragmentide põhjal, et Jeesuse eostamisajaks on 25. märts, millest järgneb sünnipäevana 25. detsember.[29]

Kõige varasemad mainimised nimetavad seega Jeesuse sündi talvel. Isegi kui on õige oletus, et need terminid on hiljem tekstidesse vahele lisatud, võidi edastada ehtsat teavet. Järelikult, kui keiser Aurelianus kuulutas 274. aastal 25. detsembri rooma päikesejumala pühaks, siis võis ta üritada hoopis 1. sajandist peale Peetruse ja Pauluse kaudu Roomas tuntud ja levivat Kristuse sünnipüha välja tõrjuda – nii nagu keiser Hadrianus laskis 135. aastal püstitada samal eesmärgil Jeesuse sünni- ja hauapaika paganlikud templid.[30]

Põhimõtteliselt ei saa Kristuse sünnipäeva (umbkaudset) teadmist välistada. Josephus Flavius ja Origenes küll teatavad, et juudid ja kristlased ei pühitsenud paganate kombel sünnipäevi ning viitavad sel puhul pahedele ja patule[31], kuid Jeesus ei olnud patune ja tema sünd oli erakordne. Pole võimatu, et terve aasta jooksul Peetruse kodus Kapernaumas elanud Jeesuse sünniaega (üldjoontes) mäletati, kuna sellest võis olla omavahelises vestlusringis juttu. Peetrus igatahes vihjab inglitele, kes soovisid Jeesuse sündi näha, nii nagu Petlemma karjaste loos, kuidas Jumal «taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata» (1Pt 1:12). Et aga ei pühitsetud sünnipäevi, vaid igavesse ellu sündimist surmapäeval, siis tõusis ka Jeesuse sünnipäev esmalt esile märtrite loendis (336. a), kuna tema igavikku siirdumist tähistati ülestõusmispühal.

Mis aastaajal sündis Jeesus?

Sageli väidetakse Jeesuse sündimise vastu talvel, et külmal aastaajal ei olnud karjad väljas ega korraldanud roomlased rahvaloendusi (Lk 2:2.8). Vastu on osutatud, et rahvaloendused just toimusid talviti, kui oldi vabamad põllutööst, või venisid need talveni. Igatahes olid roomlased vallutajad ja käitusid, nagu tahtsid, kusjuures kõikidele impeeriumidele on väga oluline aina ja täpselt arvestatult makse kasseerida. Nagu ütleb Risto Santala: «Rooma maksudokumentidest on selgunud, et maksustamine kordus iga 14 aasta järel» ja kestis näiteks Galileas 40 aastat, mistõttu on ka «antud maksustamise aega on raske kindlaks teha.»[32] Karjad aga võisid olla talvel kusagil ulu all (väljade lähistel koobastes jne), kus karjastel tuli nende eest samuti hoolt kanda, neid sööta, hankida karjamaal tegutsedes toitu jne. Ilmad võisid olla ka juhtumisi soojemad, nagu praegugi Iisraelis, nii et karjad sai lasta välja. Vaesemad inimesed olevat pidanud aastaläbi hoidma karju kergetes sarades väljal.[33]

Jeesuse võimaliku sündimise kohta talvel leidub veelgi viiteid. Nimelt jagunes Jeruusalemma preesterkond 24-ks teenistuskorraks, kellest igaüks teenis kaks korda aastas ühe nädala jooksul. Abija teenistuskord, kuhu kuulus Ristija Johannese isa Sakarias (Lk 1:5), oli 8-s teenistuskord (1Aj 24:10). Josephus Flaviuse teatel pidas iga teenistuskord templiteenistust kaheksa päeva, sabatist sabatisse (ta ise kuulus esimesse korda).[34] Seda tõendab ka Talmud, kinnitades (u 150. a) ühtlasi seda, et mõlema templihävituse ajal (Paabeli ja Rooma vägede poolt) oli esimese, Joojaribi teenistuskorra teenimisaeg. On olemas «paljukordselt kinnitatud» pärimus, «et päeval, mil 1. ja 2. tempel hävitati, nimelt 9. Abikuul (umbes augustis), pidas just Joaribi teenistusrühm nädalateenistust.»[35] Et seega roomlased tungisid templisse augustis, siis pidi Abija kaheksas teenistuskord langema oktoobrikuule.

Järelikult eostati Ristija Johannes kuu lõpus, u 25. oktoobril: «Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju. Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja hoidis ennast varjul viis kuud» (Lk 1:23j). Umbes viie kuu pärast eostati Jeesus, s.t 25. märtsi paiku, sest Elisabethil, kes kandis Ristja Johannest, oli just alanud raseduse kuues kuu (Lk 1:24,36). Samale järeldusele osutab tõik, et ingel Gabrieli külastus ja Maarja lapseootele jäämine toimus «kuuendal kuul» (Lk 1:26), arvestades aasta algusest: juudi aasta algab septembri keskpaiku, millest arvestades langeb kuues kuu märtsi keskele. Maarja kuulutamispüha ongi 25. märtsil. Jeesuse sünniaeg aga on vastavalt üheksa kuu pärast, s.t 25. detsembril. Traditsiooni kohaselt külastas Luukas Jeesuse ema Maarjat ja kuulis tema käest neid termineid ja muidki termineid, mida ta oli pojaga seoses oli meeles pidanud (Lk 2:19,51).[36] Milline ema ei mäletaks oma poja sünnipäeva? Ristija Johannese püha tähistamine 25. juunil võib osutada enneaegsele sünnile, sest sel juhul sündis ta kaheksandal raseduskuul.

Ettekuulutus 25. detsembri kohta on leitud ka Vana Testamendi prohvetitelt. Nimelt kuulutab prohvet Haggai 9. kuu 24. päeval Issanda sõna (Hg 2:10,20): «Pange ometi tähele aega sellest päevast peale, alates üheksanda kuu kahekümne neljandast päevast, sellest päevast, mil pandi alus Issanda templile!» (Hg 2:18).[37] Juudi kalendri üheksas kuu on kislev, mis langeb meie kalendris novembrisse-detsembrisse: 5 eKr langes see 1. detsembrile.[38] Seega osutab Haggai prohvetlikult 24. detsembrile 5 eKr, mis paistab sobivat Jeesuse sünniajaga, sest väljendiga «alates kahekümne neljandast päevast» osutatakse edasi ka järgmisele, 25. detsembrile. Samuti sobib selle ettekuulutusega Jeesuse kuulutus iseenda kohta, kus ta võrdleb end uue templiga: «Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!» Siis ütlesid juudid: «Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?» Aga tema mõtles «templi» all oma ihu» (Jh 2:19jj).

Kui pärast Jeruusalemma templi rüvetamist kreeklaste poolt tempel 164 eKr taas pühitseti, siis tehti seda 25. kislevi päeval (1Mak 4:52 2Mak 10:5). Sellest päevast sai juutide Hanukka ehk templipühitsemise püha (vastav heebrea sõna חֲנֻכָּה / חנוכה tähendab «(sisse)pühitsemist»). Seda püha pühitseti algusest peale mitte ainult Jeruusalemmas, vaid kogu juudi hajalas, tehes seda valgustatud akendega, mille tarvis süüdati kodudes väikesed menoraad ehk seitsmeharulised küünlajalad, nii nagu suur menoraa oli süüdatud templis. Josephus Flaviuse teatel nimetati seda püha ka «valguste» (phota) pühaks.[39]

Hanukka püha järgi võib palju ennemini oletada kristlike jõulutavade tekkimist kui paganlike kommete põhjal. Seda püha on nimetatud «juudi jõuludeks» ja saksa keeles jõule tähistav sõna Weihnachten (= pühitsetud ööd, püha öö) on mõnede arvates samuti tuletatud juudi hanukkast, mis tähendab pühitsemist. Elas ju keskaegsel Saksamaal, enne kui nad suuresti Poola aladele lahkusid, rohkesti juute. Kuigi jõulupuu pärineb keskajast, on ka teda tõlgendatud pigem Eedeni aia elupuu sümbolina (1Ms 2:9 3:22), mis seisab nüüd taevases Jeruusalemmas, mille viljadest on meil Jeesuse tõttu võimalik süüa (Ilm 2:7 22:2,14,19). Küünlaid paigutatakse kristliku tava järgi maistele jõulupuudele, kuid ehitakse ka juudi kombe kohaselt küünlajalgadega aknaid. Ka kristlikud jõulud on valgusepühad. Loomulikult on aja jooksul liitunud jõuludega ka paganlikke kombeid, mis pole aga kandva tähtsusega.

Kokkuvõttes ei räägi midagi selle vastu, et Jeesuse sünnipäeva mäletati langevat talvehakule. «Nii nagu algkristlased soovisid austada kohti, kus Jeesusega seotud olulised sündmused aset leidsid, soovisid nad ka võimalikult täpselt austada täpseid kuupäevi, millal need tegelikult toimusid», kirjutab Gretchen Filz. Katoliikliku traditsiooni kohaselt pidas juba Rooma piiskop Telesphorus († u 136 pKr) 25. detsembril kesköist jõulumissat, et austada Jeesuse sünni täpset tundi. «See on kõige täpsem ja tõenäolisem kuupäev, mis meil on – tuginedes kiriku ajaloole, pühale traditsioonile ja piibliteadusele.»[40] Ajalooline uurimine siiski seda väidet ei kinnita (kuid ei lükka ka õigupoolest ümber, mistõttu võiks loota uute allikate või viidete leidmist). Kui peaks aga avastatama midagi muud, siis ei riku see olemasolevat traditsiooni, mis tõstab õigesti esile Jeesuse Kristuse kui maailma Lunastaja sündimise ainulaadset ja asendamatut olulisust. Me võime rõõmsalt ja siiralt pühitseda jõulupüha.

 

Kirjandus:

Catholic Encyclopedia 1995 = The Catholic Encyclopedia (1907-1912) – Home: New Advent (1995): Christmas: https://www.newadvent.org/cathen/03724b.htm.

Filz, Gretchen 2020. Was Jesus Really Born In Bethlehem On December 25th? – The Catholic Company 21.12.2020: https://www.catholiccompany.com/magazine/jesus-bethlehem-december-25th-5956.

France, Richard Thomas 2019. Matteuse evangeelium. Tallinn: Logos.

Förster, Hans 2007. Die Anfänge von Weihnachten und Epiphanias. Tübingen: Mohr Siebeck.

Gelzer, Heinrich 1898. Sextus Julius Africanus und die byzantinische Chronographie. Leipzig: J. C. Hinrichs’sche Buchhandlung.

Hesemann, Michael 2009. Jesus von Nazareth. Archäologen auf den Spuren des Erlösers. Augsburg: Sankt Ulrich Verlag.

Hesemann, Michael 2012. Wann wurde Jesus wirklich geboren? – Katholische Nachrichten 27.12.2012: https://kath.net/news/39459.

Hesemann, Michael 2020. Erscheint uns wieder der Stern von Betlehem? – Katholische Nachrichten 30.11.2020: https://www.kath.net/news/73597.

Hiob, Arne 2012. Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tartu: Johannes Esto Ühing.

Hiob, Arne 2017. Jeesus usu ja teaduse vahel. Unikaalne juut uurijate peeglis. Tallinn: Allika.

Kalenderhandbuch 2014 = Das Kalenderhandbuch von 354. Der Chronograph des Filocalus. Band 2. Der Textteil – Listen der Verwaltung. Hrsg. Johannes Divjak, Wolfgang Wischmeyer. Wien 2014: Holzhausen.

Neidhardt, Ludwig [2007]. Fragen zur biblischen Chronologie und Historizität: Brüder Jesu? Als die Zeit erfüllt war, die Zeit der Geburt Jesu. Daniels Prophezeiung von den siebzig Jahrwochen. – Schriftenreihe «Pro Sancta Ecclesia. Initiative katholischer Laien und Priester». Heft 21.

Parker-Dubberstein 1942 = Babylonian Chronology 626 B. C. – 45 A. D. By Richard A. Parker and Waldo H. Dubberstein. Chicago: The University of Chicago Press.

Paus, Ansgar 2000. Sonne. I Religionsgeschichtlich. – Lexikon für Theologie und Kirche. 9. Band. Freiburg: Herder. S 721–723.

Roll, Susan K 2001: Weihnachten. – Lexikon für Theologie und Kirche. 10. Band. Freiburg: Herder. S 1017–1020.

Rosen, Klaus 1993. Aurelian (Lucius Domitius Aurelianus). – Lexikon für Theologie und Kirche. 1. Band. Freiburg: Herder. S 1253–1254.

Santala, Risto 1997. Kristus Uues Testamendis rabiinliku kirjanduse valgel. Tallinn: Logos.

Strack-Billerbeck 1961 = Kommentar zum Neuen Testament aus Talmud und Midrasch von Hermann L. Strack und Paul Billerbeck. Zweiter Band. Das Evangelium nach Markus, Lukas und Johannes und die Apostelgeschichte. 3. Aufl. München 1961 (1.Aufl): Beck.

Vucina, Stjepan 2021. Die biblisch-historische Wahrheit über Weihnachten (25. Dez.). – Katholische Antworten 01.01.2021: https://www.katholisch.com/die-biblisch-historische-wahrheit-ueber-weihnachten/.

Wrembek, Christoph 2009. Mina ja Kolm Kuningat. Tartu: Johannes Esto Ühing.

ЗВЕЗДА ВОЛХВОВ (Вифлеемская звезда) – Православная энциклопедия: 1996 jne: https://www.pravenc.ru/text/182735.html.

 

Lühendid ja märkused:

BKV – Bibliothek der Kirchenväter. 2. Aufl. Hrsg. v. Otto Bardenhewer, Theodor Schermann und Carl Weyman (Reihe I: 61 Bände, 1911–31; Reihe II: 20 Bände, 1932–38). Kempten: Kösel-Verlag.

