18. veebruaril 1546 suri oma sünnilinnas Eislebenis 62 aasta vanuses vaimulik ja teoloog Martin Luther (s 1483), õhtumaise kiriku reformaator.
Johannes Hiiemets kirjutab Lutheri surmast oma 1939. aastal ilmunud teoses «Martin Luther. Elu ja võitlus» järgmiselt:
«Järgmise aasta jaanuaris sõidab ta [Martin Luther] Eislebenisse, et lahendada seal üht krahvide perekonnatüli. … 17. veebruaril kurdab ta suurte valude üle rinnus. «Oh Issand Jumal, mul on nii halb! Ma usun, et pean jäämagi Eislebenisse, kus olen sündinud ja ristitud!» Teda püütakse aidata, tuuakse kohale arstid, hädaldavad sõbrad ümbritsevad ta voodit. Veidi toibunud, hakkab ta palvetama: «Minu taevane Isa, igavene halastaja Jumal, sa oled mulle ilmutanud oma armsat poega, meie Issandat Jeesust Kristust, keda olen tundnud, kellest olen kuulutanud ja keda armastan… In manus tuas commendo spiritum meum, redimisti me deus veritatis!»
Sinu kätte ma annan oma vaimu, Sa oled mind lunastanud, Tõe Jumal! Ütelnud seda, muutub ta vaiksemaks, sõbrad aimavad lõpu ligi olevat. Justus Jonas kummardub surija kohale ja küsib, kas ta tahab oma usu ja kuulutuse juurde kindlaks jääda. Üsna tasa, kuid siiski kõigile kuuldavalt kostab vastus: «Jah!» Siis uinub ta igaveseks.
Nõnda lõpeb suure võitleja elutee ta sünnilinnas. 1546. aasta 18. veebruari varajane hommikutund muutub leinatunniks kõigile evangeeliumi sõpradele. Samal päeval saadetakse teated kuurvürstile, mõni päev hiljem liigub leinarong Wittenbergi poole. Losskirikus leiab ta endale viimase maise aseme.
Sajandite kestel on jätkunud võitlused, Lutheri vägev sõna heliseb ikka edasi. Ja kuigi maailm võib arvustada võitlejat ennast, tema isikut ning õpetuse raskepärasust, ei tohi keegi unustada eesmärki, mida ta taotles. See eesmärk on selge kõigile, kes ühes Martin Lutheriga lauluavad laulu kindlast linnast ja varjupaigast ning ütlevad Suure Abimehe kohta:
«Võit Talle peab jääma!»»