PG – Patrologia Gracae. Kreekakeelne sari J. P. Migne 386 köitelises väljaandes «Patrologiae cursus completus» (Pariis, 1844–1866).

PL – Patrologia Latina. Ladinakeelne sari J. P. Migne 386 köitelises väljaandes «Patrologiae cursus completus» (Pariis, 1844–1866).

Josephus Flaviuse teoseid «Juudi muinsused» (Antiquitates Iudaicae) ja «Juudi sõda» (De bello Judaico) on tsiteeritud tõlgete põhjal, sest tsitaatide sisu ei nõua täpsuse huvides originaaltekste ning viimased ei ole ka internetis teaduslike väljaannetena kättesaadavad.

 

[1] Vucina 2021.

[2] Hesemann 2012; vrd Neidhart [2007]: 56jj.

[3] Irenaeus, Adversus haereses 3,21,3 (PG 7:949).

[4] Josephus Flavius, Antiquitates Iudaicae 17,6,4.

[5] Josephus Flavius, De bello Judaico 1,33,6; vrd 8.

[6] Josephus Flavius, De bello Judaico 1,33,5.

[7] Santala 1997: 59.

[8] Wrembek 2009: 81, 84, 86j.

[9] ЗВЕЗДА ВОЛХВОВ.

[10] Hesemann 2020.

[11] Hiob 2012: 117jj; 2017: 95jj.

[12] France 2019: 83.

[13] Santala 1997: 60.

[14] Roll 2001: 1017.

[15] Kalenderhandbuch 2014: 500: viii kal Ian: natus Christus in Betleem Iudeae.

[16] Kalenderhandbuch 2014: 499; vrd 355, 410; vrd Förster 2007: 16.

[17] Rosen 1993: 1254; vrd Paus 2000: 722.

[18] Arnobius, Adversus gentiles 7,34 (PL 5,1270).

[19] Förster 2007: 13, 15; vrd 9j, 17.

[20] Philastrus, De haeresibus 140: Sunt quidam dubitantes haeretici de die Epiphaniorum Domini Salvatoris qui celebratur octavo idus Januarias, dicentes solum Natalem debere eos celebrare Domini octavo kalendas Januarias, non tamen diem Epiphaniorum, ignorantes quod sub lege et secundum Salvator carnaliter omnia in se et de se consummabat (PL 12,1273).

[21] Johannes Chrysostomos, In diem natalem Domini nostri Jesum Christum 2: παρά των ακριβώς ταύτα ειδότων, και την πόλιν εκείνην οικούντων παρειλήφαμεν την ημέραν. 0ί γάρ εκεί διατρίβοντες, άνωθεν και εκ παλαιάς παραδόσεως αυτήν επιτελούντες, αυτοί νυν αυτής ημίν την γνώσιν διεπέμψαντο (PG 49,353).

[22] Hieronymus, Homilie über die Geburt des Herrn, BKV I, 15 (1914): 215–216; Homilia de nativitate Domini 2 (ladina tekst: Corpus Christianorum Series Latina ehk CCSL 78).

[23] Augustinus, Sermo 203,1: Dominus ergo noster Jesus Christus ante dies tredecim natus a Magis hodie traditur adoratus (PL 38,1035).

[24] Augustinus, De trinitate 4,5,9: Natus autem traditur octavo Kalendas Januarias (PL 42,894).

[25] Augustinus, Epistula 55,2: dies qua traditur natus (PL 33,204).

[26] Förster 2007: 276.

[27] Hippolytos, Canon Paschalis (PG 10,875–878).

[28] Hippolytos, Commentarii in Danielem 4,23,3: He gar prote parousia tou kyriou hemon he ensarkos [en he gegennetai] en Bethleem, egeneto [pro okto kalandon ianouarion hemera tetradi] Basileuontos Augoustou (tsit. Catholic Encyclopedia 1995 järgi, nurksulud märgivad oletatavaid interpolatsioone).

[29] Gelzer 1898: 46–50.

[30] Hiob 2012: 113j, 185j.

[31] Josephus Flavius, Contra Apionem 2,25; Origenes, Homilia 8,3 jne; Neidhart [2007]: 24.

[32] Santala 1997: 68j.

[33] Neidhart [2007]: 32jj, 61jj; Hesemann 2009: 74.

[34] Josephus Flavius, Antiquitates Iudaicae 7,14,7.

[35] Strack-Billerbeck 1961: 62; vrd 56, 66–65.

[36] Hiob 2017: 79–83.

[37] Neidhart [2007]: 65–68.

[38] Parker-Dubberstein 1942: 45.

[39] Josephus Flavius, Antiquitates Iudaicae 12,7,7.

[40] Filz 2020.

Peapiiskop Carlo Maria Viganò, endine apostellik nuntsius Ameerika Ühendriikides, leiab oma jõulupöördumises USA elanike poole, et Covid-19 «pandeemia» haldamine ja «ökoloogiline kriis» on saatanliku uue maailmakorra kehtestamise vahendid.

Peapiiskop Carlo Maria Viganò pöördus enne jõule Ameerika Ühendriikide inimeste poole ja hoiatas neid Covidi farsi varjus toimuva üleilmse võimupöörde kurjuse eest. 

Kallid Ameerika Ühendriikide inimesed, kallid sõbrad,

Tänaseks on juba kaks aastat üle maailma toimunud seadusliku võimu anastamine. See on pisikese grupi mõjukate vandenõulaste üritus, mida on pikalt ette valmistatud ja mis teenib rahvusvahelise Suure Raha huve. Putši korraldamiseks andis võimaluse ootamatu pandeemia, mille juhatas sisse viirus, mille surmavus on pea analoogne kõigi teiste hooajaliste gripiviirustega. «Surmava viiruse» ravimiseks on ära keelatud ja ebaseaduslikuks kuulutatud tõhusad ravimid ja selle ennetamiseks jagatakse eksperimentaalset, ilmselgelt kasutut; tõsiseid, või isegi surmavaid kaasnähte põhjustavat geeniseerumit. 

Me kõik teame, kuidas peavoolu meedia on hullumeelsele pandeemia narratiivile kaasa aidanud. Me teame, mis huvid on «pandeemia» taga ja mis on võimul olevate grupeeringute huvid: maailma rahvastiku vähendamine, ellujääjatest krooniliste haigete tegemine ja kodanike põhiõiguseid ning loomulikke vabadusi rikkuvate kontrollimeetmete kehtestamine. Kuid ometigi – kaks aastat peale seda, kui sai alguse kõnealune groteskne farss, mis on kaasa toonud rohkem ohvreid kui sõda, mis on hävitanud sotsiaalse lõime, rahvuslikud majandused ja õigusriigi vundamendi – pole riikide poliitikates ja nende «pandeemia» haldamises midagi muutunud.

Eelmisel aastal, kui paljud inimesed ei saanud veel aru, milline oht neid ähvardab, olin ma üks esimesi, kes sellise võimupöörde hukka mõistis ja keda selle eest kohe vandenõuteoreetikuks nimetati. Tänaseks on järjest suurema hulga inimeste silmad avanenud ja nad on saanud aru, et see erakorraline pandeemia ja «ökoloogiline hädaolukord» on osa suurest kuritegelikust plaanist. Selle plaani on välja haudunud Maailma Majandusfoorum (WEF), Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), meeletut mõõtu vabaühenduste ja sihtasutuste võrgustik, mis kõik kokku on ideoloogiliselt iseloomustades üheselt ebainimlik ja – mida tuleb rõhutada – kristluse vastane.

Asjaolu, kui täiuslikult sünkroonis maailma riigid tegutsevad, paljastab Suure Lähtestamise kuritegeliku olemuse, mis omakorda osutab, et selle taga on üks ainus tegevusplaan ja üks juhtkond. Kurvastav on vaadata, kuidas ravivõimaluste puudus, suurema arvu surmade põhjustamise eesmärgil sihilikult valesti määratud ravi, sulgemiste ja maskikandmise kohustused; geeniseerumitest «vaktsiinide» kahjulikke kõrvalmõjusid saatev koordineeritud vandenõu mõõdus vaikus ja järjekindel kuritegelike eksimuste kordamine on kõik saanud juhtuda, kuna valitsejad ning institutsioonid aitavad sellele kaasa. Poliitilised ja religioossed juhid, rahvaesindajad, teadlased ja arstid, ajakirjanikud ja meediatöötajad on sõna otseses mõttes reetnud oma inimesed, oma seadused, oma põhiseadused ja kõige elementaarsemad eetilised põhimõtted.  

2020. aastal president Trumpi vastu toime pandud valimispettus paistab olevat oluline osa kõnealusest globaalsest operatsioonist, sest ebaseaduslike piirangute kehtestamiseks oli vaja Ameerika Ühendriikide presidenti, kes toetaks hullumeelsuse-pandeemiat ja selle narratiivi. Süvariigi osaks olev Demokraatlik partei täidab oma kaasosalise rolli kõnealuses võimupöördes samamoodi, nagu süvakirik on Bergoglios leidnud oma propagandatöötaja. Samas hiljutised Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu ja mõne osariigi otsused, mis on kuulutanud sundvaktsineerimise põhiseaduse vastaseks, annavad meile lootust, et kõnealune kriminaalne plaan võib läbi kukkuda ja need, kes selle eest vastutavad, tehakse kindlaks ning peavad oma tegude eest vastutama. Nii Ameerika Ühendriikides kui kõikjal maailmas.

Kuidas jõuti sellise reetmiseni? Kuidas juhtus see, et meid peetakse meie valitsejate poolt vaenlasteks ja seda mitte üldise hüve, vaid põrguliku surma ning orjuse masina toitmise nimel?

Põhjus on tänaseks selge: üle maailma on, väärastunud «vabaduse» kontseptsiooni nimel, ühiskonnast ja seadustest järk-järgult Jumal ära kustutatud. Me eirame, et olemas on igavene ja kõikehõlmav ürgne alusseadus ja -tõde [antiikfilosoofia principium], mis kehtib kõigile inimestele igal ajal ning ajastul, mille järele tuleb teha riikide seadused. Me oleme asendanud absoluutse alusseaduse üksikisikute suvaga; arvamusega, et igaüks võib enda jaoks seaduseid välja mõelda. Sellise hullumeelse vabaduse nimel oleme me lubanud rikkuda Jumala ja looduse seaduseid. Me oleme seadustanud emaüsas laste tapmise, seda kuni sünni momendini; me oleme seadustanud vanurite ja raskelt haigete inimeste tapmise haiglavoodites, me oleme seadustanud loomuliku perekonna ja abielu hävitamise, me oleme kuulutanud õigusteks pahe ja patu, me oleme seadnud inimeste väärastumise ühiskonna heaolust kõrgemale. Lühidalt, me oleme hävitanud kõigi inimeste sotsiaalse elu aluseks oleva moraalse korra vundamendi. Juba neljandal sajandil enne Kristust kirjutas neist asjadest Platon oma viimaseks jäänud teoses «Seadused» (Nómoi; De Legibus), milles selgitas Ateenat tabanud poliitilist kriisi jumaliku korra – kosmose – rikkumisega; sellega, et igavesed põhimõtted ja inimeste seadused läksid lahku.

Kreeka-rooma maailma loomulikud moraalsed põhimõtted jõudsid täiuseni kristluses, millele ehitati Lääne tsivilisatsioon ja need on Lääne tsivilisatsiooni taga olev üleloomulik tõukejõud. Kristlus on kõige parem kaitse ebaõigluse vastu, kõige tugevam müür, mis kaitseb väeteid tugevate rõhumise eest, rahumeelseid vägivaldsete eest, varjab häid inimesi kurjade eest. Kristliku moraali alusel me kõik vastutame oma tegude eest Jumala ja oma ligimeste ees, seda nii kodanike kui valitsejatena. Jumala Poeg, kelle sünnipäeva me peatselt peame [kiri avaldati 18. detsembril 2021 – toim.], sai lihaks (inkarneerus) ajas ja ajaloos selleks, et parandada iidne haav, et taastada Armu kaudu sõnakuulmatuse tõttu hävinud kord. Tema sotsiaalne kuninglikkus oli kristliku korra (ordo Christianus) aluspõhimõte; korra, mille vastu on vabamüürlus pidanud kaks viimast sajandit vihast sõda. Revolutsioon, mida vabamüürlus toetab, toob kaasa kaose, see on korratus, see on põrgulik mäss jumaliku korra vastu, mille eesmärgiks on Saatana türannia kehtestamine.  

Täna, kui me näeme, mis meie ümber toimub, me saame aru, kui valelikud on kristliku ühiskonna hävitajate poolt antud progressi ja vabaduse lubadused. Kui petlik on uue Paabeli torni lubadus, mida ehitatakse mitte ainult ilma Jumalata, vaid otseselt tema vastu. Vaenlase põrgulikud provokatsioonid korduvad sajandist sajandisse, kuid neid ootab ees vältimatu häving. Aastatuhandete jooksul kordunud vandenõu taga on alati üks vaenlane. Ainukene asi, mis muutub, on temaga koostööd tegevad inimesed.

Kallid Ameerika Ühendriikide vennad ja õed! Kallid patrioodid! Ameerika Ühendriikide ja terve inimkonna jaoks on käes ülioluline hetk. Pandeemia eriolukord, globaalse soojenemise ja rohelise majanduse farss, sihilikult Suure Lähtestamise poolt esile kutsutud majanduskriis, millele kõigele süvariik aitab kaasa, on ainult palju tõsisema probleemi tagajärjed. Probleemi, mille lahendamiseks me peame selle endale põhjalikult selgeks tegema. 

Tegemist on olemuselt moraalse probleemiga, mis on tegelikult religioosne. Me peame seadma Jumala tagasi esikohale mitte ainult oma isiklikus, vaid ka ühiskondlikus elus. Me peame andma tagasi krooni meie Isandale Jeesusele Kristusele, mille revolutsioon temalt röövis. Selleks, et see saaks teoks, peavad põhjalikult muutuma nii inimesed kui ühiskond. Globaalsele türanniale ei tule lõppu, kui me jätkame Kristuse kuningriigist rahvaste eemaldamisega, kes kuuluvad Temale ja peavad Temale kuuluma. Sellel põhjusel on väga oluline tähendus liikumisel, mis püüab tühistada Roe v Wade'i kohtuotsuse [sündimata laste tapmist lubav USA Ülemkohtu otsus], sest sündimata elu pühadus peab olema tagatud positiivse õigusega, kui viimane soovib peegeldada igavesi seaduseid. 

Teid paneb tegutsema igatsus õigluse järele ja see on hea ning asjakohane soov. «Õnnistatud on need, kes tunnevad nälga ja janu õigluse järele,» ütleb Isand (Matteuse 5:6). Kuid õiglus peab toetuma teadlikkusele, et tegemist on vaimse sõjaga, milles on vaja valida pool, selle juures kaksiti mõtlemata ja kompromisse tegemata; milles tuleb pidada kinni kõikehõlmavatest (transtsendentaalsetest) ja igavestest toetuspunktidest, millest said aru isegi paganlikud filosoofid ning mis jõudsid täiuseni Jumala Poja, Jumaliku Isanda Ilmutuses.

Ma kutsusin üles moodustama globalismi vastast liitu – ja ma teen seda ka täna –, mille eesmärgiks on luua moraalse ja vaimse ärkamise liikumine, mis paneks tsiviil-, sotsiaal- ja poliitika vallas tegutsema inimesed, kes ei taha saada Uue Maailmakorra orjadeks. Liikumine, mis oleks riikide- ja kohalikul tasandil võimeline astuma vastu Suurele Lähtestamisele ning mis võitleks täna toimuva võimupöördega. Sest kui inimesed saavad teadlikuks, kes on tegelik vaenlane ja mis on tema eesmärgid, võime me teha lõpu tema kuritegudele ning sundida ta taganema. Selle tõttu on väga oluline, et igaüks teist hakkaks julgelt vastu pandeemia farsile ja vaktsineerimiskohustusele.

Teil tuleb selle pärast võtta ette Tõe töö, tuua valguse kätte Uue Maailmakorra valed ja pettused ning nende inimsuse- ja kristlusevastane maatriks. Selle tõttu peavad need olema inimesed ilmikute seast, igaüks neist nende erialases ja olmerollis, kes peavad tegema koostööd, organiseerima kindla- ja rahumeelse vastupanuliikumise, mis ei annaks tänastele võimulolijatele põhjust vägivaldseteks repressioonideks, kuid mõistaks hukka nende teod. 

Olge Ameerika Ühendriikide patriootidena uhked oma identiteedi üle ja usu pärast, mis annab sisu teie elule. Ärge lubage kellelgi panna ennast tundma madalana ainult selle tõttu, et te armastate oma kodumaad; selle pärast, et te teete ausalt oma tööd; selle pärast, et te tahate kaitsta oma perekonda ja kasvatada oma lapsi lähtudes elutervetest väärtustest; selle pärast, et te austate eakaid; selle pärast, et te kaitsete elu alates selle alguspunktist kuni loomuliku lõpuni. Ärge laske ennast alandada ega petta inimestel, kes ehitavad düstoopilist maailma, milles näota võim sunnib teid hakkama vastu Jumala seadustele, mis esitab pattu ja pahesid kui midagi seaduslikku ning ihaldusväärset, mis põlgab õiglust ja moraalsust, mis hävitab loomuliku perekonna ja propageerib kõige hullemaid perverssusi, soovib kaitsetute ja nõrkade olendite surma, ja kasutab inimkonda omakasu või võimu nimel ära.

Olge suure peapiiskopi Fulton Sheeni väärikad pärijad ja ärge järgige neid karjaseid, kes on reetnud meie Isandalt saadud volitused, kes annavad teile ülekohtuseid korraldusi või kes on vaiki avalike Jumala ja inimkonna vastu toime pandavate kuritegude teemal.

Olgu käesolevad jõulud teie mõistuse jaoks valgustavad ja süttigu teie südames säde sõimes oleva rinnalapsest Kuninga ees. Nii nagu inglikooride ülistus ja hommikumaa tarkade kummardamine sai üheks lihtsate karjaste austusega, nii saagu ka teie pühendumine Ameerika Ühendriikide – mis on üks rahvas Jumala ees – moraalsele uuestisünnile õnnistatud meie Isanda poolt ja toogu see teie valitsejad teie poolele. Aamen. 

Jumal õnnistagu teid ja Ameerika Ühendriike!

+ Carlo Maria Viganò, peapiiskop, 18. detsember 2021

Tõlge ilmus esmalt portaalis Objektiiv, toimetas Karol Kallas

31. detsember on ilmaliku kalendri järgi aasta viimane päev. Kirikukalendris on see silvestripäev ehk Püha Silvestri mälestuspäev. Sellekohane märge («Sylvester») sisaldub muide ka 1951. aasta «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Agendas» ja selle uustrükkides (lk 31).

Paavst pöördelistel aegadel

Silvester I oli Rooma piiskop ehk paavst aastatel 314–335. Tema elukäigust on teada üsna vähe. Tema pontifikaat langes ajalooliste muutuste aega riigi ja kiriku suhetes. Juba 313. aastal olid kaaskeisrid Constantinus ja Licinius tunnistanud ususallivusediktiga kristlaste õigust järgida oma religiooni. Järgnevatel aastatel anti varem süstemaatiliselt taga kiusatud kirikule ja selle ametikandjatele mitmesuguseid õigusi.

Muutust riigivõimu suhtumises illustreerib seegi, et keiser Constantinus kinkis paavstile Lateraani palee ning laskis rajada mitmed olulised kirikud Roomas, nende seas Püha Johannese (Lateraani) basiilika ja Püha Peetruse basiilika. Muide, just nimelt Lateraani Püha Johannese ja mitte Vatikani Püha Peetruse basiilika on paavsti kui Rooma piiskopi katedraalkirik.

Aastal 325 toimus Nikaias esimene oikumeeniline kirikukogu. Veidi rohkem kui kolme aasta pärast tähistatakse 1700 aasta möödumist sellest kirikuajaloolise tähtsusega kontsiilist, kus sõnastati muuhulgas Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algne versioon. Paavst Silvester sellel isiklikult ei osalenud, vaid läkitas sinna oma esindajad. Kirikukogu avaistungil oli eesistujaks ristimata keiser Constantinus, kellest oli tolleks ajaks saanud ainuvalitseja kogu Rooma impeeriumi üle.

Paavst Silvester suri meie ajaarvamise 335. aastal ja maeti Püha Priscilla katakombi. 8. sajandil toodi tema säilmed San Silvestro in Capite kirikusse. Teda austatakse pühakuna nii katoliku kui ortodoksi kirikus.

Paavst Silvestri imeteod. Maso di Banco, 14. saj. Allikas: Wikimedia Commons

 

Paavst Silvester järeltulevate sugupõlvede ettekujutuses

5. sajandil kirja pandud Silvestri elulugu (Actus Silvestri) jutustab, kuidas paavst päästis Rooma linna lohe käest ning tervendas ristimise läbi keiser Constantinuse leeprast (tegelikult ristiti Constantinus alles surivoodil pärast paavst Silvestri surma). Sellest legendist lähtuva Donatio Constantini järgi olevat tänulik keiser seadnud paavsti teiste patriarhide üle ning andnud talle impeeriumi lääneosa üle ka ajaliku võimu. Selle märgiks andnud Constantinus paavst Silvestrile ja tema järglastele tiaara, mis sümboliseerib Rooma piiskoppide võimu.

13. sajandi keskel maaliti Rooma Santi Quattro Coronati (Nelja Kroonitud Märtri) basiilika Püha Silvestri kabeli seinale freskod, mis kujutavad paavst Silvestrit ja keiser Constantinust – neist ühel ulatab keiser paavstile tiaara, teisel aga talutab tema hobust. Constantinuse ristimisele ja kingitusele viitab ka Dante Alighieri oma teoses «Jumalik komöödia»: «Oo, Constantinus, sinu pöördumine / ei olnud halb, vaid see, et kingituse / too esimene rikas paavst sai sinult» («Põrgu», XIX, 115).

Seevastu tänapäeva autorid imestavad nii pöördelistel aegadel elanud paavst Silvestri «ilmetuse» ja tähtsusetu rolli üle keiser Constantinuse kõrval, justkui peaks iga paavst olema silmapaistev kirikupoliitik ja ühiskonnategelane ning mitte lihtsalt hea ja ustav karjane oma karjale.

Tänaseks on Euroopas murenenud ja varisenud kristliku ühiskonna vundament, mis rajati keiser Constantinuse ajal või üldisemalt 4. sajandil. Paraku kehtib ka kristliku riigi- ja ühiskonnakorralduse kohta tõdemus: sic transit gloria mundi ehk nii möödub maailma hiilgus. Kristliku tsivilisatsiooni varemetel jääb kõlama pühakirjasõna: «Tõesti, rahvas on nagu rohi. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti» (Js 40: 7–8; 1Pt 1:24–25). Niisamuti on jõus Issanda sõnad Peetrusele, esimesele Rooma piiskopile: «Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest jagu» (UT 1989).

«Rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud» (Matteuse 4:16).

Armsad kaasmaalased!

Jälle on kätte jõudnud jõulupühad. Peame neid pühi ajal, kui meie maad ja kogu maailma vaevab endiselt visa koroonapandeemia. Lisaks tõusevad hinnad ja paljudel inimestel pole kindlust oma tuleviku suhtes. Nii kohalikus kui ka maailmapoliitikas on mitmeid hirmutavaid märke. Maailm ja meiegi rahvas näib lõhestunum kui kunagi varem.

Muidugi, kõik oleneb vaatenurgast – maailma paljude paikade ja ka meie oma minevikuga võrreldes elame siiski küllalt jõukalt ja ohutult. Kuid kas see lohutab haigevoodis vaevlejat, tööst kurnatud arsti või perekonda, kes ots otsaga kokku ei tule?

Praegu on ka aeg, mil väline pimedus otsekui kinnitab paljude inimeste sisemist süngust. On aga hea meeles pidada, et jõulupühadeks on pööripäev möödas ja valgus on hakanud juba kasvama, ehkki meile esialgu märkamatult.

Ka sündmus, mille pärast jõulusid peame, on valguse ilmumine pimeduse keskele. Ühes väikeses lapsukeses, vaeses loomalaudas, poleks midagi iseäralikku, kui ta ei oleks «maailma valgus» (Johannese 8:12) ja «valgus valgusest» (Nikaia usutunnistus). Juba tema ilmaletulek on täis rõõmsaid endeid, ja nii nagu nähtav valgus, hakkab ta kasvama. Tuleb aeg, mil tema imeteod ja õpetus säravad kõigile. Hoolimata kohutavast varjutusest suurel reedel, tõuseb ta uuesti hauast. Ent erinevalt päikesest, mis suvisest pööripäevast alates jälle madalamalt käima hakkab, jääb tema meie vaimutaevas igaveseks paistma.

Jeesus Kristus on vastus meie põlistele otsingutele. Tema on see, kelle «rahu Jumal ja halastuse Isa» saatis maailma sisemist pimedust hajutama. Temas ei näe me üksnes Looja hiilgust, vaid tänu tema valgusele näeme selgelt nii olemise mõtet kui ka teed, mida meil tuleb käia. Aovalgus on juba mägedel ja me võime tõsta silmad siinsest hämarusest ning saada lootust uue päeva täiest särast. Kõigi südamesse, kes Petlemmas sündinud Lapsukese vastu võtavad, on antud lootus ja lohutus, et läbi selle ilma vaevade ja murede on tunginud tõeline valgus, mis annab meie elule mõtte ja sihi.

Saatku see valgus ja lootus meid jõulupühadel ja kogu meie eluajal!

Eesti Kirikute Nõukogu

Jõulupühad AD 2021

Jõulupühade lähenedes elavneb taas arutelu selle üle, millal Jeesus Kristus sündis. Kas see juhtus ikka talvisel ajal Petlemmas 2020 aastat tagasi, kristliku ajaarvamise esimesel aastal? Itaalia õpetlane dr Liberato De Caro osutab, et Jeesuse sünniaja saab kindlaks määrata, võttes arvesse juutide palverännupraktikat ja Luuka evangeeliumis esitatud andmeid, samuti uuemat astronoomilist infot.

Mis kuus Jeesus sündis?

Juutidel oli kolm palverännu- või palveteekonna püha, mil külastati Jeruusalemma. Need pühad olid paasapüha (hapnemata leibade püha – märts-aprill), nädalatepüha (50 päeva pärast paasapüha – mai-juuni) ja lehtmajadepüha (kuus kuud pärast paasapüha – september-oktoober).

Luukas märgib, et Joosep ja Maarja läksid igal aastal Naatsaretist paasapühadeks Jeruusalemma, vastavalt pühadeaja kombele ehk Moosese seadusele (Lk 2:41j). Tõenäoliselt tegid nad seda ka teistel pühadel, mis Jeruusalemma külastamist ette nägid.

Luukas jutustab kohe oma evangeeliumi alguses preester Sakarias eaka naise Eliisabeti lapseootele jäämisest (Lk 1:5jj; temast sai Ristija Johannese ema). Kuna Eliisabet oli Maarja sugulane, teatas ingel Gabriel Maarjale ilmudes mitte ainult tema lapseootele jäämisest, vaid ka Eliisabeti rasedusest («Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks», Lk 1:36).

 

Domenico Ghirlandaio. Ingel ilmub Sakariasele. 1480. Wikimedia

 

Kuna Maarja ei teadnud enne ingli külastust midagi Eliisabeti rasedusest – aga viimase kõrge vanuse tõttu sai rääkida ainult imest, millest oleks võimaluse korral kindlasti informeeritud –, tuleb sellest järeldada, et vähemalt viie kuu jooksul polnud toimunud palverännakut Jeruusalemma. Vähemalt Luuka jutustuse põhjal paistab asi nii.

Seega pidi ingel Gabriel Maarjat külastama vähemalt viis kuud pärast palverännupüha. Kuna selleks sobib vaid ajavahemik sügisese lehtmajadepüha ja kevadise paasapüha vahel, pidi Maarjale kuulutamine aset leidma veidi enne paasapüha. Juutide paasapüha langes kokku kevadise täiskuuga märtsi lõpus või aprilli alguses. Kui lisada üheksa kuud, saamegi Jeesuse sünniajaks detsembrikuu lõpu või jaanuari alguse.

Kirikukalendris tähistatakse neitsi Maarja rõõmukuulutamise püha 25. märtsil ja Kristuse sündimist 25. detsembril. See kehtib nii katoliiklaste, ortodokside kui protestantide kohta. Tänu nn vanale (Juliuse) kalendrile jõuab 25. detsember teatud osa ortodokside jaoks kätte alles kaks nädalat hiljem, kui uue (Gregoriuse) kalendri järgi on juba jaanuarikuu.

Vana orientaalse tava kohaselt on Issanda sündimise püha tähistatud ka 6. jaanuaril, mis sobiks samuti Luuka evangeeliumi andmestikuga Eliisabeti raseduse ja Maarjale kuulutamise kohta.

Mis aastal Jeesus sündis?

Matteuse järgi sündis Jeesus kuningas Heroodese ajal (Mt 2:1). Luuka järgi leidsid vähemalt Jeesuse sündimisele eelnenud sündmused aset Juuda kuninga Heroodese päevil (Lk 1:5). Teades Heroodese valitsusaega, saaksime selle järgi Jeesuse sünniaja paika panna.

Esimesel sajandil (m.a.j.) elanud ajalookirjutaja Josephus Flaviuse andmeil suri kuningas Heroodes pärast kuuvarjutust ja enne paasapüha. Saksa protestantlik teoloog Emil Schürer (1844–1910) leidis, et märtsis aastal 4 eKr pidi Jeruusalemmas nähtav olema kuuvarjutus. Sellest tuletas ta kuningas Heroodese surma-aasta. Järelikult pidi Jeesus sündima enne seda. Kuid tänu astronoom B. E. Schaeferi uurimistööle on selge, et tõenäosus seda osalist kuuvarjutust Jeruusalemmas palja silmaga vaadelda oli väga väike. Liberato De Caro märgib, et tihtipeale ei olda teiste distsipliinide uuemate teadmistega piisavalt kursis, mistõttu ollakse jäänud aegunud kronoloogia juurde. Pigem saab De Caro arvates Heroodese surma paigutada aastaisse 2–3 pKr, mis tähendab, et pole põhjust Jeesuse traditsioonilist sünniaastat varasemaks nihutada.

Jeesus sündis seega meie ajaarvamise esimese aasta detsembrikuu lõpus.

Loe intervjuud Liberato De Caroga siit (9. detsember 2020).

Loe ka: Jõulude päritolust.

Maarja Kaplinski tõlge ladinakeelsest originaalist, publitseeritud: Arthur Motzki. Livonica aus den Suplikenregistern von Avignon (1342 Okt. 11 – 1366 Mai 9). – Mitteilungen aus dem livländischen Geschichte. Hrsg. von der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga. Bd. XXI, Riga, 1911–1928. 

Riia peapiiskop Vromolduse kiri paavst Innocentius VI-ndale, 30. jaanuaril 1354

(Erakorraline indulgents). Teie alandlik jutlustaja Vromoldus (Frommhold), Riia peapiiskop, annab Teie Pühadusele teada, olles ise nii kirjade kaudu kui suusõnal meie vennalt, Tarbatu piiskopilt isand Johanneselt teadust saanud, et Jumala väe läbi on siinkandis mõned inimesed ka meie ajal möödunud aegade sarnaste säravate imede tunnistajateks olnud, nimelt ka Tarbatu piiskop ise. Kui ta oma diötseesi äärealale, ruteenide [sic] piirile õige usu kaitseks vägeva kindluslossi rajas ning sinna kauni kabeli ja altari sisse seadis ja selle põhjapoolsele seinale kahe raudnaelaga krutsifiksi kinnitada lasi, nimelt siis nähti esimest korda sedasama risti, mis tavaliselt kahe raudnaelaga seinal rippus. Kaks albadesse riietatud meest astusid ette ja kolmas põlvitas, küünal käes. See sündis augustikuu 28. päeval, mis oli Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Need kolm meest seadsid risti nimetatud altari keskele ja tõstsid seda suure aupaklikkusega kolm korda üles, andsid missaraamatut käest kätte ja lugesid sealt meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatamise lugu, nagu seda Palmipuudepühal loetakse, ning kadusid siis kohe inimsilmade eest. Esiteks nägi seda täiesti selgelt esimene inimene, siis teine, siis kolmas. Lisaks sellele oli septembrikuu neljanda päeva hilisõhtul kabelist kuulda imekaunist muusikat ja näha imelist valgust, kusjuures aknad olid suletud. Kõigepealt nägi seda imeasja kabeli vaimulik, siis lossiisand ise ja edasi kõik lossielanikud, kes nüüd aknad pärani lahti lõid ja kabelisse tõttasid, kus aga varsti kõik vaikseks jäi, ja siis oli näha kolme võimsat välgusähvatust, suuremat, kui neid looduses tavaliselt näha võib, ning risti nähti seismas, ilma et ükski inimkäsi teda hoidnud oleks. Sellest uuest imest anti nimetatud piiskopile teada, et viidaks läbi ülimalt hoolikas uurimine ja küsitletaks usaldusväärseid tunnistajaid varasemate tunnistuste kinnitamiseks. Selleks saabus piiskop ise suure saatjaskonnaga lossi ning külastas kabelit, ja nägi risti keset altarit kivi peal seismas, ilma et ükski inimkäsi või muu abivahend teda hoidnud oleks. Selles paigas seisab ta liikumatult tänase päevani. Tarbatu piiskop saatis otsekohe lossi nimetatud kaplani ja koos temaga kaks venda jutlustajavendade ordust, nimelt Tarbatu kloostri priori koos kaaslasega, et toimunud salapäraste sündmuste tõepärasust kindlaks teha, ja ka kogu lossirahvas kutsuti nende ette varasemaid tunnistusi kinnitama. Mõlemad mehed on küpsuse ja diskreetsuse poolest tuntud. Oktoobrikuu neljandal päeval nägi lossiisand ja kõik teised valvelolijad nelja välgusähvatust, ja sama kuu kaheksandal päeval nägid tunnistajad kõike sedasama, mida juba varem oli kirjeldatud, kusjuures kabeli uksed olid suletud.

Seepärast on nii Saksamaalt kui Eestist ja mitmelt poolt mujaltki juba inimesi kohale tulnud, ning mõned, kes jumalakartuse vaimus selle tee ette võtsid, on nägemise või kuulmise tagasi saanud, ja mõned ka rasketest haigustest paranenud. Seetõttu on kaupmehed, kes neid paiku tihti külastavad, Riia kiriku kabelisse risti üles pannud, seejärel viidi ta kogudusekirikusse palveränduritele vagaks kummardamiseks ja edasi toomkirikusse, ja lõpuks on pealinna neljateistkümnes kirikus inimesed Jumala auhiilguse arvutute imetegude ees aukartuses värisenud. Seepärast palub seesama piiskop alandlikult, et lubataks sellele kristlaste asupaiga äärealale kabel rajada, ning ka ruteenide näol palveränduritele rõõmuga lisa leida, ja kui nad on tõeliselt  pattu kahetsenud ja pihil käinud, siis Ülestõusmispühade ja Ülipüha Neitsi Maarja austamise pühade ajal ning Püha Risti leidmise ja Ristiülendamise pühadel, nõnda nagu Teie Pühadus selleks inspiratsiooni leiab, neilesamadele patukahetsejatele määratud karistusi lahkesti leevendada.

Sündigu nõnda aasta ja 11 päeva pärast. G.

Et quod transeat sine alia lectione (?)

Avignonis, [paavst Innocentius VI pontifikaadi] teise aasta veebruari III kalendidel. 

+ + +

Paavst Innocentius VI vastus seoses Vastseliina imega (Maarja Kaplinski tõlge)

Kõigile Kristuse ustavatele, kes käesolevat läkitust loevad, tervist jne. Isa auhiilguse sära innustusel, mis valgustab maailma sõnulseletamatu kirkusega, on vagad inimesed, kes loodavad kõigeväelise Jumala äraarvamata halastusele, häält tõstnud, et taotleda erilist vastutulekut, usus, et lisaks nende vagadusele ja alandlikkusele pühakute palved ja teened abiks on. Niisiis, soovides, et Tarbatu piiskopkonnas, selle äärealal, otse vastu piiri uskmatute ruteenidega (!) asuv Vrouwenborchi [Frauenburgi, Vastseliina – tõlk.] kindlus, kus, nagu me teada oleme saanud, meie Lunastaja ja Issand Jeesus Kristus oma aurikka kujutise kaudu ristil, mis sellessinases kabelis öeldakse olevat altari kohal seisnud, viimasel ajal on lasknud sündida mitmeid ja erisuguseid imetegusid, ja kuhu suured Kristuse ustavate hulgad eri ilmakaartest on kokku kogunenud ning needsamad ustavad vagal meelel külastavad kabelit, kus on nähtud mitmeid imetegusid sündimas, olen kõigeväelise Jumala halastuse ja pühadelt apostlitelt Peetruselt ning Pauluselt saadud autoriteedi läbi otsustanud, et kõigi nende puhul, kes on tõeliselt oma patte kahetsenud ja pihil käinud ning igal aastal neljal peamisel Püha Neitsi Maarja pühal ning Risti leidmise pühal vagal meelel sedasinast kabelit külastanud, saavad aasta ja neljakümne päeva möödumisel neile määratud patukaristuse ärakandmisest nende patud halastusega kustutatud.

Avignonis, teise aasta veebruari III kalendidel

Avaldatud esmalt blogis katoliiklased.ee (vt siit ja siit).

Siis kuningas vastab: «…seda olete teinud minule.» (Matteuse evangeelium).

Eestis kehtib eraldus- ehk apartheidirežiim. Kirik vaikib. (Ma ei mõtle kiriku all üht konkreetset organisatsiooni-konfessiooni, vaid pean silmas kirikuid üldiselt.) Vähemalt avalikult ei ole midagi öeldud selle kohta, et üks osa meie kaasinimestest on ilma veenva ratsionaalse põhjenduseta avalikkusest eraldatud ja mitmetest õigustest ilma jäetud.

Sirvisin hiljuti Ian Kershaw’ teost «Hitler», kus kirjeldatakse muuhulgas natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ette võetud samme juutide vastu:

«Lahendus leiti koosolekul, mille Göring kutsus lennundusministeeriumis kokku 12. novembri hommikul ja kus osales üle saja isiku. … Goebbels tõstatas vajaduse võtta tarvitusele hulk sotsiaalselt diskrimineerivaid abinõusid… Juutidel tuli keelata pääs kinodesse, teatritesse, parkidesse, plaažidele ja supluskohtadele, «saksa» koolidesse ja raudteevagunitesse, mida kasutavad «aarialased». Heydrich tegi ettepaneku, et juudid peaksid kandma eraldusmärki, millele järgnes arutelu getode rajamise üle. Sellest mõttest küll loobuti (ehkki juute sunniti lahkuma «aarialaste» üürimajadest ning neil keelati viibida teatud linnaosades, mis sisuliselt sundis neid ühte koonduma) ning ettepaneku juudid märgistada lükkas Hitler hiljem tagasi… Eraldusmärke ei võetud Saksamaal kasutusele enne 1941. aasta septembrit…»

Kuid asi ei piirdu sellega, et sajad tuhanded Eesti inimesed ei saa enam kohvikusse, jõusaali, teatrisse, kontserdile või muuseumi. Inimesi lastakse töölt lahti, kui nad ei lase endasse süstida preparaate, mille ohutusuuringud ei ole lõpetatud ja mis ei paku alati viiruse vastu kaitset.

Mittevaktsineerituid häbimärgistatakse ja solvatakse, nad on lausa riiklikul tasemel kuulutatud pandeemias süüdlasteks (terviseminister Tanel Kiik: oleme tõsises tervisekriisis seetõttu, et 30 protsenti inimestest ei ole vaktsineeritud). Riiklik näpuga näitamine ühele inimrühmale julgustab «õigeid» nende suhtes oma halvakspanu ja nördimust üles näitama.

Riigivõim on kehtestanud apartheidi ja pannud selle täideviimise ettevõtjatele. Nii mõnigi söögikoht on uksed sulgenud, et mitte osaleda inimeste põhiseadusvastases diskrimineerimises. Üks kohvikupidaja, kes keeldus kindlameelselt valitsuse kuritegelikku korraldust täitmast, sai tunda riigivõimu täit jõudu. Talle määrati ülekohtuseid karistusi ja kohustusi, tema sõpra peksti kumminuiaga. Pärast seda läks jõuvõtteid armastav politseijuht Elmar Vaher televisiooni ja rääkis, et kohvikupidaja kiusas riiki.

Ühiskonnas võtab maad hirm. Üha rohkem võib kuulda, et inimesed ei taha vaktsineerimise või absurdsete piirangute teemal avalikult sõna võtta, et mitte tööst või mingitest toetustest ilma jääda. Paljud arstid ei julge avalikult öelda välja oma professionaalset arvamust vaktsiinide ja vaktsineerimise kohta. Nad annavad vaid eraviisiliselt oma patsientidele nõu, mis erineb tunduvalt valitsuse propagandast.

Kardetakse ka kogudustes. Jah, hirm on tunginud kirikusse. Vaktsineerimata töötegijad kardavad oma töö pärast. Kuulsin inetust vahejuhtumist, kus vaktsineerimata inimesele öeldi koguduse keskel väga halvasti. 

Kirik on olnud üsna aktiivne sõna võtma kliima ja looduskeskkonna teemadel. Samuti on sõna võetud pagulaste kaitseks. Need on tänase Euroopa põhivoolu suured ideoloogilised teemad. Turvaline on üldise vooluga kaasa ujuda ja öelda või teha midagi niisugust, mis pälvib nomenklatuuri heakskiitu.

Nüüd aga, kui tuleks olla Kristuse «prohvetlik hääl» ja astuda välja rõhutute kaitseks ning õigluse eest, vaikitakse. Ja samal ajal ollakse kirikus vähemalt kuulnud sellest, et vaktsiinid on põhjustanud ootamatuid surmasid. Lõppude lõpuks kirik matab inimesi ja suhtleb omastega. Isegi see ei pane sõna võtma.

Küllap kardetakse. Jumalateenistusele saab ju ilma koroonapassita – kui hakata liiga julgelt sõna võtma, võib valitsus otsustada, et kirikutes võib pidada ainult «kontrollitud üritusi», s.t pühakojas tohivad palvetada ainult koroonapassi omanikud. Kirikut saab kiusata muulgi moel.

Jätkan Ian Kershaw’ tsiteerimist:

«See ei leidnud nüüd enam mingisugust vastuseisu. Igasugune opositsioon oleks saanud tulla vaid nende poolt, kelle käes olid võimuhoovad. Tavalised inimesed, kes väljendasid toimunu üle küll viha, kurbust ja häbi, olid võimetud. Need, kes oleksid võinud neid tundeid häälekamalt väljendada, nagu näiteks kirikujuhid, keda pühakiri käskis «armastada oma naabrit nagu iseennast», olid vait. Ei protestantlik ega katoliiklik kirik ei avaldanud ametlikku protesti ega toetanud neid julgeid pastoreid ja preestreid, kes sõna võtsid. … Relvajõudude juhtkond, kelle hulgas mõned pidasid toimunut küll «ebakultuurseks ja häbiväärseks», ei tõstnud avalikult protesti.»

Oma põhikirjast tulenevalt peab Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kaasa aitama sellele, et ühiskonnas edeneks õiglus ja rahu. Kiriku eesmärk on mõistagi inimeste juhtimine päästele, ent ta ei saa mööda vaadata sellest, kui ühiskonnas leiab aset ülekohus, mis ohustab kõlblust, õiglust ja rahu.

Praegune apartheid ning mittevaktsineeritute riiklik ja ühiskondlik kiusamine on ülekohus par excellence. See ohustab kõlblust, ärgitades inimesi väärkohtlema oma ligimest. See ohustab õiglust, tehes diskrimineerimisest riikliku poliitika. See ohustab rahu, sest ebaõiglus viib vältimatult tõsiste konfliktideni.

Niisiis peaks ka EELK (mille puhul armastatakse rõhutada, et tegemist on Eesti suurima kodanikuühendusega) seisma vankumatult selle eest, et valitsus / riigivõim lõpetaks otsekohe sügavalt ebaõiglase ja viirusega võitlemise seisukohalt täiesti ebaefektiivse apartheidi. Me liigume iga päevaga kogu ühiskonda haarava konflikti suunas. Kristlastena ei tohi me vaikida ega ülekohut heaks kiita.

 

Tsitaat EELK põhikirjast:

Paragrahv 3. EELK eesmärk

EELK kui Issanda Jeesuse Kristuse ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku lahutamatu osa eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele. EELK ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning sellest tulenevalt haridus-, diakoonia- ja misjonitöö tegemine ja muul viisil kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine. Oma ülesannet täites seisab EELK Jumala loodud elu pühaduse eest ning teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus.

Prof. dr. Arne Hiobi ettekanne Oleviste kogudusekoolis 28.11.2021.

Piibellikke ettekuulutusi Jeesuse kohta on loendatud umbes 50–100.[1] Ettekuulutustega on aga nii, et neid saabki tuvastada alles toimumisel. Enamasti kujutavad nad endast väikeseid viiteid, mis puudutavad üksikasju oodatava Messia saatuses ega ole algul üldse läbinähtavad. Selliseid ettekuulutusi leidub Piiblis rohkesti.[2]

Jumal ootab, et me ettekuulutusi uuriksime ja tarkuses kasvaksime, sest lõpuajal mõistmine suureneb (Tn 12:4). Seepärast ütleb ka Jeesus, et pandaks tähele ja mõeldaks järele, mida Ta on ette kuulutanud (Mt 24:15), püüdes ära mõistatada sümboolseid viiteid (Ilm 13:18) ning tõotab õndsust tõsistele püüdlikele (Ilm 1:3).

Sama kehtib Jeesuse sünni ettekuulutuste puhul: neid sai Vanast Testamendist avastada alles tagantjärgi, s.t siis, kui Ta oli sündinud ja erakordsete sündmustega tuntuks saanud. Teisisõnu avanevad ettekuulutatud piiblikohad meile tuntud sündmustest lähtudes. Heitkem Jeesusega teadaolevat meenutades pilk Piiblisse.

1. Paganlikud ettekuulutused Jeesuse kohta

Piiblisse pilku heites võime kõigepealt täheldada, et Jeesuse sündimist, tegutsemist ja saatust eristatakse selgelt müütidest antiiksete jumalate kohta, milles jutustatakse ebaajaloolisi lugusid. Apostlid on algusest peale olnud pealtnägijateks (Jh 15:26j Ap 1:21j). «Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me ole­me  tema suurust näinud oma silmaga,» kirjutab Peetrus (2Pt 1:16). Sarnaselt tunnistab Johannes: «Mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud» (1Jh 1:1jj). Seepärast soovitab ka Paulus hoiduda mütoloogiatest (1Tm 1:4) ja inimestest, kes «pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole» (2Tm 4:4), «öeldes et ülestõusmine on juba toimunud» (2Tm 2:18) jne. Piibellik ilmutus on ajalooline, pealtnägijate poolt tunnistatud, erinevalt müütidest.

Edasi võib täheldada, et juba varakult vastandasid kirikuisad (Justinus, Origenes, Hieronymos, Aleksandria Kyrillos jt) Jeesuse neitsistsündi ja ülestõusmist analoogsete antiiksete müütidega, kus kõneldi mitmesuguste jumaluste (Osiris, Marduk, Tammus ehk Adonis, Attis, Dionysos, Mithra jt) surmast ja üles­tõusmisest ning mõningate kuulsate inimeste neitsistsünnist. Nende lugude ebaajaloolisusele osutab juba see, et sõnum Jeesuse imelisest sünnist ja ülestõusmisest kõlas antiikmaailmas usutamatuna.

Antiiksed legendid ei ole võrreldavad Jeesuse üleloomuliku sündimise ja ülestõusmisega, sest (1) sealsed «jumalad» olid väljamõeldud kujud mütoloogilises maailmas, Jeesus aga tegutses tõelise inimesena reaalses maailmas; (2) antiiksetes müütides pole eeldatud tõelises mõttes inkarnatsiooni, sest «jumalad» surid ja ärkasid ellu jumalatena, ühendamata ennast inimesega, rääkimata kannatamisest inimese heaks (sama kehtib Višnu kehastumiste kohta hinduismis, kus hüljatakse illusoorsena maine maailm), kuid Jeesus kannatas, suri ning äratati üles inimesena, kelles Jumal oli tõeliselt inkarneerunud;[3] (3) paganlikud «jumalad» võivad astuda füüsilisse sugulisse vahekorda ja isegi abielu rikkudes (nii olevat sündinud Egiptuse vaaraod, Aleksander Suur, Platon jt), mis ei kehti Jeesuse puhul.

Jeesust ei esine mütoloogilise pooljumalusena. Ta sünnib Püha Vaimu pneumaatilise puudutuse läbi elavast Jumalast Loojast, kes kõnetab Jeesuse ema ingli kaudu personaalselt ja leiab neitsi Maarja nõusoleku. Jumala «abielurikkumine» Maarjaga pole kujuteldav mitte ainult moraalselt, vaid ka ontoloogiliselt: Jumal on Vaim (Jh 4:24). Jeesus aga ei ole mingi kujutletud pooljumal, vaid reaalselt Jumal ja täielikult inimene.[4]

Paganlikke jutustusi võib aga tõlgendada mütoloogilise eelaimdusena selle kohta, mis Iisraelis teostub ajaloolisel kujul. Jumala märguandeid looduse ja südametunnistuse kaudu tuntakse küll moonutatult, kuid siiski aimamisi rahvaste maailmas (Ps 19:2–5 Kg 3:11 Rm 1:19jj 2:13jj 3:29). Jumal on paganlikke religioone ja nende jumalakujusid – hoolimata printsipiaalset kriitikast – ajutiselt teataval määral isegi aktsepteerinud (Ap 14:16jj 17:27jj), et inimesi ette valmistada tõelise jumalakuju Jeesuse Kristuse ilmumiseks, mõistmiseks ja vastuvõtmiseks. «Tema on nähtamatu Jumala kuju (kr ikoon), kogu loodu esmasündinu» (Kl 1:15; vrd Hb 1:1jj). «Temas elab kogu jumalik täius ihulikult» (Kl 2:9).

Sarnaselt leidub ka anonüümseid ettekuulutusi Kristuse kohta väljaspool Piiblit, mis kajastuvad üleloomulikku sündimist väljendavates müütides. Pole põhjust öelda, et need on tagantjärele Jeesusega seostatud, sest ettekuulutusi saabki lõplikult taibata üksnes pärast nende toimumist. Inimkond on aimanud oma võimalusi – ja tulevikku, mida Jumal ette valmistab – intuitiivselt läbi aegade. Piiblis asendub müütiline mõistmine ajaloolisega, ehkki kujundlikes väljendustes leidub vahel müütilise kõneviisi rudimente.

2. Messias sünnib ilma maise isata ainult naisest

See ettekuulutus peitub juba Jumala sõnades maole Eedeni aias: «Ma tõstan viha­vaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea» (1Ms 3:15). Et naisel ei ole seemet, vaid ainult mehel, siis viitab «naise seeme» mehe puudumisele. Enne Jeesust jäi see ettekuulutus täielikuks saladuseks. Selle ettekuulutuse vorm tundub olevat müütiline, sest madu kõneleb inimese viisil. Aga kui me meenutame, et Piiblis ka puud ja jõed plaksutavad käsi ning mäed hõiskavad (Js 55:12 Ps 98:8), siis võime aru saada piltlikust kõneviisist. Küllap väljendus madu pigem intuitiivselt, esindades saatanat, kelle tegevus on mõjutanud kaudselt kogu loodut, mis Pauluse sõnul ootab vabanemist (Rm 8:19jj).

See ettekuulutus hakkas avanema pärast Jeesuse ülestõusmist, kui hakati mõistma Tema taevast päritolu. Evangeeliumidest on näha, et jüngrid ei taibanud paljusid asju, mida meil on lihtne aru saada, sest hilisemate kogemuste põhjal on asjad selgunud. Esialgu aga oli kõik varjatud. Kes oleks uskunud Jeesuse neitsistsündi? See sai teemaks tulla alles pärast ülestõusmist.[5] Joosep uskus alles ingli selgitusel (Mt 1:19jj) ja kuigi teda peeti üldiselt Jeesuse isaks (Lk 3:23 4:22 Jh 1:45 6:42), nimetasid kohalikud Jeesust ka Maarja pojaks, millist väljendit kasutati tundmatu isa korral (Mk 6:3 Jh 8:41j). Kas meie usuksime, kui keegi noor naine ütleks, et ta on lapseootele jäänud Pühast Vaimust? Mõistagi mitte. Seepärast ei saanud ka Jeesuse neitsistsünni pärimus kõlada usutavalt enne Tema ülestõusmist. Alles aegamisi hakkasid jüngrid taevariigi saladusi mõistma ka Jeesuse sündimise puhul.

Samal ajal kõneldakse Uues Testamendis üksmeelselt Jeesuse taevalikust päritolust ning leidub ka viiteid neitsistsünnile. Mitte kusagil Jeesuse kõnedes Isast ei kerki vihjet Joosepile, vaid mõeldud on ikka ainult taevast Isa. Ka Johannes, Paulus ega keegi teine väida ega eelda iial, et Joosep olnuks Tema isa, vaid üksnes taevane Isa.

Paulus keskendub oma kirjades aktuaalsetele küsimustele ega jutusta midagi Jeesuse maisest elust. Et aga apostel kohtus Jeruusalemmas Jeesusele lähedaste isikutega (Gl 1:18j 2:1–9), siis võib arvata, et ta kuulis midagi ka Jeesuse sündimise kohta. Jeesuse sünnile viidates ei maini ta sigitajat meest, vaid üksnes naist: «Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest» (Gl 4:4). Seda väljendit «sündis naisest» on mõistetud Eedeni ajas antud ettekuulutuse täitumisena, et «naise seeme» purustab mao (ehk kuradi) pea (1Ms 3:15). See on ainus selline väljend Piiblis, sest naisel pole ju seemet, vaid mehel. Naise seemnest saab rääkida ülekantud tähenduses, siis kui mees välja jäetakse.

Maarja on «mao pea» purustaja: tema Poja läbi Jumal «mõistis patu inimeses surma» – patu, mille algatas madu. Neitsistsünnile viitab ka Jeesuse erinev päritolu teistest inimestest: Jumal läkitas ta ainult «patuse liha sarnasuses» (Rm 8:3). Säilis ka erinevus Jeesuse ja Aadama järglaste vahel: «Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevane» (1Kr 15:47; vrd 8:6). Taevane Jeesus on «Jumala kuju», kes loobus enese olust, sai «inimese sarnaseks», leiti üksnes «välimuselt inimesena» ning viimaks ülendati «üle iga nime» taevas (Fl 2:6–11). Jeesus on «kogu loodu esmasündinu,  sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu.» Jeesus ise on «enne kõike ja kõik püsib koos temas» (Kl 1:15jj; vrd Hb 1:2j). Kas võinuks taevalik jumalinimene üldse sündida teisiti kui imelisil üleloomulikul viisil, lahkuminevalt teistest inimestest?

Ainult naisliin kerkib ka Johannesel – seal, kus Jeesus ütleb oma emale: «Naine!» Ta ei nimeta Maarjat kunagi nimepidi. «Mis on sul minuga asja, naine?» ütleb Jeesus Kaana pulmas (Jh 2:4) «Naine, vaata, see on su poeg!» lausub Ta ristil (Jh 19:26). On küsitud, miks Jeesus kordagi ei vihjanud oma kõnedes neitsistsünnile, mis ei saanud ju olla tähtsusetu? Kuid Ta tegi ju seda, kui Ta rääkis «minu Isast» kui ainult taevasest Isast, kus ei kerkinud hämaraltki Joosepi kuju. «Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen» (Jh 5:29). Ta mainis ka oma taevast päritolu: «Enne kui Aabraham sündis, olen mina» (Jh 8:58).

Jeesus on Jumala ainusündinud Poeg, sest Temas on lihaks saanud Jumala Sõna ehk Logos, kes kuulub igavesti kokku Jumalaga (Jh 1:1jj,14). Väljendi «ainusündinu» (monogenes) kasutamine (Jh 1:14,18 3:16,18 1Jh 4:9) osutab, et Jeesus sündis Johannes arvates teistest erinevalt. Teised kõik sünnivad Jumala lasteks (kreeka tekstis «poegadeks»), kui Vaim neid adopteerib (Jh 3:3jj), Jeesus aga on Poeg algusest peale. Kristlased sünnivad Vaimu läbi uueks vaimselt, sisemiselt (Jh 3:6), Kristus aga on sündinud Jumalast vaimselt ja kehaliselt. Juba sündimise poolest erineb Ainusündinu teistest: Sõna «sai lihaks» (Jh 1:14).

Vihjet neitsistsünnile on nähtud väites, et Jumala lapsed on need, kes usuvad Jeesuse nimesse, «kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast» (Jh 1:13). Pole aga selge, kas «kes» peab silmas Jeesust või Jumala lapsi: esimesel juhul see osutab, teisel ei osuta neitsistsünnile. Mitmuslik vorm «Ta ei ole sündinud «veredest» (ex aimatōn)» võib viidata kahe vanema puudumisele (kelle vered ei segunenud). Et Jeesus ei sündinud «lihast», viitab vanemate ühisosale (mees ja naine on üks liha). Et Ta ei sündinud mehe «tahtest» (või ihast), välistab isa. Kolm korda kinnitatakse Jeesuse kohta, et Ta «ei pärine» kahe inimese veredest, mõlema vanema liitumisest ega üldse mehest.

Johannese ilmutusraamatu taevane Naine, kes tõi «poisslapse» ilmale, võib ka viidata Maarjale ja Jeesuse neitsistsünnile. Seal püüdis Teda hävitada – analoogselt kannast salvamisega – suur lohe, «see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad» (Ilm 12:1–9). Kuid lohe pea on Jeesuse sündimisega purustatud, saatan taevast alla heidetud ja visatakse lõpuks tulejärve (Ilm 20:10).

3. Messias on jumalinimliku loomusega ja pärineb igavikust

Sellise tõotuse sai juba Mooses: «Issand, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase – teda te peate kuulama! … Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin» (5Ms 18:15,18). Et Jumal ütleb esmalt «minu sarnase», siis tähendab see jumalikku loomust. Messias evib aga ka inimlikku loomust, «niisuguse nagu sina», ütleb Jumal Moosesele (5Ms 18:15–18; vrd Ap 3:22j 7:37).

Selles ettekuulutuses sisaldub viide hilisemale kiriklikule õpetusele Kristuse kahest loomusest, mis kinnitati lõplikult Chalkedoni kirikukogul (451. a), kuid on olemas ka Uues Testamendis. Üheltpoolt on Jeesus inimene (Jh 8:40 Ap 2:22 1Tm 2:5), teisalt aga nimetatakse teda Jumalaks (Jh 20:28 Rm 9:5 Tt 2:13 2Pt 1:1 1Jh 5:20). «Mina ja Isa oleme üks» (Jh 10:30). «Kes on näinud mind, see on näinud Isa», kinnitab ta ise. Isa ja Poja ühtsus seisneb täiuslikus omavahelises suhtes: «Mina olen Isas ja Isa on minus» (Jh 14:9jj). Jumal Isa on Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal, elavate Jumal (Mt 22:32 Mk 12:26 Lk 20:37).

Suuri sarnasusi on Jeesusel Moosesega teisigi: mõlemad on tuntud võimsate imetegude poolest, mis viitasid Jumalale ning mistõttu mõlemaid kardeti. Nii nagu Moosese palge hiilgus põhjustas hirmu inimestes, mainitakse kartust, mida tekitasid Jeesuse rohked imeteod: imeline kalasaak (Lk 5:8j), halvatu tervendamine (Lk 5:26), «leegioni» väljaajamine (Mk 5:15 Lk 8:35jj), tuule vaigistamine (Mk 4:41 Lk 8:25), veepeal kõndimine (Mt 14:26,30 Jh 6:19), Naini noormehe ülesäratamine (Lk 7:16), kirgastamine kõrgel mäel (Mk 9:6), tühi haud ja ülestõusmine (Mk 16:8 Lk 24:5,37). «Keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal,» ütles Nikodeemos (Jh 3:2).

Jumalik ja inimlik kerkivad viiteliselt ka psalmides, kus kuulutatakse kuningas Taaveti järglase jumalikkust: Jumala igavene «täna» on Messia lähtekohaks (Ps 2:7jj). Ilmneb isegi Kolmainsus, kus Isa kõnetab Poega: «Issand ütles minu Issandale», ühisel vaimsel (Püha Vaimu) aluspinnal. «Sina oled preester igavesti» (Ps 110:1,4). Prohvet Naatani sõnumis kerkib aga Taaveti poja inimlikkus, kelle Jumal omaks tunnistab: «Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks.» Mainitakse koguni Messia inimlikku nuhtlemist, mis ei võta temalt ära Jumala heldust: Taaveti järglase kuningriik on «kinnitatud igaveseks» (2Sm 7:14jj; vrd 1Aj 17:13jj, 24j Ps 89:30jj 132:11j). Messia tulemisele ja Jeesuse pärinemisele Taaveti suguvõsast viidatakse paljudes kohtades (Rm 1:3 2Tm 2:8 jne).

Messias pärineb igavikust ning on nagu Jumal ja ingel (Kl 1:17 Jh 1:1jj 17:5,24 Ilm 1:1j,17 2:8 8:58 22:13). Prohvet Miika läbi kuulutab Jumal Messia sünnikoha: «Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitse­jaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päe­vist, igi­aegadest» (Mi 5:1). Jeesust kutsutakse Naatsaretlaseks elukoha järgi, ent pole ühtki pärimust, mis nimetaks Naatsaretti Tema sünnikohaks või vaidlustaks Tema sünnipaigana Petlemma. Messia pärinemisele igavikust osutab ka prohvet Sakarja: «Taaveti sugu on nagu Jumal, nagu Issanda ingel nende ees» (Sk 12:8). Uues Testamendis täpsustatakse, et Jeesus on ülem kui kõik inglid, olles Jumala «kirkuse kiirgus» ja «olemuse kuju» (Hb 1), kes on osalenud juba Jumala loomistöös.

Mil viisil saab Jeesuse jumalikkusega seoses rääkida Tema inkarnatsiooni-eelsest tegevusest? Seda on küsitud seoses «Issanda (Jahve) ingliga», kes samastatakse otsesõnu Jumalaga, nii et Jumalat ja teda ilmutavat inglit ei saa eristada. Nõnda ilmub ta Haagari äraajamise loos (1Ms 16:11,13), Iisaku ohverdamisel (1Ms 22:11j), Jaakobi unenäos (1Ms 31:11,13), Moosesele põlevas kibuvitsapõõsas (2Ms 3:2jj; vrd Ap 7:30), samuti Giideoni (Km 6:22jj) ja Simsoni lugudes (Km 13:20,22j). Et ingel esindab täiemääraliselt Jumalat, siis lubab ta Bileami loos ennast jumalikuna austada (4Ms 22:31). Samastatakse ka Jumala ja ingli õnnistus Joosepile (1Ms 48:15j). Jumal, kellega Jaakob võitles (1Ms 32:25,31), oli tegelikult ingel (Ho 12:3–5). Kui Issand käis pilvesambas Iisraeli ees kõrberännakul (2Ms 13:21), tegutses sealgi Issanda ingel (2Ms 14:19). Pauluse sõnul on ka seadus antud inglite kaudu (Gl 3:19 Ap 7:44). Ilmselt Jumalast räägitakse inglit mainimata seal, kus teda näha ei ole, kus aga midagi nähakse, seal nimetatakse Issanda inglit (2Ms 33:20jj 5Ms 4:14).

«Issanda inglit» on samastatud otseselt Jumala Poja, Jeesuse Kristusega, enne kui ta sündis Maarja läbi inimeseks. Mitmed kohad aga osutavad nende erinevusele. Nimelt ilmus «Issanda ingel» karjastele ka siis, kui Jeesus oli juba sündinud (Lk 2:7jj), samuti Joosepile unes enne ja pärast Jeesuse sündi (Mt 1:20,24; vrd 2:13,19), ka Jeesuse haual, kes oli juba üles tõusnud (Mt 28:2) ning apostlite tegevuse aegu, mil Jeesus oli juba ihulikult taevasse läinud (Ap 5:19 8:26 12:7,23). Seega ilmneb erinevus Jeesusest, kes samastatakse Jumala Logose ehk Sõnaga ning ta saab Jumala Pojaks sündides (Jh 1:1–18). Et «Issanda ingel» ilmus Ristija Johannese isale Sakariasele, sarnaselt nagu ingel Gabriel ilmus Maarjale (Lk 1:11,26), siis võib arvata, et seda nimetust kasutati eriti peainglite puhul.

4. Messias sünnib neitsist ja tegutseb ettekuulutatud ajal

Neitsistsündi kuulutas ette Jesaja: «Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi (ʼalmá) jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immanuel» (Js 7:14; vrd Mt 1:22j). Ehkki almá tähendab heebrea keeles lihtsalt «noort naist», ei ole tema sünnitatud laps tavaline: Jesaja sõnul antakse sündivale pojale nimeks «Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst» (Js 9:5). Vaevalt võis ka mõne naise tavaline sünnitus olla jumalikuks tunnustäheks, mis ei oleks midagi ebatavalist. Lapsele nimepanija kohta kasutatakse heebrea keeles naissoo vormi: neitsi pidi pojale nime andma, mitte isa, nagu tavaliselt. Ka see osutab maise isa puudumisele Jesaja ettekuulutatud poisslapse puhul.

Seepärast juba juudid enne Kristust tõlkisid almá kreekakeelses Vanas Testamendis «neitsiks» (parthenos). Ilmselt tundus see tõlge kõige täpsem, jälgides Jesaja ennustust, kus oleks võidud sünnitaja puhul tarvitada ka tavalist sõna naise kohta (iššâ), tõlke puhul aga kasutada kreeka keeles «noore naise» kohta õiget sõna (neanis) – kuid eelistati neitsit. Seejuures kreekakeelset piiblitõlget (Septuagintat) peeti Jumala poolt inspireerituks 72 tõlkija vahendusel (Septuaginta = «seitsmekümne» tõlkija tõlge).

Sisuliselt tähendab ʼalmá neitsit ka ülejäänud kuuel korral, kus ta esineb Vanas Testamendis: Rebeka enne abiellumist (1Ms 24:43), Moosese õde (2Ms 2:8), vallalised neiud (Ps 68:26), neiu enne kihlumist (Õp 30:19), neitsid, keda eristatakse naistest ja liignaistest (Ül 1:3 6:8). Sarnaselt kasutatakse heebrea sõna betulá, mis tähendab neitsit. Öeldakse küll otse, et ta on, taas nagu Rebeka, «mehe poolt puutumata» (1Ms 24:16), «ei ole kihlatud» (2Ms 22:15) või et ta on süütu (3Ms 21:14) ega ole «meest tunda saanud meesterahvast magatades» (Km 21:12). Ent ka betulá tähendab (nagu ʼalmá) noort naist, kes võiks juba abielluda (5Ms 22:23,28 2Sm 13:2 Ii 31:1 Js 62:5). Osutatakse, et ta kuulub juba oma «isandale» (ba'al) ehk (peig)mehele (Jl 1:8). Seega vihjatakse ka ʼalmá puhul delikaatselt neitsilikkusele, mainimata otseselt süütust – nii nagu eesti sõna neitsi ei väljenda otsesõnu süütust või nagu saksa sõna Jungfrau tähendab neitsit, vormilt aga noort naist.[6]

Messia tegevusaeg ilmutatakse Taanieli ettekuulutuses seitsmekümne (aasta)nädala kohta (Tn 9:24–27), mis sobib täpselt Jeesusega. «Alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat [7 x 7 = 49]; ja kuuskümmend kaks aastanädalat [62 x 7 = 434].» Kogu ajavahemik hõlmab 49 + 434 = 483 aastat: see tuleb liita Jeruusalemma templi taastamise käsule, mille Pärsia kuningas Artaxerxes I (465-424) andis Esrale oma seitsmendal (jooksval) valitsemisaastal 457 eKr (Esr 7:7j). Sooritatud tehe annab tähelepanuväärse tulemuse: – 457 + 483 = 26 pKr. Just sellal alustas Jeesus «võitud vürstina» oma (umbes 3,5 aasta pikkust) avalikku tegevust, saades Püha Vaimu kaudu võituks ristimisel Ristija Johannese poolt (Mt 3:13–17 Mk 1:9jj Lk 3:21j Jh 1:29–34), keda on teisedki prohvetid ette kuulutanud (Js 40:3jj Ml 3:1,23).

Samad arvud sobivad, kui võtta lähteks Jeruusalemma linna ülesehitamise käsu Nehemjale kuningas Artaxerxese kahekümnendal (jooksval) aastal (Ne 2:1), s.t 446 eKr. Tuleb arvestada, et Taaniel arvestas aega vana heebrea kalendri järgi, kus aastas on 360 päeva. Seega on 483 aastat juudi kalendri järgi 483 x 360 = 173880 päeva. Meie kalendrisse ümber arvestades saame arvuks 173880 : 365 = 476 aastat. Kui nüüd sooritada tehe, jõuame Jeesuse ristilöömise aastasse – 446 + 476 = 30 pKr. Ristilöömisele osutab Taanieli järgnev väljend, et pärast 62 aastanädalat «kaotatakse võitu» (s.26), s.t Messias. 

Ingel nimetab Taanielile ka Iisraelile pöördumiseks antud aja: «Seitsekümmend aastanädalat [70 x 7 = 490] on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetami­seks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnita­miseks ja Kõigepühama võidmiseks.» Lähtudes Jeruusalemma taastamiskäsust saame tehteks: – 457 + 490 = 33 pKr. See sobib ingli väljendiga Messia kohta: «Ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri.» Just nõnda juhtus Jeesusega, kes tegutses alates 26 pKr – seega aastanädala lõpus 33 pKr, mil juudid olid hüljanud lõplikult kristluse ja hukanud Stefanose (Ap 7), rajas ülestõusnud Jeesus paganate misjoni, kutsudes Pauluse rahvaste apostliks (Ap 9:1–8 Gl 1:16) ning Peetruse juhtides samale teele (Ap 10). Selle seitsmeaastase tsükli poole peal 30 pKr lõpetas Kristus oma ristisurmaga kõik paganlikud ohverdused alatiseks.[7]

Ka Taanieli poolt kuulutatud Inimese Poeg, kes saabub taevapilvedel (Tn 7:13j; vrd Sk 14:4,9), peegeldab ühtaegu jumalikku ja inimlikku loomust. Seda nimetust kasutab Jeesus kõige enam enda kohta (üle 80 korra). Ilmutusraamatus samastatakse taevane Jeesus ja Inimese Poeg (Ilm 1:13 14:14). See salapärane Inimese Poeg näeb välispidiselt inimesena, kuid käitub nagu Jumal, kes ilmus edaspidi Jeesuses Kristuses.

Taanieli ettekuulutuste täpsusega seondub ka antud ilmutuse erakordsus. Selle tõi talle Gabriel, üks peaingleid, ja ütles tähendusrikkalt: «Taaniel, nüüd olen ma tulnud sind targaks tegema. Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust!» (Tn 9:22j). Sarnase pidulikkusega ilmus Gabriel Jeesuse emale Maarjale ja kuulutas ette: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!» Sellele järgnes kuulutus, et Maarja jääb lapseootele Pühast Vaimust ja toob ilmale Jumala Poja (Lk 1:26–37). Jumala ainusündinud Poeg sünnib aga seeläbi, et saabub Jumalast väljuv Sõna – nagu Taanieli kirjelduses (!) – ning saab lihaks Jeesuses Kristuses (Jh 1:1–14). Ingel Gabriel ilmub otsustava sõnumitoojana ainult nendes kohtades Taanieli raamatus ja Luuka evangeeliumis (üldse nimetatakse teda ainult viies kohas Piiblis).

Jeesuse sündimisega lõpevad ettekuulutused Tema kohta, sest Sõna saab lihaks. Veel täpsemalt öeldes: nüüd hakkavad ettekuulutused mõistetavaks saama, nii nagu nende täitumist Jeesuse Kristuse elust aegamisi tähele pannakse. Aidaku Püha Vaim meil edasi taibata ja kinkigu meile veelgi suuremat usku saabuvasse Messiasse.

 

[1] Josh McDowell, Kaalukad tõendid. Tallinn 2006: Logos. Lk 236–275.

[2] Arne Hiob, Piibel usu ja teaduse vahel. Tallinn 2015: Allika. Lk 204–211.

[3] Arne Hiob, Religioon minevikus ja tulevikus. Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates. Tartu 2011: Johannes Esto Ühing. Lk 117–199.

[4] Arne Hiob, Püha Maa, juudid ja Jeesus. Tartu 2012: Johannes Esto Ühing. Lk 127–129.

[5] Arne Hiob, Jeesus usu ja teaduse vahel. Tallinn 2017: Allika. Lk 108–124.

[6] Arne Hiob, Püha Maa, juudid ja Jeesus, lk 122–124; Jeesus usu ja teaduse vahel, lk 109–111.

[7] Arne Hiob, Patmos. Johannese ilmutusraamat ja meie tänapäeval. Tartu 2016: Johannes Esto Kirjastus. Lk 30–31; vrd Piibel usu ja teaduse vahel, lk 235–237.

Läheb igaveseks Eesti ajalukku, et omariikluse põlistumise päeval sulges valitsus Kalamajas tegutsenud rahumeelse kohviku, mis keeldus inimesi apartheidipassi alusel diskrimineerimast, ning lasi selle käigus rahumeelsele inimesele nuia anda.

Kohviku omanik Elvis Brauer on postitanud sotsiaalmeedias video, kust on näha, et politseinik lööb tema kaaslast nuiaga. «Seal pimedas nurgas peksis politsei minu rahumeelset sõpra nuiaga,» tõdes Brauer.

Omariikluse põlistumise päeval, mil vabaduses elatud aeg sai pikemaks kui Saksa ja Nõukogude okupatsioonide all elatud aeg, kasutas riik ülekaalukat jõudu vabaduse eest ja koroonatotalitarismi vastu võidelnud kodanikuaktivisti perekohviku suhtes.

Hiljuti kirjeldas grand old man Ülo Vooglaid Eestis välja kujunenud olukorda tabavate sõnadega: «Seesama, mille eest on seistud, lauldud, võideldud, kannatatud, järsku pöördub nendesamade inimeste enda vastu, muutub neile vaenulikuks. See on võõrandumine.»

Kuritegelikuks ja ülekohtuseks tuleb pidada apartheidirežiimi kehtestamist ja kodanike segregatsiooni, milleks puudub igasugune õigustus või vajadus.

Nüüd, loetud päevadega, viis riigivõim ülekohtu uuele tasemele.

Mõni võib öelda, et riik peabki kaitsma kodanikke nakkuse levitamise eest ning korrale kutsuma kõiki, kes reegleid ei järgi.

Paraku kehtivad erinevad reeglid ühiskonna «koorekihile», kellele võimaldatakse suurejoonelisi meelelahutusüritusi, ja tavakodanikele, keda ei lubata ilma apartheidipassita kohvi jooma ega spordisaali või muuseumi. Isegi kirikus ei jäta politsei teda rahule.

On fakt, et ka vaktsineeritud inimesed levitavad nakkust ning haigestuvad, seejuures vägagi tõsiselt. Seetõttu ei ole mõne kohviku või spordiklubi sulgemise puhul asi nakkuse leviku piiramises, vaid jõu näitamises: me teeme, sest me saame.

Õigusriigi või vabadusega ei ole sellel mitte midagi pistmist. See on riigivõimu kuritarvitamine, nn politseiriigi ehk jõuasutuste abil (mille eest protestijad kevadel hoiatasid) oma üleoleku demonstreerimine, «mittekuulekate» kodanike alandamine ja paika panemine. Piltlikult öeldes tallab riik kirsadega oma kodanikel.

Eesti põhiseaduse preambulis seisavad sõnad, et riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Täna on riigivõimu enda tegevuse tõttu löögi all nii vabadus, õiglus kui õigus. Neid printsiipe eiravat riiki ei saa pidada legitiimseks, vaid see on ülekohtule ja omavolile tuginev režiim, mille suhtes ei tohi olla vähimatki tolerantsi. Selline riik ei ole parem kui okupatsioonivõim.

Nüüd sõltub meist kui kodanikest, kas me oleme valmis kontrolli alt väljunud riiki korrale kutsuma.

Möödunud nädalavahetusel toimusid paljudes Euroopa ja muu maailma linnades nagu Belfast, Brisbane, Budapest, Firenze, London, Melbourne, Milano, Napoli, New York, Oslo, Pariis, Perth, Praha, Rooma, Rotterdam, Tbilisi, Toronto, Torino, Vancouver, Viin, Zagreb ja Zürich suured meeleavaldused vaktsiinisunni ja piirangute vastu. Samas jätkab koroonatotalitarism («COVID-1984») mitmel pool edusammude tegemist.

«Vaktsineerimiskohustus kaitseb vabadust»

Eelmisel nädalal otsustas Austria valitsus, et alates 2022. aasta veebruarist nõutakse kõikidelt Austria elanikelt vaktsineeritust, vahendab ERR. Järgnes uudis, et vaktsineerimata inimesed jäetakse tähtajatult koduaresti (kodust tohib lahkuda vaid piiratud juhtudel). Nimelt parlamendis toimunud küsimustele vastamisel sõnas kantsler Alexander Schallenberg, et praegustel piirangutel «ei ole vaktsineerimata inimeste jaoks lõpptähtaega» (Objektiiv 24.11).

Äsja tuli uudis, et Austria sundvaktsineerimise eelnõu näeb vaktsiinist keeldujatele ette tuhandetesse eurodesse ulatuvaid trahve ja kuni nelja nädala pikkust aresti. Ka tõhustusdoosist keeldujale on võimalik määrata 1450 euro suurune trahv.

Ka Saksamaal räägitakse üha valjemalt üleüldise vaktsineerimiskohustuse võimalikust kehtestamisest. Baieri ministerpresident Markus Söder ja Baden-Württembergi ministerpresident Winfried Kretschmann kirjutavad ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung ilmunud ühises artiklis, mis kannab pealkirja «Vaktsineerimiskohustus kaitseb vabadust», et «üldine vaktsineerimiskohustus ei ole põhiseaduse riive, see on pigem eeldus selleks, et vabadused tagasi võita.» FOCUSe toimetaja Benjamin Hirsch esitab tõsise küsimuse: mis kaalub rohkem, kas rahva tervisekaitse või kehalise puutumatuse individuaalne põhiõigus? (Objektiiv, 24.11)

Hirmunud enamus võib peale suruda ükskõik mida?

Ühendkuningriigi ülemkohtu endine kohtunik Jonathan Sumption kirjutab väljaandes The Telegraph, et praeguse olukorra peamiseks probleemiks on suhtumine pandeemiasse, mida käsitletakse pelgalt rahvatervise juhtimisega seotud tehnilise teemana.

«See omakorda on toonud kaasa kujuteldamatu eelduse, nagu oleks hirmunud enamusel võimalik suruda teistele seaduslikult peale ükskõik mida, peaasi et oleks võimalik kaitsta iseennast viiruse eest. Ent moraalse hoolivuse kadumine n-ö avaliku hüve taotlemise eesmärgil on esimene samm totalitarismi poole. Järgmiseks on inimeste taandamine pelgalt riigipoliitika instrumentideks.

Sotsiaalne suhtlus ei ole mitte lihtsalt mingi valikuline vabaajategevus, vaid inimese üks põhivajadusi. Rahulikuks kooseksisteerimiseks on vajalik minimaalne austus kaasinimeste isikliku sõltumatuse vastu. Valitsused, kes seda eiravad, on ületanud üliolulise moraalse piiri ning tegelevad vältimatult oma rahva inimväärikuse ründamisega.

Võib ju olla, et vaktsiinidest keeldujad tegutsevad mõtlematult, ehk ka isekalt, kuid kui inimesel ei ole enam lubatud otsustada selle üle, milliseid meditsiinilisi protseduure ta läbida soovib ja milliseid aineid ta oma kehasse laseb, siis ei ole inimese autonoomiast enam kuigi palju järel. Tee on lahti despotismile ja lõpututele sotsiaalsetele ebakõladele. Jääb üle vaid imestada, kui kergesti suudab hirm õõnestada liberalismi ja demokraatiat,» vahendab väljaanne Uued Uudised (rõhutused tekstis: Meie Kirik).

Portaal Makroskoop kajastab näitekirjanik C. J. Hopkinsi mõtteid: «Kahjuks on paljud inimesed taandatud paranoilisteks invaliidideks … täis vihkamist «vaktsiinitute» vastu. Nende vihkamine on loomulikult täiesti ebaratsionaalne, hirmu ja propaganda produkt, nagu vihkamine Untermenschen’ite [alaminimeste – MK] suhtes alati on. Sel pole vähimatki seost viirusega, mida isegi Uue Normaalsuse võimud tunnistavad. «Vaktsineerimata olijad» ei ohusta kedagi rohkem kui ükski teine inimene… välja arvatud niivõrd, kui nad ohustavad Uue Normaalsuse järgijate usku oma pettekujutelmadele tuginevasse ideoloogiasse.»

Makroskoobi peatoimetaja Adrian Bachmann lisab saateks: «Vaikiv enamus inimesi on – nagu sellistes olukordades alati – jäänud eriti vaikseks ning teeskleb, nagu midagi ei oleks juhtunud, lootuses, et «äkki siis mind nii valusalt ei lööda». Uue režiimi peale surujad seevastu – poliitikud, ametnikud, eriti innukalt võimutruud kodanikud – elavad oma sadistlike impulsse välja ligimeste suhtes, kes uuele türanniale piisavalt varmalt ei allu.»

Uus totalitaarne kultus: faktid ei loe, tähtis on kuulekus

Objektiivis avaldatud loos leiab ülal osundatud briti näitekirjanik C. J. Hopkins, et Covid-19 hüsteeriast on tehtud globalistlik totalitaarne kultus:

«Totalitaristide ja kultuse liikmete jaoks pole faktidel tähtsust. Tähtis on kuulekus kultusele, ehk parteile.

Mis tähendab, et meil on tõsine probleem. Probleem nende jaoks, kelle jaoks on faktid jätkuvalt tähtsad ja kes üritavad neid kasutada kovidiaanlaste veenmiseks, et neil pole viiruse osas õigus … mis on toimunud tänaseks juba ligi kaks aastat.

Kuigi faktidest kirjutamine ja nende jagamine nii paljude inimestega kui võimalik – mis on tänu alternatiivsete meediakanalite ja sotsiaalmeedia tsensuurile üha keerulisem – on oluline, on tähtis ka näha, mille vastu me seisame. Me ei seisa vastakuti väärarusaamade või aruteluga teaduslike faktide teemal. Me oleme silmitsi fanaatilise ideoloogilise liikumisega. Globalistliku totalitaarse liikumisega … esimese endasarnasega maailma ajaloos.

See ei ole rahvuslik totalitarism, sest me elame üleilmses kapitalistlikus impeeriumis, mida ei valitse rahvusriigid, vaid pigem rahvusvahelised üksused ja üleilmastunud kapitalistlik süsteem. Millega on kultuse/valitseva kultuuri paradigma pööratud ümber. Kultus ei ole enam saar keset valitsevat kultuuri, vaid kultusest endast on saanud valitsev kultuur ja neist, kes pole kultusega ühinenud, on saanud eraldatud saared keset seda.»

«Memento historiam!»

Praegu toimuva taustal on mõtlemapanev meenutada ajaloost juhtunut. Mõned tsitaadid Ian Kershaw’ raamatust «Hitler. Teine köide» (Tallinn, 2008. Lk 159–164):

«Kuna aga Hitler oli rahvast pogrommile õhutanud, arvas Goebbels, et otsuse langetas tema. Ta kirjutab: «Nüüd läheb lahti (Das wird ziehen). Nähtagu, et meie kannatus on otsas.» … Ta kuulis purunevate poeakende klirinat. «Braavo, braavo,» kirjutas ta. … Goebbels hindas koos Hitleriga olukorda. «Ma kaalun praeguseid abinõusid koos füüreriga. Kas lubada edasi tegutseda või lõpetada see? Selles on nüüd küsimus.»

Metsikuste ulatus ja iseloom ning eesmärk, milleks oli ilmselt juutide alandamine, näitas, et propaganda oli olnud deemonliku juudi kuju loomisel edukas – parteiorganisatsioonides kindlasti. Juutide dehumaniseerimise ja saksa ühiskonnast väljatõrjumise protsess, mis toimus Hitleri võimuletulekust saadik, oli oluline samm teel genotsiidile…

Tavalised kodanikud, keda mõjutas vihkamise õhkkond ja madalatele instinktidele apelleeriv propaganda ning motiveeris kadedus ja ahnus, järgnesid paljudes kohtades partei üleskutsele ning lõid juutide vara hävitamisel ja röövimisel kaasa. Mõnikord olid sellega seotud ka inimesed, keda peeti ühiskonna tugisammasteks. Düsseldorfis näiteks olevat vägivallatsemises osalenud kohaliku haigla arstid… Koolilapsed ja täiskasvanud mõnitasid sageli politsei poolt kinnivõetud juute, keda näägutati ja pilluti kividega, kui neid ära viidi…

Lahendus leiti koosolekul, mille Göring kutsus lennundusministeeriumis kokku 12. novembri hommikul ja kus osales üle saja isiku. … Goebbels tõstatas vajaduse võtta tarvitusele hulk sotsiaalselt diskrimineerivaid abinõusid… Juutidel tuli keelata pääs kinodesse, teatritesse, parkidesse, plaažidele ja supluskohtadele, «saksa» koolidesse ja raudteevagunitesse, mida kasutavad «aarialased». Heydrich tegi ettepaneku, et juudid peaksid kandma eraldusmärki, millele järgnes arutelu getode rajamise üle. Sellest mõttest küll loobuti (ehkki juute sunniti lahkuma «aarialaste» üürimajadest ning neil keelati viibida teatud linnaosades, mis sisuliselt sundis neid ühte koonduma) ning ettepaneku juudid märgistada lükkas Hitler hiljem tagasi… Eraldusmärke ei võetud Saksamaal kasutusele enne 1941. aasta septembrit…

Ka teised juhtivad natsid, ükskõik kas nad suhtusid Goebbelsi tegevusse kriitiliselt või mitte, haarasid võimalusest kinni ja surusid läbi hulga diskrimineerivaid abinõusid, muutes juutide olukorra Saksamaal lootusetuks. Radikalism toitis radikalismi.

See ei leidnud nüüd enam mingisugust vastuseisu. Igasugune opositsioon oleks saanud tulla vaid nende poolt, kelle käes olid võimuhoovad. Tavalised inimesed, kes väljendasid toimunu üle küll viha, kurbust ja häbi, olid võimetud. Need, kes oleksid võinud neid tundeid häälekamalt väljendada, nagu näiteks kirikujuhid, keda pühakiri käskis «armastada oma naabrit nagu iseennast», olid vait. Ei protestantlik ega katoliiklik kirik ei avaldanud ametlikku protesti ega toetanud neid julgeid pastoreid ja preestreid, kes sõna võtsid. … Relvajõudude juhtkond, kelle hulgas mõned pidasid toimunut küll «ebakultuurseks ja häbiväärseks», ei tõstnud avalikult protesti.»

Püha Tooli endine apostellik nuntsius Ameerika Ühendriikides peapiiskop Carlo Maria Viganò esines pöördumisega maailma riigijuhtide ja kõigi hea tahtega inimeste poole, milles kutsus üles looma õela ning julma globalistliku režiimi vastast rahvusvahelist liitu. 

Juba kaks aastat seisame me silmitsi üleilmse coup d'état’ga, mille abil on raha- ja ideoloogilisel eliidil osaliselt õnnestunud võtta oma kontrolli alla riikide valitsused, avalikud- ja erainstitutsioonid, meedia, kohtuvõim, poliitikud ja kõrged vaimulikud. Kõik nimetatud, ilma eranditeta, on muudetud oma uute isandate orjadeks, kes omakorda tagavad oma kaasosalistele võimu, raha ja sotsiaalse staatuse. Põhiõigused, millest eilseni räägiti kui «võõrandamatutest», on trambitud hädaolukorra ettekäändel jalge alla: täna on see tervisehädaolukord, homme ökoraskused ja peale seda internetihädaolukord.

Mainitud coup d'état jätab kodanikud ilma igasugusest võimalusest ennast kaitsta, sest nii seadusandlik, täidesaatev kui kohtuvõim on seaduse, õigluse ja oma olemasolu põhjuse rikkumise kaasosalised. See on üleilmne coup d'état, sest kriminaalne rünnak kodanike vastu toimub üle maailma, seda ainult väga harvade eranditega. See on maailmasõda, mida peetakse kõigi meie vastu, ja sõjas on isegi inimesed, kes teadmatusest pole saanud veel aru toimuva tähtsusest.

See ei ole sõda, milles tärisevad relvad, vaid seda peetakse seadusevastate reeglite, õelate majanduspoliitikate ja väljakannatamatute loomulike õiguste piiramisega. Rahvusvahelised organisatsioonid, mida rahastavad suures mahus käesoleva coup d'état vandeseltslased, sekkuvad rahvusriikide valitsuste tegevusse ja miljardite inimeste eludesse, suhetesse ning tervisesse. Kindlasti teevad nad seda raha pärast, kuid veelgi enam võimu tsentraliseerimise ja ülemaailmse diktatuuri loomise nimel. See on Maailma Majandusfoorumi Suur Lähtestamine, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Agenda 2030. See on Uue Maailmakorra plaan, milles kõikehõlmav globaalne riik orjastab kõik inimesed ja humanismi religioon teeb lõpu usule Kristusesse.

Vastukaaluks mainitud üleilmsele coup d'état’le on vaja luua rahvusvaheline antiglobalistlik liit, kuhu koonduvad kõik inimesed, kes soovivad seista vastu diktatuurile, kes ei soovi saada näota režiimi orjaks, kes ei soovi lahti öelda oma identiteedist, oma isikupärast, oma usust. Kui rünnak on üleilmne, peab seda olema ka vastulöök. 

Ma kutsun üles kõiki valitsejaid, poliitilisi- ja usujuhte, intellektuaale ja kõiki hea tahtega inimesi ühinema allianssiga, mis koondub ümber antiglobalistliku manifesti, milles põrmustatakse punkt-punkti haaval düstoopilise Uue Maailma ekismused ning hälbed. Ma kutsun ühinema allianssiga, mis pakub välja konkreetse poliitilise programmi, mis lähtub ühisest hüvest, kristluse moraalsetest põhimõtetest, traditsioonilistest väärtustest, elu ja loomuliku perekonna kaitsmisest, ettevõtluse ja töötamise kaitsmisest, hariduse ja teadustegevuse edendamisest ning loodu austamisest. 

Kirjeldatud antiglobalistlik allianss peab kokku tooma riigid, mis soovivad vabaneda põrguliku türannia ikkest ja mis seisavad oma suveräänsuse eest. Need riigid teevad koostööd ja sõlmivad kokkuleppeid rahvastega, kes jagavad nende väärtuseid ning neid ühendab igatsus vabaduse, õigluse ja headuse järele. Allianss peab mõistma hukka eliidi kuriteod, tegema kindlaks, kes vastutavad, viima nad rahvusvahelise tribunali ette ja piirama nende ülemäärast võimu ning kahjulikku mõju. Allianss peab piirama lobitegijate mõju ja üle kõige võitlema riigiametnike ja teabetööstuse töötajate korruptsiooniga. Selliste inimeste, kes destabiliseerivad sotsiaalset korda, ligipääs kapitalile tuleb külmutada.

Riikides, kus valitsused alluvad globalistlikule eliidile, tuleb asutada rahvuslikud vastupanuliikumised ja vabastuskomiteed, kuhu oleks kaasatud kõigi ühiskonnagruppide esindajad ja mis esitaksid radikaalse poliitika reformimise kava, mille inspiratsiooniks oleks ühine hüve ja mis seisaks kindlalt vastu uusmaltusiaanlikule globalistliku agenda projektile. Ma kutsun kõiki, kes soovivad kaitsta traditsioonilist kristlikku ühiskonda, saama kokku rahvusvahelisel foorumil, mille peaks läbi viima nii ruttu kui võimalik, kus osalevate riikide esindajad esitavad tõsiseltvõetava, konkreetse ja selge tegevuskava.

Minu üleskutse on poliitilistele juhtidele ja valitsejatele, kes hoolivad oma kodanike heaolust ja ma jätan kõrvale poliitiliste parteide süsteemi ja sellele peale sunnitud võimu ning rahaorjuse loogika. Ma kutsun kristlikke riike ühinema, nii idast kui läänest, ma kutsun riigijuhte ja tervemõistuslikke institutsioone majandusvallast, ametiühingute seast, ülikoolidest, tervishoiust ja infotööstusest meie ühise projektiga ühinema. Me peame lõhkuma vanad süsteemid ja heitma kõrvale meid lõhestavad vastuolud, mida inimkonna vaenlased divide et impera (jaga ja valitse) eesmärgil külvavad. 

Me ei tunnista oma vaenlase reegleid, sest need on tehtud täpselt selleks, et me ei saaks midagi ette võtta ja luua tõhusa ning lõikava opositsiooni. Ma kutsun riike ja rahvaid ühinema meie Issanda Jeesuse Kristuse, kes on ainus Kuningas ja Lunastaja, Rahukuningas, lipu alla – in hoc signo vinces (selle märgiga sa võidad). 

Asutame kõnealuse antiglobalistliku allianssi, teeme sellele lihtsa ja selge programmi ja vabastame inimkonna totalitaarsest režiimist, milles on saanud kokku kõigi aegade kõige hullemate diktatuuride omadused. Kui me jätkuvalt sellega viivitame, ei saa me aru ohust, mis meid kõiki ähvardab. Kui me ei organiseeru kindlameelsesse ja julgesse vastupanuliikumisse, ei peata seda põrgulikku režiimi, mis kehtestab ennast kõikjal, miski. 

Aidaku ja kaitsku meid kõikvõimas Jumal.

Tõlkis Karol Kallas

Eestikeelne tõlge avaldatud esmalt portaalis Objektiiv.

© Meie Kirik